OSTJA KAKTUSELINNAST

   KAKTUSELINNA elanikke heinapalavik ja nohu ei kimbutanud ning Navarro & Platti kaubamajas polnud kuulda ühtki aevastust.
   Kakskümmend tuhat Kaktuselinna elanikku puistasid oma hõbemündid hea meelega kaupmeeste lahketesse pihkudesse, et saada seda, mida süda ihaldas. Suur osa sellest metallist kadus Navarro & Platti kaubamaja rahasahtlitesse. See oli suur hoone, mis hõlmas maa-ala, kus tosin lammast saanuks söönuks. Siit võis osta ussinahast lipsu, auto või kaheksakümne viie dollarilise punakaspruuni daamimantli, mida oli siin kahekümnes erinevas varjundis. Navarro & Platti kaubamaja oli esimene, mis Colorado jõest lääne pool võttis kasutusele pennid. Navarro ja Platt olid olnud rantšopidajad, kelle nupp äri koha pealt nokkis ning nad olid karjapidamise lõpetanud kohe, kui hein polnud enam tasuta.
   Igal kevadel lõi vanem osanik, Navarro – viiekümne viie aastane, kuid ikka veel tegus maailmakodanik, kelle soontes voolas hispaania veri, end üles ja sõitis New Yorki uut kaupa tooma. Sel aastal lõi ta nii pika reisi ees kartma. Ta andis endale selgelt aru, et aasta-aastalt läheb ta vanemaks ning vaatab järjest tihedamini kella, millal on aeg päevast siestat pidada.
   “John,” sõnas ta nooremale osanikule, “sel aastal pead sina kauba järele minema.”
   Platti see väljavaade ei veedelnud.
   “Mulle on räägitud,” ütles ta, “et New York on surnud linn. Kuid eks ma siis lähe. Põikan paariks päevaks San Antonesse sisse ja lõbutsen veidi.”
   Kaks nädalat pärast seda jutuajamist astus texase pühapäevariietes – mustas pikk-kuues, valges laiaäärelises viltkaabus, kolmeneljatollise mahakeeratud kraega särgis ja musta kaelasidemega, mida hoidis koos sepisrauast pross – mees Alam-Broadwayl asuva Zizzbaum & Poeg ülerõivaste ja kostüümide hulgimüügikaubamaja uksest sisse.
   Vana Zizzbaum oli kulli pilgu ja elevandi mäluga mees. Platti nähes liigendus ta end laua tagant püsti ajades nagu tollipulk, tatsas üle toa nagu pruun jääkaru ja raputas kaua noormehe kätt.
   “Kuidas vana hea härra Navarro käsi käib?” küsis ta. “Leidis, et temaealisele on see liiga pikk reis, jah? Teie olete vist härra Platt. Tere tulemast!”
   “Kümnesse,” ütles Platt. “Loovutaksin hea meelega nelikümmend aakrit niisutamata karjamaad, et teada, kuidas te seda tegite.”
   “Lihtsalt tean,” naeratas Zizzbaum, “nagu sedagi, et El Pasos tuli sel aastal kakskümmend kaheksa koma viis tolli sademeid, oodata on veel viisteist tolli, ja et kuna eeldatavasti tuleb kuiv suvi, ostab Navarro & Platt sel kevadel kümne tuhande dollari asemel viieteistkümne tuhande dollari eest kaupa. Kuid sellest homme. Esimene sigar mu erakabinetis viib te suust üle Rio Grande smugeldatud salakauba maitse ning mälust selle pildi.”
   Hilisel pärastlõunal, kui kauplemispäev hakkas lõppema, jättis Zizzbaum Platti oma erakabinetti sigarit lõpuni tõmbama ja läks poja kabinetti. Too sättis parajasti peegli ees teemantlipsunõela paika ja valmistus lahkuma.
   “Abey,” ütles vana Zizzbaum, “võta täna õhtul härra Platt kaasa ja näita talle üht-teist. Nad on kümme aastat meie kliendid olnud. Alati, kui härra Navarro tuli, mängisime igal vabal hetkel kabet. Navarrole sellest piisas, kuid härra Platt on noor mees, kes on esimest korda New Yorgis. Teda on lihtne lõbustada.”
   “Hea küll,” ütles Abey, surudes lipsunõela katteplaadi tugevalt kinni. “Võtan ta kaasa. Pärast seda, kui ta on näinud Flatironi, Astori hotelli peakelnerit ja kuulanud muusikaautomaadist “Vana õunapuu all”, on kell pool kümme ja härra Texasel on aeg põhku pugeda. Pool kaksteist kutsusin proua Winslow’ õhtust sööma. Jõuan vabalt.”
   Järgmisel hommikul tuli Platt, kuuerevääril hüatsindikimp, Zizzbaumi kaubamajja, valmis äri ajama. Vana Zizzbaum juba ootas. Navarro & Platt olid head kliendid, kellel iial rahast puudu ei tulnud.
   “Mis mulje teile meie väike linn jättis?” küsis Zizzbaum, näol Manhattani naeratus.
   “Mulle siin küll elada ei meeldiks,” vastas texaslane. “Hulkusime teie pojaga veidi eile õhtul ringi. Teil on hea vesi, kuid valgustus on Kaktuselinnas parem.”
   “Mis te Broadway valgustusest arvate, härra Platt?”
   “See valgus on palju varje endaga kaasa toonud,” vastas Platt. “Kuid hobused on teil nähtavasti head – linnasoleku ajal pole ma näinud ühtki varest alla sööstmas.”
   Zizzbaum juhatas kliendi ülakorrusele, et tutvustada teda uute kostüümimudelitega.
   “Öelge preili Asherile, et ta meie juurde tuleks,” käskis Zizzbaum sekretäri.
   Preili Asher tuli ja Platt, või Navarro & Platt, koges esimest korda armumise imelist valgussära. Noormees seisis liikumatuna nagu kaljurüngas Colorado kanjoni tipus ning vahtis suurisilmi naist. Too märkas seda ja punastas veidi, mis tõi ta näo kostüümi taustal eriti kontrastselt esile.
   Preili Asher oli Zizzbaumi & Poja tippmodell. Ta juuksed olid meekarva blondid ning tal oli keha, mis oli isegi 38-25-44-standardist veidi parem. Ta oli Zizzbaumi juures töötanud kaks aastat ja oli äriga kursis. Ta silmad olid säravad, kuid nii külmad, et kui tal tulnuks basiliskiga tõtt vahtida, hakanuks tolle tuntud koletise pilk esimesena vilama. Ja ta tundis ostjaid.
   “Härra Platt,” ütles Zizzbaum, “tahaksin, et näeksite neid kuninglikke õhtukleite täies hiilguses. Need on asjakesed, mis teie kliimasse sobivad. Need kõigepealt, preili Asher.”
   Vilunud naismodellil käis kleitide vahetamine kiiresti ning iga kord, kui ta riietusruumist välja tuli, oli tal seljas jalustrabavam kostüüm. Ta poseeris täiesti külmavereliselt ostja ees, kes seisis, keel ripakil, võimetu end liigutama, kuna Zizzbaum pidas tollele stiilide kohta kõnet. Modelli näol oli ilmetu ja ebaisikuline professionaalne naeratus, mis näis väljendavat tervet ta tüdimust ja põlgust toimuva suhtes.
   Kui etendus oli läbi, näis Platt kõhklevat. Zizzbaum oli veidi mures, kartes, et klient jätab ostmata ja proovib mujal õnne. Kuid Platt vaatas hoopis mõttes üle Kaktuselinna parimaid majasid, püüdes nende seast oma tulevasele naisele, kes parajasti riietusruumis kahvatulillat tüllkleiti seljast võttis, sobilikku välja valida.
   “Kiiret pole kuhugi, härra Platt,” ütles Zizzbaum. “Mõelge õhtul kõik uuesti läbi. Kusagilt mujalt ei leia te nii head kaupa kui meil. Kardan, härra Platt, et teil on New Yorgis kaunikesti igav. Teiesugune noor mees tunneb kindlasti daamide seltskonnast puudust. Kas te ei tahaks täna noore daamiga õhtust sööma minna? Preili Asher on väga ilus noor daam ning võtaks teie kutse hea meelega vastu.”
   “Miks peaks ta seda tegema?” küsis Platt üllatunult. “Ta ei tea minust midagi. Miks peaks ta tulema? Mind pole talle isegi tutvustatud.”
   Zizzbaum hüüdis valjult preili Asherit.
   Naine tuli, nägu rahulik ja veidi põlglik. Nüüd olid tal seljas isiklikud riided – valge pluus ja lihtne must seelik.
   “Härra Platt oleks väga rõõmus, kui pakuksite talle tänasel õhtusöögil seltsi,” ütles Zizzbaum enne lahkumist.
   “Hea meelega,” sõnas preili Asher lakke vaadates. “Olen meelitatud. Kahekümnes tänav 9-11. Mis kell?”
   “Ütleme, et kell seitse.”
   “Sobib, aga ärge enne õiget aega tulge. Elan koos õpetajannaga ja ta ei luba härraseid meie tuppa. Majas pole vestibüüli, nii et peaksite koridoris ootama. Olen täpselt seitsmeks valmis.”
   Pool kaheksa istusid Platt ja preili Asher Broadway restoranis. Naisel oli seljas lihtne must kleit. Platt ei teadnud, et õhtusöögid kuuluvad naise töö hulka.
   Pärast tublit ooteaega võttis tagasihoidliku välimusega kelner nende tellimuse vastu. Platt tellis korraliku õhtusöögi, miinus tavalised Broadway kulud.
   Preili Asher naeratas säravalt.
   “Tohin ma midagi juua tellida?” küsis ta.
   “Miks te küsite? Loomulikult,” sõnas Platt. “Tellige, mida aga soovite.”
   “Kuiv martiini,” ütles naine kelnerile.
   Kui see toodi, sirutas Platt käe üle laua ja võttis naise klaasi.
   “Mis see on?” küsis ta.
   “Kokteil, loomulikult.”
   “Arvasin, et see on tee. See on hoopis liköör. Te ei tohi seda juua. Mis on teie eesnimi?”
   “Lähedaste sõprade jaoks,” sõnas preili Asher jäiselt, “olen ma Helen.”
   “Kuula mind, Helen,” ütles Platt lauale rinnutades. “Juba palju kevadeid, kui preeria õide puhkeb, olen unistanud kellestki, kellest ma senini polnud kuulnud või keda näinud. Hetkel, kui eile sind esimest korda nägin, teadsin, et see oled sina. Sõidan homme koju ja sina tuled koos minuga. Tean seda, sest nägin seda su silmist, kui me esimest korda teineteisele otsa vaatasime. Sulle pole mingit tõuget vaja. Siin on sulle aga väike kingitus, mille ma teelt kaasa haarasin.”
   Noormees sirutas üle laua sädeleva kahekaraadilise teemantiga sõrmuse. Preili Asher tõrjus selle kahvliviibutusega tagasi.
   “Ärge minge jultunuks,” ütles ta karmilt.
   “Minu varandus küünib saja tuhande dollarini,” ütles Platt. “Ostan meile parima maja, mis Lääne-Texases on ehitatud.”
   “Ma pole müüa, härra Platt,” sõnas preili Asher. “Te ei saa mind isegi saja miljoni eest osta. Ma ei arvanud, et pean teid korrale kutsuma. Esimesel pilgul ei paistnud te mulle nagu teised, kuid tegelikult olete samasugune.”
   “Kes teised?” küsis Platt.
   “Ostjad. Arvate, et kui tüdruk tuleb teiega õhtustama, et mitte oma tööd kaotada, on teil õigus talle öelda, mida sülg suhu toob. Unustage ära. Arvasin algul, et olete teistsugune kui teised, kuid nüüd näen, et eksisin.”
   Platt lõi ootamatult peoga lauale, nagu oleks tal mingi rahulolu pakkuv vaimuvälgatus olnud.
   “Käes!” hüüdis ta peaaegu lõbusalt. “Nicholsoni koht põhjaküljes. Seal on suur haljas tammesalu ja järv. Vana maja tuleks maha lammutada ja selle asemele uus ehitada.”
   “Kirjutage see alatiseks kõrva taha,” lausus preili Asher. “Mul on kahju teie silmi avada, kuid pean teile nagu teie eelkäijatelegi koha kätte näitama. See, et nõustusin teiega koos õhtust sööma ja teid niikaua lõbustama, kui te vana Zizzyga kaupa teete, ei tähenda veel, et leiaksite mu mõnest ostetud kostüümist.”
   “Tahad sa öelda,” küsis Platt, “et käid teiste klientidega samamoodi väljas ja nad kõik räägivad sedasama, mis mina?”
   “Kõik mängivad sama mängu,” vastas preili Platt. “Kuid teie auks peab ütlema, et olete neist peajagu üle – teised ainult räägivad teemantidest, kuid teie käisite tõepoolest ühe välja.”
   “Kui kaua sa oled töötanud, Helen?”
   “Saite mu nime selgeks, jah? Olen kaheksa aastat endale leiba teeninud. Enne, kui modelliks sain, olin kassiir, siis pakkija, seejärel müüja. Härra Texas, kas te ei arva, et ilma väikese veinita on õhtusöök veidi kuiv?”
   “Oh, loobu parem sellest. Kui sa ainult teaksid, kui halb mul on selliseid asju kuulda.”
   Pärast sööki jalutasid nad Broadwayd mööda lõunasse ja keerasid väikesesse varjulisse Diana parki. Puude oksad ulatusid nii madalale, et lõid Plattil kaabu peast ning noormees pidi selle vältimiseks jänesehaake tegema. Modelli silmis säras kaks pisarat.
   “See ei meeldi mulle,” ütles Platt. “Mis viga?”
   “Ei midagi, “sõnas preili Asher. “Olgu. Kui teid esimest korda nägin, pidasin teid teistsuguseks kui teised. Kuid olete kõik nagu ühe vitsaga löödud. Saatke mind nüüd palun koju või pean politseiniku kutsuma.”
   Platt saatis naise tolle üürimaja uksest sisse. Hallis jäi ta hetkeks kõhklema. Naine vaatas talle nii mornilt otsa, et noormehe süda võpatas. Ta käed olid poolel teel naise piha ümber, kui too teda kõvasti näkku lõi.
   Noormees astus tagasi. Kusagilt kukkus alla kell ning veeres mööda kiviplaatidest põrandat. Noormees kummardus ja kobas seda otsides ringi.
   “Võtke nüüd oma kasutu teemantsõrmus ja laske jalga, härra Ostja,” lausus preili Asher, kui noormees oli kella leidnud.
   “Kui see sulle ei meeldi, on mul veel üks välja pakkuda, nimelt abielusõrmus,” lausus texaslane ja sirutas naise poole avatud peopesa, millel lebas lihtne kuldsõrmus.
   Preili Asheri silmad lahvatasid põlema.
   “Mida see peaks tähendama? Kas te…”
   Kusagil avati uks.
   “Head ööd,” ütles Platt. “Homme kaubamajas kohtume.”
   Preili Asher jooksis trepist üles oma tuppa ja raputas õpetajannat niikaua, kuni too voodis istukile kargas, valmis karjuma: “Tulekahju!”
   “Mis lahti?” karjatas ta.
   “Mul on vaja ühte asja teada,” lausus modell. “Oled geograafiat õppinud, Emma, nii et peaksid teadma. Kus asub linn, mida kutsutakse Ca… Cac… Caracassiks. Oli vist nii?”
   “Kuidas sa julgesid mind selle pärast üles ajada?” küsis õpetajanna. “Caracas asub Venezuelas.”
   “Kuidas seal on?”
   “Miks sa küsid? Põhiliselt on seal maavärinad, neegrid, ahvid, malaaria ja vulkaanid.”
   “Ma ei hooli sellest,” sõnas preili Asher rõõmsalt. “Sõidan homme sinna.”

POLITSEINIK O’ROONI MÄRK

   EI saa eitada, et mees ja naine võivad teineteisesse armuda esimesest pilgust. See on seotud riskiga, kuna sellisel juhul pole temake teda näinud Bradystreetil või tema temakese sugupuud tõendavat dokumenti. Kuid sellised asjad juhtuvad, ning samal hetkel, kui see juhtub, saab see meie jutustuse üheks teemaks, kuigi, tänu jumalale, ei varjuta see niisuguseid elulisi ja tähtsaid teemasid nagu joomine, politseinikud, hobused ja krahvkonnad.
   Viimase sõja ajal kappas eskadron, kes nimetas end Helladeks Ratsuriteks, läbi ajaloo ja ühe-kahe varitsuspaiga. Hellade Ratsurite eskadron koosnes peamiselt Lääne ja Ida metsikuvõitu aristokraatidest. Khakivärvi riietuses ei erinenud nad üksteisest millegagi ning said peagi omavahel headeks sõpradeks ja kamraadideks.
   Ellsworth Remsen, kelle iidset newyorklase sugupuud heastas kümne miljoni suurune kapital, sõi Hellade Ratsurite laagrilõkke ääres veiselihakonservi. Temale oli sõda suur nali ning ta ei kahetsenud hetkekski, et on selle nimel pidanud polost ja küpsetatud aloosast loobuma.
   Üks ratsaeskadroni liige oli hea kehaehitusega, sõbralik ja tasakaalukas noormees, kes nimetas end O’Rooniks. Noor Remsen võttis ta oma südamesõbraks. Nad ratsutasid külg külje kõrval, kui nende eskadron ründas mäge, mis tol ajal oli hispaanlaste ja demokraatide peamine tüliõun.
   Pärast sõda pöördus Remsen tagasi polo ja küpsekala juurde. Ühel päeval tuli klubis tema juurde hea kehaehitusega, sõbralik ja tasakaalukas noormees – O’Roon. Remsen ja O’Roon hakkasid teineteist taguma ja vahetasid teotavaid epiteete nagu kaua aega lahus olnud sõbrad ikka. O’Roon näis olevat alla käinud, ta välimuse järgi võis otsustada, et õnn on ta maha jätnud, ent ta oli rahulolev. Kuid see võis olla ainult väline mulje.
   “Remsen, anna mulle tööd,” ütles O’Roon. “Andsin just viimase šillingi habemeajajale.”
   “Käkitegu,” lausus Remsen. “Tunnen paljusid mehi pankades, kauplustes ja teistes all-linna asutustes. On sul mingeid erisoove?”
   “Jah,” tunnistas O’Roon, silmis elav huvi. “Käisin täna hommikul Keskpargis jalutamas. Mulle meeldiks ratsapolitseinik olla. Selleks pole mingeid eriteadmisi vaja. Pealegi on see ainus asi, mida ma oskan teha. Saan ratsutada ja värske õhk sobib mulle. Mis sa arvad – saad sa mulle sellise koha muretseda?”
   Remsen oli kindel, et saab. Ja varsti pärast seda oli O’Roonil koht olemas. Ja need, kes tavaliselt politseinikest mööda vaatasid, märkasid sadulas hea kehaehitusega, lahket ja tasakaalukat noormeest, kes pähkelpruuni ratsu seljas pargiteedel töökohustusi täitis.
   Vanadel meestel, kes kannavad uuriketi asemel nahkrihma, ja eakatel daamidel, kes… Kuid ei! surematu kuulsusega Romeo paneb isegi vanaemade südamed kiiremini põksuma. Ükskõik, neil oli nüüd riskantne oma lapsukesi parki jalutama tuua, sest see võis kaasa tuua armumise esimesest pilgust.
   Ja see juhtuski. Remsen oli just klubist tulnud ja jalutas piki Viiendat avenüüd pargi poole.
   Oli tipptund ja tänavatel sõidukite uputus. Üldise laine sees roomas aeglaselt auto. Autos istusid sohver ja lumivalgete vuntsidega vana džentelmen, kes kandis šoti värvides jalgpallimütsi. Autos on see kohatu, kui tegu pole eriti tähtsa isikuga. Isegi veiniagent ei söanda sellist mütsi kanda. Kuid need kaks põhjust ei tule arvesse, kui isik, kes seda kannab, on kas auto eest maksnud või istub juhikohal. Vana džentelmeni kõrval istus noor daam, kes oli kaunim kui granaatõunapuu õis, säravam kui esimene kuukiir, mis hämaruse saabudes oleandrite puhmast tee leiab. Niipea kui Remsen teda nägi, teadis ta, et see on ta saatus. Ta võis viskuda neiut vedava auto rataste alla, kuid teadis ka, et see on viimane asi, millega autossõitjate tähelepanu endale tõmmata. Auto möödus aeglaselt ja – kui kasutada luulelist väljendit – viis Remseni südame endaga kaasa. New York on suur linn ja kindlasti leidub siin tuhandeid naisi, kes kaugelt vaadates on kaunid kui granaatõunapuu õied. Ometi lootis Remsen, et kohtab seda neiut uuesti, sest igaüks meist unistab isiklikust kaitseinglist ja jumalikust armastusest.
   Remseni hingerahu õnneks toimus linnas samal päeval Hellade Ratsurite kokkutulek. Kokkutulnuid polnud palju – ehk kakskümmend –, kuid joomapidu oli aus. Lauad olid lookas, peeti kõnesid ja hispaanlane ründas jälle. Kui taevasse ilmus esimene koidukiir, läksid kokkutulnud laiali, kuid mõned jäid siiski lahinguväljale maha. Üks neist oli O’Roon, kes polnud vägijookidega harjunud. Ta jalad keeldusid oma kohust täitmast ning teda politseijaoskonda viimast.
   “Olen omadega läbi, Remsen,” ütles O’Roon sõbrale. “Miks ehitatakse hotelle kohtadesse, kus maapind pöörleb nagu tuliratas? Minult võetakse mu ametimärk ja antakse jalaga tagumikku. Suudan mõelda ja rääkida täiesti ko-kon-konstr-konstruktiivselt, kuid jalad ei kuula sõna. Kolme tunni pärast pean ma tööpostil olema. Minu laul on lauldud, Remsen.”
   “Vaata mulle otsa,” käskis Remsen naeratades. “Keda sa näed?”
   “Head semu,” ütles O’Roon juhmilt. “Vana head Remsenit.”
   “Mitte antud juhul,” lausus Remsen. “Näed ratsapolitseinik O’Rooni. Vaata endale näkku – ei, ilma peeglita sa seda teha ei saa –, kuid vaata minu oma ja mõtle enda omale. Kuivõrd sarnased me oleme? Nagu kaks prantsuse table d’hôte’i õhtulauda. Sinu märgi, hobuse ja vormi abil võlun ma täna sinu asemel pargis lapsehoidjaid ja takistan rohtu nende jalge all kasvamast. Päästan su märgi ja au, pealegi pole mind pärast hispaanlastega sõdimist millegi nii lõbusaga õnnistatud.”
   Täpselt õigel ajal suundus vale-ratsapolitseinik O’Roon oma tavapärasele pargiringile. Vormiriietus teeb mehed sarnaseks nagu kaks tilka vett. O’Roon ja Remsen olid kehaehituselt ja isegi näojoontelt sarnased, nii et vormis võis neid pidada kaksikuteks. Niisiis ratsutas Remsen mööda pargiradu ning nautis kogu hingest ennast ja käesolevat silmapilku – kümne miljoni omaniku elus on vähe tõelisi lõbusid.
   Hoolimata sellest, et oli veel väga vara, tuli sõiduteel tema poole kerge viktooriatõld, mida vedas kaks hobust. See oli võõrastav, sest nii vara olid pargis tavaliselt tähtsusetud isikud, kes armastasid tervist, vaesust ja hingetarkust. Tõllas istus lumivalgete vuntsidega vana džentelmen. Tal oli peas šoti rahvusvärvides jalgpallimüts, mida ei kanta, kui tegemist pole just väga tähtsa isikuga. Tema kõrval istus Remseni südamedaam – neiu, kes tuletas meelde granaatõunapuuõit ja kuud.
   Remsen ootas. Hetkel, kui tõld temast möödus, langes neiu pilk temale ja armastaja enesekindlusega võis Remsen vanduda, et noore daami põsed hakkasid õrnalt õhetama. Remsen ratsutas kakskümmend jardi edasi. Sõiduteel kabjaplaginat kuuldes pööras ta hobuse järsult ümber ja nägi, et kõrvid olid hakanud perutama.
   Remsen ratsutas viktooriatõlla poole nagu tuul. Ta kehastas politseinik O’Rooni ning see oli tolle töö. Pähkelpruun hobune jõudis kõrbidega kohakuti täpselt kolmkümmend sekundit pärast seda, kui nood olid hakanud perutama, vaatas üle õla Remsenile otsa ja ütles politseihobuse keeles: “Noh, kobakäpp, kas sa ei mõtlegi oma osa täita? Sa pole O’Roon, kuid mulle tundub, et niipalju sa siiski oskad, et parema käega nonde rumalate, aeglaste kõrbide ohjadest kinni haarata. Oh, sul pole häda midagi – isegi O’Roon poleks seda paremini teha saanud.”
   Vabadusse pürgiv rakend jäi jõukatsumises Remseni sitkete lihastega kuulsusetult alla. Kutsar vabastas käed ohjapuntrast, hüppas pukist alla ja läks hobuste juurde. Pähkelpruun, kes oli oma ratsaniku heaks kiitnud, tantsiskles ja ajas end tagajalgadele püsti, sõimates samal ajal hobusekeeles alistatud kõrbe. Remsen viivitas äraminekuga, pannes vaevu tähele, mida vana ebavajalik jalgpallimütsiga džentelmen räägib. Seevastu oli ta vägagi teadlik kahest kannikesevärvi silmast, mille pilk võis isegi Püha Pyritese – või ükskõik, millise teise illusionisti – kuju raudaluselt maha tõmmata, tolle naeratusest ja ilmest, mis oli küll veidi hirmunud, kuid milles oli midagi, mida isegi tõeline armastaja ei suutnud tõlgendada. Remsenilt küsiti ta nime, puistati üle tänusõnadega ning kiideti ikka ja jälle ta sangaritegu. Šoti müts oli seejuures eriti hoos ja pealetükkiv, kuid tõeline heakskiit väljendus noore daami väljendusrikastes silmades.
   Remsen tundis väikest rahulolu, sest esiteks oli ta end nimetanud nimega, millel polnud liigset uhkusekõla ja mida kõrgseltskonnas ei tunta, ning teiseks oli ta uhke, et oli jätnud selle häbiplekita.
   Noormees avas suu, et oma tõeline nimi öelda, kuid pani selle uuesti kinni.
   Kes ta on? Ratsapolitseinik O’Roon. Sõbra märk ja au on tema kätes. Kui Ellsworth Remsen, kümne miljoni omanik ja newyorklane, oli just päästnud granaatõie ja šoti mütsi surmasuust, kus oli siis politseinik O’Roon? Löödud, kaitsetu, häbistatud ja vallandatud. Armastus oli tulnud, kuid midagi on temast ülemat – see on meestevaheline lahingusõprus, mis on karastunud võitluses võõrvaenlase vastu.
   Remsen puudutas mütsi, vaatas oma hobuse kõrvade vahele ja otsis varju rahvakeelest.
   “Pole tänu väärt,” ütles ta tuimalt. “Meile, politseinikele, makstakse seesinaste asjade eest. See on meie kohus.”
   Remsen ratsutas minema, kirudes endamisi noblesse oblige’t, kuid teades ka, et poleks kunagi teisiti talitanud kui praegu.
   Tööpäeva lõpus viis Remsen pähkelpruuni hobuse talli ära ja läks O’Rooni juurde. Hea kehaehitusega, rahulik ja tasakaalukas politseinik oli vormi tagasi saanud ja istus sigarit suitsetades akna all.
   “Kurat võtaks sind ja politseivägesid tükkis nende märkide, hobuste ja vasknööpidega, ning mehi, kes ei kanna isegi kahte klaasi vahuveini,” lausus Remsen tundeliselt.
   O’Roon naeratas ülirahulolevalt.
   “Vana hea Remsen,” lausus ta sõbralikult. “Tean kõike. Kahe tunni eest tulid nad siia ja surusid mu nurka. Maja oli kisa-kära täis ning mina olin tsirkuse peaesineja. Muide, ma vist pole sulle rääkinud, et mu “vana” on Ardsley krahv. Naljakas, et ta just sinuga pargis ninapidi kokku põrkas. Kui sa mu hobust vigastasid, ei anna ma sulle kunagi andeks. Ostan ta ära ja võtan endaga kaasa. Ahjaa, mu õde – leedi Angela, – tahab väga sind täna õhtul minuga koos hotellis näha. Ega sa mu märki ära kaotanud, Remsen? Pean selle peakorterisse tagastama, kui lahkumisavaldusele alla kirjutan.”

TELLISETOLMU TÄNAV

   BLINKER oli endast väljas. Vähem kultuurne ja vähem rikas mees oleks vandunud. Kuid Blinker ei unustanud hetkekski, et on džentelmen, ja džentelmenid ei vannu. Niisiis oli ta näol ainult tüdinud ja sardooniline ilme, kui ta kaless läbi Broadway igapäevase tiheda liikluse advokaat Oldporti, kes oli ta kinnisvara haldaja, kontorisse teed rajas.
   “Ma ei näe põhjust,” ütles Blinker, “miks pean ma alati neile neetud paberitele ise alla kirjutama. Mu asjad on pakitud ning mul oli kavas täna hommikul Põhjametsadesse teele asuda. Nüüd pean ma homme hommikuni ootama. Vihkan öiseid ronge. Mu parimad habemenoad on muidugi kuskil määramatu kohvri põhjas. See on vandenõu, et ajada mind rummi jooma ja saata monoloogi pidava kobakäpast habemeajaja juurde. Anna mulle sulg, mis ei kratsi. Vihkan sulgi, mis kratsivad.”
   “Istu maha,” käskis hallipäine topeltlõuaga advokaat Oldport. “Halvemat pole ma sulle veel rääkinudki. Oh, seda rikaste viletsust küll! Paberid pole veel allakirjutamiseks valmis. Need saabuvad minu lauale homme kella üheteistkümneks. Kaotad veel ühe päeva. Kobakäpast habemeajaja väänab abitu Blinkeri nina isegi kaks korda. Täna jumalat, et sul pole vaja juukseid lõigata.”
   “Kui,” ütles Blinker tõustes, “need paberid pole homme määratud ajaks valmis, võtan ma selle äri sinu käest ära. Anna mulle sigar, palun.”
   “Kui,” lausus advokaat Oldport, “ma poleks karvavõrdki hoolinud, kas ärihaid neelavad mu vana sõbra poja ühe suutäiega alla või mitte, oleksin juba ammu sulle selle ettepaneku teinud. Jätkem nüüd lollitamine, Alexander. Peale vaevanõudva töö homme oma nimi kolmekümnele paberile alla kirjutada peame arutama veel üht tähtsat äriasja. Rohkem on see küll inimlikkuse ja õigluse küsimus. Rääkisin sellest sulle juba viis aastat tagasi, kuid sa ei kuulanud, kiirustades lõbureisile, kui ma õigesti mäletan. Nüüd on see uuesti päevakorda tõusnud. Kinnisvara…”
   “Kinnisvara!” katkestas teda Blinker. “Armas härra Oldport, räägime sellest homme. Olgu siis kõik korraga: allkirjad, kinnisvara, plaastrid, haisev kirjalakk ja kõik muu. Tuled sa minuga koos lõunat sööma? Ei? Püüan meeles pidada, et pean homme kell üksteist siit läbi astuma. Head päeva!”
   Blinkeri varandus koosnes päritud maadest ja üürimajadest. Ükskord oli advokaat Oldport teinud väikese bensiiniautoga linnaekskursiooni ning näidanud Alexandrile majasid ja terveid tänavaid, mis talle kuuluvad. Alexander oli ainupärija. Blinker jäi nähtuga väga rahule. Majad nägid välja nii, et on võimelised tootma suuri summasid, mille advokaat Oldport pani tema arvele kulutamiseks.
   Õhtupoolikul läks Blinker ühte klubidest, mille liige ta oli, kavatsusega lõunat süüa. Klubis polnud kedagi peale mõne üksiku koitanud vanamehe, kes mängisid tvisti ning kes rääkisid Alexandriga väärika viisakusega, samal ajal talle sügava põlglikkusega otsa vaadates. Kõik teised olid linnast ära sõitnud. Kuid Blinker oli siin ning nagu pärast tunde jäetud koolipoiss pidi ta oma nime ikka ja jälle paberile kirjutama. Ja see tegi haiget.
   Blinker keeras vanatoidele selja ja pöördus klubi stjuuardi poole, kes tõi talle jahutatud värsket lõhemarja.
   “Symons, lähen Coney Islandile.” Ta ütles seda toonil, nagu see, kes ütleb: “Olgu. Hüppan jõkke.”
   Symons arvas, et teine teeb nalja ning naeris kuueteistkümnenda noodi juures, nagu seadus seda alluvatelt nõuab.
   “Kindlasti, söör,” kihistas ta. “Loomulikult, söör. Coneyl kohtume, härra Blinker.”
   Blinker võttis ajalehe ja uuris laupäevast aurupraamide sõiduplaani. Esimese tänavanurga juures võttis ta voorimehe ja sõitis Põhjakaile. Ta seisis sabas nagu mina ja demokraadid, ostis pileti, rüseles rahvahulgas ja leidis end viimaks laeva ülatekil vahtimas jultunult klapptoolil istuvat tüdrukut, kellel polnud saatjat. Blinkeril polnud kavaski häbematu olla, kuid tüdruk nägi nii hea välja, et Blinker unustas hetkeks, et on prints ignognito ja jõllitas teda nagu tavaline lihtrahva liige.
   Tüdruk vastas ta pilgule, ja mitte karmilt. Tuulehoog ähvardas Blinkeri õlgkaabu kaasa viia. Viimasel hetkel sai mees sellest kinni ja vajutas sügavalt pähe. Liigutus sarnanes tervitusega. Tüdruk noogutas, naeratas ning järgmisel hetkel leidis Blinker end tema kõrval istumas. Neiu oli üleni valges ning kahvatuma jumega, kui Blinker kujutles piimatüdrukutel ja teistel alamast soost naistel olevat. Ta oli väike ja õrn nagu kirsiõis, ja ta hallid, tõsised, julged ja siirad silmad vaatasid vestluskaaslasele otsa pilgul, millest ei paistnud mingeid hämaraid ja kahtlasi hingesügavikke.
   “Kuidas te söandasite mulle kaabut kergitada?” küsis ta jultunud naeratusega.
   “Ma ei teinudki seda,” ütles Blinker, kuid heastas kohe vea: “Pärast seda, kui teid nägin, ei oska ma enam käituda.”
   “Ma ei luba enda kõrval istuda džentelmenil, keda pole mulle esitletud,” lausus neiu ootamatu upsakusega, mis Blinkerit kurvastas. Ta tõusis otsustavalt, kuid neiu hele nöökav naer sundis ta istmele tagasi.
   “Te ei sõida vist kaugele?” küsis tüdruk seltskonnakaunitari enesekindlusega.
   “Kas teie sõidate Coney Islandile?” küsis Blinker vastu.
   “Mina?” Neiu vaatas teda suurte pilklike silmadega. “Milleks see küsimus? Kas te siis ei näe, et sõidan pargis jalgrattaga?” Neiu omapärane huumorimeel hakkas häbematuse kuju võtma.
   “Ja mina võtan kõrge vabrikukorstna otsas päikest,” lausus Blinker. “Mis oleks, kui veedaksime Coneyl koos aega? Olen üksi ning pole seal varem käinud.”
   “Sõltub sellest,” ütles tüdruk, “kui hästi te end ülal peate. Kaalun reisi ajal teie ettepanekut.”
   Blinker asus end tagasilükkamise vastu kindlustama. Ta püüdis ihust ja hingest teisele meeldida. Kui metafoori kasutada, ladus ta kivi kivi haaval üles kõrget viisakusekorstnat, kuni see oli kindel ja valmis. Ta kõrgseltskonna maneerid asendusid ajapikku lihtsa käitumisega ja kuna tüdruk oli nii loomulik, valitses nende vahel algusest peale tumm teineteisemõistmine, mis tegi suhtlemise kergeks.
   Blinker sai teada, et tüdruk on kahekümneaastane, ta nimi on Florence, et ta on kübarategija ning elab koos südamesõbranna Ellaga, kes on kingakaupluses kassiir, möbleeritud toas, hommikusöögiks joob klaasi piima ja sööb mune, mis keevad ise valmis sel ajal, kui ta soengut teeb. See on hommikusöök, millest jätkuks kellele tahes. Blinkeri nime kuuldes naeris tüdruk südamest.
   “Igatahes,” ütles ta, “näitab see, et teil on kujutlusvõimet. Kui oleksite oma nimeks öelnud Smith, poleks teil olnud mingeid edasisi šansse.”
   Laev randus Coneyl ning nad heideti keset inimmerd, mis koosnes hullumeelsetest lõbujahtijatest, kes selle vodevilliliku muinasmaa teid ja avenüüsid ummistasid.
   Blinker vaatas uudishimulikult ning kriitilise erapooletusega populaarseid lõbustusi pakkuvaid templeid, pagoode ja kioskeid. Teda ümbritses tõuklev, tunglev ja kiirustav lihtrahvas, müksisid piknikukorvid, jalge ees sebisid, kukkusid ja vingusid kleepuvad jõmpsikad, kes määrisid ta riided kommiseks, mööda purjetasid ülbed noorukid, raskelt kätte tulnud jalutuskepp ühes ja kergelt saadud tüdruku käsi teises käes ning puhusid talle odavate sigarite suitsu näkku. Üle lärmi kostis ruuporimeeste kisa, kes seisid igaüks oma atraktsiooni ees ja müristasid kiidulaulu, mille kõrval Niagara mühin oli sosin. Igat liiki puhk-, keel– ja löökpillid sünnitasid kõrvulukustavat kära, mida nimetati muusikaks ja tehti eesmärgiga võistlejaid õhu vibratsiooniga üle lüüa. Blinker vaatas tüüpilise snoobi üleolekuga kisavat, nügivat, ähkivat, kiirustavat, hullunud, ohjeldamatut paljurahvuselist proletariaati, kes viskus ülepeakaela ja häbenematu sundimatusega kassikullaste hiilgavate võltspaleede pakutavatesse lõbustustesse. Vaatepilt oli nii vulgaarne ning erinev kõigest, mida Blinkeri kasti kuuluvale inimesele kombekusest ja heast maitsest õpetatakse, et mees tundis sügavat tülgastust.
   Blinker pööras pead ja vaatas enda kõrval seisvat Florence’i. Neiu naeratas talle ning vaatas teda rõõmsate silmadega, mis olid sama selged ja säravad nagu vesi forellitiigis. Need ütlesid, et neil on õigus särada, kui nende omaniku kõrval seisab Mees, Džentelmenist sõber, kes hoiab käes selle lõbulinna võtmeid.
   Blinker ei lugenud neiu pilgust kõike välja, kuid ta sisemuses toimus ime ning ta nägi nüüd Coneyt õige pilguga.
   Ta ei näinud enam rahvamassi, kes januneb labaste lõbude järele. Nüüd nägi ta tuhandeid tõsiusklikke idealiste. Nende vead olid kadunud. Ta nägi, et räigete kassikullas säravate lõbutemplite katuste all pakuti rahutule inimhingele päästmist ja palsamit. Tõsi, see oli Romantika vilets aseaine, särav, kuid tühi Rüütellikkuse kiiver, hingemattev, kuid turvaline Seiklus, võluvaip, mis viib realismist võlumaale, kuigi reis käib läbi kosmose vaeseid tagahoove, kuid Blinker ei näinud enam pööblit, vaid oma vendi, kes otsivad ideaale. Selles polnud mingit poeesiat ega kunsti, kuid nende kujutlusis muutus kollane sits glamuurseks kuldkangaks ning ruuporid lõbuheeroldite hõbepasunaiks.
   Blinker võttis selle omaks, kääris mõttes käised üles ja ühines idealistidega.
   “Sina oled doktor,” ütles ta Florence’ile. “Mida peaksime me tegema, et seda lõbusate muinasjuttude kämpu lahti harutada?”
   “Alustame sellest,” ütles printsess mereäärsele pagoodile osutades. “Võtame need kõik ükshaaval ette.”
   Kell kaheksa läksid nad tagasisõitva laeva pardale ja istusid lõbudest küllastatuna reelingu ääres, kuulates itaalia viiuli ja harfimuusikat. Blinkeri tusk oli kadunud. Põhjametsad tundusid talle nüüd asustamata kõnnumaana. Kära, mis ta oma nime kirjutamise ümber oli tõstnud, tühine. Ta võib vaevata oma nime sada korda kirjutada. Ja tüdruku nimi on sama kaunis kui ta ise – Florence. See oli nimi, mida Blinker endamisi sadu kordi oli juba korranud.
   Kui nende laev Põhjakaile lähenes, ilmus lahel nähtavale kahekorstnaline, räpane, võõrapärase välimusega avamereaurik, muutis äkki kurssi, pööras nina nende laeva poole ning rammis täiskiirusel Coney laeva. Ahtrist kostis kohutav mürts ja ragin.
   Kuussada reisijat hakkasid paanikas sinna-tänna jooksma, kapten karjus aurikule, et ärgu tagurdagu, sest rebend jääb sel juhul mereveele avatuks. Kuid aurik andis tagasikäigu, jättes Coney laeva ahtrisse nagu hiiglasliku saagkala tekitatud augu, lisas kiirust ja kadus kiiresti silmist.
   Coney laev hakkas vajuma, kuid jätkas siiski aeglaselt teed päästva kai poole. Reisijatest oli saanud hullunud pööbel, keda oli vastik vaadata.
   Blinker hoidis Florence’i oma embuses, kuni laev oli taas õiges asendis. Neiu ei teinud piuksugi ega näidanud millegagi hirmu välja. Blinker astus klapptoolile, rebis pea kohal oleva liistu lahti ja tõmbas alla mõned päästevestid. Seejärel hakkas ta ühte Florence’ile ümber sättima. Kõdunenud purjeriie rebenes ja sõmerjas kork pudenes laevatekile laiali. Florence võttis peotäie korgipuru peopesale ja naeris lustakalt.
   “Näeb välja nagu hommikusöök,” ütles ta. “Võtan selle parem ära. Sellest pole mingit kasu.”
   Neiu tegi päästevesti pandla lahti ja viskas vesti tekile. Ta käskis Blinkeril enda kõrvale istuda ja pani oma käe mehe pihku. “Olen kindel, et jõuame elusate ja tervetena kaile,” ütles ta ja hakkas laulujuppi ümisema.
   Kapten tuli reisijate sekka ja kutsus neid korrale. Ta teatas, et pole kahtlustki, et laev jõuab kaini, ning käskis naistel ja lastel vööri minna, kus nad esimesena maabuda saavad. Laev, mille trümmides loksus vesi, andis parima, et kapteni sõnad valeks ei osutuks.
   “Florence,” ütles Blinker neiu kätt pigistades ja teda endale lähemale tõmmates. “Ma armastan sind.”
   “Seda räägivad nad kõik,” vastas neiu kerglaselt.
   “Mina pole “nad kõik”,” lausus Blinker tungivalt. “Ma ei teadnud varem, et võin kedagi armastada. Võime kõik edasised päevad teineteise kõrval veeta ja õnnelikud olla. Olen rikas. Sa ei pea enam kunagi toidu ja peavarju pärast muretsema.”
   “Seda räägivad nad kõik,” ütles neiu uuesti ning jätkas vaikselt ümisemist.
   “Ära ütle seda enam kunagi,” ütles Blinker toonil, mis pani neiu talle varjamatu üllatusega otsa vaatama.
   “Miks ei tohi ma seda öelda?” küsis ta rahulikult. “Nad kõik ju räägivad.”
   “Kes need “kõik” on? küsis Blinker, kes oli esimest korda elus armukade.
   “Miks sa küsid? Noh, mu kavalerid.”
   “On neid palju?”
   “Ma pole müürilill,” vastas neiu rahulolevalt.
   “Kus sa nende meestega kohtud? Kodus?”
   “Loomulikult mitte. Olen nendega koos samamoodi nagu sinuga. Mõnikord laeva pardal, mõnikord pargis, mõnikord tänaval. Olen kaunis hea meestetundja. Võin esimesest pilgust öelda, kas külgelööja läheb jultunuks või mitte.”
   “Mida sa jultumuse all mõtled?”
   “Noh, tikub suudlema või nii.”
   “Kas mõned on seda üritanud?” küsis Blinker hambaid kiristades.
   “Loomulikult. Kõik mehed üritavad. Peaksid seda isegi teadma.”
   “Lubad sa neil seda teha?”
   “Mõnikord. Mitte paljudel. Suuremal osal pole niipalju raha, et mind kuhugi välja kutsuda.”
   Neiu pööras pead ja vaatas Blinkerit uurivalt. Ta silmad olid lapselikult siirad. Neist paistis segadus, nagu ei mõistaks ta meest.
   “Mis selles halba on, et ma poistega väljas käin?” küsis ta.
   “Kõik on halb,” vastas too peaaegu hullunult. “Miks ei piirdu sa nendega, kes sinuga samas majas elavad? On sul tõesti vaja tänavatelt üles korjata mõni Dick, Tom või Harry?”
   Neiu oli Blinkeriga täiesti avameelne.
   “Kui elaksid sellises majas nagu mina, ei küsiks sa seda. Elan Tellisetolmu tänaval. Rahvasuus on sellele selline nimi antud, sest punane tellisetolm katab kõike ja kõikjal. Olen seal elanud peaaegu neli aastat. Seal pole kohta, kus vastuvõtte korraldada. Igaühte ei saa ometi oma tuppa kutsuda. Mis mul üle jääb? Tüdruk peab ju ometi kuskil meestega kohtuma, kas pole nii?”
   “Jah,” sõnas Blinker kähedalt. “Tüdruk peab… peab meestega kohtuma.”
   “Esimene kord, kui mees mind tänaval kõnetas,” jätkas Florence, “jooksin koju ja nutsin terve öö. Kuid sain sellest üle. Paljude tublide meestega olen kirikus kohtunud. Vihmasel päeval pean niikaua vestibüülis seisma, kuni tuleb keegi, kellel on vihmavari. Sooviksin väga, et meie majas oleks salong, et saaksin teid külla kutsuda, härra Blinker – või tahaksite nüüd parema meelega Smith olla?”
   Laev randus turvaliselt. Blinkeri näol oli segadus, kui ta neiu kõrval mööda vaikseid tänavaid jalutas. Ühel tänavanurgal ulatas Florence talle käe.
   “Elan järgmises kvartalis,” ütles ta. “Tänan sind meeldiva õhtupooliku eest.”
   Blinker pomises midagi arusaamatut ja sööstis põhja poole, kuni leidis voorimehe. Nad möödusid aeglaselt paremalt paistvast suurest hallist kirikust. Blinker raputas selle akende poole rusikat.
   “Alles eelmisel nädalal annetasin sulle tuhat dollarit,” karjus ta hingetult, “ja tema kohtub sinu uste taga meestega. Midagi on valesti, väga valesti.”
   Järgmisel hommikul kell üksteist kirjutas Blinker uhiuue sulega, mille advokaat Oldport talle ulatas, kolmkümmend korda oma nime.
   “Lase mul nüüd metsa minna,” lausus ta tõredalt.
   “Sa ei näe hea välja,” ütles Oldport. “Võib-olla teeb reis sulle tõesti head. Kuid kuula enne ära ettepanek, millest ma sulle eile ja viis aastat tagasi rääkisin. Sulle kuuluvad mõned majad, täpsemini viisteist maja, mille viie aasta üürilepingud tuleb uuesti teha. Sinu isa kavatses neis mõningaid ümberehitusi teha, et üürnike eluolu parandada, kuid ei jõudnud kunagi selleni. Ta kavatses majadesse ehitada salongid ja anda need allrendile. Üürnikud saaksid neid vastuvõttude korraldamiseks kasutada. Need majad asuvad osturajoonis ning paljud üürnikud on töölistüdrukud. Praegu on nad sunnitud väljastpoolt seltskonda otsima. Need on punased tellismajad, mis asuvad…”
   Blinker katkestas teda valju kibeda naerupahvakuga.
   “Tellisetolmu tänaval,” karjatas ta. “Ning mina olen nende omanik. Arvasin ma õieti?”
   “Üürnikud nimetavad seda tõepoolest selle nimega,” lausus advokaat Oldport.
   Blinker tõusis ja vajutas kaabu silmini pähe.
   “Tee nendega, mida iganes heaks arvad,” ütles ta karedalt. “Renoveeri, põleta või lammuta maha. Aga seda ma sulle ütlen, mees, et nüüd on liiga hilja. Liiga hilja. Liiga hilja.”

KUIDAS TEHA NEWYORKLAST

   PEALE kõige muu oli Raggles ka poeet. Teda nimetati hulkuriks, kuid see oli ainult elliptiline tee ütlemaks, et ta oli filosoof, kunstnik, rändur, looduslaps ja avastaja. Kuid kõige rohkem võis teda poeediks pidada. Ta polnud elu jooksul kirjutanud ühtki luulerida, kuid terve ta elu oli luule. Kui keegi oleks vaevunud ta odüsseia kirja panema, oleks see olnud limerik. Kuid ärgem kaotagem peamist silmist – Raggles oli ise poeet.
   Ragglesi spetsialiteet, kui see oleks tindiga paberile kirjutatud, olid linnasonetid. Ta uuris linnu samasuguse tähelepanuga, nagu naised uurivad oma peegelpilti, lapsed lõhutud nuku seest pudenevat saepuru ja liimijääke või mehed, kes kirjutavad loomadest, metsloomapuure loomaaias. Ragglesi meelest polnud linnad mitte ainult tellise– ja mördikuhi, mida asustab hulk inimesi, vaid ta otsis nende iseloomu ja põhituuma, isikupärast elukonglomeraati, millel on isikupärane lõhn, tunded ja olemus. Ragglesi poeedikirg oli ta viinud kaks tuhat miili nii põhja kui lõuna, ida kui lääne poole, avastamaks uusi linnu, mida oma rinnale suruda. Ta matkas jalgsi mööda tolmuseid maanteid või reisis suurejoonelise toredusega kaubavankrite kastides, säästmaks aega, mida polnud vaja säästa. Ja kui ta oli linna südame leidnud ning kuulanud ära tolle salajase ülestunnistuse, ei kaotanud ta aega, vaid suundus järgmisse. Igavene Rändur – kuid võib-olla oli asi lihtsalt selles, et ta polnud veel sattunud linna, mis rahuldanuks ta kujutlusvõimet ning kriitikameelt.
   Välismaiste luuletajate loomingu põhjal teame, et linnad on naissoost. Nii ka poeet Ragglesile, kes lõi mõttes täpse ja selge kujutluse naisekujudest, mis sümboliseerisid linnu, mida ta parajasti kosis.
   Chicago, see sulgedega ehitud ja patšuli järgi lõhnav proua Partington, sööstis talle kallale lahkete lubadustega ning püüdis teda uinutada hingetungivate ja kauniste, helget tulevikku tõotavate viisidega. Kuid Raggles jäi ärkvele, värises külmast ning nägi silme ees idealistide kurbi nägusid, kes olid kaotanud oma särava aura kartulisalatisse ja praetud kalasse.
   Sellegipoolest Chicago meeldis talle. Võib-olla oli see kirjeldus ähmane ja ebatäpne, kuid see on Ragglesi süü. Ta oleks pidanud oma tunded luulevormi valama ja ajakirjade luulenurgas avaldama.
   Pittsburg jättis talle sama mulje mis “Othello”, mida esitavad vene keeles Dockstaderi laulikud raudteejaamas. Leedi Pittsburg oli kuninglik ja särav, kuid ilutu ja südametu. Valge siidkleit seljas ja valged tantsukingad jalas, pesi ta köögis nõusid ja kärkis Ragglesi peale juba enne, kui too jõudis küdeva kamina ees istet võtta, et nautida šampanjat seajalgade ja friikartulitega.
   New Orleans vaatas talle lihtsalt rõdult alla. Raggles nägi ainult ta kurvalt mõtlikke säravaid silmi ja lehviku liikumist. Ainult korra nägi ta linna näost näkku. Väljas hämardus ning New Orleans ujutas punase sillutisega trotuaarid veega üle. Ta naeris, ümises šansonetti ja täitis Ragglesi kingad jääkülma veega. Allons [1 - Allons –“Edasi!” (pr.k.).]!
   Boston avas end talle ebaharilikul ja veidral viisil. Mehele näis, et ta on jääteest purjus ning ta pea ümber on seotud valge külm rätik, et ergutada teda arusaamatule, kuid tohutule mõttepingutusele. Toiduks pakkus ta lund, rätik sai märjaks, hakkas soonima ning Ragglesile tundus, et ei saa seda enam iial ära.
   “Ebamäärane ja arusaamatu,” võid sa öelda, kuid leevendagu su hukkamõistu teadmine, et need on ainult poeedi luulevormi valatud fantaasiad.
   Saabus päev, mil Raggles piiras ja taotles Manhattani südant. Too oli kõigist linnadest kaunim ning Raggles püüdis kogu hingest nooti tabada, maitsta, hinnata, klassifitseerida, lahendada ja sildistada teda nagu teisi linnu, mis olid talle oma isikupära saladuse avaldanud. Siinkohal lõpetan ma Ragglesi tõlgi mängimise ja hakkan kroonikakirjutajaks.
   Raggles astus parvlaevalt kaldale ja suundus linnasüdamesse, mis vaatas teda tülpinud kosmopoliidi pilguga. Raggles oli vastavalt riides, et etendada “klassifitseerimatu” mehe osa. Ükski riik, rass, klass, klikk, ühendus, klann ega keegliklubi ei võinud õigusega väita, et ta on üks nende hulgast. Ragglesi riietus koosnes üksikutest riideesemetest, mille olid annetanud need, kellel oli küll temast erinev riidenumber, kuid kelle süda oli sama numbriga kui temal. Need olid seljas sama ebamugavad kui nood, mida pakuvad kohvritega raudteeproovireisijad, kes pakuvad sulle lisaboonusena siidtaskurätte ja pärlikeesid. Ilma rahata – nagu üks poeet peabki olema –, kuid samasuguse palava innukusega kui astronoom, kes loodab Linnuteel uut tähte avastada, või luuletaja, kes näeb täitesulepeasse uut tinti voolamas, jalutas Raggles suure linna tänavatel.
   Õhtu saabudes vaatas ta tuima ilmega müra ja sagimist. Ta oli löödud, segaduses, hämmeldunud ja hirmunud. Varem nähtud linnad olid olnud talle sama lihtsad lugeda kui aabits, nagu talutüdrukud, kelle hinge mõistmiseks pole palju nutikust vaja, nagu piltmõistatused, mille lahendus on ette teada, lihtsad alla neelata nagu auster, kuid Manhattan säras tema ees külmalt nagu neljakaraadiline teemant poeaknal, samal ajal kui ta ise näperdas higiste sõrmedega sügavale taskupõhja peidetud, paelaga kokku seotud närust nädalapalka.
   Teised linnad olid ta vastu võtnud teada-tuntud tervitustega. Nende kodukootud lahkus, inimsuhete gamma, jämedakoeline heldus, sõbralik vandumine, pealetükkiv uudishimu ja liigne jutukus tegid nende eripära hindamise lihtsaks. Kuid Manhattan ei andnud talle ühtki niidiotsa, vaid kõrgus tema ees nagu müür. Mööda ta tänavaid voolas teemantjõgi. Ükski pilk ei langenud temale, keegi ei kõnetanud teda. Ragglesi süda ihales Pittsburgi nõgise käe järele oma õlal, Chicago ähvardav haukumine tundus talle nüüd muusikana, ta igatses Bosnia prillitagust kahvatut heategevuslikku pilku, isegi Louisville’i või St. Louisi tormakas, kuid heatahtlik tants oli parem kui see.
   Raggles, kellel oli selja taga edukas kerjusekarjäär paljudes linnades, seisis Broadwayl nagu häbelik maapoiss. Esimest korda elus sai ta tunda teravat alandust olla ignoreeritud. Kuidas ta ka ei püüdnud selle särava, kiirelt muutuva jäälinna iseloomu tabada, ei õnnestunud see tal kunagi. Poeedile nagu tema ei pakkunud see ühtki värvi, naeratust ega võrdlusvõimalust, selle lihvitud tahud olid ilma ühegi mõrata, polnud ühtki pidepunkti, mis võimaldaks näha ta kuju ja struktuuri, nagu Raggles oli põlglikult varemnähtud linnades kogenud. Majad looklesid lõpmatute kaitsevallidena, nende aknad olid nagu laskeavad, inimesed, kes neis elasid, olid säravad, kuid värvita ning ähvardasid teda isekuse nooltega.
   Ragglesi süda muutus tinaraskeks. Ta luuletajafantaasia oli kadunud. Inimesed, kes teda ümbritsesid, näisid olevat läbi imbunud absoluutsest egoismi vaimust, nagu mänguasjad on läbi imbunud värvist. Inimesed, keda ta nägi, näisid talle upsakuse ja jultumuse kehastused. Inimlikkus oli neist kadunud – nad olid jalutavad, värnitsaga ülevõõbatud ebajumalakujud, kes jumaldasid iseennast ja janunesid ohvrivere järele, kuid kes olid määratud kiiresti unustuse hõlma vajuma ja teed andma uutele, kollaseks värvitud nikerdatud pühakutele. Külmad, õelad, halastamatud, kiviste nägudega, isikupäratud, kiirustasid nad Ragglesist mööda nagu kujud, mis mingi ime läbi on liikumisvõime saanud, kuid kelle hing ja tunded on marmoralustesse jäänud.
   Pikkamisi hakkas Raggles erinevaid tüüpe eristama. Seal oli eakas, lumivalge lühikese habeme, roosa sileda näo, läbitungivate siniste silmade ja viimase moe järgi särava noorusliku rõivastusega džentelmen, kes oli nagu linna rikkuse, enesekindluse ja jäise tuimuse kehastus. Teise tüüpi kuulus pikk, ilus, terasgravüürina veatu, jumalannasarnane külm naine, kes oli riides nagu Ajaprintsess ning kelle selgete sinisilmade pilk oli külm nagu päikese peegeldus klaasil. Siis tuli linna marionetlikkuse kõrvalprodukt – paks, uhkeldav, karm, ähvardav, tõsise näoga mees, kelle alumine lõualuu oli lai nagu koristatud nisupõld, näol printsi ilme ja sõrmenukid nagu profipoksijal. Ta nõjatus vastu sigarireklaami ning vaatas maailma, nagu oleks see täpe.
   Luuletajad on tundlikud ning Raggles värises kõleda mõistetamatu linna embuses. Selle jäine, irooniline, mõistatuslik, ebaloomulik, tundetu, sfinksilik nägu viis ta segadusse ja materdas maha. Kas sellel linnal pole tõesti südant? Parem juba puuriit, näägutav hapu näoga tulehark tagauksel, linna supiköögi baarmeni tusane nägu, maakonstaablite heatahtlik toorus, peks, arreteerimised, õnnejuhused vulgaarsetes, kärarikastes, õelates linnades, kui see verdtarretav südametus.
   Raggles võttis julguse kokku ja palus almust. Hoolimatud inimesed möödusid temast, talle pilkugi heitmata, isegi nende silmalaud ei värahtanud, mis näidanuks, et nad on Ragglesi olemasolust teadlikud. Ragglesil polnud muid kinnitusi vaja – nüüd oli ta veendunud, et muinasjutuliselt kaunis, kuid kaastundetu Manhattan on hingeta ja seda asustavad liikuvad nukud, mida liigutavad nöörid ja traadid. Ta oli ainus elav hing lõputul kõnnumaal.
   Raggles hakkas tänavat ületama. Ta kuulis plaksatust, möirgamist ja sisinat, miski andis talle sellise hoobi, et ta veeres kuus jardi oma algsest kohast eemale, langes kivina maha ning linn muutus katkendlikuks unenäoks.
   Raggles avas silmad. Kõige esimesena tundis ta lõhnaõli hõngu. Nii lõhnavad ainult kevadlilled paradiisis. Siis tundis ta kulmule langenud õielehe õhkõrna puudutust. Tema kohale kummardus naine, kes oli riides nagu Ajaprintsess, kuid ta sinisilmad olid nüüd leebed ja kiirgasid inimlikku kaastunnet. Ragglesi pea alla oli keegi laotanud siidi ja karusnahad. Keset sõiduteed seisis linna rikkust ja küpsust kehastav eakas džentelmen, Ragglesi kübar käes ja nägu roosam kui enne, ning suunas valjude hüüetega katkematu sõidukivoolu neist mööda. Lähedal asuvast kohvikust kiirustas nende poole laialõualine kõrvalprodukt, näol süütu ilme nagu beebil ning käes klaas, milles loksuv vaarikpunane vedelik tõotas südantkosutavaid elamusi.
   “Joo, semu,” ütles ta klaasi Ragglesi huultele tõstes.
   Hetkega oli nende ümber sadu inimesi, kelle nägudelt peegeldus sügav osavõtlikkus. Kaks hiigelkasvu toredat politseinikku murdsid ringist läbi ja surusid tunglevad samaarialased kaugemale. Vana daam musta kampri järgi haiseva salliga rääkis midagi valjult ajalehepoisile ja too libistas ühe ajalehe Ragglesi küünarnuki alla kohas, kus sõidutee oli porine. Järsu olekuga kirjaplokiga noormees nõudis nimesid.
   Valjul kellahelinal kihutas kohale haiglavanker. Pealtvaatajad tõmbusid kahte lehte laiali. Ragglesi juurde jooksis sõjaväearst.
   “Kuidas sa ennast tunned, vanamees?” asus too kohe asja kallale. Siidi ja karusnahkadesse riietatud printsess pühkis õhkõrna ämblikuvõrguga ära Ragglesi kulmu alla ilmunud kaks-kolm verepiiska.
   “Mina?” küsis Raggles inglinaeratusega. “Parem ei saa enam ollagi.”
   Ta oli leidnud järjekordse linna südame.
   Raggles lamas kolm päeva paranejate palatis. Ta oli seal olnud ainult tunni, kui õed kuulsid kakluse hääli. Nad jooksid kohale ja avastasid, et Raggles oli palatikaaslast – morni läbisõitjat, kes pärast seda, kui rong, millega ta sõitis, oli kaubarongiga kokku põrganud, oli toodud siia kokkulappimisele – rünnanud ja tekitanud talle kehavigastusi.
   “Miks sa seda tegid?” küsis ülemõde.
   “Ta tegi mu linna maha,” lausus Raggles.
   “Millist linna?” küsis õde.
   “New Yorki,” vastas Raggles.

ENESEUHKUS JA SOOBLINAHAD

   KUI Brady, hüüdnimega Lapsuke, langes Molly McKeeveri tumesiniste silmade võrku, tõmbus ta Ahjutoru Kambast tagasi. Vaat nii palju jõudu on iirlanna keelekesel ja põikpäisel aususel! Kui sina, kes sa seda loed, oled mees, võib samasugune saatus tabada sind juba enne, kui kell saab homme kaks, kui oled naine, tervitab sind hommikul su spits külma ninaga – märk sellest, et koer on terve ja sina õnnelik.
   Ahjutoru Kamp laenas nime ühelt äärelinna rajoonilt, mida rahvas kutsus Ahjutoruks, sest see oli pikk ja kitsas ning algas kvartalist, mida rahvasuus tunti Põrguköögi nime all. Ahjutoru ulatus Üheteistkümnendast– Kaheteistkümnendast avenüüst jõeni ning selle nõgisesse kõverusse jäi väike unarussejäetud DeWitt Clintoni park. Arvestades, et ahjutoru on igas köögis vajalik, saab olukord sulle selgeks. Kokkasid oli Põrguköögis jalaga segada, kuid Ahjutoru Kamp oli ülemkokk.
   Selle ajalooraamatutes kirja panemata, kuid rahva seas laialt tuntud liikmed lõid tänavanurkadel aega surnuks, õilmitsedes nagu kasvuhooneliiliad ning olles pidevalt tegevuses küüneviilide ja sulenugadega. Nad etendasid mehi, kellel läheb elus hästi, ning nende vestlus koosnes kahesajast sõnast. Juhuslikule möödujale tundus see sama süütu ja tähtsusetu kui too, mida võib kuulda seitse kvartalit ida pool asuvates klubides.
   Kuid tänavanurkadel poosetamine ja maniküüri tegemine oli ainult suitsukate. Nende tegelik töö oli eraldada linnakodanikud nonde rahast ja väärtesemetest. Ahjutoru Kamba liikmed eelistasid küll kärale ja verevalamisele veidraid ja iseäralikke trikke, kuid kui linnakodanik, kellel oli au nende tähelepanu pälvida, osutas vastupanu või reklaamis end häälekalt, lõppes see talle politseijaoskonnas või haiglavoodis.
   Politsei hoidis Ahjutoru Kambal alaliselt silma peal, kuid säilitas respekti. Nii nagu ööbik, kes eelistab laksutada siis, kui sügavad varjud katavad maad, armastasid ka Ahjutoru Kamba liikmed pimedust ning nende läbilõikavad viled mulgustasid öö õhukumme. Need olid nagu suits, mis andis sinikuubedele teada, et Põrguköögis on tuli lahti.
   Brady lubas Mollyle hea olla. Ta oli kamba kõige edevam, tugevam, ettevaatlikum ja edukam plaanisepitseja ning poistel oli tema lahkumisest kahju.
   Kuid õige pea pidid nad tunnistama, et Brady talus vooruslikku elu ilma nurinata ja Põrguköögis ei pidanud keegi tüdruku soovide järgi talitamist mehele sobimatuks.
   Võid tüdruku armastava sinisilma siniseks lüüa, kuid too ajab ikka oma joru.
   “Keera oma hüdrant kinni,” ütles Brady ühel ööl Mollyle, kes palus pisarsilmi tal kuritegelikult teelt ära pöörata. “Tulen kambast ära. Oled minu, ja muud pole mul vaja, kui lihtsat elu sinu kõrval. Kuula mind, Moll – lähen tööle ning sel aastal me abiellume. Teen seda sinu pärast. Muretseme korteri ja flöödi, õmblusmasina ja kummipuu, ning elame nii ausalt kui saame.”
   “Oh, Brady,” ohkas Molly, pühkides taskurätikuga mehe kuueõlalt puudrijälgi. “Eelistan neid sõnu tervele New Yorgile. Õnneks pole palju vaja ja me saame õnnelikuks!”
   Brady vaatas oma plekituid püksimansette ja läikimalöödud nahkkingi ning ohkas kurvalt.
   “Hilbupoele on see raske kaotus,” ütles ta “Olen alati püüdnud peenelt riides käia. Sa tead, kuidas ma odavaid asju vihkan, Moll. See ülikond läks mulle maksma kuuskümmend viis taala. Kõik muu, mida ma kannan, on samast klassist. Olen alati arvanud, et kui riidetükk ei sobi salongi, ei sobi see ka minule. Kui ma tööl hakkan käima, pole mul niipalju puru, et väikese kääridega mehe teenuseid kasutada.”
   “Sellest pole lugu, Brady. Armastan sind ühtmoodi nii sinises türbis kui ka siis, kui istuksid punases autos.”
   Tol ajal, kui Brady jõud veel isa omast üle ei käinud, õppis ta tolle kõrval torulukksepa kunsti. Nüüd pöördus ta tagasi selle austusväärse ja vajaliku elukutse juurde, kuid kui käealune, mitte kui meister, kes kandis raheterasuuruste teemantidega sõrmuseid ja vaatas põlglikult senaator Clarki härrastemaja fassaadi marmorsambaid.
   Kaheksa kuud möödusid nii libedalt ja märkamatult nagu teatriprogrammis. Brady töötas ikka veel torude ja jootemetalliga ning ükski märk ei näidanud, et ta tahaks endise elu juurde tagasi pöörduda. Ahjutoru Kamp jätkas rikaste avenüüdel röövretki, lõi politseinike päid lõhki, tülitas hiliseid rändureid, täiustas riisumise meetodeid, jäljendas Viienda avenüü viimaseid moeröögatusi ja käitus nii, nagu on sünnis meestele, kelle peale seadusehammas ei hakka. Brady jäi aga kindlalt oma otsuse juurde ja oli truu Mollyle, kuigi ta küüned polnud enam ammu küüneviili tundnud ning tal kulus viisteist minutit lilla siidlipsu sidumiseks varjamaks maniski kulunud kohti.
   Ühel õhtul tõmbas ta Molly majas välja salapärase paki.
   “Tee lahti, Moll!” ütles ta vaikse uhkusega. “See on sulle.”
   Molly rebis kannatamatute sõrmedega pakkepaberi katki. Paki sisu nähes karjatas ta nii valjult, et väike McKeevers hakkas nutma ning mamma McKeevers, peatne proua Eve’i lähim sugulane, jooksis nõudepesuvahendist tilkuvate kätega kohale.
   Molly karjatas jälle, kui miski must, pikk ja painduv keerdus ta kaela ümber nagu anakonda.
   “Vene soobel,” lausus Bred uhkelt, nautides Molly nägu, mis karusnahkade seest paistis. “Väärt värk, kuid sinu vastu, Moll, ei saa miski.”
   Molly torkas käed muhvi, pööras kokkujooksnud pereliikmetele selja ja imetles end peeglist. Pane see ilunõuanne kõrva taha: et muuta silmad säravaks, põsed õhetavaks ja naeratus vastupandamatuks, on vaja vene sooblit.
   Kui Brady ja Molly olid kahekesi jäänud, tuli Molly kaine mõtlemine tagasi ning ta õnnesse näis saabuvat mõõn.
   “Oled minu vastu tõesti helde, Brady,” ütles ta tänulikult. “Mul pole elu seeski midagi nii hinnalist olnud. Kuid kas vene soobel pole mitte kohutavalt kallis? Olen poole kõrvaga kuskilt kuulnud, et on.”
   “Olen ma sulle kunagi allahinnatud kaupa kinkinud, Moll?” küsis Brady väärikalt. “Oled sa kunagi näinud, et kummardun müümata jäänud kauba leti kohale või piilun odava poe aknast sisse? See boa läks mulle maksma kakssada viiskümmend dollarit ja muhv sada seitsekümmend viis. Sa ei eksi, kui ütled, et vene soobel on väga hinnaline. Ma pean neid piisavalt peeneks kaubaks. Vaata, kui kaunis sa nendega oled, Moll.”
   Molly surus nahad õnnejoovastuses vastu rinda, kuid siis kadus ta näolt naeratus. Nüüd vaatas ta peigmeest üksisilmi. Ta ausad silmad olid kurvad.
   Brady teadis, mida see pilk tähendab, punastas vaevumärgatavalt ja hakkas naerma.
   “Unusta ära,” ütles ta kirglikult. “Need on ausal teel saadud. Maksin need sendi pealt endateenitud rahaga kinni.”
   “Kust sa nii palju raha said, Brady? Säästsid seitsmekümne viie dollarilisest kuupalgast?”
   “Loomulikult. Oskan kokkuhoidlikult elada.”
   “Niisiis säästsid kaheksa kuuga nelisada kakskümmend viis dollarit? Kas nii, Brady?”
   “Jätame selle jutu,” ütles Brady veidi ärritunult. “Mul oli enne tööle minekut veidi raha kõrvale pandud. Arvad sa tõesti, et puistasin kedagi? Lubasin sulle, et sellega on lõpp. Need on ausa rahaga kinni makstud. Pane need ümber ja lähme jalutama.”
   Molly kahtlus hajus. Sooblinahad paitasid ta kaela. Uhke nagu kuninganna, jalutas ta tänavatel Brady käevangus. Äärelinna tänavatel polnud keegi varem vene sooblit näinud. Sõna läks liikvele, uksed ja aknad avanesid ning täitusid uudishimulike nägudega, kes kõik ihkasid ihusilmaga näha nahku, mille Brady oli oma tüdrukule kinkinud. Kõikjalt kostis ahhetamist ja ohhetamist, kui nad möödusid. Molly parem käsivars oli Brady käevangus ning nägu uhke kui printsessil. Töötamine polnud kustutanud Brady toredusearmastust ning iha kalli ja ehtsa järele. Nurgal kohtasid nad gruppi Ahjutoru Kamba liikmeid, kelle välimus oli nagu alati laitmatu ning kes, nagu alati, aega surnuks lõid. Kui Brady ja Molly neist sõna lausumata möödusid, kergitasid nad kaabut.
   Kolm kvartalit imetletud paarist eemal jalutas uurija Ransom politsei peaametist. Ransom oli ainuke võmm, kes võis Ahjutoru rajoonis midagi kartmata ringi liikuda. Ta suhtus siinsetesse elanikesse ausalt ja kartmatult, eeldades, et nood on inimolendid. Ta meeldis paljudele ning aeg-ajalt sai ta kasulikke vihjeid, kust leida seda, mida ta otsima on tulnud.
   “Mis elevus see tänavatel täna valitseb?” küsis Ransom pleekinud punases sviitris noorukilt.
   “Inimesed on leilis nirginahkade pärast, mille Lapsuke oma totsile kinkis,” vastas nooruk. “Mõned räägivad, et ta maksis nende eest üheksasada taala. See võib isegi õige olla, sest need näevad tõesti peened välja.”
   “Kuulsin, et Brady on pea aasta ausat ametit pidanud,” lausus uurija. “Ega ta ometi kampa tagasi pole läinud?”
   “Ta käib endiselt tööl,” ütles punase sviitriga nooruk, “kuid ütle, semu, kas sa jagad midagi nahkadest? Minu arust ei sobi torujüri töö ja Lapsukese totsi karusnahad kuidagi kokku.”
   Ransom sai jalutava paari kätte inimtühjal jõe äärde viival tänaval ja puudutas selja tagant Brady küünarnukki.
   “Pea hetkeks kinni, Brady,” ütles ta vaikselt, vaadates samal ajal Molly stiilselt üle vasaku õla heidetud pikka sooblisaba. Brady, kes vanast ajast politseinikke vihkas, kortsutas kulmu ja astus uurijast kaks jardi eemale, enne kui peatus.
   “Kas sa käisid eile proua Hethcote’i juures, kes elab West Side’i Seitsmendal tänaval, toru parandamas?” küsis Ransom.
   “Käisin,” vastas Brady. “Mis siis?”
   “Ta väidab, et tuhat dollarit maksvad sooblinahad kadusid ta majast umbes sellel ajal kui sinagi. Kirjeldus langeb kokku nendega, mida su daam praegu kannab.”
   “Kurat võtku,” kisas Brady vihaselt. “Tead väga hästi, et tegin selliste asjadega lõpu, Ransom. Ostsin need nahad eile…”
   Brady vakatas.
   “Tean, et sa viimasel ajal oled ausalt leiba teeninud,” ütles Ransom. “Annan sulle võimaluse. Lähme koos karusnahkadega sinna, kust sa need ostsid. Daam tulgu kaasa ja kandku neid teel sinna. See on õiglane, Brady.”
   “Eks lähme siis,” nõustus Brady, kuid äkki jäi ta seisma ning vaatas isevärki ilmega Molly segaduses ja ängis nägu.
   “Pole vaja,” ütles ta otsustavalt. “Need on proua Hethcote’i sooblid. Pead nendest loobuma, Moll. Niikuinii poleks need sulle küllalt head, kui need ka miljoni maksaksid.”
   Molly klammerdus meeleheitlikult Brady käsivarre külge.
   “Oh, kallis, sa murrad mu südame,” ütles ta. “Olin sinu üle nii uhke ja nüüd… Kuhu meie õnn küll kadus?”
   “Mine koju,” sõnas Brady metsiku ilmega. “Lase käia, Ransom, võta nahad ja laseme siit jalga. Oota hetk – mulle tuli meelde, et… Ah, ei midagi. Kui tahad, Moll, tule kaasa. Olen valmis, Ransom.”
   Palgivirna tagant, mis oli valmis pandud, et seda mööda jõge alla parvetada, ilmus nähtavale konstaabel Kohen. Uurija andis talle märku, et ta nende juurde tuleks. Kohen tuligi. Ransom selgitas.
   “Loomulikult,” sõnas Kohen. “Kuulsin samuti kaotsiläinud sooblinahkadest. Omanik väidab, et need varastati. Ütled, et need on needsamad?”
   Konstaabel võttis Molly boa saba kätte ja vaatas lähemalt.
   “Kunagi,” ütles ta, “müüsin Kuuendal avenüül karusnahku. Jah, see on Alaska soobel. Boa maksab kaksteist dollarit ja muhv…”
   Plaks! maandus Brady jõuline käsi kordniku suul. Kohen vankus ja kukkus maha. Molly karjatas. Ransom tuli Brady ja Koheni vahele ning pani noormehe käed raudu.
   “See boa maksab kaksteist ja muhv üheksa dollarit,” lõpetas kordnik. “Kes rääkis siin tuhandedollarilistest nahkadest?”
   Brady istus palgile, nägu tulipunane.
   “Täpselt nii, Solomonski!” lausus ta tigedalt. “Maksin kõige eest kokku kakskümmend üks dollarit viiskümmend senti. Rohkem ei õnnestunud mul kuue kuuga kokku hoida. Mina, kes ma olen nii peen, et ei vaata odavate asjade poolegi! Olen hale bluffija, Moll. Minu palk ei küüni vene sooblini.”
   Molly riputas end noormehe kaela.
   “Ma ei hooli karvavõrdki sooblitest ega terve maailma rahast,” hüüdis ta. “Ainus, mida ma tahan, oled sina. Oh, kallis, oled hullupööra suureline puupea!”
   “Võid käerauad ära võtta,” ütles Kohen uurijale. “Enne, kui ma jaoskonnast lahkusin, nägin raportit, mis teatas, et proua oli oma sooblinahad üles leidnud. Need olid kogu aeg ta garderoobis rippunud. Noormees, annan sulle andeks, et mulle rusikaga näkku lõid – see säästis meie kõigi aega.”
   Ransom andis Mollyle karusnahad tagasi. Tüdruk vaatas naervate silmadega Bradyt, mähkis boa endale ümber kaela ja viskas kuninglikul ilmel saba üle vasaku õla.
   “Kaks noort lolli,” ütles kordnik Kohen Ramsonile neile järele vaadates. “Hakkame astuma.”

SOTSIAALNE KOLMNURK

   KELL lõi kuus ja Ikey Snigglefritz pani pressraua käest. Ikey oli rätsepa õpipoiss. Kas tänapäeval on veel rätsepa õpilasi?
   Terve päeva lõikas, traageldas, pressis, paikas ja puhastas Ikey haisvas auruses rätsepatöökojas rõivatükke. Tänaseks oli tööpäev läbi ning Ikey võis rahuliku südamega haakida oma vaguni tähe külge, mis säras ta võimaluste taevalaotuses.
   Oli laupäeva õhtu ning boss pani ta pihku kakskümmend määrdunud ja kortsus dollarit. Ikey ambitsioonid polnud suured – ta eelistas madalas vees sulistada. Niisiis tõmbas ta kulunud mantli selga, pani kaabu pähe, maniski ja närudeks kulunud lipsu ette, kinnitas selle kaltsedonist lipsunõelaga ja läks oma ideaale püüdma.
   Kõigil meist on aeg pärast rasket töönädalat oma ideaale otsida, olgu selleks siis armastatu sülelus, piinokel, homaarid à la Newburg või tolmuste raamaturiiulite magus vaikus.
   Pea kohal möirgamas õhuraudtee, läks Ikey piki tänavat, mida ääristasid tossavad tööstuskäitised. Kahvatu, kühmus, tähelepandamatu, armetu, lootusetu nii kehalt kui vaimult, leidis ta siiski niipalju jõudu, et jalutuskeppi viibutada ja odavat haisvat sigaretti suitsetada. Ülekantud tähenduses võib seda võtta ka nii, et ta toitis oma kõhetus rinnas pesitsevat ühiskonnabatsilli.
   Ikey jalad viisid ta tuntud kohta, mida tunti Maginnise kohviku nime all. Tuntuks tegi selle see, et siin tavatses Billy McMahan sõpradega kokku saada. Ikey meelest oli Billy McMahan kõige suursugusem ja imelisem mees, kes iial maamunal kõndinud.
   Billy McMahan oli siinse rajooni liider. Teda vaadates tuli meelde nurruv tiiger ning käsi, mis taevamannat puistab. Kui Ikey kohvikusse astus, seisis McMahan näost punetavana, võiduka ja võimukana keset hõiskavat rahvahulka, mis koosnes ta sabarakkudest ja valijaskonnast. Nähtavasti olid täna valimised olnud ning kõik märgid näitasid, et Billy oli võitnud. Niisiis oli linnal uus luud, ning uus luud pühib alati hästi.
   Ikey hiilis baarileti juurde ja vaatas hingeldades oma iidolit.
   Billy McMahan oli täna imeline. Ta lai sile nägu naeris, hallide silmade pilk oli terav nagu kananokk, teemantsõrmus pildus välke, signaalpasunana vali hääl kutsus sõpru ja kamraade kokku, kui ta baariletile suurejoonelise liigutusega paksu rahapataka virutas. Võta või jäta – tõeline kuningas! Ta jättis varju kõik oma sabarakud, kuigi ka nood olid laiade tõsiste nägude ning sinetavate lõugadega tähtsust täis mehed, kes hoidsid käsi sügaval lühikese mantli taskutes. Ikey Snigglefritzi silmis oli Billy nii suur, et ükski sõna ei suudaks ta aujärje hiilgust edasi anda.
   Maginnise kohvikus valitses võiduõhkkond. Valgekuuelised baarmenid töötasid palehigis pudeleid lahti korkides ja klaase täites. Õhus hõljusid suitsupilved, mis tulid havanna sigaritest. Ustavad kannupoisid ja lootusrikkad linnakodanikud surusid Billy McMahani kätt. Ikey Snigglefritzi peas küpses hulljulge plaan.
   Tema Majesteedi ümber tunglev rahvahulk oli veidi hõrenenud. Ikey kasutas juhust, hõivas vaba platsi ja sirutas Billy McMahanile käe.
   Billy McMahan haaras sellest kõhklematult kinni, surus seda ja naeratas.
   Ikeyt haaras hullus. Talle näis, et ta on nüüd ise jumal ning valmis Olümpose omadega otsustavasse võitlusse astuma.
   “Kas jood minuga kokku, Billy?” küsis ta familiaarselt. “Sina ja su sõbrad?”
   “Hea meelega, vanapoiss,” sõnas suur liider. “Lase käia.”
   Ikey viimanegi mõistuseraas kadus.
   “Veini,” kamandas ta baarmeni, viibates värisevat kätt.
   Kolm pudelilt jäid korgist ilma ning vahutav šampanja valati baariletil olevatesse klaasidesse. Neid oli pikk rivi. Billy McMahan võttis enda oma ja noogutas säravalt naeratades Ikeyle. Sabarakud ja satelliidid võtsid samuti ja hüüdsid: “Sinu terviseks!” Ikey võttis oma klaasi, nagu oleks selles nektar. Kõik jõid.
   Ikey viskas oma nädalapalga baariletile.
   “Korras,” ütles baarimees rahatähti sirgeks siludes. Rahvahulk ümbritses taas Billy McMahanit. Keegi teatas, et üheteistkümnendas valimisjaoskonnas sai võidu Brannigan. Ikey seisis mõnda aega vastu baariletti nõjatudes ja läks siis välja.
   Ta läks piki Hesteri tänavat lõunasse, pööras Chrystiele ning siis Delanceyle, kus ta elas. Kodus ootas Ikeyt ta naispere – joodikust ema ja kolm räpast õde, valmis teda rahast lagedaks tegema. Mehe ülestunnistust kuuldes pistsid nad kisama ja puistasid ta üle kohaliku jõulise ilukõnega.
   Kuid isegi siis, kui nad Ikeyle käsitsi kallale kargasid ja teda tublisti kitkusid, säilis mehe joovastav transs. Ta hõljus pilvedes ja ta täht vedas ta vagunit. Palga kaotus ja naiste eeslikisa oli selle kõrval tühine.
   Ta oli surunud Billy McMahani kätt.
//-- • • • • •  --//
   Billy McMahanil oli naine, kelle visiitkaartidelt võis lugeda: “Proua William Darragh McMahan”. Nii väiksed, kui need kaardid ka polnud, oli tusatuju nende vältimatu kaaslane. Billy McMahan oli poliitiline diktaator, vankumatu torn ärimaastikul, mogul, keda kardeti, armastati ja kellele sõna lausumata kuuletuti. Ta oli uusrikas. Tosin ajakirjanikku-kroonikut püüdsid iga ta sõna, nagu pudeneks ta suust pärleid, mis on väärt, et neid tulevastele põlvedele säilitada. Temast oli ilmunud karikatuur, mis kujutas teda seismas, rihma otsas lömitav tiiger kõrval.
   Kuid südames oli Billy üksi. Ta kuulus meeste rassi, kes seisavad teistest eraldi ja vahivad Moosesena ringi, lootes näha tõotatud maad. Ka temal olid ideaalid nagu Ikey Snigglefritzil, ning mõnikord oli ta rahulolematu, et need jäävad talle kättesaamatuks. Nende kõrval oli ta edu tolm ja tuhk. Ja proua William Darragh McMahani lihavalt, kuid ilusalt näolt peegeldus sama rahulolematus ning teda katvad siidriided kahisesid, kui ta ohkas.
   Täna oli restoranis, kus Mood armastas oma võlud välja käia, rohkem rahvast kui tavaliselt. Ühe laua taga istus härra McMahan oma naisega. Peamiselt nad vaikisid, kuid selle eest rääkisid nende aksessuaarid. Proua McMahani briljandid jätsid kõik teised siin olevad varju. Kelner kandis nende lauale kõige kallimaid veine. Billy, siledal massiivsel näol sünge ilme, kandis õhtuülikonda, mis vähem silmapaistva persooni seljas oleks tundunud tühise eputamisena.
   Neli lauda eemal istus üksi pikk, sale, umbes kolmekümneaastane, mõtliku näo, kurbade silmade, van Dyke’i habeme ja ebaloomulikult valgete kõhnade kätega mees. Ta sõi vasikafileed ja röstitud saia ning jõi peale mineraalvett. See oli Cortlandt van Duyckink, kelle varanduseks arvati kaheksakümmend miljonit ning kes oli isalt päranduseks saanud pühitsetud trooni kitsas kõrgseltskonna ringis.
   Billy McMahan polnud kunagi kellegi temasugusega rääkinud, sest ta ei tundud ühtki temasugust. Van Duyckink hoidis silmi taldrikul, kuna teadis, et igaüks siin ruumis ihkab ta pilku tabada. Ühe noogutusega võis ta kellegi rüütliks lüüa ning anda talle prestiiži, mis võimaldab pääsu säravasse kõrgseltskonda, kuid selle koha pealt oli van Duyckink kitsi.
   Billy McMahani peas küpses ta elu säravaim ja hulljulgeim plaan ning ta viis selle ka täide. Ta tõusis otsustavalt, läks Cortlandt van Duyckinki laua juurde ja sirutas käe.
   “Härra van Duyckink,” ütles ta, “kuulsin teid rääkimas mõningatest reformidest, mis puudutavad minu rajooni vaeseid. Minu nimi on McMahan. Öelge, mida ma saan teha, et aidata teil neid ellu viia? Iga abiline kulub siin pärapõrgus marjaks ära ja võite minuga arvestada.”
   Van Duyckinki nukrad silmad hakkasid särama. Ta tõusis püsti ja haaras Billy McMahani käe.
   “Tänan teid, härra McMahan,” sõnas ta sügava tõsise häälega. “Olen selle üle kaua pead murdnud, kuidas sellesarnast tööd teha. Oleksin teile abi eest südamest tänulik. Mul on hea meel teiega tuttavaks saada.”
   Billy läks tagasi oma kohale, õlg rüütlikslöömisest pakitsemas. Sajad silmad olid nüüd temale pööratud. Neis oli nii kadedus kui ka imetlus. Proua William Darragh McMahan värises nii tugevas ekstaasis, et ta välkepilduvaid briljante oli silmal valus vaadata. Inimestel laua taga tuli äkki meelde, et nad kuuluvad McMahani tutvuskonda. Billy nägi naeratusi ja temale suunatud kummardusi. Ja teda haaras peadpööritav suurushullustus. Valimiskampaania külm närv jättis ta maha.
   “Veini mu kamraadidele!” käskis ta kelnerit, näidates näpuga, millist marki ta mõtleb. “Mina maksan. Veini neile kolmele härrasmehele, kes istuvad rohelise põõsa kõrval lauas. Ütle, et see on minu poolt. Ah, mis ma ikka koonerdan – veini kõigile!”
   Kelner söandas sosistada, et maja ja klientide väärikust arvestades pole see sobilik.
   “Hea küll,” ütles Billy, “kui see on reeglite vastane, siis ma loobun. Kuid kas ma oma sõbrale van Duyckinkile võin pudeli saata? Ei? Teen siis täna õhtul kohvikus kõigile, kes sinna enne kella kahte tulevad, esimese dringi välja.”
   Billy McMahan oli õnnelik.
   Ta oli surunud Cortlandt van Duyckinki kätt.
//-- • • • • •  --//
   Suur kahvatuhall säravate metallilustustega auto liikus aeglaselt keset käsivankreid ja prügihunnikuid, mis ummistasid East Side’i äärelinna tänavaid. Sama tegi ka aristokraatliku näo ja valgete kõhnade kätega Cortlandt van Duyckink, kes loovis ettevaatlikult sinna-tänna sibavate kaltsudes laste rühmade vahelt läbi. Sama tegi ka preili Constance Schuyler – askeetlik iludus, kes kõndis van Duyckinki kõrval.
   “Oh, Cortlandt,” ohkas ta, “kas pole kurb, et inimesed peavad elama sellises viletsuses ja vaesuses? Ja sina… Kui rüütellik sinust, et oled nõus kulutama oma aega ja raha, et nende olukorda parandada!”
   Van Duyckink vaatas naisele kurvalt otsa.
   “Ma saan nende heaks nii vähe ära teha,” lausus ta nukralt. “Terve ühiskond tuleks teiseks muuta. Kuid iga isiklik pingutus väärib tänu. Vaata, Constance, sellele tänavale tahan ma ehitada supiköögi, kust ei aeta ära ühtki, kelle kõht on tühi. Kõrvaltänaval on rida vanu maju, mille kavatsen lasta maha lammutada, et ehitada asemele uued, kus pole kohta tulekahjudel ja haigustel.”
   Helehall auto roomas aeglaselt piki Delancey tänavat. Neile jooksis vastu kari imestavaid, sassispäiseid, paljasjalgseid, kasimatuid lapsi. Van Duyckink ja Constance jäid seisma korrapäratu arhitektuuriga räpase ja viltuvajunud kivimaja ees.
   Van Duyckink tahtis lähemalt selle ühte viltust seina uurida. Trepist tuli välja noorepoolne mees, kes esindas kokkuvõtval kujul siinset alandust, viletsust ja ebaõnne. Tal oli kitsas rind ja kahvatu nägu ning ta pahvis haisvat odavat sigaretti.
   Kuuletudes äkilisele impulsile, läks van Duyckink tema juurde ning surus soojalt kätt mehel, kes paistis talle kui elav etteheide.
   “Tahan siinseid inimesi tundma õppida,” lausus ta siiralt. “Aitan teid nii palju, kui saan. Saagem sõpradeks.”
   Ettevaatlikult eemale roomavas autos istudes tundis Cortlandt van Duyckink senikogematut hingehõõgust. Ta oli peaaegu õnnelik.
   Ta oli surunud Ikey Snigglefritzi kätt.

KAOTSILÄINUD RETSEPT

   KELLELGI polnud õigust seda baari kõrtsiks nimetada. Seda õnnistas oma kohalolekuga vaimulikkond ja kokteile, mida õhtusöögi juurde pakuti, oli raske alkohoolseteks jookideks nimetada. Marukarsklased ei pea seda kuulama, kuid igas restoranis on alati joogiautomaat, kus külma puljongi sildiga märgitud pilusse münti lastes saab klaasi kuiva martiinit.
   Con Lantry töötas Kenealy kohviku kainel poolel. Meie sinuga seisame ühel jalal nagu toonekured teisel pool letti ning teeme vabatahtlikult oma nädalapalgad vedelaks. Teisel pool tantsiskleb puhas, temperamentne, selge mõistusega, viisakas, valges ülikonnas, täpne, usaldusväärne, noor, kohusetundlik Con ning võtab meie raha.
   Kõrts (olgu see õnnistatud või neetud) asus ühes sellises väikeses “paigas”, kus tänavate asemel on parallelogrammid ning mida asustavad laostunud newyorklased ning boheemlased, kellel niikuinii pole midagi tarka teha.
   Kohviku peal elasid Kenealy ja ta pere. Kenealy tütre Katherine’i mustad iirlannasilmad… Aga miks peaksin ma sulle temast rääkima? Ole truu oma Geraldine’ile või Eliza Annile. Con unistas temast nii päeval kui ka öösel ja kui ta kuulis tagatrepil neiu vaikset häält, mis küsis kannu õlut lõunasöögi kõrvale, hakkas ta süda rinnus hüplema nagu piimapunš šeikeris. Armastuse reeglid on korralikult ja siivsalt paika pandud: kui sina loobud viski nimel oma õnnešillingist, võtab baarmen selle tänuga vastu, abiellub peremehe tütrega ja elab elu lõpuni õnnelikult.
   Kuid Coni puhul see nii polnud. Õrnema soo seltskonnas muutus ta kidakeelseks ja punastas juuste juurteni. Tema, kes ta võis ainsa kulmukortsutusega vaigistada häälekat noorsugu, kelle punš oli jutukaks teinud, rahustada sidrunipressiga rahutuid või visata riiukuked rentslisse, ilma et ta valgele lõuendbatistist maniskile ühtki kortsu jääks, oli naise ees seistes kidakeelne, kokutav, seosetu jutuga ja maetud häbelikkuse ja viletsuse laviini alla. Kes ta Katherine’ile on? Jänespüks, kellel pole midagi enda kaitseks öelda, meelitamisoskuseta tummahammas, tobedaim armastaja, kes iial selle jumaliku olendi ees on lalisenud.
   Ühel päeval tulid Kenealy juurde kaks päikesest põlenud meest – Riley ja McQuirk. Nad pidasid peremehega nõu ning võtsid siis koha sisse tagaruumis, mis peagi täitus pudelite, sifoonide, kannude ja mensuuridega. Kõrtsi kõik abiseadmed ja märjukesed olid nende käsutuses, kuid mehed polnud siia jooma tulnud. Terve pika päeva askeldasid need kaks lämbes ja kuumas tagaruumis, kallates kokku ja segades kõikvõimalikke likööre, mida baaril oli pakkuda. Rileyl oli ilmselt vastav haridus, sest tema oli see, kes arvutas vajaminevad gallonid paberil ümber untsideks ja kvartideks. McQuirk, morn punaste silmadega mees, tassis ebaõnnestunud segusid kraanikaussi ja vandus vaikselt, kärmelt ja südamest. Nagu alkeemikud, kes lootsid algelementidest kulda sünteesida, töötasid nad palehigis päev päeva järel, et saada mingit salapärast vedelikku.
   Ühel päeval, pärast tööpäeva lõppu, läks Con tagaruumi. Tema professionaalne uudishimu oli üles köetud. Ta tahtis teada, mida need kaks okulistlikku baarmeni, kes ise piiskagi ei võtnud, aga tassisid baarist järjest uusi jooke, teevad. Vedeliku kogus, mis oli kulunud nende luhtunud katsete peale, oli aukartustäratav.
   Tagatrepist tuli alla Katherine, naeratades nagu tõusev päike Gweebarra lahe kohal.
   “Tere õhtust, härra Lantry,” ütles ta. “Mis täna uudist?”
   “Paistab, et hakkab v-vihma sadama,” kokutas küsitu end vastu seina surudes.
   “See on hea,” sõnas Katherine. “Miski pole loodusele vajalikum kui väike vihm.”
   Tagaruumis rügasid veidrate komponentide kohal Riley ja McQuirk nagu kaks habemikku nõida. Vastavalt Riley arvutustele kallasid nad viiekümnest pudelist vedelikke ühte suurde klaasmensuuri ning loksutasid. Siis kallas McQuirk selle sünge vandumise saatel kraanikausist alla ning mehed hakkasid otsast peale.
   “Võta istet,” ütles Riley Conile, “ja ma rahuldan su uudishimu.”
   “Eelmisel suvel otsustasime Timiga järele proovida, kuidas ameerika baar nikaraagualastele peale läheb. Valisime ühe rannikulinna, kus polnud süüa midagi peale hiniini ja juua midagi peale rummi. Suurema aja lamasid kohalikud ja sissesõitnud külmavärinate ja kõrge palavikuga voodis. Olime arvamusel, et hüva märjuke on universaalne looduslik ravim nende troopiliste ebamugavuste vastu.
   Varusime New Yorgist tubli vedelikutagavara, baariseadmed ja klaasnõud ning istusime Santa Palmasse sõitvale aurikule. Teel vaatasime Timiga lendkalu, mängisime kapteni ja stjuuardiga kaarte ja hakkasime end tundma lõunapöörijoone kuningatena.
   Kui sihtkohta jõudmiseni oli jäänud viis tundi, tekkis drinkide degusteerimises väike vaheaeg ja kaptenile, kes tüürpoordi kompassijalale toetus, meenusid mõningad asjad.
   “Unustasin teile öelda, poisid,” ütles ta, “et eelmisel kuul tõstis Nicaragua valitsus kõvasti sissetoodavate piiritusjookide tolle – kuni nelikümmend kaheksa senti ad valorem [2 - Ad valorem – väärtuse järgi (ld. k.).] sisust. President võttis kogemata tabasco kastme pähe pudeli juuksevedelikku kaasa ja maksis teistega võrdsetel alustel. Tünnikaup on tollivaba.”
   “Hea, et ütlesite,” ütlesime meie. Ostsime kaptenilt kaks neljakümne kahe gallonilist vaati, avasime iga viimasegi pudeli, mis meil kaasas oli ja kallasime vaatidesse. Nelikümmend kaheksa senti pudeli pealt oleks meile üle jõu käinud, niisiis riskisime ja tegime tuhat kakssada dollarit maksva kokteili, selle asemel et pudelite sisu lihtsalt minema visata.
   Niipea kui olime randunud, lõime ühel tünnil prundi eest. See, mis välja voolas, oli südanttarretav. See oli sama värvi kui Bowery hernesupp ning maitses nagu kohvi aseaine, mida keedab sulle su tädi, kes on veendunud, et oled lootusetu luuser, ning pakub sulle lootuses, et see teeb su südamele head. Andsime ühele neegrile neli sõrmelaiust seda proovida ning pärast lamas ta kolm päeva kookospalmi all, kaapis kandadega liiva ja keeldus otsustavalt avalikku kinki vastu võtmast.
   Kuid teine tünn! Ütle, baarmen, oled sa kunagi kollase paelaga õlgkübara pähe pannud ja koos kauni tüdrukuga õhupalliga lennanud, taskus kaheksa miljonit dollarit? Just nii oleksid sa pärast esimest kolmekümmend tilka end tundnud. Pärast kaht sõrmelaiust oleksid sa näo kätesse peitnud ja nutnud, sest maailmas pole midagi paremat kui see ning kui see otsa saab, pole sul enam limpsida muud kui Jim Jeffriest. Jah, söör, teise tünni sisu oli puhas eliksiir, mis tõotas meile hunnikute viisi raha ja mõnusat elu. Sellel oli kulla värv, see oli läbipaistev kui klaas ning päike näis seal ka pärast pimeduse saabumist paistvat. Isegi tuhande aasta pärast ei saa sa üle baarileti midagi sellega võrdset.
   Niisiis alustasime äritegevust, pakkudes ainult üht sorti jooki. Kuid sellest oli küllalt. Selle maa kirev aadel hakkas sumisema nagu mesitaru. Kui see tünn oleks olnud põhjatu, oleks see riik peagi olnud maailma tuntuim. Igal hommikul enne baari avamist oli ukse taga pikk saba kindraleid, kolonele, ekspresidente ja revolutsionääre, kes kannatamatult ootasid, millal oma märjukese kätte saavad. Alguses küsisime dringi eest viiskümmend hõbepenni. Viimased kümme gallonit läksid juba viis dollarit pits. See oli imeline kraam. Andis mehele julgust, tahtmist ja külma närvi teha ükskõik mida. Me ei hoolinud, kas raha, mida me saime, oli “haisev” või sama värske kui jäätrustist tulnud. Kui tünnist oli pool otsas, keeldus Nicaragua rahvuslikku võlga tagasi maksmast, loobus sigarettide tollimaksust ning oli valmis Ühendriikidele ja Inglismaale sõda kuulutama.
   Selle kuningate joogi avastasime täiesti juhuslikult, kuid nüüd peab meil roppu moodi õnne olema, kui meil õnnestub see uuesti avastada. Oleme kümme kuud katsetanud, tavaliselt väikestes kohtades. Oleme kokku seganud tünnide kaupa kõikvõimalikke märjukesi, mida baaridest võib leida. Oleme teinud kümme baari tühjaks viskidest, brändidest, palsamitest, džinnidest ja veinidest. Ja kõik asjata. Kuid me peame selle joogi uuesti kätte saama! Maailm ei tohi sellest õnnistusest ilma jääda. See oleks suur kaotus, nii vaimses kui rahalises mõttes. Ameeriklased võtaksid sedasorti märjukese kahel käel vastu ning neil poleks kahju selle eest raha välja käia.”
   Kogu selle aja oli McQuirk hoolikalt mõõtnud väikesi koguseid erinevaid alkohoolseid jooke selle järgi, kuidas Reily hüüdis neid vastavalt oma viimasele väljaarvutatud retseptile. Saadud segu oli sogane ja lapiline šokolaadikarva vedelik. McQuirk loksutas seda, maitses ja kallas vastavate epiteetide saatel kraanikausist alla.
   “Veider lugu ja raske uskuda,” ütles Con. “Lähen õhtust sööma.”
   “Võta üks naps,” pakkus Riley. “Siin on kõike peale kadunud segu.”
   “Ma ei joo midagi,” lausus Con, “mis oleks veest kangem. Enne siiatulekut kohtasin tagatrepil preili Katherine’i ja ta ütles kuldaväärt sõnad: “Miski pole loodusele rohkem vajalik kui vesi.”
   Kui Con oli lahkunud, haaras Riley McQuirkil ümbert kinni ja karjus teist seljale võmmides: “Kas sa kuulsid seda? Oleme kaks lolli. Laeval oli meil kaasas kuus pudelit toonikut. Tegin need oma käega lahti. Millisesse tünni ma need valasin? Ütle, mudapea, millisesse tünni?”
   “Kui mul õieti meeles on,” ütles McQuirk aeglaselt, “siis sellesse, mille me teisena lahti tegime. Sellel oli mingi sinine silt külje peal.”
   “Käes!” karjus Riley. “Selle jätsime me kahe silma vahele. Kogu viga on vees. Kõige muu koha pealt oli meil õigus. Too kähku baarist kaks pudelit toonikut, mina arvutan senikaua kogused välja.”
   Tund aega hiljem lonkis Con põhja poolt Kenealy kohviku poole. Paljud ustavad teenistujad käivad puhketundidel ümbruskonna konkurentide pakutavaga tutvumas. Mingil salapärasel põhjusel näis täna Kenealy kohvik eriti populaarne olevat.
   Kohviku tagaukse ees seisis patrulltroska. Kolm tegusat politseinikku talutasid vastupunnivaid Rileyt ja McQuirki trepist alla. Viimaste näod olid täis vermeid, mis andis tunnistust verisest arveteõiendamisest. Nad huilgasid nagu segased ja lasid oma võitlushimulise hulluse viimastest viletsatest jäänustest politseilgi osa saada.
   “Hakkasid tagaruumis kaklema,” selgitas Kenealy Conile. “Ja mis hullem – laulma! Peksid kõik segamini. Kuid nad on head mehed. Maksid kõik kinni. Nad püüdsid leiutada mingit uut kokteili. Lähen neile vastu, kui nad homme hommikul välja saavad.”
   Con läks tagaruumi ja vaatas võitlusvälja. Teel sinna kohtas ta tagatrepil Katherine’i.
   “Tere õhtust, härra Lantrey,” ütles neiu. “Millised on värsked uudised ilma kohta?”
   “Ikka ähvardab v-vihma sadama hakata,” vastas Con juuksejuurteni punastades.
   Tagaruumis nägi Con, et Riley ja McQuirk olid oma sõbralikku kaklust südamega võtnud. Kõikjal vedelesid pudeli– ja klaasikillud, ruum oli alkoholiaurudest üle küllastunud ning põrand kõikvõimalikest märjukestest libe.
   Laual seisis kolmekümne kahe untsine mõõteklaas. Selle põhjal loksus kaks lusikatäit vedelikku – kuldset vedelikku, mis näis endas kätkevat päikesepaistet.
   Con nuusutas. Maitses. Jõi ära.
   Hallis kohtas ta trepist ülesminevat Katherine’i.
   “Uudiseid pole, härra Lantry?” küsis neiu pilklikult.
   Con võttis ta sülle.
   “Uudis on see,” ütles ta, “et me abiellume.”
   “Pange mind maha, söör,” karjus tüdruk nördinult, “või… Oh, Con, kust, oh, kust said sa nii palju julgust, et see välja öelda?”

HARLEMI TRAGÖÖDIA

   HARLEM [3 - Harlem – neegrite linnaosa New Yorgis.].
   Proua Fink läks korrus allpool elava proua Cassidy juurde.
   “Kas pole kena?” küsis proua Cassidy ja pööras uhkelt näo sõbranna poole. Ta üks silm oli peaaegu kinni paistetanud ja selle ümber õilmitses rohekaslilla sinikas. Ta huuled olid katki ning kummalgi põsel olid verised küünejäljed.
   “Minu mees ei teeks kunagi midagi seesugust,” sõnas proua Fink kadedust maha surudes.
   “Ma ei tahakski meest,” deklareeris proua Cassidy, “kes mind kord nädalas ei peksaks. See näitab, et ta hoolib sinust. Viimane doos, mille Jack mulle andis, polnud ainult homöopaatiline. Näen praegugi veel tähti. Kuid pärast igat peksu on ta parim mees linnas. See silm on väärt teatripileteid ja siidpluusi, mida ma ammu olen igatsenud.”
   “Loodan,” ütles proua Fink enesega rahulolu teeseldes, “et härra Fink on piisavalt džentelmen, et minu vastu mitte kätt tõsta.”
   “Jäta nüüd, Maggie!” hüüatas proua Cassidy naerdes ja nõiapähklipuuna õilmitsedes. “Oled lihtsalt kade. Sinu vanamees on liiga kammitsetud ja aeglane, et sind läbi klohmida. Koju jõudes ta ainult istub ja teeb trenni – ajalehti lugedes. Kas mul pole õigus?”
   “Loomulikult vaatab härra Fink koju jõudes ajalehed läbi,” nõustus proua Fink ja viskas pea selga, “kuid päris kindlasti pole talle kunagi mõttesse tulnud minu arvel Steve O’Donnelli sarnaseks saada.”
   Proua Cassidy laskis jälle õnnelikul pereemanda naerul kõlada. Liigutusega, millega Cornelia näitab oma juveele, tõmbas ta kimono krae allapoole. Nähtavale tuli teine – kastanpruun, oliivkollase ja oranži äärega – sinikas. See polnud küll nii muljetavaldav kui esimene, kuid oli siiski mälestus armastusest.
   Proua Fink andis alla. Ta pilgust kadus ametlikkus ning asendus imetlusega. Nad olid proua Cassidyga sõbrannad olnud juba tol ajal, kui nad karbivabrikus aasta enne abiellumist külg külje kõrval töötasid. Nüüd elas proua Fink mehega korteris, mis asus otse Mame’i ja ta mehe oma peal ning ta ei saanud kaevata, et Mame oleks kunagi nina püsti ajanud.
   “Kas valus ei ole, kui ta sind sedamoodi klohmib?” küsis proua Fink uudishimulikult.
   “Või veel!” hüüatas proua Cassidy rahuloleva sopraniga. “Mida sa tunneksid, kui telliskivimaja sulle kaela kukuks? Täpselt samamoodi tunnen end mina, kui end varemetest välja kaevan. Jack võlgneb mulle kaks matineed, uued kottpüksid, Coney reisi, kuus paari pitssukki ja siidaluspüksid, et seda heaks teha.”
   “Kuid mispärast ta sind lööb?” küsis proua Fink suurisilmi.
   “Lollike!” ütles proua Cassidy leebelt. “Seepärast, et ta on täis. Tavaliselt juhtub see laupäeva õhtuti.”
   “Kuid mis põhjuse sa talle annad?” küsis proua Fink täiendamaks oma teadmisi selles vallas.
   “Miks? Sest ma olen tema naine. Kui Jack tuleb purjus peaga koju, kes peale minu on talle veel kättesaadaval? Keda tal veel oleks õigus peksta? Proovigu ta ainult kedagi teist lüüa! Mõnikord peksab ta mind seepärast, et õhtusöök pole valmis, teinekord, et on. Jack ei vaja mingit erilist põhjust. Ta lihtsalt lustib linnas niikaua, kuni talle meenub, et on abielus. Siis tuleb ta koju ja võtab mu ette. Laupäeva päeval lükkan ma teravate nurkadega asjad eemale, et ma pead lõhki ei lööks, kui ta asja kallale asub. Vasaksirge on tal käpas! Mõnikord lööb ta mu juba esimese raundi ajal nokauti. Kuid see tasub ennast ära, sest terve ülejäänud nädala on mu elu nagu kuninga kassil. Kui tahan mõnd hilpu saada, norin ise tüli. Jack teab, et olen juba kuu aega tahtnud musta siidpluusi ja ma arvan, et see rullilöödud silm on väärt, et ta mulle selle tooks. Vean sinuga jäätise peale kihla, Mag, et ta toob selle mulle juba täna õhtul.”
   Proua Fink vajus sügavalt mõttesse.
   Proua Cassidy pani käe sõbranna piha ümber.
   “Vaeseke!” ütles ta. “Kuid kõigile ei jätku selliseid mehi nagu minu Jack. Lörriläinud abielusid poleks, kui kõik mehed oleksid temasugused. Neile rahulolematutele naistele, kellest sa kindlasti oled kuulnud, pole vaja muud, kui et nende mees peksaks nad korra nädalas üles ning heastaks selle siis suudluste ja šokolaadiga. See annaks neile eluhuvi tagasi. Ainus, mida ma tahan, on isandlik mees, kes purjus olles mu läbi klohmib ja kainena kallistab. Säästa mind meestest, kellel pole julgust seda teha!”
   Proua Fink ohkas.
   Koridorist kostis hääli. Uks läks lahti ja lävel seisis härra Cassidy. Ta käed olid pampe täis. Mame sööstis mehe juurde ja riputas end talle kaela. Ta terve silm säras õnnelikult nagu maooritaril, kes hütis teadvusele tulles vaatab peigmeest, kes ta uimaseks on löönud ja sinna lohistanud.
   “Tere, vanatüdruk!” hüüdis härra Cassidy ja laskis pakkidel põrandale kukkuda, et käsi naise kallistamiseks vabaks saada. “Sain piletid Barnum & Bailey etendusele ning kui sa õige paki lahti teed, leiad siidpluusi. Tere õhtust, proua Fink. Ma ei näinud teid kohe. Kuidas Martil läheb?”
   “Tänan küsimast, härra Cassidy, hästi,” vastas proua Fink. “Pean nüüd üles minema. Varsti tuleb Mart koju ja õhtusöök peab selleks ajaks valmis olema. Toon sulle homme need mustrid, mida sa näha tahtsid, Mame.”
   Proua Fink läks üles oma korterisse ja puhkes nutma. See oli sedasorti nutt, millest ainult naised aru saavad. Nutt ilma erilise põhjuseta või põhjusel, mille pärast on absurdne nutta. Kõige lühiajalisem ja abitum nutt, mis kurvastuse repertuaaris. Miks Martin teda iial ei peksa? Ta on sama suur ja tugev nagu härra Cassidy. Kas ta naisest üldse ei hooli? Nad pole kordagi tülitsenud. Martin tuleb koju ja lamaskleb vaikides, tusase ja mornina kušetil. Perekonna toitjana oli ta hea, kuid eiras vürtse, mis elule õige meki annavad.
   Proua Finki unistustes valitses tuulevaikus. Tema kapteni tegevusulatus piirnes rosinapudingiga. Oleks ta kas või mõnikordki oma võrkkiige maha jätnud ning tulnud kvartertekile jalgu sirutama! Ja tema oli veel arvanud, et abielulaev viib ta lustlikule merereisile, mille jooksul külastatakse ka Rõõmusaarte sadamaid! Kuid nüüd oli ta peaaegu valmis end võidetuks tunnistama, ta oli väsinud ja tüdinud. Ta ei tahtnud oma taltsa partneriga enam ühtki treeningpoksi raundi pidada. Ühe hetke ta peaaegu vihkas Mame’i – Mame’i, kellel olid haavad ja sinikad, mida võiti kingituste ja suudlustega, ta tormist merereisi vägivaldse, jõhkra, armastava elukaaslase seltsis.
   Härra Fink tuli koju kell seitse ja sukeldus kohe kodusesse ellu. Talle ei meeldinud uidata oma õdusa kodu väravate taga. Ta oli nagu mees, kes on jõudnud trammile, anakonda, kes oli saagi alla neelanud, puu, mis lebab seal, kuhu kukkus.
   “Õhtust süüa tahad, Mart?” küsis proua Fink, kes oli õhtusöögi kallal tublisti vaeva näinud.
   “Mm-jah,” mühatas härra Fink.
   Pärast sööki korjas mees ajalehed kokku, võttis tuhvlid jalast ja asus lugema.
   Tõuse, uus Dante, ja laula mulle hukatusest, mis ootab meest, kes istub oma majas sokkide väel! Saatusejumalannad, kes kas kohuse või töö pärast on elu taandanud siidi-, puuvilla-, lina– või villaheideks – kas poleks aeg uut kangast alustada?
   Järgmine päev oli tööpüha. Nii härra Cassidy kui ka härra Fink pidid rongkäigus osalema. Pärast võiduka töörahva marssi oli igaühel vaba voli omal käel lõbutseda.
   Proua Fink viis proua Cassidyle mustri varakult ära. Mame’il oli uus siidpluus seljas. Isegi ta paistes silm näis pidupäevaselt säravat. Jack oli viljakas patukahetseja ning Mame’i ootas ees lõbus päev parkide, piknikute ja pilsneriga.
   Armukadeda ja nördinuna naasis proua Fink oma korterisse. Oh, õnnelik Mame, kelle sinikad saavad niisuguse palsamiga võitud! Kuid kas ainult Mame’il on õigus õnnelik olla? Kindlasti on Martin Fink sama hea mees kui Jack Cassidy. Miks on ta naise siis unustanud ja hellitustest ilma jätnud? Äkki tuli proua Finkile särav, hingemattev idee. Ta näitab veel Mame’ile, et tema mees on rusikatega osavam ja hellem kui ükskõik milline Jack.
   Finkidele tõotas puhkepäev tulla täiesti normaalne. Proua Fink askeldas köögis pesupali juures, pestes öö aega leos olnud kahe nädala jooksul kogunenud musta pesu. Härra Fink istus sokkides ja luges ajalehte. Tööpüha tõotas talle igati edukaks kujuneda.
   Proua Finki südant näris kadedus ja ta otsustas oma hulljulge plaani teoks teha. Kui mees teda ka enam ei armasta – ei tõesta oma mehelikkust ja abielulist üleolekut, peab ta täitma vähemalt oma kohust.
   Härra Fink pani piibu põlema ja hõõrus rahumeelselt sokkides varvastega teise jala pahkluud. Ta suhtus abielusse samamoodi kui halvasti läbisegatud pudingisse. Tema nägemus paradiisist oli istuda väikeses maailmas, kuulda naise solistamist seebivahuga, haista söödud hommikueinest jäänud lõhnu ning oodata, millal lõunasöök valmis saab. Paljud asjad polnud talle pähegi tulnud ning üks sellistest oli mõte oma naist lüüa.
   Proua Fink valas pali kuuma vett täis ja asetas pesulaua paika. Altkorterist kostis proua Cassidy õnnelikku naeru. See näis ülakorruse unustatud noorikule mõnitavalt näkku lajatavat. Proua Fink tundis, et nüüd on tema aeg tulnud.
   Ta pöördus nagu fuuria oma lugeva mehe poole.
   “Sa laisk looder!” karjus ta. “Mina pean pesu pesema ja rügama ja mille nimel? Oled sa mees või köögipeni?”
   Härra Fink laskis ajalehe alla ja vaatas naist üllatunult. Too kartis, et esimesest torkest oli väheseks jäänud ning õrritamine polnud piisav. Ta läks mehe juurde ja lõi lahtise käega tollele raevukalt vastu nägu. Hetkeks tundis ta mehe vastu sellist armastust, nagu ta polnud enam palju päevi tundnud. Tõuse, Martin Fink, ja võida oma kuningriik tagasi! Proua Fink ihkas endal tunda mehe kätt. Näidaku, et hoolib temast!
   Härra Fink tõusis ja Maggie virutas talle teise käega. Siis sulges ta õnnistavat vastulööki oodates hirmunult silmad, sosistas mõttes mehe nime ja lootis endal tunda mehe viha täit suurust.
   Korrus allpool oli häbelik ja rusutud ilmega härra Cassidy ametis Mame’i silma puuderdamisega, et sellele väljasõidu ajaks veidigi viisakamat välimust anda. Ülakorterist oli kuulda kõrget naisehäält, mütsatust, komistamist, jalgade lohistamist ja tooli mütsatust – vältimatud hääled, mis kaasnevad koduse konfliktiga.
   “Mart ja Mag kisklevad?” oli härra Cassidy üllatunud. “Nad pole seda kunagi varem teinud. Peaksin ehk üles minema ja vahele astuma.”
   Proua Cassidy ainus silm sädeles nagu briljant. Teise asemel näis tainas olevat.
   “Oh, oh,” lausus ta vaikselt, ilma tavalise naiseliku hüüatuseta. “Ma imestaks, kui see nii oleks. See oleks imetore! Oota, Jack, lähen parem ise ja uurin järele.”
   Proua Cassidy kiirustas jooksujalu trepist üles. Tema sisse astudes lõi proua Fink köögiukse kiiresti kinni, jooksis sõbranna juurde ja hakkas tolle õla najal lohutamatult nuuksuma.
   “Oh, Maggie,” sosistas proua Cassidy sõbrannale erutatult kõrva. “Kas ta tegi seda? Kas tegi?”
   Ta võttis Maggie näo käte vahele ja tõstis hellalt ülespoole. See oli pisaraist kriimuline, punane ja paistes, kuid sametine, roosa-valge, esimeste kortsudega nahk ühegi kriimu, marrastuse või jäljeta, mida oleks pidanud jätma härra Finki rusikas.
   “Räägi, Maggie,” anus Mame, “või lähen ise tema juurde ja küsin järele. Mis juhtus? Kas ta tegi sulle haiget? Kas jah?”
   Proua Fink surus meeleheitliku näo uuesti sõbranna rinnale.
   “Jumala pärast, ära ust lahti tee, Mame,” nuuksus ta. “Ja ära kellelegi räägi. Luba, et vaikid nagu haud. Ta ei puudutanud mind näpuotsagagi ja… Jumal, ta peseb pesu! Ta peseb pesu!”

“SÜÜDLASTE PIDU”

   P UNAPÄINE , habetunud, must ja lohakas mees istus akna all kiiktoolis. Ta oli just piibu süüdanud ja pahvis nüüd rahulolevalt siniseid suitsupilvi lae poole. Ta oli kingad jalast võtnud ja asendanud need siniste kulunud toatuhvlitega. Ajalehesõltlase kustutamatu januga lappas ta õhtust ajalehte, otsides innukalt suuri rasvaseid pealkirju, mille all on väiksemate tähtedega kirjas haiglased üksikasjad.
   Köögis valmistas ta naine õhtusööki. Vänge pekipraadimise ja värskeltkeedetud kohvi lõhn segunesid piibust tulevate tossupilvedega.
   Akna taga oli üks neist East Side’i rahvarikkaist tänavaist, kust saatan pimeduse saabudes endale uusi nekruteid värbab. Tänaval mängis, jooksis ja kisas lastekari. Mõned olid räbalais, teised valgetes riietes ja tuttidega ehitud, mõned metsikud ja liikuvad nagu noored jahikullid, teised leebete nägudega ja omaette hoidjad, mõned karjusid rumalaid ja patuseid sõnu, teised kuulasid, tundsid aupaklikkust ja peagi, kui olid natuke suuremaks saanud, võtsid need omaks. Need olid lapsed, kes mängisid Patumaja koridorides. Nende mängumaa kohal hõljus suur lind. Humoristid tunnevad seda toonekure nime all, kuid Chrystie tänava elanikud olid paremad ornitoloogid ning teadsid, et see on raisakotkas.
   Lugeva mehe juurde tuli arglikult väike tüdruk, toetas vastu aknalauda ja ütles: “Papa, kas sa mängiksid minuga veidi kabet, kui sa väga väsinud pole?”
   Punapäine, habetunud, must ja lohakas mees, kes kingadeta akna all istus, kortsutas kulmu ja vastas: “Kabet! Ei tule kõne allagi. Kas mees, kes on päev läbi rasket tööd teinud, ei saa koduski rahu? Miks ei lähe sa välja ega mängi teiste lastega?”
   Naine tuli uksele.
   “John,” ütles ta, “mulle ei meeldi, kui Lizzie tänaval mängib. Ta õpib seal liiga palju seda, mis ei tule talle kasuks. Ta on päev otsa toas. Arvan, et sinagi peaksid koju tulles veidi aega leidma, et ta meelt lahutada.”
   “Las läheb õue ja mängib teiste lastega, kui tahab meelt lahutada,” ütles punapäine, habetunud, must ja lohakas mees. “Ja ärgu mind enam tüüdaku.”
//-- • • • • •  --//
   “Teeme ära,” ütles Kid Mullaly. “Viiskümmend dollarit kahekümne viie vastu, et võtan Annie tantsima. Pane kuulutused välja.”
   Kidi mustad säravad silmad helkisid peibutavalt ja väljakutsuvalt. Ta tõmbas taskust rahapataka ja viskas viis kümnelist baariletile. Kolm-neli semu, kes temaga kaasas olid, tõmbasid samuti rahakotid välja, kuid palju aeglasemalt, ja lisasid oma panuse. Baarmen, endine hasartmängude pangapidaja, võttis raha, luges selle aeglaselt üle, pani kihlveotingimused pliiatsijupiga kirja ja suskas raha kassasahtlisse.
   “Kui sa selle ära teed, oled rikas mees,” ütles kihlveokorraldaja ettenägeliku naeratusega.
   “Seda ma silmas peangi,” ütles Kid mornilt. “Pane kuulutused kõikjale ümbruskonda üles, Mike.”
   Burke, Kidi parem käsi, sõber, mentor ja suurvesiir, tõmbas ta kõrtsi nurgas oleva saapapuhastaja pingi juurde, kus arutati kõiki Väikese Maja Rahvaklubi ametlikke ja tähtsaid asju. Kuni Tony viksis viiendat korda tänase päeva jooksul klubi presidendi ja sekretäri heledaid nahkkingi, andis Burke bossile tarka nõu.
   “Jäta see tegemata, Kid,” kõlas ta nõuanne, “või oled pigis. Mis sul arus on, et heidad oma tüdruku kõrvale? Sa ei leia enam elu seeski kedagi Lizi-sugust. Ta on väärt saalitäit Anniesid.”
   “Ma pole Annie austaja,” lausus Kid, puistates suitsutuhka värskeltviksitud kingale ja Tony õlale. “Kuid Lizile kulub õppetund ära. Ta arvab, et olen ainuüksi tema oma. Teda on kuuldud hooplemas, et ma ei julge ühegi teise tüdrukuga isegi rääkida. Viimasel ajal joob ta liiga palju ja kasutab sõnu, mis ei kuulu tõelise daami sõnavara hulka.”
   “Kas te pole mitte kihlatud?” küsis Burke.
   “Loomulikult oleme. Tuleval aastal abiellume. Võib-olla.”
   “Nägin pealt, kuidas sa teda esimest klaasi õlut sundisid ära jooma,” ütles Burke. “See oli kaks aastat tagasi. Liz tavatses pärast õhtusööki sind paljapäi Chrystie nurgal oodata. Tol ajal oli ta vaikne lapsuke, kes ei saanud punastamata sõnagi suust.”
   “Praegu on ta kõvasti muutunud ning on mõnikord kaunikesti pirtsakas,” sõnas Kid. “Vihkan armukadedust. Seepärast võtangi Annie tantsima. Lizile kulub veidike õpetust ära.”
   “Vaata parem ette,” lausus Burke. “Kui Liz oleks minu tüdruk ning ma sahmiksin tema seljataga Anniega, tõmbaksin peohilpude alla rõngassärgi.”
   Toonekurg-raisakotka maa-alal uitas Liz. Ta mustad silmad uurisid teraselt möödujaid, kuid ta pilk oli ähmane. Aeg-ajalt ümises ta paar rida lorilaulust. Aeg-ajalt kiristas ta väikesi valgeid hambaid ning tõi kuuldavale krõbedaid sõnu, millega East Side oli inglise keelt rikastanud.
   Lizil oli seljas roheline siidseelik. Pluus, mida ta kandis, oli pruunides ja roosades pastelltoonides, hästiistuv ning selles ei puudunud stiil. Ta sõrmes välkus suure kunstrubiiniga sõrmus ja hõbeketi otsas rippuv käekott ulatus põlvini. Jalas olid tal kõrge kontsaga kingad, mis tahtsid hädasti viksimist saada, ja peas kübar, mis vabalt mahutanuks barreli jagu jahu.
   Sininääri kohvikuni jõudnud, astus ta söögisaali uksest sisse, istus laua taha ja kloppis seelikult tolmu maha näoga, nagu oleks ta mileedi, kes on äsja tõllast maha tulnud ja kohvikut oma kohaloluga austanud. Laialõualine kelner tuli tema juurde ja tervitas teda bassihäälse familiaarsusega. Liz kohendas oma siidseeliku rahuldavasse asendisse. See oli kõik, mis tal oli. Siin võis ta tellida ja oodata. See oli kõik, mida maailmal oli naisele pakkuda, arvestades ta eelisseisundit.
   “Viskit, Tommy,” ütles ta oma ülalinna sookaaslaste üminal.
   “Loomulikult, preili Lizzie. Millist toonikut?”
   “Seltersit. Ja ütle, Tommy, kas Kid on täna siin käinud?”
   “Ei, preili Lizzie, ma pole teda täna näinud.”
   Preili Lizzie, Kidi tüdruk, kes vajas karmimat kätt, et säilitada ta peigmehe väärikus, muutus sõnaohtraks.
   “Otsin teda,” ütles Liz pärast seda, kui toonik kihises ta nina all. “Minu kõrvu jõudis kuuldus, et ta on öelnud, et võtab Annie Karlsoni tantsima. Proovigu ainult! Roosasilmne valge rott! Otsin teda. Sa tunned mind, Tommy. Mina ja Kid oleme kaks aastat kihlatud olnud. Vaata seda sõrmust. Ta ütles, et see maksis viissada dollarit. Las võtab pealegi Annie tantsima. Mida mina teen? Lõikan tal südame rinnust välja. Veel üks viski, Tommy.”
   “Ma pole midagi selletaolist kuulnud, preili Lizzie,” sõnas kelner moka otsast. “Kid Mullaly pole mees, kes teiesuguse daami kõrvale heidaks. Veel seltersit?”
   “Kaks aastat,” kordas Liz, kelle tunded maagiline destillaat oli veidi leebemaks teinud. “Juba lapsena käisin õhtuti tänaval mängimas, sest kodus polnud mul midagi teha. Kaua aega istusin ma lihtsalt trepil, vaatasin tulesid ja mööduvaid inimesi. Ühel õhtul tuli Kid, tõmbas mu püsti ja ma armusin esimesest pilgust. Pärast esimest korda, kui ta mind jooma sundis, nutsin terve öö, kuid alkohol oli andnud mulle julguse häält teha. Ja nüüd… Ütle, Tommy, oled sa kunagi seda Annie Karlsonit näinud? Kui poleks leiutatud peroksiidi, ei vaataks keegi tema poolegi. Oh, ma pean Kidi üles leidma. Ütle talle seda, kui ta läbi peaks astuma. Mina? Ma lõikan tal südame rinnust. Just seda ma teen. Veel üks viski, Tommy.”
   Liz jalutas mööda avenüüd. Ta samm oli veidi ebakindel, kuid silmad erksad ja säravad. Ühe telliskivimaja trepil istus käharpäine laps, pusides sassikippuva nööri kallal. Liz istus raskelt tema kõrvale ja ta punetavale näole ilmus põgus mõru naeratus. Kuid ta silmad olid selged ja neis oli äkki kunstnikupilk.
   “Lapsuke, las ma näitan, kuidas kassikangas käib,” ütles ta rohelist siidseelikut üle tolmuste kingade tõmmates.
   Peagi süttisid Rahvaklubi Väikeses Majas tuled. Kord kahe kuu tagant toimus siin tantsupidu. Sellel osalejad andsid oma parima, et nende riietus ja ehted saaksid üldise imetluse osaliseks nii praegu kui ka tulevikus.
   Kell üheksa suundus klubi president Kid Mullaly tantsupõrandale, daam käevangus. Tolle juuksed särasid kuldselt nagu Loreleyl. Ta “jah” oli helisenud nagu muusika. Ta astus oma kleidisaba peale, punastas – ja vaatas naeratades Kid Mullalyle otsa.
   Ja siis, kui paar oli keset tantsupõrandat jõudnud, juhtus see, mille pärast öösiti paljudes kabinettides ja raamatukogudes tuled põlevad. Läbi pealtvaatajate summa trügis paari poole Saatus – rohelise siidseelikuga ja nom de guerre [4 - Nom de guerre – varjunimega (pr. k.).] “Liz”. Ta silmad olid mustemad ja kalgimad kui eales varem. Ta ei karjunud ega värisenud, vaid tõi kuuldavale ainult ühe, ebanaiseliku vandesõna – Kidi lemmikvandesõna –, mis oli öeldud peaaegu mehe enda sügava häälega, ning ajal, kui saalisolijad kabuhirmus laiali jooksid, andis endast parima, et kelner Tommyle antud lubadusest kinni pidada nii hästi-halvasti, kui noatera ja ta käsivarre pikkus lubasid.
   Järgnev oli tingitud enesealahoiuinstinktist. Või oli see hoopis enesehävitusinstinkt – instinkt, mille inimühiskond on pookinud looduslikule alusele?
   Liz jooksis majast välja ja mööda tänavat lõuna poole kiirelt nagu nepp, kes videvikus läbi noorte puude salu lendab.
   Ta jooksis suurlinna suurimasse häbiplekki – vanimasse ja enim lagunenud kõdurajooni, mis oli terves linnas enim põlatud ja saastatud, hukutavam ja rikutum, ajast aega kurikuulus oma asukate poolest, keda see toitis, hellitas ja oma rinnal hoidis, ning talle järgnesid sajanditevanused suurimad barbaarsused – Kisa ja Tagaajamine. Tänapäeval kohtab neid ainult suurlinnades, kus üleskutse mõrtsukas kinni püüda toob hetkega kokku tuhandeid kodanikke, kes näitavad oma väidetavat üleolekut kisa ja tänitamisega.
   Nii oli see praegugi. Lizile järgnes huilgav, kisav, karjuv, vilistav, valjult verd nõudev, isadest, emadest, neiudest ja noormeestest koosnev rahvamass. Kui nad oleksid oma ukse tagant hundi leidnud, oleks nende südameis võib-olla ähmane kaastunne tekkinud ja nad oleks kõhklema löönud. Kuid mitte Lizi puhul.
   Liz ei ihanud muud, kui et see lärm lõpetada. Ta tundis teed ja jooksis mööda tuttavaid teeradu, kuni tundis taldade all kõdunenud paadisilla laudu. Nüüd polnud tal vaja teha muud, kui paar hingeldavat sammu – ja hea ema Idajõgi võttis ta oma rinnale, embas teda mudaselt ja lahendas viie minutiga probleemi, mis hoiab tuhandetes pastoraatides ja raamatukogudes öösiti lampe põlemas.
//-- • • • • •  --//
   Aeg-ajalt näeme me kõik naljakaid ja kummalisi unenägusid. Poeedid nimetavad neid nägemusteks, kuid “nägemus” on ainult unenägu mannetutes värssides. Nägin unes, kuidas see lugu lõppes.
   Olin teises ilmas. Ma ei tea, kuidas ma sinna sain – kas sõitsin Üheksanda avenüü õhuraudteega või võtsin patentravimit või püüdsin Jim Jeffriesi ninast sikutada või tegin midagi muud järelemõtlematut. Ükskõik, siin ma olin, ja seisin koos teistega kohturuumi uste taga, mis kohtuniku selja taga olid sulgunud. Rahvast oli palju, kuid kõik ootasid kannatlikult. Aeg-ajalt ilmus uksele ilus ja tähtis kohtutäitur-ingel, kes hüüdis maha järgmise kohtuasja.
   Seni, kui vaagisin mõttes oma patte ja püüdsin ära arvata, kas alibi tõestamisel on kasu väitest, et elasin New Jerseys, või mitte, tuli kohtutäitur-ingel uksele ja hüüdis: “Kohtuasi number 99852743.”
   Ette astus tagasihoidlikult riides mees – temataolisi, kes olid riides nagu jutlustajad, oli siin palju – ja trügis hingede vahelt läbi nagu politseinik maal, vedades kättpidi – mis sa arvad, keda? – Lizi!
   Kohtuteener lükkas tüdruku ukse vahelt sisse ja pani ukse kinni. Läksin härra Lendpolitseiniku juurde ja küsisin, milles see juhtum seisneb.
   “See on üks kurvemaid, mis mul on ette tulnud,” ütles too maniküüritud sõrmi kokku pannes. “Parandamatult rikutud tüdruk. Olen reverend Jones, Tema erivolinik Maal. Juhtum anti mulle uurida. Tüdruk tappis oma kihlatud peigmehe ja sooritas enesetapu. Ei mingit aupaklikkust. Minu kohturaportis on ära toodud kõik faktid, antud usaldusväärsete tunnistajate poolt. Sellise patu palk on surm. Kiitkem Issandat!”
   Kohtuteener avas ukse ja tuli välja.
   “Vaene tüdruk,” ütles reverend Jones, Tema erivolinik Maal, ja poetas pisara. “See on kurvem lugu, mis mul eales on ette tulnud. Loomulikult ta…”
   “Vabastati süüst,” ütles kohtuteener. “Tule siia, Jonesy. Esiteks võta teadmiseks, et sind on üle viidud lihakäkkide osakonda. Kuidas sulle meeldiks lõunamere saartel misjonitööd teha, ah? Lõpeta need valearestid, või sind viiakse üle! On selge? Praegusel juhul on süüdi punapäine, habetunud, must ja lohakas mees, kes istus sokkides akna all kiiktoolis ja luges ajalehte, sel ajal kui ta lapsed tänaval mängisid. Nüüd kao mu silmist.”
   Kas polnud tobe unenägu?

VIIMANE LEHT

   WASHINGTONI väljakust läänes asub rajoon, kus tänavad jooksevad risti-rästi ja moodustavad väikesi saarekesi, mida hüütakse “kohtadeks”. Nendel “kohtadel” on veidrad nurgad ja käänakud. Üks ja seesama tänav ristub mitu korda iseendaga. Üks kunstnik avastas juhuslikult selle tänava võimalused. Kui rahakoguja tuleb värvi, paberi ja lõuendi arvetega, tiirutab ta ringiratast ning leiab end järsku tagasi minemas, ilma et ta ühegi võlgniku käest sentigi oleks saanud.
   Niisiis oli siin peagi kunstiinimeste Greenwichi küla ja järjest uued ja uued kunstnikud luusisid kaheksateistkümnendast sajandist pärit viilkatustega majade vahel ringi, otsides põhja poole avanevate akende ja madala rendiga ärklitubasid. Nad tõid Kuuendalt avenüült oma tinanõud ja söepannid siia ja moodustasid koloonia.
   Kolmekorruselise tellismaja pööningul asus Sue ja Johnsy ateljee. Johnsy oli tegelikult Joanna hellitusnimi. Üks neist oli pärit Maine’ist, teine Californiast. Nad kohtusid esmakordselt Kaheksandal tänaval Demonico table d’hôte juures, avastasid, et nende maitsed kunsti, sigurisalati, hõõgveini osas kattuvad ning otsustasid ühise ateljee üürida.
   See oli mais. Novembris hulkus koloonias ringi nähtamatu võõras, keda arstid nimetasid Kopsupõletikuks, ning puudutas oma jäise sõrmega siin-seal kohalikke elanikke. East Side’is oli ta suurt ja kiiret laastamistööd teinud, kuid mööda kitsaid ja sammaldunud “kohti” tatsus ta aeglaselt.
   Härra Kopsupõletikku ei saanud kuidagi ette kujutada kui vana rüütellikku džentelmeni. Õblukest väikest naist, kelle California läänetuul oli verevaeseks teinud, ei saanud kuidagi punetavate rusikatega hingeldavale vanale poksijale vääriliseks vastaseks pidada. Kuid sellegipoolest lõi ta Johnsyt, ning naine lebas peaaegu liikumatuna oma punaseks värvitud raudotsaga voodis ja vahtis kitsaste ruutudega aknast kõrvalmaja tellisseina.
   Ühel hommikul kutsus hallide puhmaskulmudega, tööga koormatud arst Sue koridori.
   “Ta šansid on üks kümnele,” teatas ta kraadiklaasi maha lüües, “ja seda siis, kui ta tahab elada. Kui mitte, ühineb ta pika järjekorraga, mis viib surnumatjani, kes teeb kogu farmakopöa lolliks. Väike daam peab kõvasti oma mõttelaadi muutma, et terveks saada. On tal mõni eriline unistus, mille täitumist ta ihkab?”
   “Ta… Ta tahtis kunagi Napoli lahte maalida,” lausus Sue.
   “Pilt? Pähh! Kas on midagi, mille juurde ta mõttes teist korda tagasi pöörduks? Näiteks mõni mees?”
   “Mees?” hüüatas Sue, parmupill hääles tinisemas. “Kas on mõni mees väärt, et… Ei, doktor, sedasorti asjadest ta ei huvitu.”
   “Peale üldise nõrkuse pole tal häda midagi,” ütles arst. “Teen kõik, mis teadus minu käe läbi suudab korda saata, kuid niikaua, kuni patsient loeb mõttes oma surnukirstu saatvaid tõldu, tuleb talle antava ravimi mõjust pool maha arvata. Kui suudate ta huvi tundma panna, milline on järgmise aasta talvine mantlimood, luban teile, et tal on üks šanss viiest, mitte üks kümnest.”
   Kui arst oli lahkunud, läks Sue oma töötuppa ja nuttis pabersalvrätiku pudrutaoliseks massiks. Seejärel läks ta uhkel kõnnakul ragtime’i vilistades Johnsy tuppa.
   Johnsy lamas, nägu akna poole, ja hingas vaevukuuldavalt. Sue jättis vilistamise, arvates, et ta magab.
   Ta sättis molberti paika ja hakkas ajakirja järjejutule illustratsiooni joonistama. Noored kunstnikud on sunnitud teed Kunsti juurde sillutama, joonistades pilte ajakirjades ilmuvatele juttudele, mille on kirjutanud noored kirjanikud, kes sillutavad oma teed Kirjanduse juurde.
   Sue visandas just loo peategelast – elegantset, ratsapükste ja monokliga Idaho kauboid, kui kuulis vaikset häält, mis paar korda kordus. Ta läks kiiresti voodi juurde.
   Johnsy silmad olid pärani. Ta vaatas aknast välja ja loendas midagi, mis asus tagaaias.
   “Kaksteist,” ütles ta veidi aja pärast, “üksteist,” ja siis peaaegu järgemööda: “kümme, üheksa, kaheksa, seitse.”
   Sue vaatas murelikult aknast välja. Mida ta loendab? Akna taga paistis ainult tühi tagaaed ja kahekümne jala kaugusel asuva tellismaja sein. Mööda seda seina ronis üles vana, jändrik, peaaegu raagus metsviinapuu. Kõle külm sügistuul oli viinud enamiku lehti endaga kaasa, jättes järele ainult skeleti, mis vastu kiviseina toetus.
   “Mida sa loendad, kallis?” küsis Sue.
   “Kuus,” ütles Johnsy vaevukuuldaval sosinal. “Nüüd langevad need kiiremini. Kolm päeva tagasi oli neid peaaegu sada. Mul hakkas neid lugedes pea valutama. Kuid nüüd on see lihtne. Näe, veel üks. Nüüd on ainult viis järel.”
   “Viis mida, kallis? Ütle mulle.”
   “Lehti. Metsviinamarjapuu lehti. Kui viimane langeb, on mul aeg minna. Teadsin seda juba kolm päeva tagasi. Kas arst ei öelnud sulle?”
   “Oh, sellist lollust pole ma elu seeski kuulnud,” lausus Sue teeseldud põlgusega. “Mis on viinapuu lehtedel tegemist sinu tervekssaamisega? Sa võid veel aastaid seda viinapuud imetleda. Ära ole rumal. Täna hommikul ütles arst, et sinu paranemisšansid on üks kümnele. Täpselt nii ta ütles. See on peaaegu sama suur tõenäosus kui New Yorgis trammiga sõita ja uusi maju näha. Proovi nüüd natuke puljongit süüa ja lase Sudiel tagasi joonistama minna, et ta saaks pildi toimetajale maha müüa, et osta oma haigele lapsukesele portveini ja endale searibi, mille suhtes ta nii ablas on.”
   “Mulle pole enam mingit veini vaja,” ütles Johnsy endistviisi aknast välja vaadates.
   “Veel üks. Ma ei taha mingit puljongit. Ainult neli lehte on veel järel. Loodan, et enne ei lähe pimedaks, kui viimane langeb. Tahan ta langemist näha. Ja siis lähen minagi.”
   “Johnsy, kallis,” ütles Sue tema kohale kummardudes, “luba, et hoiad silmad kinni ega vaata niikaua aknast välja, kuni ma töötan. Pean need joonistused homme ära andma. Mul on valgust vaja või varjutan valesti.”
   “Miks ei võiks sa teises toas joonistada?” küsis Johnsy külmalt.
   “Eelistan sinu juures olla,” lausus Sue. “Pealegi tahan, et lõpetaksid nende tobedate lehtede vaatamise.”
   “Ütle kohe, kui oled lõpetanud,” ütles Johnsy, sulges silmad ning lamas valge ja liikumatuna nagu ümberkukkunud marmorkuju. “Tahan näha, kuidas viimane leht langeb. Olen ootamisest väsinud. Olen mõtlemisest väsinud. Tahan kõigest lahti lasta ja langeda, langeda… nagu nood vaesed koltunud lehed.”
   “Püüa magada,” ütles Sue. “Pean alla minema ja paluma vana Behrmani, et ta mulle vana kaevuri modelliks oleks. Ma pole kauem ära kui minuti. Püüa ennast mitte liigutada, kuni ma tagasi olen.”
   Vana Behrman oli vana kunstnik, kes elas korrus allpool. Aastaid oli tal juba üle kuuekümne, tal oli Michelangelo Moosese lokkis lopsakas habe, saatürisarnane pea ja keha nagu kuradikesel. Kunsti vallas oli ta lootusetult äpardunud. Nelikümmend aastat oli ta pintslit viibutanud, pääsemata isegi niigi lähedale, et puudutada oma Emanda seelikuäärt. Ta oli alati rääkinud, et hakkab meistritööd maalima, kuid polnud seda kunagi alustanud. Pikki aastaid polnud ta maalinud muud, kui plätserdanud aeg-ajalt reklaamplakateid ja poesilte. Ta teenis väikest lisaraha, poseerides koloonia noortele kunstnikele, kellel polnud raha professionaalidele maksmiseks. Ta jõi ülemäära palju džinni ja rääkis ikka veel oma tulevasest meistritööst. Ülejäänud aja oli ta väike vastik vanamees, kes pilkas kõiki ja kõike. Ta luges end kahe ülakorteris elava noore naiskunstniku kaitsjaks ja valvas nende järele mastifi kannatlikkusega.
   Sue leidis Behrmani tolle poolpimedast urkast, mis lõhnas hingematvalt kadakamarjade järgi. Toa nurgas seisis puhta lõuendiga molbert, mis oli kakskümmend viis aastat oodanud meistritöö esimesi pintslitõmbeid. Sue rääkis Behrmanile Johnsy kinnisideest ning oma kartusest, et sõbranna, kes on kuhtunud ja õrn nagu need lehedki, võib viimase lehe langedes tõesti elule käega lüüa.
   Sellist idiootlikku juttu kuuldes norsatas vana punaste vettjooksvate silmadega Behrman põlglikult.
   “Fähh!” karjus ta. “Kas maamunal on tõesti nii tobedaid inemesi, kes arvavad, et surevad, kuna mingilt vastikult viinapuult langevad lehed? Ma põle elu sehes midagi nii rumalat kuulnud. Ei, ma ei tule su erak-puupea modelliks. Miks sa lasid midagi nii haiglast ta mõtteisse? Vaene väike preili Johnsy.”
   “Ta on väga haige ja nõrk,” ütles Sue. “Palavik on küll möödas, kuid ta pea on ikka veel haiglasi ja veidraid fantaasiaid täis. Olgu, härra Behrman. Kui te ei taha mulle poseerida, siis ärge poseerige. Kuid mõtlen teist nüüd kui vanast koledast… vanast koledast lobasuust.”
   “Oled täpselt samasugune nagu kõik naised!” hüüdis Behrman. “Kes ütles, et ma ei poseeri? Lä’me. Tulen sinuga kaasa. Poolest tunnist pool püüdsin sulle selgeks teha, et ma põle poseerimiseks õiges vormis. Jummaluke, kas maailmas pole enam kübetki õiglust, et preili Johnsy peab aigena lamama! Ühel päeval maalin ma oma meistritöö ja siis võime kõik siit jalga lasta. Jummaluke! Nii see on!”
   Johnsy magas, kui nad tuppa astusid. Sue tõmbas ruloo aknalauani ja viipas Behrmanile, et too teise tuppa tuleks. Mõlemad vaatasid hirmunult metsviinapuud ja siis hetke teineteisele sõnatult otsa. Väljas oli hakanud lörtsi sadama. Sinise pluusiga Behrman võttis toolil sisse asendi, milles oleks istunud vana erakkaevur kivile kummulipööratud katlal.
   Kui Sue järgmisel hommikul pärast tundidepikkust und ärkas, leidis ta Johnsy tuppa minnes sõbranna tuima pilguga rohelist rulood põrnitsemas.
   “Tõmba see üles! Tahan näha,” käskis ta sosinal.
   Sue kuuletus vastumeelselt.
   Taevale tänu! Üks leht oli öise vihmasaju ja raju üle elanud ning liibus tihedalt vastu tellisseina. See leht oli viimane. Ta oli rootsu ümbert veel tumeroheline, kuid sakilised ääred olid värvunud kollaseks, ennustades peatset surma ja hävingut. Viimase jõuga hoidis leht kinni oksaväädist, mis ulatus umbes kahekümne jala kõrgusele maapinnast.
   “See on viimane,” ütles Johnsy. “Olin peaaegu kindel, et öö jooksul on kõik kadunud. Kuulsin, kuidas tuul ulus. Tänase päeva jooksul langeb seegi, ning samal hetkel lähen minagi.”
   “Kallis, kallis!” hüüdis Sue meeleheitliku näoga padja kohale kummardudes, “mõtle minule, kui sa endast ei hooli. Mida ma sinuta peale hakkan?”
   Kuid Johnsy ei vastanud. Maailmas pole midagi üksildasemat kui hing, kes valmistub minema salapärasele kaugele reisile. Lehefantaasia oli haaranud ta nii tugevalt enda võimusesse, et sõprussidemed ja köidikud, mis teda maailma küljes kinni hoidsid, lõdvenesid ning langesid maha.
   Päev sai otsa, kuid saabuvas hämaruses võis siiski näha üksildast kiviseina vastu liibuvat lehte. Öösel puhus tugev põhjatuul, vihm peksis aknaid ja sulises katuseräästastes.
   Väljas oli vaevu valgeks läinud, kui Johnsy käskis halastamatult ruloo üles tõsta.
   Leht oli alles.
   Johnsy lamas kaua ja vaatas lehte. Siis hüüdis ta Sue, kes parajasti ahjust kana välja võttis, enda juurde.
   “Olin halb tüdruk, Sudie,” ütles ta. “Selles viimases lehes on midagi, mis näitas mulle, milline despoot ma olin. Surmaihalus on patt. Too mulle veidi puljongit ja piima, millesse on segatud veidi portveini… Ei, too mulle kõigepealt peegel ja säti mu padjad nii, et võiksin istuda ja vaadata, kuidas sa süüa teed.”
   Tunni aja pärast ütles Johnsy: “Sudie, loodan, et ühel päeval saan ma Napoli lahte maalida.”
   Pärastlõunal tuli arst. Sue leidis mingi vabanduse, et enne, kui ta lahkub, talle koridori järgneda.
   “Hoolika põetamise korral,” ütles arst Sue kõhna värisevat kätt võttes, “olete võitnud. Pean nüüd allkorruse patsienti vaatama minema. Ta nimi on Behrman. Arvatavasti kunstnik nagu teiegi. Kopsupõletik. Ta on vana ja viletsa tervisega ning sellest välja tulla käib tal üle jõu. Tal pole mingit lootust, kuid saadan ta haiglasse, et ta viimased päevad võimalikult mugavaks teha.”
   Järgmisel päeval teatas arst Suele: “Ta on väljaspool ohtu. Teie võit. Toit ja hoolitsus on kõik, mida ta veel vajab.”
   Pärastlõunal tuli Sue Johnsy juurde, kes püüdis voodis end istukile ajanuna kududa sinist täiesti kasutut õlasalli, ja pani käe ümber sõbranna, patjade ja kõige muu.
   “Pean sulle midagi rääkima,” ütles ta. “Härra Behrman suri täna hommikul haiglas kopsupõletikku. Ta oli kaks viimast päeva väga haige. Kojamees leidis ta hommikul abituna ja valudes trepilt. Ta kingad ja riided olid jääkülmast veest läbimärjad. Keegi ei osanud välja mõelda, kus ta sellisel tormisel ööl oli käinud. Siis leiti raagus põõsaste vahelt latern, mis ikka veel põles, redel ja palett, millel oli kollaseid ja rohelisi värve segatud. Vaata aknast välja, kallis, ning näed, et viimane leht on ikka veel vastu tellisseina liibunud. Kas sa pole kordagi imestanud, et see ei vääratagi tuulehoogude käes? Ah, kallis, see on Behrmani meistritöö, mille ta maalis tol ööl, kui viimane leht langes.”

KRAHV JA PULMAKÜLALINE

   ANDY Donovan peatus Teise avenüü pansionis. Ühel õhtul, kui ta õhtust sööma läks, tutvustas pansioni perenaine, proua Scott, talle uut kostilist – noort daami, kelle nimi oli preili Conway. Preili Conway oli väike ja tagasihoidliku välimusega. Tal oli seljas lihtne tubakapruun kleit ning tema loid tähelepanu näis piirduvat ainult taldrikuga. Tutvustamisel tõstis ta rasked silmalaud, vaatas härra Donovanile ujeda ja uuriva pilguga korraks otsa, pomises viisakalt oma nime ja pöördus tagasi lambaliha juurde. Härra Donovan kummardas graatsiliselt, naeratas säravalt naeratust, mis kindlustas talle edukuse sotsiaal-, äri– ja poliitilises maailmas ning kustutas tubakapruuni naise mõtetest.
   Kaks nädalat hiljem istus Andy eestrepil ja nautis sigarit. Ta kuulis ülal trepil selja taga vaikset kahinat ja pööras pead… Ta pööras pead.
   Uksest tuli välja preili Conway. Tal oli seljas must, crêpe de… crêpe de… noh, ühesõnaga mingist õhukesest riidest kleit. Must kübar oli koketselt viltu ning sellel värises eebenmust loor, õrn kui ämblikuvõrk. Naine jäi ülemisel astmel seisma ja tõmbas mustad siidkindad kätte. Tema riietuse juures polnud ühtki valget või värvilist laiku. Ta lopsakad kuldsed õlgadeni rippuvad juuksed värelesid. Ta nägu ei võinud kuidagi ilusaks nimetada, kuid suured kurvad hallid silmad, mis vastasmajade kohal taevast uurisid, muutsid selle hingestatuks.
   Kokkuvõtlikult: tüdrukud, kes eelistavad musta crêpe de… – käes! crêpe de chine’i [5 - Crêpe de chine – kreppsiid (pr.k.).] – kelle ülejäänud riietus on samuti must, kellel on kurb, äraolev pilk, kelle juuksed säravad musta loori all (loomulikult on nad blondid) ja kes püüavad näidata, et rõõmude uks on nende nina ees jäädavalt kinni virutatud ning nende ainus meelelahutus on nüüdsest pargis jalutamine, valivad väljumiseks kindlasti selle hetke, kui sa trepil istud, ning lajatavad oma leina sulle vastu pead. Kas ma pole küüniline, kui leinariietest nii räägin? Teeb see sind maruvihaseks?
   Härra Donovan muutis kohe arvamust, mis tal õhtulauas preili Conwayst oli jäänud. Ta viskas poolteise tolli pikkuse lõpuni suitsetamata sigari – tema tervisele oleks olnud hea, kui ta oleks teinud seda juba kaheksa minutit tagasi – minema ja muutis kiiresti oma moodsalõikeliste firmakingade raskuskeset.
   “Täna on ilus pilvitu õhtu, preili Conway,” ütles ta. Kui ilmajaama töötajad oleksid kuulnud, millise tundmusega see oli lausutud, oleksid nad valge nelinurkse lipu masti tõmmanud ja selle sinna kinni naelutanud.
   “Neile, kellel on süda alles, et seda nautida, härra Donovan,” lausus preili Conway ohates.
   Härra Donovan vandus mõttes head ilma. Südametu ilm! Vastavalt preili Conway meeleolule peaks rahet sadama, tormama või lund tuiskama.
   “Loodetavasti polnud see sugulane,” ütles härra Donovan, kuid parandas end kohe: “Loodetavasti pole te kedagi kaotanud?”
   “Surm võttis, mis talle kuulub,” vastas preili Conway kõhklevalt. “See polnud sugulane, vaid… Vabandage, ma ei taha kellelegi oma leina peale sundida ega nori kaastundeavaldusi.”
   “Sundida?” protesteeris härra Donovan. “Miks te nii räägite, preili Conway. Mul on hea meel… Tähendab, mul on kahju… Tahtsin öelda, et keegi ei tunne teile nii sügavalt kaasa kui mina!”
   Preili Conway naeratas, kuid ta ilme jäi kurvaks.
   “Naerge, ja maailm naerab koos teiega, nutke, ja maailm naerab teie üle,” tsiteeris ta tuntud klassikut. “Olen seda omal nahal kogenud, härra Donovan. Mul pole siin linnas ühtki sõpra, isegi mitte tuttavat. Kuid tänan teid teie lahkuse eest. Hindan seda kõrgelt.”
   Härra Donovan läks õnge.
   “Mis selles rasket on – üksi New Yorgis elada. Käkitegu,” lausus ta. “Ütleme nii: see väike vana linnake võib leebuda ja sõbralik olla, kuid teatud piires. Soovitaksin teil parki minna ja veidi värsket õhku hingata, preili Conway. Ehk lahutab see veidi teie kurba meelt. Ja kui lubate mind…”
   “Tänan, härra Donovan. Olen meelitatud, et pakute oma seltsi kellelegi, kelle süda on täis kurbust ning kellest teile õiget seltsi pole.”
   Nad läksid läbi avatud raudväravate vanasse äärelinna parki, kus mõrsja kord värsket õhku hingas, ja jalutasid ringi, kuni leidsid vaikse pargipingi.
   Noorte ja vanade lein on erinev: noorte koorem muutub kergemaks, kui keegi sellest osa enda kanda võtab, vanad võivad anda ja anda – koorem jääb ikka sama raskeks, kui oli.
   “See oli mu kihlatud peigmees,” pihtis preili Conway tunni aja möödudes. “Järgmisel kevadel pidime abielluma. Ma ei taha, et mõtleksite, nagu alahindaksin teid, härra Donovan, kuid ta oli krahv. Tal oli Itaalias oma mõis ja maavaldus. Ta nimi oli krahv Fernando Mazzini. Ma pole kunagi nii peent elegantsi näinud. Papa oli vastu ja korra me isegi põgenesime, kuid papa sai meid sadamast kätte. Olin peaaegu kindel, et papa kutsub Fernando duellile.
   Viimaks andis papa järele ja oli nõus, et me järgmisel kevadel abiellume. Fernando näitas talle pabereid, mis kinnitasid ta õigust tiitlile ja rikkust, ning sõitis Itaaliasse, et mõis minu tulekuks ette valmistada. Papa on väga uhke ja kui Fernando tahtis mulle mõned tuhanded kaasavara muretsemiseks anda, tegi tollele kohutava peapesu. Ta ei lubanud mul Fernandolt isegi sõrmust vastu võtta, rääkimata kingitustest. Fernando sõitis Itaaliasse, mina tulin linna ja hakkasin kommipoes müüjana tööle.
   Kolm päeva tagasi sain Itaaliast kirja, mis teatas, et Fernando on gondliõnnetuses surma saanud.
   Seepärast ma leinangi. Minu süda, härra Donovan, on Fernando juures mulla all. Olen halb kaaslane, härra Donovan, kuid ma lihtsalt ei suutnud seda enda teada hoida. Ma poleks pidanud teid kohustustest ja sõpradest, kelle seltsis naerda, eemale kiskuma. Võib-olla eelistate nüüd koju tagasi minna?”
   Tüdrukud, kui tahate näha, kuidas noormees kiirustab kirka ja labida järele, pole teil vaja teha muud, kui öelda, et teie süda on koos teise mehega maha maetud. Noored mehed on südame poolest hauaröövlid. Küsi ükskõik milliselt leselt. Midagi peab ju ometi tegema, et krepdešiini riietatud inglitele kaotatud organ tagasi anda. Surnud meestel pole sellega midagi peale hakata.
   “Mul on südamest kahju,” ütles härra Donovan hellalt. “Ei, ma ei taha veel koju tagasi minna. Ärge mõelge, et teil pole siin linnas sõpru, preili Conway. Mul on teist väga kahju ja ma tahan, et usuksite, et olen teie sõber ning mul on tõesti kahju.”
   “Mul on medaljonis tema pilt,” ütles preili Conway pärast seda, kui oli taskurätikuga silmi tupsutanud. “Ma pole kunagi seda kellelegi näidanud, kuid teile ma näitan, härra Donovan, sest usun, et olete tõeline sõber.”
   Härra Donovan vaatas kaua ja huviga preili Conway medaljonis olevat pilti. Krahv Mazzini nägu oli selline, mis pakkus huvi. See oli sile, intelligentne, särav, peaaegu ilus nägu – tugeva, rõõmsameelse mehe nägu, kes võis vabalt olla liider.
   “Mul on toas veel üks – suurem ja raamitud,” sõnas preili Conway. “Kui tagasi läheme, näitan seda teile. Need pildid on kõik, mis mul Fernandost on jäänud. Kuid minu südamesse jääb ta alatiseks.”
   Härra Donovanil seisis ees delikaatne ülesanne – tõrjuda õnnetu krahv preili Conway südamest välja. Seda tingis imetlus, mille naine temas oli äratanud. See oli raske ülesanne, mis näis nõudvat kogu ta hingejõudu. Kaastundliku, kuid rõõmsameelse sõbra roll näis selleks hästi sobivat ning noormees esitas selle nii õnnestunult, et poole tunni pärast leidsid nad end jäätisepokaalide taga jutlemas. Kuid vestlus liikus tõsistel radadel ja preili Conway suured hallid silmad olid endistviisi kurvad.
   Enne, kui nad tol õhtul hallis lahku läksid, jooksis naine ülakorrusele oma tuppa ja tõi suure raamis pildi, mis oli armastavalt valgesse siidsalli mähitud. Härra Donovan vaatas seda läbitungimatu ilmega.
   “Selle andis ta mulle oma Itaaliasse sõidu eelõhtul,” ütles preili Conway. “Pilt, mis on medaljonis, on selle järgi tehtud.”
   “Hea välimusega mees,” lausus härra Donovan siiralt. “Kuidas teile sobiks, kui teeksite mulle seda rõõmu ja tuleksite minuga pühapäeva pärastlõunal Coneyle?”
   Kuu aega hiljem teatasid preili Conway ja härra Donovan proua Scottile ja teistele üürilistele oma kihlumisest. Preili Conway jätkas mustade riiete kandmist.
   Nädal pärast seda teadaannet istusid preili Conway ja härra Donovan äärelinna pargis pingil. Kuuvalguses värelevad lehed muutsid ümbruse kaleidoskoobipildi sarnaseks. Donovan oli terve päeva olnud morn ja hajameelne. Ka praegu ta vaikis ja armsam ei suutnud enam küsimust tagasi hoida.
   “Mis viga, Andy, et oled täna õhtul nii tõsine ja morn?”
   “Ei midagi, Maggie.”
   “Tunnen sind. Kas sa ei tohi rääkida? Sa pole kunagi varem nii käitunud. Mis lahti?”
   “Ei midagi, Maggie.”
   “Jah, on küll ja ma tahan teada, mis. Vean kihla, et see on teine tüdruk, kellele sa mõtled. Olgu, lepin sellega. Mine tema juurde ja ole temaga, kui tahad. Võta, palun, käsi minu ümbert ära.”
   “Hea küll, ma räägin,” ütles Andy, “kuigi arvan, et sa ei saa sellest lõpuni aru. Oled sa kunagi kuulnud Mike Sullivanist? Suurest Mike’ist, nagu kõik teda kutsuvad?”
   “Ei,” lausus Maggie. “Ja ei taha ka, kui ta paneb sind sedaviisi käituma. Kes ta on?”
   “Ta on suurim mees New Yorgis,” ütles Andy hardalt. “Tammany või ükskõik millise poliitikuga võib ta teha, mida tahab. Ta on miili kõrgune ja Idajõe laiune. Ütle ainult üks halvustav sõna Suure Mike’i kohta ja kahe sekundi pärast ripub su kuuevääri küljes miljon meest. Mõnda aega reisis ta mööda maad ringi ja kohalikud kuningakesed jooksid teda nähes urgudesse pakku nagu jänesed.
   Suur Mike on mu sõber. Tema kõrval pole ma väärt isegi kahte punkti, kuid Suur Mike on väikeste ja vaeste meeste sõber. Kohtasin teda täna Bowerys ja mis sa arvad, mida ta tegi? Tuli minu juurde ja surus mul kätt. “Andy,” ütles ta. “Olen su asjadega kursis. Kuulsin, et hakkad abielusadamasse purjetama ning olen sinu üle uhke. Mida sa jood?” Ta tellis endale sigari ja viski ning mina võtsin viski soodaveega. “Andy,” ütles ta, “saada mulle kutse ja ma korraldan oma asjad nii, et saan pulma tulla.” Need on täpselt Suure Mike’i sõnad ja ma tean, et ta peab alati sõna.
   Sa ei saa sellest võib-olla aru, Maggie, kuid ma oleks nõus endal käe maha raiuma, et Suurt Mike’i oma pulmas näha. See oleks uhkem päev mu elus. Kui ta tuleb juba kellegi pulma, tähendab see, et see abielu kestab surmani. Seepärast olengi täna õhtul nii kurb.”
   “Miks sa teda siis pulma ei kutsu, kui ta on niisugune musternäidis?” küsis Maggie vaikselt.
   “Ühel kindlal põhjusel ei saa ma seda teha,” vastas Andy nukralt. “On olemas põhjus, miks ta ei saa meie pulmas osaleda. Ära küsi, miks. Ma ei saa seda sulle öelda.”
   “Oh, ma ei tahagi seda teada,” hüüatas Maggie. “See on kindlasti miskitpidi poliitikaga seotud. Kuid see pole põhjus, miks ei võiks sa mulle naeratada.”
   “Maggie,” küsis Andy tungivalt, “kas hoolid minust sama palju kui kunagi krahv Mazzinist?”
   Ta ootas kaua vastust, kuid Maggie vaikis. Siis toetas naine äkki näo vastu mehe õlga ja hakkas nutma. Ta nuttis, vappus, hoidis kõvasti Andy käsivarrest kinni ja leotas oma mustast kreppsiidist kleidi märjaks.
   “Rahu, rahu, rahu!” hüüdis Andy, unustades omaenda mure. “Mis siis nüüd on?”
   “Andy,” nuuksus Maggie, “ma valetasin sulle. Nüüd ei armasta sa mind enam ja me ei abiellu kunagi. Kuid tunnen, et pean sulle ära rääkima. Andy, ma pole elus ühtki krahvi näinud. Mul pole isegi ühtki kavaleri olnud. Kuid teistel tüdrukutel oli ja nad rääkisid neist alalõpmata. Ma ei tahtnud neist halvem olla. Ja… Andy, mustas näen ma nii peen välja. Tean, et see nii on. Niisiis läksin ma fotograafi ateljeesse, ostsin pildi, lasksin sellest medaljoni jaoks väikese koopia teha ja mõtlesin välja loo õnnetult surma saanud krahvist, et saaksin musta kanda. Valetajat ei armasta keegi. Andy, kui sa mu eemale tõukad, suren häbisse. Peale sinu pole ma elus kedagi armastanud. See on kõik.”
   Kuid selle asemel, et neiu eemale lükata, surus Andy ta tugevamini enda vastu. Maggie vaatas üles ja nägi, et mehe nägu on selginenud ja ta naeratab.
   “Kas… Kas andestad mulle, Andy?”
   “Loomulikult,” sõnas mees. “Kõik on kõige paremas korras. Krahviga on nüüd asjad ühel pool. Tunnistasid puhtsüdamlikult üles, Maggie. Lootsingi, et sa seda enne pulmi teed. Paha tüdruk!”
   “Andy,” küsis Maggie häbelikult naerdes, rahul, et talle on andestatud, “kas sa uskusid seda krahvi-lugu?”
   “Mitte eriti kaua,” ütles Andy taskust portsigari võttes. “Pildil, mida sa mulle medaljonis näitasid, on Suur Mike.”

RÄPANE KÜMNENE

   RAHA räägib. Arvad, et vana kümnedollarilise rahatähe hääl kostab New Yorgis vaevukuuldava sosinana. Väga hea! Jäta kümnelise sotto voce [6 - Sotto voce – summutatult (it. k.).] esitatud autobiograafia kuulamata, kui tahad. Kui kuulud nende hulka, kes eelistavad John D. tšekiraamatu kõnet, mis esitatakse sulle läbi ruupori karjutuna, olgu nii. Kuid sa unustad, et väikestel rahatähtedel on rohkem rääkida. Järgmine kord, kui toidupoe müüja ulatab sulle tagasi hõbedollari rahast, mille boss on sulle andnud, et tooksid talle midagi meelepärast, pööra tähelepanu neljale sõnale, mis on kirjutatud sellel kujutatud leedi pea kohale. Kas need pole teravmeelsed?
   Olen kümnedollarine, riigi varaameti 1901. aasta väljalase. Võibolla oled minusugust sõbra käes näinud. Minu ühel külje keskel on kujutatud Bison americanus, keda viis-kuus miljonit ameeriklast kutsuvad piisoniks, ja ääri kaunistavad kapten Lewise ja kapten Clarki pead. Minu teisel pool on Vabadus või Ceres või Maxine Elliott seismas keset kasvuhooneliiliaid. Minu seerianumber on 3588. Kui tahad mind ümber vahetada, ulatab Onu Sam sulle üle leti kümme külma kõva dollarit – on need hõbedast, kullast, tinast või rauast, ma ei tea.
   Anun, et andestaksid mulle väikesed vestluskatked, mida ma jutustuse sees teen. Tean, et andestad, sest lõppude lõpuks tunned sa ju kümnedollarilise vastu väikest respekti, kas pole? Vaata, “räpasel” rahal pole hea nime taastamiseks eriti palju võimalusi. Ma ei tea ühtki tõeliselt kultuurset ja haritud inimest, kes hoiaks kümnedollarilist kauem enda käes, kui Arthur Duffyl kulub aega võidumärgi tegemiseks või lähimasse kulinaariakauplusse minekuks.
   Olen kuus aastat vana ja terve mu elu on möödunud elavas ringluses. Arvan, et olen maksnud sama palju võlgu kui mees, kes teab, et ta elupäevad on peagi loetud. Mind on omanud hea hulk inimesi. Kord läksin tülli vana, räbaldunud, niiske, näpujälgedega viiesega, keda kohtasin lihuniku haisvas rahakotis.
   “Tere, Istuv Pull [7 - Istuv Pull – siuu hõimu kuulunud indiaanipealik, kes osales Little Bighorni lahingus.],” ütlesin mina. “Tõmba end veidi koomale. Pealegi, kas sa ei arva, et sul on aeg teenimine lõpetada ja erru minna? Näen, et sind on välja lastud 1899-ndal.”
   “See, et oled piison, ei anna sulle veel õigust teisi õpetama tulla,” ütles viiene. “Ka sina oleksid kortsus, kui oleksid olnud terveks päevaks litsutud vetruva puuvillfildekossi vahele, kui kaupluse kraadiklaas näitab kolmekümmet pügalat.”
   “Ma pole kunagi sellesarnasest taskuraamatust kuulnud,” ütlesin mina. “Kes su eelmine omanik oli?”
   “Poemüüja,” ütles viiene.
   “Miks ta su ära andis?” küsisin mina.
   “Iial ei tea ette, millal su viimnepäev saabub,” vastas viiene.
   Minu taga olev kahedollariline George Washington võttis sõna ja nähvas viiesele: “Vaat, kus peen härra välja tulnud. Kas fildekoss pole sulle küllalt hea? Kui oleksid minu moodi pidanud terve päeva puuvilla kratsimist taluma, ise vabrikutolmust lämbudes, oleks sul kaebamiseks põhjust. Minu leedi küllusesarvega aevastas vähemalt pool tosinat korda.”
   See jutuajamine leidis aset mu New Yorki saabumise teisel päeval. Sõit möödus viiesajadollarilises kümneste pakis, mille Pennsylvania korrespondendid Brooklyni panka saatsid. Ma polnud veel tutvust teinud viie– või kahedollariliste “sõpradega” ja mõtlesin, et elu on lust ja lillepidu.
   Mul vedas. Olin pidevalt ringluses. Tuli ette päevi, mil ma vahetasin kakskümmend korda päevas omanikku. Nägin seestpoolt igasugust äritegevust ning arvasin, et toon omanikele ainult rõõmu. Ükski laupäevaõhtu ei möödunud, ilma et mind oleks vähemalt korra baariletile virutatud. Kümneseid virutatakse, kuna ühe– või kahedollarilisi libistatakse baarmenile võimalikult märkamatult. Omandasin oma praeguse välimuse. Tihti sain mahapritsunud martiinist või Manhattanist niiskeks. Ükskord jäin pikemaks ajaks kokkukägardatult hunniku teiste rahatähtedega käsivankrimehe teksaste taskusse. Arvasin, et ma ei pääse enam iial ringlusse, kuna vankri omanik, kes omas ühtlasi ka kaubamaja, kulutas iga päev ainult kaheksa senti, et osta endale koeratoitu ja sibulaid, kuid õnneks jättis ta ühel päeval käru ristteele liiga lähedale seisma, sellest tõusis pahandus ja ma olin päästetud. Jään alatiseks tänu võlgu politseinikule, kes mu endale sai. Ta jättis mu ühte Bowery lähedasse tubakakauplusse, mille tagaruumis käis hoogne täringumäng. Minu järgmine omanik oli politseijaoskonna kapten, kes viis mu parimasse paika, kus ma olen olnud – järgmise päeva õhtul vahetas ta mu Broadway restoranis veini vastu. Olin sama rõõmus kui Astor [8 - Astor – tuntud Ameerika kapitalistide suguvõsa.] uue söekaevanduse torni tulesid nähes.
   “Räpasel” kümnekal on Broadwayl palju teha. Ükskord maksti minuga ülalpidamisraha ning mind susati kokkumurtud väikesesse koeranahksesse kotti kümnesendiste juurde. Nood kukkusid kohe vatrama Ossiningi aegadest, mil kolm tüdrukut hoidsid neid jäätisehooajaks. Kuid Aeglaselt Liikuv Jutulaevuke kisub paremale poole kreeni, kui arvad, et meil, piisoniplaastritel, on homaaritunnil kavas end millegi külge kleepida.
   Esimene kord, kui kuulsin “räpasest” rahast, oli siis, kui furgoonijuht tõmbas mu koos teiste rahatähtedega taskust, et sinikuub ära osta. See oli õhtul.
   Keskööl võttis suur, sujuvate liigutuste ja ahvinäoga mees, kelle pilk oli samasugune kui uksehoidjal, kes kaklejaid välja viskab, minu ja suure pataka teisi rahatähti ning keeras rulli, mida allilmas nimetatakse “polstriks”.
   “Viissada minu arvele,” ütles ta pangapidajale, “ja pea siin silma peal, Charlie. Lähen kivikõrbesse jalutama, kuni kuu kaljusid valgustab. Kui midagi ootamatut peaks ette tulema, siis seifi vasakus ülanurgas on koomiksisse mähitud kuuskümmend tuhat. Ole julge, alati ja kõikjal, ja ära lase end mängust välja lüüa. Head ööd.”
   Leidsin end kahe kahekümnedollarilise vahelt. Üks ütles: “Täna õhtul sul veab, uustulnuk. Näed üht-teist tõelisest elust. Vana Jack läheb Tenderloini [9 - Tenderloin – New Yorgi kahtlase kuulsusega linnaosa.], et seal hamburgeri kotletti teha.”
   “Ehk selgitaksid lähemalt,” palusin. “Olen lokaalides käinud, kuid ma ei hooli vasikakotletist, ükskõik millises kastmes seda ka ei serveeritaks.”
   “Vabandust,” sõnas kahekümnene. “Sa vist ei tea, et vana Jack on kasiinoomanik. Täna on ta eriti õelas tujus, sest pakkus kirikule viiskümmend tuhat dollarit, kuid seda ei võetud vastu, kuna ta raha olevat räpane.”
   “Mis on kirik?” küsisin mina.
   “Oh, unustasin,” ütles kahekümnene, “et räägin kümnesega. Muidugi sa ei tea. Sa oled liiga suur, et sind hoiukarpi lasta, ja liiga väike, et sinu eest midagi heategevuslikelt väljamüükidelt osta. Kirik on suur hoone, milles müüakse suleluudi ja leenikaitsmeid kakskümmend dollarit tükk.”
   Ma ei hoolinud suuremat kahekümnese jutust. Kollane triip, mis nende ühte külge kaunistab, pole kullast, mis kinnitab veel kord, et kõik pole kuld, mis hiilgab.
   Kahtlemata oli vana Jack tubli mees. Kui ta pummeldada tahtis, ei keelanud ta kunagi kelnerile jootraha ja maksis punktipealt oma arve kinni.
   Me astusime sisse ikka uutesse ja uutesse kivikõrbe kaljukoobastesse. Tutvusin kõigega, mida Broadwayl on külmetavale ninale ja kõrbevale kurgule pakkuda. Sellest võiks kolmanda Džungliraamatu kirjutada. Vana Jacki raha võis küll haiseda, kuid mitte rohkem kui camembert’i juust, ning ta jagas seda lahkel käel välja. Kõigepealt said oma osa sõbrad, siis need, keda sõbrad olid kuskil näinud ning siis need tema vähesed vaenlased, kes olid sõjakirve maha matnud ja siis ostis ta kokku nii palju Napoli kalureid ja liblikaoktette, et peakelner pidi lõpuks linna teise otsa Julian Mitchellile telegrafeerima, et tulgu ja võtku nendega midagi ette.
   Viimaks maandusime ülalinna kohvikus. Mustade pintsakute ja valgete maniskitega kelnerid nägid meid sisse astumas ja pealiku hüüde peale “Kuus – seitse – nelikümmend kaks – üheksateist,” moodustasid kaitserinde, kuni selgub, kas meie tulek tähendab Port Arthurit või Portsmouthi. Vana Jack sel ööl mööbli– ja klaasivabrikule tööd ei andnud. Ta istus rahulikult laua taga ja ümises kurvalt “Ramblet”. Kahekümnese jutu järgi teadsin, et ta tunded olid sügavalt haavatud, sest kirik oli ta annetuse tagasi lükanud.
   Kuid pidutsemine läks edasi. Isegi Brady poleks janusele rahvahulgale saanud jätta paremini muljet, et pudelis, millelt ta salvrätiku abil korgi võtab, on ehtne kraam.
   Vana Jack maksis kahekümnestega, jättes minu pataka sisse. Ta pani pataka lauale ja saatis omaniku järele.
   “Mike,” ütles ta, “siin on raha, millest head inimesed keeldusid. Kas mõnda kaupa ostad sa saatana käest? Nad ütlesid, et see on räpane raha.”
   “Tuleb ette,” ütles Mike. “Panen su kahekümnesed raha juurde, millega kavatsen maksta pastori tütre suudluse eest. Nimelt korraldab kirik tuluõhtu, kus kogutakse raha pastori tütrele uue maja ehitamiseks.”
   Kell üks, kui kelnerid valmistusid esiust lukku panema, et pidu sees saaks jätkuda, lipsas uksest sisse naine ja tuli otsejoones vana Jacki laua juurde. Oled kindlasti mõnd temataolist näinud – must rätik, rasvased juuksed, räbaldunud seelik, kahvatu nägu ja silmad, mille pilk on midagi Gabrieli ja haige lapse oma vahepealset. Seda tüüpi naised vaatavad alati kas auto või Kerjuste Õue poole. Ta ei öelnud ühtki sõna, ainult seisis ja vaatas raha.
   Vana Jack tõusis, tõmbas mu patakast välja ja ulatas kummardusega naisele.
   “Madam,” ütles ta nagu näitlejad, keda ma kuulma olen juhtunud. “See on räpane raha. Olen õnnemängur. Selle andis täna õhtul mulle džentelmeni poeg. Seda, kust tema selle sai, ma ei tea. Teeksite mulle suure teene, kui selle vastu võtaksite.”
   Naine võttis mu väriseva käega vastu.
   “Söör,” ütles ta, “minu käest käis tuhandeid temataolisi läbi, äsja trükipressi alt tulnud, puhtad ning rikkumatud. Töötasin kunagi riigi varaametis rahalugejana. Sain selle koha tänu ühele ametnikule. Ütlete, et see raha on räpane. Kui te ainult teaksite… Kuid ma ei ütle teile rohkemat. Tänan teid südamest, söör. Tänan teid. Tänan teid.”
   Mis te arvate, kuhu naine minuga jooksis? Pagariärisse. Vana Jack jäi seljataha ning algas uus, tore ajajärk pagaripoes. Naine vahetas mind tosina rullbiskviidi ja želeetordi vastu, mis oli suur kui vankriratas. Loomulikult kaotasin ma ta kohe silmist, kuid miskipärast jäi ta mu mõtetesse kummitama. Järgmisel päeval maksti minuga apteegis maarjajää, veidi hiljem tsementeerimistööde eest.
   Nädal hiljem sattusin ninapidi kokku ühedollarisega, mis oli naisele pagaripoes tagasi antud.
   “Terekest, E35039669,” ütlesin mina. “Kas sind mitte eelmisel laupäeval pagaripoest vahetusrahana välja ei antud?”
   “Jah,” vastas ühene vastavalt oma väärtusele ja stiilile.
   “Kuidas lugu lõppes?” küsisin mina.
   “E17051431 eest ostis ta piima ja kintsulõigu,” vastas ühene. “Mind hoidis ta seni, kuni peremees tuli rendi järele. Ta elas viletsas toas koos haige lapsega. Kuid oleksid pidanud nägema, kuidas too saia ja formaldehüüdi neelas! Ilmselt oli ta pikemat aega poolnäljas olnud. Siis luges naine lühikese tänupalve. Vaevalt et sina seda tead, kümnene. Selles on rida: “kes annab näljastele leiba”. Ah, jätame selle agulijutu. Olen sealsest seltskonnast surmani tüdinud. Soovin, et oleksin piisavalt suur, et liikuda sellises seltskonnas nagu teie, “räpased” rahatähed.”
   “Suu kinni,” ütlesin mina. “Sellist asja nagu “räpane” raha pole olemas. Tean seda palvet. Kusagil lõpupoole on lause: “Issand armastab õigeid.” Nüüd vaata mu tagaküljele ja loe kõvasti, mis sinna on kirjutatud.”
   “See kümnedollariline rahatäht on seaduslik maksevahend, mis kehtib kõikjal riigis.”
   “See jutt “räpasest” rahast väsitab mind,” ütlesin.

MAGNETISÖÖR JEFF PETERS

   JEFF Petersil oli rahategemiseks sama palju mooduseid kui Charlestonis riisi valmistamiseks.
   Kõige rohkem meeldis mulle kuulata ta pajatusi möödunud aegadest, mil ta peost suhu, südamest südamesse elades müüs tänavanurkadel salve ja köharavimeid inimestele, kes tema viimase mündi õnneks olid ilmale tulnud saba ja sarvedega.
   “Kord põikasin Fisher Hilli Arkansases,” jutustas ta. “Mul oli seljas kitsenahkne ülikond, jalas mokassiinid, mu juuksed olid pikad ning sõrmes kandsin ma kolmekümnekaraadilise teemandiga sõrmust, mille olin vahetuskaubana saanud ühelt näitlejalt Texarkanast. Ma ei tea siiani, mida ta tegi mu taskunoaga, mis ta selle eest sai.
   Esinesin doktor Waugh-hoona, indiaani püha rohutargana. Mul oli tookord kaasas ainult üks rohi ja see oli ravipalsam, mis pidi pärast haigust tervise nagu imeväel taastama. See oli tehtud taimedest, mille ravitoime avastas juhuslikult tšokto hõimupealiku kaunis tütar Taqua-la, kui kaunistas nendega keedetud koera vaagnat iga-aastasel maisitantsul.
   Eelmises linnas polnud äri eriti hästi läinud ning mul oli ainult viis dollarit taskus. Läksin Fisher Hilli apteekri juurde, kes andis mulle krediidi peale kuus tosinat kaheksauntsilist korgiga pudelit. Sildid ja rohu koostisosad olid eelmisest linnast mu seljakotis järel. Pärast seda, kui olin veekraaniga hotellituppa maandunud ja lauale rivistatud rohupudelid täis kallanud, näis elu mulle roosilisena.
   Pettus? Ei, söör. Selles kuues tosinas pudelis oli kahe dollari väärtuses kiinapuu koore leotist ja kümne sendi väärtuses aniliini. Kui ma aastaid hiljem samasse linna sattusin, küsisid kohalikud, kas mul seda veel on.
   Laenasin juba samal õhtul vankri ja hakkasin neid peatänaval müüma. Fisher Hill oli unine, malaariast vaevatud linn ja segades kokku toonikut, mis pidi aitama südame– ja kopsuhaiguste korral, võtsin ma arvesse, et see on just see, mida antud linn vajab. Rohupalsamid läksid nagu soojad saiad. Olin müünud kaks tosinat pudelit, viiskümmend senti tükk, kui tundsin, et keegi sikutab mind mantlihõlmast. Teadsin, mida see tähendab ja libistasin uushõbedast tähte kandvale mehele viiedollarilise rahatähe pihku.
   “Konstaabel,” ütlesin ma, “kas pole täna ilus õhtu.”
   “On sul linnavalitsuse luba,” küsis too, “müüa seda ebaseaduslikku sodi, mida sa ravimina reklaamid?”
   “Ei,” ütlesin mina. “Ma ei teadnud, et see on linn. Kui luba on vajalik, võtan selle juba hommepäev.”
   “Seniks pean su äri sulgema,” ütles konstaabel.
   Niisiis panin poe kokku ja läksin tagasi hotelli. Rääkisin sellest omanikuga.
   “Oh, siis pole sul Fisher Hillis enam midagi teha,” ütles too. “Doktor Hoskins, linna ainus arst, on linnapea väimees ning nad ei luba ühelgi arstil linnas praktiseerida, olgu too siis diplomeeritud tohter või soolapuhuja.”
   “Mina polegi arst,” ütlesin mina. “Mul on rändkauplemise luba ning ma müün oma ravimeid seal, kus nende järele on nõudlus.”
   Järgmisel päeval läksin linnapea kontorisse. Seal öeldi mulle, et too pole veel tulnud. Keegi ei teadnud, millal ta tuleb. Niisiis lösutas doktor Waugh-hoo ogaõunast tehtud havanna sigari paistel hotelli fuajees ja ootas.
   Sinise kaelasidemega noormees, kes mitu korda oli minust mööda käinud, võttis lõpuks minu kõrval istet ja küsis kella.
   “Pool üksteist,” ütlesin mina, “ja sina oled Andy Tucker. Olen su tööga tuttav. Kas mitte sina ei puistanud lõunaosariigid üle armurohu pakikestega? See sisaldas randmekotti pakitud tšiili briljandiga kihlasõrmust, abielusõrmust, kartuliputru ja köhasiirupi pudelit – kõik kokku ainult viiskümmend senti.”
   Andy oli meelitatud, et mäletan teda. Ta oli hea kaupleja ja veel enam – ta suhtus oma ametisse austusega ning rahuldus kolmeprotsendilise kasumiga. Pakkumisi müüa ebaseaduslikku leotist või aiaseemneid oli tal jalaga segada, kuid ta ei tundnud kunagi kiusatust sirgelt teelt kõrvale astuda.
   Mul oli partnerit vaja, niisiis lõime Andyga käed. Rääkisin talle olukorrast, millesse ma Fisher Hillis olin sattunud ning et mu äri ähvardab tänu poliitika ja lahtisti mikstuurile lörri minna. Andy oli alles hommikul rongilt tulnud. Ta oli suhteliselt korralikult riides ning oli linna tulnud selleks, et linnakodanikelt Eureka allikaveele paaridollarilist ettemaksu koguda. Läksime välja, istusime rõdule ja panime plaani paika.
   Järgmisel hommikul kell üksteist, kui ma üksi istusin, loivas hotelli onu Tom ja palus doktorit, et too tuleks vaatama kohtunik Banksi, kes ühtlasi oli ka linnapea ja haige mees.
   “Mina pole arst,” ütlesin. “Pöörduge väljaõppinud tohtri poole.”
   “Doktor Hoskinsit pole praegu linnas,” ütles neeger. “Ta läks kahekümne miili kaugusele maale haiget vaatama. Ta on ainus arst linnas ning massa Banksil on väga paha. Ta saatis mind teie juurde paluma, et te jummala nimel tuleksite.”
   “Olgu,” ütlesin mina, “tulen ja vaatan ta läbi.” Panin pudeli oma rohupalsamit taskusse ja läksin mäe otsas asuvasse linnapea mõisasse, mis oli uhkeim hoone linnas – mansardkorruse ja kahe malmkoeraga muruplatsil.
   Linnapea Banksist, kes voodis lamas, ei paistnud muud kui jalad ja vurrud. Ta tegi rahvusvaheliselt tuntud hääli, mida igaüks võib San Francisco parkides kuulda. Voodipeatsis seisis noormees ja hoidis veeklaasi käes.
   “Doktor,” ütles linnapea, “olen kohutavalt haige. Kardan, et suren. Kas saaksite midagi minu heaks teha?”
   “Härra linnapea,” ütlesin mina, “ma pole S. Q. Lapiust täielikult omandanud. Ma pole üheski meditsiinikolledžis käinud. Tulin teie juurde kui lihtne tavakodanik, et pakkuda teile abi, kui see peaks võimalik olema.”
   “Olen teile sügavalt tänulik,” ütles linnapea. “Doktor Waugh-hoo, see on mu vennapoeg härra Biddle. Ta püüdis mu häda leevendada, kuid edutult. Oh, jumal! Ai-ai-ai!” oigas ta.
   Noogutasin härra Biddle’ile, istusin voodiveerele ja katsusin linnapea pulssi. “Näidake mulle maksa – see tähendab keelt,” käskisin ma. Seejärel kergitasin ta silmalauge ja uurisin pupille.
   “Kui kaua te haige olete olnud?” küsisin.
   “See algas…oi-ai… eile õhtul,” ütles linnapea. “Teil on ju selle vastu rohtu, doktor?”
   “Härra Fiddle,” ütlesin ma, “palun tõmmake ruloo veidi üles.”
   “Biddle,” sõnas noormees. “Kuidas te ennast tunnete, onu James, kas saaksite veidi mune ja peekonit süüa?”
   “Härra linnapea,” ütlesin pärast seda, kui olin kõrva vastu ta suurt abaluud surunud ja kuulanud. “Teil on äge parema rangluu põletik.”
   “Armas jumal!” hüüatas linnapea ja oigas. “Kas teil pole mingit salvi, millega seda määrida?”
   Võtsin kaabu ja läksin ukse poole.
   “Ega te ometi ära lähe, doktor?” ulus linnapea. “Te ei tohi ära minna ja jätta mind siia surema – rangluu põletiku kätte, nagu te ütlesite.”
   “Olge inimene, doktor Whoa-ha,” palus ka härra Biddle. “Te ei saa ometi haiget tema hädas hüljata.”
   “Doktor Waugh-hoo,” parandasin ma teda. “Jätke nimi meelde, kui tahate, et keegi teile vastu tuleb.” Läksin tagasi linnapea voodi juurde ja heitsin pikad juuksed seljale.
   “Härra linnapea,” ütlesin ma, “teil on ainult üks lootus. Ravimid toovad antud juhul rohkem kahju kui kasu. Kuid on üks jõud, mis on kangem kui kõige tugevamad rohud.”
   “Mis see on?” küsis linnapea.
   “Teaduse demonstratsioon,” vastasin mina. “Mõistuse võit sarsaparilli üle. See on usk, et pole olemas valu ja haigust, kui me seda ise välja ei mõtle, kui tunneme end kehvasti. Tuleb endale tunnistada oma võlgu. Näidata teistele, et eksisite.”
   “Millest te räägite? Kas see pole mitte igaühe isiklik asi?” küsis linnapea. “Olete sotsialist, kas pole, doktor?”
   “Räägin,” ütlesin mina, “suurest psüühilisest doktriinist – kaugeleulatuvast selgeltnägemisest, alateadvuse jõust pettekujutelmadest ja meningiidist võitu saada – imelisest vaimsest spordist, mida tuntakse magnetismi all.”
   “Kas saaksite mind õpetada, kuidas see käib, doktor,” küsis linnapea.
   “Olen üks, kes on üle seesmisest sanhedriinist ja lärmilaadast, sest minu osa on kantsel,” laususin mina. “Oskan nende lärmi vaigistada ja silmad siduda. Olen meedium, kõrgetasemeline hüpnotist ja spiritist. Alles hiljaaegu oli mul Ann Arbouris seanss äsjavalitud Viinamarjapalsami kompanii presidendiga, kes soovis rääkida oma surnud õe Jane’iga. Vaeste jaoks olen lihtne rändkaubitseja. Nende peal ma magnetiseerimist ei praktiseeri. Põrmust on nad võetud ja põrmuks on nad jäänud.”
   “Kas minu juhtumi puhul see aitab?” küsis linnapea.
   “Kuulge,” ütlesin mina. “Igal pool, kus olen viibinud, on mul meditsiiniringkondades pahandusi olnud. Ma ei praktiseeri arstina. Kuid, et päästa teie elu, teen teile ühe seansi, kui teie linnapeana tunnistate mu rändkaubitsemise litsentsi.”
   “Loomulikult teen seda,” lausus linnapea. “Ja nüüd asja juurde, doktor, sest valud algavad uuesti.”
   “Minu tasu on kakssada viiskümmend dollarit ja tervenemine on kahe seansiga garanteeritud,” ütlesin mina.
   “Nõus,” lausus linnapea. “Saad selle summa. Arvan, et minu elu on rohkem väärt kui see raha.”
   Istusin voodiäärele ja vaatasin linnapeale pingsalt silma.
   “Nüüd,” ütlesin ma, “vabastage oma mõtted haigusest. Te pole haige. Teil pole südant, küünarnukki, rangluid, ajusid ega muud. Teil ei valuta midagi. Kinnitage endale, et valu pole olemas, et see on eksitus. Nüüd tunnete, et valu, mida teil pole, lahkub teist. Kas pole?”
   “Tunnen end veidi paremini, doktor,” sõnas linnapea. “Olgu ma neetud, kui see nii pole. Kui keskendume nüüd veel mu vasakule küljele, mida pole olemas, ning ajame sealt olematu valu välja, olen kindel, et võin veidi tatrakooke kastmega süüa.”
   Tegin kätega paar liigutust, nagu viskaksin midagi minema.
   “Nüüd,” laususin ma, “on põletik kadunud. Teie parem periheel on rahunenud. Te jääte uniseks. Teie silmad ei püsi enam lahti. Praeguseks on haigus kontrolli all. Te jääte magama.”
   Linnapea sulges pikkamisi silmad ja hakkas norskama.
   “Olite tunnistajaks, härra Tiddle,” ütlesin ma, “teaduse uusimale imele.”
   “Biddle,” parandas noormees. “Millal te mu onule ülejäänud annuse annate, doktor Pooh-pooh?”
   “Waugh-hoo,” parandasin mina. “Tulen homme kell üksteist tagasi. Kui ta ärkab, andke talle kaheksa tilka tärpentini ja kolm naela sealiha. Head päeva.”
   Järgmisel päeval läksin tagasi, nagu olin lubanud. “Noh, härra Riddle,” küsisin ma noormehelt magamistoa ukse taga, “kuidas teie onu end täna tunneb?”
   “Ta näeb parem välja kui eile,” vastas noormees.
   Linnapea jume ja pulss olid suurepärased. Viisin teise seansi läbi ja ta teatas, et valu on kadunud.
   “Jääge päevaks-paariks voodisse,” ütlesin talle, “ning teie tervis taastub täielikult. Teie õnn, linnapea, et juhtusin Fisher Hillis olema.
   Ükskõik milline farmakopöa küllusesarve ravim, mida diplomeeritud arstid kasutavad, poleks teid päästnud. Ja nüüd, kus viga on parandatud ning valu osutus pettekujutluseks, räägiksime ehk millestki meeldivamast – näiteks kahesaja viiekümnest dollarist. Palun mitte tšekke. Ma vihkan tšeki tagaküljele oma nime kirjutamist. Minu meelest on see sama ebameeldiv kui esiküljele kirjutamine.”
   “Raha on siin,” ütles linnapea padja alt rahakotti tõmmates.
   Ta luges viis viiekümnedollarilist rahatähte ja tõmbas välja.
   “Too kviitung,” ütles ta Biddle’ile.
   Kirjutasin kviitungile alla ja linnapea ulatas mulle raha. Panin selle hoolikalt põuetaskusse.
   “Nüüd täitke oma kohust, ohvitser,” ütles linnapea irvitades. Haige mees nii ei irvita.
   Härra Biddle võttis mul käsivarrest kinni.
   “Olete arreteeritud, doktor Waugh-hoo alias Peters,” ütles ta, “meditsiini praktiseerimise eest ilma Ühendriikide seadusega kinnitatud loata.”
   “Kes te olete?” küsisin mina.
   “Las mina ütlen,” ütles linnapea voodis istukile tõustes. “Ta on detektiiv, kelle palkas Riiklik Arstide Ühendus. Ta on teile järgnenud läbi viie osariigi. Eile tuli ta minu juurde ja sepitsesime kahe peale plaani, kuidas teid vahele võtta. Arvan, doktor Petis, et te ei taha enam kunagi arsti mängida. Mis te ütlesitegi, mis mul viga oli?” Linnapea naeris. “Mingi põletik. Igatahes mitte ajude pehmenemine.”
   “Detektiiv?” küsisin.
   “Täpselt nii,” ütles Biddle. “Pean teid šerifile üle andma.”
   “Seda me veel vaatame,” ütlesin mina, krahmasin Biddle’il kõrist ja viskasin ta peaaegu aknasse, kuid ta tõmbas püstoli välja, torkas selle mu lõua alla ja ma jäin liikumatult seisma. Siis pani ta mu käed raudu ja võttis mu põuetaskust raha.
   “Olen tunnistajaks,” lausus ta, “et need on samad rahatähed, mida me teiega koos, kohtunik Banks, eelnevalt ära märkisime. Pean need koos süüalusega šerifile üle andma. Šerif saadab teile selle kohta kviitungi. Rahatähti kasutatakse kohtus süütõendina.”
   “Olgu, härra Biddle,” sõnas linnapea. “Ja nüüd, doktor Waughhoo,” pöördus ta minu poole, “miks te oma võimeid ei näita? Miks ei päästa te oma magnetismi valla ega tee hookus-pookust, et käerauad maha langeksid?”
   “Jätke, ohvitser,” ütlesin ma väärikalt. “Saame ka nendeta läbi.” Siis pöördusin ma vana Banksi poole ja raputasin käeraudu.
   “Härra linnapea,” ütlesin, “peagi saabub aeg, kus hakkate magnetismi uskuma ning veendute, et see oli ka praeguse juhtumi korral edukas.”
   Ma arvan, et see aeg tuli.
   Kui värava taha jõudsime, ütlesin Biddle’ile: “Meile võib keegi vastu tulla, Andy. Oleks vist parem, kui sa need ära võtaksid.” Sa ei mõista? Härra Biddle oli Andy Tucker. Kõik oli läinud nii, nagu me plaanisime, ning see oli meie ühisäri esimene kapital.

KÄSI, MIS ÕRRITAB MAAILMA

   “PALJUD mehed,” ütlesin ma jutu sees, “on kuulutanud, et võlgnevad oma edu mõne briljantse naise abile ja julgustusele.”
   “Tean,” lausus Jeff Peters. “Olen lugenud ajaloo– ja mütoloogiaraamatuid ning olen kursis Jean D‘Arci, madam Yale’i, proua Caudle’i, Eve’i ja teiste ajalugu muutnud naiste elulugudega, kuid minu arvates tänapäeva poliitikas ja äris on naistest vähe kasu. Pole eluala, kus naised oleksid meestest üle. Mehed on paremad kokad, kübarategijad, põetajad, majapidajad, stenograafid, teenistujad, juuksurid, pesutriikijad. Ainus amet, milles naised on meestest üle, on vodevilli naispeakangelase mängimine.”
   “Olen mõnikord mõelnud,” laususin mina, “et siiski võib ette tulla juhuseid, kus naise mõistus ja intuitsioon võib tulla sulle – või su äritegevusele – kasuks.”
   “Kuidas sa seda ette kujutad?” küsis Jeff. “Olen veendunud, et mis tüssamisse puutub, on naine absoluutselt ebausaldatav partner. Tal on kalduvus just siis ausaks muutuda, kui teda on kõige rohkem tarvis. Kogesin seda ükskord omal nahal.
   Bill Humble, mu vana sõber osariigiõigusteta maa-alalt, oli endale pähe võtnud, et tahab saada USA marssaliks. Tookord tegime Andyga täiesti seaduslikku äri – müüsime jalutuskeppe, mis olid sellised, et kui tõsta nupp suu juurde ja pöörata, voolab pool pinti hüva rukkiviskit kõrist alla, hüvitamaks su intelligentset käitumist. Olime Andyga rahvamehed ja kui Bill rääkis meile oma kõrgest pürgimusest, hakkasin mõtlema, et marssaliks nimetamises võib aidata teda firma Peters & Tucker.
   “Jeff,” ütles ta mulle, “oled haritud mees, kelle teadmised ei koosne rudimentidest, vaid faktidest ja oskustest.”
   “Nii see on,” vastasin mina, “ja ma pole pidanud seda iial kahetsema. Ja ma pole ainus, kes haridust odavdab, jagades seda tasuta. Ütle mulle, mis on inimkonnale väärtuslikum – kirjandus või võiduajamine?”
   “Miks sa küsid? Ee… polo… Tahtsin öelda, et loomulikult suurte poeetide ja kirjanike looming,” ütles Bill.
   “Täpselt,” laususin mina. “Kuid selgita mulle siis, miks ärituusad ja filantroobid võtavad meilt kaks dollarit võiduajamise vaatamise eest, kuid raamatukogude kasutamine on tasuta? Kas selline mõtteviis ei imbu mitte massidesse? Kas nende kahe suhtelise väärtuse niimoodi esitamine ei too mitte kaasa enesekultuuri langust ja hingesegadust?”
   “Väitled väljaspool mu mõistuse fakulteete ja retoorikat,” ütles Bill. “Seepärast tahangi ma minna Washingtoni ja saada endale see koht. Mul pole aimugi poliitikast ja intriigidest. Olen tavaline linnakodanik ja vajan tööd. Olen tapnud seitse meest, mul on üheksa last, olen esimesest maist alates olnud truusüdamlik vabariiklane, ma ei oska lugeda ega kirjutada ja ei näe põhjust, miks ei võiks mul oma kabinet olla. Mulle on jäänud mulje, et teie partner, härra Tucker, on samuti poolehoiu taotlemises pädev ning valdab vaimse õigusrikkumise kunsti, niisiis on ta sobilik mees assisteerimaks teid minu määramise taotlemisel. Läkitan teid Washingtoni ja annan kaasa tuhat dollarit. Sellest peaks piisama, et katta kulutused jookidele, altkäemaksudele, voorimehele ja hotellimajutusele. Kui saavutate mu marssaliks määramise, annan teile teise tuhande ja kindlustan aastaks tasuta salaviski – nii palju, kui ära suudate juua. Mis ütlete? Kas olete piisavad Lääne patrioodid, et aidata mul Pennsylvania raudtee idapoolseima jaama lipp Suure Isa Valges Vigvamis püsti lüüa?”
   Rääkisin Andyga ja talle hakkas see mõte tohutult meeldima. Andyl oli mässuline iseloom. Teda ei rahuldanud minu moodi ringiuitamine ja talurahvale väikeste vajalike multum in parvo [10 - Multum in parvo – palju väheses (ld. k.).] tööriistade – nagu näiteks kombinatsioon lihavasarast, kingalusikast, lokitangidest, mutrivõtmest, küüneviilist, pudrunuiast ja helihargist – müümine. Mis puutub äritegemisse, oli Andyl kunstnikuhing, mis ei lasknud end preestrite või moraalijüngrite jutlustest eksitada. Niisiis võtsime Billi pakkumise vastu ja võtsime kursi Washingtonile.
   Kui olime end Washingtoni Lõuna-Dakota avenüü hotellis sisse seadnud, ütlesin Andyle: “Nüüd, Andy, seisab meil esimest korda elus ees tõeliselt ebaaus tegevus. Tagatrepipoliitika on midagi, mida me pole kunagi varem teinud, kuid Bill Humble’i pärast olen valmis parlamendisaadikuid mõjutama. Seni oleme oma ausas ja seaduslikus äritegevuses kasutanud väikest räpast mängu ja seaduseväänet, kuid sellise seaduserikkumise ja nurjatu pettuse puhul nagu see tundub mulle otsene ja avalik tee parim. Teen ettepaneku maksta rahvusliku valimiskomitee esimehele viissada dollarit, võtta kviitung, lüüa see presidendi lauale ja rääkida talle Billist. President hindab kindlasti kandidaati, kes riigipiruka juurde pääsemiseks eelistab niiditõmbamisele otsest teed.”
   Andy oli minuga nõus, kuid pärast ühe hotelli teenistujaga rääkimist loobusime sellest plaanist. Too rääkis, et ainus tee Washingtonis kohalemääramist saada käib läbi leedi-lobisti. Ta oskas meile isegi ühte soovitada ja andis proua Avery aadressi, kellel tema sõnutsi jätkus tutvusi nii kõrgseltskonnas kui diplomaatilistes sfäärides.
   Järgmise päeva hommikul kell kümme külastasime proua Averyt ta hotelli vastuvõtutoas.
   Proua Avery pakkus silmale lohutust ja palsamit. Ta juuksed olid kahekümnedollarilise kuldsertifikaadi värvi, silmad sinised ja ülepea oli ta nii ilus, et juulikuu ajakirja kaanetüdruk paistis tema kõrval kui Monongahela söepraami kokk.
   Ta kandis hõbedaste litritega madalakraelist kleiti, briljantsõrmuseid ja samast materjalist rippuvaid kõrvarõngaid. Ta käsivarred olid paljad ning ta hoidis ühe käega lauatelefoni, teisega samal ajal teed juues.
   “Laske tulla, poisid,” ütles ta veidi aja pärast. “Milles asi?”
   Rääkisin talle paari sõnaga Billist, kes tahab marssaliks saada, ja hinnast, mida ta on nõus maksma.
   “Läänlaste kohalemääramised,” ütles naine, “on lihtsad korraldada. Las ma vaatan, kes meid saaks aidata. Osariigiõigusteta maa-alade rahvaesindajatest pole kasu. Need juba end lollitada ei lase. Arvan, et senaator Sniper on sobiv mees. Ta on ise ka kusagilt Läänest pärit. Vaatame, mis mu isiklikul menüül tema kohta on kirjas.” Proua Avery tõmbas kartoteegisahtli lahti ja võttis S– tähe alt mõned paberid.
   “Jah, senaatori nimi on tärniga märgitud, mis tähendab, et ta on serveerimisküps. Vaatame, mis siin on kirjas. “Vanus viiskümmend viis, teist korda abielus, presbüterlane, armastab Tolstoi blonde, pokkerit ja hautatud karpkilpkonna, kolmanda veinipudeli juures muutub tundeliseks.” “Jah,” ütles proua Avery, “saan korraldada, et teie sõber härra Bummer määratakse Brasiilia ministriks.”
   “Humble,” parandasin teda. “Ja Ühendriikide marssaliks.”
   “Ahjaa,” sõnas proua Avery. “Mul on nii palju sellelaadseid juhtumeid käsil, et mõnikord ajan ma need segamini. Andke mulle kogu materjal, mis teil kohvris on, härra Peters, ning nelja päeva pärast kohtume uuesti. Usun, et selleks ajaks olen asjaga ühel pool.”
   Niisiis läksime Andyga tagasi hotelli ja ootasime. Andy käis edasitagasi ja näris vasakut vurruotsa.
   “Naised, kellel on kõrge intelligents ja täiuslik ilu, on haruldased, Jeff,” ütles ta.
   “Sama haruldased,” ütlesin mina, “kui omlett, mis on valmistatud Fööniksi-nimelise linnu munadest.”
   “Naised nagu tema,” ütles Andy, “on väärt juhtima mehi kõrgetele positsioonidele, millega kaasneb rikkus ja kuulsus.”
   “Kahtlen,” ütlesin mina, “et mõni naine on meest töökoha taotlemisel rohkem aidanud kui sellega, et teeb lõunasöögi õigeks ajaks valmis ning räägib mehele edasi kuulujutu, et vastaskandidaadi naine on endine poevaras. Nad ei tea ärist ja poliitikast rohkem kui seda, et järgmise Chuck Connori aastaballi konferansjee on Algernon Charles Swinburne. Tean, et mõnikord astuvad naised välklampide valgusesse kui oma poliitikutest abikaasade karjäärile kaasaaitajad. Kuid mis pärast välja tuleb? Mehed määratakse mõnele sündsale väikesele kohale, nagu USA väliskonsuliks Afganistanis või Delaware’i-Raritani kanali võtmehoidjaks. Ühel kenal päeval leiab see mees oma naisukese kalosse jalga tõmbamas ja kanaarilinnule puuri kolme kuu toitu panemas. “Siuu indiaanlaste juurde?” küsib ta lootusrikka läikega silmis. “Ei, Arthur,” vastab naine, “Washingtoni. Siinne elu on ajaraiskamine. Sa oled väärt olema Püha Brigitta Ordu Ülemtallalakkuja või Puerto Rico Peauksehoidja. Vaatan, mis ma selles suhtes ära teha saan.”
   “Ja siis see leedi,” ütlesin ma Andyle, “sõidab Washingtoni koos oma pagasi ja sõjamoonaga, mis koosneb viiest tosinast diskrimineerivast kirjast, mille on talle kirjutanud kabinetiliige tol ajal, kui ta oli viieteistkümne aastane, Smithsoniani Instituudi kuningas Leopoldi soovituskirjast ja roosast kostüümist, millel on kanaarilinnukollased larakad.”
   “Ja mis ta Washingtoni jõudes teeb?” küsisin ma retooriliselt. “Ta laseb kirjad ära trükkida õhtustes lehtedes, mis sobivad ta kostüümi plekkide värviga, annab B&O raudteejaama saalis palmi all pressikonverentsi ja helistab siis presidendile. Valges Majas võtavad ta vastu Tööstus– ja Kaubanduskoja Üheksas Asesekretär, Sinise Toa Esimene Tseremooniameister ja nimetu mustanahaline, kes haaravad tal kätest – ja jalgadest. Nad kannavad ta South-Westi postipiirkonna ulatusest välja ja jätavad kuhugi keldrisse maha. Sellega lugu lõpeb. Järgmine kord, kui temast kuuleme, on seoses kirjaga, mille ta kirjutas Hiina välisministrile, paludes oma Arthurile teepoes tööd.”
   “Niisiis,” ütles Andy, “ei usu sa, et proua Avery suudab kindlustada, et Billi marssalilaevuke randa jõuab.”
   “Seda ma pole öelnud,” ütlesin mina. “Ma ei taha küll skeptiline olla, kuid kahtlen, kas proua Avery saab sellega paremini hakkama kui mina ja sina.”
   “Ma pole sinuga nõus,” ütles Andy. “Vean kihla, et ta saab hakkama. Olen uhke, et mul on naiste talendist ja jõust äriasju korraldada kõrge arvamus.”
   Määratud ajal olime taas proua Avery hotellibüroos. Ta nägi jälle piisavalt hea välja korraldamaks mehe määramist ükskõik millisesse riiginurka ükskõik milliseks ohvitseriks, kuid ta pilk polnud siiras. Olin väga üllatunud, kui ta võttis välja dokumendi, millel oli suur Ühendriikide riigipitsat ning teiselt küljel suur kaunis kiri “William Henry Humble”.
   “Oleksite selle juba järgmisel päeval kätte saanud, poisid,” sõnas proua Avery naeratades. “Mul polnud selle hankimisega vähimatki vaeva. Lihtsalt küsisin seda, see oli kõik. Tahaksin teiega hea meelega pikemalt vestelda, kuid mul on kohutavalt kiire. Niisiis vabandage mind. Mul on täna vaja veel joonde ajada üks saadiku-, kaks konsuli– ja tosin väiksema koha taotlust. Mul pole aega isegi korralikult end välja magada. Kui koju jõuate, andke härra Humble’ile edasi mu komplimendid.”
   Andsime talle viissada dollarit, mille naine libistas üle lugemata lauasahtlisse. Panin Billi määramist kinnitava dokumendi rahakotti ja jätsime proua Averyga hüvasti.
   Juba samal päeval asusime tagasiteele, saatnud enne Billile telegrammi: “Koht olemas. Pane kõrged klaasid valmis.” Tundsime ennast kui seitsmendas taevas.
   Teel nokkis Andy mind seepärast, kui vähe ma naisi tunnen.
   “Olgu,” ütlesin mina. “Tunnistan, et proua Avery üllatas mind. Kuid ta on esimene naine, keda tean, kes on võimeline ärimaailma ühe väikese osaga manipuleerima, ilma midagi ära vusserdamata.”
   Arkansase lõunapiirile jõudes võtsin rahakotist Billi määramiskirja ja lugesin läbi. Seejärel ulatasin selle vaikides Andyle. Too luges selle samuti läbi ega öelnud sõnagi.
   Dokument oli tõesti Billi nimele, kuid selles seisis, et härra William Henry Humble on määratud Floridasse Dade’i postiülemaks.
   Little Rockis panime Billi määramiskirja posti, istusime rongile ja võtsime suuna kirdesse, Ülemjärve poole.
   Pärast seda pole ma Bill Humble’it näinud.”

ABIELU TÄPPISTEADUS

   “OLEN sulle juba rääkinud,” ütles Jeff Peters, “et mul pole naistesse kunagi usku olnud. Isegi süütu kelmuse puhul on nad kui partnerid ja kaasosalised ebausaldatavad.”
   “Siis on nad komplimendi ära teeninud,” ütlesin mina. “Arvan, et nad on ära teeninud tiitli Ausam Sugupool.”
   “Miks sa nii arvad?” küsis Jeff. “Nad õhutavad teist sugupoolt enda kasuks petma või töötama. Äriga saavad nad hästi hakkama, kuid ainult niikaua, kuni suudavad oma tunded ja hirmu maha suruda. Kui nad tahavad endale liivakarva vurrudega meest, kel on jalad kindlalt maas ning kes teab, mida tahab, viit last, maja ja makstud hüpoteeki, on nad valmis peaosa etendama. Selline oli ka lesknaine, kelle me Andy Tuckeriga nõusse rääkisime, et ta aitaks meid veidi Cairo kosjakontori juures.
   Kui sul on reklaamiks piisavalt raha – ütleme, et vankriaisa jämedune rull –, asuta kosjakontor. Meil oli umbes kuus tuhat dollarit ja lootsime kahe kuuga teist sama palju teenida, kui viime ellu plaani, mis meil New Jerseyst saadik meeles mõlkus.
   Niisiis panime ajalehte kuulutuse:

   “Sarmikas kolmekümne kahe aastane lesknaine, kes armastab kodust elu, omab kolme tuhandet dollarit sularaha ning väärtuslikku kinnisvara maal, tahab uuesti abielluda. Eelistab vaesemaid mehi, kellel on kirglik ja hell süda, sest on avastanud, et jõukus pole see, mis aitab eluteel. Tal pole midagi ka vanemate meeste vastu. Tagasihoidlik välimus tuleb ainult kasuks. Ainus, mida ta mehelt tahab, on truudus ning kinnisvara ja raha paigutamise oskus.
   Aadress koos lähimate üksikasjadega

ÜKSILDANE

   Petersi &Tuckeri kosjakontor, Cairo, Illinois.”

   “Täiuslikult hukatuslik,” ütlesin ma, kui olime oma literatuurse sepitsusega maha saanud. “Ja kus on leedi?”
   Andy heitis mulle külma pilgu, mis mind ärritas.
   “Jeff,” ütles ta. “Arvasin, et oled loobunud meie kunstis realistlikest ideedest. Milleks meile leedi? Kui sa Wall Streedil vee aktsiaid müüd, ei looda sa ju sealt näkineidu leida. Mis on kosjakontori kuulutusel leediga tegemist?”
   “Kuula mind,” ütlesin mina. “Sa tead mu reeglit, Andy. Kõigist mu röövkäikudest seaduse valda peab ohvritele maha jääma midagi käega katsutavat, silmaga nähtavat ja kasutamiskõlblikku. Tänu sellele ning linnaplaani ja reisirongide hoolikale uurimisele pole ma sattunud pahandustesse, mida politseinikule antud viiedollarilise ja sigaretiga poleks saanud siluda. Et praegust plaani ellu viia, vajame vormikat ja ilusat lesknaist või selle aseainet, kellel pole kuulutuses lubatud ilu, päritud vara või muud juurdekuuluvat, kuid kes kõlbab kataloogi panna vältimaks eksimusi, mida rahukohtunik võib tulevikus teha.”
   “Olgu,” ütles Andy pärast järelemõtlemist. “Võib-olla on see tõesti turvaline juhuks, kui postkontor või rahukomisjon tahab meie agentuuri uurida. Kuid kust loodad sa leida lesknaise, kes nõustuks aega kulutama kosjakontorile, ilma lootuseta abielu sõlmida?”
   Rääkisin Andyle, et mul on sobiv kandidaat olemas. See oli mu vana sõbra Zeke Trotteri lesk. Zeke pruukis soodavett ja tintoveini, kuid aasta eest oli ta tavapärase vedeliku asemel mingit vana doktori väljakirjutatud kõhulahtistit joonud ja teinud oma naise leseks. Olin nende majas sageli peatunud ning arvasin, et lesk on igati sobilik meiega koos töötama.
   Trotteri lesk elas Cairost ainult kuue miili kaugusel asuvas väikelinnas, niisiis hüppasin kiirrongile ja sõitsin sinna. Ta elas samas majakeses, kus varemalt. Selle ees kasvasid endiselt päevalilled ning kuked kiresid pesutoobril. Proua Trotter vastas meie reklaami esimesele poolele, mis puutus ilusse, vanusesse ja maavalduse omamisse. Teda oli silmal meeldiv vaadata ning Zeke’i mälestuse nimel andsin talle töökoha.
   “Kas see on ikka aus, härra Peters?” küsis ta, kui olin rääkinud, mida temalt tahetakse.
   “Proua Trotter,” ütlesin mina, “Andy Tuckeri ja minu arvestuste kohaselt on sellel laial ja ebasõbralikul maal kolm tuhat meest, kes on valmis te kena kätt ning reklaamis lubatud suurt pärandust ja maavaldust püüdlema. Nende hulgas on nii umbes kolmkümmend sada laiska omakasupüüdlikku loodrit, elus läbipõlenut, petist ja põlastusväärset õnnekütti, kes tahavad abielluda ainult selleks, et kindlustada endale muretu elu.”
   “Mina ja Andy,” jätkasin, “kavatseme neile kiskjatele õppetunni anda. Ilma Kõrge Moraali ja Aastatuhande Kosjakontorita oleks see raske. Kas see rahuldab teid?”
   “Rahuldab küll, härra Peters,” vastas naine. “Usaldan teid, kui ütlete, et selles pole midagi häbiväärset. Kuid millised on minu ülesanded? Kas ma pean need kolm tuhat kosilast ühekaupa välja praakima või võib neid pundikaupa välja visata?”
   “Teie ülesanne, proua Trotter,” ütlesin mina, “on ainult juhttäht olla. Hakkate elama vaikses hotellis ning teil pole vaja midagi teha. Mina ja Andy tegeleme korrespondentsi ja sellest tuleneva äriga.”
   “Loomulikult,” jätkasin ma, “tuleb ette tulihingelisi ja tormakaid kosilasi, kellel on raha rongipileti ostmiseks ning kes tulevad isiklikult Cairosse oma ülikonda – või selle aseainet – pressima. See toob teile kaasa ebameeldiva kohustuse neile isiklikult vastu nägu lüüa. Teie palk on kakskümmend viis dollarit nädalas pluss hotellikulud.”
   “Andke mulle viis minutit aega,” ütles proua Trotter, “kosmeetikakoti kokkupanemiseks ning majavõtmete naabri juurde viimiseks, ning siis võib mu teenistus alata.”
   Niisiis viisin proua Trotteri Cairosse ja paigutasin ta ühte perehotelli, mis asus meie peakorterist ohutus ja mugavas kauguses, ning teatasin sellest ka Andyle.
   “Tore,” ütles Andy. “Nüüd, kus sööt on olemas ja su südametunnistus rahulik, käärime käised üles ja asume õngitsema.”
   Panime kuulutused kõigi selle suure ja laia osariigi ajalehtedesse. Kuulutuse tekst oli kõikjal ühesugune. Kui oleksime ka teisi kuulutusi pannud, oleksime olnud sunnitud niipalju lokitatud ametnikke palkama, et närimiskummi matsutamine oleks hakanud peapostkontori ülema rahu rikkuma.
   Panime panka kaks tuhat dollarit proua Trotteri arvele ja andsime talle hoiuraamatu juhuks, kui keegi hakkab agentuuri aususe ja üllaste eesmärkide kohta küsimusi esitama. Teadsin, et proua Trotter on aus ning raha võib rahuliku südamega tema arvel hoida.
   Töötasime Andyga kaksteist tundi päevas, vastates kirjadele, mis meile saabusid.
   Neid tuli päevas umbes saja ümber. Ma polnud osanud arvatagi, et meie maal on nii palju suure südamega, kuid majandusraskustes mehi, kes on nõus soetama endale sarmika lese ning jagama temaga rasket investeerimiskoormat.
   Peamiselt olid kosilaskandidaadid vuntsidega mehed, kes olid kaotanud töö ning keda maailm valesti mõistis, kuid kõik nad olid otsast otsani truud ning neil olid põhiomadused, mida lesk silmas pidas, ning nad olid veendunud, et paremat abikaasat kui nemad ta ei leia.
   Iga kandidaat sai Peters & Tuckerilt kirja, milles teatati, et lesele oli nende otsekohesus sügava mulje jätnud ning ta ootab neilt üksikasjalikku kirja, milles on ära toodud muud isikuomadused, ning palub lisada foto, kui see peaks olema võimalik. Muuhulgas teatas Peters & Tucker kandidaadile, et teise kirja kliendile kättetoimetamise eest võtab ta kaks dollarit vahendustasu.
   Nüüd näed sa meie lihtsa plaani kogu ilu. Iga kodukootud aadlimehe pealt saime me üheksakümmend senti kasumit. See oli kõik. Välja arvatud muidugi see, et kirjade uputus ähvardas meid enda alla matta ning meil oli Andyga tõsine tegu, et kõiki kirju avada ja raha välja võtta.
   Mõned kliendid ilmusid siiski isiklikult kohale. Saatsime nad proua Trotteri juurde ning tema tegi ülejäänu. Peale kolme-nelja ei tulnud keegi meie juurde sõidukulusid tagasi nõudma. Pärast seda, kui ka maarajoonidest hakkas kirju saabuma, teenisime Andyga keskeltläbi kakssada dollarit päevas.
   Ühel pärastlõunal, kui meil oli kõige kiirem aeg – mina jaotasin ühe– ja kahedollarisi pakkidesse ja Andy avas “Temal jäävad pulmakellad kuulmata” vilistades kirju –, tuli meie kontorisse väike kiitsakas mees ja vaatas seinu, nagu otsiks sealt Gainsboroughi kadunud maale. Niipea kui ma teda nägin, tundsin rinnas uhkust paisumas, sest meie äri oli igatpidi tipp-topp.
   “Näen, et olete täna kenakese hulga kirju saanud,” ütles mees.
   Sirutasin käe kaabu järele.
   “Jätke,” ütlesin. “Ootasime teid. Näitan teile kaupa. Kuidas Teddyl on pärast meie Washingtonist lahkumist läinud?”
   Viisin ta Jõevaate hotelli ning lasksin proua Trotteril kätt suruda. Siis näitasin talle hoiuraamatut, mis kinnitas, et proua Trotteri arvel on kaks tuhat dollarit.
   “Kõik paistab korras olevat,” ütles salateenistuse mees.
   “Ongi,” ütlesin mina. “Ja kui te pole abielus, jätan teid mõneks ajaks daamiga kahekesi. Kahest dollarist me seekord ei räägi.”
   “Tänan,” ütles too. “Kui ma abielus poleks, võib-olla võtaksin teie pakkumise vastugi. Head päeva, härra Peters.”
   Kolme tegevuskuu jooksul olime teeninud viis tuhat dollarit ja nägime, et aeg on lõpetada. Meie peale oli juba hulgaliselt kaebusi ning proua Trotter paistis olevat tööst väsinud. Hea hulk kosilasi oli kohale sõitnud temaga kohtuma ning see talle nähtavasti ei meeldinud.
   Niisiis otsustasime äri sulgeda. Läksin hotelli proua Trotteri juurde, et maksta talle viimase nädala palk, jätta hüvasti ja lahkuda kahe tuhandedollarilise tšekiga.
   Hotelli jõudes leidsin proua nutmas nagu lapse, kes ei taha kooli minna.
   “Mis lahti?” küsisin. “Kas keegi solvas teid või vaevab teid koduigatsus?”
   “Ei midagi taolist, härra Peters,” ütles proua Trotter. “Räägin teile, milles asi. Olete alati olnud Zeke’i sõber ning kindlasti mõistate mind. Härra Peters, ma olen armunud. Armastan seda meest nii väga, et ei suuda taluda mõtet, et pean temast lahkuma. Ta vastab täpselt sellele meheideaalile, keda ma alati mõttes olen kandnud.”
   “Võtke ta kosjad siis vastu,” ütlesin mina. “Kuid kas kiindumus on ikka vastastikune? Kui ta vastab teie ideaalmehe kirjeldusele ja ta tunded teie vastu on sama sügavad ja valulised nagu teie omad, milles küsimus?”
   “Ta armastab mind tõepoolest,” lausus proua Trotter. “Kuid ta on üks neist džentelmenidest, kes sõitsid mind kuulutuse peale vaatama ning ta ei abiellu minuga, kui ma ei anna talle kahte tuhandet dollarit. Ta nimi on William Wilkinson.” Ja proua Trotter langes jälle kaotatud armastuse pärast hüsteerikasse.
   “Proua Trotter,” sõnasin. “Pole ühtki meest, kes mõistaks nii hästi naise südant kui mina. Pealegi oli teie kunagine elukaaslane mu parim sõber. Kui ta oleks minu asemel, ütleks ta, et võtke need kaks tuhat dollarit endale, valige endale mees südame järgi ning elage õnnelikult.
   Võime seda endale lubada, sest saime neilt hanedelt, kes lootsid teiega abielluda, üle viie tuhande dollari. Kuid enne, kui saan teile midagi lubada, pean Andy Tuckeri nõusolekut küsima.”
   Läksin tagasi meie hotelli ja rääkisin Andyle loo ära.
   “Arvasingi, et midagi selletaolist juhtub,” ütles Andy. “Plaanidesse, kus on tegemist tunnete ja eelistustega, ei saa naisi kaasata.”
   “Kurb, Andy,” ütlesin mina, “kui meie süü läbi saab naise süda murtud.”
   “On küll,” lausus Andy, “ja seda ma ütlen sulle, Jeff, et mina ei taha selle põhjuseks olla. Oled alati olnud pehme ja helde südamega. Võibolla olen mina sellele vastukaaluks olnud mõnikord liigselt karm ja kahtlustav. Tulen sulle seekord vastu. Mine proua Trotteri juurde tagasi, ütle, et ta selle kaks tuhat dollarit pangast välja võtaks ning annaks mehele, kellega tal on saatusest määratud õnnelik olla.”
   Hüppasin püsti ja raputasin viis minutit Andy kätt. Siis läksin proua Trotteri juurde ja teatasin meie otsuse. Naine hakkas kõvasti nutma, kuid seekord rõõmust, mitte kurbusest.
   Kaks päeva pärast seda pakkisime Andyga kohvrid ning olime valmis teele asuma.
   “Kas sa enne lahkumist proua Trotterit näha ei taha?” küsisin mina. “Tal oleks kindlasti hea meel sind näha ning sulle isiklikult oma tänu ja ülistused edasi anda.”
   “Milleks? Minu arust pole see vajalik,” sõnas Andy. “Kiirustame parem, et järgmisele rongile jõuda.”
   Kinnitasin just rahataskutega rihma meie teenistusega vööle, kui Andy tõmbas taskust rahapataka ja käskis mul selle ülejäänu juurde panna.
   “Mis raha see on?” küsisin mina.
   “Proua Trotteri kaks tuhat,” ütles Andy.
   “Kuidas see sinu kätte sattus?” küsisin.
   “Ta ise andis,” vastas Andy. “Olen temaga kuu aega iga nädal kolmel õhtul väljas käinud.”
   “Sina olidki siis see William Wilkinson?”
   “See ma olin,” vastas Andy.

KUNST JA SÜDAMETUNNISTUS

   “MA ei suutnud kunagi oma partnerile, Andy Tuckerile, puhta kelmuse seaduslikku eetikat selgeks teha,” ütles Jeff Peters mulle ühel päeval.
   “Andyl oli liiga suur kujutlusvõime, et aus olla. Tema leiutatud rahategemise viisid olid nii pettuslikud ja suurejoonelised, et poleks kunagi rongisõidu soodustuste kohalikus määruses läbi läinud.
   Mis minusse puutub, ei võtnud ma inimeselt ühtki dollarit, andmata talle midagi selle eest vastu – oli see siis kalliskiviga kuldsõrmus, aiaseemned, lendvarohi, aktsiasertifikaadid, pliidipoleerimispasta või pragu peas, kust tarkus sisse saab voolata. Arvan, et mu esivanemad olid pärit New Englandist ning oma kõigutamatu ja jõulise hirmu politseinike ees olen nendelt pärinud.
   Kuid Andy sugupuu oli teistsugune. Arvan, et oma kohtuprotsesse kaasatoova sahkerdamiskire oli ta päranduseks saanud korporatsioonidest.
   Ühel Kesk-Läänes veedetud suvel, kui me Ohio orus tegime perepilte ning müüsime perekonnaalbumeid, peavalupulbreid ja prussakamürki, võttis Andy üles teema, et peaksime midagi tulutoovamat välja mõtlema.
   “Jeff,” ütles ta. “Olen mõelnud, et peaksime talupoegade ninapidi vedamise lõpetama ning millegi toitvama ja kasulikuma juurde pöörduma. Kui jätkame munade eest ülesvõtete tegemist, võivad meist peagi saada naturaalpetised. Mis oleks, kui läheksime pilvelõhkujate maale ning naksaksime mõnd suurt karibupulli?”
   “Sa tead mu eripära,” ütlesin mina. “Eelistan võrdväärset, seaduse piires äri stiilis, mis meil siin praegu on. Kui kelleltki raha võtan, tahan jätta talle mõne käegakatsutava asja, olgu see siis kas või trikisõrmus, mis pritsib lõhnaõli sõbra silmadesse. Ta võib seda alati vaadata ning see juhib ta tähelepanu mu jälgedelt kõrvale. Kuid kui sul on mõni värske idee, Andy,” ütlesin mina, “lase tulla. Ma pole ausale pettusele nii pühendunud, et keelduksin millestki, mis tõotab väikest abiraha tuua.”
   “Mõtlesin,” ütles Andy, “et peaksime veidi jahti pidama suurtele sarvede, jahikoerte ja fotoaparaatidega Ameerika Midastele, keda lihtrahva hulgas tuntakse Pittsburgi miljonäride nime all.”
   “New Yorgis?” küsisin mina.
   “Ei, söör,” ütles Andy. “Pittsburgis. See on nende peamine leviala. Nad ei armasta New Yorki. Nad käivad seal aeg-ajalt ainult sellepärast, et neilt seda oodatakse.
   Pittsburgi miljonär New Yorgis on nagu kärbes politseiniku kohvitassis – ta tõmbab endale tähelepanu, kuid ei naudi seda. New York on nende arvates snoobide, silmakirjateenrite ja irvhammaste linn, mis on loodud selleks, et raha tuulde visata. Tõtt-öelda ei tee nad seal olles ühtki üleliigset kulutust. Nägin märkmeid, kus olid kirjas kulutused, mida tegi viieteistkümne miljoniline pittsburglane kümnepäevase New Yorgi reisi ajal. Need olid:

   Rongipiletid sinna ja tagasi 21 dollarit
   Voorimees hotelli ja tagasi 2 dollarit
   Hotelliarve (viis dollarit ööpäev) 50 dollarit
   Jootrahad 5750 dollarit
   Kokku 5823 dollarit

   “Niisugune on New Yorgi hääl,” jätkas Andy. “See linn pole muud kui peakelner. Kui jootraha on liiga suur, seisab ta ukse juurde ja heidab kaabupoisiga su peakatte üle nalja. Ei, kui pittsburglane tahab oma raha eest mõnusalt aega veeta, jääb ta koju. Sealt me ta kätte saamegi.”
   Niisiis lasksin Andyl endale augu pähe rääkida. Panime oma albumid, Pariisi rohelise ja püriidipulbrid sõbra keldrisse tagavaraks ja sõitsime rongiga Pittsburgi. Andyl polnud mingit konkreetset seaduseväänet või riugast välja mõeldud, kuid ta on alati olnud täis eneseusku ja sobival võimalusel tal julgusest puudu ei tule.
   Vastu tulles mu enesesäilitamise ja aususe põhimõtetele lubas ta, et ükskõik milline võimalus meil ka ei avaneks, ei tee me midagi seadusevastast, tema võtab endale kandva rolli ning meist jääb maha midagi meelelist – midagi, mida saab käega katsuda, silmaga näha, maitsta või haista, midagi, millega raha andnud ohver saab oma tundemeeli ja mina oma südametunnistust rahustada. Pärast seda tundsin ma ennast paremini ja suhtusin eesootavasse räpasesse mängu tunduvalt rõõmsamalt.
   “Andy,” küsisin mina, kui peatusime Smithfieldi tänava söeraja ääres, et sigarit suitsetada, “oled sa juba välja mõelnud, kuidas neid koksikuningaid ja terasesigasid lüpsta? Mitte et kahtleksin omaenda väärtuses või oskuses kõrtsitoas oliivikahvli ja pirukanoaga toime tulla, kuid kas sissepääs lokaalidesse, kus õgarditest rahakotid sigarit suitsetavad, pole mitte raskem, kui sa arvasid?”
   “Kui seda üldse miski takistab,” ütles Andy, “siis sinu peenetundelisus ja sünnipärane intelligents. Pittsburgi miljonärid on rahvamehed, kellel on lihtsad kombed ja suur süda.
   Nad on jämedakoelised ja tsiviliseerimatud, lärmakad ja tahumatud, kuid nad pole vastutulematud ja tahtlikult ebaviisakad. Peaaegu kõigi päritolu on ähmane ning nad elavad selles linnas niikaua, kui sulatusahjude korstnad suitsevad. Kui käitume lihtsalt, rahulikult, ei lähe kõrtsides liiga kaugele ega tee lärmi, pole meil mingit muret, sest varem või hiljem kohtame neid ikka.”
   Seilasime Andyga sihitult kolm-neli päeva ringi, et panna põhisuunad paika. Selle aja jooksul saime nii mõndagi miljonäri nägupidi tundma.
   Üks tavatses auto meie hotelli ees seisma jätta ning kohe toodi talle hotellirestoranist kvart šampanjat. Kelner tegi pudeli lahti, mees pani selle suule ja kummutas otse pudelist. Nähtavasti oli mees enne rikkaks saamist olnud klaasipuhuja.
   Ühel õhtul jäi Andy õhtusöögile tulemata. Kell oli üksteist, kui ta mu tuppa astus.
   “Käes, Jeff,” ütles ta. “Kaksteist miljonit. Nafta, metallivaltsi tehased, kinnisvara ja maagaas. Tore mees – ei mingit upsakust. Rikkaks saanud viimase viie aastaga. Professorid harivad teda nüüd posti teel, saates kirjandust, kunstiesemeid, pudukaupa ja muud.
   Kui teda kohtasin, oli ta just võitnud kümne tuhande dollarilise kihlveo terasekompanii omanikuga, sest Allegheny metallivaltsimistehases oli täna tõesti neli enesetappu. Kõik, kes silmapiiril olid, kogunesid tema ümber ja lõid temaga kokku. Ta istus minu kõrvale ja kutsus mu endaga õhtust sööma. Läksime Teemantallee restorani, võtsime istet ja nautisime sädelevat mooselit, merikarpe ja õunapannkooke.
   Siis tahtis ta mulle oma Vabaduse tänaval asuvat poissmehekorterit näidata. Korter asub kalaturu juures ning selles on kümme tuba ja vann. Ta ütles mulle, et selle sisustamine oli talle maksma läinud kaheksateist tuhat dollarit ning ma usun teda.
   Ühes toas on maalid, mis maksavad vähemalt nelikümmend tuhat, teises kakskümmend tuhat maksvad kunstiharuldused ja antiikesemed. Ta nimi on Scudder, ta on neljakümne viie aastane, võtab klaveritunde ning talle kuuluvad puuraugud toodavad iga päev viisteistkümmend tuhat barrelit naftat.”
   “Tore,” ütlesin mina. “Eeljooks on rahuldav. Kuid mida me selle kunstivärgi – või naftaga – peale hakkame?”
   “See mees,” ütles Andy mõtlikult voodil istudes, “erineb tõesti meie tavalistest lüpsilehmadest. Kui ta mulle oma kunstiharulduste kabinetti näitas, hõõgus ta nägu nagu koksiahi. Ta rääkis, et talle on suur asi, et ta sai endale J. P. Morgani aastaaegu kujutava gobeläänide kogu. “August” on helmestikandis ja näeb välja kui jaanalinnu pugu, mille sisu võlulamp on paljastanud.”
   “Siis näitas ta mulle väikest nikerdatud kujukest,” jätkas Andy. “See on tõeline imeasi. Ta ütles mulle, et see on umbes kaks tuhat aastat vana. Kujuke on elevandiluust ja kujutab lootoslillel istuvat naist.
   Scudder võttis kataloogi välja ja luges ette, mis selle kohta oli kirjas. Kunagi oli kujukesi kaks olnud ning need oli teinud egiptuse nikerdaja nimega Khafra vaarao Ramses II jaoks, kes elas mõned aastad enne Kristust. Teist pole senini leitud. Vanakraamikauplejad ja antiigimüüjad on terve Euroopa pea peale pööranud, kuid tundub, et kujukesed on läbi müüdud. Scudder oli enda kujukese eest maksnud kaks tuhat dollarit.”
   “Ojaa,” ütlesin mina, “minu kõrvadele on see nagu ojakese vulin. Arvasin, et tulime siia miljonäre õpetama, mitte neil kunstitunde võtma.”
   “Kannatust,” lausus Andy lahkelt. “Võib-olla näeme pragu, kust suits välja pääseb.”
   Järgmisel hommikul läks Andy välja. Ma ei näinud teda enne kui pärastlõunal. Hotelli jõudes kutsus ta mu kohe oma tuppa, mis asus minu oma vastas. Ta tõmbas taskust hanemunasuuruse ümmarguse pakikese ja pakkis lahti. See oli elevandiluust kujuke – selline, nagu ta oli mulle miljonäri juures nähtut kirjeldanud.
   “Käisin täna hommikul vanakraamipoodides ja pandimajades,” ütles Andy. “Viimaks leidsin selle ühest vanast pandimajast pooleldi vanade pistodade ja pudi-padi alla mattunult. Pandimaja omanik ütles, et kujukese oli mitmed aastad tagasi panti pannud mingi araablane, türklane või all jõe ääres elava võõramaalaste rahvakillu esindaja.
   Pakkusin talle kuju eest kaks dollarit, kuid nähtavasti paistis välja, et ma seda tahan, sest pandimaja pidaja haistis, et olen magus suutäis ning küsis kolmekümmend viis dollarit. Viimaks lõime kahekümne viie juures käed ja kujuke oli minu.”
   “Jeff,” jätkas Andy, “see siin on Scudderi oma täpne koopia ja teisik. Ta käib kõhklematult kaks tuhat dollarit välja, et seda endale saada, ja seda kiiremini, kui salvrätti lõua alla seab. Ja miks ei võiks vana mustlase nikerdust originaaliks nimetada?”
   “Võib vist küll,” ütlesin mina. “Kuid kuidas kavatsed sa Scudderi selle eest vabatahtlikult kukrut kergendama panna?”
   Andyl oli plaan valmis ja viisime selle ka ellu.
   Panin sinised prillid ette, musta pikk-kuue selga, ajasin juuksed sassi ja muutusin professor Picklemaniks. Läksin teise hotelli, registreerisin end selle nime all sisse ja saatsin Scudderile telegrammi, et tahan teda viivitamatult tähtsa kunstitehingu pärast näha. Vähem kui tunni pärast sülitas lift ta välja. Scudder oli hämuse pilgu ja trompetihäälega mees, kes lõhnas Connecticuti pakendi ja nafta järele.
   “Tere, professor!” hüüdis ta mind nähes. “Kuidas käsi käib?”
   Sasisin juukseid ja vaatasin talle siniste prillide tagant otsa.
   “Söör,” ütlesin ma, “kas teie olete Cornelius T. Scudder? Pittsburgist Pennsylvaniast?”
   “See ma olen,” vastas tema. “Lähme ja võtame kuskil klaasikese.”
   “Mul pole aega ega tahtmist,” ütlesin mina, “sellisteks ohtlikeks ja kahjulikeks lõbustusteks. Sõitsin siia New Yorgist äri… kunstiasjus.
   Sain teada, et teie valduses on Ramses II aegne elevandiluust kujuke, mis kujutab Isist lootoslilles istumas. Selliseid kujukesi on tehtud ainult kaks. Üks oli palju aastaid kadunud. Avastasin hiljaaegu ühe pand… Viini tähtsusetus muuseumis. Tahan teie oma ära osta. Öelge oma hind.”
   “See on sajandi uudis, professor!” hüüdis Scudder. “Kas tõesti leidsite teise üles? Et ma enda oma ära müüksin? Ei. Ma ei arva, et Cornelius Scudderil oleks vaja maha müüa midagi, mida ta endale tahab hoida. Kas kujuke on teil kaasas, professor?”
   Näitasin seda Scudderile ja too uuris seda hoolikalt.
   “See on ehtne,” ütles ta, “ja minu kuju teisik. Kõik jooned ja kaared on samad. Teate, mida me teeme? Ma ei müü, vaid ostan. Annan teie kuju eest kaks ja pool tuhat dollarit.”
   “Kuna te pole nõus müüma,” ütlesin mina, “jäägu nii. Suured rahatähed, palun. Ma ei armasta pikka juttu. Pean täna õhtul New Yorki tagasi pöörduma, sest homme on mul akvatooriumis loeng.”
   Scudder saatis tšeki alla ja hotelli kassa vahetas selle sularahaks. Antiigikilluke käes, lahkus ta rahulolevalt hotellist ja, vastavalt kokkuleppele Andyga, kiirustasin mina meie hotelli tagasi.
   Andy käis, pidevalt kella vaadates, toas edasi-tagasi.
   “Tehtud?” küsis ta.
   “Kaks ja pool tuhat,” ütlesin mina. “Sulas.”
   “Meil on üksteist minutit aega,” ütles Andy, “et läänepiirile suunduvale rongile jõuda. Võta oma asjad ja laseme varvast.”
   “Miks selline rutt?” küsisin mina. “See oli aus tehing. Ja isegi kui tegemist oli originaali koopiaga, läheb aega, enne kui see välja tuleb. Scudder oli veendunud, et see on originaal.”
   “Oligi,” ütles Andy. “Tema enda oma. Eile jättis ta mu oma antiikesemetega hetkeks üksi ja ma libistasin selle vargsi taskusse. Võtaksid nüüd ehk kohvri ja lippame.”
   “Kui nii,” küsisin mina, “milleks siis see pandimaja jutt?”
   “Oh,” lausus Andy, “see oli ainult seepärast, et rahustada su südametunnistust. Lähme.”

KÕIGE KÕVEM MEES

   ISTUSIME Provenzanos ja Jeff Peters selgitas mulle üle spagetitaldriku pettuse kolme põhimõtet.
   Igal talvel tuli Jeff Peters New Yorki, et vaadata oma tšintšiljamantli sügavusest Idajõel seilavaid laevu ja täiendada Fultoni tänava poodides oma Chicago-riiete varu. Ülejäänud kolm aastaaega veetis ta Läänes ringi rännates. Tema tegevuspiirkond ulatus Spokane’ist Tampani. Oma ametile, mida toestasid ja kaitsesid antiikfilosoofia eetikanormid, oli ta uhke. Amet ise polnud uus. Seda pole kunagi kusagil ametlikult registreeritud ega piiritletud, kui palju võib kergeusklikelt kaaskodanikelt raha välja pumbata.
   Kivikõrbes, kus Jeff veetis oma üksildase iga-aastase puhkuse, oli ta võimaluse üle oma seiklustest pajatada sama rõõmus kui poisike, kes pärast päikeseloojangut metsas vilistab. Niisiis märkisin igal aastal kalendrisse tema saabumise kuupäeva ja kasutasin oma Provenzano privileegi istuda kummipuu kõrval ja mingit itaalia lossi kujutava maali all veiniplekilise nurgalaua taga.
   “On olemas kahte liiki pettust,” ütles Jeff, “millele seadus peaks lõpu tegema. Need on: Wall Streeti spekulatsioonid ja murdvargused.”
   “Vaevalt, et mõni nende ametite esindaja sinuga nõus oleks, kuna sa ise pole ka puhas poiss,” ütlesin ma naerdes.
   “Noh, vähemasti murdvargused tuleks ära kaotada,” lausus Jeff ja mina kaalusin mõttes, kas naerda või mitte.
   “Kolm kuud tagasi,” alustas Jeff, “tutvusin petturluse ebaseadusliku kunsti kõigi külgedega. Olin sine qua grata [11 - Sine qua grata – vastu tahtmist (ld. k.).] murdvarga ja finantspetturi esindajaga.”
   “Huvitav ühendus,” ütlesin haigutades. “Kas rääkisin sulle, et eelmisel nädalal Ramaposes lasksin pardi ja maaorava ühe pauguga?” Teadsin hästi, kuidas Jeffi muust rääkima panna.
   “Las ma räägin sulle kõigepealt nendest tüüdarditest, kes takjana ühiskonna rataste küljes rippudes lagastavad oma mürgise silmaga aususe lätteid,” ütles Jeff, silmis ehtsa leheneegri läige.
   “Nagu ma juba ütlesin, sattusin kolme kuu eest halba seltskonda. See on seltskond, kuhu mees satub ainult kahel juhul – kui ta on lõplikult laostunud või väga rikas.
   Aeg-ajalt läheb legaalne äri kehvasti. Pärast Arkansast pöörasin ristteel valesti ja sattusin eksikombel Peavine’i. Olin seal eelmisel kevadel olnud ja linnapilti tublisti moonutanud. Müüsin seal kuuesaja dollari väärtuses noori virsiku-, kirsi-, ploomi– ja pirniistikuid. Linnaelanikud hoidsid teel silma peal lootuses, et ma tagasi tulen. Sõitsin peatänavat mööda kuni Kristallpalee apteegini, kui taipasin, et olin oma valge hobuse Billiga varitsejatele otse sülle jooksnud.
   Linnaelanikud tabasid mu ootamatult, sidusid Billi ratsmetega kinni ja alustasid vestlust, mis keerles viljapuude ümber. Komitee vedas mind ratsmeid ja vestihõlmu pidi läbi oma viljapuuaedade.
   Puuviljaistikud polnud oma nimetust õigustanud. Enamikust olid kevadel saanud diospüürid või kontpuud, mille sekka eksis ka mõni paju ja pappel. Ainult üks paistis midagi kandvat – see oli tore kallaspappel, mille otsas oli korsett ja mullune vapsikupesa.
   Meie viljatu jalutuskäik lõppes linna ääres. Nad võtsid mu kella ja raha ning ütlesid, et mu vanker ja Bill jäävad pantvangidena neile. Nad ütlesid, et võin tagasi tulla niipea, kui esimene kontpuu virsikuid kandma hakkab. Siis võtsid nad mul ohjad ümbert ning näitasid näpuga Kaljumägede suunas. Niisiis võtsin suuna Lewise ja Clarki [12 - Lewis ja Clark – Meriwether Lewis ja William Clark tegid kuulsa reisi riigi loodeossa aastatel 1803-1806. Nad liikusid allavoolu piki Columbia jõge Vaikse ookeani rannikule praeguses Oregonis. Uurimisretke eesmärk olid ettevalmistustööd äsja Prantsusmaalt ostetud territooriumi asustamiseks.] lassojälgi pidi lainetavate jõgede ja läbipääsmatute metsade poole.
   Kui ma mõtlemisvõime tagasi sain, leidsin end mööda Albuquerque’i – Trinidadi – San Francisco raudteed tundmatu linna poole kõndimas. Peavine’i elanikud polnud mu taskutesse jätnud midagi peale nätsupaki – minu elu nad ei ihanud, niisiis olid nad selle alles jätnud. Pistsin kamaka suhu ja istusin liiprihunnikule mõtteid, tundeid ja läbinägelikkust taastama.
   Linna poole sõitis kaubarong. Minuni jõudes võttis see kiirust maha ja poetas teepervele musta puntra, mis veeres kakskümmend jardi tolmupilves, tõusis püsti, köhis söetolmu ja vandus vaikselt. Nägin lahke naeratusega noort meest, kes oli riides, nagu oleks ta salongvagunis sõitnud ja korstnapühkija välimusest hoolimata võis temas eksimatult Petiste Diana kummardaja ära tunda.
   “Kukkusid välja?” küsisin mina.
   “Astusin maha,” vastas tema. “Saabusin sihtkohta. Mis linn see on?”
   “Ma pole veel kaarti vaadanud,” laususin mina. “Jõudsin siia viis minutit enne sind. Kuidas sa end tunned?”
   “Kehvasti,” lausus noormees käsi sirutades. “Arvan, et õlg… Ei, sellega on korras.”
   Kui ta hakkas riietelt tolmu maha kloppima, kukkus taskust ilus üheksatolline muukraud. Noormees võttis selle üles, heitis mulle terava pilgu, naeratas ja sirutas käe välja.
   “Tere, vend,” ütles ta. “Kas ma mitte eelmisel suvel ei näinud sind Lõuna-Missouris müümas värvilist liiva, pool dollarit lusikatäis, mis lambiõli hulka lisatuna hoiab õli plahvatamast?”
   “Õli,” sõnasin mina, “ei plahvata kunagi. See on sellest eralduv gaas, mis plahvatab.” Kuid surusin sellegipoolest noormehe kätt.
   “Mu nimi on Bill Bassett,” tutvustas ta end mulle, “ja võin professionaalse uhkusega – mitte upsakusega – öelda, et olen parim murdvaras, kes siinpool Mississippit oma kummitallaga kinga maha on pannud.”
   Istusime Bill Bassettiga liiprihunnikule ja vahetasime kogemusi, nagu teevad kunstnikud, kui nad lahkes tujus juhtuvad olema. Paistis, et oleme sarnases seisus, sest ka noormehel polnud sentigi taskus. Ta selgitas, miks tema, võimekas murdvaras, kaubavagunis reisis – Little Rockis, kus ta viimati oli peatunud, oli teenijatüdruk kahe otsaga mängu mänginud ja ta pidi kiiresti sääred tegema.
   “See on osa mu tööst,” ütles Bill Bassett. “Et eluloteriil midagi võita, tuleb kellegi ees lipitseda. Väike armastus käib asja juurde. Näita mulle maja, milles toimetab kena toatüdruk, ning samal hetkel võid arvestada, et hõbe on läinud ja maha müüdud, toatüdruk trühvlitega üle külvatud ja kogu härrastemaja väärtkraam minu jagu, kuna politsei nimetab seda seesmiseks tööks lihtsalt sellepärast, et vanadaami vennapoeg õpetab piibliklassis. Kõigepealt võtan tüdruku õnge, too laseb mu sisse ja ma saan maja lukkudest ülevaate. Kuid Little Rockis läks asi tüdruku pärast aia taha. Ta nägi mind trammis teise tüdrukuga rääkimas ja kui ma samal ööl tema juurde tulin, oli ta eesukse lahti jätnud. Ülemise korruse tubade võtmed olid mul olemas. Kõik oleks pidanud kui lepse reega minema, kuid ei. Tüdruk jättis mu enda luku taha. Ta oli Delia.”
   Billi jutust selgus, et ta oli muukrauaga välja püüdnud murda, kuid tüdruk oli kuuldavale toonud järjestikuseid bravuurseid hüüdeid nagu neljahobusetõlla kutsar ning Bill oli olnud sunnitud maja ja raudteejaama vahel tõkkeid jooksma. Kuna tal polnud pagasit ja piletit, ei saanud ta oma ärasõitu registreerida, kuid jõudis rongile, millest ta just oli välja hüpanud.
   “Noo nii,” ütles Bill Bassett, kui olime vahetanud kurbi elukogemusi. “Mina tahan süüa. See linn ei näe nii välja, nagu oleks ta snepperluku taga. Arvan, et see on täiesti sobilik, et siin leebemat sorti hirmutöö toime panna, mis tooks meile esialgsete kulutuste tarvis vajaliku raha sisse. Nagu ma aru saan, pole sul kaasas ei juuksetoonikut, jämedaid kulduurikette ega muud petukaupa, mida turuväljakul kergeusklikule lihtrahvale pähe määrida. On mul õigus?”
   “Jah,” ütlesin mina. “Mu seljakott elegantsete patagoonia teemantkõrvarõngaste ja vihmailma päevitusega jäi Peavine’isse ja see jääb niikauaks sinna, kui linnaelanike mustas nimekirjas olevad puud täituvad kollaste virsikute ja mustade ploomidega. Mina nendega ei arvestaks, kui sul pole just Luther Burbank partnerina välja pakkuda.”
   “Väga hea,” ütles Bassett. “Võtame siis halvast parima. Ehk õnnestub mul pimeduse saabudes mõnelt daamilt juuksenõel laenata ja sellega Farmerite ja Karjaajajate Panga uks lahti teha.”
   Kuni me rääkisime, tuli meie poole lähedases raudteejaamas rongilt maha tulnud reisija. Mees, kes kandis kõrget kaabut, oli maha tulnud valelt poolt ja tippis aeglaselt meie suunas. See oli väike paks mees suure nina ja roti silmadega, kuid riides oli ta kallilt ning oma käsikohvrit kandis ta sellise ettevaatlikkusega, nagu oleksid selles munad või raudteeaktsiad. Mees möödus meist ning jätkas teed, nagu poleks ta meid ja linna näinud.
   “Lähme,” ütles Bill mehele järele vaadates.
   “Kuhu?” küsisin mina.
   “Jumaluke!” hüüatas Bill. “Oled sa unustanud, et oled jooksus? Kas sa ei näe, et kolonel Manna langes just sinu silme ees? Kas sa ei kuule kindral Ronga tiivalööke? Sa üllatad mind, Elias.”
   Järgnesime võõrale metsa äärde. Päike oli loojunud, koht oli vaikne ja keegi ei näinud, kui me ta peatasime. Bill võttis mehe peast siidkaabu, pühkis seda käisega ja pani omaniku pähe tagasi.
   “Mida see peaks tähendama?” küsis võõras.
   “Kui ma ise sellist kannan,” ütles Bill, “ja tunnen, et olen kitsikuses, teen alati nii. Kuna mul praegu endal kaabut pole, kasutasin teie oma. Ma kohe päris ei tea, kuidas teile meie äri selgitada, seepärast arvan, et katsume kõigepealt teie taskud läbi.”
   Bill Bassett käis kõik mehe taskud üle ja vaatas vastikusega mulle otsa.
   “Isegi mitte kella,” ütles ta. “Kas teil enda pärast häbi pole? Ise riides kui ülemkelner, aga raha nagu krahvil! Teil pole isegi voorimeheraha. Mida te oma ümberistumispiletiga tegite?”
   Mees tegi suu lahti ja ütles, et tal pole sentigi raha ega ka väärtesemeid, kuid Bassett tegi ta käsikohvri lahti ja hakkas selle sisu uurima. Nähtavale tulid mõned kraed, sokid ja kokkumurtud ajalehetükk. Bill luges artikli hoolikalt läbi ja sirutas mehele käe.
   “Tere, vend!” ütles ta. “Võta vastu me sõbralikud vabandused. Mina olen Bill Bassett, murdvaras. Härra Peters, lubage teile esitleda härra Alfred E. Ricksi. Suruge teineteisel kätt. Härra Peters,” selgitas ta uustulnukale, “seisab rikutuse astmelt teie ja minu vahepeal. Ta annab alati midagi raha eest vastu. See on esimene kord, kui mul on au Rahvuslikul Petturite ja Sulide Sinodil osaleda. Kõik alad on esindatud – töö, kaubandus ja kapital. Vaata palun härra Ricksi soovituskirju, härra Peters.”
   Ajalehe väljalõikel, mille Bill Bassett mulle ulatas, oli Ricksi foto, ja seejuures üpris hea. See oli Chicago ajaleht ning Ricksist kirjutati väga laimaval kombel. Lugedes pidin kogu intelligentsi kokku võtma, et asjast lõpuni aru saada. Selgus, et Ricks oli oma Chicago hiilgavas kontoris suure tüki veealust Floridat linnamaa pähe kergeusklikele süütutele investoritele maha müünud. Ta oli teeninud umbkaudu sada tuhat dollarit, kui üks pisiasjade kallal noriv ostja – olen kuldkelli müües nendega isegi kokku puutunud – talle pahanduse kaela tõmbas. Too tegi odava ekskursiooni müügiks olevale maale ja avastas, et seal on rohkemat vaja kui uut teivasaeda, paari pinki ja turuplatsi, kust jõulude ajal virsikuid osta. Ta palkas eradetektiivi oma krunti otsima, too võttis jäljed üles ja ostja sai teada, et tema krunt õitsvas Paradiisiorus – nagu reklaamis seda maad nimetati – asub keset Okeechobee järve. Krundile oli kogunenud kolmekümne kuue jalane veekiht ja see oli nii kaua tühjana seisnud, et kaimanid ja alligaatorid olid teinud sellest oma kalapüügikoha.
   Mees läks tagasi Chicagosse ja küttis Alfred E. Ricksil elu nii palavaks nagu hommik, kui ilmajaam on eelmisel päeval lund ennustanud. Ricks eitas pettust, kuid alligaatoreid ta maha salata ei saanud. Ühes hommikuses ajalehes oli see lugu sees ning Ricksil tuli tuletõrjeredelit kasutades põgeneda. Paistis, et oletatavad autorid olid teda tublisti klohminud, kui ta panga hoiuboksist oma võitu välja läks võtma ning Ricksil tuli Läände plagada poekotiga, milles olid ainult aluspesu ja tosin sokipaari. Juhtumisi oli ta hoiuraamatule veidi raha jäänud, niisiis võttis ta selle välja ja ostis rongipileti. Summast jätkus niikaugele kui linnani, kus ta minu ja Bill Bassetti silme all maha oli pudenenud nagu Elias III, ainult et ilma rongata.
   Alfred E. Ricks kraaksatas, et on näljane ja eitas hüpoteesi, et on piisavalt hea suli, et meile toitu muretseda. Seal me siis olime, esindades – kui süllogisme ja paraboole tõmmata – tööd, kauplemist ja kapitali. Kuna kaupmehel polnud kapitali, ei saanud ta midagi ka maha sahkerdada, ja kuna kapital oli samuti rahast lage, jäi prae ja sibulatega kauplemine soiku. Niisiis olid kõik lootused muukrauaga mehel.
   “Vennad kaasvõitlejad,” ütles Bill Bassett, “isegi hädas olles pole ma seltsimehi kunagi hüljanud. Näen metsas suvemaju, mis kõigi eelduste kohaselt on tühjad. Lähme sinna ja ootame pimedani.”
   Seadsime end ühes vanas mahajäetud hurtsikus sisse. Pärast pimeduse saabumist käskis Bill Bassett meil oodata ja jäi poolteiseks tunniks ära. Tagasi tuli ta sületäie leiva, ribitükkide ja pirukatega.
   “Panin need ühest Washita avenüü majast pihta,” ütles ta. “Söögem, joogem ja olgem rõõmsad.”
   Taevas säras hele täiskuu. Istusime hüti põrandale ja lasksime selle valgel toidul hea maitsta. Siis hakkas Bill Bassett hooplema.
   “Mõnikord,” ütles ta, suu täis põllumajandusprodukte, “kaotan ma nende seltskonnas, kes arvavad, et nad on minust paremad, kannatuse. Öelge, mida teie antud juhul oleksite teinud, et me jalad uuesti maha saaksime? Oleksid sa sellega hakkama saanud, Ricks?”
   “Pean tunnistama, härra Bassett,” ütles Ricks peaaegu arusaamatult, sest ta suu oli parajasti pirukast pungil, “et käesolevas situatsioonis pöördepunkti saavutamiseks oleksin pidanud kõigepealt ettevõtte rajama. Laiaulatuslikud operatsioonid, millega mina tegelen, nõuavad hoolikat ettevalmistamist ja reklaami. Ma…”
   “Tean, Ricksy,” katkestas teda Bill Bassett. “Sul pole vaja lõpetada. Sul on vaja viitsada dollarit blondile masinakirjutajale esimese nädala palgaks ja nelja kontoriruumi sisustamiseks tammepuumööbliga. Peale selle on sul vaja veel viissada reklaamilepingute sõlmimiseks. Seejärel läheb kaks nädalat aega, enne kui kala sööta näksima hakkab. Hädaolukordades on sinu tööstiilist sama palju kasu kui kaheksasendilise gaasi mürgitusse surnud mehele tsiviiladvokaadist. Ja ega sinugi tööstiilist suuremat tolku pole, vend Peters,” lõpetas ta täispuhutult.
   “Härra Hea Haldjas,” ütlesin mina, “ma pole veel näinud, et miski su kepipuudutuse peale kullaks muutub. Need toidujäänused oleks kes tahes võinud võlusõrmusest välja hõõruda.”
   “Pange siis kõrvits valmis,” lausus Bassett lõbusalt. “Kell kuus on tõld ukse ees, preili Tuhkatriinu. Võib-olla on teil mõni plaan varrukas varuks, millest me alustame.”
   “Poeg,” ütlesin mina, “olen viisteist aastat sinust kauem ilmas elanud, kuid olen veel liiga noor, et elukindlustust välja võtta. Olen varemgi pankrotis olnud, kuid alati on kõige pilkasemas pimeduses valguskiir koitnud. Õppisin Montague Silveri käe all ning too on suurim mees, kes iial tänavanurkadel vankrist kõnet pidanud. Praegusel hetkel jalutab linnatänavatel kindlasti tuhandeid mehi, kelle riietel on rasvaplekid. Andke mulle gaasilatern, pappkast, kahedollariline valge oliiviseep, oodake veidi ja…”
   “Ja kus on need kaks dollarit?” hirnus Bill Bassett mu jutu peale. Murdvargaga polnud tõesti mõtet vaielda.
   “Seda pole,” jätkas ta, “olete mõlemad sama abitud kui lapsukesed metsas. Finantstuus on oma mahagonkirjutuslauast lahus ning ta äri on kinni pandud. Te mõlemad vajate musta tööjõudu, et rattad uuesti käima saada. Olgu. Olete mõlemad selle ära teeninud. Täna õhtul näitab Bill Bassett, mida suudab.”
   Bassett käskis minul ja Ricksil hütti jääda, kuni ta tagasi tuleb, ja seda isegi juhul, kui see ei sünni enne päevavalgust. Seejärel seadis ta vilistades sammud linna poole.
   Alfred E. Ricks võttis kingad jalast, mantli seljast, laotas siidtaskurätiku kaabule ja heitis põrandale.
   “Arvan, et luban endale väikese uinaku,” kraaksatas ta. “Päev oli väsitav. Head ööd, armas härra Peters.”
   “Minu tervitused Morpheusele,” ütlesin mina. “Arvan, et jään veel veidikeseks ajaks istuma.”
   Umbes kell kaks – sain seda ainult oletada, sest mu kell oli Peavine’i jäänud – tuli meie töömees koju, raputas Ricksi üles, kutsus meid kohta, kus hütipõrandal oli hele kuuvalgustriip, puistas põrandale viis rahapakki, igas tuhat dollarit, ja hakkas loksuma nagu kana, kes äsja on munaga maha saanud.
   “Räägin teile üht-teist linna kohta,” ütles ta. “Selle nimi on Rocky Springs, selles ehitatakse vabamüürlaste templit, tundub, et demokraadist linnapea saab papsi käest kõvasti nahutada ja kohtunik Tuckeri naisel, kes põeb rinnakelmepõletikku, on juba parem. Pidin nii mõnegi kääbusearuga linnakodanikuga vestlusse astuma, enne kui sain vajaliku info teadmiste purskkaevust oma šifooni. Linnas on pank, mida hüütakse Metsa– ja Künnimeeste Säästuinstitutsiooniks. Eile suleti see kahekümne kolme tuhande dollarilise kapitaliga ja hommikul avatakse kaheteistkümne tuhande dollarilisega. Muide, kõik hõbedas, seepärast ma rohkem ei toonudki. Siin need on, kaubandus ja kapital. Pole paha, mis?”
   “Jumal hoidku, mu noor sõber,” küsis Alfred E. Ricks käsi üles tõstes, “kas röövisid panka?”
   “Mina seda nii ei nimetaks” lausus Bassett. “Röövimine kõlab liiga karmilt. Ainus, mida ma tegin, oli see, et uurisin välja raha täpse asukoha. See linn on nii vaikne, et kuulsin turvaluku klõksatusi – 45 paremale, kaks korda 80 vasemale, 60 paremale, 15 vasemale. See oli nii hästi kuulda nagu Yale’i kapteni jalgpallidialektis antud käsud. Ja nüüd asja juurde, poisid. See linn kuulub nende hulka, mis vara ärkavad. Seda rääkisid mulle linnaelanikud ise. Enne kukke ja koitu on nad kõik üleval ja valmis tegutsema. Küsisin, miks see nii on, ning nad ütlesid, et seepärast, et hommikusöök on selleks ajaks valmis. Kas teate, mis oli Robin Hoodi hüüdlause? Võts! Ära siit, te vusserdajate punt. Varustan teid rahaga. Kui palju sa tahad? Lase tulla, härra Kapital.”
   “Kallis noor sõber,” ütles Ricks nagu tagajalgadel istuv vöötorav, kes käppade vahel pähklit keerutab, “mul on Denveris sõpru, kes võiksid mind assisteerida. Kui mul oleks sada dollarit…”
   Bassett rebis rahapaki ümbert kinnituspaela lahti ja ulatas Ricksile viis kahekümnedollarilist rahatähte.
   “Kaubandus, palju sulle?” küsis ta minult.
   “Hoia oma raha endale, Tööline,” ütlesin mina. “Ma pole kunagi kellegi ausa ja raske tööga teenitud sandikopikaid võtnud. Minu võetud dollarid on põletanud lambapeade ja kollanokkade taskuid. Kui müün tänavanurgal kolmedollarilist briljantsõrmust, olen sellesse kaks dollarit kuuskümmend senti investeerinud ja tean, et mees, kes selle ostab ja oma tüdrukule kingib, saab sellest sada kakskümmend viis dollarit kasu. Tema puhaskasum on sada kakskümmend kaks dollarit. Kes meist on suurem petis?”
   “Ja kui müüd vaesele naisele viiekümne sendi eest liiva, mis hoiab ta lambi plahvatamast,” küsis Bassett, “milline on siis su kasum, kui arvestada, et liiv maksab nelikümmend senti tonn?”
   “Kuule,” laususin mina. “Müües instrueerin ma teda, et lambipea tuleb puhtana ja lamp korralikult täidetud hoida. Kui ta seda teeb, ei juhtu lambiga midagi. Ja kui lambi sees on liiv, ei hakka ta ka muretsema. See on midagi tööstusliku kristluse taolist. Ta maksab viiskümmend senti ning kindlustab nii Rockefellerile kui ka proua Eddyle töö. Mitte igaüks ei oska kullatolmu kahel viisil tööle rakendada.”
   Alfred E. Ricks aga lakkus Bill Bassetti saabastelt tolmu.
   “Kallis noor sõber,” ütles ta, “ma ei unusta iial su heldekäelisust. Olgu jumal sulle armuline. Luba mul Temalt paluda, et Ta teeks nii, et sa vägivalla ja kriminaalsuse teelt ära pööraksid.”
   “Vennas,” ütles Bill, “su mõtteviisis on augud sees. Su dogmad ja sisendused on minu kõrvadele kui jalgrattapumba viimsed hingetõmbed. Kuhu sa oma kõrge moraaliga oled jõudnud? Kehvuse ja nappuse juurde. Isegi vend Peters, kes keeldub röövimist kauplemisliigi hulka arvamast, tunnistab, et praegu on ta rajalt maas. Te elate mõlemad tsunftireeglite järgi. Vend Peters,” ütles Bill, “unusta need ja vaheta parem healõhnaliste rahatähtede vastu.”
   Käskisin Bill Bassetti veel kord oma raha endale hoida. Ma pole kunagi murdvaraste vastu vähimatki austust tundnud. Annan saadud raha eest alati midagi vastu, isegi kui see on väike nipsasjake, mis tuletab ostjale meelde, et ta teist korda ennast haneks tõmmata ei laseks.
   Alfred E. Ricks lömitas veel korra Billi jalge ette ja kergitas siis hüvastijätuks kaabut. Ta teatas, et üürib lähimast talust hobuse ja vankri, laseb end jaama sõidutada ja istub Denveri rongile. Pärast selle rööviku lahkumist muutus õhk tunduvalt tervislikumaks. Ricks oli kõigi otseselt tootmisega mittetegelevate elukutsete häbiplekk. Kõigi oma suurejooneliste plaanide ja ilusate kontorite juures ei saanud ta isegi endale ausa kõhutäie hankimisega hakkama ja pidi kasutama võhivõõra südametunnistuseta murdvarga lahkust. Mul oli hea meel teda minemas näha, kuid samas oli mul temast ka veidi kahju, sest see mees oli igaveseks ruineeritud. Mida selline mees ilma suure rahapatakata peale hakkab? Alfred E. Ricks oli meist lahkudes abitu kui selili keeratud kilpkonn Ta ei suutnud välja mõelda isegi plaani, kuidas väikest tüdrukut pennilise kirjutuspulgaga tüssata.
   Kui olime Billi Bassettiga kahekesi jäänud, koitis mu peas väike kavalus. Tahtsin härra Murdvargale näidata, mis vahe on äril ja tööl. Oma pärsia vaadetega kauplemisele ja äritegevusele oli ta haavanud mu enesearmastust.
   “Härra Bassett,” ütlesin ma talle, “kingiks ma teie raha ei võta, kuid olen nõus, et katate reisikaaslasena mu väljaminekud, kuni oleme väljas ohtlikust tsoonist, mida te selle linna rahandussüsteemis täna öösel amoraalsel viisil puudujäägi tekitamisega põhjustasite.”
   Bill Bassett oli sellega nõus ja me matkasime lääne poole, kuni võisime ohtu kartmata rongile istuda.
   Jõudnud ühte Arizona väikelinna, mida hüüti Los Perroseks, tegin Bassettile ettepaneku terrakotaga õnne proovida. See oli linn, kus elas Montague Silver, minu kunagine õpetaja, kes nüüd oli aktiivsest äritegevusest eemale tõmbunud. Teadsin, et Monty varustab mind rahaga, kui suudan talle selgeks teha, et ta mõjupiirkonda on lennanud kärbes, kes nüüd vastikult ringi põristab. Bill Bassett ütles, et tema arvates näeb linn välja selline, nagu töötataks siin põhiliselt öösiti, niisiis jäime pikemaks Silveri kodulinna pidama.
   Mul mõlkus mõttes väike elegantne plaan – midagi kommertskada taolist, millega Bassettile vastu kõrvu anda. Mul polnud kavaski ta une pealt rahast lagedaks teha, kuid selle nelja dollari seitsmekümne viie sendi eest, mis ta minu peale oli kulutanud – olin välja arvutanud, et nii palju läks maksma mu rongisõit siia – kavatsesin jätta talle loteriipileteid. Kuid esimene kord, kui ma investeeringust juttu tegin, pöördus ta minu poole ja esitas umbes järgmise kõne: “Vend Peters,” ütles ta, “raha kuhugi paigutada ja mingit sorti ettevõte luua pole üldse halb mõte. Arvan, et teengi seda. Kuid kui ma üldse mingi ettevõtte loon, siis sellise, mille juhatuses istuvad Robert E. Peary ja Charlie Fairbanks.”
   “Arvasin, et tahad oma raha liigutada,” ütlesin mina.
   “Teengi seda,” sõnas Bill. “Ma ei saa kogu öö ühe külje peal magada, seepärast, vend Peters, kavatsen pokkeritoaga kätt proovida. Ma ei hooli suuremat argitüssamisest, nagu munaklopitsatega kauplemine või hommikusöögi eest Barnum ja Bailey tsirkuse areenile saepuru puistamine. Kuid hasartmäng laua kasutoovamal poolel on hea kompromiss hõbelusikate sissevehkimise ja Waldorf-Astoria turul heategevusmüügil suleluudade müümise vahel.”
   “Kui nii,” ütlesin mina, “siis ilmselt ei hooli te minu väikese äriettepaneku ärakuulamisest, härra Bassett?”
   “Miks peaksin seda tegema,” ütles ta. “Minu pärast võid minu tegevuspiirkonnas – viiskümmend miili igas suunas – kas või Pasteuri instituudi avada. Hammustan harva.”
   Bassett rentis mängupõrgu jaoks sobivad ruumid ja hakkas sinna mööblit ja kivitrükipilte otsima. Samal ööl läksin Monty Silveri poole ja sain temalt kakssada dollarit oma kavatsuste elluviimiseks. Los Perroses oli ainult üks kauplus, kus müüdi mängukaarte. Ostsin viimse kui ühe paki ära. Järgmise päeva hommikul, kui pood lahti tehti, olin kaartidega tagasi. Ütlesin, et mu sõber, kes kavatses mängupõrgu avada, muutis meelt ja et ma tahan kaardid tagasi müüa. Poepidaja ostiski need poole hinnaga tagasi.
   Tõsi, kaotasin hoobilt seitsekümmend viis dollarit. Kuid öösel, kui kaardid olid minu käes, märgistasin ma iga viimase kui ühe. See oli vaevarikas töö. Nüüd oli aeg kauplemiseks. Leib, mida ma vette olin kastnud, hakkas tagasi tulema vürtsitatud kohupiimapudingu ja veinikastme näol.
   Loomulikult olin üks esimesi, kes ostis Bill Bassetti klubis žetoonid. Kõik kaardid olid ostetud siitsamast linnapoest ning nende tagakülgi vaadates nägin nende esikülgi sama selgelt kui oma kukalt, kui juuksur seda mulle kahe peegli abil näitab.
   Mängu lõppedes olin viie tuhande dollari võrra rikkam, Bill Basettile oli jäänud ainult ta rännuiha ja must kass, kelle ta maskotiks oli ostnud. Kui ma ära hakkasin minema, surus Bill Bassett mu kätt.
   “Vend Peters,” ütles ta, “mul pole äritsemiseks soont. Saatus on mulle määranud töölise osa. Kui number üks murdvaras peab end Jaakobiks ja püüab muukraua abil kaksikvennalt esmasünniõigust ära võtta, on ta korda saatnud häbiväärse teo. Sul on kaardimängus hästiõlitatud ja – toimiv süsteem. Rahu olgu sinuga.” Pärast seda pole ma Bill Bassetti enam näinud.
//-- • • • • •  --//
   “Jeff,” ütlesin ma, kui autolykoslik rännumees oli saanud end tühjaks rääkida, “loodan, et oskad raha eest hoolt kanda. Ühel päeval, kui otsustad paigale jääda ja mõne alalise äriga tegelema hakata, on see austusv… arvestatav algkapital.”
   “Mina?” hüüatas Jeff võidukalt. “Võid kindel olla, et selle viie tuhande dollari eest on hästi hoolt kantud.”
   Ta nööpis mantli rinnapiirkonnas lahti ja tõmbas hõlmad võidurõõmsalt laiali.
   “Kullakaevanduse aktsiad,” selgitas ta. “Viimse kui sendi eest. Aktsia nominaalväärtus üks dollar. Aastaga tõuseb väärtus viis korda. Maksuvabad. Sinise Kaevurkilpkonna Kaevanduse omad. Avastati alles kuu aega tagasi. Soovitan sinulgi neid muretseda, kui sul juhtub paar dollarit vaba raha olema.”
   “Mõnikord,” alustasin, “pole need kaevandused…”
   “Oh, see on usaldusväärne nagu vana sissetöötatud triikraud,” lausus Jeff. “Viis tuhat dollarit on väärt, et kuld päevavalgele tuua, ja kümme senti dollarilt iga kuu on garanteeritud.”
   Jeff tõmbas taskust suure ümbriku ja viskas lauale.
   “Kannan seda endaga alati kaasas,” ütles ta. “Nii ei satu see murdvaraste või kapitalistide kätte.”
   Vaatasin kaunis ilukirjas aktsiasertifikaati.
   “Kaevandus on Colorados, nagu ma näen,” ütlesin mina. “Muide, Jeff, mis oli tolle väikese mehe nimi, keda sa Denveris kohtasid? Noh, see, keda sina ja Bill raudteejaamas kohtasite?”
   “Tolle kärnkonna nimi oli Alfred E. Ricks,” ütles Jeff.
   “Näen,” sõnasin mina, “et selle kaevanduskompanii presidendi nimi on A. L. Fredericks. Mõtlesin…”
   “Las ma vaatan,” sõnas Jeff ja napsas paberi enda kätte.
   Et Jeffi pettumust veidigi leevendada, kutsusin kelneri ja tellisin veel ühe pudeli Barberat. Arvatavasti oli see ainus, mida sain teha.

LEEBEM TUUL

   ESIMENE kord, kui Buckingham Skinner mu silmanärve ärritas, oli Kansas Citys. Seisin ärirajooni tänavanurgal ja nägin Bucki kõrrega ehitud pead kolmanda korruse aknal. Ta karjus: “Ptruu, teie! Ptruu!”, justkui püüaks rahustada jooksmakippuvat muularakendit.
   Vaatasin ringi, kuid ainsad elajad, keda nägin, olid politseinik, kes laskis kingi viksida, ja paar postihobust, kes olid korralikult posti külge seotud. Hetke pärast tormas majast välja Buckingham Skinner, jooksis nurgale, jäi seisma ja vaatas kõrvaltänaval hõljuvat kujutletavat tolmupilve, mida väljamõeldud pööraseks läinud neljajalgsete kabjad olid üles keerutanud. Siis läks B. Skinner tagasi kolmanda korruse ruumi, kust oli tulnud, ning nägin aknal kirja “Laenuühistu Farmerite Sõber.”
   Natukese aja pärast tuli härra Õlekõrs välja. Läksin üle tänava, et temaga oma plaanist rääkida. Jah, söör, enne kui ma midagi ette võtan, tahan näha teist poolt tegutsemas. Ta oli farmer niipalju, kui sinised teksapüksid ja kauboisaapad näitasid, kuid tal olid näitleja käed ja rukkikõrs, mis ta kõrva taga tilpnes, oli välimusega, nagu kuuluks see rekvisiitide kinnisvara hulka. Olin uudishimulik, milles ta kelmustükk seisneb ja mis kasu ta sellest saab.
   “See oli siis teie muularakend, mis äsja perutama hakkas ja ära jooksis?” küsisin temalt viisakalt. “Püüdsin neid peatada, kuid see ei õnnestunud. Arvatavasti on nad nüüdseks poolel teel farmi.”
   “Kurat neid muuli võtaks,” ütles härra Õlekõrs sellise häälega, et olin valmis vabandama. “Alalõpmata kisuvad ennast lahti.” Siis vaatas ta mind lähemalt, võttis õlgkübara peast ja ütles hoopis teise häälega: “Suruksin hea meelega kätt Parleyvoo Pickensil – suurimal rändkaubitsejal, kes peale Montague Silverit – seda peate tunnistama – on Lääne linnade tänavanurkadel kaubitsenud.”
   Lasksin tal oma kätt suruda.
   “Õppisin Silveri käe all,” ütlesin ma, “ja pole kunagi ta liidrikohta kadestanud. Kuid milles su kelmus seisneb, poeg? Fantoomiläige, mida ma nende olematute lahtikiskunud elajate, keda sa nimetasid “ptruuks”, silmis nägin, ajas mu veidi segadusse. Palju sa selle trikiga teenid?”
   Buckingham Skinner punastas.
   “Taskuraha,” ütles ta. “See on kõik. Olen ajutiselt rahalistes raskustes. Sellise suurusega linnas nagu see teenib rukkikõrrega nelikümmend dollarit. Kuidas see toimib? Nagu sa märkasid, kehastan maamatsi. Minu lavanimi on Jonas Stubblefield – nimi, mida on võimatu kindlaks teha. Astun suure lärmiga mõnda kolmanda korruse laenukontorisse sisse, panen oma kübara ja kootud kindad põrandale ja küsin oma farmi peale kaks tuhat dollarit laenu, maksmaks kinni oma õe muusikaõpingud Euroopas. Sedasorti laen sobib laenukompaniidele. Kümme ühe vastu, et ma ei tule hüpoteegi maksmisega enam toime, kui kuuteistkümnendiknootide asemel tulevad mängu kolmekümnekahendikud.
   Seejärel, söör, sirutan ma käe rahakoti järele, et võtta sealt abstraktse klaveriprofessori nimekaart, kuid kuulen järsku, et mu muularakend perutab. Jooksen akna juurde ja hüüan ainsa sõna, mis sellisel juhul sobib – nimelt “Ptruu!”. Jooksen trepist alla ja tänavanurgani ning paari minuti pärast lähen üles tagasi. “Kurat neid muuli võtaks,” ütlen ma. “Vähe sellest, et nad ära jooksid, nad lõhkusid ka vahepuu ja veorihmad. Pean nüüd tühjade kätega koju minema. Džentelmenid, vabandage mind, aga laenust räägime mõni teine kord.”
   Siis laotan presendi laiali ja ootan nagu iisraellased, millal mannat sadama hakkab.
   “Pole vaja, härra Stubblefield,” ütleb täpilise pikeevestiga valmiskeenud vähk. “Oleksime tänulikud, kui kohustuksite kümne dollari eest homme tagasi tulema. Laske oma rakmed ära parandada ja tulge homme kell kümme uuesti siia. Meil oleks hea meel, kui laen saaks vormistatud.”
   “See on tühiasi,” ütles Buckingham Skinner viisakalt, “aga nagu ma ütlesin, olen ajutiselt rahalistes raskustes.”
   “Siin pole midagi häbeneda,” ütlesin ma ta enesealanduse üle respekti tundes. “See on hädajuhus. Loomulikult on see võrreldes bridži– ja vistiklubide ning ühinenud trustidega väike asi, kuid isegi Chicago ülikool hakkas väikesest peale.”
   “Millise pettusega sina hetkel endale elatist teenid?” küsis Buckingham Skinner.
   “Seaduslikuga,” vastasin. “Müün võltsteemante, doktor Oleum Sinapi peavaluvastaseid elektripatareisid, šveitsi põõsalinnu lauluga vilesid ja veel üht-teist väiksemat, nagu Bonanza kott, mis sisaldab kullast laulatus– ja kihlasõrmust, kuut Egiptuse liilia sibulat, universaaltööriista purgitõstjast ja küünekääridest ning viitkümmend ilukirjas visiitkaarti – kõik eri nimedega – kõik kokku kolmkümmend kaheksa senti.”
   “Kaks kuud tagasi,” lausus Buckingham Skinner, “läks mul Texases patenteeritud tulesüütajatega, mis olid valmistatud pressitud puusöest ja bensiinist, päris hästi. Müüsin neid plokkide viisi linnas, kus nad põlesid sama kiiresti kui neegrid, kui keegi ainult tuld näitas. Kui mu äri just kõrgtipul oli, leidis üks tolgus naftat ja minu äri oli läbi. “Kuule, sina lootusetu hädavares,” ütlesid nad mulle. “Sinu leiutis on liiga aeglane. Oleme oma petrooleumiga tükkis selleks ajaks juba põrgus, kui su igivana tulekivi-taela värk niipalju soojust annab, et meis usk süüdata.” Niisiis andsin alla, näitasin neile kandu ja maandusin siinkandis. See väike kardinatõste, mida nägite mind tegemas, härra Pickens, teeseldes farmerit ja hüpoteetilist rakendit, pole üldse minu stiil ning mul on häbi, et nägite mind seda tegemas.”
   “Ei, mees,” sõnasin lahkelt. “Sul pole vaja häbeneda, et lahkusid laenukontorist rahaga, olgu see kas või kümme dollarit. Süsteem ise on läbinisti häbiväärne. Samas pole see läbinisti sobilik – liiga palju sarnaneb see raha laenamisega, ilma tagasi maksmata.”
   Buckingham Skinner hakkas mulle esimesest pilgust meeldima. Ta on üks paremaid mehi, kes iial vankriteljed korda tegemata on jätnud ja bensiinivingu on hinganud. Peagi saime südamesõpradeks, rääkisin talle oma plaanist, mis mul pikemat aega meeles oli mõlkunud, ja pakkusin talle partnerikohta.
   “Olen valmis tegema kõike,” ütles Buck, “mis pole lõpuni ebaaus. Käärime siis käised üles ja hakkame su plaani ellu viima. Tunnen end degradeerituna, kui pean nii tühise summa eest nagu kümme dollarit kinnisvarasse kuuluvat kõrt juustes kandma ja maamatsi mängima. Tõtt-öelda, härra Pickens, tunnen end siis nagu Suure Õhtumaa Teatritähtede Üheks Ööks Ühinenud Teatrikoondise Ophelia.”
   Plaan, mille ma välja olin mõelnud, sobis mu kalduvustega. Olen iseloomult alati olnud sentimentaalsusele kalduv ning oma eksistentsis alati pehmendavaid asjaolusid otsinud. Kunsti ja teaduse kohalt olin laisaks muutunud ning eelistasin rohkem uurida inimesi ja loodust, nagu näiteks armumine, atmosfäär, rohi, luule ja aastaajad. Ma ei kitkunud iial “hane”, imetlemata seejuures ta sulgede ilu. Ma ei müünud kõplamehele iial kulda sisaldavat tühja-tähja, ilma et oleksin seejuures nautinud kaunist harmooniat, mille moodustasid kuldne ja roheline. Seepärast mu plaan mulle nii väga meeldiski. Selles oli palju värsket õhku, maastikke ja kergelt tulnud raha.
   Et kelmust tööle saada, oli mul vaja noort naisassistenti ja küsisin Buckilt, kas ta ei tea mõnda sobilikku.
   “Kedagi,” selgitasin, “kes oleks külma närviga, arukas ja kelle pompaduuri all peituks Oxfordi ärivaist. Ei mingit eksbaleriini, nätsunärijat ega häältehankija klantspilti.”
   Buck ütles, et teab sobivat naiskandidaati ning viis mind preili Sarah Malloyd vaatama. Jäin temaga esimesest hetkest peale rahule.
   Ta nägi täpselt nii hea välja kui vaja. Tema juures polnud jälgegi kolmest p-st: peroksiidist, patšulist ja peau de soie’st. Ta oli kahekümne kahe aastane, pruunide juuste ja meeldiva olekuga – mida muud ongi ühelt leedilt tahta.
   “Teie “liivakoti” täielik kirjeldus, palun,” alustas ta.
   “Miks teil seda teada on vaja, ma’am?” küsisin. “Teie osa pettuses on nii kena, peen ja romantiline, et “Romeo ja Julia” palkonistseen näib selle kõrval haltuurana.”
   Rääkisime kõik läbi ja preili Malloy oli nõus meie äripartneriks hakkama. Ta ütles, et tal on hea meel, et saab loobuda sekretäristenografisti kohast linnaäärses ehituskompaniis ja suunduda lugupeetavama ameti juurde.
   Minu plaan sündis nii: esiteks otsisin välja sobiva vanasõna. Parimad pettused maailmas põhinevad kõik mõnel labaseks kulunud ütlusel, psalmil, vanasõnal või Eesavi mõistukõnel. Mina otsustasin mängida inimese inimliku poole peale – meie väike rahumeelne kelmus põhines vanal ütlusel: “Igaüks armastab armastajat.”
   Õhtu saabudes kihutavad preili Malloy ja Buck ühehobusekaarikuga mõne farmeri ukse ette. Temake on kahvatu, kuid kirglik, ja klammerdub – alati klammerdub – Tema käsivarre külge. Igaüks võib näha, et Temake on ilus ja klammerdub hingega. Noored räägivad, et põgenevad õelate vanemate eest kavatsusega abielluda. Nad küsivad, kust nad võivad preestri leida. Farmer ütleb: “Jummaluke, siinkandis pole ühtki preestrit. Kõige lähem on mustanahaline jutlustaja reverend Abels, kes elab neli miili sealpool Caney oja.” Farmeri naine sirutab käe põlle järele ja hõõrub prille.
   Ja siis – ennäe! – hakkab teelt paistma ühehobusekaarik. Selles sõidab Parleyvoo Pickens – musta riietatud, valge kaelasidemega, pika näo ja nohuse ninaga, tuues kuuldavale vaikset pobinat, mis sarnaneb värsimõõdus kiituspalvusega.
   “Jeerum!” hüüatab farmer. “Kas see pole mitte preester?”
   Tõlkes tähendab see seda, et olen reverend Abijah Green, kes sõidab jutlustama Little Betheli kooli, mis pühapäeviti on lahkusuliste palvemaja.
   Noored käivad peale, et preester nad viivitamatult laulataks, kuna kuri isa ajab neid künnihärgade ja pikkvankriga taga. Niisiis viib reverend Green pärast väikest kõhklust farmeri elutoas laulatustseremoonia läbi. Farmer naeratab, toob siidripudeli välja ja hüüab: “Proosit!”, kuna ta naine tõmbab ninaga ja patsutab pruuti õlale. Vale-reverend Parleyvoo Pickens kirjutab abielutunnistuse välja ning farmer ja ta naine kirjutavad tunnistajatena alla. Seejärel lähevad asjaosalised laiali. Milline idüll! Tõeline armastus, lehma ammumine ja päike punaste katustega küünide kohal paistmas – see on kindlasti teistest mulle teadaolevatest pettustest niipalju parem kui vahulelöödud munad tavalistest.
   Kui ma õieti mäletan, siis laulatasin Bucki ja preili Malloy umbes kahekümnes talumajas. Ma ei taha mõelda ajale, kui romantika haihtus ja kõik need abielutunnistused tõusid päevakorda pankades, kust me need enne olime diskonteerinud. Kuna meid enam kätte ei saadud, tuli farmeritel kui käendajatel maksta oma allkirja eest kolmsada kuni viissada dollarit.
   Viieteistkümnendaks maiks olime kuue tuhande dollari võrra rikkamad. Preili Malloy peaaegu nuttis rõõmust. Nii hellasüdamelist või nii õiglusele kalduvat tütarlast kui tema ei näe tihti.
   “Poisid,” ütles ta väikese taskurätikuga silmi tupsutades, “see rahasumma on mulle samapalju vajalik kui puudritops paksule mehele ballil. See annab mulle võimaluse uut elu alustada. Juba enne, kui teie välja ilmusite, tahtsin kinnisvaraäriga lõpu teha, kuid kui te poleks mind kampa võtnud ja kaasanud kaalikakasvatajatel nahapaksendite eemaldamise väikesesse ärisse, kardan, et oleksin mõne rumalusega hakkama saanud. Olin juba peaaegu valmis vastu võtma müüjakohta Naisheategevusmüükidel, mida korraldati eesmärgiga saada raha uue pastoraadi ehitamiseks, ning müüma seitsmekümne viie sendilist Ärimehe Lõunat, mis koosneb lusikatäiest kanasalatist ja ühest kreemi-lehttaignakoogist.
   Nüüd alustan ausa äriga ja pakun inimestele õiglast tehingut. Lähen Cincinnatisse ja hakkan tegelema käelugemise ja selgeltnägemisega. Madame Saramaloi, egiptuse võlurina, ennustan igaühele dollari eest helget tulevikku. Hüvasti, poisid! Võtke mu nõu kuulda ja hakake mõne sündsama pettusega tegelema. Saage politsei ja ajakirjanikega hästi läbi ja teil läheb kõik korda.”
   Surunud meil kätt, preili Malloy lahkus. Mina ja Buck ajasime end samuti püsti ja jalutasime paarsada miili – me ei tahtnud läheduses olla, kui abielutunnistused päevakorda tõusevad.
   Kahe peale neli tuhat dollarit, jäime lõpuks pidama väikeses New Jersey ranniku äärses ennasttäis linnakeses, mida kutsutakse New Yorgiks.
   See Hudsoni lahe äärne linn on lärmakas nagu üleasustatud linnumaja. Seda nimetatakse kosmopoliitide linnaks. Nõus. Seda on ka tükk kärbsepaberit. Sa ainult kuula, kuidas nad sumisevad ja püüavad jalgu kleepuva sodi küljest lahti tõmmata. “Vana hea New York on meie jaoks küllalt hea,” võib nende suminast välja lugeda.
   Ainuüksi ühe tunni jooksul jalutab Broadwayl niisugusel hulgal naljamehi, et nende varustamiseks oleks vaja Maine’i Augusta pilakaupu tootva tehase nädalast kassikullast sõrmuste toodangut – tead küll, neid, mis torkavad sõbrale nõelaga kätte, kui too su kätt surub.
   Olin seni arvanud, et newyorklased on targad, kuid ei. Neile polnud õppimisvõimalust antud. Kõik oli üleliia kokkusurutud kujul. Isegi heinaseemned olid kokkupressitud heinaseemnetesse pakitud. Kuid mida muud saigi oodata linnalt, mis on pitsitatud ühest küljest ookeani ja teisest New Jersey vahele?
   Siin pole väikepetturitel kohta – toll on liiga kõrge. Isegi kui Giovanni müüs kvardi sooje vaklu ja tühje pähklikoori, tuli tal putuktoidulisele politseinikule pint anda. Hotellis pandi igale teenusele pool otsa ja arve saadeti patrullvankriga altarile, mille ees krahv pärijannaga paaripanemist ootas.
   Kuid Coney-äärne vana Badville on ideaalne koht rafineeritud piraatluseks, kui suudad petukauba eest maksta. Imporditud kelmused on siin kõrges hinnas. Tolliohvitserid peavad sadamal pingsalt silma peal ning isegi Brooklynil töötav pühapäevariietes sahkerdaja ei saa tolli maksmata midagi sisse smugeldada. Kuid nüüd oli minul ja Buckil kapital, mis võimaldas New Yorgis õnne proovida ja teha pealinna kolkaelanikega kaupa, andes nende kinnisvara vastu paar klaaspärlit, nagu paarsada aastat tagasi eelväed pärismaalastega tegid.
   East Side’i hotellis tutvusime Romulus G. Atterburyga – mehega, kelle pea jagas ärist paremini kui ühelgi teisel, keda ma varem näinud olin. Nimetatud pea oli üleni sile ja läikiv, välja arvatud hallid bakenbardid. Nähes sellist pead teisel pool pangaletti paned oma miljoni kõhklematult sellesse panka. Atterbury oli laitmatult riides, kuid näha oli, et ta sööb harva ja tema kõneviisi võib lühidalt iseloomustada kui sireeni laulu, mille too nurisevale taksojuhile ette kannab. Ta rääkis, et oli kunagi Londoni fondibörsi liige, kuid mõned suurkapitalistid läksid kadedaks, lõid kampa ja sundisid teda koha maha müüma.
   Atterbury tegi kõik, et mulle ja Buckile meeldida ning kergitas veidi katet oma tegemistelt, mis olid pannud ta juuksed välja langema. Üks neist oli Mississippi Rahvuspanga loomine neljakümne viie dollariga. Väljast vaadates oli pank igati soliidne, kuid osutus sama püsivaks kui klaasskulptuur. Samalaadseid lugusid pajatas ta meile kolm päeva jutti. Kui ta kurk kähedaks oli muutunud, rääkisime meie rahapatakast, mis meil on. Atterbury laenas meilt kakskümmend viis senti, ostis endale karbi köhakomme ja laskis edasi. Seekord rääkis ta suurematest asjadest ja me saime nendest sama hea ülevaate kui tema. Plaan, mille ta välja pakkus, paistis kindla võiduna ning lõpuks rääkis ta meid pehmeks. See, mis ta paljas peakolu välja oli haudunud, polnud muud kui pettus kitsenahksetes kinnastes. See jäi umbes poolteise tolli võrra politsei ulatusest välja, kuid raha tõi roppu moodi sisse. See oli just see, mida me Buckiga tahtsime – kindel äri kindlal maapinnal, ilma et peaksime igal õhtul tänavanurkadel vabas õhus kõnet pidama, kuni mandlipõletiku saame.
   Asi lõppes sellega, et kuue nädala pärast võis meid näha Wall Streeti naabruses asuvas nägusalt sisustatud kontoris, mille uksele oli säravate kuldtähtedega kirjutatud: Kullaaugu Kuldaktsiate ja Investeeringute Kompanii. Välisust avades nägid kohe härra Buckingham Skinnerit, kompanii sekretäri ja laekurit. Ta istus omaette kabinetis, riides nagu kasvuhooneliilia ja siidkaabu käeulatuses. Keegi, kes väljast sisse tuli, ei näinud iial härra Bucki kätt kaabu järele sirutamas.
   Seejärel näed sa presidenti ja juhatajat, härra R. G. Atterburyt. Too on ütlemata tore, läikiva kiilaspeaga mees ja on põhikontoris ametis kirjade dikteerimisega kiirkirjaprintsessile, kelle hiilgus ja kõrge pompaduur on juba iseenesest investoritele garantiiks.
   Peale nende on veel raamatupidaja ja assistent ning üldine ülelakituse ja karistatavuse õhkkond.
   Teise laua juures näed häbematult lihtsalt riides meest, kes istub, jalad laual, ja sööb, kaabu kuklas, õuna. See mees pole keegi muu kui kolonel Tecumseh (kunagi Parleyvoo) Pickens, kompanii asepresident.
   “Ei mingeid hoolikalt läbimõeldud hilpe,” ütlesin ma Atterburyle, kui lavadekoratsioone paika panime. “Olen lihtne mees, ma ei hakka kasutama pidžaamat, prantsuse toodangut ega sõjaväe juukseharju. Anna mulle karmi elu elanud võltsteemanti roll või keeldun üldse end väljanäitusele seadmast. Kui saad mind naturaalsel kujul kasutada, ilma mu rollikuju solvamata, siis on hea.”
   “Sind uhkelt riidesse panna?” küsis Atterbury. “Mul pole seda uneski pähe tulnud! Naturaalsel kujul oled sa väärt tervet toatäit esemeid, mille külge nõelaga krüsanteem kinnitada. Etendad usaldatava, kuid lohaka lääne kolkast pärit kapitalisti osa. Põlgad väljakujunenud reegleid. Sul on nii palju aktsiaid, et võid endale näruks kantud sokke lubada. Konservatiivne, kodukootud, tahumatu, tark, kokkuhoidlik – selline sa oled. Selline on New Yorgi võitja. Hoia jalad laual ja söö õuna. Ükskõik, kes sisse ka ei tuleks, söö õuna. Lase neil näha õunakoori oma lauasahtlis. Näe välja nii ökonoomne, rikas ja jõuline, kui vähegi suudad.”
   Järgisin Atterbury ettekirjutusi. Mängisin Kaljumägede kapitalisti, kelle küljes pole krookeid ega rüüse. Minu kirjutuslaua sahtlis eksponeeritavate õunakoorte kõrval näis Hetty Green pillajana. Kuulsin, kuidas Atterbury ohvritele sosistas, samal ajal mulle leebelt ja austavalt naeratades: “See on meie asepresident, kolonel Pickens… Läänes terve varandus… meeldivalt lihtne käitumine, kuid… Võib silma pilgutamata poolemiljonilise tšeki välja kirjutada…siiras nagu laps… haruldane mõistus… nii palju konservatiivne ja ettevaatlik, et see on peaaegu puudus.”
   Atterbury hoolde jäi äritegevus. Me ei saanud Buckiga iial sellest ärist täielikult aru, kuigi Atterbury seletas selle meile põhjalikult ära. Meie asutus oli midagi kooperatiivi harukontori taolist ja igaüks, kes aktsia ostis, sai kasumit. Kõigepealt ostsime ära kontrollpaki, mis maksis viiskümmend senti sada – see oli hind, mis trükikoda meilt küsis. Ülejäänud aktsiad läksid, dollar tükk, avalikku müüki. Aktsionärid said iga kuu aktsialt kümme senti kasumit ja see kuulus väljamaksmisele sellest hetkest alates, kui aktsia osteti.
   Kui aktsionär ostis rohkem kui sada aktsiat, andis kompanii talle Kuldobligatsiooni. Küsisin ühel päeval Atterburylt, mis kasu Kuldobligatsioon investorile annab, kui ta tavalise “hanena” juba niikuinii igasuguseid tagatisi ja privileege omab. Atterbury võttis ühe särava, ilukirjas ja sinise lipsu küljes rippuva suure punase pitsatijäljendiga Kuldobligatsiooni kätte ja vaatas mulle otsa pilgul, nagu oleksin ta tundeid raskelt haavanud.
   “Kallis kolonel Pickens,” ütles ta, “teil pole kunstimeelt. Mõelge sellele, millist rõõmu see litograafiline kalliskivi tuhandetesse kodudesse toob. Mõelge pererahva õnnele, kui nad seda roosa paela otsas nipsasjade riiuli külge riputavad, või beebile, kes seda nätsutades ja rõõmulaulu kuristades põrandal roomab. Näen, et te silmad lähevad niiskeks, kolonel. Puudutasin teie hinge, on ju nii?”
   “Ei,” vastasin mina. “Niiskus, mida sa näed, tuleb õunamahlast. Sa ei saa ometi loota, et mees, kes töötab nagu õunapress, oleks samal ajal ka kunsti asjatundja.”
   Atterbury hoolitses kõigi asjasse puutuvate üksikasjade eest. Need olid lihtsad: investorid maksid raha ja see oli ainus, mis neilt nõuti. Kompanii võttis selle vastu – midagi muud mul meelde ei tule. Mina ja Buck olime rohkem kursis konnasilmasalvi müümise kui Wall Streedil toimuvaga, kuid isegi meie märkasime, et Kullaaugu Kuldaktsiate ja Investeeringute Kompanii ajab raha kokku. Võtad dollari ja annad kümme senti vastu – on piisavalt selge ja lihtne, et seaduslik kasum on üheksakümmend senti miinus kulud, ja seda niikaua, kuni kala näkkab.
   Atterbury tahtis olla nii president kui varahoidja, kuid Buck tegi talle silma ja ütles: “Su ajud on üle kuumenenud. Kas sa tõesti pead seda heaks ajutööks, kui teed ettepaneku, et võtad raha vastu oma kabinetis? Mõtle veel kord järele. Määran su häälteenamusega oma varahoidjaks, ad valorem [13 - Ad valorem – väärtuse järgi, vastavalt (ld. k.).] ja sine die [14 - Sine die – tähtajatu (lad. k.).]. Tuletan meelde, et ajutöö on tasuta. Mina ja Pickens saime algkapitali muretsemisega hakkama ja oskame ka iibega ringi käia.”
   Ruumide üür ja mööbel läks meile maksma viissada dollarit, trükitöödele ja reklaamidele kulus tuhat viissada. Atterbury tundis oma tööd. “Kolm kuud, mitte hetkegi rohkem,” ütles ta. “Üks päev rohkem, ja lähme kas trellide taha või peame teise nime võtma. Minu arvestuste kohaselt peaks meil selleks päevaks kuuskümmend tuhat olema. Siis raha vöö vahele ja ankur hiivata. Kollased ajakirjad ja mööblimehed võivad kondid üles korjata.”
   Meie reklaamid tasusid end ära. “Maarajoonide nädalalehed ja Washingtoni suuremad päevalehed,” ütlesin ma, kui olime valmis lepingut sõlmima.
   “Mees,” ütles Atterbury, “selliste reklaamidega võib isegi Limburgeri juustuvabrik kuumal suvel avastamata jääda. Mäng toimub siin, New Yorgis, ning Brooklyni ja Harlemi lugemissaalides. Meie tulevased kliendid on need, kes loevad artikleid mõlkis porilaudadest, “Lugeja kirjakasti” ja tabatud taskuvarastest. Reklaamid tuleb panna linna suurimate päevalehtede esileheküljele ning sellele peab järgnema juhtkiri raadiumist ja kauni võimlemisharjutusi tegeva tüdruku pilt.”
   Õige pea hakkas raha sisse tulema. Buck ei pidanud enam teesklema, et tal on palju tööd – ta laud oli üle külvatud rahanõuete, tšekkide ja rahapakkidega. Järjest enam inimesi astus meie kontorisse ja ostis aktsiaid, ja seda iga päev.
   Enamik ostis väikeste summade eest – kümne, kahekümne viie või viiekümne dollari eest, sekka tuli ka kahe-kolmedollarilisi oste. President Atterbury paljas kolp hiilgas entusiasmist ja pahelisusest, kuna kolonel Tecumseh Pickens – jämedakoeline, kuid lugupeetav Lääne kröösus – hävitas nii palju õunu, et koored ulatusid juba mahagonist prügikastist, mida nimetati kirjutuslauaks, põrandale.
   Nii nagu Atterbury oli öelnud, möödus kolm kuud pahandusteta. Buck tegi paberi rahaks kohe, kui see sisse tuli ja hoidis raha järgmises kvartalis asuva panga seifis. Varem polnud Buck panka sel eesmärgil kasutanud. Maksime müüdud aktsiate pealt korralikult igakuist intressi ning kellelgi polnud midagi kaevata. Olime teeninud juba peaaegu viiskümmend tuhat ja kõik me elasime hästi nagu profipoksijad treeningute vaheajal.
   Ühel hommikupoolikul, kui mina ja Buck, keskpäevasest toidukorrast laisad ja rahulolevad, kontori uksest sisse lonkisime, kohtasime välisuksel kehvalt riides ja särava pilguga meest, kellel oli piip hambus. Atterbury nägi välja, nagu oleks ta miili kaugusel kodust külma duši all käinud.
   “Tunned teda?” küsisime meie.
   “Ei,” vastas Atterbury taskurätiga lagipead tupsutades, “kuid vean pataka Kuldobligatsioonide peale kihla, millest piisab Tombsi [15 - Tombs – New Yorgi linnavangla.] kongi seinte tapetseerimiseks, et ta on ajakirjanik.”
   “Mida ta tahtis?” küsis Buck.
   “Infot,” ütles meie president. “Ta ütles, et tahab mõned aktsiad osta ja esitas umbes üheksasada küsimust, mis kõik käisid äritegevuse hellade kohtade pihta. Tean, et ta on ajalehe juurest. Mind ta juba ei lollita! Kui kohtan närusevõitu, vikerkaarena säravate silmadega, tubakajunni suitsetavat ja kõõmase kraega meest, kes teab rohkem kui J. P. Morgan ja Shakespeare kokku, tean eksimatult, et ta on reporter – või ma pole ühtki näinud. Seda ma kartsin. Mul pole midagi eradetektiivide ja politseinike vastu – räägin nendega kaheksa minutit ja müün siis neile aktsia –, kuid reporterid panevad mu kraevahe kihelema. Poisid, teen ettepaneku pankrot välja kuulutada ja sääred teha. Kõik märgid näitavad, et on aeg.”
   Mina ja Buck olime veendunud, et Atterbury näeb tonte, käskisime tal higistamise jätta ja vaikselt paigal püsida. Meile polnud uksel nähtud mees ajakirjanikuna tundunud. Ajakirjanikud võtavad kõrva tagant pliiatsi, teevad märkmiku lahti, jutustavad sulle habemega anekdoodi ja kutsuvad sind dringile. Kuid Atterbury oli terve päeva värisev ja närviline.
   Kell oli pool üksteist, kui mina ja Buck järgmisel päeval hotelliuksest välja astusime. Teel ostsime ajalehe ja esimene asi, mis meile silma hakkas, oli artikkel esileheküljel, mis paljastas meie väikese pettuse. Kõigepealt tegi reporter teatavaks, et me pole George W. Childsi veresugulased. Ta kirjutas meie skeemist nii, nagu tema seda nägi – lopsakas, krõbedas ja nokkivas stiilis, mis võiks lõbustada kõiki peale aktsionäride. Atterburyl oli õigus olnud ja Kullaaugu Kuldobligatsioonide ja Investeeringute Kompanii koos oma uhkelt rõivastatud laekuri, pärlitaolise pealaega presidendi ja kortsus asepresidendiga oli määratud äkki ja kiirelt maamunalt kaduma.
   Kiirustasime kontorisse. Trepp ja koridor olid tulvil inimestest, kes püüdsid meie kontorisse piiluda. Inimesi oli nii palju, et trepikäsipuud ähvardasid murduda. Peaaegu kõigil oli käes meie kompanii aktsia või Kuldobligatsioon. Arvasime Buckiga, et ilmselt on nad samuti tänaseid lehti lugenud.
   Jäime seisma ja vaatasime oma aktsionäre mõningase üllatusega. Nood ei sarnanenud peaaegu üldse kamba liikmetega, keda arvasime oma investeerijateks. Suurem osa näisid olevat vaesed. Palju oli eakaid naisi ja noori tüdrukuid, keda võis pidada vabriku– või valutehaste töölisteks. Mõned vanad mehed paistsid veteranidena, mõned olid vigased ja paljud lihtsalt lapsed – saapapuhastajad, ajalehepoisid või käskjalad. Osa nooremaid mehi oli tööülikonnas, käised üles kääritud. Ükski ei näinud välja, nagu saaks ta aktsiatele kulutada rohkem kui tühise rahasumma. Kuid kõigil neil oli Kullaaugu aktsia käes ja murelik nägu ees.
   Nägin, kuidas üle Bucki kahvatu näo libises isevärki ilme, kui ta rahvahulka vaatas. Ta läks haigena paistva naise juurde ja küsis: “Madam, kas olete aktsiaomanik?”
   “Panin nendesse sada dollarit,” ütles naine jõuetult. “See oli kõik, mida ma aastaga kokku suutsin hoida. Mu ainus laps on praegu kodus raskelt haigena voodis ning mul pole majas sentigi. Ringkiri ütles, et võin oma raha igal ajal välja võtta. Kuid nüüd kirjutatakse ajalehes, et kaotan selle.”
   Lastekambast astus ette terane poisike, arvatavasti ajalehepoiss. “Mina panin kahekümneviieka sisse, mister,” ütles ta lootusrikkalt, vaadates Bucki siidkaabut ja riideid. “Selle eest sain sel kuul kaks taala viiskümmend senti. Mehed räägivad, et rohkem mulle ei maksta ja kahekümneviiekas läheb kah vett vedama. On see õiglane? Mis teie arvate, kas ma saan oma kahekümneviieka tagasi või mitte?”
   Mõned vanemad naised nutsid. Vabrikutüdrukud olid endast väljas. Nad olid ilma jäämas kõigist oma säästudest ning olid kõike muud tegemised kõrvale heitnud, et vaatama tulla, kas midagi annab veel päästa.
   Nägin tüdrukut – ilusa näo ja punase salliga –, kes nuttis nurgas, nagu oleks ta süda lõhkemas. Buck läks tema juurde ja küsis, milles asi.
   “Ma ei nuta mitte niipalju kaotatud raha pärast, mister,” ütles tüdruk nuuksetest vappudes, “kuigi mul kulus kaks aastat, et seda summat säästa, kuivõrd selle pärast, et Jack ei abiellu nüüd minuga. Ta võtab Rosa Steinfeldi. Tunnen J-J-Jacki. Tüdrukul on pangas nelisada dollarit. Oi-oi-oi,” ulus ta.
   Buck vaatas ringi, näol ikka veel see kummaline ilme. Ja siis nägime mõlemad seina vastu nõjatuvat, piipu pahvivat, särasilmset meest – reporterit, kes meist oli kirjutanud. Läksime mõlemad tema juurde.
   “Oled tõesti huvitav kirjamees,” ütles Buck. “Kui kaugele sa asja tahad viia? On sul tagataskus veel midagi varuks?”
   “Oh, juhtusin lihtsalt siiakanti,” lausus reporter suitsupahvakut välja puhudes. “Jäin vaatama, et ehk tuleb veel midagi ilmsiks. Nende aktsionäridega on nüüd lõpp. Mõned võisid isegi kaebama minna. Kas see pole mitte patrullvanker?” küsis ta väljast kostvaid hääli kuulatades. “Ei,” jätkas ta. “See on doktor Whittlefordi vana laibavanker. Peaksite selle häält tundma. Jah, arvan, et aeg-ajalt kirjutan üpris huvitavaid artikleid.”
   “Siis oota,” sõnas Buck. “Lähen sünnitama su uue artikli materjali.”
   Buck pistis käe taskusse ja andis mulle võtme. Teadsin sõnadetagi, mida ta mõtleb. Neetud nutune mereröövel – ma teadsin, mida see tähendab. Aga ega ma isegi Buckist parem olnud.
   “Pick,” ütles ta mulle karmilt otsa vaadates. “Kas sulle ei tundu, et see meie pettus on meie tegevusalast väljunud? Kas tahad, et Jakey abielluks Rosa Steinfeldiga?”
   “Olen sinuga ühel nõul,” ütlesin mina. “Kümne minuti pärast olen tagasi.” Rohkem sõnu ma ei raisanud, vaid asusin panga poole teele.
   Tagasi tulin suure rahakoormaga, võtsime žurnalisti kaasa ja läksime tagaukse kaudu meie kontorisse.
   “Nüüd, mu kirjandussõber,” ütles Buck, “võta tool, istu vaikselt ja ma annan sulle intervjuu. Nagu sa juba teada said, oleme kaks petturit Kelmilinnast Petturitemaalt. Mina ja Pick oleme müünud vaskehteid, juuksetoonikut, lauluraamatuid, postkaarte, patentravimeid, Connecticuti smürna vaipu, mööblipoleerimisvahendit ja albumeid igas linnas, mis jääb Old Point Comforti ja Kuldväravate vahele. Oleme välja petnud iga dollari, mis on tundunud omanikule liigne olevat. Kuid kunagi pole me kätt sirutanud sukka poetatud dollari järele, mis on peidetud kööginurka tuleaseme lahtise kivi alla. Võib-olla oled kuulnud vana ütlust: kerge on libiseda tänavasulide pudukaupade kastist Wall Streeti laua taha. Meie hakkasime libisema, kuid me ei tea täpselt, kaugel põhi veel olla võib. Sina peaksid tark olema, kuid sa pole. Sul on New Yorgi tarkus, mis tähendab seda, et otsustad inimese üle tema riiete põhjal. See pole õige. Peaksid vaatama hoopis voodrit, õmblusi ja nööpauke. Kuni me politseivankrit ootame, oleksid võinud oma nüri pliiatsijupi välja võtta ja teise ajaleheartikli jaoks märkmeid teha.”
   Siis pöördus Buck minu poole ja ütles: “Ma ei hooli karvavõrdki, mida Atterbury mõtleb. Tema pani siia ainult ajud ja tänagu jumalat, kui oma kapitali tervena kätte saab. Mida sina ütled, Pick?”
   “Mina? Peaksid teadma, Buck. Ma ei teadnud, kes aktsiaid ostab.”
   “Olgu siis nii,” sõnas Buck, läks kõrvalukse kaudu peakontorisse ja vaatas kampa, kes püüdis läbi ukseklaasi sisse kiigata. Atterbury ja ta kaabu olid kadunud. Buck tegi ukse lahti ja pidas lühikese kõne: “Kõik teie, lambad, võtke sappa. Saate oma villa tagasi. Olgu see teile õpetuseks, et te ennast rohkem pügada ei laseks. Võtke sappa – sappa, mitte kuhja. Leedi, ehk jätaksite määgimise? Teie raha ootab teid. Hei, poja, ära roni üle käsipuu, sinu kümnesendised on kindlas kohas. Ära nuta, õeke, sinu pennid on alles. Võtke sappa, ütlesin ma. Pick, loo väljas korda ja lase nad ühekaupa uksest sisse.”
   Buck võttis kuue seljast, lükkas siidkaabu kuklasse ja pani laualambi põlema. Ta istus laua taha ja ladus rahapatakad enda ette lauale ritta. Mina rivistasin aktsionärid üles ja lasksin neil ühekaupa peakontorisse marssida, kuna reporter laskis nad külgukse kaudu tagasi koridori. Poolel distantsil istus Buck, võttis aktsiaid ja Kuldobligatsioone vastu ja maksis sissemakstud summa dollari pealt tagasi.
   Kullaaugu Kuldobligatsiooni ja Investeeringute Kompanii aktsionärid suutsid seda vaevu uskuda. Nad peaaegu krahmasid Bucki käest raha. Mõned naised nutsid edasi – selle sugupoole juures on tavaline, et pisarad tulevad nii kurbuse, rõõmu kui ka mingi muu põhjuse pärast, mida ainult naised mõistavad.
   Vanadaamide käed värisesid, kui nad “puru” oma roostepruunide kleitide põue varjule toppisid. Vabrikutüdrukud krahmasid oma “krabiseva” ja hetke pärast plõksatas kumm, mis andis märku, et raha on nüüd leedide osakonnas Vana Hea Fildekossi Pangas.
   Mõned õnnetuseprohvetitest aktsionärid said mõistuse tagasi ja tahtsid oma raha sisse jätta. “Soolake oma kanatoit sisse ja laske jalga,” ütles Buck. “Mis äri see on – investeerida aktsiatesse? Teekannu või kella taha seinaprakku peidetuna on teie pennid paremini hoitud.”
   Kena tüdruk punase salliga sai Bucki käest kakskümmend dollarit peale.
   “Pulmakingi raha,” ütles meie varahoidja. “Kullaaugu Kompaniilt. Ja veel – ütle oma Jackile, et kui ta peaks nina ümber tänavanurga pistma, kus Rosa Steinfeld elab, võtame endile õiguse see viltu lüüa.”
   Kui kõik aktsionärid olid raha kätte saanud ja lahkunud, kutsus Buck ajalehereporteri enda juurde ja näitas ülejäänud rahale.
   “Sina seda alustasid,” ütles ta, “nüüd vii ka lõpule. Siin on arveraamatud, milles on kirjas iga müüdud aktsia ja obligatsioon. Siin on raha, mis me oleme saanud, välja arvatud summa, mis on kulunud elamiseks. Sinu hooleks jääb raha välja maksta. Las su ajaleht avaldab aktsionäride nimekirja, kelle raha on veel välja maksmata. Loodan, et olete ausad. Midagi paremat ma selle asja joondeajamiseks välja ei suuda mõelda. Mina ja jõuline, kuid õunasõltlasest asepresident järgime oma presidendi eeskuju ja laseme jalga. Kas oled tänaseks päevaks juba küllalt uudiseid saanud või tahad meilt veel intervjuud etiketi ja parima mooduse kohta, kuidas teha nii, et vana taftsärk uuena paistab?”
   “Uudised!” hüüatas ajakirjanik piipu suust võttes. “Arvate te tõesti, et saan seda kasutada? Ma ei taha oma kohast ilma jääda. Oletame, et lähen toimetusse ja räägin, mis toimus. Mida peatoimetaja teie arvates ütleks? Ta ulataks mulle Bellevue viisa ja ütleks, et ma enne tagasi ei tuleks, kui olen terveks saanud. Võin neile pakkuda lugu Broadwayl roomavast meremaost, kuid mul ei jätku närvi, et neid sellise looga proovile panna. Kiiresti-rikkaks-röövlijõuk – vabandage, et nii ütlesin – annab raha tagasi. Oh, ei! Ma ei tee naljaväljaannetele kaastööd.”
   “Sina seda muidugi ei mõista,” ütles Buck, käsi uksenupul. “Mina ja Pick pole sellised wallstreetlased, nagu sina neid tunned. Me ei koori kunagi haigeid vanu naisi ja töölistüdrukuid ega võta lapselt ta viimast penni. Inimesed, kellelt me raha välja petame, on sellised, keda jumal on tüssajatele loonud – hasartmängijad, kõrtsides aelejad, ninatargad ja tänavatel pommijad, kellel on alati paar dollarit, mida tuulde visata, ja farmerid, kes on õnnetud, kui kelmid nende juurde ei tule ja nendega ei mängi, kui nad viljasaaki müüvad. Lapsi ja selliseid hanesid nagu siin pole me kunagi petnud. Ei, söör. Endisse ja oma ametisse suhtume me respektiga. Head päeva, härra Leheneeger.”
   “Oodake!” hüüdis ajakirjanik. “Tunnen ülemisel korrusel üht börsimaaklerit. Oodake, kuni panen selle rahahunniku tema seifi, tahaksin teiega enne lahkumist väiksed dringid teha.”
   “Sinuga?” küsis Buck talle tõsiselt otsa vaadates. “Mine parem kontorisse ja proovi neid seal seda uskuma panna. Tänan, kuid arvan, et meil pole nii palju aega.”
   Läksime Buckiga uksest välja ja Kullaaugu Kompanii läks vabatahtlikule likvideerimisele.
//-- • • • • •  --//
   Kui sa oleksid järgmisel õhtul mind ja Bucki näha tahtnud, oleksid pidanud tulema West Side’i parvlaevade kai lähedal paiknevasse viletsasse kõrtsi. Olime end väikeses tagaruumis sisse seadnud ja mina täitsin kuut tosinat kuueuntsist pudelit kraaniveega, mis oli aniliiniga punaseks värvitud ja lõhnas kaneeli järele. Buck, kes oli vahetanud oma siidkaabu pruuni kõvakübara vastu, suitsetas rahulolevalt.
   “Meil vedas, Pick,” ütles ta korgitud pudeleid vaadates, “et saime Brady niikaugele, et ta nõustus meile nädalaks vankrit ja hobust laenama. Selleks ajaks on meil piisavalt krabisevat, et varustus hankida. See juuksetoonik läks täkkesse. Moskiitosid arvestades pole kiilaspead Jerseys populaarsed.”
   Tegin seljakoti lahti ja võtsin etiketid välja.
   “Juuksetooniku etiketid on otsakorral,” ütlesin ma. “Umbes tosin on järel.”
   “Osta siis juurde,” ütles Buck.
   Käisime oma taskud üle ja leidsime ainult niipalju, et maksta kõrtsiarve ja osta ülesõidupiletid.
   “Külmarohu etikette on külluses,” teatasin ma pärast järelevaatamist.
   “Mida sa siis veel ootad?” küsis Buck. “Kleebi need ära. Lõuna-Hackensackis on talvesesoon algamas. Ja üldse – kellele neid juukseid vaja on?”
   Külmarohu pudelitele siltide kleepimiseks kulus pool tundi ja Buck ütles: “Ausal teel elatist teenida on siiski parem kui Wall Streetil tegutseda, kas pole, Pick?”
   “Kindel mis kindel,” ütlesin mina.

MOMUSE PANTVANG

//-- I --//
   MA pole seadusliku kelmusega rohkem tegelnud kui ühe korra.Kuid, nagu ma juba ütlesin, ükskord kaldusin ma statuudist kõrvaleja võtsin ette asja, mille pärast pean isegi New Jersey võlausaldusseaduse ees vabandama.
   Mina ja Caligula Pork, väljarännanud kreeklane, rändasime Mehhikos Tamaulipase osariigis rändloteriid ja montet korraldades ringi.Nagu ka nelikümmend kaheksa senti maksvate postmarkide müümineneljakümne üheksa sendi eest, on loteriipiletite müümine Mehhikosvalitsuse pädevusse kuuluv pettus. Niisiis andis onu Porfirio omarurale’idele käsu meie juhtumiga tegeleda.
   Kes on rurale’id? Need on liik maakordnikke, kuid ära püüagimaalida mõttelist akvarelli tervisest pakatavast, hõbetähe ja hallidevuntsidega konstaablist. Rurale’id – noh, varusta meie Ülemkohuspoolmetsikute hobustega, anna kohtuametnikele kätte Winchesteridja alusta istungit John Doe [16 - John Doe – fiktiivse hageja nimi Ameerika kohtuprotsessi kirjelduses.] et al. [17 - Et al. – ja teised isikud (ld. k.)], ja saad sama asja.
   Kui rurale’id asusid meie poole, asusime meie Ühendriikide pooleteele. Nad jälitasid meid kuni Matamoroseni. Peitsime end tellisetehase õues ja ujusime öösel üle Rio Grande. Caligulal oli kummaskikäes tellis – hajameelsuses oli ta need kaasa võtnud – ja pillas needTexase pinnale.
   Emigreerusime San Antone’isse ja sealt New Orleansi, kus otsustasime puhata. Selles puuvillapallide ja teiste, naise iluks vajalike lisandite linnas tegime tutvust jookidega, mis olid avastanud kreoolid “kuiva seaduse” perioodil ja mida serveeriti praegugi veel kõrvalukse kaudu. Ma ei mäleta linnast muud, kui et mina, Caligula ja prantslane, kelle nimi oli McCarty – ei, oota hetk, Adolph McCarty – püüdsime prantslase veeranddollarisega kinni maksta kaubaartikleid, mis me Louisiana kaubandusele võlgu olime, kui keegi hüüdis, et korravalvurid tulevad. Meil ei jätkunud raha, et osta läbi akna kaks kollast piletit. Mulle meenub ähmaselt, et nägin laternat viibutavat meest, kes hüüdis: “Ärasõit!” ja järgmine, mida mäletan, oli see, et rongi rändkaubitseja peitis mind ja Caligulat oma parukate ja Augusta J. Evansi tööde alla.
   Uuesti nägema hakkasime pärast kokkupõrget Georgia osariigi piiril asuva linna sildiga, mida tänapäevani märgistatakse rongisõiduplaanides tärniga, mis tähendab seda, et rong peatub seal igal teisipäeval signaali peale, et rööpad on üles kistud. Läksime väikesesse männilaudadest hotelli, mis lõhnas lindude ja häälitses lillede järele. Jah, söör, kuulda oli vankrirattasuuruste päevalillede häält, mida tuul vastu vihmaveetoru peksis, ning akna all oli kanakuut. Järgmisel hommikul panime end riidesse ja läksime alla. Peremees lüdis maja ees palkonil ube. Mees oli kuus jalga külmavärinaid ja palavikku, Hongkongi näoga, kuid üldkokkuvõttes jäi mulje, et ta on tunnetele ja käitumisele vastuvõtlik.
   Caligula, kes oli sündinud kõnemees ja samuti väikest kasvu, kuigi punase pea ja väikese valutaluvusega, hakkas rääkima.
   “Semu,” ütles ta, “tere hommikust ja jõudu tööle. Valgusta meid veidi, kui sul midagi selle vastu pole. Teame põhjust, miks me siin oleme, kuid me ei suuda välja mõelda, mis koht see täpselt on.”
   “Džentelmenid,” sõnas peremees, “arvasingi, et te selle küsimusega välja tulete. Kukkusite eileõhtusest poole kümnesest rongist välja ja olite kaunis pehmed. Jah, olite kenakesti purjus. Olete Mountain Valleys, Georgia osariigis.”
   “Täpsemalt selle kõrgemas punktis,” ütles Caligula. “Ära ütle, et siin pole midagi süüa.”
   “Istuge, džentelmenid,” ütles peremees, “ja kahekümne minuti pärast pakun teile parimat einet, mida sellel linnal on pakkuda.”
   Hommikusöök koosnes praepeekonist ja kollasest lögast, mis maitses nagu midagi inglise keeksi ja veniva liivakivi vahepealset. Peremees ise nimetas seda maisikaraskiks. Seejärel asetas ta meie ette kausi küllusliku hommikuroaga, mida tuntakse maisitangupudru nime all, ning mina ja Caligula tegime tutvust pühitsetud toiduga, mis andis igale Johnny Rebile [18 - Johnny Reb – lõunaosariiklane kodusõjas.] jõu nelja aasta vältel kolkida ühte koma kahtekümmend kolme jänkit.
   “Mul on hea meel,” ütles Caligula, “et Robert Lee poisid ei jälitanud Grandi ja Shermani omi Hudsoni laheni, muidu oleksin pidanud eluaeg sööma seda rämpsu, mida nad nimetavad söögiks.”
   “Sealiha ja maisitang,” selgitasin mina, “on selles piirkonnas peamised toiduained.”
   “Kui nii,” sõnas Caligula, “peaksid nad seda hoidma seal, kuhu see kuulub. Arvasin, et see on hotell, mitte tall. Kui oleksime St. Luciferi Majas, näitaksin sulle, milline peab õige hommikusöök olema. Hirvelihakotletid ja praemaks, siis paprikapulbriga maitsestatud liharoog ja ananassitäidisega pannkoogid, siis sardiinid ja marineeritud aedvili, lõpuks virsikukompott ja pudel õlut. Sellist väljapanekut ei leia sa üheski Ida restorani menüüs.”
   “Liiga rikkalik,” ütlesin mina. “Olen veidi ringi rännanud ja eelarvamusteta. Niikaua pole täiuslikku hommikueinet, kuni sirgub mees, kes sirutab ühe käe New Orleansi kohvi ja teise Norfolki raharulli järele, võtab oma sünnimajast Vermontis leivaviilu, põikab Indianas mesipuu juurest läbi ja heidab valge ristiku lapile puhkama. Alles siis võib rääkida einest, mis on nagu ambra, mida jumalad Olümposel söövad.”
   “Liiga nadi,” lausus Caligula. “Mina tahan sinki ja mune, jänesepraadi ja midagi kohvi kõrvale. Missugune oleks sinu arvates kõige meeltülendavam lõunasöök?”
   “Aeg-ajalt on mind vallanud sõge armastus,” vastasin mina, “karpkilpkonnade, homaaride, roolindude, jambolayade ja täidetud partide vastu, kuid mitte miski ei häiri mind nii, nagu seentega biifsteek rõdul, mille alt kostab Broadway trammide mürin, leierkastimehe mäng ja ajalehepoiste hüüded lisaväljaannetes kirjutatud viimasest enesetapust. Veinist eelistan ma mõistliku hinnaga Ponty Canyt. Veel väike tass kohvi, ja siis on kõik.”
   “Tunnistan,” lausus Caligula, “et New Yorgi alal oled sa asjatundja, kuid kui tulid välja oma väikese tassi kohviga, nägin, et oled väljakujunenud mallides liiga kinni, et nautida stiilset lobi.”
   “New York on gastronoomide linn,” ütlesin mina. “Seal elades oled sinagi varsti nendesugune.”
   “Olen sellest kuulnud,” lausus Caligula, “kuid arvan, et jään endaks. Ainus, millega ma neile võib-olla vastu tulen, on küünte poleerimine.”
//-- II --//
   Pärast hommikusööki läksime rõdule ja vaatasime kahe räsitud päevalille vahelt Georgiat.
   Dekoratsioon oli kaunis vilets. Nii kaugele, kui silm ulatus, olid näha kuristikest lõhestatud ja männilappidega ülekülvatud punased mäed. Vaid murakapuhmad hoidsid raudteehekke alla libisemast. Umbes viisteist miili põhja poole oli näha tiheda ühtlase metsaga kaetud mäeahelik.
   Mountain Valley polnud suurem asi. Kõnniteedel paistis umbes tosinajagu inimesi, kuid enamjaolt oli näha vihmaveetünne ja kukki ning poisse, kes pilbastega tuhahunnikutes sorkisid, mängides onu Tomi põletamisstseeni.
   Linna teises otsas ilmus nähtavale pikas mustas mantlis piibrinahkse mütsiga mees. Kõik liikvel olevad inimesed kummardasid, tulid üle tänava, et tal kätt suruda, majadest ja poodidest hüüti talle tervitusi, naised nõjatusid aknalaudadele ja naeratasid ning lapsed lõpetasid mängimise, et teda vahtida. Meie peremees tuli välja rõdule, liigendus nagu tollipulk kaheks ja hüüdis laulva häälega: “Tere hommikust, kolonel,” kuigi tervitatav oli tosin jardi eemal.
   “Kas see on Alexander?” küsis Caligula majaperemehelt. “Ja ega teda juhuslikult Suureks hüüta?”
   “See, džentelmenid,” sõnas peremees, “pole keegi muu kui kolonel Jackson T. Rockingham, Sunrise-Edenville’i Haruraudtee president, Mountain Valley linnapea ning Perry Maakonna Immigratsiooni– ja Ühiskondliku Elujärje Parandamise Komitee esimees.”
   “Kas ta on kaua aastaid eemal olnud?” küsisin mina.
   “Ei, söör, kolonel Rockingham läheb postkontorisse kirja tooma ja linnaelanikel on rõõm teda igal hommikul tervitada. Kolonel on meie linna tähtsaim isik. Peale selle, et ta on Sunrise-Edenville’i Haruraudtee peaaktsionär, on tal seal pool oja tuhat aakrit põllumaad. Meie linn, söör, on uhke, et siin elab nii rikas rahvamees.”
   Keskpäeval toetas Caligula kukla vastu rõdu ja uuris ajalehte, mis mehe puhul, kes trükisõna põlgab, on ebaharilik. Seejärel tõmbas ta mu kuivavate nõuderätikute taha rõdu kaugemasse otsa, kuhu päike peale ei paistnud. Teadsin, et Caligula on uue pettuse välja mõelnud. Sellest andsid tunnistust vurruotsa närimine ja trakside plõksutamine.
   “Mis siis nüüd?” küsisin. “Kui asi pole kõikuvates kaevandusaktsiate hindades või Pennsylvania radikaalide ülestõusus, lase tulla.”
   “Pennsylvania radikaalid? Selline pennikogumise skeem sobib ainult keystoneritele [19 - Keystoner – Pennsylvania elanik.]. Nad on valmis vanade naiste jalataldu kõrvetama, et sundida neid üles tunnistama, kuhu raha on peidetud.”
   Caligula rääkis ärist alati napisõnaliselt ja kibestunult.
   “Näed neid mägesid,” ütles ta vastavasse suunda osutades. “Ja oled näinud ka koloneli-raudteeomanikku, kes pelgalt postkontorisse minekuga lõikab rohkem loorbereid, kui Roosevelt jõuab neid välja teenida. Ainus, mida peame tegema, on esimesena mainitu ära röövima ja esitama viimatimainitule kümne tuhande dollariline lunarahanõue.”
   “Ebaseaduslik,” ütlesin mina pead raputades.
   “Teadsin, et sa seda ütled,” lausus Caligula. “Esmapilgul paistab see tõesti rahu ja väärikuse vastane. Kuid see pole nii. Sain selle idee ajalehest. Kas mõistaksid hukka kelmuse, mille Ühendriigid ise on andeks andnud ja ratifitseerinud?”
   “Inimrööv,” ütlesin mina, “on amoraalne tegu, mis on põhiseadusega kitsendatud. Kui Ühendriigid seda toetavad, peab see olema hiljuti jõustunud eetikasäte, mis jääb massienesetapu ja talupoegliku kõneviisi vahele.”
   “Kuula,” ütles Caligula, “mida lehtedes kirjutatakse. Aafrika kelmid võtsid Burdick Harrise nimelise kreeklase kinni ja Ühendriigid saatsid Tangerisse kaks sõjalaeva ja Raisuilile Maroko kuninga vahendusel seitse tuhat.”
   “Pea kinni,” ütlesin mina. “Su jutt kisub liiga ülemaailmseks, et ma sellest aru saaksin. Minu jaoks on see nagu “rätsep, rätsep, kes sai naturalisatsioonipaberi?”
   “Pressis on ilmunud kiirsõnumid Konstantinoopolist,” lausus Caligula. “Esimene saadeti kuue kuu eest. Need toodi iga kuu ajakirjades ära ja kui need polnud väga pikad, siis ka Mount Pelée purske fotode kõrval kollastes nädalalehtedes. Kõik on korras, Pick. See aafriklane, Raisuli, peitis Burdick Harrist mägedes ja nõudis eri maade parlamentidelt lunaraha. Mõtle nüüd hetk,” jätkas Caligula, “kas John Hay oleks kaasa löönud ja aidanud seda pettust lahendada, kui see poleks aus mäng olnud?”
   “Ei vist,” ütlesin mina. “Mulle on alati Bryani poliitika hingelähedane olnud ning ma ei saa ka praegu vabariiklaste administratsiooni kohta halba sõna öelda. Kuid kui Harris oli kreeklane, miks esineb siis rahvusvahelistes protokollides Hay nimi?”
   “See polnud küll ajalehtedes kirjas, “ütles Caligula. “kuid arvan, et see on tunde küsimus. Olen lugenud tema kirjutatud luuletust “Lühikesed põlvpüksid” ja tean ka, et kreeklased kannavad neid harva või üldse mitte. Kuid sellegipoolest saatis John Hay “Brooklyni” ja “Olympia” välja ja kattis Aafrika kolmekümne kuue tolliste püssidega. Pärast persona grata terviseks joomist telegrafeeris Hay: “Kuidas neil täna hommikul läheb? Kas Burdick Harris on veel elus või on härra Raisuli surnud?” Ja Maroko kuningas saatis seitsekümmend tuhat dollarit ära ning Burdick Harris lasti vabaks. Selle väikese inimröövi ajal polnud eri rahvaste vahel rohkem vaenu kui rahukongressi ajal. Burdick Harris ütles reporteritele kreeka keeles, et ta on palju kuulnud Ameerika Ühendriikidest, imetleb Roosevelti Raisuli järel, kes oli kogu pantvangikriisi ajal end ülal pidanud nagu valge mees ja tõeline džentelmen. Näed nüüd, Pick,” jätkas Caligula mu üleskruvimist, “meie poolt oleks rahvusvaheline õigus. Kui eraldame koloneli karja hulgast, ajame ta mägedesse tarasse, ähvardame pärijaid ja sunnime neid kümme tuhat dollarit loovutama.”
   “Sa väike punapäine territoriaalne terrorist,” vastasin, “onu Tecumseh Pickensile sa juba kärbseid pähe ei aja! Olgu, võtan sellest kelmusest osa, kuid mul on tunne, et oled Burdick Harrise juhtumist lasknud end liiga kaasa kiskuda, Calig. Kui me tõesti peaksime ühel hommikul Ühendriikide välisministrilt telegrammi saama, milles päritakse meie tervise järele, teen ettepaneku muretseda lähim välejalgne muul ja galopeerida diplomaatiliselt naabruses asuva rahumeelse Alabama rahva juurde.”
//-- III --//
   Järgnevad kolm päeva veetsime me mägedes, otsides sobivat kohta, kus laagrisse asuda, kui oleme kolonel Jackson T. Rockinghami röövinud. Viimaks valisime välja mäetipus paikneva puude ja põõsastega kaetud topograafiatüki, mille juurde viis üksainus varjatud teerada. Ainus tee mäetippu jõudmiseks oli järgida käänakuid, mis oleksid vabalt võinud olla nende mägede firmamärk.
   Võtsin endale eeldiviisi osa. Sõitsin rongiga Atlantasse ja panin kakssada viiskümmend dollarit proviandi alla, mis koosnes parimatest toiduainetest, mida raha eest saab osta. Olen alati imetlenud liharoogi nende läbitöötatud pehmes staadiumis. Sealiha ja maisitangupuder pole mitte ainult maitsetud, vaid tekitavad ka mu moraalsetele tunnetele seedehäireid. Mõtlesin end kolonel Jackson T. Rockinghami, Sunrise-Edenville’i Haruraudtee presidendi asemele ja kujutlesin, kuidas ta hakkab igatsema kodust luksust, mille poolest rikkad lõunaosariiklased on tuntud. Niisiis raiskasin poole enda ja Caligula rahast elegantseimale varustusele ja konserveeritud proviandile, mida Burdick Harris või mõni teine professionaalne inimröövi ohvriks langenu laagris on näinud.
   Lisaks ostsin saja dollari eest paar kasti bordood, kaks kvarti konjakit, kakssada kuldlindiga havanna sigarit, matkapliidi, toolid ja välivoodi. Tahtsin, et kolonel Rockingham tunneks end võimalikult mugavalt ja lootsin, et pärast kümne tuhande dollari loovutamist mulle ja Caligulale nimetab ta meid džentelmenideks ja tasemel võõrustajateks, nagu oli kreeklane öelnud oma röövija-sõbra kohta, kes oli Ameerika Ühendriigid teinud Aafrika rahakogujaks.
   Kui varustus Atlantast saabus, rentisime vankri, viisime selle mäele ja lõime laagri püsti. Siis läksime koloneli järele.
   Saime ta hommikul kaks miili linnast eemal kätte, kui ta oli teel ühte talle kuuluvat kastanpruuni farmimaad üle vaatama. Kolonel oli elegantne vanem mees, pikk ja sihvakas nagu forelliritv, narmendavate kätiste ja mustaraamiliste prillidega. Selgitasime talle lühidalt ja lihtsate sõnadega oma soovi ja Caligula näitas hooletult mantli alla peidetud neljakümneviiese kaba.
   “Mida?” hüüatas kolonel Rockingham. “Bandiidid Perry maakonnas Georgias! Ma tahan näha, mida Immigratsiooni– ja Ühiskondliku Elujärje Parandamise Komitee juhatus selle kohta kostab!”
   “Ärge tehke rumalusi, ronige vankrisse,” käskis Caligula. “See on Mulgustus– ja Avaliku Pahelisuse Komitee käsk. See on ärikohtumine ja tahame kannatamatult siirduda teise päevakorrapunkti juurde.”
   Sõidutasime kolonel Rockinghami nii kaugele mägedesse, kui vankriga sai minna. Sidusime hobuse kinni ja läksime vangiga jala mäetipul asuvasse laagrisse.
   “Kolonel,” sõnasin ma talle, “mina ja mu partner tahame ainult lunaraha ning me ei tee teile midagi, kui Maroko kun… teie sõbrad saadavad “puru”. Oleme džentelmenid nagu teiegi. Kui annate sõna, et ei püüa põgeneda, on teil võimalus laagris vabalt ringi liikuda.”
   “Annan sõna,” ütles kolonel.
   “Hästi,” laususin mina. “Kuna kell on juba üksteist, siirdume mina ja härra Polk niisuguste labaste asjatoimetuste juurde nagu toidu valmistamine.”
   “Tänan teid,” ütles kolonel. “Loodan, et minagi võin nautida tükki sealiha ja kausitäit maisitanguputru.”
   “Seda te ei saa,” ütlesin ma rõhukalt. “Mitte selles laagris. Meie hõljume kõrgemates regioonides, kus pole kohta teie pühitsetud, kuid jäledale lemmikroale.”
   Kuni kolonel ajalehte luges, viskasime mina ja Caligula kuued seljast ja asusime väikest de luxe [20 - De luxe – luksuslik. (pr. k.)] lõunaoodet valmistama. Caligula oli suurepärane kokk õigustamaks Lääne firmamärki. Ta võis paar piisoni– või härjafrikasseed teha valmis kiiremini, kui mõni naine jõuab tassi teed keeta. Ta oli õnnistatud andega valmistada toidupoolist, millesse olid kaasatud nii kiirus, kehaline ramm kui ka kogus. Tema käes oli Arkansase jõe läänepoolsete alade rekord vasaku käega pannkooke ja paremaga hirvelihakotlette küpsetada, samal ajal hammastega jänest nülgides. Peale selle oskas ta korda saata keedupotiimesid ja valmistada toite à la creole. Õli ja tobacco kastet käsitses ta sama õrnalt ja kenalt kui prantsuse kokk.
   Niisiis oli meil kella kaheteistkümneks kaetud laud, mis nägi välja kui Mississippi aurulaev. Tuhlasime kaks-kolm suurt kasti läbi, avasime kaks kvarti punast veini, karbi konserveeritud oliive ja teise austreid, panime koloneli taldriku kõrvale klaasi martiinit ning kutsusime ta sööma.
   Kolonel Rockingham tõmbus matkatoolil pulksirgeks, puhastas prille ja vaatas laual olevat toitu. Arvasin juba, et ta pistab vanduma ja tundsin end süüdlasena, et polnud toiduainete hankimisele küllaldast tähelepanu pööranud. Kuid seda kolonel ei teinud, vaid luges lühikese söögipalve. Mina ja Caligula langetasime pea, kuid nägin, kuidas kolonel poetas martiiniklaasi pisara.
   Ma pole kunagi näinud, et keegi sööks niisuguse tõsiduse ja püüdlikkusega kui kolonel – mitte kiiresti nagu grammatik või keegi, kes on kanali äärest pärit, vaid aeglaselt ja naudiskledes nagu anakonda või kehastunud bonjour.
   Poolteise tunni pärast nõjatus kolonel tooli seljatoele ning mina tõin talle brändiklaasi, musta kohvi ja asetasin lauale karbi Havanna sigareid.
   “Džentelmenid,” ütles ta suitsu välja puhudes ja püüdes seda uuesti sisse hingata, “vaadates neid ürgseid mägesid ja lahkelt naeratavat maastikku, mõtlen Looja lahkusele, kes…”
   “Vabandage mind, kolonel,” ütlesin ma, “kuid nüüd on aeg mõned äriasjad joonde ajada.” Tõin paberi, tindi ja sulepea ning asetasin tema ette. “Keda te kõige parema meelega rahamuretsejana näeksite?” küsisin ma.
   “Arvan,” ütles kolonel pärast lühikest järelemõtlemist, “et see võiks olla meie raudtee asepresident, kelle kontor asub Edenville’is.”
   “Kui kaugele Edenville siit jääb?” küsisin.
   “Umbes kümme miili,” vastas kolonel.
   Mina dikteerisin ja kolonel Rockingham kirjutas järgmised read: “Olen röövitud. Kaks meeleheitel lindpriid hoiavad mind vangis kohas, mida on mõttetu otsida. Minu vabastamise eest nõuavad nad kümme tuhat dollarit. Kogu summa tuleb koheselt välja maksta ja järgida vastavaid juhiseid: rahatooja tuleb üksi Kivioja juurde Mustpeade mägedes, järgib jõesängi, kuni jõuab kalda ääres asuva suure lameda kivini, mis on märgitud punase kriidiristiga, seisab kivile ja lehvitab valget lippu. Tema juurde tuleb teejuht, kes toob rahatooja siia, kus mind vangis hoitakse. Ärge kaotage aega.”
   Kui kolonel oli lõpetanud, küsis ta luba lisada omapoolne postskriptum, kuidas teda on koheldud, et raudteetegelased tema pärast ei muretseks. Olime nõus. Kolonel kirjutas, et oli einestanud kahe meeleheitel jõhkardiga ja esitas lõunaoote üksikasjalise menüü, kaasa arvatud joogid ja kohv. Ta pidas vajalikuks ka ära märkida, et lõunasöök on kell kuus ning on kõigi eelduste kohaselt veel ohjeldamatum ja liialdatum kui lõunaoode.
   Lugesime Caligulaga selle läbi ja otsustasime selle läbi lasta. Kuna olime kokad, olime kiitusele altid, kuigi kümne tuhande dollarilise lunarahanõude valguses tundus see veidi kohatu.
   Läksin kirjaga Mountain Valleyt läbivale teele ja vaatasin käskjala järele ringi. Lõpuks kohtasin segaverelist ratsameest, kes sõitis Edenville’i poole. Andsin talle dollari, et ta viiks kirja raudteekontorisse, ja läksin tagasi laagrisse.
//-- IV --//
   Umbes kell neli pärastlõunal hüüdis Caligula, kes vahti pidas: “Valge lipp parempardas, söör.”
   Läksin mäest alla ja tõin laagrisse paksu punetava mehe alpakariidest kuuega ja ilma maniskita.
   “Džentelmenid,” ütles kolonel Rockingham, “lubage mul esitleda minu venda, kapten Duval C. Rockinghami, Sunrise-Edenville’i Haruraudtee asepresidenti.”
   “Alias Maroko kuningat,” ütlesin mina. “Arvatavasti pole teil midagi selle vastu, kui lunaraha üle loeme – lihtsalt äriformaalsus.”
   “Ei,” sõnas paks mees, “aga ausalt öeldes mul pole seda kaasas. Andsin juhtumi üle teisele asepresidendile. Olin vend Jacksoni pärast mures ja tahtsin isiklikult veenduda, et temaga on kõik korras. Arvatavasti on teine asepresident varsti siin. Mis maitsega see homaarisalat, millest sa kirjutasid, vend Jackson, kah oli?”
   “Härra asepresident,” ütlesin mina, “olete kohustatud teise asepresidendi tulekuni siia jääma. See on eraproov ja me ei soovi teeäärsetele pealtvaatajatele pileteid müüa.”
   Poole tunni pärast hüüdis Caligula jälle: “Laev nähtaval. Paistab nagu sise-eestäävi vars.”
   Kõndisin jälle kaljurüngani ja tõin seekord kaasa kuue jala pikkuse, liivakarva habeme ja peaaegu kahemõõtmelise mehe. Jäi mulje, et ta kannab kuue all lunarahaks küsitud kümmet tuhandet ühe pikuti kokku volditud rahatähena.
   “Härra Patterson G. Coble, meie teine asepresident,” teatas kolonel.
   “Rõõm kohtuda, džentelmenid,” ütles Coble. “Tulin teatega, et major Tallahassee Tucker, meie reisiagent, peab praegu maakonna pangas laenu saamise üle läbirääkimisi, pakkudes tagatiseks virsikukastitäit meie raudtee aktsiaid. Kallis kolonel Rockingham, milline oli see kana-okrasupp või millest need pragunenud kleepuvad plekid, mida ma teie kirja toidusedeli kirjeldusel märkasin? Mina ja viiekümne kuuenda konduktor ei jõudnud nende suhtes ühisele arvamusele.”
   “Veel üks valge lipp kivil,” hüüdis Caligula “Kui ma veel ühte näen, avan tule, vandudes, et nägin torpeedopaati!”
   Läksin järjekordselt alla ja tõin peidupaika sinistes tööpükstes nokastanud isiku, kes kandis laternat. Olin kindel, et see on major Tucker ning isegi ei küsinud temalt midagi enne, kui olime üleval. Seal selgus, et see on onu Timothy, Edenville’i rööpmeseadja, kes oli lipuga ette saadetud palumaks meilt arusaamist, et lunaraha saamisega läheb veidi aega, kuni kohtunik Pendergast, raudteeadvokaat, tegeleb kolonel Rockinghami maadele hüpoteegi taotlemisega.
   Kuni me rääkisime, hiilis põõsastest laagrisse veel kaks meest ja kuna neil polnud valget lippu, mis annaks lihtsalt ja arusaadavalt nende kavatsustest märku, haaras Caligula püssi. Kuid kolonel Rockingham astus vahele ja tutvustas mehi kui härra Jonesi ja härra Battsi – neljakümne teise rongi vedurijuhti ja kütjat.
   “Vabandage meid,” sõnas Batts, “kuid mina ja Jim küttisime hommik otsa oravaid ning selleks polnud meil valget lippu vaja. Kolonel, mis selle ploomipudingi, ananasside ja poesigarettidega tegelikult oli?”
   “Valge taskurätt nähtaval!” ulgus Caligula. “Tundub, et konduktorid ja rongijuhid on rünnakule asunud.”
   “Olgu see mu viimane reis alla,” ütlesin taskurätiga nägu pühkides. “Kui Sunrise-Edenville’i Raudtee tahab siia ekskursiooni korraldada ainult seepärast, et röövisime nende presidendi, olgu. Paneme välja sildi “Inimröövlite Kohvik ja Raudteelaste Maja”.
   Seekord sain kätte major Tallahassee Tuckeri, nagu ta ise üles tunnistas, ja tundsin end paremini. Küsisin temalt oja kohta – et kas see on küllalt sügav, et teda ära uputada, kui ta on juhtumisi raudteeülevaataja või päravaguni saatja-teenindaja. Teel mäetippu jampsis ta röstitud asparaagusest, mis näitas, et intelligents on ta maha jätnud.
   Laagrisse jõudes lahutasin ta mõtted toidust ning küsisin, kas ta lunaraha tõi.
   “Armas söör,” ütles tema, “mul õnnestus kolmekümne tuhande dollari väärtuses meie raudteeaktsiate eest laenu saada ja…”
   “Jätame praegu selle jutu,” ütlesin mina. “Siis on kõik korras. Sööme enne lõuna ära ja asume siis äriasjade juurde. Kõik teie, džentelmenid,” jätkasin, “olete lõunale kutsutud. Oleme üksteist sõnatult usaldanud ning toimugu see lõunasöök valge lipu lehvides.”
   “Hea mõte,” ütles Caligula minu kõrvale seistes. “Kaks pakikandjat ja piletikontrolör ilmusid põõsastest välja sel ajal, kui sa all käisid. Kas major tõi raha?”
   “Ta ütles,” sõnasin mina, “et tal õnnestus laenu saada.”
   Kui kokad on kunagi kümme tuhat dollarit kaheteistkümne tunni eest teeninud, siis mina ja Caligula saime tol päeval sellega hakkama. Kell kuus õhtul serveerisime mäetipus parima eine, mida raudteepersonal on iial maitsnud. Avasime kõik veinipudelid, serveerisime kõige isuäratavama lõhnaga vaheroogi ja pièces de résistance [21 - Piéce de résistance – tähtsaim roog söömaajal (pr. k.).], mida kokakunst on leiutanud, ja sellise koguse põhitoite, mida purgi– ja pudelitoitudest vähesed oskavad valmistada. Raudteelaste seltskond kogunes söögilaua ümber ning pidu oli aus.
   Pärast pidusööki viisime mina ja Caligula major Tuckeri kõrvale ja rääkisime lunarahast. Major tõmbas välja rahapataka, millest piisanuks Arizona Rabbitville’i äärelinnas krundi ostmiseks ja pidas maha järgmise kõne: “Džentelmenid,” ütles ta, “Sunrise-Edenville’i Raudtee aktsiad on veidi langenud. Parim, mida kolmekümne tuhande dollarilise aktsiapakkumisega saavutasin, oli kaheksakümne seitsme dollari viiekümne sendine laen. Kolonel Rockinghami maadele tegi kohtunik Pendergast üheksanda hüpoteegi väärtuses viiskümmend dollarit. Niisiis on meil teile pakkuda täpselt sada kolmkümmend seitse dollarit viiskümmend senti.”
   “Raudtee president,” ütlesin ma Tuckerile silma vaadates, “tuhandete aakrite maade omanik, ja…”
   “Džentelmenid,” sõnas Tucker, “raudtee on kümme miili pikk. Sellel ei sõida ükski rong, kui just rongi meeskond ise männimetsa ei lähe ja auru jaoks küttematerjali ei varu. Kaua aega tagasi, kui ajad olid paremad kui praegu, oli raudtee puhastulu kaheksateist dollarit nädalas. Kolonel Rockingham on oma maad maksude katteks kolmteist korda maha müünud. Kahel viimasel aastal on Georgias virsikusaak ikaldunud. Märg kevad tegi vesimelonitele lõpu. Ümbruskonnas pole kellelgi raha väetist osta ja maa on nii kurnatud, et maisisaak läks hingusele. Põllumaadel ei kasva isegi niipalju rohtu, et jänesed söönuks saaksid. Kõik selle kandi inimesed söövad aastaringselt sealiha ja maisitanguputru ja…”
   “Pick,” segas Caligula oma punaseid juukseid sasides vahele, “mida me selle kanatoiduga peale hakkame?”
   Andsin raha major Tuckerile tagasi, läksin kolonel Rockinghami juurde ja patsutasin teda seljale.
   “Kolonel,” ütlesin ma, “loodetavasti nautisite meie väikest nalja. Kaugemale ei taha me minna. Inimröövlid! Kas see pole hea nali? Minu nimi on Rhinegelder ja ma olen Chausey Depew’ vennapoeg. Minu sõber on “Pucki” toimetaja teine õepoeg. Võisite selles isegi veenduda. Tulime Lõunasse, et vastastikust seltskonda nautida ja nalja saada. Avame nüüd veel need kaks kvarti konjakit, mis meil on, ja nali on läbi.”
   Milleks üksikasjadesse laskuda? Ühest-kahest on küll. Mäletan, et major Tallahassee Tucker mängis parmupilli ja Caligula tantsis pika pakikandjaga valssi, pea vastu tolle uuritaskut. Pärast väikest kõhklust lisan veel, et mina ja härra Patterson G. Coble tantsime keekvooki [22 - Keekvook – ameerika neegritants.], kolonel Jackson T. Rockingham meie vahel.
   Raske uskuda, et isegi järgmisel hommikul leidsime mina ja Caligula lohutust – isegi Raisuli, kes oli professionaalne röövel, polnud tollele Burdick Harrisele pooltki nii ära teinud kui meie Sunrise-Edenville’i Raudteele.