“ÜKS VÄIKE LÕUNAMAA PUUVILI”

   PULMAREIS oli läbi. Nüüd elasid nad uute punaste vaipade, tutiliste portjääride ja söögitoa seinatahveldise kohale riiulile ritta seatud tinakaanega kuue savist õllekannuga korteris. Mõlemad pidasid seda veel maailma imelisemaks paigaks. Kumbki polnud kunagi jõekaldal õitsevaid nurmenukke näinud, ent kui kirjeldatud ajal oleks selline vaatepilt nende silmade alla sattunud, oleks neile tundunud, et… Nojah, ükskõik milline poeet oleks tahtnud, et see nii oleks olnud, nurmenukud välja arvatud.
   Noorik istus tugitoolis, terve maailm jalge ees. Ta oli end mähkinud roosilistesse unelmatesse ja sama värvi kimonosse. Ta püüdis ära arvata, mida räägivad inimesed Gröönimaal, Tasmaanias ja Belutšistanis tema abielu kohta Kid McGarryga. Mitte et see oleks mingit tähtsust omanud. Londonist Lõuna Ristini polnud midagi, mis oleks sundinud teda oma kaasast neljaks tunniks jah, neljaks tunniks – loobuma. Ja mees oli kolm nädalat ainult talle kuulunud; ja üks ta sõrmenipsutus oli teda rohkem kõigutanud kui ükskõik millise 142-naelase rusikas maailmas.
   Meid haaranud armastuse sünonüümid on enesesalgavus ja eneseohverdus. Juhul, kui need kuuluvad armastatud inimestele, kes elavad teisel pool tuulutusšahti, nimetame seda kõrkuseks ja upsakuseks.
   Noorik pani oma kottpükstes sääred risti ja vaatas Cupido haigusest tingitud meeltesegaduses mõtlikult lakke.
   “Kallis,” sõnas ta ilmel, mis võiks olla Kleopatral, kui too paluks Antoniusel Roomas ära käia ja paleesse uut tualettpaberit tuua, “mõtlesin just, et tahan vist virsikut.”
   Kid McGarry tõusis, tõmbas mantli selga ja pani kaabu pähe. Ta oli tõsine, raseeritud, sentimentaalne ja kärme tegutsemisega mees.
   “Hästi,” ütles ta rahulikult, nagu oleks ta äsja andnud nõusoleku Inglismaa tšempioniga võidelda. “Lähen välja ja toon sulle ühe.”
   “Ära kauaks jää,” pani noorik talle südamele. “Tunnen end ilma oma ulaka poisita üksikuna. Kui tood, siis vali hästi küps.”
   Pärast pikka hüvastijättu, nagu asuksid nad merereisile kumbki maailma teise otsa, läks Kid tänavale.
   Ta jäi kõheldes seisma. Tema kõhklus oli põhjendatud, sest väljas oli varakevad ning oli vähe šansse, et võites võitlused jäistel tänavatel ja poodides saaks ta autasuks selle suve mahlaka kuldauhinna.
   Tänavanurgal itaallase puuviljaleti ees jäi ta seisma ja laskis kahtlevatel silmadel üle paberisse pakitud apelsinide, läikimalöödud õunte ja kahkjate, päikesepuuduse all kannatavate banaanide libiseda.
   “Virsikut on?” küsis Kid keeles, mida oli rääkinud Dante, see armastajate armastaja.
   “Mida? Ei,” vastas kaupmees. “Mitte ühtki virsikut enne kuud aega. Praegast liiga vara. Kuda apelsiniga oleks? Meeldivad teile apelsinid?”
   Kid jätkas murelikult otsingut. Ta käis ööpäev läbi lahti olevates odavates sööklates, kohvikutes ning oma sõbra ja fänni, Justus O'Callahani murukeeglirajal. O'Callihan oli veel kohal ja vaatas radasid üle.
   “Asun kohe asja kallale,” ütles Kid talle. “Mu naisukesel tekkis tunne, et ta hakkab varsti virsikut tahtma. Kui sul on kas või üksainus virsik, Cal, anna see siia. Tahan seda ja võtan ka teised, kui sul õnnestub hankida, olgu kogus suur või väike.”
   “Maja on sinu käsutuses,” sõnas O'Callahan. “Kuid sellest ei leia sa ühtki virsikut. Selleks on aeg liiga varajane. Kahtlen, kas leiad seda isegi Broadway lokaalidest. Kehv lugu. Kui leedi on juba kord pähe võtnud, et ta tahab just seda puuvilja, pole enam midagi parata. On liiga hilja, et mõni esimese klassi puuviljaäri oleks veel avatud. Aga kui arvad, et su proua oleks rahul ka mõne kena apelsiniga, siis on mul kast, kust võib leida…”
   “Suur tänu, Cal aga virsikusoov oli selge nagu gongilöök. Proovin mujal õnne.”
   Südaöö oli juba peaaegu käes, kui Kid West Side'i avenüül kõndis. Ainult üksikud poed olid veel lahti ja need olid sellised, kus Kid ta virsikusooviga välja oleks vilistatud.
   Kuid nende pesakeses ootas ta noorik usalduslikult oma pärsia päritolu puuvilja. Ise kergekeskkaalu tšempion ja ei leia virsikut? Kas ta ei sõidagi siis võidukana aastaaegu, sodiaaki ja kalendrit eirates Amsedeni juunikuusse või Georgiasse, et tuua ära see, mis õigusega talle kuulub?
   Kid nägi valgustatud akent, mille tagant paistis Looduse andide suurejooneline ja värviküllane väljapanek. Äkki valgus kustus. Kid sprintis ja sai omaniku veel enne ukse lukustamist kätte.
   “Virsikuid?” küsis ta, ise ülielevil.
   “Ei, söör, Mitte enne kolme-nelja nädalat. Mulle ei tule ettegi, kust te mõne leida võite. Võib-olla on mõned kusagil klaasi all, kuid neid kohti on raske leida. Võib-olla mõnes kallis hotellis või kohtades, kus on liikvel palju raha, mida raisata. Mul on mõned väga ilusad apelsinid – alles täna laevalt maha laaditud.”
   Tänavanurgal pidas Kid hetke endaga aru ja seadis siis sammud kahe rohelise lambi poole, mis valgustasid pimedal kõrvaltänaval asuva maja treppi.
   “Kas kapten on siin?” küsis Kid politseijaoskonna korrapidajalt.
   Samal hetkel tuli kapten tagaruumist järsul sammul välja. Ta kandis erariideid ning ta näol oli töine ilme.
   “Tere, Kid,” ütles ta. “Kas sa polnud mitte pulmareisil?”
   “Eile naasin. Olen nüüd jälle selle linna kodanik. Arvan, et hakkan munitsipaalasjade vastu rohkem huvi tundma. Kuidas teile sobiks, kui astuksime täna Denver Dicki poole sisse, kapten?”
   “Kavast maas,” sõnas kapten vurru keerutades. “Denver pani oma äri kaks kuud tagasi kinni.”
   “Õige,” lausus Kid. “Rafferty jälitas teda Neljakümne kolmandani välja. Ta kuulub nüüd teie politseijaoskonna alla ning mängib suuremalt kui iial enne. Olen hasartmängude vastane ja teen oma panuse sinule.”
   “Minu rajoonis?” urises kapten. “Oled kindel, Kid? Olen sulle tänu võlgu. Oled sa seal sees käinud? Kuidas sinna sisse saab?”
   “Haamrid,” lausus Kid. “Uksed pole veel terasega üle löödud. Meil on vaja kümmet meest. Ei, mind pole sellesse kohta sisse lastud. Denver püüab mind endast võimalikult kaugel hoida, kuna arvab, et tõmbasin talle ühe teise haarangu kaela. Mida siin ikka pikalt mõelda. Teie tahate kiiresti asjaga ühele poole saada ja mina koju. Denveri maja on siit ainult kolme kvartali kaugusel.”
   Möödunud polnud veel kümmet minutitki, kui kapten koos tosina politseinikuga sisenes teenäitaja kannul pimeda ja voorusliku väljanägemisega maja halli, kuhu avanesid kontorite uksed, milles päeval käis vilgas äritegevus.
   “Kolmas korrus maja tagaosas,” sosistas Kid vaikselt. “Minu järel.”
   Kaks meest asusid kirvestega ukse kallale, millele Kid oli osutanud.
   “Kõik tundub vaikne olevat,” sõnas kapten kahtlevalt. “Oled sa kindel, et ei eksinud?”
   “Lööge aga uks maha!” käskis Kid. “Mina poleks mina, kui see ei oleks õige uks.”
   Kirved tungisid läbi veel kindlustamata ukse. Purustatud paneelide tagant tungis koridori hele valgusvihk. Uks kukkus maha ja haarangulised hüppasid, relvad käes, sisse.
   Suur ruum oli sisustatud kirev-uhke mööbliga, mis vastas Denver Dicki läänlase arusaamadele ilust ja kallidusest. Käimas oli mitu rahva seas soositud mängu. Umbes viiskümmend ruumis viibivat meest hakkasid politseinikke nähes ärevalt sinnatänna sagima, mures oma isikliku vabaduse pärast, millesse ähvardas pikk vaheaeg tulla. Mõned silmatorkamatult riides mehed hakkasid rusikatega vehkima. Üle poole klientidest põgenes.
   Sel ööl austas Denver Dick mängupõrgut oma isikliku kohalolekuga. Ta juhtis rüsinat, mille eesmärgiks oli ukse eest minema pühkida kõige väiksem haaranguline. Kuid Kidi nähes muutus ta käitumine isiklikuks. Olles ise raskekaalu klassist, tormas ta suurima rahuloluga kergema vastase kallale ning mehed veeresid teineteise külge klammerdudes trepist alla. Põrandal lasksid nad teineteisest lahti ja Kidil avanes nüüd võimalus kasutada oma professionaalseid oskusi, mis olid olnud kasutud, kui tema külge klammerdus kahesaja naela raskune sportlik džentelmen, kes kaitses umbes kakskümmend tuhat dollarit maksvat isiklikku omandit.
   Vastasest võitu saanud, kiirustas Kid uuesti trepist üles ja jooksis väiksemasse ruumi, mida mängupõrguga ühendas lühike võlvlaega koridor.
   Toas oli pikk laud, kaetud valitud hiina portselanist ja hõbedast lauanõude ning kõige kallimate ja toretsevamate roogadega, mida sportlane oli lootnud siit leida. Taas nägi ta siin tolle džentelmeni, kelle perekonnanimi oli sama mis ühel linnal, küllust ja toretsemist armastavat maitset.
   Põrandani ulatuva laudlina ääre alt ulatus välja kellegi number kümme firmaking. Kid märkas seda ja tiris välja valge lipsuga kelnerivormis mustanahalise mehe.
   “Üles!” kamandas Kid. “Kas sina korraldad siin seda tasuta kesköist lõunat?”
   “Jah, söör. Kas boss võeti jälle pihtide vahele?”
   “Paistab küll sedamoodi. Kuula nüüd mind. Kas see väljapanek sisaldab ka mõnda virsikut? Kui mitte, tunnistan ennast lööduks.”
   “Siin oli kolm tosinat virsikut, kui täna õhtal mäng algas, kuid kardan, et džentelmänid on kõik nahka pand. Kui teile meeldib esmaklassiline apelsin, võin teile mõned otsida.”
   “Liiguta end,” käskis Kid karmilt, “ja otsi virsik kas või maa alt välja, või sul läheb kehvasti. Kui täna öösel pakub mulle veel keegi apelsine, löön tal näo sisse.”
   Denver Dicki kalli ja luksusliku toiduga varustatud söögilaual peetud reidi kestel tuli välja üksik virsik, millel oli õnnestunud epikuurlaste lõugade eest end peita. Niipea, kui virsik taskus, jättis väsimatu otsija kindlameelsus Kidi maha. Auhind oli käes. Alla jõudes heitis ta ainult ühe pilgu sõiduteele, kus politseinikud laadisid vange patrullvankritele, ja suundus pikkade kiirete sammudega kodu poole.
   Kidi süda oli kerge. Ta tundis end rüütlina, kes pärast surmaohtude trotsimist ja suuri tegusid oma südamedaami auks Camelotti tagasi ratsutab. Kidi südamedaam oli ta saatnud suuri tegusid tegema ning Kid oli talle vastuvaidlematult kuuletunud. Tõsi, see oli ainult virsik, mida südamedaam oli palunud tal tuua, kuid virsiku hankimist kesköises varakevadises linnas, kus veebruarikuu hanged katavad tänavaid nagu raud, ei saa väikeseks teoks lugeda. Naine oli küsinud talt virsikut; see naine oli ta mõrsja, ja Kidi taskus oli nüüd virsik, mida ta õrnalt vasakus käes soojendas nagu kartes, et see võib maha kukkuda ja ära kaduda.
   Koduteel põikas Kid valveapteeki ja palus prillidega apteekrit: “Mees, ole nii hea ja viska mu rinnakorvile pilk peale. Tahaksin kindel olla, et mõni ribi pole murdunud. Osalesin väikeses kismas ning veeresin trepist alla.”
   Apteeker tegi, mis palutud.
   “Ükski ribi pole katki,” oli ta diagnoos, “kuid teil on siin marrastus, nagu oleksite kaks korda Flatironilt alla lennanud.”
   “Tore,” sõnas Kid. “Ehk oleksite nii kena ja annaksite mulle riideharja?”
   Noorik ootas roosa öölambi roosas valguses. Imed pole veel ilmast täiesti kadunud. Haaratuna hingematvast ihalusest mõne väikese asja – lille, granaatõuna või – oh, jah, virsiku – järele, võib naine saata mehe südaööl ebasõbralikku maailma, ning too teeb, mis kästud.
   Ja nüüd seisis mees ta tooli kõrval ja pistis virsiku talle pihku.
   “Oh sind võrukaela!” hüüatas noorik armastavalt. “Kas ma ütlesin virsik? Mulle tundub, et parema meelega oleksin ma apelsini tahtnud.”
   Jumal õnnista noorikut.

KUNI AUTO OOTAB

   HAKKAS hämarduma, kui väikese pargi vaiksesse nurka tuli tüdruk hallis. Ta istus pingile ja hakkas lugema. Umbes pool tundi oli veel aega, enne kui trükikiri hämaruses laiali valguma hakkab.
   Kordan: ta kleit oli hall ja piisavalt lihtne, et maskeerida selle laitmatut stiili ja lõiget. Suur loor oli mähitud turbaniks ning ta nägu kiirgas rahulikkust ja ilu. Ta oli siia tulnud ka eile, ja üleeile, ning kohal oli keegi, kes seda teadis.
   Noormees, kes seda teadis, viibis ligiduses, valmis tooma järjekordset põletusohvrit suurele hiina jumalale Õnnele. Tema vagadus sai tasutud: lehekülge keerates libises raamat tüdruku sülest maha ja kukkus pingist jardi kaugusele.
   Noormees kummardus innukalt raamatu kohale ja andis omanikule tagasi ilmel, mis õilmitseb parkides ja avalikes kohtades. See on segu galantsusest ja lootusest, mis on vürtsitatud respektiga ringkäiku tegeva politseiniku suhtes. Meeldival häälel söandas noormees teha asjakohatu märkuse ilma kohta – tutvumise kõneaine, mis on vastutav suures hulgas maailma õnnetustes – ja jäi siis kivikujuna seisma, oodates oma saatust.
   Tüdruk vaatas kõnetanut laisalt. Ta nägi korralikult, ülipuhtalt riides noormeest, kelle näos polnud midagi ebatavalist, kui selle ilme välja arvata.
   “Istuge, kui soovite,” ütles tüdruk kõlava õrna kontraaldiga. “Ausõna, mul pole midagi selle vastu. Valgust on lugemiseks liiga napilt. Eelistaksin juttu ajada.”
   Õnne vasall istus lahkelt neiu kõrvale.
   “Kas te teate,” tõi noormees kuuldavale väljendusvormi, millega pargikoosolekute eesistujad tavatsevad koosolekuid avada, “et olete jalustrabavaim tüdruk, keda ma üle pika aja näen? Vaatasin teid eile. Kas te ka teadsite, et keegi on teile silma heitnud, kuslapuuõieke?”
   “Kes iganes te ka poleks,” vastas tüdruk jäisel toonil, “ärge kunagi unustage, et olen daam. Annan teile viimase remargi andeks, kuna selline viga on teie ringkonnas kahtlemata levinud. Palusin teil lihtsalt enda kõrvale istuda. Kui arvate, et kutse annab teile õiguse mind kuslapuuõieks nimetada, võtan kutse tagasi.”
   “Palun väga vabandust,” anus noormees. Rahulolev ilme ta näol vahetus patukahetsuse ja alandlikkuse vastu. “See oli minu süü. Teate, tüdrukud, kes käivad parkides… Ei, kindlasti te seda ei tea… Kuid…”
   “Palun jätame selle jutu. Loomulikult ma tean. Rääkige mulle nüüd inimestest, kes pargiteedel jalutavad ja gruppidesse kogunevad. Millega nad tegelevad? Miks nad nii kiirustavad? On nad õnnelikud?”
   Hetkega kadus noormehe näolt koketerii. Tema osaks oli nüüd ootamine ning ta ei suutnud ära arvata, millist rollikuju temalt oodatakse.
   “Neid on huvitav vaadata,” vastas ta, püüdes kohaneda tüdruku meeleoluga. “See on imeline eludraama. Mõned lähevad õhtust sööma, teised… ee… mujale. Olen mõnikord isegi püüdnud nende elulugusid ära arvata.”
   “Mina mitte,” sõnas tüdruk. “Ma pole uudishimulik. Tulin siia ja istun siin ainult seepärast, et olla lähemal suurele, tavalisele, tuksuvale inimkonna südamele. Minu kildkonnas ei tunne neid südametukseid kunagi. Mida te arvate, miks ma teiega räägin, härra…?”
   “Parkenstacker,” lausus noormees ja ta näole ilmus innukas ja lootusrikas ilme.
   “Ei,” ütles tüdruk, saledat sõrme üles tõstes ja naeratades. “Tunneksite selle kohe ära. Mõnel inimesel on võimatu hoida oma nime trükis avaldamata. Või isegi portreed. Kannan seda loori ja kübarat ainult seepärast, et need aitavad mul tundmatuks jääda. Võid näha, kuidas sohver seda vaatab, kui arvab, et ma ei näe. Ausalt öeldes on ainult viis-kuus nime, mida peetakse pühamast pühamaks, ja õnnetul kombel kuulub minu oma sünni poolest nende hulka. Räägin teiega sellepärast, härra Stackenpot…”
   “Parkenstacker,” parandas noormees aupaklikult.
   “… härra Parkenstacker, et tahan vestelda – kas või kord – loomuliku mehega – mehega, keda pole rikkunud rikkuse põlastusväärne läige ja oletatav ühiskondlik üleolek. Ah! Kui te ainult teaksite, kui tüdinud ma sellest olen! Raha, raha, raha! Kõik mind ümbritsevad mehed tantsivad nagu väikesed marionetid, mis on ühe vormi järgi välja lõigatud. Mul on kõrini lõbustustest, juveelidest, reisidest, seltskonnast ja igat sorti luksustest.”
   “Olen alati arvanud,” poetas noormees kõhklevalt, “et raha on kena asi.”
   “Üldjuhul seda tõesti ihaldatakse. Kuid kui sul on nii palju miljoneid!” Tüdruk lõpetas lause kurva käeviipega. “Rikkus on monotoonne,” jätkas ta. “Väljasõidud, dineed, ballid, teatrid, õhtusöögid – kõike varjutamas priiskava rikkuse vari. Mõnikord ajab jäätükkide klõbin šampanjaklaasis mu hulluks.”
   Härra Parkenstacker näis olevat ülimalt huvitatud.
   “Mulle on alati meeldinud,” ütles ta, “lugeda ja kuulata jutte rikaste ja tuntud inimeste elust. Arvan, et hingelt olen snoob. Kuid mulle meeldib, et info oleks täpne. Mulle on jäänud arvamus, et šampanja jahutatakse maha pudelis, mitte ei panda jääd klaasi.”
   Tüdruk naeris musikaalselt ja ehtsa lõbususega.
   “Olgu teile teada,” selgitas ta andeks andval toonil, “et oleme kasutu klass, kes püüab end lõbustada veidrustega. Näiteks minu eriharrastuseks on jääd šampanjaklaasi panna. Idee selleks tekkis mul lõunasöögil Waldorfis Tatari printsi külaskäigu ajal. Peagi asendan selle mõne teise pentsikusega. Ja mina pole ainuke. Näiteks sellel nädalal Madisoni avenüül toimunud pidulikul lõunasöögil olid iga külalise taldriku kõrvale pandud rohelised kitsenahksed kindad, mida kasutati oliivide söömise juures.”
   “Saan aru,” lausus noormees malbelt. “Need kitsama ringi eriharrastused pole tavainimesele teada.”
   “Mõnikord,” jätkas tüdruk, võttes noormehe vabanduse põgusa peanoogutusega vastu, “olen mõelnud, et kui ma kunagi peaksin mõnda mehesse armuma, siis on too madalamalt astmelt. Keegi, kes teeb tööd, mitte pole parasiit. Kuid kahtlemata osutuvad ühiskondliku positsiooni ja rikkuse nõuded tugevamaks kui mu poolehoid. Hetkel piirab mind kaks meest. Üks on mingi Saksamaa vürstiriigi suurhertsog. Arvan, et tal on, või oli, kusagil naine, kelle ta ohjeldamatus ja õelus hulluks ajasid. Teine on inglise markii, kes on nii külm ja omakasupüüdlik, et eelistaksin talle pigem sedasama kuratlikku suurhertsogit. Mida te arvate, mis ajendas mind teile selliseid asju rääkima, härra Packenstacker?”
   “Parkenstacker,” parandas noormees vaikselt. “Te ei kujuta ettegi, kui väga ma teie usaldust hindan.”
   Tüdruk õnnistas teda rahuliku ebaisikulise pilguga, mis viitas nende seisusevahele.
   “Millega te tegelete, härra Parkenstacker?” küsis ta.
   “Mu amet on üks tähtsusetumaid. Kuid loodan maailmas läbi lüüa. Olite te tõesti siiras, kui ütlesite, et võiksite armastada meest, kes on teist hulga madalamal positsioonil?”
   “Loomulikult olin. Kuid ma ütlesin “võiksin”. On veel suurhertsog ja markii. Jah, ükski amet pole liiga tähtsusetu, kui mees on ise mees.”
   “Ma töötan,” lausus härra Parkenstacker, “restoranis.”
   Tüdruk võpatas vaevumärgatavalt.
   “Ega ometi kelner?” küsis ta tungivalt. “Töö on noobel, kuid… teenrid, teate… ja toapoisid…ja…”
   “Ma pole kelner. Olen kassiir…” Pargi vastaskülge piiraval tänaval, mille poole nad näoga istusid, oli ühel majal näha elektrikiri “RESTORAN”. “Olen kassiir restoranis, mis siit paistab.”
   Tüdruk vaatas imepisikest käekella, mis oli peidetud ta vasakut rannet ilustava suurepärase disainiga käevõru kaunistuste vahele, ning tõusis kiirustades. Ta püüdis raamatut oma vöö külge kinnitatud litritega kaunistatud ridiküli toppida, kuid raamat osutus liiga suureks.
   “Miks te tööl pole?” küsis ta.
   “Mul on öine vahetus,” sõnas noormees. “Mul on veel tund vaba aega, enne kui see algab. Võin ma loota, et näen teid veel kunagi?”
   “Ma ei tea. Võimalik et näete, võimalik et mitte. Ma ei tea, kas mulle vastavat tuju enam tuleb. Pean nüüd kiirustama. Mind ootab õhtusöök, ja teatriloož, ja, – oh! – kõik see vana ring. Võib-olla panite tulles tähele autot, mis pargi kaugemas ääres seisab. See, millel on valge kere.”
   “Ja punased rattad?” küsis noormees mõtlikult kulmu kortsutades.
   “Jah. Tulen alati sellega. Pierre ootab mind. Ta arvab, et teen teisel pool väljakut asuvas kaubamajas sisseoste. Elu on meid nii palju orjastanud, et peame valetama isegi sohvritele. Head õhtut.”
   “Kuid on juba pime,” ütles härra Parkenstacker, “ja park on labaseid mehi täis. Võin ma…?”
   “Kui teil on väiksemgi tahtmine mu soovidele vastu tulla,” sõnas tüdruk kindlalt, “jääte pärast minu lahkumist veel kümneks minutiks siia pingile. Ma ei taha teid süüdistada, kuid ilmselt olete teadlik, et autodel on tavaliselt nende omaniku monogramm. Head õhtut veel kord.”
   Tüdruk eemaldus kärmel ja otsusekindlal sammul. Noormees vaatas talle niikaua järele, kui neiu graatsiline kuju jõudis pargiäärsele kõnniteele ja suundus parginurga poole, kus seisis automobiil. Noormees tõusis ning, laskmata tüdrukut silmist, hakkas äraandlikult ja hetkegi kõhklemata end pargi puude ja põõsaste taha varjates temaga paralleelselt hiilima.
   Ümber nurga pööranud, vaatas tüdruk auto poole, möödus sellest ja läks tänavat mööda edasi. Varjates end seisva voorimehetroska taha, järgis noormees silmadega ta liikumist. Jõudnud pargi vastasküljes olevale tänavale, sisenes tüdruk majja, mille kohal rippus elektrituledes särav silt “RESTORAN”. See oli üks neist kergesti silmahakkavatest, üleni valgeks võõbatud suurte akendega hoonetest, kus võis odavalt ja tähelepandamatult õhtustada. Tüdruk läks söögisaali tagaotsa ja vabastas end loorist ja kübarast.
   Kassiiri lett oli kohe akna vastas. Selle taga istunud punapäine tüdruk tõusis toolilt ja vaatas rõhutatult kella. Tüdruk hallis tegi sama ja istus tema asemele.
   Noormees torkas käed taskusse ja jalutas aeglaselt kõnniteed mööda tagasi. Tänavanurgal puutus ta kinganina väikest pehmekaanelist raamatut, mis oli peaaegu muruplatsile libisenud. Maalilise kaanepildi järgi tundis noormees ära raamatu, mida tüdruk pargis oli lugenud. Ta tõstis selle hoolikalt üles ja luges: Stevenson. “Uued tuhande ja ühe öö lood”. Noormees pillas raamatu tagasi murule ja seisis hetke kahevahel olles. Siis istus ta autosse, nõjatus istmepatjadele ja ütles sohvrile ainult kaks sõna: “Klubisse, Henri.”

KOMÖÖDIA KIIBITSEJATE LINNAS

   METAFOORIDE kiuste on mõnel lootust mürgise antšaari surmahingusest pääseda, hea õnne korral basiliski silm siniseks lüüa ning isegi Kerberose ja Argose tähelepanuavaldustest kõrvale põigelda, kuid ükski inimene, olgu ta siis surnud või elus, ei pääse kiibitseja pilgu eest.
   New York on kiibitsejate pealinn. Muidugi elab siin üksjagu neid, kes paremale või vasemale pööramata käivad oma rada ja teevad raha, kuid peale nende elab siin hõim, kelle keha näib koosnevat ainuüksi silmadest ning kes summas pidevalt ühest kohast teise liigub.
   Need uudishimule pühendunud tegelased sumisevad nagu kärbsed ümber meepoti, kui kusagil toimub midagi ebatavalist. Kui töömees avab kanalisatsiooniluuki, auto sõidab Põhja Tarrytownist pärit mehele otsa, väike poiss pillab koduteel vürtspoest ostetud muna maha, paar elumaja kukuvad äsja ehitatud metroo pärast kokku, leedi õngitseb aluspesu vahelt münti, politsei toob Ibseni Raamatuühingu lugemissaalist telefoni ja võiduajamiste graafikut välja, senaator Depew või härra Chuck Connors tulevad majast välja värsket õhku hingama niipea, kui mõni neist sündmustest või õnnetustest aset leiab, võid sa näha kiibitsejate hõimu, kes mitte millestki hoolides hullumeelselt sündmuspaiga poole tormab.
   Sündmuse tähtsus ei loe. Kiibitsejad vaatavad võrdväärse huvi ja süvenemisega nii kooritüdrukut kui ka maksatablettide reklaami maalivat meest. Nad moodustavad komppöiaga mehe ümber niisama tiheda kordoni kui turtsuva mootoriga auto ümber. Nende pilgu eest ei jää miski varjule. Nad on õgardid, kes nuumavad oma silmanärve kaasinimeste õnnetustega. Nagu ahvenad vahivad, takseerivad, seiravad ja uudistavad nad oma pungis kalasilmadega õnnetust toova söödaga konksu.
   Võid arvata, et Cupido peab neid silmapiire liiga külmaks, et nende peale oma nooli raisata, kuid kas me pole mitte hiljuti avastanud, et isegi algloomad pole nende vastu immuunsed? Jah, kahele selle hõimu liikmele sai osaks kaunis romanss ja armastus tuli nende südamesse ajal, kui nad vaatasid maaslamavat meest, kes oli õllevabriku vankri alla jäänud.
   William Pry oli esimesena sündmuspaigal. Ta oli selliste kogunemiste alal ekspert. Näol pingne rõõm, seisis ta ohvri kohal ja kuulas tolle oigeid, nagu oleks see kaunim muusika. Pealtvaatajate tihedas paisuvas ringis nägi William, kuidas ta vastas leidis aset ärev ja vägivaldne lahing. Mehed veeresid eemale nagu keeglikuulid kokkupuutes kehaga, mis tungis läbi rahvasumma nagu tornaado. Kasutades küünarnukke, vihmavarju, kübaranõela, keelt ja küüsi, tegi Violet Seymour endale teed läbi rahvarämpsu pealtvaatajate esimesse ritta. Tugevad mehed, kes olid võimelised endile istekoha välja võitlema isegi 17. 30-ses Harlemi ekspressis, lendasid kõrvale nagu lapsukesed, kui naine tsentrit ründas. Kaks paksu prillidega daami, kes olid näinud Roxburghi hertsogi laulatust ja takistasid tihti Kahekümne kolmanda tänava liiklust, seisid lõhkirebitud pluusidega teises reas, kui Violet oli nendega lõpetanud. William Pry armus temasse esimesest pilgust.
   Ambulants viis teadvusetu Cupido agendi minema. William ja Violet jäid kohale ka pärast seda, kui rahvahulk oli kadunud. Nad olid pesuehtsad kiibitsejad. Nende kaelad, kes koos ambulantsiga sündmuskohalt lahkuvad, pole kiibitsemiseks vajaliku painduvusega. Õnnetusjuhtumi hõrk vürtsikas maik oli ainult järelmaitse – toimumispaiga silmadega õgimine, vastasmaja üksisilmi jõllitamine, ringivahtimine – , see on kiibitseja silmale palju oivalisem ja hõrgum kui oopiumisööjale ta ekstaatilised hallutsinatsioonid. William Pry ja Violet Seymour olid mõlemad õnnetusjuhtumite alal asjatundjad. Nad teadsid, kuidas igast juhtumist täit mõnu välja pigistada.
   Aeg-ajalt vaatasid nad teineteist. Violetil oli kaelal poole hõbedollari suurune pruun sünnimärk. William fikseeris oma silmad sellele. William Pryl olid rangis jalad. Violet hoidis pilgu vankumatult nendel. Mõne hetke seisid nad vastamisi, kumbki teist vahtides. Etikett ei lubanud neil rääkida, kuid Kiibitsejate linnas on lubatud ilma mingite piiranguteta vahtida pargipuid ja kaasinimese kehalisi puudujääke.
   Siis läks kumbki oma teed. Kuid õllevabriku vankrit oli juhtinud Cupido ise, ja murtud jalaluu ühendas kaks südant.
   Järgmisel korral kohtusid meie kangelane ja kangelanna Broadway lähedal kuulutusteplangu ees. Päev oli mõlemale pettumuse valmistanud. Tänavatel polnud olnud ühtki kaklust, lapsed olid end voorimehetroska ratastest eemal hoidnud, sante ja negližeesärgis pakse mehi oli haruharva ette tulnud, kellelgi polnud pähe tulnud banaanikoorel libiseda või südameatakiga kokku kukkuda. Isegi Indiana Kokomost pärit mees, kes väitis end eksjustiitsministri nõo olevat ja viskas tavaliselt voorimehetroskast münte, polnud end näidanud. Vaadata polnud midagi ja William Pryl oli igavuse eelaimus.
   Kuid nüüd nägi ta suurt rahvahulka, kes tõukles ja rüseles erutatult kuulutustetahvli ees. William sprintis, lõi jalust vana naise ja piimapudeliga lapse ning tegi endale nagu deemon teed läbi pealtvaatajate summa. Violet Seymour oli sisemises ringis juba kohal. Ta oli kaotanud ühe pluusikäise ja kaks kuldhambaplommi, lõhkunud korseti ja nikastanud puusa, kuid õnnelik. Ta vahtis seda, mida oli vaadata. Plangu ees seisev mees maalis sellele reklaami: “Sööge toorjuustu – see silendab teie näol kortse”.
   Violet hakkas William Pryd nähes näost õhetama. William torkas mustas raglaanlõikelises kleidis daamile küünarnukiga ribidesse, lajatas väikesele poisile vastu lõugu, virutas vanale džentelmenile vastu vasakut kõrva ja trügis Violeti kõrvale. Nad seisid peaaegu tunni, vaadates tähti maalivat meest. William ei suutnud oma armastust enam kauem maha suruda ja puudutas Violeti küünarnukki.
   “Tule minuga,” ütles ta. “Tean kohta, kus istub saapapuhastaja, kellel puudub aadama õun.”
   Violet vaatas talle häbelikult otsa, kuid ta palet kirgastas eksimatult armastus.
   “Ja sa hoidsid selle minu jaoks?” küsis ta, värisedes ekstaasis nagu naine, kes esimest korda tunneb, et on armastatud.
   Koos kiirustati saapapuhastaja leti juurde. Seal veetsid nad tunni väärarenguga noorukit vahtides.
   Nende kõrvale kõnniteele sadas aknapesija, kes oli viiendalt korruselt alla kukkunud. Kui ambulants üürates tuli, pigistas William rõõmsalt Violeti kätt. “Vähemasti nelja ribi kinnine murd,” sosistas ta kiiresti. “Sa ei kahetse ju, et mind kohtasid, kallim?”
   “Mina?” küsis Violet vastu pigistades. “Päris kindlasti mitte. Võin terve päeva kiibitsedes sinu kõrval seista.”
   Paar päeva hiljem saabus nende armuloo kõrgpunkt. Võib-olla mäletab lugeja veel, milline elevus valitses linnas, kui Eliza Jane'ile, neegrinaisele, anti üle kohtukutse. Kiibitsejate hord kogunes sündmuspaigale. William Pry kindlustas oma kätega vaatekoha kahel õlletünnil, mis seisid teisel pool tänavat Eliza Jane'i residentsi vastas. Tema ja Violet istusid nendel kolm ööd-päeva ühtejärge. Siis õnnestus uurijal lõpuks uksest sisse saada ja kohtukutse üle anda. Sama tegid oma kineskoopide abil ka kiibitsejad.
   Kaks hingesugulast ei saanud enam kauemaks lahku jääda. Pärast seda, kui politseinik nad õhtul kumminuiaga minema oli ajanud, tõotasid nad teineteisele truudust. Armastuse seemned olid nende südames jõudsalt idanenud ja nendest oli kasvanud suur ja jõuline – las ma mõtlen – kummipuu.
   William Pry ja Violet Seymouri pulmapäev oli määratud 10. juunile. Keset kvartalit asuv suur kirik oli lilledega üle külvatud. Uhkeldamiseks oli põhjust, sest need olid esimesed kiibitsejate pulmad maailmas. Kirikupinkidel istujad olid pessimistlikult meelestatud. Siia olid kogunenud peiu mõnitajad ja pruudi pilkajad. Nad tulevad su abielu üle naerma, ja kui sul õnnestub viimaks Surma valgel hobusel Hymenaiose vangitornist põgeneda, istuvad nad samal pingil ja nutavad su õnne üle. Kummipuu vohas.
   Kirikus põlesid tuled. Kõnnitee ääres ootas rullikeeratud vaip. Pruutneitsid sättisid üksteise õlavöösid ja rääkisid pruudi tedretähnidest. Kutsarid sidusid piitsadele valgeid linte ja täitsid vaba aega põueplaskut kummutades. Vaimulik mõtles oma võimalikust tasust, ja püüdis ära arvata, kas sellest jätkub, et osta endale uus popeliinkuub ning oma naisele Laura Jane Libbey foto. Jah, õhus oli armuhingust.
   Ja kiriku ümber, oh, mu vennad, lainetas ja voogas kiibitsejate meri. Pealtvaatajate summa lahutas kaheks vaibarull ja kumminuiadega politseinikud. Rahvas rüseles nagu lambakari – võitles, pressis, torkis, vaarus ja tallas üksteise jalgadel, et näha kas või hetkekski tüdrukut valges, kes pidi varsti saama ametliku litsentsi sorida oma abikaasa taskutes sel ajal, kui too magab.
   Kuid pulmatund jõudis kätte ja möödus, ilma et pruut ja peigmees oleksid nähtavale ilmunud. Kannatamatus andis teed alarmile, alarm tõi kaasa otsingud, kuid kumbagi ei leitud. Siis võtsid kaks politseinikku ohjad enda kätte ja tirisid märatsevate pealtvaatajate vahelt välja kortsus ja jalge alla tallatud pulmaülikonnas mehe, ning hüsteerilise naise, kes räbaldunult, marraskil ja karjudes vaiba poole teed oli rajanud.
   William Pry ja Violet Seymour olid vastavalt oma harjumusele ühinenud pealtvaatajatega, suutmata alla suruda iha näha end pruudi ja peigmehena roosidega ehitud kirikusse astumas.
   Kummipuu oli surnud.

TUHAT DOLLARIT

   “Üks tuhat dollarit,” kordas advokaat Tolman pühalikult, “ja siin on raha.”
   Noor Gillian puhkes lõbusalt naerma ja laskis õhukesel viiekümnedollariliste pakil läbi sõrmede libiseda.
   “Milline neetult ebamugav summa,” selgitas ta lahkelt advokaadile. “Kümne tuhande dollariga võib mees korraliku tulevärgi korraldada ja endale nime teha. Isegi viiekümne dollariga oleks vähem vaeva.”
   “Te kuulsite oma onu testamenti,” jätkas advokaat Tolman kuival toonil. “Ma ei tea, kas te detailidesse süvenesite või mitte. Ühte pean teile aga meelde tuletama. Olete kohustatud meile ette näitama tšekid, kuidas te selle tuhat dollarit kulutasite. Selline on testamendi tingimus. Usun, et täidate lahkunud härra Gilliani soovi.”
   “Võite selles kindel olla,” ütles noormees viisakalt, “hoolimata lisakulutustest, mida see mulle toob. Võin palgata sekretäri. Ma pole paberitöös kunagi tugev olnud.”
   Gillian läks oma klubisse. Seal otsis ta üles mehe, keda hüüti vanaks Brysoniks.
   Vana Bryson oli rahulik ja eemalolev. Ta istus nurgas ja luges raamatut. Noort Gilliani sisse astumas nähes ta ohkas, pani raamatu kõrvale ja võttis prillid eest.
   “Vana Bryson, ärka üles,” ütles Gillian. “Mul on sulle naljakas lugu varuks.”
   “Räägiksid seda ehk kellelegi piljardisaalis,” sõnas vana Bryson. “Te teate, kuidas ma teie lugusid vihkan.”
   “See on parem kui tavaliselt, “lausus Gillian sigaretti sõrmede vahel keerutades, “ja olen rõõmus, et saan seda sulle rääkida. See on nii kurb, et seda oleks naljakas piljardikuulide veeremise saatel rääkida. Tulin just oma hiljuti surnud onu korsaaride seadusebüroost. Ta jättis mulle ainult tuhat dollarit. Ütle, mida üks mees saaks tuhande dollariga teha?”
   “Arvasin,” sõnas vana Bryson asja vastu sama suurt huvi ilmutades kui kärbes äädikapudeli vastu, “et õndsal Septimus Gillianil oli raha umbes poole miljoni ringis.”
   “Oligi,” kinnitas Gillian lõbusalt, “ja nüüd alles nali tulebki. Ta jättis kogu dubloonilasti mikroobile. Pool tema varandusest läks mehele, kes avastas uue batsilli, ja teine pool hospidali ehitamiseks, kus hakatakse tegelema sellega, et see uuesti maamunalt pühkida. See, mis üle jäi, oli tühi-tähi. Ülemteener ja majapidajanna said kumbki pitsatsõrmuse ja kümme dollarit, tema vennapoeg aga tuhat dollarit.”
   “Sul on alati küllaga raha olnud, mida tuulde pilduda,” täheldas vana Bryson.
   “Tonnide viisi,” sõnas Gillian. “Onu oli nagu hea haldjas, kui asi puutus taskuraha andmisesse.”
   “Ja teised pärijad?” küsis vana Bryson.
   “Pole.” Gillian kortsutas sigari taga kulmu ja istus raskelt nahkdiivanile. “On veel preili Hayden, onu eestkostealune, kes elab tema majas. Ta on vaikne musikaalne tüdruk ja kellegi tütar, kellel oli õnnetus onu sõber olla. Unustasin öelda, et ka tema sai pitsatsõrmuse ja kümme dollarit. Sooviksin, et tema asemel oleksin mina olnud. Oleksin saanud kaks pudelit vahuveini, andnud sõrmuse kelnerile jootrahaks, ja sellega oleks asi vask. Ära ole üleolev ja solvav, vana Bryson, – anna hüva nõu, mida ma peaksin tuhande dollariga tegema.”
   Vana Bryson hõõrus prilliklaase ja naeratas. Ja kui vana Bryson naeratas, teadis Gillian, et too on solvamishimulisem kui tavaliselt.
   “Tuhat dollarit,” alustas vana Bryson, “on palju või vähe. Mõni läheb tuhande dollariga koju, naerdes nagu Rockefeller. Teine saadab naise lõunasse ja päästab sellega tema elu. Tuhande dollari eest võib tuhandele beebile terve juuni-, juuli– ja augustikuu piima osta ja päästa sellega viiskümmend elu. Võid korraldada rünnaku mõnele hästi kaitstud kunstigaleriile. Võid võimaldada mõnele ambitsioonikale poisile haridust. Mulle on räägitud, et eile pandi oksjoniruumis välja ehtne Corot. Võid kolida New Hampshire'i ja elada selle rahaga kaks aastat auväärselt ära. Võid üürida selle summa eest üheks õhtuks Madison Square Gardeni ja pidada kuulajatele loengu – kui mõni juhtub tulema – troonipärija ameti raskusest.”
   “Sa võiksid kaasinimestele isegi meeldida, vana Bryson,” sõnas Gillian, kaotamata kübetki oma alalisest külmaverelisusest, “kui sa alati moraali ei loeks. Küsisin sinult, mida võiksin mina tuhande dollariga teha.”
   “Sina?” küsis vana Bryson muiates. “Bobby Gillian, on ainult üks loogiline asi, mida sa selle tuhande dollariga peaksid tegema. Osta preili Lotta Lauriere'ile teemantripats, sõida Idahosse ja hakka farmeriks. Soovitaksin lambarantšot, kuna ma lambaid eriti vihkan.”
   “Tänan sind, vana Bryson,” ütles Gillian tõustes. “Tundub, et jään sulle tänu võlgu. Tabasid naelapea pihta. Tahan selle raha ühekorraga hakkama panna, et saaksin selle kohta üheainsa paberi ette näidata – ma vihkan üksikasjalikke loetelusid.”
   Gillian kutsus voorimehe ja sõnas kutsarile: ““Columbine'i” lavasissekäigu ette.”
   Preili Lotta Lauriere, kes oli rahvarohkeks matineeks peaaegu valmis, abistas Loodust parajasti puudriga, kui talle härra Gilliani tulekust teatati.
   “Las tuleb sisse,” sõnas preili Lauriere. “Mis lahti, Bobby? Minu etteaste algab kahe minuti pärast.”
   “Lase parem kõrv ka üle,” soovitas Gillian kriitiliselt. “Nii on parem. See ei võta minult kahte minutit. Mida ütleksid sa ripatsi kohta? Võin välja käia kolm nulli ja ühe nende ees.”
   “Oh, kui sa just tahad,” lõõritas preili Lauriere. “Mu parem kinnas, Adams. Ütle, Bobby, nägid sa seda kaelakeed, mida Della Stacey ühel õhtul kandis? See maksab Tiffanys kakskümmend kaks tuhat. Kuid loomulikult… Tõmba mu särpi veidi vasemale, Adams.”
   “Preili Lauriere ava-aariale!” hüüdis lavalehõikaja väljast.
   Gillian läks tänavale, kus voorimehetroska teda ootas. “Mida te tuhande dollariga teeksite?” küsis ta kutsarilt.
   “Avaksin kõrtsi,” sõnas too pikemalt mõtlemata. “Tean kohta, kus võiksin raha kahe käega kokku kühveldada. See on tänavanurgal asuv neljakordne tellismaja. Olen juba välja mõelnud, kuidas ma seda kasutaksin. Esimene korrus, nagu ma ütlesin – kõrts; teine kala– ja lihatoitude söökla; kolmas – maniküürisalong ja välissaatkond; neljas – piljardisaal. Kui lööksite kampa…”
   “Oh, ei,” sõnas Gillian. “Küsisin ainult uudishimust. Üürin troska tunniks. Sõidame niikaua ringi, kuni käsin peatuda.”
   Kaheksa kvartalit Broadwayst lõuna pool koputas Gillian jalutuskepiga kutsaripukile ja astus maha. Kõnnitee ääres istus pime mees ja müüs pliiatseid. Gillian läks mehe juurde ja jäi ta ette seisma.
   “Vabandage mind,” ütles ta, “kuid ehk ütleksite mulle, mida te teeksite tuhande dollariga?”
   “Tulite voorimehetroskast, mis siin peatus, kas jah?” küsis pime.
   “Tulin küll,” sõnas Gillian.
   “Arvan, et olete korralik inimene,” ütles pliiatsidiiler, “kuna sõidate päevavalgel voorimehega. Vaadake korraks siia sisse, kui tahate.”
   Pime võttis mantlitaskust väikese raamatu ja sirutas Gilliani poole. Gillian tegi raamatu lahti ja nägi, et see on arveraamat. Selle järgi oli pimeda arvel tuhat seitsesada kaheksakümmend viis dollarit.
   Gillian andis raamatu tagasi ja naasis troska juurde.
   “Unustasin ühe asja,” ütles ta. “Viige mind Broadwayle, Tolmani & Sharpi advokaadikontori ette.”
   Advokaat Tolman vaatas noorele Gillianile lahkelt ja küsivalt läbi kuldraamidega prillide otsa.
   “Palun vabandust,” sõnas Gillian rõõmsalt, “kuid võin ma teilt midagi küsida? See pole kohatu küsimus, ma loodan. Kas onu jättis preili Haydenile veel midagi peale kümne dollari ja pitsatsõrmuse?”
   “Ei,” vastas härra Tolman.
   “Tänan teid väga, söör,” ütles Gillian ja läks tagasi troska juurde. Nüüd andis ta kutsarile oma surnud onu maja aadressi.
   Preili Hayden kirjutas raamatukogus kirja. Ta oli väike sale naine ja üleni mustas. Kuid oleksid sa ta silmi näinud! Gillian tuli sisse, näol ilme, nagu oleks terve maailm temale täpe.
   “Tulin just vana Tolmani juurest,” selgitas ta. “Nad vaatasid paberid läbi ja leidsid…” Gillian otsis mälust seaduslikku terminit, “…nad leidsid testamendiparanduse, või postskriptumi või midagi sellesarnast. Tundub, et vanapoiss läks pärast lahkemaks ja jättis sulle tuhat dollarit. Olin siit mööda sõitmas ja Tolman palus mul raha sulle ära anda. Siin see on. Loe üle, et näha, kas summa on õige.” Gillian pani rahapaki naise käe kõrvale lauale.
   Preili Hayden kahvatas. “Oh!” hüüatas ta, ja veel: “Oh!”
   Gillian pööras külje tema poole ja vaatas aknast välja.
   “Eeldan,” ütles ta madalal häälel, “et sa tead, et armastan sind.”
   “Mul on kahju,” ütles preili Hayden ja võttis rahapaki.
   “Nii et mul pole mingit lootust?” küsis Gillian muretult.
   “Mul on kahju,” sõnas naine veel kord.
   “Võin ma ühe kirjakese kirjutada?” küsis Gillian naeratades. Ta istus suure raamatukogu laua taha. Preili Hayden andis talle paberi ja sulepea ning läks tagasi oma kirjutuspuldi juurde.
   Gillian kirjutas tuhande dollari kulutamise kohta järgmise aruande:
   “Musta lamba, Robert Gilliani aruanne tuhande dollari kulutamise kohta. Antud täies mahus maailma parimale ja armsamale naisele, tagamaks tema igavest taevast õnne maa peal.”
   Gillian pani kirjakese ümbrikusse, kummardas ja läks oma teed.
   Voorimehetroska peatus uuesti Tolmani & Sharpi kontori ees.
   “Panin need tuhat dollarit hakkama,” sõnas Gillian lõbusalt kuldraamides prillidega Tolmanile, “ja tulin nüüd aruannet esitama, nagu lubasin. Õhus on juba suve tunda – mis te arvate, härra Tolman?” Gillian viskas valge ümbriku advokaadi lauale. “Ümbrikus on memorandum, söör, modus operendi [1 - modus operendi– ld. k. tegutsemisviis.] kadunud tuhande dollari kohta.”
   Ümbrikut puudutamata läks härra Tolman ukse juurde ja hüüdis oma partnerit Sharpi. Kahekesi tuhnisid nad seifi sügavuses. Otsingute tulemusena tõmbasid nad välja trofee – suure pitseeritud ümbriku. Nad murdsid pitseri katki ja pistsid pead kirja sisu lugedes kokku. Tolman hakkas eeskõnelejaks.
   “Härra Gillian,” alustas ta ametlikult, “see siin on teie onu testamendi koditsill. Ta usaldas selle meile eraldi ja instrueeris meid, et seda ei avataks enne, kui teie päranduseks saadud tuhat dollarit on jäägitult otsas. Kuna see tingimus on täidetud, loen teile koditsilli ette. Ma ei hakka teid eksitama juriidilise fraseoloogiaga, vaid tutvustan teile arusaadavas keeles selle sisu.
   Testamendiparandus ütleb, et juhul, kui te näitate tuhande dollari paigutamisel üles ükskõik millist oskust, mis väärib autasu, saavad teile osaks lisaprivileegid. Kadunud härra Gillian määras minu ja härra Sharpi kohtunikeks ning, me täidame nagu päris kohtunikud meile pealepandud kohust täpselt ja erapooletult. Me pole teie suhtes ebasoodsalt meelestatud, härra Gillian. Kuid asugem koditsilli juurde. Kui meie arvates on teie kapitalimahutus arukas, kaalutlev või isetu, peame teile üle andma viiekümne tuhande väärtuses väärtpaberid, mis teie onu selleks otstarbeks meie kätte usaldas. Kui aga – nagu meie klient, kadunud härra Gillian sõnaselgelt väljendas – “kasutate seda raha nagu ennegi tavatsesite teha” – tsiteerin kadunud härra Gilliani – “laiduväärseks priiskamiseks halva kuulsusega kaaslaste seltsis” – , makstakse viiskümmend tuhat dollarit viivitamatult välja Miriam Haydenile, kadunud härra Gilliani eestkostealusele. Nüüd, härra Gilliam, vaatame – mina ja härra Sharp – üle, kuidas te selle tuhat dollarit kulutasite. Eeldan, et esitate kuluaruande kirjalikult ja loodan, et nõustute meie otsusega, milline see ka poleks.”
   Härra Tolman sirutas käe ümbriku järele, kuid Gillian oli kiirem ja napsas selle enda kätte, tõmbas selle aeglaselt ribadeks ja pistis paberitükid taskusse.
   “Kõik on korras,” ütles ta naeratades. “Pole vähimatki vajadust teid sellega rohkem tüüdata. Arvan, et te niikuinii ei saaks sellest üksikasjalisest loetelust aru. Kaotasin selle tuhat dollarit hipodroomil. Head päeva, džentelmenid.”
   Kui Gillian oli uksest välja läinud, vangutasid Tolman ja Sharp teineteisele otsa vaadates mornilt pead. Koridoris oli kuulda lifti ootava noore Gilliani poisikeselikku vilistamist.

KOHUTAV SAATUSELÖÖK

   ISEGI avalikes parkides on oma hulkurite aristokraatia, kes kasutab neid nagu erakabinette. Vallance rohkem tajus, kui teadis seda, kuid esmakordselt kaosesse astudes viisid jalad ta otsejoones Madisoni väljakule.
   Pungades puude all kõndis nooruke Mai, puhas ja range nagu vana korra aegne koolitüdruk. Vallance tegi mantlinööbid lahti, läitis oma viimase sigareti ja võttis pingil istet. Kolm minutit kahetses ta mõttes viimast kolmesada dollarit oma viimasest tuhandest, mille ta oli andnud jalgrattapolitseinikule oma viimasel autosõidul. Ta katsus kõik taskud läbi ega leidnud pennigi. Täna hommikul oli ta oma korteri üles öelnud. Mööbel oli läinud võlgade katteks. Talle polnud muud jäänud kui riided, mis tal praegu seljas olid ja need sobisid rohkem teenrile kinkimiseks kui härrasmehele. Tal polnud enam raha, et maksta voodi, röstitud homaari, trammisõidu või nööpaugu lille eest, kui ta seda just sõpradelt võltsettekäändeid ette tuues välja ei luni. Vallance oli enese alandamise asemel valinud pargi.
   Ja kõik sellepärast, et Vallance'i onu oli ta oma pärijate hulgast välja arvanud ning võtnud endale vabaduse vennapoeg tühjade kätega jätta. Ja kõik ainult sellepärast, et Vallance ei kuuletunud onule, kui too käskis ühe teatud tüdrukuga suhted katkestada. Kuid mitte temast ei tule jutt, niisiis võivad need lugejad, kes juukseid otstest juurte poole harjavad, vabalt edasi lugemata jätta. Oli olemas ka teine vennapoeg – teisest sugupuu harust, keda oli kunagi peetud tulevaseks pärijaks ja onu favoriidiks, kuid juba kaua aega tagasi oli too onu soosingust ilma jäänud, ning kaotanud lootuse, silmapiirilt mülkasse kadunud. Nüüd oli onu talle andestanud, pärijana rehabiliteerinud ja oma soosingu ennistanud. Ja nii juhtuski, et Vallance, kes oli raskelt kukkunud Luciferi sügavaimatesse valdustesse, oli sunnitud ühinema räbalais tontidega väikeses pargis.
   Vallance toetas selja vastu kõva pargipingi seljatuge ja tõi kuuldavale nii kõva naerupahvaku, et ikka veel tossava sigareti suits ulatus puu alumiste oksteni. Ta tundis äkki, et kõik teda seni elu küljes hoidvad kütked on langenud ning see tunne oli nii erutav, et tekitas temas mingi eufooriaga sarnaneva tunde. Midagi samasugust tunneb aeronaut, kui õhupalli maa küljes hoidvad köied on läbi lõigatud ning õhusõiduk aeglaselt eemale liugleb.
   Kell oli peaaegu kümme. Pingid olid enamasti tühjad. Pargielanik, kes külmade sügisilmade rünnakule vapralt vastu astub, on loid kevadkülmade kohortidega võitlema.
   Üks hulkur tõusis purskkaevu kõrvalt pingilt, tuli Vallance'i juurde ja istus tema kõrvale. Ta polnud ei noor ega vana, lõhnas odava möbleeritud toa järele, žiletid ja kamm olid temast mööda läinud, temasse oli vägijooki villitud ja anum saatana pitseriga suletud. Ta küsis tikku, mis on pargielanike seas tavaline tutvumisvormel, ja hakkas rääkima.
   “Sa pole alaliste hulgast,” ütles ta Vallance'ile. “Ma tunnen rätsepa õmmeldud riided ära, kui ma neid näen. Sa istusid lihtsalt pargis jalgu puhkama. Ega sul midagi väikese vestluse vastu pole? Minust saab peagi keegi. Ma kardan, kardan. Olen sellest paarile kolmele kohalikule hulkurile rääkinud. Nad arvavad, et olen peast segi läinud. Tead, olen täna ainult paar juustuviilu ja ühe õuna söönud. Homme pärin ma kolm miljonit ja autodest ümbritsetud restoran, mida sa siit näed, on minu jaoks liiga odav koht, et seal süüa. Sa ei usu seda, on ju nii?”
   “Usun sind vähimagi kahtluseta,” sõnas Vallance naerdes. “Sõin seal eile lõunat. Täna pole mul viit sentigi, et tassi kohvi osta.”
   “Sa ei näe välja nagu üks meie seast. Kuid selliseid asju tuleb vist ette. Mõned aastad tagasi lendasin isegi kõrgel. Mis su mängust välja lõi?”
   “Ma… Ah, jäin tööst ilma,” ütles Vallance.
   “See linn on täielikult Hadese pärusmaa,” jätkas teine. “Ühel päeval sööd hiina portselanilt, järgmisel päeval Hiinas – hiina kõrtsis, tahtsin öelda. Kunagi oli mul tunduvalt rohkem kui halb õnn. Viie aasta eest polnud ma kerjus. Poisikesest peale kasvatati mind elama luksuses ja mitte midagi tegema. Ütle, ega sul midagi minuga rääkimise vastu pole? Ma lihtsalt pean kellegagi rääkima, sest ma kardan, kardan. Mu nimi on Ide. Sa ei oska arvatagi, et vana Paulding, üks Riverside Drive'i miljonäre, on mu onu? Aga seda ta on. Elasin tema majas ja mul oli nii palju raha, kui tahtsin. Kuule, mis oleks, kui teeksime paar napsi – mis su nimi oligi?”
   “Dawson,” lausus Vallance. “Ei Pean kahjutundega teatama, et finantside osas olen kuival.”
   “Viimati elasin ma Divisioni tänava söekeldris koos kerjusega, kelle hüüdnimi on Pilgutaja Morris,” jätkas Ide. “Kuhugi mujale polnud mul minna. Kui ma täna väljas olin, oli tulnud sinna mingi mees, taskus mingid paberid, ja küsinud mind. Ma polnud päris kindel, et ta mitte politseinik polnud, niisiis hulkusin pimedani ümbruskonnas. Mees oli jätnud mulle kirja. Mõtle vaid, Dawson, see oli tähtsalt all-linna advokaadilt Meadilt. Nägin ta silti Anni tänaval. Paulding tahab, et mängiksin kadunud õepoega, tuleksin tagasi, tunneksin end tema pärijana ja pilluksin ta raha tuulde. Homme kella kümneks on mind kutsutud advokaadi kontorisse, et ma taas vanale rajale pöörduksin, kolme miljoni pärijaks saaksin ja aastas kümme tuhat dollarit taskusse pistaksin. Aga mina… Ma kardan, kardan.”
   Hulkur tõusis kõikudes püsti ja sirutas värisevad käed taeva poole. Ta hingas sügavalt sisse ja oigas hüsteeriliselt.
   Vallance haaras tal käest ja sundis ta uuesti pingile istuma.
   “Ole vait!” käskis ta, hääles tülgastus. “Sind vaadates võiks arvata, et jäid varandusest ilma, mitte ei saanud seda. Mida sa kardad?”
   Ide istus värisedes pingil. Ta klammerdus Vallance'i mantlikäise külge ja isegi Broadway ähmaste tulede valgel võis hiljuti pärandisaajate hulgast väljaheidetu näha, et teise otsaesisel pärlendavad higipiisad, nagu oleks tal surmahirm.
   “Kardan, et enne hommikut võib minuga midagi juhtuda. Ma ei tea mis – miski, mis takistab mul raha järele minemast. Kardan, et puu kukub mulle kaela, kardan, et voorimehetroska sõidab mulle otsa, või kukub mulle katuselt kivi pähe, või juhtub midagi muud. Ma pole kunagi varem kartnud. Olen pargis istunud tuhandeid öid, sama rahulik kui surnu, ja teadmata, kust ma hommikusöögi saan. Kuid nüüd on teistmoodi. Ma armastan raha, Dawson – olin õnnelik nagu jumal, kui see mu sõrmede vahelt läbi libises, inimesed minu ees kummardasid ja kui mind ümbritsesid muusika, lilled ja ilusad riided. Niikaua kui ma mängust väljas olin, ei mõelnud ma sellele. Räbalais ja näljasena siin istudes, purskkaevu vulinat kuulates ja avenüül tõttavaid inimesi vaadates olin niigi õnnelik. Kuid nüüd, kus endine elu on jälle käeulatuses – või peaaegu käeulatuses – ma kardan, Dawson, et ei suuda seda kahteteistkümmet tundi vastu pidada. Ma ei suuda seda taluda. Minuga võib kõiksugu asju juhtuda – võin jääda pimedaks, mind võib tabada infarkt, maailma lõpp võib kätte jõuda, enne kui…”
   Ide hüppas taas karjatades jalule. Pinkidel istuvad inimesed liigutasid ja jäid vahtima. Vallance võttis tal käsivarrest kinni.
   “Tule, lähme jalutame,” sõnas ta rahustavalt. “Ja püüa maha rahuneda. Pole mingit põhjust ärevuseks või kartuseks. Sinuga ei juhtu midagi. See öö on samasugune nagu kõik teisedki.”
   “Sul on õigus,” sõnas Ide. “Ole hea inimene, Dawson – jää minu juurde. Jalutame veidi ringi. Ma pole kunagi varem niimoodi koost lagunenud, kuigi olen mitu korda elult päris kõvu hoope pidanud vastu võtma. Mis sa arvad, vanapoiss, kas saad teel meile väikese õhtusöögi raha kokku kraapida? Kardan, et minul pole praegu nii palju närvi, et tänaval kerjata.”
   Vallance viis oma kaaslase peaaegu inimtühjale Viiendale avenüüle ja suundus siis Kolmekümnendat mööda Broadwayle. “Oota paar minutit siin,” ütles ta Ide'ile, jättes tolle vaiksesse varjulisse kohta. Vallance läks tuttavasse hotelli ja sammus enesekindlalt baarileti poole.
   “Jimmy, väljas on üks väike vaene kurat,” ütles ta baarmenile, “kes ütleb, et on näljane ja näeb sedamoodi ka välja. Sa tead, mida nad rahaga teevad, kui seda neile anda. Tee talle paar võileiba, ning ma veendun, et ta need ära sööb.”
   “Hea küll, härra Vallance,” ütles baarmen. “Nad pole mitte kõik teesklejad. Mulle ei meeldi samuti näha, et keegi on näljas.”
   Baarmen pakkis helde tasuta lõuna salvrätikusse. Vallance läks sellega välja oma kaaslase juurde. Ide neelas aplalt toitu. “Ma pole enam terve aasta nii head tasuta toitu saanud,” ütles ta. “Kas sa ise ei söögi, Dawson?”
   “Tänan, ma pole näljane,” sõnas Vallance.
   “Lähme tagasi väljakule,” tegi Ide ettepaneku. “Politseinikud seal meid ei tülita. Jätan ülejäänud singi ja muu kraami meile hommikusöögiks. Mul ei lähe enam ivagi kurgust alla. Kardan, et olen haigeks jäänud. Mõtle, kui ma täna öösel krampidesse või millessegi taolisse suren ning ei saagi seda raha uuesti katsuda! Advokaadiga kohtumiseni on jäänud üksteist tundi. Sa ei jäta ju mind maha, Dawson? Kardan, et minuga võib midagi juhtuda. Sul pole ju niikuinii kuhugi minna.”
   “Sul on õigus,” sõnas Vallance. “Täna öösel küll mitte. Istun sinu kõrval pingil.”
   “Sa võtad seda külmalt,” ütles Ide, “ja ladusid mulle oma olukorra otse välja. Olen alati arvanud, et mees, kes on töölt minema löödud, katkub juukseid.”
   “Arvan, et ütlesin juba,” sõnas Vallance naerdes, “et mina jälle arvasin, et mees, keda homme ootab õnn, tunneb end vabalt ja rahulikuna.”
   “See on naljakas,” filosofeeris Ide, “kui erinevalt võtavad inimesed asju. Siin on su pink, Dawson. Paremal minu oma kõrval. Siin ei paista sulle tuli silma. Kuule, Dawson, kui ma uuesti koju jõuan, õnnestub mul sind võib-olla kuhugi tööle sokutada. Aitasid mind täna öösel palju. Ma ei usu, et oleksin selle öö üle elanud, kui sind poleks olnud.”
   “Tänan sind,” ütles Vallance. “Kas pingil magatakse istudes või pikali?”
   Vallance istus tunde, vaatas puuokste vahelt siravaid tähti ja kuulas lõunast kostvat teravat hobusekapjade trummeldamist asfaldil. Ta mõistus töötas, kuid tunded olid vaikinud. Tundus, et vähimgi emotsioon on juurteni hävitatud. Vallance ei tundnud ei kahetsust, hirmu, valu ega ebamugavust. Ta mõtles nüüd tollele tüdrukule, nagu oleks too ühe taevas vilkuva tähe elanik. Siis meenusid talle kaaslase absurdsed tembutused ja ta naeris vaikselt, kuid rõõmutult. Linnatänavatelt hakkas kostma varahommikuste piimavankrite rataste kolinat. Vallance jäi ebamugaval pingil magama.
   Kell kümme hommikul seisid mõlemad mehed advokaat Meadi Anni tänava kontori ukse taga.
   Saatusliku tunni lähenedes olid Ide'i närvid üha rohkem üles öelnud ning Vallance'il polnud südant jätta teda üksi silmitsi võimalike ohtudega, mida ta nii paaniliselt kartis.
   Kui nad koos sisenesid, vaatas advokaat Mead neid üllatunult. Tema ja Vallance olid vanad sõbrad. Pärast tervitamist pöördus Mead Ide'i poole, kes kahvatu näoga ja üle kere värisedes ootas kriisi saabumist.
   “Saatsin teie aadressil eile õhtul veel teise kirja, härra Ide,” ütles ta. “Kui te uksest sisse astusite, taipasin, et te ei saanud seda kätte. Pean teile teatama, et härra Paulding otsustas teile oma soosingu osutamise osas ümber. Kõik jääb nii nagu enne ning ta loodab, et mõistate, et tema ja teie vahelistes suhetes pole midagi muutunud.”
   Ide'i värin lakkas samal hetkel. Jume tuli ta näkku tagasi ja ta ajas selja sirgu. Tema lõug sirutus pool tolli ettepoole ning silmadesse tuli sära. Ühe käega lükkas ta oma päevi näinud kaabu kuklasse ja sirutas teise, haraliaetud sõrmedega käe, advokaadi poole. Ta hingas sügavalt sisse ja puhkes sardooniliselt naerma.
   “Ütelge vanale Pauldingile, et ta võib põrgusse sõita,” lausus ta valjult ja selgelt, pööras kannal ringi ning läks kindlal ja kärmel sammul kontoriuksest välja.
   Advokaat Mead vaatas Vallance'ile otsa ja naeratas.
   “Mul on hea meel, et sa tulid,” sõnas ta lahkelt. “Su onu tahab, et sa koju tagasi pöörduksid. Ta jõudis otsusele, et oli liiga tormakas ning tahab sulle öelda, et see kõik…”
   “Hei, Adams!” hüüdis advokaat Mead lauset pooleli jättes oma sekretärile. “Too klaas vett – härra Vallance minestas.”

NEMESIS JA KOMMIKAUPMEES

   “ASUME kell kaheksa hommikul “Celticiga” teele,” ütles Honoria, noppides oma siidpluusi varrukalt niidijupi.
   “Kuulsin,” lausus noor Ives, pillas oma kaabu käest ja püüdis seda kinni püüda, kuid see ebaõnnestus, “ja astusin siit läbi, et teile meeldivat merereisi soovida.”
   “Loomulikult te kuulsite sellest,” sõnas Honoria külma armsusega, “kuna meil polnud võimalust teile sellest isiklikult teatada.”
   Ives vaatas teda vabandust paluval pilgul, kuigi väikese lootusega.
   Õues oli kuulda kimedat häält, mis venitas ebamusikaalses kauplemishelistikus: “Komm…iiid! Maitsvad, värsked komm…iiid!”
   “See on meie vana kommimees,” sõnas Honoria, nõjatus aknalauale ja viipas talle. “Tahan piimaiiriseid. Broadway kauplustes pole saada midagi, mis oleks pooltki nii hea kui need.”
   Kommikaupmees jättis Madison avenüü vana maja ees oma kommikäru seisma. Tal oli pühapäevasem välimus kui tavalistelt. Tal oli kaelas uus erepunane lips, mis oli kinnitatud sädeleva, peaaegu originaalsuuruses hobuserauakujulise lipsunõelaga. Ta pruun kõhn nägu kiskus vägisi poolrumalale naeratusele ja päevitunud randmete kohalt paistsid triibulised, koerapeakujuliste nööpidega mansetid.
   “Arvan, et ta hakkab naist võtma,” sõnas Honoria kahetsevalt. “Ma pole kunagi varem teda sellisena näinud. Ja täna on esimene kord pärast mitut kuud, kui ta jälle oma kaupa pakub. Olen selles täiesti kindel.”
   Ives viskas kõnniteele mündi. Kommimees tundis oma kliente. Ta pani paberkoti täis, ronis vanamoelisele klappredelile ja ulatas koti aknast sisse.
   “Mäletan, et…” alustas Ives.
   “Oodake,” käskis Honoria.
   Ta võttis kirjutuslaua sahtlist väikese mapi ja sellest tillukese, veerand tolli laia ja kaks pika läikpaberist lipaka.
   “See, ütles Honoria intonatsioonirikkalt, “oli mähitud esimese kommi ümber, mille me koos paberist lahti keerasime.”
   “See oli aasta tagasi,” vabandas Ives, võttis paberilipaka enda kätte ja luges sellelt:

     “Seni, kui taevas me kohal on sinine,
     kuulub mu süda, mu arm, sinule.”

   “Olime just eelmisel õhtul merereisilt tulnud,” sõnas Honoria jutuhimuliselt. “Oli palav suvi. Linn oli elanikest peaaegu tühi. Kuhugi polnud minna. Kuid mulle oli räägitud, et linnas on ükskaks katuseaeda, kus võib lõbutseda, kus tihti kõlab laul ja tantsitakse.”
   Ives ei võpatanud. Kui oled võitlusareenil, ei üllata sind, kui vastane sulle ribidesse virutab.
   “Järgnesin tookord kommimehele,” sõnas Honoria asjakohatult, “ja andsin talle Broadway nurgal viis dollarit.”
   Ives võttis Honoria süles olevast kotist ühe neljakandilise paberisse pakitud kommi ja harutas sellelt pikkamööda paberi ümbert.
   “Loe seda,” ütles Ives, ulatades kommipaberi Honoriale.

     “Elu õpetab meid, kuis elada,
     arm õpetab, kuis andestada.”

   Honoria põsed hakkasid õhetama.
   “Honoria!” hüüatas Ives toolilt üles hüpates.
   “Preili Clinton,” parandas Honoria ja tõusis püsti nagu Veenus lainetest. “Ma hoiatasin teid, et te mind selle nimega enam ei kõnetaks.”
   “Honoria,” kordas Ives, “sa pead mind ära kuulama. Tean, et ma ei vääri su andeksandi, kuid pean selle siiski saama. Igaüht meist võib mõnikord haarata hullus, millel pole midagi tegemist tema parema minaga. Pildusin kõik tuulde, kuid sina jäid mu südamesse. Purustasin ennast siduvad ahelad. Loobusin sireenist, kes peibutas oma lauluga mu sinu juurest eemale. Oled ainus, keda iial olen armastanud ja armastan. Las su armastus andestab mulle, ning ma vannun, et mu süda kuulub sulle “seni, kui taevas me kohal on sinine”.”
   Läänes, Kuuenda ja Seitsmenda avenüü vahel, jagas puiestee kvartali kaheks. Puiestee lõppes väikese õuega. See oli teatrirajoon ja siinne elanikkond koosnes tosinast rahvusest. Siin valitses boheemlaslik õhkkond, keeltepaabel ja pidev elanikkonna vahetus.
   Kommikaupmees elas allee lõpus õuepoolses majas. Kell seitse lükkas ta oma käru kitsast väravast sisse, toetas selle sanga logisevale kivihunnikule ja istus ise sellele end jahutama. Tuul, mis piki alleed lõõtsus, oli tõesti meeldivalt jahutav.
   Puhkava kommimehe kohal aknal istus mademoiselle Adele, nagu teda Vabaõhuaia plakatitel nimetati, ja hingas värsket õhku. Ta kuldpruun juuksemass oli valla, et briis võiks aidata Sidoniel, mademoiselle'i teenijannal, neid kammides õhutada. Mademoiselle'i õlgu – nii nagu ka fotodel sagedasti näha oli – kattis hooletult neile heidetud heliotroobivärvi õlasall. Ta käsivarred olid kuni küünarnukini paljad, ja kuigi siin polnud skulptoreid, kes neile kiidulaulu laulaksid, siis näisid alleeäärsete majade tuimad kiviseinad nendesse vähemalt mitte taunivalt suhtuvat. Sel ajal, kui ta seal istus, salvis ja pesi Felice, mademoiselle'i teine teenijanna, ta väikesi jalgu, mis nii tihti Vabaõhuteatri etendustel välkusid ja publikut lummasid.
   Pikkamööda hakkas mademoiselle märkama kommimeest, kes tema akna all oli peatunud higist laupa pühkima ja end jahutama. Ta vabastas end teenijannade kätest, et täie andumusega pühenduda oma kutsealale – võluda ja pimestada mehi. Mademoiselle'ile ei meeldinud aega raisata. Siin istus kommimees – mitte just kõige sobivam märklaud ta viskeodadele, kuid siiski soost, kellele ta sünnist saati oli sõja kuulutanud.
   Heitnud mehele tosina jagu nähtamatut külma pilku, sulas ta äkki üles ning õnnistas meest naeratusega, mis oli sama magus kui tolle kärus olevad maiustused.
   “Kommimees,” kudrutas ta, samal ajal kui Sidonie järgnes ta impulsiivsele kummardusele, jätkates ta raskete kuldpruunide juuste harjamist. “Kas sinu meelest olen ma ilus?”
   Kommimees naeris kähedalt, vaatas üles, ajas lõua ette ja pühkis punase-sinisetriibulise taskurätiga laupa.
   “Oled küllalt ilus meesteajakirjade kaasi ehtima,” ütles ta vimmakalt. “Mul ükskama kõik, oled sa nende meelest ilus või mitte. See pole minu rida. Kui tahad lillebukette, pöördu kellegi poole, kes on üheksa ja kahekümne aasta vahel. Kisub vist vihmale.”
   Tõtt-öelda oli kommimehe võlumine sama, mis paksus lumes rotte püüda, kuid mademoiselle'is oli tärganud jahikirg. Ta sikutas Sidone'i sõrmede vahelt salgu oma suurepäraseid juukseid ja laskis sellel üle aknalaua rippuda.
   “Kommimees, on sul kunagi olnud armsamat, kellel on nii pikad ja pehmed juuksed nagu mul? Ja nii ümarad käsivarred?” Mademoiselle sirutas üle aknalaua käsivarre, mis oli nagu Galateal pärast elluärkamist.
   Kommimees kõkutas kuivalt ja kohendas viltuvajunud võikompvekkide pakki.
   “Ära aja udu!” sõnas ta vulgaarselt. “Minu käest sa komplimente ei kuule. Olen liiga tark, et pikkade juuste ja äsjamasseeritud käsivarre lõksu langeda. Oh, olgu, lavatulede valguses, paksu puudrikorra all ja orkester saateks “Väikese õunapuu all” mängimas võib sul see korda minna, kuid mind ei pane sa küll mingi valemiga oma kübara järele jooksma. Olen alati olnud peroksiidi ja meigi vastane. Ilma naljata – ütle, kas ka sinu arvates hakkab vihma sadama?”
   “Kommimees,” küsis mademoiselle huuli torutades ja põskedele lohukesi manades, “kas ma tõesti pole sinu arvates ilus?”
   Kommimees irvitas.
   “Hoiad raha kokku, eks ole, olles ise oma pressiagent?” küsis ta “Mina suitsetan ja teen seda avalikult, sinu larhvis pole ma aga näind ühtki viiesendist sigarit, kuigi suitsu tuleb seal üksjagu. Nii või teisiti – selleks, et mu südant liigutada, on vaja täiesti uut sorti naist. Tunnen naissugu juuksekammidest kingapaelteni. Kindlusta mulle hea müügipäev ja oota mind siin õues kell seitse sibulaklopsi, piibu ja õhtuse ajalehega, ning mulle ei maksa mingit vaeva isegi Lillian Russellile silma teha, kui sa seda soovid.”
   Mademoisellemossitas.
   “Kommimees,” ütles ta vaiksel ja sügaval häälel, “ja ometi ütled sa mulle kord, et olen ilus. Kõik mehed teevad seda, ja teed sinagi.”
   Kommimees naeris ja võttis piibu välja.
   “Jäägu sulle su arvamus,” ütles ta. “Pean nüüd tuppa minema. Mind ootab uus osa järjejutust õhtuses ajalehes, mille lugeja ma olen. See räägib meestest, kes veavad oma laeva pardal aaret ning ei tea, et piraadid neid karide taga varitsevad. Ja selles jutus pole ühtki naist – ei maal, merel ega õhus. Head õhtut.” Ning kommimees tõstis oma käru sanga üles ja lükkas selle tolmusesse õue allee lõpus, kus ta elas.
   Need, kes naisi ei tunne, imestaksid, sest mademoiselle istus nüüd iga päev aknal ja heitis uusi, järjest hukutavamaid võrke välja. Ükskord laskis ta ühel tähtsal härral oma vastuvõtutoas pool tundi oodata, pommitades ise samal ajal asjatult kommimehe jämedakoelist filosoofiat. Mehe kähe naer hõõrus mademoiselle'i uhkuse verele. Iga päev istus kommimees tuulise allee lõppu end jahutama. Selsamal kellaajal pidas mademoiselle vajalikuks oma juukseid õhutada ning püüdis oma iluga tagajärjetult mehe tuima südant köita. Mademoiselle'i silmad särasid vääritus solvumises. Kuna tema uhkust oli valusalt riivatud, võlus ta kommimeest viisil, mis ta tähtsad imetlejad oleks egoismiparadiisi viinud. See, et kommimehe karmid silmad vaatasid talle endiselt varjatud põlgusega otsa, kihutas teda oma ilu nooletupest ikka teravamaid nooli otsima.
   Ühel pärastlõunal aknalauale nõjatudes oli mademoiselle kommimehega vähem väljakutsuv ja piinahimulisem kui tavaliselt.
   “Kommimees,” ütles ta, “tõuse ja vaata mu silmadesse.”
   Mees tõusis, vaatas mademoiselle'ile silma ja naeris karedalt nagu saeks keegi puid. Ta võttis piibu suust, kohmitses veidi selle kallal ja pistis väriseva käega taskusse.
   “See juba läheb,” sõnas mademoiselle laisalt naeratades. “Pean nüüd masseerija juurde minema. Head õhtut.”
   Järgmisel õhtul tuli kommimees nagu tavaliselt kell seitse ja istus mademoiselle'i akna alla jalgu puhkama. Kuid oli see ikka kommimees? Tal olid seljas uhiuued ruudulised riided ja kaelas leekivpunane lips, mis oli kaunistatud peaaegu originaalsuuruses hobuserauakujulise lipsunõelaga. Ta kingad olid värskelt viksitud, päevitus ta põskedel oli kahvatunud ning ta käed olid puhtaks pestud. Aken oli tühi, kuid kommimees jäi selle alla seisma, nina püsti nagu koeral, kes loodab konti saada.
   Mademoiselletuli koos Sidonie'iga, kes kandis ta juukseid. Kommimeest nähes ta naeratas, kuid sellest kumas läbi tüdimus. Mademoiselle teadis instinktiivselt, et mäng on võidetud ja otsekohe oli ta sellest tüdinud. Ta hakkas Sidonie'iga rääkima.
   “Täna oli hea päev,” sõnas kommimees õõnsalt. “Esimene tulus päev sel kuul. Läksin kuni vana Madisonini välja, hüüdes kliente, nagu mul tavaks. Mis te arvate, kas homme tuleb vihma või ei?”
   Mademoisellenõjatus küünarnukkidega aknalaual olevale padjale ja toetas lõua kätele.
   “Kommimees,” küsis ta mahedalt, “kas sa oled minusse armunud?”
   Kommimees tõusis ja toetas selja vastu tellismüüri.
   “Leedi,” alustas ta lämbuval häälel, “mul on kaheksasada dollarit kõrvale pandud. Kas ma juba ütlesin, et olete ilus? Võtke see, viimse kui ühe dollarini, ja ostke oma koerale uus kaelarihm.”
   Mademoisellepuhkes naerma. Näis nagu oleks ta toas sada hõbekellukest helisenud. Naer tungis alleele ja pudenes piiskadena õue. Seda kuulata oli niisama ohtlik kui päikesesse vaadata. Mademoiselle oli rõõmus. Sidonie, see tark kaja, lisas kellukesele oma sünge, kuid usaldusväärse kontraaldi. Kahe naise naer näis kommimehe südamesse tungivat. Ta näperdas oma hobuserauda. Mademoiselle väsis naerust ja pistis punetama hakanud kauni näo aknast välja.
   “Kommimees,” ütles ta, “mine minema. Kui ma naeran, kisub Sidonie mu juukseid. Kui sa siia jääd, ei saa ma aga naermata jätta.”
   “Mademoiselle'ile on kiri,” oli läbi akna kuulda Felice'i häält.
   “Maailmas pole õiglust,” ütles kommimees, tõstis vankrisanga üles ja hakkas eemalduma.
   Kolme jardi kaugusel jäi ta seisma. Mademoiselle'i aknast oli kostnud vali karjatus. Kommimees jooksis kiiresti tagasi. Ta kuulis, kuidas kellegi keha maha kukkus, ja selle ümber askeldavate kontsade klõbinat.
   “Mis juhtus?” hüüdis ta.
   Sidonie pistis pea aknast välja.
   “Mademoiselle sai halbu uudiseid,” ütles ta. “Too, keda ta südamest oli armastanud, on ta maha jätnud. Võib-olla oled temast kuulnud – monsieur Ives. Ta sõidab homme teisele poole ookeani. Ah, need mehed!”

MÄLESTUSESE

   PREILI Lynnette D'Armande pööras Broadwayle selja. See oli vorst vorsti vastu, sest Broadway oli preili D'Armande'iga sedasama teinud ja mitte üks kord. Kuigi jah, selles liigutuses oli kahjutunnet, sest kunagine Muusikaveski Kompanii esinaine oli võinud Broadwaylt küsida ükskõik mida, kui olukord oli olnud vice versa.
   Niisiis pööras preili Lynnette D'Armande tooli seljatoe Broadwayle avaneva akna poole ja asus puuvillase niidiga musta siidsuka kanda nõeluma. Broadway tuledemäng ja sära ei veedelnud teda. See, mida ta süda tõeliselt ihkas, oli värske tuulepuhang selle muinasjutumaa tänava lämbetes garderoobides ja selle kapriisse vaatajaskonna südamest tulev möirgamine. Vahepeal peab ta aga hooletusse jäetud sukad ära nõeluma. Siid kulub kiiresti, kuid… Lõppude lõpuks, kas pole see ainus hea asi siinkandis?
   Hotell “Thaleia” kõrgus Broadway kohal nagu Maraton mere kohal. Kaljukindlana seisis see keset veekeerist, mille moodustasid kaks tema kõrval asuvat elava liiklusega tänavat. Siin oli näitlejabandede hulkumiste lõpp-punkt, siin võtsid nad kõrged poolsaapad jalast ja kloppisid sokid tolmust puhtaks. Ümberkaudsed tänavad olid paksult täis piletikassasid, teatreid, agente, koole ja homaaripaleesid, mille juurde viis okkaline rada.
   “Thaleia” hämarates ja läppunud koridorides käies võis sulle kergesti tunduda, et oled lõputul Noa laeval, kus võid seilata, lennata või minna, kuhu jalad või rattad viivad. Selles majas elas rahutus, lootus, kaduvik ja isegi mure ning kartlik ootus. Koridorid moodustasid labürindi. Teejuhita võisid siin rännata nagu kadunud hing Sam Loydi mõistatusmängus.
   Ümber nurga pöörates võib mõne näitleja riidekott või tupik su rännakutele kiiresti lõpu teha. Kolades kuulsuste vannitubades, kohtad sa hommikumantlis valvel olevaid tragöödianäitlejaid. Sadadest teistest ruumidest kostab jutukõma, katkendeid uutest ja vanadest lauludest ning kokku kogunenud näitlejate valmisolev naer.
   Suvi oli käes, nende kambajõmmid olid üle maa laiali saadetud, ning näitlejad puhkasid oma lemmikkaravanserais, sel ajal kui nende mänedžerid püüdsid neile algavaks hooajaks osi hankida.
   Selleks pärastlõunatunniks oli agentide kontorites töö lõppenud. Sinust, kes sa olid sammaldunud koridoridesse eksinud, vilksatasid mööda looritatud särasilmsed lehvivate paelte ja vihisevate siidrüüdega võlutarid, jättes endast maha kergemeelsuse odööri ja mälestuse frangipannist. Tõsised noored hästiarenenud aadama õunaga komödiandid kogunesid trepikodadesse Boothist rääkima. Kusagilt imbus singi ja punakapsa lõhna ning kostis nõude klirinat.
   Ebamäärane sumin “Thaleias” elavnes, kui hakkas kostma diskreetseid plumpsatusi – õllepudelite lahtikorkimise heli, mis jõudis su kõrvu mõistlike ja tervislike ajavahemike järel. Kuigi katkendlik, oli elu ühiselamutubades kergesti kirjeldatav – eelistati koma, semikooloni peale kortsutati kulmu ja punkti ei sallitud.
   Preili D'Armande'i tuba oli üks väiksemaid. Kui pikuti panna, oli kummuti ja pesulaua vahel küllalt ruumi kiiktooli jaoks. Kummutil seisis tavaline varustus pluss leedide suveniirid, mida nad ringreisidelt kaasa toovad, ning ta parimate sõprade fotod.
   Ühte fotot vaatas preili D'Armande sukka nõeludes kaks-kolm korda ja naeratas sõbralikult.
   “Tahaksin teada, kus Lee praegu on,” ütles ta valjult.
   Kui sul olnuks privileeg seda fotot näha, oleks su esimene mõte olnud, et pildil on valge, paljude õielehtedega lill, mille tormituul on õhku tõstnud.
   Kuid taimekuningriik polnud siiski selle valge pöörise eest vastutav.
   Täpsemal vaatlemisel nägid sa preili Rosalie Ray õhulist lühikest seelikut, kui ta, tehes vistaariaväätidega põimitud kiigel üle võlli kunsttükki, kaugele üle lavaääre kõrgele publiku peade kohale lendab. Sa märkad, et objektiiv ei küüni edasi andma seda graatsilist tugevat hoogu, mis ta kõrgele ja kaugele lennutab, ning ei näita kollasest siidist sukapaela, mis igal õhtul ta nobeda jala küljest lahti pääseb ning alla lõbusa publiku sekka kukub.
   Samuti ei näe sa sadade ülestõstetud käte metsas, mis on tõusnud lootuses, et näitlejanna seda briljantselt sooritatud trikki kordab, musta riietatud, peamiselt maskuliinseid patroone, kelle ülesandeks on vodevillitükkide väljaselekteerimine.
   Preili Rosalie Ray esines oma etteastega kahe aasta jooksul kokku nelikümmend nädalat parimates tsirkustes. Oma kaheteistminutilise etteaste jooksul tegi ta muudki – laulis ja tantsis, matkis kahte-kolme näitlejat, kes olid endale matkimisega nime teinud, ent kui lilleväätidega kaunistatud kiik seisma jäi ja preili Rosalie, kaotanud ühe kollase sukapaela, mis oli publikule saanud ihaldatavamaks kui kuldkäevõru, kiigelaualt naeratades maha hüppas, tõusis publik nagu üks mees püsti – ja nii see suuremas osas oligi ning kindlustas selle, et preili Ray nimi oli piletikassades üks nõutumaid.
   Teise aasta lõppedes teatas preili Ray ootamatult oma südamesõbrannale preili D'Armande'ile, et veedab suve Long Islandi põhjakaldal ühes veeuputuse-eelses külas ning laval teda enam ei nähta. Seitsmeteistkümne minuti pärast, kui preili Lynnette D'Armande oli oma mõtetega just sinnamaani jõudnud, et küsis endalt, miks sõbranna sellise otsuse tegi, koputas keegi nõudlikult uksele.
   Preili D'Armande ei kahelnud hetkegi, et see on Rosalie Ray. Pärast korteriomaniku valju hõiget sisse tulla ta seda tegigi ja laskis väsinult raskel reisikotil põrandale kukkuda. Nagu ma juba ütlesin, oli see Rosalie. Tal oli seljas avar tolmune reisimantel ja hall tänavakostüüm, peas umbsõlme seotud pruun jardipikkuste lendlevate otstega loor ja jalas pruunid lavendlivärvi kamassidega kottpüksid.
   Kui ta kübara ja loori ära võttis, tuli nähtavale kena näolapp, mis praegu mingite häirivate emotsioonide mõjul õhetas, ning suured elavad silmad, mille sära varjutas rahulolematus. Tema raske kuldpruun juuksepahmakas oli kiiruga kahe kammi ja mõne juuksenõela abil üles seatud ning soengust tükkisid välja lainelised salgud ja väikesed kiharad.
   Kahe eriharidust saanud naise kohtumine ei erinenud ei vokaalses, gümnastilises, oskuleerilises ega katehheetilises mõttes nende ebaprofessionaalsete naiskolleegide kohtumisest. Lühike kaisutus, huulte kokkupuude ja vana vahekord oli jalule seatud. Ristteel seisvate rändnäitlejate kohtumine sarnaneb väga sõdurite põgusa saluteerimisega või viisiga, kuidas kaks rändurit teineteist võõramaa tühermaadel tervitavad.
   “Sain ühiselamutoa kaks korrust sinu omast kõrgemal,” ütles Rosalie, “kuid enne ülesminemist tulin sinu juurest läbi. Ma ei teadnud, kas sa oled veel linnas või mitte ja pidin küsima.”
   “Aprillist saati olen siin elanud,” sõnas Lynnette. “kuid varsti lähen “Tapva pärandusega” ringreisile. Avaetendus on järgmisel nädalal Elizabathis. Arvasin, et tegid lavaga lõpu, Lee. Räägi mulle endast.”
   Rosalie võttis osavalt vääneldes preili D'Armande'i riidekohvril istet ja toetas selja vastu tapetseeritud seina. Pidevalt ringi reisivatel lavastaaridel ja nende kolleegidel on pikaajalised kogemused end igas olukorras mugavalt tunda nagu istuksid nad sügavaimas tugitoolis.
   “Eks ma siis räägi,” alustas Lynn. Tema noorel näol oli kummaliselt sardooniline, kuid oskuslikult resigneerunud ilme. “Homme istun jälle vanale Broadway rongile ja hakkan agentide kontorite toole kulutama. Kui oleksin viimase kolme kuu jooksul enne kella nelja, nagu täna pärastlõunal, juhtunud kuulma lauset “jätke oma nimi ja aadress” või muud pläma, mida tööotsijale aetakse, oleksid kuulnud proua Fiske südamest tulevat naeru. Laena mulle taskurätikut, Lynn. Jeerum! Need Long Islandi rongid on kohutavad. Sain oma näole piisavalt söetolmu, et minna Topsyt [2 - Topsy – tegelane “Onu Tomi onnikeses”.] mängima, ilma et ühtki põletatud korki vaja läheks. Korkidest rääkides – on sul midagi juua, Lynn?”
   Preili D'Armande tegi pesulaua kapi ukse lahti ja võttis pudeli.
   “Siin on peaaegu pindi jagu Manhattanit. Joogiklaasis on aednelgid, kuid…”
   “Ah, anna pudel siia. Saab ka ilma klaasita läbi. Tänan! See on kümnesse. Sinu terviseks! Mu esimene naps kolme kuu jooksul.
   Jah, Lynn, eelmise hooaja lõpul tegin lavaga lõpu. Lõpetasin, sest näitlejaelu ajas mul südame pahaks. Ja eriti seepärast, et mu süda ja hing olid haiged meeste pärast – meeste pärast, kellele meie, lavainimesed, peame vastu astuma. Selle mängu reeglid on sulle tuttavad – me peame hakkama saama indiviididega kogu meessoo büdžeti ulatuses, alustades mänedžeridest, kes soovivad, et me ta uue autoga proovisõidule tuleksime ja lõpetades plakatikleepijatega, kes võtavad endale õiguse meid eesnime pidi kõnetada.
   Ja need mehed, kellega me väljaspool teatrit kohtume, on veel hullemad. Need on mänedžeri sõbrad, kes ootavad meid tagaukse juures, et viia meid õhtusöögile, näidata meile juveele ja räägivad, et tahaksid meid Danile, Dave'ile või Charlie'le tutvustada. Mehed on elajad, ja ma vihkan neid.
   Ütlen sulle, Lynn, et meiesugused lavatüdrukud väärivad kaastunnet. Heast perekonnast pärit tüdrukud, kellel on ausad ambitsioonid, näevad näitleja elukutse omandamisega kõvasti vaeva, kuid ei jõua kunagi lavale. Oled sageli kuulnud kaastundeavaldusi kooritüdrukute arvel ja nende viieteistkümnedollarilisest nädalapalgast. Pläma! Pole kooritüdrukut, kelle kurbust homaar ravida ei suudaks.
   Kui üldse keegi väärib pisaraid, siis on see staar, kes kolmekümne või neljakümne dollari eest nädalas magedates show'des purjus publikule esineb. Ta teab, et talle ei saa kunagi osaks midagi paremat, kuid hoiab oma elukutsest kramplikult kinni, lootes aastaid oma suurt šanssi, mis iial ei tule.
   Ja kui tobedad on need näidendid, mille kallal me töötame! Oleksid sa mind vaid “Käsikäru Kooris” näinud jalgu pildumas! See on muusikaliks alandatud väärikas draama, millele on lisatud kõige idiootlikumaid etteasteid, mida ma kolmekümnes peaosatäitja rollis olen pidanud tegema.
   Kuid kõige rohkem vihkan ma siiski mehi – mehi, kes teiselt poolt lauda sind himuralt jõllitavad ja lollusi räägivad, määravad mõttes su hinna ja püüavad sind Würzburgi või ekstradry'ga ära osta. Ja mehi publiku hulgast, kes plaksutavad, karjuvad, lõrisevad ja õgivad sind silmadega ning pärast etendust tunglevad su garderoobi ukse taga või kirjutavad tobedaid kirjakesi. Nad on nagu metsloomakari, kes vahib sind üksisilmi, valmis sind nahka panema, kui sa nende küüniste haardeulatusse satud. Oh, kuidas ma neid vihkan!
   Aga ma pole endast vist suurt midagi rääkinud, kas pole, Lynn?
   Mul oli kakssada dollarit kõrvale pandud, kui ma suve algul otsustasin lavakarjäärile lõpu teha. Sõitsin Long Islandile ja leidsin armsaima külakese, mis iial on maamunal eksisteerinud. Seda kutsutakse Soundportiks ja see asub otse mere ääres. Kavatsesin suve seal veeta, kõnekunsti õppida ja püüda sügisel kõnekursustele sisse saada. Ühes rannaäärses majas elas vana lesknaine, kes aeg-ajalt üüris seltskonna mõttes paar tuba oma majast välja, ja ma sain temaga kaubale. Majas oli veel teinegi üüriline reverend Arthur Lyle.
   Jah, arvasid õigesti, Lynn – temast sai meesosatäitja. Meie näidendi sisu edasiandmiseks ei kulu rohkem kui minut. See oli ainult ühevaatuseline.
   Esimene kord, kui ta sisse astus, Lynn, tundsin end kadununa, esimeste sõnade järel, mis ta mulle ütles, olin tema jagu. Ta oli nii erinev meestest publiku hulgas. Ta oli pikk ja sale, ning sa ei kuulnud kunagi teda ruumi sisenemas, vaid sa tundsid seda. Tal oli nägu nagu rüütlil – tead küll toda maali, mis kujutab Ümarlaua ümber kogunenud kampa – ja hääl nagu tšellosoolo. Ja tema maneerid!
   Lynn, kui võtad John Drew' parima võõrastetoastseeni ja võrdled seda Arthuri käitumisega, võiks Johni ebasündsa käitumise pärast kohtusse kaevata.
   Ma ei tüüta sind üksikasjadega, kuid kuu aja pärast olin Arthuriga kihlatud. Ta jutlustas metodistide kirikus, millest oli valmis ainult midagi vabaõhulava taolist. Meie abielu sõlmiti postitõlla suuruses kiriklas kanade ja mesilaste juuresolekul. Arthur tavatses mulle jutlustada, et taevas tegi selle abieluga hea tehingu, kuid kanu ja mesilasi ei saanud ta kunagi mu mõtetest välja.
   Ei, ma ei rääkinud talle, et olen laval esinenud. Ma vihkasin meelelahutusäri, olin sellega igaveseks lõpu teinud ning ei leidnud ühtegi põhjust, miks ma peaksin tolmu uuesti üles keerutama. Olin olnud hea tüdruk, peale selle, et olin olnud näitleja, mul polnud ühtki pattu hingel, ja sellega sai mu südametunnistus ise hakkama.
   Oh, Lynn, pean sulle tunnistama, et olin õnnelik. Laulsin kirikukooris, osalesin õmblusringi töös ja deklameerisin “Annie Lauriet” viisil, mis oli “lähedal professionaalsusele” – nagu kohalik nädalaleht kirjutas. Käisime Arthuriga paadisõitudel ja metsas jalutamas ning see taskuformaadis külake näis mulle parima paigana maailmas. Olin valmis seal elu lõpuni õnnelikult elama, kuid siis…
   Ühel hommikul, kui aitasin proua Gurleyl, vanal lesknaisel, rõdu ääres kasvavatele lillubadele nööre panna, tekkis vanaproual klatšituju ning ta kallas mu üle infoga, mida üürijad tavaliselt ikka oma kostiliste kohta räägivad. Härra Lyle oli vanadaamile pühak maa peal ja – kui aus olla – mulle samuti. Lugenud üles kõik Arthuri voorused ja head omadused, arvas leskproua heaks mulle rääkida, et mitte ammu oli mu mehel olnud õnnetu lõpuga romantiline armulugu. Lesk ei paistnud üksikasjadega eriti kursis olevat, kuid teadis rääkida, et Arthurile oli olnud see ränk löök. Ta rääkis, et mu abikaasa oli jäänud sellest alates kahvatumaks ja kõhnemaks, ning et tal on tollest leedist mingi mälestusese või suveniir, mida ta hoiab lukustatud roosipuust laekas oma kabineti kirjutuslaua sahtlis.
   “Mitmel korral,” rääkis leskproua, “nägin teda õhtuti selle laeka kohal nukrutsemas, ning alati keeras ta selle lukku ja pani ära, kui keegi tuppa tuli.”
   Võid ise arvata, kui kaua mul aega kulus, et Arthuril randmest haarata, ta lavalt minema vedada ja aru pärida.
   Sama päeva pärastlõunal laisklesime paadis keset lahte vesirooside keskel.
   “Arthur,” ütlesin mina, “sa pole mulle kunagi rääkinud, et sul oli veel üks armulugu. Kuid proua Gurley tegi seda,” jätkasin ma, et talle kohale jõuaks, et ma tean. Ma vihkan mehi, kes valetavad.
   “Enne sinu tulekut,” ütles Arthur mulle siiralt silma vaadates, “olin tõesti ühte naisesse kiindunud. See oli üks sügavamaid tundeid, mida olen kogenud. Kuna sa selle olemasolust nüüd tead, räägin sulle ausalt kõik ära.”
   “Ma ootan,” sõnasin mina.
   “Mu kallis Ida,” alustas Arthur – loomulikult kasutasin Soundportis oma pärisnime – , “see kunagine kiindumus oli tõttöelda ainult hingeline. Kuigi too leedi äratas minus sügavaimad tunded ning vastas kõigiti mu ideaalnaise kujule, ei kohtunud ma temaga kunagi silmast silma ega vahetanud temaga sõnagi. See oli ideaalarmastus. Minu armastus sinu vastu, kuigi ka see on ideaalne, on hoopis teistsugune. Sa ei tohiks lasta mu eelmisel armastusel meie vahele tulla.”
   “Oli ta ilus?” küsisin mina.
   “Isegi väga,” vastas Arthur.
   “Nägid sa teda tihti?” küsisin mina.
   “Umbes tosin korda,” vastas Arthur.
   “Alati kaugelt?” küsisin mina.
   “Alati üpris kaugelt,” vastas tema.
   “Ja sa armastasid teda?” küsisin mina.
   “Ta näis vastavat mu graatsia, ilu ja hinge ideaalile,” sõnas Arthur.
   “Ja see mälestusese, mida sa luku ja riivi taga hoiad ja mille kohal kuuvalgel õhkad, on armupant temalt?”
   “See on meene,” vastas Arthur, “mida olen kalliks pidanud.”
   “Kas ta saatis selle sulle?” küsisin mina.
   “Midagi sinnapoole, jah,” vastas mees, “kuid mitte otseselt.”
   “Miks sa temaga kunagi kokku ei saanud?” küsisin. “Kas te olite seisuselt nii erinevad?”
   “Ta oli kaugelt minust üle,” sõnas Arthur. “Jätame nüüd, Ida,” jätkas ta, “ja laseme sel minevikku jääda. Sa pole ju armukade, ega ju?”
   “Armukade!” hüüatasin mina. “Mees, millest sa räägid? See teadmine paneb mu kümme korda tihedamini sulle mõtlema kui enne.”
   Ma ei valetanud, Lynn, kuid vaevalt sa sellest täiesti aru saad. Hingeline armastus oli minu jaoks uus, kuid mulle tundus, et see on kõige kaunim ja püham asi, millest ma kunagi kuulnud olen. Mõtle vaid – mees armastab naist, kellega ta isegi rääkinud pole, ning on truu ainuüksi kujutluspildile, mille ta meel ja süda on armastatust maalinud! Oh, kui suurepärasena see mulle tundus! Mehed, keda ma senini olin tundnud, tulid minu juurde alati kas teemantide, uinutava mesijutu või palgatõstmislubadusega. Ja nende ideaalid! Olgu, ärme nendest rohkem räägime.
   Jah, mõtlesin Arthurile nüüd kümme korda rohkem kui varemalt. Ma ei suutnud armukade olla eemalolevale jumalannale, keda ta oli kummardanud. Siin ja praegu olin tal mina. Ja ma hakkasin vaatama Arthurile kui maisele pühakule – täpselt samamoodi kui vana leedi Gurley.
   Eile, umbes kell neli pärastlõunal, tuli üks mees Arthurile järele ja palus tal tulla vaatama kedagi usklike pundist, kes oli raskelt haigeks jäänud. Vana leedi Gurley tegi sel ajal lõunauinakut, niisiis jäin majja sisuliselt üksi.
   Möödudes Arthuri kabinetist vaatasin sisse ja nägin kirjutuslaual võtmekimpu, mille ta ilmselt maha oli unustanud. Kas sina, Lynn, arvad sama mis minagi, et kõik naised, olgu siis vanasti või praegu, on hingelt leedi Sinihabemed? Jõudnud sellele tõdemusele, otsustasin vaadata, mida see mälestusese endast kujutab. Mitte et ma oleks hoolinud sellest, mis see on – tegin seda lihtsalt uudishimust.
   Kirjutuslaua sahtlit lukust lahti keerates kujutlesin paari asja, mida ma laekast eest võiksin leida. Arvasin, et see võib olla kuivatatud roosinupp, mille temake temale palkonilt viskas, või temakese pilt, mis on ajakirjast välja lõigatud, kuna Arthur oli öelnud, et naine oli olnud temast kaugelt üle.
   Tõmbasin sahtli lahti ja võtsin välja umbes džentelmeni kraede hoiukasti mõõtudes laeka. Otsisin võtmekimbust sobiva võtme, keerasin laeka lukust lahti ja tõstsin kaane.
   Piisas ainult üheainsast pilgust mälestusesemele, kui ma oma tuppa jooksin ja kohvrit pakkima asusin. Pildusin oma asjad, mis kätte juhtusid, segiläbi sumadani, tõmbasin paar korda kammiga läbi juuste, kinnitasin need kuidagiviisi kahe kammiga, surusin kübara pähe, läksin majaperenaise tuppa ja raputasin ta üles. Arthuri pärast püüdsin kõigest väest valida sobivaid ja korrektseid sõnu, sest sündsus oli saanud mulle harjumuseks, kuid viimaks lõin käega.
   “Mis me ikka keerutame,” ütlesin ma. “Istuge ja ajage kõrvad kikki. Mineviku tont on taas ellu ärganud. Kuna ma siit lahkun, maksan teile ära kaheksa dollarit, mille ma teile võlgnen. Kutsuge pakikandja mu kohvri järele.”
   Ja ulatasin lesele ta raha.
   “Kallis preili Crosby!” hüüatas vanadaam. “Kas midagi on valesti? Arvasin, et teile meeldib siin? Mu kallis, noori naisi on nii raske mõista, ja nad on hoopis teistsugused, kui arvad neid olevat.”
   “Teil on neetult õigus,” ütlesin mina. “Mõned naised on seda tõesti. Kuid meeste kohta ei saa sedasama öelda. Kui tunned üht, tunned neid kõiki! See on vastus inimsoo põhiküsimusele.”
   Pool viis hüppasin jaamas peatunud söerongile ja siin ma olen.”
   “Sa ei öelnud mulle, mis kastis oli, Lee,” sõnas preili D'Armande murelikult.
   “Üks neist kollastest sukapaeltest, mille tavatsesin oma vana vodevilli kiigeetteaste ajal publiku sekka heita. On sul veel mõni kokteil, Lynn?”

LAHUTUSE HÜPOTEESID

   ADVOKAAT Gooch suhtus oma ametisse täie tõsidusega. Ometi oli ta lasknud ühel fantaasial oma mõtetesse siseneda – oma kontori oli ta sisustanud laeva põhimõttel. Kontor koosnes kolmest üksteisest ustega eraldatud ruumist. Ja need uksed käisid kinni.
   “Laeval,” oli advokaat Gooch valmis selgitama, “on ohutuse tagamiseks trümmis üksteisest veekindlate vaheseintega eraldatud ruumid. Kui üks neist hakkab lekkima ja täitub veega, ei juhtu laevaga midagi. Kui veekindlaid vaheseinu poleks, tungiks vesi tervesse laeva ja see läheks põhja. Minu töös juhtub sageli, et kui ma parajasti ühe kliendiga tegelen, teatatakse mulle teise tulekust, kellel on hoopis vastupidised huvid. Oma abilise Archibaldi abiga kes on tuleviku jooksupoiss – suunan ma ohtliku sissevoolu eraldi ruumidesse, kuni olen oma seaduseloodi igaühe hingesügavustesse lasknud. Kui peaks vajalikuks osutuma, kühveldakse mõned kliendid tagasi koridori ja lubatakse põgeneda trepi kaudu, mida võib nimetada ka alltuule piigatiks. Et hea ärilaevuke pinnal püsiks, ei tohi tema pardal olevat lasti lasta vabalt ruumist ruumi liikuda, sest sellele järgneks kindel põhjaminek – ha, ha, ha!”
   Seadus on kuiv. Head nalja tuleb haruharva ette. Loomulikult aitas advokaat Goochi igavust leevendada argipäevajuhtumite põhjani tungimine, ning kui vedas, leidis ta sealt killukese head huumorit, mille ta enda kasuks ka kohe sisse nõudis.
   Advokaat Gooch teenis teiste ebaõnne pealt suuri summasid. Teinud lahutada soovijate keelepaelad valla, hakkas ta vahetalitajaks, lepitajaks ja vahekohtunikuks. Kui lepitamine ei õnnestunud, kohandas ta ennast ümber ning hakkas kaitsjaks ja süüdistajaks. Kui vastaspool sai hakkama mingi eriti kavala lükkega, oli Gooch eelnevatest vestlustest kliendiga nende võimalikkusest teadlik ning oskas tegutseda.
   Kuid mitte alati polnud advokaat terav, relvastatud ja kaval sõjamees, kes oli valmis oma kahekäemõõgaga Hymenaiose ahelaid purustama. Ta teadis, et uuesti ülesehitamine on parem kui lammutamine, taasühinemine parem kui lahutamine, rumalate karjast hälbinute karjaaeda tagasi juhtimine parem kui kogu karja laialiajamine. Juhtus sageli, et ta oskuslik ilukõne ja südantliigutavad apellatsioonid juhtisid naise ja mehe nuuksudes tagasi teineteise embusesse. Mõnikord kasutas ta järeltulijate kaasabi ja nii edukalt, et õigel psühholoogilisel momendil (salaja antud märguande peale) aitas lapse kurblik säutsumine: “Papa, kas sa ei võiks minu ja emmega tagasi koju tulla?” päästa nii advokaadi kui ka lahutada soovijate päeva, ning hoida piilaritel vankuvat kodu kokku varisemast.
   Erapooletu vaatleja täheldanuks, et advokaat Gooch sai taasühinenud klientidelt sama kopsakad honorarid kui need oleksid talle lahutusprotsessi võitmise eest maksnud. Eelarvamustega vaatlejad mainiksid möödaminnes, et tegelikult pigistas ta oma klientidelt välja topelthonorari, sest pattu kahetsenud paarid tulid varem või hiljem tema juurde tagasi lahutust taotlema.
   Saabus juuni. Advokaat Goochi seaduselaev (kui kasutada ta enda väljendit) sattus tuulevaikusesse. Juunis jahvatavad lahutusveskid aeglaselt. See on Cupido ja Hymenaiose kuu.
   Advokaat Gooch istus keskmises toas ja ootas kliente. Seda ruumi ühendas – või pigem eraldas – koridoriga väike vastuvõturuum. Selles ruumis istus Archibald, kes võttis vastu klientide visiitkaarte või suulise nomenklatuuritunnuse, ning viis need ootavale ülemusele.
   Äkki – selle päeva kohta oli see tõesti ootamatu – kostis koridori ukselt vali koputus.
   Archibald tegi ukse lahti ning sisse astus külaline, kes jooksupoisile teregi ütlemata tungis otsejoones advokaat Goochi kontorisse ja istutas end hästikasvatatud jultumusega mugavale toolile advokaadi laua vastu.
   “Kas teie olete Phineas C. Gooch, vandeadvokaat?” küsis külaline intonatsiooni ja ilmega, mis muutis sõnad ühekorraga nii küsimuseks, nentimiseks, kui ka süüdistuseks.
   Enne vastamist heitis advokaat Gooch võimalikule kliendile põgusa, kuid terase ja kalkuleeriva pilgu.
   Tema vastas istuv mees oli kindlalt emfaatilist tüüpi – suurt kasvu, aktiivne, jämeda ja heatujulise käitumisega, kahtlemata edev, veidi ärplemisele kalduv, sõnakas ja sundimatu. Ta oli hästi riides, kuid veidi liialt üles löödud. Ta otsis advokaati, kuid mured ei paistnud ta säravaid silmi ja südikat käitumist arvestades teda eriti koormavat.
   “Mu nimi on Gooch,” ütles advokaat pärast hetkelist vaikimist. Surve all oleks ta üles tunnistanud ka Phineas C. , kuid advokaat Gooch oli arvamusel, et liigse info avaldamine ei tule kunagi kasuks. “Ma ei saanud teie visiitkaarti kätte,” jätkas ta vabandavalt, “niisiis ma…”
   “Ma tean, et te ei saanud seda,” lausus külaline külmalt, “ning ilmselt ei saagi. Vähemasti mitte praegu. Suitsu?” Külaline heitis jala üle tooli käsitoe ja viskas lauale peotäie kalleid sigareid. Advokaat Gooch tundis seda marki. Ta sulas täpselt niipalju üles, et suitsetamispakkumine vastu võtta.
   “Te olete lahutusadvokaat,” ütles visiitkaardita külaline. Selleks ajaks oli üleolek ta häälest kadunud. Ka nentimisest polnud enam jälgegi. Nüüd oli ta hääl süüdistav ja hukkamõistev – umbes selline, nagu mõni ütleb koerale: “Sa oled koer.” Advokaat Gooch neelas vaikides selle alla.
   “Te tegelete,” jätkas külaline, “kõigi purunenud abielu harudega. Olete kirurg, kui nii võib öelda, kes võtab välja Cupido nooli, kui need on vale inimest tabanud. Te varustate eelduste patenthõõglampidega nende teed, kelle Hymenaiose tõrvik on nii madalaks põlenud, et sellest ei saa isegi sigarit läita. On mul õigus, härra Gooch?”
   “Ma tegelen tõesti juhtumitega,” ütles advokaat tagasihoidlikult, “millele teie kujundlik kõne osutas. Kui soovite minuga ametlikult konsulteerida, härra…” Advokaat vaikis tähendusrikkalt.
   “Veel mitte,” sõnas teine sigariga suurt kaart tehes. “Veel mitte. Asugem kõneaine käsitlemise juurde ettevaatlikult, mida oleks hädasti vaja olnud ka algakti juures, mis tegi üldse selle mokalaada vajalikuks. Abielu segadik on kõigil osapooltel üle pea kasvanud ja on aeg see asi jutti ajada. Kuid enne, kui nimed annan, tahan teie ausat – olgu, professionaalset – arvamust selle segaduse headest ja halbadest külgedest. Tahan, et kõrvutaksite antud juhtumit loodusõnnetusega – ülekantud tähenduses muidugi. Kas saite aru? Olen härra Eikeegi, ning mul on teile lugu jutustada. Teie otsustada jääb, mis on mis. Jõudis teile pärale?”
   “Te tahate, et arutaksime hüpoteetilist juhtumit?” küsis advokaat Gooch.
   “Võtsite mul sõnad suust. “Apteeker” on ligilähedasem sõna, mis selle juhtumi iseloomustamiseks mulle pähe tuli. Kuid hüpoteetiline käib kah. Sõnastan juhtumi. Oletagem, et meil on naine kuradi kena naine – , kes jooksis kodust mehe juurest ära. Ta on kõrvuni armunud teise mehesse, kes tuli ta kodulinna kinnisvaratehingu asjus. Naise abikaasat võime nimetada tema õige nimega ja see on Thomas R. Billings. Annan teile veel mõne lisavihje. Kolmanda ratta nimi on Henry K. Jessup. Billingsid elavad Susanville'inimelises väikelinnas, mis asub siit mitu head miili eemal. Jessup lahkus Susanville'ist kaks nädalat tagasi. Järgmisel päeval järgnes talle proua Billings. Ta on oma südame tollele Jessupile kaotanud – võite selle peale oma raamatukogu peale kihla vedada.”
   Klient ütles seda sellise võltsvagatseva rahuloluga, et isegi tundetu advokaat tundis endas mingit vastumeelsuse virvendust. Ta oli nüüd täiesti kindel, et ta alp külaline peab end südametemurdjaks ja mõnuleb eduka mänguri egoistlikus rahulolus.
   “Eeldame,” jätkas külaline, “et proua Billings polnud kodus õnnelik. Tema abielu polnud krossigi väärt. Hingesuguluse võime kohe kõrvale jätta. Asjad, mida naine armastas, taandas mees firmamärkidele. Nad sobisid koos elama niisama hästi kui kass ja koer. Naine oli haritud ja kultuurne ning esines miitingutel deklameerimisega. Mees seda polnud. Ta ei hinnanud progressi, obeliske, eetikat ja muud sellesarnast. Selliste asjade suhtes oli vana Billings lihtsalt pime. Leedi oli temast peajagu üle, pealegi kõrgemast klassist. Öelge, advokaat, kas see pole mitte õigluse jaluleseadmine, kui naine jätaks Billingsi maha ja võtaks endale mehe, kes talle sobib?”
   “Sobimatus,” ütles advokaat Gooch, “on kahtlemata üks abieludes tekkivate lahkhelide peamisi põhjusi. On kindlaks tehtud, et lahutus näib antud asjaolude juures ainus võimalik ravi. Kas teie vabandage mind – , kas see Jessupi-nimeline mees on selline, kelle kätte leedi võiks rahuliku südamega oma tuleviku usaldada?”
   “Oh, võite Jessupi peale kihla vedada,” ütles klient enesekindlalt noogutades. “Jessup on tubli mees ja hindab ausust. Susanville'ist lahkus ta ainult seepärast, et inimesed jätaksid proua Billingsi klatšimise. Kuid nüüd, kui naine talle järgnes, on ta loomulikult naise küljes kinni. Kui proua Billings saaks lahutuse, seadusliku ja sündsa, teeb too Jessup omalt poolt kõik, et nende kooselu kaasinimeste silmis sündsaks teha.”
   “Ja nüüd,” ütles advokaat Gooch, “jätkates hüpoteetiliselt, kui te seda eelistate, ja eeldades, et selle juhtumi lahendamise juures on vajalikud minu teenused …”
   “Metsa see hüpoteetiline äri!” hüüdis klient kannatamatult. “Jätkem keerutamine ja rääkigem otse. Peaksite selleks ajaks juba olema aru saanud, kes mina olen. Tahan, et naine saaks lahutuse. Maksan selle eest. Päeval, mil proua Billings saab vabaks, maksan teile viissada dollarit.”
   Oma heldemeelsuse rõhutamiseks lõi advokaat Goochi klient lahtise käega lauale.
   “Sel juhul…” alustas advokaat.
   “Leedi teie juurde, söör,” lõugas Archibald ooteruumist sisse tormates. Tal oli käsk alati viivitamatult teatada, kui mõni klient tuleb. Polnud mingit mõtet head ärivõimalust käest lasta.
   Advokaat Gooch võttis kliendil number üks käsivarrest ja juhtis ta viisakalt kõrvaltuppa. “Olge nii lahke ja jääge paariks minutiks siia, söör,” ütles ta. “Tulen tagasi ja jätkame viivitamatult poolelijäänud konsultatsiooni. Kahjuks ootasin ma enne teie tulekut ühe väga rikka vanadaami külaskäiku seoses tema testamendiga. Ma ei lase teil kaua oodata.”
   Tormakas džentelmen istus vastutulelikult kõrvaltoas toolile ja võttis kätte ajakirja. Advokaat Gooch läks tagasi keskmisesse tuppa, sulgedes hoolikalt enda järel ukse.
   “Juhata leedi sisse, Archibald,” ütles ta jooksupoisile, kes käsku ootas.
   Ruumi astus pikakasvuline, käskiva olekuga ja kahtlemata nägus daam. Tal oli seljas avar voogav rüü – just nimelt rüü, mitte riided. Ta silmis põles tarkuse ja hingelisuse tuluke. Tal oli käes roheline buššelit mahutav kott, ja vihmavari, mis näis samuti avarat voogavat rüüd kandvat. Ta võttis pakutud toolil istet.
   “Kas teie olete härra Phineas C. Gooch, advokaat?” küsis ta ametlikul ja lepitamatul toonil.
   “Olen,” vastas advokaat Gooch ilma igasuguse sõnakeerutuseta. Ta ei keerutanud kunagi, kui tegu oli naistega. Naised on ise keerutajad. See on lihtsalt aja raiskamine, kui mõlemad pooled kasutavad samasugust taktikat.
   “Kuna olete advokaat, söör,” alustas leedi, “siis olete võib-olla omandanud mõningaid teadmisi inimsüdame kohta. Kas usute, et meie kunstliku ühiselu väiklased ja kitsarinnalised tõekspidamised võivad saada takistuseks peenele ja tundlikule südamele, kui ta leiab tõelise hingesugulase keset neid haledaid ja kasutuid vrakke, mida nimetatakse meesteks?”
   “Madam,” ütles advokaat Gooch toonil, mis aitas tal naiskliente vaos hoida, “siin kontoris tegeldakse seadusega. Olen advokaat, mitte filosoof ega ajaleheveeru “Vastuseks armuvalus vaevlejate kirjadele” toimetaja. Teine klient ootab. Nii et palun teil lahkelt kohe asja kallale asuda.”
   “Teil pole vaja nii jäik olla,” ütles leedi, heitnud advokaadile luminestseerivalt terava pilgu ja pööras siis pilgu oma vihmavarjule. “Äri pärast ma siia tulingi. Tahan kuulda teie arvamust lahutuse asjus – nagu plebeid seda vulgaarselt nimetavad – , kuigi see on ainult väärate ja alandavate tingimuste ümberkorraldus, mille mehed on asetanud armastava südame ja…”
   “Palun vabandust, madam,” segas advokaat Gooch kärsitult vahele, “kuid pean teile jälle meelde tuletama, et olete seadusemehe kontoris. Võib-olla proua Wilcox…”
   “Proua Wilcox on tasemel,” lõikas leedi karedalt vahele. “Samuti ka Tolstoi, proua Gertrude Atherton, Omar Khayyám ja härra Edward Bok. Olen kõiki neid lugenud. Mulle meeldiks teiega väga arutleda hinge jumaliku õiguse üle, mis on vastandatud kitsarinnalise ja võltsvaga ühiskonna vabadust hävitavatele kitsendustele, kuid piirdume ainult äriga. Eelistaksin kõnealuse teema esitada teile ebaisikulisel viisil, et saaksite erapooletult selle heade ja halbade külgedega end kurssi viia. Kirjeldan oletatavat juhtumit, ilma et…”
   “Tahate arutleda hüpoteetilise juhtumi üle?” küsis advokaat Gooch.
   “Seda ma tahtsingi öelda,” lausus leedi teravalt. “Eeldame, et meil on naine, kellel on hing, süda ja püüdlus täiuslikumale elule. Sel naisel on mees, kes jääb talle kaugelt alla nii intelligentsi, maitse kui üldse kõige osas. Päh! Ta on nii jäme. Ta põlgab kirjandust. Ta irvitab maailma suurimate mõttetarkade ülevate mõtete üle. Ta mõtleb ainult kinnisvarale ja sellele, kuidas raha teha. Ta pole naise hingele sobiv paariline. Ütleme, et ühel päeval kohtas see õnnetu naine meest, kes vastas tema ideaalile – meest, kellel olid ajud, süda ja jõud. Naine armus temasse. Kuigi too mees tundis naise vastu samasugust poolehoidu, oli ta liiga peen, et seda endale tunnistada. Ta lahkus oma armastatu juurest. Naine läks talle järele, trampides hoolimatult jalge alla köidikud, millega valgustamata sotsiaalne süsteem ta oli sidunud. Öelge, mida lahutus maksab? Eliza Ann Timminsil, Sycamore Gapi poetessil, läks see maksma kolmsada nelikümmend dollarit. Võin ma – ma mõtlen leedit, kellest me rääkisime – odavamalt saada?”
   “Madam,” sõnas advokaat Gooch, “ütlesite kaks-kolm lauset, mis oma intelligentsi ja selgusega mulle naudingut valmistasid. Kas võime nüüd hüpoteetilise juhtumi kõrvale jätta ning rääkida nimedest ja ärist?”
   “Tahtsin sedasama öelda,” hüüatas leedi praktilisuse imekspandava kergusega omaks võttes. “Tolle madala ja jõhkra mehe nimi, kes seisab oma seadusliku – rõhutan, seadusliku, mitte hingelise – abikaasa ja Henry K. Jessupi – noobli härrasmehe, kelle natuur sobib naise omaga, õnne vahel, on Thomas R. Billings. Mina,” jätkas klient dramaatilisel ilmel, “olen proua Billings!”
   “Džentelmen teie juurde, söör!” karjus Archibald, ülepeakaela tuppa tormates. Advokaat Gooch tõusis.
   “Proua Billings,” ütles ta viisakalt, “lubage mul teid paariks minutiks kõrvaltuppa juhatada. Ootan väga rikast vanahärrat testamendi asjus. Mul ei lähe sellega kaua aega ja siis saame oma konsultatsiooni rahulikult jätkata.”
   Harjunud rüütellikkusega juhtis advokaat Gooch oma hingelise kliendi järelejäänud tühja tuppa, naasis oma kabinetti ja pani vaheukse hoolikalt kinni.
   Järgmine külaline, kelle Archibald sisse juhatas, oli kõhn, närviline, ärritatud, mureliku ja kartliku näoga keskealine mees. Ühes käes hoidis ta väikest portfelli, mille ta asetas põrandale tooli kõrvale, mille advokaat talle istumiseks pakkus. Ta riided olid hea kvaliteediga, kuid neis polnud korralikkuse ja stiilitunde jälgegi, pealegi olid need praegu paksu reisitolmuga koos.
   “Teie olete spetsialiseerunud lahutusasjadele,” ütles külaline lootusrikkal, kuid ärimehe toonil.
   “Pean ütlema,” alustas advokaat Gooch, “et mu praksis ei hõlma ainult…”
   “Ma tean, millega te tegelete,” katkestas teda klient number kolm. “Teil pole vaja mulle seda öelda. Olen teist kuulnud. Toon teile juhtumi, ilma et peaksin vajalikuks avalikustada oma seotust sellega. Asi on selles, et…”
   “Te soovite,” sõnas advokaat Gooch, “käsitleda hüpoteetilist juhtumit.”
   “Võite seda ka nii nimetada. Olen üdini ärimees. Teen nii lühidalt, kui saan. Võtame kõigepealt hüpoteetilise naise. Ütleme, et ta on õnnetus abielus. Paljus on ta teistest naistest üle. Teda peetakse ilusaks. Ta on pühendunud asjadele, mida ta ise nimetab kirjanduseks – poeesiale, proosale ja muule selletaolisele. Tema abikaasa on lihtne ärimees. Nende kodus puudub õnn, kuigi mees on teinud kõik, et naine end õnnelikuna tunneks. Mõni aeg tagasi tuli nende rahulikku kodulinna võõras mees kinnisvara asjus. See naine kohtas teda ja tegi end narriks. Tema kiindumus oli nii avalik, et see mees tundis, et kohalik ühiskond pole talle enam turvaline ja laskis jalga. Naine jättis mehe ja kodu ning järgnes talle. Ta hülgas kodu, mis oli sisustatud kõigega, mis pidi ta elu mugavaks tegema, ja ainult selle nimel, et järgneda mehele, kes oli temas selle kummalise kiindumuse äratanud. Kas maailmas on veel midagi laiduväärsemat,” võttis klient väriseva häälel kokku, “kui varemetes kodu, mille on purustanud naise mõtlematu rumalus?”
   Advokaat Gooch avaldas ettevaatlikult arvamust, et pole.
   “Mees, kellest naine end pimestada lasi,” jätkas külaline, “pole see, kes ta õnnelikuks teeks. See on ainult meelevaldne enesepetmine, mis paneb naise seda arvama. Hoolimata paljudest lahkhelidest, on ta abikaasa ainus, kes tuleb toime naise tundliku ja omapärase natuuriga. Kuid naine ei saa sellest veel praegu aru.”
   “Kas arvate, et antud juhtumi korral on lahutus ainus loogiline raviviis?” küsis advokaat Gooch, kes adus, et vestlus hälbib äripõllust liiga kaugele.
   “Lahutus!” hüüatas klient tundeliselt, peaaegu teatraalselt. “Ei, ei – mitte seda. Olen lugenud, et härra Gooch on paljudel juhtumitel tegutsenud võõrdunud mehe ja naise vahel vahetalitajana ning on viinud nad uuesti kokku. Jätame selle hüpoteetilise juhtumi – ma ei salga enam, et mina olen selle kurva armuloo kannataja pool. Siin on asjapoolte nimed: Thomas R. Billings ja ta naine, ning Henry K. Jessup, mees, kellest naine on sisse võetud.”
   Klient number kolm pani käe härra Goochi käsivarrele. Ta näol peegeldusid sügavad tunded. “Taeva pärast,” ütles ta kirglikult, “aidake mind mu muretunnil. Otsige proua Billings üles ja veenge teda see kurnav ja kahetsusväärne kinnisidee peast heitma. Öelge talle, härra Gooch, et ta abikaasa võtab ta hea meelega koju ja südamesse tagasi, lubage talle mida iganes, mis kallutaks teda koju tagasipöördumise poole. Olen kuulnud, et selliste juhtumite juures olete edukas olnud. Proua Billings ei saa kaugel olla. Olen reisist ja närvitsemisest täiesti läbi. Kaks korda jälituskäigu jooksul nägin teda, kuid mitmed asjaolud tegid meie rääkimise võimatuks. Kui võtate selle missiooni enda õlule, härra Gooch, olen teile elu lõpuni tänulik.”
   “On tõsi,” sõnas advokaat kliendi viimaste sõnade juures veidi kulmu kortsutades, kuid kohe näole mõjusat heatahtlikkust manades, “et mõne juhtumi puhul olen suutnud abielupooli, kes otsivad võimalusi abieluköidikutest vabaneda, veenda järele mõtlema, kas niisugune rutt on ikka vajalik, ning paljudel juhtudel on nad ka leppinult koos koju tagasi pöördunud. Kuid pean teile tunnistama, et minu osa selles pole kergete killast ning nõuab kõva tööd. Selleks on vaja argumenteerimisoskust, sihikindlust ja võimalik, et see tuleb teile üllatusena – jultumust. Kuid teie juhtum on täiesti võitnud mu poolehoiu. Mul on teist südamest kahju, söör, ning mulle teeks suurt rõõmu näha, et mees ja naine on jälle koos. Kuid mu aeg,” jätkas advokaat kella vaadates, nagu oleks talle äkki miski meenunud, “maksab.”
   “Tean seda,” sõnas klient, “ja kui võtate selle juhtumi vastu, veenate proua Billingsit koju pöörduma ja hülgama mehe, kellele ta järgneb, siis sel päeval, kui see juhtub, maksan teile tuhat dollarit. Teenisin hiljutise Susanville'i kinnisvarabuumiga päris hästi, ning mul pole kahju seda summat välja käia.”
   “Jääge, palun, veidikeseks ajaks siia istuma,” ütles advokaat Gooch püsti tõustes ja uuesti kella vaadates. “Teises toas ootab mind veel üks klient, kelle olin peaaegu unustanud. Tulen tagasi nii kähku kui võimalik.”
   Praegune keerukas ja raskendavate asjaoludega situatsioon pakkus advokaat Goochile täit rahuldust. Ta nautis selletaolisi problemaatilisi ja võimalusterohkeid juhtumeid. Talle meeldis mõelda endast kui jumalast, kellest sõltub kolme inimese, kes üksteise lähedalolekust teadlikud polnud, õnn ja saatus. Advokaadile tuli pähe ta vana võrdlus laevaga, kuid nüüd polnud see nii selge kui varemalt. Mõttelaev ähvardas põhja minna, sest nüüd olid kõik ruumid, mis pidid kindlustama selle ohutuse, ääreni vett täis, Seaduselaevuke aga paistis ohutult sadamasse purjetavat, kus teda ootas kena rasvane honorar. Ainus, mida ta pidi tegema, oli parim lastikaup välja valida ja ülejäänu üle parda heita.
   Kõigepealt hüüdis advokaat Gooch jooksupoisile: “Keera välisuks lukku, Archibald, ning ära ava kellelegi.” Siis läks ta pikkade vaiksete sammudega tuppa, kus ootas klient number üks. Džentelmen istus, jalad laual ja sigar suus, ning lappas kärsitult pildiajakirju.
   “Näe, kes tuli,” ütles ta rõõmsalt advokaati nähes. “Kas olete otsusele jõudnud? Kas teile viiesajast dollarist piisab muinasjutudaami lahutuseks?”
   “Kas te peate silmas käsiraha?” küsis advokaat Gooch vaikselt.
   “Hei! Ei, kogu töö eest. Kas sellest ei piisa?”
   “Minu tasu,” ütles advokaat Gooch, “oleks tuhat viissada dollarit. Viissada dollarit käsiraha ja ülejäänu siis, kui lahutus on vormistatud.”
   Klient number üks tõi kuuldavale pika vile ja pani jalad põrandale.
   “Sel juhul jääb tehing ära,” ütles ta tõustes. “Ajasin need viissada dollarit Susanville'is kinnisvaraga sahkerdades kokku. Olen valmis kõike tegema, et antud leedit vabaks saada, kuid see summa käib mul üle jõu.”
   “Ehk suudate siis tuhat kakssada dollarit välja panna?” asus advokaat Gooch tingima.
   “Nagu ma teile juba ütlesin, on viissada minu limiit. Ilmselt tuleb mul otsida mõni odavam advokaat.” Klient pani kaabu pähe.
   “Siitkaudu, palun,” sõnas advokaat Gooch koridori avanevat ust lahti tehes.
   Vaadates džentelmeni, kes oma lahtrist välja ja trepist alla voolas, naeratas advokaat Gooch endamisi. “Hüvasti, härra Jessup,” pomises ta kõrva juures tilpnevat Henry Clay tutti näperdades. “Nüüd murest murtud abikaasa juurde.” Advokaat naasis keskmisesse tuppa ja võttis ärimehe hoiaku.
   “Nagu ma aru sain,” ütles ta klient number kolmele, “et olete nõus tuhat dollarit maksma, kui toon või aitan tagasi tuua proua Billingsi ta koju ja veenan teda jätma mehe jälitamise, kellesse ta on sõgedalt armunud ning kelle suhtes tal on vägivaldsed fantaasiad, ja mul on vabad käed toimida oma äranägemise järgi ilma mingite kitsendusteta. On see täpselt nii?”
   “Täiesti,” sõnas teine innukalt. “Oma honorari saate kätte hiljemalt kahe tunni jooksul pärast seda, kui asi on joones.”
   Advokaat Gooch ajas end sirgu. Tema kõhn keha näis pikemaks venivat. Ta pistis pöidlad vesti kaenlaaukudesse. Tema näolt paistis nüüd kaastundlik lahkus, mida ta selliste juhtumite korral kasutas.
   “Sel juhul, söör,” ütles ta sõbralikult, “võin teile lubada, et teie probleemid lahenevad. Mul on usku oma argumenteerimis– ja veenmisoskusesse, inimsüdamele looduse poolt antud omadusele püüelda hea poole, ja mind toetab abikaasa vankumatu armastus. Proua Billings, söör, on siin, tolles ruumis,” – advokaat osutas kõrvaltoa uksele – “kutsun ta kohe siia ja meie ühendatud palved…”
   Advokaat Gooch vakatas, sest klient number kolm oli hüpanud toolilt püsti nagu vedru ja haaras oma portfelli.
   “Mida kuradit,” hüüdis ta kähedalt, “te sellega öelda tahate? See naine on siin! Arvasin, et raputasin ta neljakümne miili kaugusel maha.”
   Klient jooksis avatud akna juurde, vaatas alla ja tõstis jala aknalauale.
   “Seis!” karjatas advokaat Gooch segaduses. “Mida te teha kavatsete? Tulge, härra Billings, ja seiske silmitsi oma eksinud, kuid süütu naisega. Meie ühendatud jõupingutused ei saa luhtuda, kui…”
   “Billings!” karjus klient vihaselt. “Ma sulle näitan veel Billingsit, sa vana idioot!”
   Klient number kolm pööras ümber ja viskas advokaati portfelliga. See tabas hämmastunud rahusobitajat otse silmade vahele, pannes ta paar sammu tahapoole vankuma. Kui advokaat Gooch oli oma oiu tagasi saanud, nägi ta, et klient on kadunud. Akna juurde joostes nägi ta, et viimane kukutab end parajasti maha kuuri katuselt, kuhu ta teise korruse aknast välja hüpates oli maandunud. Vaevumata peast kukkunud kaabut võtma, sööstis ta piki alleed lõuna poole, pööras tänavale ja kadus hämmastava kiirusega majade vahele.
   Advokaat Gooch nühkis väriseva käega laupa. Seda tegi ta alati, kui tahtis oma mõtetesse selgust tuua. Võib-olla oli see aga lihtsalt sellest, et leevendada kõva alligaatorinahast portfelliga kokkupuutega tekkinud kirvendust.
   Portfell ise lebas põrandal. Selle lukk oli lahti läinud ning sisu oli põrandal laiali. Advokaat Gooch asus mehaaniliselt asju kokku korjama. Esimene asi, mis talle näppu puutus, oli krae, millel seadusemehe kõikemärkav silm nägi imestusega nimetähti H. K. J. Siis tuli kamm, hari, kokkumurtud kaart ja seebitükk. Viimasena kogus advokaat kokku peotäie ärikirju, mille saajana oli märgitud “Lp. Henry K. Jessup”.
   Advokaat Gooch sulges portfelli ja asetas selle lauale. Kõhelnud hetke, pani ta kaabu pähe ja läks ooteruumi.
   “Archibald,” ütles ta vaikselt koridori ust avades. “Lähen Ülemkohtusse. Viie minuti pärast mine kontorisse ja ütle seal ootavale leedile, et,” – advokaat Gooch otsis lihtinimesele kõige arusaadavamat väljendit – , “siin pole midagi teha.”

CALLOWAY KOOD

   NEW York Enterprisesaatis H. B. Calloway oma erikorrespondendina Vene-Jaapani-Portsmouthi sõja käiku jälgima.
   Calloway lõi kaks kuud Yokohamas ja Tokios aega surnuks, mängis teiste erikorrespondentidega täringut ja rüüpas rikšat ah ei, see on mingi sõiduriist… nii või teisiti – ta ei teeninud välja palka, mida ajaleht talle maksis. Kuid see polnud Calloway süü. Väikesed kollased mehed, kelle käes olid Saatuse ohjad, polnud veel valmis Enterprise'i peekoni ja munataldriku taga istuvaid lugejaid lõbustama jumalate järeltulijatele vääriliste lahingutega.
   Kuid saabus aeg, mil Esimese Armee juures paiknevate erikirjasaatjate summ pingutas oma binoklirihmu ja suundus koos kindral Kurokiga Yalu poole. Üks neist oli Calloway.
   Võta teadmiseks, et sinu ees pole Yalu jõe lahingu ajalooline kirjeldus. See on üksikasjaliselt ära toodud korrespondentide kirjeldustes, kes vaatasid šrapnellisuitsu kolme miili kauguselt. Kuid õigluse nimel olgu öeldud, et Jaapani komandör keelas neil lähemale minemast.
   Calloway sai oma suursaavutusega hakkama juba enne lahingut. See seisnes Enterprise'i varustamisega teatega peagi toimuvast sõja suurimast lahingust. Enterprise avaldas eksklusiivse ja üksikasjalise ülevaate jaapanlaste rünnakust vene kindral Zassulitši vägedele juba samal päeval, kui see aset leidis. Mitte ükski ajaleht ei avaldanud kahe järgneva päeva jooksul toimunud lahingust sõnagi, välja arvatud üks Londoni ajaleht, milles ilmunud artikkel oli absoluutselt ebatäpne ja vale.
   Calloway seisis silmitsi faktiga, et kindral Kuroki koondab vägesid ja peab salajasi sõjanõukogu istungeid, kus arutatakse plaane, mis ulatuvad tunduvalt kaugemale ta sõjaleerist. Korrespondentidel oli keelatud saata ükskõik milliseid kindrali plaane puudutavaid sõnumeid ja iga teade, mis telegraafijaama jõudis, käis enne edastamist tsensori range käe alt läbi.
   Londoni ajalehe erikorrespondent ulatas telegrammiblanketi, millel oli Kuroki plaanide üksikasjaline kirjeldus, kuid kuna see oli algusest lõpuni vale, siis tsensor ainult naeratas ja laskis selle täies mahus läbi.
   Niisiis, seal nad olid – Yalu ühel kaldal kindral Kuroki neljakümne kahe tuhande pealise jalaväega, viie tuhande ratsaväelasega ja saja kahekümne nelja kahuriga. Teisel kaldal ootas teda Zassulitš ainult kahekümne kolme tuhande mehega, kes pealegi olid jõekalda kaitsmise eesmärgil laiali hajutatud. Ja Calloway valduses oli mingi osa tähtsat siseinfot, mille kohta ta teadis, et selleteemaline telegramm Enterprise'i paneb toimetuse kihama nagu kärbseparve Park Row limonaadileti ümber. Kui tal õnnestuks see ainult tsensorist mööda toimetada – uuest tsensorist, kes täna oli esimest päeva tööl.
   Calloway tegi ainsa õige asja, mis tal antud olukorras üle jäi. Ta läitis piibu, istus suurtükialusele ja mõtles telegrammi põhjalikult läbi. Siinkohal peame temast lahkuma, sest ülejäänud lugu kuulub Veseyle, Enterprise'i kuueteistdollarilise nädalapalgaga ajakirjanikule.
//-- *** --//
   Calloway kaabeltelegramm ulatati peatoimetajale kell neli pärast lõunat. Ta luges selle kolm korda läbi, võttis lauasahtlist taskupeegli ja uuris tähelepanelikult telegrammi peegelpilti. Siis läks ta Boydi, oma asetäitja, laua juurde (see oli vastupidine peatoimetaja harjumustele, kes tavaliselt Boydi enda juurde hüüdis, kui toda vaja oli), ja pani kaabeltelegrammi tolle ette lauale.
   “See on Callowaylt,” ütles ta. “Vaata, kas sina saad sest sotti.”
   Telegramm, mis oli saadetud Wi-just, nägi välja selline:

   “Sõlmitud eeldused hea nõidumine üht aju tähelepanu richmond hiiglane õnnetu pime armastus suur ennemuistsed taust vaieldav teie rahastaja ümberlükkamatu kindel.”

   Boyd luges selle kaks korda läbi.
   “See on kas kodeeritud sõnum või kuumarabanduse ilming,” oli ta otsus.
   “Oled sa kunagi kuulnud midagi kohaliku kontori koodist salakoodist, ma mõtlen?” küsis boss, kes oli peatoimetaja laua taga ainult kaks aastat istunud. On ju teada, et peatoimetajad tulevad ja lähevad.
   “Ei, kui välja arvata kohalik murre, milles naiserikorrespondendid kirjutavad,” vastas Boyd. “Võib see teie arvates olla midagi erakorralist?”
   “Arvan küll,” sõnas peatoimetaja. “See on nii segane, et peab olema kodeeritud.”
   “Proovime sõnu grupeerida,” tegi Boyd ettepaneku. “Vaatame – “hea nõidumine” – see ei ütle mulle midagi. “teie rahastaja” – selge, ta küsib raha. “Tähelepanu Richmond” – ma ei mõista, miks
   Calloway seda linna eriti rõhutab. “Õnnetu pime armastus” – ei, see ei anna tulemusi. Kutsun Scotti.”
   Linnauudiste toimetaja tuli jooksujalu ja katsus õnne. Linnauudiste toimetaja peab kõigest midagi teadma, niisiis teadis Scott ka veidi šifritest.
   “Enim kasutusel on nihutatud tähestiku šifr,” sõnas ta. “Proovin seda. Tavaliselt näeb see šiffer välja selline, et võetakse kõige enam kasutatud täishäälik, asetatakse see kõige rohkem kasutatud kaashäälikule ja loetakse siis vastavalt edasi. Kuna antud juhul on eriliselt rõhutatud sõna Richmond, ja see algab “r”-iga, võib eeldada, et enim kasutatud täishäälik – antud juhul “e” – tuleb asetada “r”-ile. Vaatame, mis välja tuleb.”
   Scott töötas kaks minutit paaniliselt pliiatsiga ja näitas esimest sõna, mis ta vastavalt oma šifrile sai. See oli “Yevõžtš.”
   “Tore!” hüüatas Boyd. “Mõistatus on lahendatud. See võib olla mõne vene kindrali nimi. Lase edasi, Scott.”
   “Ei, sellest ei saa asja,” sõnas linnauudiste toimetaja. “Kahtlemata on see sõnum kodeeritud, kuid ilma võtmeta on seda võimatu lugeda. Kas kontoris on kunagi mõnda koodi kasutatud?”
   “Seda tahaksin minagi teada,” sõnas peatoimetaja. “Aja kõik kokku, kes võiksid asjaga kursis olla või kelle puhul on lootust, et nad vähemalt midagi kuulnud on. Peab olema mingi viis sõnumi dešifreerimiseks. Callowayl oli nähtavasti midagi tõeliselt tähtsat teatada, kui ta tsensorist mööda hiilida lootes sellise segapudru meile edastas.”
   Enterprise'i kontorist oleks nagu läbi tõmmatud noodapüünis, mis haaras endasse need personaliliikmed, kes tänu oma arukusele, informeeritusele, loomulikule intelligentsile või pikaaegsele teenistusele võisid midagi teada kunagi tarvitatud või praegu tarvitatavast koodist. Nad kogunesid ajakirjanike tööruumi gruppi, mille keskel oli peatoimetaja. Keegi polnud koodist midagi kuulnud. Kõik selgitasid peauurijale, et ajalehed ei kasuta kunagi koode – eriti šifrikoode. Loomulikult on Pressiühenduse väljaanded omaette kood, kui neid kokkuvõtlikult iseloomustada, kuid…
   See kõik oli peatoimetajale teada ja seda ta teistele ütleski. Ta küsis igaühelt, kaua too on ajalehe juures töötanud. Mitte keegi polnud Enterprise'i palgalehel olnud üle kuue aasta.
   Calloway oli ajalehe juures töötanud kaksteist aastat.
   “Küsime vanalt Heffelbauerilt,” ütles peatoimetaja. “Ta oli juba siis siin tööl, kui Park Row oli alles kartulimaa.”
   Heffelbauer oli omaette nähtus. Ta oli ühtaegu nii uksehoidja, toimetuse remonditööline kui ka vahimees, olles seega võrdväärne kolmeteistkümne ja poole algaja sulesepaga. Heffelbauer tuli, kiirates kaugele oma rahvuslikku eripära.
   “Heffelbauer,” pöördus peatoimetaja tema poole, “oled sa kuulnud koodist, mis kuulus kunagi meie ajalehele – erikoodist? Sa ju tead, milline see kood oli, on ju nii?”
   “Jah, söör,” sõnas Heffelbauer. “Muidugist ma thään thollest kootist. Jah, umbes khaksteist– või fiisteist aastet tagase oli toimetusel oma koot. Fähemaste phooled reporterid theadsid thollest.”
   “Ah!” hüüatas peatoimetaja. “See juba läheb. Kus seda hoiti, Heffelbauer? Mida sa sellest tead?”
   “Mõnikord,” ütles vanur, “oli ta bibliothegi taga fäikeses toas.”
   “Leiad sa selle veel üles?” küsis peatoimetaja innukalt. “Kas sa tead, kus see täpselt oli?”
   “Mein Gott!” hüüatas Heffelbauer. “Kaua te arvate üht kooti elavat? Reporterid kutsusid theda küll thoimetuse maskootiks. Kuid ühel phäeval phistis thoo phea toimetaja usse fahelt sisse ja…
   “Ah, ta räägib kitsest,” ütles Boyd. “Oled vaba, Heffelbauer.”
   Taas oli Entreprise'i üksmeelne ja teravmeelne kollektiiv rööpast välja löödud ning kummardus Calloway silpmõistatuse kohale, otsides salapärastele sõnadele asjatult lahendust.
   Siis astus sisse Vesey.
   Vesey oli kõige noorem reporter. Ta rinnaümbermõõt oli kolmkümmend kaks tolli ning kraenumber neliteist, kuid kirev šoti pleed näitas teda kogukamana ega lasknud ta keha umbkaudsetki asupaika aimata. Oma kaabut kandis ta sellises asendis, et inimesed järgnesid talle ainuüksi seepärast, et näha, kuidas ta selle ära võtab, olles veendunud, et kaabu all kuklas on peidus riidevarn. Vesey ei lahkunud kunagi oma hiigelsuurest pahklikust, lehtpuust jalutuskepist, mis lõppes kõvera uushõbedast sangaga. Vesey oli toimetuse parim fotograaf. Scott ütles seda seepärast, et ükski elav inimene ei saanud keelduda isiklikust triumfist sattuda Vesey tehtud fotole. Vesey kirjutas oma uudised alati ise, välja arvatud mõned väga olulised, mille ta saatis redigeerija kätte. Lisades sellele fakti, et maailmas polnud pärismaalasi, templeid ja koopaid, mille ees Vesey oleks tagasi põrganud, on sul visand temast olemas.
   Vesey tungis šifreerijate ringi umbes sama tormakalt kui Heffelbaueri “kood” seda oleks teinud, ja küsis, mis teoksil. Keegi seletas talle halvasti varjatud armulikkusega, millega kõik Veseysse suhtusid, asja ära. Vesey sirutas käe ja napsas kaabeltelegrammi peatoimetaja käest ära. Tänu oma erispetsialiteedile, tegi ta tihti selliseid kohutavaid asju, pääsedes alati terve nahaga.
   “See on kood,” teatas Vesey. “On kellelgi selle võtit?”
   “Kontoris seda pole,” sõnas Boyd ja sirutas käe sõnumi järele. Vesey hoidis sellest kõvasti kinni.
   “Vana Calloway oli kindel, et loeme selle välja,” ütles Vesey. “Ta on plindris ja pidi meile saatma sellise sõnumi, mis tsensori juures läbi läheks. Nüüd oleme meie plindris. Jeerum! Soovin, et oleksin isiklikult kohapeal käinud. Me lihtsalt ei tohi enne lõppu läbi kukkuda. Sõlmitud, eeldused, hea, nõidumine – hm!”
   Vesey istus laua nurgale ning hakkas kulmu kortsutades ja vaikselt vilistades kaabeltelegrammi põrnitsema.
   “Anna see, palun, nüüd siia,” ütles peatoimetaja. “Me peame selle kallal töötamist jätkama.”
   “Usun, et sain asjale pihta,” sõnas Vesey. “Andke see kümneks minutiks minu kätte.”
   Vesey läks oma laua juurde, viskas kaabu paberikorvi, ajas rinna puhevile nagu hiigelsisalik ja laskis pliiatsil käia. Enterprise'i tarkuse ja uhkuse esindajad jäid samasse kohta, kus nad olid olnud, naeratasid üksteisele ja noogutasid Vesey poole pead. Siis hakkasid nad omavahel oma šifrialaseid teooriaid vahetama.
   Veseyl kulus aega täpselt viisteist minutit. Siis ulatas ta peatoimetajale märkmiku, kus kood oli sõna-sõnalt lahti seletatud.
   “Mulle tuli see juba esmapilgul tuttav ette,” sõnas Vesey. “Hurraa vanale Callowayle! Ta tegi ära nii jaapanlastele kui ka kõigile meie linna lehtedele, mis uudiste asemel trükivad ära kirjandusuudiseid. Te ainult vaadake!”
   Siin on kaabeltelegramm sõna-sõnalt, nii nagu Vesey seda lahti seletas:
   Sõlmida – kokkulepe
   Eeldused – kohaselt
   Hea – tegu
   Nõidumine – südaöö
   Üht – äkki
   Aju – rünnak
   Richmond – lahinguväli
   Tähelepanu – koondama
   Õnnetu – jalakäija
   Pime – hobune
   Armastuse – vägi
   Suur – Valge Tee [3 - Suur Valge Tee – Broadway hüüdnimi.]
   Ennemuistsed – ajad
   Taust – kirjeldus
   Vaieldav – küsimus
   Teie – korrespondent
   Rahastaja – pole
   Ümberlükkamatu – fakt
   Kindel – kurss
   [AUTORI MÄRKUS. Vesey selgitas mulle hiljem, et ajakirjanike kõnepruugis järgnes sõnale “õnnetu” kunagi loogiliselt sõna “ohver”, kuid pärast seda, kui autod olid nii populaarseks saanud, oli korrektne vaste “jalakäija”. Calloway koodi järgi tähendas see loomulikult jalaväge.]
   “See on lihtsalt tavalises meie ajalehe žurnalistide keeles,” selgitas Vesey. “Calloway eeldab, et kasutame tõlgendamiseks sõnu, mis meile tema poolt välja pakutud sõna juures esimesena pähe kargavad. Olen olnud Enterprise'i reporter piisavalt kaua, et ajakirjanike kõnepruuki une pealt teada. Lugege minu pakutud variant läbi ja näete isegi, kui kenasti kõik sõnad oma kohtadele asetuvad. Siin on nüüd teade, millest Calloway lootis meid aru saavat.”
   Vesey ulatas teise paberilehe.
   Kokkuleppe kohaselt tehakse südaööl äkkrünnak. Lahinguväljale koonduvad jala– ja ratsavägi. Tee valge. Times'i kirjeldus küsitav. Korrespondent pole faktidega kursis.
   “Suurepärane!” hüüatas Boyd erutatult. “Kuroki ületab südaööl Yalu ja ründab. Oh, sellele kulub terve trükipoogen. Metsa need Addisoni esseed, kinnisvara hinnad ja keegliskoorid!”
   “Härra Vesey,” ütles peatoimetaja oma tavapärasel mind-lõbustab-teie-arvamus maneeril, “olete kõverpeeglis näidanud selle ajalehe, kes teile palka maksab, kirjanduslikke standardeid. Kuid samas olete te ka tublisti kaasa aidanud selle materiaalse külje parandamisele, andes meile aasta suurima uudisepommi. Annan teile päeva-kahe pärast teada, kas olete vallandatud või on teie palka tõstetud. Saatku keegi Ames siia.”
   Ames oli Enterprise'i tugisammas, lumivalgete õitega margareeta, eredalt särav täht redigeerijate taevas. Ta nägi toore õuna söömise järel tekkinud voolmetes mõrvakatset, suvetuules saabuvat tsüklonit, igas pallilöömismasina trumlis kadunud last, igas mööduvale autole järelevisatud mädanenud kartulis rõhutud masside ülestõusu. Kui Ames parajasti ei kirjutanud, istus ta oma Brooklyni villa rõdul ja mängis oma kümneaastase pojaga kabet.
   Ames ja sõjauudiste toimetaja lukustasid end kahekesi ühte tuppa. Seinal rippus suur maakaart, mis oli täis tipitud värvilise peaga nööpnõelu, mis tähistasid armeesid ja diviise. Mõlema sõrmed olid juba mitu päeva sügelenud, et liigutada nõelu mööda Yalu jõe kallast lookleval liinil. Nüüd võisid nad seda viimaks teha ja Ames'il õnnestus Calloway lühitelegrammist kokku panna esilehekülje meistritöö, mis leidis vastukaja terves maailmas. Ta jutustas jaapani ohvitseride salakolleegiumist, tõi täielikult ära Kuroki kirgliku kõne, luges üle jala– ja ratsaväkke kuuluvad mehed ja hobused, kirjeldas Suikaucheni silla kiiret ja vaikset ehitamist, rääkis, kuidas Mikado leegionid selle ületasid ja tormasid üllatunud Zassulitši kallale, kelle sõjasalgad olid piki jõekallast laiali hajutatud. Ja lahing ise! Võid isegi arvata, mida Ames teeb lahinguga, kui ta ainult kusagil suitsulõhnagi haistab. Ja nagu oleks tal kuues meel, õiendas ta samas artiklis suure rõõmuga arved Inglismaa prestiižikaima ja suurimatiraažilise ajalehega, teatades, et see kajastab vääralt ja eksiteele viivalt kavatsetavat Jaapani Esimese Armee liikumist artiklis, mis ilmub samal kuupäeval kui käesolev artikkel.
   Artiklis oli ainult üks möödalaskmine, ja selles oli süüdi Wi-ju telegrammioperaator. Calloway osutas sellele pärast oma naasmist. Sõna “suur” asemel oli ta kirjutanud “suured”, mis teatavasti käib kokku sõnaga “sõjajõud”. Kuid kuna Ames'il oli ees olnud Vesey tõlgendus, mis ütles, et tee on valge, siis eeldas ta loomulikult, et see tähendab lund. Tema kirjelduse järgi tekkinud kujutluspilt jaapani sõduritest, kes, suud-silmad lund täis, tormiga kangelaslikku võitlust peavad, oli meelierutavalt selge. Artiklile olid lisatud ka mõned efektsed joonistused, mis kujutasid suurtükiväelasi kahureid läbi lumehangede sikutamas. Kuna aga lahing oli aset leidnud mai algul, said lugejad kõhutäie naerda, kuid Enterprise'il polnud loomulikult sellest enam sooja ega külma.
   See oli imeline. Callowayl oli õnnestunud uus tsensor uskuma panna, et tema ajalehe žargoonis ei tähenda sõnum muud, kui valitseb suur uudistepõud ja palve päevaraha tõsta. Ja Vesey oli imeline. Ja sõnulseletamatult imeline oli see, et sõnum tegi Callowayst ja Veseyst sõbrad, kes jäid teineteisele truuks, kuni nekroloog nad lahutas.
   Järgmisel päeval pärast Ames'i artikli ilmumist peatus linnauudiste toimetaja Vesey laua juures, kes kirjutas parajasti lugu mehest, kes söekeldrisse kukkudes sääreluu murdis – Ames'il polnud õnnestunud juhtunust mõrvamotiivi leida.
   “Vanamees ütles, et su palk tõstetakse kahekümne dollarini nädalas,” teatas Scott.
   “Tore,” sõnas Vesey. “Asi seegi. Ütle, Scott, mis sinu meelest on parem – kas “Võime kahtluseta sedastada, et see oli õnnelik õnnetus,” või “Juhtunu on täielikku kinnitust leidnud”?”

“TÜDRUK”

   ESIMESE korruse kontori suurel klaasuksel oli kuldtähtedes kiri “Robbins & Hartley, maaklerid”. Ametnikud olid lahkunud. Kell oli viis läbi ning kahekümne kahe korruselise kontorihoone oli vallutanud märgade lappidega vehkiv koristajate armee. Pooleldi avatud aknast sisse tungiv lämmatavalt kuum õhk lõhnas sidrunikoorte, kivisöesuitsu ja masuudi järele.
   Robbins, ülekaaluline keigar, kes oli tuntud üheöö suhete poolest ja hotellide palmisaalide alaline külastaja, teeskles, et on oma äripartneri Joy peale kade.
   “Sellise niiskusega on raske midagi ette võtta,” ütles ta. “Mis sul viga – sinu linnast väljas elavad semud varustavad sind heinaritsikate, kuuvalguse, drinkide ja kõige muuga, mida üks rõdu suudab pakkuda.”
   Hartley, kahekümne üheksa aastane kõhn ja hea välimusega närviline noormees ohkas ning kortsutas kulmu.
   “Seda küll,” sõnas ta, “kuid Floralhurstis on alati jahedad ööd, eriti talvel.”
   Uksest tuli sisse salapärase näoga mees ja läks otsejoones Hartley juurde.
   “Ma leidsin üles, kus ta elab,” teatas ta pahaendelisel poolvaljul sosinal, millest kaasinimesed detektiivi ära tunnevad.
   Hartley põrnitses dramaatiliselt vaikides liikumatult talle otsa. Robbins oli selleks ajaks jalutuskepi võtnud, sättinud lipsunõela asendisse, mis talle kõige enam meeldis ja läks lahkelt pead noogutades uksest välja, et metropoli lõbustustele anduda.
   “Siin on ta aadress,” ütles detektiiv, kelle plaan tähelepanu äratada oli luhtunud, loomulikul häälel.
   Hartley võttis lehe, mille nuhk oma luitunud märkmikust välja rebis. Sellele oli pliiatsiga kritseldatud “Vivienne Arlington, Idatänav 341, proua McComuse allüürnik”.
   “Kolis sinna nädala eest,” sõnas detektiiv. “Kui tahate, et keegi teile suitsukatet teeks, härra Hartley, oskan seda teha paremini kui ükski teine siin linnas. See maksab ainult seitse dollarit päevas pluss kulud. Võin iga päev saata trükitud ettekande, mis…”
   “Teil pole vaja jätkata,” katkestas teda maakler. “See pole sedasorti juhtum. Tahtsin ainult ta aadressi. Kui palju ma teile võlgnen?”
   “Ühe päeva töötasu,” vastas nuhk. “Kümnekas ajab asja ära.”
   Hartley maksis nõutud summa ja saatis nuhi minema. Siis lahkus kontorist ka tema ja istus Broadway trammile. Esimesel suurel all-linna arteril tuli ta maha ja istus itta suunduvale trammile, mis viis ta kõdunevale avenüüle, mille võõrapärase arhitektuuriga majad olid kunagi peavarju andnud linna uhkusele ja hiilgusele.
   Läinud paar kvartalit jalgsi, jõudis Hartley maja juurde, mida ta otsis. See oli uus üürimaja, mille odavale kiviportaalile oli uuristatud kõlav nimi “Vallambrosa”. Esiküljel siksakitasid tuletõrjeredelid, millel olid koha leidnud toiduainekotid, kuivav pesu ja kisavad lapsed, kellele suvekuumus ei paistnud mõjuvat. Siin-seal piilus mitmekesisest massist välja kahvatu kummipuu, nagu püüdnuks ta välja mõelda, kuidas ta peaks end õigupoolest liigitama taimeks, loomaks või tehistoodanguks.
   Hartley vajutas kellanuppu, mille kohal oli silt “McComus”. Välisukse snepperlukk klõpsatas kramplikult ühtaegu nii külalislahkelt kui ka kahtlustavalt, kuna seesolijatel polnud teada, kas ukse taga on sõber või võlausaldaja. Hartley sisenes ja hakkas trepist üles ronima nagu keegi, kes otsib üürimajast oma sõpru. Õige kujutluspildi tema minekust saad, kui manad silme ette õunapuu otsa roniva poisi, kes ei peatu enne, kui küünib õunani, mille ta välja on valinud.
   Neljandal korrusel võttis Hartley vastu avatud uksel seisev Vivienne. Ta kutsus mehe peanoogutuse ja särava naeratusega sisse, pakkus mehele aknaaluse tooli ja istus ise graatsiliselt ühele Jekyll-Hyde'i garnituuri kuuluvale mööblitükile, millest päeval oli näha ainult saladuslik ja äraaimamatu kogu päevateki all, kuid mis öösiti muutus inkvisiitori piinapingiks.
   Enne rääkima hakkamist heitis Hartley neiule kiire kriitilise tunnustava pilgu ja ütles endale, et Vivienne'i maitse on laitmatu.
   Neiu oli kahekümne ühe aastane. Ta oli läbinisti preislanna tüüpi. Ta juuksed olid punakasblondid ja iga juuksekarv oli ülikorralikult seatud helkivasse soengusse, mis näis iseenda soojuses hõõguvat. Sügavsinised silmad harmoneerisid täiuslikult elevandiluu värvi veatu nahaga ning vaatasid maailma uue mägioja avastanud näkineitsi või metshaldja avala rahulikkusega. Ta keha oli tugev, kuid ometi graatsiline nagu looduslapsel. Kuid hoolimata temast kiirgavast põhjamaisest siirusest ja avalusest, oli temas ometi midagi troopilist – tabamatu loidus poosis, terases enesega rahulolevas ilmes paistev valmisolek lihtsamat teed minna, mugavusearmastus isegi hingamises – miski, mis näis kinnitavat selle perfektse loodusloomingu õigust elule ja imetlusele samamoodi, nagu on selleks õigus haruldasel lillel või kaunil piimvalgel tuvil silmatorkamatut värvi liigikaaslaste seas.
   Neiul oli seljas valge pluus ja must seelik – tavaline hanetüdruku ja hertsoginna diskreetne maskeraadikostüüm.
   “Vivienne,” ütles Hartley talle paluvalt otsa vaadates, “sa ei vastanud mu eelmisele kirjale. Mul kulus nädal otsimise peale, et leida su uus elukoht. Miks sa jätsid mu kahevahele, kuigi teadsid väga hästi, kui väga ma tahan sind näha või sinust kuulda?”
   Neiu vaatas unistavalt aknast välja.
   “Härra Hartley,” alustas ta kõhklevalt. “Ma ei tea, mida teile vastata. Saan väga hästi aru, milliseid hüvesid teie pakkumisega nõustumine mulle toob, ja mõnikord olen täiesti kindel, et seon end teiega. Kuid siis haaravad mind kahtlused. Olen sünnilt linnatüdruk ja kardan, et ei harju vaikse maaeluga kunagi.”
   “Mu kallis tüdruk,” ütles Hartley tuliselt, “kas ma pole öelnud, et sul saab olema kõik, mida su süda ainult ihkab ning mis minu võimuses on sulle anda? Võid käia linnas teatris, poes või sõpradel külas nii tihti, kui tahad. Võid mind uskuda.”
   “Usun teid täiesti,” sõnas tüdruk, vaadates Hartleyle naeratavate silmadega otsa. “Tean, et olete kõigist lahkem ning see tüdruk, kelle te välja valite, on õnnega koos. Kuulsin teist palju Montgomeryde pool.”
   “Ah!” hüüatas Hartley, pilgus hell mälestus. “Mäletan selgelt toda õhtut, kui sind Montgomeryde juures esimest korda nägin. Proua Montgomery rääkis terve õhtu mulle su voorustest. Ja ta ei liialdanud põrmugi. Ma ei unusta seda õhtusööki kunagi. Vivienne, luba end mulle. Ma tahan sind. Sa ei hakka kunagi kahetsema, et minuga tulid. Keegi ei anna sulle nii meeldivat kodu kui mina.”
   Tüdruk ohkas ja vaatas süles puhkavatele kätele.
   Äkki haaras Hartleyd armukade kahtlus.
   “Ütle, Vivienne,” küsis ta tüdrukule läbitungivalt otsa vaadates, “on sul keegi teine?”
   Vivienne'i kaunitele põskedele ja kaelale ilmus pikkamööda roosipuna.
   “Te poleks pidanud seda küsima, härra Hartley,” ütles ta segaduses. “Kuid vastan teile. On tõesti ka keegi teine, kuid tal pole minule mingit õigust. Ma pole talle midagi lubanud.”
   “Nimi?” nõudis Hartley karmilt.
   “Townsend.”
   “Rafford Townsend!” hüüatas Hartley. Ta lõug tõmbus pingule. “Kust see mees sind tunneb? Pärast kõike, mida ma tema heaks…”
   “Ta auto peatus just praegu maja ees,” teatas Vivienne, kes oli üle aknalaua vaatama kummardunud. “Ta tuleb minu vastust teada saama. Oh, ma ei tea, mida teha?”
   Korteri köögis helises uksekell. Vivienne kiirustas välisust avavale nupule vajutama.
   “Jää siia,” käskis Hartley. “Lähen talle ise koridori vastu.”
   Townsend, kes valges tviidülikonnas, panamakübaras ja kikkis vuntsidega nägi välja nagu hispaania grand, tuli kolm astet korraga võttes trepist üles. Hartleyd nähes jäi ta seisma ja naeratas totralt.
   “Mine tagasi,” käskis Hartley kindlalt, nimetissõrmega trepile osutades.
   “Servus!” tervitas Townsend üllatust teeseldes. “Mis lahti? Mida sina siin teed, vanapoiss?”
   “Mine tagasi,” kordas Hartley järeleandmatult. “Tahad džungliseadust või? Pack rebib su tükkideks. Saak on minu.”
   “Otsin torujüri, kes mu vannitoa torud üle vaataks,” sõnas Townsend vapralt.
   “Olgu,” ütles Hartley. “Olgu see vale plaaster, mis varjab su reeturi hinge. Kuid – mine minema.”
   Townsend läks trepist alla, tuues kuuldavale vandesõna, mis koridori tuuletõmbuses veel kauaks heljuma jäi. Hartley läks tuppa tagasi ja jätkas meelitamist.
   “Vivienne,” ütles ta isandlikult. “Ma ei lahku enne, kui olen su saanud. Ma ei võta vastu enam ühtegi keeldumist ega järelemõtlemisaja pikendamise palvet.”
   “Millal te mind tahate?” küsis Vivienne.
   “Kohe. Niipea, kui oled valmis.”
   Tüdruk seisis mehe ette ja vaatas talle rahulikult silma.
   “Olete te kas või ükski hetk mõelnud sellele,” sõnas ta, “mis minuga juhtub, kui tulen teie majja, kui Héloise on seal?”
   Hartley vajus madalamaks, nagu oleks ta ootamatu hoobi saanud. Ta pani käed rinnal risti ja kõndis vaibal edasi-tagasi.
   “Héloise peab lahkuma,” kuulutas ta kindlalt. Mehe laup pärlendas higist. “Miks lasta sel naisel oma elu haletsusväärseks muuta? Pärast temaga kohtumist pole ma ühtki päeva saanud vabadust nautida. Sul on õigus, Vivienne. Héloise peab majast lahkuma, enne kui sina tuled. Ja ta läheb. Olen otsustanud. Viskan ta ukse taha.”
   “Millal te seda teete?” küsis tüdruk.
   Hartley surus hambad kokku ja kortsutas kulmu.
   “Täna õhtul,” lausus ta resoluutselt. “Saadan ta täna õhtul minema.”
   “Sel juhul,” ütles Vivienne, “on mu vastus “jah”. Tulge mulle järele, millal soovite.”
   Vivienne vaatas mehele armsate pühalike särasilmadega otsa. Hartley suutis vaevu uskuda, et neiu allaandmine on tõeks saanud – see oli olnud nii kiire ja lõplik.
   “Luba mulle seda,” sõnas mees tundeliselt, “luba oma au nimel.”
   “Oma au nimel,” kordas Vivienne vaikselt.
   Ukse juures pöördus Hartley ümber ja vaatas Vivienne'i õnnelikult, kuigi nagu keegi, kes vaevu oma õnne usub.
   “Homme,” meenutas ta tüdruku poole sõrme viibutades.
   “Homme,” sõnas Vivienne siiralt naeratades.
   Tunni ja neljakümne minuti pärast astus Hartley Floralhurstis rongist maha. Kiire käik tõi ta kümne minuti pärast nägusa kahekorruselise maja juurde, mis seisis keset laia hooldatud muruplatsi. Poolel teel maja juurde tuli Hartleyle vastu pigimusta patsiga ja lehvivas valges suvekleidis naine. Hartley kurku tõusis klomp, ilma mingi põhjuseta.
   Koos halli sisenedes ütles naine: “Mamma on siin. Poole tunni pärast tuleb talle auto järele. Ta tuli lõunat sööma, kuid meil pole midagi lõunaks pakkuda.”
   “Mul on sulle midagi öelda,” sõnas Hartley. “Mõtlesin selle sulle ettevaatlikult esitada, ent kuna su ema on siin, saagu see asi kiiresti ühele poole.”
   Mees kummardus ja sosistas naisele midagi kõrva.
   Hartley naine karjatas. Hartley ämm tuli jooksujalu halli. Brünett naine karjatas veel kord – nii karjatab armastatud ja hellitatud naine suure rõõmu korral.
   “Oh, mamma!” hüüdis ta ekstaasis. “Sa ei arva seda kunagi ära! Vivienne tuleb meile kokaks. Ta on ainus, kes Montgomeryde juures terve aasta vastu pidas. Ja nüüd, Billy,” jätkas ta, “mine viivitamatult kööki ja lase Héloise lahti. Ta on hommikust peale purjus olnud.”

TEHNILINE VIGA

   MA pole petistest kunagi eriti pidanud, uskudes, et nad on meie riigis liialt üleskiidetud nagu greibid, vürtsitatud vormiroad või mesinädalad. Sellele vaatamata tahan ma teie lahkel loal jutustada indiaani reservaadi kelmist, kellele ma olin pressiagent, laagrikaaslane ja praktiliselt kättesaamatu.
   Olin visiidil Sam Durkee rantšos ja veetsin mõnusalt aega maniküürimata ponide seljast kukkudes ja paari miili kaugusel pesitsevatele huntidele paljakäsi vastu lõugu virutades. Sam oli umbes kahekümne viie aastane elukarastuse saanud mees, kellest räägiti, et enne pimeduse saabumist tuleb ta korralikult koju, kuigi sageli vastumeelselt.
   Naaberrantšos elasid kreeklased, kes kandsid perekonnanime Tatum. Mulle oli räägitud, et Durkeed ja Tatumid olid aastaid tihedalt omavahel läbi käinud. Mõlemas perekonnas oli esinenud mõningaid kaotusi pereliikmete näol, kes eelistasid mullatoidule minna ning üldiselt arvati, et teised Nebukadnetsarid neile järgnevad. Noor põlvkond kasvas aga peale ja polnud märkigi, et murukamar nende jalge all järele annaks. Kuid õigluse nimel pean ütlema, et ega nad oma vanematest halvemad polnud – nad jäid vapralt kohale ega jooksnud maisipõllule peitu, kui sokihoidjaid kandvad vaenlase divisjonid neid ründasid. Osalt oli see muidugi tingitud ka sellest, et sealkandis polnud maisipõlde ja sokihoidjaid ei kandnud enam keegi. Teise pere naistele, lastele ja isegi hobustele ei teinud nad kunagi liiga. Noil päevil – ja ka praegu võisid nende naised end turvaliselt tunda.
   Sam Durkeel oli oma tüdruk. (Kui selle loo peaks ostma jutuajakiri, kirjutan, et “Härra Durkeel oli kihlatud pruut.”) Tolle nimi oli Ella Baynes. Tundus, et nad on teineteisest sisse võetud, et nende vahel valitseb täiuslik usaldus, mida paaride puhul on või ei ole, kuidas kunagi. Neiu oli kahtlemata ilus: tal olid paksud pruunid juuksed, mis olid kõrgele soengusse seatud ning tegid ta pikemaks. Sam esitles talle mind, ning kuna naise eelistus kaldus silmanähtavalt Sami poolele, siis otsustasin, et nad peavad tõesti hingesugulased olema.
   Preili Baynes elas Kingfisheris, kahekümne miili kaugusel Sami rantšost, ning mehe elu mööduski suures osas kahe punkti vahel ratsutades.
   Tuli päev, mil Kingfisherisse saabus hiilgav noormees. Ta polnud pikk, pigem lühike, siledate ja korrapäraste näojoontega. Ta esitas palju küsimusi äritegevuse kohta linnas ja pööras erilist tähelepanu linnakodanike nimedele. Ta ütles end pärit olevat Muscogeest ning oma kollaste kingade ja heegeldatud ristlipsuga paistis sedamoodi ka välja. Kohtasin teda, kui läksin posti tooma. Ta tutvustas end Beverly Traversina, mis paistis juba vähem tõenäolisena.
   Rantšos oli parajasti kiire aeg ja Samil oli liiga palju tegemist, et nii tihti linnas käia kui varemalt. Kuna ma külalisena olin ebakompetentne ja täiesti kasutu, rakendas ta mind selliste väikeste toimingute juures nagu linnast postkaartide, jahutünnide, küpsetuspulbri, piibutubaka ja Ella kirjade toomisel.
   Ühel päeval, kui olin linnas sigaretipaberi ja paari vankrikummi asjus, nägin väidetavat Beverly Traversit kollaste ratastega kaarikus, Ella Baynes kõrval istumas, end linnas näitamas, nii hästihalvasti kui must kleepuv muda seda võimaldas. Teadsin, et selline info pole Sami hingele palsam, niisiis jätsin tagasi jõudes sellest uudisest Samile rääkimata. Kuid järgmise päeva pärastlõunal ratsutas rantšo juurde pikaldane ekskauboi, kelle nimi oli Simmons, kes oli Sami vana sõber ning kes nüüd pidas Kingfisheris poodi. Simmons ronis sadulast maha, rullis ja suitsetas ära hulga sigarette ja hakkas siis rääkima. Jättes välja eelnevad hääleharjutused, oli ta jutt umbes selline:
   “Ütle, Sam, kas sul on selle neetud volaski kirjeldus, kes nimetab end Beverly Traversiks ja kes kaks viimast nädalat Kingfisheri õhku on rikkunud? Kas tead, kes ta tegelikult on? Ei keegi muu kui Ben Tatum, vana Gopher Tatumi, kelle su onu Newt eelmise aasta veebruaris maha laskis, poeg. Kas sa tead, millega ta täna hommikul hakkama sai? Ta tappis su venna Lesteri – laskis ta lihtsalt kohtuõues maha.”
   Mul jooksis peast läbi kahtlus, kas Sam ikka kuulis või mitte. Ta tõmbas prosoopisepõõsalt lehe ja hakkas seda mäluma.
   “Kas tõesti? Kas ta tappis Lesteri?”
   “Jutt õige,” sõnas Simmons. “Ja ta tegi veel muudki. Ta põgenes koos su tüdruku, tolle preili Ella Baynesiga. Arvasin, et ehk tahad teada, niisiis ratsutasin siia, et sulle informatsioon edasi anda.”
   “Olen sulle väga tänulik, Jim,” ütles Sam prosoopiselehte suust võttes. “Jah, mul on hea meel, et sa siia ratsutasid. Jah mul on hea meel, et mulle rääkisid.”
   “Arvan, et ratsutan nüüd tagasi. Poiss, kelle ma äraoleku ajaks poodi jätsin valvama, ei tee heintel ja põhul vahet. Ta tulistas Lesterit selga.”
   “Tulistas selga?”
   “Jah, siis kui too hobust kinni sidus.”
   “Suured tänud, Jim.”
   “Arvasin, et tahad sellest teada niipea kui võimalik.”
   “Ehk tuled sisse ja jood tassi kohvi, enne kui tagasi ratsutad, Jim?”
   “Ei, arvan et mitte. Pean tagasi poodi minema.”
   “Ja sa ütlesid…”
   “Jah, Sam. Kõik nägid teda minema sõitmas, vankri tagaotsas suur komps, mis arvatavasti sisaldas riideid. Ta lahkus sellesama hobusetiimiga, millega ta Muscogeest tuli. Neile on raske järele jõuda.”
   “Ja mis suunas…”
   “Seda ma kavatsesingi sulle järgmisena rääkida. Nad põgenesid Guthrie teed mööda, kuid pole teada, millisele teele nad pärast pööravad – sa tead seda.”
   “Olgu, Jim, suured tänud.”
   “Võta heaks, Sam.”
   Simmons keeras veel ühe sigareti, istus poni selga ja surus kannad tolle külgedesse. Kakskümmend jardi ratsutanud, peatas ta poni ja hüüdis tagasi: “Ega sul abilist vaja pole?”
   “Ei, tänan.”
   “Seda ma arvasingi. Olgu, peatse nägemiseni!”
   Sam võttis taskust luupeaga taskunoa, tõmbas tera välja ja asus oma vasaku saapatalla alt kuivanud muda maha kraapima. Arvasin esiotsa, et ta vannub noatera kohal verist kättemaksu või deklameerib “Mustlase needust”. Kelmid, keda olen näinud või kellest lugenud, avaldavad oma tundeid tavaliselt sel viisil. Sam paistis aga erand olevat. Kui sellist käitumist oleks esitatud laval, oleks stseen välja vilistatud ja nõutud selle asemele ühte Belasco meelierutavat melodraamat.
   “Mõtlesin,” ütles Sam mõtliku näoga, “kas kokal jäi veidi külmi ube üle või mitte.”
   Kutsusin Washi, rantšo neegerkoka, ja saanud teada, et ube oli üle jäänud küll, käskisin tal need üles soojendada ja kannutäie kanget kohvi keeta. Siis läksime Sami erakabinetti, kus ta magas ning hoidis oma relvavarustust, koeri ja lemmikratsude sadulaid. Sam võttis raamaturiiulilt kolm-neli kuuelasulist ja hakkas neid hajameelselt “Kauboi nutulaulu” vilistades üle vaatama. See tehtud, käskis ta kaks rantšo parimat hobust saduldada ja lasipuu külge siduda.
   Olin täheldanud, et kelmidel, ükskõik millises maanurgas nad ka poleks, on oma iseäralikult delikaatsed, kuid samas selged etiketinormid. Ära kelmi juuresolekul ütle ühtki sõna teema kohta, mis teda otseselt puudutab. See on laiduväärsem kui kommenteerida sünnimärki oma tädi lõual tema enda juuresolekul. Hiljem sain teada, et on veel teinegi kirjutamata seadus, mida seni olin ainult Läänele omistanud.
   Õhtusöögini oli kaks tundi aega, kuid kahekümne minuti pärast kaevusime sügavale ülessoojendatud ubadesse ning rüüpasime kuuma kohvi ja külma õlut toidule peale.
   “Pole midagi paremat kui tubli kõhutäis enne pikka ratsaretke,” ütles Sam. “Söö südamest.”
   Minus tõstis pead kuri kahtlus.
   “Miks lasksid sa kaks hobust saduldada?” küsisin.
   “Üks, kaks – üks, kaks,” lausus Sam. “Või ei oska sa kaheni lugeda?”
   Sami matemaatika tekitas minus hetkelise pööritustunde. Nüüd oli mulle kõik selge. Samil polnud pähegi tulnud, et võiksin keelduda temaga verise kättemaksu ja õigusemõistmise rajal kõrvuti ratsutamast. See oli väljaspool minu igasugust arvestust. Teada saanud, et olen reisile pileti saanud, hakkasin rohkem ube sööma.
   Tund aega lasksime ida suunas ühtlast galoppi. Meie hobused olid Kentucky tõugu ja üles kasvanud lääne prosoopiselagendikel. Ben Tatumi hobused võisid küll kiiremad olla ja tal oli hea edumaa, aga kui ta oleks kuulnud meie ratsude, kelle põues põksus läänlase süda, ühtlast kabjamüdinat, oleks ta tajunud, et kättemaks jõuab tema hobuste jäetud kabjaraua jälgi pidi lähemale.
   Teadsin, et Ben Tatumi ainus trump oli põgenemine – põgenemine turvalisele territooriumile, kus teda kaitsevad ta kannupoisid ja toetajad. Samuti teadis ta, et jälitaja järgneb talle, kuhu iganes ta ka ei läheks.
   Sõidu ajal rääkis Sam vihma väljavaatest, õlle hindadest ja muusikalidest. Teda kuulates oleksid võinud arvata, et tal pole kunagi olnud ei venda, kallimat ega ühtki vihavaenlast. Mõned teemad on liiga hellad, et kasutada isegi sõnalühendeid. Teades kelmide aukoodeksit, kuid enne seda mitte enda nahal kogenud, läksin veidi liiale, hakates anekdoote rääkima. Sam naeris täpselt õigel kohal – naeris huultega. Kui juhtusin pilgu ta suule heitma, soovisin, et mind oleks õnnistatud piisava huumorimeelega, et anekdoodid rääkimata jätta.
   Esimest korda nägime põgenikke Guthries. Vankusime väsinutena, näljastena ja pesematutena väikesesse männilaudadest hotelli ja istusime lauda. Vastasnurgas nägime põgenikke, kes kummardusid küll oma taldrikute kohale, kuid vahtisid rahutult ringi.
   Tüdruk oli riietatud pruuni. Tal oli seljas üks neist pärissiidist krae ja kätistega libedast läikivast kunstsiidist värgindus, mida nimetatakse vist puhvkleidiks, ja peas laia paela ja sulega õlgkübar, mille peal oli pruun, tihe, ninani ulatuv loor. Mehel olid seljas lihtsad tumedad riided ja ta juuksed olid väga lühikeseks pöetud. Ta oli just selline mees, keda võib igal pool kohata.
   Siin nad siis olid – mõrvar ja naine, kelle too põgenik ta peigmehelt üle oli löönud. Siin me siis olime – õiglane kättemaksja ning kõrvaltvaataja, kes praegu neid sõnu kirjutab.
   Viimaks ometi oli märgata, et kättemaksjas tõstab pead tapjainstinkt. Ühe hetke oli ta valmis võitlusesse astuma, kuid samas loobus ja elas pinge suuliselt välja.
   “Mida sa ootad, Sam,” sosistasin mina. “Tee see asi kohe ära.”
   Sam ohkas melanhoolselt.
   “Sina ei mõista, kuid tema küll,” ütles ta. “Tema teab. Härra Tenderfoot, siinsete valgete seas kehtib reegel, et sa ei või meest maha lasta, kui ta on koos naisega. Ma pole kuulnud, et keegi oleks kunagi seda reeglit rikkunud. Seda ei tohi teha. Arveid võib õiendada ainult siis, kui su vaenlane on kas teiste meestega või üksi. Selles lugu ongi. Tema teab seda samuti. Me kõik teame. Niisiis on see härra Ben Tatum! Üks “kenadest” meestest! Lõikan ta karjast ära, enne kui nad hotelli lähevad ja õiendan siis temaga arved!”
   Pärast sööki kadus põgenikepaar kiiresti. Kuigi Sam valvas pool ööd halli, treppe ja koridore, pääsesid jooksikud mingil salapärasel viisil temast mööda ja hommikuks olid daam pruunis puhvkleidis, siilipeaga noormees ja nende pikkvanker koos kepsutavate hobustega kadunud.
   Järgnes monotoonne ratsasõit, millest pole suurt midagi rääkida, seepärast jätkem see parem vahele. Veel korra jõudsime põgenikele järele, seekord teel. Olime neist umbes viiskümmend jardi taga. Nad pöördusid pikkvankri pukis ümber, vaatasid meie poole ja sõitsid siis hobustele piitsa andmata rahulikult edasi. Kiirus ei taganud neile turvalisust. Ben Tatum teadis seda. Ta teadis, et ainus asi, mis teda praegu kaitseb, on koodeks. Polnud kahtlustki, et kui ta oleks üksi olnud, oleks Sam Durkee asja kiiresti ära lahendanud, kuid Tatum teadis, et tema kõrval on midagi, mis keelab kummalgi päästikule vajutamast. Ütlen seda sellepärast, et argpüks ei paistnud ta olevat.
   Nagu näed, võib naine, kuigi mitte vabatahtlikult, ainuüksi oma kohalolekuga edasi lükata meestevahelist tormilist arveteõiendamist. Ka naine oli koodeksist teadlik.
   Viis miili edasi sõitnud, jõudsime suurde Lääne linna nimega Chandler. Meie hobused ja me ise olime näljased ja väsinud. Linnas oli hotell, mis pakkus võõrale mehele nii närvikõdi kui ka kehakinnitust, niisiis kohtusime neljakesi uuesti hotelli söögitoas, mille valjud kõlavad kellalöögid näisid juba ammu maailma lõppu kuulutavat. Ruum ise oli väiksem kui Guthriese võõrastemajas.
   Just siis, kui sõime õunapirukat – kuidas küll Ben Davises ja tragöödia teineteist mõjutavad! – märkasin, et Sam vaatab pingsalt jälitatavaid, kes istusid ruumi teises otsas laua taga. Tüdrukul oli endiselt seljas pruun siidkrae ja – kätistega puhvkleit ning peas ninani ulatuv loor. Mees kummardus taldriku kohale, näidates lühikeseks pöetud juustega pealage.
   “Koodeksi kohaselt,” kuulsin Sami ütlemas häälel, mis nagu poleks mõeldud ei mulle ega talle endale, “ei tohi sa meest naise juuresolekul maha lasta, kuid, põrgu päralt, kusagil pole öeldud, et sa ei tohi seda teha naisega, kes on mehe seltskonnas!”
   Ja kiiremini, kui mu mõte jõudis öeldule järgneda, haaras Sam kätte Coldi automaadi ja saatis kuus kuuli pruuni kleidiga kaetud kehasse – pruuni, siidkrae ja – kätistega puhvkleiti.
   Tumedas reisiülikonnas noor isik, kelle pügatud pea oli ilma jäetud naise aust ja uhkusest, langetas selle lauale väljasirutatud kätele, samal ajal kui kohalerutanud inimesed tõstsid põrandalt Ben Tatumi naiseriietega maskeeritud keha. Sam oli koodeksist täpipealt kinni pidanud. Polnud tema süü, et selles oli tehniline viga.

BLACKJACKI KAUPLEJA

   KÕIGE halvema kuulsusega asi Yancey Goree advokaadibüroos oli logisevas leentoolis lösutav Goree ise. Kontor asus vanas väikeses lagunenud punastest tellistest majas tiheda liiklusega Betheli peatänava ääres.
   Bethel oli laiali pillutatud mööda Blue Ridge'i mäekülgi. Mägede kohal kõrgus taevas, kaugel allpool sügavas trööstitus orus voolas porine Catawba.
   Oli juunipäeva kõige kuumem tund. Bethel näis nagu väljasurnuna. Elanikud suikusid jahedas vilus. Kauplemist polnud. Oli nii vaikne, et vastu tooli seljatuge nõjatuv Goree kuulis selgelt raha kõlinat eeluurimiskohtu vandekohtunike ruumis, kus “kohtumaja kamp” pokkerit mängis. Goree kontori avatud tagaukse juurest lookles üle kohtumaja ees oleva muruplatsi kõrvalmajja sissesõtkutud teerada. Selle tallamine oli Goreele maksma läinud kõik, mis tal hinge taga oli – esialgu paari tuhande dollarilise päranduse, järgmisena vana perekonnamaja ja viimaks tema enesest lugupidamise ja mehelikkuse räbalad. “Kamp” oli ta purupaljaks koorinud. Pankrotis mängurist oli saanud joodik ja parasiit, kes elas ainult selle päeva nimel, mil teda paljaks teinud mehed tal uuesti mängulaua taha lubavad istuda. Tema ausõna ei maksnud enam. Igapäevased kaardipartiid jätkusid ilma temata, kellele oli määratud autu pealtvaataja roll. Laua taga istuvad šerif, kohtutäitur, ülemeelik kohtunik, lõbus advokaat ja kriitvalge näoga oruelanik ütlesid paljaks pügatule, et mingu ja kasvatagu uus vill.
   Nii istuski seltskonnast väljatõugatud Goree oma kontoris ja pobises omaette üksisilmi õnnetut teerada vaadates. Pärast laua all korvpudelist võetud punnsuutäit maisiviskit hiivas ta end toolilt püsti ja jäi halemeelse apaatiaga leitsakuvines mäetippe põrnitsema. Blackjacki küljel kulgeva valge tee lõpus nägi ta Laureli – külakest, kus ta oli sündinud ja üles kasvanud. Siin oli alguse saanud ka Goreede ja Coltraneste vaheline vaen. Goreede suguvõsast polnud jäänud enam ühtki perekonnanime edasikandjat peale selle ebaõnnest siutsuva paljaks kitkutud linnu. Mis puutub Coltranestesse, oli sealgi meesliinist järeltulijatest nappus. Elus oli veel ainult kolonel Abner Coltrane – mees, kellel oli nii sisu kui ka vormi, kes oli osariigi legislatuuri liige ning Goree isaga üheealine. Kahe suguvõsa vaheline vaen oli sellele regioonile üks iseloomulikumaid, sisaldades endas pikka verist nimekirja vihkamisest, valedest ja tapatalgutest.
   Kuid Yancey Goree ei mõelnud vaenlasest. Tema viinauimas aju püüdis tagajärjetult lahendada probleemi, kust saada raha, et varustada ennast ja lemmikpudelit. Viimasel ajal olid vanad perekonnasõbrad andnud talle süüa ja peavarju, kuid viskit nad talle ei ostnud. Ja viskit Goree vajas. Seadusetundjana oli ta maha kantud – viimase kahe aasta jooksul polnud keegi talle kohtuasja usaldanud. Ta oli laenanud ja almust luninud ning tundus, et veel madalamale langemisest päästis teda ainult võimaluse puudumine. “Veel üks šanss,” ütles ta endale, “ainult üks mäng, kus ma võidan suure panuse.” Paraku polnud tal enam midagi müüa jäänud ning krediidist oli viimanegi välja pigistatud.
   Goree ei suutnud isegi oma viletsuses jätta naeratamata, kui mõtles mehele, kellele ta poole aasta eest oli müünud Goreede põliskoha. Uued elanikud oli veidrate olendite paar, kes oli tulnud siia “tagamaalt” – Pike Garvey nimeline mees ja ta naine. “Tagamaa” tähendas mägilaste keeles kõige kõrvalisemat ja üksildasemat tühermaad mägedes, mida üksteisest eraldasid püstloodis seintega kuristikud, kus peitsid end lindpriid, pesitsesid hundid ja valitsesid karud. Veider paar oli kakskümmend aastat elanud Blackjacki tipu lähedal onnis – kõige metsikumas pelgupaigas, mida välja suudab mõelda. Neil polnud koera ega lapsi, kes mägede vaikust oleksid rikkunud. Pike Garvey polnud asulates eriti tuntud, kuid need, kes olid temaga suhelnud, olid ühisel arvamusel, et ta on peast soe. Tema teadmistest jätkus ainult niipalju, et oravaid küttida, kuid aeg-ajalt haaras teda kirg meelt lahutamas käia. Kord, kui seadusekoerad olid ta oma urgu vedanud, võitles ta seal vaikselt ja meeleheitlikult nagu terjer, ning pidi kaks aastat riigivanglas istuma. Vabanenud, lipsas ta oma urgu tagasi nagu näljane nirk.
   Õnn, kellel õnnestus paljude kirglike kosilaste käest minema lipsata, põgenes Blackjacki võsastunud mäeküljele ning naeratas Pike'ile ja ta truule abikaasale.
   Ühel päeval juhtusid Garvey onni juurde prillide, põlvpükste ja muidu absurdsete lisanditega kullaotsijad. Pike võttis naela otsast oravapüssi ja tulistas valimatult kõiki laskeulatusse jäävaid elusolendeid, lootuses oma tulusid suurendada. Õnneks laskis ta mööda, teadmatuses viibivad hea õnne agendid said lähemale tulla ja veenda Garveyd oma süütuses kõiges, mis seadusse ja kohtumõistmisse puutub. Nad pakkusid Garveyle ta kolmekümneaakrilise raadatud teeraja eest pataka rohelisi krabisevaid dollareid, tuues oma ostusoovi põhjusena ära asjakohatu ja ebatäpse nonsensi, et tahavad endale saada vilgukiviladet, mis pidi paiknema otse selle all.
   Nüüd, kus Garveydel oli nii palju raha, et selle kokkulugemine käis abielupaaril üle jõu, said tagamaal elamise puudujäägid neile tuntavamaks kui iial varem. Pike hakkas rääkima uutest kingadest, tubakatünnist onni nurgas, uuest lukust oma oravapüssile, ja viinud Martella ühte teatud kohta mäeküljel, käis ta välja idee paigutada siia väike kahur. Garvey rõhutas, et päris kindlasti ei käivat selle muretsemine neile üle jõu, ja kui see paigutada siia, kust see suudaks kaitsta tervet onni juurde viivat ainsat teerada, pole neil vaja enam kunagi karta ei tolliametnikke ega ka muidutülitajaid.
   Kuid Aadam oli oma plaanid teinud ilma Eevaga nõu pidamata. Mehe jaoks oli see rikkuse jõu näitamine, kuid elaniku, kellega ta oma räpast onni ja voodit jagas, ambitsioonid olid kõrgelennulisemad. Pärast kahtkümmend onnis veedetud aastat hõõgus proua Garvey hingesopis ikka veel nälg naiseliku elu järele. Võis arvata, et kakskümmend aastat, mil tema kõrvu ei ulatunud muid välismaailma helisid kui mahalangevate puude raksatused keskpäevases kuumuses ja huntide ulg kesköistel kaljudel, on piisav, et puhastada ta hing uhkusest. Nende aastate jooksul oli ta paksuks läinud ning muutunud kurvaks ja tuimaks. Kuid niipea, kui võimalus avanes, süttis temas taas naissoole omane omandiiha – ta tahtis istuda teelaua taga, osta kasutuid asju, võõbata elu üle ning anda sellele vorm ja tseremoniaalsus. Niisiis pani ta Pike'i kindlustussüsteemile veto ja teatas, et tahab minna inimeste sekka ja seltskonnaelus osaleda.
   Lõpuks oli asi otsustatud ja tegu ära tehtud. Laureli külake oli kompromiss proua Garvey soovi ühte orus asuvasse suurde linna elama minna ja Pike'i ürgse üksildussoovi vahel. Laurel suutis mingil määral rahuldada Martella ihalust sündsate meelelahutuste järele ning polnud päris vastumeelne ka Pike'ile, sest naabruses asuvad mäed pakkusid pelgupaika juhuks, kui kohalik peen seltskond peaks vaikselt ähvarduselt tegudele üle minema.
   Abielupaari tulek mägedest Laureli langes samale ajale Goree palavikulise sooviga muuta oma talukoht sularahaks. Niisiis ostsid Garveyd Goree valduse ära, pistes selle eest pillaja värisevasse pihku neli tuhat dollarit.
   Nii juhtuski, et vanade semude poolt alla neelatud viimane Goree lösutas oma näruses kliendipuuduses vaevlevas kontoris toolil, samal ajal kui ta esiisade majas elasid ja tegutsesid võõrad.
   Põuasel tänaval oli näha tolmupilve ja selle keskel liikus miski. Nõrk tuulehoog puhus pilve veidi kõrvale ja nähtavale tuli uus, eredavärviline ühehobusetõld, mida vedas laisk hall hobune. Goree kontori juures kaldus sõiduk veidi kõrvale ja peatus peaukse ees rentslis.
   Pukis istus kuivetu pikk mees, keha katmas laiad mustad riided ja kanged käed pigistatud kollastesse kitsenahast kinnastesse. Tagumiselt istmelt paistis daam, kes võidutses juunikuumuse üle. Tema tüse kogu oli riietatud üliliibuvasse, “muutliku” nime all tuntud siidmaterjalist kleiti, mis veikles kõikvõimalikes värvitoonidas. Naine istus sirgelt, lehvitas endale lehvikuga tuult ja vaatas üksisilmi enda ette. Ükskõik, kas Martella Garvey süda oli oma uue elu pakutavate rõõmudega rahul või mitte, oli Blackjack jätnud ta välimusse kustutamatu jälje. Üksildane elu mägedes oli muutnud ta pilgu tühjaks ja rumalaks, immutanud ta läbi kaljude ja vaikuse tuimusega. Tundus, et ta kuuleb kõikjal, kus ta ka ei viibiks, puude murdumist ja mäeküljelt alla veeremise mürinat. Blackjacki kõrvulukustav vaikus saatis teda kõikjal ja ta kuulis seda isegi magades.
   Goree vaatas leinalise ekipaaži sõitu oma ukseni ainult põgusa huviga, ent kui kuivetu kutsar ohjad puki külge sidus, piitsa käest pani, vaevaliselt pukist maha ronis ja Goree kontorisse astus, tõusis ta tahtmatult püsti, tundes ära Pike Garvey, kelle välimus oli nüüd uus, muutunud ja tsiviliseeritud inimesele kohane.
   Mägilane istus Goree pakutud toolile. Need, kes olid Garvey terve mõistuse suhtes kahtlust avaldanud, polnud seda ilma asjata teinud. Kogu mehe välimus näis seda arvamust kinnitavat. Ta nägu oli liiga pikk, tuhmi safrankollase jumega ja liikumatu nagu kujul. Helesinised ümmargused ilma ripsmeteta pilkumatud silmad lisasid võikale näole kummalisust. Goree ei osanud külaskäigu eesmärgi suhtes midagi oletada.
   “Kas Laurelis on kõik korras, härra Garvey?” küsis ta.
   “Kõik on korras, söör, ning koht sobib meile täiesti. Proua Garveyle meeldib teie vana koht ja selle naabrus ka. Laurelis on seltskond, mida ta ihkas, ning ta on sinna sisse saand. Rogersid, Hapgoodid, Prattid ja Troyd on nüid proua Garveyga tuttavad ning ta on peaaegast igas majas lõunal käind. Peenemad elanikud on kutsund teda mitmesugustele üritustele. Ma ei ütle, härra Goree, et sellised asjad mulle istuvad – mulle meeldiks neist võimalikult kaugemale pääseda.” Garvey viipas suure kollases kitsenahkses kindas käega mägede suunas. “Mina kuulun sinna, metsmesilaste ja karude hulka. Kuid mitte sellepärast ei tulnd ma seia, härra Goree. Teile kuulub midagist, mida mina ja proua Garvey tahaksime ära osta.”
   “Osta?” kordas Goree kajana. “Minult?” Siis naeris ta kähedalt. “Arvan, et olete eksiteel. Müüsin teile talu, nagu te ise suvatsesite väljendada, “kogu kupatusega”. Mulle pole jäänud isegi püssirohuvarrast, mida teile müüa.”
   “Teil on midagist, mida me endale tahame. “Võta raha,” ütles proua Garvey mulle, “ja osta see ausalt ja õige hinnaga.””
   Goree raputas pead. “Kapp on tühi,” ütles ta.
   “Oleme rikkad,” lausus mägilane, laskmata end eesmärgist kõrvale kallutada. “Olime vaesed nagu opossumid, nüid võime neid aga kas või igaks lõunaks süia. Proua Garvey ütli, et meid on kõrgemasse seltskonda vastu võetud. Kuid on midagist, mida me vajame, kuid mida meil põle. Ta ütli, et kogu inventar on meil olemas, kuid seda põle. “Võta raha,” ütli ta mulle, “ja osta see ausalt ja õige hinnaga.””
   “Olen lage,” sõnas Goree kannatamatuks muutudes.
   Garvey viskas oma viltkaabu lauale, kummardus ettepoole ja vaatas pilkumatute silmadega otse Goree omadesse.
   “See on vana verivaen,” ütles ta selgelt ja aeglaselt, “Goreede ja Coltrane'ide vahel.”
   Goree kortsutas vihaselt kulmu. Rääkida vaenust vaenupoolele on jäme eksimus mägilaste etiketi vastu. Mees “tagamaalt” teadis seda niisama hästi kui advokaat.
   “See põle solvang,” jätkas Garvey, “vaid puhtalt äriasi. Proua Garvey on vaenude kohta kõik välja uurind. Suuremal osal väärikatel mägilastel on oma vaen. Settle'id ja Goforthid, Rankinid ja Boydid, Silerid ja Gallowayd on omavahel vaenus olnd juba kaheksakümmend aastat. Viimane kokkupõrge oli, kui teie onu Jedge Paisley Goree kutsuti kohtusse ja ta kohtualuse pingilt Len Coltrane'i maha lasi. Proua Garvey ja mina – me mõlembat oleme tulnd valge rämpsu seast. Meie sugupuudes põle ühtki tädi ega ema, kelle mees oleks vaenu pärast maha löödud. “Väärt inemestel,” ütles proua Garvey, “on kõigil oma vaen. Meie esivanembat põlnd väärt inimesed, kuid nüid on meil raha ja võime selle osta. Võta raha,” ütli ta, “ning osta härra Goreelt vaen – ausalt ja õige hinnaga.””
   Oravakütt sirutas jala poolde kontoriruumi, tõmbas püksitaskust raharulli ja viskas lauale.
   “Siin on kakssada dollarit, härra Goree. Arvan, et sest peaks aitama, et osta seherdust vaenu nagu teil. Teil pole vaja muud teha, kui loobuda omapoolsest vaenuosalusest ja visata püss nurka. Mina võtan vaenu teilt üle ning see teeb minust ja proua Garveyst väärt kodanikud. Siin on raha.”
   Väike raharull hakkas aeglaselt end lahti kerima, jõnksutades ja hüpeldes vastavalt sellele, kuidas kortsud vabanesid. Vaikuses, mis järgnes Garvey kõnele, oli selgelt kuulda pokkerižetoonide kõlinat kõrvalasuvas kohtumajas. Üle kuumusest õhkuva väljaku lainetena kanduva šerifi maheda hõigatuse järgi teadis Goree, et too oli just kenakese rahasumma võitnud. Goree laubale ilmusid higipisarad. Ta kummardus, võttis laua alt korvpudeli ja kallas klaasi täis.
   “Väike maisiliköör, härra Garvey? Loomulikult oli teie eelnev kõne naljana mõeldud. Tahate uut turgu avada? Esmaklassilised vaenud – kaks ja pool kuni kolm, kergelt kannatada saanud vaenud – kakssada dollarit. Kas nii, härra Garvey?”
   Goree naeris enesekindlalt.
   Mägilane võttis klaasi, mille Goree talle ulatas ja kulistas viski alla, ilma et ta ainiti vahtivad silmad oleksid veidigi niiskeks tõmbunud. Advokaat aplodeeris selle vägitüki peale, näol kade imetlus. Ta valas ka endale napsi ja jõi nagu joodik – lonkshaaval ning lõhna ja maitse pärast end judistades.
   “Kakssada,” kordas Garvey. “Siin on raha.”
   Goreed haaras äkiline vihahoog. Ta lõi rusikaga lauale. Üks rahatäht libises rullist välja ja puudutas ta kätt. Goree võpatas, nagu oleks see teda kõrvetanud.
   “Tulite minu juurde,” karjus ta, “mõeldes tõsiselt seda naeruväärset, solvavat, neetud lolli ettepanekut?”
   “See on aus ja õiglane,” sõnas oravakütt, kuid sirutas käe, et oma raha võtta. Goree teadis, et ta vihapurse polnud tingitud mitte uhkusest või pahameelest, vaid vihast enda vastu, kuna ta teadis, et on valmis tõstma oma jala kuristiku äärele, mis tema ees oli avanenud. Hetkega muutus ta vihasest härrasmehest murelikuks sohvriks, kes on kauba järele saadetud.
   “Ärge kiirustage, härra Garvey,” ütles ta, nägu tumepunane ja hääl pingul. “Ma võtan teie e-e-ettepaneku vastu, kuigi kahesaja eest on see poolmuidu saadud. K-k-kaubal pole häda midagi, kui nii müüja kui ka ostja on rahul. Pean ma s-selle teie jaoks paberisse pakkima, härra Garvey?”
   Garvey tõusis ja kohendas oma popeliinrüüd. “Proua Garvey saab rahul olema. Teie saate sellest lahti ja nüidsest peale on see Coltrane'ide ja Garveyde omavaheline asi. Ainult kriipseldage paar sõna paberile, härra Goree, näitamaks, et kaup on toimund. Olete advokaat ja teate, kuidas see käib.”
   Goree võttis paberilehe ja sulepea. Raha oli nüüd tema niiskes pihus. Äkki näis kõik talle tühine ja tavaline.
   “Ostuleping. Õigused, tiitlid, mõlemapoolsed huvid”… “Igavene garantii”… “Ei, Garvey, sõna “garantii” jätame välja,” sõnas Goree valjult naerdes. “Vaata ise, kuidas hakkama saad.”
   Mägilane viskas uudishimuliku pilgu lepingule, mille advokaat talle ulatas, murdis siis selle pikuti kokku ja pani hoolikalt taskusse.
   Goree seisis akna all. “Tule siia,” ütles ta sõrmega viibates. “Näitan sulle äsjaomandatud vaenlast. Seal ta läheb, teisel pool tänavat.”
   Mägilane küünitas oma pika kere aknast välja ja vaatas näidatud suunas. Kõnniteel läks kolonel Abner Coltrane – umbes viiekümneaastane pikk sirge džentelmen, kes kandis Lõuna seadusemehele vältimatut saterkuube ja vanamoelist kõrget siidkaabut. Kuni Garvey koloneli vaatas, jälgis Goree ta nägu. Kui oleks olemas selline loom nagu kollane hunt, oleks võrdlus tollega kümnesse läinud. Garvey urises, seirates koloneli ebainimlike silmadega ja paljastas pikad merevaiguvärvi silmahambad.
   “On see tema? Seesama mees saatis mu kunagi vanglasse!”
   “Ta on prokurör,” sõnas Goree. “Ja muide – ka väga hea laskur.”
   “Ma taban kümne jardi pealt orava silma,” lausus Garvey. “Ah see ongi siis Coltrane! Kaup on parem kui arvasin. Küll ma teie vaenlase eest hoolt kannan, härra Goree, ja parembini kui te ise!”
   Garvey läks ukse juurde, kuid jäi lävel nõutult seisma.
   “Veel midagi?” küsis Goree ülekeeva sarkasmiga. “Mõned perekonnatraditsioonid, esivanemate kummitused või luukered kapis? Hinnad on täna madalamast madalamad.”
   “Üks asi on tõesti veel,” vastas oravakütt häirimatult, “mis proua Garveyl meeles mõlgub. See põle küll mo rida, kuid proua palus teilt eraldi küsida, kas olete nõus seda müima. “Ausalt ja õige hinna eest,” nagu ta ütli. Need on perekonnahauad teie vana koha õues seedrite all. Räägitakse, et sääl puhkavad nood, kelle Coltrane'id on tapnud. Monumentidel on nende nimed. Proua Garvey ütli, et perekonnasurnuaid on kah üits väärt perekonna tunnus. Ta ütli, et kui saame vaenlase, peab selle juurde veel midagist käima. Monumentidele on küll kirjutatud nimi “Goree”, kuid need võib muuta…”
   “Välja! Välja!” karjus Goree näost lillaks minnes ja mägilase poole värisevate rusikatega vehkides. “Välja, sa guul! Isegi hiinlased austavad oma esivanemate haudu. Välja!”
   Oravakütt lonkis uksest välja ootava tõlla juurde. Kuni ta rattale toetudes pukki ronis, korjas Goree palavikulise kiirusega põrandale laialipudenenud raha kokku. Sel ajal, kui tõld aeglaselt minema veeres, kiirustas lammas, kes oli uue villa kasvatanud, sündmatu kiirusega mööda sissetallatud teerada kohtumaja poole.
   Kell kolm öösel toodi rahast lage ja teadvusetu Goree tagasi ta kontorisse. Šerif, lõbus kohtunik, kohtutäitur ja advokaat olid ametis tema lõdva keha kandmisega, kuna kriitvalge näoga mees orust etendas eskordi osa.
   “Lauale,” ütles üks, ja sinna teadvusetu advokaat keset oma tulutuid raamatuid ja pabereid lamama pandigi.
   “Täis olles näeb Yance tihti kuradikesi,” ohkas šerif mõtlikult.
   “Selleks on ta liiga täis,” sõnas kaitseadvokaat. “Mees, kes joob nii palju kui tema, ei tohiks pokkeriga tegemist teha. Kui palju ta täna hakkama pani?”
   “Umbes kakssada. Imelik, kust ta raha sai. Tean, et Yance'il polnud juba kuu aega sentigi hinge taga.”
   “Võib-olla sattus kliendi otsa. Laseme nüüd jalga. Tahaks enne päevavalgust koju jõuda. Temaga on kõik korras, kui ta üles ärkab, kui välja arvata mesipuu, mis ta pealuus sumiseb.”
   Kamp kadus hommikuahetusse. Õnnetu Goree ärkas siis, kui päike oli juba kõrgel. Kardinata aknast paistev päike, mis magaja oli esiotsa kuldse valgusega üle ujutanud, oli nüüdseks muutunud lihasse tungivaks eredaks suvekuumuseks. Goree pööras pooleldi alateadlikult pea akna poolt ära ja sulges silmad. Kortsunud raske teaduseraamat kukkus mütsatades põrandale. Uuesti silmi avades nägi Goree enda kohale kummardumas pikka saterkuues meest. Silmi kõrgemale pöörates nägi ta kõrget siidkaabut ja selle all kolonel Abner Coltrane'i siledat sõbralikku nägu.
   Kolonel polnud päris kindel, kas Goree on teadvusel või mitte ja ootas temalt veel üht elumärki. Möödunud kahekümne aasta jooksul polnud kahe suguvõsa liikmed mitte alati teineteisele rahus näkku vaadanud. Goree avas vaevaliselt silmad, heitis külalise poole segase pilgu ja naeratas muretult.
   “Kas tõid Stella ja Lucy ka mängima?” küsis ta rahulikult.
   “Tunned sa mu ära, Yancey?” küsis Coltrane.
   “Muidugi tunnen. Sa tõid mulle ilusa piitsa.”
   Seda oli kolonel tõesti teinud – kakskümmend aastat tagasi, kui Yancey isa oli olnud ta parim sõber.
   Goree silmad ekslesid toas ringi. Kolonel taipas. “Lama vaikselt, ma toon sulle,” ütles ta. Tagahoovis oli pumbakaev ning kuuldes pumba kolksumist ja veejoa solinat, sulges Goree uuesti silmad. Coltrane tõi kruusi külma vett ja hoidis seda Goree suu juures, kuni too jõi. Goree ajas end vaevaliselt istukile. Ta nägi haletsusväärne välja – linane suveülikond oli määrdunud ja kortsus, häbistatud pea sassis ja värisev. Ta püüdis ühe käega koloneli poole viibata.
   “Vab-vabanda mind – kõige pärast,” ütles ta. “Ilmselt jõin eile öösel liiga palju viskit, et lauale magama heitsin.” Ta kortsutas kulmu, nagu püüaks midagi meelde tuletada.
   “Käisid poistega väljas?” küsis Coltrane lahkelt.
   “Ei, ilmselt ei käinud ma kusagil. Viimased kaks kuud pole mul sentigi olnud. Arvan, et võtsin korvpudelit laua alt välja tihedamini kui tavaliselt.”
   Kolonel Coltrane puudutas teda õlast.
   “Veidi aega tagasi, Yancey,” alustas ta, “küsisid sa minult, kas tõin Stella ja Lucy mängima. Sa polnud siis päris ärkvel ja arvasid end poisi olevat. Nüüd oled sa üleval ja tahan, et sa mind ära kuulaksid. Tulin siia Stella ja Lucy vana mängukaaslase ning oma vana sõbra poja järele. Naised teavad, et tulen koos sinuga ja sa leiad nad eest külalislahketena nagu vanadel aegadel. Soovin, et tuleksid minu majja ja jääksid sinna seniks, kuni oled taas sina ise. Sa võid meie pool niikaua elada kui soovid. Kuulnud, et oled elule jalgu jäänud ja langenud selle ahvatluste ohvriks, olime kõik ühel nõul, et sa suudad sellest veel välja tulla, kui sulle võimalus antakse. Seniks palume sul meie külaline olla. Kas tuled, mu poeg? Kas heidad vana perekonnavaenu kõrvale ja tuled minuga?”
   “Vaen!” hüüatas Goree silmi pärani ajades. “Meie vahel pole kunagi vaenu olnudki ja sa tead seda. Olen kindel, et oleme sinuga alati parimad sõbrad olnud. Kuid suur jumal, kolonel, kuidas saan ma teie poole tulla niisugusena, nagu ma olen – põhjakäinud joodik, haletsusväärne, häbitu pillaja ja mängur?”
   Goree libistas end ettevaatlikult laualt maha, vaarus leentooli ja pühkis silmist krokodillipisaraid, mis segunesid tõelise kahjutunde ja häbi omadega. Coltrane pöördus tema poole pealekäivalt ja arukalt, meenutades talle neid lihtsaid rõõme, mis talle kunagi mägedes osaks olid saanud, ja veenis teda kutse ehtsuses.
   Viimaks veenis ta Goreed sellega, et on arvestanud tema abiga, mis seisneb suure koguse mäeküljel maha võetud metsa jõeni transportimiseks vajalike kaldteede projekteerimisega ja üle kärestike parvetamisega. Kolonel teadis, et Goree on sellise probleemiga kord kokku puutunud, selle edukalt lahendanud ning on seniajani selle üle uhke. Vaene hing, kes tundis kergendust, et saab kasulik olla, laotas samas paberid laiali ja hakkas haleda väriseva käega joonistama, kuidas Coltrane võiks ja peaks seda tegema.
   Priiskaja tundis, et tal on linnaõhust ja paberitest kõrini ning ta süda kisub mägede poole. Tema ajutegevus oli veel tugevasti pärsitud, kuid mõtted ja mälestused jõudsid üksteise järel ta ajju nagu kirjatuvid, kes üle tormise mere on sihtpunkti jõudnud. Coltrane oli ta toibumisega rahul.
   Bethel vaatas pärastlõunal üllatunult järele Coltrane'ile ja Goreele, kes sõpradena linnast läbi ratsutasid. Õhku ahmivad linnaelanikud nägid, kuidas nad külg külje kõrval läbi tolmuste tänavate üle oja viiva silla poole ratsutasid, selle ületasid ja võtsid suuna mägede poole. Goree oli end pesnud ja kamminud, riided puhtaks harjanud ning sadulas rappudes nägi ta juba kaunis inimese moodi välja, kuid ta nägu oli ülimõtlik ning ta näis mingi sügava ja rõhuva probleemi üle juurdlevat. Coltrane tajus teise meeleolu ja vaikis, arvates, et küllap taastab loodus ise Goree tasakaalukuse.
   Äkki haaras Goreed krambihoog ning ta oleks peaaegu kokku kukkunud. Ta pidi sadulast maha tulema ja tee ääres puhkama. Kolonel, kes sellist olukorda oli ette näinud, oli teele kaasa võtnud väikese viskiplasku, aga kui ta seda Goreele pakkus, keeldus too raevukalt, öeldes, et ta ei võta elus enam viskit suu sissegi. Mehed jätkasid teed ja kahe miili pärast oli Goree juba tublisti kosunud. Järsku jättis ta hobuse seisma ja ütles: “Kaotasin eile pokkeris kakssada dollarit. Kust ma selle raha sain?”
   “Võta vabalt, Yancey. Mäestikuõhk teeb peagi su pea selgeks. Esimene asi, mida teeme, on kalaretk Pinnacle'i kärestikule. Forellid hüplevad seal nagu lehekonnad. Võtame Stella ja Lucy ka kaasa ja peame Eagle Rockil pikniku maha. On sul veel meeles, Yancey, kuidas hikkoripuuga suitsutatud singivõileivad pärast kalaretke näljasele kalamehele maitsevad?”
   Goree nägi, et kolonel ei usu ta juttu äsja kaotatud varandusest ning vajus jälle mõtisklevasse vaikusse.
   Hiliseks pärastlõunaks olid nad läbinud Laureli ja Betheli lahutavad kaksteist miili. Pool miili Laurelist Betheli poole asus Goree vana talund. Külani, kus elasid Coltrane'id, jäi ühe-kahe miili ringis. Tee oli nüüd järsk ja väsitav, kuid sellel oli ka palju häid külgi. Mäetipu poole suunduvad metsasihid olid täis lehelisi alustaimi, lilli ja linde. Toniseeriv õhk oli parem kui ükskõik milline ravim. Varjulistel väludel kasvas sammal ning seal, kus hele päike paistis, tegid möödujatele silma sõnajalgade ja loorberipuude vahel vulisevad ojakesed. Põuavines orule avanesid maalilised vaated, mida raamis lähedal kasvavate puude lehestik.
   Coltrane märkas rahuldustundega, et ta reisikaaslane langeb üha enam mägede ja metsade lummusesse. Neil oli jäänud veel pöörata ümber Painteri kalju jalami ja ületada väike Elderi lisajõgi, ronida väikesele künkale ja neile avaneb vaade Goree vanale isakodule, mille too mõtlematult maha oli laristanud. Iga kivi, millest nad möödusid, iga puu, viimnegi jalg teed, mida mööda nad sõitsid, oli Goreele tuttav. Mets kohises, nagu laulaks ta “Kodu, kallis kodu”.
   Nad pöörasid ümber kalju, ületasid Elderi lisajõe ja tegid peatuse, et lasta oma hobustel juua ja kiirevoolulises jõekeses end jahutada. Jõe kaldal oli näha raudaia parempoolne nurk, mis järgis teed ja veesängi. Tara piiras vana õunapuuaeda, mis varjas järsul künkaveerel seisvat maja. Tara ümbritses kõrge ja tihe kermesmarja-, leedripuu-, sassafraasi– ja sumahhitihnik. Nende tuules liikuvate okste vahel nägid Goree ja Coltrane aia kohal pikka kollast hundilikku nägu, mis neid vesiste liikumatute silmadega põrnitses. Pea kadus, põõsad liikusid ja kohmakas inimkuju jooksis õunapuude vahel siksakitades maja poole.
   “See on Garvey,” ütles Coltrane. “Mees, kellele sa maja müüsid. Keegi ei kahtle, et ta on peast täiesti segi. Saatsin ta mõned aastad tagasi trellide taha, kuigi olin veendunud, et ta on süüdimatu. Mis viga, Yancey?”
   Goree pühkis higist laupa ja ta näost kadus viimne kui üks verepiisk. “Olen ma sinu arvates veel purjus?” küsis ta naeratada püüdes. “Mulle meenus just midagi.” Veel mingi kogus alkoholi oli Goree ajust välja auranud. “Mulle tuli meelde, kust ma need kakssada dollarit sain.”
   “Ära mõtle sellele,” sõnas Coltrane rõõmsameelselt. “Küllap jõuame hiljem seda koos arutada.”
   Põõsastest möödunud ja künka tippu jõudnud, peatas Goree taas hobuse.
   “On sulle kunagi pähe tulnud, et olen täiesti kasutu inimene, kolonel?” küsis ta. “Seda sorti inimene, kes on oma välise kesta üle rumalalt uhke?”
   Koloneli pilk eksis tahtmatult teise määrdunud ja kortsus linasele ülikonnale ja vormi kaotanud viltkaabule.
   “Mõnikord on see mulle nii tundunud küll,” vastas ta teise ülestunnistusest üllatunud, kuid humoorikalt. “Mäletan noort, umbes kahekümneaastast mehepoega, kellel olid kitsam pintsak, siledamaks soetud juuksed ja kepsutavam ratsahobune kogu Blue Ridge'is.”
   “Selles on sul õigus,” sõnas Goree innukalt. “Ja kuigi välja see enam ei paista, on see minus siiani alles. Oh, olin kunagi endale edevalt uhke nagu isakalkun ja ennast täis kui Lucifer. Tahan sind paluda, et sa ühes väikeses osas mu nõrkusele vastu tuleksid.”
   “Lase tulla, Yancey. Teeme sinust Laureli suurhertsogi või Blue Ridge'i paruni, kui soovid. Kui sul on vaja sulge, mida kübaral kanda, võime selle sulle Stella paabulinnu sabast tõmmata.”
   “Mul on tõsi taga. Paari minuti pärast möödume majast, kus olen sündinud ning kus minu suguvõsa on elanud peaaegu sajandi. Nüüd elavad seal võõrad – ja sa vaata mind! Ma ei taha end neile näidata vaesunud räbalais päevavarga ja kerjusena. Kolonel Coltrane, mul on häbi seda teha. Tahan paluda, et lubaksid kanda mul oma pikk-kuube ja kaabut, kuni oleme nende nägemisulatusest väljas. Tean, et see on alp, kuid tahan välja näha nii hea kui võimalik, kui oma isakodust möödun.”
   “Mis sellest siis ikka oleks?” mõtles Coltrane, võrreldes kaaslase kainet nägu ja vaikset käitumist ta kummalise palvega. Kuigi Goree palve oli rohkem kummaline kui arukas, hakkas ta nõustumise märgiks kuuenööpe lahti tegema.
   Koloneli kuub ja kaabu sobisid Goreele nagu valatult. Ta näolt paistis nüüd rahulolu ja väärikus. Ta oli Coltrane'iga peaaegu samas mõõdus – pikk, sirge ja väärikas. Nende vanusevahe oli kakskümmend viis aastat, kuid välimuselt oleksid nad võinud vennad olla. Goree nägi oma vanusest vanem välja, ta nägu oli pundunud ja kortsus, kolonelil seevastu oli sile värske jume, mis andis tunnistust maksa tõrgeteta tööst. Ta tõmbas Goreed häbistava vana linase kuue endale selga ning surus tema viltkaabu pähe.
   “Nüüd,” lausus Goree ohje võttes, “tunnen ma end hästi. Tahan, et ratsutaksid minust kümme jardi taga, kolonel, et nad kõigepealt mind näeksid. Nähku, et ma pole veel lõplikult maha kantud. Loodan, et tõestan seda kunagi ka tegudega. Nüüd teele.”
   Mehed hakkasid kerget sörki laskma – Goree ees, kolonel taga.
   Goree istus sadulas sirgelt ja hoidis pead otse, kuid ta silmad vaatasid paremale, uurides teravalt iga põõsast, hekki ja peidupaika oma endises valduses. Korra pomises ta enda ette: “Kas hull seda tõesti üritab või nägin seda pooleldi unes?”
   Ja siis nägi ta väikese perekonnakalmistu juures seda, mida oli otsinud – valget suitsupilve, mis tõusis surnuaia ühes nurgas kasvavate seedrite alt. Ta hakkas sadulast nii aeglaselt maha libisema, et kohalekapanud Coltrane jõudis tal käsivarrest kinni haarata.
   Oravakütt polnud oma laskeosavust üle hinnanud. Kuul oli läinud just sinna, kuhu ette nähtud ning kuhu Goree oli arvanud seda minevat – kolonel Abner Coltrane'i musta sabakuue rinda.
   Goree toetus raskelt vastu Coltrane'i ega kukkunud. Hobused läksid sammu edasi ja koloneli käsivars hoidis teda kõvasti. Poole miili kaugusel Laurelist valendas puude vahel väike maja. Goree sirutas ühe käe välja ja kobas senikaua, kuni leidis koloneli sõrmed, mis ta hobuse ratsmeid hoidsid.
   “Hea sõber,” ütles ta, ja see oli ka kõik.
   Nii näitas Yancey Goree kodumajast mööda ratsutades üles suuremat hingejõudu, kui keegi oleks osanud tema eelneva elu põhjal arvata.

MADAM PIMESIKK, RANTŠOOMANIK

   “TÄDI Ellen,” ütles Octavia rõõmsameelselt, kui ta oma mustades kitsenahksetes kinnastes väärikat pärsia kassi aknaaluselt toolilt maha tõstis, “olen puruvaene.”
   “Sa liialdad, Octavia, kallis, ”sõnas tädi Ellen ajalehe kohalt leebelt üles vaadates. “Kui sul aeg-ajalt tekib kommiisu, leiad mu rahakoti kirjutuslaua ülemisest sahtlist.”
   Octavia Beaupree võttis kübara peast, istus tädi tooli juures jalapingile ja haaras kätega ümber oma jalgade. Tema saledale painduvale ja graatsilisele figuurile, mida kattis moodne leinakostüüm, ei valmistanud sellise asendi sissevõtmine mingit raskust. Octavia kirkas nooruslikus näos säras kaks eluarmastavat silma, mida ta vastavalt tehtud avaldusele püüdis tõsiseks sundida.
   “Oled hea tädi, kuid asi pole kommides. See on armetu ebamaaliline vaesus valmisriiete kauplusest ostetud rõivaste, gasoliinkinnaste ja kella üheste lõunatega, mis mind nagu muinasjutuhunt ukse taga varitseb. Tulin just advokaadi juurest, tädi, ja tulemus? “Palun, madam, mul on elamiseks raha vaja. Lilli, leedi? Õis džentelmenile nööpauku panemiseks? Pliiatsid, söör, kolm kuni viis senti tükk, et aidata vaest leske?” Kas see ei tule mul hästi välja, tädi, või on mu kõneoskuse tunnid mööda külgi maha jooksnud, kui on vaja endale leiba teenida?”
   “Ole ometi tõsisem, mu kallis,” ütles tädi Ellen, lastes ajalehel põrandale kukkuda. “Meil on piisavalt aega, et räägiksid mulle, mis on juhtunud. Kolonel Beaupree kinnisvara…”
   “Kolonel Beaupree kinnisvara,” katkestas teda Octavia, rõhutades sõnu sobiva dramaatilise liigutusega, “on õhuloss. Kolonel Beaupree ressursid – tuul. Kolonel Beaupree aktsiad – vesi. Kolonel Beaupree sissetulekuallikad – kõik eelnevale vastav. Mu esildises jääb puudu seaduslikust terminoloogiast, mida ma tund aega olin sunnitud kuulama, kuid see on lühidalt kõik, kui tõlkida see tavainimese keelde.”
   “Octavia!” hüüatas tädi Ellen, kes oli nüüd tõesti kohkunud. “Ma ei suuda seda uskuda. Ja kolonel nägi välja nii, nagu oleks tal hinge taga vähemalt miljon. Ja teda esitles de Peysters isiklikult.”
   Octavia puhkes naerma, kuid muutus kohe surmtõsiseks.
   “De mortuis nil nisi bene [4 - de mortius nil nisi bene– ld. k. surnuist tuleb kõnelda ainult hästi.], tädi. Vana hea kolonel – millised kullakangid tal siiski olid! Ta maksis ju minu eest kuninglikult – kõige eest, mis mul on – silmade, sõrmede, säärte, nooruse, vana perekonnanime, kindla seltskondliku positsiooni eest, kas pole? Ei ühtki sanktsioneerimata streiki.” Octavia võttis põrandalt ajalehe. “Kuid ma ei kavatse vinguda – kas mitte nii ei nimetata tegevust, kui keegi kirub oma halba mänguõnne?” Octavia pööras külmavereliselt ajalehe lehti. “Aktsiaturg” – sinna pole mul asja. “Seltskonnaelu sündmused” – sellega on ühel pool. Siin on minu lehekülg – “Sooviavaldused”. Üks van Dresser kirjutaks: “Tahetakse”. Mis siin siis on: toatüdrukud, kokad, tellimuste hankijad, stenografistid…”
   “Kallis,” sõnas tädi Ellen veidi väriseval häälel, “palun ära räägi nii. Kui su armulugu lõppes tõesti nii õnnetult, siis on mul kolm tuhat…”
   Octavia hüppas nõtkelt püsti ja vajutas pepsi vanatüdruku põsele musi.
   “Ole tänatud, tädi, kuid su kolmest tuhandest piisab täpselt niipalju, et end Hymenaiose kütkeist vabana hoida ja oma pärsia kassile steriliseeritud koort osta. Tean, et olen sinu juures teretulnud, kuid pigem eelistan Peltsebulina sügavas koopas elada, kui peerina ringi hulkuda ja ukse tagant muusikat kuulata. Hakkan endale ise leiba teenima – midagi muud ei jää üle. Olen… Oh, oh, oh, Unustasin! On üks asi, mis vrakilt päästa õnnestus. See on pantimata tarandik – ei, rantšo – kusagil Texases. Vähemasti nii kallis vana Bannister seda nimetas. Kui meeldiv, et tal oli ette näidata midagi, mida sai kirjeldada kui isiklikku vara! Selle kirjeldus on kusagil nende tobedate paberite hulgas, mis ma advokaadi kontorist kaasa tõin. Otsin selle üles.”
   Octavia läks oma poekoti juurde ja võttis välja paksu, trükitud dokumente pungil täis ümbriku.
   “Rantšo Texases,” ohkas tädi Ellen. “See tundub mulle pigem halvemusena kui rõõmustava asjaoluna. Texases elavad sadajalad, kauboid ja bandiidid.”
   “Rantšo de las Sombras,” luges Octavia kriiskava punase tindiga kirjutatud nime, “Asukoht: San Antoniost sada kümme miili kagu pool ja kolmkümmend kaheksa miili Nopalist, kus asub Idaho-Georgia-Põhja liini raudteejaam. Rantšo juurde kuulub 7680 aakrit hästi niisutatud riigipatendiga kinnitatud maad ning kaks sektsiooni ehk 14 080 aakrit kahekümneks aastaks riigirendimaad, mida on võimalus kahekümne aasta jooksul ära osta. Inventari hulka kuuluvad tõupuhtad meriino lambad, tööhobused, sõiduriistad ja tavaline rantšo varustus. Maja ise on ehitatud tellistest ja selle kuus tuba on sisustatud vastavalt kohalikele kliimaoludele. Terve valdus on piiratud okastraataiaga.
   Praegune rantšo töödejuhataja paistab olevat kompetentne ja usaldusväärne, sest pärast seda, kui ta rantšo juhtimise oma eelmiselt kolleegilt, kes oma kohustustesse kergekäeliselt suhtus, üle võttis, on sissetulekud kiiresti suurenenud.
   Nimetatud maavalduse ostis kolonel Beaupree ühelt Lääne maaparandussündikaadilt ning nimi de las Sombras sobib kohale täiesti. Hoolika majandamise ja maaparanduse korral tõuseb selle hind niipalju, et omanik saaks müügi puhul korraliku varanduse.””
   Octavia jättis lugemise katki, sest tädi Ellen tõi kuuldavale nii põlgliku turtsatuse kui ta kõrge sünnipära lubas.
   “Prospektis,” ütles ta, kompromissitu suurlinlase kahtlus hääles, “ei mainita sadajalgu ja indiaanlasi. Ja pealegi pole sa kunagi lambalihast hoolinud, Octavia. Ma ei mõista, milliseid häid külgi sa selle pärapõrgu majapidamise juures leiad.”
   Kuid Octavia oli nagu transis. Ta põrnitses midagi, mida tädi ei näinud. Ta huuled olid paokil ning näost kiirgas avastaja vaimustust ning seikleja rahutut innukust. Äkki hakkas ta võidurõõmsalt plaksutama.
   “Probleem lahenes iseenesest, tädike!” hõiskas ta. “Lähen sellesse rantšosse. Hakkan seal elama. Õpin kõike, mis puudutab lambaid ja sadajalgu – muidugi ohutust kaugusest. See on just see, mida vajan. Kui vana elu on lõppenud, tuleb uuest kinni haarata. See on vabanemine, tädi, mitte kitsendus. Kujutlen juba end preerias galopeerimas, tuul juustes vihisemas, loodusega üheks saamas ning lugemas kirjutamata lugusid tärkavast rohust ja väikestest nimetutest lilledest! See on kindlasti imeline. Peaksin ma riietama end karjusepiigaks, peas Watteau müts ja käes karjasesau, või hoopis tegema endast tüüpilise rantšotüdruku, nii nagu teda kujutatakse pühapäevaste lehtede piltidel? Mõtlen sellele hiljem. Saadan neile oma foto – riputamas sadulaharjale metskassi, kelle ma paljaste kätega olen tapnud. “Neljasajapealise karja omanik” saab olema minust jutustava artikli pealkiri ning minu trükifotod hakkavad kaunistama van Dresserite vana häärberit ja kirikut, kus ma abiellusin. Kui nad tahavad trükifotost midagi paremat, lasku siis kunstnikul foto järgi uus pilt teha. See oleks metsik ja kodukootud, kuid näitab, et olen ise endale villa selga kasvatanud.”
   “Octavia!” hüüatas tädi Ellen, pannes sellesse ainsasse sõnasse kogu oma protesti ja kohkumuse.
   “Ära ütle midagi, tädike. Ma lähen. Näen taevast, mis katab maad nagu suur võitoosi kaas ja saan uuesti sõbraks tähtedega, kellega ma pärast varajast lapsepõlve pole enam rääkinud. Ma tahan minna. Olen siinsest elust tüdinud. Olen rõõmus, et mul pole raha. Õnnistan kolonel Beaupreed rantšo eest ja andestan talle ta seebimullid. Mis siis, kui mu elu saab olema labane ja üksildane – olen selle ära teeninud. Sulgesin südame kõige ees, mis ei puudutanud mu haletsusväärseid ambitsioone. Ma – oh, kuidas ma ihkan minna ja kõik unustada, unustada!”
   Octavia langes ootamatult põlvili, surus õhetava näo tädi sülle ja hakkas meeleheitlikult nuuksuma.
   Tädi Ellen kummardus tema kohale ja silitas ta kastanpruune juukseid.
   “Ma ei tea,” sõnas ta õrnalt. “Ma ei tea, aga ehk on see jumala tahtmine.”
//-- *** --//
   Proua Octavia Beaupree, neiupõlvenimega van Dresser, astus Nopalis rongilt maha. Hetkeks kadus ta liigutustest enesekindlus, mis oli neid alati iseloomustanud. Linn oli hiljuti ehitatud ning siinsed majad olid koorimata palkidest ja plaksuvast kanvaast kiirustades kokku klopsitud. Jaama kogunenud element polnud küll pealetükkivalt demonstratiivne, kuid koosnes linnaelanikest, kes häire korral olid valmis kiirelt ja organiseeritult tegutsema.
   Octavia seisis telegraafijaama vastas perroonil ja püüdis ära arvata, kes teistest maha jäänud ärplevate logelejate pikast rivist on de las Sombrase rantšo töödejuhataja, kellele härra Bannister oli saatnud kirja käsuga talle vastu tulla. Ilmselt too pikk elatanud tõsise olekuga mees sinises flanellsärgis ja valges kaelarätis. Kuid ei – too läks mööda, hoides pilku leedil, kellele ta vastu oli tulnud nagu Lõunas tavaks. “Töödejuhatajal,” mõtles Octavia kärsituks muutudes, “ei tohiks minu äratundmisega raskusi olla. Noor naine viimase moe järgi õmmeldud reisikleidis pole Nopalis just tavaline nähtus!”
   Jätkates võimaliku töödejuhataja kandidaadi otsimist, ahmis Octavia äkki õhku. Mööda perrooni kiirustas rongi poole Teddy Westlake – Teddy Westlake või ta ševiotis, saabastes ja nahkrihmaga kaabus päikesest põlenud kummitus – ,Theodore Westlake juunior, asjaarmastajate polo tšempion (või peaaegu tšempion), tuntud ühepäevaliblikas ja klatšijuttude kangelane, kuid nüüd oli ta laiaõlgsem, enesekindlam, otsustavam ja tundelisem kui too Teddy, keda Octavia oli tundnud, kui ta meest viimati aasta eest nägi.
   Noormees nägi Octaviat tollega peaaegu samaaegselt, kaldus kursist kõrvale ja tuli tuttaval otsusekindlal sammul tema juurde. Octavia tundis noormehe metamorfoosi nähes midagi aukartuse taolist. Mehe sügav pruunikaspunane nägu tõi eriti esile tema õlekarva vuntsid ja terashallid silmad. Ta tundus pikemana ja kuidagi kaugemana kui aasta eest. Aga kui ta rääkima hakkas, tuli vana poisilik Teddy tagasi. Octavia ja tema olid olnud sõbrad juba lapsest saati.
   “Vaata aga vaata, Tave siin!” hüüatas ta, suutmata siiski oma kimbatust varjata. “Kuidas, mis, millal, kuhu?”
   “Rong,” sõnas Octavia, “hädavajadus, kümme minutit tagasi, koju. Su näojume on rikutud, Teddy. Nüüd – kuidas, mis, millal, kuhu?”
   “Olen siin tööasjus,” vastas Teddy. Ta heitis jaama poole kõrvalpilke nagu keegi, kes püüab ühildada viisakust ja kohustust.
   “Ega sa märganud rongis üht vanadaami, hallide lokitud juuste ja puudliga, kes hõivas pampudega kõrvalistmed ja riidles konduktoriga?” küsis ta Octavialt.
   “Vist mitte,” vastas Octavia järele mõeldes. “Aga äkki märkasid sina juhuslikult suurt halli habemega meest sinises flanellsärgis kuuelasuline üle õla ja meriinolambavilla tordid juustes?”
   “Selliseid on siin palju,” ütles Teddy, püüdes üle saada mõttelisest deliiriumist, mis ta kolpa pingestas. “Oskad sa kirjeldusele midagi isikupärast lisada?”
   “Ei, kirjeldus on välja mõeldud. Kuid kas vanaldasel leedil, kelle kohta sa pärisid, on mingeid erilisi tundemärke?”
   “Ma pole teda elu seeski näinud. Kirjeldus on täiesti minu kujutlusvõime vili. Talle kuulub väike maavaldus, kus ma leiba teenin – de las Sombrase rantšo. Sõitsin siia talle vastu, nagu ta advokaadi kiri käskis mul teha.”
   Octavia toetus vastu telegraafiposti. On see võimalik? Kas mees ei tea?
   “Kas sina oled selle rantšo töödejuhataja?” küsis ta rammetult.
   “Olen,” vastas Teddy uhkelt.
   “Ja mina olen proua Beaupree,” sõnas Octavia jõuetult. “Kuid mu juuksed pole kunagi olnud lokitud ja konduktori vastu olen ma alati viisakas.”
   Hetkeks tuli see kummaline täiskasvanu pilk tagasi ja taas näis Teddy temast miilide kaugusel viibivat.
   “Loodan, et andestad mulle,” ütles Teddy vabandavalt. “Olen aasta otsa võsas elanud. Ma pole kuulnud. Anna mulle, palun, oma pagasikviitungid ja ma viin su kohvrid vankrisse. Jose sõidab sellega meile hiljem järele. Meie läheme pikkvankriga.”
   Istudes Teddy kõrval kerges pikkvankris, mida vedasid kaks poolmetsikut koorevärvi hispaania poni, jättis Octavia mustad minevikumõtted maha ja keskendus rõõmsalt olevikule. Nad jätsid väikese linna selja taha ja reisisid nüüd lõuna poole. Peagi kahanes tee olematuks ning nad jõudsid metsikusse maanurka, mida silmapiirini kattis lainetav preeriahein. Rattad veeresid sellel hääletult. Väsimatud ponid galopeerisid ühtlaselt silmapiiri poole. Kerge, õndsalikult kõrvus vihisev tuul tõi kaasa tuhandeid aakreid katvate siniste ja kollaste metslillede lõhna. See oli nii ebamaine, õhuline, ürgne ja oma igikestvuses erutav, et Octavia istus vaikides, nautides sensuaalset joovastust, mida see temas tekitas. Teddy näis maadlevat mingi mõttelise probleemiga.
   “Hakkame sind kutsuma maadamiks,” teatas ta oma mõttepingutuste tulemusena. “Just nii hakkavad mehhiklased sind kutsuma – rantšotöölised on põhiliselt mehhiklased, et sa teaksid. Mulle tundub see nimi igati sündsana.”
   “Väga hea, härra Westlake,” ütles Octavia pepsilt.
   Teddy oli segaduses. “Oh, kas läksin liiga kaugele?”
   “Ära muretse minu ja vastiku etiketi pärast. Hakkasin just elama. Ära meenuta mulle midagi kunstlikku. Kui ainult õhku saaks pudelisse panna! See juba üksi loeb palju. Oh, vaata, hirv!”
   “Suur rohtlajänes,” parandas Teddy pead pööramata.
   “Kas ma võiksin… Kas lubad mul ohjad enda kätte võtta?” küsis Octavia hingeldades, põsed õhetamas ja silmad lootusrikkalt säramas nagu lapsel.
   “Ühel tingimusel Võin ma… Lubad sa mul suitsetada?”
   “Nii palju kui kulub!” hüüdis Octavia ja muutus pühalikult tõsiseks. “Kust ma tean, kuhu sõita?”
   “Hoia kurss lõunasse ja ära sellest kordagi kõrvale kaldu. Näed seda musta täppi taamal kõige madalama rünkpilve all? See on tammesalu ja maamärk. Hoia kurss täpselt selle ja vasakul paistva mäetipu vahel. Loen sulle ette ka kõik reeglid, mida Texase preerias sõites peab arvestama: hoia ohjadel hobuste jalge alla sattumast ja kiru neid aeg-ajalt.”
   “Olen liiga õnnelik, et kiruda, Ted. Oh, miks ostavad inimesed jahte ja reisiautosid, kui pikkvanker, mida veab paar hobusekronu ja selline kevadhommik nagu praegu rahuldaks kogu nende kire?”
   “Pean sind paluma,” protesteeris Teddy, kes kraapis tagajärjetult tikku vastu vankri porilauda, “et sa ei nimetaks neid hobuseid kronudeks. Nad suudavad päevavalguse ja pimeduse vahel sada miili katta.” Teddyl õnnestus viimaks tikk põlema saada ja leeki peopesadega varjates süütas ta sigari.
   “Ruum!” hüüatas Octavia tundeküllaselt. “Just avarus annabki selle efekti. Tean nüüd, mida tahan – silmapiiriga ümbritsetud ruumi!”
   “Suitsetamisruumi,” ütles Teddy sentimentaalitsemata. “Mulle meeldib pikkvankril suitsetada. Tuul puhub suitsu sinust sisse ja välja. See säästab hingamise vaeva.”
   Mõlemad olid nii loomulikult omaks võtnud vanade sõprusaegade suhtlemise, et oli ainult aja küsimus, millal küsimusi hakatakse esitama.
   “Madam,” küsis Teddy, “kuidas see juhtus, et kaotasid oma krooni ja pidid siia tulema? Või on nüüd kõrgema seltskonna hulgas viimane moeröögatus askeldada lambarantšos, selle asemel et Newporti puhkama sõita?”
   “Olen pankrotis, Teddy,” ütles Octavia sulnilt, hoides pilku turvaliselt kaktuse ja prosoopise vahel. “Mul pole muud hinge taga kui see rantšo – isegi mitte kodu, kuhu minna.”
   “Jäta,” ütles Teddy murelikult, kuid umbusklikult. “Sa ei mõtle seda ometi tõsiselt?”
   “Kui mu mees,” ütles Octavia viimasest sõnast kiiresti üle libisedes, “kolm kuud tagasi suri, arvasin, et mul on mõistlik tagavara, millega maailmas toime tulla. Tema advokaat kummutas selle arvamuse kuuekümneminutilise illustreeritud loenguga. Lambad on mu viimane pääsetee. Aga tunned sa mõnd säravat manhattanlast, kes jätab mingi moekapriisi pärast polo ja klubiaknad kus seda ja teist ning hakkab rantšo töödejuhatajaks?”
   “Seda on lihtne seletada,” vastas Teddy pikemalt kaalumata. “Tulin tööle. Mu sissetulekutest ei piisanud New Yorgis elamiseks, niisiis elasin niikaua vana Sandfordi kukil, kuni sündikaat, kellele see rantšo enne kolonel Beaupreed kuulus, selle maha müüs. Nii ma selle koha saingi. Mitte kohe polnud ma töödejuhataja. Ratsutasin poniga ringi ja viisin end lambakasvatusega üksipulgi kurssi, kuni mulle oli pilt selgemast selgem. Nägin, mis siin on valesti ja mida tuleks parandada ning Sandford määras mu töödejuhatajaks. Saan sada dollarit kuus ja olen selle ka välja teeninud.”
   “Vaene Teddy!” hüüatas Octavia naeratades.
   “Sul pole vaja kaastunnet avaldada. Mulle meeldib mu töö. Panen pool palgast kõrvale ja olen tugev kui tammejuurikas. See on palju etem kui polo.”
   “Kas seal tsivilisatsioonis eraldatud paigas ikka leiba, teed ja keedist jätkub?”
   “Kevadine lambapügamine,” jätkas töödejuhataja, “tõi sisse täpselt niipalju, et eelmiste aastate võlad ära maksta, mida oli tekitanud raiskamine ja minnalaskmine. Sügisene pügamine peaks juba veidi kasu tooma ja järgmisel aastal on meil ka keedis olemas.”
   Umbes kell neli pärast lõunat traavisid ponid ümber väikese võsastunud künka ja kihutasid nüüd nagu kreemikas tsüklon rantšo de las Sombrase õue. Octavia tõi kuuldavale kergendushüüde. Suurte põlistammede all, mis heitsid jahedaid lohutust pakkuvaid varje, mille järgi rantšo oli nime saanud – “de las Sombras” tähendab varje – , paistis väike punastest tellistest ühekordne maja. Fassaadi keskelt paistis suur maaliline kaarkoda, mida kaunistasid õitsvad kaktused ja punased rippvaasid. Hoonet ümbritses madal lai galerii. Mööda rõduvarbu ronisid üles metsviinapuud, maja ees oli muruplats ja maitsekalt sobivatele kohtadele istutatud põõsad. Maja taga helkis päikesepaistel väike pikk ja kitsas järv. Veel kaugemal oli näha mehhiklastest tööliste onne, villakuure ja pügamiskopleid. Paremal kõrgusid lamedad mäed, kirjatud prosoopisetihnikusse tallatud tumedate teeradadega, vasemal laius puutumatu roheline preeria, mille üle kummus sinine taevas.
   “See on kodu, Teddy,” ütles Octavia hingetult. “Just see on kodu.”
   “Lambarantšo kohta pole paha,” lausus Teddy uhkelt. “Olen vabal ajal siin üht-teist nokitsenud.”
   Kõrgest rohust hüppas välja mehhiko poisike ja võttis koorevärvi ponid oma hoole alla. Perenaine ja töödejuhataja läksid majja.
   “Proua MacIntyre,” tutvustas Teddy rahulikku puhast vanadaami, kes neile galeriisse vastu oli tulnud. “Proua Mac, see on boss. Väga võimalik, et ta tahab pärast pikka sõitu korralikku käntsakat peekonit ja kausitäit ube.”
   Proua MacIntyre, majapidajanna, kes oli selle paiga püsiliige nagu järv või tammed, vaatas töödejuhatajale, kes oli suvatsenud rantšo ressursse niiviisi maha teha, nördinult otsa ning oli valmis seda ka sõnadesse valama, kuid enne hakkas Octavia rääkima.
   “Oh, proua MacIntyre, pole vaja Teddy pärast vabandada. Jah, kutsun teda Teddyks. Seda teevad kõik, kes pole nii rumalad, et teda tõsiselt võtta. Lõikasime aastaid tagasi koos pabernukke välja ja mängisime õlgnukkudega. Keegi ei pane talle öeldut pahaks.”
   “Ei,” sõnas Teddy, “keegi ei pane seda pahaks lootuses, et ma ei tee midagi selletaolist uuesti.”
   Octavia heitis mehele ripsmete varjust kõrvalpilgu – pilgu, mida Teddy ise oli kunagi nimetanud lõuahaagiks. Kuid miski noormehe avalas päikesest põlenud näos ei näidanud, et ta oleks oma sõnadega millelegi vihjata tahtnud – mitte miski. “Pole kahtlustki,” mõtles Octavia, “et ta on unustanud.”
   “Härra Westlake'ile meeldib nalja visata,” ütles proua MacIntyre Octaviat talle määratud ruumidesse juhatades. “Kuid,” lisas ta lojaalselt, “siinsed inimesed suhtuvad tema sõnadesse tähelepanelikult, kui ta tõsiselt räägib. Ma ei tea, mis sellest kohast ilma temata oleks saanud.”
   Rantšo perenaise jaoks oli korda tehtud kaks tuba maja idaküljes. Octaviat jahmatas esmapilgul nende lage välimus ja mööbli nappus, kuid mõeldes siinsele lähistroopilisele kliimale, oskas ta õigesti hinnata mugavusi, mida need pakkuda võisid. Suure toa aknad olid eest ära võetud ja asendatud üles-alla liigutatavate võreakendega. Praegu oli raam üles lükatud ja läbi lehvivate ribakardinate tungis tuppa jahutav tuuleõhk.
   Põrandat katsid jahedad vaibad, toolid olid täis suuri udupehmeid patju, kutsudes istuma, seintel oli rõõmus hele oliivroheline tapeet. Elutoa ühe seina võttis enda alla hööveldatud värvimata raamaturiiul täis raamatuid. Octavia võttis ühe välja. Ta oli alati kirjanduse suhtes valiv olnud. Kaanel oli pealkiri, mis tunnistas, et see on reisikirjeldus, pealegi alles trükiniiske.
   Octaviale meenus tädi kirjeldus elust keset kõnnumaad lammaste ja sadajalgade seltsis, kus puuduvad esmasedki elutarbed. Luksus, mida ta siin nägi, ei läinud kuidagi sellega kokku ja haaratud intuitiivsest naiselikust kahtlusest võttis Octavia köite köite järel riiulist välja ning avas need tiitellehele järgnevalt tühjalt lehelt. Viimasele kui ühele oli hoogsa käekirjaga kirjutatud Theodore Westlake juuniori nimi.
   Octavia, kes oli pikast reisist väsinud, heitis õhtul varakult voodisse. Valgete jahedate linade vahel voodis oli sulnis lamada, kuid see kokett Uni hoidis temast eemale. Kõrvu kostsid ebamäärased harjumatud hääled, mis hoidsid ta pidevas valvelolekus – koiottide pahur haukumine, tuule lakkamatu madalahäälne sümfoonia, järve ääres krooksuvad konnad, kontsertiina halamine mehhiklaste asunduses. Octavia südant täitsid vastakad tunded – tänumeel ja mäss, rahu ja ärevus, üksildus ja turvatunne, õnn ja vana tuttav näriv valu.
   Ta tegi seda, mida iga teinegi naine tema asemel oleks teinud ohkas kergendatult läbi ilma mingi põhjuseta voolavate pisarate ja viimased sõnad, mida ta enne silmi tikkuvale unele alistumist enda ette pomises, olid: “Ta on unustanud.”
   De las Sombrase rantšo töödejuhataja polnud diletant. Ta oli üdini toimekas ärimees. Hommikul, enne kui maja ärkas, oli ta juba sadulas ja teel karjaaedu ja laagreid üle vaatama. See oli küll majordoomuse, vana tüseda printsi maneeride ja välimusega mehhiklase ülesanne, kuid Teddy tahtis kõiges oma silmaga veenduda. Välja arvatud tööhooajad, naasis ta alati kella kaheksaks rantšosse ning sõi Octavia ja proua MacIntyre'i seltsis väikese, eeskotta paigutatud laua taga hommikust, tuues alati endaga kaasa toniseeriva ja ergutava tervisest pakatava preeria järele lõhnava rõõmsameelsuse.
   Paar päeva pärast Octavia saabumist veenis Teddy teda üht kaasatoodud ratsakleiti lühemaks tegema, et see kääbustamme okstesse kinni ei jääks.
   Pärast mõningasi kahtlusi Octavia tegigi seda, nõustus sääristega, mida Teddy talle pakkus, ronis tantsiskleva poni sadulasse ja ratsutas mehe seltsis oma valdusi üle vaatama. Teddy näitas talle kõike – utede, liha– ja vabapidamisel lammaste karju, pesemisja parkimistõrsi, meriinooinaid väikesel karjamaal, veepaake, mida hoiti põuase suve tarbeks, rääkis kõigest, mis töödejuhataja ametisse puutub ning tegi seda kõike kõigutamatu poisiliku entusiasmiga.
   “Kus on see vana Teddy, keda ma omateada hästi tundsin?” küsis endalt Octavia. Tema kõrval ratsutav mees oli seesama Teddy ja see rõõmustas naist, kuid temas oli palju uut, mida ta kunagi varem polnud näinud. Kus on tema kunagine sentimentaalsus – vana muutlik ja keevaline viis armastust avaldada, donkihhotlik pühendumus südamedaamile, südantmurdev nukrus, absurdne õrnatundelisus ja kõrk väärikus? Teddy oli olnud ülitundlik ning ta käitumine oli väga artistlik. Octavia teadis, et kuigi Teddy oli olnud kirglik moe, uute lemmikharrastuste ja spordi järgija, avaldus ta maitse-eelistustes tundlik natuur. Ta oli luuletusi kirjutanud, värvidega jännanud, ta oli mingi kunstivoolu kohta tunde võtnud ning korra oli Octavia tunnistajaks olnud ta taotlustele ja mõtetele. Kuid nüüd ei saanud Octaviale märkamata jääda, et mees on end tema ees barrikadeerinud kõige suhtes, mis ei puuduta otseselt ta töödejuhataja kohustusi rantšo de las Sombrases. Heatujuline kaaslane oli kadunud. Imelikul kombel tuli Octaviale meelde härra Bannisteri kirjeldus ta maavalduse kohta – “kogu ala ümbritseb okastraataed”.
   “Ka Teddy,” mõtles Octavia.
   Naisel polnud raske ära arvata, kust selline enese kindlustamine pärineb. See oli alguse saanud Hammersmithide ballil. See langes aega, kui Octavia oli peaaegu otsustanud vastu võtta kolonel Beaupree südame ja miljoni. Millegi vähemaga poleks ta leppinud ja isegi see raha oli rikaste koorekihi jaoks ainult taskuraha. Pärast seda, kui Teddy oli talle ballil keevalise ja tundeküllase abieluettepaneku teinud, oli ta vaadanud mehele otse silma ning külmalt ja lõplikult öelnud: “Et ma kunagi enam sellist lapsikut nonsensi sinu suust ei kuuleks.” – “Saagu su tahtmine,” oli Teddy vastanud, suu ümber uudne joon, ja nüüd… Nüüd oli Teddy end ümbritsenud tugeva okastraataiaga.
   See oli nende esimene ringkäik, kui Teddyle meenus salmike “Mother Goose'ist” [5 - “Mother Goose” – tuntud inglise lastesalmide kogumik.], mille sisuga ta kunagi oli Octavia üle puistanud. Mõte Octaviale hüüdnimi anda, mis kajastaks samaaegselt ka ta identiteeti, tundus Teddyle iseäralikku lõbu pakkuvat ning ta ei väsinud kunagi uut nime kasutamast. Rantšo mehhiklastest töölised võtsid nime kiiresti omaks, mugavdasid selle oma laulvale keelele ja hakkasid teda kutsuma “La maadama Pimesikuks”. Nimi levis ümbruskonnas kiiresti ning peagi juhtus, et rantšo de la Sombrase asemel räägiti sageli maadam Pimesiku rantšost.
   Saabus pikk kuivaperiood, mis kestis maist septembrini. Rantšos tehti sel ajal võimalikult vähe tööd. Octavia veetis päevad lootusesööjate unes. Raamatud, võrkkiik, kirjavahetus väheste järelejäänud sõpradega, uuenenud huvi oma vanade vesivärvide vastu ja molbert – nendest piisas, et sisustada lämmatavaid kuumi suvepäevi. Õhtud olid alati päeva kõige parem aeg. Kõige vaimustavamad olid kiired ratsasõidud Teddy seltsis, kuu valgustamas tuuletiivul mööduvaid miile, saatjaks öökulli ja kaku huiked. Tihti juhtus, et mehhiklaste kvartalist kandus nendeni kitarrimängu ja võõrapäraseid südantliigutavaid laule. Tuulisel galeriil peeti maha pikki õdusaid vestlusi ning kirglikke sõnasõdu Teddy ja proua MacIntyre'i vahel, kelle iiri teravmeelsus kompenseeris sageli ta puuduva huumorimeele.
   Ööd tulid ja läksid, neist said nädalad ja kuud. Need olid rauged, pehmed ja lõhnavad ööd, mis oleksid pidanud Strephoni Chloe juurde viima, ükskõik kui kõrge okastraat teda ka ei ümbritseks, ööd, mis oleksid pidanud Cupido, lasso käes, neid armukarjamaadele küttima meelitama ja… Kuid Teddy hoidis oma okastraattara üleval.
   Ühel juuniööl istusid madam Pimesikk ja töödejuhataja idapoolsel galeriil. Teddy, kes oli ennustanud villa kahekümne nelja sendist kokkuostuhinna tõusu sügisel, oli nüüd oma havanna sigari taga tuimusse vajunud. Ainult nii ebakompetentsel kohtunikul kui naine, võis jääda kahe silma vahele tõsiasi, et sellele importkaubale kulus kolmandik töödejuhataja palgast.
   “Teddy,” alustas Octavia järsul, isegi teraval häälel, “kui suure palga eest sa rantšos töötad?”
   “Saja dollari eest kuus,” vastas Teddy lahkelt.
   “Mul on kõva tahtmine sind vallandada.”
   “Sa ei saa seda teha,” irvitas Teddy.
   “Miks mitte?” küsis Octavia, valmis sõnasõtta astuma.
   “Leping on selline. Kõigil töölistel on tähtajalised lepingud. Minu oma lõpeb kell kakskümmend neli kolmekümne esimesel detsembril. Võid südaööni üleval olla ja mu siis vallandada, kui tahad, aga kui püüad seda varem teha, kaeban su kohtusse.”
   Octavia näis kohtutüli võimalust kaaluvat.
   “Kuid,” jätkas Teddy rõõmsameelselt, “olen isegi mõelnud erruminemisele.”
   Octavia kiiktool jäi seisma. Ta oli nüüd kindel, et tema ees on ääretu inimtühi üksildane kõnnumaa sadajalgade ja indiaanlastega, kõik korralikult tugeva okastraattaraga piiratud. Temas oli van Dresserite uhkust, kuid samas oli tal ka van Dresserite süda. Ta pidi kindlalt teadma, kas mees on unustanud või mitte.
   “Jäta, Teddy,” ütles ta oskuslikult viisakat huvi teeseldes, “see on kaunis üksildane kant. Kindlasti igatsed polo, homaaride, teatrite ja ballide järele.”
   “Ma pole ballidest kunagi eriti hoolinud,” pareeris Teddy osavalt.
   “Hakkad vanaks jääma, Teddy. Mälu veab sind alt. Keegi ei tea, et oleksid mõne tantsupeo vahele jätnud, kui, siis ainult juhul, kui kusagil mujal toimub samasugune, mida sa teisele eelistad. Ja sa näitasid tihti üles šokeerivalt halba maitset, tantsides pikka aega ainult ühe partneriga. Las ma mõtlen, mis selle Forbesi tüdruku nimi oligi – see, kellel olid vasikasilmad – ah jaa, Mabel, kas polnud nii?”
   “Ei, Adéle. Mabel oli too kondiste küünarnukkidega. Ja Adéle'il polnud vasikasilmad. Tal oli hing. Rääkisime sonettidest ja Verlaine Justist, sest see oli just sel ajal, kui püüdsin luuletada Lõuna Dakota kevadest.”
   “Sa olid temaga Hammersmithide ballil tervelt viis korda tantsupõrandal,” sõnas Octavia mõtlematult.
   “Hammersmithide millel?” küsis Teddy vaoshoitult.
   “Ballil,” vastas Octavia tigedalt. “Millest me rääkisimegi?”
   “Silmadest, arvan ma,” sõnas Teddy pärast järelemõtlemist, “ja küünarnukkidest.”
   “Hammersmithidel,” jätkas Octavia jutuvada oma kõige meeldivamal seltskondlikul häälel, surunud endas maha soovi haarata pihku peotäis kanvaakattega leentoolil puhkavat pead katvaid pleekinud liivakarva juukseid ja neid sikutada, “on liiga palju raha. Kaevandused, kui ma ei eksi? Nad ei loe vist oma raha, vaid arvestavad seda tonnides. Samas ei leia sa nende majast klaasi külma vett. Ballil oli kõik äärmuseni liialdatud.”
   “Seda see oli,” nõustus Teddy.
   “Ja kui palju rahvast!” jätkas Octavia, pannes tähele, et räägib kiirustavalt ja jampsib nagu koolitüdruk, kes kirjeldab oma esimest balli. “Rõdul oli niisama palav kui ruumis sees. Ma… Ma kaotasin ballil ühe asja.” Viimane lause oli öeldud selleks, et kiskuda miilide kaupa okastraati maha.
   “Mina samuti,” ütles Teddy madalal häälel.
   “Kinda,” ütles Octavia, tõmbudes tagasi, tundes, et vaenlane ähvardab ta kaitsekraave.
   “Kastisüsteemi,” ütles Teddy, jättes lahinguvälja ilma ühegi langenuta maha. “Tipsutasin pool õhtut ühe Hammersmithide kaevandusjuhatajaga – mehega, kes hoidis käsi taskus ja rääkis nagu peaingel tehaste koondamisest, setetest, nivoodest ja lüüsiboksidest.”
   “Pärlhalli kinda, mis oli peaaegu uus,” ohkas Octavia leinaval häälel.
   “Tore jõmm, see McArdle,” lausus Teddy heakskiitvalt. “Mees, kes vihkas oliive ja lifte, mees, kes käis mägedega ringi nagu kroketikurikaga, ehitas tuulutusšahte, mees, kes kunagi ei kartnud suud lahti teha, kui talle elu juures miski ei meeldinud. Kas kirjutasite juba neile rendilepingu pikendustaotlustele alla, madam? Kolmekümne esimeseks peavad need maakonna kontoris olema.”
   Teddy pööras aeglaselt pead. Octavia tool oli tühi.
//-- *** --//
   Olukorra lahendas sadajalg, kes roomas saatuse märgitud rada pidi. Oli varahommik ning Octavia ja proua MacIntyre peletasid läänegaleriil mesilast minema. Teddy oli tõusnud ja kärmelt päikesevalgusesse kadunud, teatades, et talle toodi sõna, et utekari on öise äikesetormi ajal mööda karjamaad laiali jooksnud.
   Saatusest juhitud sadajalg näitas ennast galerii põrandal. Kahe naise kiljatuse peale sibas ta kollaste jalgade välkudes kaugeimale läänepoolsele galeriile avaneva ukse vahelt sisse. See oli Teddy tuba. Relvastanud ennast majapidamisriistadega, millel oli piisavalt pikkust, järgnesid talle karjudes Octavia ja proua MacIntyre, kes klammerdus oma seelikusaba külge ja eelistas tagalasse hoiduda.
   Tuppa jõudnud, kadus sadajalg jäljetult ning mõrvarlikult meelestatud naised korraldasid põhjaliku, kuid ettevaatliku läbiotsimise lootuses ohvrit leida.
   Keset ohtlikku ja tähelepanu nõudvat otsingut sai Octavia äkki teadlikuks, et viibib Teddy pühapaigas ja ta vaatas uudishimulikult ringi. Ruum paiknes teistest tubadest eraldi. Siin siis mõlgutas Teddy oma salamõtteid, neid kellegagi jagamata, unistas oma unistusi, kutsumata kedagi neid tõlgendama.
   See oli spartalase või sõduri tuba. Toa ühes nurgas seisis lai kanvaapäevatekiga üle tõmmatud säng, teises väike raamaturiiul, kolmandas rippus stend, millel mees hoidis oma wintchestere ja jahipüsse. Kirjade, paberite ja dokumentidega üle puistatud laual troonis aktisahtel, mis hõivas terve ühe poole lauast.
   Sadajalg näitas üles tõelist osavust, kui tal end sellistes tingimustes õnnestus varjata. Proua MacIntyre kolistas luuaga raamaturiiuli taga. Octavia läks Teddy voodi juurde. Toa omanik oli lahkunud kiirustades. Mehhiko teenijanna polnud toast veel üle käinud. Suure padja keskel oli veel näha lohk, mille oli jätnud mehe pea. Octavia mõtles hirmuga, et kohutav elukas võib ronida Teddy voodisse ja hammustada teda magamise ajal. Sadajalad on töödejuhatajate vastu ju nii õelad ja kättemaksuhimulised.
   Octavia pööras padja ettevaatlikult ümber ja jäi ammuli sui vahtima selle all lebavat pikka kitsast tumedat eset. Kuna pikemaks vahtimiseks polnud aega, võttis Octavia pärlhalli kinda enda kätte. See oli lamenenud – nagu võiski arvata – paljude ööde pressist, mil oli pidanud taluma mehe pea raskust, kes oli unustanud kuid tagasi toimunud Hammersmithide balli. Ilmselt oli Teddy hommikul kiirustanud, kui unustas selle päevasesse puhkepaika panemast. Isegi töödejuhatajad, kes on tuntud oma kavaluse ja riukalikkuse poolest, jäävad mõnikord vahele.
   Octavia libistas kinda oma suvekleidi põue. See oli tema oma. Meestele, kes ümbritsevad end tugeva okastraataiaga ja mäletavad Hammersmithide ballist ainult vestlust lüüsiboksidest, pole sellised kaubaartiklid lubatud.
   Milline paradiis see preeriamaa siiski oli! Kuidas see õide puhkes nagu roos, kui võisid leida midagi, mille oled arvanud kaotanud olevat! Kui suurepärane on hommikune jahe aknast sisse puhuv briis, mis toob kaasa leetpõõsaste õite lõhna! Kas keegi ei või tõesti särasilmi seista, kaugusse vaadata ja unistada, et viga saab parandada?
   Miks proua MacIntyre nii absurdselt luuaga vehib?
   “Ma leidsin ta,” ütles proua MacIntyre luuaga põrandat pekstes. “Siin see on.”
   “Kas te kaotasite midagi?” küsis Octavia leebe viisaka huvipuudusega.
   “Väike saatan!” hüüdis proua MacIntyre vägivallast ajendatuna. “Arvas ta tõesti, et meie käest pääseb?”
   Naiste vahel põrandal lebas tapetud sadajalg. Tema ülesanne oli täidetud – ta oli Hammersmithide ballil toimunu korda ajanud.
   Tundus, et Teddy mäletas kinnast, sest kui ta loojangu ajal rantšosse naasis, korraldas ta salajased ja kurnavad otsingud. Paraku ei leidnud ta seda enne kui öösel, mil kuu idagaleriid valgustas. See oli tolle käes, kelle ta oli arvanud igaveseks kaotavat, ning Teddyl ei jäänud muud üle, kui korrata seda teatud nonsensi, mida ta oli vandunud enam mitte iial, iial teha. Teddy tara oli langenud.
   Sel korral ei seisnud tema teel ambitsioonid ning kosimine kulges niisama loomulikult ja edukalt kui karjuse ja karjasepiiga vahel.
   Preeria muutus aiaks. Rantšo de las Sombrasest sai Valguse rantšo.
   Paar päeva hiljem sai Octavia härra Bannisterilt kirja vastuseks oma järelepärimistele rantšo kohta. Pärast tavapäraseid paljusõnalisi viisakusi oli kirjas:
   “Kahjuks ei saa ma Teie hulgalistele järelepärimistele adekvaatselt vastata. Kaks kuud pärast Teie sinna elama asumist avastasin, et kolonel Beaupree tiitel oli võltsing. Tuli päevavalgele ka see, et kolonel tegi enne surma nimetatud maavalduse peale hüpoteegi. Sellest teatati ka härra Westlake'ile, rantšo töödejuhatajale, kes hüpoteegi ära maksis ja sai sel viisil rantšo uueks omanikuks. Ma ei mõista, kuidas Te sellest faktist veel teada pole saanud. Palun Teil kohe selle džentelmeniga ühendust võtta, kes kinnitab mu sõnade õigsust.”
   Võitlushimuline pilk silmis, otsis Octavia Teddy üles.
   “Kui palju sa rantšo töödejuhatajana palka saad?” küsis ta.
   “Sada…” alustas mees, kuid Octavia nägu nähes taipas, et too juba teab. Naine ulatas talle härra Bannisteri kirja. Teddy teadis, et mäng on läbi.
   “See on minu rantšo,” tunnistas Teddy nagu pahateolt tabatud koolipoiss. “See on kehv peremees, kes ei suuda bossi ülesandeid endale selgeks teha, kui talle piisavalt aega antakse.”
   “Miks sa siin töötad?” käis Octavia peale, püüdes ikka veel Teddy mõistatuslikust käitumisest aru saada.
   “Kui aus olla, Tave,” sõnas Teddy vaikse siirusega, “siis polnud küsimus palgas. Sellest jätkub mulle täpselt sigarite ja päevituskreemi ostmiseks. Arst soovitas mul lõunasse sõita. Mu parem kops ütles ületreenimise, liigse polomängimise ja sportimise tagajärjel üles. Vajasin kliimamuutust, osooni, puhkust ja muid sedasorti asju.”
   Octavia heitis tahtmatult pilgu Teddy rinnale, kus asus kahjustatud organ. Härra Bannisteri kiri kukkus põrandale.
   “On see… On see nüüd terve, Teddy?”
   “Tugev nagu prosoopisepõõsas. Valetasin sulle ühes asjas. Maksin rantšo eest viis tuhat dollarit niipea, kui sain teada, et sul puudub tiitel. Just nii suur summa oli kogunenud mu pankuri kätte sel ajal, kui ma siin lambaid karjatasin. Rantšo ost oli minu jaoks peaaegu sama, mis mõne kaubaartikli väljavalimine allahinnatud kaupade letilt. Tänu oskuslikule juhtimisele on rantšo arvele kogunenud ülemäärane kasusumma. Mõtlesin, et seda võiks kasutada pulmareisi korraldamiseks. Mõtlesin, et mis oleks, kui sõidaksime, valge lint jahi mastitipus lehvimas, Vahemere rannikule, sealt Hebriididele ja vaataksime üle kõik huviväärse, mis jääb Norra ja Zuiderzee vahele.”
   “Ja mina mõtlesin,” ütles Octavia vaikselt, “pulmagalopile oma töödejuhataja seltsis lambakarjamaadele ja pärastisele pulmahommikusöögile proua MacIntyre'i seltsis galerii laua taga, millele on võib-olla asetatud ka punane vaas täis kevadisi apelsinipuu õisi.”
   Teddy naeris ja hakkas leelutama:

     “Väike pimesikk kaotas oma lambad.
     Ta ei tea, kust neid otsida.
     Kui lased neil käia omapäi,
     Nad ise koju tagasi tulevad
     ja…”

   Octavia tõmbas Teddy pea enda huulte juurde ja sosistas talle midagi kõrva.
   Kuid see on jutt, mis jääb ainult nende kahe vahele.

RAHVAJUHT

   Jalutasin Ülbuse linna tänavail ja janunesin võõra näo järele. Linn oli täis inimtüüpe, kes olid niisama tuimad ja üksteisega sarnased kui liivaterad liivatormis, ja paratamatult hakkad sa neid vihkama nagu sõpra, kes on alati su kõrval või nagu mõnda oma sugulast.
   Mu janu sai kustutatud, kui nägin Broadway ja Kahekümne üheksanda tänava nurgal väikesekasvulist linakarva juustega meest, kelle nägu kestendas nagu hikkoripähkli koor ja kes püüdis kiiresti kogunevale rahvasummale pähe määrida tööriista, mis reklaami uskudes ühendas endas korgitseri, kruvikeerajat, nööbihaaki, küüneviili, kingalusikat, uurikatet, kartulikoorijat ja kaunistust, mis sobib iga džentelmeni võtmekimbu juurde.
   Pealtvaatajate summaga ühines nuumatud politseinik. Kaubitseja teadis täpselt, et tema kauplemishooaeg on nüüdseks läbi, pani oma kohvri kinni ja lipsas nagu nirk pealtvaatajate ringi jäänud praost läbi. Rahvas vudis laiali nagu sipelgad, kelle pesa on purustatud. Politseinik, kes sai äkki teadlikuks maapealsetest asjadest ja sealsetest elanikest, jäi paigale, ajas rinna õieli ja viibutas kumminuia. Kiirustasin Kansase Bill Bowersile järele ja haarasin tal käsivarrest.
   Mulle otsa vaatamata ja sammu aeglustamata pistis ta mulle kortsus viiedollarilise pihku.
   “Ma ei arvanudki, Kansase Bill,” ütlesin mina, “et hindad sõpru nii odavaks.”
   Alles nüüd pööras põgenik pead ning tema hikkoripähkli sarnane nägu vedas laiale naerule.
   “Anna raha tagasi,” ütles ta, “või saadan sulle politsei kaela vandudes, et röövisid mind. Pidasin sind võmmiks.”
   “Tahan sinuga rääkida, Bill,” ütlesin mina. “Millal sa Oklahomast lahkusid? Kus on Reddy McGill praegu? Miks müüd sa tänavanurgal seda imelikku riistapuud? Kas leidsid Big Hornis kulda? Kus sa nii hullusti oma näo ära põletasid? Mida sa jood?”
   “Aasta eest,” vastas Bill järjekorras mu küsimustele. “Ehitab Amazonases tuuleveskeid. Selleks, et raha saada. Tühi loos. Olin troopikas. Õlut.”
   Läksime sobivasse paika ja kehastusime Elijahsteks, kuna tumeda sulestikuga kelner täitis suurepäraselt kaarna osa. Enne pärisjutu juurde asumist pidin Billiga vanu aegu meenutama, et ta vajaliku eepilise meeleolu kätte saaks.
   “Jah,” ütles ta, “mäletan, kui Timoteo pulli sarve küljes katki läks sel ajal, kui too sind taga ajas. Sina ja pull! Ma ei unusta seda kunagi.”
   “Troopika,” ütlesin mina, “hõlmab suurt territooriumi. Millist Vähi või Kaljukitse pöörijoone piirkonda sa täpsemalt oma visiidiga austasid?”
   “Kusagil Hiina või Peruu kandis, või oli see hoopis Argentina,” vastas Kansase Bill. “Ükskõik, seal elab suurepärane inimrass, kellel puudub küll õige nahavärvus, kuid kes hoolimata sellest on edumeelne. Olin seal kolm kuud.”
   “Pole kahtlust, et sul on hea meel, et oled tagasi tõeliselt suurde rassi kuuluvate inimeste hulgas,” õhutasin teda takka. “Newyorklased on kõige edumeelsemad ja iseseisvamad inimesed maailmas,” jätkasin ma provintslase rumalusega, kes on hauganud Broadway lootusejuurt.
   “Tahad sa minupoolseid argumente kuulda?” küsis Bill.
   “On sul mõni ette tuua?” küsisin mina.
   “Mis sa arvad, kas iirlastel on huumorimeelt või mitte?” küsis tema.
   “Mul on paar tundi vaba aega,” sõnasin mina kohviku kella vaadates.
   “Ma ei taha väita, et ameeriklased pole osavad kaubitsejad,” alustas Bill, “kuid nende viga on see, et nad usuvad inimesi, kes kirjutavad valet ja esitavad väljamõeldud lugusid tõe pähe.”
   “Mis su iirlase nimi on?” küsisin.
   “Kas viimane õlu oli piisavalt külm?” küsis Bill.
   “Tundub, et tahad rääkida puhkeda ähvardavast vene talupoegade mässust,” märkisin mina.
   “Ta nimi on Barney O'Connor,” ütles Bill.
   Nii jõudsime teineteise mõtteid lugedes sellesse raskelt määratletavasse punkti, kus Kansase Bill võis oma looga algust teha.
   “Kohtasin O'Connorit ühes West Side'i üürimajas. Ta kutsus mu oma väikesesse ühiselamutuppa klaasikesele. Kui me kõrvuti seisime, erinesime nagu öö ja päev. O'Connor oli pikk, nägus mees, kes võis kaarti uurides istuda, jalad toetumas vastu ühte seina, selg vastu vastasseina. Ta voodi kohal seinal rippus ilus, kuldornamentidega tupes, võltsteemantidega kaunistatud käepidemega mõõk.
   “Milleks see?” küsisin mina, kui olime O'Connoriga lähemalt tuttavaks saanud. “Kas iga-aastaseks iirlastest eksmaopüüdjate paraadiks [6 - Iga-aastane iirlastest eksmaopüüdjate paraad – kirjanik on mõelnud selle all ilmselt iiri rahvuspüha 17. märtsil, Püha Patricku päeva, mida iirlased kogu maailmas suurejooneliselt tähistavad. Legendi järgi vabastas Püha Patrick Iirimaa igaveseks madudest.]? Kustkaudu marsitakse? Kas mööda Broadwayd Neljakümne teise tänavani, siis itta McCarthy kohvikusse, sealt…”
   “Istu pesulauale,” käskis O'Connor, “ja kuula. Ja ära ütle selle mõõga kohta enam ühtki halvustavat sõna. See kuulus mu isale. Ja sellel kaardil, Bowers, pole kujutatud pühaderongkäigu teekonda. Kui sa tähelepanelikumalt vaatad, näed, et siin on kujutatud manner, mida tuntakse Lõuna-Ameerika nime all. Sellel olevad rohelised, sinised, punased ja kollased laigud tähistavad neljakümmet riiki, mis iga natukese aja tagant rõhujate ikke vastu välja astuvad.”
   “Tean” ütlesin O'Connorile. “Idee on kirjandusest läbi jooksnud. Kümnesendine jutuajakiri varastas selle Ridpathi teosest “Maailma ajalugu kiviajast tänapäevani”. Ükskõik kummast kirjandusallikast leiad sa kogu vajaliku teabe. See on järjejutt õnnekütist ja seiklejast – nimetagem teda O'Keefe'iks – , kes tahab saada diktaatoriks samal ajal, kui Lõuna-Ameerika Hispaania asumaade elanikkond karjub “Cospetto!” ja muid itaaliakeelseid sajatusi. Kahtlen, kas sellele kunagi lõpp tuleb. Ega sa ometi seda mõtle teha, Barney?” küsisin.
   “Bowers,” ütles tema, “oled haritud mees ja sul on julge süda rinnus.”
   “Kuidas saaksingi ma seda salata?” ütlesin mina. “Haridus käib meie perekonnaga kokku ja mul on julgust, et eluga võidelda.”
   “O'Connorsid,” lausus mu kaaslane, “on jälle sünnilt sõdalased. Siin on mu isa mõõk ja siin on kaart. Tegevusetus pole minu jaoks. O'Connorid on sündinud juhtima. Mind on määratud rahvaid valitsema.”
   “Barney,” ütlesin talle. “Miks ei kasuta sa oma jõudu selleks, et seada sisse vaikne elu siinse verevalamise ja korruptsiooni keskel, selle asemel, et mööda võõraid maid rännata? Kas poleks parem, kui rahuldaksid oma kirge võidelda halvasti koheldud ja rõhutud masside õiguste eest siinsamas, meie kodumaal?”
   “Vaata kaarti,” käskis tema. “Näed seda riiki, millele mu noatera osutab? See on riik, mille olen välja valinud, et vabastada sealsed elanikud oma isa mõõgaga rõhujate ikke alt.”
   “Näen küll,” sõnasin mina. “See on roheline ja näib sobivat su patriotismiga, ja kuna see on ka üks väiksemaid, peab su valikule au andma.”
   “Süüdistad mind arguses?” küsis Barney näost punaseks minnes.
   “Ühtki meest,” ütlesin mina, “kes üksinda vabadusvõitlust peab, ei saa nimetada argpüksiks. Halvem, kui oleksid valinud plagieerimise või imiteerimise. Kui Anthony Hope või Roosevelt pigistavad su tegevuse suhtes silma kinni, ei pane keegi sulle jalga taha.”
   “Ma ei tee nalja,” ütles O'Connor. “Ja mul on tuhat viissada dollarit, et asi käima panna. Oled mulle meeldima hakanud. Tahad kaasa lüüa või mitte?”
   “Ma ei tee põhimõtteliselt tööd,” ütlesin talle. “Kuidas sa minu tegevust ette kujutad? Kas minu osalus rahutuste ettevalmistamisel piirdub sinu kulul söömisega või pakud mulle sõjanõuniku kohta pärast seda, kui maa on vabaks saanud? Niisiis kas palgaümbrik või ministriportfell?”
   “Maksan kinni kõik su kulud,” ütles O'Connor. “Vajan enda kõrvale meest, keda saaksin usaldada. Kui meid saadab edu, võid valida endale ükskõik millise sooja koha parlamendis.”
   “Sel juhul lööme käed,” ütlesin mina. “Kui varustad mind pärast rõhuja kukutamist pataka kuivendustööde lepingutega ja muretsed mulle kibekiirelt ülemkohtusse koha, ei kandideeri ma presidendivalimistel. Neid presidente, kes sealkandis kahurikuuli läbi surma on saanud, on minu meelest natuke liiga palju. Võid minu nime palgalehele kirjutada.”
   Kaks nädalat pärast seda jutuajamist istusime mina ja O'Connor aurikule, mis pidi meid viima väikesesse rohelisse rõhutud riiki. Reis kestis kolm nädalat. O'Connor väitis, et tal on tegevusplaan valmis, kuid olles sõjaväe ülemjuhataja, pidas ta oma väärikusele sobivaks hoida üksikasju, mis on mõeldud koos armeekindralitega ta kabinetis arutamiseks, sellisele lihtsurelikule nagu William T. Bowers avaldamast. Minu tasu avastamata maad ähvardavate ja olemasolevate haiguste küüsist vabastamise eest oli kolm dollarit päevas. Igal laupäeva õhtul seisin auriku pardal paraadseisangus ja O'Connor ulatas mulle kakskümmend üks dollarit.
   Mulle öeldi, et linna nimi, kus me lõpuks maabusime, on Guayaquerita. “Mitte minu jaoks,” tegin ma asja kohe selgeks. “Edaspidi, kui sellest räägime, nimetagem seda väikeseks vanaks Hilldale'iks, Tompkinsville'iks või Cherry Tree Cornersiks. See on selge juhtum, kus on näha, et viimane aeg on uuendusi teha ja keel suupärasemaks muuta.”
   Lahelt vaadates näis linn kenana. Seal, kus laine rannale loksus, oli see nagu valge, roheliste rüüsidega siidkleit. Koht oli sama troopiline ja dolce far ultra [7 - dolce far ultra– it. k. muus., ülimahedalt, üliõrnalt.] kui Lake Ronkonkoma pilt Long Islandi Raudtee reisibüroo reklaambrošüüris.
   Läbinud karantiini ja tollialandused, viis O'Connor mu muldtellistest maja juurde tänaval, mida ta nimetas “Individuaalsete ja kollektiivsete pühakute kurblike liblikate avenüüks”. Tänav oli kümme jalga lai, sellel kasvas põlvekõrgune lutsern ja vedeles konisid.
   “Kaabakate allee,” ristisin mina selle ümber.
   “Siin saab olema meie peakorter,” ütles O'Connor. “Minu siinne agent don Fernando Pacheco valis selle välja.”
   Niisiis sisustasime, O'Connor ja mina, maja revolutsiooni staabiks. Eestuppa paigutasime sellised asjad nagu puuviljad, kitarri ja laua, millel ilutses merikarp. Tagatoas asus O'Connori kirjutuslaud, suur välibinokkel ja madratsirulli vahele peidetud mõõk. Magasime võrkkiikedes, mille jaoks mina seinale konksud kinnitasin, ja sõime “Kolde” hotellis lõunat, mille omanik oli järginud Ameerika eeskuju, palgates sakslasest juhataja ja hiina koka, kes serveeris lõunaletil eineid à la Kansas City.
   Paistis, et O'Connoril oli tõesti mingi süsteem välja töötatud. Ta kirjutas kuhjade viisi kirju ja iga päev astus üks-kaks kohalikku meie poole sisse ning veetis O'Connori ja tõlgiga pool tundi tagaruumis. Panin tähele, et tagaruumi minnes tõmbasid kohalikud alati kaheksatolliseid sigarette ja olid maailmaga rahujalal, kuid sealt väljudes voltisid nad kümne– või kahekümnedollarist kokku ja vandusid valitsust maa põhja.
   Umbes kuu aega pärast meie tulekut Guaya… – sellesse mereäärsesse Smellville'i – , kui mina ja O'Connor ühel õhtul vabas õhus istusime ja abistasime vana tempus fugit'it [8 - tempus fugit– ld. k. “aeg lendab”.] jää ja laimiga maitsestatud rummiga, küsisin O'Connorilt: “Anna andeks patrioodile, kes ei tea päris täpselt, mida patriotism tähendab – , mida kavatsed sa selle orjastatud maaga ette võtta? Kas kavatsed selle verre uputada või osta hääli, mida rahumeelselt ja auväärselt valimiskastidesse lasta?”
   “Bowers,” ütles O'Connor, “sa olid tore väike mees ning sinust on pärast konflikti sellele maale suur kasu. Küll ma selle eest hoolitsen. Kuid riigivalitsemise kunsti sa ei mõista. Meil on juba peaaegu valmis võrgustik, mis peaks türann Calderasel nähtamatute sõrmedega kõri kinni pigistama. Igas linnas sellel maal töötab meie agent. Liberaalse partei võitu ei saa miski enam takistada. Meie käsutuses on salajased nimekirjad inimestest, kes on valmis üheainsa hoobiga riigiarmee purustama.”
   “Mitteametlikud valimised,” sõnasin mina, “näitavad ainult seda, kust poolt kuum tuul hetkel puhub.”
   “Kes selle korraldas?” jätkas O'Connor. “Mina. Mina dikteerin, mida peab tegema. Kui aeg on küps, astume me päevavalgele. Agendid annavad mulle teada, kui kõik on valmis. Inimesed oigavad maksukoorma ja sõjaväekohustuse all. Kes saab nende liidriks, kui nad üles tõusevad? Kas keegi sobiks minust paremini? Alles eile ütles mulle Zaldas, Durasnase maakonna esindaja, et vandenõulased kutsuvad mind omavahel “El Library Dooriks”, mis hispaania keeles tähendab “Vabaduse Ust”.”
   “Kas Zaldas on see kastanpruun vana asteek pabermaniskiga ja viksimata kingadega?” küsisin mina.
   “Seesama,” vastas O'Connor.
   “Nägin ta vestitaskus kollase romaani selga paistmas, kui ta välja läks,” ütlesin mina. “Võimalik,” jätkasin, “et nad kutsuvad sind tõesti vabaduse ukseks, kuid kohtlevad sind rohkem nagu panga tagaust. Kuid ärgem mõelgem hullemat.”
   “Loomulikult maksab see raha,” ütles O'Connor, “kuid kuu aja pärast on see maa meie.”
   Õhtuti jalutasime linnaväljakule, kuulasime ansambli mängu ja segunesime rahvaga, kes nautis alandavaid ja talumatuid lõbusid. Kohal oli kolmteist koorekihile kuuluvat sõiduriista – suuremas osas suurte ratastega tõllad ja vanamoelised landood – , umbes sellised, millega Alabama Milledgeville'i linnapea sõidab kohalikku vaestemaja avama. Sõidukid tiirutasid väljaku keskel asuva kuivanud purskkaevu ümber ning tõllas istujad kergitasid sõpru nähes neile siidkaabusid. Tavakodanikud jalutasid paljasjalgsetes gruppides ja kiskusid odavaid sigareid, mida Pittsburghi miljonär ei suudaks oma klubis närida isegi suitsetamisvabaks kuulutatud naistepäeval. Selle rahvakogunemise silmapaistvam figuur oli alati O'Connor. Tema kuue jala kahe tolli pikkust kogu kaitsesid Viienda avenüü rõivad, tal oli kullipilk ja mustad, kõrvadeni ulatuvad vuntsid. Ta oli sündinud diktaator, tsaar või anastaja. Mulle tundus, et kõigi silmad on pööratud O'Connorile, et iga viimane kui naine on temasse armunud ning iga viimanegi mees kardab teda. Paar korda turgatas mulle teda vaadates pähe, et sellel maal hakkavad juhtuma naljakad asjad, kui ta võitma peaks, ning hakkasin end tundma nagu Lõuna-Ameerika hidalgo de officio de grafto. Kuid siis tulin ma tagasi maa peale ja hakkasin mõtlema neile kahekümne ühele ameerika dollarile, mis mul laupäeva õhtuti saada oli.
   “Sa ainult vaata,” ütles O'Connor mulle jalutades, “siia kogunenud inimesi. Kas sa märkad, kui rõhutud ja kurvad on nende näod? Kas sa ei näe, et nad on ülestõusuks valmis? Kas sulle ei torka silma, et nad on rahulolematud?”
   “Üldsegi mitte,” vastasin mina. “Ainus, mis mulle silma torkab, on see, et nad vajaksid hädasti desinfitseerimist. Hakkan neid inimesi mõistma. Kui nad õnnetud välja näevad, tähendab see, et tegelikult tunnevad nad endast ja elust rõõmu. Kui nad end tõesti õnnetuna tunnevad, heidavad nad magama. Need pole inimesed, kes oleksid revolutsioonist huvitatud.”
   “Meie mõistes on nad lambakari,” sõnas O'Connor. “Ainuüksi selles linnas haarab kolm tuhat meest relva, kui signaal antakse. Nii on mulle ette kantud. Kuid kõik see on praegu veel saladus. Läbikukkumine on välistatud.”
   “Kaabakate allee”, nagu ma eelistasin nimetada tänavat, kus paiknes meie peakorter, koosnes pikast reast punaste kivikatustega muldtellistest üürimajadest ja mõnest õlgonnist, mis olid täis indiaanlasi ja koeri, ja ühest maapinnast veidi kõrgemal olevate rõdudega kahekorruselisest puumajast. Selles elas kindral Tumbalo, sõjajõudude komandant või komandör. Nimetatud maja vastas, veidi paremal pool üle tänava, asus eraresidents, mis meenutas ühtaegu leivaahju ja välivoodit. Ükskord, kui me O'Connoriga sellest majast möödusime, lendas selle aknast flantsile, mida siinkandis nimetati kõnniteeks, üksik punane roos. O'Connor, kes käis eespool, tõstis selle üles, surus viienda ribi vastu ja kummardas maani. Carramba! See mees oli küll kõvasti iiri draama kütkes. Vaatasin ringi, lootes näha väikest poissi või valges satäänkleidis tüdrukukest, kes valmistub talle selga hüppama, enne kui ta oma selgroolülid ja ribid algasendisse tagasi saab, laulmas “Maga, mu lapsuke, maga”.
   Aknast möödudes vaatasin üles ja jõudsin märgata valget kleiti ja musta siidmantilja alt säravaid suuri musti silmi ning välkuvaid hambaid.
   Kui me oma majja jõudsime, hakkas O'Connor vuntsi keerutades mööda tuba edasi-tagasi käima.
   “Nägid sa ta silmi, Bowers?” küsis ta minult.
   “Nägin,” vastasin, “ja rohkemgi veel. Nüüd on siin kõik juturaamatule vastav. Teadsin, et midagi on puudu. Mis kannustab seitsmendas peatükis uljast iirlast uutele seiklustele? Muidugi armastus. Armastus on see, mis paneb kaabu rahva hulgas ringi käima. Viimaks on meil öövärvi silmad ja läbi võreakna visatud roos. Mis tuleb järgmisena? Salakäik? Tabatud kiri? Reeturite kamp? Maa-alusesse vangikongi heidetud peakangelane? Salapärane teade senjoriitalt? Mäss, võitlus peaväljakul ja…”
   “Ära ole rumal,” katkestas mind O'Connor. “Kuid ma pean sulle ütlema, Bowers, et see naine on minu jaoks ainus naine maailmas. O'Connorid on sama kiired armuma kui võitlusse astuma. Kannan seda roosi oma südame kohal, kui mehi võitlusse juhin. Lahing on edukas, kui naised meestele jõudu annavad.”
   “Tee seda iga kord,” nõustusin mina, “kui tahad üht head kaklust maha pidada. Ainult üks asi teeb mulle muret – romaanides juhtub, et peategelase heledapäine sõber saab alati surma. Kui tuletad loetut meelde, näed, et mul on õigus. Arvan, et astun Botica Españolast läbi ja värvin enne sõja väljakuulutamist oma pea hikkoripähklitõmmisega tumedaks.”
   “Kuidas ma ta nime teada saan?” küsis O'Connor lõuga kätele toetades.
   “Miks ei lähe sa üle tänava ega küsi tema enda käest?” küsisin mina vastu.
   “Kas sa kunagi ei õpi elu tõsiselt võtma?” ütles O'Connor mulle koolmeistri pilguga otsa vaadates.
   “Võib-olla oli see roos mõeldud hoopis mulle,” õrritasin ma O'Connorit ja hakkasin hispaania fandangot vilistama.
   Esimest korda meie tutvuse jooksul puhkes O'Connor naerma. Ta tõusis püsti, möirgas ja peksis vastu seina toetudes põlvi, kuni katus ähvardas sellise ootamatu lärmi tagajärjel meile kaela langeda. Siis läks ta tagaruumi, vaatas end peeglist ja hakkas kõike otsast peale. Mind vaadates kordas ta veel kord sedasama tegevust. Seepärast ma küsisingi ennist, kas sinu arvates on iirlastel huumorimeelt. Esimesest päevast peale, kui me tuttavaks saime, oli ta enese teadmata farssi etendanud ja esimene kord, kui elu oli talle midagi intelligentsile pakkuvat ette mänginud, pidas ta end ülal nagu kuuendiknoodid “Floradora” kompanii seksteti tänavaparaadil.
   Järgmisel päeval astus O'Connor võiduka naeratusega uksest sisse ja venitas taskust välja midagi, mis paistis nagu telegraafilint.
   “Suurepärane!” hüüatasin mina. “Selles on midagi kodust. Milline on vaseaktsiate tänane seis?”
   “Sain tema nime,” ütles O'Connor ja luges ette midagi selletaolist: “Dona Isabel Antonia Inez Lolita Carreras y Buencaminos y Monteleon. Ta elab koos emaga,” seletas O'Connor. “Ta isa tapeti viimase revolutsiooni käigus. Olen kindel, et ta on meie eesmärgi suhtes soodsalt meelestatud.”
   O'Connori väite õigsuses ei saanud enam kahelda, kui järgmisel päeval viskas naine üle tänava roosikimbu puhtalt otse meie ukse ette. O'Connor sukeldus õite vahele ja leidis ühe varre ümber keeratud kirjakese nagu hispaanlastel on kombeks teha. O'Connor tiris tõlgi nurka ja pani tolle tööle. Tõlk sügas kukalt ning andis meile paberilehe tõlkega nagu kolme parima kihlveo kohta: “Fortuna on andnud teile võitleja näo”; “Fortuna armastab julgeid mehi”; “Fortuna soosib vapraid”. Tegime oma panuse kolmanda peale.
   “Kas näed?” sõnas O'Connor. “Ta tahab mind julgustada oma kodumaa päästmiseks mõõka haarama.”
   “Mulle tundub see rohkem kutsena õhtusöögile,” ütlesin mina.
   Niisiis istus nimetatud senjoriita iga päev võreakna taga ja tegi vist paar kasvuhoonet roosidest puhtaks, sest iga päev saime uue lillekimbu. O'Connor käis ringi nagu Domineckeri kukk, ajas rinna puhevile ja vandus, et võidab ta endale, pakkudes talle pidusööki relvade näol ning tehes verisel lahinguväljal suuri tegusid.
   Revolutsioon sai üha küpsemaks. Ühel päeval viis O'Connor mu tagatuppa ja rääkis kõik ära.
   “Bowers,” alustas ta. “Ülestõus algab täpselt nädala pärast keskpäeval. See pakub sulle kindlasti suurt lõbu ja meelelahutust, kuna sul pole piisavalt mõistust nägemaks, kui kergelt võib seda teha minusugune julge, intelligentne ja esiisadelt päritud juhioskustega mees. Saagu terve maailm teada, et O'Connorid juhivad mehi, naisi ja rahvaid. Alistada selline väike ja tähtsusetu riik nagu see, on käkitegu. Näed ise, millised paljasjalgsed marionetid siinsed mehed on. Võin paljakäsi neljast kohalikust jagu saada.”
   “Selles pole kahtlust,” ütlesin mina. “Kuid kas sa ka kuuest jagu saad? Ja mul on kuri kahtlus, et tegelikult saadavad nad sinu vastu seitsmeteistkümnemehelise armee.”
   “Kuula,” sõnas O'Connor, “kuidas kõik toimub. Järgmise teisipäeva keskpäeval tõuseb kakskümmend viis tuhat meest üles kõigis linnades üle terve maa. Valitsusele tuleb see nagu välk selgest taevast. Ülestõusnud võtavad oma valdusesse avalikud hooned, regulaararmee sõdurid võetakse vangi ja seatakse ametisse uus administratsioon. Pealinnas pole seda raske teha, arvestades, et suurem osa armeest paikneb seal. Ülestõusnud vallutavad presidendipalee ja hästi kindlustatud parlamendihooned ning asuvad kaitsesse. Paari päeva jooksul pärast mässu algust marsivad pealinna sisse meie võitlejad igast linnast, kes asuvad teele niipea, kui kohalik võit on kindlustatud. Kogu tegevus on nii hästi planeeritud, et miski ei saa viltu minna. Siin linnas juhin võitlust mina. Uueks presidendiks saab señor Espadas, praeguse presidendi finantsnõunik.”
   “Ja kelleks sina saad?” küsisin mina.
   “Oleks imelik,” ütles O'Connor naeratades, “kui ma mõnd sooja kohta, mida mulle hõbekandikul pakutakse, vastu ei võtaks. Tänu minu ajudele see ülestõus üldse teoks saabki ning kui läheb lahinguks, võid olla kindel, et sa viimastest ridadest mind ei leia. Kes korraldas, et meie võitlejad said relvad, mida salaja riiki smugeldati? Kas see polnud mitte mina, kes enne siiasõitu selle vastavate New Yorgi firmadega ära korraldas? Meie finantsagendid teatasid mulle, et kuu aega tagasi saabus rannikul ühte salastatud punkti 20 000 Winchesteri, mis linnade vahel ära jaotati. Ma ütlen sulle, Bowers, see mäng on juba ette võidetud.”
   See jutuajamine kummutas mu arvamuse, et pealtnäha tõsine iiri džentelmen on tühipaljas õnnekütt. Paistis, et patriootlik petmine oli äri mõõtmed võtnud. Vaatasin O'Connorit nüüd suurema respektiga ja küsisin, millist vormi peaks kandma sõjasekretär.
   Teisipäev, mis oli määratud revolutsiooni alguspäevaks, saabus täpselt nii nagu kalendris kirjas. O'Connor rääkis mulle, et ülestõus algab teatud signaali peale. Selleks oli lask vanast kahurist, mis seisis tollilao kõrval rannal. See oli salaja laetud ja kõmakas pidi käima täpselt südapäeval. Selle peale tõusevad relvastatud revolutsionäärid nagu üks mees üles, ründavad regulaararmee kasarmuid, vallutavad tollihoone, kõik valitsusasutused ja nende harukontorid.
   Terve hommiku olin närvis. Umbes kell üksteist läks O'Connor elevile ja teda haaras sõjakas mõrvameeleolu. Ta vehkis oma isa mõõgaga ja tammus tagaruumis edasi-tagasi nagu loomaaialõvi, kellel on konnasilmad. Ta suitsetas ära paar tosinat sigaretti ja otsustas, et minu tulevase univormi pükse hakkavad kaunistama kollased lampassid.
   Pool kaksteist palus O'Connor teha mul lühike jalutuskäik tänaval ja vaadata, kas ma ei märka mõnd märki puhkevast ülestõusust. Veerand tunni pärast olin tagasi.
   “Kas sa kuulsid midagi?” küsis O'Connor.
   “Jah,” vastasin. “Algul arvasin, et see on trummipõrin, kuid hiljem taipasin, et see on norskamine. Kõik linnas magavad.”
   O'Connor võttis uuri välja.
   “Narrid!” hüüatas O'Connor. “Nad määrasid ülestõusu siesta ajale, mil kõik magavad. Kuid küllap kahuripauk nad üles äratab. Kõik läheb korda, hoolimata valest ajastusest.”
   Täpselt keskpäeval kostis kahuripauk. PÕMM! See äratas terve linna.
   O'Connor tõmbas mõõga tupest ja hüppas ukse juurde. Mina läksin uksest nii kaugele kui sain ja jäin seisma.
   Inimesed pistsid pea ustest ja akendest välja. Maastiku üksluisust rikkus ainult üks grand.
   See oli kindral Tumbalo, kes, viiejalane saabel käes, oma eravarjendist välja jooksis. Tal oli peas sulega kolmnurkkübar ning seljas kuldpaelte ja – nööpidega paraadkuub. Komplekti täiendas taevassinine pidžaama, kummisäärik ja punane plüüstuhvel.
   Kindral oli kahuripauku kuulnud ja kiirustas kasarmute poole nii kiiresti, kui ta jõhkralt äratatud kakssada naela lubasid.
   O'Connor nägi teda, tõi kuuldavale sõjahüüu, tõstis oma isa mõõga, kiirustas üle tänava ja ründas vaenlast.
   Otse tänaval andsid tema ja kindral näituse sepa– ja lihunikutööst. Sädemed lendasid nende mõõgateradelt, kindral möirgas ja O'Connor tõi kuuldavale oma rahvusele ja kalduvustele vastavaid lahinguhüüdusid.
   Kui kindrali saabel pooleks murdus, näitas ta pealtvaatajatele oma ingverivärvi kandu, karjudes igal hüppel: “Policios!” O'Connor, keda oli haaranud tapakirg, jälitas teda tänava lõpuni ja eraldas oma isa relvaga kindrali kuuesabalt nööbid. Tänavanurgal astusid O'Connorile vastu viis puuvillases aluspesus ja õlgkübaras politseinikku ning võtsid ta vastavalt linnamäärusele kinni.
   Teel vanglasse möödus O'Connor revolutsiooni peakorterist. Seisin uksel. Politseinikud hoidsid teda kätest ja jalgadest ning vedasid teda läbi kõrge rohu nagu kilpkonna. Kahel korral tegid nad peatuse, vahetasid kandjat ja vabanenud politseinik keeras endale plotski. Suur seikleja pööras pead ja vaatas mulle otsa, kui nad möödusid. Läksin näost punaseks ja läitsin uue sigari. Rongkäik möödus ja kümme minutit pärast kella kahteteist olid kõik uuesti magama heitnud.
   Pärastlõunal tuli tõlk, naeratas ja võttis suure punase kannu, kus me tavaliselt jäävett hoidsime.
   “Jäämees pole veel käinud,” ütlesin mina. “Mida kuulukse, Sancho?”
   “Ah jah,” sõnas maksahaige näojumega lingvist. “Terve linn räägib sellest. Senjoor O'Connor sai vägga halva teoga hakkama, kui ta kindral Tumbalot ründas. Jah. Kindral Tumbalo on suurepärane sõdur ja suurmees.”
   “Mida nad O'Connoriga teevad?” küsisin mina.
   “Rääkisin nats aega tagasi juez de la Pazega – teie mõistes rahukohtunikuga,” ütles Sancho. “Ta ütles mulle, et on vägga halb kuritöö, et senjoor Americano üritas kindral Tumbalot tappa. Ta ütles, et hoiavad senjoor O'Connorit kuus kuud vanglas, peavad siis tema üle kohut ja lasevad maha. Vägga kahju.”
   “Kuidas jäi revolutsiooniga, mis pidi puhkema?” küsisin mina.
   “Oh,” sõnas Sancho. “Arvan, et revolutsiooni tegemiseks on liiast palav. Revolutsiooni on parem teha talvel. Ehk järgmisel talvel. Said aru?”
   “Kuid kahurist ju ometi tulistati,” laususin mina. “Signaal anti.”
   “Ah see kõva kõmakas?” irvitas Sancho. “Jäävabriku boiler lendas õhku – PÕMM! Äratas kõik siesta ajal. Vägga kahju. Jääd pole. Nii palav päev.”
   Loojangu ajal läksin vangla juurde ja mul lubati O'Connoriga läbi trellide rääkida.
   “Mis uudist, Bowers?” küsis O'Connor. “Kas linn on juba meie käes? Ootasin päästjaid juba pärastlõunal. Ma pole kuulnud ühtki püssipauku. Kas pealinnast on sõna saadetud?”
   “Võta vabalt, Barney,” ütlesin mina. “Mulle tundub, et plaanides on väike muudatus. On midagi tähtsamat, millest peame rääkima. On sul raha?”
   “Ei,” vastas O'Connor. “Viimase dollari andsin eile hotelli kelnerile. Kas meie sõdurid on tollimaja vallutanud? Seal peaks olema küllaga valitsuse raha.”
   “Viska lahingud peast välja,” sõnasin mina. “Viisin väikese küsitluse läbi. Kuue kuu pärast lastakse sind maha, süüdistatuna isiku solvamises ja kakluses. Loodan, et mul õnnestub su surmaotsus muuta viiekümneaastaseks sunnitööks. Kõik, millega nad sind vanglas varustavad, on vesi. Sõltud oma sõprade toodud toidust. Vaatan, mida ära teha saan.”
   Läksin tagasi koju ja leidsin O'Connori vestitaskust ühe tšiili hõbedollari. Ostsin talle selle eest õhtusöögiks riisi ja praekala. Hommikul läksin laguuni äärde, jõin selle vett ja seadsin sammud vangla juurde. O'Connori silmis oli praadi igatsev pilk.
   “Barney,” ütlesin ma, “leidsin tiigi, kus on suurepärane vesi. Seal on maailma selgeim, maitsvaim ja puhtaim vesi. Ainult üks sõna sinu suust ning ma võin sulle seda terve ämbritäie tuua ja sa võid selle valitsuse solgi aknast välja visata. Teen sinu heaks kõik, mida üks sõber teha saab.”
   “Ja muud sul pakkuda pole?” ütles O'Connor raevukalt kongis edasi-tagasi marssides. “Ma kas nälgin surnuks või lastakse mind maha? Ma veel panen need reeturid O'Connori rasket kätt tundma, kui ma siit välja saan.” Siis tuli ta trellide juurde ja hakkas vaikselt rääkima. “Kas dona Isabelist on midagi kuulda?” küsis ta. “Kõik teised maailmas on mind reetnud. Usun ta silmi. Ta leiab viisi minu vabastamiseks. Mida sa arvad, kui võtaksin temaga ühendust? Üksainus sõna temalt – isegi ainult üks roosiõis – tooks mu viletsusse valgust. Kuid räägi talle minuga juhtunust äärmise delikaatsusega. Need õilsat verd kastiillased on väga tundlikud ja uhked.”
   “Hästi öeldud, Barney,” ütlesin mina. “Sa andsid mulle idee. Kannan sulle hiljem ette. Midagi peab kiiresti ette võtma või nälgime mõlemad surnuks.”
   Jalutasin Kaabakate alleel edasi-tagasi ja tegin siis teise ringkäigu teisel pool tänavat. Dona Isabel Antonia Concha Regalia aknast möödudes lendas sealt nagu tavaliselt välja roos ja tabas mu kõrva.
   Uks oli lahti. Võtsin kaabu peast ja läksin sisse. Sees oli hämar, kuid akna all nägin naist kiiktoolis istumas ja musta manilla sigarit tõmbamas. Lähemale minnes nägin, et naine oli umbes kolmekümne üheksa aastane ning polnud kunagi elus otse enda ette näinud. Istusin ta kiiktooli käetoele, võtsin tal sigari suust ja varastasin suudluse.
   “Terekest, Izzy,” ütlesin ma. “Andesta mu ebakonventsionaalsus, kuid mul on tundmus, nagu tunneksin sind juba kuu aega. Kuidas Izzyga on?”
   Leedi tõmbas mantilja ette ja ahmis õhku. Arvasin, et ta hakkab karjuma, kuid hingeldamise vahele suutis ta ainult kolm sõna välja pigistada: “Mulle meeldivad americanod.”
   Niipea, kui ta seda oli öelnud, teadsin, et enne õhtu saabumist saame – mina ja O'Connor – noa ja kahvliga suuri tegusid korda saata. Tõmbasin tooli tema oma kõrvale, võtsin istet ja poole tunni pärast olime kihlatud. Siis võtsin kaabu ja ütlesin, et pean veidikeseks ajaks lahkuma.
   “Tuled sa tagasi?” küsis Izzy ärevalt.
   “Lähen preestrit kutsuma,” ütlesin mina. “Kahekümne minuti pärast olen tagasi. Abiellume kohe. Kuidas see sulle meeldiks?”
   “Täna abielluda?” küsis Izzy. “Väga!”
   Läksin rannal asuva USA konsuli onni juurde. Konsul oli hallipäine mees, kaalus kaheksakümmend kaks naela, kandis suitsuklaasidega prille, number üksteist saapaid ning oli purjus. Ta mängis parajasti valgetes riietes indialasest teenriga malet.
   “Vabandage tülitamise pärast,” ütlesin mina, “kuid kas te ei ütleks mulle, kuidas mees saaks kiiresti abielluda?”
   Konsul tõusis ja torkas käe sahtlisse.
   “Paar aastat tagasi sain ma litsentsi, mis lubab tseremooniat korraldada. See peaks siin kusagil olema,” ütles ta. “Otsin selle üles ja…”
   Võtsin tal käsivarrest kinni.
   “Pole vaja otsida,” ütlesin ma. “Niikuinii on abielu üks suur loterii. Võtan hea meelega endale teie litsentsi puudutava riski.”
   Konsul tuli minuga Kaabakate alleele kaasa. Izzy kutsus ka oma ema tseremoonial osalema, kuid vanadaam sõi parajasti rõdul kana ning palus end vabandada. Niisiis seisime mina ja Izzy, konsuli ette ja too tegi tseremoonia teoks.
   Õhtul valmistas värske proua Bowers suurepärase hautatud kitselihast, tamalest, küpsetatud banaanidest, röstitud paprikast ja kohvist koosneva õhtusöögi. Pärast sööki istusin mina akna all kiiktoolis, kuna tema istus mu jalge ees põrandal, tinistas kitarri ja näitas kõigiti välja, kui hea meel on tal olla proua William T. B.
   Äkki hüppasin ma kiirustades toolilt üles. Olin O'Connori täiesti unustanud. Käskisin Izzyl talle toidukorv täis panna.
   “Sellele suurele inetule mehele?” ütles Izzy. “Kuid hea küll – ta on su sõber.”
   Võtsin vaasist roosi, haarasin toidukorvi ja läksin vanglasse. O'Connor kargas korvi kallale nagu hunt. Kui ta oma näo banaanist puhtaks oli pühkinud, küsis ta: “Kas donna Isabelist on juba midagi kuulda?”
   “Tšš!” tegin mina ja pistsin roosi trellide vahelt sisse. “See on temalt. Ta soovitab sul julgust mitte kaotada. Selle tõid kaks maskis meest ööpimeduses apelsinisalus seisva vana härrastemaja varemete juurest. Kuidas sulle kitseliha maitses?”
   O'Connor surus roosi vastu huuli.
   “See on rohkem väärt kui kogu maailma toit,” ütles ta. “Kuid õhtusöök oli tasemel. Kust sa selle said?”
   “Röövisin üht all-linna delikatesside müügilauda,” vastasin mina. “Maga hästi. Kui midagi on võimalik veel sinu heaks teha, teen seda.”
   Nii kestis see paar nädalat. Izzy oli suurepärane kokk ja kui tal oleks rohkem iseloomu olnud ning kui ta oleks veidi paremat marki tubakat tõmmanud, oleksin tundnud mõningat vastutust, milleks mu talle osutatud au mind kohustas. Kuid mida aeg edasi, seda suuremaks kasvas mu nälg näha enda kõrval trammis tõelist leedit. Ainus asi, mis mind sellel petiste maal kinni hoidis, oli see, et mul polnud siit jalga laskmiseks raha ja arvamus, et minu poolt oleks enam kui sünnis viibida O'Connori mahalaskmise juures.
   Ühel päeval astus sisse meie endine tõlk, kes pärast tund aega suitsetamist teatas, et rahukohtunik tahab mind näha. Läksin rahukohtuniku linna ääres mäeküljel apelsinipuudesalus asuvasse kontorisse ja mind ootas ees üllatus. Lootsin näha tavapärast kaneelivärvi näoga, nöörsaapaid ja Pizzaro maaroti kaabut kandvat meest, kuid mind võttis vastu kahvatu kollakaspruuni näoga elegantne džentelmen, kes istus kõval nahktoolil, rüüpas viskit soodaveega ja luges proua Humphry Wardi raamatut. Olin ära õppinud paar hispaaniakeelset sõna, et Izzyt aidata ja tervitasin värvikas iiri hääldusega andaluusia keeles: “Buenas dias, señor. Yo tengo… Yo tengo…”
   “Ah, jätke, härra Bowers, ja võtke istet,” ütles kohtunik. “Veetsin kaheksa aastat teie maa kolledžites ja õigusülikoolis. Lubage ma segan teile viskikokteili. Sidrunikoort?”
   Süvenesime mõnusasse vestlusse. Poole tunni pärast rääkisin talle oma pereskandaalist, mille põhjustas mu tädi Elvira, kes Cumberlandi preestriga ära jooksis. Siis ütles kohtunik mulle: “Saatsin teie järele, härra Bowers, et teile teatada, et võite oma sõbra härra O'Connori nüüd kätte saada. Loomulikult pidime rahvale näitama, et kindral Tumbalo ründajat karistatakse. Ta vabastatakse homme öösel ja konvoeeritakse koos teiega sadamas seisva New Yorki suunduva Voyageri-nimelise kaubaauriku pardale. Enne väljasõitu viiakse pardale ka teie pagas.”
   “Üks hetk, kohtunik,” ütlesin mina. “Revolutsioon…”
   Kohtunik nõjatus vastu toolileeni ja naeris laginal.
   “Mis revolutsioon!” hüüatas ta dramaatiliselt. “See oli ainult väike nali, mille korraldasid meie poisid kohtuametist, paar meie joomasõpra ja mõned poeametnikud. Nalja jätkus tervele linnale. Poisid esitlesid end vandenõulastena ja – kuidas seda teie kandis öeldaksegi? – koorisid señor O'Connori paljaks. See oli väga naljakas.”
   “Seda see oli,” ütlesin mina. “Nägin algusest peale, et see on nali. Võtaksin veel ühe viski soodaveega, kui Teie Aususel midagi selle vastu pole.”
   Järgmisel õhtul pärast pimeduse saabumist tõid paar sõdurit O'Connori rannale, kus mina kookospalmi all juba ootasin.
   “Pst!” sosistasin talle kõrva. “Donna Isabel korraldas su põgenemise. Mitte üht sõna!”
   Sõdurid viisid meid aerupaadiga väikesele aurikule, mis lehkas table d'hôte salatiõli ja kondijahu järele.
   Suur sume troopiline kuu valgustas meie teed, kui me minema tossutasime. O'Connor nõjatus tagapalkonile või ahtrireelingule, nagu laevas seda nimetatakse ja vaatas vaikides Guaya… rannikuäärset Buncoville'i.
   Tal oli roos käes.
   “Ta ootab,” kuulsin teda ütlemas. “Silmad nagu temal ei reeda iial. Ma pean teda uuesti nägema. Reeturid ei suuda O'Connorit igavesti eemal hoida.”
   “Sa räägid nagu kangelane teises osas,” ütlesin mina. “Kuid teises köites jätkem, palun, välja heledapäine sõber, kes tassib peakangelasele tema maa-alusesse vangikongi toitu.”
   Nii me New Yorki naasimegi.”
   Pärast seda, kui Bill Bowers oli rääkimise lõpetanud, järgnes pikk vaikus, mida katkestas ainult tuttav tänavamüra.
   “Kas O'Connor läks kunagi ka tagasi?” küsisin mina.
   “Ta rahuldas oma südamesoovi,” vastas Bill. “On sul aega minuga paari kvartali kaugusele tulla? Näitan sulle teda.”
   Bill juhtis mu ida poole ja alla trepist, mis viis kentsakasse, kassikullas säravasse pagooditaolisse ehitisse. Sildid ja kiviplaatidest seinu katvad sõiduplaanid näitasid, et oleme Keskvaksali metroopeatuses. Keskplatvormi täitsid sajad inimesed.
   Ülalinna ekspress sõitis ette ja reisijad pudenesid vagunitest välja. Peale tahtjaid oli tunduvalt rohkem ning järgnes suur trügimine.
   Trügimise keskmes nägin toredat, laiaõlgset, atleetlikku, kõigist peajagu pikemat meest. Ta kas takistas reisijatel käest kinni haarates neid edasi trügimast või loopis neid nagu liigendnukke rongi avatud uste poole.
   Aeg-ajalt tõstis mõni reisija, kellel oli veel veidi hinge sees ja eneseaustust alles, sellise kohtlemise vastu protesti, kuid pilk hiiglase sinisele vormiriietusele, põlevatele silmadele ja ilmsele valmisolekule virutada oma haamritaolise rusikaga kaebaja suule tegi kaebusele kohe lõpu.
   Kui rong oli täis, näitas hiiglane kõike, mis aitas temas ära tunda imetlustäratavalt geniaalset rahvajuhti. Ta toppis, surus, virutas, hiivas, lõi, loopis ja kolkis oma põlvi, küünarnukke, õlgu ja jalgu appi võttes vagunitesse reisijaid, kes enam vagunitesse ei mahtunud. Reisijate oiete, karjete, palvete ja vandumise saatel veeres rong rataste kolinal jaamast minema.
   “See on tema. Kas ta pole suurepärane?” ütles Kansase Bill imetlevalt. “Troopika polnud tema jaoks. Soovin, et kuulus reisimees, kirjanik, sõjakorrespondent ja näitekirjanik Richmond Hobson Davis teda näeks. O'Connor on väärt kirjandusajalukku minema.”

JOHN TOMI ALIAS VÄIKESE KARU ATAVISM

   [O. Henry arvates on see parim Jeff Petersi lugu, mis, välja arvatud “Cupido à la carte” ja “Lääne süda”, on ilmunud kogumikus “Õrnahingeline pettur”.]
   NÄGIN Jeff Petersi Punase Apteegi kohal asuvas toas valgust. Kiirustasin selle poole, et mitte kaotada võimalust Jeffiga ta linnasoleku ajal kohtuda. Jeff oli hadži verd mees ning tal oli alati sada lugu varuks, kuigi alati jutustas ta ainult ühe.
   Leidsin Jeffi asju lahti pakkimas pärast reisi Floridasse, kus ta käis üle vaatamas apelsinisalu, millega ta kauples, viibinud enne kuu aega Yokonis, kus tal oli oma maalapp, kust ta lootis kulda leida. Jeff lükkas jalaga minu poole tooli ja läkitas mulle oma vana humoorika uhke naeratuse, mis iseloomustas ta nägu aastaringselt. Sellest oli kaheksa kuud möödas, kui me viimati kohtusime, kuid ta võttis mu vastu nagu vana sõbra, kellega ta iga päev kohtub. Aeg oli Jeffi teener ja kontinent suur maalapp, mille teid mööda ta ringi rändas.
   Mõnda aega pidasime ägedat tulutut vaidlust, mis kulmineerus Filipiini konflikti arutamisega.
   “Kõik troopika elanikud,” sõnas Jeff, “teeksid paremini, kui kasutaksid võiduajamistel kohalikke džokisid. Troopika mees teab, mida tahab ja seda pole palju. Talle piisab täiesti piletist kukevõitlusele ja paarist Lääne uniooni ronimisrauast, millega ahvileivapuu otsa ronida. Anglosaksid aga tahavad, et ta õpiks inimestega suhtlema ja trakse kandma. Nad ei taipa, et ta on kõige õnnelikum siis, kui tal lastakse olla selline nagu ta on.”
   Olin šokeeritud.
   “Märksõna on haridus,” ütlesin mina. “Kahtlemata jõuavad nad kunagi meiega ühele tsivilisatsioonitasemele. Vaata, mida haridus indiaanlastega on teinud.”
   “Ohoo!” hüüatas Jeff ja läitis piibu (mis tema puhul oli hea märk). “Jah, need indiaanlased! Vaatame asja lähemalt. Kiirustasin isegi, arvates punanahad tsivilisatsiooni lipukandjate hulka. Tegelikult ei erine nad millegagi pruuninahksetest poistest. Sul ei õnnestu temast anglosaksi teha. Olen ma sulle kunagi rääkinud oma sõbrast John Tomist alias Väikesest Karust, kes hammustas kultuuril, kunstil ja haridusel parema kõrva ära ning pöördus tagasi aega, mil Kolumbus oli veel poisike? Ei ole?
   John Tom alias Väike Karu oli haritud tšerokii indiaanlane ja minu sõber tol ajal, kui ma osariigi õigusteta maa-aladel rändasin. Ta oli lõpetanud ühe Ida jalgpallikolledži, mis on tuntud oma edukuse poolest õpetada punanahkadele, kuidas kasutada jalgpalliväljakut selle asemel, et põletada oma vaia külge seotud ohvreid. Kui anglosaks, oli John Tom vasekarva nahaga sportlane. Kui indiaanlane, oli ta üks valgemaid mehi, keda ma tean. Kui tšerokii, oli ta džentelmen ja esimene mees valimiskasti juures. Kui rahvuse esindaja, oli ta kange selle õigusi kaitsma.
   John Tom ja mina lõime kampa ja hakkasime valmistama arstirohtu – seaduslikku peent pettust, mida võiks vaikselt müüa, ilma et see politseile või saamahimulistele suurkorporatsioonidele silma hakkaks. Meil oli kahe peale viissada dollarit ja, nagu kõik kapitalistid, tahtsime seda summat suurendada.
   Niisiis mõtlesime välja ettevõtte, mis näis meile niisama austusväärne kui kullaleiukohti tutvustav brošüür ja niisama tulutoov kui kirikuloterii. Ja kolmekümne päeva pärast leidsime end juba Kansases punases euroopalikus matkavankris rappumas, mida vedas kaks ladusa jooksuga hobust. John Tom oli pealik Wish-Heap-Dough – tuntud indiaani ravitseja ja Seitsme Hõimu ülempealik. Härra Peters oli tema mänedžer ja võrdväärne äripartner. Vajasime kolmandat meest, niisiis käisime silmad lahti ringi ning leidsime J. Conyngham Binkly nõjatumas vastu kuulutustahvlit, millel olid tagaotsimiskuulutused. Binklyl oli haiglane huvi Shakespeare'i tegelaskujude vastu ning hallutsinatsioonid, et ta esineb kakssada õhtut järgemööda New Yorgi lavadel. Meil õnnestus teda veenda, et parem on tal enne välja teenida leib, millele William Shakespeare'i rollid määrida, ja kui välja jätta pagaritöö, millega ta ei nõustunud, oli ta hea meelega valmis meditsiinimehe ponidega kahesajamiilisele ringreisile tulema. Peale Richard III rolli kehastamise oskas Binkly veel kahtekümmet nelja neegrilaulu ja bandžot mängida ning ta oli nõus hakkama süüa tegema ja hobuste eest hoolitsema. Raha võtmiseks olid meil suurepärased vabandused. Üks meie müügiartikkel oli võluseep, mis eemaldab riidelt plekid ja veeranddollarise taskust. Siis oli veel Sumwah-tah – suurepärane indiaani imerohi, mis on tehtud preeria ravimtaimedest, mille saladuse Suur Vaim unes meie ravitsejale avaldas ja mille suured pealikud MacGarrity ja Silberstein Chicagos pudelisse villisid. Peale selle oli meil varuks vana frivoolne taskuvargussüsteem, mille leiutasid kansaslased, määrates kaubamajas müüdavale kaubale kümnendkohtadega hinnad. Ojaa! Meil olid pakid, mis sisaldasid kahte sukapaela, unenäoraamatut, tosinat riidekonksu, kuldhammast ja raamatut “Kui õitses rüütellikkus” – kõik mähitud kenasti ehtsast jaapani siidist rätikusse ning mille härra Peters ulatas tühise viiekümne sendi eest kenale leedile, samal ajal kui professor Binkly lõbustas meid kolmeminutilise tiiruga bandžo seltsis.
   See oli üks paremaid pettusi, millega olen tegelenud. Sõitsime rahumeelselt kohalikke röövides mööda osariiki ringi, kummutades üldlevinud arvamuse, et Kansases voolavad vereojad. John Tom ehk Väike Karu, kes kandis täielikku indiaanipealiku kostüümi, meelitas rahva eemale seltskonnaüritustelt ja parlamendinõupidamistelt. Ida jalgpalliülikoolis oli ta omandanud retoorika põhialused ja sofistika vabaharjutused ning kui ta punases matkavankris seistes kohalikele külmamuhkude ja ajude pehmenemise all kannatavatele farmeritele üleolevalt oma rohtu kiitis, ei jõudnud härra Peters nii kiiresti Indiaani Imerohu pudelikesi ootavatesse kätesse pista, kui vaja oleks olnud.
   Ühel õhtul jäime laagrisse Salinast läände jääva väikese linnakese külje alla. Nagu alati, lõime telgi püsti väikese ojakese kaldal. Mõnikord müüsime Indiaani Imerohtu rohkem, kui olime lootnud, ning pealik Wish-Heap-Dough sai selle peale Manitoult tähendusunenäo, milles too käskis tal sobivas paigas uued Sumwah-tah pudelid täita. Kell oli kümne ringis ning olime just oma tänavaetenduse lõpetanud. Mina istusin telgis ja lõin laterna valgel selle päeva tulu kokku. John Tom, kes polnud vaevunud oma indiaani make-up'i maha võtma, istus laagrilõkke ääres ning vaatas unistavalt pannil särisevat veisepraadi, mida professor talle enne kätte ei andnud, kui oli lõpetanud oma verdtarretava taltsaste hobuste stseeni.
   Äkki kostis põõsastevahelisest pimedusest plumpsatus, nagu lasknuks keegi paukpüssi. John Tom ümahtas ja urgitses põuest väikese kuuli, mis oli tema kraenööpi tabanud. Ta läks otsejoones sinna, kust tulistamine oli kostnud ning naasis, tirides kraest umbes üheksa– või kümneaastast velvetkuues poisikest, kes hoidis käes nikkelrauaga vintpüssi, mis polnud sulepeast suurem.
   “Kuule, pappoose [9 - pappoose– indiaani väikelaps.],” küsis John Tom, “miks sa mind sellest haubitsast lasksid? Oleksid võinud kellegi silma peast lasta. Tule välja, Jeff, ja hoia prael silm peal. Ära lase sel ära kõrbeda, kuni ma seda hernepüssiga deemonit küsitlen.”
   “Neetud arg punanahk,” sõnas poisike nagu tsiteeriks oma lemmikraamatut. “Proovi sa mind ainult ära praadida! Kahvanäod ajavad su preeriast minema nagu… nagu kõik muugi. Lase mul nüüd minna või ma räägin mammale ära.”
   John Tom pani jõmpsika matkatoolile istuma ja istus ise tema ette maha. “Räägi nüüd suurele pealikule ära,” ütles ta, “miks sa püüdsid sellest Onu Sami süsteemiga püssist mind tulistada? Kas sa ei teadnud, et see on laetud?”
   “Kas sina oled indiaanlane?” küsis poiss teraselt John Tomi kitsenahkset garderoobi ja sulgi vahtides. “Olen küll,” ütles John Tom.
   “Aga vaat sellepärast,” vastas poiss jalule hüpates. Poisikest jälgides oleksin liha peaaegu kõrbema lasknud.
   “Ahaa!” hüüatas John Tom. “Nüüd ma mõistan. Oled Poiss-Tasuja. Oled vandunud punanahkadele kätte makstes terve mandri läbi ratsutada. Kas nii, mu poeg?”
   Jõmpsikas noogutas vaevumärgatavalt ja muutus morniks. Nähtavasti pidas ta end viimaseks ellujäänud kangelaseks ja tundis end süüdlasena, et saladus oli ta rinnast välja pigistatud enne, kui ta mängupüss on viimase paugu teinud.
   “Nüüd räägi meile, kus asub su vigvam, pappoose,” ütles John Tom. “Kus sa elad? Su mamma hakkab muretsema, kui sa nii kauaks välja jääd. Ütle, kus sa elad ja ma viin su koju.”
   Poiss irvitas. “Eks arva ära!” ütles ta. “Elan siit tuhandete ja tuhandete miilide kaugusel.” Poisike tegi käega suure kaare horisondi suunas. “Tulin rongiga,” jätkas ta, “ja üksi. Mind tõsteti siin maha, sest konduktor ütles, et mu pilet on järele tehtud.” Siis vaatas ta John Tomile äkki tärganud kahtlusega otsa. “Vean kihla, et sa pole indiaanlane,” ütles ta. “Räägid nagu indiaanlane ja näed ka sedamoodi välja, kuid indiaanlased ütlevad “skalp hea” ja “surm kahvanägudele”. Vean kihla, et oled üks neid valeindiaanlasi, kes müüvad tänaval maarohte. Nägin ükskord sellist Quincys.”
   “Pole tähtis,” ütles John Tom, “kas nägid mind sigarireklaamil või Tammany karikatuuril. Meil on vaja otsustada, mis me sinuga peale hakkame. Arvata võib, et jooksid kodust ära. Oled lugenud Howellsi. Oled häbistanud Poiss-Tasujat, tulistades taltsast indiaanlast, ütlemata seejuures: “Sure, sa punanahkne koer!” Oled Poiss-Tasuja reegleid üheksateist korda rikkunud ja seda on kahtlemata palju. Mida sa ise asjast arvad?”
   Poiss mõtles minuti. “Arvan, et tegin vea,” ütles ta lõpuks. “Oleksin pidanud kaugemale läände minema. Metsikuid indiaanlasi leiab kanjonitest.” Väike võrukael ulatas John Tomile käe. “Palun andeks, söör,” ütles ta, “et teid tulistasin. Loodetavasti ei saanud te väga haiget. Kuid peaksite ettevaatlikum olema. Kui skaut näeb sõjamaalingus indiaanlast, peab ta vintpüss rääkima.” Väike Karu puhkes naerma, tõi kuuldavale sõjahüüu, tõstis poisikese kümne jala kõrgusele, sättis ta oma õlgadele istuma ning libistas sõrmedega läbi oma kuuenarmaste ja kotkasulgede. Poisike lõbutses nagu valge mees kunagi, kui saab jalgadega alama rassi esindajat näkku peksta. Oli selge, et siitpeale on Väike Karu ja laps suured sõbrad. Väike ülejooksik oli vaenlasega rahupiipu suitsetanud ja oli märgata, et ta mõtleb juba väikesele tomahoogile ja lapse mõõtu mokassiinidele.
   Õhtust sõime telgis. Poisike vaatas mind ja professorit nagu tavalisi indiaani lihtsõjamehi, kes peavad laagriplatsistseenides tagaplaanile hoidma. Sel ajal, kui noor sõdalane Sum-wah-tah' kastil istus ja matkalaua kohale kummardudes veisešnitslit ahmis, küsis Väike Karu ta nime. “Roy,” vastas põngerjas täis suuga, kuid sellele järgnevate perekonnanime ja postiaadressi kohta käivate küsimuste peale raputas ta pead. “Arvan, et ei ütle seda,” sõnas ta. “Te saadate mu tagasi. Tahan teie juurde jääda. Laagrielu meeldib mulle. Kodus oli mul ja mu sõpradel tagaaias laagriplats. Kutsuge mind lihtsalt Royks, Punaseks Hundiks. See peaks mulle sobima. Andke mulle veel üks lihatükk, palun.”
   Pidime poisi enda juurde jätma. Teadsime, et kusagil on tema kadumise üle suur kära tõusnud ja et mamma, onu Harry, tädi Jane ja šerif ajavad ta jälgi, kuid meil ei õnnestunud poisist enam midagi välja pigistada. Kahe päeva pärast oli ta Suure Ravitseja ja ta saatjaskonna maskott ning meis kõigis elas ähmane kartus, et tema omanikud ilmuvad varsti välja. Punases vankris lõi ta aktiivselt ärile kaasa, ulatades härra Petersile rohupudeleid, ise uhke ja endaga rahulolev nagu prints, kes on lahti öelnud kakssada dollarit maksvast kroonist, et abielluda kahemiljonilise kaasavaraga uusrikka tütrega. Ükskord küsis John Tom temalt midagi ta isa kohta. “Mul pole papat,” vastas Roy. “Ta laskis jalga ja jättis meid maha. Mamma nuttis tihti, kui papa veel meie juures elas. Tädi Jane ütles, et ta on roog.”
   “Mis asi?” küsis keegi meist. “Roog,” kordas jõmpsikas. “Las ma mõtlen, kuidas tädi Jane tema kohta ütleski – ahjaa, võllaroog. Ma ei tea, mida see sõna tähendab.” John Tom tegi ettepaneku teha temast meie kaubamärk ja panna ta riidesse nagu väikese pealiku wampuni, helmeste ja kõige muuga, kuid sellele panin ma veto. “Minu nägemuse järgi on keegi kaotanud lapse ja see keegi tahab teda tagasi saada. Lase mul rakendada tema peal uut strateegiat ja vaatame, kas meil õnnestub ta visiitkaardile pilku heita.”
   Niisiis läksin õhtul härra Roy Inkognito juurde, kes laagrilõkke ääres istus ning vaatasin talle vihase ja põlgliku pilguga otsa. “Snickenwitzel!” ütlesin ma sellisel häälel, nagu ajaks see sõna mul südame pahaks. “Snickenwitzel! Pähh! Ma pole midagi nii jäledat kuulnud kui Snickenwitzel!”
   “Mis sul viga on, Jeff ?” küsis poiss silmi pärani ajades.
   “Snickenwitzel!” kordasin ma põlglikult. “Kohtasin täna meest, kes elab sinuga ühes linnas ning ta ütles mulle su perekonnanime. Pole ime, et sul oli häbi seda meile öelda. Snickenwitzel! Ptüi!”
   “Kuule, sina,” ütles poiss mulle nördinult ja nähtavalt niheledes, “mis sinuga lahti on? See pole minu nimi. Minu perekonnanimi on Conyers. Mis sinuga ometi lahti on?”
   “Ja see pole veel kõige hullem,” jätkasin mina, hoides teda kuumana ning andmata talle aega mõtteid koguda. “Arvasime, et oled pärit kenast kombekast perekonnast. Siin on Väike Karu, tšerokiide pealik, kelle tiitel lubab tal pühapäevahobusevaiba küljes üheksat saarmasaba kanda, ning professor Binkly, kes oskab Shakespeare-'i tsiteerida ja bandžot mängida, ja mina ise, kes ma hoian kompanii asjad korras. Too mees rääkis mulle, et su sugulased elavad väikeses onnis Kanakuudi alleel, kus pole kõnniteid, ja et kitsed söövad teiega ühes lauas.”
   Poiss oli nutma puhkemas. “Ta valetab!” paristas ta. “Ta… Ta ei tea, mida räägib. Elame hoopis Paplite avenüül. Ja ma ei sõbrutse kitsedega. Mis sinuga lahti on?”
   “Paplite avenüül,” ütlesin sarkastiliselt. “Paplite avenüül! See on juba tänav, kus elada! See jookseb ainult läbi kahe kvartali ja lõpeb järsul jõekaldal. See on sellises seisukorras, et seal võib kergesti oma kodarad murda. Ära räägi mulle Paplite avenüüst.”
   “See… See on miile pikk,” ütles poiss. “Meie maja number on 862 ja pärast meid on veel palju maju. Mis sul viga… Oh, sa väsitad mind, Jeff.”
   “Olgu,” sõnasin mina. “Ilmselt eksisin. Võib-olla oli see mõni teine poiss, kellest too mees rääkis. Kui ma ta kätte saan, õpetan talle, kuidas ringi käia ja inimesi mitte laimata.” Pärast õhtusööki läksin linna ja telegrafeerisin proua Conyersile, Illinois, Quincy, Paplite allee 862, et ta ninatark jõmpsikas on meie juures turvalises kohas ning me ootame edasisi korraldusi. Kahe tunni pärast tuli vastus, et takistaksime poisil jalga laskmast, kuni ema talle järgmise rongiga järele tuleb.
   Järgmine rong tuli järgmisel päeval kell kuus õhtul. Mina, Väike Karu ja jõmpsikas olime sellel jaamas vastas. Võid ette kujutada asjatuid palveid ja hädakisa, mida suur pealik Wish-Heap-Dough pidi kuulma. Seekord kandis härra Väike Karu anglosaksi sekti vormiriideid, tal olid jalas nahast firmakingad ning kaelas lips, mille sõlme on võimatu järele teha. Need olid asjad, mida kolledž oli John Tomile andnud peale teadmiste metafüüsikas ja oskuse tagakaitsja uimaseks lüüa. Vaadates tema kollakaspunast nägu ja sirget musta hobusesaba, oleksid võinud arvata, et ta on tavaline linna aadressiraamatus ära märgitud mees, kes tellib ajakirju ja lükkab õhtuti, käised üles kääritud, muruniidukit.
   Rong saabus, sellest väljus hallis kleidis tabamatus toonis küütlevate juustega naine ja vaatas kiiresti ringi. Kui Poiss-Tasuja teda nägi, hüüdis ta: “Mamma!”, naine puhkes nutma, hüüatas: “Oh!”, ning ema ja poeg said kallistades kokku ja neetud punanahad võisid end nüüd tasandiku peidupaikades turvaliselt tunda, kartmata enam Roy Punase Hundi püssi. Proua Conyers tuli minu ja John Tomi juurde ning tänas meid tavaliste naissoole omaste liialdustega. Ta tänas meid täpselt nii palju, kui ilma orkestri saatemuusikata ta tänu siiruses veenmiseks vaja läks. Tegin paar harimatut katset kõnekunsti vallas, mispeale leedi sõbralikult naeratas, nagu tunneksime teineteist juba nädala. Ja siis võttis sõna Väike Karu, kes kaunistas atmosfääri mitmete idioomidega, mille lõhnast oli juba kaugele tunda haridust. Nägin, et poisi ema ei suutnud John Tomi päris hästi kuhugi alaliiki paigutada, kuid nähtavasti sai ta tolle dialektist aru ja läks kaasa Väikese Karu väljapakutud teadusega öelda kolme sõnaga seda, mida oleks saanud ühega teha.
   Poisike esitles meid, lisades omalt poolt ääremärkusi ja seletusi, mis tegid asja selgemaks kui nädalane ilukõne. Ta hüples meie ümber, patsutas meid selga ja üritas John Tomi jalga mööda üles ronida. “See on John Tom, mamma,” ütles ta. “Ta on indiaanlane. Ta müüb punasest vankrist rohtu. Tulistasin teda, kuid ta polnud metsik. See teine on Jeff. Ka tema on petis. Tule kaasa ja ma näitan sulle laagrit, kus me elame, mamma.”
   Oli selgelt näha, et see poiss on kogu naise elu. Tema käte vahel hoidmisest naisele piisas. Et pojale meelehead teha, oli ta ükskõik milleks valmis. Ta kõhkles hetke ja vaatas meid uuesti üle. Kujutlen, kuidas ta John Tomi vaadates endale ütles: “Paistab džentelmenina, kui juuksed välja arvata.” Ja härra Petersit iseloomustas ta järgmiselt: “Naistemees mitte, kuid naisi tunneb.”
   Niisiis lonkisime kõik koos meie läheduses asuvasse laagripaika nagu tulnuks matustelt. Proua vaatas vankri üle, patsutas käega kohta, kus ta lapsuke oli maganud ja tupsutas taskurätikuga silmanurka. Professor Binkly mängis oma ühe keelega bandžol meile “Trubaduuri” ja oli juba valmis Hamleti monoloogi esitama, kui üks meie hobustest mässis end oheliku sisse ja Binkly pidi teda lahti päästma minema, pomisedes enese ette: “Jälle aia taha.”
   Pimeduse saabudes tulime, mina ja John Tom, tagasi “Maisikasvatajate” hotellist, kus me poisi ja tolle emaga olime õhtust söönud. Arvan, et kogu häda sai alguse sellest õhtusöögist, kus Väike Karu etendas intellektuaalse õhupalli õhkutõusmist. Mina hoidsin laudlinast kinni ja kuulasin ta heljumist. Minu arvates on punanahkadel eriline anne infot endasse imeda. Väike Karu õppis keele ära kiiremini kui itaallane jõuab makaroni alla neelata. Ta laused olid ehitud haritud inimesele kohaste verbide ja eesliidetega. Ja ta hääldus oli pehme, mis sobis hästi tema avaldatud mõtetega. Olin arvanud, et olen teda ennegi rääkimas kuulnud, kuid nüüd tõdesin, et olin eksinud. Ja asi polnud mitte ta sõnade suuruses ja vestluse teemas – ta rääkis tavalistest asjadest nagu kirikud, jalgpall, poeemid, nohu, hing, veokulud ja skulptuur – , vaid viisis, kuidas ta seda tegi. Proua Conyers sai ta aktsendist aru ja need kaks vahetasid omavahel elegantseid häälitsusi. Mis puutub härra Jefferson D. Petersisse, siis tõi ta aeg-ajalt kuuldavale taolisi kulunud väljendeid nagu: “Ulatage, palun, võitoosi siiapoole”, ning ta oli vestluse juures sama vajalik kui kanale kolmas jalg.
   Jah, John Tom oli lasknud proua Conyersil end ära võluda. Naine oli seda tüüpi, kes enamikule meeldib. Teda oli silmal hea vaadata, kuid midagi oli temas veel. Kuidas sulle seda nüüd seletadagi? Võtame näiteks savimannekeenid suures kaubamajas. Need torkavad silma, kuid on täiesti isikupäratud. Nad on kohaldatud silma jaoks. Kui vaatad nende nägu ja natuke allapoole kah, tekib sinus pettekujutelm, et nende seljas olev hülgenahast kasukas sobib soolatüügaste ja tšekiraamatuga leedile sama hästi kui neile. Kujutleme, et üks neist modellidest on hetkel töökohustustest vaba, sa võtad ta kaasa, paned lauale ja heal juhul ütleb ta sulle “Charlie”, kui sa talle kõhule vajutad. Miks ma seda räägin? Aga sellepärast, et proua Conyers meenutas kangesti neid mannekeene. Jälgisin John Tomi ja tõdesin, et vastupidiselt oma rassi kalduvusele keeldus ta valget skvood vihkamast.
   Leedi ja poiss jäid hotelli. Proua ütles, et hommikul alustavad nad koduteed. Mina ja Väike Karu lahkusime laagrist kell kaheksa ja müüsime kohtumaja ees väljakul veel ühe portsu Indiaani Imerohtu. Pärast seda sõitsin mina koos professoriga tagasi laagrisse, kuna Väike Karu jäi linna. Sellega polnud ma arvestanud, sest kõik märgid näitasid, et Väike Karu on rahutu ja selline meeleolu viis ta tulivee kasutamiseni, mis mõnikord tõi kaasa maisitantsu ja asjatud väljaminekud. Pealik Wish-Heap-Dough polnud just suur tulivee sõber, ent kui ta asja käsile võttis, rüüpas ta sellise koguse, mis viis ta paratamatult sinistes mundrites nuia kandvate kahvanägude vigvamisse.
   Pool kümme kostis professori tekirullist norskamist. Mina istusin laagrilõkke ääres ja kuulasin konnade krooksumist. Härra Väike Karu libistas end laagrisse, istus maha ja toetas selja vastu puud. Tulivee märke temas polnud.
   “Jeff,” ütles ta pärast pikka vaikimist, “väike poiss tuli Läände, et indiaanlasi küttida.”
   “Ja siis?” küsisin mina, sest ma ei mõelnud nii, nagu tema.
   “Ja saigi ühe kätte,” sõnas John Tom. “Kuid mitte püssiga ja tolle, kel pole elu seeski velvetülikonda olnud.” Hakkasin taipama, kustpoolt tuul puhub.
   “Tuttav lugu,” sõnasin mina. “Vean kihla, et su vaimusilmast jooksevad läbi kõik valentinipäeva salmid. Selles mängus on kõik mehed ühesugused – olgu nad siis punase või valge nahaga.”
   “Tee panus punase peale,” sõnas John Tom rahulikult. “Jeff, mis sa arvad, kui palju ponisid ma proua Conyersile peaksin ostma?”
   “Jäta lora!” hüüatasin mina. “Nii pole kahvanägude seas kombeks.” John Tom naeris ja hammustas sigarilt otsa ära. “Ei,” vastas ta, “see on lihtsalt metsik ekvivalent valge mehe dollaritele abielulepingu sõlmimisel. Oh, ma tean, et see on igipõline müür kahe rassi vahel. Kui saaksin, Jeff, paneksin tule otsa igale valge mehe kolledžile, kuhu punanahk on sisse astunud. Miks ei jäta te meid omapäi,” küsis ta, “meie vaimutantsude ja koerapidusöökide juurde ega lase meie räpastel skvoodel meile rohutirtsusuppi keeta ja meie mokassiine paigata?”
   “Oled sa kindel, et ei tahtnud tiitliga hariduse püsiklille sellega maha teha?” küsisin mina meelepahaga. “Kannan seda õit oma isikliku intellektuaalse vesti nööpaugus. Olen haridusega kokku puutunud ja mulle pole sellest kunagi midagi paha sündinud.”
   “Viskate meile lasso kaela,” jätkas Väike Karu, eirates mu proosalist vahelüket, “ja õpetate meile, kui kaunis on kirjandus ja elu ning kui hinnalised on naised ja mehed. Mida te minuga olete teinud?” küsis ta. “Tegite minust tšerokii Moosese. Õpetasite mind vigvameid vihkama ja valge mehe kombel armastama. Võin vaadata tõotatud maad ja näha seal proua Conyersi, kuid minu koht on reservaadis.”
   Pealikuriietes Väike Karu ajas end püsti ja naeris. “Kuid, valge mees Jeff,” jätkas ta, “kahvanäod on andnud meile ka varjupaiga. See on küll ajutine, kuid annab ajapikendust. Selle nimi on viski.”
   Ja Väike Karu seadis sammud pikemalt mõtlemata linna poole. “Juhtigu Manitou,” ütlesin endale mõttes, “ta kätt ja lasku tal täna öösel teha ainult asju, mille eest ei peaks hiljem kautsjoni maksma!”, sest olin näinud, et John Tom on otsustanud tröösti otsida nii, nagu valgel mehel kombeks.
   Kell võis olla umbes pool üksteist. Istusin sigarit tõmmates lõkke ääres, kui kuulsin teerajal samme. See oli proua Conyers, kuid ta juuksed olid sassis ning nägu selline, nagu oleks sellest üle käinud ühekorraga röövlid, kellegi rusikas ja püülijahu. “Oh, härra Peters,” hüüdis ta, “oh! Oh!” Lasksin mõttes võimalikud variandid läbi, jõudsin otsusele ja avaldasin selle põhituuma ka proua Conyersile: “Oleme selle indiaanlasega ammused sõbrad ja heastan kogu tema tehtud kahju kahe minuti jooksul ajast, kui…”
   “Ei, ei!” ahastas naine käsi murdes. “Ma pole härra Väikest Karu näinud. Mu mees… Ta varastas mu poja. Oh,” nuuksus proua, “just siis, kui ta oli tagasi mu käte vahel! Südametu kaabakas! Ta tegi mu elu kõikvõimalikul viisil kibedaks ning ajas mu jooma. Mu vaene väike lambuke, kes pidanuks oma voodit soojendama, on nüüd selle põrgulise käes!”
   “Kuidas see juhtus?” küsisin. “Ainult faktid.”
   “Tegin lapsele just voodit üles,” alustas proua Conyers. “Roy mängis hotelli eeskojas ja hüples trepist üles-alla. Äkki kuulsin Royd karjumas ja jooksin välja. Selleks ajaks oli mu mees ta juba oma kaarikusse tirinud. Anusin, et ta mulle lapse tagasi annaks, aga ta andis mulle hoopis selle.” Naine pööras näo valguse kätte. Üle ta põse ja huulte jooksis tulipunane vorp. “Piitsaga,” lisas naine selgituseks.
   “Lähme tagasi hotelli,” ütlesin mina, “ja vaatame, mida annab ära teha.”
   Teel rääkis naine mulle ülejäänust. Teda piitsaga lüües oli mees öelnud, et oli teada saanud, et naine läheb lapse järele ning oli temaga samas rongis. Proua Conyers elas oma venna juures ja mõlemad pidasid poisikesel pidevalt silma peal, sest mees oli püüdnud last varemgi ära varastada. Jõudsin arvamusele, et too mees on hullem kui trammikonduktor. Selgus, et ta oli proua Conyersi raha viimseni tuulde lasknud, peksnud teda, tapnud ta kanaarilinnu ja rääkinud kõigile, et naise kohus on meest karta.
   Hotelli jõudes leidsime eest massimiitingu, mis koosnes viiest vihasest tubakat mäluvast linnakodanikust, kes valjult proua kallal toime pandud vägivallategu hukka mõistsid. Suurem osa linnaelanikke oli kell kümme magama heitnud. Viisin leedi vaiksemasse kohta ja ütlesin talle, et sõidan kella ühese rongiga naaberlinna. See asus nelikümmend miili ida pool ning ilmselt seal härra Conyers vankri ja hobuse saigi. “Ma ei tea,” ütlesin prouale, “kas tal on lapsele seaduslikku õigust või mitte, aga kui ma ta leian, annan talle illegaalse vasaksirge ja seon ta paariks päevaks rahu ja korra rikkumise eest kinni.”
   Proua Conyers läks hotelli ja nuttis omaniku naise seltsis, kes oli keetnud naistenõgeste teed, et vaene kallike veidigi maha rahuneks. Omanik ise tuli trakse plõksutades esikusse ja ütles mulle: “Linnas põle sellist elevust olnd pärast seda, kui Bedford Steegalli naine neelas kevadise sisaliku alla. Nägin aknast kõike päält ja sedagi, kuda mees provvat piitsaga lõi. Mis see pintsak maksab, mis teil seljas on? Värskendavat vihma on vahepeal vaja, eks? Öelge, doktor, kas see teie ravitseja, see indiaanlane, sai täna öösel mingi juhatuse? Ta käis just enne teie tulekut siin ja ma rääkisin, mis siin juhtus. Ta hüüdis midagist ja traavis minema. Arvan, et meie konstaabel peab ta ommikul luku taha panema.”
   Hotelli eeskojas istudes ja kella ühest rongi oodates mõtlesin kõik uuesti läbi. Mu meeleolu ei saanud kuidagi lõbusaks nimetada. Mul oli kaelas John Tom, kes oli pummeldama kukkunud ja lapserööv, mis ei lase mul magama heita. Kuid see, et pean alati muretsema teiste inimeste murede pärast, polnud minu jaoks midagi uut. Iga natukese aja tagant tuli proua Conyers esikusse ja vaatas sinnapoole, kuhu kaarik oli kadunud, nagu lootes seal näha oma kadunud last, valge poni seljas ja riigiõun käes, lähemale kappamas. Ütle, kas see polnud mitte naiste moodi? Ja selline asi toimib ka kasside hulgas. “Nägin hiirt sellesse urgu lipsamas,” ütleb proua Kass. “Võid plangu lahti kangutada, kui tahad, mina pean augul seni silma peal.”
   Umbes veerand üks tuli naine uuesti välja, tuias ringi, nuttis vaikselt (nagu naissugu ikka oma lõbuks teeb), vaatas jälle teele ja kuulatas. “Madam,” ütlesin mina, “jahtunud jälgede vaatamisest pole mingit kasu. Selleks ajaks on nad juba poolel teel…” – “Tšš!” ütles proua Conyers mulle käega viibates. Nüüd kuulsin ka mina pimeduses tümpsumist ja sellele järgnes verdtarretavam sõjahüüd, mida Madison väljaku park iial Buffalo Billi matinee ajal on kuulnud. Eeskoja trepile hüppas ebakaine indiaanlane. Hallist tulevas valguses tundsin temas ära härra J. T. Väikese Karu, 1891. aasta vilistlase. Kuid see, mida ma nägin, oli sõjateel olev tšerokii sõjamees. Sellele teele oli teda tõuganud tulivesi ja veel mõned seigad. Tema nahkriided olid ribadeks rebitud ja suled turris nagu räsitud kanal. Ta mokassiine kattis paks tolmukiht, nagu oleks ta miile läbi käinud ning ta silmis oli aborigeenidele omane helk. Kuid süles hoidis ta magavat poisikest, kelle väikesed jalad üle ta käsivarre kõlkusid ning kelle üks käsi puhkas ta särgikrael.
   “Pappoose,” sõnas John Tom. Märkasin, et valge mehe keeleõpetus on ta maha jätnud ja ta on tagasi pöördunud nende foneetika juurde, kes kannavad karuküüniseid ja on vasekarva nahaga. “Mina tooma,” ütles ta magavat last ema kätele asetades. “Jooksma viisteist miili,” jätkas John Tom. “Uh! Saama valge mees kätte. Tooma pappoose.”
   Väike naine oli üliõnnelik. Ta lihtsalt pidi nii palju muret toonud väikemehe üles äratama, et teda kallistada ja öelda, et ta on mamma kalleim aare. Olin juba valmis küsimusi esitama, kuid Väikese Karu poole vaadates tabas mu silm millegi, mis rippus ta vööl. “Teil on aeg voodisse minna, ma'am,” ütlesin, “samuti ka sellel ringikolaval noorukil. Teil pole vaja karta, et tänaõhtused sündmused ja lapserööv enam kunagi korduvad.”
   Meelitasin John Tomi kibekiirelt laagrisse, kus ta jäi magama nagu kott. Võtsin selle asja tema vöö küljest ja toimetasin kõrvalisse kohta, kus see haritud silma ei riivaks. Isegi jalgpallikolledžid ei pea õigeks skalpeerimiskunsti oma õppekavasse lülitada.
   Järgmisel hommikul kell kümme tegi John Tom silmad lahti ja vaatas ringi. Olin rõõmus, nähes ta silmis taas kahekümnenda sajandi pilku.
   “Mis juhtus, Jeff ?” küsis ta.
   “Tulivesi,” vastasin mina.
   John Tom kortsutas kulmu ja mõtles viivu. “Käes,” sõnas Väike Karu selgelt. “Väike huvitav psühholoogiline raputus, mida nimetatakse isiksuse ümbersünniks. Mulle tuleb nüüd meelde. On nad juba läinud?”
   “Poole kaheksase rongiga,” vastasin mina.
   “Uh!” hüüatas John Tom. “Parem ongi. Kahvanägu, too suurele pealikule Wish-Heap-Doughile üks väike soodaveenaps ja siis olen ma taas valmis punanahkade koorma enda õlule võtma.”

MARIONETID

   POLITSEINIK seisis Kahekümne neljanda tänava ja pika pimeda allee nurgal kohas, kus õhuraudtee läheb üle tänava. Kell oli kaks öösel ja koiduni oli veel mitu külma ja udust ebasõbralikku tundi.
   Allee pimedusest astus välja vaiksel, kuid kärmel sammul pikas mantlis ja silmini tõmmatud kaabus mees, kellel oli midagi käes. Politseinik kõnetas teda tsiviliseeritult, kuid süüdistava näoga, millest õhkus seadusekaitsja autoriteeti. Kellaaeg, allee halb kuulsus, jalakäija kiirustamine, kohver ta käes – kõike seda võis liigitada “kahtlustäratavateks asjaoludeks”, millesse politseiniku kohus on selgust tuua.
   “Kahtlusalune” seisatas varmalt ja lükkas kaabu kuklasse, paljastades seadusekaitsja pilgule oma tuima sileda, pika nina ja läbitungivate tumedate silmadega näo. Ta pistis käe mantli põuetaskusse, võttis välja visiitkaardi ja ulatas politseinikule. Hoides seda ähmase valguse käes, luges too: “Charles Spencer James, meditsiinidoktor.” Kuna aadressina kirjas olev tänav ja majanumber asusid siinsamas lähedal, vaikses ja lugupeetavas rajoonis, tegi see politseiniku uudishimule kohese lõpu, ja vaadates doktoril käes olevat kotti – nägusat mustast nahast ja hõbelukkudega ravimikohvrit – , andis see omanikule suurema garantii kui visiitkaart.
   “Vabandage, doktor,” ütles politseinik kõrvale astudes ja manas ette sõbraliku näo. “Mul on käsk eriti ettevaatlik olla. Viimasel ajal on siinkandis hulgaliselt murdvargusi ja rööve ette tulnud. Täna on väljasolemiseks kehv öö. Mitte just külm, aga niiske.”
   Doktor James noogutas ametlikult, lisas paar sõna politseiniku ilmaolude kirjeldusele ja jätkas kiirel sammul teed. Täna öösel olid patrullid teda kolm korda peatanud, kuid pilk ta visiitkaardile ja selle õigsust kinnitavale arstikohvrile tagas talle, et temasse suhtuti kui ausasse inimesse, kellel on kindel põhjus nii hilja väljas olla. Kui mõni korravalvur oleks vaevunud homme visiitkaardi andmeid kontrollima, oleks ta juhatatud doktori nägusa nimesildiga varustatud ukse taha ja juhul, kui ta liiga vara ei tulnud – doktor James oli nimelt hiline ärkaja – , oleks rahulik ja hästi riides doktor ta eelisjärjekorras oma hästivarustatud kabinetis vastu võtnud. Samuti oleksid naabrid kinnitanud, et tohter on auväärne linnakodanik, pühendunud oma perele ning praksisele, ja kaks aastat, mis ta nende seas on elanud, on see olnud edukas.
   Ometi oleks innukat seadusevalvurit tabanud üllatus, kui tal oleks õnnestunud laitmatu reputatsiooniga tohtri kohvrisse pilk heita. Esimene asi, mis avades silma oleks hakanud, oli elegantne kogu tööriistu, mida kasutavad teadaolevalt “kastimehed”, nagu leidlik seifivaras armastas end nimetada. Komplekti kuuluvad tööriistad olid kõik eridisaini ja – ehitusega. Siin oli väikeseid, kuid tugevaid muukraudu, hulgaliselt veidra kujuga võtmeid, teadatuntud tigu– ja keermespuure, kuid need olid tehtud parimast erikarastusega terasest ja olid võimelised end läbi terasplaadi sööma nagu hiir juustust, tõmmitsaid, mis kinnitusid kaanina seifi poleeritud pinnale ja tõmbasid seifiratta välja niisama kergelt nagu hambaarst eemaldab valutava hamba. “Arstikohvri” küljetaskus oli väike neljauntsine rohupudel nitroglütseriiniga, mis praegu oli poolenisti tühi. Tööriistade all oli hulgaliselt kortsunud paberrahasid ja paar peotäit kuldmünte, mille koguväärtuseks võis hinnata umbes kaheksasada kolmkümmend dollarit.
   Doktor Jamesi kitsas sõpraderingis tunti teda Elegantse Tohtri nime all. Nime esimene pool näitas ta jahedaid härrasmehemaneere, teine pool tähendas aga vennaskonna argoos juhti, plaanikoostajat, kedagi, kellel on jõudu, et võidelda endale välja prestiiž ja positsioon ühiskonnas ning kelle käes on salainfo, millel põhinevad nende plaanid ja hädaohtlikud ettevõtmised.
   Sellesse väljavalitute ringi kuulusid kogenud “kastimehed” Skitzie Morgan ja Gum Decker ning Leopold Pretzfelder, all-linna juveliir, kes realiseeris “kivikesi” ja ehteid, mida töötriol oli õnnestunud kokku korjata. Kõik olid head ja lojaalsed mehed, kelle keelelobedust võis võrrelda Memnoni omaga ja kes olid sama muutlikud kui Põhjanael.
   Doktor oli täna saanud vähem, kui plaanitud. Väga rikka vana kuivainefirma vanamoodne kahekorruseline luitunud seif eraldi asuvas kontoris oleks laupäeva öösel pidanud tulu andma vähemalt kaks tuhat viissada dollarit, kuid saak oli palju väiksem. Kui nad selle vastavalt tavadele võrdselt kolme vahel ära jagavad, teeb see mehe kohta vähem kui kolmsada dollarit, arvestanud olid nad aga vähemalt kümne kuni kaheteistkümne tuhande suuruse kogusummaga. Kuid omanik oli tõestanud, et ta on üdini vanamoeline – hämaruse saabudes oli ta raha riidekohvris koju tassinud ning jätnud seifi vaid sandikopikad.
   Doktor James läks mööda Kahekümne neljandat tänavat põhja poole. Tänav oli, nagu arvata võiski, sel kellaajal inimtühi. Isegi teatrirahvas, kes oli valinud selle rajooni oma peatuspaigaks, oli juba voodis. Udu läks üle vihmaks. Tänavalaternate valgus peegeldus loikudelt tagasi ning muutis vihmapiisad sädemete müriaadiks. Majade vahel lõõtsus vinge, niiske ja külm tuul.
   Arst oli just kõrge, teistest majadest uhkema telliskiviresidentsi nurgani jõudnud, kui eesuks lahti lendas ja kõnniteele viivale trepile koperdas tänitav neegrinaine. Tema suust tuli mingi sõnade segapuder, mis ilmselt oli mõeldud talle endale – abiallikas ja varjupaik, kust tema rass abi otsib, kui peab üksi ründavale saatanale vastu astuma. Võis arvata, et ta on üks vana Lõuna ustavaid vasalle – sõnaohter, familiaarne, lojaalne, kiiresti muutuvate meeleoludega. Lõuna päritolu kinnitas ka naise välimus – ta oli paks, ülipuhas, põlle ja rätiga.
   Vaiksest majast välja sülitatud must viirastus jõudis trepi alumisele astmele just siis, kui doktor sellest möödus. Ilmselt lülitus tolle aju nüüd hääle tootmise pealt ümber nägemismeelele, sest naine lõpetas lärmamise ja vahtis oma punnsilmadega ainiti doktori kohvrit.
   Atakk, mida selle nägemine temas esile kutsus, väljendus purskes: “Jummalale tänu! Kas teie olete tohter?”
   “Jah, olen arst,” sõnas doktor James seisma jäädes.
   “Jummala nimel, tulge sisse ja vaadake härra Chandlerit. Tal oli vist atakk ja nüid ei anna ta endast elumärki. Lamab nigu surnu. Miss Amy saatse mo tohtri järgi. Jummal teab, kui kaua vanal Cindyl selleks aiga oleks läind, kui teie poleks juhtund mööda minema. Kui vana master oleks kümnetuhandekugi teand sellest, mis toimub, oleks ta and mulle millegi, millega tulistada – jah, pistoli – lasnd maa välja mõõta ja siis oleksid kõik duelli pidand. Ja see vaene lambuke miss Amy…”
   “Näita teed,” katkestas doktor neegrinaise vada ja tõstis jala alumisele astmele, “kui arsti tahad. Ärakuulamise kohustust mul pole.”
   Neegrinaine juhatas ta majja ja vaibaga kaetud valgustatud trepist üles. Kaks korda läbisid nad hämaralt valgustatud koridori. Teise koridori lõpus pööras hingeldav giid halli, jäi ukse taga seisma ja tegi selle lahti.
   “Tõin tohtri, miss Amy.”
   Doktor läks tuppa ja kummardas kergelt naisele, kes voodi kõrval seisis. Ta pani oma arstikohvri toolile, võttis mantli seljast, viskas selle üle kohvri ja tooli seljatoe ning astus vaiksel professionaalsel sammul voodi juurde.
   Seal lebas lõtv ja liikumatu mees nii, nagu ta sinna oli kukkunud – seljas kallid ja moodsad riided ning ainult üks king jalas.
   Doktor Jamesist kiirgas nüüd rahulikku jõulisust ja tugevust, mis oli nagu taevamanna ta nõrkadele ja meeleheitel klientidele. Eriti naised olid alati ta haigetoa maneeridest sisse võetud. Doktor ei käitunud kõike andestava sussutajana nagu moodsatel arstidel kombeks, vaid kogu ta käitumisest õhkus enesekindlust, veendumust, et tema võimuses on saatust muuta, lugupidamist, turvatunnet ja pühendumust. Tema siledas tuimas, isegi preesterlikult rahulikus näos, mis sobis kõigiti usaldusväärsele lohutajale, kiirgasid kindlad pruunid silmad, mis sisendasid vaatajasse kindlustunnet ja usku tema autoriteeti. Juhtus, et naised rääkisid talle juba esimese visiidi ajal, kus nad hoiavad oma ehteid, kaitsmaks neid öiste murdvaraste eest.
   Pikaajalise praktika tulemusena nägi doktor ringi vaatamata tervet tuba ja andis mõttes mööblile kiire hinnangu. Kogu sisustus oli rikkalik ja kallis. Sellesama pilgu jooksul hindas James ka leedi välimust. Naine oli väike ja vaevalt palju üle kahekümne. Ta nägu oleks võinud olla ilus, kuid seda varjutas pigem pikaajaline melanhoolia kui käesolevast sündmusest johtunud sügav ja äkiline kurbus. Kulmu kohal laubal oli punetav marrastus, mis, nagu arsti kogenud silm Jamesile ütles, oli tekkinud sinna kõige rohkem kuue tunni eest.
   Doktor James võttis mehe käe ja katsus pulssi, pöörates samal ajal küsiva pilgu leedile.
   “Olen proua Chandler,” ütles naine eksimatu lõunaosariiklase venitava häälduse ja intonatsiooniga. “Mu meest tabas haigushoog umbes kümme minutit enne teie tulekut. Tal on ennegi südamega probleeme olnud ja mõned atakid on olnud väga rasked.” Mehe riided ja hiline tund näisid nõudvat täiendavat selgitust. “Ta tuli hilja – arvatavasti õhtusöögilt.”
   Doktor James pööras tähelepanu täielikult patsiendile. Ükskõik, millise oma “elukutse” haruga ta ka ei tegelenud, hõivas “juhtum” või “töö” kogu ta tähelepanu.
   Haige oli umbes kolmekümneaastane. Ta näost paistis jõhkrus ja liiderlikkus, kuid nägu oli korrapäraste joontega ning lubas oletada maitsekust ja huumorimeelt, mis pahesid mõneti kompenseerib. Õhus oli tunda veinilõhna – ilmselt oli see ta riietele loksunud.
   Arst lükkas mehe pealisrõivad kõrvale, ja võtnud taskust taskunoa, lõikas särgi eest lõhki. Takistused eemaldanud, pani ta kõrva vastu patsiendi südant ja kuulas.
   “Mitraalne tagasihoovus?” ütles ta vaikselt end sirgu ajades. Lause lõppes tõusvas intonatsioonis, nagu poleks ta öeldus päris kindel. Ta kummardus uuesti, kuulas ja ütles seekord kindlal häälel diagnoosi välja: “Mitraalne puudulikkus.”
   “Madam,” alustas ta toonil, millega ta nii sageli pidi murelikke sugulasi maha rahustama, “see on ilmselt…” Kui ta oma pea aeglaselt leedi poole pööras, nägi ta toda näost kriitvalgena neegrinaise käte vahele langemas.
   “Vaene lambuke! Vaene lambuke! Kas nad tõeste tapvad tädi Cindy õnnistatud lapsukese? Kas armulik jummal on otsustand ta enda juurde võtta, murnd enne ta südame, mis jätse ta…”
   “Võtke tal jalgadest,” käskis doktor James lõtva keha toetades. “Milline on tema tuba? Peame ta voodisse panema.”
   “Sääl.” Neegrinaine noogutas ukse poole. “Miss Amy tuba on sääl.”
   Nad kandsid noore naise teise tuppa ja panid voodisse. Minestanu pulss oli nõrk, kuid ühtlane. James teadis, et kui minestus möödub, jääb ta ärkvele tulemata sügavalt magama.
   “Ta on väga kurnatud,” ütles ta neegrinaisele. “Uni on parim rohi. Kui ta ärkab, andke talle klaas punši. Kui ta suudab neelata, siis mõjub hästi, kui sellesse on löödud ka toores muna. Kuidas ta laubale selle marrastuse sai?”
   “Ta kiirustas. Vaene lambuke kukkus ja…” Mustanahalistele omase meeleolu muutlikkusega lõi vana naise silmis põlema pilk, mis väljendas ülimat nördimust. “Ei, vana Cindy ei karda seda saatanat. Tema tegi seda. Et suur jummal laseks käel, mis teda lõi, ära kärbuda! Cindy lubas armsale lambukesele, et ta ei räägi, aga miss Amy pää sai väega haiget.”
   Doktor läks seinal põleva nägusa lambi juurde ja keeras leegi madalamaks.
   “Jää siia oma perenaise juurde,” käskis ta, “ja ole vagusi, kuni ta magab. Kui ta ärkab, anna talle punši. Kui ta veel nõrgemaks peaks jääma, anna mulle teada. Selle minestusega pole kõik korras.”
   “Siin on teisigi asju, mis korras põle,” alustas neegritar, kuid arst käskis tal harvaesineval keskendunud häälel – mille kõla juba iseenesest sageli hüsteeriale lõpu tegi – vait jääda. Seejärel läks ta tagasi kõrvaltuppa ja pani ukse vaikselt kinni. Voodis lamav mees polnud end liigutanud, kuid ta silmad olid nüüd lahti. Paistis, et ta huuled tahavad mingeid sõnu vormida. Doktor James kummardus lähemale, et kuulda. “Raha! Raha!” sosistas mees.
   “Kas saate aru, mida ma räägin?” küsis doktor, rääkides vaikselt, kuid tungivalt.
   Mees noogutas vaevumärgatavalt.
   “Olen arst, kelle teie naine laskis kutsuda. Mulle öeldi, et teie olete härra Chandler. Olete haige. Te ei tohi vähimalgi määral erutuda või vihastuda.”
   Patsient näis pilguga doktorit lähemale viipavat. Arst kummardus, et nõrku sõnu kuulda.
   “Raha… Kakskümmend tuhat dollarit.”
   “Kus see raha on? Pangas?”
   Mehe pilk eitas seda. “Öelge talle…” – sosin muutus vaiksemaks – “kakskümmend tuhat dollarit… tema raha…” mehe pilk uitas toas ringi.
   “Panite te selle raha kuhugi?” Doktori hääl oli nüüd sireenina peibutav, et patsiendilt saladust kätte saada enne, kui tolle mõtlemisvõime täiesti kaob. “On see siin toas?”
   James arvas mehe ähmastuvas pilgus jaatust nägevat. Mehe pulss oli suurepärane ja ühtlane nagu siidlõng.
   See äratas doktor Jamesi mõtteis ja südames oma teise elukutse instinktid. Ta ei mõelnud kunagi kaua, vaid tegutses kiiresti. Ta otsustas raha asukoha välja uurida, kus see ka poleks, ja kalkuleeris mõttes, et umbes nii palju peaks inimelu maksma küll.
   Võtnud taskust väikese retseptiblankettide raamatu, kriipseldas doktor sinna ravimisegu koostise, mis vastas parimatele meditsiiniteadmistele ning haige vajadustele. Läinud vaheukse juurde, hüüdis ta vaikselt vana neegrinaist, andis talle retsepti ja käskis tal mõnest ööpäev lahti olevast apteegist rohu ära tuua.
   Kui omaette pobisev neegrinaine oli läinud, läks doktor leedi voodi juurde. Naine magas rahulikult, ta pulss oli tugevam, laup jahe ja niiske ning marrastusse polnud põletikku löönud. Kui teda ei häirita, võib ta tunde magada. Võti oli naise toa pool lukuaugus, arst võttis selle ja keeras teise tuppa naastes ukse enda järel lukku.
   Ta vaatas kella. Tema päralt oli pool tundi. Vähe usutav, et vana neegrinaine missioonilt varem tagasi jõuab. James vaatas otsivalt ringi ja leidis klaaskarahvini veega, mille juures oli tühi klaas. Ta tegi oma arstikohvri lahti ja võttis välja väikese ravimipudeli, milles oli glütseriin – “õli”, nagu vennaskond seda nimetas.
   Arst tilgutas klaasi ühe tilga kahvatukollast tihedat vedelikku, võttis kohvrist hõbesüstla, kruttis sellel nõela küljest, ja hoolikalt jälgides, et süstla gradueeritud klaassilinder oleks täis, mõõtis tilga peale umbes poole klaasi jagu vett.
   Kahe tunni eest oli doktor James sellesama süstlaga süstinud lahjendamata vedelikku seifi lukku puuritud auku ja see oli üheainsa tuhmi plahvatusega hävitanud masinavärgi, mis kontrollis poltide liikumist. Nüüd kasutas ta sama meetodit, et paigast raputada inimolendi jõuallikat – südant. Mõlemad šokid kandsid üht ja sama eesmärki – aitasid raha juurde jõuda.
   Sama eesmärk, kuid erinev välimus. Hiiglane, kes ühe hoobiga suutis purustada ülitugeva masinavärgi, ei mõjunud nüüd, õukondlasena riietatult, vähem hävitavalt sellele, mis tuksus sameti ja siidi all. Klaasis ja süstlas, mille arst hoolikalt oli täitnud, oli nüüd nitroglütseriini vesilahus – võimsaim südame stimulaator, mida arstiteadus tunneb. Kaks untsi nitroglütseriini suutis lõhestada raudseifi raske ukse, viieteistkümnendikust tilgast aga piisab, et igaveseks peatada inimkeha juhtiv keerukas mehhanism.
   Kuid mitte kohe. Nii polnud see mõeldud. Alguses tuleb kiire elujõu tõus, iga organ ja vaimuanne saab jõulise tõuke osaliseks. Süda võtab julgelt surmava väljakutse vastu ja vereringlus kiireneb.
   Kuid, nagu doktor James hästi teadis, südame ülestimuleerimine toob kaasa niisama kindla surma kui sinna sattunud vintpüssi kuul. Verest ummistunud arterid ei suuda enam vastu võtta täiendavat kogust, mida süda murdvarga “õli” mõjul edasi pumpab, hoolimata teatest “Läbikäiku pole”, ning vool peatub.
   Arst paljastas teadvusetu Chandleri rinna. Kiirelt ja osavalt torkas ta nõela läbi naha ning tühjendas süstla südame piirkonna lihastesse. Jäädes oma mõlemale ametile truuks, kuivatas ta seejärel hoolikalt nõela ja keeras selle süstla otsast nagu alati, kui seda hetkel enam vaja ei läinud.
   Kolme minuti pärast avas Chandler silmad ja küsis nõrga, kuid kuuldava häälega, kes tema voodi juures viibib. Doktor James seletas uuesti oma kohalolekut.
   “Kus mu naine on?” küsis patsient.
   “Magab. Kurnatus ja üleliigne muretsemine,” ütles doktor. “Ma ei ärataks teda, kui see pole…”
   “Kui see pole… hädavajalik.” Chandler pidi rääkides sõnade vahele vahed jätma, kuna mingi deemon kihutas teda kiiremini hingama. “Ta ei… tänaks teid… kui äratate ta… minu pärast.”
   Doktor James tõmbas tooli voodi kõrvale. Aega polnud raisata.
   “Paar minutit tagasi,” alustas ta tõsisel suhkurmagusal toonil, mis kuulus ta teise elukutse juurde, “püüdsite mulle öelda midagi seoses rahaga. Ma ei kipu teie usaldusaluseks, kuid minu kohus on teid hoiatada, et muretsemine ja meeleolulangus võivad takistada teie paranemist. Kui on mingi võimalus vabastada end murest kahekümne tuhande dollari pärast – see oli vist summa, mida te ütlesite – , tehke seda parem kohe.”
   Chandleri pea jäi liikumatuks, kuid ta pööras rääkija poole silmad.
   “Kas ma… ütlesin… mis raha… see on?”
   “Ei,” vastas arst. “Teie vaevalt arusaadavate sõnade põhjal võisin ainult oletada, et te muretsete selle turvalisuse pärast. Kui see on selles toas…”
   Doktor James vakatas. Kas talle ainult näis, et patsiendi silmis oli mõistmise tuluke ja tolle nägu on võtnud iroonilise ilme? Kas ta oli olnud liiga innukas? Oli ta öelnud liiga palju? Chandleri järgnevad sõnad taastasid ta eneseusalduse.
   “Kus see… peakski…olema?” hingeldas too. “Eks ikka… seifis.”
   Chandler osutas pilguga toa nurka, kus doktor alles nüüd, esimest korda, märkas väikest raudseifi, mida poolenisti varjas aknakardin.
   Ta surus sõrmed haige mehe randmele. Tolle pulss tuksus ägedalt, kurjakuulutavate intervallidega.
   “Tõstke käsi,” ütles doktor James.
   “Kas teate… doktor… ma ei saa… liigutada.”
   Arst läks kiiresti koridori ukse juurde, tegi selle lahti ja kuulatas. Kõik oli vaikne. Pikemalt aega kaotamata läks ta seifi juurde ja vaatas selle üle. Selle primitiivne ehitus ja lihtne disain pakkusid pikanäpumeestest teenrite eest rohkem kaitset kui uhked raudkastid. Doktori oskuste juures oli see mänguasi, vaid kõrtest ja papist kastike. Raha on tal niisama hästi kui käes. Tõmmits paika panna, nupp ära tõmmata, lukukeel läbi puurida – ja kahe minuti pärast on uks lahti. Ja väga võimalik, et tal õnnestub see ka minutiga avada, kui kasutada teist moodust.
   James põlvitas põrandale, pani kõrva vastu ust ja keeras aeglaselt nuppu. Nagu ta oli arvanud, oli seif lukustatud ainult “päevase kombinatsiooniga”, mis koosnes vaid ühest numbrist. Trumli pöörlemisel tabas doktori vilunud kõrv ära nõrga klõpsatuse, ta kasutas kuuldud näpunäidet ja… käepide pöördus ning seifi uks avanes.
   Seifi sisemus oli tühi – raudkuubi tühjust ei ilmestanud isegi üksainus paber.
   Doktor James ajas end püsti ja läks tagasi voodi juurde.
   Surija laupa kattis tihe higikord, kuid ta huulil oli irve ja silmis mõnitav pilk.
   “Seda pole… ma kunagi… varem näinud,” ütles ta vaevaliselt. “Arst ja… murdvaras… ühes isikus! Kas võtate tasu… mõlema töö eest… kallis doktor?”
   Situatsioon oli selline, mis pani tohtri kannatuse tõsisemale proovile kui kunagi varem. Kannatades välja ohvri kuratliku õeluse, millega too ta mõlemat elukutset naeruvääristas, säilitas James väärikuse ja mõtteteravuse. Ta võttis kätte kella ja jäi ootama, millal mees sureb.
   “Te olite… raha suhtes… liiga innukas. Kuid teie… kallis doktor… ei kujutanud sellele… mingit ohtu. See on… kindlas kohas. Kindlamast kindlamas. Kogu raha… on raamatupidajate… käes. Kakskümmend tuhat… Amy raha. Mängisin hipodroomil… ja kaotasin… viimse kui sendi. Olen olnud üpris paha poiss, härra murdvaras… vabandage… doktor, kuid olen aus. Ma pole kunagi… varem kohanud… sellist kaheksateistkümne… karaadist kelmi… nagu teie, doktor… vabandage… murdvaras. Kas … teie eetikakoodeksis… on ka punkt… mis lubab ohvrile… vabandust … patsiendile… juua anda?”
   Doktor James andis surijale juua. Too suutis selle vaevu alla neelata. Kange ravim hakkas mõjuma regulaarsete, järjest tugevamate lainetena. Surija mõtlemisvõime tegi veel ühe, viimase jõulise lennu.
   “Mängur… joodik… pillaja – seda ma olen olnud… kuid arstmurdvaras!”
   Doktor sundis end surija salvavale mõnitusele mitte vastama. Ta kummardus madalamale Chandleri kiirelt kristalliseeruva pilgu vaatevälja ja tegi magava leedi toa ukse poole nii tähendusrikka ja õela viipe, et ülirammetu mees tõstis viimast jõudu kokku võttes pea, et näha. Ta ei näinud midagi, kuid kuulis doktori sõnu, mis jäid viimseks hääleks ta elus: “Mina pole kunagi naist löönud.”
   Sellist tüüpi meestele on mõttetu püüda midagi õpetada. Sellist õppeprogrammi, mis kattuks nende arusaamadega, pole olemas. Sellist tüüpi meeste kõrvalliinis järglased vastaksid sulle: “Ta teeb seda” või “Ta ei tee seda”. Me teame ainult, et sellised mehed on olemas, et võime neid jälgida ja rääkida omavahel nende viletsatest etteastetest, kuna neid näinud lapsed räägivad marionettidest.
   Ja ometi – oli veider uurida nende kahe egoismi. Üks, kes oli salamõrvar ja röövel, seisis ohvri kohal ja teine, kes samuti oli patustanud, kui mitte õigust rikkunud, lamas põlglikuna voodis majas, mis kuulus naisele, keda ta oli kiusanud, paljaks röövinud ja peksnud. Üks oli tiiger, teine hunt, mõlemad pidasid teist endast nurjatumaks, pildusid teineteist poriga ja süüdistasid kehtivate laitmatute käitumisviiside rikkumises, kui mitte oma au rüvetamises.
   Doktor James oleks võinud ühe tabava vastusega hävitada teise viimasedki eneseusu ja mehelikkuse räbalad – see oleks olnud coup de grâce [10 - coup de grâce– pr. k. halastuslöök, piinadest vabastav surmahoop.]. Lamava mehe näole valgus tihe puna – häbistav rosa mortis, ta hingamine lakkas ja vaevumärgatava värinaga heitis Chandler hinge.
   Tema viimse hingetõmbega peaaegu üheaegselt astus tuppa neegrinaine, käes rohupudel. Doktor James vajutas õrnalt surnu silmad kinni ja teatas neegrinaisele, et kõik on lõppenud. Naine hakkas nohisema, siis nuuksuma ja päästis seejärel valla nutulaulu, mis polnud tingitud kurvastusest, vaid päritud teadmisest, et surm on abstraktne mõiste ning nii tuleb juhtunut ka võtta.
   “Jummal küll! Elu on jummala kätes. Tema on patuste kohtunik ja lohutab neid nende hädapõlves. Ta ei keela meile oma tuge ka praegast. Cindy andis apteekrile selle pudeli eest viimase veeranddollarilise ja arstirohust põle enam kasu.”
   “Kas ma sain õigesti aru,” küsis doktor James, “et proua Chandleril pole raha?”
   “Raha? Kas teate, mis pani miss Amy minestama ja teeb ta nõrgaks? Nälg. Kolm pääva põle majas muud süia olnd kui kuivikud, ja neidki jaopärast. Mo ingel müis oma sõrmused ja kella juba kuu aiga tagasi maha. See kena maja, koos punaste vaipade ja helkvate kummutitega, on üüritud ja rendi pärast tõusis juba skandaal. Seda tegi see saatan – andesta mulle, jummal! Sinu käes on kohtumõistmine, nigu kõik siin ilmas.”
   Arsti vaikimine õhutas teda jätkama. Perekonna lugu sellisena, nagu see Cindy katkendlikust monoloogist võis välja lugeda, oli üks vanemaid maailmas ning koosnes illusioonidest, ettekavatsetusest, hävingust, õelusest ja uhkusest. Seistes Cindy vadina loodud laialivalgunud panoraammaali ees, võis seal eristada ka mõne detaili selgemaid piirjooni – ideaalkodu Lõunas, mõtlematu kahetsusväärne abielu, õnnetu hooaeg täis valesid ja pettusi, hiljutine pärandus, mis tõotas pääseteed, kaks kuud, mis kulusid hundist abikaasal selle raiskamiseks, tema tagasipöördumine skandaalse pummeldamise juurde. Tervet maali läbis määrdunud, kuid siiski selgelt eristatav lumivalge siidlõim – vana musta naise lihtne, kõiketaluv ülev armastus, kes oli kindlalt otsustanud oma perenaisele lõpuni järgneda.
   Kui naine viimaks vait jäi, küsis arst temalt, kas majas leidub viskit või likööri. Vana neegrinaine teatas, et inimhundi voodi kõrval on brändipudel, mille sisust on pool veel alles.
   “Valmista punš ette, nii nagu ma ennist käskisin,” ütles doktor James. “Ärata oma perenaine, anna talles seda juua ja räägi talle, mis on juhtunud.”
   Umbes kümne minuti pärast astus Cindy najale toetudes tuppa proua Chandler. Pärast kosutavat und ning joodud ergutit tundus ta tugevamana kui ennist. Doktor James oli voodis lamaja linaga katnud.
   Leedi pööras kurvad silmad kohe sinnapoole, heitis linale hirmunud pilgu ja surus tuge otsides end teenijannale lähemale. Paistis, et kahjutunne jääb temast kaugele. Ta pisarad olid ammu kuivanud, tunded halvatud.
   Doktor James seisis laua juures, mantel seljas, kaabu peas ja arstipaun käes. Ta nägu oli rahulik ja tuim – pikaajalise praktika jooksul oli ta palju inimlike kannatustega kokku puutunud. Ta säravad pruunid silmad ei väljendanud muud, kui professionaalset kaastunnet.
   Ta teatas lahkelt ja lühidalt, et kuna tund on hiline ja abilisi on kahtlemata raske sel kellaajal leida, saadab ta ise siia oskaja inimese, kes viib surnu juures läbi viimased vajalikud formaalsused.
   “Lõpetuseks veel üks asi,” ütles doktor ikka veel pärani lahti seifiuksele osutades. “Oma lõppu ette aimates käskis teie abikaasa, proua Chandler, mul seifi juurde minna ja õpetas, kuidas seda avada. Juhul, kui tahate seifi veel kasutada, siis number on nelikümmend üks. Keerake paar korda paremale, ühe korra vasakule ja jätke neljakümne ühe juures seisma. Ta ei lubanud mul teid äratada, teades, et ta lõpp on lähedal.
   Seifi oli ta pannud raha – mitte suure summa, kuid piisava, et teile jätkuks ta viimse tahte elluviimiseks. Teie abikaasa viimane soov oli, et pöörduksite tagasi oma isakoju ning aja möödudes andestaksite ta patud ja kõik halva, mida ta teile on teinud.”
   Doktor osutas lauale, kus lebas korralikult kokku pandud rahatähtede pakk ja kaks kotti kuldmünte.
   “Raha, millest ta rääkis, on siin. Summa on kaheksasada kolmkümmend dollarit. Kui lubate, jätaksin teile oma visiitkaarti juhuks, kui peaksite hiljem mu teeneid vajama.”
   Niisiis oli noor naine Jamesile viimaks suuremeelsust õpetanud! Liiga hilja! Aga ometi puhus see vale naises hõõgvele viimase õrnusesädeme, mille too oli arvanud olevat tuhaks ja tolmuks muutunud. “Rob! Rob!” karjatas ta, surus näo vastu ustava teenijanna rinda ja valas oma ahastuse pisaratena välja. Oleks muidugi kena mõelda, et ka aastate möödudes säras mõrvari väike vale kunagise armsama haua kohal, lohutas teda ja tõi endaga kaasa andeksandmist, hoolimata sellest, kas lahkunu oli seda palunud või ei.
   Vaigistatuna teenijanna mustast põuest kostvast üminast, mis rahustas ja lohutas teda nagu haiget saanud last, tõstis noor naine viimaks pea – kuid doktor oli läinud.

UNENÄGU

   [See on O. Henry viimane töö. Novelli tellis Cosmopolitan Magazine ning selle lõpetamata käsikiri leiti pärast kirjaniku surma ta tolmuselt kirjutuslaualt.]
   MURRAY nägi und.
   Nii psühholoog kui ka teadus hakkavad pimesi ringi kobama, kui neil tuleb meile seletada imelikke seiklusi mittemateriaalsete riiulite vahel surma kaksikvenna – une – valdustes. See lugu pole kirjutatud selleks, et asjasse valgust heita, vaid annab lihtsalt edasi Murray unenäo. Unenäovallas viibides on üks imelikumaid asju see, et sulle tundub, nagu oleks möödunud kuid või aastaid, kuigi tegelikult juhtub kõik paari sekundi jooksul.
   Murray ootas surmamõistetute kongis, millal talle järele tullakse. Koridoris põlev elektripirn heitis ta lauale heledat valgust. Valge paberilehe alt ronis välja sipelgas ja Murray takistas ta edasimineku ümbrikuga. Kell kaheksa õhtul pidi ta elektritoolile istuma. Murray naeratas putuka veidraid liigutusi vaadates.
   Kõrvalkongides oli seitse meest. Murray oli näinud, kuidas kolm neist viidi oma saatust vastu võtma. Surmamõistetud olid hullunud ja võidelnud nagu kinnipüütud hundid. Üks, mitte vähem hullunud kui teised, oli pöördunud taeva poole silmakirjaliku vagadusega; teine oli nõrkenud, kokku kukkunud ning kinnitati äraviimiseks rihmadega plangu külge. Murray püüdis ära arvata, kas ta ise leiab endas nii palju jõudu, et õhtul kell kaheksa timukale näkku vaadata. Tema arvestuste kohaselt polnud kaheksani enam palju aega.
   Kaks kongi tema omast edasi üle vahekäigu istus Bonifacio, sitsiillasest mõrvar, kes oli tapnud oma kihlatu ja kaks teda arreteerima tulnud politseinikku. Murray oli temaga pikki tunde malet mänginud, hüüdes oma käike üle koridori.
   Koridoris kõlaski Bonifacio kõmisev laulev hääl.
   “Eh, meestro Murray, kuidas te end tunnete? Kõik korras, kas jah?”
   “Mul pole häda midagi, Bonifacio,” vastas Murray veendunult, jälgides sipelgat, kes nüüd ümbriku lõpuni oli jõudnud ja kivipõrandale pudenes.
   “See on hea, meestro Murray. Meiesugused mehed peavad surmale vastu astuma nagu tõelised mehed. Minu kord on järgmisel nädalal. Olgu nii. Pea meeles, meestro Murray, et tegin sulle viimase mänguga pähe. Võib-olla mängime veel kunagi. Ma ei tea. Võib-olla tuleb seal, kuhu meid saadetakse, tugevalt kopse pingutada, et teineteisele oma käikudest teada anda.”
   Bonifacio lõpetas oma karmi filosofeerimise kõrvulukustava müriseva naerulaginaga, mis pigem soojendas kui tarretas Murray tuimaks muutunud südant. Kuid Bonifaciol oli põhjust rõõmustada, sest ta on vähemalt järgmise nädalani elus.
   Kongielanikud kuulsid tuttavat terasriivide kolinat. Koridori lõpus avanes uks. Murray kongi juurde tulid kolm meest ja uks tehti lahti. Kaks olid vangivalvurid, kolmas oli Len – ei, nii kutsuti teda noil ammustel aegadel, kinnimõistetute sõber ja naaber – , nüüd oli ta reverend Leonard Winston.
   “Sain nad nõusse, et võin kaplanina su viimsete hetkede juures viibida,” ütles ta ja surus lühidalt, kuid tugevalt Murray kätt. Vasemas käes hoidis ta väikest piiblit, sõrm järjehoidjaks vahel.
   Murray naeratas ning sättis kaks-kolm raamatut ja mõned sulepead lauale korralikult ritta. Ta oleks võinud midagi öelda, kuid ühtki sobivat sõna ei tulnud talle pähe.
   Surmamõistetud olid kaheksakümmend jalga pika ja kakskümmend kaheksa jalga laia kongidevahelise koridori ristinud Limbo Lane'iks. Limbo Lane'i alaline valvur – suur, mühaklik, kuid lahke mees, tõmbas taskust pindise viskiplasku ja pakkus Murrayle sõnadega: “Tavapärane värk, nagu sa tead. See on ette nähtud nendele, kes tunnevad, et vajavad üht kärakat. Pole mingit ohtu, et see saaks kellelegi harjumuseks.”
   Murray võttis plaskust tubli lonksu.
   “Tubli poiss!” ütles valvur. “Üks väike rahustav naps ja kõik läheb nagu õlitatult.”
   Murray koos saatjaskonnaga astus koridori, mis kõigi seitsme hukkamõistetu teadmist mööda viis hukkamiskambrisse. Limbo Lane oli maailm maailmas, aga kui olid temaga kord juba tutvunud, võttis ta sult ära ühe kuni viis meelt ning asendas puudujäägi uuega. Kõik vangid teadsid, et kell läheneb kaheksale ja Murray hukkamine on määratud kella kaheksaks. Limbo Lane'is oli ka neid, kes pidasid end kuritegeliku maailma aristokraatideks. Mehi, kes tapsid avalikult, lõid oma vaenlase või jälitaja maha, surmaheitluses järgisid ainult oma primitiivseid tundeid ja suhtusid inimesse põlglikult nagu rotti, ämblikku või maosse.
   Niisiis jätsid Murrayga, kes koridoris kahe valvuri vahel edasi marssis, ainult kolm seitsmest surmamõistetust hüvasti. Need olid Bonifacio, Marvin, kes oli põgenemiskatse käigus ühe vangivalvuri tapnud, ning Bassett, rongiröövel, kes oli siia sattunud seepärast, et ekspressvaguni saatja polnud oma käsi üles tõstnud, kui tal oli kästud seda teha. Ülejäänud neli surmamõistetut istusid suitsetades oma kongides ja vaikisid. Polnud kahtlustki, et nad tunnevad Limbo Lane'i seltskonna vastu samasugust sügavat põlgust kui nende vastu, kelle peal nad kunagi seadusevastaseid tegusid korda saatsid.
   Murray imestas isegi oma rahulikkuse ja osavõtmatuse pärast. Hukkamiskambris oli kakskümmend meest – vanglaametnikud, ajalehereporterid ja pealtvaatajad, kellel oli õnnestunud…
   Siin, poolel lausel, takistas Surm O. Henryl lugu lõpuni kirjutamast. Ta oli kavatsenud kirjutada novelli, mis erines täiesti tema endisest loomingust ning aluse panna uuele stiilile, mida ta tahtis katsetada. “Tahan näidata lugejatele,” rääkis ta, “et võin kirjutada midagi täiesti uut – tahan öelda, et minu jaoks uut – lugu, milles poleks slängi, millel oleks aval, selgesti mõistetav süžee, mida võiks käsitleda tõelise jutuvestja meisterlikkusega.” Enne oma viimase novelli kirjutamist visandas O. Henry selle kondikava: Murray, vang, kes on surma mõistetud oma kallima jõhkra, armukadedushoos toime pandud mõrva eest, võtab surmaotsust alguses rahulikult ning kogu ta välimus ja käitumine näitab, et ta suhtub oma saatusesse täieliku osavõtmatusega. Elektritoolile lähenedes ta tunded aga muutuvad. Ta on juhmistunud, segaduses ja löödud. Kogu stseen hukkamiskambris – tunnistajad, pealtvaatajad, hukkamist ettevalmistavad kohtuotsuse täideviijad – tundub talle ebareaalsena. Ta ajust vilksatab läbi mõte, et kohe-kohe on juhtumas mingi kohutav eksitus. Miks seotakse ta tooli külge? Mida ta on teinud? Mis kuriteo ta on toime pannud? Nende väheste minutite jooksul, mil timukad ta rihmu kinnitavad, jooksevad läbi Murray pea mälestuspildid. Ta näeb und. Ta näeb väikest majakest, mille üle särab hele päike ja mille ümber õitsevad lilled. Seal on üks naine ja väike laps. Ta räägib nendega ja saab teada, et need on tema abikaasa ja laps ning majake on nende kodu. Kuid lõpuks osutub kõik suureks eksituseks. Keegi on teinud mingi rumala ja hirmsa vea. Kinnivõtmine, kohus, surmaotsus, mis nägi ette hukkamise elektritoolil – see kõik on uni. Ta kallistab oma naist ja suudleb last. Jah, see on õnn. See oli ainult uni. Ja siis – lülitatakse vanglaülema märguande peale sisse surmav elektrivool.
   Murray oli näinud vale unenägu.