Текст книги "Armumäng"

Eduard Vilde
Armumäng

1

„Tõde jääb tõeks – meie saksa mõisnikkude seas leidub veel väga palju keskaja vaimu,“ kõneles proua Irmgard von Rempeln, õõtsudes tõlla pehmetel patjadel, innukalt edasi: „Ma tulen Inglismaalt, Prantsusmaalt, Šveitsist – kas teate, parun, mis olid mu esimesed tunded, kui astusin üle Vana-Balti läve? Mu meelest oli peaaegu, kui oleksin 19. sajandist ühe ropsuga eelminevasse hüpanud. Mida arvate näiteks järgnevast loost? Hiljuti ütleb Tuustimäe Sengen oma aidamehele koha üles. Mispärast? Ei olevat tema noore proua ees palja peaga seisnud – teretanud, aga pannud mütsi jälle pähe, ehk küll paruniprouake temaga veel kõnelnud! Öelge, parun, kas peab siin naerma või nutma? Kas pole kena põhjus teenija lahtilaskmiseks, kas pole kena nõue vabalt inimeselt teisele otsekui jumalikku au pakkuda? Ma ei ole orja-ajastikku küll mitte näinud, aga vahe tema ja oleviku vahel võib ainult see olla, et härra von Sengen saja aasta eest oma aidamehe oleks lasknud veriseks vitsutada, nüüd temalt aga ta leiva võtab. Omast kohast tundub mulle esimest liiki karistus teisest veel kergemana – meeles pidades ajavaimu sest nälg on igatahes valusam kui vitsad. Mis te arvate, parun, kas teevad meie seisuse liikmed niisuguste tegudega enestele au? Ei sinnapoolegi! Kas teate, kelle asjaks jäetakse lääneilmas säherdused toorused? Lihtsalt rahaparunite, börsijuutide, madaluseräpast mammonakottide otsa jõudnud tõusikute asjaks Aadliseisus, millele uus aeg nii vaenulikult, nii laostavalt vastu astub peaks olema igas oma meele– ja vaimuavalduses kahekordselt ettevaatlik, et ta mitte põhjust ei annaks süüdistusteks, nagu ei mõistaks ta ajaga sammu pidada. Meie seisus peaks au otsima muust kui hooplemisest oma võimuga, mis ju praegusel ajal enam muu ei või olla kui ka ainult raha võim, seesama, millest tekib börsijuutidegi ülbe upsakus. Meie meelelaad ja kombed peaksid olema humaansemad, õilsamad.“

„Otsekui minu südamest puistatud, armuline proua,“ ütles parun Heidenkamp, otsides noore lese kätt, et seda suudelda, mis nõudis aga ikka tihedamaks areneva videviku pärast natuke kobamist, „Ka mina seisan teenijaskonna suhtes samal humaansel, ja nagu armuline proua suvatses öelda, õilsal seisupaigal. Nõrgema vastu oma ülejõudu kurjasti tarvitada – see pole sugugi ilus, tõesti mitte ilus.“

„Rõõmustan teie sõnast,“ tähendas proua Irmgard ja jättis oma sametpehme käekese üsna paruni meelevalda.

„Ma pean aga midagi juurde lisama, mu austatu,“ kõneles parun edasi. „Ma ei või oma teenijaid Lääne-Euroopa omadega igas tükis hästi võrrelda. Meie teenijail on tihti omadusi, mille vastu tõesti ainult valjusega võib võidelda, kui tahame paranemist loota. Meie teenijail on liiga vähe kohusetunnet, sest et neil on vähe autunnet. Mitte asjata, armuline proua, ei heideta meie ümmardajatele ette hooletust, lohakust, isegi laiskust. Ja et ka peremees on ikkagi vaid inimene, mitte ingel, siis leiamegi sellele erapooletu seletuse, miks me oma teenijaid teinekord karedamini kohtleme kui läänepoolsed peremehed omi.“

Proua von Rempeln naeris. „Tehke, mis tahate, parun, ka teie praegustest sõnadest kuuldub üha balti orjaperemehe vaim! Teie heidate meie palgalistele ette halbu omadusi, aga selle järele teie ei küsi, millistest juurtest need omadused on võrsunud, kes on nendes süüdi! Meie peame ühe rahva aastasadasid orjaikkes ja kurdame siis pärast, et see rahvas olevat hooletu, lohakas, laisk ja vaimult nüri! Teie ei hari oma põldu, parun, ning kaebate siis veel, et ta teile vilja ei kannal Kui meie töölistel on ebavoorusi ja pahesid, siis peaksime püüdma eneste endist pattu mitmekordse armu ja heldusega heaks teha. Mitte valjus ei ole inimese kasvataja, vaid pehmus ja headus.“

„Teil on jälle õigus, minu ilus, vaimukas kaaslane, ning aukartuses suudlen jälle teie kaunist kätt,“ ütles parun viisakalt, kuna ta suudlemises sõna pidas. „Ma tunnistan enda täiesti võidetuks ning tõotan teile arendada oma inimlikku kannatust ja heldust, millest juba nii uhke olin, veelgi paleuslikuma täiuse poole. Et ma armulise proua ingliheaduseni iganes ei jõua, on muidugi iseenesest selge.“

Sel silmapilgul käis kaunis vali mürts, tõld hüppas esmalt ülespoole, kaldus siis uurakile ja seesistujate pead põrkasid kokku, nii et paruni silm lõi tuid. Parun tõukas tõllaukse lahti ja karjus vihaselt välja:

„Jaan, kuradi prohvus, sa tukud!“

„Ei tuku,“ kohmas unine hääl vastu. „Kes’nd tohib pukis tukkuda.“

Proua Irmgard aga hakkas lõbusasti naerma.

„Ma pean tunnistama, armas parun, teil on omapärane viis oma südame heldust sõnadega väljendada!“

„Sündis ju ainult teie pärast. teie kalli tervise pärast, mille eest ma olen vastutav,“ kaitses parun ennast agarasti.

„Tänan teid, sõber, aga lubage tähendada: haritud Euroopas oleks tõsine aristokraat teie asemel lausunud: „Kutsar, ma palun teid ettevaatlikumalt sõtta!“

Parun avas veel kord tõllaukse ja hüüdis pehmesti: „Kutsar, ma palun teid ettevaatlikumalt sõita!“ Mispeale kostis Jaani urisev hää1 tagasi: „Kellega parunihärra rääkisid?“

Härrased naersid nüüd mõlemad. Tõlla hüppamise puhul oli Heidenkamp ilusa lese kauni käekese pihku kahmanud – aitamiseks muidugi ja et põrutusi veelgi võis tulla, siis ei lasknudki ta seda käekest enam lahti – sündmus, millega proua Irmgard ka näis rahul olevat. Jutt kaldus nüüd muile teemadele. Videvik väljas tihenes vaheaegu sügiseseks pimeduseks.

Nad mõlemad elasid aasta suurema osa kohalikus kubermangulinnas, kus neil olid majad ja kus parun pidas kõrgemat tsiviilametit. Proua von Rempelni mõis. oli rendil. Mõne päeva eest saabunud pikemalt välismaareisilt, sõitis ta maale sugulasi külastama, milleks. ta paruni endale kaitsjaks ja küütijaks oli palunud, sest et ta omad hobused oli läinud aastal, enne teekonda, ära müünud, kuna uued olid alles ostmata.

Kummiratastatud tõld vuras mürinata sõidul piki porist maanteed. Lompidest lõi vesi kahele poole, suured mudalatakad lendasid vastu aknaid. Pimedus oli varsti must kui tökat. Tõlla sees hakati rõsket külma tundma. Proua Irmgard kohe

...

конец ознакомительного фрагмента