Proloog

   Antonio võttis puust joonlaua ja tõmbas valgele paberile üksteise alla viis paralleelset joont, jättis sõrmejao tühja ruumi, tõmbas veel viis joont, ja nõnda edasi, kuni lehekülg sai täis.
   See on kõik.
   Ta oli alustanud selle muusikaga, kuna see oli võrsunud temast ühtaegu ilusa ja igatsevana, aga kui ta proovis sellest loobuda, hakkas see temas kurjalt rebima; selle mõtte oksad lõhkusid endale teed väljapoole. Ta oli juba niivõrd järele andnud, et mõtles sellele natuke iga päev ja mängis ideega, kuni tung leevenes. Täna oli ta läinud veelgi kaugemale. Ta lahkus laua äärest ja astus õue, samm lohisev, nagu kõnniks ta läbi põlvesügavuse vee.
   Ta vajus aiatooli viltuse päikesevarju all ja sulges silmad. Ehapuna oli veel küllalt ärritav, et meeled oma ruske hõõgusega üle koormata. Rästad laulsid mahekollaselt ning pääsukeste loojanguroosa vidin kostis mitu korda kõrgelt taeva alt. Läinudöise noorkuu ajal oli rebane käinud maja lähedal klähvimas ning kuigi loomast jälgi ei jäänud, talletas Antonio mälu tema hääle ruuge kõla. Üksnes metsa ja oja armastas ta siinkandi asjadest, sest need kahisesid ja vulksusid nagu mets ja oja ikka ega kurnanud teda meloodiate kirevate toonidega. Kuid talle tundus kohatu kurta – Silvia, mõtles ta, oli surma näinud selle kõige halvemates vormides ja palju rohkem, kui ühele inimesele ette nähtud, ning kuigi ta oli sellest korra rääkinud ja vahel harva sellele vihjanud, polnud tema toonis kunagi nõrkust ega hala.
   Ta istus kinnisilmi, kuni õhk nahal muutus jahedamaks. Ootamine polnud ju kunagi suurem asi ravim, kuid pärast selliseid hetki ta vähemalt teadis, mida teha. Sest helid polnud peast kuhugi kadunud ja värvid tuiskasid mõttesilmast mööda nagu troopiline kalaparv.
   Kui ta mõni aeg hiljem taas laua taha istus, märkis ta sama paberi vasakusse ülanurka: „Antonio Manzo, 1974”. Keskele, suuremate tähtedega ja mõnevõrra kaalutlevalt, kirjutas ta „L. van Beethoven”.
   Ja selle alla, hoogsalt ja rabedate pliiatsitõmmetega: „Sümfoonia nr 10”.

Esimene osa

//-- La donna è come l’onda: o ti sostiene o ti affonda [1 - „Naine on kui laine: ta kannab sind või veab su põhja” (Itaalia vanasõna)] --//
//-- MUUSIKA JÄÄB ALATI LOODUSE UNIVERSAALSEKS KEELEKS, MIS KÕNELEB MEIEGA LÄBI IMEPÄRASTE MÜSTILISTE MÄLESTUSTE. ASJATA PÜÜAME NEID SÜMBOLITESSE VANGISTADA – IGA KUNSTLIK RIDA HIEROGLÜÜFE ÜKSNES VIHJAB SELLELE, MIDA ÄSJA KUULSIME --//
//-- – E.T.A. HOFFMANN --//

I

   Ta viskas Pacini portreele kahe näpuga saluuti, kukutas kohvri laua kõrvale ja vajus tugitooli, tundes seletamatut, naeruna väljapääsu otsivat elevust absurdse fakti üle, et ta oli leidnud end koduukse tagant võtmega, mis enam ei keeranud.
   Ta sügas mõnuga täishabet.
   Hämmastav.
   Aga naist teades – kindlasti mitte mõistetamatu.
   Averone katedraali kell rõhutas ta tundeid, lüües neli summutatud pauku, mis peletasid solvunult häälitsevad tuvid ühiskabineti aknalaualt. Selles osas oli kõik sama, nagu oli tavaline seegi, et paari nädalaga olid üksnes ajalehed ja muu pahn maagiliselt tema lauale rännanud. Ta kraapis lehevirna lähemale, sirvis seda entusiasmita ja märkas siis lehtede vahel ümbriku valget serva.
   Ta sikutas selle ettevaatlikult välja. Saadetis oli paks, kandis endal vaid Conservatorio Statale di Musica „Giovanni Pacini” üldaadressi ja oli juba avatud, ning kiri, mille ta väljasirutatud käes enda ette tõstis, oli mitmete murdmisjoontega ja ükskõiksest näperdamisest plekiline.
   Ümbrikust tulid välja noodipaberid ja väike sedel.
   0974–90416
   Helistage.
   Ta ei pidanud telefoniraamatut otsima, sest ümbriku pöördel oli saatjaks märgitud Silvia Manzo – Monte dell’Angelo – CAMPANIA.
   Naisenime nähes ta kulmud kerkisid. Oli see Silvia autor või üksnes vahendaja? Ta vaatas küsivalt üles Pacini poole, kes vaatas tõtt teise samasugusega vastasseinal; mõlemal raamitud portreel nägi auväärt helilooja välja nagu korralik viinavend ja liiderdaja, milles Pietro õigupoolest ei kahelnudki.
   Kõige rumalam oli asja juures, et ta ei teadnud, millal selle kahe äraoldud nädala jooksul oli Veronical kõrini saanud. Ta oli jäetud oma küsimuste ja oletustega luku taha, teisele poole voodit, telekat, sohvat, otomani jalgade mõnusaks toetamiseks, õlut külmkapis ja sahtli alla peidetud eelmise aasta novembrikuu Playboy’d Lena Soderbergiga.
   Ta tõmbas telefoni lähemale ja uitmõtte ajendil valis Rooma suunakoodi.
   „Ciao!” See oli kärisev naisehääl, mille toon rääkis liigsetest sigarettidest paljude aastate jooksul. Ta pidi end hetke koguma, et sõna suust saada.
   „Andke Veronicat.”
   „Kes küsib?”
   „Pietro Salvari.”
   Teises otsas tekkis korraks vaikus. „Veronicat ei ole.”
   „Aga millal ta tuleb?”
   „Ei tea.”
   „Kuhu ta siis läks?”
   „Ta ei öelnud.”
   „Ega ta ei jätnud teadet või midagi?”
   „Pole märganud.”
   „On temaga vähemalt kõik korras?”
   „Mis tal viga peaks olema?”
   „On ta varem ka niimoodi ära läinud?”
   „Ei mäleta.”
   „Miks te ei või seda mulle öelda?”
   „Mida te temast tahate?”
   Pietrole hakkas tunduma, nagu laseks ta end väikese kummivasaraga pähe taguda. Ta tõmbas sügavalt hinge. „Võin ma hiljem tagasi helistada? Õhtul või siis homme?”
   „Pole eriti mõtet.”
   „Ülehomme?”
   „Parem mitte.”
   „Aga kuidas ma siis – oot!” Ta kuulis teises otsas ukse käimist. „Kas see on Veronica?”
   „Ei ole.”
   „Kutsuge ta telefoni juurde, sellega on kiire!”
   Ta kuulis summutatud hääli, siis järgnes kõne katkemise signaal.
   Seni suunurgas püsinud muie hakkas kustuma. Ta oli tassinud oma kohvri koduni, leidnud end ukse tagant, nõudnud selgitust naabrilt, kes ei osanud Veronica käimiste kohta midagi arvata, ning kõmpinud lõpuks kogu nõmeduse üle puhisedes Conservatoriosse. Halvemal juhul pidi ta siin veetma terve öö, aga mis saaks sel juhul järgmisest päevast, ta ei teadnud.
   Ta proovis vennale helistada. See tähendab Enricole, sest Sergio osas oli ta lootuse kaotanud – või oli too nüüd Sérge, sest viimased kirjad temalt olid tulnud Prantsusmaalt, kus ta parandas laevadel pumpasid. Seevastu Enrico juured ulatusid sügavale Campania vulkaanilisse pinda ning miski ei saanud teda sealt lahti sikutada, et rännata noorema venna kombel paariaastasi tööotsi tehes mööda ilma ringi. Koos kahe tärniga Tenente helepruunidel õlakutel kinnitati tema külge ka vankumatu tahe ise hakkama saada ja end igast olukorrast läbi murda.
   Pietro valis kiirelt tuttava numbri ja ootas. Pärast kaheksandat kutsetooni hakkas ta toru hargile panema, aga tõstis selle uuesti aeglaselt kõrva äärde. Pärast järgmist kaheksat vastuseta tooni, mille käigus mureviirud pühkisid üle ta näo, pani ta toru lõplikult ära.
   Ta proovis ka sõbrad läbi, pärast mida oleks tahtnud vanduda. Teadagi, sõber on nagu vihmavari – kui sadama hakkab, siis alati kadunud.
   Ta tõusis ja hakkas edasi-tagasi sammuma, trummeldades sõrmeotstega reitele Mozarti neljakümnenda algust, siis ümises samas taktis meloodiat. Salakavalad väikesed fraasid, igaühes konks või paar, mis haagivad end su pähe ega lase enam lahti.
   Ta tundis end kohatult kergemeelsena. „Liiga kergemeelne,” oli öeldud ka tema tööde kohta. Isegi tema nimi ei vastanud ilmselt standarditele, sest mõeldagi, Sal-va-ri: selles oli ju liigset kergust ja muretust nagu õhkuvisatud konfettides; selles puudus suursugusus, tõsidus ja paatos, nagu oli nimedes Res-pi-ghi, Pro-kof-jev või Wag-ner.
   Ta peatus bürookapi juures, kükitas, kobas alumise riiuli raamatute taga, kuni sõrmed puutusid reljeefset klaasi ja tõmbasid välja roheka Glenliveti pudeli, mis oli kaotanud suurema osa oma sisust. Ta oli alati valmis rõhutama, et ei joo kunagi murede uputamiseks ega ka lihtsalt tuju parandamiseks nagu mõni, kes proovib nõndaviisi oma tärkavat joomatõbe õigustada. Või kui ta seda siiski teeb, siis ainult täie teadlikkuse ja aususega, üritamata iseendale mõne ilusa ettekäändega kotti pähe tõmmata.
   Jook lajatas talle pähe nagu nelisada lehekülge viimast „Muusikaentsüklopeediat”, täis habemikke ja kiilaspäid, kelle nimesid loobiti loengutes peenrahana ja pühiti inimeste mälust nagu tolmukübe käiselt. Ta püüdis hetke kujutleda sissekannet enda kohta.
   Salvari, Pietro (1934–1999). Itaalia helilooja.
   Pms tööd: „Süit nr 3 D-duur” (1955), sümf. poeem „Diderot” (1961).
   Mõne hetke otsis ta muusikalist vastet Dostojevski kompleksile, sellele pigimustale käegalöömisele, mida tunneb algaja kirjanik, võrreldes oma töid meistri omaga. Beethoveni kompleks? Suur Gustav Mahler ei julgenud oma esimest sümfooniat avaldada enne neljakümneseks saamist, teades, et seda hakataks kohe võrdlema Ludwig van’i töödega, eriti „üheksandaga”. Arvestades, kuidas vanamehe vari teda saatis, oli ehk paremgi, et kümnes sümfoonia jäi kirjutamata – selle grandioossus oleks niigi häbeliku ja ennast vihkava Mahleri võinud viia oma teoste ahjuviskamiseni või sundinud lausa oma elu kallale kippuma.
   Ta tegi Glenliveti pärale lõpu, keeras end diivanile kössi ja tõmbas pintsaku peale. Nüüd, tundis ta, jah, nüüd on kriidiring tema ümber sulgunud – kõnni sees palju tahad, üle joone ei saa astuda. Kummaline, kuidas vanasti, elades nädalast nädalasse pinge, ärrituse ja alalõpmatu rahapuudusega, igatses ta korrapära, kuid nüüd oleks heameelega tahtnud toda vana elu tagasi. Ta oli hakanud minuteid lugema: kolm minutit kemmergus, kaheksa minutit riietudes, kaks minutit muna keemist oodates, neli minutit suitsu tehes, seitseteist minutit lehte lugedes. Igaüks neist hetkedest vaid ühekordselt kasutatav, igaüks kaotsi läinud, ilma et ta suutnuks sellega midagi paremat ette võtta. Kui ta ka midagi tahtis, ei suutnud ta sellest kinni haarata. Võimatu. Kuidas teised seda teevad? Kas oli tal kelleltki õppida?
   Iga aasta, mõtles ta, on nagu sama stseeni kolmsada kuuskümmend viis duublit.
   Pietro ärkas varahommikul iivelduse ja tundega, nagu oleks ta öö läbi kivisütt seedinud. Ribikardinate vahelt torkis lahja sidrunkollane valgus, mida vaadates hakkas tal silmapõhjades ja oimusagarate vahel tuikama. Terve öö oli ta unetult nihelenud, üritades sättida ennast vana diivani lohkude ja kühmude järgi, ning ta kere valutas. Ta loputas nägu külma veega, kuivatas käed juustesse ja nühkis kraelt pleki, mida asjatundmatu (või lihtsalt kuri) pilk võis pidada huulepulga jäetuks. Seejärel helistas ta oma korterisse ja nagu arvata, ei võtnud keegi toru.
   Mida kuradit siis nüüd?
   Ta pilk langes kollakasvalgele ümbrikule. Mõnel teisel päeval ja mõnes teises seisundis oleks ta öelnud, et see valendas kutsuvalt. Praegu märkas ta eelkõige seda, et noodipaberid on sinna topitud ilmselgelt purjus käega. Ta võttis need süütundega välja, koputas vastu lauda sirgeks ja jäi neid uuesti vaatama.
//-- + + + --//
   Mitusada kilomeetrit põhja pool, Polizia di Stato hallist graniidist majas, mis hõlvas geoloogilise laamana suure osa kvartalist ja näis möödujatele alalõpmatus rusuvas pealelangemises, koputati rutakalt komissari kabinetiuksele. Tema mõmina peale sisenes kahvatu näoga noormees, andis ilmaasjata au (ja sedagi lohakalt), ootas, kuni ülemus kustutas sigareti, ning näitas talle siis rohelist mappi.
   „Ja see on mis?”
   „Käisime haiglates kahtlusaluste pilte näitamas. Härra Cesare… vabandust, härra komissar,” lisas ta kiiruga lõppu ja neelatas kuuldavalt. Ta pilk eksles kitsas ruumis, mis pidanuks igal noorel uurijal karjäärihimu kui mitte kustutama, siis vähemalt tekitama selles osas kõhklusi.
   Cesare tegi kärsitu käeviipe. „No too see siis siia… Jah, lase edasi.”
   „Just nii. Ühesõnaga, meile on ju teada, et nagunii on Brigate Rosse asja taga, ma mõtlen toda kuuenda aprilli plahvatust. Sama käekiri, samasugune sihtmärk, eks ole.” Ta astus ettevaatliku sammu lähemale. „Aga vaadake seda. Praegu saime kinnituse, et vähemalt ühte „brigaadide” liiget on haiglas nähtud, ja mitte niisama, vaid peaaegu selle mehe kõrvalvoodis, kelle käest me küsisime. Mis kõige parem – teda olevat enne märgatud tollesama auto juures, mis hiljem vastu taevast käis. See ei saa olla kokkusattumus. Vaadake ise, kõik on kirjas.”
   Komissar keerutas mapist võetud fotot sõrmede vahel, tundes, kuidas munder pitsitab. See tegi ta tigedaks, aga kui ta oli tige, siis ta sõi, ja kui ta sõi, siis hakkasid püksid õrnadest kohtadest pitsitama, ja siis oli ta veel tigedam. Täna oli ta umbes kolme kanaprae mõõtu tige.
   Ta viskas foto lauale. „Nojah… kurat sellest aru saab. Ja kes kurat selle pildi tegi? On tema näoga küll, aga… Kui see ikka on Carillo.”
   „Carillo?”
   Komissar kehitas õlgu. „Ma ei tea, mis nime all sina teda tead.” Ta sättis ette tumepruunide sarvraamidega prillid, hoidis neid ühe käega ja vedas teise käe nimetissõrmega kaustas järge, lugedes: „Benedetto „El Beto” Carillo. Umberto Gravano. Carlo „Marx” Manozzo – haa, vennikestel on naljasoont.” Ta lükkas mapi eemale, nõjatus seljatoele ja süütas järgmise sigareti. Pakki jäi veel kümmekond, täheldas ta, aga oli alles hommik. Noh, mis seal ikka, kopsud pidasid veel vastu ja ka rögin polnud pahemuse poole läinud, rääkigu arst mida tahes… Ta raputas korraks pead, nagu mõtet füüsiliselt eemale heites, ja lausus: „Ma tean kõiki neid nimesid, aga viimased viis-kuus aastat pole temast midagi kuulda olnud. Pildid on muidugi rämps, ma võiks nende põhjal peaministri enda kongi visata – nagu ta poleks seda ära teeninud.” Ta koputas tuhakübemeid, peatus, vaatas teist üle prillide ja lisas: „Mitte et ma midagi sellist siin ruumis kunagi öelnud oleks.”
   „Nii et midagi pole pihta hakata?”
   See oli täpselt see, mida Cesare oli sekund tagasi mõelnud, aga ta suunurgad kerkisid iseteadvaks muigeks. „Sulle, viidikas, võib see nii paista. Ma olen oma elu jooksul kolm korda keerulisemaid juhtumeid lahendanud, ei ole ükski kord kuivale jäänud.”
   Ta hääles ei olnud grammigi ebalust. Kui sama mees oli haiglast läbi käinud, siis pidi sellest olema jäänud ka mingi jälg – teistsugune kui tavaliselt, sest jäljed varasematest kordadest olid harilikult nõgised, levitasid kõrbeliha lõhna ja jõudsid koroneri lauale harva ühes tükis.
   Ta tõmbas viimase mahvi ja kustutas koni tuhatoosi, aga uut sigaretti ei võtnud. Sigaretid tegid ta pehmeks, liiga pehmeks, aga praegu tundis ta, et vajab ennast teravana. Ühtlasi kadus üleolev muie ta suult ja asendus tavapärasema, läbistava asjalikkusega.
   „Hea küll,” ütles komissar, „kutsu teised ka siia. Ma räägin, kuidas me seda asja nüüd edasi uurime.”

II

   Vana Manzo oli nende miljoni töölise seas, kes lahkusid 1920ndatel oma kodust, et otsida tööd lõunapoolsetes piirkondades, teenides ühe koha peal paar hooaega ning rännates siis järgmisse kohta nigelat palka saama. Selleks ajaks oli L’Eco d’Italia ilmunud juba pool sajandit ning esimesed itaallaste kogukonnad New Yorgi Mulberry Streetil ja Five Pointsis üles kasvatanud kolm põlvkonda asunikke. Igavene rändamine oli muutunud üksikute õnnetute eluviisist kogu Lõuna-Itaalia elunormiks, kuid rändude haare ulatus harva üle ookeani. Mõned tegid katset Mehhikos, Venetsueelas ja isegi Kolumbias, kuid ekvaatorilähedane kliima osutus enamikule talumatuks.
   Hoolimata mäenõlvu ja lauskmaad katvatest veiniistandustest polnud Itaalia pinnas kuigi viljakas, väsinud sadu aastaid kestnud lakkamatust harimisest. Tsitruseistandused Sitsiilias ja Calabrias, mis olid varem andnud rasket tööd tuhandetele inimestele, pidid peatselt alla vanduma Kalifornia ja Florida puuviljadele, mille voog ei lakanud ka halvimatel aegadel, ning kui Itaalia hakkas Venemaalt ja Ameerikast nisu sisse vedama, varises ka viljakasvatus, viimane tugisammas.
   Manzod olid juba kolm korda elukohta vahetanud, jäädes viimasel korral pidama Monte dell’Angelosse, kus näis tööd jätkuvat pikemaks ajaks. Maja, mille vana Manzo poolmuidu ostis, oli üle aastakümne tühjana seisnud, kuid seinad olid hästi laotud ja sarikad pehkimata. „Ma tahan, et sellest saaks kodu ka mu lastelastele,” lausus ta, kui katus oli vahetatud ning jalge all valendasid uued männipuust põrandalauad.
   Kirjade voog Ameerikast tihenes ning sageli sisaldasid ümbrikud peotäie rahatähti. Naaber näitas Manzole üht sellist kirja: „Minu kõige kallim nõbu,” seisis seal, „kui sa vaid ette kujutaks! Ma teenin siin ettekandjana rohkem kui professorid Itaalias. Neitsi Maarja nimel, mul läksid esimest palgatšekki nähes jalad nõrgaks!”.
   Vana Manzo teraste silmade all olid nende saapakujulisel poolsaarel kasvanud maksud, hinnad ja rahvaarv võrdväärselt hullus tempos, kuid maa muutunud järjest väsinumaks ja linnadest saanud hingitsevad mädapaised. Õige pea ilmusid välja noobleis rõivais ja kerge aktsendiga agendid, kes „väga mõistliku tasu eest” pakkusid paesanodele kohta laeval ja tööotsa teisel pool ookeani.
   Teise kümnendi alguses hakkasid rändlinnud juba hoolega tiibu lehvitama, jõudes lääneranniku suurlinnadest üle kogu maa ja kontinendi. Nende usinusega ehitati üles terved linnad ja pandi maha sadu kilomeetreid rööpapaare, ning pärast paari-kolme aastat tööd võisid nad jõukatena pöörduda tagasi oma kodukülla, elava tõendina kõigile kahtlejaile, et Ameerika pakkus rohkem kui vaid lubadusi. Mõnest perest sõitis ära üksnes meespool, samas kui teised läksid tervete suguvõsadena.
   Vana Manzo tõusis öösel üles, läks tagatuppa, süütas kobamisi küünla, puhus tikule ja istus raskelt. Ta oli unes näinud seda maad, kus tänavad on sillutatud kullaga ja häid töölisi nagu tema võetakse vastu kui kuningaid. Ta mõtles oma tunnitasule, mis parematel aegadel ulatus ümberarvestatult veerandi dollarini, aga sageli oli veel väiksem, sellal kui Ameerikas teenisid temasugused vähemalt topelt nii palju. Oleks see seda väärt? Vähe sellest, teda painas kuulujutt, et puusepad pidid tasku pistma lausa kaheksa dollarit tunnis, mida oli kordades rohkem võrreldes sellega, mida said ametivennad Rooma lähistel. Numbrid tantsisid ta vaimusilmas, ahvatledes piltidega tugevast söögist, kallitest napsudest ja väärikast elupaigast. Ka tema võiks puusepaks hakata, küll ta õpib – oli ju vanavanaisagi puusepp ja üks emapoolne käli kah, too, kes nüüd Parma kandis elab… Ta tõmbas sõõmu värske puidu ja vaigu lõhna, mida põrand ikka eritas, mõeldes: oleks see seda väärt?, ning seintel võbeles küünlaleegi vari nagu tema kõhklev meel.
   Reisilaev „S/S Providence”, kui see seisis 1926. aasta 30. augustil Napoli sadamas, oli suurim asi, mida Silvia oli oma lapseaastate jooksul näinud. Kesk hommikuudu joonistus välja kolm suurt korstent, valget värvi rõngad ümber, pahvimas hõredaid suitsunooli, ning ees ja taga sirutusid mastid loiult õõtsuvate lippudega. Laev ise oli nii pikk, et kui nad ahtri juures seisid, paistsid inimesed laevaninas vaid mustjashallide kriipsukestena. Ja see oli viimane seesugustest – mitu aastat olid laevad vedanud uue elu otsijaid üle Atlandi, kuid siinsamas kailgi räägiti juba piirangutest, sisserändajate tagasisaatmisest ja isegi kogu nende vara äravõtmisest.
   Ta vaatas isa, keda nad hellitlevalt Nonnoks kutsusid, ja märkas, kuidas ta käsi liikus mitu korda põue, et kobada rahakotti. Jumal teab, mitu Manzode pärandina edasi antud prossi või sõrmust olid kellegi väledad sõrmed selle eest vastu võtnud. Tupruvas vahus kõlasid hääled õõnsalt ja kaeblikult, kogu aeg hõigati kedagi taga, kogu aeg lendlesid ebamäärased käsklused, kuigi näha polnud ei hüüdjaid ega käsutäitjaid.
   Paistis, et ka isa tundis võõristust, kuid vähemalt oli töö teda Monte dell’Angelost kaugemale viinud. Ülejäänute jaoks oli Napoli, kui nad ennist seda läbisid, suur ja hirmutav. Sadamalinnana koondas see kümneid nahavärve ja aktsente: siin olid haukuva hääletooniga mägilased, laialt naervad kreeklased, kelle sitked käed laevu taglastasid, poolsaare teiselt poolt tulnud rumeenlased, mehed Sardiinia saarelt, kortsulise näoga sitsiilia kaptenid ja isegi mõned prantslased, enim aga napollasi, kelle keel sisaldas sõnu, vorme ja fraase kõigist eelnevaist. Viimase omataolise laevana oli „Providence” kohale toonud kirju seltskonna üle Itaalia, isegi sadade kilomeetrite kauguselt Toscanast ja Calabriast, ning hulga inimesi, kes nimetasid oma elupaigana külasid ja asulaid, mis panid teisi üksnes nõutult pead raputama.
   Järsk mäenõlv, mida ühelt poolt kaitses kaljumüür, oli täis valgeid kahe– ja kolmekordseid kandilisi maju ning ennist alla sadama poole tulles olid nad imetledes vaadanud võlvitud läbikäike ja rõdudelt rippuvaid riideid. Kitsaste munakivitänavate kohale kaardusid oliivipuud, vahel otse mäenõlvast välja pressides, ja iga rõdu raamisid lillepottidest sirguvad viinapuuväädid. Alumistel korrustel, suurte päranilükatud uste kõrval, müüsid vestides ja õlgkaabudes mehed puust lettidelt tomateid ja apelsine sinistes pihikutes ja pearättides naistele. Napoli lahe sellel osal, mis oli merest kaiga eraldatud, õõtsus paar purjelaeva; mõned kalapaadid olid lohistatud kaldale ning päikesekullatud turjaga mehed istusid nende ääres, piip suunurgas, tihendades laudu taku ja tõrvanööriga.
   Nad astusid trapist üles, pigistades nööri, mis lahutas neid ja musta vett, mis peksles laevakere ja vetikatest ligase kai vahel. Mehed põrnitsesid sadamaehitisi ja kaugemaid nõlvu sellise pinevusega, nagu üritaks nad end nende külge aheldada. Nende silmad olid punased ja neelatused valusad. Oli naisi, kes viimasel hetkel ümber mõtlesid ja läbi pisarate sõneledes üritasid veenda oma meest pöörduma tagasi koju, kuid seismine kesk teisi – neid, kes olid meelekindlamad – muutis nii mõnegi pehme südame kõvaks.
   Vesi pulbitses. Läbi metalli kostis rütmilisi mootoritukseid ning laevatekilt kandis tuul laiali laste ülemeelikut naeru ja vanemate karme keelde. Meeste peaaegu kurjades pilkudes oli kahetsust – ehk oleks nad suutnud veel midagi teha? Ehk sai oldud liiga allaheitlik? Kui oleks kõik üheskoos läinud ja… Selle asemel mängisid nad oma pered maha joobnu muretusega. Lasid end heidutada, kui tööandja neile, käed puusas, lausus: „Mul pole tarvidust kümnele inimesele, kui viis sama töö ära teevad, ja teevad armastusega, teevad nagu endale, sest nad teavad, et kui ma nad ukse taha tõstan, pole neil kusagilt mujalt tööd leida.”
   Kas Manzode vaarisa oleks lasknud endaga nii teha, oleks ta kaabulodu sõrmede vahel mudinud ja abitult üritanud oma kitsikust selgitada nagu nemad, oleks ta lasknud oma „aga”-d ja ”kui”-d summutada? Oleks ta jätnud viinamarjad eikellelegi küpsema?
   Karjudes loopisid jässakad mehed suuri puust kaste, vedrutades neid oma tumepruunidel käsivartel ning naerdes, kui päike lõikas silma. Nemad olid jääjad, ja kui nad kodus või trahteris ka mõtlesid Mussolinist ja mustsärklastest, siis siin lükkasid nad soni kuklasse ja sülgasid lõbusalt. Polnud vahet, mis lipu all laev sadamasse sõitis, töö oli ikka sama.
   Madrused üritasid tõuklevat rahvamassi omapoolse tõukamise, pressimise ja nügimisega suunata õigeisse käikudesse. Kaptenisillal haaras keegi plekkruupori. „Ärge trügige. Säilitage rahu. Keegi ei jää maha.” Ja veel kord, iga sõna rõhutades: „Ärge. Trügige. Ometi.” Tal olnuks vaja laevakorstna suurust ruuporit, et end päriselt kuuldavaks teha.
   „Jäta, sa teed haiget!” ütles ema. Silvia haaras lisaks randmele ka seelikuvoldist. Ta nägi üksnes suurte inimeste jalgu, kohvreid, kompse, moonakotte ning üleval lapikest taevast. Ta proovis kinganinadel tippida, sest kõik näisid talle peale pressivat ja ta kartis, et keegi astub talle varbale, aga see väsitas teda ja ta laskus alla; kohe astuski keegi kogu kontsaga ta varvastele, ta aietas ning pisarad tulid silma. Isa rääkis midagi, mida ta ei kuulnud. Nad seisid juba tükk aega keset surnud õhku ning niiskest otsaesisest said piisakesed ninaküljel, mis soolasena suunurkadesse kogunesid, siis hakkasid riided selja külge kleepuma, siis oimukohad tukslema. Hooti valdas Silviat tunne, et ta on muutunud kaalutuks ning kohapeal samme tehes tundis ta, nagu võiks end vedrutada taevasse. Ta õõtsutas oma udusuleraskust, tundes äkilist rõõmuhoogu, kuni keegi – ja see oli küll rumal nali – viskas suure musta riide nende üle. Ema sikutas ta püsti – ta oli põlvili vajunud, rohkemaks polnud ruumi. „Ära lollita niiviisi,” ütles ta vaid.
   Aegaviisi see inimsumm siiski liikus, juhatati mööda pealisehitistest ja suunati alumistele tekkidele. Eemalt oli mustav uksesuue tundunud ahvatlevalt jahe, ahvatlevalt varjupakkuv, aga pärast kõrge ava ületamist tundus, et nad on astunud hoopis teise elemendi sisse, mis paksuselt asetses õhu ja vee vahepeal. Silvia maigutas kuiva suud. Heledas vormis sünge madrus näitas sõnagi lausumata trepile, jagamata ühtegi pilku. Hääled sumbusid kitsas trepikäigus ning käsipuu oli loendamatutest higistest peopesadest libe. Kusagilt eestpoolt kostis tiraad selliseid vandesõnu, et ema lasi pärast hetkelist tardumust kompsudel kukkuda ja pani käed Silvia kõrvade ümber.
   „Ära rahmi,” viskas papa.
   Kui nad alumisele tekile jõudsid, lõi ema käe suule.
   Väheste kumavate lampide valguses avanes neile esimene tekk – see troopiline kelder – pardast pardani, maast laeni täis narisid, mis ehitatud raudtorudest raamidele. Ehkki siin said inimesed lõpuks hargneda, pidid nad koperdama kitsastes vahekäikudes või vinnama ennast üle pagasikuhjade, peade ja jalgade. Nad möödusid uksepoolsetest kohtadest, mis olid esimeste õnnelike valduses ja sumasid tahapoole, tundes üha lämmatavamat higi ja pesematuse lehka. Ta nägi töinavaid lapsi ning kümnete kaupa konutavaid, hingeldavaid ja lamavaid inimesi; ukseavast voogas neid üha juurde. Silvia lohises koos õdede ja vennaga kaasa, kuni nad leidsid vabad koikud ruumi keskosa küljel.
   Esimene asi, mida isa ütles, kui ta oli koikule istunud ja käed reitele toetanud: „Sihke raha sai makstud siukse saadanama jama eest!”
   „Vannu palju tahad, aga see on viimane laev,” teatas naaber kõrvalkoikult. „Nad ju teavad, et võivad meid nöörida, nagu tahavad, ja mis sa teed, kui ei meeldi, lähed kalapaadiga või?”
   „Omasid ei tohiks nõnda koorida.”
   Naaber kehitas õlgu. „Viimane laev, tuleb võtta mis annab. Sa, külamees, teeks ise samamoodi.”
   Hapuka õhuga ruumi, mida teistes oludes oleks jaganud viiskümmend reisijat, mahutati lõpuks enam kui kolmsada. Samamoodi täitusid sarnased ruumid laeva teistes osades, kuni kõige viimased said õnnetud kohad tekil, kuhu uhkas korstnasuitsu ja mis pidi merel kõige hullemini õõtsuma, aga kust nad üles vaadates nägid teise klassi reisijate kabiine ja võisid unistada esimese klassi luksuskajuteist.
   Siis käis laevakerest läbi võpatus ning mürisedes ja vett vahule pritsides hakkas „Providence” kaist eemalduma, lastes sireenil kaikuda. Sadamatööliste visatud köied tõmmati tekile ja madrused hõikasid viimaseid teateid, sellal kui laev keeras end aeglaselt ringi ja võttis suuna merele. Oleks ilm olnud vesine ja kõle, poleks Silvia tundnud lahkumisvalu kipitust, kuid praegu, kus loodus oli välja toonud oma aprilli parima, näis kõik osatavat Itaalia kaunidust.
   Juba laeva esimeste kergete õõtsatuste peale avamerel tegi ema „oih” ja luksatas pahaendeliselt. Ta lasi uurida, kaua laev sõidab, ning kuuldes kahest nädalast, krimpsutas nägu. Kahvatu ilme jäi ta näole kogu selleks ajaks, mil laev väledalt piki laineid lõikas või mürtsatades neisse risti maandus.
   Kui Silvia peopesa vastu põrandat pani, tundis ta võbinat. Ka lavatsite raamid värisesid. Tugevama tuulega laulsid narid nagu külmasaanud kilgikoor ja kui vöör raius suuri laineid, krääksatasid ühenduskohad üheaegselt. Läppunud hingeaurust ja läbitungivast niiskusest tekkis seintele läikiv kirme ning tumedad piisad jooksid ridamisi üle lae ja varisesid roidunud nägudele, supikaussidesse ja leivaviiludele.
   Neljateistkümnendal septembril sisenes laev New Yorgi sopilisse lahte ning Silvia, elevil ja ärevil, rüsis koos teistega tekile. Ta puges inimeste vahelt läbi ja jõudis laevaninasse parasjagu siis, kui nad olid möödunud kahest majakast, mis seisid valvuritena mõlemal pool suuet. Laht tundus talle hoomamatult suur – ainuüksi nende läheduses loendas ta kaksteist laeva, mis vedasid enda järel kiiluvee valgesäbrulist joont. Igal maanukal oli maja majas kinni ja ainuüksi ühel neist poolsaartest pidi elama rohkem inimesi kui terves Monte dell’Angelos kokku. Siis lippas ta juba vööri poole, et klammerduda reelingu külge, vaadata aukartusega kaugelt paistvaid maju ja sisimas – juubeldada!
   Majakobarad, mille kõrval puud paistsid madala võsana, seisid ühtaegu sünge ja võidutsevana ning Silvial tekkis küsimus, kust on leitud üldse nii palju inimesi, et kõik need täita. Hoonete kohal, keset selget päeva, rippus poolläbipaistev kuusirp nagu õrn jääkirme taevalombil. Vaatepilt ei jätnud külmaks isegi keskmise põllukivi huumorimeelega abrutse, kuid kõige suuremas hämmelduses olid siiski lauskmaalased, kes nügisid üksteist küünarnukkidega ja panid käsi puusa, lausudes muudkui kassanäe ja savaatavaid, imestades, kuidas on võimalik majad nii kõrgeks ehitada. Laev aga keeras aegamisi külje ette ja võttis suuna väikese saare poole, keerutades üles laineid, mis rullusid nagu mõnust püherdavad vaalad.
   „Providence” maabus puust kai ääres väikesel maalapil, mida mõned kutsusid Pisarasaareks, L’isola delle lacrime. Vastaskai ääres seisid juba kaks väiksemat laeva, mis paistsid „Providence’i” kõrval nagu kalapaadid ja kust kreekakeelse padistamise saatel lohistati välja suuri kaste. Nemad aga aeti laevalt lambakarjana maha ning oma puust kohvreid ja linasesse riidesse mässitud kompse ligi hoides paistis nende silmist põhjatu kahkvelolek.
   Pool saart oli täis pikitud kahekorruselisi viilkatusega kivimaju, mille vahel kasvasid sama kõrged mägivahtrad, kogu ülejäänud osa võttis enda alla nelja torniga ilmatu kõrge kivihoone, kuhu nad varsti koos teiste põgenike pika joruga sisse utsitati. Keegi neist polnud kahe nädala jooksul pesta saanud ning ühte kohta kogutuna vajus lämmatav hais neile peale nagu vettinud kalts. Katedraalina kõrges ning võõrastest häältest ja keeltest kõmisevas saalis mõõtsid valgetes riietes mehed reisijaid, kärkisid tõlkide peale, täitsid virnade viisi pabereid ja põrnitsesid kõigile tülpinult otsa. Traataia moodi vaheseinad jagasid saali sopiliseks labürindiks. Silvia ehmatuseks eraldati teda, venda ja õdesid vanematest. Ta mõtles hirmuga, et võib-olla teda ei lastagi Ameerikasse, vaid saadetakse õõtsuvale laevale tagasi, ning hakkas vaikselt tihkuma.
   „Kuss, kuss,” tegi Simona, aga temagi silmades värelesid mõned veepiisad. Siiski liikusid laste ja täiskasvanute järjekorrad võrdlemisi sarnase kiirusega edasi, sest kuigi ta isa ei näinud, kuulis ta tema häält vastamas kellegi rangele küsimusele. „Ma non parlo… non capisco…”
   Ta võis kujutleda isa käega abitut liigutust tegemas, otsides sõnu. Sealsamas tuli tema järg ja ta tundis südant traavi laskmas. Torujate vuntsidega mees kordas oma küsimust, kuid Silvia ei osanud muud, kui vaadata teda suurte silmadega, ütlemata midagi. Üleskirjutaja raputas kurjalt pead ja viipas ümmarguste prillidega abilisele, kes küsis juba itaalia keeles: „Mis su nimi on, tüdruk?”
   „Si… Silvia,” puterdas ta peenikesel häälel. „Silvia Manzo.”
   Abilise vahendusel küsisid nad tema vanust ja päritolu, kontrollisid ta silmi, vaatasid keelt ja käskisid nimetada haigusi, mida ta oli põdenud, kuni lasksid ta lõpuks vabaks. Uuesti tabas teda meeleheide, kui ta nägi ainult pikkade inimeste selgi ega osanud kuhugi minna, aga siis märkas ta isa ja tormas tema poole, hüüdes „Issi, issi!”, hüppas talle sülle ja esimest korda Ameerikas naeris, kuid nõnda, et ta silmist tilkus pisaraid. Isa keerutas teda, ta tundis meeletut kergendust ja ühes sellega meeletut väsimust. Ta oli kohal!
   Mõni aeg hiljem seisid nad oma kohvrite kõrval kai ääres. Isa oli käinud juba teistelt uurimas, kust öömaja leida ning kus end tööotsijate nimekirja kanda. Lahe vastaskaldal, küljega nende poole, seisis tõrvikut hoidva naise raidkuju, vaadates otse päikesesse – nagu see opakas naabripoiss, meenus Silviale, kes jäigi poolpimedaks ja kellega ema teda vahel hirmutas. Kuldne valgus raamis naise profiili sädeleva auraga, kuid isa näis isegi sellise vaate kõrval lohutuna, kui vajutas soni sügavamale pähe ja lasi tuulel püksisääri plagistada. Ema hoidis käsi nagu palveks rinnal, nõnda totsakas oma paksus mustas seelikus ja villases kampsunis, pearäti nurgadki laperdamas. Reisi viimased päevad oli ta veetnud ühiskajuti kõval lavatsil räheldes, suutmata midagi süüa; ta laup oli olnud pidevast pühkimisest hoolimata kogu aeg niiske ning silmad püsinud vaevu lahti. Veel praegugi oli ta näotoon tavapärasest kahvatum, kui ta uudistas kauget kuju ettevaatlikul pilgul ja lausus siis otseselt ei kellelegi: „Oh, heldene aeg.”
   Isa kratsis kaela ja vaatas neid pilvisel näol: ema, kelle käed olid ikka justkui palveasendis; nooremat venda Albertot, kes oli kohvrite peale tukkuma jäänud; vanemaid õdesid Simonettat ja Simonat, kes kaipiirde ääres kivikesi vette loopisid, viivuks ka Silviat, kes tabas mureliku, peaaegu kahetseva pilgu, mis mõõtis neid viit, siis nende kohvreid, siis kõrgeid hooneid teisel pool suurt abajat.
   „Jah,” ütles isa. Ta lasi vaikushetkel veel pisut kesta ning muutus ühtäkki väga elavaks. „Võtke teie need pakid.” Ta viipas käega. „Simona! Simonetta! Tulge, aidake asju kanda. Tehke eluga, eluga.” Ta tõstis väikese Alberto turjale ja haaras mõlemasse kätte kohvri.
   Silvia sikutas teda käisest. „Kuhu me lähme?”
   „Näed seda paksu meest seal eemal vankri juures? Kõigepealt tema juurde.”
   Paksu meest kutsuti onu Beppoks ja Silviale meenus, et ta oli teda mõned korrad laeval näinud. Ta muudkui patsutas isa õlale, naeris müginal, nagu tuleksid vee alt väikesed mullikesed ja lubas Silvial hobust silitada. Ta lasi neil oma kohvrid vankrile laadida ja läks siis isaga asju ajama.
   Käratsev inimmass, mis oli immigratsioonimaja kosest alla sõitnud, oli teisel pool seda tasane ja heitunud. Oli neid, kelle sugulased või tuttavad olid varem kohale jõudnud, ja neid, kes hakkasid hinge tõmbamata astuma, varuks üksnes paberileht aadressi ja mõne ingliskeelse sõnaga. Oli neid, kes käisid ühe juurest teise juurde, küsides: „Kas teil öömaja on anda?”
   Paesano– seda kodust sõna kuulis ta palju. Ae, külamees, paesano, leidub ehk uluaset? Paesano, leidub ehk veerand dollarit? Paesano…? Pearaputused, õlakehitused, umbmäärased viiped… Oli neid, kes vinnasid koti õlale ja kõndisid linna poole, lootuses käigu pealt midagi välja mõelda. Enamik ei teadnud, mida edasi teha või kus nad järgmiseks ööbivad. Rahvahulgas siuglesid taskuvargad, kes olid värske noosi lõhna peale kohale tulnud ega pidanud kasutama pooligi oma trikkidest, et saada oma jagu rahakotte, käekelli ja sõrmuseid.
   Onu Beppo ja isa jõudsid tagasi, ühes nendega veel üks väiksem pere Cilentost, ning sättisid end ja oma kraami vankrile, mis hakkas aeglaselt linna poole liikuma. Nonno kummardus emale lähemale ja lausus vaikselt: „Ma ütlesin, et mõtlen midagi välja. Beppo sugulastel on siin väike äri, rääkisin ta laeval nõusse, et ta mind sinna tööle võtaks.”
   Vanker viis nad kuus-seitse kilomeetrit eemale kohta, mille nimeks öeldi Pelham Bay ja mis pidi asuma Bronxi linnaosas. Nende üllatuseks olid sildid poeakendel itaaliakeelsed ning tänavatelt kostis itaaliakeelset kõnet. Natuke aega jooksid mõned lapsed nende vankri kõrval, mis tegi sakke laiematelt tänavatelt järjest kitsamatele, siledamalt sillutiselt roopas munakividele. Mõni kohvipruun mammi vahtis neid silmade välkudes, mõned tänavanurgal suitsu tegevad jõnglased ehmusid korraks neid nähes ja tossutasid edasi, mehed nõjatusid aknalauale ja vahtisid neid tuimal pilgul, kaevu ümber kummargil pesu pesevad naised pöörasid hetkeks pead ja riide rutjumine vastu pesulauda jätkus. Silvia hoidis kotte ja kohvreid, mida aukudes põruv vanker maha loksutada püüdis.
   Tänav, mille ees nad peatusid, oli nii kitsas, et vanker sinna ei mahtunud ning selle ainus tähelepanuväärne omadus oli keskaegne hais. Raudjas lauk kaapis jalaga, kui onu Tomino aitas neil kraami maha tõsta. „Üks maja siit edasi,” juhatas ta. Nende uus elukoht oli kahetoalise korteri esimesel korrusel, lühikesel tupikuga lõppeval alleel, kus vastasmajade elanikud oleks saanud üksteist puudutada, oleks mõlemad oma käed välja sirutanud.
   Kuus isa sammu ühtpidi ja sama palju teistpidi, nii palju ruumi oli neil kamba peale. Hea, et uks koridori poole lahti käis. Simona-Simonetta nari ulatus käelaba jagu üle ukseava. Narialune oli nende kööginurk – praepann, kastrul, kolm plekk-kaussi ning neli paari kahvleid ja lusikaid. Kahvlite ühe külje viilis isa teravaks. Sealsamas oli teine nari, kus üleval magas väike Alberto ja all Silvia. Kummagi nari ette oli tõmmatud voodilina, pruun värv keskelt halliks kulunud. Vastu teist seina oli isa-ema madrats, mille kohta isa naljatas, et selili tuleb magada vahetuste kaupa – teine peab samal ajal külili olema. Toa otsaseinas oli suure õhuavaga, klaasruutudest laotud aken, kust võis näha teist samasugust akent üle kitsa tänava. Peaasi siiski, et valgus sealt läbi paistis, sest elektrile ei tahtnud isa kulutada. Akna kõrval oli pliit, korstnaots läbi seina väljas. See kõik pidi jääma seniks, kuni Beppo neile midagi paremat leiab.
   Kiirelt saabunud õhtuhämaruses, lamades külili naril, käsi pea all, uute lõhnade ja tajude pealetükkivas meelevallas, kesk üldist põksuvat, hüllivat häälekõma, mis tulvas lahtiste akende rivist, saatis jalaasteid tänaval ning paisus ja kustus vastavalt kõrtsiukse käimisele paar maja edasi, kuulas ja loendas Silvia oma väikeseid, väikeseid hingetõmbeid.

III

   Pietro mõtted liikusid nagu hangunud õli. Ta oli Averones elanud üheksa aastat, neist kaks esimest linna teises otsas, kus Apenniinide üks järsemaid nõlvasid heitis majadele laia sakilist varju ning kus igal hommikul viidi koos muu rämpsuga minema ka järgmine kuhi täiskirjutatud noodilehti, mis ta oli pahuralt kokku kägardanud ja prügikasti visanud. Aegamisi oli väikesest korterist saanud tema olemise gravitatsiooniline keskpunkt ning mõtted sellest lahtirebimisele tärkasid vaid viivuks, kuni ratsionaalsuse mürk need umbrohuna hävitas. Mürk, mis oleks ammu aeg kehast välja heita.
   Kui kõrvale jätta koduukse mahalõhkumine, mille jaoks ta oli mitte üksnes liiga kaine, vaid ka liiga väsinud, ning hotell, mille jaoks tal polnud piisavalt raha, jäi kolmandaks ja viimaseks valikuks – sõita Monte dell’Angelosse.
   Ta kõndis trepist alla, lastes kohvrinurkadel vastu seinu taguda.
   Öövalvur viipas talle vastiku reipusega. Reipad inimesed võinuks Pietro meelest kuradile sõita, eriti enne kella kaheksat. Tema pea kohale oli laotatud hõredate pilvede auklik vaip, mis ennustas palavat päeva. Tegelikult polnud vahet, ka leitsak ja vihm oleks teda ühtviisi pahandanud, rääkimata pehmest õhust, mille hingamine mõjus, nagu topitaks talle alpakavilla kurku.
   „Pietro!” kuulis ta vaevalt paarikümne sammu järel hõiget. Kõigist lihava näoga meestest oli kapellmeister Rizzi viimane, keda Pietro tahtis näha ning kolmele halvale valikule lisandus kohe neljas. Mees lehvitas kätt laialt pea kohal, siis ähkis oma traagiliste valgete vuntside hüpeldes üle tee, haaras Pietrol meelekohtadest ja laksatas kiire musi otsaette.
   „Pietro! Kuidas on nii, et Averones käin ma alati konservatooriumi juurest mööda, kuid ei satu sind kunagi nägema? Ja mida tähendab see suur kohver?! Ära ütle, et sa – ei, ei ei.” Ta vehkis kätega ja raputas samaaegselt pead. „Ütle, et selle ilusa laupäeva hommikul kell.. mis ta ongi… kell pool kaheksa, oled sa selle ilmatu kohvriga kenasti oma koju minemas. No nüüd te küll ei pääse, härra Salvari, kaks korda olete lubanud mind külla kutsuda ja ma tahan isiklikult näha sinu hurmavat prouat, keda sa alati nii eredates toonides armastad kirjeldada. Kindlasti armastab ta nartsisse – milline naine ei armastaks, eks ole? Ma tunnen ennast nii barbaarsena, nõndaviisi paljakäsi tulles. Mis sa arvad, kas ta võtab vana mehe hooletust väga südamesse?”
   Nüüd sai Pietro mahti märgata, et kapellmeistriga oli kaasas tema väike – ja Pietro oli sunnitud tunnistama, veetlev õlgadeni juuste ja belladonnasilmadega tütar, kelle nime ta oli kunagi kuulnud, aga suutnud unustada. Päike paistis läbi naise espressopruunide salkude, andes põskedele roosaka kuma, nagu oleks ta äsja merelainetest tõusnud. Teda vaadates tundis Pietro uhkust, et ei lasknud end ühestki naisest kõigutada.
   „Tegelikult…” alustas ta, mõeldes lukus uksele. Kui ehk poleks olnud ühte aastavahetuspidu ja seal püramiidina virnastatud šampanjapokaale ega kõrvuti istumist ja õrritavat juttu ega ka pause, kus nad vaatasid ja siis jälle ei vaadanud teineteisele otsa, aga eelkõige – kui poleks olnud fokstrotti, kus Pietro suutis kapellmeistri kurisevalt naerva plika peaaegu pikali kukutada, siis oleks ta ka naisega suutnud rahulikult viisakusi vahetada. Kohmakast fokstrotist sai ühenduslüli, mis ei lasknud neil kunagi pöörduda tagasi pealiskaudsete viisakuste aega, ning fokstrotile järgnenud aeglane valss, mis oli samavõrra lõbus, aga märgatavalt pehmem ja sujuvam, lisas sellele lülile oma keevise.
   Kapellmeister oli kahtlemata keegi, kellel oli nimi mitte üksnes melomaanide ringkonnas, vaid terve linna peal. Kapellmeister, kes palus end tagasihoidlikult maestroks kutsuda, oli tuntud ka väikestviisi naistemehena ja selles osas näis natuke veider, kuidas ta tütrel ümbert kinni hoidis. Mõnel teisel juhul oleks Pietro olnud armukade, kuid praegu vaatas ta ennast läbi kõrvalpilgu Rizziga ühte jalga käimas ning tundis temperatuuri soontes tõusmas. Ta tajus rinnas pulseerivat elevust ning ta samm kergenes, muutudes peaaegu hüplikuks. Milline soodus moment oleks kohata kedagi osakonnast…
   „Elad sa siinkandis?” küsis kapellmeister, andmata talle võimalust vastamiseks. „Ma olen juba kaks nädalat Averones veetnud, näed, sellessamas majas seal – ei, vaata rohkem paremale, see kollakas – no ja täiesti ime, et ma pole sind kohanud.” Ta näole ilmus riukalik muie. „Kuule, kas sul on pisiperet tulnud? Sa pead mind külla kutsuma, lapsed armastavad mind üliväga. „Onu Rizzi”, mäletad!”
   Tütar pööritas silmi ja vaatas vabandavalt Pietrot nagu öeldes: mis teha, ta ongi selline.
   „Tegelikult…” ütles Pietro, rõhutades seda sõna nagu oleks midagi olulist järgnemas. Naine kallutas huvitatult pead. Umbes kahe sekundi jooksul, mis ta seda mõtet kaalus, ei tulnud Pietrole pähe ühtki viisi, kuidas Veronica poolt luku taha jätmist humoorikalt serveerida. Ta kobas põuetaskut, tundes seal mingit paberit ning mõistis hetke pärast, mis seal on – kuigi ta ei mäletanud üldse, et ta oleks kirja kaasa võtnud. Ta vaatas abitult oma kohvreid, siis tabas end abituselt ja nõksatas peaaegu et valveseisangusse.
   „Tegelikult…” alustas ta kolmandat korda, kõik see aeg taludes kapellmeistri närvesöövalt mõistvat pilku, aga seekord suutis ta pärast pausi lõpetada. „Ma olen just rongi peale minemas,” ütles ta ja patsutas end mõttes hea idee eest õlale. Ta oli valmis ära kannatama täiendavad pool tundi kohvritarimist jaamast koduni, kui ta vastukaaluks selle valgete vuntsidega takja küljest raputab. Veenvuse lisamiseks vaatas ta demonstratiivselt kella ja lausus: „Kaheksa viisteist.”
   Maestro tõstis käed. „Milline nöök! Jah, jah, eks seda ma kartsingi. Kuid mis siin ikka norutada, ma saadan su siis raudteejaama.”
   „Oh, väga kena, aga tõesti, pole vaja tüli teha.”
   „Tüli või asi! Kes teab, millal järgmine kord näeme. Muide, sind nagunii huvitab, millega ma olen siin need kaks nädalat tegelenud…”
   Kes oleks võinud arvata, et tänavad Averones nii pikad on?
   Pietro püüdis pilku hoida sihikindlalt enda ees või kapellmeistril, aga piilus vahel silmanurgast tema saatjat. Naine oli ilmselt isa jutuvalinguga tuttav ning ei kõhelnud teda katkestamast, et mõne küsimuse või väitega Pietro poole pöörduda, kes ahmis teda endasse nii palju kui need lühikesed hetked lubasid.
   „Rääkige,” küsis naine temalt ühel hetkel, „mida te olete viimasel ajal kirjutanud?”
   „Noh…” alustas ta nõutult. Nüüd pidi kiiresti mõtlema. „Üks väike pala oboele ja klaverile, üks soolotöö flöödile, üht-teist kammeransamblile…” luges ta vaibuval häälel ette, lootes, et temalt ei nõuta detaile.
   Kapellmeister noogutas ja selgitas tütrele: „Pietro oli juba vanasti tõeline dünamo.”
   Pietro, kelle samm oli muutunud närvipingest rabedaks, sai temalt tunnustava naeratuse. „Nii peabki,” ütles naine. „Mind hämmastavad nii-öelda heliloojad, kes räägivad kuude kaupa, kui vapustav nende järgmine teos tuleb, aga ei saa midagi valmis, enne kui hüppavad juba järgmise asja juurde, mis jääb samamoodi lõpetamata. Ma ütlen ausalt, minul pole selliste vastu mingit lugupidamist. Miks peakski? Kui ei suuda, valigu teine ala.”
   „Õige!” kiitis kapellmeister takka. „Muide, ma võin sulle saladuskatte all öelda, et paari nädala pärast kuulutatakse välja ringhäälinguliidu konkurss heliloojatele. Sa võiks sinna midagi saata, sellel aastal on kõvad rahad taga.”
   Pietro kinnitas, et loomulikult teeb ta seda, tundes ise, kuidas kaenlaalused muutuvad higiseks. Ent juba olidki nad jaamahoone juures. „Olgu,” ütles ta ja noogutas kergelt, „tänan saatmast. Saan siit ise edasi.” Vanamees näis aga märkuse kõrvust mööda laskvat, sest astus hoopis rutakalt jaamahoonesse ja viipas ta kassa juurde.
   Pietro püüdis aega venitada, kuidas suutis. Ta jäi justkui mõttesse, kobas korraks taskut ja astus siis eemale. „Piinlik lugu,” sõnas ta maestrole vaikselt, „ma olen vist rahakoti koju jätnud, hajameelne nagu ma olen, aga…”
   Talle ulatati kokkukeeratud liirid veel enne lause lõpetamist. Pietro oleks tahtnud vanduda, aga kummardus luugi juurde.
   „Üks Monte dell’Angelosse.”
   „Ei saa sinna,” nähvas piletimüüja.
   Pietro unine mõistus jäi kriginal seisma. „Kas.. mis.. raudteega on midagi juhtunud?”
   Sabasseisjad ei paistnud tema segaduse üle vaimustust tundvat. Luugi tagant lisati: „Kõige lähemal on Vallo Scalo.”
   Pietro ohkas. „Andke sinnagi siis!”
   „See läheb ju null-viis, mitte viisteist,” lausus maestro.
   Tütar vangutas pead. „See on sellest, papa, et sa kogu aeg nii palju räägid. Teine jääb nüüd sinu pärast maha.”
   „Ei jää midagi, aga nüüd peab küll kähku tegema. Jookseme!”
   „Ma…” Pietro vaatas ringi.
   Enne kui tema protest jõudis sõnadesse, jõudsid piletid ta rinnataskusse ja ta ise perroonile, kus müdisev rong levitas diislivinet. Kapellmeistri tütar suudles teda mõlemale põsele, vanamees kallistas teda ja peaaegu lükkas ta vaguniuksest sisse, kohe viipas vagunisaatja jaamaülemale, jaamaülem tõstis signaalmärgi ja enne, kui Pietro jõudis kaaluda meeleheitlikku sööstu läbi rongi ja viimasest vagunist väljalipsamist, oli juba pool jaamahoonet mööda libisenud koos hüvastijätusõnade ja lehvitustega.
   Nii kui perroon oli selja taha jäänud, virutas ta rusikaga vastu kohvrit. „Kurat!”
   Siin tema probleem oligi. Kumb on suurem narr – kas mees, kes räägib asja ära nagu on, viskab natuke nalja ja läheb eluga edasi, või mees, kes põgeneb kakssada kilomeetrit, et, hoidku jumal, ei tekiks võimalust võõra (mis sest, et ilusa) naise ees lolliks jääda? Ta mudis mõlema käega kaela ja ägises tasa.
   Pietro täheldas, et ta oli üks kolmest, kes Vallo Scalos rongilt astus. Jaamahoonet läbides märkas ta lühikest nimekirja väljumis– ja saabumisaegadest ning lehekioskis magavat paksu meest. Bussipeatus oli teisel pool jaama ning järgmine buss pidi tulema enam kui nelja tunni pärast. Monteni oli siit kaheksateist kilomeetrit, ja kuigi kümne aasta eest oleks ta seda ehk isegi kerge lustiga kaalunud, heitis ta nüüd kõrvale mõtte jala minekust. Ta tahtis proua Manzole helistada, kuid jaama ainus taksofon oli tühi karkass ilma telefonita. Või siis ikkagi tagasi Averonesse? Samas, kui ta siin juba oli oma kolm korda äraneetud kohvriga…
   Ta vantsis esimese kohvikuni, võttis hõlmad lahti ja tellis omleti ning musta kohvi. Suurem osa laudu olid tühjad. Selja taga arvustasid mõned pealt-neljakümnesed daamid üht poliitilise maiguga armuafääri, kõrvallauas tegi hiidsuurte kollaste päikeseprillidega mees suitsu ning teisel pool arvustasid lapseohtu nagad mööduvaid naisi. Suitsetav mees kuulas neid ja muheles.
   Tühje nõusid kandikule laduv ettekandja, veretavate silmade põhjal teinud kolm vahetust järjest, jõudis varsti Pietroni.
   „Toon veel midagi?”
   „Kas siit helistada saab?”
   Ettekandja näitas pöidlaga üle õla. „Uksest sisse ja vasakule, münte saab letis vahetada.”
   Ta maksis arve ja otsis kohvri küljetaskust oma märkmiku. Seespool oli õhk jahe, kuid kirbe, ning taksofoni juures akna all mängisid kaks vanemat meest kabet, võttes kordamööda matti pooltühjast suitsupakist mängulaua kõrval. Pietro silmitses seisu ning muutus õige pea kannatamatuks, nähes, kuidas üks mängijatest alatasa vigu teeb. Too hõõrus murelikult oma paljast pealage, märkas siis tema kiibitsemist ja saatis abipaluva pilgu. Pietro ohkas, kummardus ta kõrvale ja sosistas talle midagi, osutades samal ajal nimetissõrmega ühele või teisele kohale mängulaual. Mees elavnes, noogutas agaralt ja patsutas teda käele. „Grazie, grazie mille.”
   „Tühja sellest,” rehmas ta ja valis numbri. Kuuenda või seitsmenda kutsetooni peale võeti toru ja kostis kergelt hingeldav naisehääl. „Huh… jah?”
   „Siin Pietro Salvari, Averone konservatooriumist.”
   „Kes-kes? Ma ei tunne ühtegi Salvarit.”
   „Te saatsite konservatooriumisse ühe kirja, nootidega…”
   „Ah õigus, need kirjad! Muidugi, muidugi. Oh jumal,” kostis ülevoolava kergendusega, „ma ei uskunudki, et keegi neile vastab, ma ei teadnud ju sedagi, kelle nimele need üldse saata. Kas te vaatasite tema töid?”
   Niisiis oli naine üksnes vahendaja.„Kelle tema?”
   „Antonio, minu poja. Need kõik on Antonio tööd. Kas on mingit lootust, et…?”
   „Tegelikult,” katkestas Pietro teda, „olen ma praegu täiesti juhuslikult Vallo Scalos.”
   „Ohh, päris lähedal siis ju. Kas see teeks teile palju tüli, kui ma paluksin teil külla tulla, kas või paariks päevaks?”
   Järsu vastumeelsusega mõtles ta punasest kivist Conservatoriole ja selle kolmele võlvkaarele, mille alt oli ta aastaid igal hommikul kõndinud sisehoovi, kus purskkaevu ümber paterdasid tuvid ning tihti istus mõni laiasääreliste pükste, sigrimigri-särgi ja „indiaani” kaelaehetega tudeng nagu lindude pontsakas ja roidunud nõbu. Ja kuigi ta oli tahtnud hoopis vabandada etteteatamata jätmise pärast, valis ta teised sõnad.
   „Ma usun, et selle aja ma leian.”
   „Ma ei jõua teid ära tänada. Te pole ju autoga, ega? Kahju, ka mul pole… Aga ma annan teile aadressi.”
   Pietro surus telefonitoru põse ja õla vahele, kirjutas telefonist kuuldu märkmikusse ja naasis oma kohale. Tuul oli tõusnud ja teinud taeva pilviseks ning kui päike varju läks, ei olnudki ilm enam soe. Ta kaalus, kas tellida seda arvestades midagi kangemat või minna sisse, tellida midagi kangemat ja lugeda mõnda kohvrisse pakitud raamatut, kui keegi istus ta kõrvale ja sirutas käe. „Terekest!”
   See oli too kabet mänginud vestiga mees – kuuekümne ligi, musta siidlipsuga, kiilas kõikjalt peale kukla– ja meelekohtade.
   „Tahtsin sind soovituste eest tänada.”
   „Kuidas läks?”
   „Kaotasin,” teatas mees vaieldamatu rahuloluga. Pietro kulmukergituse peale lisas ta: „Ainult kahe punktiga. Ega ma ei mäletagi, et mul oleks temaga mängides nii hästi läinud.” Ta heitis Pietrole ja tema kohvrile mõõtva pilgu. „Kust siis tulek kah?”
   „Averonest.”
   „Ootad kedagi või liigud edasi?”
   „Plaan oli Monte dell’Angelo poole minna.” Ta vaatas kella. „Buss läheb umbes kolme tunni pärast. Ega ma ausalt öeldes ei teagi, mida seni pihta hakata, koht tundub üsna tagasihoidlik selline…”
   Teine lasi kuuldavale naerupahvaka. „Ja Monte on muidugi suurlinn. Ütle, naljamees, kas sa küüti tahad?”
   „Ma ei tea, pakud või?”
   „Teeme kolm tuhat… kaks-pool tuhat liiri? Seda pole ju palju.”
   Korraliku restoranilõuna hind, teisendas Pietro selle automaatselt ringi, tundes, et kontroll oma mõtete üle, mis oli vahepeal täiesti käest läinud, hakkab tasapisi naasma. Õige tasapisi. Ta tegi muretu žesti. „Ah, see tühipaljas vahemaa, mis selle eest ikka maksta.”
   Mees tõstis käed, nagu kutsudes tunnistajaid maailma suurimale ülekohtule.
   „Tasuta? Sa mõtlesid, et ma viin su tasuta kohale! Haha! Kes sa oled, Franco Franchi või? Tahad, prae end kõigepealt siin palavuses mitu tundi, palun väga, ja pärast bussis sõitmist väänad särgist vett välja, aga kaks ja pool tuhat liiri viib su kohe niks-naks Montesse. Eh, paesano, mis sa kostad? Mõtle, saad mind tee peal jutuga lõbustada. Kaks ja kolmsada? Kaks ja kakssada? No kurat, ümmargused kaks tuhat liiri pole ju palju? Nii et nõus, teeme kaks? Kui midagi ei ütle, järelikult nõus… No lähme siis. See on sinu kohver, nii suur? Las ma kannan. Oh mamma, see on tinast voodriga või?”
   Nad kõndisid paar tänavavahet, kuni vestiga mees peatus nurkadest mõlgitud auto juures, mille parema küljepeegli oli nähtavasti mõni teine sõiduk kaasa viinud. Sisse istudes ajas Pietro kilinal laiali istme ette visatud tühjad veinipudelid.
   „Ee…” tegi ta arusaamatuses.
   „Pillu need taha või kuhugi. Ma käin Scalost kaupa toomas ja aeg-ajalt tuleb selle kvaliteeti kontrollida, mõistad?” Auto jõudis maanteele ja hakkas kiirust koguma ning Pietro üritas mõistatada, kui põhjaliku „kontrolli” on mees selleks hetkeks juba teinud. Teine jätkas: „Mul on vürtspood Via Biscigliettal, kahekümne teist aastat juba. Küsi Claudiot, kui muidu üles ei leia. Varem sai kõike ümberkaudsetest küladest, aga praegu on odavam osa kaupa linnast tuua. Kehv lugu, mis? Keri aken alla, kui sul palav on… Tegelikult on ka Scalo hinnad nii kalliks läinud, et varsti polegi mul sinna muud asja, kui et Tomasoga paar partiid teha.” Ta heitis Pietrole vilksamisi hindavaid pilke. „Sa pole ju matemaatik, ega?”
   Pietro meenutas sõpra, kes oli kord tema kohta öelnud, et tal on geomeetriline mõtlemine. Kui nii, siis haakus harmooniate matemaatika sellega igatahes paremini kui teoreemide tõestamine. Ta raputas pead. „Minu tugevaim külg see pole.”
   „Noh, Tomasol jällegi on, ega ta mind ilmaasjata kogu aeg ei võida. Miskipärast arvab ta, et kuna ta on nii pagana tark, siis see annab talle õiguse mind kõiges õpetada. Varsti hakkab ta seda ka ütlema, kummas käes kusemisel hoida tuleb, pane tähele.”
   Ta kruttis raadionuppu, hoides rooli vasaku käe sõrmeotstega ja vaid harva maanteele pilku visates, kuni läbi tagaplaanile nihkuvate krabinate ja sahina kostis järjest selgemalt Gilberto Mazzi õrnatundeline tenor: „Kui vaid teeniksin ma / Tuhat liiri kuus ma / Kui nüüd liialdused jätta, võiksin väita kahtluseta / Kogu ilm saaks õnne täis!”
   Aktsendi järgi oli vürtspoodnik Pietro õigesti paika pannud ning uuris tema töö ja tausta kohta, samas kui tee lookles laugjaid kurve võttes madalate mägede vahel, mille tardunud pehmed lained ümbritsesid neid pruunikasrohelise poolkaarena. Pietro nägi otse tee kõrval kuivanud rohuga aedu, kus üksikud hobused kaapisid tolmavat liiva või seisid kõrvu lingutades oliivipuude varjus, ning hallist kivist kõrgeid müüre – igal pool müüre.
   Õige varsti hakkas taamal paistma lauskjas nõlv sadakonna ühesuguse punakasvalge majaga, nende tagant kerkimas kõrgem mäenukk. Pietro osutas sinnapoole ja kuigi tema küsimus sumbus kruusaklobinasse, noogutas Claudio sellegipoolest ja hüüdis: „Seesama ongi! Inglimägi!”
   Nad põristasid mööda kiviklibust teed, loopides rataste alt kilde ja keerutades helehalli tolmusaba enda järel. Kaugel eespool tõusid poolde taevasse tuhakarva, üksikute tumehallide viirudega järsud ja lamedad mäed nagu üleküpsenud saiatainas, mille kohal triivisid läbituuseldatud rünkpilved. Käharate oliivipuude tagant paistsid madalate majade katuseviilud ning nende keskel, teistest kõrgemana, väike kirikutorn. Linnaservas nägi ta liivatolmust, puust väravatega väljakut, kus neli poissi, pruunid nagu jeekimid, jalgpalli tagusid.
   Millegipärast meenutas see talle üht väikest eraldatud linnaosa Beneventos, kus ta oli lapsena elanud, kuigi linn oli Montest kümneid kordi suurem. Midagi tuttavlikku oli siiski nendes kahekorruselistes majades, ehitatud kobaratena lähestikku, ja pisikeste akendega paksudes kiviseintes, kuid seikadel, mida ta elust Beneventos mäletas, polnud küljes enam ühtki nime, kohta ega kuupäeva. Tänavad keerdusid ja rullusid üles-alla ning tõmbusid kohati nii kitsaks, et kätt välja sirutades võinuks Pietro sõrmeotstega müüre puudutada. Autosid oli vähe, kuid see-eest nägi ta palju mopeede ning lihakarni ees puust käru, kus lebas veristatud siga. Lõunaaja tõttu oli liikvel vaid üksikuid inimesi, kellest mõned viipasid neile tervituseks.
   Peaaegu sama kiiresti, kui nad olid linna sisse sõitnud, jõudsid nad teise otsa välja. Vürtspoodnik pidas auto kinni ja osutas taamal seisvale majale, öeldes: „Sinna lähedki.”
   Ta aitas Pietrol kohvreid pagasiruumist välja õngitseda, kogu aeg maja silmas hoides. Näis, et just Silvia Manzo lähedus on ta tusaseks muutnud. Ta sõrmitses Pietrolt saadud kupüüre, ohkas ja andis mõned neist tagasi. „Teeme siis pealegi poolteist,” ütles ta resigneerunult ja istus autosse. Siis meenus talle midagi ja ta keris küljeakna alla. „Kuule,” hõikas ta Pietrole, „kui sa siin pikemalt oled, tule mõnikord minu juurest läbi, teeme paar partiid! Kohta sa nüüd ju tead.”
   Ta tegi nõustuva žesti. „Va bene, kui aega saan.”
   Pietro pani kohvrid verandale, silus käega üle juuste, manas näole naeratuse ja lasi kella, mis helises majasügavuses summutatult. Ta ootas ja vajutas veel kord nuppu, ilma nähtava tulemuseta.
   „Buonasera!”hüüdis keegi, nii et ta võpatas.
   Maja kõrvalt lähenes väike naine tumehallis riietuses ja ruudulise suurrätiga, sikutades käest pikki mullaseid aiakindaid. Pietro astus talle vastu ja tervitas. Naine uuris teda erksate, kuigi pisut nukravõitu silmadega, pea viltu, käed puusas, juuksetukk silmadele vajunud.
   „Keda te soovite?” küsis ta ja Pietro märkas kohe tema hääldust, mis polnud puhas calabrese, vaid selge ameerikapärase ülemtooniga.
   „Me rääkisime täna telefonis.”
   Naise ilme selgines. „Ah teie oletegi Pietro Salvari? Tulge edasi.”
   Nad vahetasid kombekohased käepigistused ning sinjoora viipas ta enda järel majja. „Ma mõtlesin hääle järgi, et te ikka vanem olete. Ah, ärge häbenege. Ma loodan väga, et ma teile oma palvega tüli ei teinud.”
   Pietro pidi selgitama, et Conservatorio poole pöördumises polnud midagi ebatavalist ning nii mõnedki õppejõud – eriti nooremate hulgast, kelle ametiaeg ei toonud endaga veel soodustusi – tegid eratundidega lisaraha. Siis küsis ta Antonio kohta.
   „Antonio elab siit eemal, mõni kilomeeter mäest üles,” osutas naine. „Kohe tahate minna või äkki sööte enne midagi, nagunii olete reisust näljane.”
   Maantee, mida mööda nad hiljem mäe poole astuma hakkasid, viis nad ainult pooleldi sihile. Pietro kõndis oma kohvriga sinjoora Manzo kõrval ja vahel ka samm tagapool, sest naine oli üllatavalt kärme. Peale kulunud märgistusega asfaldi, kusagil nähtamatuna laulvate tsikaadide ning sammude rütmilise krudina polnud siin midagi. Sinjoora Manzo, kes suutnuks ühe hooga ära lobiseda maailma tema algusest kuni lõpuni, oli muutunud sõnadega kokkuhoidlikuks ning Pietro leidis, et nii ongi parem, sest selletagi oli tal õhk kogu aeg kopsudest lõppemas. Vahel naine küll teatas: „Nüüd tuleb auto, ettevaatust” või „Sellesse tamme on äike kolm korda löönud” või „Siit järsakust sõitis vana Benito sügisel alla”, aga rohkem olid nad vait. Need paar autot, mis peatusid küüdi pakkumiseks, saatis sinjoora Manzo käega vehkides minema: „No, no, sõitke edasi, küll me saame.” Tagatuled kadusid käänaku taha ja Pietro higisele näole sadestus imeõhuke hall tolmukiht.
   Sealt, kus tee keeras paremale, et pärast mäeharja ületamist loogelda alla Sanza linnakese poole, läksid nad vasakule. Kiviklibune jalgrada tõusis põiki mööda mäenõlva, nii et Pietro nägi kogu aeg puude vahelt Monte dell’Angelo kaunist orgu. Ta tundis end näljasena, kuigi sinjoora Manzo väsimatu pealekäimise tõttu oli ta alles söönud kausitäie minestronet ja hulga lihalõike, ning kohver sikutas ta kätt nagu ämbritäis märga liiva.
   Varsti jõudsid nad lameda seljakuni. Punakas liivarada, ääristatud üle luupekse ulatuva heinaga, viis eemalt paistva ühekorruselise majani, mida ümbritses vöökõrgune kiviaed. Maja ees oli marmorimustriga laud ja paar tooli viltuse päikesevarju all.
   „Istuge,” palus sinjoora Manzo. „Ma teen enne temaga juttu.”
   Kui uks sulgus, naasis ümbrusesse jälle vaikus, millest Pietro kõrv noppis mõned kärbsepirinad ja lehekahinad. Päike polnud veel kõrgpunktis, aga kiire mäkketõusu väsimus ja rammestav soojus hakkasid end kontidesse ladestama. Korraks tundus, et majast kostis valjemaid hääli, aga Pietro polnud kindel. Heameelega teinuks ta une peletamiseks tiiru ümber maja, aga kartis näida ebaviisakana, pealegi ei erinenud see siin kuigivõrd teistest majadest Monte dell’Angelos oma lubjakivist seinte, savitellistest katuse ning mustjaspruunist puidust aknaraamide ja uksega. Katusealune paistis nii madal, et ainult laps oleks saanud seal püsti seista, ning kolm tumedat akent seirasid teda vaikselt. Siis uks avanes ja sinjoora Manzo viipas käega, öeldes: „Tulge nüüd. Antonio võtab teid vastu.”
//-- + + + --//
   Komissar hakkas ukselinki vajutama, aga krimpsutas nägu, mõeldes: jälle. Jälle üks hommikuid, kus ta liigesed käisid kangelt ja randmetes hõõgus paistetus, vahelduseks sellistele, kus aeg-ajalt sähvas sõrmedesse valu või tõmbusid need krampi. Isegi kõige tühisemad asjad nagu ukse avamine andsid valuga tunda… Aga tal polnud vaja, et teised teda sellisena näeksid ja saaks hakata levitama jutte, mis jätaksid ta ilma viimastestki asjalikest tööotstest. Ta tõmbas sügavalt hinge, lükkas ukse lahti ja kõndis kiiresti ruumi etteotsa. Mõru äratundmisega heitis ta pilgu neile kümmekonnale uurijale, kes olid viitsinud end kohale ajada ja lösutasid juba ette tüdinult keskmiste ridade toolides, ning tegi lühikese sissejuhatuse, enne kui jõudis kõige magusama osani.
   „Kuulasime üle ka mõned haiglaõed. Nende tunnistustest selgub, et plahvatuse toimumise päeval, kuuendal aprillil, oli üks fotol kujutatud mehele sarnanev isik tõepoolest peapõrutuse ja pindmiste vigastustega haiglasse toodud. Siin on kirjas: patsiendil iiveldus, koordinatsioonihäired, kõnehäired, kurdab kumina üle kõrvus…” – ta keeras lehte – „no ja nii edasi, see polegi lõpuks oluline. Küll on aga huvitav, et ta andis registreerimisel nime, mis ei ole Carillo, Gravano ega mõni muu meile teada olev pseudonüüm. „
   Selle peale tõusis ruumis väike sahin. Cesare vaatas neile otsa, lasi neil veel praadida. Kõik teadsid, et riigipolitseil olid käed tööd täis: „Punased brigaadid”, pommipanekud, poliitilised– ja maffiamõrvad ning vandenõud, millest iga tõelise kohta tuli üheksakümmend üheksa väljamõeldut. Lisaks noored neofašistid ja maoistid, kes lõid lärmi ideaalide eest, millest nad polnud võimelised rohkem kui pealiskaudselt aru saama. Aga kui see on lõpuks õige jälg…
   Cesare tõstis häält. „Ta on kirjas kui Enrico Salvari. Ja enne kui keegi midagi ütleb, siis on selge, et see võib muidugi olla järjekordne varjunimi. Võib-olla ka üldse mitte sama inimene, aga seda tuleb uurida. Sama hästi võis ta olla plahvatusest uimaseks löödud, segaduses, valudes; keegi küsis midagi, ta vastas automaatselt ja täiesti tahtmatult rääkis sellega välja, kes ta on. Võib-olla ta ise ei mäletagi seda, kes teab, igatahes saatsin mehed juba jälgi ajama.”
   Ta tegi korraks pausi, mudis grimassi tagasi hoides rannet ja küsis juba raskemal häälel: „Mida me edasi teeme? Väga lihtne. Esimese asjana paneme tema nime ja pildi lehte. Mis nime, kõik nimed. Ja kõik pildid, mis me temast leiame, kõigisse lehtedesse, mida vähegi loetakse. Libertà, La Repubblica, Corriere della Sera, La Stampa,” rõhutas ta iga nime käega raiudes, „Il Tempo, Il Giorno, L’Italia, Gazzetta di Reggio – kõigisse. Suitsetame ta välja, kus iganes ta ka poleks.”

IV

   Laua taga istus süngeilmeline mees, kes keerutas rahutult tikupakki sõrmede vahel; ta tõusis järsult ning Pietro märkas, et pikemapoolsest kasvust hoolimata on ta kondisevõitu, nagu oleks hiljuti raske haiguse läbi põdenud. Tema jume oli sitsiiliapäraselt tõmmu, mida kohtas maa keskosas harva. Paksud kulmud, habemetüügas, mõnevõrra araabiapärased näojooned ja lohuke lõual andsid talle morni, kuid samas sitke ilme, millest ometi kumas läbi mingi poisilikkus, mis tegi tema vanusest arusaamise raskeks, kui mitte võimatuks. Nina, see toretsev nook, oli selgesti oma isalt saadud.
   Ja Antonio ei vaadanud talle kordagi silma.
   Pietro sirutas käe, aga Antonio vaatas seda umbusklikult, nagu oleks talle skorpioni pakutud. Pietro ootas veel hetke, siis tõmbas käe ära ja torkas taskusse. Ah siis niimoodi on lood…
   Ta esitas oma standardtutvustuse: elab Averones, õpetab üheksandat aastat kompositsiooni, vahel pakub heliseadete tegemist, vahel koostab klaviire, vahel mängib kohaliku raadio orkestris, nii kuidas parasjagu tööd satub. Rääkides silmitses ta ruumi ega saanud lahti muljest, et maja oli pikka aega tühjana seisnud ning kolitud oli siia alles üsna hiljuti. Võib-olla oli see raske lõhn, milles segunesid muld, niisked kaltsud ja koidest puretud puit; võib-olla oli see hämarus, mis tekitas tahtmise kardinad eest tõmmata, kuigi kardinaid polnudki; võib-olla olid need tolmused pildiraamid, hallid ämblikuvõrkude tombud laenurkades ning suure kappkella pragunenud klaas. Pietro oleks tahtnud hingata hästi väikeste sõõmudega.
   Sinjoora Manzo tajus kohmetust ja vaatas kõhklevalt mõlemale otsa, tehes viimaks pianiino suunas kerge käeviipe: „Mängite vast midagi ette?”
   „Võib küll. Midagi konkreetset?”
   „Ei, ei… mis teile endale aga meeldib.”
   Pietro sättis tooli madalamaks, tõstis kaane ja asetas käed klahvidele. See oli siidja mahagonviimistlusega Bösendorfer, 50ndate lõpust või 60ndate algusest, ilma sostenuto-pedaalita. Õrnalt käsutas ta pillist välja re-mažoorakordi ja kui heli aeglaselt vaibus, tundis ta kergendust; vahetas seejärel helistikku ja siis juba sol-minooris mängis algusmotiivi Mozarti neljakümnendast, jätkates seda vabalt improviseerides. Klaver vajas häälestamist ja mõned suure oktaavi klahvid tegid vajutusel plärinat, aga ta oli valmis sellest esialgu mööda vaatama.
   Ja korraks unustas ta end mujale, väljus kehast, astus iseenda selja taha.
   Vaadake, vaadake mu sõrmi veatult puudutamas klaveriklahve, hüüdis ta viirastusena. Vaadake mu elegantselt mugavat poosi. Kartke oma mõtetes, et te ei hakka kunagi nii hästi mängima, aga olgu see ühtlasi põhjus, miks te, hambad ristis, selle poole püüdlete. Jätke meelde mu nimi, sest te peate kõigile kuulutama, kuidas üks Pietro Salvari oskab imesid teha.
   Ta tundis nooruki lusti, aga see oli ka ainus, mis aitas taluda kogu ülejäänud nüridust. Õpetada, et juhendada teisi õigele teele? Jama! Loeb vaid patuselt meeldiv värin, mida tekitab teadmine mõttest, et sind jälgivad imetlevad silmad.
   Ta mängis, kuni mõtted jooksid üksteisele selga, lõpetas liigagi rohmaka kadentsiga, vaatas teistele otsa ja kehitas õlgu.
   „Väga hea,” ütles sinjoora Manzo, „väga hea.” Ta kobas taskuid. „Ahh, võti on ju Antonio käes. Kui teil tekib mingi mure, võite igal ajal minu juurde tulla; te ju teate, kus ma elan. Mul on sealsamas väike õmblussalong. Ja tulge, ma näitan, kus telefon on. Ma küll numbrit ei mäleta, aga Antonio ütleb teile.”
   Ta näitas toa ja abiruumid kätte ning lahkus, olles enne puudutanud Pietrot kergelt õlast, nagu tahtes veel midagi öelda, kuid siiski rohkemat lausumata.
   Pietro pakkis asjad lahti, jättes lauale paki noodipaberit ja mõned teritatud pliiatsid, juhuks kui peaks midagi inspireerivat pähe tulema. Toal oli praguliseks kuivanud kõrge palklagi ja kipsivalged seinad, millel rippus paar üsna kribu reprot maastikuvaadetega. Ta pressis kätega paar korda prooviks kaheinimesevoodile, nihutas padja ja linad vähem lohku magatud poolele ning sättis õigeks öökapist leitud äratuskella. Linad olid puhtad, kuid rohkete paikadega – kes iganes siin enne elas, oli olnud kokkuhoidlik. Aknalaud oli nii lai, et mõni väiksem mees oleks saanud sealgi magada. Ta sikutas kardinad eest ja tõmbas akna pärani, et mitme aasta vanune õhk minema saata. Siis mõtles ta ühele teisele korterile tänaval, kus iga poole tunni tagant sõitsid mööda tömbi ninaga trollid, kus õhtuti liikus autode merevaigukarva tulerivi, kus ornamenteeritud tänavalatern siras läbi kardinate öösel tuppa ning kus ta hommikuti kitsal rõdul suitsetades võis valida, kas vaadata vastasmaja kohviku ette moodustunud järjekorda või diakonit, kes pühkis luuaga katedraaliesist platsi. Teda oli viimasel ajal hakanud hirmutama mõte, et viie aasta pärast vaatab ta välja samast aknast ja kõik on endiselt sama.
   Veidi aega hiljem leidis ta Antonio klaveri taga istumas, kuid klaverikaas oli kinni.
   „Näita siis, mida sa oskad,” ütles Pietro.
   Antonio tõstis kaane üles, hingas sügavalt sisse ja langetas sõrmed klahvidele. Ta mängis esiti ainult bassiregistris, valinud tempoks rahuliku adagio, sellal kui parem käsi põlvel puhkas. Ta käed ei värisenud ja võib-olla oli ruum sellel hetkel tema jaoks tühi. Ehkki lugu oli Pietrole tundmatu, meeldis talle mängu hingestatus. Ta oli tegelikult oodanud, et Antonio üritab hiilata mõne põrgulikult keeruka Chopini etüüdiga või võtab ette mõne Bachi tokaata, kuid mees näis olevat targem.
   Pietro võttis automaatselt õpetaja positsiooni. Mäng oli üsna paljulubav, kuigi mitte tehniliselt elegantne, ja üsna lootustandev, kui neist kangetest õlgadest ja kahe vasakpoolse sõrme valelöökidest üle saada… Igatahes kõlas see oodatust paremini, säästes teda närvilisest läbikukkumisest või kohmakast plõnnimisest, ja kindlasti polnud ta ka külasepa koolitatud, jumal tänatud sellegi eest. Kindlam oli talle seda muidugi mitte öelda.
   „Olen hullematki kuulnud,” ütles Pietro, kui Antonio oli lõpetanud. „Su õlad on liiga krampis, lase need lõdvaks, siis saavad ka sõrmed voolavamalt liikuda. Väikeste sõrmede löök on nõrk, lisaks jäi sul neljas sõrm kogu aeg väiksele ette. Ja tohib… tohib, ma…?” Ta võttis ettevaatlikult Antonio käe – sellest käis läbi väike tukse nagu nõelatorkel – ning kompis ja painutas tema sõrmi. Ta leidis need olevat pikad ja hea liikuvusega, kuigi mitte nii peened nagu tõelistel meistritel, aga sellisel tasemel mänguks, milleks Antonio võis olla suuteline, kõlbasid need küll. Ta lasi käest lahti, tundes kergendust.
   Suur kappkell oli mõne aja eest löönud üheksat ning Pietro tuhnis nüüd külmkapis, mis oli suur ja terasest, pangaseifi moodi, nagu neid sõjajärgsetel aastatel tehti. Ta ladus lauale õlikannu, äädikapudeli, jämedateks ratasteks lõigatud toorvorsti ja kamaka parma juustu. Antonio, kes Pietro kummastuseks polnud seni vist ühtki sõna lausunud, tolknes kaugemal ja ainult jälgis, kuidas Pietro kolistas kappides ja leidis juurde tomateid, apelsine ja leiba.
   Ta avas keldriukse, leidis kobades lüliti ja astus siis kätt seinale toetades mööda keerdtreppi alla. Ruum oli niiske ja jahe, lõhnates mulla, kopituse ja vahtrapuidu järele. Parempoolne külg oli võlvsein, mille lubivalgete kaarte alla olid paigutatud puust riiulid üksikute külili veinipudelitega; võlvkaari ja riiuleid ühendasid tolmunud ämblikuvõrgud. Ta tõmbas esimese pudeli välja, pühkis käisega üle sildi ja noogutas heakskiitvalt. Otse lambi all oli köögilaud ja üksik tool, ilmselt juhuslike veinimaitsmiste tarbeks, riiulite ees oli punutud korve tühjade pudelitega ning hoolsa tarbimise märgina vedeles pudeleid ka laua all, riiulite peal ja tagurpidi riiulitesse torgatuna.
   Ta võttis ühe punase ja ühe valge ning kõndis tagasi üles. Antonio oli istunud laua taha ja kuhjanud taldrikule kõike seal leiduvat, mis mingil moel rahustas Pietrot.
   „Valge võib kohe välja kallata, aga punane peaks veel soojenema ja õhku saama,” juhendas ta. „Ja tõsta endale oliive.”
   Antonio võttis tomateid ja juustu, kuid jättis pasta puutumata. Tomati lõikas ta neljaks viiluks, seejärel tegi sama juustuga. Veiniklaasi lükkas ta samuti tagasi.
   „Sa ei joo?” küsis Pietro.
   Antonio raputas pead, kuid tema ilmest ei saanud välja lugeda, kas see tähendas vastust või midagi muud. Söömise asemel ta niheles ja näperdas piinatud ilmel kahvlit. See ei jäänud Pietrole märkamata, aga enne kui ta jõudis küsida, võttis Antonio salvräti ja kattis sellega oma veiniklaasi. Ta vaatas seda hetke mõtlikult, tõi Pietro ilmest välja tegemata veel mõned salvrätid ja kattis nendega pastakausi ja soolatopsi.
   „Ja vein, seda sa ka ei armasta?”
   Siis kuulis ta esimest korda Antonio häält ja eneselegi üllatuseks võpatas, ei, tardus.
   „Ma armastan seda küll, mul” – paus, pingutus – „on, on oma lemmikVEIN all keldris…”
   Jeesus…! mõtles Pietro. Asi polnud sõnades. See, mida ta kuulis, oli kõhedusttekitav, ühegi tundevirveta bariton, mis väljus Antonio suust lõtvade kämpudena, nagu peaks ta iga tiisikusest nakatunud traatja lause läbi vere üles köhima. Hääles polnud ühtegi tõusu ega langust. See lihtsalt algas poole pealt ja lõppes järsu rapsakuga, nagu oleks nõel plaadilt tõstetud. Pietro polnud küllalt kiire oma jahmatust varjama ja sõitles end mõttes selle pärast. Kirevase päralt, mis sellel poisil ometi viga on?
   „Jaah. Riiul… sinine pudel ja silt on…” – jälle paus, jälle pingutus, jälle pressis ta sõnu välja – „kollane.”
   Pietro suutis end sedavõrd koguda, et küsida: „Punane vein?”
   „Jaa-ah.”
   Ta täheldas Antonio artikulatsiooni juures veel midagi kummalist. Kaugel perfektse häälduse etalonist, kõlas tema itaalia keel, nagu oleks ta selle selgeks õppinud sõnaraamatu põhjal, seda kordagi elus kuulmata.
   Pietro sundis end väga, väga rahulikuks. „Ma vist nägin seda. Tahad, et toon selle? Ei taha? Noh, võta siis juustu.”
   „Neid ei saa… loendada,” kohmas Antonio.
   Jälle see tunne, et keegi teeb tema häälega lolli nalja.
   „Mida see tähendab?”
   „Peab saama TOITU peab saama aga seda ei SAA loendada ei saa loendada.”
   Pietro hingas sügavalt ja vajutas käed lauale. „Olgu, olgu… jätame toidu. Kus sa klaverit mängima õppisid?”
   „Kodus,” ütles Antonio pärast mõttepausi.
   „Ei, kelle käe all.”
   Antonio sattus segadusse ja mõtles veel kauem.
   „Omaenda KÄTEGA,” ütles ta viimaks kõhklevalt.
   Nüüd jäi Pietro teda vahtima ja küsis siis aeglaselt: „Kes… sind… õpetas?”
   „Gregorio Capozzoli. Tema oli, oli, oli, OLI, OLI!” hüüdis Antonio, prõmmides lauda rusikaga. „Segab, ei saa! Ma ei saa! Gregorio oli kiriku orelimängija.”
   Pietro oli jahmunud ega suutnud end kokku võtta, et küsida, mis Antoniot segab. Talle tundus, et sellest momendist läks kogu vestlus allamäge – kõik õhkuvisatud teemad langesid maha ja pudenesid tolmuks. Ka isu oli järsku läinud. Ta mälus aeglaselt ja loputas suutäied raske magusa punaveiniga alla, mõeldes, kas peaks ööseks tooli ukselingi alla sättima.
   „Noh,” sõnas ta siis pärast rasvase vorstisuutäie lõpetamist, sõrmi hoolikalt valgesse käterätti pühkides, „milleks sul siis mind üldse vaja on?”
   Selle peale lahkus Antonio midagi ütlemata laua äärest ning tuli varsti paari paberilehega tagasi. Pietro pani käteräti lauaservale, kummardus lähemale, vaatas ja tõstis hämmeldunud pilgu.
   Beethoven kirjutas oma eluajal üheksa sümfooniat (mille daatumid oli Pietro võimeline esimesest viimaseni peast ette lugema – vähemalt aastaarvudes oli ta alati tugev olnud). Üheksa, millest viimase lõpetas helilooja kolm aastat enne oma surma; viimastel eluaastatel kirjutas ta ainult mõned kvartetid, kuni ühel äikesetormidest raputatud märtsiööl, pärast lõputut verist oksendamist, ta lõpuks elu endast välja hingas.
   Aga Antonio vajutas sõrme noodilehtedele, mis ta oli toonud ja ütles: „Ma tahan taastada selle siin – tema kümnenda sümfoonia.”

V

   Aknast paistis lapike klaari hommikutaevast paari pilvesäbruga, kui Pietro end voodis küünarnukkidele püsti ajas ja kuulatas. Esmalt lasus vaikus, siis kostsid jälle korrapäratud kolksud, mütsud ja tümpsatused, mis kestsid veidi ja lakkasid. Lina kõrvale lükates ajas ta end voodiservale istuma, kratsis rinda ja haigutas, siis ajas end kätega põlvedele toetudes püsti ja vaatas välja. Läbi rähmaste silmade nägi ta Antoniot, kes kükitas lühikeste spordipükste väel maas, tumepruuniks kõrvetatud ihu tuhmilt hõõgumas, noppis väikesest kuhilast kive ja loopis neid keskendunult vastu majaseina. Pietro jälgis seda mõnda aega, kuid targemaks ei saanud. Ta riietus, jättes särgi nööpimata, ning kõndis kööki, jalge all külm kiviplaatidest põrand. Tolmustes kappides, leivapuru ja hiiremusta sees seisid karbid ja purgid jahu, tangu, kivikõvade rosinate ja hallitanud pähklitega. Seinakapi küljes rippuvad sibulakobarad paistsid see-eest küllalt värsked. Teisi topse avades tekkis kööki segunenud lõhn tüümianist, loorberist, piparmündist, pipardest, kaneelist ning muskusest. See pani teda mitu korda neelatama, kuid ta kirtsutas nina, nähes lauanurgal pesemata taldrikute ja kausside virna.
   Siis kopsimine lakkas ja ta nägi, et Antonio on tõusnud ja tuleb toa poole. Korraga tundis ta kimbatust – mida talle öelda? Peaks ta teda tervitama nagu õpilast või nagu tulevast sõpra, ulatama uuesti käe (ta mäletas, mis oli päev varem juhtunud) või üksnes põgusalt noogutama? Korraks tundis Pietro isegi tahtmist kähku oma tuppa taanduda, et seda momenti edasi lükata. Ta vaatas oma katmata rinda ja hakkas särki kähku kinni nööpima. Äärmine tobedus, mõtles ta, äärmine tobedus. Aga kui Antonio oli sisse astunud, jäi Pietro äkiline „Päevast!” vastuseta ning mees kõndis joonelt tagatuppa, heitnud talle vaevalt ühe vilksamisi pilgu. Pietro käed tardusid keskmise nööbi juurde ning talle tundus, et teise vaates oli olnud midagi sünget.
   Kui Pietro välisukse lahti lükkas, nägi ta ähmastatud pilk aia taga suuri valgeid mügaraid. Ta kissitas silmi. Väike määrdunud lambakari, kõhuni heinas, liikus nosides ja harva määgides sammhaaval eemale. Siis ilmus nähtavale karjus, vest paljal higisel kehal, ja väike koer, kes aeglaselt saba vänderdades tema järel kõndis. Ta viipas Pietrole ja too noogutas vastu. Lambakarjus vilistas, mispeale koer ajas villakerad klähvides heinast välja ning peagi kadus seltskond puude taha.
   Pietro jalutas ümber maja, leidis kaevu, vinnas sealt ämbritäie külma vett ja jõi. Ta istus kaevuraketele ja ringutas. Õhul oli veel kastene aroom ning madal päike väreles puuvõrade vahel; mets sahises omaette ja lehti kattis sametine kuma.
   Ta oli eelmisel õhtul noodipabereid lähemalt uurinud. Antonio palavikulistes kritseldustes tundis ta ära „muusikalise artriidi”, selle tõve, mis loomepalangu ajal moonutab käekirja, nii et iga noodivars vahib ise suunas, noodisabad sähvivad üle mitme rea ning jooned on tõmmatud kui mõõgahoobid. See oli lühike töö. Vaid kolm-neli lehte mi-bemoll mažooris – kolm tutti akordi, seejärel bass ja alt vahetamas paari meloodiat, natuke teemaarendust sinna otsa –, aga kui Antonio jutus oli teragi tõtt, oli tema ees kümnenda sümfoonia avamäng.
   Pietro ei pidanud kasutama kahte ajurakkugi mõistmaks, et juba põhimõtteliselt pidi see olema sulaselge jama. Vähemalt osaliselt. Iseenesest polnud kadunud tööde taastamises midagi ennekuulmatut. Tuli ette, et autor jättis endast maha kümme– või isegi sadakond lehekülge skitse, märkmeid ja fragmente, millest mõni võimekas muusik suutis aastatepikkuse töö järel panna kokku tervikteose. Ka Beethoveni kohta oli spekuleeritud, et küllap ta mõne kvarteti või skertso alged maha jättis. Ta mäletas, et Nottebohm oli midagi selle kohta kommenteerinud. Kuid iial ei peetud tulemust ehtsaks, olgu see kirjutatud kui tahes heal tasemel ja kui tahes hästi autori stiili jäljendades. Aga kus olid Antonio allikad? Tulla praegusel ajal lagedale taastatud teosega, mis ei toetu ühelegi allikale, oleks puhas arulagedus.
   Ometi ei andnud see talle rahu. Ta oli omal ajal pidanud piisavalt heliteoseid analüüsima, et märgata Antonio kritseldustes silmatorkavaid sarnasusi Beethoveni stiiliga. Vähemalt seniks pidi ta Montesse jääma, kuni saab selgeks, mis on tegelikult nende nootide taga.
   Ta tõi toast rahakoti, võttis majaseina najalt ühe sinna toetatud jalgratastest – Bersaglieri’de igivana must kokkukäiv Bianchi sinna hiljem lisatud logiseva pakiraamiga – ning ajas selle käekõrval aiaväravani. „Lähen postkontorisse,” ütles ta Antoniole, kes seisis uksel, käed rinnal risti, ja vaatas temast mööda; ühtki reaktsiooni ei järgnenud.
   Enne suurele teele jõudmist keeras ta kõrvale. Ta tuli ratta seljast maha, vaatas ettevaatlikult ringi ja lasi siis ohkega puu vastu vett. Ta täheldas, et selle koha pealt oli linnale parem vaade ning mälusopist kerkisid mõned kaardil nähtud nimed – too väike kivisillutisega plats kohviku ja juuksuriga pidi olema Püha Iannuzzi väljak ning teravatipuline kellatorn kuulus seega Santa Barbato kirikule.
   Ta pidas kinni kohviku juures, ostis leheputkast La Stampa ja istus koos kohviga maha seda lugema. Ta ei jõudnud kaugemale kolmandast leheküljest, sest sealtsamast, siseuudiste vahelt, vaatas talle vastu Enrico nägu.
   Kohvitass vajus kolksatades lauale ja postkontor oli ununenud.
   „Kuulutatud tagaotsitavaks kahtlustatuna eelmisel nädalal Roomas toimunud plahvatuse korraldamises,” teatas leht ja esitas kiretult faktid: üheksa hukkunut, 33 vigastatut, neist kolm kriitilises seisus. Võib esineda ka nende-ja-nende nimede all. Rikkalik vaevatasu kurjategija tabamiseni viivate vihjete eest…
   Pietro tundis verd meelekohtadel tukslemas ja soontes pööristena tormlemas. Ta pigistas kõvasti lauaserva. Enrico Salvari oli tavaline nimi, see langes isegi kokku ühe filminäitleja omaga, kes oli just paari aasta eest mingis viletsas draamas mänginud (mille üle nad olid saanud omajagu lõõpida), aga pilt, olgugi udusevõitu, kuulus nii eksimatult tema vennale, et selle tagant kumasid läbi ka tema enda näojooned.
   Õhutemperatuur oli mõne sekundiga tõusnud vähemalt viisteist kraadi ning süda näis iga löögiga hetkeks kaks korda suuremaks paisuvat. Ta ju tundis oma venda. Sõjaväelane, aga mitte kurjategija. Vaimustus relvadest, aga polnud mõrvar – seda enam, et relvad olid nende vereliinis olnud alati midagi loomulikku, millesse suhtuti lugupidamise, kuid ilma tarbetu aukartuseta. Vincenzo, ta isa, oli olnud Itaalia Politsei ohvitser ja teeninud kahekümnendate keskel Rhodosel, jõudes vanemleitnandi auastmeni ja jätkates Salvaride pikka karabinjeeride suguvõsa. Need neli aastat, vaatega Mandraki sadama kahele pronkshirvele kõrgete sammaste otsas, olid jätnud temasse kustumatu mulje ning ilmselt olekski ta jäänud Rhodosele elama, kui mitte Kreeka vastupanuliikumine poleks hakanud seal juuri ajama. Ta naasis mandrile ja elas vähest aega Amalfis, kus kohtas pikka punapäist Felicet. Meretuul, mis oli mõne aasta eest parkinud ta naha ja andnud talle hea tervise, lõikas nüüd läbi kontide ja pani ammu enne õiget aega liigesed krooniliselt valutama. Vastutahtsi kolis ta lapseootel Felicega sisemaale Beneventosse, mida mäed kaitsesid järskude tuulte eest ja kus läbivoolav jõgi pakkus mingitki aseainet Türreeni tumesinistele lainetele.
   Pietrole oli öeldud, et ta sündis neliteist minutit enne Enricot (fakt, mida ta ei jätnud nende omavahelistes nääklustes kunagi ära kasutamata). Nagu esiklapselt loodeti, näitas ta kasvades end võimeka ja ambitsioonikana ning kuigi muusika polnud päris see, mida isa temalt lootis, lubati tal sellega tegeleda. Neljateistkümneselt hakkas ta sügiseti hirvejahil käima ning oli päästikuga sama otsustav kui vandlist klahvidega. Vincenzo ei varjanud kunagi heameelt nähes, kuidas Pietro suutis juba poisina kõmmutada savitaldrikuid nagu vilunud linnukütt, ja kuigi Pietro tegi vihjeid konservatooriumile, ennustas isa, et tema süda otsustab teisiti. Tema venna puhul polnud valikus kahtlustki: seitsmeteistkümneselt astus ta sõjakooli eesmärgiga pühendada sellele oma tulevik, kuigi isa oli lootnud mereväeakadeemiale, mis oleks toonud mälestused Mandrakist talle tajutavasse lähedusse. Kuid nüüd töötas vend kusagil staabis laua taga – sugulaste arvates oli see auväärsemgi koht – ja sai enda sõnul merd nuusutada ainult Napolisse puhkusele sõites.
   Järelikult oli see kõik eksitus. See ei saanud olla eksitus, sest La Stampa ei trükkinud mingit jama. Ta helistab vennale ja küsib, kas ta nalja tahab kuulda, aga kui Enrico oli teinud seda, mida ta ei saanud olla teinud, siis kuulatakse telefoni pealt ja tullakse tema jälile. Ta lasi mündid automaati, valis numbri ja loendas kutsetoone. Viis, kuus, seitse… siis toru tõstmise klõpsatus.
   „Ciao,” ütles meeshääl summutatult.
   „Rico?”
   Pikk sahisev vaikus traatides tema ja Milano vahel, kuni hääl end teisel pool lõpuks omaks tunnistas.
   „Hei, vennas. Ma olin juba ära minemas. Mul on kiire.”
   „Minemas kuhu? Kuula, stronzo… Millega sa oled hakkama saanud, mida ma pean lehest sinu kohta lugema?”
   Enrico üritas alguses tagasi ajada, aga pidi mingi hetk taipama, et see vennaga läbi ei lähe, sest ütles kuivalt: „Ma ei saa sellest praegu rääkida. Ja ära usu kõike, mida kirjutatakse.”
   „Siin pole asi uskumises, sinu näopilt ja… See ju on sinu näopilt ikka? Sa emale ei mõtle üldse või, ta ei ela seda üle.”
   „Ma võtan sinuga ise ühendust.”
   „Oota!” hüüdis Pietro. „Ma ei ole ju Averones. Ma annan sulle oma aadressi ja numbri, saad teinekord helistada ja teate jätta.”
   Ta luges need talle märkmikust ette, juhendades, kuidas Antonio maja leida.
   „Monte dell’Angelo?” küsis vend. „Kaua sa seal oled?”
   „Ma ei tea veel, võib-olla nädala, võib-olla vähem.”
   Järgnes paus, aga Enrico ei pannud toru ära.
   „Vennas,” ütles Pietro ja ohkas torusse. Ta ei leidnud tükk aega sõnu ning ainult praginad ja kahinad liinil rääkisid, et ühendus pole katkenud. Ta rutjus murelikult oma kaelasooni ja miskipärast jooksid ta silme eest läbi Ricoga seotud mälestuspildid lapsepõlvest. „Hoia ennast,” ütles ta lõpuks peaaegu õrnusega, teadmata, kui palju sellest üle kehva liini Milanoni jõuab. „Ma ei ole sind ammu näinud.”
   Tagasi mäemajja jõudes tundis Pietro närvilist teotahet, mida ei leevendanud ka kruusitäis külma vett. Ta võttis Antoniolt saadud paberid, istus klaveritoolile ja pani noodid enda ette. Tempot polnud märgitud, aga ta oletas, et mõõdukas Allegretto poleks väga vale. Ta heitis esimesed teravad akordid kiiresti õhku ja saatis nende tasasele kõlale järele aeglase mitmehäälse (ta lubas siinkohal väikese kõrvalekalde) arpedžo; see kukkus välja nii rõhutatult nurgeline, nagu oleks külmkapp trepist alla visatud. Ta mängis noote lugupidamise ja umbusu seguga, distantseerides ennast autorist. Ettevaatlikult katsus ta seda helitükki proovile panna, kontrollides selle meloodiakaarte viimistlust ja osasid ühendavate sildade vastupidavust. Ta ei märganud, millal Antonio ta kõrvale ilmus.
   Antonio vaatas klaverit sõrmitsevat Pietrot, nähes hoopis teistsuguseid värve ja liikumisi. Ta toetus randmetega lauale, aga sõrmed puudutasid ettevaatlikult mõttelisi klahve. Üksik do-noot oli nagu taevasinine vilksatus, samas kui mitu sellist laienesid kontsentriliste ringidena. Ta sõrmed lõid õhku mürkrohelistest laikudest koosneva fa-mažoori. Ühe kolmkõla noodid olid sama värvi, kuid eri tooniga, välja arvatud dissonantsed kolmkõlad, mille puhul lisandus häguselt mõni soe põhivärv. Puhtad intervallid paistsid sujuva liikumisena. Valjud helid ja kõrged toonid olid heledamad, pehmed helid ja madalad toonid tumedamad.
   Ta võis tajuda nii palju varjundeid, et ei suutnud enamikku neist kirjeldadagi, üksnes tunda, ja mõne värvi jaoks polnud nimegi välja mõeldud. Ta mõistis kahjatsusega, et Pietro seda ei näe, ei oska oma käsi õigesti juhtida ning sibab loost läbi nagu vesikirp üle tiigivee.
   Pietro märkas, et Antonio raputab pead, ja tõstis sõrmed klahvidelt.
   Antonio raputas ikka pead. „Valesti valesti valesti,” sosistas ta ja näitas käega, et Pietro tõuseks, istudes siis tema asemele. „Valesti valesti.”
   Ta keeras uuesti esimese noodilehe – samal ajal jätkus monotoonne „vales… vale… stivale… valestivale…” –, tõmbas kuuldavalt hinge nagu enne sukeldumist ja lajatas siis klahvidele, lüües fortissimos topeltakordi, tõmbas uuesti hinge, kordas akordi helistikus ülespoole liikudes, siis tuli ülemisest registrist peaaegu võimatult kiiresti arpedžeerides alla tagasi nagu veerekivide kanonaad. Antonio vasak käsi kordas kolmenoodilist motiivi, parem võttis selle põhimeloodia aluseks, varieeris eri asendites ja lisas detaile, mis Pietrot jahmuma panid. Bass liikus nagu külm hoovus sügaval ookeanis, kahehäälne meloodia sillerdas valguskildudena ja virvendas briisina üle pinna, rullus, murdus ja taandus.
   Muusika rääkis Pietroga.
   Ma mõistan kõigi asjade saladust, ütles see. Ma tean, kuidas maailm töötab, millest on see kokku pandud ja kust võib Jumalat leida. Ning Jumal on mind lubanud lävele, mis eraldab siin– ja sealpoolsust, öeldes: „Vaata ja õpi.”
   Kui muusika lakkas, ei tulnud Pietro suust sõnagi.
   Antonio pöördus toolil ringi. „Ja see on kõigest pealispind…”
   Pietro vaikis – esimene kord, kus ta ei suutnud tõesti mitte midagi öelda. Ta tundis äkilist vajadust olla oma mõtetega üksi, astus välisuksele ja vaatas, palavusest hingeldades, kuidas kärbsed olid kinnitunud majaseinale nagu tõrvapritsmed. Siin oli rahulikkus, millega ta polnud harjunud – laisalt liikuv tuul, päikeses koolduv hein ja puuoksad, mis kukutasid krabisevaid lehti. Ta tõstis käe silmile ja põrnitses kivimüüril magavaid gekosid. Paistis, et neile palavus meeldis.
   Antonio istus endiselt klaveri taga ja ootas. Pietro rehmas tema poole.
   „Ma arvan, et olen tänaseks piisavalt kuulnud. Homme jätkame.”
   Ta kallas suurde kannu vett, veini ja jääkuubikuid ning segas seda pika puulusikaga. Ta jõi ahnelt, kuni jahedus hakkas kõri pitsitama, ning käratas siis gekode peale, kes ehmusid ja sibasid müüri kaugemasse ossa. Oli see ateenlane Thukydides, kes väitis, et alles viinapuude kasvatamisega tõusid Vahemere-äärsed rahvad barbaarsusest kõrgemale?
   Ta veetis järgmised tunnid, uurides neile neljale noodileheküljele kirjutatut üht– ja teistpidi, kuni ta mõtted kaotasid sidususe. Tõesti, esmapilgul poleks sugugi võimatu, et mõni erakordselt hea konsitudeng millegi samaväärsega hakkama saaks. Antonio tõlgendus oli rabav, kuid need leheküljed polnud geniaalsed selles mõttes, nagu oli geniaalne „Üheksanda sümfoonia” algus. Kuid konsitudengitel kippus nappima vaba mõtlemist ja isikupära, samas kui tema ees muud polnudki kui tempimata originaalsus.
   Ta mõtted pendeldasid seinast seina, ühes äärmuses uskumatus, teises kisendav tahe uskuda, sealjuures kippus viimane peale jääma, hoolimata sellest, et ta oli end alati pidanud ratsionaalselt mõtlevaks. Muidugi, alati pole tal olnud ka Veronicat ega vajadust Veronicast kinni hoida, maksku see kas või oma põhimõtete osas järeleandmise. Ometi näris temas teadmine, et aastate jooksul oli ta näinud liigagi palju petiseid ja ka lihtsalt naljahambaid ning praegune näis järjekordse sellise juhtumina. See võis olla teadlik jäljendamine ja võis olla ka nutikas kollaaž, sest midagi äratuntavalt beethovenlikku selles tükis ju oli. Ja ometi ei suutnud ta välja mõelda, keda ja mis põhjusel pidanuks Antonio petma. Tema siiatulek oli liiga suur ja samas liiga juhuslik ettevõtmine, et midagi nii labast üritada. Ta polnud Antonio siiruses kindel, kuid Silvia omas ei kahelnudki.
   Veel õhtulgi niheles ta und saamata voodis ja keeras end ühelt küljelt teisele, mõtted fikseeritud Antoniole. Ta oli jälle jõudnud faasi, kus talle tundus, et antagu talle vaid mõned leheküljed jumalikust kümnendast ja terve Conservatorio, terve Itaalia, terve Euroopa oleks tema taga. Korjandused, annetused, heategevuskontserdid, raadiosaated, teleesinemised (muidugi üksnes tema kui Antonio esindajaga)… Milline potentsiaal! Beethoven oleks alles algus – minevik oli täis heliloojaid, kelle lõpetamata teosed pidid võnkuma kusagil Antonio sisekosmoses, oodates väljapääsu nagu ristimata hing õnnistust.
//-- + + + --//
   Samal ajal istus Antonio aias, mõeldes, kaua ta suudab veel jätkata. Päike oli juba kadunud ja valgust nappis, aga taevas oli täis õhukesi roosasid pilveribasid ning vähene tuul tundus nahal argliku jaheda puudutusena. Kui ta mõtles Beethovenile või Stravinskile, heiastusid nende tööd selgete punktidena silme ees ja tal jäi vaid need ühendada. Iga valmisteose suutis ta mõttes lahutada algosadeks, aga kui ta ise üritas midagi teha, siis nägi ta ainult harilikku tühja noodipaberit, kuhu oli võimatu midagi kirjutada, või lihtsamalt öeldes – kuhu ta ei osanud midagi kirjutada. Need kaks poolt ta peas keeldusid, keeldusid, keeldusid! teineteist aitamast.
   Ja tal polnud võimalik hetkekski unustada, et loodus oli tema pähe pannud filtri, mis keeras kõik sisenevad ja väljuvad signaalid üheks tohuvabohuks, mis kriiskas ja sähvis ja valutas iga kord, kui ta pidi kokku puutuma liiga paljude inimeste, häälte või piltidega. Ta ei olnud loll ega nõrgamõistuslik, kuigi ta teadis, et päris paljud seda tema kõneviisi ja käitumise pärast arvasid, isegi ta ema (kes ilmselt summutas neid mõtteid) ja ilmselt ka Pietro, see veider habemik, kellega ta oli ometi tundnud mingit seletamatut ühtekuuluvuse värahtust, sest samamoodi oli tema käitumisest aimata mingit allasurutud pinget, ebakindlaid püüdlusi ja siis veel midagi, millele ta ei osanud nime anda, aga millel oli tume ja pahaendeline vorm.
   Ta ei teadnud, kuhu ta sel momendil välja jõuab, kui ta küünitab Beethoveni tööde kadunud osade järele, kuid alati lõppes see näriva valuga, mis tuikas südamelöökide taktis üle kogu keha ega andnud järele ka tunde pärast lõpetamist, sundides ta kössi tõmbuma ja vahel nutmagi. Ta avastas jalgadel ja käte sisekülgedel pisikesed lõhkenud veresooned – sinakad ja harulised nagu jõedeltad.
   Kuid seda muusikat, mille kandjana ta oli end avastanud, ei tohtinud vaigistada. Ta teadis seda, aga teadis ka, et järgmine valuhoog paneb ta seda teost kogu hingest vihkama ning ainult tahtejõudu nagu rusikat kokku pressides suudab ta hoida end noodipabereid ära põletamast. Ta tõusis ning seni kiviaial kõõlunud vares ehmatas, lõi tiivad laiali ja lendas kraaksatuse saatel ära puulatvadesse, muutudes siluetiks taeva taustal, mis oli üha rohkem hallikassinine ja üha vähem roosa.

VI

   Juba suve hakul käis onu Beppo Manzosid hoiatamas: kui tuleb sügis, võetakse palka vähemaks ning koos puulehtedega kõdunevad ka igasugused lootused paremale elule. Kaks aastat tagasi olid nad astunud „Providence’i” pardalt ja kuigi need olid olnud rahulikud aastad, jäi papa Manzol puudu kas pealehakkamisest, nutikusest või ärivaistust, et oma pere selle ajaga jalule aidata. Prospektid, mis olid lubanud kõigile Ameerikasse sõitjatele külluses tööd, polnud otseselt valetanud, kuid kuldsed töökohad olid varsti üksnes unistajate peades. Samasugused prospektid levisid ka Iirimaal, Hollandis, Kreekas ja isegi Türgis, ning sedamööda, kuidas töö kokku kuivas, oli iga järgnev mees valmis eelmisest hinda allapoole laskma, et piskutki kaukasse teenida.
   Ameeriklased ise ei vaadanud sellele sugugi hea pilguga, kuid inimeste vool jätkus kõigi pingutuste kiuste. Enne sajandivahetust keelati sisseränne hiinlastel, millega nad sattusid ühte seltskonda kurjategijate, kuutõbiste ja nõrgamõistuslikega, aga et sellestki jäi väheks, hakati tõrjuma ka põgenikke Jaapanist, sellal kui Vanast Maailmast tõi laev laeva järel vaeseid ja hüljatuid uuele mandrile. Sisserännet uuriv komisjon jõudis peagi järelduseni, et midagi pidi neil inimestel viga olema, sest kõik need Demetriosed ja Giusepped, selle asemel et võtta endale korralik ameerika nimi ja mestida teiste Joe’dega (kes neid juba ette külmalt vihkasid), hoidsid ühte oma kaasmaalastega ja võitlesid nendesamade Joe’dega kas või küüned veriseks, et tööd saada.
   Hääled, mis süüdistasid neid kõikvõimalikes Ameerika peale langenud majanduslikes hädades, muutusid eriti valjuks pärast esimest ilmasõda, kui Pisarasaare kaisid hakkasid taas ummistama uute sisserändajate kompsud ja kohvrid. Ent kus piirangud ei aidanud või aitasid liiga hilja, lõi see tung ise endale raamid, kuni iga töökoha peale leidus kümme tahtjat ning sisserändajate vool kuivas kokku juba iseenesest. Nüüd levisid jutud, et ainult läänerannik pakub veel tööd, sest sajad ja tuhanded apelsinisalud ootasid seal korjajaid.
   Kõigest sellest oli rääkinud ka onu Beppo, kelle võimete seas oli nähtavasti nii töö ja eluaseme leidmine kui ka hobuste ja tubaka paristamine, nagu kuulda oli.
   „Õnnetusekraaksuja,” viskas isa tema hoiatuste peale, aga veel enne augusti lõppu pandi kogu nende tehas valiku ette: nädalas pool dollarit vähem või võetakse tööle nood teised itaallased, kes hommikuti värava taga tööd käivad otsimas. Nii palju kui ülevaatajalt kuuldus, oli alati tegu itaallastega ning kuidagi iseenesest ununes oma silmaga nähtu – et paljudel neist armetutest sabasseisjatest, kes nõustunuks madalama palgaga, olid rusked juuksed ja nimes O’ või Mac. Maad võttis algul arusaamatus – kuidas nood teised võisid neile nii teha? –, siis viha, siis masendus.
   Kõrtsis armastati jutustada iirlasest, kes oli nelja tööta jäänud itaallase poolt ümber piiratud, ja taibates, et teda ootab tõsine koslep, palunud: „Halastust, inimesed, kas te siis ei näe, et ma olen täitsa iiri verd?!” (Kuidas ja mis keeli ta selle selgeks tegi, nagu ka see, kas ta žestid ka nii ülevoolavad olid nagu jutustajad neid esitasid, pole teada.) Ning saanud vastuseks: „Vahet pole, paesano, kellega su ema hooras!” ning pekstud sealsamas vaeseomaks.
   Septembri alguses oli Beppo tulnud jutuga, et mõne nädala pärast – võib-olla lähima kuu sees, aga kindlasti enne talve või igal juhul selle aasta jooksul – võetakse neil palka veelgi vähemaks. Ta ennustas, et osa töölistest lastavat üldse lahti ning tuletas taas meelde, et Californias ootab parem teenistus. „Varsti oled tööst päris ilma,” manitses Beppo, kelle paljal pealael märkas Silvia liikumas mündisuurust päikeselaiku, „ja siis kahetsed, et mind kuulda ei võtnud. Kui talv tuleb, külmetad sa ikka siin varbaid valgeks, kuigi võiksid sooja päikese all apelsine korjata.”
   „Mis ma siis tegema pean?”
   „Mõtle järele, kas sa ikka tahad siin edasi vireleda. Kui sa endale ei mõtle, mõtle vähemalt naisele ja lastele. Sul on neli last, kuidas sa nad niisugustes oludes üles kasvatad?” Ta pani käe isa õlale. „Ma tulen varsti uuesti läbi ja kuulan, mida sa mõelnud oled. Aga arvesta, et aega on vähe.”
   Mõne päeva pärast, reede õhtul, tuligi ta uuesti. Isa ütles, et põhimõtteliselt on ta nõus, ainult et mis raha siis Beppo ka tahab, arvestades, et nemad on juba sõidustki vaesed.
   „Viiskümmend dollarit,” ütles Beppo, ning hetk tagasi end laisalt kandadel kõigutanud isa nägi järsku välja, nagu ta oleks valmis teisel hambad kuklasse põrutama. Ta õlad tõusid, lõug nihkus ettepoole, sõrmed kangestusid, silmad pressisid väljapoole, veresooned kerkisid naha all.
   „Raisk, nalja teed?”
   Beppo tegi kaks kiiret sammu tagasi ja tõstis käed. „Oota, rahu nüüd…”
   „Kuule pasatski, tead ka, mis ma maksin, et siia tulla? Kolmkümmend dollarit! Kõik peale omaenda naha andsin seljast. Ja sina tahad palju vähema asja eest viiskümmend!”
   „Selline on hind,” ütles Beppo, laiutas käsi ning ta hääl muutus kurvaks. „Jumala eest, ma viiks teid sinna poolmuidu, aga mis mina teha saan, ma olen kõigest vahemees, käin siin hoovist hoovi, pean inimesi paluma, kas või põlvili, kui minult seda nõutakse.”
   Isa heitis ainult ühe pilgu Beppo siidvestile, keeras pea kõrvale ja sülgas nii kõvasti, et maast kerkis väike tolmupilv. Beppo vangutas pead ja ütles, et isal ei maksaks liigse uhkuse pärast, mis liiatigi on jumalale vastumeelt, oma perele häda kaela tuua. Ja siis tegi ta midagi kummalist – istus pingile ja jäi üksisilmi isa vaatama, oodates.
   Isa hõõrus muudkui kaela ja hakkas siis koha peal tammuma.
   Beppo ristas käed rinnal ja ootas edasi. Ta polnud isast pikem, aga kõik tema juures oli lai – kael, käsivarred, isegi aeglaselt liikuvad sõõrmed.
   „Mis sa nüüd vahid siis,” põrutas isa, aga Beppo ei teinud kuulma, ikka ootas.
   Silvia ei tea, mitu minutit möödus, kuni isa lõpuks pead vangutas. „Ma’p tea, seda on liiga palju. Võib-olla aasta pärast.”
   Nüüd tõstis kiilaspea häält. „Kes ütleb, et aasta pärast on veel sellist võimalust? Aasta pärast võiks sa rahapakke lugeda, samas kui need, kes muudkui ootavad, loevad viimaseid veeringuid. Kumb sa olla tahad? Pealegi vaata, kus sa elad.” Ta tegi käega laia kaare. „Kas sa sellest siis unistasid Ameerikasse tulles? Kehvast hurtsikust, nõekihist seintel, tekist ukse ees, veeplekkidest laes? Meil Itaalias olid vaestemajadki paremad.”
   „Itaalias oli mul korralik kodu,” tunnistas isa ja ohkas. „See on nii raske.”
   „Sinusugune töömees ei vääri viletsuses elamist,” proovis kiilaspea pehmemal toonil. „Seepärast ma räägingi, et võta aru pähe. On sul sõrmuseid või muud taolist? Müü need maha. Või võta sõpradelt laenu, siit ja sealt natukesehaaval saad ikka raha kokku. Noh?”
   „See on pöörane.”
   „Majutus on kompanii poolt, töö on ootamas, mida sa veel passid? Sa ei taha siia jääda,” rõhutas Beppo. „Mõtle neile sadadele ja sadadele, kes iga päev laevaga siia voorivad. Isegi kui sul praegu on tööd, siis varsti söövad nad su välja.”
   „Kesse?”
   „Noh, rumeenlased ja kreeklased ja kuradi iirlased, nad töötavad ju kas või näljapajuki eest. Anna leivakonts ja kruus suppi ja muud nad ei taha. Meiesugustel pole siin lootustki.”
   „Küllap vist,” nõustus isa ja kratsis kümne sõrmega pead. „Hüva, hüva, ma leian selle raha.”
   Beppo laksas talle vastu õlga, nii et teine tuikus. „Mehejutt!” hüüdis ta. „Ma tulen nädala pärast läbi, pane selleks ajaks dollarid valmis. Küll ma siis seletan täpsemalt.”
   Ta surus kahe käega isa kätt ja patsutas teda veel kord õlale. Sellegipoolest olid õhtusöögilauas isa näol vaevaviirud. „Ausõna,” pomises ta, „kui ma veel kord kelleltki kuulen, et paesano see ja paesano too, siis virutan tal nina kukla taha.”
   Laupäeval pidi tehtama otsus. Silvia, keda meeste kõrvale ei lubatud, istus teise korruse trepiäärel, jalad pulkade vahelt väljas ja jälgis pingil, vahtrate hallis varjus konutavat nelja meest. Nende pilgud olid tühjad, nägudele ununenud sünge ilme. Nagu vedrust üles keeratuna olid nad viimase tunni jooksul kätega vehkinud, vaieldes raha ja pere ja uhkuse ja töö üle, kuni pausid lausete vahel venisid üha pikemaks, jutt rebenes heietusteks ja lõpuks peatusid needki.
   Beppo oli käinud nende kõigi juures ja rääkinud sama juttu. Ja isegi kui poleks käinud, nägid nad oma silmaga, kuidas tööotsad kokku kuivasid. Talvest polnud loota midagi head, aga sügistalvel see õige apelsinikorjamise hooaeg just algaski – varajased sordid pidid valmima oktoobris, ülejäänud novembris-detsembris.
   „Apelsinipuudel on jubedad okkad,” ütles keegi.
   „Kuismoodi nad siis nii jubedad on?”
   Ta näitas mõõtu kahe sõrme vahelise kaugusena. „Sellised, neliviis sentimeetrit. Mul üks semu rääkis, kelle nõbu on seal käinud.”
   Teised vaatasid ja kehitasid siis õlgu. Minemine või minemata jätmine ei sõltunud sellest, kas puudel on okkad, habemenoad või hanesuled. Neist kellelgi polnud liigset raha ja mõni oli peaaegu sama räbalas seisus kui Manzod. Beppo küsitu polnud lihtsalt varandus, see oli eluliin, mis oleks nad aidanud läbi eesootava külma talve ja kevade.
   Siis mõtlesid nad uuesti oma naistele ja lastele ning teadmine, kumba pidi otsustada, hakkas neis selginema.
   Mõni päev hiljem jooksis Silvia tuppa ja hüüdis, et onu Beppo tuli.
   Isa ohkas. „Saada ta siia.”
   Beppo astus sisse, liiga suur nende toa jaoks, ja surus isal kombekohaselt kätt. Ta võttis kaabu kõhklevalt sõrmede vahele, nagu kardaks, et midagi tema palja pealae ära määrib, ja istus pakutud toolile isa vastas. Ta tegi liigutuse, nagu tahaks kaabu lauale panna, aga võttis selle kohe tagasi.
   „Sa ei ole ikka mulle raha toonud.”
   Isa ei öelnud midagi, aga Beppo vangutas halvakspanevalt pead. „Kas sa tahad siis seda tööd või mitte? Asjaajamine maksab. Load maksavad. Isegi meelehea õigetele inimestele maksab. Kaua sa mõtled, et sellega saab oodata?” Ta naksutas keelt. „Kas sa seitungeid siis ei loe?”
   Isa urises midagi ja tõusis. Ta võttis köögikapist purgi, selle seest rullikeeratud raha ja lõi selle patsakaga Beppo ette. „Säh, võta,” ütles ta ja vaatas kibeda ilmega, kuidas teine hoolikalt rahatähed üle loeb.
   Ta oli maha müünud peaaegu kõik, mis neil andis müüa, ning võtnud kahest kohast protsendiga laenugi, lootuses kevadel kõik tagasi maksta. Ta pilk oli kinnistunud rahale Beppo sõrmede vahel. Ta hoidis kätega lauaservast, pigistades seda nii kõvasti, et tuksatused jooksid läbi käsivarte, ning kogu ta olek oli nagu hüppevalmis metsloomal.
   „Klapib,” ütles Beppo, pani raha põuetaskusse ja tõusis. „Ülehomseni siis…”
   Nad ootasid kolm päeva, enne kui hinge hakkas siginema kahtlus, ning nädala, kuni kahtlusest sai viha ja siis hirm. Uuesti kogunesid mehed vahtrate alla, kuid kellelgi polnud häid uudiseid. Beppo oli kadunud ja üks tema käsilane, kes ära tunti, polnud ka tubli peksmise peale midagi kostnud. Esimese vihaga olid nad tahtnud ta jõkke uputada, aga oli selge, et raha see tagasi ei tooks, pealegi võis arvata, et Beppo on sellega arvestanud. Nad jätsid verise näoga mehe vabisedes kaldale seisma, raske kett ümber jalgade, ja kõmpisid ükskõikses kuuvalguses tagasi koju.
   Nüüd istusid nad vahtrapuude all teadmisega, et neid on alt tõmmatud, häbenedes üksteisele otsagi vaadata. Kuidas pidid nad veel otsa vaatama naistele, lastele ja kogu ülejäänud perekonnale, kes nendega koos elasid? Süvenevas vaikuses, mida katkestasid ainult õues jooksvate laste hüüded ja akendest kostev kööginõude kolin, jõudis nendeni äratundmine, et see talv võib mõnele neist jääda viimaseks.

Teine osa

VII

   On kuues aprill, aga rohelistele piiniatele langeb halle räitsakaid.
   Ainult üks mees tuigub, vaadates laastamistööd. Ta oli olnud ettevaatamatu, jäänud liiga lähedale, alahinnanud plahvatuse löögijõudu ja nüüd röötsib ta kuivalt. Ta nägu on punasetäpiline kohtades, kus pisikesed klaasikillud on nahka tunginud ning ta ninast nõrgub peenike verenire. Ta pühib oma sinise jaki käisega üle näo ja oiatab. Seda kõike on rohkem, kui ta oli ette kujutanud.
   Autovrakkidest tuprub musta suitsu.
   Autost, kus oli pomm, on äratuntavad ainult rattad.
   Üks mees hoiab mõlemat kätt vasaku silma peal ning ta nõgiste sõrmede vahelt tilgub suurte piiskadena tumepunast verd.
   Üks naine on paisatud vastu majaseina, pea viltu, ja rapsib jalgadega.
   Veel üks mees seisab, kobab verise käega nägu ja särki, kuhu keegi oleks nagu purgitäie siirupit visanud, ning tõstab siis käe otsekui päikese ette varjuks.
   Ülejäänud lihtsalt lamavad – selili ja näoli ja külili, seelikud üleval või kingad jalast rebitud, sootud ja rahvusetud.
   Ei saanud öelda, et ta poleks oma arvutusi teinud. Viis kilo lõhkeainet C-4, mis koos detonaatoriga mahub veidi suuremasse diplomaadikohvrisse, on primaarse lõhkeraadiusega kakskümmend meetrit, sekundaarse lõhkeraadiusega nelikümmend meetrit ning detonatsioonikiirusega kaheksa kilomeetrit sekundis. Heli levib ligi 340 meetrit sekundis, närviimpulsid sellest veel kolm korda aeglasemalt. See tähendab, et ajaks, mil aju registreerib plahvatuse, on see juba ammu ära toimunud ning jääb vaid tunnistada selle võikaid tagajärgi. Kuid kui grammid mahuvad tema valemisse, siis nende tagajärje väljendamiseks ei tea ta ainsatki ühikut.
   Viie kilo C-4 plahvatus tekitab tuhandekordse õhusurve, mis purustab kuulmekiled ja virutab aju vastu kolpa, põhjustades pimedust, kurtust ja jäädavaid ajukahjustusi. Kolba sisse tekivad mõrad. Õhuga täidetud organid, nagu kopsud ja sooled lõhkevad rõhumuutusest. Primaarsesse lõhkeraadiusesse jäämine tähendab kindlat surma, sekundaarsesse – surma või vigastusi.
   Lukus olnud majauste raamid on luku kohalt pilbasteks löödud.
   Suits hakkab tasapisi mitte üles tõusma, vaid rulluma mööda tänavat edasi.
   Politseiautosid muudkui tuleb ja tuleb juurde, blokeerides mitmes reas kogu tänava; neile lisanduvad mõned „CARABINIERI” kirjaga mustjassinised sõidukid, oma iseloomuliku punase logoga esiuksel ja suure vilkuriga valgel katusel. Mundris mehed jooksevad ringi, annavad karjudes käsklusi ja kui ajakirjanikud saabuvad, käratavad neile peale ja tõukavad eemale, aga ajakirjanikud tulevad põikpäise järjekindlusega kohe tagasi. Fotoaparaadid plõksuvad.
   Plahvatusele kõige lähemal olnud majade seinad on osaliselt varisenud, paljastades rusu täis tolmuvalged tööruumid.
   Veel sadu meetreid eemal on akendel klaasid eest ning kardinad lehvivad välja. Taevas on helehall, tumehallide ja sinakate koolnulaikudega ning tuul keerutab pealetükkivalt ringi.
   Politseinikud ei oska midagi rohkem teha. Nad seisavad, käed vaheliti, ajavad nõutult žestikuleerides karabinjeeridega juttu või istuvad patrullautos ja jälgivad ilmetult, kuidas kiirabi ühtesid elustab ja teisi, kes juba laibakottides, morgiautosse tõstab. Üks mundrikandjatest oksendab patrullauto taha, aga keegi ei tee seda märkama.
   Arstide jaoks jooksevad sekundid nulli poole. Nendega, kes on saanud väliseid peavigastusi, on lihtne tegutseda. Kaltsiumikanali blokaatorid, et kaitsta vigastatud närvirakke edasiste kahjustuste eest. Veenisisesed diureetikumid, mis vähendavad paistetust ajus. Lõpuks, kui muu ei aita, ka kolba ülemise osa eemaldamine, et paistetus ei tekitaks rohkem närvikahjustusi. Kõik selleks, et säästa kõige väärtuslikumat organit.
   Kuid kõik need standardprotseduurid varisevad kokku, kui tuleb tegemist teha helilainega, mis läbi aju veeredes jätab endast maha loendamatud mikroskoopilised gaasimullid ja need plopsatades lõhkevad, muutes sellesama organi käsnataoliseks auklikuks materjaliks.
   Arstid talutavad sinises messingivärvi nööpidega jakis mehe kiirabiautosse, kus ta istub teiste samasuguste oigavate, tuiutavate ja veriste inimeste juurde. Juht klõpsab laes tumblerit ning vilkurite sähvides manööverdab masin ülejäänud operatiivautode vahelt läbi, võttes suuna haigla poole.

VIII

   Kahe kõrge tellismaja vahel ootas juba sadakond inimest raudvarbadest aia taga, täites oktoobrialguse jahedat õhku peene hingeauruga. Peamiselt olid need naised, juuksed krunnis või palmikusse seotud, seljas taskutega seelikud ja üleskääritud käistega pluusid, muutes nad tagantpoolt peaaegu eristamatuks. Nende läheduses seisis ka hulk verinoori tüdrukuid, kes vadistasid ja itsitasid kohatu reipusega, ning eraldi grupina tammus käputäis poisse, kes üritasid meeste moodi olla, tehes tõsist nägu ja vahel maha sülitades. Manzode ilmudes jäid mõned vait ja põrnitsesid neid kahtlustavalt.
   Nad seisid esialgu vaikselt, kuulates jutukõminat. Silvia vahtis pärani silmi ringi, nügis vahel ema ja näitas mõnele möödakäijale, lausudes poolihääli: „Vaata, kui uhkelt läheb…”
   Üks juuksekrunniga naistest keeras end ringi. „Te siin uued?” küsis ta, hääles veidi siinse keele helinat. Ta paistis õbluke ning silmaalused rippusid tal tumedalt, kuid paljad käsivarred paistsid soonelised ja tugevad, lausa terastraadist sõlmitud. Ta kõrval seisis kaks Silviavanust tüdrukut.
   Ema nägu läks omakandi häält kuuldes eredamaks ning varmalt seletas ta, et nad olid tulnud kahe aasta eest, aga seni töötanud mujal. „Te olete vist Campania kandist?” uuris ta.
   „Beneventost. Zacchinisid teate?”
   „Ma ise mitte, aga mu mees tunneb küll, on tööasju ajanud. Millal te ise tulite?”
   „Kolm suve tagasi. Oli see kolm?” Ta vaatas küsivalt ühte tütardest, kes kehitas õlgu. „Vahel on tunne, nagu oleks sellest juba viiskuus aastat. Ega me ei mõelnudki nii kauaks jääda, aga laevad käisid siis korra nädalas ja tundus, et iga hetk on võimalik tagasi pöörduda. Nüüd räägivad, et sellega on üldse lõpp, vähemalt järgmise suveni, aga kes teab, jutte tuleb sadamast igasuguseid.”
   Ema osutas väravate poole, mis olid lõpuks hakanud avanema. „Aga töö, kuidas siin sellega on üldse?”
   „Katsu esimesed kaks nädalat ära kannatada…” alustas naine, kui keegi talle vahele lõikas: „Ma ütlen, kuidas on. Nii pime, et üks silm ei näe teist, töö käib viimase valgeni ja piits tantsib turjal…”
   „Sina oled lihtsalt üks logard, seepärast sul karvad pihku võetaksegi,” ütles Zacchini. „Pealegi, eks proovi vaid mõni parem koht leida.”
   Samm sammu haaval valgusid töölised läbi värava. Manzode taha oli lisandunud veel mitu rida inimesi, kellest mitmed näisid pärinevat eilselt laevalt. Ema märkas seda ja küsis: „Kõik on siin itaallased?”
   „Rohkem kui pooled, seda küll.” Ta pani käed rinnale risti ja nõjatus vandeseltslaslikult lähemale. „Mõnele see ei meeldi, ma tean. Mõni ütleb lausa, et me röövime nende töö ära. Aga ega meie ei saa midagi teha. Vabriku omanik tahaks võtta ainult itaallasi, sest meile saab vähem maksta. Päris kohalikud saadetakse väravast tagasi. Neile peaks rohkem maksma, andma paremad tingimused, seepärast võetaksegi esimeses järjekorras neid, kes pole siitkandist pärit. Peaaegu meiesugused. Nemad ei lähe ametiühingule kurtma, kui palka vähemaks võetakse. Öeldakse, et neil polegi õigust midagi kurta – seadus on selline.”
   Õbluke naine jäi vait, vaatas Silviat. „Kui vana su plika õige on?”
   „Üksteist,” tirtsatas Silvia.
   „Kui teid kirja pannakse, ütle kolmteist. Veel parem – neliteist, muidu saadavad kohe tagasi. Ametiühingud ei luba ju nii noori võtta. Aga mis on ametiühingutel sellest, kas pere saab nii palju lisaraha, et saaks leiva kõrvale piima või kohvi sisse suhkrut… Mis neil üldse millestki on.” Ta puhus kokkupandud peopesadesse ja mudis sõrmi. „Kui talvel üks naine masina vahele jäi, ei tulnud neilt küll piuksugi.”
   Ema ahhetas.
   „Ühe raksuga rebis kolm sõrme küljest,” jätkas Zacchini selgelt iga detaili nautides. „Vaeseke karjus ja oigas nii haledalt, kuni keegi tal käe püksirihmaga kinni tõmbas ja tohtri kutsus. Hea mees oli, sidus haava ega võtnud selle eest sentigi. Vabrik poleks ju maksnud – oleks öeldud, et tööalane lohakus ja kõik. Ja tal läks isegi hästi, mitte nagu tookord, kui…” Ta vaatas kõhklevalt Silviat. „Mind rumalat. Ma poleks pidanud üldse juttu tegema, hirmutab veel lapsed ära.”
   Viimaks jõudis järg ka nendeni. Värava juures, kus kastidest laual seisis kakskeelne silt „Registreerimine”, lasid Manzod end üles kirjutada ja kuulasid siis pinevusega juhiseid.
   Sirutad, lükkad riideotsa sinna, tõmbad kangi, kummardud, tõmbad riide välja, keerad ennast ja tõstad riide järgmise töötaja alusele, seletas Silvia grupile ülevaataja, kes lühikese kasvu tõttu oli roninud mingi tünni otsa. Kõik on nii lihtne, et peaks ka nendesugustele noortele tolgustele jõukohane olema. Töö ajal lobisemist pole. Lõuna on kakskümmend minutit. Töö kestab seni, kuni päevatellimus on täidetud. Makstakse tellimuste pealt, palka saab korra nädalas. Ülevaataja pani käed puusa, lasi umbuskliku pilguga neist üle, vangutas korraks pead ja hüppas ettevaatlikult tünni otsast maha. Kui kõik grupid olid oma juhised kätte saanud, jaotati nad rühmadesse – Simona ja Simonetta määrati õmblejate juurde, Silvia koos emaga käsutati juurdelõikajatele abiks, seejärel viidi nad vabrikusse ringkäigule.
   Esimesel korrusel olid laoruumid kuue meetri kõrguste lagedega. Ka ülejäänud korrused olid ehitatud kõrgeks. Teisest korrusest kuni neljandani, kus töötas Silvia, asusid õmbluskojad. Viies oli juhataja, ülevaatajate ja nende abiliste päralt ning neile oli eraldi sissepääs, et nad ei peaks töölistega kokku puutuma.
   Sealsamas, ülevaataja jätkuvalt morni pilgu all, said nad õues kuuldut kohe rakendama hakata.
   Tõmba, kummardu, tõuse, keera, tõsta. Viis lihtsat liigutust.
   Õhtul istus Silvia madratsile ja jäi poolsuletud silmadega konutama. Ta mäletas vaid seda, et ema sikutas tal saapad jalast, pomisedes: „Talv pidi külm tulema…” Edasi oli pimedus.
   Ta ärkas järgmisel hommikul, kui toauks käis ja ema sisenes pahvaka külma õhu saatel, hoides käte vahel kaussi külma veega. Ta asetas kausi kolksuga pliidiraudadele ja hakkas sobrama kastis pliidi kõrval, kus nad hoidsid leiba ja kuivaineid. Silvia tundis alaseljas tuima kanget valu ja suutis end vaevu istukile ajada.
   „Noh, mis on?” küsis ema, äratades kaksikõdesid, kes klammerdusid ikka veel une külge.
   „Valutab…”
   Ema ei öelnud midagi ja Silvia pidi pingutama, et pisaraid tagasi hoida. Talle tundus, et need nelikümmend minutit, mis nad tööle kõndisid, olid pikimad tema elus, ning ta teadis, et on valmis juba vabrikuuksel põgenema. Ema märkas ta vingus nägu ja sakutas teda kõrvast. „Ära mitte mõtlegi siin lollusi tegema hakata,” sõitles ta.
   Järgnevate päevadega sai ta vabrikust rohkem aimu ning tema esialgne võõristus hakkas kaduma, kui ta nägi, et teised ei olegi nii kurjad, nagu paistis, üksnes väsinud nagu temagi. Neli viiendikku vabriku töötajatest olid naised; mehed olid laotööl ja käisid aeg-ajalt masinaid parandamas. Seltskond oli neil kirju: lisaks itaallastele, keda oli kõige rohkem, töötas Silvia lähedal üks hallika nahaga juuditüdruk Horowitz, tugevate kätega iiri õed Fergusonid ja üks jämeda kulmutriibuga jässakas naine, kes ei rääkinud teistega sõnagi; arvati, et ta on pärit Rumeeniast või Kreekast (mille vastu rääkis sobimatu ninakuju).
   Tõmba, kummardu, tõuse, keera, tõsta. Viis võimatut liigutust. Pooled kordadest kummardus ema tema eest, tõusis tema eest ja tõstis tema eest. See jäi ka ülevaatajale silma, kes marssis ta juurde ja pani käed puusa, nõudes:
   „Mida sa oma arust teed? Miks sa tema tööd teed?”
   Ema langetas pilgu. „Tal valutab.”
   „Valutab!” turtsatas ülevaataja. „Toome talle äkki padja perse alla? Sina vaata, et sa oma töögagi hakkama saad.”
   „Saan.”
   „Kui tööga hilined, siis on trahv, tead sa seda?”
   „Saame hakkama,” ütles ema rõhuga.
   Ülevaataja mühatas ja vaatas teda kahtlustavalt, aga astus siis pikkade mõõdetud sammudega eemale.
   Ema kükitas maha ja vaatas talle otsa. „Silvia,” ütles ta, „sa pead ise hakkama saama. Ma ei saa sind kogu aeg aidata – nii ei jõua ma oma tööd ära teha ja siis on meil mõlemal halvasti. Saad sa aru?”
   Ta ei mäletanud, et ema oleks kunagi varem temaga nii leplikult rääkinud, ja noogutas.
   Oktoobri lõpus nägi Silvia hommikuti oma hingeauru. Temperatuur oli nullilähedane ja langes, ning sellist pidevat lõputut külma, mis tõotas minna veel hullemaks, polnud ta veel kunagi tundnud. Ta magas, villane sall ümber kaela, aga hankis sellegipoolest endale köha. Mõnel ööl ei saanud ta muud kui iga veidi aja järel kuivalt paukuda ning päevavalgus maalis varjud tema teravate põsesarnade alla.
   Pappkastides magavad kerjused toppisid riietesse ajalehti, nähes välja nagu rohmakad karvased savinukud, kuid külma peale nad ainult naersid oma katkist kõhisevat naeru ja sülitasid hooletult lõkketulle, mille kohal soojendasid käsi. Oranžid ja hallid „mäud”, kes muidu alailma Simona ja Simonetta jalge ümber keerutasid, olid külmadega kuhugi kadunud ning kerjuste silmist luges Silvia midagi, mis täitis ta mõneks ajaks puhta kättemaksuihaga.
   Ema pidas ajalehtede kasutamist häbiväärseks, aga tekke Manzodel polnud. Ta tegi Alberto magamisaseme enda kõrvale, et oma kehasoojusega teda soojendada, kuid sellegipoolest hakkas ka Alberto köhima ja ema langes näost ära; näis, et neist kõige väiksema pärast muretses ta kõige rohkem. Ta jootis poisile kõike, mis vähegi lubas inimest elule aidata: eukalüptiõli preparaati, iiri sambla leotist, lehekuulutustes imetabaseks ülistatud Creomulsioni, harilikku oopiumitinktuuri ja Browni köhasiirupit morfiiniga, ning raha, mida ei jätkunud viimasel ajal isegi aganaleiva ostmiseks, sulas ta sõrmede vahel hirmuäratava kiirusega. Kuid tema pilgust võis välja lugeda teadmist, et need ravimid on ainsad, mis hoiavad Albertot vee peal.
   Silvia kuulas oma eesriide tagant igaõhtusi vaidlusi ning kahjutunne torkis ta südant.
   „Meil ei ole millestki kõrvale panna,” nentis Nonno teatava lõplikkusega.
   „Küsi Tominolt laenu, ta naabrimehe poolest ikka annab.”
   Isa keeras ennast raskelt madratsil. „Ta ju isegi elab kui lutikas seinaprao vahel, pealegi, kord ta juba andis. Mul see siiani tagasi maksmata.”
   „Küsi siis mõnelt töökaaslaselt.”
   „Arvad, et nad meitest paremini elavad? Hädad on kõigil ühesugused.”
   „Küsi siis kas või viis senti igaühelt,” muutus ema sosin veel tungivamaks. „Ma kardan laste pärast.”
   „Nad on jumala kätes.”
   „See võib olla väga kuri jumal.”
   Siis vaikus.
   „Noh?” nõudis ema.
   „Ei hakka ma kelleltki küsima,” ütles vana Manzo lõpuks.
   „Miks?”
   „Ära päri. Ma’p pea sulle vastama.”
   Silvia mõtles vabrikule ja sadadele riiderullidele, mis spindlitele aetult kerkisid lae alla, mõtles sooja villa ja paksu teksariide hiiglaslikele varudele ning jääkidele, mis kallati iga päeva lõpus lahtistesse kastidesse ning viidi prügimäele. Ta mõtles, et võib-olla peaks ema omanikult lihtsalt küsima… või ehk peaks ta ise natuke võtma, sest nii vähesest, kui neil vaja, ei hakka keegi puudust tundma.
   Ema vaikis natuke ja keeras end siis küljetsi, näoga Nonno poole, toetades pea kõverdatud käsivarrele. „Tead, kuis kohalikud meid kutsuvad? Wop, ütlevad nad. Wop – sa ainult kuule seda, nagu röötsiks miskit jäledat suust välja.”
   „Wop, misse tähendab?”
   „Mul üks naine tööl seletas, et see tähendabki meiesuguseid, tähendab, et me olevat räpased itaallased, tähendab guappot, kõrilõikajat. Võtame neilt töö, rikume nende tütred, kakleme nende poegadega…”
   Nonno pomises midagi kurjal toonil omaette. „Peame vähemalt lastel laskma keelt õppida, et nad teaks virutada, kui keegi midagi kobiseb.”
   „Aga sellele nad ei mõtle,” jätkas ema, „et võib-olla tulevad nende tütred ise meie poistega tutvust tegema, ega sellele, et nende endi pojad proovivad vägisi meie neidudega kokku heita, ja neil selle eest kuppel lõhki lüüakse.”
   „Õigusega löövad. Ma isegi lööks, kui…” ütles Nonno, aga ei lõpetanud.
   „Aga nende arvates, kes on siin säädused teinud, on õigus teistsugune.”
   Nad vaikisid jälle mõnda aega. Silvia hakkas peaaegu magama jääma, kui ema tasakesi ütles: „Tead, mida mulle veel tööl räägiti?”
   „Mh?” tegi Nonno, kes oli juba suikumas. „Kui sa niipalju tööd ka teeks, kui sa lõksutad,” mõmises ta, „oleks kogu see vabrik juba meie oma. Poleks vaja masinaid osta, võta vaid kari naisi ja küll need lõksutavad. Ei mingeid masinaid.”
   „Räägiti, et need, kes ei tulnud siia linna nagu meie, vaid läksid lõuna poole, et neid on lausa oksa tõmmatud.”
   „Mis hullu juttu sa nüüd ajad?”
   „Kuss, kuss.”
   „Mispärast siis?”
   „Olevat süüa varastand.”
   Isa hääl tõusis ja madrats krägises jällegi ägedalt. „Said oma palga siis. Mu suguvõsas pole keegi varastand. Kui nad viisid lamba või haarasid seapõrssa kaenlasse… ma ütlen, said oma palga!”
   „Aga kui võtsid ainult käärukese leiba? Või mis siis, kui… kui ei võtnudki midagi ja ainult räägiti, et võtsid?”
   „Mispärast peaks keegi midagi säärast tegema? Üldse, ei mina tea,” ütles Nonno ja keeras selja. „Aga varastamine pole õige. Ma’p tea kedagi, kes varastaks ja Manzod ka igatahes ei varasta. Jää nüüd vakka.” Ta tõmbas teki üle pea, aga ikka kostis veel vaevukuuldavalt: „Kas ei öelnud sõbrad, ää võta seda naist, sa’p jõua eluilmaski tema juttusid ära kuulata. No kas ei öelnud siis…”
   Teda võtab vastu ketrusmasinate lagin. Mõned naised tõstavad korraks pilgu, kui ta ruumi siseneb; naabrid keeravad hetkeks pead ning registreerivad ta emotsioonitult. Ametlik tööpäev kestab seitsmest seitsmeni ja selle järgimine on kindlaim viis töölt lahti saada (esimene kord hoiatus, teine kord – võta oma asjad ja kao). Päike on alles tõusmas. Peenikeste sõrmede, peenikeste randmetega käed sikutavad, keeravad, lükkavad, joondavad, kohendavad, juhivad, siluvad. Naaber tõstab vasaku käe (selle, mis riiet masinasse juhib) käeseljaga sinu poole ja näitab sinakaslillakaid laike küünte all, arme sõrmeotstel – kui tegevuse mehhaanilisus ajab mõtted uitama, võib juhtuda, et näpud nihkuvad valesse kohta ja masin lööb nõela sõrmest läbi. Tuleb tööpinda jälgida, kuid mitte sellele mõelda. Mõtle parem, kes hakkab kandma seda jakki, seda seelikut, seda kuube. Oh, seda ma nägin tänaval ühe tõelise daami seljas! Ei,daamid selle vabriku tooteid ei kanna.
   Masinate lõgin. Hommikuti on kõik sõnaahtrad. Ülevaataja käib pooletunniste vahedega, astub kiiresti, ei kuluta liigseid sõnu ega pilke. Tunneb kehva töö ka seljaga seistes ära. Vaielda pole mõtet – kui praak siis praak, heal juhul parandab mõni kogenum tüdrukutest ära, halvemal juhul võetakse palgast maha. Hommikune ruum on külm ja keegi seda jutuga ei soojenda. Akna all on püstine nagi, mille varju nõgine sõrm kõiki nagu millekski ära märkides puudutab: sina, sina, sina. Kuid läbi suurte, tillukesteks ruutudeks jagatud akende vaadata pole mõtet – need on liiga tolmused ja inimesi liigub tänaval vähe, automobiile veelgi harvemini. Kostab tuletõrjeauto kellahelinat, aga see kaugeneb kohe. Lõunani on veel kolm tundi, aga käed pakitsevad. Vaatad naabri poole – tema kuhi on sinu omast suurem, tähendab, ei tohi veel puhata. Kiired liigutused, veel kiiremad liigutused, siuhti käsivarrega ülelauba. Higilõhna tunned ainult esimesed päevad, pärast seda muutub see õhu loomulikuks koostisosaks.
   Vaiksed sõnad. Väljas on paar miinuskraadi, aga päike sulatab inimesi: vahetatakse repliike, räägitakse söögist, kostab isegi sädelevat naerulõkerdust.
   Masinate müdinas on muusikat. On erinevad rütmid, mis vahel põimuvad üksteist võimendades ning siis lahknevad. On ülem– ja alamrütmid lähemate ja kaugemate, valjemate ja häbelikemate masinate vahel.
   On lõuna.
   Silvia teadis, et lisaks suurele peauksele, millest ainsana tohtisid töölised käia, oli igal korrusel ka varuväljapääs, kust pääses nii ukseni tagahoovis kui ka laoruumidesse. Varupääsu tohtisid kasutada ainult mehed ja need naistest, kes tassisid kangarulle üles.
   Kui Silvia kõrvu jõudis, et ülevaataja on selleks päevaks läinud teise vabrikusse, võttis ta julguse kokku ja hiilis lõuna ajal varuväljapääsu kaudu trepile, tippides vaikselt allkorrusele, kus masinate müdin summutas ta sammud. Mehed istusid üheskoos lao kaugemas otsas, sõid suurtest kruusidest suppi ja ajasid lärmakalt juttu. Silvia kükitas ja hiilis masinate varjus kastideni, kuhu koguti õmblusjääke. Hallide ja mustade puuvillast kangalõikude seas tõmbasid tema tähelepanu suured riidetükid, mis veiklesid valguse käes. Silvia kahtles küll, kas need kõlbavad soojenduseks nii hästi nagu „tondinahk” või velvet, kuid värvid ja sära ahvatlesid teda.
   Kuid Manzod ju ei varasta, teadis ta.
   Ta mõtles köhivale ja külmetavale väikevennale, kes oleks saanud tekist palju rohkem kasu kui vabriku omanik, kes ilmselt ei märkagi nii pisikese asja kadumist. Talle tundus, et isa ja ema olid rääkinud teisest asjast – millegi võtmisest, kui seda endal vaja ei läinud.
   Tasakesi sikutas ta ühe riidetüki välja, kükitas, voltis selle kokku ja toppis siis kuidagiviisi endale kleidi alla. Ta paistis nüüd pontsakavõitu, kuid lootis, et seda ei märgata. Ta hiilis tagasi ja peitis riidetüki masina kõrvale ning kui tuli aeg koju minna, viis selle mantli all kaasa, kuid ei poetanud teistele sõnagi. Homme, mõtles ta, homme võib rääkida, aga tänase öö tahtis ta ise magada nagu kuninganna.
   Terve õhtu käis ta nagu nõeltel ning kui lõpuks oli tuli toas kustutatud ja lina narile ette tõmmatud, sikutas ta oma varanduse madratsi alt välja. Ta sättis selle endale peale ja tõmbas sellele omakorda teki ning uinudes oli ta näol vaevuaimatav naeratus.

IX

   Hoolimata sellest, et Antonio ei suutnud oma keelt ja huuli ikka veel taltsutada, nii et kõne tuli ta suust hakitult, korduste või ärajättudega, suutis Pietro tema rabedat juttu iga päevaga üha paremini mõista. Ta kõrv harjus, ühtlustades Antoniole nii tavalised valed sõnarõhud, jättes kõrvale kordused, ignoreerides järske pause ja teravdades häälikuid, mis Antonio suust liiga pehmena väljusid. Mingil hetkel tõdes ta lihtsalt, et suudab Antoniot kuulata ilma igasuguse teadliku pingutuseta nagu ükskõik keda teist. Mitte et nad oleks palju rääkinud – Antonio andis mõista, et vaikus ja pimedus rahustavad tema niigi ülekoormatud meeli –, kuid vahel sattus ta soonele ja rääkis pikalt endast ja teistest Manzodest.
   Ennelõunal lasi ta Antoniol võtta need neli lehekülge ja uuesti ette mängida ning see kõik kõlas igatpidi sama hämmastavalt nagu päev varem. Vaat siin oli see „ideaalselt tunglevate jõudude maailm”, millest Schenker rääkis! Antonio jäi endale kindlaks: kirjapandu on Beethoveni kümnenda algus, lisaks tõi veel pabereid, kommenteerides: „Siin on mõned Mozarti tööd, mida ma parandasin.”
   Parandas Mozartit.See kõlas tema suust nagu maailma kõige loomulikum asi. „Muidugi pole nad Mozarti tööd selles mõttes, nagu kümnes sümfoonia on Beethoveni oma, aga see on lihtsalt mäng, teoretiseerimine.”
   Antoniole tundub üldse palju asju olevat mäng, mõtles Pietro. Talle oli jäänud Kümnenda sümfoonia kirjapaneku juures üksnes pealtvaataja roll ning ka seda ei täitnud ta just meelsasti, sest kui palju ta ka vaatas Antoniot noote kirjutamas (sealjuures ilma kirjapandud fraase klaveril läbi proovimata), ei suutnud ta mõista, kust see tuleb – ja ometi oli kõik algusest peale õige ega vajanud vähimatki parandamist. Sama hästi võinuks ta jälgida matemaatikut, kes joonistab tahvlile ahelate kaupa kreeka tähti, mis annavad järsku keerulisele probleemile lahenduse.
   Nii jäi tal Antoniole õpetada vaid seda, kuidas tehnilised detailid, nagu poognatõmbed, sõrmetehnika ja artikuleerimine paberile teisendada. Nähtavasti oli Capozzoli, see orelimängija, koolitanud Antoniot eelkõige teoreetilisest küljest. Kuid teadmistesse, mida Pietro oli suurte rahnudena rassinud omale kohale nihutada, suhtus Antonio kui kivikestesse rannal, mida mõne hetke süvenenult takseerida ja siis hooletult taskusse tõsta. Mõnel hallil päeval nõrgus sellest Pietro mõtteisse happelist kadedust ning ta tegi kõik, et see temast võitu ei saaks, kuid lõpuks ei pidanud ta enam vastu. Hoolimata Veronica pilklikust muigest vaimusilmas, rääkis ta Antoniole Ülem-Volta loo ära.
   Tervelt ühe päeva oli ta olnud päris ehtsa riigihümni meloodia autor; vend Sergio, kes juba toona kasvatas pikki juukseid ja meelitas Préverti deklameerimisega õrnahingelisi plikasid oma lohkus madratsile, pani ennast „vaese mustanahalise” rolli ja kirjutas sellele sõnad.
   O Volta, notre joie et vie,
   Chère patrie, berceau d’honneur, garde-nous,
   Lumière qui brille éternellement,
   O Volta, bénissez-moi.
   Ja nii edasi.
   Mis polnud iseenesest keerulisem kui võtta ettejuhtuvatest hümnidest peotäis tüüpilisi fraase nagu „kallis kodumaa”, „igavene valgus”, „meie kaitsja”, „jumal õnnistagu”, „pühalik tõotus”, „rahvuse häll” ja „igavesti tugev” ning panna need mingis uues, enam-vähem arusaadavas järjestuses taas kokku. Pietro oli olnud meloodias raudkindel, olles seadesse ladunud võidukaid vaskpille ja mürtsuvaid timpaneid, mis pidanuks sõjaliselt meelestatud rahvale meeldima, aga kahelnud hoopis selles, kas nad mitte sõnadega vinti üle ei keera. Loomulikult läks kõik vastupidi. Päev pärast Pietro võidu väljakuulutamist tulemus tühistati – ideoloogiliste ebakõlade tõttu, leidis komisjon, liiati ei suuda võõramaalase teos väärikalt esile tuua Volta rahva meelsust ega tahet – ja kogu au sai keegi Ouedraogo-nimeline tegelinski, reverend, kes luuletas:
   Uhke Volta, mu esiisade maa,
   Su päikese põletav hiilgus
   Sind kuldsesse paistesse rüütab… Ja kes nagu kiuste kirjutas meloodia kohalike rahvaviiside põhjal, hoidudes igasugusest militaarteemast, mis oleks pakkunud veidigi elevust (või elavust?). Kuid kõik ajalehed, mis uudist mainisid – enamjaolt küll kusagil kahekümnenda lehekülje kandis – ja mis ta vähegi kätte sai, oli Pietro hoolikalt alles hoidnud ning sirvis neid vahel tänini.
//-- + + + --//
   Haiglast saadud nimi ei andnud uurijatele esialgu mingit jäljeotsa. Kurjategijate registris polnud ühtegi Enrico Salvarit, mis kinnitas hüpoteesi, et see on järjekordne varjunimi. Nad vaatasid mikrofilmidelt läbi viimase viie aasta uudised, aga Salvari nime neis ei esinenud. Ajalehtedes avaldatud piltide peale oli tulnud küll hulk telefonikõnesid vihjetega, millest mõned väärisid uurimist, aga olid enamasti kas lihtsalt liiga umbmäärased või selgelt paranoilised. Cesare teadis, et tegelikult peaks nad kõiki otsi uurima, sest võib-olla tõesti elaski Salvari-Gravano-Carillo mõne helistaja kõrvalkorteris ja käis ülepäeviti poest piima ostmas, ning selliste kõnede ignoreerimisega lasid nad mehe võib-olla käest. Samas käskis tema sisetunne oodata kindlamat juhtlõnga. Kuid tina-aastad, anni di piombo, nagu seda pommide ja mõrvade perioodi hiljem nimetama hakati, olid täies hoos, mistõttu jäi alati võimalus, et hiljutine plahvatus pidi sisse juhatama järgmised samasugused. Ta ei tohtinud seda unustada, raius ta mõttes.
   Kogu Itaalia peale leidus sobivas vanuses ja kirjeldusele vastavaid Enrico Salvarisid terve hulk. Nende kõigi tausta uurimine tähendanuks mitu kuud kestvat vaevalist protsessi ning terveid unetuid nädalaid, ajades jälgi, millest kõik või enamik võisid osutuda valeks. Kahtlusaluste ringi tuli vähendada meetodiga, mis läks ametlikult kirja kui „tõenäosusepõhine elimineerimine” ja tähendas seda, et Cesare valis kõhutunde põhjal kolm kahtlusalust, kelle uurijad põhjalikumalt ette võtsid. Kuid hoolimata sellest, et viimased neli aastat oli ta seda tihti edukalt kasutanud, hoidis ta suu lukus ja lasi jätta mulje, et kõik asjaosalised on kuidagi õige inimese leidmisele kaasa aidanud.
   Kõik Salvarid olid pealtnäha puhtad poisid. Number üks elas Sitsiilias, Palermo külje all, mis tegi ta automaatselt kõige tõenäolisemaks kahtlusaluseks, kuid kirjade järgi tegeles ta sidrunikasvatusega nagu suurem osa ülejäänud saarerahvast (mis võis muidugi olla kattevari). Number kaks elas Milanos – sõjaväelane, auastmelt armeeleitnant, aga juba keskealine, perega ja teinud täiesti silmapaistmatut staabitööd. Number kolm oli vasakpoolsete vaadetega ja töötas ammooniumnitraati tootvas tehases ning kuigi pommimaterjal oli C-4, jäi temagi juures kripeldama midagi kahtlast, mida komissar oleks heameelega lähemalt uurinud.
   Ja loomulikult tõmbas ta lühikese kõrre, mõtles Cesare tusaselt, või kuidas teisiti mõista seda, et temale jäeti number kahe, kõige ebausutavama kahtlusaluse kontrollimine. Teised kaks uurijate gruppi olid ministeeriumi soosikud, sellal kui tema oli oma kümne aasta kaugusel terendava pensioni ja rutiinse töö tegija kuulsusega mingis hallis alas, kus keegi õieti ei tahtnud temaga tegemist teha, aga lahtilaskmiseks polnud kah nagu põhjust. Vähemalt sai ta selleks otstarbeks kaks uurijat, kes polnud kumbki küll veel nelikümmend täis, aga samas mitte ka täielikud puupead, nii et lootust veel oli.
   Ta sai teistelt veel mitu päeva kuulda, kuidas number üks ja kolm olid silmnähtavalt verest ära löönud, kui karabinjeerid organiseeritud kuritegevuse vastasest grupist neil ukse taga kolistasid. Väike hirmutamine käis arusaadavalt asja juurde, sest isegi kui keegi ei viitsinud näha selle psühholoogilisi tagamaid, oli ometi teada, et see aitab kahtlusaluseid pehmemaks teha. Nõndaviisi jaoskonda toodult, üks alatasa närviliselt võpatades ja teine tehtult ükskõikset maski hoides, lasid mehed end üle kuulata ning kuigi mõlemalt pinniti välja mõned patud, ei leitud kummagi puhul otseseid tõendeid, mis oleks nad plahvatusega sidunud. Esialgu pidid uurijad leppima tõsiasjaga, et sidrunikasvataja kasvatas tõesti sidruneid ning keemiatehase töötaja sahkerdas küll maksudega, kuid suuremaid kuritegusid ametlikult tema hingel polnud.
   Komissarile jäeti tegelemine Salvari number kahega, kelle asemel leiti kodust tema pelglik naine. Too ei osanud kosta muud, kui et mees oli juba nädala jagu tööasjades eemal viibinud, aga kus, ei olevat ta tohtinud öelda. Ta seadis nad istuma, pakkus neile kohvi ja rääkis otsekoheselt oma mehe tegemistest, kinnitades lõpuks sedagi, et ta abikaasal pole mingeid poliitilisi sidemeid. „Enrico jätab isegi välisuudiste külje ajalehes vahele,” lausus ta. Lisaks olevat mehe tervis viimasel ajal kehvaks läinud, nii et nad plaanivadki minna mõneks ajaks kahekesi puhkusele.
   Kui Cesare sai teada, et uurimine on keskendunud keemiatehase töötajale, kelle sugulase seosed „Punaste brigaadidega” tegid ta uuesti põhikahtlusaluseks, pidi ta üle pika aja tunnistama, et sisetunne on teda alt vedanud. Kompass, mille üle oli ta alati uhke olnud, oli hakanud eksima; selle nõel võbeles kahe suuna vahel ja juhatas teda ummikteele. Kuid ta ei olnud enam nii noor, et möödalaske südamesse võtta. Ta teadis, et kui teha kaks sammu tagasi, võtta kahtlusaluste nimekiri uuesti ette ja taas sisetunnet kuulata, siis järgmise, hiljemalt ülejärgmise korraga pidi tal õnneks minema. Sealsamas mõtles ta fotodele plahvatuse tagajärgedest. Need polnud toimetaja valivate sõrmede vahelt läbi käinud pildid, mis saadeti ajakirjanikele, vaid tsenseerimata, häbita ja aukartuseta mustvalged fotod, mis paljastasid juhtunu kogu selle rõveduses ja mida vaadates ta tundis, kuidas süda võpatas hetkeks rütmist välja. Aeg jooksis.
   „Mis tervisehädad tal on?” küsis ta Enrico naiselt. Ta nägi, et naine on närvis ja tahtis teda enne lahkumist natuke rahustada, panna teda rääkima millestki muust kui käimasolevast uurimisest. Teisalt oli see temas aastatega tärganud huvi teiste inimeste tõbede vastu. Veel üks vanadusega kaasnenud nähtus vist, sest kunagi varem polnud ta tahtnud õhtul voodis meditsiiniraamatuid ega patoloogiaid lugeda.
   Naine ohkas. „Ma ei teagi, kuidas seda seletada. Ta ise ütleb, et on nii tülpinud. Vahel paistab, nagu poleks tal üldse tundeid, siis jälle on tal närvid nii õrnad, läheb iga pisiasja pärast marru, karjub ja vannub. Ja ta unustab kogu aeg, varem pole seda olnud, või ei saa aru, mida talle räägitakse, ja vahel ajab ise segast suust välja, sõnad on täiesti sassis.”
   Komissar nõjatus ettepoole. Midagi sellest kirjeldusest tuli talle tuttav ette.
   „Mismoodi sassis?”
   „Mõte ei jookse järjest. Ta hüppab väga kiiresti ühelt teemalt teisele, ilma et nende vahel oleks selget seost, või siis alustab lauset ühe asjaga, aga räägib ja räägib ja jõuab välja ei tea kuhu. Isal hoiti Rhodosel silma peal, ära sa neid kreeklasi usalda. Ouzot ei tohi palju juua. Teeb verejanuliseks. Nagu tekitaks iga sõna uue mõtte, mille peab välja ütlema. Kordab sõnu… „
   „Ratsukäigul mõtlemine,” nentis komissar. „Ma olen sellest lugenud.”
   „See on mõnikord isegi naljakas. Vahel võikski arvata, et ta teeb seda minu lõbustamiseks. Ta ei ole kogu aeg ju selline. Enamiku ajast on ta täiesti normaalne.”
   Naine jäi ebalema, märgates komissari silmnähtavat kimbatust. Isegi siis, kui nad olid juba uksel, mudis ta oma käsi ja oli sellise näoga, nagu ei tahaks ta neid niisama minema lasta. Lõpuks hüüdis ta komissarile järele: „Oodake, mul meenus midagi.”
   Ta tõi toast paberi, hoidis seda vastu ust ja kirjutas sinna midagi. „Võtke,” ütles ta siis, „siin on Pietro Salvari aadress. Ta on Enrico vend, äkki tema teab asjast rohkem.”

X

   Vabrikant oli vähemalt kuuekümneaastane, väheldast kasvu, kiilaspäine ja ümmarguste näpitsprillidega. Ta rõhutas lause viimast sõna raiuva rusikaliigutusega, nagu hoiaks peos kohtunikuhaamrit. Ta rääkis kiiresti ning itaallasest abiline jõudis tõlkimisega vaevu järele.
   „Ma olen teile isa eest. Ma tahan teile kõige paremat, aga teie teete ikka asju nii, nagu te ise heaks arvate. Siin ei käi asjad nii. Meil oli kokkulepe, et lõunapaus on kakskümmend minutit. Teie olete ära kolmkümmend minutit. Miks pean mina maksma, kui teie tööd ei tee? Ma pean tervet vabrikut ülal pidama. Te mõtlete, et kah asi, aga te ei kujuta ette, mida see tähendab. Kui teid lasta seda juhtima, siis kaotaksite te pooled tellijad enne, kui esimene päev looja läheb. Te mõtlete, et see toob mulle raha sisse, aga mina pean tasuma elektri eest, pean ostma masinad ja kinni maksma nende parandamise, kui teie need oma lollusest ära lõhute, pean korraldama, et kaubad õigel ajal laiali veetaks ja materjal õigel ajal vabrikusse tuleks, pean koristama pori, mille teie sisse toote ja pean maksma palka, ja teie ainult nurisete. See siin ei ole Rockefelleri pank. Teie sellele ei mõtle, te mõtlete vaid sellest, kuidas saaks suli teha. Mister Brown” – see oli üks ülevaatajatest – „tuleb ükspäev mu jutule ja kurdab, et lõikumiseks mõeldud riiet on vähem kui saatelehel märgitud. Ja mitte lihtsalt riiet, vaid kõige kallimat siidi, viis dollarit naelast. Mõnikord teevad ka meie pakkujad vigu ja ma annan andeks, kui nad oma eksimused kinni maksavad, aga mu nina haistis midagi kahtlast. Ja mu nina juba ei peta! Järgmisel nädalal tuleb mister Shepard ja teatab, et juba kaks väikest rulli on puudu. Ma ei jõua veel midagi sellest mõeldagi, kui järgmisel päeval on juba jälle üks riiderull arvestatust vähem.” Ta jäi mõneks hetkeks vait, siludes pruuni ülikonna käiseid. „Kes teist seda tegi, ma ei tea, kuid te ei jäta mulle valikut. Ma lasin tagauksed eile sulgeda. Lisaks – kümme dollarit kõigi palgast maha, välja arvatud esimene korrus. Ma tean, et oma mehi võin ma usaldada.”
   Ta viipas ülevaatajale, kes ootas ära ta lahkumise ja käratas siis: „Kuulsite, mis boss ütles! Tagasi tööle, varganäod!”
   Kolmas talv New Yorgis tuli külmem kui kõik eelmised. Isegi vanad töölised kõhvitsesid kukalt, vangutasid pead ja rääkisid, et keegi pidi olema taevataadi välja vihastanud, sest nii külmaks ei läinud siin linnas kunagi. Leivasabad kasvasid kahe kvartali pikkuseks ja leib ise maksis juba üheksateist senti päts, aga palgad seevastu langesid igal pool. Sellal kui teised pered saatsid lapsi kärude või kottidega raudteeliiprite vahelt sütt korjama, luges isa Silviale mõned sendid peo peale ja lasi tal sütt osta poest.
   „Aga teised ju…” tahtis Silvia protestida, aga sai võmmu kuklasse.
   „Teised näppavad sadamast tühje laokaste põletamiseks. Kas see tähendab, et meie peaksime kah varasteks hakkama? Manzod maksavad ja ei varasta.”
   Kuid nende olukord halvenes üha. Ühel ööl ärkas Silvia, kelle uni oli väsimusest hapraks muutunud, kõnekõma peale, tõusis küünarnukile ja paotas sõrmega kardinat voodi ees.
   „Me peame tagasi minema,” kuulis ta isa ütlemas.
   „Mis hull jutt see on?”
   „Kas sa kujutad ette, et me elame veel kaks aastat niimoodi, peadjalad koos? Kodus ei elanud isegi sead nii.”
   „Kuss-kuss, sa ajad lapsed üles.”
   „Meil oli vähemalt oma maja,” pressis Nonno allasurutud häälel. „Siin põle sedagi. Kuis ma teid ära toidan? Palk põle kordagi tõusnud – ikka kakskümmend dollarit nädalas, aga leivapäts maksab praeguseks juba üheksateist senti.”
   „Mis see loeb? Ma küpsetan ju teile pärmileiba, maisileiba… Alati saab kuidagi hakkama.”
   „Kümme tundi päevas selles neetud tehases…” Tema jutt muutus pominaks ja Silvia vajus ettevaatlikult tagasi padjale.
   Ema käed sinetasid alalõpmata ja neisse oli tekkinud vaevumärgatav, kuid lakkamatu võbin. Nonno tegi vabrikus juba neljateisttunniseid tööpäevi ja oli hommikuti nii väsinud, et lõikas habemeajamisel alalõpmata sisse.
   „Kelle jaoks sa seda tuusti sätid, kinosse lähed või…” ohkas ema, aga mees ainult mühatas ja kaapis edasi. Silvia jälgis ta käsi – lihased küll keerdusid nagu pingul kummipaelad, kuid peale nende ja luude midagi ei paistnudki. Riided, millega nad olid „Providence’il” siia tulnud, lotendasid ta kehal ning Silviale meenutas Nonno nüüd last, kes isa riideid selga proovib.
   Läksid nädalad, külm ei andnud järele ning nagu Silvia õhtustest sosinal vestlustest kuulis, oli Nonno võlgu juba neljas erinevas kohas. Ema ja isa tööpäevad lõppesid endiselt tunde hiljem kui teistel, ulatudes tihtilugu öösse. Ka sel korral oli Silvia jõudnud voodisse heita, kõhus kõrvetised ja krambid söögist, mida oli jätkunud üksnes allasurutud näljatunde uuesti äratamiseks, kui kuulis väljast tuttava rütmiga raskeid samme. Ema, kes nõelus küünlavalgel särke, tõstis samuti pea ning väike Alberto, kes oli lõpuks ometi palavikulisse unne vajunud, hakkas uuesti nutma.
   Isa kolistas trepil ja tõmbas siis ukse lahti, lastes endaga sisse tarretava pahvaka veebruari. Tema kulmud olid härmatisest valged ning vuntsides ja ninasõõrmete ümber kõlkusid pisikesed jääpurikad. Ta tõmbas ukse pauguga kinni, toetas ühe käe vastu seina ja hakkas teisega saapaid jalast sikutama, samas kui üle ta näo nirisesid sulalume piisad. Sügav sõõm sooja õhku pani ta köhima.
   „Kuidas tal on?” oli ta esimene küsimus.
   Ema katsus Alberto laupa. „Ikka palavik.” Ta vaatas murelikult poisi rangluid, mis turritasid punguvate tiibadena, nagu üritaks ta juba taevaminekuks valmistuda.
   Kuigi ema andis talle poole oma leiva– ja supinormist, ei kadunud Alberto veretavad lõhkised huuled ega kähe hingamine, ei kadunud ka tema nälg. Ta muudkui sõi ja sõi ning ema käis peale, et ka Silvia annaks ära osa oma toidust. Silvia oli ju terve (see kõlas nagu süüdistus), tema kannatas nälgimist. Mis luges, et ta tundis ülekeevat ängi ja viha iga kord, kui pidi vaatama, kuidas ema silitab Albertol pead ja ohkab: „Kuhu see sul kõik kaob, kuhu see küll kaob, oh, kuhu see kaob?”
   Jää vait, kuradi…!oleks ta tahtnud karjuda. Ema ei pannud teda enam üldse tähele, sossutas Albertot, ise nii kokku tõmbunud, et roiete vahel olid sõrmejämedused lohud.
   Küsinud siis isalt leivatükki… aga ta teadis, et ema ei julge. Kui isa peaks haigeks jääma nagu teised, sureksid nad kõik. Simona ja Simonetta ei suutnudki enam voodist tõusta, üksnes jõllitasid hiilgaval pilgul lakke.
   Öösiti lainetas ta silmade ees pimedus. Hääled tänavalt ja kõrvaltubadest otsisid temani teed läbi õhuakna, läbi seinte ja põranda, olid temaga uinumise eel ja jälitasid teda ka unedes. Silvia põrnitses lakke, veri kõrvus sihisemas, ja ootas hääli vastasmajast. Seal, kõigest paar meetrit üle tänava, elas siugjas verevaene tüdruk, kes puhuti ärkas keset ööd ja ulgus lõikava häälega; päeval istus ta akna all, kalbe nägu ja käed vastu klaasi surutud ning ilme pingestatud, nagu üritaks ta midagi asjatult meenutada.
   Alumised naabrid, kes olid nagu kaks prisket põldhiirt, lõpetasid oma õhtu pea alati karjumisega: sa pordik käid linna peal litsi löömas, sa hoorajääger rautad võõraid naisi, ma tean sind küll, sittagi sa sääsevänt tead, mida sa ütlesid, kuulsid küll mis ütlesin, vaat kui panen sulle nüüd ühe tou otse keset silmnägu, ahah nüüd on meest küll…
   Esimesed korrad oli ta närvitsedes kuulanud, kuidas tüli tuure kogub, ja oodanud, et Nonno käe otsustavalt lauale lajataks, et siis minna korda majja lööma. Kas Nonno ei pannud siis tähele, mis sünnib? Ei, ta paistis märkavat, aga ainult muigas. Nädalast nädalasse, kuust kuusse käis see salm ja refrään.
   „Ta on mineja,” ütles kaks päeva hiljem kaugemalt naaber – arst, samamoodi luider – Alberto kohta ning pakkis stetoskoobi sünge aeglusega oma nahkkotti. Juba järgmisel õhtul tõi Silvia koju veel ühe kokkumurtud riiderulli, mida oli seni peidus hoidnud, tõstis selle käte vahel üles ning lasi avaneda ja rulluda kuldse läikega siidil.
   „Vaata, mis ma tõin,” ütles ta elevusega. „Müü see maha.”
   Ema ei hakanud isegi küsima, kust ta selle sai, vaid virutas kohe heleda litaka vastu kõrvu, nii et riie põrandale lendas. Kuni Silvia, pea kumisemas, alles üritas mõista, kas ta ehk seda ette ei kujutanud, lajatasid juba järgmised hoobid.
   „Mis ma sulle rääkisin? Mis ma sulle rääkisin? Manzod ei varasta! Sina oled Manzo, sina ka ei varasta!”
   Arusaamatus uhkas Silviast üle. Mida ta oli teinud? Ta oli ju kõigest võtnud mõned riidejupid sealt, kus seda oli niigi külluses. Oli see siis vale? Oli see siis paha, et ta püüdis aidata ema ja isa ja õdesid ja venda? Samamoodi nagu oli ta neid aidanud, tassides kaevult ämbritega joogivett, millele hommikuks tekkis jääkirme.
   „Manzod pole kunagi varastanud ja ei varasta ka edaspidi. Me ei ole sellised!”
   Ta nägu kirvendas, tuksles ja lõõmas; ta ulgus, kuid ainult hirmust ja segadusest.
   Ema jättis lõpuks järele. Ta nägu roosatas, nagu oleks hoopis teda löödud ning temagi silmad olid veekalkvel. Ta vajus põlvili ja tõmbas Silvia enda vastu, sosistades: „Anna andeks, lapseke, anna andeks…”
   Ta pühkis juuksekahlu Silvia näolt, tupsutas rätiservaga tema silmade alt pisarad ja kuivatas löriseva nina. Ta suudles Silviat laubale.
   „Mida sa oled ometi teinud, lapseke…”
   Ta tõusis ja vaatas väikest Albertot, kes hingas narisevate tõmmete kaupa. Siis libises ta pilk üle Simona-Simonetta ning nende nägudelt paistev ehmatus hirmutas teda ennastki. Ta kallistas neid, sättis neil tekki ja saatis nad uuesti magama, sosistades kummalegi kõrva sogni d’oro, kuldseid unesid.
   Uuesti võttis ta kätte siidirulli, hoides seda nagu hõbeseekleid, tundes selle raskust ja libedust. „Homme viin tagasi,” ütles ta ja ta torkas selle madratsi alla. Ta vaatas Silviat ja osutas talle karmilt näpuga. „Papale mitte ühtki sõnakest, saad aru?”

XI

   Antonio oli paari tunni eest läinud tehasemeestele appi veoautot tühjaks laadima ning Pietro lõbustas end pealkirjade lugemisega raamatuselgadelt. Vahel sikutas ta välja mõne teose, millel olid kord kaaned puudu, kord lehed kaardu tõmbunud ja helepruuni varjundiga, kord näritud nurkadega või täis musti laigukesi nagu kärbsemusta. Kuid kurku pitsitav õhk ennustas äikest ja tal polnud jaksu lugemisse süveneda.
   Ta käis pööningul ja paotas kaste, kus ilmselt sentimentaalse väärtusega asjade vahel sibasid äkilisest tähelepanust ehmunud ämblikud, ning tundis sügelust higipisarais nahal. Verandal seistes paistis taevas ühtlaselt sinine, aga kaugel Monte dell’Angelo taga nägi ta tumesinist pilveviirgu. Ta ohkas, tundes, kuidas õhu peamised füüsikalised omadused hakkavad lähenema betoonile.
   Pietro oli märganud Antoniot tihti lipsamas aiapoolsesse ruumi, mille uks oli kas kellegi hoole või juhuse tõttu seinast peaaegu eristamatu. Sinna piiludes silmas ta pragulist laudpõrandat ja antiikset voodit, aga mida ta põrnitsema jäi, olid loendamatud lillepotid, mis ümbritsesid ruumi kõiki seinu. Neid oli aknalaua tolmukihis, kummutil, voodi ees, tuppa toodud vanadel aiatoolidel ja ukse kohal riiulil; neid oli mitmes kihis nagu kaardimajakesi ning ainult Antonio teadis, kuidas seal ringi liikuda ilma midagi katki tegemata. Savinõudest turritasid hämarusest närtsitatud rootsud, mida Antonio pidi ometi edasi kastma, sest mullalõhn oli rasvaselt vänge nagu värskes hauas ja lillede kuhtunud jäänused lisasid sellele oma orgaanilise kõduleha. See oli Antonio lõunauinakute tuba. Küsimise peale tegi Antonio hulga kõhklevaid žeste ja oma tavapäraselt hüplikul moel seletas, et see koht aitab tal rahuneda ja keskenduda ning et mullalõhn pidi summutama kõik teised teda häirivad lõhnad, samas kui paksud vaibad seintel pidid vaigistama helisid. Paistis küll rohkem sedaviisi, nagu üüriks Antonio seda Sinihabemele, aga mis temal sellest.
   Ust taas sõrmeotstega valla lükates märkas ta kohe korrapäratut noodipaberite virna aknalaual. Ta võttis pealmised noodid ja kallutas neid, et päikesevalgus neile langeks.
   Ta nägi ainult kritseldusi.
   Ka järgmine leht pani ta mühatama – veel hulk varesejalgu ja mõned akordid, mille koht oli ükskõik kus, aga mitte üksteise järel. Ta viis kogu paki elutuppa ja hakkas seda ükshaaval läbi vaatama.
   Esiti ei mõistnud ta, miks peaks Antonio alles hoidma kellegi hädiseid katsetusi. Lehte lehe järel täitsid oskamatuse marutõvest puretud viisijupid, zombilikud meloodiad liipasid monotoonsuse radadel, kooskõlad põrkusid koos kõlamise asemel nagu murdlained vastu rannakaljusid ja heliseade tagant kostis markii de Sade’i hullumeelset itsitamist. Äkilisel selgushetkel võrdles ta käekirja paberitega, millelt Antonio oli talle varem ette mänginud ja leidis, et need kattuvad. Viimase õlekõrre pühkisid tal käest kuupäevad, mis olid märgitud paarile paberinurgale ja dateerisid need kohutavad katsetused viie nädala tagusesse aega.
   Ta vaatas katsetusi, vaatas „kümnendat”, vaatas uuesti katsetusi ja olukorra tõsidus jõudis talle fanfaaride ja trummipõrina saatel pärale: Antonio oli petis. Lihtlabane… ei, mitte lihtlabane, kuid petis sellegipoolest. Petis, plagiaator, varas.
   Pahaselt viskas ta paberid tagasi hunnikusse.
   Asja üle järele mõeldes jõudis ta järeldusele, et ka Silvia pidi temaga mestis olema, aga mida nad tema lolliks tegemisega saavutada tahtsid? Teda ajas vihale teadmine, et neil polnudki midagi saavutada, mis aga tähendanuks, et Antonio oli rääkinud tõtt. Noh, mõtles ta, see pole enam oluline. Antonio oli kusagilt varastanud või kokku pannud selle briljantse partituuri, mida ta nimetas Beethoveni kümnendaks, samas kui tema enda katsetused olid nii jubedad, et need poleks vist ahjus tuldki võtnud. Ta oli sulidest õpilastega varemgi kokku puutunud, aga see oli küll kõige kroon.
   Ta koputas paberid enam-vähem sirgeks ja viis need oma kohale tagasi. Milline ajaraisk, see nädal – tervelt seitse päeva, mis ta oleks saanud kulutada hoopis Veronicaga leppimisele.
   Ta istus klaveri taha ja ohkas kuuldavalt. Küll oleks ta parema meelega igatsenud olla noor Josef Knecht, kes ise muusikameistrile ette mängib… Ta sõrmed, mis olid jäänud iseenesest klahvidele puhkama, leidsid väikese viisi, ühe oma viimastest lugudest. Sellised lood algasidki tihti mõnest taktist, põhiteemast, mille ümber ta üritas hakata ehitama ülejäänud lugu, ning see oli koht, kus ta lõpuks ummikusse jooksis. Sest head meloodiat polnud raske välja mõelda – tal oli neid tegelikult kümnete kaupa üles kirjutatud – ning teda ei kiusanud kunagi ka valed noodid ega kadentsid, küll aga takerdus ta seal, kus meloodia pidi kuhugi välja jõudma. „Meister pisiasjades, õpipoiss tervikus,” oli tema õpetaja talle kunagi nukrusega öelnud.
   Vahel aga tundus, et äsja leitud viisijupil on midagi enamat varuks ning ta mängis seda muudkui edasi ja tagasi, aina uuris seda iga nurga pealt, kuni leidis küllaldaselt võimalusi selle varieerimiseks ja arendamiseks, et luua midagi pikemat. Kuid alles meloodia õige tähenduse mõistmine andis loole tema ainulaadse hääle. Paljude lektorite hägused kujud virvendasid ta ees nagu valgusvihk vanast kinoprojektorist, lõhkudes taktikepiga õhku ja hüüdes: raamid! sümmeetria! vormiselgus! Tal ei olnud toona kunagi julgust välja öelda, et põrgusse see Haydn oma raamidega, põrgusse ühtlasi ka Schönberg ja Boulez ning nende mängud atonaalsuse ja seeriatehnikaga. Teie kambast ei tule midagi, see väljaütlemata sõnum oli lollilegi selge. Justkui oleks Mahleri ja tema kaasaegsetega saavutatud täiuslikkus, kust polnud enam kuhugi edasi minna; justkui oleks Beethoveni üheksas muutnud kõik järgnevad samalaadsed tööd asjatuks; justkui annaks muusikale väärtuse mitte tema sisu, vaid kuuluvus teatud lahtrisse.
   Ainult et kogu aeg mõtles ta uusi töid kuulates, miks tema selle või teise asja peale ei tulnud; miks tema ei põiminud sellist meloodiajoont, kasutanud sellist ornamentatsiooni või leidnud sellist viisi pinge tõstmiseks. Vähe sellest, vahetevahel oli autor nagu kiuste teinud midagi sellist, mis temal oli alles mustandina plaanis, tõmmates kogu ta tööle ja vaevale kriipsu peale. Ta ajas taga unikaalsust, aga talle endale näis, et ta astub teistest alailma pool sammu tagapool. Puhuti kaldus ta aga teise äärmusesse ja ärritus kohutavalt, tabades end meistreid kuulates mõttelt, kuidas sama hästi oleks võinud tema selle teose komponeerida. Kõik tundus kuulatus ju nii kerge: reeglipärane liikumine dominandist toonikasse, lihtsate motiivide liitmine fraasideks ja fraaside voolimine, kuni neist tekkis meloodia, etteaimatavad tõusud ja langused, etteaimatavalt harmoniseeritud bass. Olles esimese aasta tudeng, oskas ta kõigi nende vanade töid paremini lahata kui mõni tohletanud õppejõud. Ja nüüd oli tema tohletanud õppejõud. Vähemalt niipalju oli sellest kõigest kasu olnud, et kui ta mõistis, kuidas olid need suurepärased lood üles ehitatud, suutis ta kõiki neid trikke enda lugudes kasutada. Ainult siis sai ta muidugi aru, et see, mis pealtnäha paistis lihtne, ei ole seda sugugi.
   Vahel käis ta vaevatult ringi, kiusates sõpru küsimusega, kas nad on juba seda või toda meloodiat kusagil kuulnud, ning siis vilistas või ümises neile ette. Mida rohkem uut muusikat ta kuulas, seda enam tundus talle, et viisikatked, mis talle pähe tulid, on pärit kellegi teise teosest, aga selles veendumiseks pidi ta muidugi veel rohkem muusikat läbi kuulama. „Need fraasid ja motiivid kõlavad nii õigelt,” seletas ta niisugustel kordadel, „et mul on raske ennast pidada nende autoriks.” Ta hakkas järsku igal pool nägema probleeme, kuni frustreerus sedavõrd, et ainuüksi noodipaberite nägemine tundus talle füüsiliselt vastik.
   Kui Antonio õhtul tagasi tuli, ootas Pietro teda nende teiste nootidega ja nõudis selgitust. Antonio heitis pilgu oma paberitele ja sadas näost ära, kuid kogus end varsti ja tunnistas kirjutatu omaks.
   Pietro ohkas. „Seda ma kartsingi. Ma arvan, et mul pole mõtet siin kauem viibida.”
   Antonio vaatas teda mõistmatuses. „Ei, see pole nii,” sai ta siis sõna suust. Härra Salvari pidi aru saama, et need kaks asja – see, mida tema on kirjutanud ja Beethoveni kümnes – ongi täiesti eraldiseisvad; erinevatest maailmadest lausa, kui nii võib öelda. Tema lihtsalt peegeldab seda, mida Beethoven on kirja pannud – oleks kirja pannud, parandas Antonio end kohe. Tema on kõigest vahendaja, määratud ametisse, mis ei vaja mingeid erilisi oskusi peale klaverimängu ja noodikirja valdamise.
   Pietro jäi mõttesse ning Antonio jätkas, rääkides talle värvidest ja kujunditest, mida ta nägi helisid kuuldes. Kuidas ta teadis, millised on õiged noodid? Ainus võimalus oli katsetada. Mida lähemale jõudis ta õigele tulemusele, seda puhtamaks muutusid toonid, seda selgemini eristus värvide üleminek. Terviklik lugu oli õigete sammude perfektne jada. Iga vale noot, iga eksimus harmoonilises järgnevuses muutis värvid tuhmimaks, hägusemaks, mudasemaks. See järgnevus oli väga loogiline: kui on A, siis peab tulema B ja selle järel C. Muidugi oli võimalik C asemel valida mõni teine rada, aga siis muutus kogu loo tähendus. Aga tähendus, see hakkas ilmnema algusest peale, oli peidus juba esimestes taktides ning mida edasi, seda selgemalt ta ennast ilmutas. Kui muusika väljendas mingit mõtet, viis iga muusikalise lause kuuldavaletoomine lähemale selle mõtte sedastamisele. Polnud võimalik, et pärast A, B ja C väitmist sai jõuda kinnituseni, mis neist ei tulenenud.
   Seetõttu, seletas Antonio, oligi alustamine kõige raskem. Esimesest noodist teiseni jõudmiseks kulus tal kaks kuud. Esimene takt tuli poole kuuga. Esimesed nelikümmend kaheksa takti, mida ta oli Pietrole näidanud, lõpetas ta kaks nädalat tagasi. Senimaani kokku kolmveerand aastat.
   Pietro koputas vastu lauda, katkestades ta vaaruva jutu. „Mida sa näed?”
   „Mitte midagi. See… ei tööta suvaliste helidega.” Ta seletas uuesti: asja võti on puhas ja vääramatu loogika ning see värvidest moodustunud korrapärane kujund, mida ta mõttesilmas nägi.
   Pietro ühmatas, kõndis klaveri juurde ja lõi suvalise septakordi.
   Antonio luges kõheldes ette mõned värvused ja üritas selgitada, kuidas need ta silme ees liikusid, kuid Pietrole jäi kõik sama segaseks. Mitte et Antonio jutt poleks olnud loogiline – vastupidi, selles oli oma loogika, kuid see kirjeldas midagi mõistetamatut.
   Noh, ise ta oli selgitust nõudnud, nüüd ta siis sai selle. Ta põrnitses Antoniot, aga too oli pilguga laua küljes kinni nagu ikka.
   „Hea küll,” ütles ta vastutahtsi. „Las see praegu jääda, selgitad mulle kunagi veel.”
   Sellel ööl klõpsus midagi Pietro jaoks paika. Uned olid tema jaoks alati ei midagi enamat kui päevasündmuste juhuslikus järjestuses kokkukleebitud jada; ahel, mis on võetud osadeks ja pillutatud laiali, samas kui selle kokkupanijal ei jätkunud isegi dr Frankensteini osavust – kuigi elav ja liigutav, jäi tulemus vaid pildiks kaleidoskoobist. Ometi pidi midagi juhtuma, sest hommikul suutis ta oma ebamäärasena heljunud teadmise lõpuks mõtetesse vormida.
   Kuni kohvitass laual auras, sobras ta vinüülplaatide riiulis ja pani kinnituse leidmiseks mängima Beethoveni seitsmenda alates teisest, Adagio osast. Nagu ta oligi mõelnud, siis kohas, kus pärast arendust tuli tagasipöördumine esimese teema juurde, kõlasid bassid krobeliselt – mitte nagu liivapaber ega ka mitte munakivitee, aga võib-olla nagu kruusa-tõrva segune asfalt, just parasjagu krobeline. Jumala eest, tal polnud õrna aimugi, mis seos saab olla kompimismeelel kuulmisega, aga „krobeline” oli just see sõna, mis kuulates tema meeltesse kerkis. Mitte esimesel korral ja mitte ka teisel, aga millalgi pärast seda ning ükski teine sõna ei oleks seda täpsemini kirjeldanud.
   Peaaegu naermaajava kergusega mõistis ta, et samasugune seos pidi valitsema ka Antonio nägemis– ja kuulmismeele vahel, sest kui heli sai olla krobeline, siis miks ei saanud see olla sinine või helehall? Ta polnud sellele varem nii mõelnud. Lõppeks ei erinenud see palju neist kordadest, kus ta suutis märgata muusika holograafilisi omadusi, mida ta tajus kui muusika varjust paistvat teist muusikat. Näiteks võis ta oma teose prooviesitusel kuulata kaht instrumenti või kaht sektsiooni koos mängimas ja järsku kuulda nende vahel justkui kolmandatki – kuigi seal polnud veel midagi. See võis olla ükskõik mis, saali akustiline eripära või mängijate apsakas, aga kindel oli, et mingi nootide järjestus tõi selle hääle esile, ja kui ta oli vastse leiu partituuri lisanud, jäi tal vaid imestada, kuidas ta kohe selle peale ei tulnud.
   Ta pöördus näljaselt loo juurde tagasi, pannes järgmise asjana tähele, et mõnes kohas oli vaskpillide heli ümar, nagu puhuks klaassepp oma pikast torust suurt mulli välja. Heli kõlades tundis ta, nagu võiks ta sellele otsekui majasuurusele plekist pallile käed ümber panna ja siis enda vastu tõmmata.
   Ta pöördus tagasi Antonio plaatide juurde ning jõudis kuulates iga kord sama tulemuseni, kompides helipindu mõttemeelega ja küllastades tajusid tekstuuridega, mis olid sama reaalsed nagu sõrmega katsudes. Ta ei teadnud endiselt, mida Antonioga teha, kuid teadis, et võlgneb talle vähemalt vabanduse.

XII

   Vabriku esimese korruse ja nende oma vahet jooksis kangarullidega vilgas, kuid tõsiseilmeline poiss, Gaspare Fusco nimeks. Silviast oli ta kolm aastat vanem ja hakkas juba pikkust viskama, istus meeste keskel nagu omasuguste seas ega lasknud neljanda korruse naistel ennast enam nunnutada. Kuid nähes esimest korda Silviat – ja just nimelt Silviat –, takerdus ta sõna otseses mõttes, pillates oma kangarulli ja maandudes käpakile sinna otsa. Vähemalt nii uskus Silvia ja see, kas tegelikult viis poisil jalad alt õlilaik, mida masinate juurde ikka tekkis, polnud enam oluline. Nad said kiiresti jutuotsa peale, peamiselt tänu Silvia naerule ja veel rikkumata naiivsele enesekindlusele, ning juba mõne päevaga, mis nad üritasid lõunaajal kokku saada, said neist peaaegu sõbrad. Külm talv oli märkamatult ununenud ja juba keset maid aimas Silvia tundvat varajast suvelõhna.
   Gaspare oli pärit üsna nende kandist, elades koos oma tohutu suure suguseltsiga (nagu ta seda kirjeldas) vast sadakond kilomeetrit põhja pool Montet, aga Ameerikasse oli ta tulnud isaga kahekesi. Silvia oli üllatunud, kui sai teada, et Gaspare isa ei töötagi vabrikus, vaid mängib hoopis kõrtsides viiulit ja suupilli. Kui ta selle peale Gasparelt küsis, miks poiss pole samamoodi muusikuks hakanud, vaid vabrikus töötab, vaatas too teda arusaamatu ja isegi tõrksa pilguga. „Kusagil ju peab,” kehitas ta viimaks õlgu.
   Tagantjärele ei olnud ta enam kindel, et juhtunus oli süüdi tema ainuisikuliselt. Ta teadis, et teistelegi oli talv olnud raske, teistelegi olid kindlasti riideülejäägid silma jäänud ja kõige enam – teised ei olnud Manzod, keda kammitses kohustus mitte võtta, mis polnud oma. Ja koht just tolle ketrusmasina taga nurgas oli lihtsalt parim kõrvaletõstetud kangaste peitmiseks. Niimoodi suutis ta selle endale talutavaks mõelda. Ta süüdistas ka ümberkorraldusi. Nüüd, kus varuväljapääsud olid suletud, tuli käia põhiväljapääsudest, mis olid igal korrusel eri otstes: neljandalt korruselt tulles tuli marssida läbi kogu kolmanda, siis teistpidi tagasi läbi kogu teise, siis läbi kogu esimese välisukseni. See pidi samuti aitama vargusi ja tööluusi vähendada: siksakitades läbi kõigi korruste oli suurem tõenäosus, et loodrid mõnele korruse ülevaatajale silma jäävad.
   Ta leidis küllaga teisigi selgitusi ja põhjuseid. Päev oli olnud lämmatavalt palav, sedasorti leitsak, mis muutis silmavaate klaasjaks ja uinutas tähelepanu. Võimalik, et säde oli lennanud juba tundide eest ja siis vaikselt hõõgunud, uuristades punakat rada ja kogudes end, et saaks ühel hetkel lahvatada. Kogu nädal oli nende korrus teinud eriti olulise tellimuse kallal lisatunde ning väsimus oli muutnud meeled töntsiks. Masinad olid vanad ja hooldamata, ajasid õli välja ning tõrkusid tihti. Sädemeid võis olla lennanud varemgi, võib-olla isegi iga päev, ilma et keegi oleks sellest suurt midagi mõelnud, kuni hetkeni, mil see üks, lõplik säde tabas õiget kohta.
   Minutid ja sekundid, mille jooksul oleks veel midagi võinud muuta, jooksid nulli.
   Sametirull, kuhu säde oli maandunud, lõi hõõguma, ajades välja musta suitsu; kiud tõmbusid krussi ja vajusid longu, riide pealispinnale tekkis must laik ja hetke pärast lahvatas sealt leek.
   Esimene õmbleja, kes seda märkas – üks õdedest Fergusonidest –, oli viimase kahe öö peale maganud kokku kolm tundi. Ta vaatas imestusega enda kõrval toimuvat, samas kui ta käed jätkasid masinal töötamist, ning pööras siis pilgu tagasi.
   Siis karjus keegi kõrge häälega: „Põleb!”
   Ruumi tagumisse otsa kostis see üle masinamüra nõrgalt, kuid Silvia tõstis pea.
   Kaks julgemat naist, ise uih-itades, lükkasid riiderulli pikali ja hakkasid seda kartlikult jalaga sõtkuma. Teised naised kogunesid nende ümber ringi ja ahhetasid. Pildus sädemeid ning pahvakas söeebemeid lendles lae poole, aga leek sai hoogu juurde ja hüppas juba masinale, neelates seda aplalt. Vaatepilt keset vabrikut lahtise leegiga põlevast masinast oli sedavõrd ootamatu, et nad ainult vahtisid seda küüsi närides (kelle palgast see maha võetakse?) ja hüüdsid segiläbi.
   „Kutsuge alt mehed!”
   „Ülevaataja juba läks.”
   „Vett tooge! Vett!”
   „Tulge appi ometi!”
   Nad võtsid rätid ja asusid ühiselt leeki materdama, tundes ninas teravat kärsahaisu, mida ajasid välja suitsevad elektrijuhtmed ja riidest isoleer. Keegi kiljatas, kui sädemepilv üles lõi. Keegi teine tõi kausitäie vett, mis kadus visinal leekidesse, andes hetke pärast välja vaid põrandale valguva tahmakirmega veenire.
   Silvia nägi, kuidas tuli muutus hetkega justkui elavaks, paiskudes sinaka leegi kujul kahele kõrvalolevale masinale, kust hakkas kohe erituma süsimusta tossu, mis neelu ja kopsudesse jõudes kriipis nagu jahvatatud klaas. Ta ehmunud pilk hüppas kohale, kus Simona ja Simonetta harilikult töötasid ja võpatas seda tühjana nähes, unustades hetkeks, et mõlemad olid sel päeval kodus abiks. Ta viskas töö käest ja hakkas jooksma, aga pidurdas siis, nähes suitsu– ja tulelainet endale vastu tormamas.
   Ta kuulis esimesi hädakarjeid.
   Järsku oli ruum läinud pimedaks.
   Silvia pidi lakkamatult silmi pilgutama. Ta instinkt oli kissitada, aga siis polnud näha, kuhu astuda. Ta kiljatas vaikselt, kui pahvakas sädemeid lendas ta kätele. Sirgetest masinaridadest oli saanud leegitsevate seintega labürint. Ta oli kummargil ja siis juba kükakil, hingates vähem suitsust õhku põranda lähedal.
   „Tehke aknad lahti!” hüüdis keegi. Ja kes see oli, kes jooksis ukse juurest tagasi, et päästa oma päevatööd? Tuletõrjeauto kellahelin, mida Silvia teistel päevadel nii tihti kuulnud oli, polnud ikka veel kõlanud. Ta nägi ees tuleseina ja tundis krampi kõris.
   Tema kõrval oli veel kaks tüdrukut, vanemad, jõllitades pärani silmadega.
   Aita meid, aita meid, aita meid, pomises üks, palu meie patuste eest.
   „Tulge!” käskis Silvia, köhis, pani ühe käe suu ette ja viipas teisega. „Tulge ometi!”
   Tüdrukud hoidsid teineteisel käest ega liigutanud, haladest midagi segast – võib-olla oli see palve. Silvia vaatas tulevalli ja selle ümber keerlevat musta pöörist ja tundis suitsupisarate taga teisigi, kuumemaid ja valusamaid veepärle, aga tegi mõned sammud edasi.
   Veel kaks ja ta oli üksi tupruvas suitsus.
   Nüüd ja meie surmatunnil.
   Siis nägi ta, et valli taga on veel lagedam põrand, surus värisevad jalad kõvemini vastu maad ja sööstis rapsakuga otse valli poole, läbi selle, tundis kuumapahvakat näol, rapsis kätega sädemed juustest, vajus põlvili ja köhis, köhis, köhis.
   Väike rumal loom, kes sa tuld ei austa, sa ainult petad end. Ta nägi tules loodusjõudu, see oli hiigelsuur ookeanilaine, toores ja hirmutekitav ja lõputult ükskõikne.
   „Kutsuge abi!”
   „Appi!”
   Aknad ei käinud lahti. Ei pidanudki käima – töötajatele olid kasutamiseks ette nähtud väikesed õhutusavad. Ta nägi meest, ühte alumise korruse mehaanikutest, kes oli haaranud lauajupi ja virutas sellega akna pihta.
   Aken ei purunenud, ainult mõrade võrk jooksis äärtesse laiali.
   Mees sättis end küljetsi ja äigas uuesti, nagu lööks gongi. Ta põrutaski lauajupi otsapidi aknast välja, kuid ei lasknud sellest veel lahti, üritas seda vist tagasi sikutada – ja siis varises kogu mehekõrgune aken suurteks kildudeks, klaasitükid libisesid rahulikult alla ja lõikasid tal paremalt käelt sõrmed maha.
   Nad tormasid trobikonnas varuväljapääsu juurde, kuhjusid ukse ümber, pressisid linki, kuid uks jäi suletuks. Keegi nuuksatas ahastusest. Varguste pärast oli juhataja lasknud ju need uksed kinni keevitada… Kuid keegi pidi ju olema teisel pool, kes kuuleb!
   Nad peksid rusikatega vastu ust ja karjusid: „Tehke lahti! Jumala eest, tehke ometi lahti!”
   Üks naine umbes neljakümneses summas komistas. Näol ahastuse ja hirmu vari, proovis ta kellestki haarata, kuid ta käed ei leidnud tuge ja ta langes külitsi maha. Veel oleks ta püsti saanud, kui oleks küünarnukkidega lõhkunud, jalgadega tagunud, peksnud murdlained enda ümbert korraks eemale, aga surmahirm, mis oleks ta päästnud, jõudis temani liiga hilja. Ta ajas teisi nõrgalt eemale, aga ükskõiksed jalad trampisid üle ta rinnakorvi; ta kiljatas ja korises ning pimesi suletud ukse poole pressivad õmblejad rutjusid oma kingadega ta elutut keha. Tuli ragises, nagu saetaks plekitükki.
   Leegid olid kuidagi leidnud tee kolmandale korrusele, kus mõned mehed rabelesid põgenemise nimel. Seal avanes aken tillukesele kõrvaltänavale, kust vastasmaja aknani oli kolm meetrit – või ehk kakspool, aga ikka liiga palju, et üle hüpata. Nad olid vist äsja mingile otsusele jõudnud, sest üks meestest, hirmsuurte kätega poolakas, oli roninud välja ja lasknud end aknalauast kinni hoides rippu; ta silmad olid kinni pigistatud, aga sõrmed klammerdusid aknaserva külge tugevamalt kui viietollised naelad. Silvial oli raske hoomata jõudu, mille andmiseks on võimelised vaid meeleheide ja surmahirm. Teine meestest lõi risti ette ja järgnes poolakale, siis ka kolmas, väledalt nagu ahvid, moodustades kolme peale inimredeli. Kas tänavalt kostis ahhetusi? Silvia nägi, et ühest masinast oli üritatud lina välja kiskuda, küllap nööriks keeramise jaoks, kuid enne oli tuli jaole saanud.
   „Tulge,” kostis kume hüüatus. „Ühekaupa!”
   Esimene naine ronis aknalauale, haaras mehel kaelast, lasi end jõnksuga rippu (hammastekiristus), ja heitis neile veel pärani silmade peaaegu klaasistunud pilgu. Kolm meest ja vähem kui viis meetrit inimredelit. Isegi end rippu lastes jäi maapinnani veel teist sama palju, kuid ta ei kõhelnud.
   Läks teine.
   Läks kolmas.
   Siis tekkis rüselus, kelle kord on järgmine. Üks suurema kondiga naine oli ette trüginud ja kuigi teised teda kätest tagasi sikutasid, karjudes läbisegi: „Kas sa (PAKSPERSE) ei näe (KURADI HOOR), et sa oled (RAISK) liiga (KAO MINEMA) raske!?”, ronis ta ikka aknalauale, seljaga tänava poole.
   Ja keegi tõukas teda.
   Justkui pehmelt ja peopesaga vaid, justkui oleks komistanud, justkui kogemata, aga naine oli hetke eest ühe käe lahti lasknud, et sellega „redeli” ülemisest mehest haarata, kaotas kohe tasakaalu ega jõudnud isegi karjahtada. Oli kuulda ainult järsu sissehingamise „hhhõõõh” ja paari hetke pärast põrus ta kuklaga vastu sillutist. Jalad rapsisid kiiresti kaks korda ja siis oli kõik.
   Mütsatus polnud Silvia meeltest veel kustunud, kui juba hakkasid järgmised alla ronima, kuid tuli oli jõudnud lähedale, ragises ja keerutas suitsu, viskles masinalt masinale, et jõuda aknani, kust hoovas nii puhast, värsket, eluandvat õhku. Järsku oli leek ühe tagumise naise seelikus ja siis ei hoolinud enam keegi.
   Neljakaupa korraga ronisid nad inimredelile. Üks üritas isegi üle teiste minna. Alumised siplesid. Mehed, kelle lihased pidid olema katkemise äärel, karjusid meeleheites. Kõige ülemine ja kõige suurem mees – sõrmed konksus, pundunud, valged, juba libisemas – üritas ennast tagasi üle aknalaua venitada, tarides oma seljas nelja inimese raskust. Siis tegi keegi allpool midagi valesti ning ta parem jalg tuli liigesest lahti, jättes sinna rippuma sajakilose raskuse. Ta suu avanes karjeks, silmad veretasid, ning instinktiivselt lasi ta käed lahti. Üksainus vilksatus – ja aknaava oli tühi.
   Keegi haaras Silvial käest.
   „Gaspare! Kuidas sa…”
   Nõgisest näost vaatasid teda hirmunud silmad. „Ruttu!” hüüdis Gaspare. Nad tormasid akendest mööda, kadalipp Silvia jaoks, sest iga klaasruudu tagant sähvatas talle tulevane mälestuspilt, tulevane magamata öö, tulevane puutumata söök. Naised hüppasid veel enne, kui lina oli all pinguli tõmmatud, kukkudes kõva patsatusega asfaldile. Teised hüppasid lina peale, kuid kukkuva keha raskus rebis meestel riideotsad käest ja hüppaja prantsatas nagu pruunikstõmbunud õun, pritsides oma elu linale ja nägudele. Kolmandad läksid paaridena – seisatasid aknalaual, võtsid teineteisel käest kinni ja astusid koos. Vaid vähesed karjusid.
   Klõps-klõps-klõps-klõps registreerisid ta silmad peotäie kaadreid. Politseinikud, müts kuklas ja käsi päikesevarjuks, vahtimas akendesse. Kaks härrasmeest omavahel muretult vestlemas, üks vedamas piibuga õhku kujundeid. Tänava blokeerinud inimsumma ees kannatlikult ootavad autod. Suure valge linaga lähemale jooksvad mehed.
   Ühel hetkel valitses nende ümber täielik pimedus. Ei mingit valgust, ainult must, salvav, kombatavalt tihe suits ning kollased, lage mööda veerevad tulekeeled. Gaspare konksus sõrmed pressisid sinikad ta käsivarrele ja sikutasid teda aina edasi ning ta järgnes, teadmata, kas läheb tapale või pääseb sealt. Siis järsku koperdasid nad läbi tühja ukseavause järgmisesse ruumi ja sealt oli juba pääs trepile ja tänavale, kust voogas klaarselget õhku.
   Alles hilisõhtul hakkas Silvia värisema.
   Nad olid jooksnud Gasparega mööda tänavat, ikka käest kinni, kuigi selleks puudus enam vajadus, tehes haake jälkide kehade vahel ja hüpates üle punaste nirede, mis koondusid rentslis voolavaks ojaks. Kaugemalt tänavanurgalt oli näha tuletõrjujaid hooga pumbale pressimas („Hii-va! Hii-va!”) ning jämedate suitsupalmikutega võrreldes juuspeent veejuga, mis sihtis aknaavadesse, kust kostis pahast turtsumist ja sisinat. Silviale viirastus, et üks surnud naistest, otse ühe politseiniku juures, ajas käe püsti ja peaaegu puudutas mehe püksisäärt, aga politseinik ei pannud midagi tähele.
   „Gaspare, vaata!”
   „Mis?”
   Kuid käsi oli juba jõuetult langenud.
   Ta ei saanud rahvamassi suminast aru – ta oskas vaid üksikuid lauseid ja inimesed täristasid nagu kirjutusmasinast. Kuid mitu korda lendas siit-sealt sõna „wop” ja kõõritavad pilgud rääkisid enda eest. Keegi ei paistnud üleliia agar aitama naisi, kes istusid noruspäi äärekivil või seisid trobikonnas, värisedes, nuuksudes ja pühkides rätiotsaga pisaraid. Siin oli midagi, mis eristas neid teistest ameerika naistest.
   Kui ta rääkis emale, mis oli toimunud, hakkas too lohutamatult nutma, kuid Silviale tundus, et see nutt on mitte rõõmust tema pääsemise üle, vaid kurvastusest, et nad on kaotanud töö.
   Ta ärkas korduvalt, arvates kuulvat pahaendelist praksumist, kuid need olid üksnes killud unest, mis välismaailmaga põrkudes hajusid. Kostis hobusekapjade summutatud kaja, kellavärgilik tikat-takat rütm kividel. Ta hüples unest unesse, arvates, et und ei tule, leides end siis justkui vaid hetk hiljem, kuigi tegelikult mitme tunni möödudes, äsja ärganuna. Ema-isa hingamine oli muutunud nii vaikseks, et nad meenutasid teki all neid liikumatuid, veel märjalaiguliste linadega kaetud mügaraid tekstiilivabriku ees.
   Hüppajad sööstsid taevast alla nagu suured nõgised linnud. Ta seisis inimtühjal tänaval ja üritas nende eest põigelda, kui need ühtki häält tegemata tema kõrvale kukkusid, aga ka siis vonkles punahallist massist mõni võimatult pikk naisekäsi ja üritas temast kinni haarata.
   „Gaspare!” karjus ta. „Gaspare!”
   Tagasi vabrikus. Ta jooksis varuväljapääsu poole, kuid seal seisis mister Brown ja pani käe resoluutselt ette. „Sa ei jäta mulle valikut, Silvia,” ütles ta ja keeras ukse lukku.
   „Ei!” hüüdis Silvia. „Ärge tehke seda!”
   Võti kukkus põrandale. Silvia haaras selle järele, kuid tema näppude vahel pudenes see tuhaks. Ta haaras ukselingist, kuid see loksus, loksus veel ja tuli siis üldse küljest. Ta tagus rusikatega vastu ust, aga teisel pool polnud kedagi kuulmas. Ümberringi vaid hüüded, hala ja hukatus. Tulevall lähenes ja haaras ta endasse.

XIII

   Pietro oli olnud kompositsiooni eriala neljandal kursusel, kui ta tutvus Carolinaga, kes õppis teisel. Esimese asjana oli ta märganud Carolina saledat figuuri ja kergelt lokkis juukseid ning kui naine temast möödudes talle paar korda silmi välgutas, polnudki palju rohkemat vaja. Samasse auditooriumisse sattudes hakkas mehe pilk esimese asjana otsima just teda.
   Ta oli läbi väärika õppeasutuse rühkinud tempoga kaks vallutust aastas ja kui see ka jäi alla semude saavutustele, kinnitas see tema hoolikust eesmärgile pühendumisel. Ta mäletas punaste juustega Giannat, kes armastas nende kassile oma päevasündmustest rääkida, vastates siis peenikese häälega looma eest. Nii kiiresti polnud ta veel kellegagi voodis klappi leidnud. Hiljem tuli Emilia, kelle jaoks oli oluline, et taldrikud oleks kapis ja raamatud riiulis suuruse järjekorras. Nad läksid lahku, sest naine ei suutnud taluda, kuidas Pietro alatasa tema lemmikkruusist jõi.
   Ühel juhul oli naine ise ta pärast kolme tormilist nädalat maha jätnud. See oli pöörane ja peaaegu hirmutav, sest ta ise polnud kunagi nii otsekohene, nii selge oma vihjetega, nii üheselt mõistetav oma käitumisega. Pärast seda tegutses ta ettevaatlikumalt, kulutades aega tasapisi lähenemisele ka siis, kui see polnud tingimata vajalik.
   Ajal mil Carolina hakkas ta huvi paeluma, ajas ta liini ühe noore sopraniga ja ehkki ta oli asjade üldise seisukorraga rahul, leidis ta Carolina juures midagi, mis pani teda õhtuti pikalt naisele mõtlema.
   Ta jättis soprani tagavaraks ja seadis sihid ümber, ning hirm, mis oli temaga uute kohtumiste eel kaasas käinud, jäi üha sagedamini tänavale süngelt äärekivi togima, samas kui ta ülakorrusel preilile seltsi pakkus.
   Ühel hetkel adus Pietro, et teine pidi nägema temas midagi erilist, kuid hoolimata selle tõdemuse lihtsusest võrsusid temas ometi torkivad tagamõtted. Pietros tekitas tohutut imestust ja isegi hirmu arusaam, et keegi pidas teda kenaks või armsaks või isegi naljakaks. On ta tõesti siis nii ihaldusväärne, tema? Veelgi enam – siin oli naine, kes armastas teda, kes ei suutnud olla ilma temata, kes mõtles temast ja kes igatses tema järele, kui ta oli kaugel. Miks ometi? Tundus, nagu oleks ta aastaid käinud ringi, kandes endaga kaasas mingit võlueset, millest tal polnud seni aimugi. Ta polnud harjunud ennast sellisena nägema.
   Järelikult pidi asja taga olema midagi muud – ainult et seda oli veel raskem hoomata. Ta mõtles ja tema mõtlemine oli, nagu raiuks ta puid, kuni ükskord langes uduvaip ta silme eest ja ta mõistis, et nende suhe püsib kõikuvatel alustel; otsekohe tormas ta otsima selle põhjuseid, ignoreerides Occamit, kes niheles hauas, nagu sööks teda lutikad.
   Ta kadestas neid, kes olid oma südame juba noorelt avanud, teades, et ainult läbi pisikeste seikluste armistus hing piisavalt, et kõike loomuselgena võtta. Tema pidi olema ettevaatlik, sest tema panused suhtemängudes korrutati läbi aja ja vanuse koefitsiendiga ja panga peale läksid vaid hullud või kõige lootusetumad. Aga kui Carolina õhtul tal ümbert kinni võttis ja külje alla puges, vaadates majade taha vajunud päikese roosakat peegeldust pilvedel ja aknaklaasil, tundusid kõik kahtlused järsku rumalana. Ja siis tundus ka lapse saamine nii endastmõistetavana, et see ei vajanud pikemat arutust. Mõlemate suguvõsadki ootasid seda juba ammu.
   Esimese kuue raseduskuu jooksul oli Carolina vahel lausa väsitavaltki agar, kuid ettevaatlikult said nad oma asjad aetud. Pietrot rabas, kuidas Carolinast kiirgas vahetpidamata nii palju ilu – ta armastas tema väikeseid salapäraseid naeratusi ja tähendusrikkaid pilke ning seda, kuidas naine näis kõndides liikuvat justkui kahel väikesel pilvel. See oli aeg, mis värvis valgeks ka kõige tumedamad tulevikuplaanid.
   Pietro teadis algusest peale, et suhe Carolinaga tuleb teistsugune kui teistel paaridel, kes nägelevad igasugu tobeduste üle ja on pahurad, tundlikud, liiga emotsionaalsed või liiga külmad, äkilise vihaga või pikalt masenduses. Ratsionaalselt võttes, mõtles ta, saab kõike lahendada sõnadega, rahulikul häälel ja ilma liigsete žestideta. Nemad Carolinaga elavad kaua ja nende armastusest kasvab kiindumus, mis lahustab kõik mured juba eos.
   Dario tulekuga muutus paljugi äraspidiseks. Esimestel kuudel tundis naine end liiga valusalt, et üldse midagi teha, ning hilisemast mäletas ta väga selgelt seda kaleidoskoopilist mixtape’i, kust tuli erinevates variatsioonides välja: „Keera ringi. Lama. Ära lama siin ainult! Ära näpista nii kõvasti. Kuule, ära vaata telekat! Tee seda. Ei, ära tee seda. Tee seda veel. Lõpeta, valus on. Jah, siia. Kiiremini. Aeglasemalt. Kiiremini! Misasja sa teed? Oota. Ai, mitte nii kõvasti! Jah, nüüd. Tead, sa peaks oma habet ajama… Jäta! Hoia mind. Allapoole. Ülespoole. Oota, juuksed lähevad sassi. Proovi teisiti. Ei, seda ma küll ei tee! Millal sa valmis saad ükskord? Too käterätt. Kallis, proovi nüüd keskenduda, mu käsi valutab juba. Hea küll, kui sa nii väga tahad. Mida me õhtul teeme? Kes sulle sellist asja õpetas? Jäta juba. Ära lõpeta veel. Ma ütlesin, jäta!”
   Ega ta siis lähedust enam eriti otsinudki, olles jõudnud järeldusele, et ta libiido ongi üsna madal. Hooti oli ta küll kahevahel – ühest küljest tundes tihti alakõhus pakitsust, teisest küljest saamata hästi aru, mis trall selle neljasekundilise mõnuhetke ümber käib. Nii et kui Carolina oli olemas, siis kuuletus ta naise tahtmisele, milline iganes see parasjagu olema juhtus, ning kui naist polnud, tegi õhtuti treti vannituppa, pani kiilaspea nutma ja kobis ilma mingite tunneteta magama. See oli tüütu rutiin nagu hammaste pesemine, üksnes selleks et ta ihu ei reageeriks kenadele tudengiplikadele, sest „patt mõtteis on patt sellegipoolest”, ning olla truu – see oli auküsimus ajal, kui teised tõmbasid marihuaanat või nuusutasid kokat ja tegid siis preilidele tagatoas sõitu. Mis auküsimus, puhas põikpäisus.
   Dariot kasides või õhtul tööd tehes mõtles ta aina, mis peaks teda naise küljes hoidma ja miks ta peaks talle ahvatluste kiuste truuks jääma. Ta oli lugenud, et monogaamsus pole meeste loomuses, vaid üsna hiljutine leiutis. Igal õhtul keeras Carolina talle selja ja hakkas mõnikord norskamagi, samas kui tema meeltes olid naised kõigis detailides – pehmed huuled, õrn nahk käe siseküljel, ülespoole kaarduv suunurk, kuumal hingeõhul sosinad kõrva.
   Ei tohi, teadis ta.
   Talle tegi see nõrk tahk endas muret. Asi oli ju kõigest enesekontrollis ning kui miski oli talle papa õpetustest ja eeskujust hästi meelde jäänud, siis oli see enesekontrolli tähtsus. Ilma selleta pole mees enam mees ja kes ei suuda valitseda ennast, suudab seda vähem valitseda oma elu. Tabades end vaatamas ilusaid jalgu, manitses ta end seda rohkem mitte tegema. Õhukesed kleidid ja lühikesed seelikud tekitasid temas ahastust. Vahel jäi ta pikalt mõtlema mõne tänaval nähtud armsa näolapi üle, mõeldes isegi, kuidas näokese samavõrd kena omanik satub temaga teed jooma, siis tema koju (mis on sobivalt tühi), siis… Ta pistis rusikas sõrmenukid suhu ja hammustas tugevalt ning mõneks ajaks oli sellega rahu.
   Ta sulges oma mõistuse nendele mõtetele, mis hakkasid kilksuva rikošetiga põrkuma tema püstitatud barjääridelt, ummistades ta hingetoru, kopsud ja kõhu, hakates kogunema alakehasse ja seal surisema, surisema… Keelatud mõtted aga tõusid ja murdusid üha uuesti vastu tema kaldavalle. Naised. Noored, maiad, janused, paindlikud, värsked, veatud, väsimatud…
   Ei tohi, teadis ta.
   Ometi oli tal tunne, et tema suurepäraselt laotud Hiina müüris on auke, kust võib paarisrakendiga läbi sõita; midagi pidi nendega ette võtma. Autosugestioon oli nagu vanakuradiga võidu müüriehitamine: selle, mis ta päeval püsti ladus, lõhkus kurat öösel maha ning oligi järgmine naine tema kaitseliinist läbi murdnud. Aga sõrmenukkide närimine muutis need kangeks ja tal oli vaja klaverit mängida.
   Naised. Küpsed, meelad, eneseteadlikud, aplad, õrritavad, nautivad, läbinägevad, iharad, lõputud.
   Ei tohi, teadis ta ning ostis meetrijagu peenikest painduvat elektrijuhet. Kui ta sellega üle palja selja virutas – mitte küll kogu jõudu mängu pannes, sest see olnuks liiga valus – oli tekkiv sähvak ehmatav, kuid meeldiv, kõrvetades vähem kui tuline raud ja nürimalt kui noatera. Ta andis veel kuus hoopi, sihtides hoolikalt neerudest ülespoole, ning kuigi ta vedas õhku sisinal läbi kokkupressitud hammaste, oli lõpptulemuses ikkagi midagi lohutavat ja rahustavat.
   Võib-olla, mõtles ta, lootis ta, uskus ta, tingib see lõpuks refleksi, mis summutab iharad mõtted juba eos. Esialgu see küll ei toiminud ja naissoo ahvatlused tekitasid temas endiselt kihku, mida ta ühtaegu kartis ja põlgas. Ta lunastas need patud õhtuti, rabades juhtmetest keeratud piitsaga üle selja, kuni see punetas nagu algajal fakiiril. Vereni asi ei läinud, sest ta kartis sellist valu, aga lillakaspunaste vorpide vahelt polnud roosat nahka varsti nähagi. Ta häbenes seda ja hakkas vältima olukordi, kus tuli teiste nähes riidest lahti võtta, magas peamiselt külitsi ja muutus sõbralike seljalepatsutuste peale tusaseks. Temast pidi saama oksakoht, mille ümber on sirged jooned sunnitud kaarduma justkui jõevesi ümber sileda külma kivi.
   Pöördepunkt, arvas Pietro hiljem, oli Carolina vanemate juures, kus kogu viimase aasta oli nende päralt olnud kahekordse maja ülemine korrus. Nad olid just lõpetanud õhtusöögi ning jätnud Dario allkorrusele vanavanemate hoole alla.
   Carolina istus peegli ette ja lasi juuksed lahti. Pietro vajus voodijalutsile, viskas jala üle põlve ja haaras kingapaeltest, aga peatus ja jäi Carolinat vaatama. Naine silus juukseid, keeras kord ühe ja siis teise põse peegli poole ja märkas Pietro pilku.
   „Sul on jälle see nägu peas.”
   Pietro sikutas paeltest. „Milline nägu?”
   „Sa tead küll, kallis.”
   Pietro astus sokkides ta juurde ja pani käed ta õlgadele. Naine tõmbus pingule.
   „Mis lahti?”
   „Mis peaks lahti olema?”
   „Midagi on ju lahti.”
   Naine vastas vaikusega. Pietro pealekäimisel lausus ta tuhmilt: „Kõik oli väga tore.”
   „Sa ei ütle seda erilise entusiasmiga.”
   „Kuule, ma ei saa niimoodi…” Ta lükkas Pietro käed õlgadelt maha. „Küsisid sa, kas lapsehoidja saab homme ka tulla?”
   Pietro kummardus, pani raadio öökapil vaikselt mängima ning istus voodiservale, meeltes kirvendamas küsimus, millega ta ei tahtnud lagedale tulla. Ta hingas sisse. „Kas sa arvad, et meil tuleb sellest midagi välja?”
   Naise käsi kammiga peatus hetkeks, aga jätkas kohe liikumist, kui ehk veidi rabedamalt. „Ma ei saa aru, mis küsimus see selline on. Ja muide, ma rääkisin lapsehoidjaga. Ta väitis, et sa olid unustanud talle eelmise korra eest maksta.”
   „Olin või?”
   Naine raputas pead. „Igatahes ma andsin talle omast taskust tavalise taksi ja natuke veel peale.”
   Pietro oli vahepeal särgist välja pugenud, silus seda ja peatus, leidmata kohta, kuhu see panna. Ta sättis selle viimaks toolileenile ja astus kapi juurde, aietades.
   „Mis juhtus, kallis?”
   „Varba lõin ära. Mis juhtus…” Ta ägestus järsku. „No vaata seda! Omaenda kuradi magamistoas pole niigi palju ruumi, et kass mahuks ringi keerama.”
   „Kuss,” tegi Carolina.
   „Mis kuss! Misasja need kohvrid siin teevad? Mitu kuud nad juba lahtipakkimist ootavad? Ja see laud, milleks? Mingid nipsasjad. Sinu riided igal pool! Kurat, ma ei saa kingi kah voodi alla lükata, sest mingi träni on ees.”
   „Ma võin homme siit koristada, kui sa tahad.”
   „Selles asi ongi, et sa muudkui koristad, päevast päeva, viis minutit siit ja viis sealt, muudkui aga koristad, aga millal me viimati keppisime?”
   „Pietro!”
   „Jah, ah, millal? Õigus küll, sul on vaja kogu aeg koristada – kõike peale magamistoa – või siis leiad mõne muu ettekäände. No tore, siit tuleb siis nutujoru…”
   Naine hõõrus käeseljaga silmi. „Ma ei saa aru, ma ei saa lihtsalt aru sinust, Pietro, kuidas sa pärast Dariot nii kurjaks oled läinud. Kas ma pole siis v-väärt, et sa minuga nii ei käituks? Meelega oled selline. M-mida sa saavutada tahad? Ma mõistan, mina olen süüdi, ma ei tea küll kuidas, aga kui sa nii t-tahad, olgu, olgu peale, olen süüdi.”
   Pietro ahmis õhku. „Sa oled arust ära!” karjus ta.
   „Olen, Pietro, olen.”
   Pietro tahtnuks tema võppuvaid õlgu vaadates hambaid kiristada. Naised! Alailma on nad valvel, otsides nõrkusi ja muutes elu lõpututeks võimumängudeks, kus nad polnud enam partnerid, vaid konkurendid selle nimel, kumb jääb suhtes peale. Miski ei sidunud neid enam eelmiste põlvkondadega, kus polnud seda pidevat vajadust meestest iga hinna eest parem olla, ennast nähtavalt maksma panna ja nõuda lahendust probleemidele, mille nad on ise loonud…
   Peaaegu füüsilise pingutusega sundis ta end rahulikuks ning sõnas vaikselt ja tungivalt: „Kas ma pole sulle öelnud: jätame lapse vanemate hoolde ja võtame ühegi õhtu enda jaoks vabaks. Käime restoranis, teatris, kus iganes, tantsime, või sõidame üldse päevaks mere äärde. Kui mitu korda? Ja iga kord on sul mingi vabandus. Kaua sa arvad, et ma jaksan küsida?”
   Ta kükitas naise kõrvale, põimis käed ümber ta vöökoha ja suudles läbi kleidi ta selga.
   „Ma tahan, et see asi meil töötaks,” lausus ta pehmelt.
   Edasine kulges tõusude ja mõõnadega, kuigi viimaseid oli üha rohkem ja rohkem, ning kuigi neil tuli ette päevi, kus kõik justkui laabus ja oli justkui põhjust naerda ja armastada, ei muutnud see lõppeks midagi.
   Kooselu viimastel kuudel nägi ta Carolinat tihti unes ja leidis raske olevat oma mõtteid temast eemale viia. Öeldakse, et unes läbimängitavad tülid on kaitsemehhanism, et päriselus selliseid olukordi vältida, kuid Pietro jaoks võinuks need sama hästi olla ka dokumentaalkaadrid. Mille üle ja mis tulemusega nad vaidlesid, ta ärganuna enam ei mäletanud, kuid tunne, mille ta kaasa sai, lohistas kõik need kuus aastat Carolina tujusid kuulekalt tema ette. Miks peaks ainult halba mäletama? Ta otsis nagu vabanduseks meenutusi varasematest unedest: seal oli võõraid naisi, kelle suhtes ta tundis erilist lähedust, peaaegu nutmaajavat kiindumust ja igatsust mõne minuti kestel, mis reaalelus on kokku surutud sekundisse, kuid Carolinat tema eigengrau-maailmas polnud.
   Nad pidasid Dario kolmanda sünnipäeva sugulaste killas, kes endiselt ei aimanud midagi, ning vaid paar nädalat hiljem sülitas Carolina kõigile kommetele ja andis sisse lahutuse, et minna lapse ja teise mehega Hispaaniasse elama. Kesk kolimist sai Pietro kuulda ähvardusi äialt, kes oli ilmunud kohale oma naisega ja karjus, et ta on tema tütre ära narrinud, mispeale läks tõuklemiseks, äi lõi talle kohmakalt vastu kaela ja sikutas särgi katki, nii et nööbid robinal põrandale veeresid, ta virutas teisele umbropsu jalaga ja tabas vist kõhtu või allapoole, Carolina ulgus ja üritas Pietrole kõrvakiilu anda, aga ei tabanud, äi vajus köötsakile ja Pietro tõukas ta pikali ning jäi kummargil hingeldama, käed põlvedel.
   Ja siis, pärast kuut stabiilset aastat ei leidnud ta järsku enam pidepunkti. Endiselt möödus harva mõni öö, kus ta poleks Carolinat näinud, aga nüüd vestsid nad juttu rahulikult ja argiselt. Need kujuteldavad kokkusaamised kestsid peaaegu pool aastat, kuni muutusid üha harvemateks sedavõrd, kuidas ta ka päriselt Pietro mõtetest eemale triivis. Edaspidi plopsatasid pinnale ainult sisutühjad teravused nagu mürgised soogaasi mullid.
   Ta tarbis mitme kuu vältel erinevaid taimi ja seeni pulveriseeritud kujul, kord neid suitsetades ja kord süües, veetes mõnikord tunde ayahuasca mõju all, tunnetades liikuvaid rütme ja hõljudes ornamentaalseid valgusmustreid täis dimensioonis, tajudes kõikide loodusjõudude kombineeritud energiat end ümbritsemas. Uuesti objektiivses reaalsuses tundusid ka kõige ülevamad ideed vaevatud sonimistena.
   Tema järgmine idee oli õppida sanskriti keelt. Ta ärkas hommikuti pool tundi varem, et vedada kirjaplokki ridade kaupa devanaagari swara’sid ja vyanjana’sid ning kulutas õhtutunnid tihti lugemisele, häälides hoolikalt „kha” ja „cha” ja „tha”. Mis sellest kõigest välja pidi tulema, ta ei teadnud, kuid jätkas kohusetundlikult oletusega, et eesmärk selgub siis, kui ta on piisavalt kogenud, et veedasid originaalis lugeda.
   Pärast pooltteist aastat taipas ta, et sanskriti tagasihoidlik valdamine polnud temas avanud ühtegi uut tahku, üksnes sõbrad olid jäänud kaugemaks ja Conservatoriost oli tulnud jahe ettepanek vähendada koormust poolelt veerandini. Ta lükkas raamatud kastiga voodi alla, tundes, et on jäänud endiselt kõikuma kahe unistuse vahele, igatsedes olla vaimustavalt mitmekülgne, kuid kisutud ahvatlusest tunda midagi sügavuti.

XIV

   Leegid sirutusid Silvia järele ka unedes. Ta pages läbi lõputute hallide koridoride, mille äärtest tuprus kõrge lae poole õlimust suits, tundes seletamatut hirmu ja vajadust joosta üha kaugemale. Mõnikord lamas koridoris surnud inimesi ebaloomulikult väändunud asendeis, ning kuigi ta ei näinud nende nägusid, kartis ta paaniliselt, et peab mõnda vaatama.
   Esimene nädal pärast tulekahju ei tundnud ta midagi ja pidi emalt ja tuttavatelt ühtelugu kuulma, kui vapper ta on. Siis algasid nutuhood. Pimedus, mis oli olnud soe ja kutsuv, täis põnevaid hääli ja lugusid, muutus külmaks ja kurjaks. Sinna sigines midagi nimetut, mis ähvardas ja kohutas teda igal õhtul, kui ta pulkkangelt teki all lamas ja vabises. Ta ei suutnud enam magama jääda, sest kui tuli kustus, sai nimetu üheks pimedusega ja hakkas teda justkui aeglaselt surnuks pressima.
   Ta ahmis õhku ja halises ning kümnendat ööd järjest tõusis ema, süütas väikese küünla ja istus ta kõrvale.
   Päevavalges oli see kõik unustatud ning koolist vabad tunnid möödusid Gaspare ja ta semudega linna peal hulkudes või hoovis mängides. Tol ajal tundus talle, et Gaspare paistis alati kõigist rohkem teadvat. Võib-olla selle teadmistejanu pärast oli ta natuke eemalehoidev, kippus teisi kamandamagi, aga Silvia meelest oli ta armas ning erinemine teistest (kes tagusid jalgpalli, käisid õunavargil ning ropendasid mõnuga, sealjuures salamisi tüdrukute reaktsiooni jälgides) muutis ta veelgi külgetõmbavamaks. Ta polnud silmnähtavalt ilus, aga kui talle pikalt otsa vaadata (mida Silvia üritas alatasa vargsi teha), siis selgus, et tal on hullutavalt sügavad silmad ja pikad ripsmed. Isegi ta hääl murdus juba varakult sügavaks ja tumedaks.
   Ka kunstnikuga sai ta tuttavaks Gaspare kaudu. Kunstnik, lühikeste harjasjuustega viiekümnendates mees, elas tegelikult lausa nende kõrval, kolmekorruselise puumaja viimasel korrusel, kus tal oli väike ateljee. Silvia ei tabanud nime – mingi Alberto või Arnaldo see-või-teine.
   Silvia oli teda õues põnevusega jälginud. Ta oli märganud, kuidas mõned vanemad tüdrukud meest abistasid, ning tahtes rohkem täiskasvanulik olla, hakkas ilma küsimata tema pintsleid puhastama, kui ta need väikeses ämbris kaevu lähedale tõi. Kunstnik patsutas pehmelt ta pead, aga ära teda ei ajanud ning kunstniku õpilased ainult muigasid ja viskasid ta üle nalja. Kui ta oli nädal aega nii toimetanud, andis mees talle viiesendise ja patsutas teda jälle.
   Gaspare kiitles, et ta on käinud ka üleval ateljees ning selle peale pidi Silvia muidugi kunstnikku lunima, et teda ka kutsutaks. Too oli lahkelt nõus ja nii nad tõusidki ühel päeval tema priskuse varjus pööningukorrusele, kus saepurupõrandat katsid tuvisuled ja nööridel rippus justkui unustatud pesu. Plekk-katuse all oli palav nagu kasvuhoones, tuues kunstnikule mõne hetkega higiläike näole.
   Pööningu tagaotsas oli kiivas uksega hõre laudissein, mille praod olid joonistatud justkui helekuldse värviga. Kunstnik keeras võtit ja lükkas ukse lahti ning läände vajuv päike, mis paistis otsaseina suurest aknast otse sisse, muutis ta hetkega siluetiks ukseraamis. Ta tõusis kikivarvule ja lükkas õhuakna pärani, seisis selle juures mõne hetke, pühkis siis käega üle lauba ja kuivatas käed tagumikule.
   Gaspare paistis siin olevat vana külaline. Ta lonkis mööda ateljeed, käed taskus, vahtis häbematult ringi nagu majaomanik üürikorteris ja näitas üldjoontes, et see kõik on talle igav. Ometigi tabas Silvia mõned endale heidetud kontrollivad pilgud – paned mind tähele? –, oskamata neist küll midagi arvata.
   Akna ees seisis riidega kaetud molbert, selle jalgade juures veeämber ning suuremad ja väiksemad värvitopsid. Pintslid olid riiulil valge paberi peal reas. Ukse juures oli plekilise madratsiga lühike nari – aga kunstnik polnud ka eriti pikk mees. Seintele toetusid raamid: mõned tühjad, mõned loodusvaadetega. Puitkasti oli torgatud paarkümmend paelaga köidetud paberirulli, ilmselt valmistööd.
   Kunstnik polnud seni sõnagi lausunud. Ta tõstis lõuendit katva riide ettevaatlikult maha, tuues nähtavale veel ühe maastikupildi. Õlimaal oli alles lõpetamata – parem nurk tühi ja alumises otsas õhukesed sinakad laigud, millest uute värvide pealekandmisel pidi saama võib-olla järvepind, võib-olla mererand. Silvia oli naril istet võtnud ja jälgis, kuidas kunstnik paletil värve segas. Mees vaatas teda üle õla ja naeratas. Gaspare oli leidnud mingi ajakirja ja lehitses seda haigutades, kuid Silvia oli pintslitõmmetest võlutud.
   Möödus pooltund ning päike vahetas kohta aknaraamide sihikuristilt parempoolsesse nurka. Alberto/Arnaldo kloppis pintsli vastu ämbriserva kuivaks, heitis Silviale vilksamisi pilgu ja lausus Gasparele: „Veeranddollarit tahad teenida?”
   Münte vastu võttes kadus poisi haigutus, nagu oleks see nöörist tagasi kurku tõmmatud.
   „Too mulle Liebermanni ärist üks kolmveerandtolline temperapintsel.”
   Gaspare tõmbas nina vingu. „See on ju nii kaugel.”
   „Anna siis raha tagasi.”
   Poiss tõmbas käe ära ja torkas selle veel igaks juhuks taskusse.
   „Sina võid jääda,” ütles kunstnik Silviale.
   Gaspare kehitas õlgu ja kadus ukse taha. Kui sammukaja oli trepikojast kadunud, pani kunstnik pintsli ära ja vaatas Silviat, pühkides aeglaselt käsi rätikusse. Aken oli küll avatud ja päikegi leebem, kuid ta pehmel suurel näol oli endiselt higikord.
   „Mis su nimi on, noor daam?”
   „Silvia.”
   „Kõige ilusam nimi, mida ma kuulnud olen. Ja ma olen neid siin kuulnud tead kui palju? Sa võid uhke olla, ilusa nimega Silvia, väga uhke. Kas sa hea laps tahad olla?”
   Ta tõmbas tüdruku enda vastu, hoidis kätega põlveõnnaldest. Silvia oli segaduses ja näis, et kunstnikul on hääl kurgus kinni. Paar väikest piiska kõõlus ta vurrukarvades. Ta libistas peopesasid muudkui jalgu mööda üles ja alla, üles ja alla, üles iga kord kõrgemale, Silvia sikutas kleiti ebalevalt jälle allapoole, ning kumbki ei öelnud midagi minuti või kahe jooksul, kuigi Silvia hingamine muutus järjest hirmunumalt pinnapealsemaks ja kunstnik tõmbas järjest suuremaid sõõme. Ta ei tundnud häbi, ta kartis midagi, mida ta ei osanud sõnadesse panna. Kunstnik kohmitses parema käega oma püksinööbid vallali, teise käega ikka reit mööda sihkates, ning Silviale tundus, et õhk nende ümber on loonud helikindla seina, sest kõik välised helid olid lakanud olemast. Kunstnik rebis järsku valusalt tema käest, tõmmates ta päris enda ligi, surus tema sõrmed alla oma püksiava juurde ja sealt sisse, millelegi, mis oli nagu lahtine rasvavolt või surnud rott, ja millele tema sõnavaras polnud sõnagi. Tema nägu oli Silvia omale nii lähedal, et tüdruk nägi rähma tema silmanurkades. Mehe hääl oli sumesoe. „Kas sa tead, mis see on?”
   Trepilt kostsid tormakad sammud ja see andis Silviale jõudu eemale tõmbuda. Kunstnik hüppas püsti, üritades kiiresti nööpe kinni saada ja näides järsku ehmunum kui Silvia ise. Mingil kummalisel ajendil haaras ta kastist ühe rulli, torkas Silviale kätte ja peaaegu tõukas ta eemale. „See on kingituseks. Mine! Aga kui räägid…!”
   Hetk hiljem oli Gaspare uksel. „Misasja te teete?”
   „Mida perset?!” kiunatas kunstnik. „Mida sa, sitanikerdis, siit otsid?” Pintsli kohta polnud tal enam meeles küsida.
   „Tule,” ütles Gaspare Silviale. Nad jooksid ülesriputatud linade vahelt, trepist alla, ning peatusid alles mitu tänavavahet eemal.
   „Pasane siga, ma oleks pidand seda teadma.”
   „Ära räägi sellest kellelegi, palun!”
   „Millest? Tegite midagi või?”
   „Ei teinud!”
   „Mis ma’s su meelest rääkima peaks, ah? Ja misasi see on?”
   Silvia tundis, et ta on järsku lukus. Ta hingas mitu korda tühjalt ja neelatas, enne kui sai vaevaga ühe sõna välja. „Pilt.”
   „Loll oled, mis sest kasu on? Kui juba krabama hakkasid, oleks võind tal parem kella ära sügada – ma tean üht tüüpi, kellele oleks saand selle maha ärida. Ah, paras talle, paras ikkagi!”
   Uuesti kohtusid nad õhtul. Katusekambris toimunu oli kohe hakanud kivina vajuma mälestuste põhjatusse merre ning kaugenenud Silviast niipalju, et ta ei suutnud seda enam omaks tunnistada. Mälestuse enda asemel jäi talle teadmine mälestuse olemasolust kusagil kaugel ja sügaval; ka kõige eredam päikesekiir ei tunginud seda valgustama ja tal oli selle üle hea meel. Kes iganes oleks teda näinud, kui Gaspare lonkis hoovi, üks käsi taskus, teine hoidmas näritud õuna, ning ta endaga kaasa kutsus, oleks pidanud Silviat kõige tavalisemaks rõõmsaks tüdrukuks.
   Õhtune Brooklyn oli jahe ning sõõrmeis võis tunda tavapärast hotdogi-ketšupi, voorihobuste rooja ning märja pesu veidi ärritavat hõngu. Nad astusid kõrvale, kui väikesed seltskonnad õhtusele jumalateenistusele rutates neist mööda trügisid, tõmbasid samal ajal ninna magusaid lõhnapahvakaid avanevate poeuste vahelt ning jälgisid mõne minuti korvpallilahingut, mis käis kõrvaltänavas majaseinale riputatud traatrõnga all. Kuidagi, mõtles Silvia, on sellesse kuue miljoni inimesega maailma kätketud suur osa tuhat korda väiksemast Monte dell’Angelost. Võõrastes inimestes oli midagi tuttavlikku, mis tekitas nende vaatamisel omakandi-tunde, ning sealsamas mõistis ta, et Brooklyn koos kõigi linnaosade ja kõigi rahvustega ongi ju tema kodu. Juudid Brownsville’is ja „Boro Parkis”, nagu kohalikud seda kutsusid, kus kõndides imbus riietesse kulinaariapoodidest hoovav küüslauguvine; lõunaitaallased rohetavate aedadega Canarsie’s, poolakad Greenpointis, põhjamaalased Bay Ridge’is…
   „Oled sa mõelnud,” küsis ta Gasparelt, „kuidas ükskõik kus mujal sa nagu tead inimesi, aga samas… samas nagu ei tea?” Ta mõtles kodukohale ja tajus murega, kuidas mälestused Montest on muutunud õhuliseks ja hapraks nagu härmalõng.
   „Aga siin…” alustas Gaspare.
   „Aga siin sa tead kõike seda päriselt. Ma ei oska seda öelda. Nagu – päriselt.” Ta mäletas Montest veel peaaegu kõiki nimesid ja enamikku käidud kohtadest, kuid vähem seda, kuidas kellegi hääl oli kõlanud või mis tunne oli koos olla sõprade, vanapere või loendamatute onudega. Aga siin ta teadis. Siin ümbritses teda tänavate looduslik amfiteater koos ratastel poodidega, mis müüsid küpsetisi, puuvilju, marineeritud kurke otse tünnist ning raskeis sinistes või rohelistes pudelites mineraalvett; siin olid Brooklyn Heightsi tulesäras promenaad ja päikesevõtt naabermaja katusel „tõrvarannas”; siin käisid Fuller Brushi mees oma harjadega ja Electroluxi tolmuimejatemees kõrvu ukselt-uksele kaupa müütamas; olid Hiina restoranid, kus kummatigi ei nähtud ühtki hiinlasest külastajat ning mis kuuldavasti pakkusid imepäraste nimedega sööke nagu „moo goo gai pan”, „hong sui gai” või „sub gum chop suey”; oli unistus sõita suveõhtul rongiga viie sendi eest Coney saarele, sagida koos miljoni ülejäänud newyorklasega atraktsioonide vahel ja seista veerand tundi järjekorras, et süüa Nathani kuulsaid hotdoge…
   Nüüd jäi tal üle seista teispool ukseläve ning jälgida tüdrukut, kes oli samuti Silvia ja võinuks sarnasuselt olla tema kaksikõde, mängimas Teo, Enzino, Marghe ja Claudioga.
   Nad peatusid lokaali juures, kust kostis valju häältekõma. Gaspare viis ta tagaukse juurde, aga Silvia mureliku küsimuse peale vastas, et kõik on omad, ja lükkas ukse lahti. Helid muutusid valjemaks, kuid moodustasid ikka veel peaaegu eristamatu kakofoonia. Nad kõndisid läbi köögipoole ja koridoride, kus vastutulijad teretasid Gasparet nagu vana tuttavat, siis lükkas Gaspare ta ees veel ühe ukse lahti ja Silvia leidis end järsku kesk tormilist kära.
   Inimeste vahelt nägi ta „lava”, mis oli samal tasapinnal põrandaga. Kauboikaabuga viiuldaja kõigutas end hoogsalt muusika taktis, temast ühel pool seisis bandžomängija, teisel pool mängis mees mandoliini, ning nurgas plõnnis keegi kontrabassi. Nad olid sedavõrd vaeva näinud, et kõigil olid ühtemoodi õliga pead ligi võitud juuksed (peale viiuldaja, kes oli kiilas, aga see-eest väikeste valgete vuntsidega).
   „Sulle meeldib tantsida?” küsis Silvia.
   „Mõtleks,” turtsatas poiss, „mul ükskõik. Aga kuula seda muusikat.”
   Silvia meelest karglesid inimesed nagu arust ära, põrand klobises ja kõmises nende kingadest, igaüks hüüdis või hõikas midagi, seinte äärde lükatud laudadel põrisesid pooltühjad õllekannud, naised kilkasid, kui mehed neid üles loopisid, mandoliinimängija irvitas laialt ning märgadest juustest lendus higipiisku. Piibusuits pani tal pisarad jooksma. Siis lõid kõik mängijad trahh-trahh-trahh viimased taktid jalaga vastu maad ja lugu oligi läbi. Gaspare lehvitas kellelegi, haaras tal käest ja vedas ta seinaäärt mööda mängijate juurde.
   „Kümme minutit muusikutele kõri kastmiseks!” kuulutas viiuldaja, avas ukse kõrvalruumi ja viipas noored enda järele.
   „See on Silvia,” ütles Gaspare, kui mõnevõrra vaibunud lärm oli jäänud ukse taha. Viiuldaja istus pingile, võttis kaabu peast, sügas raevukalt pead ja pühkis tõmmut nägu rätiga, millele jäid suured niisked laigud. Ta lasi endale ulatada kruusitäie vett ja neelas selle ühe pika sõõmuga alla ning alles siis peatusid ta silmad tüdrukul.
   „Kas sina oled Gaspare isa?” küsis Silvia.
   Viiuldaja naeris ja sakutas Gasparet käsivarrest. „See on mu poisivolask jah. Noh, millega ta siis täna on hakkama saanud?”
   Gaspare punastas nähtavalt ja astus natuke kaugemale.
   „Su poiss on jo pruudikese lein’d,” teatas bandžomängija nii raskepärase sitsiilia aktsendiga, et Silvial oli raskusi tema mõistmisega. „Peab t’ainult raasu kasvama.”
   „Mis pruudi… ma… ah,” pomises Gaspare, tänavabravuur vaka all, nagu poleks seda eales olnudki. „See on see tüdruk… sealt vabrikust.”
   Seisjate näod tõmbusid pilve, viiuldaja haaras kramplikult kaabuservast. Nad olid kõik põlengust kuulnud – kogu linn oli kuulnud.
   „Oh Jeesuslapsuke, sa näed ja sa ei nuta,” ütles keegi ja kõik lõid risti ette. Silvia leidis end järsku kesk õlalepatsutusi, murelikke küsimusi ja kinnitusi, kui vapper ta on, ning hiljem leidis ta taskust ka mõned mündid, mille saamist ta polnud märganud. Kuid kellelgi polnud lähedasi tulle jäänud ning nende tõsidus lahtus sama kiirelt, kui oli tulnud.
   „Ja miks sina siis muusik pole?” küsis Silvia Gasparelt. Poiss kehitas õlgu ja hakkas midagi umbmäärast seletama, aga isa haaras tal kätest, keeras peopesad ülespoole ja näitas Silviale.
   „Vaat’ seepärast, preili. Sellised käpad on kiviraiduril, sepal, puulõhkujal. Aga ma ütlen, muusiku käed need pole, kohe suttigi ei ole. Kuis sa säherduste vorstidega kitarret või viiulit mängid, ah, mis?”
   Teised tulid lähemale ja kuigi nad kobisesid midagi tunnustavalt poisi nooruse ja kämmalde jämedusega seoses, paistis Gaspare sellest veelgi löödum.
   „Hüva nüüd, mehed-vennad,” ajas viiuldaja end püsti ja sättis kaabu otseks. „Tehke naerusuu pähe ja käristame edasi.” Ta vaatas mingi kummalise pilguga Gasparet, sasis tal halvasti varjatud tundeliigutusega pead ja ütles: „Õhtul näeme.”
   Kui nad jälle tänaval olid, sülitas Gaspare vihaga ja surus rusikas käed taskusse. „Ma ei tea, mis kurat tal täna hakkas…”
   „Kellel?”
   „Isal, noh.”
   „Mis ta siis tegi?”
   Gaspare jõllitas teda hetke ja rehmas siis käega. „Ah, sa ei saa ka millestki aru.”
   Silviale oli kummaline teda säärasena näha. Ta aimas, et see on kuidagi seotud sellega, mida viiuldaja Gaspare käte kohta ütles, aga…
   „Aga sa ju ütlesid, et sul on ükskõik sellest muusikast?”
   „Noh, ütlesin,” kehitas Gaspare õlgu. „Paljugi, mis.”
   „Meil on kodu lähedal klaverikool,” teatas Silvia. „Vahel nad harjutavad pühapäeval ka ja siis ma alati kuulan. Väga ilusasti harjutavad.”
   Gaspare porises midagi ebamäärast.
   „Mis sa ütlesid?”
   Poiss surus käed sügavale taskusse. „Midagi,” ühmas ta end kandadel kõigutades. „Ära päri kogu aeg.”
   „Tahan ja pärin. Ütle siis!”
   „Miks sa koju ei lähe?”
   „Küll ma lähen. Ütle!”
   „Sa oled alles kaksteist, nagunii sa’i mõista.”
   „Kaksteist ja pool. Kaksteist ja” – ta arvutas – „kaheksa kuud. Kas sa tahad siis viiulit mängida või?”
   „Ei taha!” partsatas Gaspare. „Kunagi ei taha!”
   Nad olid seisma jäänud; siit paar tänavavahet edasi ja vasakule oligi Silvia kodu. Kumbki ei tahtnud veel lahkuda.
   „Nüüd on siis uut tööd vaja,” nentis Silvia.
   „On jah. Ma saaks tuttava kaudu sadamatööle või tänavaid sillutama, aga sinna tüdrukuid ei võeta.”
   „Ahhh…” tegi Silvia pettunult, aga kohe tärkas temas uus lootus. „Kus su ema töötab?”
   „Ema ja teised jäid Itaaliasse,” ütles Gaspare. „Isa tahtis siin mõned aastad tööd teha, raha koguda ja siis tagasi minna.”
   „Varsti?”
   „Mis varsti? Tagasi? Ma ei tea, me alles tulime… eelmisel sügisel. Pealegi, pillimängust on vähe, et ära elada.”
   Salamisi lootis Silvia, et Gaspare isa ei hakkakski kunagi, või, noh, mitte niipea, raha teenima. Siis jääks Gaspare linna, nad saaks rohkem koos olla ja… Noh, igatahes oleks parem, kui ta hakkaks kohe raha kõrvale panema laevapileti jaoks. Tal polnud aimugi, palju see maksta võiks, aga kui iga nädal veeranddollar ära peita… Ema oli kogu aeg tema palga endale võtnud ja andnud talle natuke kulutamiseks, aga nüüd siis tuleb vähem limonaadi osta. Kümned plaanid hargnesid ta peas ning kümned käsud ja lubadused, mida ta endale seadis, võtsid kuju.
   „Noh, ma sätin nüüd minekule,” ütles Gaspare.
   Silvia haaras tal käest – see oli tõesti suur ja pahklik. „Oota!”
   Ja nii soe!
   „Mis ma ootan, isale vaja suppi keeta. Lase lahti.”
   „Millal ma sind jälle näen?”
   Gaspare sättis ennast kogu aeg selja või küljega tema poole. „Mis asja sul minuga on, et sul mind järsku vaja näha on?” Hääle tagant tundus, et ta teab seda tegelikult vägagi hästi.
   „Niisama, noh,” keerutas Silvia ennast, aga lahti ei lasknud. Ta vaatas Gasparele silma, aga poiss vahtis kangekaelselt mujale.
   „Ütle!”
   „Jälle see „ütle”!”
   „No mis ma siis ütlema pean? Kus sa elad?”
   „Siinsamas elangi. Sconzide poe juures, siit kuus või seitse tänavavahet edasi.”
   „Siis me oleme ju lausa naabrid!” rõkatas Silvia, aga poiss jäi tõrksaks ja sikutas ikka kätt.
   „Hea küll, hea küll, lase ma nüüd lähen siis.”
   Nende õhtused kohtumised muutusid juhuslikest tavapärasteks ja kuigi Silvia tundis alguses ebamugavust sõprade üle, kes Gasparega alati kaasas tolknesid ega jätnud kordagi kasutamata võimalust temaga lõõpida või uusi roppusi rääkida, sai ta varsti aru, et Gaspare kaitseb teda ega lase neil temaga ülekäte minna.
   Nende esimesest kohtumisest oli möödas paar kuud, kui Silvia läks jälle dokkide juurde lootuses Gasparet kohata. Ta leidiski teise ametis mingi suure seadeldise puhastamise ja õlitamisega.
   „Mis on?”
   „Ma tahan sulle midagi näidata,” teatas ta.
   Gaspare pühkis käisega üle higise näo, tekitades veel ühe mustja triibu teiste kõrvale. Sõber ta kõrval hoidis irvet tagasi, aga Gaspare saatis talle sünge pilgu ja kostis siis:
   „Ma lõpetan poole tunni pärast… ma arvan.”
   „Olgu pealegi, ka siis pole veel hilja. Ootan.”
   „Pole hilja milleks?”
   „Ära päri, küll näed.”
   Gaspare kehitas õlgu. Silvia jälgis teda töötamas, hoides ettevaatlikult eemale ja tundes, kuidas poisi lähedus soojendab teda, justkui tõuseks tal iga kord Gasparet nähes väike palavik. Lõpuks pühkis Gaspare õlised käed lappi puhtaks, sirutas ennast ja haigutas.
   „Noh, mis sul siis oli?”
   Ta viis Gaspare oma kodu juurde naaberkvartalisse, juhatas läbi väikese kaevuga liivase sisehoovi, vedas mööda pimedaid treppe ja kitsaid koridore, kus väikesed lapsed jooksid lärmates, kuni jõudsid kolmandale korrusele. Kusagilt kostis nagu õrna helinat – liiga kaugelt, et selle iseloomust aru saada. Ta osutas redelile, mis oli toetatud kinnise pööninguluugi alla. „Sealt üles.”
   „Kuhu me õigupoolest läheme?” uuris Gaspare. Ta oli nähtavasti selle üle mõelnud ning mõtlemise tulemus väljendus kavalas ja ootusrikkas näoilmes. Silvia, kes sellest nii mõndagi välja luges, turtsatas.
   „Või veel! Ja mine ees, mul on seelik.”
   „Kuidas preili soovib.”
   See katusealune polnud midagi tolle kunstniku maja sarnast – vaevalt mahtus siin kükitama ning tolmu, ämblikuvõrke ja hiirejulkasid olid kõik kohad täis.
   „Teise otsani,” ütles Silvia ning Gaspare porises midagi selle peale.
   Nad läksid põlvede peal, ning nende ees ja järel kulges tolmu sisse veetud rada. Altpoolt kostis hääli: plekknõude tininat, veesolinat, laste nuttu, voodivedrude rütmilist rutjumist, raadiodiktori monotoonset häält. Ühe koha peal lauad nagisesid ning Gaspare pidi peaaegu õhku kargama, kui otse tema all järsku harjavarrega kõvasti vastu lage koputati.
   „Kuhu sa mind viid?” sosistas ta. „Aga kui keegi tuleb?”
   Silvia ei vastanud.
   Nad roomasid üle risttala, mille kohalt oli maja ilmselt kaheks jaotatud, ning sealt edasi jätkates oli juba selgesti kuulda, et kostuv hääl on klaverimäng. Siinpool oli vaiksem, õigupoolest polnudki muid hääli kuulda kui neid, mis tulid siseõuest, kus lapsed mängisid valjult kilgates kulli.
   „Küllalt,” ütles Silvia. Ümberringi oli hämarus, vähest valgust paistis vaid pruunika klaasiga otsaaknast. Silvia tõstis põrandalt mingi papitüki ning tekkinud laiast praost tungis läbi kirgas valguskiir. Ta kummardus korraks selle kohale ja ütles siis Gasparele: „Vaata.”
   Noormees kummardus; Silvia juba teadis, mida ta sealt nägi.
   Valges sitskleidis tüdruk, aastat neliteist või viisteist, istus kõrge laega ruumis, mille ühe seina ääres oli pianiino. Silviale meeldis klaveri must läige ning ta otsustas, et üks selline peab tulema ka tema koju. Tüdrukust olid nende piiluaugu kaudu näha ainult pikad krussis juuksed, natuke kahvatut profiili ja peened käed veel peenemate sõrmedega, mis vilkalt, olgugi vahel komistades, klahvide kohal liikusid. Enamjaolt olid õppijad tüdrukud, kuigi Silvia oli kord näinud ka üht endast nooremat poissi, vaevalt kuueaastast ehk, kelle jalad ei ulatunud pedaalidenigi.
   Isegi Gaspare jäi kuulama, kuni ta lõpuks sellest pahuralt aru sai ja ümber pööras.
   „No ja siis?” küsis ta sosinal.
   „Avastasin selle eelmisel nädalal. Olen siin iga päev käinud. Kuula.”
   Tüdruku kõrval oli vanem naine, nii kuivetu, et pikk ruuduline kleit lotendas tal õlgade kohalt. Tüdruku kleit seevastu maksis ilmselt rohkem kui klaver. Õpetajanna lõi kokkupandud sõrmedega laual takti kaasa, „kaks-ja-kolm-ja-„, hõikas „ree-maa-žoor-nüüd!”, keeras lehte, „kii-ree-mii-nii, ei, võta tagasi, võta kaheteistkümnendast taktist uuesti.” Tema liigutustes oli kärsitust ja ootust – võib-olla õppetunni raha järele, mille eest süüa osta.
   „Ja mis siis nüüd?” küsis Gaspare, nähes Silviat vaimustunult kuulamas.
   „Ei midagi, lihtsalt ilus on. See on” – ta meenutas pingsalt – „Schubert.”
   „Kust sa tead?”
   „Aga tean. Ma olen seda lugu kuulnud. Ja teine, selline hästi keeruline, on Che… Czerny. Või oli see Hanon.”
   Nad kuulasid tüdrukut mõnda aega, kui Silvia kõrvu hakkas õuest kostev vaidlus. Ühes vaidlejatest tundis ta hääle järgi kohe ära isa ja teises – onu Beppo! Sellesama Beppo, kes oli pool aastat tagasi jäljetult kadunud!
   Ta vedas Gasparet enda järel, kuni leidis koha, kus üks valguspiik lõikas lagunenud katusesindlite vahelt läbi. Ta pressis silma vastu ava ja nägi sisehoovis kaevu ümber teisigi mehi, kokku ehk tosinkond. Ühel pool oli isa koos kolme sõbraga, teisel pool Beppo ja kamp mustas riides mehi, kellest mõni hüpitas peopesal kaigast – pats, pats, pats – ja mõni näperdas noapidet. Beppo istus üleoleva muigega kaevuserval, nõjatudes raketele, jalg üle põlve ja käed reitele toetumas. Vasaku käe lõtvade sõrmede vahel hoidis ta süütamata sigarillot. Isa kaaslased näisid närvilised, sellal kui Beppo meeste nägudest paistis muretu põlgus. Alumisel korrusel jätkuv klaverimäng pikkis hoovis räägitule vahele, nii et räägitu jõudis Silviani katketega.
   … oma raha tagasi.
   Mis raha?
   Oma raha, … Bartolini raha, … Kõigi raha, … sa küüned taha panid.
   Selle … vahenduse eest.
   Aga kuhu see tööots jäi, mida sa lubasid?
   … pole ma kunagi lubanud.
   Isa torkas nimetissõrmega vihaselt Beppo poole.
   Kuule, pasatski!
   Beppo mehed tõmbusid pingule.
   Isa kaaslased nihelesid. Üks pani käe isa õlale, aga ta pühkis selle maha. Järgnes sõnelus, mille tuul viis tervikuna kõrvale. Beppo läitis mitu korda sigarillot ja kolmandal katsel see õnnestus; ta pahvis väikese pilve isa suunas.
   Sinusugused turssmokad ja kusipukid peksti meilt seitsme küla taha.
   Beppo vaatas üle õla ja ilmselt ütles midagi, sest paar meest astus talle lähemale. Silvia tundis järsku väga selgelt oma südamelööke, mis tuikasid lainetena läbi keha. Teine tüdruk allkorrusel koperdas klahvidel ja kui kostis kellegi pragamist, muusika peatus.
   „Nonno…” sosistas Silvia. Gaspare, kes ta kõrval kärsitult tammus, oli ta meeltest läinud.
   Kas sa kuradi searautaja saad aru, et see pole ainult minu raha, see on mu laste raha, mu naise raha, verega teenitud raha. Tead, mitu aastat ma pidin sinu pärast siin urkas elama? Kas sina sõid seda solki, mida mu pere sööma pidi? Kas sina kannatasid seda külma? Kas sina pidid end kaelani võlgadesse võtma, et su lapsed ellu jääks?
   Beppo jätkas nagu seni, see tähendab – ei öelnud suurt midagi. Isa läks sellest silmnähtavalt vihasemaks. Ta pani käed puusa ja lasi need siis jälle rippu, hoidis ühe käega teist, astus kord Beppole lähemale ja kord tegi sammu tagasi. Beppo mehed irvitasid häbenematult tema nõutuse üle ja Silvia märkas nüüd nende porihalle linaseid särke ja pigitatud lömmis saapaid. Kaltsakate bande, mõtles ta.
   Lõpuks sihtis isa jälle nimetissõrmega Beppot.
   Tõuse püsti, kiilas tõhk, kui ma sinuga räägin.
   Isa pani käed risti, kuristas kurgus ja sülgas Beppo kingadele suure läraka. Ja järsku hakkas kõik toimuma väga kiirelt.
   Beppo rehmas käega isa suunas, tema kõrilõikajad vedrutasid end paigalt ja langesid isa meestele peale, nuiad langesid, ühendudes tooreste matsude saatel kehadega, päike langes läigeldes ihutud noateradele, mis kord lõid raskelt ja kord ainult nilpsasid verd, isa langes hoobist meelekohta käpuli, tõstis käed pea kaitseks, üritas end püsti ajada, üks ta kaaslastest hoidis kahe käega külge kinni, jooksis taarudes ja komistades minema, sõrmede vahelt vulamas mustjat verd. Silvia veri põletas soontes, püüdes aurustuda. Isa tabasid jalahoobid, teised kaks olid juba pikali ja kössis, summast tõusis kellegi käsi nuiaga, mis langes viimast korda, tabas raksatades kukalt, ning isa lõtvus ja vajus näoli värske pori sisse. Silvia nägi, et ta vasak jalg tõmbleb jälgilt; hetk hiljem tajus ta äärmise teravusega, et alumiselt korruselt kostab taas muusikat.
   Veri, mis oli temas ammu keemistemperatuuri ületanud, näis järsku plahvatavat. Noodid tabasid teda nagu tornaado, helid vasardasid ta veres ning värvikaskaad kratsis ta silmi, muutudes pööriseks, kus üks moondus teiseks, nii et ta ei suutnud neil enam vahet teha: jõhvikapunased kolmkõlad, üksiknootide ooker, malahhiit ja kinaver, ülemtoonides põimuvad vask ja korall, nelikõlade veelgi keerulisemad pildid justkui katkisest kaleidoskoobist.
   „Nonno!” kisendas ta ja maailm tuli ta juurde tagasi.
   Muusika allkorrusel oli vaikinud ning selles vaikuses kuulis ta Gaspare kaugenevat sammupadinat, mis hetke pärast kolises juba treppidel.
   Ta tõusis kohmakalt jalule ning otsustavusega, millest ta isegi aru ei saanud, järgnes ta Gasparele. Hoovi jõudes nägi ta juba väikest inimsumma kehade ümber – kõiki neid argpükse, kes olid toimunut vaid aknast piielnud – ja vahepeal lakanud pisarad hakkasid uuesti voolama. Gaspare nägu oli tõsine, peaaegu kalk ning ta vältis Silvia pilku.
   Suvi veeres märkamatult sügisesse. Osa vahtralehti olid kolletunud juba juulis ning august lisas puudele laikude kaupa punast. Ema, kes ikka maksis Nonnost jäänud võlgu, oli ta uuesti kooli pannud ning esimestel kuudel tundis Silvia, et ta sureb meeleheitest maha, sest paistis, justkui karjuks õpetajad ainult tema peale, osutaksid ainult tema vigadele ja virutaksid ainult talle vastu kõrvu. Koos kahekümne klassiõega pitsitati ta lagedasse halli ruumi, mida mõõtis kolm meetrit pikuti ja kaheksa laiuti ning kus ta niheles pikal puutoolil nagu kirikupingil, vahtides häguse klaasiga otsaakent ja värisedes külmast, sest nurgas kükitavat plekkahju köeti üksnes varahommikuti. Kuid üsna varsti tasandas ta lünga, mille oli jätnud tehases töötamine, ja jõudis teistele oma teadmistes järele. Ehkki õpetajad rääkisid inglise keelt ainult vanemate õpilastega, leidis ka Silvia, et tal on mõne asja jaoks lihtsam leida võõr– kui omakeelset sõna.
   Miss Friesen, kes oli linna poolt määratud neile asedirektoriks ja võttis oma kohuseks ka ladina keele andmise, disce aut discede, kõrgus klassi ees oma valges tärgeldatud särgis ja pikas mustas seelikus ning vangutas Silvia nime esmakordselt kuuldes etteheitvalt pead.
   „Silvia, Silvia, Silvia… Tõuske. Nii, nüüd ehk panete paremini tähele. See kool ei ole neile, kelle unistus on saada pesunaiseks, kokaks, teenindajaks, õmblejaks,” lausus ta ning tema vasak näopool tuksatas iga ametit nimetades. Ta vaatas üle klassi, pilutades umbusklikult silmi. „Oma võõrapäraste nimedega ei ole teil midagi paremat loota. Silvia või Salammbô, kas te arvate, et kellegi jaoks on vahet? Siin on respektaabel asutus ja siit asutusest väljuvad respektaablid noored naised, mitte matsid. Matse me siin ei õpeta, neid on niigi kõik kohad täis. Need ei ole ju naised. Mida järgmiseks, lõikavad juuksed lühikeseks ja hakkavad suitsetama?” Ta turtsatas.
   „Aga minu nimi on… Silvia?” poetas Silvia vargsi.
   Miss Friesen kirtsutas nina ja sõlmis siis käed rinnal. „Kus tuleb see mõte mulle nõu anda? Seni, kuni teie, noor neiu, viibite selles asutuses, kannate te asutuse korra järgi ausat ameerika ristinime Sally. Klass, pange tähele ja jätke meelde.”
   „Minu nimi on Silvia,” lausus ta selle peale.
   Miss Frieseni nägu kõverdus pingutatud naeratuseks. Silvia neelatas halba aimates ja märkas, et teised vaatasid teda kohkunult, aga ometigi andis see talle kindlust juurde. Maria, tema pinginaaber sikutas teda tasakesi kleidiservast, aga ta tõukas käe ära ning tegi midagi ennekuulmatut – vaatas miss Friesenile ilma käsuta otse silma. Naine sihtis talle vastu terava pilguga, mis ei vajanud prille, ning ta vaade muutus aegamisi jäiselt uskumatuks, nagu oleks talle näkku sülitatud.
   „Kuidas palun?”
   „Minu nimi on Silvia, mitte Sally.”
   Miss Friesen haaras ahju kõrvalt rookepi, mida hoiti kuue nõelava siraka kaupa mõõtmiseks kõigile, kes hilinesid tundi, kirjutasid halva käekirjaga, tilgutasid tinti paberitele, rääkisid tunnis või laulsid noodist mööda.
   „Istu ja käed lauale!” kähvas ta ja tõukas Silviat. „ISTU!”
   Silvia sirutas värisevad käed ette. Miss Friesen virutas ja virutas ja virutas, ütlemata midagi, Silvia silmist voolasid pisarad, aga ta ei julgenud häält teha ning ülejäänud klass, kus polnud enam Alisad, Giuliad, Carolinad või Mariellad, vaid Alice’id, Juliad, Carolid ja Maryd, hoidis pilgud oma laudadele naelutatult.
   Hiljem lonkis ta koos Mariaga kodu poole, tagudes varbaga kivikesi, nagu oli kombeks poistel, ja soojendades vahel oma käsi kanalisatsioonirestidest tõusva auru kohal. Teised tüdrukud olid vahetunnis nõudnud näha tema punetavaid, valust konksus sõrmi ning ta oligi neid näidanud, kuid loodetud aukartuse asemel tajus ta teistes piinlikkust ja isegi hirmu. Peksu olid teisedki tunda saanud (kuigi mitte nii kõvasti), aga vastuhaku imetlemise asemel näisid nad tundvat hoopis võõristust ja tõmbusid eemale. Ta ei teadnud, mida öelda emale selgituseks ja see näris teda.
   Ka Marial oli pea longus; ta näperdas oma pikka laia kraega musta kleiti, millesse ta vahel takerdus. Ta kutsus Mariat õige nimega, aga too raputas pead.
   „Sa pead nüüd ütlema Mary.”
   „Ei pea, me pole ju enam koolis.”
   „Ikka peab.”
   Silvia mõtles natuke ja leidis siis: „Su ema ütleb sulle ikka Maria.”
   „Ema ei mõista niisuguseid asju.”
   „Mina küll ei lase endale kodus Sally öelda,” teatas Silvia. „Ma ei räägigi kodus sellest.”
   Maria kohkus. „Aga sa pead rääkima! Õpetaja käskis.”
   „Ei pea.”
   „Pead ju.”
   „Ei pea! Ei taha ja ei pea. Ja sulle ütlen ikka Maria.”
   „Ei tohi!”
   „Kardad õpetajat või?”
   „Ei karda.”
   „Kardad ju. Kui ei karda, siis sa laseks endale öelda: Maria.” Ta kordas rõõmuga ja kiiresti: „Maria, Maria, Maria.”
   Teine ei osanud selle peale midagi kosta ja puhkes siis üldse nutma, aga Silviale tundus, nagu oleks valu tema ikka veel punetavates kätes korraga vaibunud, jättes vaid kauge ja märkamatu kirvenduse.

XV

   Oma kuuendal hommikul Montes ärkas Pietro südames pitsitava üksindustundega, mis oli alguse saanud Veronica suudlemisest unes. Kui varasemad ööd olid möödunud nagu narkoosis, siis sel korral oli ta alatasa läbi une otsinud naise sooja keha, ajades lina madratsilt ja teki sassi.
   Ta neelas pool kruusitäit kohvi, istus ratta selga ja väntas linna. Silvia oli rääkinud, et kolmandik Monte meestest sõidab igal varahommikul eribussiga kolmekümne kilomeetri kaugusele tehasesse, ent ometi oli kummaline näha tänavaid väljaspool lõunapuhkust sedavõrd tühjana. Peaväljaku äärest leidis ta telefoniautomaadi, pidas kinni ja luges rahakoti sisu üle. Pool minutit hüpitas ta münte peopesal, enne kui need aeglaselt automaati lükkas ja sama aeglaselt Rooma suunakoodi valis.
   Neljanda kutsetooni peale kuuldus reibas „Pronto?”. Veronica hääl!
   „Su lõukoer on oma valveposti hüljanud.”
   „Nii-nii. Pietro Salvari.”
   Ta üritas analüüsida häält, aimata selle varjus olevat tegelikku tuju. „Iga kord, kui ma helistan, on Pimeduse vürstinnal uus jutt. Viimati väitis ta, et sa läksid Venemaale nunnaks.”
   „Kas sa helistasid mu tädist rääkimiseks? Mida sa siis tahad?”
   „Ma igatsesin su järele.”
   Naine hingas telefonisse. Lõpuks kostis: „Ma tahaks heameelega toru ära panna, Pietro.”
   „Siis jääksid sa headest uudistest ilma.”
   „No mis need uudised küll olla saavad?”
   „Ei-ei-ei,” ajas Pietro. „Pane toru ära, kui tahad, ma ei keela seda.”
   „Kust sa üldse helistad, hotellist?”
   „Viietärni. Lesin diivanil, kaks kena ja väga napilt riides näitsikut tuult lehvitamas, ja söön värskelt nopitud viinamarju.”
   „Tore kuulda, et sul kogu aeg hästi läheb,” lausus Veronica külmalt, pühkides tema väikese nalja kõrvale. „Mina näiteks pole viimasel nädalal vist üldse maganud, sest üks teatud isik oli ühe teatud tähtajaga natuke eksinud, nii umbes poole kuu võrra. Ja nüüd ma siis olen kirjutanud hilise ööni oma ettekannet.”
   „Jälle konverents?”
   „Süvaveefaunast. Nagu sind huvitaks.”
   „Kuule, ma olen su töid lugenud küll.”
   „Ah seepärast sa siis magadki nii hästi.”
   „Veronica…”
   Jälle paus. Paus. Veel üks südametukse. Siis: „Jah?”
   „Ära ennast üle pinguta.”
   Naise hääletoon oli jälle tüdinud. „Nagu mul oleks valikut. Ja üldse, mis need head uudised siis olid, mille pärast sa helistasid?”
   „Saame kokku ja ma räägin.”
   „Ma pean selle neetud ettekande ümber lööma…”
   „Ma ei öelnudki, et kohe. Kuidas on homse õhtuga?”
   „Kuidas on järgmise nädalaga? Ma tõmban siin esmaspäeva lõunaks otsad kokku ja käin vanematel külas, võin siis kusagilt läbi tulla, kui sa lähedal oled.”
   „Averones?”
   „No kus siis veel?
   ”Ma mõtlesin, et äkki kusagil väljas, kusagil looduses, ilmad on ju ilusad.”
   „Mul pole nii palju aega. Teisipäeva lõunaks pean kindlasti tagasi Rooma sõitma.”
   „Esmaspäeval kell üks „Cesares”?”
   Veronica vaikis natuke. „No olgu, ma vaatan, kuidas paar tundi vabaks teha.”
   „Ciao.”
   „Ciao…”
   Pietro pani toru hargile ebakindla tundega. Oli see siis võit, või kõigest pakkumine läbirääkimisteks?
   Kuigi Veronica oli hea partii, ei tahtnud Pietro oma võimalusi piirata, mõeldes, et kunagi võib tulla keegi veel parem. Seetõttu ta isegi pelgas naise jutukust, kartes, et lahkuminekul võib too rääkida teistele naistele piinlikke või teda halvas valguses näitavaid seiku. Kuid teadmine, et teda tahab selline naine nagu Veronica, kergitas tema eneseuhkust ja viis tähelepanekuni, et kõigist Averone siredatest ja kaunistest tütarlastest ei saanud Veronica kindlasti olla kõige siredam ja kaunim, sest siis poleks Pietrole jäänud enam kedagi, keda ihaleda ja mitte kunagi saada.
   Tal olid siiski mälestused teatud liiki naistest, keda ei olnud tõrjunud tema sõrmus, mida ta kandis enne Veronicaga tutvumist. Alguses oli ta nende tähelepanust muidugi meelitatud, ostis ohjeldamatult kokteile ning kui martiinid pidurid pealt võtsid, lasi jutul minna usalduslikuks, rääkides kõigest, mis talle elu juures tuska teeb, isegi teistest naistest. Iga kord õgis kaaslane teda silmadega, puudutas vahel ta kätt, noogutas kaastundlikult või sättis häbelikult juuksetukka, aga kui Pietro jõudis jutuotsaga töö ja palgani, vabandas kaaslane varsti end tualetiga ning enam ei naasnud, kuigi mõnikord nägi Pietro naist veerand tundi hiljem mõne teise mehe käevangus väljumas.
   Peaaegu oleks vedanud,mõtles Pietro esimesel sellisel korral. Ta leidis, et küllap oli ta jutt olnud liiga igav või (järgmisel sarnasel korral) oli ta ostnud liiga vähe kokteile või (ülejärgmisel sarnasel korral) küsinud liiga vähe naise enda kohta või (sellest järgmisel korral) nägi liiga väsinud välja või polnud nende isiksused lihtsalt sobivad. Oma hämminguks täheldas ta lõpuks, et ta on vaid üks mitmest ripsmevälgutuste ja väikeste naeratuste adressaadist, sest kui ta signaale tõrjus, nägi ta varsti sama mängu – arglik lähenemine, kokteilid, intiimsemaks muutuv jutt, naaldumine, käesilitused – mängitavat teiste meestega, kellest mõned lahkusid tehtud ilmel naise seltsis ning teised vahtisid pool tundi hiljem tühja kohta enda kõrval, nõutu pilk asjatult sõelumas letiäärset, laudu ja tantsuplatsi.
   Edaspidi veetis ta oma õhtud kodus.
   Kui ta oli Veronica leidnud, siis rohkem kui miski muu sundisid need mälestused teda naise külge klammerduma. Kümme aastat noorem Veronica nägi temas midagi, mida kümme aastat vanemad naised polnud suutnud, ning mida iganes oli ta Pietros leidnud, hoolis ta sellest. Naine oli korduvalt vihjanud laste saamisele ning Pietro oli ootamatu kergendustundega mõistnud, et hoolimata Carolina ja Darioga juhtunust, ta ei karda seda. Tal oli kahju vaid seepärast, et Veronica nii jäärapäine sattus. Ema oli öelnud: „Vaata, Pietro, lihtne on olla hapra naise jaoks kangelane, aga varem või hiljem juhtub midagi, mille tõttu ta peab ise seisma enda või teie mõlema eest. Vali südamega, aga otsusta peaga.”
   Oma kolmandal kohtamisel olid nad istunud Veronicaga tänavakohvikus, olles jõudnud vaidluseni, kas hiljuti linastunud „Amici miei” oli Mario Monicelli järjekordne banaalne komöödia (nagu arvas Veronica) või õigustatult viimase paari aasta parim film (nagu arvas Pietro ja tema sõnul veel viiskümmend miljonit inimest, kes olid hordidena kinode uksed maha jooksnud, et Dionisio ja Tognazzi neid naerutaks). Itaalia poleks Itaalia ilma tobedate komöödiateta, arvas Pietro, seda enam, et „Mu sõbrad” oli üleüldse väga traagiline, mitte mingi tordiga-näkku-andmine, nagu siin mõne jutust mulje võib jääda. Veronica sõi aplalt kooki ja nentis siis, et selliseid filme oskavad ka prantslased teha – Bourvil, de Funès ja Richard defineerisid kolme peale kogu prantsuse komöödia kui sellise. Aga keda on neil vastu panna Fellinile ja Viscontile ning filmidele nagu „Surm Veneetsias” ja „Rooma”?
   „Truffaut?” küsis Pietro ja tupsutas taskurätiga ninaotsa. Päev oli ammu õhtus, aga tal oli järsku hakanud palav. „Godard,” lisas ta pärast hetkelist mõtlemist.
   „No näed,” ütles Veronica.
   Pietro oleks tahtnud küsida, et mida see tõestab, aga viis teema mujale – ta ei tundnud, et peaks üksinda Itaalia kinokunsti eest seisma. Ta tahtis, et naine naeraks rohkem, sest kui ta naeris, tekkisid põskedele väikesed kurrukesed, ning kui ta naeratas, paotusid ta huuled kavatsemata meelusega. Ta selgitas naisele midagi ja ennast kuulmata – nagu kõnemasina autopiloodile lükanult – võttis ta naise käe mänglevalt enda käte vahele, puudutas seda aeglaselt, paitas õrnalt, kuid ikka mänglevalt käeselga. Ta pani tähele, et räägib ikka veel ja hakkas vastutahtsi lahti laskma, aga tundis, kuidas naine tema sõrmedest hoiab.
   Ta ihales järsku Veronicat enda vastu tõmmata, tajudes seda nii intensiivselt, et pidi selle tõrjumiseks appi võtma kogu enesekontrolli. „Sul on siin…” ütles ta ainult ja puudutas naise juukseid, sättides neid kerge liigutusega; tagasi tulles riivas käsi kergelt naise põske ja sõrmeotsad vaid üheks viivuks naise suurnurka…
   Ühel hetkel märkas Pietro, et nad on jäänud vaid kahekesi; bulvarit ääristavad puud olid peaaegu hämarusega ühte sulanud. Seespool, heledasti valgustatud leti ääres, oli kampsunis mees toetanud pea vasakule käele ja loksutas paremas pooltühja klaasi.
   „Paistab, et hakatakse kinni panema,” nentis Pietro ja kobas rahakoti järele.
   „Juba?” See ainus sõna sisaldas küsimust, palvet, ettepanekut või nõudmist, kuidas võtta. Ometi tegi Pietro väikse kõhkleva pausi.
   „Ma elan lähedal.” (See tuli nagu iseenesest, adus Pietro üllatusega ja naeratas.) „Võin sulle õhtu lõpuks segada oma lemmik-kokteili, või kaks, või isegi kolm. Sobib?”
   Ka need sõnad olid tulnud kiiremini ja lihtsamalt, kui ta oleks oodanud. Ta mõtles, et see oli nagu mäng, kes suudab kõige rohkemate sõnadega kõige kauem vältida otsest väljaütlemist.
   „Minugipoolest,” lausus naine lihtsalt ja tõusis. Pietro aitas talle mantli selga, maksis arve ja astus ta järel tänavale. Kui nad kümme minutit hiljem maja ette jõudsid, tundis ta oma käsi värisemas. Ta kohmitses hämaruses võtmetega ja lootis, et Veronica ei tee seda märkama. Pinevus, mille põhjust ta ei mõistnud, muutis ta närviotsad veel teravamaks. Ta juhatas Veronica trepist üles ja mudis pöidla ja nimetissõrme vahelist liha, mida vanaema oli talle kunagi ärevuse puhul soovitanud.
   „Kena,” ütles Veronica, kui ta oli lõpuks diivanile istunud ja ringi vaadanud. Pietro pani Gillespie mängima ja kallas köögis kummalegi pool klaasi valget veini.
   „Aga kokteil?” küsis naine.
   „Kokteiliga läheb natuke aega.”
   Nad leidsid jutuotsa uuesti üles ja ühes sellega vaibus ka värin Pietro kätes. Veronica rääkis oma onust, inglise keele õpetajast, kellel oli brittide mürsukild Tobruki juures jala altpoolt põlve otsast viinud, aga kes kättemaksuks kirjutas nüüd varjunime all sihilikult läägeid ingliskeelseid armastusromaane, mida briti koduperenaised neelasid köidete kaupa. Pietro kinnitas, et ta mõistab olukorra irooniat ja lubas, et kui ta kõnealuse onuga kunagi kohtuma peaks, teeb ta talle dringid välja.
   Kui jutuajamisse lõpuks paus tekkis, tõusis Pietro, et minna kokteile segama. Tagasi tuli ta kahe klaasiga, mis kiiskasid punakaskuldselt.
   „Oo,” tegi Veronica.
   „Vaata ja imetle.”
   „Ma arvan, et vaatamisest ainuüksi jääb väheks.”
   Nad lõid klaase kokku ja Pietro võttis lonksu, aga naine veel kõhkles.
   „Mis see täpsemalt on?”
   Pietro naksutas keelt. „Tsk-tsk-tsk. Ma ütlesin, et firmasaladus, nii et ära esita nii palju küsimusi, vaid proovi. Ja vabanda mind nüüd hetkeks,” ütles ta tõustes, andes oma parima naeratuse. „Kui tagasi tulen, peab see olema otsas, ja arvesta, et ma kontrollin.”
   Vannitoas käsi pestes ei tahtnud ta peeglisse vaadata. Ta sisendas endale: sa ju ei taha temaga magada, järelikult pole vaja ka millegi pärast närvis olla. Loogiline? Siiski oli veel võimalus kõik ära rikkuda, mõtles ta, aga hea küll, minuti pärast pidi kõik ühel või teisel viisil läbi olema. Ta lasi külma vett randmetele ja tundis end veidi paremini. Siiski näis kõhus tukslevat justkui suur aurumootor.
   Tagasi tulles nägi ta, et klaas oli tühi. Ta istus naise kõrvale, kes oli jalad enda alla kerinud, ja toetas käe seljatoele. „Jõid kõik ausalt ära?”
   „Oletame,” muigas Veronica. „Aga kuidas sa seda kontrollida mõtled?”
   „On ainult üks viis… teadasaamiseks,” ütles Pietro summutatud häälel, tõstis ta lõua üles ja suudles teda pehmelt. Tõde on, et selle sekundi jooksul ei suutnud ta mõelda ühtegi mõtet ning järgmiste tundide jooksul polnud seda vajagi. Ta teadis vaid, et ta on meeletult, lausa eufooriliselt õnnelik.
   Nende kohtumised järgmiste kuude jooksul kogusid iga korraga tuure ning tema korterist sai ka Veronica kodu, välja arvatud nädalatel, mil naine elas ja õppis oma tädi juures Roomas. Nad käperdasid teineteist avalikult ja lollitasid justkui paar totakaid või nagu vastabiellunud, kuigi nad olid tundnud teineteist vaid lühikest aega. Mõnikord tegid nad midagi lausa jõledat, näiteks istusid sohval ja joonistasid teineteise jalataldadele pliiatsiga naerunägusid, saates seda köhatuste ja turtsatustega, et säilitada viimaseidki väärikusriismeid.
   Pietro ei mõelnud, et ta on selleks liiga vana. Ta võis sama hästi olla kõigeks vana. Ta ei olnud vana suudlemiseks ja ta suudleski Veronicat sellise kirega nagu seisaks nad mahalaskekomando ees. Ta imetles Veronica silmade värvi ja nahatooni, ta ninakaart ja kulmujoont, ta ripsmeloori, lohukest ülahuule kohal ja valgust, mis tõi sära ta silma. Temast eemale tõmbus ta alati janusena.
   „Ma tahan sinuga koos olla,” lausus Pietro talle. „Ma tahan sinuga alati koos olla.”
   „Pietro…” hingas naine; ta pilk oli pehme ja ühteaegu segaduses ning järge polnud sellele sõnale mõeldud ega tarviski.
   Tüüri hoidis ta ikka, kuid naise keha oli tuul, mis võis lõõtsuda või vaikida ning tulla leebena lõunast või jäisena kirdest. Ilma tuuleta ei saa heisata purjesid, ilma tüürimeheta jääb alus triivima.
   Naisest oli saanud saatus.

XVI

   Kui maailm järsku hulluks läks, Itaalia Prantsusmaale ja Inglismaale sõja kuulutas ning lõpuks ka Ameerika tapvasse pöörisesse kisti, tundus Silviale, et Gaspare on ainus kindel punkt tema maailmas. Isegi ema, kes oli iga aastaga üha nõrgemaks jäänud, paistis heameelt tundvat, et on keegi, kes Silvia üle valvab. Lühikest aega pärast Nonno muldasängitamist oli ta andnud Simona ja Simonetta lastekodusse, et neil oleks väikegi võimalus elule jääda, ning samast päevast algas tema aeglane kustumine.
   Sellal kui suured lehed pajatasid, kuidas töötavad vaprad ameerika naised Mürsutehases nr 2, kirjutasid nende kogukonna väljaanded itaalia sõdurite elust. Kahe sendi eest võis lugeda, kuidas üks jalaväerühm hoidis olulist tehasehoonet kangelaslikult terve nädala enda käes, või vaadata pilti tobedalt naeratavast seersant Salvarist koos kahe noorema vennaga, hoidmas medalit vapruse eest.
   Aeg-ajalt jõudsid nendeni teated olukorrast Itaalias, mida kõik peale Silvia kuulasid suure huviga. Silvia jaoks jäid need kohmaka Rolleiflexi fotoaparaadiga tehtud mustvalgeteks piltideks ajalehesabas, saamata kordagi reaalsuseks.
   Kord oli seal foto mitmesajast töötatöölisest – need olid peamiselt noored mehed, kaabud veel uljalt kuklasse lükatud (mõne kuu pärast pidid need olema masendunult silmile tõmmatud), kes kiskusid purustatud tollihoones asuva tööbüroo ees suitsu, lootuses leida teenistust stividori või dokitöölisena, puhastades Napoli sadamat, mida liitlasväed pommitasid ja taganevad sakslased omakorda õhkisid. Teine kord oli seal foto otse Milano kuulsa Duomo kõrvalt. Hiigelsuurel plakatil hoidis käsi vorstiviilu torgatud kahvlit, väike näpp peenelt õieli aetud, reklaamides Negroni salaamit. Foto oli tehtud nurga alt, kus üks gooti skulptuuridest katedraalil näis käega üllatunult salaami poole osutavat. Viimane jäädvustus tuli Firenzest, kus nukrad prillides vanamehed püüdsid kala ajutise raudsilla all, mis oli ehitatud üle Arno jõe, vana Ponte Santa Trina rusudele. Kõik sillad peale Ponte Vecchio olid taanduvate sakslaste poolt õhku lastud.
   Kas ime läbi või kahtlasemate trikkide abil pääses Gaspare sõjaväkke võtmisest, kuigi oli juba kaheksateist täis, jätkates tööd sadamas. Silvia, kes rääkis inglise keelt peaaegu sama vabalt kui calabreset, ehkki veel kuuldava aktsendiga, sai tööd sõjatehases. Ta käed parkusid ning muutusid tugevaks ja sooniliseks, pikad juuksed lõikas ta lühikeseks soenguks ja kõige selle juures ei märganudki ta, kuidas paar aastat lisasid küll vähe ta vanusele, kuid muutsid lapseliku tüdruku tõsise näoga nooreks naiseks.
   Ta pidas jätkuvat võitlust enda Sallyks kutsumise vastu, sest millegipärast leidsid teised selle suupärasema olevat kui Silvia. Tema eitus oli alguses kategooriline nagu kooliajal (kus teine nimi sunniti peale, aga ta seda iial ei tunnistanud), kuid leevenes sedavõrd, kuidas ta sai teadlikuks iseenda kahest poolest. Võib-olla oli miss Friesenil olnud õigus ja keegi ei saanudki elada Ameerikas, ilma et tükike temast muutuks ameeriklaseks. Mõnikord oli lihtsalt mugavam olla Sally, rääkida inglise keeles ja käituda vastavalt, kuid ta hoolitses alati selle eest, et need kaks poolt jääks tugevalt suletud kambritesse. „Silvia” oli liin, mis ühendas teda oma koduga Monte dell’Angelos, „Sally” oli nagu korrosioon või hape, mis seda lagundas.
   Ta tegi alati ranget vahet: meie oleme itaallased, aga kõik teised, olgu nad siis tegelikult poolakad, sakslased või iirlased, on ameeriklased. Ameeriklased, kes sõid tänupühal kalkunit, mis oli ka nende laual, aga mitte põhiroana, vaid alles pärast antipastit, suppi, lasanjet, lihapalle ja salatit, nagu oli ka loomulik. Ta ei vihanud ameeriklasi (kuigi poleks olnud raske vihata ühte osa endast), vaid pidas lihtsalt enda kombeid mõistlikumaks.
   Ta pidas suurt lugu pühapäevadest, mis poleks olnud õiged pühapäevad ilma missal käimata. Enne seda ei tohtinud muidugi midagi süüa, sest armulaud nõudis paastumist, aga see tähendas, et koos Gaspare ja tema isaga tagasi jõudes ei maitsenud miski paremini kui särisevalt värsked lihapallid krõbeda leivaga, mida torgata praekastmesse. Teinekord jällegi leidis ta end söömas maapähklivõid nätske kollase saiaga ning ei mõelnud muud, kui et see maitseb äraütlemata hästi. Ometi olid siingi piirid – ta ei öelnud, et armastab saia, kuigi ameeriklastel, kellega ta koos töötas, oli kõik üks love seda ja love toda. Nad armastasid ta silmi, juuksevärvi ja aktsenti, armastasid ta uusi kingi ja isegi tema tehtud lihapalle. Ta rääkis sellest emaga, kes sai lausa pahaseks. „Kuidas saab niimoodi midagi tõsiselt võtta?” küsis ta. „Mida on siis üldse erilist, kui kord tuleb mees ja ütleb sulle, et ta armastab sind?”
   Tagasi vaadates tundus Silviale, et see kõik lõppes sama ootamatult, kui oli alanudki, kuid ta polnud ainuke, kes oli segaduses. Samasugune nõutus ja peataolek valitses nende poole miljoni newyorklase seas, kes 14. augustil 1945 täitsid õhtul ala 40. ja 52. tänava vahel. Rahvamassile oli lõunast saati järk-järgult lisa voolanud, kuid nende tundidega polnud selgunud veel midagi. Inimesed vahetasid ebakindlaid naeratusi, üritasid visata nalja, mida keegi ei märganud, hoidsid käsi rusikasse surutult taskus ja togisid kinganinaga äärekive, aga eelkõige ootasid. Suurim ootus oli Times Square’il, kus kõigi pilgud olid kinnitunud Times Toweri elektrilisele uudisteribale, mis hetkel oli veel tumm. Kell seitse pidi midagi juhtuma, seda teadsid kõik.
   Silvia seisis, kokkusurutud pihud nagu palveks suu ette tõstetud, pilk ekraanil. Gaspare seisis tema selja taga, käed tema õlgadel.
   Kell sai 19 ja midagi ei juhtunud. Oli see üldse olnud valehäire?
   19:01 ei toonud muudatust. Nõndasamuti 19:02.
   Tabloo värahtas, süttis elule, kiirelt hakkas jooksma teade: …– AMETLIK – TRUMAN TEATAB: JAAPAN ALISTUS – AMET-LIK –…
   Valitses sekund või kaks täiesti hingetut vaikust, kus silmi kinni pannes võinuks arvata, et ümberringi on tühjus, ent seejärel vallandus plahvatuslik:
   …uuuuUUUUUUURRRRRRRAAAAAAAAAAAAHHH-HHH…!!!
   Miljoni inimese üheaegne röögatus kõmahtas tormikärgatusena pilvelõhkujate katlas, rabas nagu aatompommi lööklaine; heli peksles, tampis, väristas, puuris, pühkis kõik teised helid maamunalt, lämmatas kõik teised tunded peale talitsematu rõõmu. Mõne hetke pärast see heli kordus, ja kordus uuesti järgmised veerand tundi – laine laine järel, kahanedes jõult, kuid muutes meeled tuimaks ja hääled kähedaks; see häälte tsunami peksles vastu kõrvatrumme, kuni maailm näis kaduvat valge kardina taha…
   Gaspare haaras temast kõvasti kinni.
   Noor madrus jooksis Times Square’ile, kus liitusid Broadway ja 7. avenüü, haarates kaissu või suudeldes kõiki naisi, kes talle silma jäid. Tema järel sörkis lühikest kasvu mees valge kaabuga, käes pildistamisvalmis Leica.
   „Vaata, vaata!” hüüdis Silvia, kui toimus peaaegu üheaegselt kaks asja: meremees peatus järsku, rabas kirgliku suudluse jaoks kinni ühe üleni valges haiglaõe, kammiga juustes, ning fotograaf tegi ühel jalal pöörde ning veel enne, kui tema teine jalg maha puutus, oli ta paari fookusesse saanud ja klõpsas pildi. Kuid suudlus kestis ikka – viis, kuus, seitse sekundit –, fotograaf klõpsis veel pilte, siis lasi madrus näitsikust lahti ning jooksis naerdes edasi.
   Milline imeline, imeline august!
   Kusagilt kostis „Bell Bottom Trousers” lustakas viis. Lehvis terve meri väikeseid ja suuri tähelippe.

     Now he’s on a battleship in his sailor suit
     Just a great big sailor but she thinks he’s very cute

   Inimesed sõelusid ringi, laulsid ja tantsisid ning võhivõõrad kallistasid teineteist. Raadiotest mängis tantsijatele Glenn Milleri „Tuxedo junction” ja „Moonlight serenade”. Üks Silviast möödunud noormees teatas oma sõpradele: „Ma ei ole oma elus kunagi nii palju tüdrukuid suudelnud kui täna!” Üks naine suudles madrust ning et kõik oleks õiglane, suudles kohe ka üht maavägede seersanti. Tänavad kärasid nagu viiskümmend staadionit. Kes ei naernud, need suudlesid; kes ei suudelnud, need nutsid; kes ei nutnud, need laulsid; kes ei laulnud, need kuulutasid teistele, nagu poleks see veel ikka selge: „Sõda on läbi! The war is over! Fini la guerre!”
   Lugu on nüüd selline, selgitas Gaspare Silviale paar päeva hiljem, et tema ja ta paps sõidavad järgmisel nädalal koju tagasi. Ta lausus seda samasugusel tõsisel ilmel, mis oli tal olnud poisieas, aga nüüd oli ta muidugi juba meheks kasvanud ja töötas pootsmani abina. Kummagi perekond oli nende läbikäimisega harjunud ning vastustes kirjadele, mida Gaspare isa oli oma kodumaal elavatele sugulastele saatnud, küsiti isegi pulmade ja laste kohta. Mõte, et tulevad nii üks kui teine, oli ka neile endile saanud harjumuspäraseks.
   Gaspare vaatas teda oma selgete rahulike silmadega. „Me tulime ju ainult mõneks aastaks, eks ole, aga siis… tead isegi, sõda ja muu. Nüüd saab lõpuks üle mere sõita, otsida sugulased üles, vaadata, mis kodust on saanud. Laeval on mul kohad olemas.”
   See polnud muidugi lihtsalt suusoojaks öeldud ega peitnud ka küsimust, mõistis Silvia. See oli sedastus: meil sinuga on nüüd aeg minna. Ta pigistas Gaspare kätt nii kõvasti, et too krimpsutas nägu.
   Ema oli hajevil, kui ta uudisest teatas, üksnes vardad ta kortsulistes pruunides kätes liikusid nobedalt edasi. Ta oli hakanud nägusid unustama ning vahel märkas Silvia endal pikka pilku, nagu oleks ema püüdnud mõistatada, kes on see võõras õhtusöögilauas.
   Silvia oli oodanud väljanaermist, karmi keeldu või isegi vopsu puulusikaga vastu pead, nagu nad kõik lapsena olid saanud. Ta oli tükk aega valmistanud ette oma väiteid ja otsinud koos Gasparega selgitusi, põhjendusi ja vabandusi. Kuid ema lausus talle aeglaselt: „Mina oma aastatega enam teist sellist reisi välja ei kannata. Aga teie võite minna. Minul on siin töö, on söögipaluke laual ja lagi pää kohal, mis minuga siin ikka juhtub. Jah, minge, kui peate minema, aga ärge unustage lootmast Jumalale ja õnnele, sest hakkamasaamiseks peab jätkuma mõlema heldust.”

XVII

   Parda taga oli õhtune Atlandi ookean – mustjassinine, kohisev, end vastu laevakülgi hõõruv. Silvia vaatas Gasparet; vaatas, kuidas ta pilgust kiirgas õrnust, kuidas ta rind tõusis ja ninasõõrmed puhevile läksid, kuidas ta keel limpsas suunurgast soolaseid pritsmeid, kuidas ta selg sirgus, et võimalikult rohkem tuult püüda, kuidas ta jalad nõtkusid ja pinguldusid nii, kuidas laev kiikus – otsekui tantsiks ta merega. Ta tajus seda nähes enda sees mingit kipitust ning läks terve minut, enne kui ta suutis sellele nime anda ja tunnistada, et see on armukadedus. Taevas hõõgus sidruni– ja apelsinikollaselt ning kui suured pilved olid taevakummi vastu lausa lamedaks surutud – jättes rohkem mulje, et need on taevasse maalitud –, siis neist allpool, madalal-madalal, oli kõik täis halle kohevaid pilvetombukesi nagu loendamatuid suitsupahvakaid. Päike oli jäme särav triip horisondist veidi kõrgemal, nagu oleks sealt kohast taevas ära kustutatud, paljastades lapikese valget lõuendit.
   Kuidas lahutada meest kellestki, kes oma voogavas ääretuses saadab teda Livornost Luandani? Kuidas teha selgeks, et tema, ainult tema on see õige armastus, kellelegi, kes ei kuule, näe ega vasta? Ta kolistas uksega ja Gaspare pöördus ringi, helk silmades juba kustunud. Hiljem istusid nad kõrvuti koikuserval, ta hoidis mehe käsi oma süles ja silitas tema krobelisi sõrmi, tajudes laeva nõrka rullumist. Suurema osa mereteest oli ilm neid soosinud ning andnud Gasparele võimaluse pikalt, liigagi pikalt reelingule nõjatudes tunde mööda saata. Meeleolud laeval olid sellegipoolest sama ärevad kui sõja eel kodumaalt lahkudes.
   „Mis sa tahad?” küsis mees pahuralt ning kui ta oli maininud halba eelaimdust, kibrutas kulmu. „Mille kohta siis?”
   „Praegu on viimane õhtu, homme pealelõunaks oleme juba Genoas. Ma mõtlen, et kui Roomat pommitati, Foggiat pommitati, Napolit pommitati – mis siis, kui minu ega sinu kodu ei olegi enam alles?”
   „Ma ei mõtle sellele,” ütles Gaspare.
   „Kuidas…?”
   „Näeme siis, kui kohale jõuame.”
   „Sul on seal ju ema, õde… kuidas sa saad mitte hoolida?”
   „No ma ei mõelnud, et ma ei hooli, aga kuidas ma saaks sellest kogu aeg – kogu aeg mõelda? Ei kannataks elada ega olla, kogu aeg vaja mõistatada, kas nad on elus, miks nad enam kirjadele ei vasta, kas nad arvavad, et me jätsime nad saatuse hooleks…” Ta ägestus: „Ja misasja üldse sellest majast, kurat võtaks, maja saab ju alati uue ehitada!”
   „Tasa, tasa,” sosistas Silvia ja otsis sõnu. „Ära siis kirjade pärast muretse. Võib-olla sõitis postiauto miini otsa. Raudteid on õhku lastud, postkontorid on kinni, inimesed ei julge kirju vedada… Kindlasti on nad elus.”
   Gaspare hingas sügavalt sisse. „Ma tahaks seda loota.”
   Juba siis, kui Genoa sadamahooned olid jahedas hommikuvalguses vaevalt eristatavad ning sõita jäi veel mitu tundi, hakkasid inimesed tekile kogunema.
   „Näe, siin kah… pommitatud,” märkis keegi mõne aja pärast.
   See oli teistsugune sadam kui Napolis, kust nad olid kunagi ammu välja sõitnud, mõistis Silvia. Ta nägi üksikuid puust pruune kaubavaguneid seismas raudteel, mida ääristasid lõputud vanametalli hunnikud, ning kaht meest vagunile nõjatudes juttu ajamas. Kuhjadena oli siin roostetavat metallilasu ja kõikjal traatvõrgust aedu. Paarsada meetrit eemal seisid tihedasti koos nelja– ja kuuekordsed majad, kus suvetuul puhus läbi katkiste akende, ning majade vahel nägi ta palju halle inimesi poejärjekorras. Kai nr 4 ääres seisis pooleldi demonteeritud soomuslaev, ahtrisuurtüki torud langetatud, küljel juba olematuks kuluv kiri „CYCLONE” – ning selle kõrval kail vedelesid inimesesuurused hammasrattad, plekktorud, võllid, tünnid ja suured kaablipoolid, eraldi ja hunnikutesse kuhjatuna.
   Kõik nii hall, hall, hall…
   Mida lähemale, seda enam vaibusid hääled, kuni sigines peaaegu pühalik vaikus. See kogunes raskelt, ning kui köied visati maale, katkes lõpuks prahvatusega, mida täitsid hüüded, ohked ja jutuvada. Trapp lasti alla ja nii mõnelgi värisesid jalad, kui ta seda mööda kõndis, seevastu kui mõni teine hoopistükkis jooksis mööda planku, äärepealt merre kukkudes. Silvia nägi naisi, kellel Itaalia pinnale jõudes pisarad voolama hakkasid. Mõnele olid sugulased vastu tulnud – kuidas nad olid teadnud, ei osanud Silvia aimata – ning järgnes kallistuste, suudluste ja vesiste silmadega kohtumine.
   Isegi Gaspare hääl oli kare, kui ta lausus: „Nüüd siis olemegi… kohal.” Ta ohkas. „Mine oota sealpool, mul on üks asi ajada.”
   Silvia toetas oma kompsud suuremast rahvasummast eemal maha ning ümbritsevas saginas hakkas talle pärale jõudma oma siinoleku reaalsus. Ta tundis kannustust ja hirmu, sest ta oli nüüd oma tegevustes vaba – ei, mitte vaba, nüüd oli tal ju Gaspare… Ühe paanilise hetke mõtles ta, et peab viivitamatult tagasi sõitma. Ta oli lapsikult isekana pagenud oma pere juurest, küllap kirjutanud sellega oma nimegi põrgukatlale. Siis jõudis Gaspare tagasi, saatjaks mundris nooruk, kelle suurim varandus oli tema esimene kõhklev vurrutuust nina all.
   „Tema viib meid Parmasse,” selgitas Gaspare.
   „Aga ma arvasin, et ma lähen koju, Montesse! Miks on vaja veel Parmas käia?”
   „Ma rääkisin ju sulle, et otsime kõigepealt mu ema ja õe üles – võib-olla on neid vaja aidata. Ja siis läheme koos sinu juurde.”
   Silvia tundis järsku pisaraid tõusmas. „Aga me… me ei leppinud ju nii.”
   „Ma otsustasin nii,” ütles Gaspare rõhuga.
   „Miks sinu pere on tähtsam kui minu oma?”
   „Mis küsimus see üldse on?”
   „Miks sa ei saa lasta mul minna?”
   „See on liiga ohtlik.”
   „Sõda on ju läbi.”
   „Paljugi mis. Sa ju ei tea, mis bandiidid veel ringi hulguvad. Ei, ei, see ei lähe, see ei lähe kindlasti mitte.”
   Silvia neelatas ja pani käed rinnale risti.
   „Ma pean nägema, mis seal on juhtunud.”
   „Näed hiljem.”
   „Kohe.”
   Gaspare vakatas.
   „Kohe,” kordas Silvia rõhuga.
   Gaspare laiutas sõnatult käsi. „Sõnakuulmatu naine,” ütles ta noorukile, kes vaatas Silviat, sai vastu lõikava pilgu ja punastas nähtavalt. Pruun kajakapoeg, tiivad nagu lennukil, siuhkas üle nende peade ja saatis vaevalt poole meetri kaugusele valge läraka.
   „Jänki,” pomises üks mööduv madrus ja sülitas linnule järele.
   Silvia vaatas nüüd mehele otse silma. „Kui sa tahad minuga koos elada, siis sa lased mul praegu minna,” ütles ta.
   „No mine siis, kui sul sellega nii suur valu on,” rehmas Gaspare. „Mina ei jaksa iga vasikaga võidu joosta. Aga auto pead ise leidma, sealt,” ütles ta ja näitas ühele sadamahoonele.
   Silvia sai jutule endavanuse neiuga leti taga, kes sokutas ta ühe postiveoauto peale. See oli väike sõjaväeroheline masin, terasraamist kattega, millele tõmmatud present varjas pruune pakke. Ta viskas oma kompsud kasti, ronis kohmakalt kabiini ja masin võttis aeglaselt paigast, võttes suuna kesklinna.
   Ta vaatas Genoat ja ta pilk nüristus. Auto hüples üle sillutises jooksvate trammirööbaste, kui nad sõitsid mööda Principe raudteejaama kõrval olevast Kolumbuse monumendist, mis kandis vaid üksikuid tulevahetuse jälgi. Seal, keset väljakut, mille kohal jooksis elektritrammide traadirägastik nagu mõni hiigelsuur püünis, kummusid kõrgeid mäenõlvu täitvad kivimajad ähvardavalt üle nende – värv koorunud, aknaluugid suletud, rõdud inimtühjad, mõnest majast järel vaid kolme korruse jagu lagunenud müüre –, moodustades hämara katla, mille põhjas kulgesid mõned kandilised, pika musta kabiiniga Buickid ja Chevrolet’d. Raskete nägudega mehed ruttasid üksi või mitmekesi kusagilt kuhugi, käed mantlitaskus ja soni või kaabu sügavale pähe vajutatud; mõned naised, kellest vanemad kandsid musti rätte, nooremad aga lahtisi juukseid, seisid vana rootsus palmi all järjekorras, et minna bussile.
   „Chiesa della Nunziata,” osutas juht näpuga üleni tuhkjashalli, kuue sambaga barokse katedraali poole, mille purustatud küljeseina tagant paistvad võlvkaared avasid pilgu nagu korjuse sisemusse. Kuulipildujad olid ära täkkinud mõlema kellatorni nurgad, jätnud müüridesse sügavad augud ja löönud kõikjal lahti suuri krohvitükke. Tänavanurgal seisis pikas mantlis ja nahksaabastes sandarm, valge kiiver rihmaga lõua alt kinni ja käed selja taga, ning seiras neid külmalt. Silvia ei tundnud endiselt midagi.
   Tänav tänava järel kordusid sissevarisenud katused, poole pealt lõppevad sakilised müürid ning inimkõrgused kivilasud kõnniteedel ja majaservades. Lõpuks pääsesid nad linnast välja ja siirdusid sisemaa poole, jättes Vesuuvi kurakäele, ning Silvia tuju tõusis hetkega mitme pügala võrra.
   Väikestele teedele jõudes logises ja rappus masin, nagu ähvardaks kohe laiali vajuda. Suurema osa teest võbeles spidomeetri nõel neljakümne juures, aga mõnel teelõigul püüdis nooruke juht talle muljet avaldada ning pressis seieri kuuekümne ligi, nii et auto hakkas lausa sokuhüppeid tegema ja Silvia pidi lausuma:
   „Palun, mitte nii kiiresti. Mul hakkab süda pööritama.”
   „Hea masin on,” püüdis juht õigustust leida, aga nähes, et Silviat köidab rohkem aknast avanev vaatepilt, torises ja tõstis natuke jalga gaasilt.
   Campania künkad ja orud olid looritatud pehme kuldse paistega; õhkõrn siidine valgus silitas ülestuhnitud viinamarjaistandusi ja söestunud tüvesid. Silvia nägi kaitsekraave teeäärsetel väljadel, mille kaugemaid otsi peitis päikesekollane soe ja sume udu. Ta nägi tankide pikalivajutatud puid ning sama selgelt kui linde laulmas, kuulis ta mõttehäälel vilisemas kildusid, mis olid rebinud läbi kasesalu. Teeäärses kraavis paistsid tolmu– ja liivakihi alt majapidamisesemete kontuurid: vokk ja katkise sihvriga seinakell, mänguasjad, ämbrid, potid, mitmed jalgrattad ja nimetu pudi-padi; maha jäetud vastavalt sellele, kui tõsiseks muutus vajadus liikuda edasi järjest kiiremini, loobuda ebaolulisest, siis väheolulisest, siis kõigest peale kõige esmavajalikuma.
   „Ei saa olla enam paremat ilma kojutulekuks,” ütles juht, ning küljele liikunud päike ümbritses ta pea ja juuksed sädeleva auraga. Silvia tundis silmanurkades kipitust ja pühkis sealt käeseljaga kiirelt üle, lootes, et juht seda ei märka.
   Kaugemal metsaveerel nägi ta enda poole suunatult reas nelja tankitoru, viies lafetist eraldatult maas. Mõni kilomeeter edasi oli maanteekraavi tõugatud veoauto, kabiin mustaks põlenud ja raam puuduva ratta kohalt kõveraks väändunud. Miski püüdis ta pilku ja kui ta aknast välja kummardus ja selja taha vaatas, nägi ta teepinnas hiljuti täidetud auku.
   Veidi aega sõitsid nad läbi haisu, mis tungis masinasse ka läbi suletud akna. Hais oli ühtaegu pekiselt lääge ja samas ammoniaagine, püsides keelel, nagu oleks sealt nälkjas üle roomanud. Juht köhis, tõmbas käsivarrega mööda suud ja teatas: „Lõpnud loomad. Kõik kohad on neid täis. Ei jõuta igal pool lubjaga üle valamas ka käia.”
   Ootamatu mõte, et lehk ei pruugigi üksnes loomadest tulla, pani Silvia kiiresti rauast ust puudutama, et kurja eemal hoida.
   Oli ka üksikuid terveid maju, kuid mitte ühtegi inimest. Kui ta siis viimaks nägi üht korstnaotsa, kust tõusis õhuline suitsusammas, pidi ta rõõmuhüüatuse alla suruma. Tähendab, oli veel lootust!
   Ta vaatas mõru hirmutundega maju, mille pikalilükatud õueväravate peal kasvas kuivpruun rohi ning kus väänkasvud vingerdasid läbi tühjade aknaavade. Ta vaatas kivilasusid, mis olid kord olnud majad ning mille peal ja ümber vohasid nõgesepõõsad. Kõige enam tundis ta pitsitust, kui vaateulatusse sattus mõni keset lagedat välja seisev üksik kummituslik sein absurdse kinnise ukse või aknaraamiga, mille taga rippus ikka veel pitskardin.
   Ta tundis ärevust endas võimust võtmas. See oli juba kodukant, nii et ta mäletas, mis oli siin varem olnud. Harutee tolle maja lähedal, sedapidi oli ta vahel läinud metsmaasikaid korjama. Kaev tolle teise maja õuel, selle kõrval pingil oli ta istunud, samal ajal kui kaevukaanele tõstetud veeämbris jahtus värskelt lüpstud purgitäis piima ning mamma ajas tõistrepere emandaga juttu, hoides tal, plikal, valvsalt silma peal.
   Ainult nõgesed nüüd.
   T-kujuliselt ristteelt keeras auto paremale.
   „Oota!” ütles Silvia. „See on vale tee, siit peab vasakule pöörama.”
   „Miinid ju,” kostis juht toonil, nagu oleks see lapselegi selge olnud. „Peab ringiga minema.”
   Siis nägigi ta oliivipuid, mille tagant paistsid tuttavate majade katuseviilud, samaaegselt märgates selles pähekulunud siluetis tühimikke, mida seal varem polnud. Väikesed vaprad majad, mõtles ta ootamatu hingeliigutusega, nii lähedal kogu hävingule, kuid siiski enamjaolt püsima jäänud, ning uhkena seisis nende keskel kirikutorn – väiksem, kui Silvia lapsepõlvest mäletas. Nad sõitsid üle jõenire kaarduva rooma silla ja ta mälestustes süttis tuluke, valgustamaks neid kordi, kus ta oli kunagi vaadanud poisse laevukesi ujutamas. Siis jõudsid nad esimeste majadeni.
   Isa Terenzi istus, käed vaheliti, sest kuigi väljas oli august, oli tal kogu aeg külm. Vaimulikurüü asemel kandis ta sõdurisinelit, mis oli soojem ja praktilisem. Sõja ajal ei saanud ta jääda eemalseisjaks – pidi hoidma oma relva, lugema palveid oma haavatuile ja viskama labidaga mulda oma surnutele – ning tagasipöördumine kantsli ja kirikuriiete juurde tundus nüüd uhkeldamisena. Ta võttis põuetaskust tüki leiba, mudis seda sõrmede vahel pehmemaks ja pistis tükikaupa suhu, mäludes aeglaselt ja jälgides taamal tolmusaba ees sõitvat autot. Vahel jättis keha talle signaali saatmata ning ta pani nagu möödaminnes tähele, et pole kaks päeva midagi söönud. Nõnda nagu silmadel oli raske teha vahet peentel värvitoonidel ja ninal tabada lõhnu peale kõige tugevamate, oli ka maitsemeel töntsiks jäänud ning üha rohkem hakkasid kõik toidud meenutama vesist savi.
   Etskae, tõstis ta käe silmile, ongi keegi võõras nende manu tulemas. Või siiski mitte võõras…
   Miskipärast eeldas igaüks, et kõigil neil, kes nad jumalasõna inimesteni viisid, on peal paks ja pehme kiht kannatust ja sõbralikkust nagu õites aas mäeküljel. Otsekui nemad polekski loodud luust ja lihast, vaid mingist taevasest substantsist, täis lõputut heldust ja andestust. Tema, ta oli oma käega lasknud maha raisa, kellele ta oli kiriku taga peale sattunud, kui too puude vahel üht külaneidu pilastas; vaadanud otse silma, kui tulistas; oma kätega kaevanud madala haua, sikutanud tal riided seljast, ta sinna lohistanud ja mulla peale ajanud ning siis mundri ahjus ära põletanud. Tema karistus verepatu eest oli tuikav külmus sügaval jalgades, mille peale tohtrid ainult käsi laiutasid. Õites aas? Tuleb sõda ja tuleb tuul, puhub ära selle rohelise rohu ja rammusa mulla, ja küll siis on näha, et selle kõige all on külm ja raudkõva kalju.
   Mitu kevadet veel, enne kui see külmus südameni jõuab?
   Santa Barbato kiriku juures pingil nägi Silvia paljapealist vanemat meest, kelle teravad näojooned paistsid tuttavlikud.
   „Stopp,” ütles ta juhile. „Lase mind siinsamas välja.”
   Ta võttis kastist oma koti ja andis juhile märku, siis istus ettevaatlikult taadi kõrvale pingile. Ta mäletas liigagi hästi, kuidas tüdrukuid oli kasvatatud nii oma isa kui ka kohaliku preestri ees alati silmi langetama ja ütlema „jah, härra”, aga ta tahtis ennast proovile panna. Ta istus ja tundis ennast teistmoodi, vabamalt. See ameeriklase-osake temast mida ta oli aastaid endaga kandnud ja endast tõrjunud, vahel põlanudki, andis talle nüüd julgust.
   Taat kandis halli suurte taskutega sõjaväesinelit ning silmavaadegi oli tal sõdurlikult terav, kuid särgikaeluse ümber paistis vaimulikukrae. Pealtnäha võinuks talle pakkuda kuuekümne aasta ligi, kuigi Silvia teadis, et tegelikult on vanust rohkem.
   Ta soris alles mälus, otsides nime, kui teine juba talle noogutas.
   „Mulle teeb suurt rõõmu, et sa tagasi tulid, Silvia.”
   Silvia nägi, et tema hämmelduse peale süttib teise silmades lõbus tuluke. „Isa Terenzi, teil on ikka veel hea mälu. Te oleks nagu mind oodanud.”
   „Viimastel nädalatel on maabunud palju laevu ja tihti juhtub, et vähemalt keegi tulijatest on siit pärit. Ma istun siin iga kord, kui lehes järgmisest laevast kirjutatakse. Tuhat ja viissada inimest elas Montes varem, kolmsada pärast väljarännet, aga nüüd on jälle tuhat täis saamas.” Ta tegi käega laia kaare ning ta hääl oli veel tugev ja kandev, mitte nõder nagu vanainimestel. „Vaata ringi, vaata kõiki neid maju, mis on saanud uued aknad ja katused. Või kuula, iga päev kuuleb haamrite kopsimist ja saagide kriginat. Kas see ei ütle sulle midagi Monte kohta, ah, Silvia?” Ta vaatas Silviale otsa, kallutas siis pead ja silmitses tühja tänavat. „Ütle, kas sa tulidki üksi?”
   Ta rääkis põgusalt oma plaanidest ja Gasparest, kes pidi saabuma järgmisel päeval.
   „Sinu maja on alles,” rahustas mees teda. Ta jutustas lahkelt vahepealsetest aastatest ning sellest, mis sel ajal Monte dell’Angelos toimus, kuid olles kirjeldanud, kuidas maja maja järel tühjaks jäi, võttis ta hääl lõpuks rõõmutu tooni.
   „Minu kogudus on vanaks jäänud,” ohkas Terenzi. „Matuseid tuleb pidada palju rohkem kui ristimisi, palju rohkem. Inimesed on ära läinud, näed, isegi Capozzoli läks, kuigi tema on niisama vana kui mina. Küsisin siis temalt, miks? „Ma lähen Ameerikasse, sest kõik asjad on Ameerikas,” ütles tema. „Aga kes siis orelit mängima jääb, kui te kõik ära lähete?” küsisin mina, ja tema ütles, et noorem nõbu, Gregorio, jääb siia. Ei loe kellelegi enam, kus on tema kodu olnud, niimoodi on need lood. Aga nad tulevad tagasi. Mitte minu, võib-olla ka mitte sinu ajal, aga pärast seda kindlasti; inimesed tahavad oma minevikku tagasi saada ja käivad või pool maailma läbi, et jõuda oma juurteni.”
   Silvia küsis ühtede ja teiste kohta ja sai vastuseks ikka pearaputusi. Pered, kellega Manzod olid kunagi lävinud, olid lahkunud kõigi võimaluste maale. Jäänud olid vaid üksikud algupärased montangioleesid: Trescad (Giovanni Tresca oli nahaparkal), Curcìod (nood elasid nüüd rohkem allamäge) ja Petragliad (noorem Petraglia, lihavate kõrvadega, oli üle võtnud ametliku seatapja ameti). Väikese ärevusvärinaga südames kuulis ta, et ka Claudio on veel siin, ning samuti Carlotta, kunagine südamesõbranna, kellega ta oli mõni aasta pärast Brooklyni kolimist veidi kirjugi vahetanud. Kuid kui nad kõik olid tundnud väikest plikatirtsu, siis kas tundsid nad enam kahekümnendates noort naist?
   Ta surus isa Terenzi sooje käsi ja sättis end minekule, aga mees ajas end üsna kärmelt püsti, sõnades: „Ma jalutan sinuga väheke kaasa.”
   Nad kõmpisid püha Gennaro väljakult edasi. Inimesi oli vähe ja nende näod olid võõrad või äratasid mälestusi nii vaevumärgatavalt, et Silvia ei julgenud ega osanudki neid nimepidi kutsuda. Ka leidis ta nägudelt palju rusutust, mis oli alles hiljutiste aastatega ilmunud. Teda vaadati kahtlustavalt ja lootusrikkalt – on ta juhuslik võõras või mõni tagasitulnu? Kuid küllap nad mõistsid, et siiakanti võõraid ei satu, eriti praegusajal, ning talle naeratati, pöörati sooje pilke ja hüüti: „Ciao!”
   See või teine vanemapoolne inimene tuli neid kõrvuti nähes pärima ning nime kuuldes noogutas aeglaselt pead ja lausus: „Jaa jaa, noor Manzo. Mäletan sind küll, olid selline tuulepea, et hoia ja keela. Jah, eks me tulime ka alles eelmisel nädalal…”
   Ja mõni inimene tõmbas kardina kõrvale ja lükkas akna lahti, hõikas nad ligi, küsis seda ja teist ning imestas: „Silvia? Ah see Silvia. Mu papa käis su papaga kalal, kui sa alles plikatirts olid, aga mind sa vist ei mäleta, olin sinust siis kuus aastat vanem. Ahaa, isa Terenzi, rõõm teidki näha.”
   Nad vantsisid üles ja alla mööda lameda kivisillutisega tänavaid ning Silvia, kes oleks tahtnud minna joostes, pidi sammu aeglustama, et Terenzi järele jõuaks. Siis jäid majad hõredamaks ning eemal, piiniatega ääristatud tee kõrval, paistis hõre majakolmik, kaugem neist Manzode oma.
   „Pikad aastad on oma töö teinud,” pidi isa Terenzi tunnistama, kui nad maja ees seisid. Majaseintel kasvas sammal, aknaruudud olid enamjaolt katki ja uks seisis irvakil. Silvia astus majja ning ta jalgade all krudises liiv ja tolm, millest paistsid lindude jäetud plärakad. Õhus oli hallitusvinet.
   Ta tõstis söögilaua püsti ja silitas käega nukralt selle pinda. „Õnne sajaks aastaks!” oli Nonno laulev hääl kajanud kord üle pika söögilaua ning kajas nüüd Silvia meeltes, kui ta üksinda sama laua ääres seistes oma isa meenutas. Ta kallas lillevaasi vett, korjas aiast sinna valgeid naapoli laukusid ning pani vaasi lauale, keerates murdunud serva seina poole. Mitte et ameeriklastel poleks olnud vanavanemaid, nad lihtsalt ei elanud nendega koos – mitte samas majas, mitte samal tänaval, mitte isegi samas linnas!
   Ja nüüd ei elanud ka tema.
   Valjul häälel oli ema neid sööma kutsunud, kui maja oli juba täis tulel podiseva tomatikastme lõhna. Klaasid valati Chiantit täis ning samamoodi, „Salute, per cent’anni!”, vastasid kõik kooris Nonnole, enne kui järgnes lauanõude klõbin ja häältesuma. Ja kõik need pühapäevased ärkamised lõhna peale, mille tõid sõõrmetesse oliiviõlis praadivad küüslauk ja sibul…
   Ta rääkis isa Terenziga, kes lubas, et saadab homme mõned mehed Gasparele appi katust lappima ja aeda parandama. Käsi peseb kätt, nii aitavad nad siin kõiki.
   Juba siis, kui taat end minekule sättis, mõtles ta välul nähtud uksele, mis ei viinud kuhugi. Ilma katuse ja ülejäänud kolme seinata ei eraldanud see enam seespoolset ega väljaspoolset, lähedast ega kauget, oma ega võõrast. Lapsena, kui maja oli veel terve, oli ta väljunud sellest uksest, oli enese teadmata sulgenud selle enda taga viimast korda, aga enam kunagi ei saanud ta minna tagasi, sest teisel pool polnud enam midagi – oli vaid seesama. Mõlemal pool nägi ta inimesi, kes olid tema tõttu vabrikus surnud. Mõlemal pool nägi ta läbikülmunud ja oma viimaseid ragisevaid hingetõmbeid tegevat Albertot, kes näis nii kõhn, et temast võinuks sõrme läbi pista. Mõlemal pool langes Nonno vihaste nuiahoopide all, kuigi ometi oli ta Silvia jaoks alati olnud suur ja tugev.
   Järgmisel õhtul oli Silvia jõudnud juba magama minna, aga ärkas, kui aknast kostev putukate saagimine vakatas ning kostsid valjud sammud. Ta ajas end voodis istukile ja süütas küünla. Uks käis ning Gaspare astus sisse, viskas kohe koti õlalt ja istus raskelt toolile.
   „Noh?” küsis Silvia, märgates siis mehe ilmet ja lugedes sealt niigi kõik välja.
   Tool kägises, kui Gaspare ägeda liigutuse tegi. „Mis noh? Miskit enam polnud alles seal, puha puruks kõik. Pool ahju, korsten ja kaks seina olid veel püsti. Kohe kukuvad need ka kokku. Keldrisse ei saand, katus oli sisse langend. Kõik ära põlend igal pool, tahmane ja… Klaasikilde täis kõik.”
   Silvia kartis edasi küsida. Ta süütas pliidi all peotäie laastude ja tohuga tule ning lisas mõned jämedamad oksad, nihutas supipoti pliidiäärelt keskele ja ajas halli rasvakile laiali. Gaspare istus norus, käsivarred reitel, ja mudis hajameelselt tooliserva. „Eks ma küsisin siit ja sealt teiste kohta. Ületee naabrilt, vedas ka katusekive magamistoast välja. Kõik majad seal olid ühtemoodi… Kolm virna oli juba neid kive tänava ääres, ütles, et hakkab ehitama jälle, et enne talve katuse alla saada. Oli pommitamise üle eland, kõikse aeg sealsamas linnas. Ütles, et oli näinud mu peret kompsusid vankrile laadimas. Rääkis, kuidas ta oli tahtnud oma hõbelusikaid ära päästa, aga veel mitu päeva hiljem hõõgus kõik tuha all, niimoodi oli pommitatud. Jah, oma hõbelusikad, kõikse aeg rääkis neist. Tulin öösel tagasi, rong oli nii inimesi täis, et seisa või ühe jala peal.”
   „Aga isa?” küsis Silvia pliidi juurest.
   „Jäärapäine on mu vanamees, andku jumal talle tervist. Oleks sealsamas käised üles käärinud ja hakanud müüri laduma, oleks kusagilt kellu ja natuke segu võtta olnud. Pidin talle aru pähe panema, et ta seda kuhugi otsima ei läheks.”
   Silvia tõstis talle supi ette, küsides: „Miks sa teda siis siia ei kutsunud?”
   Mees ei vastanud enne, kui kausipõhi paistis – tähendab, umbes nelja lõmpsatuse järel.
   „Ütlesin, ta on mul igavesti jäärapäine. Teatas kohe, et see on tema kodu ja rohkem tema enamb kuhugi ei liigu. No mis kodu see on, kui pole sirget seinagi püsti? Naabrimees andis talle lõpuks ulualust. Ma ei tea, mis ma teen, peaks homme tagasi minema.”
   Silvia lõi käsi kokku. „Alles sa tulid, kus sa siis juba jooksed? Puhka mõni päevgi siis. Ja vaata, mis siin on. Katus tahaks parandamist, põrandalauad on tagatoas ära mädand, kaevurakked on kaevu sisse langenud…”
   Ta istus voodiservale tagasi ja vaatas meest, kes oli murdnud tüki leiba ja näris seda isukalt, heitmata tema poole pilkugi.
   Mõnda aega püsis Silvia kõigi Monte naiste tähelepanu keskmes. Temalt küsiti, kas ta on näinud Ameerikas selle või tolle meest, kohanud kellegi nõbu või mõne teise vennapoega, juhtunud kokku mõne Orfeo, Rafaelo või Emilioga. Pole näinud, pole kohanud, andis ta alguses vastuseid, aga kartes teiste juba hajuvast tähelepanust ilma jääda, sättis ta oma vastused peagi selliseks, et need annaksid lohutust ka siis, kui tõde neis nappis.
   Gasparelt sai ta kingiks tavapäraselt kitsa kihlasõrmuse ja kandis seda peaaegu kaks aastat, kuni mehevanemad neile pulmad korraldasid. Kuigi ta mäletas iga detaili, tundusid need rohkem pärit filmist kui päriselust. Ta kandis oma portselanvalget kleiti samas toonis lahtiste kingadega, mida kaunistasid rosetid, ning Gaspare kõndis uhkelt ringi valges särgis, helehallis vestis ja ilusa terrakotavärvi lipsuga, kergitades kõigile ookerpruuni paelaga heledat kaabut. Igal pool olid lindid ja lilled: siennavärvi, pliivalged ja kinaverikarva roosid, valged liiliad, mailased, isegi anemoonid.
   Kogu tantsude, kära, hurraatamise, suudluste nõudmise, plaksutamise, veini, laulude, kingituste ja konfettide juures tundis Silvia, et vaatab toimuvat kõrvalseisja pilguga nagu aeg-ajalt rollist välja langedes. Ilma tema vanemate ja sugulasteta ei olnud see nagunii õige pulm, mis sest, et külalisi oli sadakond, aga see oli osa la bella figurast, mida tuli täita hoolimata sellest, et ta ise eelistanuks korraldada väikese vastuvõtu ainult kõige lähedasematele. Ta saatis pulmafotod raske kirja ja veel raskema südamega Ameerikasse, mõeldes, et võibolla oli ema kutsumata jätmine olnud viga, hoolimata sellest, et pärast esimese laevasõidu vaevu oli too ise kõiksugu reisidele vastu seisnud. Ning õed Simona ja Simonetta, häbi tunnistada, olid tal sama hästi kui ununenud. Mis iganes oli neist saanud pärast lastekodust läbi käimist, vaevalt nad ennast enam Manzodeks pidasid.
   Kuu aega hiljem tuli emalt pahane vastus. Ta olevat nimelt ammu ümber mõelnud ja oleks tahtnud sõita oma tütre pulma, kui too oleks teatanud ette ja saatnud raha, nagu lubatud. Tol õhtul nuttis Silvia kirjale suured märjad laigud. Ta ei mäletanud, tõesti ei mäletanud, et ta oleks kunagi olnud kumbagi neist asjadest emale lubanud.
   Nad jäid esialgu elama Montesse, kus Gaspare hööveldas nende majale uued põrandalauad ja parandas katuse. Pool aastat pärast pulmi sõitis ta esimest korda pikemalt merele, jättes Silvia lohutama end mõttega, et kõige esimesi lahusviibimisi ongi kõige raskem taluda. Mehe äraolekul tundusid temaga veedetud päevad ja nädalad taanduvat kahtluste udusse; kõndides üksinda tühjas majas ringi, tõstes üheksa korda päevas lillevaase laua ühest nurgast teise ja jälle tagasi, seisatades vahel magamistoa lävel ja vaadates tühja voodit, jagades õhtusöögilauda iseendaga ja kuulates üksinda raadiot, tundus talle, et Gasparega juhtunu võis olla toimunud ainult tema kujutlustes.
   Esimestest päevadest, kus plaadimängija, raadio ja raamatute kõrvalt talle Gaspare ei meenunudki, jõudis ta teise nädala alguseks endas valusa tühjuse leidmiseni. Ta muutus õhtuti kurvaks ning armastusromaanid, millest ta varem leidis põski õhetama panevaid stseene, viisid ta nüüd pisarate äärele. Mehe tagasitulek muutis ta pööraselt õnnelikuks. Temale mõeldes oleks Silvia tahtnud minna ajas tagasi, et panna ta kõikjale, kus koht tema kõrval oli olnud tühi.
   Gaspare teenis laeval päris hästi; kõvasti rohkem igatahes kui need, kes tehases käisid. Alguses hoidis Silvia tema raha teekarbis, siis võttis selleks kingakarbi ja kui Gaspare hakkas kõrvalotsi tegema, siis teise kingakarbi. Gaspare lasi majale juurde ehitada kolm tuba ja tagaküljele suure veranda ning tema korraldusel toodi istutamiseks koos juurepambuga õunapuid, mis Silvia oli välja valinud. Vaka all seda uut rikkust hoida ei saanud ning kohe tekkis Montesse kadedaid, kes hakkasid urgitsema, kuidas ja miks ikka üks meremees sellist raha teenib. Isegi Silvia vanamoodne keelekasutus ja võõras aktsent jäid neile hambusse. Kui Silvia sellest teada sai, tundis ta pettumust – tema ettekujutuses oli sõda muutnud Monte väikeseks väga ühtehoidvaks seltskonnaks, kuid see mõju oli kas üle läinud või ei olnudki mingitele asjadele ette nähtud muutuda.
   Ta rääkis sellest ka Gasparele, kes ainult naeris. „Las kadestavad!” hüüdis ta.
   Aga iga kord kui Gaspare oli mõned kuud kodus veetnud, näis ta oma tavapärasest joviaalsusest tühjaks jooksvat. Mitu korda nägi Silvia teda seismas köögis, pilk suunatud aknast välja, kus puuladvad lainetasid tuules. Ta seisis harkisjalu, üks jalg veidi ettepoole toetatud, nagu oodates, et põrand järsku kerkib ja vaob. Siis õõtsutas ta end paar korda kandadel, sõlmis käed selja taga ja ohkas poolkuuldavalt. Lained olid tasanenud, jäid ainult kohin akna taga ja üksikute rabinatena klaasile pritsiv vihm.
   Mehe meeleolu näis käivat ilmade rada. Vihmastel päevadel rääkis ta vähe ja istus suurema osa ajast eestrepi varjualuse all, suitsetas paki sigarette ja kuulas raadiot. Ta istus oma kõvas toolis, jalg üle põlve, nõjatades küünarnukiga lauale, ega tahtnud segamist. Ta ei paistnud sugugi kurb, üksnes mõtlik. Silvia keetis talle lambalihasuppi ja pani kausi tema kõrvale lauale, aga päeva lõppedes oli see kord tühi, kord puutumata, ainult hangunud rasvast oli valge kile peale tekkinud. Vihmapäevade õhtutel kippus Gaspare sängis ta lähedust otsima, pani käed selja tagant talle ümber ja vajutas ta kaelale ja õlgadele suudlusi. Tegudeni jõudis ta harvemini, kui Silvia oleks tahtnud. Siiski avastas Silvia, et kui ta sukad jalga jättis, kestis Gaspare kirg kauem. Kui nad lamasid väsinult – mees küljele nõjatudes, vasak käsi ta pea all, parem aeglaselt tema jalga silitamas – küsis Silvia:
   „On see seepärast, et sadamatüdrukud sukkasid kannavad?”
   Mees lajatas talle lahtise käeseljaga näkku, aga ilma vihata. Põsk kirvendas natuke, aga Silvia naeratas, keeras pead ja suudles mehe käe sisekülge. Tähendab, kõik oli korras. Tähendab, Gaspare armastas teda piisavalt, et võtta öeldut kõigest põhjendamatu solvangu, mitte süüdistusena.
   Nende aastatega rajas nende elu endale rutiinse sängi, kus voolas vahel kiiremini, keeriste ja vahutortidega, ning vahel aeglasemalt, pealtnäha sileda pinna all. Gaspare oli teatud osa aastast alati merel – mitte vähem kui kaks, mitte rohkem kui üheksa kuud järjest. Kirjad, mis ta saatis, olid lühidad ning sisaldasid võrdses koguses merendustermineid ja kirjavigu. Silvia ei pannud kumbagi eriti pahaks – juba teadmine, et mees vaevub üldse kirjutama, tekitas temas sooja õnnetunde. Pealegi, ega ta ennastki „kokku-lahku” ja komade osas kindlalt tundnud. Ta kirjutas alati vastu, rääkides alati rohkem Montes toimuvast kui endast, alati lootes, et see suurendab ehk mehe koduigatsust ja kuidagi võimaldab tal varem koju tulla.
   Talle endale tundus Monte kohati ehmatavalt võõras. Kõik, mis pidanuks olema ilmselge, tundus veider, nagu see, et igaühel oli oma aed – ja mitte lihtsalt lillede ja muruga, vaid selline, kus kasvas tomat, basiilik, petersell, piprad ja suured kabatšokid cucuzzad, milleks ema oli ta venda hüüdnud, kui too kasutult ringi lonkis ja „muudkui ainult tagaotsast suuremaks kasvas”. Kõigil ronisid aiamüüridel viinamarjaväädid ja kasvas mõni viigipuu, ning kokku saades vaieldi mitte raha ja selle kulutamise üle, vaid kelle koduvein on üle prahi. Nõndasamuti tekitasid temas segadust hinnad, sest sõjaeelseid ta veel kuigivõrd mäletas ja igal juhul oli ta Ameerikas harjunud ostma kõike paari dollariga. Nüüd visati talle ette hullumeelsed kümned ja sajad tuhanded, ehkki kogu see liiride nullipuru ei tähendanud midagi.
   Alguses, Gaspare esimestel äraolekutel, nägi ta meest peaaegu igal ööl unes ning kuidagi leevendas see üksinduse vaeva, nii et ka pool aastat lahusolekut ei tundunud enam ilmvõimatult talumatu. Kuid siis ilmutas mees ennast üha harvemini ning tema koha täitsid nägemused tekstiilivabriku tulekahjust. Ta ärkas öösiti, küll ilma võpatamata, kuid avastades, et ta käed värisevad. Tal muutus raskeks elavasse tulle vaadata – leegikeelte nilpsamised ja tule pragin tekitasid temas vaheldumisi iiveldamaajavat vastikust ja seletamatut hirmu. Ajuti kasvas see vihahooks, kus ta raevutses ja masendus, tundes, et talle on tehtud ülekohut. Ta oli nõus end süüdi tunnistama lapsearust tõugatud varguses, aga miks pidi teda karistatama põhjusel, et mõni stronza oli nii kuradi loll või abitu, et ei suutnud ise tule eest põgeneda? Igaüht neist oli ta valmis isiklikult vihkama, sest tema elu sai ju nende tõttu rikutud.
   Gasparele ta sellest ei kirjutanud. Miks pidanukski, kui mees ei paistnud ka koju jõudes tähele panevat tema tumedaid silmaaluseid või närvilist käitumist. Nagu ikka, tuli tal oma muredega ise hakkama saada.
   Mida aeg edasi, seda vähem andis endast märku see erutus ja ärevus, mida ta oli Gasparega koos olles tihtipeale tundnud. Ta lebas õhtuti voodis, rääkis Gasparega ja isegi naeris, lasi ennast kallistada ja kallistas vastu, sõlmis jalad ja käed ümber tema ja nautis ta kehasoojust, kuid tundis harva tahtmist teha midagi enamat. Seetõttu tundis ta end nagu uuesti ärganuna, kui Carlotta, siis juba kindlal kursil abielu poole, viis ta kokku noore ja ambitsioonika Luigi Allegriga.

XVIII

   Esmaspäeval oli liiklus kahanenud nirinaks ja tänavad kuivanud inimestest, kes olid voorinud kohaliku jalgpalliklubi mängule nende põhirivaaliga. Pietro kahjatses, et ei saanud totalisaatoril õnne proovida – üldse, mitu kuud ta polnud juba jalgpalli jälginud? See ei saa küll tervisele hea olla, mõtles ta. Pooltühja kohvikut teenindas noor pakistanlane, kelle resigneerunud targast näost oli näha, et matš talle korda ei lähe. Veronicat oodates jõudis päike mitu korda pilvede taga käia ning korraks ähvardas isegi vihmaga, aga ajaks, kui ta nägi naist lähemale tippimas, olid laotuses vaid üksikud valged riismed. Ta lootis, et hiliskevad hoiab oma tujusid veel tunnikese tagasi.
   Veronica… Kui mõelda kõigile tema kohta käivatele sõnadele, siis neid valjult välja öeldes ei tähendanud need järsku midagi või tundusid banaalsedki. Selge see, et temas oli milaanotaride kuulsat ilu, millest saab aimu Caravaggio või Pellegrini taieseid vaadates, ja fayedunawaylikku veetlust, aga põhiline, et pärast tema nägemist tundus alati, justkui ei suudaks ükski pisiasi – lahtipuhkenud sõda, epideemia, auto alla jäämine – edasist päeva ära rikkuda. Tal olid terava ninaga saapad, põlvedeni nahkseelik, kõrge kaelusega punane sviiter, püsti seatud juuksed, tilluke käekell ning kerge jakk käevangus.
   „Hei.”
   Ta tõusis ja ulatas põlvedel hoitud kimbu nartsisse. Naise suudlus oli põgus – mitte just see, mida võinuks oodata pärast kolmenädalast lahusolekut. Pietro pakkus talle istet ning märkas, kuidas naine vaatas teda, silmad vidukil ja suurnurgas kerge muie. Alati see pilkav-lõbus muie, nagu teaks ta mõnda seika su eraelust, millest sa ei räägiks mujal kui pihitoolis. Vahel oli ta mõelnud, kuidas juhtus nii, et tal asjad Veronicaga üldse laabusid. Polnud ju kümme aastat vanemad ja korra juba lahutatud mehed mingis erilises hinnas. Võib-olla ei andnud kõik aastad endast veel teravalt märku – juuksepiir polnud veel taganema hakanud, näos olid vaid üksikud kortsud ja ta oli õppinud oma rühti alati sirgena hoidma –, aga kindlasti ei saanud ka öelda, et ta oleks paistnud oma east oluliselt nooremana. Ta lootis, et päevaks, kui peeglist paistab topeltlõug ja äravajunud silmaalused, on ta leidnud kellegi, kes sellest ei hooli, või pannud kõrvale piisavalt raha nende naiste jaoks, kellele see defektid korvas.
   Veronica silus kleiti ja istus.
   „Noh?” küsis ta.
   „Mis noh?”
   Naine võttis põuetaskust graveeritud portsigari. Pead keeramata puhus ta suitsu suunurgast välja ning mõõtis teda pilguga. „Habeme oled lõpuks ära ajanud… Ja kena ülikond, tumesinine sobib sulle. Oled palka juurde saanud?”
   „Hoidsin veidi kokku. Kus su asjad on?”
   „Jätsin pakihoidu.”
   Ta tellis Veronicale mandlisiirupiga pähklikohvi ja endale espresso americano. Talle meenus, et naine armastab magusat ja tellis lisaks kirsikoogi – väike kindlustus juhuks, kui naine peaks tahtma tülitseda.
   „Sa oled vahepeal kodust ära olnud,” alustas ta ning kuigi see oli mõeldud sisse juhatama küsimust ukseluku vahetamise kohta, kõlas nending pigem süüdistusena. Mõttes andis ta endale lopsu vastu pead, sest tema enda pikad eemalviibimised polnud teema, millele ta oleks praegu tahtnud teed avada.
   Naise näoilme muutuski hetkega pahuraks. „Me oleme ju sellest rääkinud. Kõik vajalikud materjalid on Roomas ja mul on tõesti kõik päevad tööd täis, mis mõtet oleks olnud vahepeal siia sõita? Ma pole viimased kuu aega isegi lehti lugenud, kujutad sa ette.”
   Pietro hingas endasse laetud pinge aeglaselt läbi hammaste välja. Tähendab, Enrico teemat ei olnud praegu vaja puudutada.
   „Millal sul see Barentsi-sõit on?”
   „Juulist augustini, kuus nädalat. Ei tea üldse, kuidas ma seal hakkama saan, seal pidi aastaringselt raju ilm olema. Jäätriiv olevat ka sealkandis, kuhu meie läheme, päris tugev. Üle-eelmise aasta ekspeditsioon koos taanlastega kaotas tormiga pooled settelõksud, üks uurija lõpetas amputeeritud varvastega ja veel üks saadeti kopteriga otse Hammerfesti opilauale. Lahtine koljuluumurd.” Ta tõmbas pika mahvi ja vangutas kergelt pead. „Sellest hoolimata jäi neil piisavalt geeniusi varuks, et saada artikkel Nature’sse.”
   Veronicat silmitsedes valdasid teda samad tunded, mis olid kunagi Carolinat vaadates teinud ta seest pehmeks ja kirvendavaks ning mida ta pidas tõelise armastuse ainulaadseteks ilminguteks, mida vaid üks kord elus kogeda. Kuidas ta suudab pärast Carolinat kellestki jälle niimoodi mõelda? Kogu aeg oli ta kartnud oma elu avamist kellelegi teisele, kes näeb teda ehedana, ilma et ta saaks kaitsta ennast kõige õhemagi väljapeetuse kihiga – niisiis alastijäämist kõige vaimsemas mõttes –, aga Carolina puhul oli ta esimest korda tundnud, et on nõus seda aktsepteerima ja loobuma iseolemise privaatsusest. See oli olnud erakordne tunne – tunne, et ta võib usaldada üht naist mitte sööstma tema elu kallale, et rebida see tükkideks ja panna oma parema äranägemise järgi uuesti kokku. Kummaline, isegi võõristav, et sama kordus Veronica juures. Kas pidi see tähendama, et Carolina polnudki midagi ainulaadset?
   „Sa paistad süngevõitu,” täheldas Veronica. „Mida sa mulle telefonis öelda tahtsid?”
   „Tead, millest ma mõtlesin?” Pietro tõmbas tooli lähemale, kavatsedes rääkida reisist, mille nad võiks augusti alguses ette võtta, aga sõnad jäid kuhugi kinni. Ta oli seda pikalt plaaninud: kui eelmisel aastal käisid nad Toulouse’i ja Marseille’ kandis, siis nüüd läheks nad põhja poole või vaataks üldse Šveitsi, näiteks teeks ringi Bern-Lucerne-Zürich. Järsku ei näinud ta selles enam mõtet; tunne, et ta on selleks ajaks Veronicast lahku läinud, uputas kõik muud mõtted.
   „Jah?” küsis Veronica.
   „Ma ei tea. Sa vahetasid uksel lukud ära.”
   Naine muigas jälle ja puhus uue õhulise suitsupahvaku. „Vahetasin, mis siis. Asja eest, kas pole?”
   „Anna võti.”
   „Ei anna. Mitte praegu.”
   Pietro vakatas. Viimasele ajale sattus üldse liiga palju vakatamisi ja sõnade mitteleidmist, mõtles ta. Ja Veronica oli uue aja naine, kes ei löönud millegi ees naljalt risti ette; ta tegi või küünarnukkidega meeste kõrval ruumi.
   „Sellele sa ei mõelnud, kuhu mina lähen.”
   „Ma teadsin, et sa mõtled midagi välja. Mõtlesidki, kas pole?”
   „Ma oleks peaaegu lasknud majahoidjal ukse lahti murda.”
   Veronica osutas talle võidukalt sõrmega. „Peaaegu! Aga sa ei teinud seda, sest sa oled liiga alalhoidlik.”
   Pietro turtsatas. „Ma ei hakka selle üle praegu vaidlemagi.”
   „Kus sa siis praegu oled?”
   „Kas ma pean ütlema?”
   „Sa tahad öelda,” teatas Veronica.
   „Tuli üks pakkumine eraõpetaja kohale.”
   „Siin?”
   „Ei, Monte dell’Angelos.”
   „Pole kuulnudki.”
   „See on Salerno kandis, küllaltki mere lähedal.”
   Veronica kehitas õlgu. „Ei tea, aga kõlab nagu lehmalüps, kalarappimine ja ärkamine lammaste keskel. Noh, on mis on, loodetavasti teeb see sulle head.”
   „Mis mõttes?”
   „Oled ennast peeglist vaadanud viimasel ajal? Sa oled tavapärasega võrreldes üsna kahvatu.”
   „See on muust.” Ta tõstis käe. „Ära küsi, pole oluline. Ma ei tea, kas see teeb head. Ma pole ammu kedagi individuaalselt õpetanud. See on keeruline.”
   „Miks sa üldse sinna läksid ja mitte Roomasse või Milanosse? Nõudlus on seal kindlasti suurem. Või on seal standardid sinu jaoks liiga kõrged?”
   „Roomast olen ma tüdinud. Füüsiliselt. Pealegi, minu jaoks on kohast olulisem see, keda õpetama minna.”
   „Kui sa ütled, et see on mõni noor vasikasilmadega plika, siis ma usun sind.”
   Pietro kortsutas kulmu. „Tead ju küll, et ei ole.”
   „Kauaks sa sinna jääd?”
   „Ma ei tea, see on ju ajutine töö. Ilmselt paariks nädalaks veel.”
   Veronica nõjatus seljatoele ja vaatas temast mööda. Pietro jätkas.
   „Ja pole sugugi nii, nagu ta ei oskaks… Tema proovitööd on huvitavad, vägagi huvitavad. Olgu, retoorika on ebaküps ja ma taban selliseid vigu, mida formaalse haridusega helilooja kunagi ei teeks, aga kõigest hoolimata on ta lootustandev.” Ta mõtles, kuidas ülejäänut sõnastada. „Lisaks on tal mõnede vanade heliteoste kohta päris pöörased ideed – see on veel üks asi, mida ma kavatsen uurida.”
   Näis, et Veronica jaoks on teema ammendunud. „Sa ei tee kuu ajaga mingit imet,” ütles ta õlakehitusega. „Kasuta seda aega parem puhkamiseks.”
   Pietro hingas kuuldavalt sisse.
   „Ma ei saa aru, kas midagi on juhtunud?”
   „Mis oleks juhtuma pidanud?”
   „Ma ei tea, mul on tunne, et sa oled ületöötanud. Sa oled täna selline, et… Sa oled nagu üks mu kolleeg, teravus teravuse otsa… Midagi peab olema juhtunud.”
   „See „midagi” juhtus juba siis, kui me esimest korda kokku saime.”
   Pietro vaatas teda äreval pilgul, aimates kaelakarvadel Damoklese mõõga puudutust.
   Veronica pani oma käe ta käele, aga see tundus kuidagi erapooletu, õpetajalik žest. „Tead, kallis, sa vist tõesti ei mõista mu olukorda, aga ma ei saa igavesti ootama jääda, kuni asjad sulle pärale jõuavad. Mu perekond küsib: kelle oled sa välja valinud? Milline kena doktor, advokaat või ärimees tuleb meie juurde nõusolekut küsima? Ja mina pean keerutama ja põiklema, et mitte öelda, et sa oled muusik, et mind lolliks ei peetaks.”
   „Ohh.” Õhk tundus järsku kipitav ja hõre. „Või selles on asi.”
   Veronica vaatas teda ja naeratas natuke, aga Pietro ei teadnud, kas see juhatas lause sisse siiralt või sarkastiliselt. „Sa oled väga armas ja… ja puha, ja ma jään igatsema kõike, mis meie vahel oli, aga ma ei saa ennast siduda inimesega, kelle kogu elu sõltub millestki nii ebakindlast nagu sobiv mõttesähvatus. Kelle laps võib jääda nälga, sest isal polnud õigel ajal inspiratsiooni… Kellel pole midagi ette näidata peale jutu selle kohta, kuidas ta kirjutas kord hümni Vanuatu riigile.”
   „Ülem-Volta oli see.”
   Veronica pööritas silmi. „Tõesti-tõesti, kuidas sai see mul meelest minna, ma olen seda ju kuulnud vist ainult kakskümmend korda? Lisaks ka kõik teised inimesed, kes on sattunud sinu lähedusse kauem kui viieks minutiks. Oled sa üldse võimeline püsivat tööd leidma?”
   „Mis mõttes?”
   „Kõik teavad, et sind oleks „Pacinist” peaaegu lahti lastud, sest sa peksid oma õpilasi. Ära tee nägusid, sinu meetodid on teada.”
   „Õpilast, ainsuses! Ja ei peksnud, jumal küll, laksasin ainult korra vastu kukalt.” Kas ta vähe oli pidanud juhtunut selgitama, kuid asju sellest nurgast vaadates, nagu Veronica seda tegi, ei olnud ühtegi väljapääsu, mis poleks kõlanud õigustusena. Nagu kõigil sellistel puhkudel, rühkis ta ikkagi lõpuni. „Kui inimesel on erakordne anne, aga ta üksnes oma laiskusest ei viitsi seda ei arendada ega ära kasutada, siis vahel ongi ainuke tulemusi andev sunnimeetod füüsilist laadi. Oli mis oli, kõigi jaoks on see juba minevik.”
   „Minevik, jajah…”
   „Ära turtsu, närvidele käib. Millal sa päriselt tagasi tuled? Või millal sa siia jääd?”
   Naise lusikas tilises ägedalt tassis. „Ma jääks parema meelega Rooma.”
   „Lumekuninganna juurde?!”
   „Seniks, kuni ma endale korteri leian.”
   „Miks sa enam siin ei või olla?”
   „Ma olen aru saanud, et ma pole nagu sina, Pietro. Mulle meeldivad suured linnad. Minu jaoks ei ole nad umbsed ega ahistavad, ja mulle meeldib nende anonüümsus.” Ta vaatas kella. „Mu rong läheb kolmveerand tunni pärast…”
   Pietro mõtles: sa pead seda küsima. Võib-olla on ta kogu aeg vihjanud, aga sa, loll, pole lihtsalt aru saanud. Ei, las naine ise ütleb selle välja.
   „Kas sul on mulle midagi teatada?” küsis ta Veronicalt.
   „Kas sa pole ikka suutnud omi järeldusi teha?”
   Ta maigutas suud, suutmata öeldust midagi välja lugeda.
   Naine võttis käekoti ja tõusis.
   „Oota!”
   Veronica vaatas talle ülalt alla. „Millal sa viimati midagi kirjutasid? Millal sa viimati kontserdi andsid – või mõnel osalesid?”
   Nüüd tõusis ka Pietro hääl. „See on lihtsalt loominguline paus, saad sa aru!”
   „Me räägime siin aastatest, Pietro. Kuidas sa kavatsed uuesti raja peale saada, kui sa isegi mitte ei ürita? Kui see on paus, siis… siis nüüd teen ka mina sinuga pausi.”
   Ta lahkus kiirustades, jättes maha pooleldi joodud kohvi ja puutumata kirsikoogi. Nagu märguande peale valgus seepeale terve meri värvitud nägudega käratsevaid jalgpallifänne tänavale, tungeldes, tormeldes, karjudes loosungeid ja hõivates ilma pikemata terve kohviku.
   Kõige halvem, mõtles Pietro, on see kipitav tunne, mis kinnitab, et naisel oli olnud mingis osas õigus. Aga kui ta teist aimdust usaldas, siis olid Veronica nipsakus ja üleolev toon mõeldud varjama, kui raske oli tema jaoks lahkuminek. See võis tähendada leppimist, võis tähendada seda, et naine helistab paari päeva pärast ja nad jätkavad, nagu poleks midagi juhtunud. Parem, kui see oleks see, mitte tema aju, mis püüab meeleheitlikult leida mahajätmisele põhjendusi…
   Siis ei mõelnud ta enam Veronicale, vaid Antoniole ning järsku ajas teda vihaseks tolle aeglane tööviis. Ta ise oli harjunud kiirete mustandite, kiirete paranduste, kiirete viimistlustega ning mõne takti kaupa komponeerimine näis selles valguses logelemisena. Muidugi polnud tal kedagi süüdistada peale iseenda, ise ta oli olnud liiga leebe, ühe õpetaja kohta liigagi leebe, nõudnud liiga vähe, sundinud liiga vähe.
   Ta pühkis peopesad vastu pükse kuivaks, tõstis kirsikoogi enda ette ja hakkas seda nukralt sööma.
   Kui ta hiljem Antonioga tööd jätkas, lühendas ta vahepause ja sundis teist järjekindlalt takka. Veel üks meloodia, veel üks fraas, veel üks teema. Kuradi Veronica. Ta proovis Antoniot julgustada, meenutades, kuidas omal ajal oli ta pidanud mängima seitse tundi järjest, kui vaja, ning selle kõrval oli see, mida Antonio tegi, lausa puhkus. Antonio jäi sellest hoolimata morniks, hakkas nägu krimpsutama ning tõstis lõpuks käed klahvidelt, kaevates peavalu.
   „Jätka,” ütles Pietro.
   Antonio jätkas. Ta sõrmed raiusid alla nagu vedrust päästetud ning läikiv Bösendorfer kõmistas vastuse; kõmistas nagu suurtükipatarei, mis võiks lennutada aknad eest, rebida katuse pealt ja muuta seinad puutolmuks. Varsti hakkas ta hingeldama, kuni peatus jälle ja surus peopesad meelekohtadele.
   „Jätka,” ütles Pietro. „Sa saad selle tehtud küll. Pole mingit peavalu, kui sa sellele ei mõtle.”
   Antonio jõudis selle õhtuga kaugemale kui viimase nädalaga kokku ning kui Pietro lubas tal lõpuks tõusta, jooksid ta silmist väikesed pisarad, vedades särgile kaks tumedat niret. Vaikides ja taaruval sammul läks ta oma Sinihabeme-tuppa, jättes Pietro noodipaberitest ärakirju tegema. Sümfoonia oli jõudnud sonaadivormis esimese osa repriisini, andes lootust, et eesoleval nädalal jõuavad nad lõpetada kogu osa.
   Pietro vaatas noodilehti ja kui ta silmad sulges, hakkas muusika ta peas kõlama nii, nagu võinuks see kõlada suure orkestri esituses. Ta kuulis küllastunud heli. Seda oli palju, nagu merd on palju. See peksles orgaanilise, mitte mehhaanilise rütmiga vastu veest kerkivat paekallast, hägustades piiri, kust üks laine tuli ja teine läks. Keelpillid värelesid taustal. Vased hüüdsid ärevalt, paat oli kaldast lahti tõugatud ja viibis nüüd stiihia meelevallas. Mõni hetk vaikust, kui torm sumbus ja miilid mööda libisesid. Uuesti hakkasid lained tõusma. Teema juurde pöörduti uuesti tagasi, sama järelejätmatult, nagu lained uuesti ja uuesti vastu paadi laudist pekslesid. Klaveril kõlas kirgas motiiv, sümboliseerides päikese valgusviirgu laineharjadel, olgugi et see avaldas end vaid hetkeks. Pehmete trummilöökide saatel kostis leinamarsilik meloodia tšellolt ja kontrabassidelt, mille elemendid kajasid klaveril. Kas see pidi olema uue maailma rannik?
   Ta ärkas öösel, kuuldes kõrvaltoast ulgumist ja oigeid. Ehmunult jõllitas ta lakke, süda pekslemas, ning ajas end siis voodist välja. Ta avas ukse, julgemata lülitit klõpsata, ja nägi hämaruses Antonio tumedat kogu voodis vähkremas.
   „Antonio…?” küsis ta vaikselt, teadmata, kas teine magab. Siis nägi ta pimeduses palavikuliselt hõõguvaid silmi.
   „Mis juhtus?”
   Antonio pani silmad kinni ja tõmbus kerasse, õõtsutades ennast tasakesi ja kiristades kuuldavalt hambaid. Pietro lausus veel kord ta nime, mille peale Antonio nagu vaimust vaevatult sirgeks jõnksatas.
   „Mine ära!” lõrises ta. Pietro võpatas ja sulges ukse, kuid summutatud ägamine kostis temani kogu selle pika aja, mis tal kulus uuesti uinumiseks.

XIX

   „Silvia?”
   Ta nägi Luigi Allegri pikakasvulist kogu inimeste vahel laveerimas, vaatamas üle peade, teda otsimas. See oli 1950, mille varajane kevad juba mai alguses õunapuud õitsema pani, ning kus täitus kaks ja pool aastat tema ja Gaspare pulmadest. Kuid Gaspare oli jälle merel, aga Luigi siinsamas.
   „Silvia… Silvia! Kuhu sa kadusid?”
   Ta tundis suurte käte embust, huultel mõrkjat puudutust ja sõõrmeis kirsitubaka aroomi. Luigi värskelt siledaks aetud näol hõõgus allasurutud kiindumus. Ta lõhnas kalli habemeajamisvee järele ja paistis Silviale põlvi nõrgaks võtvalt šikk oma süsihallis ülikonnas ja tärgeldatud kraega valges särgis.
   „Arvasin, et nägin kedagi…”
   „Keda?”
   „Ühte tuttavat vist.”
   „Lähme terrassile,” pani Luigi ette, „seal on vähem segajaid. Ei, parem lähme aeda.” Ta napsas mööduva kelneri liualt kaks booliklaasi, osutas neist ühega tagauksele ja sõnas tehtud tõsidusega: „Teie järel, mileedi.”
   Õu oli jahe, värske ja nõrgalt apelsinilõhnaline. Valgusruutudel, mida teise korruse aknad aeda heitsid, liikus hulganisti siluette ning vahel kääksatas terrassile viiv uks, paisates nendeni lainetena helikatkeid täna eriti hoogsalt mängivalt bigbändilt, aga üksikuid suitsetajaid ei huvitanud paar, kes käsikäes aiasügavusse jalutas. Nad jõudsid aiapiirdeni. Teispool paistsid saatkonna numbriga Buickid, Lanciad ja Lincolnid, sekka mõni Fiat nagu vaene sugulane, ning viieteistkümne kilomeetri kaugusel helendas taevaserv Rooma tulede kumast. Kuu paistis mustjassinisel põhjal hägusena, nagu oleks keegi selle ümber näpuga kriiti laiali ajanud.
   Luigi asetas booliklaasi murule, pani pintsaku ta õlgadele ja tõmbas ta siis enda vastu. Mehe soe hingeõhk puudutas ta kaela, pehmed huuled pressisid ennast tema huultele, mõni ahne sekund hiljem tõmbusid tagasi ja riivasid õrnalt ta kaela ja kõrva. Silvia, pea kergelt kõrvale vajunud, tühi klaas lõdvalt sõrmede vahel, vaatas aiapimedusse, tundis end pingulduvat ja sundis end kohe lõdvestuma. Ta ei saanud aru, kuidas Luigi käed panid teda kord värisema, nii et ta võis tunda neil iga pingulduvat lihast, aga teinekord püüdsid teda nagu pimedasse lõksu…
   Luigi käed liikusid Silvia õlgadele ja masseerisid neid aeglaselt, puudutasid ta juukseid, libisesid kergelt läbi juuste, pühkisid juuksekahlu näolt kõrvale. Silvia tundis tema kuumavat nahka. Ta keeras pea kergelt küljele ja sulges silmad, aga Luigi sõrmed mängisid ikka tema juustes, siis vedasid mööda lõuajoont, siis kergelt üle põse, siis kaela mööda alla, aeglaselt – väga aeglaselt –, kuni dekoltee lubas, üles tagasi, siis alustas teine käsi seljal ja tõmbas mööda selgroogu. Silvia värises.
   Esimene suudlus oli peaaegu suletud huultega ja nii põgus, et ta vaevalt tundis seda oma kaelal, järgmine puudutas ta põske, järgmine suunurka. Silvia hoidis silmi kinni, võbisedes, teadmata, kuhu järgmine suudlus tuleb.
   „Sa lõhnad nii hästi,” sosistas Luigi imevaikselt ja ometi nii selgelt, ning Silviale tundus, nagu põrkaksid nende huulte vahel tillukesed välgunooled. Ta maitses mehe huultel punast veini, siis pani Luigi ta ülahuulele nii pehme ja samas nii tungiva suudluse, et ta pidi mehest kinni haarama, kartes kukkuda.
   Ta lasi hoida end pihast, lasi neil kätel silitada läbi helesinise suvekleidi riide, tõusta ülespoole, puudutada, vajutada, muljuda, ja see oli hea, aga kui üks käsi liikus tagasi, lipsas kleidisaba alla ja hakkas seda ülespoole sikutama, pani ta oma käe sellele ette.
   „Luigi…” püüdis ta sõnakuulmatut kätt eemale tõmmata. „Aitab… aitab, Luigi, jäta!” Ta rapsas end lahti ja astus väikese sammu tagasi. Luigi käed langesid lõdvalt rippu, ta tõmbas suurte kuuldavate sõõmudega õhku kopsudesse.
   „Mõtled Gasparele, jah?”
   Silvia kaalus, kui suur oleks rahuldus, kui ta ütleks „jah”. Ta valis vaikimise. Las tunneb mees, kuidas nõelad südant torgivad. Nagu needsamad nõelad oleks teda ennast vähem piinanud… Gasparega oli ta ju tutvunud poolkogemata, ning tutvusest oli saanud sõprus ja sõprusest armastus nii aegamööda nagu rabamätta all hõõguv tuli, mis kunagi nähtavale ei ilmu. Ta oli tänulik, et oli keegi, kes teda hoidis, et oli keegi, kes temaga rohule heitis, aga kordki igatses ta näha leeki välja löömas. Kui ta üksi kõndis, hämmastas teda, kuidas ta vahel iga vastutulevat vähegi kenamat meest vaatas oma peiuna. See ajas vahel lausa naerma – piisas mõnest sinisemate silmade vilgatusest, suurte käsivarte paljastumisest, armsast naeratusest, kui ta tundis end punastamas ja mõtlemas, mis oleks, kui… Ja enne kui ta oli jõudnud veel õieti roosatamagi hakata, oli ta juba ära hinnanud, kui pikad tuleksid nende lapsed, millise juuksevärviga ja mis näojoontega… Kuid isegi selliste mõtete juures ei suutnud ta kunagi Gaspare mõtlikku pilku unustada.
   Aga Luigiga oli see teistmoodi. Siin polnud hõõguvat leeki, vaid pragisev laastutuli ja tunded, mis pidid olema keelatud. Ta ei julgenud alguses peaaegu üldse rääkida, kartes näida mehe ees lollina, siis ei julgenud ta jutuga pidama saada, kartes näidata end kohmetu ja saamatuna, nii et Luigi peatas teda alatihti naerdes, öeldes: „Oota nüüd, kuhu sa tormad ometi…” Ja lauakombed… Õnneks oli Carlotta, kes teadis neist asjadest ja seletas, mis kumba kätte käib, mida millest juua, mida teha ja mida mitte. Ta kartis iga nende kohtumist, mitte üksnes seepärast, et neid tuli varjata (alati kusagil kaugel, alati kusagil eraldatud, alati võõras ja ükskõikses seltskonnas), vaid mõeldes, ega ta Luigile igav või naeruväärne tundu, kas neil on ikka millestki rääkida (oh kuidas ta kartis neid pikki pause!), mida teha ja kui palju lubada, kui Luigi üritab midagi (ta oli seni keeldunud kõigist pakkumistest „minna kuhugi kahekesi”, kuigi ta ju oleks tahtnud)…
   Ühes Lincolnidest vilksatas tikuleek ja seejärel siras hetkeks hõõguvpunane täpp.
   „Jää minuga Rooma,” palus Luigi. Ta käed, mis Silvia õlgu puudutasid, olid taas kaitsvad ning hääletoon, mis andis lubadusi ja ehitas tulevikupilte, sedamoodi nukker, nagu teaks ta kõiki vastuseid ette. Vähemalt oma elu oli tal küll pisiasjadeni paigas: mis koolis ta diplomaadiks õpib, kelle tutvuste kaudu ta ametiredelil tõuseb, kui palju raha igal aastal kõrvale paneb ja mida ta selle eest Silviale ostab. Tinglik kõneviis oli ammu teinud ruumi kindlale, kui Luigi rääkis viie, seitsme ja kümne aasta perspektiividest, vihjas tööle ministeeriumis, võimalikule ministrikohale, unustamata enne seda arvesse võtta kõiki neid, kes teda meeleheaga üle külvavad. Tema jaoks olid häärber Inglismaal (mõistagi Yorkshire’is, sellises väärt seltskonnas nagu Harewood House, King’s Manor, Brodsworth Hall ja Duncombe Park) ja suvekodu Tahiitil (saare põhjaosas Mahinas, vaatega kolmemeetrise läbipaistvusega ookeanile) nii kindlad, et sama hästi võinuks ta need kalendrisse märkida. Just nii ta Silviale ütleski: „Usu mind, ma võiks need kalendrisse kirjutada. Käiksime koos reisimas, raha poleks kunagi probleem. Lapsed saaksid parima hariduse, õpiksid Etonis ja Bolognas. Ja mina oleks nende ja sinu jaoks alati olemas. Kindlasti ei läheks ma pooleks aastaks merele, sind üksi jättes.”
   Silvia tundis kasvavat lämmatust, mis muutus ühel hetkel talumatuks. „Aga sa oled kõigest ametnik!”
   „Praegu – jah. Aga kõik läheb nii, nagu ma rääkisin.” Ta pani nimetissõrmed risti. „Giuro, ma vannun.” Siis võttis ta Silvia embussesse, suudles ta juukseid ja ütles mitu korda vaikselt öösse: „Mina oleks alati su juures.”
   Ta lükkas mehe aeglaselt eemale. „Luigi…”
   „Jah?”
   „Me oleme teineteist ainult kolm nädalat tundnud.”
   „Kolm nädalat, kolm kuud, kolm aastat, mis seal vahet, kui me kokku sobime? Sa ei saa ju armastust ajas mõõta.”
   „Armastust…” See sõna oli raske, klompjas, ja ometi oli tulnud nii kergelt üle Luigi huulte. Ta ei saanud aru, miks mees sellega kiirustas. Või äkki oli hoopis tema see, kes asja pidurdas? Kui mõelda, siis polnud see asi Gasparega neil sugugi nii kindel. Kõike võis juhtuda. Turbatuli ja laastutuli…
   Ta ei suutnud öelda, kas ta siis ikkagi armastas Gasparet? See tunne, mis oli nende vahel, see oli nii kindel ja püsiv – ja hea oli sellele mõelda –, aga kas sinna hakkab üldse kunagi sära tekkima? Elu nagu selline, kujutas ta ette, sobinuks vanaduspõlve, aga ta polnud veel kahekümnendatestki väljas. Kirge, palun! Ja see, mis oli Luigiga – ta kartis, et kui ta laseb asjadel sama kiiresti jätkuda, siis kahe kuu pärast on nad üksteisest kurnatud, väsinud, tüdinud; kõik on räägitud, kõik on tehtud, nad on üksteist ära kulutanud ja lähevad oma teed. (Ta kahtlustas, et selline oligi Luigi elurada seni olnud.) Miks ei saa küll mõlemat korraga? Gasparega sai ta kõigest rääkida (loomulikult mitte naisteasjadest – olnuks kohatu meest sellega tüüdata), aga Luigiga oli jutt rohkem aasimise moodi, täis kavaldamist ja varjatud vihjeid – ja seegi meeldis talle, aga ta teadis, et kui ta üritaks midagi sellist Gasparega, vaataks mees teda imeliku näoga, mühataks midagi ebamäärast ja sinnapaika see jääkski. Kui Luigi oli „mõeldud-tehtud” mees, siis Gaspare pigem „mõeldud-mõeldud-mõeldud”.
   „Tegelikult on veel üks asi,” sõnas Luigi. „Ma tahtsin selle küll hilisemaks jätta, aga kuna ma homme lähen, siis eks vist ongi viimane aeg.”
   Silvia tundis südant ärevamalt löömas.
   „Ja siis ta ütles, et on veel üks asi, mille ta kavatses hilisemaks jätta, aga mida ta peab oma ärasõidu tõttu kohe näitama,” jutustas Silvia järgmisel päeval Carlottale, istudes sõbrannaga tolle tagaõues ja juues luuderohtu kasvanud verandal kohvi.
   „Mis ta siis tegi?”
   „Ta võttis taskust väikese lameda karbikese…”
   „Oooh!” tegi Carlotta. „Asi läheb põnevaks.”
   „Palusin Jumalat, et see asi seal oleks mõni tagasihoidlik käevõru või kaelakee. Ükskõik mis, ainult mitte sõrmus! Sa ei kujuta ette, kuidas mu süda tol hetkel lõi, ma ei suutnud sõnagi lausuda, ainult jõllitasin vist päris lolli näoga karpi.”
   „Aga see oli sõrmus?”
   „See oli sõrmus.”
   „Ja mis siis sai?”
   Silvia kehitas õlgu ja tegi käega ebamäärase liigutuse.
   „Sa ütlesid talle ära?” küsis Carlotta. „Tõsiselt?”
   „Ma peaaegu poleks suutnud. Tead, kuidas ta räägib ja räägib ja sa jääd ainult häält kuulama ja oled lõpuks kõigega nõus, peaasi et ta ainult edasi räägiks?”
   „Ah! Aga minu meelest on ta natuke kõhna.”
   „Katsudes tundus küll täpselt paras.” Ta ohkas. „Ja kui ta seda hoidmise asja teeb… See on teistmoodi kui Gasparega. Gaspare võtab ümbert kinni, nagu hakkaks ta maadlema.” Ta hammustas kergelt huulde. „Kust Luigi puudutab, hakkab nagu elektrist surisema, ja ta hoiab mind nagu lumehelvest.”
   Carlotta naeris. „Lumehelvest! Ta on sul pea ikka päris sassi pööranud. Oled sa temaga juba… tead küll…?”
   „Juba? Miks sa arvad, et ma seda üldse tahan?”
   „Aga oled siis?”
   „Ei!”
   „Ettevaatust, plika, selle mänguga. Vali üks pool, muidu tõmbad endale häda kaela.”
   „Ma olen juba otsustanud. Ma ei saa temaga rohkem kokku.”
   „Aga kas sa ütlesid talle seda?”
   „Ma ei jõudnud, ta sõitis täna hommikul ära. Ma arvan, et ta sai aru.”
   „Kaua sa oled Gasparega koos olnud? Mõtle, kui palju aastaid seda on. Nüüd mõtle, kaua ta sellest on merel olnud. Alguses, jah, oli ta sul võib-olla kaks kuud aastas merel, aga mida sa nüüd teed, kui sa näedki teda ainult kahel kuul aastas? Millest sa niimoodi elad? Kuidas sa lapsed saad ja üles kasvatad? Kuidas sa teda armastad? Ja kust sa tead, et ta mõnes sadamas mõnda võõrast naist ei magata?”
   „Ah, mis sa nüüd räägid.”
   „Me oleme ju sõbrad, eks ole. Ma ei taha, et sa endale vale valikuga haiget teeksid. Vaata kui noor sa oled ja mõtle, kas on ikka õige aeg nii varakult nii suuri otsuseid teha?”
   Silvia vangutas uskumatult pead. „Sa arvad tõesti, et ma oleks pidanud Luigile nõusoleku andma? Kallis Carlotta, ma olen ju Gasparega paari pandud.”
   „Miks sa siis üldse Luigile silma tegid? Kui sul pole temast täiesti ükskõik – ja sa ise kirjeldasid, kuidas sa ta käte vahel sulasid –, siis miks sa talle korvi andsid? Ja kui sa Gasparet armastad – tõsiselt armastad, ma mõtlen –, siis on see, mida sa tegid… petmine.”
   Silvia tundis silmi kipitamas. Ta vaatas Carlottast mööda, kui ütles: „Ma ei tea. Ma tõesti… ei tea.”
   „Oh, tule siia.” Carlotta tõmbas ta enda vastu. „Sa saad hakkama küll, aga sa pead rohkem enda peale mõtlema, kullake. See on sinu ja su laste tulevik, mille üle sa otsustad.”
   Silvia hakkas veel kõvemini töinama. Carlotta hoidis teda pehmelt, kuni pisarad lakkasid.
   „Anna andeks, et ma selle teema üles võtsin. Ma ei teadnud, et see sind nii puudutab.”
   Silvia karjus hinges. Ta oleks tahtnud rääkida, aga Carlotta, andku jumal andeks tema lihtsameelsus, oleks selle viinud kohe teiste ette.
   KUULAKE MIND!
   Pole ju kedagi kuulamas peale padja, mis on raske nutumärjast ja kõigist valu täis sosinaist.
   Mõne aja pärast ütles ta karedal häälel: „Et mul ka meestega nii veab…”
   „Vähemalt pole sul nende tähelepanu püüdmisega probleeme.”
   „Haa-haa,” tegi Silvia nõrgalt. Tegelikult ei olnud mingit karbikest ega sõrmust selles. Luigi oli teda suudelnud laubale, põsele, ninale ja kõrva taha juustesse ning siis ta ümbert kinni võtnud. Vaikides kõndisid nad majani tagasi ja Silvia oli pehmesse murusse kustuvaid jälgi jättes aimanud Luigi suunurgas muiet. Eks see oligi ju kõigest mäng.
   Luigi pakkus, et viib ta Rooma. Silvia puikles. Luigi kergitas kulmu. „On sul tõesti midagi muud teha kell…” – ta nihutas särgikäist – „veerand üks?”
   „Noh…”
   „Millal sa üldse viimati Roomas käisid?”
   „Ma polegi seal käinud,” ütles Silvia tasakesti. Luigi naeris ja viipas ligi ühe suvekleidis noore naise. „Gina, kas sa võtaksid vaevaks selgitada mu veetlevale, kuid tõrksale kaaslasele, et meil on praegu täiesti kohane üheskoos Rooma sõita?”
   Naine astus lähemale, lõhnates bergamoti ja millegi magusa järele. Ta võttis Silvial käest, vaatas talle silma ja naeratas. „Öine Rooma on lihtsalt imetlusväärne, sa pead seda nägema.”
   „Ja Gina tuleb kaasa,” ütles Luigi. „Sul pole põhjust mingeid riukaid karta.”
   „Jah?” küsis Silvia.
   Gina kehitas õlgu. „Miks mitte, kui Luigi võõrustab. Ma kutsun Giovanni.”
   Gina ja „Gio” hõivasid kabrioleti tagaistme, Silvia pidi leppima kohaga Luigi kõrval. Luigi oli hea jutuvestja (milles ta polnud õieti kahelnudki) ning ligiajamise asemel viskas kogu tee Gioga nalja, nii et Silvia tundis, kuidas pinge järele annab – ja teisalt isegi kerget torget ignoreerimise tõttu. Nad sõitsid pool tundi linna ja viis minutit läbi linna, jalutasid piki tuledesäras tänavaid ning jõid kohvikus koogi kõrvale šampanjat. Tagasi maja juures, kuhu nad olid auto jätnud, juhatas Luigi nad paraadtrepist väikesesse villasse. Ta kõndis teiste ees teisele korrusele, lükkas lahti kahe poolega uksed ja tegi käega viipe. „Palun.”
   Silvia astus verandale ning tumesinise öötaeva taustal joonistusid ta ette Rooma katuste künkad, millest kerkisid esile prožektoritest valgustatud kirikud ja katedraalid. Ta oli vaatepildist nii sisse võetud, et ei märganud, millal Luigi tema kõrval rinnatisele naaldus, hoides sõrmede vahel šampanjapokaale. Silvia pöördus ümber ja mõistis, et nad on üksi. Luigi luges küsimust ta pilgust. „Andsin Giole võtmed, tahtis pruudiga veidi ringi sõita.” Ta ulatas pokaali Silviale.
   „Veel šampanjat?” küsis Silvia. „Kas ma pole täna juba küllalt saanud?”
   Luigi ei öelnud midagi, ainult tõstis oma pokaali ning Silvia ei saanud kokkulöömisest keelduda. Tilin helises veel õhus, kui ta lonksu võttis.
   „See on parem kui peol,” pidi ta tunnistama.
   Luigi muigas. Ta astus lähemale ja pani sooja käe ümber ta piha.
   „Mida sa vaatest arvad?”
   Silvia pigistas vastuse asemel ta kätt, mõeldes, miks Luigi juba midagi ei tee. Gaspare tuleb ju kahe-kolme nädala pärast maale… Sellised need meremeeste naised on – söömata ja saamata… Luigi keeras ta näoga enda vastu ja nad vaatasid teineteisele pikalt silma. Mida ta ootab? Ta tundis üle kogu näo pisikesi nõelatorkeid. Kas ta punastas? Kas see paistis välja? Mees kummardus lähemale ja suudles teda, silitas keeleotsaga ta ülahuult, puudutas oma keelega ta keelt, suudles vaheldumisi tugevamini ja õrnalt, liikus suudlustega kaelale, väikesesse lohku lõua all ja suule tagasi.
   Silvia tahtis korraga naerda ja nutta. Gaspare oli sõitnud kolm kuud merd ja tema oli juba unustanud, kui head need puudutused tundusid. Mehelõhn ainuüksi… No nii purjus ta kah polnud! Luigi tegi temaga justkui paar valsisammu (või see üksnes tundus nii, sest ta jalad nõtkusid) ning nad olid järsku seespool suletud uksi, kus suure voodi kõrval põles maheda valgusega öölamp.
   Luigi ei tõmmanud tekki kõrvale, vaid heitis sellele külili ja tegi sõrmega tule-lähemale-liigutuse. Silvia raputas kingad jalast ja astus ta kõrvale voodisse, sättides end kandadele istuma, silus kleidiserva ja pani käed kombekalt põlvedele. Luigi pani oma käe tema käe peale ja lükkas seda, nii et koos käega nihkus ka kleit veidi ülespoole.
   „Kuule…” ütles Silvia mitte eriti veenval toonil ja lükkas käe tagasi.
   Issand, ega tal ometi üleeilne pesu seljas polnud?
   Luigi nihutas ennast ja suudles ta teist põlve. Silvia teadis, et kui ta nüüd kohe midagi ei tee, siis on see asi käest läinud, siis on ta kõigel minna lasknud.
   Ta ei teinud midagi.
   Paarkümmend minutit hiljem, kui nad mõlemad olid lahtisest aknast hoolimata higikorraga kaetud, kulges kõik oma vääramatu lõpu poole. Mehe värinad ja järsk pingessetõmbumine tõid Silvia, kes oli ennast vahepeal justkui välja lülitanud, järsult reaalsusesse tagasi.
   „Issand, ära sisse lase, kuuled – kuuled!”
   Ta üritas meest eemale lükata, aga Luigi oli haaranud ta puusadest, pea kuklas, rind paisumas, üksainus pikk hingetõmme „hh-haa-aahaa-haah” häälitsustena välja tulemas, tõukas kramplikult veel paar korda ja istus siis kandadele, tõmmates sügavalt hinge. Silvia värises, olles jõudnud vaid tipu lähedale; vihane käestlibisenud õnnehetke pärast, vihane Luigi enesekontrolli puudumise üle. Ta tõukas meest mõlema käega rindu.
   „Oi!” tegi mees üllatunult. „Mis nüüd?”
   „Sa lubasid!”
   „Vabanda, kullake.. see oli lihtsalt nii hea.”
   „Või hea! Ah, ma ei hakka…”
   Ta ajas end Luigi kimbatuses pilgu all püsti ja kiirustas vannituppa, tundes jalgu kleepumas. Päevade aeg ei olnud veel käes, mõtles ta, pestes end uuesti ja uuesti. Võib-olla ei jõudnud midagi juhtuda. Olgu, ta laseb end Luigil tagasi Montesse viia ja siis on sellel lõpp. Kurat, kuidas saavad need mehed nii isekad olla?
   Ta kohendas juukseid ja astus vannitoast välja. „Luigi…” ütles ta ja peatus. Tuba oli pime ja vannitoast langevas valguses nägi ta, et mees on end külili keeranud ja magab rahulikult. Silvia ei teadnud, kas röögatada ta peale või visata talle vett kaela. Ta kustutas tule, kõndis pimeduses ebalevalt voodini ja veendudes, et mees tõepoolest magab, võttis voodiserval istet. Vaikuses põrkusid kahed hingetõmbed. Pea tundus tühi ja šampanja keeras kõhus. Ta heitis selili ning mees, ikka veel unes, keeras külge ja pani oma käe ta rinnale. Kella fosforselt kumavad seierid näitasid 2:20.
   Esimene kahtlus tekkis temas poolteist nädalat hiljem, mis kahe nädala pärast oli muutunud hirmuks. Esimene klassikaline märk oli käes ja ta tundis paanikat võimust võtmas. Laps teise mehega – Gaspare tapaks ta ära! Tapaks päriselt! Ja ta oli kuulnud lugusid naistest, kes olid ise aborti teinud või lasknud seda teha mõnes nurgataguses kohas – kes oli verejooksu surnud, kes alatiseks lapsekandmisvõime kaotanud… Millal Gaspare tuleb? Nädala pärast. Kokku siis kolm nädalat.
   Päev hiljem, kui kogu küla oli tõmbunud pärastlõunase palavuse eest majadesse varjule, põlvitas ainult Silvia kirikuvõlvide all, kastetuna läbi vitraaži langevasse kuldsesse valgusesse. Kiviplaadid tema jalge all olid kõvad, külmad ja rasked nagu see otsus, milleni ta pidi jõudma. Kiriku ees treppidel lösutasid koerad, üks silm ka magades praokil, ning nende vahel jalutasid tuvid. Silvia mõtted liikusid ringiratast, jõudes alati samasse punkti tagasi.
   Ta teadis, et põrgutee on lai. Ta teadis, et Jumal saadab teele kiusatusi, et inimesed nende äratõukamisega oma usku kinnitaks. Aga kui iga kiusatuse taga polegi patt? Aga kui Jumal vaid kontrollib nende tervet mõistust? Aga kui ta kogemata lükkab tagasi pakkumise, mille ta oleks pidanud vastu võtma? Nii teeks ta endale vaid häda, põlates ära tasu ustavuse eest. Tema jaoks oli palve teadlik enesealandus, millega heita kõrvale kõik lahendused, mida mõjutavad uhkus, täitmatus või muud pahed, et nii jõuda selle ainsa lahenduseni. See oli õige vastus ja ükski muu viis ei andnud midagi paremat.
   Ta palvetas ja kuulas, otsides oma vastust, nagu kiiresti raadionuppu keerates, lõigates läbi miljonite teiste palvete sahinate ja mulksatuste, kuni jõudis hääleni, mis rääkis otse temaga.
   Sa pead Gaspare võrgutama, ütles selge diktsiooniga bariton. Täpsemalt oli see küll mõte selge häälega baritonist, kes seda ütleb.
   Misasja?
   Kohe, kui ta koju jõuab, murra ta maha, jätkas bariton lahkelt. Ta on mitu kuud merel olnud ja ei suuda sulle hetkegi vastu panna.
   Silvia polnud harjunud vastuseid saama; oli leppinud, et tema peas ega väljaspool seda polnud häält, mis annaks õigeid vastuseid; tõdenud, et eales polnud mõnda iseäralikku sündmust, mida märgina võtta. Seda enam tundis ta kergendust, olles kuulnud nii selgelt väljendatud, ehkki mitte just ootuspärast nõuannet.
   Ta kõhkles veel mõne hetke, kuid ei tihanud enam küsida, mida sobivat Gaspare jaoks selga panna. Samas ei tahtnud ta ka olla tänamatu. Ta mõtles veidi ja luges enne lahkumist põlvili kolm Ave Mariat, tundes tõusmisel mõõtmatut kergendust.

XX

   „Ma olen nagu boamadu,” ohkas Silvia end peeglist vaadates. Tema kõht oli hakanud välja paistma alles hiljuti, aga praegu, olles ise kümmekond kilo raskem, võttis see tema kujutluses hiigelsuured mõõtmed.
   „Boamadu?” küsis Gaspare.
   „Kes on rannapalli alla neelanud,” täpsustas Silvia. Ta oli tüdrukule juba nimegi välja mõelnud – Giacinta pidi see olema, tähendades igavest noorust ja ilu, millega laps pidi saama õnnistatud. Ta ei osanud Gasparele seletada, kuidas ta lapse sugu teab, aga oli selles ometi täiesti kindel.
   Gaspare vanemad ütlesid, et nad oleks õnnelikud ükskõik kumma üle ja pakkusid neile kuni lapse sündimiseni enda juures eluaset. Enne kui Silvia sai hakata rääkimagi Potenzast või Salernost, kuulis ta, et mehel on juba haiglagi välja valitud. Silvia ei tahtnud maja nii pikalt tühjaks jätta – talle heiastus lagastatud põrand ja vänge kopitushais –, aga Gaspare jaoks oli Napolis sünnitamine kinnisidee ja Silvia jäi lõpuks tema plaanidega nõusse. Nad lahkusid Montest novembris, kui Silvia käis neljateistkümnendat nädalat, plaanides tagasi tulla aprillis.
   Üheksanda kuu lõpus lasi Gaspare iga päev tuua sületäite kaupa lilli ning peaaegu ei maganudki, oodates märki, et on aeg. Tundus, et kogu ta suguvõsa hoolitseb nende eest, ning takso, millega nad haigla ette sõitsid, oli nii avar, et sinna oleks mahtunud mõni väiksem Fiat.
   Gaspare oli kõvasti peale maksnud, et tavapärase kaheksase palati asemel saaks Silvia neljasesse, nime poolest luksvarianti, ometi puudusid sealgi voodite vahelt kardinad ning igal sünnitajal näis olevat vähemalt kuus külalist, kes sagisid väsimatult ringi, karjusid vahel oma laste peale, viisid minema Silvia lillevaasi ja jõid ära tema mahla. Ta naeratas nõrgalt Gasparele, kes oli kõigest sellest silmnähtavalt vihaseks aetud, ja hoidis tal rahustamiseks käest.
   Esimene kord kohtas ta kohutavat vaikust lubjatud seintega palatis – ei ühtki sõna ega häälitsust, ei mingit nuttu, kui tüdruk tema ihust välja tõmmati. Ühel hetkel mäletas ta, kuidas ämmaemanda laks vastsündinule sumbus reaktsioonita, õe käärid tegid kriuks ja jõudsid valju kilksatusega karpi tagasi; teisel hetkel oli ta veendunud, et mõtles selle tagantjärele juurde. Keegi rääkis nõrgast aordist, midagi rebenemisest ja sisemisest verejooksust, kui Silvia oleks tahtnud vaid seda, et ta jääks vait. Kogu see valu, mida naine peab sünnitusel taluma, mõtles ta, võetakse temalt hetkega, kui punetav, karjuv laps esimest korda tema rinnale antakse. Nüüd tundus talle, et kogu see valu oli jäänud tema sisse lõksu ning tuikab, lõhub ja rebib seal, leidmata väljapääsu.
   Tal oli külm ilma külmavärinateta. Ta vaatas ämmaemandat suurte-suurte kaeblike silmadega, kuid surus suu kõvasti kokku, teades, et ta hakkaks karjuma. Mitte et see midagi loeks, inimesed on siin kõiki hääli kuulnud. Ta pigistas suu kinni ja tajus, enne kui silmad kinni pani, kuidas nägemine muutus märjaks ja uduseks.
   Teda ei viidud tagasi ühispalatisse, vaid eraldi väikesesse tuppa. Võib-olla siiski kardeti, et ta hakkab teiste juuresolekul kisendama. Kui õde korraks lahkus, tõstis ta käe suu juurde, pressis hambad pöidla juures sisse ja nuuksatas. Õde ilmus taas uksele, süstal käes, koputas seda ja astus ligi. Ta tundis torget käsivarres ning palatiseinad kadusid laugude musta loori taha.
   Millalgi tekkis maailm tagasi.
   Ta ajas end küünarnukkidele, tundes ka selle väikese liigutuse peale iiveldust. Läbi jääklaasist ukse paistis mehe kühmus kogu.
   „Gaspare!”
   Mees ei tõstnud pead, võib-olla ta ei kuulnudki.
   Ta vajus tagasi voodile ja sulges silmad. Kui ta need uuesti avas, istus Gaspare voodi kõrval ja vaatas teda vahakuju pilguga, mille taga paistis tühjus.
   Montesse naastes ei öelnud ta kellelegi midagi ning vältis isegi Carlottaga kokkusaamist, kuigi mõne nädala järel valas juhtunu talle ikka välja. Gaspare suguvõsa kandis ta enda jaoks maha pärast sealt kuuldud korrutamisi, kuidas Issand küll võtab ja küll annab, annab head kõigis kätetöis ja annab ihuvilja, ning kui kõige tipuks pidi kuulma soovitusi uuesti proovimiseks. Sest nii lihtne see ju oligi, lihtsalt proovida? Mehe palgeile kivines läbitungimatu ilme nagu tavaliselt, samas kui ta ise vähemalt üritas teha nägu, et kõik on korras. Teda ja Gasparet tabas hoogudena vaikimine, siis tung rääkida lõputult pisiasjadest. Isegi meeleheitel oli nende majas korrapära.
   Giacinta kaotamine lõikas Silvia jaoks läbi kõik ühendusniidid välise maailmaga, ainult tema ise jäi lukustatuna iseendasse. Ta oli ühtviisi kaotanud võime naerda ja ärrituda, isegi kui Gaspare purjus peaga lõhkus päranduseks saadud serviisi või kui selgus, et Gaspare on osa söögi jaoks varutud rahast kaardimängus kaotanud. Kogu pahameel, mis tal vanasti oleks varuks olnud, oli muundunud füüsiliseks väsimuseks. Väsimuseks, kuid mitte uneks, sest ta tundis, et suudaks kakskümmend tundi päevast ärkvel olla – ja oligi vahel –, nagu üritaks Jumal teda pilkena võimalikult kaua selles reaalsuses kinni hoida.
   Kui Gaspare tuli oma mehekohust täitma, tundusid tema sõrmed nagu plastmassist. Need ei pannud teda hõõguma, ei kiirendanud ta südamelööke, ei tekitanud sügaval kõhus magusat kihelust, ja ta oli kuiv, kui ka Gaspare sülge oma meheaule määris, rassis, hingeldas pahaselt, kuni valmis sai, tegemata välja Silvia valugrimassist. Ta püüdis olla hea naine oma mehele, nagu tavad ette nägid. Ta hoidis suu kinni, kuigi iga järgmine kord oli, nagu urgitsetaks temas järjest okslikuma roikaga. Ilma armastuseta see ainult kriipis ja rebis seni, kuni ta oli valmis Gasparet paluma, aga mehel oli selleks ajaks küllalt saanud. Gaspare märkas küll, et midagi on korrast ära, ta kulmud tõmbusid tihti ninajuurel kokkupoole ja mitu nädalat tavalisest varem hakkas ta mereleminekust rääkima. Ometi, iga kord, kui ta jälle merelt tuli, jätkus tal jaksu nädalateks. Õhtust õhtusse…
   Silvia nuttis ainult ühe korra ja ka siis hurjutas end tagantjärele. Ta ei saanud öelda, et ta oleks piiblit hästi teadnud, aga ta teadis seda lõiku korintlastest: Mees täitku oma kohustust naise vastu ja nõndasamuti ka naine mehe vastu.
   Arusaam sellest, mis kõik võinuks olla, ent eales teoks ei saanud, tundus kõike tillukeseks valusaks kämbuks kokku pigistavat.
   Ühekorraga oli ta kaotanud lapse ja lapselapsed, koolilõpetamised ja pulmad, usalduslikud vestlused ja noorusraevused tülid. Siiski parem sellest, kui kõik need sündmused oleks päriselt aset leidnud – lihtsam oli leinata fantaasiat kui tõelisust. Mineviku hääl tuli talle toeks, rääkides vanaemast, kes mattis oma neljanda ja viienda lapse ühe talve jooksul ning seitsmenda sõjale ohverdas, tema eelkäijatest, kes maksid lõivu näljale, külmale ja haigustele. Ei olnud midagi, mis toonuks jäädavat lohutust, kuid see ei tähendanud ka lõppu ega allaandmist.
   Ahju, ahju.
   Helesinised titepüksid – ahju. Pehmed papud, särgikesed, tikanditega vestikesed. Ahju, ahju, kõik ahju. Villatupsud hõõgusid veel kaua pärast söestumist. Ta pistis käe ahjusuudmest sisse ja hoidis mõne hetke, pigistas silmad kinni – ulgumine jäi hammaste taha – ja hoidis veel, siis tõmbas käe rapsakuga tagasi, hoidis seda ja kõigutas ennast pingil edasi-tagasi.
   Ta ärkas mõned korrad öösel selle peale, et kuulis tüdruku nuttu. Giacinta, ma pean Giacinta magama äiutama, mõtles ta unesegaselt, ajas end voodist püstigi, enne kui hääl vaibus. Virvatulukesed soos…
   Möödus kolm aastat.
   Ta suutis kuidagi üle elada kõik päevased hirmumõtted ja öised paanikahood, mis kaasnesid teist korda rasedaks jäämisega, kuni sai Antonio. Sünnitama minnes vangutasid arstid pead ning süstisid talle rahustit, sest ta lausa vappus oma voodis, suutmata veeklaasigi käes hoida. Needsamad arstid ütlesid hiljem, et nad pole aastaid nii kiiret ja kerget sünnitust vastu võtnud. Silvia ei mäletanud mingit erilist valu nagu Giacintaga, polnud ka enam tundidepikkust ootamist ega lugematuid valehäireid. Ühel hetkel oli tal vääksuv, täiesti terve laps rinnal ning sellest saadud kergendus nii ülevoolav, et võttis tal silme eest mustaks.
   Umbes neljandast eluaastast hakkas Silvia Antonio juures täheldama, et poiss on kiindunud ühtedesse helidesse ning tunneb teiste ees võõrastust või lausa hirmu. Ta oletas, et lapse kõrvad on tundlikud, tehes kuuldavaks helid, mida vanemad inimesed ei taju, ning et kasvades kohaneb ta häälte paljususega nagu kõik teised. Ent lambatalle „määd” kuuldes hakkas Antonio tihkuma, sellal kui teised lapsed neid loomakesi vadistades uurisid, ning kui kass turja tema jalgade vastu nühkides nurru lõi, pistis Antonio karjuma; ta võis karjuda päevaloojanguni.
   Silvia üritas last talitseda, et Gaspare ei näeks tema hooge, mis ajasid teda närvi ja tekitasid tüli päevadeks. Enamasti said nad isegi hästi läbi – Gaspare üritas lapsele õpetada meremehelaule (kuigi Silvia ei uskunud, et neid mootorlaevadel lauldi) ja too jäljendas neid innukalt, ehkki mitte eriti täpselt.

     Oh vanamees, su kronu ära kooles
     – Ja nii on lood, ja nii on lood
     Oh vanamees, su kronu ära kooles
     – Oh, vaene, vaene, vaene vanamees

     Su kronu tõmbame raanukale ja kukutame merre
     Su kronu tõmbame raanukale ja merre kukub ta
     Siis laulame ta vahus vete alla
     Siis laulame ta musta merepõhja
     Las haid ta valged kondid puhtaks teevad!
     Las saatan tema hinge endal’ saab!

   Kuid iga korraga, mil entusiastlikult lapsega mängimist alustanud Gaspare järsku kurjaks sai, sest Antonio reageering polnud nagu normaalsel lapsel, muutus mees üha tõrjuvamaks, kuni lõpuks, ilma ühegi väljaöeldud kokkuleppe või kommentaarita, tegeles lapsega ainult Silvia.
   Ta püüdis lõuna– ja õhtusööke Antonioga korraldada, nagu ta vanemad olid teinud, isegi kutsus kõiki spagette makaronideks nagu ema ja küpsetas ahjus krõbeda koorikuga leiba, sest mis oleks söök ilma värske, hommikul küpsetatud leivata laual? Mida siis pasta kõrvale näksida ja millega taldrik puhtaks kaapida? Aga kui ta lausus „Adesso, facciamo la scarpetta”, mille peale kõik (see tähendab Antonio) pidanuks oma leivatükiga taldriku puhtaks nühkima, ei olnud öeldul pooltki sellist kaalu ega kõla, nagu ta vanast ajast mäletas. Ta jäi jänni ka selgitamisega, miks nemad elavad ainult kolmekesi (ja veel sagedamini kahekesi), kui kõigil tuttavatel on ühe katuse all pealtnäha kümme-viisteist inimest mitmest põlvkonnast. Ta üritas rääkida, kuidas sõda oli lõhkunud perekondi ja terveid suguvõsasid, aga ikkagi jäi talle tunne, et ta peab ennast justkui normist kõrvalekaldumise pärast õigustama.
   Arst oli näo järgi vaevu noorukieast väljas, aga juba kiilanev ja orika moodi paks, ohates iga kord, kui miski või keegi teda liigutama sundis. Ta lesis kahejalgse morsana suures nahktugitoolis ja kratsis aeg-ajalt karvatuuste topeltlõua otsas.
   „Sünnist peale oli näha, et midagi on temaga viltu,” selgitas Silvia, vaadates rääkimisel arstist mööda. „Ta ei kannatanud üldse süleshoidmist. Kõik teised beebid lasevad end heameelega käte vahel kussutada, aga tema muudkui karjus, kuni temast lahti lasti.”
   „Aga toitmisajal?”
   „Siis oli ta rahulik, aga ainult siis.”
   „Või niimoodi,” ütles doktor, lõpetades mingite märkuste tegemise oma suurde kausta. Silvia oli valmis uskuma, et mees kritseldas sinna lõustasid või järgmist ostunimekirja. „Kaua selline käitumine kestis?”
   „Umbes viieselt… jah, viieselt hakkas ta lõpuks kallistusi taluma ja üleüldse muutus tundlikumaks, polnud kõige suhtes enam nii tõrjuv. Ma mäletan, et sealkandis hakkas ta ka täislauseid kasutama. Varem, mõistate, pomises ta üksikuid sõnu või lausejuppe, ja alati pidi ta kõike kordama, enne kui keegi aru sai. Aga pärast seda hakkas ta nii kiiresti rääkima! Kogu aeg pidi talle ütlema, et „aeglasemalt, Antonio, aeglasemalt”, tema aga paristas nagu kuuliprits.”
   Ta proovis naeratada, aga välja tuli ainult nukker grimass.
   „Koolis ka käis?” jätkas arst kaude.
   Silvia vaatas teda. Kuidas see mees ei mõistnud? Muudkui näperdas oma pastakat, silmadest peegeldumas mitte Silvia mure, vaid tänaõhtune menüü. Ta neelatas. „Alguses küll, aga ta ei saanud teistega kunagi hästi läbi. Lõpuks palkasime lihtsalt koduõpetaja.”
   „Ja nüüd?”
   „Ta loeb hullupööra palju ja vist… räägib iseendaga.”
   „Kas mingeid arenguhüppeid kah ette tuli?”
   „Jah, need käivad tal iga paari aasta tagant. Praeguseks on ta kõneviis ikka katkendlik – justkui saaks tal õhk iga paari sõna järel otsa –, aga ta oskab rääkida juba päris pikalt ja päris keerulistel teemadel. Kahjuks on keel ja kõne ainuke, milles on edasiminekuid näha… ta on endiselt väga tõrjuv, vahel käivad tal hood peal, ta ei talu päikest, teatud helisid ega teatud värve…”
   „Ja mis hood need võiks olla?”
   „Ta muutub vahel väga agressiivseks.”
   „Selles pole midagi ebaharilikku. Kas vahepeal pole midagi muutunud?”
   Silvia langetas pea. „Ei.”
   „Mingeid ravimeid, preparaate…?”
   „Varem sai ta B-vitamiini, nüüd anname iga päev magneesiumi.”
   „Selge, selge,” koputas mauk pliiatsiotsaga vastu lauda. „Noh, mis ma ütlen… Siin on üks kahest: kas ta ongi vaikne poiss või on tegu epilepsiaga. Ma ise arvan pigem esimest. Hea laps, aga lihtsalt vaikne ja häbelik, selles pole midagi imelikku. Saab vanemaks, kasvab sellest välja.”
   „Epilepsia? Kuidas… mis… mismoodi…?” ei leidnud Silvia jahmatusest sõnu; kombekus keelas tal otsesemalt vastu vaielda. „Ta ju ei tõmble!”
   „Miks ta peaks? Petit mal tüüpi epilepsia väljendubki mitte krampides, vaid sügavas tähelepanu– ja huvipuuduses. Antonio rituaalid, kõneraskused, enda isoleerimine – kõik sümptomid viitavad sellele.”
   Kuradile see kombekus.„Ma ei usu seda,” pahvatas Silvia ning esimest korda nende vestluse jooksul näis mauk päriselt üllatuvat. Ta koputas veel mõned korrad pliiatsiotsaga lauale, hõõrus kuklavolte ning sõnas: „Teate, mis. Tulge homme ennelõunal uuesti, aga koos Antonioga. Ma võin teha temaga mõned katsed. Vaatame, kuhu poole ta jääb.”
   Silvia ei läinud tagasi. Hinge puistamine polnud tema jaoks kunagi ühepoolne tegevus – ta ootas mingisugustki mõistmist, veidigi kaastunnet, mõnda siirast peanoogutust või hoolivat käeliigutust. Kogu see vestlus oli jätnud temasse kriipiva häbitunde, nagu oleks keegi võõras näinud teda lahti riietumas.
   Koju jõudes nägi ta, et Gaspare põrnitseb teda tugitoolist. Silvia ei saanud aru, kas ta oli joonud.
   „Kus sa käisid?”
   „Arsti juures.”
   „Jälle? Mis asja sa nende arstide vahet jooksed? Seni pole ühestki veel kasu olnud, ainult raha on kulunud.”
   „Kas sind siis ei huvitagi, et Antonio saaks terveks?”
   „Ma raban üheksa kuud aastas kuradima Atlandil ja sina lööd raha mingite soolapuhujate peale laiaks?”
   „Jälle töö!” hüüdis ta nördinult. „Jälle töö! Kas me saame ühe korragi räägitud, ilma et sa oma tööd kõigele ettekäändeks ei tooks?”
   „Ah, jälle sa liialdad.”
   „Mina liialdan?” Silvia surus käed vastu rinda. „Mul on süda omal kohal, aga sinul, Gaspare, on sealgi vist mingi laevakruvi! Miks sa ei võiks normaalse töö peale minna? Kuhugi, kus sa võiksid pärast tööpäeva oma pere juurde tulla.” Ta vaatas meest peaaegu anuvalt – oli seda siis tõesti nii palju tahetud?
   „No kust ma võtan sellise töö? Tehases? Ma käisin tehases, seal on kõigil meestel pärast kahte aastat käed ja selg läbi.”
   „Mine siis kas või tolli.”
   „Seal peab maffiaga koostööd tegema, kui elada tahad.”
   „No ja siis?”
   „Mis no ja siis?”
   Silvia pani käed puusa. „Kumb sulle tähtsam on, puhas südametunnistus või laps?”
   „Mis kuradi küsimus see on?”
   „No kui sulle mere peal miski ei kõlba, õpi siis midagi muud. Jumal küll, sa oled ju mees!”
   „Ära parem hakka,” ütles Gaspare sõrmi ragistades, „ma ütlen, ära hakka…”
   „Mis ma hakkan? No ütle, mis ma hakkan?”
   Gaspare oli vait. Silvia kolistas nõudega, pahane enda peale, et ta ei osanud meest õigete sõnadega kuuletuma panna. Kindel on see, et Luigiga poleks midagi sellist juhtunud. Luigi oli liiga härrasmees selleks, et lasta end niisugusesse vaidlusesse tõmmata. Luigi poleks lasknud asjadel üldse nii kaugele minna!
   Ta vaatas Gasparet, kes kiskus puitunud ilmel suitsu. Ta oleks tahtnud öelda, et mees sigaretiga õue läheks, aga kartis, et teine võib üksnes sellise pisiasja peale plahvatada. Poleks igatahes esimene kord… Mis nurjatust varasalvest võtab elu küll triki, mis muudab armastava, karuse hingega mehe külmaks ja kurjaks omaenese naise ja lapse vastu?
   „Antonio ei saa terveks,” ütles Gaspare.
   Silvia aimas, et mees otsib tüli ja pressis huuled kokku. Ta ei vasta. Ei ütle midagi. Ei lase ennast sellesse tõmmata.
   Gaspare otsis tema mahapööratud pilku. „Ta ei parane mitte kunagi, kuuled? Jääbki selliseks… topakaks, külalolliks, ohmuks, kõigile pilgata.”
   Silvia sõrmed kraksatasid, kuid vaikus püsis.
   „Idioooodiks,” venitas mees.
   „Jäta! Jäta! Kuidas sa võid nii rääkida?”
   „Aga ma räägin ainult tõtt.”
   „Sõgedat juttu räägid. Antoniol pole häda midagi; mine kuula mõnikord, kui ilusti ta Gregorio juures klaverit mängib. Mõned lapsed on lihtsalt teistest tujukamad ja tundlikumad.”
   „Ta pole enam mingi laps, jäta sa ka oma lora. Üldse, kõik need kunsti-inimesed on natuke põrunud.”
   Silvia pani käed puusa. „Gaspare!” prahvatas ta, aga tundis pisaraid silmade taha kogunemas. Ta mõtles järsku äiataadile, kes oli aasta eest tiisikusse surnud, aga üritas veel haigevoodiski viiulit mängida, ehkki tema poognakäe võbin lisas Mendelssohnile veidraid kriukse ja kääksatusi. „Su isa oli kah siis põrunud?”
   „Jäta mu isa rahule! Sellised ajad, nagu olid tema aastatel, on möödas. Poiss tuleb raske töö peale panna, aitab hõlbuelust. Räägin meestega, ehk võetakse merekooli ja siis jungaks. Just nii. Paar aastat laeval, vaat see annab õige karastuse. Tahad sa, et temast tuleb mees, või ei taha? Klaveri ostmine ja kõik see tilulilu unustagu parem ära – moosekandi amet pole mingi amet.”
   „Aitab sellestki, et sina merel oled. Nii ei jää ühtki meest majja.”
   „Maal ei saa pooltki nii head palka.”
   „Meile polegi paljut vaja.”
   Gaspare virutas koni pahaselt kaminasse. „Kuule naine, kaua sa mulle veel vastu räägid?! Kas sul on kodus veel vähe teha? Ära siis mängi linnapreilnat, see pole sul siin Ameerika.” Ta tõusis ja läks verandale, ning läbi ukseklaasi nägi Silvia, kuidas ta rabedate liigutustega koputab pakist peopesale järgmise sigareti.
   Vähe sellest, nüüd pidi ta ajalehtedes ka Luigi nime nägema. Hallilt välisministeeriumi nooremametniku kohalt kerkis ta mõne aastaga konsulaarosakonna asedirektori kohusetäitjaks ning arvata oli, et ta ei kavatse sinna pidama jääda. Naisteajakiri Amica kirjeldas teda kui „silmatorkavalt kena ja hea huumorimeelega intelligentset härrasmeest,” (nagu poleks ta seda kõige isiklikumast kogemusest teadnud!) „kellel kõigi naiste kurvastuseks on küll juba oma väljavalitu leitud”, viis jalutuskäigule läbi tema katusekorruse korteri Rooma kesklinna kalleimas rajoonis ning rääkis ka teisest korterist – sellest, mis Nizzas, vaatega Liguuria merele. Silviale meenusid sõnad, mida Luigi oli ühel ammusel õhtul talle sosistanud, ning ta mõistis, et praegu võinuks tema olla see, kes lesib kahekümnenda korruse rõdul…
   Kuid kujutluspilt lamamistoolis martiinide rüüpamisest tundus talle võõras. Ta teadis väga hästi, et tema jaoks võis see olla mõnus esimesed viis minutit, midagi enamat oleks juba ajaraisk. Kuid ta mõistis ka seda, et Luigi-suguse mehe kõrval oleks ta tõusnud kõrgemale Kesk-Lõuna piirangutest, nagu musta riietumine pärast kolmekümnendat eluaastat, töötamine põllul, viinamäel või vabrikus, lühike haridustee ning kohustus saada vähemalt neli last, et mitte muutuda oma kogukonna mustaks lambaks.
   Ja kui paljut sellest pidi ta praegu järgima…
   Ta ei armastanud Luigit, isegi mitte nii, nagu ta oli kunagi Ponchiellit armastanud, see oli selge esimesest päevast. Kas pole siis naise ülesanne oma lapsed võimalikult hästi üles kasvatada? Kas poleks tal olnud siis õigust lubada natuke majanduslikku kaalutlemist oma tegudesse? Kui ta oli juba valmis kõike kannatama ja kas või oliivipuu koort närima, kui see oleks aidanud lastel paremini hakkama saada, siis miks poleks ta kohe võinud valida kergemat teed? Mida tuli siis järgida – südant või hoopis mõistust, seda vana küünikut?

XXI

   Päikesetõusuni oli jäänud umbes tund, kui Pietro ärkas kohutava januga. Ta läks paljajalu ja vaiksete sammudega ukseni, tundes köögis jalataldade all saiapuru, keeras luku vaikselt lahti ja astus õue. Taevas oli must, nagu oleks keegi orule suure potikaane peale tõstnud ning selle serva vahelt paistis kahvatusinakas triip. Ta kõndis mööda jahedat muru kaevuni, varbaid kronksu tõmmates, ning vinnas sealt aeglaselt veerand ämbritäit vett. Kogemata lasi ta ämbril kolksatada vastu kaevuseina ja tekkinud hääl kajas nagu haamrilöök.
   „Pagan,” sosistas ta.
   Hommikueelses looduses oli midagi ilusat – sahinad ja naginad metsast, alusvõsast kostev tiksumine ja peenikesed häälitsused, taeva tumedusest üha selgemini välja joonistuv puudeviirg. Ta hõõrus kananahas käsi vastamisi ja eneselegi ootamatult mõtles vennast.
   Hommikul uuesti ärgates võttis ta ratta ja sõitis „Trotulasse”, mille numbri ta oli Enricole jätnud. Ta tervitas ettekandjat, kes alles keeras toole õigetpidi, jõi ühe cappuccino ja lasi paberkotti pakkida mõned saiakesed.
   Kui ta enda nimele jäetud teadete kohta küsis, noogutas baarmen ja sobras midagi leti all. „On küll, eile õhtul tulnud,” ulatas ta Pietrole paberilehe. Telefoninumber sellel oli võõras, kuid initsiaalid tuttavad – „E.S.”
   Ta otsis münte ja helistas kohe. Kui ta lõpuks Enrico kätte sai, oli hääl teisel poolel pinges ja harilikust toon kõrgem.
   „Nad valvavad su korterit,” ütles Enrico ilma pikemata.
   „Mis sa räägid? Sa oled Averones?”
   „Ma ei saa öelda, kus ma olen. Sealkandis. Ühe sõbra juures, ta lubas mind paariks päevaks oma katuse alla. Nad valvavad su korterit, Pietro, sa ei saa koju minna. Jah, ma sõitsin Averonesse, mõtlesin sinuga rääkida. Ma sõitsin su juurest kaks korda mööda ja nägin kahtlase näoga mehi maja ees passimas, tegid suitsu ja kindlasti rääkisid sinust. Ma tean, et nad jälitavad meid.”
   Pietro oleks kirjelduse absurdsuse üle peaaegu naerma hakanud.
   „See on jama,” ütles ta lõbustatud häälel, aga Enrico toon ei muutunud kergemaks.
   „Kuula mind. Kas Veronica on sulle helistanud, küsinud kus sa oled, palunud sul koju tulla või midagi sellist?”
   „Ei ole. Me kohtusime hiljuti, aga see ei tulnud teemaks.”
   „Te kohtusite,” pomises Enrico. „Te lihtsalt kohtusite…” Ta toon muutus nõudlikuks. „Kas keegi märkas teid? Kas keegi jälitas teid?” Sama järsku vaibus ta hääl kiirkõnes sosinaks. „Pietro, ma pole siin kaks ööd maganud, koju ma ei saa minna, oma koju, sinu omasse ka mitte ja hotellid on ohtlikud, autos magamine on väga ohtlik, mul on kogemusi. Nad tahavad mind kätte saada ja kõige hullem on tööl, seal hoitakse kogu aeg silm peal, saad aru minust, kogu aeg, ja nad ainult ootavad, et ma magaks, aga ma joon täpselt ühe espresso tunnis, täpselt.” Ta naeris. „Nataliale ütlesin, et olen tööreisil.”
   Pietro tegi kaks sügavat hingetõmmet. „Kuula nüüd sina mind. Sa sõidad otsekohe minu juurde Monte dell’Angelosse, aadress on sul olemas. Sul on vaja kedagi, kes sulle mõistuse pähe paneks. Siin saad süüa, juua ja end korralikult välja magada. Siin on ohutu.”
   „Ohutu, või veel!” hüüdis Enrico ja naeris, kuid jäi siis nähtavasti mõttesse. „Ma ei tea, Pietro,” ütles ta kaeblikul häälel. „Ma olen väsinud…”
   „Tule siia. Kohe. Ja jumala eest, püüa mitte kraavi sõita.”
   Kui ta toru ära pani, hakkasid ta käed värisema – ta ei olnud seni aru saanud, kui katki Enrico on. Võib-olla oli siis ikkagi tõsi, mis lehtedes kirjutati, olgugi et see ei läinud kokku ei Enrico iseloomu ega närvidega. Ta tuli ju sõjastki puutumatult välja, jäädes ikka samasuguseks, sellal kui paljud teised olid muutunud nõrgaks, vaim habras nagu krohv ilma seinata, ja juhtisid kas end üksi või kõik oma lähedased karidele.
   Ta ei mäletanud päevast palju, peale järjekordse käigu Via Bisciglietta ja Via Calore nurgale, et teha Claudioga vürtspoe tagaruumis lõuna ajal paar partiid kabet ning kuulata espresso kõrvale tema lugusid Montest. Ta mäletas laeni ulatuvaid riiuleid, täis raamatuselgade tihedaid ridu, ning napile vabale pinnale mahtuvaid toole ja kandilist kohvilauda. Ta mäletas, et aknalaual vedelesid mõned suitsupakid ja tühi lillepott, mis täitis tuhatoosi ülesannet, aga eelkõige seda, mida Claudio rääkis aeglaselt nuppe liigutades Silviast ja tolle kahest lapsest: Antoniost ja siis tollest teisest, keda Silvia ikka veel mõtetes kandis. Selle saladuse jagamine mõne harva inimesega Montest oli, nii palju kui Pietro aru sai, mitte üksnes vähendanud koormat Silvia hingel, vaid teinud usaldusalustest tema raske mälestuse alalhoidjad. Talle tundus veider ja isegi häiriv, et Antonio ei teadnud ikka veel oma õest, kuid viisi järgi, kuidas Claudio oli selle rutakalt ära rääkinud ja samas sellest vaikimise talle hingele pannud, oli vürtspoodniku mure küll mitte jagatud, vaid tervikuna temale üle antud. Kui ta mäemajja tagasi jõudis, tundis ta ebamäärast kõhklust ning mõtles, et on siiski kuulda saanud rohkem, kui oleks pidanud.
   Öeldakse, et rutiinis läheb aeg kiiremini; ju nad siis olidki Antonioga leidnud teatava rutiini. Kuid vahetult enne uinumist, oma poolunelises, kuid siiski selges maailmas ilmutas meloodia, mida Pietro oli pikalt otsinud, ennast talle lõplikuna. Või pidanuks ta ütlema, et udu kerkis selle kohalt.
   Nagu varemgi alustas ta mõttes veidi hädiste ostinato-motiividega. Korduvale rütmimustrile oli lihtsam midagi peale ehitada, nagu teadis väga hästi ka Mozart, kelle „Reekviemis” vasardas Confutatis, maledictis nagu hädakell, või Ravel oma ekstaatilise „Booleroga”. Aga kus enne hääbus idee eikuhugi, seal oskas ta nüüd seda jätkata kahe, kaheteistkümne, kolmekümne kahe takti võrra. Muusika voogas kõigi tõusude ja langustega, tuuba madalast jorinast kuni arpedžosid mängivate viiuliteni, ning kõik see kõlas sama elavalt kui plaadimängijast tulnult, kuid elas ja arenes ainult tema peas.
   See oli ühtaegu kingitus ja piin, sest Pietro teadis, et kui ta tõuseb, katkeb hetkeliselt ka kontserdi maagia ning noodipaberile, kui ta selle leiaks, jõuaks vaid fragment kuuldust. Ja ometi ütles miski talle, et siin on see lugu, mida ta oli otsinud; siin on eesmärk; siin on andestus Veronicalt. Korraks heiastus talle isegi, millise mürglina pidi kõlama klaverimäng öösel haudvaikses majas. See oli kraam, mis kividki ellu ärataks…
   Ta jäi lamama, lastes muusikal endast mööduda nagu hilisõhtu viimasel metroovagunil, kuni selle tuled kadusid ja pimedus võttis ta omale.

XXII

   Silvia teadis Gasparet kui alati pikaldast ja hoolikalt mõtlevat, mitte tulipäist, ning oli seetõttu arvanud, et Antonio saamisega tema rahulikkus üksnes võimendub. Tegelikult läks vastupidi – mehe pilgus lõi lõõmama uus tuli, mis ajas ta liikvele ja piitsutas teda tagant, nii et ta vahel alles hilisel öötunnil koju jõudis. Alailma tassis ta merelt midagi kaasa: kord tuli ta koju, kaks nööri otsa aetud pullut üle õla visatud ja riputas need elutoa nurka aampalgi külge, teinekord tõi ta ühelt Indoneesia-reisilt Antoniole suure sinakasrohelise sisaliku (varaani, sai ta hiljem teada), mida too vaatas pärani silmi ja siis rahulolevalt patsutama hakkas. „Gaspare…” oli Silvia etteheitvalt pead kallutanud, vaadates meest altkulmu. Gaspare ei lasknud tal midagi rohkem öelda, ainult naeris laialt, haaras ta sõnagi lausumata sülle ja tassis magamistuppa, ehkki Silvia karjus, et draakon sööb ta lapse ära.
   Kõige krooniks oli siiski midagi muud. Ühel augustikuul vuras õue haruldaselt tolmune auto, signaalitas pealetükkivalt ning kui Silvia õue jooksis, nägi ta Gasparet esiistmelt lehvitamas.
   Silvia hakkas kätega vehkima ja pead raputama. „Taevas halasta, automobiil – mis sa sellest veel ostsid, ise ei oska sõitagi, ja vaata, see nurk puha lömmis, kes seda logu parandama hakkab, Toni või?”
   „Üks müüs sadamas. Lasin tal kõik endale ette näidata, ega siin midagi keerulist ei ole. Bensiin käib siia, õli käib sinna, ja seda rihma vahetatakse sealt. Terve tee siiani sõitsin ära.”
   „See mõlk näeb värske välja.”
   „Mis mõlk, kriimustus ainult. Ja üldse, see oligi selline.”
   „Ostsid katkise auto?”
   Gaspare pööritas silmi. „Rumal naine, kui ta katkine oleks, kuidas ta siis siia oleks sõitnud?”
   „Ja kuhu sa sellega edasi sõitma hakkad?”
   „Ükskõik, kuhu,” tegi Gaspare käega laia viipe. „Sinna, kuhu vaja.”
   „See on Ameerika auto või?”
   „Ameerika jah, neid on praegu odavalt saada.”
   Gaspare tuli välja ja takseeris masinat. „No kas pole iludus?” küsis ta Silvialt. Naine ainult ohkas ja võttis Gaspare reisikotid.
   „Tule võta süüa,” viskas ta üle õla.
   Terve õhtu kees ta allasurutud pahameelest, sest raha oleks tema meelest võinud ka mujale kulutada. Aga kui Gaspare järgmistel päevadel mõlgi välja koputas (mitme pealtvaataja-abistaja silme all, kes kõik olid enam kui agarad nõu pakkuma) ja auto tolmust puhtaks pesi, pidi isegi Silvia tunnistama, et see on üks päris kena putukas.
   Ehkki järgmiste kuudega, mil Gasparel oli puhkus, sai auto veel mõned kriipsud ja mõlgid juurde, muutus mees sedavõrd kindlaks, et ta lasi ka Silvial rooli taha istuda ja väljaspool linna natuke tiirutada. See on ju lapsemäng, kinnitas ta. Pikad vahemaad tõmbusid kokku ning kui nad said Antonio jätta vanemate naabrilaste seltsi, käisid nad mõnigi kord isegi nii kaugel nagu Salernos õhtuti aega viitmas. Gaspare oli endiselt nagu äratehtud – tormakam, impulsiivsem, veinijanusem, näljasem söögi ja tema järele – ja Silvia ei suutnud otsustada, kas see meeldib talle või mitte.
   Ka nüüd olid nad just lõpetanud kahekesi lõunasöögi, millele Gaspare oli tublisti veini järele saatnud, kui ta järsku püsti kargas.
   „Lähme sõidame!”
   „Sa oled purjus,” ütles Silvia automaatselt. Siis vaidlesid nad, kas Gaspare oli joonud pool pudelit veini või rohkem ning kas seda on palju või vähe. Gaspare näitas, et ta kõnnib täiesti sirgelt ning ka jutt oli tal selge, mis pani Silvia oma õiguses kõhklema. Gaspare polnud küll märkimisväärset kasvu, kuid võrreldes mõne aasta tagusega kogunud tublisti kaalu ning kandis seetõttu oma veini hästi.
   „Ma ei tea…” ütles ta.
   Gaspare sirutas käed välja. „Näed, ei mingit värinat. Mis tõestust sulle veel on vaja?” Korraga ta toon muutus. „Või kõlbab sul ainult teistega sõitu teha?”
   „Mis teistega?” pahvatas Silvia, aga ta süda hakkas perutama, nagu oleks piitsa saanud.
   „Sina tead, mis teistega. Ma olen igasugu jutte kuulnud.”
   „Mooride jutt puha. Mis häda on mul kusagil sõitmas käia?”
   „Ma ei tea, seda pead sina ütlema.”
   „Mooride plära,” raius Silvia kindlalt. „Võib-olla nad nägid, kui ma Carlotta poja ristsetel käisin, siis tema nõbu viis mind autoga Rooma.”
   „Või et Roomas,” nentis Gaspare ja uuris teda läbitungiva pilguga.
   „Kuidas sa’s ei tea? Carlotta kolib ju varsti siit üldse minema, kavaler on tal ju suur… see, mis ta nüüd oligi, advokaat? Aga need lambakeeled, päev läbi külitavad aknal ja muudkui kädistavad, anna või panniga vastu kolu sihukese jutu eest! Harakad!” Ta võttis mehel kiiresti ümber kinni. „Aga mis sa ennist sõitmise kohta ütlesid?”
   Gaspare oli tema kiirkõnest hetkeks segadusse sattunud. „Ma ei mäleta enam,” lausus ta käega üle lauba ja näo pühkides, kuigi ei olnud palav. „Lähme siis.”
   Pärast tunniajast sõitu pidasid nad kinni mäeharjal, mis oli märgistatud kui kauni vaatega koht. Nad imetlesid puust rinnatisele toetudes, kuidas valgete rünkpilvede varjud libisesid üle rohelise oru, istusid pingil ja irvitasid turistide üle, keda sel päeval polnud ühtegi, sõid kaasavõetud toitu ja jõid natuke veini ning sinna vahele suudlesid segamatult. Neil ei tekkinud kordagi tahtmist kella vaadata. Gaspare ajas talle käsi särgi alla ja ta tõrjus neid naerdes ja vingerdades eemale. Nad suudlesid ja jõid veel ning siis istusid teineteise ümbert kinni hoides ja vaatasid, kuidas päike kaob kõrgete mäenõlvade vahele ja väikestele küladele laskub hämarus. Silvia arvas, et ta isegi magas, nõjatudes Gaspare laiale rinnale, mehe käed kaitsvalt ümber tema.
   Kui nad seadsid end tagasi pöörduma, olid mäed üksnes tumedad siluetid taeva taustal ja õhk nõelavalt jahe. Pitsiline õlarätt, mille Silvia endale ümber mässis, ei pakkunud ikka sooja; ta lõdises ja keeras soojenduse täistuuridele.
   Kahel pool autot siuglesid mustjad nõlvakud ning aeg-ajalt avanes vaade ette ja allapoole, kus kumasid asulate tuled. Varsti oli kananahk Silvia käsivartelt kadunud ning nad kippusid jälle jantima. Gasparel oli hoog sees ja ta näis tundvat rahuldust, kui järsemaid kurve lõigates või mõnel kallakul teeserva lähedal sõites Silvia kiunatas, ahhetas või virutas talle ribidesse, hüüdes: „Kuule nüüd!” Korra oli Gaspare isegi esituled välja lülitanud ja kuigi see juhtus sirgel lõigul, oli Silvia täiesti ehtsa hirmuga haaranud tal õlast ja öelnud: „Ära tee nii, palun.”
   „Praegu ei ole siin ju kedagi,” porises Gaspare, aga lülitas tuled sisse. Vihm oli peaaegu vaibunud, kuid mõistaandmisega, et õige sadu on alles tulekul.
   „Loomad ikka käivad,” ütles Silvia. Ta pööras pead, et vaadata valgusvihust läbivilksatanud teesilti – viisteist kilomeetrit Monteni. Tal oli tuju järsku ära läinud, nüüd tahtis ta lihtsalt koju jõuda.
   Gaspare liigutuse peale ärkasid kojamehed korraks ellu ja pühkisid esiklaasilt mõned vihmapiisad. Seieri nõel võbises 100 ja 110 vahel nagu suurema osa teest. Taevas oli sinakaspime ning kahaneva kuu terav sirp jäi suurema osa ajast pilvetompude taha. Gaspare kummardus ja kruttis raadiot, poolisilmi teed jälgides. Sahinad, krabinad, mõni läbivolksatav mehehääl – hilisõhtused uudised. Ta ei leidnud õiget jaama, kummardus uuesti…
   „Gaspare!” kiljatas Silvia.
   Mees vaatas esimese asjana tema poole ja seepärast jäi tal nägemata, kuidas vale roolinõksatus saatis auto sööstes põiki üle telgjoone ja laternavalgus peaaegu neelas kellegi kuju.
   Siis ta nägi.
   „Cazz’!!”
   Ta rabas rooli paremale, auto muutus järsku kui kaalutuks ja hakkas märjal asfaldil liuglema, ta surus pidurile, jõnksutas rooli teisele poole, auto libises ikka veel, terveid sekundeid kestvad millimeetrid, ja jõudmata pooltki oma kiirusest kaotada, kolksatas –
   haamrilöök alasile! –
   esinurk vastu rahnu, saatjaks metalli krudin, klaasi prigin ja murduvate luude raksatus. Jõhker heli kurdistas Silvia, pimestas ta, tegi ta tummaks, kustutas mõtted, peatas südamelöögid; nende kahe sekundi jooksul langes ta hingeni alasti kistuna läbi tähtedevahelise tühjuse.
   Veel enne, kui ta tundis midagi muud, adus Silvia, et ta ei suuda hingata, justkui veinikork oleks hingetorusse löödud. Ta pea viskles küljelt küljele ning kõõksudes hakkas õhk lõpuks käima. Siis tuli ka valu, nagu oleks teda kinžalliga raiutud. Gaspare oli kägaras üle rooli, ta juuste vahelt nõrgus verd üle lauba, ja kohas, kus ta oli vastu aknaklaasi virutatud, siras valge laik ja hargnesid mõrad. Mehe suunurgast tilkus sülje– ja veresegust mullitavat vahtu.
   Metall tegi mõned plõnksatused.
   Oh issand, kui ma jäin nüüd halvatuks, ohsapühaneitsiküll, ainult mitte halvatuks, mitte nii noorelt…
   Ma olen elus.
   Gaspare!
   Ta üritas ennast mehe poole keerata, aga karjahtas valust ja hakkas nutma. Ta suutis ainult vasaku käe välja sirutada ja kobada teda nagu pime, nügida teda, sakutada, raputada.
   Gaspare… kallis, kallis Gaspare, Gaspare… ära tee seda, ära tee seda mulle, kallis.
   Keegi sikutas kõrvalust – see oli see kuju pimedusest. Uks kargas metalse kriuksatusega lahti ja kuju, kes oli võtnud Claudio Ponchielli silmikissitava, alkoholilõhnase, loppis näo, vaatas ehmunult teda ja Gasparet.
   Silvia huilgas ning kui Ponchielli tema poole kummardas ja nähtavasti abi pakkudes käed sirutas, virutas ta mehele rusikaga küljelt vastu nina, nii et see prõksatades murdus ja peenike verejuga sõõrmest välja lirtsatas. Ponchielli röögatas.
   Edasi… must udu.
   Vappekülm haaras ta keha. Ta suutis hambad kokku pressida, et need ei lõgiseks, aga keha läbis ikkagi üks kramplik tõmme teise järel. Nad olid keset ööd tühjal maanteel… Hommikul jääb vaid lina üle sinaka näo tõmmata. Pilt ta silme ees oli vaheldumisi selge, vaheldumisi kahekordne.
   „Claudio!” hüüdis ta. Mitte ühtki jalaastet.
   „Claudio!”
   Vähemalt häälel polnud midagi viga, aga see sumbus plekk-kestas ning ta avastas, et ei jaksa oma asendis akent alla keerata.
   Siis jõudis talle kohale, et mees on põgenenud, pakib ilmselt juba kodus asju. Ega tal ju kohtukulli eest pääsu poleks. Arg, alatu Claudio – kes võinuks midagi sellist temast oodata? Muidugi, kellelt siis veel, tegelikult pole siin midagi imelikku. Ta oli seda alati teadnud. Kõik oli ilmselge. Silvia ülesanne oli öö jooksul surra, et ei jääks tunnistajaid. Võtnud siis juba teepervelt kivi ja virutanud talle pähe. Võib-olla läkski kivi otsima… Ta kuulatas tähelepanelikult ja kuulis vihmasajus igalt poolt ettevaatlikke samme puulehtedel, aga need ei tulnud lähemale ega läinud kaugemale. Siis mõistis ta hirmuga, et ei tunne enam oma jalgu.
   Magada, ta tahtis ainult magada ja ärgata valges palatis, soojas ja ilma valudeta. Kuid ta ärkas mitu korda ja alati vahtis talle esiklaasi tagant vastu hall kivisein, ning hetk enne, kui valu sisse lõikas ja kogu tähelepanu endale nõudis, kuulis ta jahtuva metalli tiksumist. Ta surus hambad kokku, korrutades susinal: „Ma saan hakkama, saan hakkama, saanakkama, saanakkama…”
   Teda äratasid valjud hääled. Oli lõõskavalt valge, lausa pimestav, aga need polnud haiglapalati lambid, vaid teise auto tuled. Ilmselt karabinjeerid. Ta tajus enda all kruusa ja kui valu uuesti sisse lõi, kaapis konksus sõrmedega maad. Mingi mees astus talle ligi, aga ta ei näinud eredas valguses muud kui tema ebalevat kuju. Kas nad veel kauem ei oleks saanud oodata, raisk? Ootasid nagunii, et äkki ta sureb enne ära. Riigil vähem muret. Riik tuleks kohtusse kaevata, panevad inimesi keset teed… Ei, mitte inimesi, vaid claudioid panevad. Pisikesi purjus claudioid, kelle pärast on Gaspare nüüd –
   Nagu raadionupust keerati teda korra reaalsuse kanalilt ära, kesk sahinaid, ja otsekohe sinna tagasi. Miskipärast üritasid nad järsku temast eemale hoida.
   „Päris hull lausa…!” kommenteeris hääl kusagil.
   Teine hääl: „Pane sinna midagi külma peale.”
   „Kust ma võtan sul midagi külma?”
   Kolmas hääl: „Me ei saa teda niimoodi jätta ju.”
   „Ma ei tea, peaks juba kohal olema,” vastas keegi küsimusele, mida ta ei kuulnud.
   „Viime ise ära.”
   „Pange tal käed raami külge, enne kui tõstma hakkate, see naine nalja ei mõista.”
   Teda liigutati, sikutati, tõsteti, tassiti. Klõpsatused, valu randmete ümber, mis polnud muu valuga võrreldes enamat kui helves laviinis. Krudisevad sammud killustikul. Valu ja udu, kuid nüüd vist vaid mõneks sekundiks, sest laused jätkusid suuremate katketeta, ent summutatult. Tähtede laigud kadusid silme eest ja asendusid plekklaega. Paremast silmanurgast nägi ta kellegi nahksaabastes põlvi ja rippuvat kabuuri.
   Põrinal saabus uus masin. Uksekolksatus. Tüdinud hääl.
   „Kus need tõpratohtrid siis on? Mind ei huvita, kust nad tulevad. Jah, viige ise, viige kohe. Jah, mina vastutan, idioot. Kuidas tal on?” Sammud tulid Silviale lähemale, aga nägu ei näinud ta ikka. „Mida see peaks tähendama? Käerauad? Kelle idee see oli? Sinu? Ema pillas su lapsena maha või? Võta kohe ära ja palveta, et ma nendega siinsamas üle su lolli molu ei äigaks! Ega see sind enam koledamaks ei tee. – Nii, kes meil siin veel on. Ah õigus, sina. Kuule, sina! Sina tuled ka kaasa. Tule-tule. Tõuse püsti, ma ütlesin!”
   Mingi rüselemine. „Hoidke teda. Hei-hei-hei, pool tundi tagasi paistsid sa ju päris sirge… Kuulge, seletage mulle, kuidas see mees oma keedetud makaronidel üldse jaoskonda jõudis, ah? Ei, imbetsill, see ei tähenda, et ma tegelikult ka su teooriaid kuulda tahan. – No ja mis temaga seal juhtus üldse? Tooge talle ometi taskurätt või midagi, ärge vahtige nagu lambad. Ah, sarvik seda võtku, nüüd ma määrisin oma kuue ka ära.”
   „Eks ta põrkas sellesama rusika otsa mis Marco,” kommenteeris keegi.
   „Kulub ära, ütlen ma, kulub ära… Nonii, nüüd siis hakkab veel kõvemini sadama. Too vihmavari.”
   Tagantjärele Silvia muidugi kuulis, et Claudio (ta vandus mitte kunagi enam tema eesnime kasutada – nüüdsest ja igavesti pidi see Ponchielliks jääma) oli juhtunust kui mitte silmapilk, siis mõne hetkega kaineks saanud ning jooksnud otse jaoskonda, pööramata katkisele ninale vähimatki tähelepanu, nii et kui ta lõpuks kohale jõudis, oli ta valvesandarmile esimesest pilgust rabava mulje jätnud. Higine, vihmamärg, jooksust nii hingetu, et varises uksest sisse saades põlvili maha, ning kogu särk eest sedavõrd verine, et sandarm jõudis oletada vähemalt kolmikmõrva. Lisaks kõigele oli ta keeldunud igasugusest arstiabist ning sandarmile peaaegu virutanud, kui too tema meelest liiga aeglaselt tegutses.
   Sandarmite sõiduk ja kiirabiauto said poole tee peal kokku. Ta tajus seda, kui teda jälle ümber tõsteti, seekord kanderaamile, ning süstitud unest ärkas ta juba kollakasvalgete seintega palatis. Ilma emotsioonideta, vaadates õest mööda, võttis ta vastu oma saavutuste loetelu: mõõdukas peapõrutus, lõikehaavad näos, kätel, kaelal ja õlgadel, vasaku sääreluu murd, parema põlvesideme venitus, üks väiksem sisemine verejooks ja kaks lahtist hammast.
   Tähendab, mida nad ütlesidki, kui ta oli jälle võimeline (pigem küll tahteline) rääkima.
   Sa ei peaks temaga pikka viha kandma.
   Ah tõesti? Sest see oli nii tühiasi või miks?
   See ei olnud ju tema süü.
   Aga kes see tuli kõrtsist, lakku täis?
   Ta ju kahetses.
   Isegi mõrvarid, jah, eriti mõrvarid on võimelised kahetsuseks.
   Gaspare sõitis liiga kiiresti.
   No ja mis sest, et sõitis? Poleks seda Ponchiellit ees koperdanud, poleks midagi juhtunud. Misasja nad kaitsevad seda mölakat? Nagu oleks ta… ei tea millega hakkama saanud. Andku siis talle auraha kah juba! Haiglas olles oli ta iga päev oodanud, et kuuleb Ponchielli vangiminekust, aga selgus, et seda polnud üldse menetlusse võetudki! „Sinu sõna tema sõna vastu,” selgitati Silviale. „Siin ei saa midagi tõestada – ja kui jälgi uurida, siis paistab hoopis, et teie abikaasa oli süüdi. Ja mis tee ääres kõndimisse puutub, siis uskuge või mitte, aga see ei ole meie riigis keelatud, isegi mitte joobnud olekus.”
   Ta häbenes ainult ühte asja – et vahetult pärast õnnetust oli ta mõelnud ainult endast ja Gasparest, aga mitte Antoniost. Kuidas ta sai olla nii isekas, nii alatu ja nii madal?
   Oma esimesed haiglapäevad lasi ta Carlottal poisi eest hoolt kanda, kartes end lapsele näidata – oma vermelist, paistes ja sinakaskollaste laikudega nägu, tumepruune kottis silmaaluseid, pundunud suunurka, sidemetes pead, kipsis jalga. Ta igatses Antoniot näha, nuttis ta järele, aga poiss oli ju alles seitsmene ja võis karjuma pista, teistsugune, nagu ta oli. Isegi tavaline laps oleks võinud tema nägemisest õudusuned saada.
   Päeva, kui ta lõpuks Antonio enda juurde lubas, ei tahtnud ta meenutada. Nad mõlemad nutsid rohkem kui kunagi varem. Silvia paistetused olid juba alanenud, andes talle peaaegu normaalse, ehkki veel räsitud ilme ja ta lubas, et paari päeva pärast lastakse ta juba koju. Antonio jäi lohutamatuks. Ometi – kui ta oli Antoniole rääkinud, et Gaspare nende juurde enam ei tule, oli laps pärast nutmist roninud päris ta kõrvale haiglavoodisse ja kallistanud teda nii kõvasti, kui jaksas.
   Tema laps. Tema ainuke laps, kellel on kogu maailmas nüüd ainult tema, Silvia.
   Isegi mitte õde.
   Ta oleks tahtnud ulguda, aga vajutas hambad huulde.
   Hiljem mõtles ta tihti, mis oleks saanud, kui ta oleks Antoniole just sel momendil Giacinta kohta tõtt rääkinud. Ta tahtis, oh kuidas ta tahtis selle hinge pealt ära saada, aga ta ei söandanud seda koormat panna teisele, palju väiksemale ja hapramale hingele. Kas Antonio oleks lõplikult murdunud, nagu ta kartis, või oleks Gaspare surma mõju toda teist surma leevendanud?
   Carlotta tuli lapsele järele ning kui ta oli mõlemad nõrgalt lehvitades ära saatnud, vajus ta raskelt tagasi voodisse ja tuiutas krohvitud lage. Ta ei kujutanud ette, mis pidi Jumalal tema jaoks veel varuks olema, aga ta keeldus astumast üle piiri, milleni lapse ja siis mehe kaotamine olid teda tõuganud. Ta oli ära kandnud esimese koorma, kuigi see surus ta küüru, ning teisegi koorma, kuigi see vajutas ta põlvili, aga ta oli põlvede peal edasi kooberdanud, irvitades läbi pisarate. Tulgu järgmine hoop ja ta lohistab end küünarnukkidele toetudes ikka edasi; tulgu veel üks ja, kui vaja, ta roomab.

XXIII

   Silvia õmbles endale musta loori ja kandis seda kombekohased päevad. Selle kestel käis ta igal hommikul ja õhtul kirikus Gasparele hingeõnnistust lugemas ning maksis kohusetundlikult missa ja kellalöömise eest. Kaua aega vaagis ta, kas jääda Fuscoks või võtta tagasi neiupõlvenimi, kuni otsustas, et Manzo seob teda koduga rohkem.
   Ta kasvatas Antoniot, nagu oskas, ning kui RAI käivitas viiekümnendate keskel riigitelevisiooni, sai ta tuttavate toetuse ja kokkuhoitud raha eest abiks mustvalge lapsehoidja. Gaspare puudumisest tekkinud haavad hinges olid küll kokku kasvanud, kuid jätnud mingid närviotsad alatiseks paljaks ning uue mehe otsimine ei tulnud talle enam mõttessegi – see ei tundunud mitte üksnes vale, vaid tema nägemuses muutus samaks ukseks, mis ei viinud kuhugi.
   Iga kord kui ta tundis, et ei jõua enam end vee peal hoida, kui ta ei suutnud isegi Antonio nimel end kokku võtta, avas ta magamistoa riidekapi, kus ta hoidis ikka veel Gaspare töösaapaid ja – riideid. Ta silitas neid, torkas pea särkide ja pükste vahele ning ahmis sisse tuttavaid mälestusi, kartes ja teades, et ühel päeval on need hajunud, jättes vaid tumma ja nimetu nahalõhna.
   Vahel mõtles ta emale Ameerikas, kes ehk oli leidnud oma apelsinipuud ja magas nende varjus, kuid talle mõeldud kirjad ei jõudnud kunagi saatmiseni, vaid lõpetasid isiklike asjade karbis. Ta sirvis selle sisu, puudutades sõrmeotstega minevikku. Kõige pealt leidis ta mõned kinopiletid ajast, kui „Il Modernissimo” veel Monte dell’Angelos töötas… Ta mäletas neid kordi, kus ta oli Gasparega tagareas sehvtitanud, tegemata välja kõvadest puupinkidest ja tegelikult mitte ka filmist, mis parasjagu ekraanil jooksis, seda enam, et sünged sõjajärgsed linateosed meenutasid ka teistele itaallastele liigagi seda, mis oli äsja nende enda õue peal toimunud.
   Ta sirvis edasi ja leidis piltpostkaardid kohtadest, kus nad olid Gasparega käinud. Maailma kaart konarliku pliiatsijoonega, mis ühendas Napolit ja New Yorki. Koolitunnistus. Ta võttis selle kätte ja midagi pudenes selle vahelt välja.
   Kaks kokkumurtud lehte. Armastuskirjad Ponchiellilt.
   Nii lihtsad ja naiivsed olid need, kuid tekitasid hea tunde. Mõne aasta jooksul pärast Ameerikasse minekut ja vahetult pärast sealt tulekut, Gasparest hoolimata, olid nende elud liikunud ühes suunas. Ponchielli jahmerdamine oli olnud armas, kuid lapsikuvõitu ning tal oli kahjugi seda lõpetada – poiss oli selles nii kõrvuni sees.
   Paistis, et Ponchielli jäigi pealtnäha natuke kergemeelseks, kui talle tekkis ümber mingi perversne aura, nii et isegi argiste fraaside tagant kumas läbi mingi salakavalus või kuri tagamõte, nagu üritaks ta sind lõksu tõmmata. Ta oli oma hinnangus veidi kahtlema hakanud, kui Ponchielli läks altari ette kena ja kombeka torinolannaga, aga kui naine hakkas mõne aasta pärast paisuma ja seda sugugi mitte lapseootusest, hakkas kuulujuttude kaudu levima tõde. Kas Ponchielli jõi? Aga kas paavst on katoliiklane? Ta teenis poe ja loendamatute kõrvaltegevustega head palka ja jootis „Trotulas” igal palgapäeval kõiki, kes suutsid klaasi käes hoida või vähemalt selili olles suud avada. Tehtud mees oli ta igas higi, ammuste oksejälgede ja mahavoolanud õlle järgi haisvas kõrtsis, ning räägiti, et kui ta purju jäi, tülitses ta naisega nii, et veel kaks maja edasi võis seda kuulda nagu kõrvaltoast.
   Naine aga istus tal kodus ja oli nagu imeline lill, mis närtsides kokku ei kuivanud, vaid hõivas üha suurema pinna, võisteldes mitte üksnes lihuniku proua, vaid ka lihuniku endaga, kes teadupärast suutis hobuserauast S-tähe väänata. Läks veel kolm aastat ja siis ei jäänud enam kahtlust, et Ponchielli on lisaks kõigele ka impotent. Tagantjärele leidsid kõik naised, et tal oli juba selline nägu, mis sellest rääkis. Sealtmaalt sai kõik minna ainult allamäge. Vaene naine, kahjatseti Ponchielli-prouat, mida kõike ta kannatama pidi…
   Silvia ei saanud lahti küsimusest, millele vastust õieti polnudki – kas oleks Ponchielliga kihlumine, nagu ta ühel hetkel oli tõsiselt kaalunud, midagi muutnud? Tema pead vaevas veel paljugi muud. Kuidas sai Claudio äri ikka veel õitseda? Kuidas sai ta ostjatele silma vaadata, müüa neile valgelt naeratades saia ja maiustusi? Kogu suvelõpu ja poole sügist takkaotsa oli õnnetus Montes teemaks, kuid ta ei kuulnud ühtki halba sõna, ühtki pahameeleavaldust, ühtki märkust Claudio jultumuse kohta. Vahtrad viskasid lehed maha ja koos lehtedega riisuti inimeste mälust ka õnnetus. Keegi sai lapse, kellegi poeg tegi karjääri arstina, kellegi pereliige heitis hinge ning Gaspare nimi kadus teiste ühesuguste sekka surnuaial.
   „Ta on oma naise täiesti hooletusse jätnud,” märkis Silvia nagu muuseas, kui nad kudusid sõbrannadega villatekki ja õues plaksusid puuladvad oktoobrituules. „Pidavat mingi südamehaigus olema. Ei teagi, kas ta järgmist suve näeb. Aga Claudio käivat kodus ainult õhtuti, nii et taevas teab, kus ta siis päev läbi ringi ajab… Poodigi võttis abilise, et saaks ise kusagil sehkendada.”
   Teised heitsid talle umbusklikke pilke.
   „Sulatõsi!” vandus Silvia. „Neid naisi pidi tal isegi mitu olema, Padovas ja Napolis ja isegi Averones. Kui ei usu, nuusutage – parfüüme on viie sammu peale tunda. Ja muidugi ta joob nagu vasikas.”
   „See ei saa küll tõsi olla,” vaieldi talle mitmel häälel vastu. „Kõik teavad, et Claudio ei võta tilkagi.”
   „Oma silmaga nägin, kuidas ta poe taga pudelist kummutas. Kõigi pühakute nimel!”
   Õige pea pidid ka teised tunnistama, et Ponchielli käitumine on muutunud ning varsti ei teinud ka vürtspoodnik ise asjast saladust, astudes õhtuti kõrtsi nagu õige mees kunagi. Kui esimestel kordadel vaadati teda veel imelikult, kui ta õlut tellis, siis mõne aja pärast oli tal juba oma koht leti ääres. Naised, kes kuulsid seda oma meestelt ja rääkisid Silviale edasi, pidid tunnistama, et ehkki ringiajamise kohta polnud endiselt mingit tõestust, pidi see ometigi tõsi olema, kuna Silvia oli ka selle joomise-asja esimesena ära tabanud.
   „Ma käisin linnas,” rääkis Silvia – pidades silmas Napolit – „ja kuulsin, et Claudio on saanud prantsuse tõve. Selge, miks neil naisega ikka lapsi pole.”
   Prantsuse tõbi, kajas järgmise paari nädala jooksul läbi Monte, ent kui naised hakkasidki vähem Claudio poodi külastama, sattus sinna seda rohkem mehi, kes, niipalju kui Silvia oletada võis, muigasid vandeseltslaslikult ja tegid kahtlasi vihjeid. Võib-olla patsutasid kõrtsis seljalegi. Vahel ajas see teda nii keema, et ta tundis tahtmist ronida kellatorni ja kisendada seal talle tehtud ülekohtust, kisendada nii, et Gasparegi kuuleb seda oma külmas sängis, aga ta suutis alguses ainult nutta ja varsti enam sedagi mitte.
   Ta kohendas alusseelikut ja tõmbas selle peale halli puuvillase kleidi, mõeldes kõigile päevadele, kus ta oli koos Gasparega midagi olulist teinud. Näiteks kui nad käisid Sabbioneta vanakraamilaadal ja ostsid selle suurepärase Padova Antoniuse kuju. (Antonius-Antonio. Isegi oma poja nimetamine kaitsepühaku järgi ei toonud tänapäeval enam õnne.) „Vaata rahaga ette,” oli Gaspare öelnud. Kas see oli olnud vihje, et Silvia on rahaga hooletu? Ta ei mäletanud ühtki ebaratsionaalset ostu – ei mingeid luksuslikke kõrvarõngaid, eksootilisi parfüüme ega noobleid kingi, isegi kui ta neid ihaldas…
   Ta sidus räti pähe ja astus krapsakal sammul tänavale. Võib-olla oli tähendusrikkam see kord, kui nad Veronas Casa di Giulietta õues Julia kuju imetlesid ning Gaspare, trügides rikaste Inglismaa turistide seas, pomises midagi laitvat naiste vooruslikkuse kohta. Muidugi oli Silvia olnud mõtetes Gasparele truu ning kui välja arvata see komistus Luigiga, siis ka tegudes, aga kas ka mees seda uskus? Jumal teab, mida kõike ta oma pikal merelolekul tegi või kuidas lõbutses – ehk arvas ta, et ka naine samamoodi käitub? Ehkki vale, võis just see sundida teda nii tihti lahkuma…
   Ta käis Didomenici juures ja ostis jahu, leiba ja searibi, Vecchilt sai ta kala ja paki musta pipart ning Giuliolt kotitäie tomateid, herneid, sidruneid ja peterselli. Võib-olla teeb ta vea, kui vaatab ainult erilisi sündmusi, võib-olla peitus Gaspare tõrksuse põhjus just igapäeva pisiasjades. Võib-olla oli Silvial mõni halb komme, nagu Ponchiellil, kes ei märka, kuidas ta portveini järele haiseb. Kas ta oli ehk meest liiga tihti näägutanud, teinud põhjuseta etteheiteid? Tülisid ju ikka oli…
   Ta sidus köögipõlle ette ja hakkas kala rappima. Uuesti mõtles ta päevale, kui Gasparet enam polnud, püüdis leida vihjeid ja detaile eelmisest õhtust. Kuidas võisid küll mehed nii keerulised olla? Nagu Kuu pealt…
   Ta võttis kala ahjust, neelas paar suutäit ja kraapis ülejäänud pannitäie prügiämbrisse.
   Ta ärkas korraks, kui koitev päike kardinate vahelt sisse vaatas, keeras külge ja magas veel paar tundi rahutus unes. Ärgates oli ta peaaegu kindel, et asi oli lastes. Gaspare oli tahtnud poissi, aga esimene oli olnud tüdruk, ära kutsutud juba enne sündimist. Teine oli poiss, aga selline, keda Gaspare põlgas…
   Ta istus lõunasöögiks aeda. Tema, Silvia, oli selles süüdi. Silvia ihu oli tüdruku tapnud, tõuganud ära patuse seemnevilja, tõugates sellega endast ära ka mehe. Muidugi oli tal olnud õigus viha pidada. Õigus teda hüljatagi, võib-olla…
   Kindlasti ei saanud ta meest süüdistada. Mehed ei mõista iial seda sidet, mis emal tekib lapsega veel enne, kui see esimest korda põtkib. Mehed… mehed on vähemalt üheksa kuud ajast maas, nende armastus saab alguse alles siis, kui nad last esimest korda käte vahel hoiavad. Neil pole aimugi sellest vaimustavast ja hirmutavast tundest, mida tekitab kehas kasvav uus elu.
   Ta kuulas raadiost õhtuseid uudiseid ja vähkres kaua, enne kui magama jäi.
   Teisipäeval ja neljapäeval käis ta külas, naerdes võõrast naeru, rääkides võõra häälega, süües ja juues kellegi teise jaoks. Kui Antonio oleks normaalsena sündinud, oleks Gaspare pikemalt koju jäänud, mitte pressinud alalõpmata tagasi merele. Võib-olla isegi ametit vahetanud ja tulnud maatööle, mida Silvia nii väga tahtis…
   Reede: lambakints Didomenicilt, sibul Giuliolt. Laupäev: sidrunikook ja retseptide vahetamine. Millega oli ta sellise karistuse ära teeninud? Pühapäev…
   Tema mällu oli kinnistunud lõhn, mis tulvas igal pühapäeval täpselt kell üks kööginurgast, kui ema praadis maccheroni kõrvale kastet, lihapalle, sea kaelaribi ja braciolet. Tomatite lõhn tõi selle tagasi ning ta tundis järsku jõuetust. Ta jäi tardunult pliidi kõrvale seisma ja kui ta nina ükskord kõrbehaisu püüdma hakkas, tõstis ta panni kõrvale ega puutunud seda.
   Septembris kohisesid Monte dell’Angelo puud õhtuti valjemini kui kunagi varem ning vahtrad olid vihaselt punased kui tuli, mis põuases metsas aeg-ajalt välja lõi. Sada üheksakümmend päeva ilma Gaspareta. See võis olla rutiin, mis nende suhte tappis…
   Oktoober, november: hommikuti oli hingeõhk aurav. Mäenõlva puud viskasid oma katte maha, märjad porised vahtralehed nätsusid jalge all ning kuuskede rohelisele sadas esimesi kahkjaid lumeebemeid. Rutiin ja see, et ta ei suutnud meest endasse normaalselt vastu võtta… See oli Gaspare joomine, mis tegi Antoniost sellise lapse, nagu ta oli. Tema pärast oli Antonio ära rikutud. Mõned mehed muutusid pärast ohtrat õlle, veini või viski joomist vägivaldseks ja olid valmis selgest taevast tulnud äkkvihas lööma ükskõik keda, kas või oma last. Mõned muutusid sentimentaalselt lällutavaks, mõned kiimaliseks. Gaspare muutus üksnes süngemaks, mida rohkem ta endale sisse kallas, ent füüsiline ähvardus, mis temast õhkus, ei võtnud kunagi reaalset kuju. Oh, tema silmadest oli küll näha, kui väga ta oleks mõnel hetkel lüüa tahtnud, aga silmadest kaugemale ei levinud see kunagi.
   Detsember.
   Jaanuar.
   Veebruar.
   Veel sada, sada viiskümmend, kakssada päeva. Veel sada, sada viiskümmend, kakssada vastamata küsimust. Naine, kes on astunud, sunnitud, tõugatud läbi üksikuna seisva ukse, ei saa minna tagasi. Kõik on mõlemal pool sama.
   Märtsis ostis ta klaveri, mille tõid kohale neli turjakat meest, kes pidid uksepiidad maha võtma, et pill sisse mahuks. Ja see polnud niisama klaver, vaid Saksa toode – kõige kuulsam nimi, mille ta leidis. Oh, kuidas Gaspare oleks tuhat kuradit vandunud, oleks ta seda näinud…
   Pill oli ilus ja ta kahetses, et ei oska seda ise mängida. Paar korda, kui poissi polnud kuuldeulatuses, julges ta klahve puudutada, aga neil rabedatel helidel polnud midagi ühist toorelt enesekindlate meloodiakatketega, mida Antonio, kes tolleks ajaks käis kolmeteistkümnendat aastat, noodivihikust maha mängis. Klaver oli Silviale midagi väga õrna ja naiselikku, mistõttu hooletu, rohmakas, talitsematu mäng sellel puudutas teda kuidagi isiklikult. Oleks ometi Gaspare seda kuulmas, mõtles ta kibedusega, suutmata unustada selgelt näilist põlgust, mida mees oli Antonio muusikalembuse vastu tundnud.
   Koos klaveriga sai ta kastitäie heliplaate ja niisama palju noodikirju lisaks. Õhtuti hakkas ta plaate kuulama, tähestiku järjekorras, nagu need kastis olid: Albinoni kuni Fauré, Grieg kuni Mozart, Orff kuni Schubert, Verdi kuni Wagner, siis jälle otsast peale. Pärast Gasparega juhtunut oli tema elus liiga palju vaikust, aga ometi tõmbas see teda; tõmbas ühtmoodi nii helide puudumine kui ka see eriline puhas kõla, mis on neil pärast vaikuse lõppu. Pikkamööda immitses kusagilt ka leppimistunne ja arusaam, et ta ise on elus ja peaks selle eest tänulik olema; et ka tema päevad võivad varem loetuks saada ja seepärast ei tohiks ta neid leinale raisata.
   Ta käis kõik plaadid mitu korda läbi, enne kui jäi pidama Beethovenile, sest tema töödes leidis ta tröösti, mida sõnades öeldu ei andnud. Kui valu tungis läbi igapäevatoimingute õhukese kihi, sulges ta end muusikasse ja nuttis sageli tunde pärast seda.
   Kes ta õieti oli selline? Ilma meheta, keda hommikul tööle saata ja öösel armastada ning kellele teised alt üles vaataks; ilma lasteta, kes teda avalikult jumaldaks ning kellest ta võiks küla peal rääkida; ilma vanemateta, kes vestaks õhtusöögilauas oma igavesi lugusid ja kiigutaks lapselapsi põlvel? Isegi mustlastel olid pered ja ajalugu. Need tugipunktid olid tema elu valgus – ilma nendeta elas ta üksnes iseendale, mis oli vaid veidi parem sellest, et üldse mitte elada.
   Aga kas ta polnud ennast juba piisavalt süüdistanud? Ta mõtles taas õdedele, kes tema ettekujutuses olid endiselt kaks lapseohtu habrast tüdrukut, kes vajasid päästmist. Neid meenutada oli raske, veel raskem aga kujutada ette omavanustena – kui neil üldse oli olnud õnne siiani välja vedada. Tegelikult oli ta alatasa kahevahel, kas pidada seda õnneks või mitte. Kuid tunded, mis oleks nooremana ärgitanud teda midagi ette võtma, olid aastatega lahtunud, jättes enda asemel kainete kaalutluste raske sette. Üks osa temast oleks endiselt tahtnud minna neid kahte tüdrukut päästma, veendunud, et tahtejõuga on võimalik manada neile füüsiline kuju, leida kusagilt Ameerika mandrilt üks Simona Jones ja kusagilt mujalt ehk Simonetta Garcia, mõlemad terve hulga laste ja lapselastega, mõlemad tema ettekujutuses eale vastavalt pisut ülekaalulised, kuid ikka kehastades seda itaaliapärast sitkust, mida ta oli näinud oma emas. Targem osa nägi selles ette aastatepikkust kõikeneelavat otsingut, milleks tal polnud jõudu ega raha ja mis võis osutuda sama mõttekaks kui rannast laineid tagasi peksta.
   Niimoodi, ihates ja samas lootusetust tunnistades, leidis ta, et suur osa sellest, mis tegi neist itaallased, oli tema perelt ära võetud, justkui needus, mis jooksis temaga kaasas ja oli nüüd tabanud ka tema poega.
   Kui ravimid ei tee Antoniost normaalset meest ja ta oma fidanzatot ei leia, siis lõigatakse Monte dell’Angelo Manzode liin lõplikult katki ning ajalugu neelab nad samal päeval.
   Ja ehkki ta küll sõimas ennast, sikutas oma juukseid, küünistas käed verele ja lõi ennast rusikatega, ei suutnud ta ikka end sundida rääkima Antoniole Giacintast. Kõigest muust suutis ta rääkida: vabrikupõlengust, Gasparest ja isegi Claudiost, aga mitte oma tütrest. Oli poiss ju alguses liiga väike, et juhtunut mõista, ning Silvia enda valu liiga suur, et südant puistata. Siis aga, kui Antonio küllalt vanaks sai ning tema nukravõitu erilisuses enam kahtlust polnud, ei julgenud Silvia ikka veel midagi öelda. Arvestades veidraid mõtteid, mis Antonio peas liikusid, ja tema närvesöövat käitumist, ei teadnud ta, mida võis Giacinta ilmsiks toomine poisiga teha. Ehkki ta mõistis, et Antonio näitab välja ääretult vähe sellest, mida ta tegelikult kannatab, kartis ta, et Antonio võib kaotada viimase mõistuseraasu – ja siis poleks tal enam ka teist last.
   Tema hirmust sai aastast aastasse põhjatuules vinduv saladus ning kuigi ta vahel jälgis Antoniot hoolega, ei paistnud tolle ilme kunagi küllalt julgustandev, samas kui ta enda julgus aina kahanes. Mitmeid kordi seisis ta unes Antonioga vastakuti ja tunnistas: ma tapsin su õe, ärgates siis ja mõeldes paanikaga, et see pole ju tõsi ja kas tõesti oli ta seda öelnud, enne kui ta suutis end jälle tegelikkuse suhtes orienteerida. See hirm kasvas märkamatult temast väljapoole ja lõpuks ümbritses ta, kuni rääkimine tundus juba füüsiliselt võimatu. Ta suutis Giacinta nime lausuda mõttes, kuid mitte enam seda kuuldavale tuua, ning kuigi nüüd ta juba proovis, lõppes iga katse värisemise ja õhupuudusega.
   Juba ammusest ajast oli Carlotta rääkinud oma lahkumisplaanidest, aga alles nüüd paistsid need teoks saavat. Ta tuli oma isikliku autoga kevadisi lompe kahte lehte pritsides, olles Silvia meelest riietunud liigagi linnapäraselt, ja palus tal oma maja järele vaadata. „Räägi oma poisile,” oli ta võtmeid ulatades lausunud, sellal kui Silvia adus hirmuga, et sõbranna nägu on pärast mitmeid pikki äraolekuid hakanud kaotama talle omaseid jooni, muutudes iga korraga üha võõramaks ja meenutades talle kedagi, kellega ta on vaid mõned korrad kohtunud. „Las ta käib seal korra või paar nädalas pilku viskamas, kuni me mehega ostja leiame. Mul on niimoodi kindlam tunne.”
   Esimene kord läks ta Antonioga kaasa. Kui ta oli aknaluugid laiali lükanud, avastas ta, et maja on maha jäetud seisukorras, nagu oleks omanik lootnud paari tunni pärast tagasi pöörduda. Pesemata kohvikruusides vohas tumeroheline hallitus. Köögilaual oli spordiuudiste kohalt lahti volditud ajaleht ja kui ta seda kergitas, nägi ta lauaplaadil pruune kohvirõngaid. Köögikapi ja seina vahel märkas ta roostes hiirelõksu ning luksatas, nähes selle kõrval tillukesi tolmunud konte nagu dekoratiivseid hambaorke. Ühel voodilgi oli tekiserv tagasi keeratud, justkui oleks sealt äsja tõustud. Kõik oli nii vaikne, et tundus, nagu suudaks siia kogunenud vaikus veel praegugi nende samme summutada.
   Kui ta pöördus Antonio reaktsiooni nägema, jahmatas teda noorukis toimunud muudatus. Antonio tavapäraselt nukkerhallides silmades oli erutussäde ja esimest korda nägi Silvia neis peegeldumas siirast naeratust. Peale selle oli ta justkui kolm sentimeetrit pikemaks kasvanud ning ühes ta suunurgas tuksles väike rõõmuvirve.
   Silvia aimas juba, mida Antonio küsib: mida ema arvab, kui ta ühe päeva siin on? Ja siis veel ühe päeva või kaks… või terve nädala… või kuu. Ta teadis, sest talle oli näha see reetlik sära, mis tekkis Antonio silmadesse hüljatud maja vaadates. Iseäralik hiilgus, mis polnud kordagi avaldunud siis, kui Antonio temaga all orus elas.
   Silvia tundis järsku vajadust kiiresti uksest välja astuda, joosta nurga taha ja tõsta käsi silmile.
   „Ema. Ema?”
   „Mis sa tahad, Antonio?”
   „Võin ma siia, siia, SIIA jääda? Saab kõik ilusti korda TEHA. Ja ümberringi… MEELDIB. Võin? Ma?”
   Ta sai isegi aru, et on närvis, kui Antonio kõnemaneer järsku kuuldavaks muutus. Muidugi tahtis ta öelda „ei”, sest (see on üksik koht, paljugi kes võivad siin käia; Antonio ei saaks üksi hakkama; millest ta ära elab; ta on veel liiga noor; mis saab, kui midagi juhtub, keegi ei tule siia appi) ta poleks suutnud taluda, et ainus inimene, keda tal on jäänud armastada, tema juurest ära läheb.
   „Vaatame seda… hiljem,” ütles ta ja püüdis meenutada üht palju nooremat Silvia Manzot, kes kord varahommikul sõitis pooltühjade bussidega sadamani ning seal teatud Gaspare Benedetti Fusco abil laevale pääses, jättes enda ja pere vahele kaks nädalat Atlandi sinikülma vett. Tal oli kulunud palju jõudu, et saada lahti mõttest, nagu oleks Giacintaga juhtunu karistus selle eest. Hea küll, kaks või kolm nädalat pole ju palju, siis on Carlotta oma ostja leidnud ning Antonio kolib tagasi. Ta oleks tundunud endale variserina, oleks ta nüüd käe ette pannud.
   Tegelikult oli see Carlotta, kes, olles kuulnud Antoniot klaverit mängimas (mida ta võõraste juuresolekul üsna vastumeelselt tegi) soovitas Silvial proovida teda mõnda muusikakooli sokutada.
   „Uuesti kooli? Ma ei tea, kas ta on eelmisestki korrast üle saanud.”
   „See oli ju pea kümme aastat tagasi.”
   „Tema puhul ei loe, et kümme aastat.”
   „Ta on täismees, aeg on ükskord lapsepõlv unustada – temal enda oma ja sinul tema oma. Räägi Antonioga, ilmselt ta ei mõtlegi enam sellest. Ja kui mõtleb, siis ütle, et sellisel asjal ei saa lasta hinge minna.”
   „Tead, sind ei olnud juures, kui ma tema sinikaid ravisin…”
   „Ah,” heitis Carlotta käega, „minu marakratt tuli ka alailma lõhkise kulmu või katkiste riietega koju. Selline see poistevärk ongi. Sa vaatad seda nagu täiskasvanu ja näed kohe võitlust, aga nende jaoks on see süütu kisma. Ega keegi pole veel väikese valuta suureks kasvanud.”
   Alguses olid need valud tõepoolest väikesed, peaaegu märkamatud. Läks vist terve nädal – see oli umbes kaks kuud kooli algusest –, kui ta üldse täheldas, et Antonio riided on koolist tulles ebaharilikult tolmused. Ta paniselle mingite mängude arvele, aga kui ta lõpuks pesemisest tüdinult selle kohta küsis, sai ta ausa vastuse, et „teised” tõukavad teda pikali, iga kord kui ta neist mööda läheb. Noh, ikkagi mängud siis… „Tõuka vastu,” soovitas ta naljatamisi ja patsutas Antoniot juustele.
   Carlotta rüüpas kohvi. „Ma mäletan, et kui sa Toni kooli saatsid, siis sa kiitlesid, kui kiiresti ta endale sõbrad leidis.”
   „Ütlesin ma tõesti seda? Sa ajad vist midagi segi.”
   „Ma mäletan väga hästi.”
   „See pidi siis küll käima õpetajate kohta, hoopis nemad kiitsid Antoniot. Oleksin võinud ta kohe teise või isegi kolmandasse klassi panna. Aga et sõbrad? Su mälu petab sind, ilmselt kõigest sellest kohvist, ma ei imestaks. Ma pole kunagi seda tõrva armastanud.”
   Ta oli juba unustanud oma naljaga öeldud soovituse, kui mõni päev hiljem jahmatas Antonio teda verekorbaga suunurgas ja kriimudega näol. Lisaks haises üks pluusikäis okse järele.
   Silvia ruttas niisutatud põlleservaga tema nägu puhastama.
   „Mis sa siis nüüd tegid…?”
   „Tõukasin.”
   „Tõukasid keda? Neid? Mine siis teisele poole teed teinekord!” Ta vangutas pead. „Kuidas sa lased ennast niimoodi ära määrida…”
   Antonio olevatki seda teinud. „Teised” aga tulid talle järele, kõndisid sabas, panid ta komistama, seisid teele ette. Keegi lõi teda kõhtu, nii et tal hakkas paha. Kui ta end jälle püsti ajas ja käega end puhtaks tegi, sai ta hoobi vastu suud. Talle öeldi (Silvia pani selle lausekatketest kokku): „Seisad siin. Tee ääres. Ei liigu ühtki sammu, enne kui päike loojas. Kui liigud, saad kitli peale. Ära üritagi petta, me oleme siinsamas peidus. Kohe kui jamad, anname üle tahi, nii et mäletad.”
   „Miks sa ootama jäid, tobuke?”
   „Nad ju ütlesid. Ütlesid, et on peidus.”
   „No olid siis või?”
   „Ei tea. Nad ütlesid, et on peidus. Peidus.”
   Carlotta võttis demonstratiivselt järgmise lonksu. „Ma ju ei ütlegi, et ta peaks minema koos kümneaastastega samasse koolipinki. Las ta proovib konservatooriumit. Usu mind, see teeb talle head. Tal oleks juba aeg saada korralik töö, hakata mõtlema naisele. Hea kooliharidusega oleks tal teed lahti.”
   Silvia pani käed sülle. „Ma olen sellele nii palju mõtelnud ja ma ikka ei tea.”
   „Mida sa ei tea – seda, et kas sa lapselast tahad?”
   „Ta on ju siin ka õnnelik.”
   „Kuule nüüd!” vehkis Carlotta kätega. „Selle impotendist Ponchielli abiline!”
   „Ta mängib ju orelit ka.”
   „Siis, kui Gregorio on jälle nina nii täis võtnud, et ei tee mustadel ja valgetel klahvidel vahet. Sa ei mõtle ju, et see ongi tema tulevik?”
   „Õpetajad ütlesid, et ta on lahtise peaga, väga kohusetundlik ja uudishimulik, aga aeglane. Kuidas ta teistega sammu peab, eks konservatooriumis käib õppimine ju veel kiiremini? Ja tal ei ole ju pabereid. Ilma paberiteta ei võeta teda kuhugi.”
   „Leia mõni eraõpetaja.”
   Silvia ohkas. „Ma ei ole nii rikas.”
   „Leia siis mõni, kes ei taha raha.”
   „Kus sellised kasvavad? Tänapäeval tahavad kõik kõige eest raha.”
   „Mina sinu asemel kirjutaks igale poole.”
   Antonio vedas end läbimedie ning tegi üleminekueksamid väga headele hinnetele. Le superiori esimesel aastal – Antonio oli siis neliteist – avastasid „teised” tema tundlikkuse teatud tajusignaalidele, kui ta keset kärarikast tundi surus käed kõrvadele ja hakkas karjuma.
   Ühel hommikul oli Antonio tavapärasest kahvatum ja kurtis peapööritust. Selgus, et teda oli eelmisel päeval jalgupidi trepist alla lohistatud, ning arst diagnoosis peapõrutuse. Silvia käis direktori jutul, kes laiutas käsi. „Olete kindel, et see pole lihtsalt sõbralik pullitegemine?” Kui Silvia rohkem peale käis, nõudis ta: „Kellega tal siis need probleemid on? Las nad tulevad mõlemad minu jutule. Ma kahtlustan, et ega Antonio ise ka patust puhas pole – ju ta ikka midagi teeb, mis teisi ärritab.”
   Mõni aeg hiljem tuli Antonio koju nagu tolmutont.
   Silvia tõstis käed suu ette. „Mis siis nüüd ometi juhtus?”
   Ta olevat pikali löödud, puistatud kriiditolmuga üle, hoitud teda kätest ja jalgadest kinni ning topitud talle tahvlilapp suhu.
   Hiljem peksti teda raamatutega – kuuekesi, ütles Antonio. „See on karjumise eest,” öeldi talle. „Kui veel kisad, saad üle tahi.” Ning seda tunnis karjumise asja üritati veelgi korrata.
   Le superiori teist aastat ei tulnud. Oli märtsi lõpp, kui direktor ta jutule kutsus. Ta ei pakkunud istet ega teinud ka sissejuhatust, vaid vaatas talle murelikult otsa ja lausus: „Teie poeg põhjustab liiga palju probleeme. Oma klassikaaslastega on tal pidevalt kaklused, häirib tihti tundi, ei taha teistega läbi käia, riided on tal kah kasimata.” Ta lõi peopesad otsustavalt lauale. „Ametlikult meie kool sellist käitumist ei salli, aga kuna mitmed õpetajad tema eest kostsid, siis selle aasta saab ta siin ära lõpetada. Kuid alates sügisest pole ta siin enam oodatud.”
   „Aga…”
   Direktor tõstis resoluutselt käed. „Ei.”
   „Kuid…”
   „Kindlasti mitte.”
   „Võib-olla…”
   „Palun, sinjoora. See on juba otsustatud.” Ta köhatas, võttis lauasahtlist mingi paberi ja jäi seda süvenenult uurima.
   „Homme läheb vihmale,” ütles Silvia, kui Carlotta end juba minema seadis. „Ma tunnen seda…”
   „…kontides,” lõpetas Carlotta. „Mina arvasin, tead, kogu aeg, et see on tühi loba. Mida teavad kondid ilmast, eks ole. Aga siis see valu…”
   „Otse nagu jalakondi sees näriks ja tuikaks midagi,” ütles Silvia ja hõõrus pahkluud.
   „Ja kõndida on kangevõitu.”
   „Kõndida ja trepist käia.”
   „Oh, ära räägi mulle treppidest,” vangutas Carlotta pead. „Ja see kõik on viimaste aastatega…”
   „Ma tunnen seda sestpeale, kui Gaspare… kui Gasparega… minu ja Gasparega…”
   „Pole vaja,” ütles Carlotta vaikselt.
   Ja mingil viisil suretas see meenutus Silvias igasuguse tuju Carlottat kallistusega minema saata. Tasse küürides jäi ta viimase ettepaneku üle mõttesse ning mõni aeg hiljem küsiski Antoniolt mõned tööd laenuks, tuues ettekäändeks tuttava muusikaõpetaja huvi. Telefoniraamatut uurides jäi tema valik lõpuks koolidele viies lähiümbruse linnas: Salerno, Lucca, Napoli, Foggia ja Averone.
   Ta saatis esimesse kahte pikad kirjad ning peaaegu kohe tulid neist ka viisakad äraütlemised koos tagastatud töödega. Kolmandast vastas huvitatud muusik, hinnates oma tunnitasu vaid paar korda väiksemaks summast, mille Silvia teenis terve nädalaga (ikkagi Napoli, mõtles ta). Ta ei jaksanud enam pikalt kirjutada ning pärast vaagimist, mille käigus ta teadvustas, et tegelikult ei looda ta midagi, lisas ta viimastesse kirjadesse tööde juurde ainult sedeli telefoninumbriga ja palve helistada.
   Nagu ta arvanud oligi, ei tulnud Foggiast ega Averonest vastust, kuigi igal hommikul ja õhtul vaatas ta lootusrikkalt postkasti. Gregorio Capozzoli hakkab juba vanaks jääma, mõtles ta, ning kui Antonio saaks tema koha üle võtta, teeniks ta piisavalt, et vähemalt Montes ots-otsaga kokku tulla.
   Saabus aprill ning nädalavahetused veetis ta aias. Ta oli istutamas üht kiuslikku roosipõõsast, rassides higitilgad ninale, kui kuulis majast telefonihelinat. Ta pani labida käest ja kõndis käsi seelikusse pühkides tuppa. Toru võttes hingeldas ta sinna tervituse ja kuulis siis võõrast häält:
   „Siin Pietro Salvari, Averone konservatooriumist.”

XXIV

   Emiliana paistis oma varaküpsuse juures Antoniost vanemgi ning Silvia oli üllatunud, kui sai teada, et ta on alles seitseteist. Ta oli kellegi sugulane, kelle nõbu oli Carlotta ja kui too Silvia poole asja tegi, oli tal tüdruk kaasas; tõeline väike – ei, mitte enam nii väike – ingel.
   Antonio istus kiviaial, hoides poolikut klaasi piimaga. Tüdruk tippis kõhklematult tema juurde, nõjatas end vastu aeda, kohendas veidi oma ruskeid juukseid ja alustas „Ma–…”, kuid ei jõudnudki esimesest silbist kaugemale. Antonio tõusis püsti ja kõndis talle otsa vaatamata majja. Tüdruk, nähtavalt segaduses, tuli laua juurde, tahtis nagu midagi küsida ja istus siis nõutult. Silvia suurnurka ilmus kerge muie.
   Tüdruk pidi jääma kuuks ajaks, kuni kestab vaheaeg. Emiliana isa, veel üsna noor mees, kellel oli ettevõtteid Milanost Messinani ja kes oli Montesse tulnud, et ajada oma Ameerikasse läinud vanavanemate jälgi, pakkus seni Antoniole enda juures ajutist tööd, lubades seejuures silma peal hoida, et poiss lollusi ei teeks. See tundus piisavalt ohutu, nii et Silvia laskis tal minna.
   See oli umbes kolmandal nädalal, kui Emiliana isa tuli tavapäraste trühvlikommidega ja tegi juttu Antonio pikemast töölevõtmisest. Ei, mitte Montes, siin on ainult odavad lihttööliste otsad, aga Genoas. Esialgu aastaks, aga kui poiss on sama nutikas, nagu ta end seni on näidanud, siis miks mitte veel pikemalt.
   Silvia esimene reaktsioon oli olnud naerda. Ta ei olnud kunagi mõelnud Antoniost kui nutikast inimesest, vähemasti mitte sõna tavalises mõttes. Siis tundis ta hirmu.
   Genoa, see oli nii kaugel põhjas! Pesa jääks lõplikult tühjaks – kes laiali lennanud, kes üle ääre põrmuks kukkunud. Kogu aeg oli ta edasi lükanud vastamist küsimusele, mis saab, kui Antonio tahab ära minna. Selline mõtteasetus polnud talle pähegi tulnud; tundus loomulik, et Antonio jääb alatiseks Montesse. Gaspare minek oli rebinud hinge tühja koha, Giacinta jättis jälje, mis tuikas alati, kui ta pilgu sisemusse pööras, nüüd siis tahtis see noor tüdruk viia viimasegi. Pere jooksis ära kodumaalt, tema ise oli jooksnud ära vanemate juurest (olgugi õnnistusega) ja kes ütles, et ka Antoniol polnud veres pageda? Verest tühjaks jookseb nii ka Manzode suguvõsa, kuid Antoniot kinni pidada tähendaks teha ta ühise saatuse vangiks.
   Ometi teadis ta, mis tunne on ärgata öösel ja mitte kuulda kellegi teise hingetõmbeid peale iseenda omade. Kassid ajasid ta nina kihelema, koerad vaatasid teda pureja pilguga ning lind majas pidi tooma halba õnne; seltsi polnud loota neist kellestki. Antonio mehkeldamine Emilianaga võiski olla märguanne temale, mida poiss ei julgenud veel sõnas kuuldavale tuua. Korralik töö Genoas ja suurte silmadega fidanzato ta ümber tiirlemas, mida veel tahta… Või tähendaski Antonio vaikimine just seda – vaikimist ja leppimist? Sellisel juhul ei saa ta minna, ei tohigi ta minna Montest ära.
   Ta tundis ennast iseendale püstitatud lõksus.
   Järgnevate nädalate jooksul jälgis ta Antoniot, hakates peaaegu kohe tema käitumisest välja lugema sõnatuid abipalveid. Antonio esimene tõrges reaktsioon polnud tookord piisav, et Emiliana huvi kaotaks. Kõik toimus muidugi viisakalt. Kaks korda nädalas käis tüdruk koos isaga neil külas, ning kümmekond meetrit eemal, muidugi mõlema vanema valvsa kõõrdpilgu all, ajasid nad omal kombel juttu. See tähendab – suurema osa ajast lobises Emiliana, samas kui Antonio istus kinnisilmi, jõi klaasist piima ja ainult kuulas. Tema meeled pidid olema üle koormatud, mõtles Silvia. Tüdruku talumine pidi olema tõeline piin ja tegema tema olemise aina hullemaks. Kui ta läheb Genoasse, peab ta kokku puutuma sealse linnakära, kiiresti rääkivate inimeste ja keerisena liikuva eluga ning see murraks ta.
   Kui Emiliana isa järgmine kord külla saabus, valmis Silvialt otsuse kohta kuulma, tegi too ette tõsise näo ja hoidis seda kogu aja, mis nad sõid ja jõid. See pidi pinnast järgneva jutu jaoks ette valmistama. Kui aperitiiv oli võetud, mainis Silvia mokaotsast, et Antoniole kui noorele tugevale mehele oleks sobivam siiski töö samas tehases, kus käisid teised Monte mehed.
   „Ei, ei, ei,” tõstis Emiliana isa käed, „see oleks raiskamine.”
   „Raiskamine? Ma ei mõista.”
   „Minu meelest on ta selleks liiga terane.”
   „Kuidas terane?”
   Mees tegi käega laia žesti. „Taiplik, haarab kõike lennult.”
   „Ta on noorevõitu.”
   „Kui ma otsin endale töötajaid, vaatan ma annet, mitte vanust. Mõnikord astuvad need tõesti ühte sammu, aga mõnikord, nagu praegu, on üks teisest ees.”
   Silvia otsis sõnu. „Antoniol on väga halb tervis.”
   „Minule paistis ta küll väga reibas.”
   „See ainult näib nii. Ja Antoniole on vaja palju vaikust ja rahu. Ta ei taha kedagi näha. Ta ei talu kedagi. Isegi mitte mind, oma lihast ema!”
   „See ei saa tõsi olla!”
   Silvia vaikis, aga hakkas ennast kõigutama nagu üritaks nähtamatust kotist välja rabeleda, haaras seejärel meelekohtadest, murdis käsi ja raputas pead, mille käigus Emiliana isa muutus silmnähtavalt närviliseks, kuni karjatas: „Mis on? Mis ometi on?”
   Silvia oigas ja pahvatas: „Annaks Jumal, et ta hinges püsiks!”
   „Mis siis ometi lahti on?”
   „Kui ma vaid saaks rääkida…” ütles Silvia. „Te ei kujuta ettegi kõiki neid asju…”
   „Või nii hullud on siis lood…” pomises Emiliana isa endamisi. „Teate, ma pean seda tööasja siis mõtlema.” Mees vangutas pead. „Ja tõesti ikka nii paha lugu või?”
   „Ta on ettearvamatu. Võib vahel täiesti pööraseks minna ja siis pole keegi kaitstud, kes lähedal on, isegi naised mitte.” Silvia kääris kleidikäist ülespoole ja näitas kukkumisest saadud sinikat käsivarrel. „Tuli mullegi kätega kallale, silmamunade välkudes.”
   „Issand halasta,” ütles mees. „Sellise peaks siis saatma ju lausa…”
   „Aga võib-olla,” kiirustas Silvia parandama, „kujutasin ma seda välkumist ette.” Ta tõmbas käise tagasi ja pehmendas häält. „Mõelge ka Emiliana peale. Ta käib nii pahaaimamatult siin Antonioga rääkimas, vaeseke.”
   „Ohhh…!” tegi mees, kui mõistmine talle koitis.
   „Rahu, rahu, midagi pole veel juhtunud, aga ainult Looja teab, millal Antoniol jälle hoog tuleb.”
   „Käivad need tal tihti?”
   „Väga tihti.”
   „Ma mõistan, mõistan… Ma räägin Emilianaga.” Tekkis vaikus; mees rüüpas veiniklaasist viimase. „Ma võin kätt südamele pannes vanduda, et poleks midagi sellist arvanud. Nagu ma ütlesin, ta on kirjalikes asjades väga terane, arvutab hästi, ja minu juuresolekul oli väga viisakas. Ka oma tütrelt pole ma etteheiteid kuulnud. Mulle oleks suurt rõõmu valmistanud, kui oleksin saanud ta Genoas tööle võtta, aga et asjad on nii, nagu te kirjeldasite…” Ta ohkas. „Milline kahju!” Ta võttis oma kaabu ja tõusis.
   Antonio ei mõistnud, miks olid Emiliana külaskäigud nii ootamatult lakanud. Ta kõndis endiselt igal neljapäeval oma laua juurde kiviaia ääres, sättis end piimaklaasiga päikesevarju alla ja ootas. Ta ootas ka siis, kui taevas, mis tavapäraselt meenutas pleekinud helesinist lina, tõmbus ühest servast sinakaslillaks, nagu oleks sinna virutatud kõva hoop, ja hakkas maad valingutega piitsutama. Veejugade hallid teemantnõelad sähvisid suurel viltusel päikesevarjul, igaüks püüdmas ühe viimase hüppega taevasse tagasi tõusta, ning ladisesid murule ja piimaklaasi, millest Antonio polnud võtnud sõõmugi, silmad kinnistunud majani viival rajal, ikka oodates Emiliana ilmumist.
   Silvia jälgis teda paotatud kardinate tagant ja viivuks siugles ta peast läbi mõte, et ehk oli ta tüdruku Antoniole keelamisega vea teinud, kuid hetke pärast astus ta selle kannaga laiaks. Vihm ei näidanud lakkamise märke.

XXV

   Kaks korda nädalas, harilikult pärastlõunasel ajal, käis Antonio Silvial külas, et teha mõnetunnine laisk lõuna ja võtta kaasa mõned pudelid veini. Sellel korral kõndis ta koos Pietroga mäest alla ning äsjasest vihmavalingust märg hein värvis nende püksisääred tumedaks. Nende samm oli rutakas, sest suurem osa taevast oli endiselt tumesinine, muutes päeva hilisõhtuselt pimedaks, ning aeg-ajalt kostis sügavat kõminat, mis ennustas tugevamat padu. Nad jõudsid linna, kui uuesti hakkasid langema jämedad piisad, ning läbisid viimased tänavapikkused joostes.
   Sisenedes märkas Pietro marmorist Padova Püha Antoniust, kes seiras teda ukse kõrvalt. Ta väristas õlgu, tundes siinsete kommete üle võõristust. Seinal rippus paavst Paul VI portree ning riiulitel nägi ta avamata šokolaadikarpe, mis olid seal ilmselt seisnud aastaid, kui mitte aastakümneid, kunagi liiga ilusad avamiseks, nüüd liiga vanad söömiseks. Kuid lõhn oli toas värske, ilmselt vaasidesse korjatud lilledest. Pietro astus edasi ja ta pilk jäi pidama raamitud fotodel.
   „See on Gaspare,” sõnas Silvia.
   Teda oli palju. Gaspare laevatekil meeskonna hulgas; Gaspare roolikambris, tema ees hulk lüliteid, kange ja hoobasid; laitmatus univormis Gaspare seismas mingi Vahemere sadama kail, selja taga halli ristleja terav vöör. Tema kindel hoiak ja nelsonlik ilme sobisid selle suure laevaga, ja kuigi tahumata näojoontes ja kühmulises ninas polnud midagi nägusat, näis ta ometi tugeva ja auahnena.
   Kuni Silvia keldris veini valis, otsustas Pietro Antonio murelikust ilmest hoolimata kaminasse tuld teha. Varsti praksusidki vaigused männihalud hoogsalt, ent kui Silvia naasis, jäi ta uksel seistes leeke silmitsema ning Pietro tabas tema pilgus midagi mõistatuslikku – häbitunnet, valu, ehk isegi hirmu? Korraks oleks nagu alatisest tuulest säbruliseks aetud vesi selginenud ning lasknud naise sisemusse pilku heita, ning kuigi Pietro ei osanud nähtule nime anda, tegi see teda murelikuks. Ta oleks tahtnud aidata, aga kartis, et iga küsimus oleks siinkohal olnud liiga terav. Siis kehitas Silvia kergelt õlgu ja küsis, kas tal on külm.
   Nad sõid, Silvia kergelt toitu nokkides, Pietro raugematu isuga, Antonio hajameelselt, ning Silvia rääkis oma tööst. Pietro seiras ruumi, mida ta oli juba korra näinud, ent alles nüüd märkas ta seinal õlimaali, mis paelus kohe ta tähelepanu. See kujutas puudesalus jõekäänakut, kus kaugemal paistis rookatusega hütt, horisondil lauge mäekuru ja seal vahel hiilimas varajane päike. Ta silmitses seda huviga, avastades jõeäärsetest kõrkjatest tukkuvad pardid, teiselt kaldalt vee kohale kaardunud õngeridva ning kaugemate puude okstelt mustad linnud. Värvid olid aoajale sobivalt summutatud, valgustaju meisterlik, pintslilöök külluslik ilma rõhutatud melanhooliata. Ta küsis Silvialt kunstniku kohta, aga teine vaatas talle otsa ja kõneles peatumata edasi. Ta küsis uuesti.
   „See on mu vanaonu maalitud,” ütles Silvia pärast hetkelist kõhklust.
   „Hmm,” tegi Pietro. „See näeb välja nagu Bonavia.”
   „Ma pole kahjuks asjatundja,” lausus Silvia kohmetult ja peitis pilku.
   „Muidugi kui see oleks Arnaldo Bonavia taies, siis ripuks see kusagil karastatud klaaspaneeli taga.”
   Silvia niheles, aga ei kostnud midagi. Siis teatas Antonio, et vihm on lõppenud (on, on, on ära lõppenud, vihm on ära, vihm on lõppenud, VIHM) ja keelitamist kuulda võtmata lahkus, kolm punast veini näpus.
   Peaaegu kohe pööras Silvia jututeema Antoniole ning nüüd oli mure tema hääles kahtlematult kuuldav. Kuidas neil läheb? Ega ta närvidele ei käi? Ega ta õppimast ei keeldu? Kas ta püüab kogu aeg oma tahtmist saada?
   Pietro oleks peaaegu olnud valmis möönma, et jah, Antoniol on mõned omapärased iseloomujooned, aga taipas, et läheks sellega libedale teele. Ta raputas hoopis ägedalt pead. „Ta haarab kõike lausa lennult. Minu jaoks teeb see õpetamise palju lihtsamaks.”
   Sinjoora Manzo pani käed vaheliti ja vaatas välja aeda, vaikides hetkeks. „See kõlab liiga hästi. Ma kardan, et tema oskused pole eriti head. Õiget haridust pole ta ju saanud ja mina ei oska teda kuidagi aidata.”
   „Ei midagi sellist,” kinnitas Pietro. „Antonio on haruldaselt andekas ja miski ei takista teda saamast suureks nimeks. Tema puhul ma ei ütle, et formaalse hariduse puudumine oleks ületamatu takistus.”
   „Suureks nimeks…” osatas naine. Ta pühkis heledama juuksesalgu silmadelt ning ta hääl oli pinevil ja isegi kurb. „Ma nii väga tahaks seda uskuda.”
   „Ma võin ausalt öelda, et sellist annet pole ma varem näinud,” kinnitas Pietro. „Kas Manzode hulgas on juhtumisi veel muusikuid?”
   Silvia muigas kõveralt ja rääkis, kuidas ta oli korduvalt ja üksipulgi oma suguvõsale mõelnud, aga leidnud sealt vaid arste, ametnikke, ärimehi, käsitöölisi ja teisi lausa tähelepanuväärselt muusikakaugeid inimesi.
   „Veelgi veidram on,” lisas Silvia, „et minu liinis on kõigil kuulmisega häda olnud: vanamemm jäi juba neljakümneselt kurdiks, tema vennad vaevlesid pool elu kõrvavalude käes ja ma ise ei suutnud pärast Antonio sündi enam vahet teha, mis suunast mingi heli tuleb. Kas usute? Aga pärast kõike seda juhtub ime ja Antonio õpib klaverit mängima…”
   Katedraali kella seierid nõksatasid täistunniasendisse, millele järgnes kümme kauget ja pehme kõlaga kõmatust. Silvia tõusis ja klõpsas lülitit, jättes põlema ainult sumedat valgust heitvad väikesed nurgalambid. Hea, et küünlaid pole, mõtles Pietro, see meenutaks juba liigagi neid kohtamisi, mis ta noore Akadeemia õppurina läbi oli teinud. Ta vaatas raamitud fotosid seinal, uuris Manzode meespoole kindlameelset habetunud nägu ja püüdis välja mõelda, mida võiks Silvia Manzo temast tahta. Peale selle, muidugi, et ta Antonio ohjesse saaks.
   Ta märkas, et mõlemal on jook otsakorral ning valas veinipära välja. Veidi kohmetult lõid nad klaase kokku ja Pietro sõnas: „Et Antonio täidaks oma unistuse.”
   „Et me kõik täidaks.”
   Nad jõid, vahetasid sõnatuid pilke, ning iga selline silmavaatamine näis Pietro meelest kokku traageldavat seda aja– ja vanusevahet, mis neid lahutas. Rulookardina taga lasus õhtuhämarus, kuid praokil aknast aimdus talle lindude kurisevaid häälitsusi ja isegi jasmiinilõhna ning puuvõrad heitsid noorkuu kumasse salapäraseid varje.
   Pietro vabandas ja käis tualetis, silus meelekohtadel juukseid, tõmbas peopesaga üle kareda lõua. Ta oli juba pisut švipsis, aga selle vastu polnud tal midagi. Ta lasi janu leevendamiseks klaasitäie leiget vett ja kahetses kohe, tundes jälki lubjamaitset. Veel kord sättis ta juukseid, patsutas end põsele ja läks tagasi. Diivanile istudes märkas ta, et plaadimängijas oli Gillespie asemel võtnud koha Ellington, kelle trompet tõi kuuldavale soojalt karedaid meloodiaid.
   Ta täitis uuesti klaasid, kiites Silvia veinikogu, aga naine muigas mõrult ja tunnistas, et kõik pärineb Gasparelt. Kui jutt juba veinidele läks, pidi ta kiitma koduprovintsis kasvavat Aglianicot, mille marjadest valmisid noobli iseloomuga karmiinpunased, ning Fianot, mis oli aluseks õrnale lillelõhnaga valgele. Millal nad sinatamisele üle läksid, ta ei märganudki.
   „Kas tead,” küsis Pietro, kui vestlusesse oli tekkinud paus, „et vanad roomlased segasid veini sisse tina?”
   „Miks küll?”
   Ta tõstis õpetliku sõrme. „See aitas veinil kauem säilida, aga veel olulisem, tegi veini mahlakaks ja magusamaks – ja roomlased, nemad juba armastasid magusat! Tagantjärele on see muidugi irooniline…”
   Silvia vaatas teda küsivalt.
   Pietro kallas rahulikult klaasidesse lisa ja ütles siis: „Rooma allakäigu üks peamisi põhjuseid oli roomlaste krooniline tinamürgitus.”
   „Kui kahju,” lausus Silvia. „Vaesed roomlased, nad väärisid paremat.”
   „Paremat veini?” küsis Pietro ja mõlemad naersid. Nad jõid veel, siis rääkisid Totò komöödiatest ja püüdsid üksteist tsitaatide teadmisega üle trumbata, ning naersid lõpuks rohkem kui rääkisid. Lõpuks pidi Pietro end hilise kellaajaga vabandama, lahkudes tavapärasest vetruvamal sammul ja vägevamas meeleolus.
   Kell oli saamas üksteist, kui ta jõudis lambisäras Iannuzzi väljakule, kus väljakuäärses baaris ja selle ümber käis veel melu. Ta oleks sirgjoones laudadest mööda lonkinud (niivõrd kui tema seisund sirgjooni võimaldas), aga märkas siis tuttavat nägu. Claudio istus norguspäi laua taga, pruuni pintsaku krae soojast õhtust hoolimata üles keeratud, ning tema mõlemal käel trimpasid kaks maadlejakaelaga meest hoopis rõõmsamal ilmel õlut ja vaatasid tema lähenemist, mis oli põhiliselt kantud soovist mitte mõne laua otsa koperdada. Mõlemad olid ühtmoodi turjakad, kuid silma järgi eristas neid umbes kümneaastane vanusevahe, paigutades ühe keskea lähedale ja teise sellest üle.
   „Claudio!” hüüdis ta siis. „Ciao!”
   Mees võpatas kogu kehast ja tõstis pilgu ning ta ilme selgines korrapealt, muutudes peaaegu lootusrikkaks.
   „Pietro, vanapoiss,” sirutas ta käe. „Pietro Salvari, mu hea tuttav,” ütles ta teistele, kes kehitasid vaid õlgu. „Need on Gino ja Lazio,” osutas ta vastavalt nooremale ja vanemale mehele.
   Pietro nookas peaga, võttis kõrvallauast tooli ja istus nende vastu. „Noh,” uuris ta siis vürtspoodnikult, „kuidas sul läheb? Kaua see koht siin lahti on üldse?”
   „Nii kaua, kuni kundesid jätkub,” ütles tema asemel Lazio, kelle kõht pressis vastu lauaserva, nii et ta keskkohta tekkis suur vagu.
   Ta vaatas Claudiole otsa ja viipas hulgale klaasidele. „Lööd raha laiaks?”
   „Ei ole mingit raha…” pomises too.
   Pietro naeris, hoides mõlema käega lauaservast kinni ja kummardudes ettepoole. „At-at-at, kesse rääkis mulle, kuidas ta kasiinos… vabandust, härrased… kuidas ta kasiinos ei tea mis raha kokku ajab, sada tuhat liiri päevas, või oli see kakssada? Ära häbene, Claudio, ma ei taha sinu raha ja mind ei huvita, palju sa võidad või kaotad. Ma saan ka ise suurepäraselt hakkama.” Ta varjas krooksatust. Kuigi üks mees siin oleks rõõmus nagu siga rukkis, kui ta sellise kuupalga koju tooks, oleks ta tegelikult tahtnud lisada.
   Claudio paistis selle peale toolis kakskümmend kilo väiksemaks muutuvat.
   „Minu meelest meil sellist teemat polnud.”
   „Ma arvan, et su mälu petab sind.”
   „Millal siis?”
   „Autos, kui sa mind siia tõid.”
   „Ma ei mäleta sellest midagi,” ütles Claudio, hõõrudes nina ja heites talle altkulmupilgu. Pietro naeratas ebakindlalt, mõistmata teise üha mornimaks muutuvat olekut, aga talle ei antud pikalt selle üle mõtiskleda. Lazio pani oma õlle käest ja naaldus siis toolis ettepoole, põrnitsedes Claudiot kahtlustavalt oma väikeste, pisut längus silmade vahelt.
   „Kas sa hoiad meie eest midagi saladuses, Claudio?”
   Mehe silmadesse sigines midagi hirmutaolist. „Ei, ma…”
   Lazio haaras ta vasaku käe sõrmed oma kämblasse ja hakkas aeglaselt pigistama. Claudio suu avanes hääletuks oigeks, kuid näis, et kesk üldist melu ei teinud keegi seda märkama. Gino vaatas kiirelt ringi, pani justkui sõbraliku käe ümber Claudio kaela, aga puuris oma suure pöidla talle lõuaalusesse pehmesse kohta, pressides tema suu samas kinni. Claudio silmad läksid pärani ning ta jalad hakkasid laua all rapsima.
   „Mida… mida te teete?” küsis Pietro, veiniuim järsku peast kadunud. Tundus, et teistele meenus alles siis ta kohalolu. Nad lasid Claudio vabaks ning vaatasid kõrvale, kui too valjult köhis ja neelatas.
   „Mine ära,” ütles Gino siis Pietrole. „See on meie omavaheline asi.”
   „Ah, jätke jama. Mida ta teinud on?”
   Vanem meestest jõllitas teda, nagu oleks Pietro tema klaasi sülitanud, ning ta kulmud tõmbusid peaaegu ninajuurele kokku. „Kas sul on midagi öelda või?” nõudis ta ja ajas end ägedusega püsti, ning Pietro, kes oli seni endiselt lauaservale toetanud, põrkus ehmunult tagasi. Ta märkas, et kõrvallaudadest heideti neile mõni lõbustatud pilk, aga ei enamat; küllap olid purjus praalijad siin sage nähtus. Aga vein tõstis temas pead ning vabandamise asemel, mida ta oleks äärepealt teinud, kogus ta end hetkega, torkas pöidlad värvli vahele ja lükkas kõhu ette, tehes põlgliku grimassi. Ta nägi, et vürtspoodnik jõllitab teda kohkunult, hoides muljutud kätt ettevaatlikult süles, ning raputab sealjuures vargsi pead.
   Noorem mees sikutas teist varrukast. „Lazio, kuule… ole nüüd, las olla,” keelitas ta, kogu mängust selgelt tüdinud. Lazioks hüütu ignoreeris teda ja põrnitses Pietrole otse silma, aga Pietro vastas samaga, kordagi pilgutamata. Kuid ta süda peksles ja kurk muutus karedaks – aimdus, et „Trotula” valgussõõrist välja astudes lüüakse ta nägupidi vastu kiviseina, tugevnes iga hetkega. Aga kaugele on nad valmis avalikus kohas minema? Hullumeelsus, mõtles ta, sellal kui iga sekund pöördus aeglaselt järgmiseks.
   „Böö!” tegi siis Lazio järsu liigutuse saatel ning kui Pietro võpatas, naeris rämeda häälega ja istus tagasi. „Käi perse, finoccio,” soovitas ta Pietrole. Ta tõstis oma jämeda käe ja tegi sidrunipigistamise žesti. „Järgmine kord, finoccio, teen ma su munadega nii. Kui sul muidugi on mune, finoccio. Ma arvan, et see on väga lõbus, kui sul silmad peast hüppavad.”
   „Ära tee asja hullemaks,” ütles nüüd ka Claudio. „Mine.”
   Pietro tundis, et ta on kaotanud. Ta loobus sõnade otsimisest ja taganes laudade vahel aeglaselt, kuni muutus varjuks tuledesäras.
   „Ära arva, et ma sind unustan, finoccio!” hõikas Lazio talle järele. „Kuuled!”
   Samal öösel saabus Enrico, ehmatades nad mõlemad uksele prõmmimisega ärkvele. Ta nägu oli habemesse kasvanud ja kalgim kui varem ning sissevajunud silmade all paistsid sügavad vaod, mida Pietro paari aasta tagusest ajast ei mäletanud. Enrico heitis ühe pilgu Antoniole ja haaras siis Pietro karuhaardesse. „Tere, esmasündinu!”
   „Tere, väikevend!” ei jäänud Pietro võlgu. „Valisid sa tulemiseks alles aja…!”
   Vend lasi temast lahti. „Nii oli kindlam,” ütles ta, visates seljakoti õlalt. „Ma üritan üldse päevasel ajal mitte liikuda, auto jätsin ka kaugemale, et see tähelepanu ei tõmbaks. Ma ekslesin siin tükk aega, enne kui maja üles leidsin. Alguses sõitsin üldse õigest teeotsast mööda.”
   Enrico keeldus kõigest peale klaasi vee ja tüki külma praeliha, mille kallale ta langes raisakotka isuga. Tema liigutused olid järsud ja pinges ning pilk isegi Pietrot uurides ettevaatlik.
   „Mine magama,” sosistas Pietro Antoniole, kes nõutult toauksel seisis, „ma tegelen temaga ise edasi.” Pärast teate saamist oli ta Antoniole Enricost rääkinud ja maininud, et ta võib vajada paariks päevaks varjupaika. Mida vennaga edasi teha, ei teadnud ta tegelikult isegi; ta lootis, et see selgub asjade käigus.
   Enrico lõpetas ja lükkas taldriku eemale, kuid kui Pietro püüdis juttu alustada, tõstis keelavalt käe. „Homme, vennas,” ütles ta. „Praegu näita, kuhu see mees end nüüd pikali visata saab.”

XXVI

   Raha ei jätku, tõdes Silvia järgmisel hommikul köögilaua taga istudes, pliiatsiots juba pikemat aega hõljumas ruudulisse vihikusse kirjutatud numbrite kohal.
   Pärast Gaspare kaotamist oli ta hakanud kõiki kulusid üles märkima – alguses mõtete eemaleviimiseks, hiljem kohusetundest – ja selliseid vihikuid oli riiulisse kogunenud juba väike virn. Söögi ja majapidamistarvete kõrval talletasid need Antonio haiguse ajaloo: magneesiumitabletid, külmad vannid (selleks tuli kord nädalas tõusta kell viis, et sõita Salernosse), vitamiinid ja muu seesugune. Iga selline sissekanne rääkis tuhandetest tuulde visatud liiridest, mis olid järjekindlalt kulutanud Gaspare teenistusest kõrvale pandud varusid.
   Tegelikult oligi ta juba hakanud elu kokku tõmbama, ostes vähem leiba ja piima, tuues lahjemat koort, asendades liha vahel rupskitega. Miski ei tohtinud Antonio ravi takistada. Kui ta sai teada uusimast võimalusest, hüpnoteraapiast, mille seansse korraldas Roomas üks pikk juudinäoga Kramer, tuulas ta läbi toad ja pööningu ning viis sügislaadale kõik, millel vähegi nägu või tegu. Sellega sai Kramer oma osa ja nad elasid üle talve ja pool kevadetki, aga tema sissetulekud ei tõusnud ikka veel, hinnad seevastu küll.
   Didomenic, kelle juurde ta Antoniot liha ostma saatis, pidi lõpuks olema tema koonerdamist tähele pannud, sest napist rahast hoolimata ei paistnud portsud vähenevat. Silvia lubas endale, et sõitleb teda selle eest ja käsib tal lõpetada, kuid tundis salamisi häbiga segatud tänulikkust. Seda vaid seni, kuni ta kuulis ühel õhtul tilinat ja nägi köögiaknast, kuidas poiss ragistas õuele toekal kaitsevärvi jalgrattal, mille pakiraami küljes oli sõjaväeline registreerimisnumber. Ta kortsutas kulmu, pühkis käed põlleserva ja läks uksele.
   „Kust sa selle said?”
   „Mu töö-tööjalgratas,” ütles Antonio.
   „Töö? Sul on nüüd töö? Kus?”
   Antonio selgituste peale läks Silvia nägu pilve. Ta viskas põlle toolile, sidus räti rapsakate liigutustega pähe ja marssis Didomenici juurde.
   „Mille sisse sa mu poja seganud oled?” nõudis ta.
   „Ma sain aru küll, et teil on vahel kitsikus. See pole häbiasi. Vaatasin siis, et ega Tonil pole ju midagi teha ja leidsin talle ühe tööotsa.”
   „Ah nii see käibki, et sa lihtsalt räägid kogu Montele, et Manzod on vaesed ja elavad nagu näljarotid? Kas nii?”
   Didomenic vehkis ägedalt kätega, nagu püüdes sõnu õhust põrandale lüüa. „Mis jutt, midagi säärast mina rääkinud ei ole. Üleüldse, kuna mul endal juba on abiline olemas, küsisin ma ainult Ponchielli juurest.”
   Silvia põskedele ilmunud järsu õhetuse järgi võinuks arvata, et talle on lahtise käega näkku löödud. Didomenic peatus hetkeks. „Et kas Toni,” jätkas ta, „tugev mees nagu ta on, tema juures tegevust leiaks.”
   Silvia hääles kõlises jää. „Ja mida ta ütles?”
   „Nõus oli. Ta pakkus poolteist tuhat liiri päevas, neli päeva nädalas. Ei midagi erilist, aga parem siiski kui mitte midagi. Soovitasin Antoniol käed lüüa ja nii ta ka tegi.”
   Silvia tundis seespool midagi kobrutamas nagu pahaksläinud kõhuvalu ja krimpsutas nägu. Milline ülbus, surus ta hambad kokku, pakkuda almusena kolmandikku Silvia niigi väiksest palgast, ja siis teha sellest veel tühiasi! Mustade mõtetega kõndis ta kodu poole tagasi, kui nägi juurviljapoe ees isa Terenzit. Võib-olla oskab too head nõu anda, mõtles Silvia, astus talle ligi ja teretas.
   Isa Terenzi oli heas tujus ja rääkis märkimisväärsest annetusest, mille üks Ameerikast tagasipöördunud pere oli kirikule teinud. Vaat sellised on tõelised itaallased – nad ei unusta kunagi seda, kes nad on. Annavad oma perele, siis sugulastele, siis kirikule, siis riigile.
   Silvia tupsutas rätiservaga nägu ja vaatas, kuidas isa Terenzi kuivetute sõrmedega käsi kastist tomateid noppis. Siis vahetas mees teemat.
   „Nägin,” ütles ta, „et Toni töötab Claudio juures.”
   Silvia pigistas kergelt apelsini. „Jutte on igasuguseid.”
   „Te olete siis ära leppinud? Ma mäletan, et veel mõne kuu eest…”
   „Mis vahet seal on,” lõikas Silvia, „mis mõne kuu eest oli või polnud.”
   „Kõik teavad, et sa oled põhimõtetega naine,” ütles Terenzi väikese muigega.
   „Antoniol oli ammu aeg hakata ise leiba majja tooma.”
   „Ainult leiba?”
   Silvia keeras järsult pead. „Mida sa sellega mõtled?”
   „Ta on sul juba ammu naisevõtueas,” märkis Terenzi.
   „Ah, mis naisevõtjat temast on…”
   „Ma tean meie kogudusest mitmeid tütarlapsi, kes on talle silma visanud. Pole ka imestada – kenaks noormeheks on ta sul sirgunud.”
   Silvia näris alahuult. „Sa mõtled kedagi teist. Kindlasti kedagi teist.”
   „Ei, ma…”
   „Te olete kõik ühes mestis või?!” kähvas Silvia. „Mis see üldse kellessegi puutub, mida Antonio teeb. Kui ma ütlen, et mingit naist pole, siis ka pole, ja enne kui ma teisiti ütlen, ei tule!”
   Tal kulus terve tee koduni, et keevaid mõtteid maha jahutada. Kui nemad juba Antoniot taga räägivad, siis taevas teab, mis neil veel jutuks on tulnud! Ta oli nii vihaseks saanud, et ei suutnud Terenzi fassaadi taha näha. Kas tegelikult tuli seda arupärimist mõista vastupidiselt? Kas nemad tegelikult tahavadki, et Antonio linnast ära läheks, seepärast, et ta on… et ta on isemoodi?
   Ta nägi selgelt kavalust kogu selle plaani taga. Claudio võttis Toni tööle üksnes seepärast, et saaks ta sobival hetkel vallandada; saata ta häbisse, pärast mida ei võtaks ka keegi teine teda enam tööle ja sunniks nad mõlemad Montest lahkuma. Need jutud naistest, kaugele on need levinud? Kas salamisi peavad nad naeru, mõeldes, et Toni on samasugune impotent nagu Claudio? Ei, nad võivad naerda, võivad plaane sepistada, võivad isegi ähvardada, aga tema ega Toni ei lähe Montest kuhugi.
   Silviale tundus täiesti kohane hakata uuesti käima nende pere heakskiidetud lihuniku juures, kes elas kaksteist kilomeetrit eemal mägedes ja kelle lehmad turnisid igal hommikul üles mööda kiviklibust, adruvärvi rohulaikudega järsku nõlva ja koperdasid sealt õhtul ühtegi jalga murdmata alla tagasi ning kellest mõni igal aastal autoteel oma otsa leidis. Erinevalt tollest Claudiost oli lihunik karskete eluviisidega, juues üksnes siis, kui Silvia või mõni muu tähtis kunde tal külas käis. Ta oli sama punase näoga kui singid, mida ta müütas, küüneotsa võrra Silviast lühem, kortsus peanahaga, mis meenutas kuivanud ploomi, ja ometi piisavalt innukas, et üritada teda iga kord tagumikule patsutada, kui ta keeras selja või kummardus. Tal polnud midagi kummardamise vastu, kuigi võimalusi selleks tuli sageli otsida, ega põlanud ära ka sealsamas mehikesele mööda kortsus pead virutamist, aga kuigi ta tegi tõredat nägu ja sealsamas plikalikult itsitas, tundis ta end veerand tundi hiljem koju vändates, singid pakiraamile seotud kastis, lõputult üksikuna.
   Kogu vastumeelsuse juures pidi Silvia peatselt ometi tunnistama, et alates tööle hakkamisest Ponchielli juures oli Antonio veelgi paranenud. Võib-olla oli see sagedane jalgrattasõit, mis väsitas teda ja ei lasknud teistel valudel esile tulla, või lihtsalt uus tegevus, mis hõivas ta meeltes koha, kuhu varem olid kogunenud halvad mõtted. Kuus tuhat liiri nädalas, mis Antonio lisaks teenis, lubas neil jälle süüa midagi muud peale… Ta takerdus mõttega ja raputas pead. See lubas jälle süüa.
   Ometi jäi ta Ponchiellit vältima: nähes teda enda ees kõndimas, aeglustas sammu või peatus; nähes teda vastu tulemas, läks teisele poole teed või põikas mõnda ärisse või majahoovi. See oli Silvia meelest asjade loomulik seis ja pidi nii ka jääma, kuni Ponchielli siitilmast kaob (mis, kogu lugupidamise juures Taevaisa plaanide suhtes, võinuks juba raasuke kiiremini juhtuda!).
   Kui Silvia kuulis, et noor mauk oli Rooma edutatud ja tema asemel on uus arst, võttis ta uuesti julguse kokku ja läks visiidile. Antoniot ta endaga ei kutsunud. Teda võttis vastu lühikeseks pöetud pea ja teraste silmadega vanem mees, kes ei lasknud Silvial oma murduva häälega rääkida rohkem kui mõne minuti, enne kui viis jututeema üldse mujale, küsis elu kohta Montes (ta oli enne suurt ilmasõda tavatsenud siin sugulastel külas käia ja oli nüüd ostnud siia maakodu) ning rääkis oma neljast lapsest ja kahest lapselapsest. Silvia süda lõpetas aegamööda pekslemise ja kui nad otsaga jälle Antonioni jõudsid, suutis ta juba rahulikult kirjeldada kivide loopimist, lapsena klotside ladumist mitte torni, vaid värvi järgi koordineeritud ridadesse, probleeme helide, värvide ja kõnega ja muud.
   Arst nõjatus seljatoele ja põimis sõrmed. „Ma tean, mida mu nooremad kolleegid ütleksid. See oleks üks kahest: kas Antonio on arengus maha jäänud või, vastupidi, viitavad need sümptomid kõrgele intellektile. Mõlemal puhul peetaks kinnistegevusi, nagu te neid kirjeldasite, eriomast kõneviisi, kohmakust ja raevuhooge üsna loomulikuks kaasnähtuseks. Võib-olla soovitataks kõneteraapiat, aga see oleks ka kõik. Ehk teisisõnu, teid saadetaks sama targalt tulema kui enne, on mul õigus?”
   Silvia, kes oli naudinguga kuulanud tema tarka kõneviisi, kinnitas, et just nõnda see ongi.
   „No nii, ja mida te arvaksite elektrišokkidest kaks korda nädalas? Käitumishäirete raviks on see praegu väga populaarne.”
   „Jumal küll,” pomises Silvia.
   „Aga see töötab – juhul kui tegu on käitumishäiretega. Oma senise praktika põhjal mina sellist diagnoosi ei paneks. Ma olen peaaegu igal aastal näinud mõnda sarnast juhtumit, peamiselt küll lastel ja noorukitel, ja tean, et asi pole lihtsalt käitumises. Mis see on… see on juba iseküsimus.” Ta tegi käega kaare riiuli poole, kus oli virn meditsiiniajakirju. „Ka nendes väljaannetes on igasugu teooriaid, aga ma säästan teid sellest.”
   „On see siis ravitav?” nõudis Silvia, kartes, et temas uuesti värelema hakanud lootusekübe jälle puruks astutakse.
   „Mina ei nimetaks seda haiguseks, seega me ei räägi ravist, vaid üksnes kõrvalmõjude leevendamisest. Kui ta on tundlik mingite lõhnade, häälte, valguse suhtes…”
   „…Jah, jah.”
   „Seda on võimalik leevendada ja peakski leevendama. Proovige neid reaktsioone mulle põhjalikumalt kirjeldada.”
   Doktor lasi tal nüüd pikalt rääkida ja kuulas, lõug käele toetatud. Vahel kirjutas ta midagi oma rohelisse kausta või esitas suunavaid küsimusi ning ei pannud pahaks ka seda, kui Silvia mõne pausi tegi ja pisaraid kuivatas. Nii rääkis Silvia rohkemgi kui otseselt vaja, aga arst ei katkestanud teda, vaid kuulas endistviisi huvitatult.
   „See on õige,” nentis mees siis, „et talle B-vitamiini ja magneesiumitablette määrati, aga nagu te isegi nägite, jääb sellest väheks. Tegelikult ongi see mõeldud rohkem neile, kellel on ajutised psühhosomaatilist tüüpi häired, ja kui päris aus olla, on need vahendid ka natuke vanamoodsad. Aga ma kirjutan teile siia paberile ühe arstimi nime ja hinna.”
   Naltovexin. Ja… ja isegi kui kaks viimast numbrit oleks olnud koma taga, olnuks see ikkagi pöörane summa.
   „See…” Ta tõstis paberilehe nõrgaks muutunud kätte. „Siin pole mingit eksitust?” Muidugi ei olnud… Isegi Luigi Allegri naisena oleks ta seda numbrit hullumeelseks pidanud.
   „Jah, see on kallis, see lasti alles hiljuti müüki.”
   „On sellest siis tõesti nii palju abi?”
   „See on mujal, Ameerikas, äärmiselt häid tulemusi andnud. Kui vähegi võimalik, proovige seda. Veel parem, tulge koos temaga uuesti minu juurde. Ma julgen öelda, kui te pahaks ei pane, et teil on väga, väga palju õnne olnud, et Antonio on sedavõrd toimiv. Ma rääkisin teile neist teistest – nad on nagu uneskõndijad, nagu pidevas transis või oopiumiuimas…” Arst vakatas, nagu oleks ta viimaseid sõnu kahetsenud ja tekkis ärritav vaikus.
   Silvia pühkis kiirelt silmanurki. „Ma ei tea, kuidas teid tänada…”
   „Ma tänan hoopis teid, et te oma lapse eest nii hästi hoolt olete kandnud. Kui Antonio senine progress jätkub ja ta korralikku ravi saab, siis võib ta juba kuue-seitsme aasta pärast elada täiesti harilikku elu.”
   Ja kui Silvia oli juba ukse juures, lisas ta: „Ja ärge tablette unustage.”
   Silvia oli endale lubanud teha Antonio jaoks kõik. Tegelikult poleks olnud lubadust vajagi, kuid sisemine järelevaataja jäi vahel tukastama. Võib-olla oli ta olnud liiga laisk – pärast Antonio kolimist mäele polnud teda enam oma hädadega silma all ning kuidagi sai ta ju hakkama.
   Ta sammus näljaste silmadega mööda maja ning riputas igale mööbliesemele kujuteldava hinnasildi külge, aga kui ta numbrid kokku lõi, jäi sellestki väheks. Ta peatus magamistoas ja silitas mustjaspruuni kummutit, mille ühes sahtlis olevat ta väiksena maganud, tundis käe all vanaisa tööriistade tahutud, uuristatud ja voolitud ilustusi ning hinnasilt tuli oma kinnitusest lahti ja pudenes tolmuks. Köögiriiulid olid veelgi vanemad – isegi ema polnud mäletanud, mitmendat põlve olid need edasi antud. Uhke kirjutuslaud (milleks? Gaspare luges vaevalt ajalehtigi) oli saadud kelleltki pulmakingiks ning järgmiseks silma hakanud hõbelusikate päritolu ta enam ei mäletanudki. Polnud tal õigupoolest ka ehteid, mis midagi väärt oleksid. Ta kahetses, et oli nende ostmist kogu aeg edasi lükanud, ka siis, kui neil raha oli külluses. Võib-olla oli ta oodanud, et Gaspare näitaks talle mõnda prossi või käevõru või kaelakeed ja ütleks, et ta näeb sellega ilus välja; tahtnud mingit kinnitust, et ta väärib ilusaid asju, et ta on ka ise piisavalt ilus nende kandmiseks. Aga mees oli alati olnud vait.
   Ta raputas pead ja lükkas sahtli kinni.
   Lootusetu.
   Aga maja?
   Hull peast. Ja Carlottale parem mitte mõeldagi, ehkki tollel oli alati vaba raha. Pole vaja küla peale jutte, et Silvia Manzo, jõuka meremehe lesk, on järsku vaeseks jäänud. Parem las kadestavad teda rikkuse pärast, mida enam pole, kui haletsevad tema saatust, endal kahjurõõm silmis.
   Ta otsis üles tugevast papist pruunika toru, mis siiani eritas nõrka, pisut soolakat ookeanihõngu, võttis pildi seinalt maha ja raamist välja, keeras hoolikalt-hoolikalt rulli, lükkas torusse ja vajutas kaane peale. Seinale jäi suur pleekinud ruut.
   Siin see siis oligi – „Alimentari di Claudio”. Poe ees seisid reas pappkastid pirnidega, laevakujulised vitstest korvikesed täis tuhmjaid punakollaseid õunu, laiemad korvid sidruneid, lehed veel küljes, ja läikivaid apelsine, mis vetrusid alati just parasjagu. Siin olid korvitäied kreeka pähkleid ja suuri maasikaid, mida sai keskelt täpselt kaheks mahlaseks pooleks murda; lamedates kaussides oli kuhjadena viinamarju ja virsikuid ning kõige selle vahel banaanikobarad ja mõned ananassid.
   Läbi akna nägi ta Ponchiellit leti juures ja nende pilgudki kohtusid, aga kui ta poodi sisenes, oli mees lipsanud laoruumi. Ta tõmbas ninaga ja märkas akna ülaservast rippumas tumepruune prosciuttokäntsakaid, mille hõng pani ta neelatama. Silvia ootas kannatlikult ning ringitõstetavate purkide, tooside ja kottide kaootiline kära oli ainus hääl terves ruumis.
   Juba aastaid polnud ta siin käinud ning oli hakanud ette kujutama jubedat räpasust, kuid pood oli ilmselt tänu Ponchielli-proua hoolele puhas, ning õhus ei tabanud ta vähimatki alkoholihõngu. Claudiol olid siin klaasriiulitega kapid, igaühel käsitsi kirjutatud silt kaupade ja hindadega. Keset poodi seisid alusel viieliitrised kullatud kaanega klaasnõud täis valgeid ja pruune šokolaadirattaid ning ümmargusi pähklitäidisega šokolaadikuulikesi. Letil troonis suur punane kaal ja lae all nägi ta taldrikusuuruse näoga kella.
   Ta otsustas Ponchiellit kutsuda, aga tundis, kuidas miski tal suud lukus hoiab. Ta tegi kaks sammu tagasi ja pani käe ukselingile. Ei tule sellest midagi…
   Võta end kokku! Mõtle: mehetapja, mehetapja, mehetapja… Hüüda teda või mitte hüüda? Peale Ponchielli pole kedagi. Ametlikult ei saaks ta ju seda pilti müüa, riik võtaks ära ja väänaks veel trahvi kah kaela.Ta värises sisemiselt ning nähes mattklaasil enda peegeldust, hakkas ta korrapealt vihkama oma hallinevaid juukseid. Ta avas ja sulges ukse, ise paigalt liikumata. Mees ilmus hetke pärast nähtavale ja tardus teda nähes.
   „Me ei pea peitust mängima, Claudio, oleme liiga vanad selleks,” lausus Silvia vaikselt. Ponchielli vaatas teda selle peale sellisel pilgul, et… mehetapja, mehetapja, pidi ta endale kiiresti mõttes korrutama, ise huulde hammustades, joodik, impotent, ja ikka tahtis naeratus tulla, kurat! (oi, vabandust), nii et ta surus küüned peopessa ja vajutas, kuni suutis taastada asjalikult külma ja sardooniliselt kõvera ilme.
   „Mida sulle siis?” uuris Ponchielli.
   „Ma… ma ei tulnud üldse toidu pärast.”
   Ponchielli pühkis käed aeglaselt vastu külgi puhtaks. „Nii-nii. Panen siis poe täna varem kinni.”
   „Ei, pole vaja, ma teen lühidalt.” Ta valis sõnu, enne kui lausus: „Kuulsin, et sinu kaudu saab müüa asju. Asju, millele on muidu raske ostjat leida, kui nii võib öelda.”
   „Oletame.”
   „Ka kunsti.”
   Ponchielli vaatas teda hästi pikalt. „Oletame ka seda.”
   „Mul on…” Silvia ulatas järsu liigutusega toru. „Kas sa selle siin suudad kaubaks teha?”
   Ponchielli keeras kaane pealt ja piilus sisse. „Mis meil siin siis on…” ümises ta.
   „Ettevaatlikult!” tõstis Silvia käe.
   Mees vaatas teda noomivalt, raputas pead ja tõmbas paberi kahe näpuga välja.
   „Kena pilt.” Ta pilk libises alla paremasse äärde. „Bonavia? Arnaldo Bonavia?”
   „Räägitakse, et ta on praegu väga kõrges hinnas.”
   „Kingitus?”
   „Perekonnavara, rippus sest peale seinal kui ma Ameerikast tulin. Originaal.”
   „Arvad või tead?”
   Silvia mõtles tagasi teatud palavale ilmale, teatud katusekambrile, teatud mehele ja higipiiskadele tema näol. „Sain selle temalt endalt,” ütles ta ja tegi sinna juurde nägu, mis ei soosinud täpsustavaid küsimusi.
   Ponchielli lükkas pildi ettevaatlikult tagasi ja sulges kaane. „Ma ei saa aru, Silvia. Kui see on originaal, siis miks ei pane sa seda ise oksjonile? Bonavia on väga suur nimi, ostjatest ei tohiks puudus tulla.”
   „Ma ei saa. Mul on seda summat vaja kiiresti.”
   Ta suunurgad langesid. „Kiiresti, alati kiiresti… Aga minu kaudu sa lihtsalt ei saa seda raha, pooltki mitte, mida ta ametlikult müües väärt oleks.” Ta ohkas, tõmbas käeseljaga üle otsaesise. „Silvia… Ma ei taha lasta sul teha midagi mõtlematut.”
   „Las see jääda minu mureks. Ütle, palju ma selle eest saan.”
   „See pole muidugi Picasso, aga kui see on originaal… Kaks miljonit, võib-olla isegi kolm, uue Ameerika auto hind lausa. Muidugi ma olen sunnitud laskma seda kontrollida.”
   Silvia surus toru talle tagasi käte vahele. „Siis võta see.”
//-- + + + --//
   Claudio vaatas lahkuvale Silviale järele ka veel siis, kui too oli juba tänavanurga taha keeranud. Esimest korda oli talle tundunud, et naise kõnnakus on midagi vanainimeselikku. See tähendas, et ka ta ise on vana. Ehk ei paistnud see nii hästi silma nagu mõne teise pealt – see kiloke, mis talle iga aastaga lisandus, oli hoidnud teda siledamana kui mõnda, kes vanast peast lahjaks ja sestap kortsuliseks muutus –, aga juustele oli ta ammu hüvasti öelnud ning alaselg ja vasaku suupoole hambad andsid end iga vihmase ilmaga tunda. Ta mäletas ennast terve ja tugevana, kuigi vahel tundusid need olevat mälestused kellestki teisest. Ainult tõmme Silvia poole tundus veel täiesti oma, täiesti endast lähtuvat.
   Ta oli silma teinud paljudele naistele, või nagu ta isa oleks öelnud, „elutarvitused olid keik saadaval,” aga Silviat oli ta saanud ainult ühe tõsise jutuajamise, loendamatute poes toimunud asjalike kohtumiste ja ühe vihmase poolpurjus kokkupõrke jagu. Lapsepõlv muidugi kah, aga selle aja rumalatest kiindumustest mäletas ta vaid kilde. Silvia tagasituleku aegu olid ta lootused olnud laes, sest Gasparega näis kõik olevat veel lahtine ning ta ise oli vaba mees ja justkui uuesti hakanud armastust tundma. Oli talle kirjugi saatnud, mille avameelsust ta hiljem kahetses.
   Siis kadus Silvia koos mehega jälle pikaks ajaks ära ning Claudio silmale ei jäänud märkamata, et naise keha, mida ta oli salamisi igal võimalusel vaadanud ja mällu talletanud, reetis esimesi lapsekandmise tunnuseid. Kuid kui Manzod kord tagasi tulid, siis oodatud last nendega polnud, ja siis tuli juba öö, kus ta napsisena mööda teeäärt koju kõmpides leidis end järsku auto lõikavast valgusvihust ning kuulis lamedat kõmatust, mille meenutamine saatis tal siiamaani judina läbi selgroo.
   Praegu ei saanud ta enam aru, ei suutnud vahet teha, kus lõpeb armastus ja algab süütunne. Silvia tuli ise tema juurde, see juba tähendas midagi. Ta nägi uuesti pisikest lootuskiirt.
   Ta helistas oma kontaktile Foggias. Kümmekond minutit kestis Kuidas läheb? Kuidas lapsed elavad? Kuidas emal tervis? ja muu tavapärane, kuni ta jõudis Bonavia mainimiseni. Teisel läks selle peale kõrv kuuldavalt kikki. Mis aasta? Mis seisukord? Mis stseen? Kui tegu on originaaliga, ütles kontakt, võib ta Claudiole maksta isegi poolteist miljonit. Ei, see ei ole nali. Kolm? Vaat see on küll nali, kolm võib ta maksta öö eest ta õega, ha-ha-haa. Kaks kõlab juba paremini. Võtku aga pilt kaasa ja toogu näha, kas või selsamal päeval.
   Mis siis ikka.
   Claudio mässis Silvia antud vutlari riidest kotti ja haaras selle kaenlasse. Foggiasse oli paar tundi sõitu, mis tähendas pikka aega enda ja oma mõtetega.
   Kontakt elas ilmetu kivimaja kolmandal korrusel silmatorkamatu ukse taga, millest seespool oli veel teinegi, trellidest uks. Ta jättis Claudio kulunud diivanile ootama, võttis maali kaasa ja läks sellega töötuppa.
   Kogu protseduur kestis veerand tundi – kaks korda rohkem kui tavaliselt, nagu kontakt selgitas, sest jällegi sõbramehe poolest võttis ta vaevaks ennast üle kontrollida. Ta tuli tagasi, pilt taas vutlaris ning rääkis, et Bonavial oli olnud väga häid õpilasi. Selle koha peal Claudio juba aimas, et midagi on valesti. Kontakt jätkas: Bonavia oli tuntud ka selle poolest, et lasi õpilastel enda kavandite järgi osa tööd valmis teha. Kuuldavasti lausa nii palju, et ta andis mõnele eriti andekale idee, jälgis selle maalimist otsast lõpuni kõrvalt ning seejärel signeeris töö oma nimega. Vahetegemine, mis on Bonavia enda stiil ja mis tema õpilaste jäljendus, oleks kohati peaaegu võimatu.
   Kontakt võttis maali välja ja osutas paremasse alumisse nurka.
   „Näed – A. Bonavia.”
   Gaspare kummardus lähemale ja kissitas silmi. „Näen… aga mis sellest?”
   „See on tema õpilase töö. Oleks see päriselt tema oma, oleks seal A. L. Bonavia.”
   „Mida see „L” tähendab?”
   „Mitte midagi. Lihtsalt täht, mille ta lisas tööde eristamiseks.”
   „Ja ainult selle põhjal sa otsustadki?”
   „Muidugi mitte ainult selle põhjal. On ka teisi faktoreid: erinevused pintslilöögi tugevuses, värvikasutuses, detailitäpsuses.” Ta hõõrus käeseljaga silmi. „Tead, Claudio, ma võin sulle soovitada Bonavia eksperti – minu teadmised tema töödest pole kaugeltki mitte ammendavad –, aga ma võin ka öelda, et sellel pole mõtet.”
   „Kui palju sa mulle selle eest pakud?”
   „Kolmkümmend tuhat.”
   „Kolmkümmend? Kolmesadat liiri ei taha pakkuda või, naljamees? Me peaks siin rääkima vähemalt veerand miljonist!” Ta tundus seda öeldes endalegi naeruväärne. Kolmkümmend tuhat, kui vaja läheks kümneid kordi nii palju…
   Kontakt võttis prillid eest ja pühkis neid särgikäisega, lausudes: „Pole tarvis tuure üles võtta, minu pakutu on õiglane hind. Saad vähemalt sõiduraha tagasi.”
   Claudio tundis järsku hullumeelset kihku käega lüüa. Kui Silvia andestus on väärt kaks miljonit liiri, siis olgu see nii. Ta mõtles oma naisele, kellel olid ülahuulel väikesed mustad vurrud ja äravajunud büsti tasakaalustas tagumik, millega oleks keskajal võinud lossiväravaid rammida, ning ei mäletanud sedagi, millal tal tema peale viimati tõusis. Tüdrukutega Vallo Scalos ja Salernos oli aga hoopis teine asi… Siis mõtles ta Silviast ja kõigist unistustest, mis tal olid nooremana naisega seoses olnud. Ta oli olnud Gaspare peale tõeliselt kade, eriti sattudes vahel nägema, millise kiindunud pilguga Silvia meest vaatas. Ta oleks ennast tahtnud Gaspare kohale, aga nüüd oli meremees surnud ja Silvia oma elu lukku keeranud. Ta ei saanud üle teadmisest, et oli naisele haiget tehes maha mänginud ka oma võimalused teda endale saada. Oli see lepitus, mida Silvia talle nüüd vihjamisi pakkus?
   Ta tõusis, täis veidrat elevust nagu kindlasse surma minnes, ja lõi mehega käed.
//-- + + + --//
   Nii see siis algab, mõtles Silvia. Keset telefoniloba sõbrannaga oli tal järsku meelest läinud lause, mida oli just kuuldavale toomas. Ta suu üritas asjatult vormida sõnu eimillestki. Veelgi enam, tal oli ununenud, mida ta pidi tegema ja kõik see, mida ta oli juba teinud; ka maja oli võõras otsekui hotell, millesse ta oli end eksikombel sisse kirjutanud.
   Aga tema enda nimi? Aga selle koha nimi? Oh Jumal, tuleks talle mõnigi nimi! Nagu oleks ta äsja materialiseerunud, raske grafiidist telefonitoru käes…
   „Ma helistan tagasi,” ütles ta (ütles kellele?) ja pani toru ära.
   Pärast paari minutit enda ette jõllitamist, enne veel kui paanikamootor jõudis tuurid üles võtta, filtreerus minevik tagasi nagu helid pärast kõrvade lukkuminekut. Nimed, kohad, kuupäevad, kõik olid nüüd olemas. Ta katsus otsaesist ja jõi kiiresti klaasi vett. Võib-olla oli see palavusest, mõtles ta, ise seda uskumata. Carlotta muidugi ütleks, et vanad inimesed unustavadki ja tema vastaks, et jah, esmajärgus taktitunde, ja pagan võtku, kui see märkus vanaduse kohta siiski naelapead ei tabaks.
   Tagasi ta ei helistanud, selle asemel pani ta suurräti pähe ja seadis sammud vürtspoe suunas. Kõik need üles-alla lainetavad tänavad võtsid ta täna eriti hingetuks. Võib-olla siiski oli asi ainult palavuses.
   Ta astus poodi, teretas tuttavaid ja rääkis nendega terakese juttu.
   „Kuidas sul siis läks?” uuris ta, kui Claudio vabaks jäi.
   Claudio tegi mingi ebamäärase žesti, vaatas vilksamisi ta poole ja hakkas midagi sahtlitest otsima.
   „Said sa selle müüdud?”
   Claudio jätkas sobramist.
   „Said sa selle müüdud? Claudio!” Silvia haaras tal varrukast.
   Üle mehe näo jooksid kiiresti tundevirved, ta nägu oli pinguldunud, kuigi ta püüdis võtta muretut ilmet ning ta põrnitses Silviat, kuid ta silmad – kaks kitsast pilu – olid fokuseeritud mujale. Nii kummaline kui see ka polnud, tundus Silviale, et mees on nutma puhkemas.
   „Said sa selle müüdud?” hüüdis Silvia.
   Mees hingas järsult välja, tõstis letile pruuni riidest koti ja ladus sealt letile neli rahapakki, mille ümbrise vahelt paistsid Kolumbuse pildiga rohekad viietuhandesed. „Jah,” ütles ta ja lükkas pakid Silvia poole. „Sain müüdud.”
   „Palju siin on?”
   „Kaks miljonit,” ütles Claudio karedal häälel.
   „Taevas küll…” Siia läheb mu kahe aasta palk, mõtles ta kibedusega.
   Silvia tõstis pakid alguses kotti tagasi, võttis need sealt pärast mõttepausi välja ja pani põlletaskusse, võttis need uuesti välja, peaaegu pillas maha, ja pani siis tagasi kotti. Claudio jälgis tema sahmimist valulikul pilgul ja kui uks oli naise järel kinni langenud, vajus leti taha põrandale istuma, küünarnukid põlvedel, pea suurte käte vahel.
//-- + + + --//
   Enrico Salvari naiselt saadud vihjete põhjal sõitis komissar koos kahe uurijaga Montesse, tunnetades läbi peenikese rooli füüsiliselt iga kilomeetrit, kui nende kitsas ja kandiline Alfa Romeo Giulia mööda teekonarusi väristas.
   Kuni selle päevani oli ta hoidnud Enrico maja juures ööpäevaringset valvet, aga kui too ennast kordagi näole ei andnud, oli ta sunnitud mehed tagasi kutsuma, et mitte minna raiskamise pärast oma ülemusele aru andma. Juba valve jaoks oli ta pidanud tõmbama isiklike tutvuste niite; niisama poleks ta saanud midagi, arvestades kõiki teisi, palju tõenäolisemaid juhtlõngu. Nüüd oli tänuvõlg raisatud – kõik seepärast, et ta oli ikka uskunud oma kompassi – ja tegutsemispiirid kahanenud ahtaks nagu kaljupragu.
   Monte dell’Angelo tundus komissarile kummaline valik, arvestades, et Enrico kohta kogutud andmed ei näidanud tal selle kohaga mingit seost. Ta vestles espresso kõrvale kohaliku politseiülemaga, niheledes läikivaks kulunud puutoolil ja vahtides suurema osa ajast läbi pisikese tolmunud akna paistvat peaväljakut, ega saanud teada midagi, mida ta poleks võinud kõhutundega niigi oletada. Nagu ikka, puudus kuritegevus linnas peaaegu täielikult ja peamiselt tuli tegeleda peretülide, ülekäte läinud lastega ja aeg-ajalt ka kaklustega. Politseiülem oli samas kohas teeninud üheksateist aastat ja nimetas kõige huvitavama sündmusena kaheksa aasta tagust lahendamata mõrva, mis pandi lõpuks mõne „läbisõidul” oleva kurjategija kaela. Üleeelmisel aastal oli mingisuguse streigiliikumise juht teinud enesetapu ning ehkki politseiülem lähemalt ei rääkinud, oletas komissar, et see toimus jahipüssist selga tulistamise läbi.
   Õhtupoole läks ta koos oma kahe abilisega „Trotulasse”, trügides küünarnukke abiks võttes läbi valjuhäälse inimsumma ja hingates sisse vähemalt poole paki jagu tubakavingu, enne kui jõudis sama ülerahvastatud letini. Komissarile piisas ühest pilgust taipamaks, et enamik õlle– ja veiniklaaside kummutajatest on lihttöölised. Viie minuti jooksul oli ta kuulnud kurtmist madala palga ja kalli veini üle, peaaegu kähmluseks lahvatavat vaidlust „rahvapartei” toetamise üle ning pahameelt, et valitsus ei toeta neid piisavalt, sest „… palgatakse igasugu nõunikke ja muid paberimäärijaid, aga unustatakse maa sool, tehasetöölised”.
   Neljakümnendate lõpus ja viiekümnendate alguses, seletas keegi, koosnes vähemalt pool Montest endistest väljarännanutest, kes olid tulnud tagasi raha ja uute lootustega, või nende sugulastest, kes uskusid, et kogu muu sõjajärgse ülesehitustöö käigus puhutakse ka Montele uus elu sisse. Nüüd on aga koht hakanud uuesti tühjenema, sest tööd on vähe ja lõbustusi veel vähem. Selle peale võtsid teised kohe vaheldumisi kaeblemise ja seletamise üles, vehkides kätega ja ajades õllevahtu lauale.
   „Mingit meelelahutust pole, rändtsirkus käib korra aastas…”
   „Tuleb Guerreri naisele paar klaasi juua anda, siis saab tsirkust ilma rahatagi,” rääkis keegi. Teised irvitasid valjuhäälselt.
   „Stronzo,” kommenteeris Guerreriks hüütu osavõtmatult ja näitas trääsa.
   „Kool tehakse sügisest jälle lahti. Praegu on vähemalt neli õpilast.”
   „Salvari?” küsis komissari kõrval seisev mees, tõstes häält üle kära. „Ei ole kuulnud!”
   „Coseglia ja Guerrieri poisid teevad koos rokkbändi.”
   „Paar võõrast nägu on siit läbi käinud küll. Claudio teab.”
   „Mis võõrad? Mina tean, et see oli mingi õpetaja, viiuli või klaveri või kitarri või midagi sellist, ma ei tea.”
   „Ei, ei, see oli jälle üks americano, kes oma „juuri” taga otsib,” parandati.
   „Ja eile vaatasin – ikka jooksevad need samad kaks filmi, mis kuu aega tagasi. Naeruväärne ju, me pole mingi kolgas.”
   Naerupahvak.
   „Nagu ta ütles – küsige Claudiolt. Via Bisciglietta, see on siin lähedal.”
   Komissar pani silmad veidikeseks kinni ja tegi siis uuesti lahti; nagu ta kartis, polnud midagi muutunud. Ta lõpetas oma aperitiivi, haaras peotäie pähkleid, käskis oma saatjatel maksta ja viipas nad koos endaga minema.
   Nad said võõrastemajas kolme kitsa raudvoodiga toa, kus aknaluuke polnud ilmselt nädalaid avatud. Komissar istus voodile, sikutas saapad ägisedes jalast ja ohkas. Üks uurijatest heitis riideid seljast võtmata voodile, tõmbas end konksu ja hakkas peatselt kuuldavale tooma vaikset parinat; teine istus alussärgi väel voodiservale, süütas pisikese lambi, kratsis aeglaselt kõhtu, võttis siis kotist lapi ja varda ning hakkas oma Berettat puhastama.
   „Mis mudel see sul on?” küsis Cesare silmi kissitades.
   Teine ulatas talle püstoli, pide ees. Komissar pani prillid ette ja keeras seda ühelt küljelt teisele, silitas sõrmeotsaga tähti „PB” ja noogutas, tundes ära üheksamillimeetrise M34.
   „Mul on endiselt R-mudel, M951R,” nentis ta relva tagasi ulatades mõrult. „Oled proovinud? Täna siis õnne. See on üks igavene käkk, küllap vist Peltsebuli enda kokku pandud. Vedru läheb poole aastaga lõdvaks, salv on pisike nagu lapse põis ja ei olnud vist ühtegi päeva, kus ta poleks mul kinni kiilunud. Ta on mul täisautomaatne, aga isegi poolautomaadi peal laseb pool salve minema, kui kas või hingad päästikule.”
   „Teeme siinoleku ajaks vahetust,” pakkus uurija varmalt. Cesare raputas pead. „Teise mehe relv on nagu teise mehe naine – vaadata võib, laenata mitte. Pealegi,” lisas ta särki lahti nööpides, „mehed nagu Salvari on argpüksid. Ma olen selliseid küll ja küll näinud. Nad ei ründa kunagi ega lase end kunagi nurka suruda, sest vastuhakk nõuaks julgust. Selle asemel nad põgenevad, nagu meie tüüp on põgenenud risti üle Itaalia, kuni tekib järgmine võimalus salvamiseks. Pane tähele, meil õnnestub riigile veel kolm tiiru peale teha, enne kui me ta kätte saame. Kui ta muidugi end enne kogemata õhku ei lase, või kui teised uurijad talle enne käppa peale ei pane.”
   Ta sirutas end voodil välja ja kustutas tule, kuulates õlilapi sihinat, vee mulksumist torudes ja kõnekõma allkorruse televiisoris, ning järsku igatses tunda relva raskust oma käes. Mul pole siiani mitte midagi ette näidata, mõtles ta lõuapärasid vihaselt kokku pressides. Külm jälg, mis ei viinud kuhugi. Oh Jumal, mida ma küll annaks Salvari tabamise eest…

Kolmas osa

XXVII

   Antonio väljus arstikabinetist ning kõndis kindlal rahulikul sammul nende poole. Ta pea oli püsti ja uurivates silmades helkis sära ning lähemale jõudes nägid nad, et ta jume oli muutunud roosakamaks. Ta peatus nende juures ja vaatas Pietrole otsa, noogutas tänulikult, siis pöördus Silvia poole, kummardus allapoole ja kallistas teda.
   „Caro…!” hüüdis Silvia ja ta silmad läksid märjaks, aga ta ei häbenenud, sest juba ta naeris, alguses kergendusest ja siis sellest, et Antonio naeris koos temaga. Nutmaajav õnnetunne kestis kuni ärkamiseni ja mõni hetk peale sedagi, siis vajus ta nägu ära ja muutus peaaegu kurjaks. Ta keeras ennast voodiservale istuma, mudis käega selga ja ohkas.
   Köögipeegli ees puudutas ta sõrmeotsaga silmaaluseid ja märkas, kuidas need tumepruunide laikudena isegi tema tõmmus näos esile tungisid. Ta tõmbas nahka allapoole ja lasi sellel tagasi kurdudeks ja kanavarvasteks tõmbuda nagu vana lõõtspilli. Väsimuse märgid olid hiilinud suunurkadesse, nahk lõua ümber näis hirmutavalt veniv ning kael tundus katsudes kriipiv ja kore nagu see odav riie, millest ema neile kunagi pükse ja seelikuid õmbles.
   Ta suutis tuua pilkava muige suunurka. Tundis ta end ju sama väsinult ja tüdinult nagu alati, ning nagu alati ei saanud ta aru, mis pagan teda nii vara voodist välja ajas, aga neis tunnetes polnud pahurust ega meeleheidet. Nii nagu tal tuli iga pikemat jalutuskäiku ette kaaluda, ei saanud ta enam lubada tühiasjade peale vihastumist, vaid pidi hästi mõtlema, kuhu ja kas üldse oma pahameelt suunata.
   Ta ajas sõrmed harali, lükkas need läbi peas oleva puhma ja leidis hulga halle ja mõned tuhmid karvad. Juuksed olid tal veel pikad, ulatudes õlgadest allapoole, kuid kippusid alailma otstest lõhenema ja krussi tõmbuma – metslase pea, ta ei sallinud seda. Emal olid olnud samasugused, mõtles ta, varem või hiljem pidi ta neile kääre näitama.
   Ja edasi?
   Taevasse ta enam nagunii ei saaks – patte oli hingele kogunenud juba küllalt, et neid vankriga järel vedada. Mis see käe endale külge paneminegi siis enam muudaks? Midagi ei muudaks, teadis ta väga hästi, ega loobunud seda võimalust kaalumast. Küll mitte pööningule nööri otsa, see oleks olnud liiga jube, aga võib-olla võtta mürki… Mõte valust hirmutas teda.
   Läbi ajavine paistis olevik Silviale sellisena, nagu ta vaatas seda noorpõlvest, luues kujutluse, et aeg ja elu kahanevad väärtuselt aastate kulgemise taktis. Kui ta ükskord selle tagurpidi pikksilma õigeks taipas keerata, mõistis ta, et tegelikult on elu muutunud talle iga mööduva aastaga üha kallimaks. Päevi lugedes oli ta pannud neile külge hinna. Ta ei tahtnud sellele mõelda, aga ei suutnud sellele mõtlemist vältida. Liivamees, teadis ta, lammutab kõiki kihthaaval, alustades mõne puhul väljastpoolt, mõne puhul seest. Mõni näib kuni viimase hingetõmbeni nooruslik ja tragi, kuigi tema liigutused on juba ammu peenelt masinlikud; teise roiutatud ja justkui enam mitte siia ilma kuuluva kesta all vuhiseb ikka elu valus tuli nagu gaasileek.
   Usk, et äkki on homme parem, äkki juhtub homme midagi head, ei lasknud tal oma plaane teoks teha.
//-- + + + --//
   See summa, kaks miljonit liiri, lohises Claudio mõtetega kaasa nagu raudkuul jalaahela otsas. Ta tegi nüüd juba ülepäeviti oma autoloksuga trette Napolisse, kus ta oli kohalikes mängupõrgutes ammu tuttav nägu – sama tuttav nagu teatud võlausaldajaile, kes irvitasid varjamatult, kui ta tuli jälle raha paluma. Küsimusi esitamata andsid nad talle järgmise paki rahatähti, märkides nime ja summa nagu viimsepäevaraamatusse. Kaks miljonit liiri, millele lisandus veel pool nii palju varasemate kaotuste eest.
   Kuid lõpuks ometi hakkas õnn teda saatma, jätmata teda kunagi pokkerilaua äärest lahkudes tühjade kätega. Oh Claudio, Claudio, vanapoiss, mõtles ta, sulle meeldib tulega mängida, aga vahel tasub see ära; vahel… on risk seda väärt. Väljamaksete kassa juures seistes heiastus talle Silvia Manzo nägu ja ta tundis südant igatsusest kokku tõmbuvat. Viissada tuhat liiri, nii palju oli ta mõne päevaga kahest kasiinost kätte saanud, aga kui ta kümmet da Vinci pildiga sedelit enne ümbrikusse libistamist sõrmitses, tundusid need näppude vahel ei midagi muud kui tühistena. Ta maksis poole sellest võlausaldajatele ning jättis teise seemneks, ja nii ka järgmiste võitudega. See kestis mõnda aega, kuni võlausaldajad tüdinesid laenu üha uuesti ja uuesti pikendamast, väsisid tema selgitustest ja lubadustest ning hakkasid nõudma, et ta kõik tagasi maksaks.
   Ta naeris neile näkku. Nad ei teadnud, et ta silm on eksimatu ja meeled ihutud nii teravaks, et ta suudab ka läbi kaardiselja masti ja väärtust lugeda.
   Ta harjus kõrgetest panustest saadud võitudega sedavõrd, et esimese suure kaotuse ehmatus saatis ta kolmepäevasesse joomatsüklisse. Uuesti kaineks saades tõmbus ta tagasi ja vähendas panuseid sedavõrd, et tal oli õigupoolest häbi krupjeedele silmagi vaadata, aga nii kahanes ta võlg liiga aeglaselt.
   „Armas Claudio,” öeldi talle sõbralikult, „sellist raha ei laena me mitte igaühele. Ole nüüd mõistlik ja ära solva meid sellega, et sa jätad selle kokkulepitud ajal tagasi maksmata. Me teeme tegemist ainult aumeestega ja sina oled ju ka aumees, mõistad?”
   Vestluse ajaks korraldati talle ringkäik mere äärde, kus kallast palistasid kilomeetrite ulatuses kõrged ja läbimatud kõrkjatihnikud ning jah, ta mõistis väga hästi.
   Ta proovis panuseid tõsta, aga kohe tulid ka kaotused. Ta ei näinud selles enam loogikat ning vähkres öösiti voodis, mõistatades, mida on ta valesti teinud. Ta katsetas erinevaid nippe, millest mõned töötasid niivõrd, et ta sai võitudega jälle kõrgete panusteni välja minna, kuni kaotas kõik varasemate päevadega teenitu. Ta ei usaldanud ruletti, aga proovis seal kätt ja jäi kohe ilma summast, mille tema vürtspood teenis tavaliselt nädalaga.
   Süsteem töötab mulle vastu, mõtles ta. Süsteem, mis polnud pikka aega teda alt vedanud, oli nüüd muutunud juhitamatuks. Meeleheites hakkas ta panuseid tegema huupi, lootes uuesti näha võitude ja kaotuste jadas kindlat mustrit, kuid välja tuli sealt üksnes kaos.
//-- + + + --//
   Pietrole ei jäänud märkamata tabletid, mida Antonio päevas kahekaupa sõi, nagu ei jäänud talle märkamata, et teine ei suutnud enam kirjutada ega õigupoolest ka klaverit mängida. Antonio esitus muutus katkendlikuks ja rabedaks, nagu annaks keegi talle pidevalt tillukesi elektrilööke; tema sõrmed hakkasid üha sagedamini valedele klahvidele sattuma ja noodilugemine üldse segi minema, nii et rohkem kui tihti hüüdis Pietro tema kobava ekslemise peale: „Aitab! Sa ju solvad klaverit!” Kas see inimene kiusas teda trotsist? Kuid Enrico, kes mõnikord nende harjutamist jälgis, ainult naeris selle peale. „Võta rahulikult, vennas,” soovitas ta ja patsutas teda õlale. Vend oli pärast oma kärarikast saabumist maganud viisteist tundi, mis muutis ta kõne selgeks ja kustutas sõgeda tule tema silmist ning vabastas seeläbi ka Pietro kramplikust pinevusest.
   Kahe päevaga sai tal sellest ometi kõrini. Ta ootas Antonio hommikuse äraminekuni, võttis tema toast ravimikarbid ja vahetas nende sisu hariliku aspiriini vastu. Ühesugused valged tabletid mõlemad, mõtles ta ja lootis, et teine neil maitse järgi vahet ei tee.
   Õhtul revideeris ta koos Enricoga uuesti veinikeldrit. Vend, kes harilikult ei vajanud muud, kui kedagi end kuulama, muutus jutukamaks alles pärast neljandat klaasi. Ta teemad hüplesid ning Pietro üritas neid laisast uudishimust sõja poole tüürida, aga vend keeras need ikkagi mujale nagu vindiga palli. Kuid viienda klaasi keskpaigas mainis ta Itaalia 10ndat Välibordelli, mis oli neljakümnendal aastal langenud Inglise vägede kätte Egiptuse ja Liibüa lahingutes.
   „Välibordell?” küsis Pietro. „Nagu ametlikult kohe või?”
   „No enam-vähem. Maadamid olid muidugi eraettevõtjad, aga tegutsesid suurte ninade loal.” Enrico jätkas selgitamisega, kuidas bordelle avati Direzione delle tappe ehk tagala– ja logistikajuhatuse loal pärast kohaliku vägede juhatusega nõupidamist. Naised, forniture, organiseeris maadam, majutuse ja transpordi sõjavägi ning kõikjal kehtis range sanitaar– ja politseikontroll. Mastaabid olid vägevad, näiteks avati Kürenaikas Barca kandis tervelt kaheksa bordelli, füsioloogilise teenuse nime all ja moraali tõstmise eesmärgiga.
   „Ilmselt mitte ainult moraali,” torkas Pietro irvitades vahele.
   „Vähe sellest,” lisas Enrico end juba üsna mõnusalt välja sirutades, „need olid jaotatud viide kategooriasse. Tahad teada?”
   „Valgusta mind, oo õpetlane!”
   Enrico tõstis sõrme. „Esimene – kõrgemad ohvitserid ja valitsustöötajad, taks 50 liiri. Uskumatu, mis raha toona maksis, ah? Kõige nooremad Itaalia naised, kõige pringimad rinnad, kõige puhtam pesu ja aplam maitse. Teine ja kolmas – ohvitserid, allohvitserid, sõdurid ja tsivilistid, taks 20-35 liiri. Samuti veel Itaalia naised, aga siin läks juba õnnemänguks – võisid saada mõne, kes oli vaid natuke rohkem kulunud, natuke rippuvate rindadega, natuke kondiste jalgadega, aga võis ka sattuda mõni püstihull, kes kõigepealt ajas su poolsurnuks ja siis läks päris pööraseks, loopis sind kingadega, tuli küüntega kallale, hea veel, et põlvega munadesse ei löönud…”
   „Mis, niisama siis või mingi asja pärast?”
   „Ei olnud seal mingit asja,” lõi Enrico käega, „vahel polnud lihtsalt raha maksta. Aga nad, kurat, läksid kavalaks, hakkasid lõpuks tasu ette nõudma. No ja siis oli neljas kategooria – eurooplastele, taks 15-25 liiri. Selle jaoks kasutati ainult Liibüa naisi. Ja viimane kategooria oli ainult kohalikele, 12 liiri pauk, ja seal olid need kõige jämedamad mammid, silmad nagu söed, reied nagu Daagoni templi sambad. Oh sa poiss!”
   „Olid ajad…” venitas Pietro mõtlikult ja naksutas keelt.
   „Ja sul endal, kuidas sul naisega läheb?”
   Varem või hiljem pidi ots siia jõudma, mõtles Pietro. Mõned aastad tagasi oleks ta ise rääkinud, aga praegu ei võtnud ka ohter vein temalt ebamugavuse kihelust, nagu istuks ta kõrvuti mõne võõra, mitte oma lihase vennaga. „Elame kenasti…” alustas ta ääri-veeri.
   „Noh? Räägi-räägi,” utsitas Enrico.
   Pietro surus end sügavale tooli ja tegi kaeblikku nägu, aga rääkis vennale Jääkuningannast. Luku taha jäämise jättis ta endiselt välja.
   „Asi on ju ilmselge,” lausus Enrico pärast hetkelist mõtlemist.
   „On või?”
   „Päevselge lausa. Ta on kuidagi su esimese ämmaga rääkima sattunud. Kus ja kuidas täpsemalt, pole tähtis; loeb see, et su tavapäraselt sitt saatus, nagu ma olen aru saanud, korraldas asjad nii, et mooril tekkis võimalus rääkida Veronica emale, milline tõbras sa olid ja mis sa tema tütrega tegid.”
   Pietro rapsas käega. „Mine põrgu, Rico, mina ei teinud midagi! Tema oli see, kes…”
   „Vahet pole,” katkestas vend teda. „Igatahes arvab ta nüüd, et sa kavatsed tema last solgutada samamoodi nagu Carolinat, sest mingeid tõsiseid kavatsusi sul ju pole…” Tsk-tsk’itades vaigistas ta Pietro protesti. „Ära hakka mulle õigustusi tooma, ega sa ju mind kosima ei hakka.”
   Ta viskas jala muiates üle põlve ja vahetas teemat, Pietro aga tundis järsku seletamatut heldimust.
   Ta oli eeldanud, et tablettide äravahetamise tulemused ei lase ennast kaua oodata, kuid polnud valmis, et see juhtub juba samal ööl. Ta ärkas uuesti ehmatusega, kuuldes Antoniot läbi une karjumas ning pidi närvipingest värisevale vennale selgitama, et kõik on korras ning suruma maha rusikad, mida Enrico hoidis löögivalmis nagu poksija. Ta keelas vennal Antonio tuppa minemast ning rahustas ta niivõrd maha, et julges ka ise lõpuks magama minna.
   Järgmisel hommikul istus Antonio verandal sünge näoga, mida ta polnud juba mõnda aega näidanud, ning Enrico vahtis teda skeptilisel ilmel läbi akna. Pietro käis järelejätmatult peale, kuni ta oli nõus noodipaberitega maha istuma, kuid pliiatsit ta kätte ei võtnud. Pietro mõtles käestlibisevatele võimalustele ja ta nägu võttis tinaja ilme. Ta haaras Antoniol käsivarrest nagu tõrkuval lapsel ja pigistas seda; vaatas talle isegi otse silma, teades, et teine vihkab seda.
   „Sa teed nii, nagu ma ütlen,” lausus ta valjult.
   „See on minu asi,” ütles Antonio. „Ainult minu asi.”
   Pietro lõi rusikaga peopessa. „Aah, ’affanculo!” karjus ta äkkvihas. „Saad aru, see ei ole enam sinu otsustada! Teed, nagu ma ütlen!”
   Hetkeks tundus, et Antonio paugatab lõhki nagu vitsteta kahur. Ta silmad paisusid ja käed läksid sõrmede raginal rusikasse. Siis hingas ta pahinal välja. „Kuidas soovid…” Ta võttis pliiatsi ja hakkas paberile noote sirgeldama, ning tund aega hiljem oli ta lisanud senisele tööle kaheksa uut takti. Ei mingeid tõrkeid enam. Pietrol oli tagantjärele enda pärast häbi, aga pidi siis Antonio sihuke oinas olema? Kas mees juhtunust ka tablettide kohta mingeid järeldusi tegi, polnud Pietrole enam oluline; tema jaoks oli pilt nüüd selge.

XXVIII

   Järgmise asjana tuli ka Silviale selgeks teha, et Antonio ei tohi rohkem oma ravimeid võtta. Pietro sättis ennast linna minekule, aga vend peatas ta, kui ta oli juba ratta maja kõrvalt välja ajanud.
   „Ma viin su autoga.”
   „Pole vaja,” ütles Pietro, „linn ju siinsamas külje all.”
   „Ma viin su autoga,” kordas Enrico. „Ma ei taha siia üksi jääda. Kui keegi peaks tulema… Siin oled nagu rott lõksus.”
   Pietro ohkas, aga kõndis temaga sadakond meetrit autoni. Ta lasi ennast viia Silvia majani ning väljus. „Ma ei tea, kaua mul läheb,” ütles ta.
   Enrico kehitas õlgu, keris akna alla ja võttis põuest sigaretipaki. „Ole mureta, vennas, ma hoian sul seni silma peal,” teatas ta ja pilgutas vandeseltslaslikult silma.
   Pietro ei olnud kindel, kui palju Silvia mõistis Antonio võimet, aga ta vähemalt püüdis seletada. Ta rääkis helide ja värvide koostajust, suutes toime tulla vaid ühekordse „sünesteesia” kasutamisega. Ta rääkis, kuidas Antonio pääseb ligi sellele, milleni ükski teine helilooja, või üldse ükski inimene, pole küündinud. Ta rääkis ka inimaju avastamata võimalustest ja meeletust potentsiaalist, mis oli tal tegelikult täiesti laest võetud, aga ta arvas, et teaduslikule küljele rõhudes kõlavad ehk muud selgitused usutavamalt. Ahastuse ja siis nördimusega nägi ta, et Silvia pilku ei siginenud mingit nähtavat mõistmist; veel hullem, naine lihtsalt lasi tal rääkida, segamata kordagi vahele.
   Ta laiutas lõpuks käsi. „Antonio ei saa neid ravimeid rohkem võtta, nii lihtne see ongi.”
   Silvia kergitas kulmu. „Kas see oli nali?” küsis ta pilkaval toonil. „Sellised asjad jäägu ikka minu ja arsti otsustada, mitte nii, et tulete teie kusagilt ja hakkate järsku korraldusi andma.”
   „Ma võin ju mitte arst olla, ma ei tea ka, mis nendesse tablettidesse topitud on, aga lapski näeks siin seost. Need helid, mis ta oma mõtetes kuuleb, need lihtsalt vaibuvad, kui ta neid tablette võtab. Vaibuvad täielikult.”
   „Vaat-vaat-vaat!” hüüdis Silvia. „Just seda ta ongi kurtnud kogu aeg – liiga palju hääli. Näete isegi, et tema tervis on lõpuks hakanud paranema, kas pole? Kas pole?”
   „Seda küll…” möönis Pietro, soovides, et ta ei peaks sellistel hetkedel sõnade järele kobama. Teine variant olnuks paraku olla vait.
   Silvia tõstis küsivalt käed. „Milles siis asi?”
   „Ma seletasin, et need ravimid takistavad tema muusikalist eneseväljendust.”
   „See on ju naeruväärne.”
   Pietro tundis, et ta kannatus hakkab ühest otsast murenema.
   „Ei ole,” lausus ta rõhutatult. „Eriti arvestades, millega ta tegeleb. Tema tööd ei tohi ükski selline asi segada.”
   Silvia näost paistis arusaamatus. „Ta mängib klaverit sama hästi kui ennegi.”
   „Jah, aga see pole see. No kuidas ma seda seletama pean?”
   „Las ta jätab siis ühe korra vahele, kui see nii väga oluline on.”
   „Asi pole ju ainult ühes korras. Ma ei tea, kui palju ja pikalt see ravim talle kahju teeb või kui sügava mõjuga see on. Kindel saab olla ainult siis, kui ta lõpetab alatiseks.”
   Silvia kargas püsti, vehkis kätega ning kui sõna suust sai, kutsus pühakuid appi. „Hull jutt! Mida te mu poisile pähe olete pannud?”
   Pietro ägestus. „Ei saa ju olla…” Ta otsis jälle sõnu ja lajatas siis käega vastu lauda. „Nii kitsarinnaline!”
   Pauk ehmatas Silviat, kes istus toolile ja jäi täiesti vakka. Pietro sai aru, et ta on läinud üle piiri, aga tal oli juba ükskõik. Kui ta praegu peale ei jää, siis rohkem võimalusi enam ei tule, see oli talle selge.
   Nad vahtisid pikalt tõtt. Pietro nägi, et midagi hakkas Silvia silmanurgas helkima. Naine lausus väriseval häälel: „Lahkuge, Pietro. Võtke mu poja juurest oma asjad ja palun minge tagasi Averonesse või kuhu iganes, aga kaugemale Monte dell’Angelost. Palun minge. Kui te ei tee seda ise, või kui ma näen teid siinkandis pärast homset, tegelevad teiega sandarmid. Ma palun. Minge lihtsalt ära.” Ta võttis taskuräti.
   Pietro raputas pead. „Ma ei saa minna, mitte praeguses olukorras.”
   „Mis ajast on Antonio saatus järsku teie otsustada?”
   „Sellest peale, kui ma märkasin, milline eriline anne tal on. See pole lihtsalt virtuoossus või talent või musikaalsus või…” Ta laiutas nõutult käsi. „Seda ei saa kirjeldada. See on midagi ennenägematut. Ja seda ei tohi kaotsi lasta!”
   „Kas te saate üldse aru, millistes valudes ta oli, enne kui ta hakkas neid tablette võtma? Kas te teate, mis need ravimid maksid? Ma olen andnud kõik, et ta saaks elada normaalsemat elu ja nüüd tulete teie ja lihtsalt tahate kõik ära lõhkuda.”
   Pietro oleks tõesti tahtnud kedagi või midagi lüüa. Ta sihtis näpuga Silviat. „Hoopis teie lõhute ja hävitate selle ande. Peab ikka päris loll ja pime olema, et seda mitte näha!”
   „Ma lasen teid arreteerida!” karjus Silvia. Ta pisaramärg nägu näis kümme aastat vanem. Ta tõukas Pietrot kätega rindu. „Minema! Ära mu majast!”
   Pietro kõikus ja tegi sammu tahapoole, et tasakaalu hoida.
   „Kas Antonio teab, mis tema õega juhtus?”
   Selle lausega oleks Silvia nagu välja lülitatud; ta tardus ning ta käed langesid rippu. „Ärge rääkige asjast, mida te ei tea,” pomises ta.
   Pietro vangutas halvakspanuga pead. „Ma ei mõista siiani, kuidas saab sellist asja nii palju aastaid varjata.”
   „Kes teile sellest üldse rääkis?”
   „Mis tähtsust sellel on?”
   „Ponchielli…” ütles Silvia aeglaselt. „See oli Ponchielli, jah?”
   Kuni selle hetkeni polnud Pietro üldse kindel, et Claudio räägitu tõele vastab; nüüd polnud tal enam kahtlustki.
   Silvia häälde ilmus anuv noot. „Te olete džentelmen, te ei räägiks sellest Antoniole. Ja mis kasu sellest üldse oleks, see lööks ainult uued haavad.”
   „Ta ei saa kunagi terveks, kui teda kogu aeg vatitekis hoida ja üritada kogu maailma eest kaitsta.”
   „Aga ma ei tahagi lasta tal…!” hüüatas Silvia, kuid lause katkes. Ta ajas pea püsti. „Jah, teil on õigus, sellist asja ei saaks varjata. Ja seepärast ta ei usuks seda.”
   Ühe hetke lasi Pietro naisel arvata, et see väide on ta suu sulgenud ja et ka tema ise usub seda, lausudes siis külma kaalutlusega: „Kas proovime järele?”
   Silvia paistis peaaegu silmnähtavalt võbisevat nagu ülerõhu all katel, otsides uusi väljapääse; ta mudis süles käsi ning ta pilk hüples pidepunkte leidmata mööda ruumi. „Te ei tea, mida see temaga teha võib. Täielik, võib-olla pöördumatu närvivapustus… Kõik, mis tema ravis on siiani saavutatud, võib uuesti kaduda.”
   Pietro naeris kuivalt. „Ta on ju täismees! Mis temaga siis juhtub, hakkab nutma või? Las nutab siis, ja nutku juba oma vanemate pärast kah, kes teda kotis hoidsid.”
   „Ma anun sind… teid… ärge öelge seda talle. Mitte nüüd ja praegu. Kui ta peab seda kuulma, las ta kuuleb seda minult. Näete ju ise, millistes valudes ta on. Ma palun teid.”
   „Aga siis olgu tablettidega kõik. Ei mingit tingimist.”
   Silvia vaikis ja vaatas talle tükk aega läikivate silmadega otsa, siis langetas pilgu.
   Ta seisatas välisuksel, vaadates üha hallikamaks muutuvat taevast, kõndis aiast välja ja istus autosse.
   „Kõik korras?” küsis Enrico, nipsutades koni sõiduteele. „Sa paistad väsinud.”
   Pietro lõi käega. „Tõrksa taltsutamine…”
   „Kuhu nüüd? Tagasi?”
   „Turgutust on vaja,” ütles Pietro ja lasi tal sõita „Trotula” juurde.
   Ta tellis espresso tilga Sambucoga ja suure panino; vend piirdus kohviga ja jätkas suitsetamist. Võileiba närides mõtles Pietro tusaselt, mida edasi teha. Varem või hiljem tuleks tal Averonesse tagasi pöörduda, aga ta ei saanud seda teha enne, kui Antoniost on kõik välja pigistatud. Ta vihkas seda juba ette, olles väsinud Antonio tagantpiitsutamisest, väsinud tema öisest karjumisest, väsinud üha närvilisemaks muutuvast Silviast, väsinud isegi Montest ja Inglimäest, mis kõrgus lageda ja trööstitu monumendina süngelt üle linna.
   Ta oli visanud konksud välja lootuses, et nende külge hakkab mõni mõte, kuidas Antoniost midagi teha, kuid kõik tulid tagasi tühjana, pakkudes talle üksnes valikut petturi ja veidriku tiitli vahel. Ta surus käed vihaselt taskutesse. Nagu Marsilt kukkunud masin, millega pole midagi pihta hakata. Üks-kaks artiklit mõnes teadusajakirjas, see oleks kõik – ei tähelendu, medaleid ega raha. Ta üritas end sundida mõtlema nagu ärimees, aga võimaluste võrgu asemel nägi ta vaid ühte niiti, ja see niit tähistas rada, mis juhtis ta Montest välja.
   Enrico puudutas ta kätt ja ta võpatas.
   „Vaata neid tüüpe,” ütles vend. „Tunduvad kahtlased.”
   Pietro heitis pilgu osutatud suunas ja tõmbus pingesse, nähes taamal samu paksupõselisi mehi, keda ta oli mõni päev varem siinsamas Claudio seltsis kohanud. Õlg õla vastas, käed tuulepluusi taskutes ja pilk radarina ümbrust kammimas lonkisid nad näiva muretusega Via Bisciglietta suunas, võttes enda alla pool tänava laiusest.
   „Me peame neile sappa võtma,” ütles Pietro poolihääli, juba tõustes.
   Nad järgnesid piisavat vahemaad hoides tümikatele, kes jõudsidki välja „Alimentari di Claudioni”, kiikasid läbi vaateakna ja jäid ukse ette ootama. Peagi väljus üks kunde, pärast keda sisenesid mehed poodi. Mõne hetke pärast langesid rulood vaateakende ette.
   „Kellelgi läheb asi jamaks,” täheldas Enrico. „Mida nüüd?”
   „Ootame,” teatas Pietro.
   Nad tammusid lähimas kõrvaltänavas, tehes suitsu ja heites vahel majanurga tagant pilke vürtspoele, mille kaetud aknad vaikisid ikka pahaendeliselt. Aga kui nad lähevad tagauksest välja? mõtles Pietro. Siis läks poeuks lahti.
   „Nii!” tegi Enrico, kustutades koni talla all.
   Kõigepealt väljus esimene meestest, siis longuspäine Claudio ning kohe tema järel teine mees. Nad võtsid ta tihedalt enda vahele ning nõnda, kolmekesi kõrvuti, hakkasid nad tuldud teed tagasi kõndima, sedakorda juba kiiremal käigul, mitte enam lonkides.
   Pietro ja Enrico jälitasid kolmikut, kuni see jõudis autoni, kus rooli taga istus veel üks mees, kaugelt vaadates viisakamas riides. Claudio topiti tagaistmele, üks meestest istus ta kõrvale, üks esiistmele ning masin pandi käima.
   „Järgneme?” küsis nüüd juba Enrico. Pietro noogutas ja nad jooksid oma autoni, jõudes parasjagu võtta teiste tumerohelise Fiati kannule, enne kui see silmist kadus. Nad jõudsid Montest välja, sõitsid paari kilomeetri jagu maanteed ja kohas, kus tee äärde kerkisid künkad ja nende ääres metsatukk, keeras Fiat väikesele kõrvalteele.
   Enrico ei järgnenud. „Jää siia ootama,” ütles Pietro. „Keera ots ringi ja veel parem, kui hoiaksid mootori töös.”
   „Pietro…”
   Ta vaatas vennale tungivalt otsa. „Ma tean, mida sa öelda tahad. Jah, sina oled sõjaväelane, sul on selliste asjadega rohkem kogemusi, sa suudaks nendega toime tulla ilmselt minust paremini. Ma tean seda, fratello, aga mitte praegu – selle siin pean ma ise ära lahendama. Usalda mind.”
   Ta tõmbas sisemiselt värisedes hinge ja hakkas sörkima metsatuka poole.

XXIX

   Lõpuks oli hakanud sadama peenikest uduvihma. Pietro kükitas märgade lehtede all, millelt tilkus külmi piisku ta kuklale, ning jälgis eespool toimuvat stseeni.
   Mees, kes Montes oli kaaslasi autos oodanud, kandis pikaninalisi krokodillinahast kingi ja halli villast ülikonda, mille peal oli tumehall Mackintoshi tüüpi vihmamantel. Ootuspäraselt olid tal käes mustad nahkkindad. Ta rääkis midagi Lazio ja Ginoga, kes pühkisid ühtelugu käisega üle vihmamärja näo, millel vaheldusid tülpimus, ebamugavus ja kohmetus; kui ühe või teise pilk langes Claudiole, kes seisis norguspäi paar sammu kaugemal, pöördus see kiirelt ära. Mõlemad kandsid poolavatud lukuga tuulepluuse, ühel must ja teisel roheline valgete triipudega, mille alt paistsid paksud mustad kampsunid. Paljad käed, tihedad karvad sõrmede vahel, abielusõrmused. Ühel pungitav vats, teisel lihtsalt jämedam keskpaik. Pietrole paistsid nad nagu kaks tublit pereisa, kes on vastu õhtut televiisori eest üles aetud, et aidata mõnda semu teele jäänud autos.
   Pietro nuputas taktikat Claudio päästmiseks. Muidugi oli ta pea tühi nagu labori vaakum. Tüüpiline – kui üritada tahtlikult mitte millestki mõelda, osutub see peaaegu võimatuks, aga nüüd, kui oli vaja kiiresti mõnda head mõtet, sumbusid kõik veel enne, kui nad jõudsid üldse vormudagi. Ta mõtles löömafilmidele ja tundis end abitult. Kuidas sedagi kindlaks teha, kas neil on relvad? Mügarad paksude riiete all võisid osutada sama hästi nii püstolile kui ka liigsele pitsasöömisele. Ta kobas taskuid, aga ei leidnud isegi mitte paberinuga ning metsa all ei vedelenud ka mõnda kaigast, millega saanuks neandertali stiilis õigust mõista. Siis kuulis ta vandumist ja tõstis pilgu.
   Lazio oli kummargil ja mudis säärt. „Kurat, kramp lõi jalga,” lausus ta teistele vabandavalt. Ta sirutas käe Claudio poole. „Ole meheks, tule aita.”
   Ta teeb seda! mõtles Pietro elevusega vürtspoodnikku vaadates. Teeskleb aitamist, siis paneb järsult peaga kõhtu, siis jooksu ja…
   Claudio toetas meest ettevaatlikult, nii et too sai istuda. „Oled… on teiega kõik korras?” küsis ta ebalevat, ning Pietro pigistas käed vihaselt rusikasse. Idioot, seal läks su võimalus.
   „Läheb juba üle,” rehmas Lazio ja torkas käe põue. „Suitsu?”
   „Jah. Palun.”
   „Tuld?”
   Ta hääl kõikus. „Mul… mul on.”
   Nad tõmbasid vaikides. Vürtspoodnik justkui üritas midagi öelda, aga ei leidnud sõnu. Sigaretiots värises kergelt ja tema pükstele pudenes tuhka.
   Boss tuli põit tühjendamast, jäi neid kõrvuti istumas nähes seisma ja ristas käed mornilt rinnal.
   „Jajah, jajah,” ohkas Lazio, võttis taskust kindad ja hakkas neid kätte sikutama. Claudio vaatas seda tardunult.
   Mees toetas ennast uuesti Claudio najale, kes vajus silmnähtavalt kössi, ning ajas end talle toetudes püsti. Ta jopehõlmad riivasid Claudio nägu ja ta vasak käsi jäigi raskelt tolle õlale toetuma. Paremaga võttis ta hoogu…
   „Oodake,” palus Claudio vaikselt. Ta hääl oli veidralt kõrge. „Ma võin rääkida.”
   Gino vaatas küsivalt bossi poole. Too kehitas õlgu.
   „Rääkida mida?”
   „Ma… See… Raha. Kust ma raha saan. Mul on äri, üks hea äri seal, Firenzes, üks sõber, tähendab, temal on selline plaan.” Ta hääl oli katkemise piiril. „Ta müüb neid, noh, ja… Sada tuhat kuus, ma ei tee nalja, muidugi mitte kohe, läheb paar kuud, aga see on nii kindel värk, et, saate ju aru küll.”
   „Sa saad aru, millest ta räägib?”
   „Mul ükskõik. Teeme kähku, mul hakkavad kaelasooned valutama.” Ta võttis riidenutsaku ja surus selle sõrmede kaitseks peopessa, pomisedes: „Sügisel seljavalu, talvel jalad, kevadel kael…”
   Pietro süda vasardas. Üks asi on „La polizia ringrazia” tõhus omakohus, mõtles ta, midagi muud aga paljakäsi kahe suure mehe vastu minna. See ei ole film. Ta jõllitas nende kämblaid, mis nägid välja, nagu oleks need harjunud veskikive pooleks murdma, ning ei suutnud ennast sundida liigutama. Häbi. Häbi peaks sul olema.
   „Palun,” ütles Claudio. „Ma võin talle helistada, tahate, läheme kas või nüüd, jah?” Ta hakkas püstigi tõusma, aga Lazio surus ta uuesti istuma, tõmbas ta juustest haarates kummargile, võttis hoogu ja lõi talle valju krõmpsatuse saatel põlvega näkku.
   Pietro vaatas ahastusega toimuvat. Võib-olla oli see Claudio nutmine, mis temast läbi tungis, sest ta ei olnud lapse kombel nutvaid täismehi näinud, isegi mitte matustel. Samas ei olnud ta kunagi näinud ka meest surnuks pekstavat ning poleks ka ette kujutanud, et see on nii armutu, nii räpane ja võtab nii kaua aega.
   Vanem meestest, Lazio, hoidis vabisevat vürtspoodnikku kinni, tampides rusikaga kiirelt vastu ta nina kohale tekkinud punast luumassi. Ta kordas tüdinult, peaaegu paludes: „Ära rabele. Ära rabele. Ära… rabele.” Tema näol võis aimata lausa hämmeldust. „Kuule, miks sa ikka rabeled?”
   Kuid nagu oleks Claudio valust moondunud näol nirisev ja vihmaga segunev veri avanud Pietro peas mingi klapi, mõistis ta ühtäkki, et ta ei ole Antoniot avastanud. Ta ei ole teda avastanud. Ta ei ole teda avastanud, mitte rohkem kui mõni üle ookeani seilanud asteek, mõni Quahcoatl, kes oma punasekirju lipu jahmunud genoalaste silme all nende sadamasse püsti lööb ja Itaalia oma kuningriigi osaks kuulutab.
   Ta mälust kerkisid Schuberti kaheksas sümfoonia, Bruckneri üheksas, Elgari kolmas ja midagi veel Bachilt, ning kadusid samas nagu udupilv tuulde. Oli see pelgalt ilmutus, mis andis Antoniole Beethoveni kümnenda? Kus lõppesid Antonio võimed?
   Aga „kümnes” ei ole Pietro oma, ei ole ka Beethoveni oma. Seda ei olnud olemas ega hakka olema ka siis, kui see Antonio käte all materialiseerub. Ta võib sundida selle Antoniost välja, sundida kas või vere hinnaga, aga neid noote ei saaks keegi eales omaks tunnistada; ebasurnutena jääks need pabereid katma.
   Ülikonnas mees seiras lõtvunult lamavat Claudiot, kes hoopidele enam ei reageerinud, ning rehmas siis pahuralt käega. „Aitab, aitab, lõpetage. Temalt on vaja raha, mitte elu, ja leivaisa ei vaata sellele hea pilguga, kui ühe asemel võtta teine. Gino, turguta teda.”
   Nad vaidlesid mõnda aega, kas vürtspoodnik suudab ise Montesse jõuda või heidab ta enne hinge, kas tuleks ta hoopis autosse tõsta ja linnaservas välja visata, kes sellisel juhul istmed ära peseb, ning mitme kraadi juures tekib üldse oht, et mees võiks otsad anda; seda kuulav Pietro tundis aga, et argise vestluse sürreaalsus ajab teda peaaegu iiveldama. Tasane vihmasabin jätkus. Lõpuks jõudsid nad otsusele, Gino keeras Claudio selili ja togis teda, kuni üks paistes vasak silm avanes kitsaks piluks.
   „Korras, boss.”
   „Sul midagi kangemat on kaasas? Anna talle lonks juua ja läki siis.”
   Claudio puristas midagi läbi katkise suu.
   „Mis ta ütles?”
   „Mis sa ütlesid?” nõudis jõmm Claudiolt ja pani kõrva ta suu juurde.
   „Räägib midagi Pietrost. Pietro… Salvari?”
   „Ma olen seda nime kuulnud,” ütles Lazio. „Kas see on sama tüüp, keda me „Trotulas” nägime?”
   Gino kuulatas uuesti ja vaatas oma kaaslaste poole. „Ütleb, et Pietro Salvaril on tema raha. Oli temalt esimesena välja nõudnud.”
   Pietrol jäi hing kurku kinni.
   „Vaata lollpead,” imestas ülikonnas mees. Ta kükitas Claudio kõrvale, tõstes vihmamantli saba ettevaatlikult üles. „Oli see siis tõesti väärt kogu seda jama? Ma olen alati öelnud, et minuga saab ka lihtsalt rääkida. Ma ei tea, miks sa nii rumalalt põikpäine olid ja lasid asjadel nii kaugele minna.” Ta vangutas pead ning ta näolt peegeldus siiraim kaastunne. „Kahju, väga kahju… Räägi siis, kust me selle mehe leiame? Mul on tunne, et ta ei tea meie kombeid, mis puudutab teiste rahaasjadesse vahele segamist.”
   Nii vaikselt, kui ta suutis, hakkas Pietro taanduma, alguses neljakäpakil, siis kükakil, lõpuks püsti tõustes. Märjad juuksed kleepusid ta näole ning peenikesed oksad, mida ta kõrvale lükkas, nähvasid talle ettevaatusest hoolimata vastu silmi. Järsk praksatus jalge all pani Pietro tarduma ning kui ta arvas kostvat hõikeid, sööstis ta auto suunas.
   Viimased paarkümmend meetrit jooksis ta paaniliselt, tundes kuklakarvadega endale suunatud automaaditorusid. Ta rebis autoukse lahti, vehkis käega ja hüüdis: „Sõida, sõida!”, Enrico võttis kruusaklobinal paigalt, ta heitis küljeaknast pilgu kõrvalteele ja nägi, et see oli kogu ulatuses tühi.
   „Ma ütlesin, et ma oleks pidanud kaasa tulema,” lausus Enrico ja vandus. „Kaks-kolm meest, oleks neile nii ära teinud, et…”
   Pietro ei hakanud talle meenutama, et viimased kolm aastat oli kogu tema füüsiline treening seisnenud paberite tõstmises ühest sahtlist teise. Enrico, tema väikevend, juba aimatavalt halliseguste juustega, aga ikka valmis kõigile üksinda vastu seisma…
   Ta raputas pead. „Seal… seal oleks peaaegu laskmiseks läinud,” ütles ta. „Sa poleks seal midagi ära teinud.” Siis meenus talle midagi teravalt. „Ja nad teavad minust. Nad tulevad järgmisena mind otsima, Enrico.”
   „Kuidas kogu see asi üldse sinusse puutub?” küsis vend, keerates taas Montesse sisse ja vähendades kiirust. „Mis sul siin üldse toimub?”
   Pietro vaatas aknast välja. Ta polnud Enricolt ikka veel saanud ühtegi kindlat sõna selle kohta, mis oli tol päeval Roomas juhtunud, ning kahtles juba, kas saabki kunagi. „Pikk lugu,” kostis ta lõpuks.
   Nad keerasid mäeteele. Veidi enne kohalejõudmist osutas vend sõrmega ettepoole. „Ühel siin on eriti kiire…”
   Ta vaatas kuju, kes leistangi kohale kummardunult hooga jalgratast väntas, ning tundis temas ära Antonio. „Kell on viis läbi,” ütles ta randmele pilku heites, „tuleb vist töölt.” Ometi tundus asi talle kahtlane. Antonio polnud kiirustajat tüüpi ning sellist ruttu polnud ta varem tema juures näinud.
   Nad jõudsid majani viiva liivarajani peaaegu üheaegselt.
   „Noh,” küsis Pietro, „kuhu sa tormad?”
   Antonio toetus rattale ja lõõtsutas. „Tulin hoiatama.”
   „Hoiatama?” kostis Enrico murelik hääl.
   „Politsei on linnas ja, ah, otsib taga, teid mõlemat, taga. Taga. Nad seisid auto kõrval, kuhu oli, ah, peale kirjutatud… Ma sõitsin neist mööda ja ja JA kuulsin, ja kuulsin, nimesid, teie nimesid. Nimesid mainitavat.”
   Kohvik, sähvatas Pietrol. Keegi pidi kohvikus olema venda näinud, ta ära tundnud ja sellest kuhugi teada andnud. Ta vaatas Enricole otsa ja nägi, et sealt paistab sama mõistmine ning koos sellega taas pahaendeline helk, mis oli sealt mõneks päevaks jõudnud kaduda. Ta raputas pead. „Anna andeks. Ma poleks pidanud laskma sul kaasa tulla, ma ei teadnud…”
   „Jäta,” katkestas Enrico. „Mida sa ikka teadma pidid? Ja see selleks – mis tollest mehest sai, kes metsa viidi?”
   „Mis mees?” küsis Antonio kulmu kortsutades.
   Pietro näris alahuult. Kas Claudio oli nüüd tema vastutada? See närune argpüks ja valetaja, kellele polnud oma naha päästmiseks ükski laim liiast? See võõras, kes ise trügis ta ellu ja kiskus ta kõigi jamade sisse? Kui ta politseile suud paotab, on nad Ricoga veel suurema supi sees. „Pole oluline,” lausus ta lõpuks mornilt, kahetsedes vaid, et ta peab Antonio samal viisil maha jätma.
   Ta läks teise tuppa ja soris oma pagasis, kuni leidis väikese kotitäie tablette. „Sinu omad,” ütles ta Antoniole ja viskas koti lauale. „Tead küll.”
   Vend vaatas teda imelikul pilgul. „Ma tõesti ei mõista, millega sa oled siin tegelenud.”
   Pietro otsustas küsimust ignoreerida. „Kus su asjad on?”
   „Kõik on juba autos… Mis? Ma pean alati olema valmis liikuma.”
   „Siis sõidame.”
   „Kuhu?”
   „Sinu juurde muidugi,” hõikas ta, toppides juba teises toas asju kohvrisse.
   Vend seisis välisukse juures, käsi varjuks silmade kohal, kammides pilguga teed. „Segi oled või? See on liiga ohtlik.”
   „Ära hakka nüüd ajama. Ja ma olen juba ammu tahtnud öelda, et ära ole nii kuradi paranoiline. Sind ei…” alustas ta, kuid ei suutnud mõeldud lauset jätkata. Niikuinii teadis vend, et ta oli lehti lugenud, kuid enam ei suutnud Pietro ka teeselda, nagu ei usuks ta, mida seal Rico kohta kirjutati; nagu ta poleks venna palgeilt otsinud ja arvanud sealt leidvat märke, pindmisi ja sisemisi… Ometi oli temas käivitunud automaatne mehhanism, mis üritas omaenda mõtetes pühkida kogu see rämps vaiba alla. „Sind ei oska siit keegi taga otsida.”
   Ta tõstis asjade peale õhukese paberipaki „kümnenda” esimese osa ärakirjaga; selle koodat, mille Antonio oli paari viimase päevaga lõpetanud, polnud ta jõudnudki mängida. Järsku tundis ta end jõuetult, nagu oleks vedru maha käinud. Ta ei osanud isegi Antonioga hüvasti jätta – tema jaoks ei olnud siin lõplikkust ning venitamine vihastas teda. Mõttes loendas ta ammu neid kilomeetreid ja minuteid, mis lahutasid Claudio võlausaldajaid temast ja politseiuurijaid Enricost.
   „Tulen võib-olla tagasi,” ütles ta pakitud kohvrit hoides. Antonio vaatas kuhugi kõrvale, kuid noogutas arusaamise märgiks.
   Ta istus autosse ja tundis, et sõnad on jälle otsas.
   Enrico vajutas äkiliselt gaasipedaali – tõttava Hippolytosena, kes vahus hobuseid piitsutab – ning masin sööstis jõnksatades edasi. Mäemaja koos uksel seisva Antonioga kadus selja taha.
//-- + + + --//
   Kogu vestlus, mis komissar oli Claudio Ponchielli topeltlõugse naisega tema majauksel pidanud, kestis vähem kui minuti. Ta oli näidanud oma ametitõendit ja küsinud Claudio kohta ning saanud sapisel toonil teada, et mees on jälle Vallo Scalos trimpamas, aga härra Commissario on loomulikult teretulnud küsitlema ka tema palavalt armastatud joomakaaslasi „Trotulas”. Vastu kõiki ootusi lõi aga meestel, kellele nad kõrtsis pilte näitasid, silm äratundmisest särama ning edasi toimus kõik väga kiiresti. „Trotulast” jõudsid nad Silvia Manzo ja tema õmbluskojani ja sealt – pärast ohtraid kinnitusi, et tema pojaga ei juhtu midagi ning kulutades tükk aega ja palju kõva häält, et veenda teda mitte kaasa tulema – juba majani Inglimäe nõlval. Äsjane vihm oli lakanud, asendudes taas kõrvetava palavusega.
   Nad olid jõudnud sõita liivaraja alguseni, kui Cesare märkas maja lähedal seisvat Fiati. „Pea kinni, pea kinni, pea kinni!” hüüdis ta juhile. Väikest tolmupilve üles lüües jäid nad seisma ning Cesare keeras ise süüte välja. Mõne minuti nad ootasid, kuuldes läbi akna tsikaadide summutatud sirinat, kuid taamal seisev auto näis tühi ja ka maja juures ei toimunud midagi. Ta oleks tundnud end julgemalt, kui neid oleks saatnud kohalik politseiüksus, aga nende ülem oli osavalt keerutades keeldunud ilma keskusest saadud korralduseta oma mehi laenamast. Kui tal oleks sel momendil olnud siseministeeriumi paber, oleks ta selle politseiülemale kurku toppinud. Selle asemel ütles ta, et muidugi ta mõistab, muidugi on tal vähe mehi, muidugi on Cesare ja uurijate juhtlõng kahtlane… Kuradi stronzo, vanuse järgi võisid nad olla käinud samal aastal teenistuses, võidelnud jänkide vastu samas kompaniis või pataljonis, aga ikka oli tal vaja mängida mingit väikelinna kaliifi, et näidata Cesarele, kui kõva mees ta on.
   Ta tõmbas Beretta kabuurist, väljus autost ja vabastas kaitseriivi. Kummargil jooksis ta Fiatini, tõusis järsult koos relvatoruga, sõrm päästikul, aga kabiin oli tühi. Ta viipas käega ja uurijad järgnesid talle madalat profiili hoides. Auto varjust maja piiludes tõmbas ta hinge, siis jooksid nad kümme sammu kiviaiani.
   „Sina lähed vasakult tagaukse juurde,” sosistas ta ühele uurijale. „Sina jääd siia ja katad mind,” ütles ta teisele. „Mina lähen paremalt ja võtan esiukse. Kaitseriiv peale, tulistada ainult minu korraldusel või kui näete relvi. Me ei tea, kes seal majas on, ja mulle ei meeldiks aru anda, miks me kellegi küllasõitnud vanatädi maha sirutasime.” Ta tundis südant jälle sokuhüppeid tegemas ja pidi kaks korda sügavalt hinge tõmbama.
   „Olgu, läksime.”
   Põlvedel ja küünarnukkidel liikus ta vöökõrguse kiviaia varjus majaküljele. Hea, et naisel pole aimu, milliste ogarustega tema vanamees tegelema peab… Ta vaatas vilksamisi üle aiaserva. Ainsa siinpoolse akna ees polnud küll kardinaid, aga päike peegeldus klaasidelt nii vastikult, et tal oli võimatu aru saada, kas tuba oli tühi.
   Antonio istus köögitoolil, halli teibiga käsist ja jalust istme külge seotuna. Tema ninasõõrmetest jooksid üle katkise suu ja lõua kaks kuivanud vereniret, esimese ülekuulamise tulemus. Vanem meestest, keda nad Lazioks kutsusid, oli ainuüksi tema häält kuuldes talle tagantkätt näkku lajatanud, käratades, et ta lõpetaks lollimängimise, mispeale ülikonnas mees oli omakorda tema peale häält tõstnud. Kuid ta ei takistanud Laziot teda peksmast selle eest, et ta väitis põikpäiselt (nende sõna), et Pietro ja Enrico olid juba läinud. Siiski oli neis näha kõhklust.
   Parasjagu olidki nad kogunenud kõrvaltoa juurde, et arutada, mida temaga edasi teha, kui üks meestest hüüatas ja näitas küljeakna poole. „Keegi on aia taga!”
   „Kes? Kus?”
   „Ma nägin nagu midagi.”
   „See võis koer olla.”
   „Meetrikõrgune koer või?”
   „Lammas siis…”
   „Ise oled lammas,” ütles ülikonnas mees. Ta astus Antonio juurde ja põrnitses talle näkku. „Ootad kedagi?”
   Ta raputas ägedalt pead.
   „Gino, mine vaata,” näitas mees pöidlaga esiukse poole. „Võibolla unustas meie sõber midagi maha. Lazio, kontrolli tagaust.”
   Gino porises midagi, aga vedas jopeluku kurguni, kontrollis relva ja vabastas kaitseriivi.
   Kolmkümmend meetrit, hindas Cesare vahemaad majani. Talle tundus, et nooremana oleks ta selle kolme hüppega ületanud. Ta liikus veel tahapoole, et laskesektorit vähendada.
   Nüüd.
   Ta lõi risti ette, pigistas hambad kokku ja volksas üle aia, sööstes Berettat hoides maja kaitsva varju poole. Jalad tundusid nagu kaks saja-aastast tamme ning kolmkümmend meetrit näis venivat kolmesajaks. Kiiremini, kiiremini, kiiremini! Siis oligi ta seina ääres, pidurdas, koperdas ja viskus külili, pigistades relva higises peos. Ta piilus aknast sisse, nähes tühja tuba ja suletud ust. Hea seegi, vähemalt pole mind märgatud. Ta pea käis pingest ja palavusest ringi.
   Ta liikus edasi majanurgani, ootas, kuulatas ja ronis neljakäpukil järgmiste akende alt läbi. Siis tõusis ta end vastu majaseina surudes püsti, pühkis käisega üle higise näo ja astus esiukse ette.
   Samal hetkel, kui ta mõistis, et on pannud end esimese uurija tulejoonele, teadis ta, et oleks pidanud seesolijad teisiti välja meelitama.
   Ta jõudis teha poolpöörde, et astuda kõrvale, kui uks avanes ja ta jäi silmitsi rohelisetriibulises tuulejopes turske habemikuga, kes näis ühe hetke olevat sama üllatunud kui ta isegi. Tema reaktsioon oli kiirem, seljaaju tasemel, kuhu oli selle õpetanud kolmkümmend aastat politseitööd. Enne kui ta üldse märkas habemiku käes relva, oli ta juba registreerinud asendi, mis viitas relva hoidmisele. Nagu samaaegselt teise ajuga mõeldes analüüsis ta habemiku ilmet, jõudes murdosa sekundi jooksul otsusele, et mees on valmis tulistama. Cesare sõrm tõmbas päästikut juba siis, kui teise kulmud polnud veel lõpunigi kerkinud.
   Kostis ainult lööknõela tühi „klõps”, kui tema Beretta kinni kiilus.
   Antonio kuulis teravat raksatust ja siis üllatunud hüüet: „Raisk, ma lasin teda?”
   „Keda…” hakkas ülikonnas mees küsima, kui järgnes veel kolm valju plaksatust, kostudes kusagilt kaugemalt, ning esiuksest läks paukudes kolm kuuli läbi, paisates õhku puukilde ja vastasseinast krohvipuru. Gino kukkus relva pillates istukile, näol hämmeldunud ilme ning varises siis pikali; tema avatud suust vulksatas välja suur loik verd. Antonio ei näinud, kes oli teisel pool ust, aga läbi köögiakna paistis tumesinises vormis kuju, kes kiviaiale toetudes sihtis relvast maja poole. Ülikonnas mees jõllitas Ginot ja tormas siis tagaukse poole, kust kostsid sealsamas Lazio hüüded: „Politsei, see on politsei!”.
   Ülikonnas mees vandus rõvedalt, aga ta silmist paistis hirm. Ta vaatas Gino relva poole, aga enne kui ta jõudis tegutseda, astus ruumi Lazio, selg ees ja käed üleval, talle järgnemas veel üks mundris politseinik. „Seina äärde kõhuli, mõlemad!” röögatas too komandohäälega ning mehed langesid nagu niidetult.
   Esiuksest sisenes teine politseinik, heitis olukorrale ühe pilgu ja langetas Beretta. „Cesarega on halvasti,” ütles ta.
   Komissar kõikus valukrampides ärkveloleku ja teadvusetuse vahel, tehes esimest korda silmad lahti siis, kui üks uurija ta kõhul rõhksidet kohendas. Väljas tundus liiga pime. Ta mäletas, et kui ta oli trepile varisenud, oli veel olnud varane pärastlõuna, lõõskava päikesega.
   „Juua, palun…” kähises ta.
   Uurija raputas pead. „Kõhuhaav. Ei tohi, tead küll.”
   Ta võttis kogu jõu kokku. „Saaa… Salvari?”
   Uurija raputas uuesti pead. „Läinud.” Kumbki neist ei suutnud Antonio hämmastavalt segasest jutust välja lugeda, millal ja kuhu olid kaks meest ära sõitnud, ning seda kibedam oli näha Antoniot Enrico fotot vaadates agaralt kinnitamas, et just see mees oli majas viibinud.
   „Vett,” lausus komissar vaikselt, aga ilm pimenes kurjakuulutava kiirusega, varjutades tema juurde kükitanud inimkujud. „Pa…” sosistas ta vaevukuuldavalt, viimane langev „ah-h” koos hingeõhuga huultelt pagemas, ning „…lun,” hingas ta juba öösse.

XXX

   Tagasisõidul Milanosse oli Pietrol aega rahuneda, kuigi tihti eksles ta pilk tahavaatepeeglile, kust paistis seesama tühi maantee või mööduvate autode tagatuled. Vihm oli järele andnud, õhk jahedam ja puhtam. Ta üritas mõelda Veronicale, ent leidis vaid hulga vastuseta küsimusi ja piinavaid kahtlusi – aga kui lõpp, siis lõpp. Ta ei teadnud, kas Antonio tööde ettenäitamisel võiks olla mingit mõtet. Vend trummeldas sõrmedega roolil, hoolimata kogu rahustamisest, mis Pietro oli ennist teinud.
   Natalia, Enrico naine, võttis mehe vastu väikese karjatusega, tormas Enrico juurde ja haaras ta ümbert kinni, tõusis siis kikivarvule ja suudles teda.
   „Kus sa ometi olid…” ütles ta etteheitvalt ja raputas meest õrnalt õlgadest. „Kuidas sa lased mul niimoodi muretseda? Sind käidi isegi otsimas, tead.”
   Natalia juuksed olid värvitud punakaspruuniks ning kuigi tema puuderdatud põsed ja kerge lõhnaõli hüüdsid ühte vanust, rääkis käte tugev ja krobeline nahk midagi muud. Ta pilk pöördus. „Pietro, mul on hea meel sind näha. Tõid mu lontruse lõpuks ometi koju. Tulge, võtke suupoolist, kuni söök valmis saab.”
   Ta tõi lauale karahvinid koduveini ja veega ning lasi Pietrol kõigile kallata. Pärast eelroogasid tuli Natalia küpsetatud liha ja kartulitega, mille juurde käisid keedetud aedviljad. Jälle vahetusid taldrikud, sellele järgnes salat õli– ja äädikakastmes. Uuesti taldrikute vahetus, siis puuviljad ja pähklid magustoiduks. Viimaks tassike espressot, millesse kõvu küpsiseid kasta ja kõige lõpuks pitsike kangemat ja mõned kommid. Enrico oli olnud laua ääres napisõnaline, kuni ta pea ühel hetkel rinnale vajus ja ta sellest sealsamas ärkvele võpatas. Natalia võttis tal ümbert kinni ja talutas ta magama.
   Veidi pärast seda istusid nad verandale. Natalia silitas hallitriibulist kassi, kes oli end pärastlõunase päikese heidetud valgustriipu poolkülitsi magama visanud, ning rullis veiniklaasi hajameelselt teise käe sõrmede vahel.
   „Mida ta ise sellest arvab?” küsis Pietro. „Ega ta vist midagi ei räägi?”
   „Oh, kaugel sellest. Igaühele räägib, kes kuulata viitsib, aga see jutt on selline…” Ta otsis pikalt sõnu. „Ainult naljad, ainult lõõpimine. Küsi temalt näiteks kahe ohvitseri ja lehma juhtumi kohta või mis neil mägedes väliköögiga juhtus.” Natalia laiutas käsi. „Iga kord kui ma teda kuulan, jääb mulje, et see oli neil koolipoiste lõbureis, mitte sõda. Küsid siis lahingute kohta ja saad vastuseks ikka mõne anekdoodi.”
   „Huvitav, ma ei mäleta, et ta oleks tagalas teeninud. Või ma eksin?”
   „Selles asi ongi, et ei teeninud. Ta oli kõik see aeg rindel, kõige hullemates lahingutes. Oleks ta siis puhkustki saanud, aga polnud õieti sedagi.”
   „Siis ma mõistan küll,” lausus Pietro. „Ma ei tea kedagi, kes neist asjadest heameelega räägiks, eriti veel oma naisele.”
   „Oma naisele, kellega ta on kaheksateist aastat laulatatud ja kellega tal on kolm last,” märkis Natalia teravalt. „Ükskõik, asi pole selles, et ta ei räägi, vaid selles, mida ja kuidas ta räägib. Ta võiks siis vait olla või… Kõige veidram ongi, et talle teevad isegi võikad asjad nalja.” Ta pani klaasi käest ja vaatas Pietrole abipaluvate silmadega otsa. „Ma ei saa temast aru. Kas… kas sa räägiksid temaga? Äkki mõistad sina teda paremini.”
   „Ma ei kujuta ette varianti, kus ta ei oleks sõtta läinud, isegi kui tal oleks olnud selline valik,” sõnas Pietro pärast hetkelist pausi.
   „Tead ju, kui oluline see talle oli… minna, tõestada ennast, ükskõik kellele. Pealegi, sa said ta ühes tükis tagasi.”
   Natalia tegi järsu žesti ning Chiantit loksatas lauale. Ta vabandas kohe ja tõusis, aga tema altkulmu heidetud pilgus oleks nagu midagi välgatanud. Pietro mõistis, et oli puudutanud valusat kohta ja lisas pehmenduseks: „Vähemalt mulle paistab nii.”
   „Ta kardab elektrit,” nentis naine. „Just seda praginat või särinat, kui juhtmeotsad kokku lähevad. Kui me maal elasime, siis ta ei suutnud seda heli üldse taluda. Ta jättis lihtsalt pooleli, mis iganes tal käsil oli, marssis tuppa ja kui ma talle järele läksin, istus ta voodiserval, pea käte vahel, ja lihtsalt kõigutas ja kõigutas ennast, tund aega järjest; ei rääkinud, ei vastanud. Ajas lastele hirmu peale niiviisi, mulle endale samuti. Nalja ta selle üle ei viska. Kui ma ükskord küsisin, siis läks ta näost imelikuks ja tegi, nagu… nagu tahaks ta…”
   Pietro ootas ja noogutas siis. „Saan aru,” ütles ta pehmelt.
   Natalia kummardus talle lähemale, ilme tõsisem kui enne. „Pietro, mis sina arvad – kas ta tegi seda? Ei, sa ei pea mind lohutama, ütle vaid, mida sa tegelikult mõtled. Mul on vaja ausat vastust.”
   „Keegi pole seda temalt teada saanud, ega?” Ta vaatas maha. „Ma ei usu seda. Ma olen temaga viimased neli päeva koos olnud; ta on väsinud, kuid ikka sama Enrico, keda mina teadsin.” Ta vaatas naisele otsa ega suutnud olla nii julm, et jagada temaga oma kahtlusi. Kuni keegi veel loodab, on kõik korras.
   Õhtuvaikuses, kui vennanaine ja lapsed juba magasid ning Enrico oli end taas jalule ajanud, sättisid nad end kööki, sulgedes enda järel kahepoolsed uksed. Madalal laua kohal rippuv lamp heitis valgussõõri kahele klaasile ja venna rahututele sõrmedele ning tema ilme vaheldumisi tumenes ja selgines, sellal kui seinakella seier liipas TIK-tik-tik, TIK-tik-tik valsisammu. Pietro, kelle klaas oli veel puutumata, oli käised üles käärinud ja seisis pliidi kõrval, kiigates vahel pannil praadivat vorsti ning lõigates paberõhukeseks ihutud noaga veel õhemaid sibulalõike. Vend oli oma messingivärvi nööpidega sinise pintsaku toolileenile visanud ja näperdas nüüd veiniklaasi. Ta oli habet ajanud ning ei jätnud enam metslase muljet, kuid koos habemega oli kadunud ka mask, mis oli peitnud kalke jooni ja teravaid varje ta näos.
   Kummaline mõelda, rääkis Enrico talle, et need meenutused pole mitmekümne aastaga kuhugi kadunud. Paljud mälestused alustavad oma elu filmilindina, kust ajapikku tsensor lõikab juppe välja, kuni jääb hüplik ja katkendlik jada, mis moondub üksikuteks kaadriteks fotoalbumis – kuni koltuvad needki. „Kuid need mälestused ei kustu, kuigi ma seda tahaks,” lisas ta.
   Pietro ootas, kuni teine lõpuks rääkima hakkas.
   Suitsjas udu saja meetri kaugusel, kamakatena saabaste külge kleepuv pori ja rõhuvalt lage maastik, kus polnud võimalik leida ruutmeetritki tasast pinda – sellisena võttis neid vastu järjekordne lahinguväli. Nad liikusid hõreda tule all positsioonidele, tehes põiklevat jooksu võimalikult madalale küürutades, millest polnud lõpuks tuhkagi kasu, sest esimese mürsupõmaka peale olid kõik nagu üks mees kõhuli mudas ja pärast seda polnud enam mõtet mundrinööpide läike pärast muretseda. Üks maja, millest nad möödusid, oli nii põhjalikult pilbasteks, nagu olnuks see lennuki pealt alla visatud – ei paistnud seal korstnajuppigi, mille taha varjuda. Nad kaevusid, kiskudes pisikese sapöörilabidaga tinarasket mulda maapinnast lahti, nagu timukas kisub liha ihu küljest, külitasid oma muldvalli taga veerand tundi, saamata isegi suitsu teha, jooksid kummargil ja august auku koperdades jälle edasi, aga ilmatu aeg hiljem paistis jänki ikka justkui sama kaugel kui enne.
   Udu põimus järjest tihedamaks ja kui see rippus juba nagu valge lina, ärkasid põrgulärmi saatel lõpuks ka itaallaste kahurid. Samal ajal üritas jänki peale tulla, hakates oma suurtükkidest nende positsioone tampima.
   Enrico tulistas puusalt kogusid, kes tema poole jooksid. Vahel nägi ta mõnda kukkumas, aga ei teadnud, kas just tema kuulist. Keset lärmi ei olnud tal ka aega selle üle mõtiskleda. Siis vingatas jälle tal kõrva äärest midagi mööda ja kusagilt lähenes miini fffaaauuuuuu, mis oli väga sellise häälega, et tuleb otse pihta; ta tegi jänesehaagi vasakule ja veeretas end mingisse suuremasse mürsulehtrisse. Kõmakas tuligi sinnasamma, kus ta oli seisatanud, saates talle veel ämbritäie mulda robinal selga. Ilge pori jäi suurte nätskete kamakatena riiete külge. Ta tõmbas käega üle näo, mis oli juba ammu moorlastega äravahetamiseni sarnane, ja nägi, et samas augus kössitab veel keegi, lausa paljapäi.
   Alguses pidas Enrico teda isegi surnuks. Hõikas teda ja alles siis sai mundrist ja näost aru, et see on ameeriklane.
   Oleks kohe pidanud paugu ära panema, mõtles ta, aga ta oli äsja maandunud kõhuli mudasse, plahvatusest poolkurt, ja kui silm seletama hakkas, siis nägi ta, et mees ei sihtinud teda. Oleks sihtinud, oleks ta kohe tuld andnud, kui ta oleks selleks ajaks üldse veel elus olnud, aga tegelane kössitas seal, hoidis kõvasti püssi ümbert kinni ja ainult jõllitas teda suurte silmadega. Enrico mõtles, et üks väike lops kuklasse ja tal oleks silmamunad välja lupsanud, nii punnis olid need, aga silmaterad, need olid see-eest nagu nõelaotsad.
   Esiti ei toimunud midagi. Vasakult ja paremalt joosti neist mööda. Ta hingeldas, pühkis käeseljaga üle näo ja sülitas pori suust välja. Õhku rebisid lühikesed kärisevad automaadivalangud, hääle järgi omadelt. Siis tundis ta end jälle suunatajuta, sest miskipärast joosti risti üle ta vaatevälja, pealegi sihitult, nagu talle tundus. Ta ei saanud midagi aru, märkas vaid, et ameeriklane jõllitas teda ikka veel. Ta tegi seda, mis tol hetkel tundus kõige loogilisem – pistis käe põue, tõmbas välja oma trofee-portsigari ja pakkus talle suitsu.
   Mees kõhkles, aga võttis selle vastu ja hakkas taskuid kobama. Enrico süütas ta sigareti enda omast, näitas siis teise käega enda peale ja ütles: „Enrico.”
   „Joseph,” ütles teine.
   „Joseph? Joseph? Aa, Giuseppe!” ütles Enrico ja naeris.
   Teine üritas ka naerda, aga see kukkus välja väga pingutatult. Siiski oli vähemalt korraks tekkinud kergendusmoment ja Enrico tundis, et pinguliolek, mis seni oli tõmmanud kõik ta sees üheks krampis ja krussis tihkeks palliks, hakkab leevenema.
   Joseph ei julgenud endiselt talle muidu otsa vaadata kui ainult vilksamisi, aga Enrico pani tähele küll, et jänkil oli tääk püssi küljes, temal aga mitte. Ta toetas selja tugevamini vastu auguveert, püss risti süles, toruots kõrvale suunatud, ja kuulas. Lahingu raskuskese oli nähtavasti kaldunud vasakule tiivale, mis tähendas, et ta võis siit varsti minema saada.
   Enrico hindas teist pilguga: kõhnapoolne, aga näha, et pole jõudnud veel kodusest toidust kaua eemal olla. Sitke nähvits, leidis ta tema kohta sõnad, ja mis kõige imelikum, tal ei olnud seni kordagi käinud peast läbi mõtet, et peaks ta ära tapma. Vähe sellest, temas tekkis ettekujutus osalemisest õppusel, kus tõeläheduse huvides kannavad pooled Itaalia, pooled Ameerika mundreid ja relvastust; ta oli peaaegu valmis nägema meest juukseid tagasi pühkimas ja hammaste välkudes küsimas: „Noh, come ’stai?”
   Ta üritas mõistatada, mis juhtuks, kui ta peaks august välja ronima – on’s Joseph sihuke tüüp, kes kihutaks talle kuuli selga, lihtsalt igaks juhuks? Ta ei teadnud endagi kohta, mida ta teeks.
   Ta tõmbas sigaretti, kuni sellest jäi tilluke sõrmi kõrvetav konts, mis pudenes parkunud sõrmede vahelt mudasse. Tumelillast, justkui vermeile pekstud taevast langes paar piiska. Ta pakkus järgmist suitsu, aga Joseph keeldus. Ta nookas peaga väljapoole, aga Joseph raputas pead. Ta raputas ise pead vastu, näitas enda peale ja osutas paremale, siis Josephi peale ja vasakule, põrnitsedes mehele otsa. Enrico üritas näidata, et jänki ei tohtinud auku jääda, itaallased tulevad kohe. Joseph naeratas, kuigi väga hädiselt, ja noogutas.
   Enrico kõhkles hetke ja sirutas talle käe, mille mees samasuguse kõhkluse järel vastu võttis. Ameeriklase sõrmed olid peened, aga pehmed ja üllatavalt soojad. Siis ukerdas ta krabi moodi külitsi august välja.
   Udu oli vähemalt niigi palju hajunud, et ta suutis eristada omade mundreid, hoolimata neid katvast ühtlasest porikihist. Ta eksles pool tundi, mis tegelikult võis olla vaid mõni minut, küsides oma rühma kohta, nähes palju pinevil, tuimi, hirmunud, kurje või lollakalt naeratavaid nägusid, kuni keegi tal õlast rabas ja ümber pööras.
   „Kus olid?” käratas seeru, sama porine nagu kõik teisedki. Enrico märkas, et ta parem käsi oli määrdunud sidemes ja kaelal paistis hüübinud verejälg.
   „Kaotasin teised udus silmist, otsin neid taga.”
   „Lõpeta lollused!” Ta näitas käega ettepoole. „Grupeerume seal ümber, kohe tuleb uus pealetung. Jooksuga!”
   Ta jooksis, sai mõned padrunipidemed ja ühe granaadi ning ei jõudnud õieti vandudagi, kui kogu jama hakkas uuesti peale. Ta ei suutnud teist korda enam keskenduda, ei suutnud ennast viia robotlikku seisundisse, kus tal oleks surmast või vigasaamisest ükskõik. Vastupidi, nüüd ta kartis valu ja surma, sest mõlemad olid järsku muutunud reaalseteks võimalusteks. Valangud ragisesid ja tumedad suitsuvallid roomasid üle kogutabamuste kraatreid täis saatanliku välja. „Kuhu soomus jääb?!” röökis keegi. Kahurituli tõstis kaugel eespool majakõrgusi mullasambaid ning ta kõrval kisendas mees, kukkudes raskelt ja käkaskaela nagu takistusse jooksnud hobune.
   Ta põikles, viskus pikali, sööstis, kummardus ja tulistas nagu kõik teised. Talle tundus, et nad pressivad edasi hirmu-, mitte tapjainstinkti ajel, sest mida edasi, seda rohkem kartma ta hakkas. Ta mõtles Pietrole ja tulistas, mõtles emale ja tulistas, mõtles Sergiole ja oma tüdrukule ja isale ja koolivendadele ja tulistas, sihtides kaugel eespool jooksvaid kogusid ja ilmselt mitte kordagi tabades. Siis olid nad üle künka ja nende ette kerkisid mõnekümne meetri kaugusel maasse süvendatud punkrid.
   Neist kaks andsid tuld; sinna visati granaadid ning kumeda paugatuse, suitsu ja heleda leegi saatel põlesid need koos seesolijatega. Kolmandast tormasid välja mõned mehed, relvadeta, käed üleval. Nende ilmumine oli nii ootamatu, et esimesed kolm kõmmutati lihtsalt maha, ilma et keegi oleks jõudnud reageeridagi. Neljas vajus põlvili, paludes inglise keeles midagi, mis sai olla ainult elu. Võpatusega tundis Enrico temas ära Josephi.
   Äratundmine oli vastastikune. „Enrico!” hüüdis Joseph ja sirutas käed tema poole. Ta silmades oli ehe paanika. „Enrico!” hüüdis ta veel kord.
   „Edasi, edasi!” karjuti tagapool. Hetkeline paus tõotas taas üle minna pööriseks.
   „Jälle sina!” kuulis ta siis seeru käredat häält. „Mis toimub?”
   Ta näitas püssitoruga Josephi poole, aga seeru tõukas teda vastu õlga. „Mida? Mis see peaks tähendama? Mida sa passid?”
   Nähes, et Enrico vaatab teda endiselt segaduses pilgul, pani seeru röökima, pekstes teda kabaga: „Me ei võta vange, kuradi kusipea! Aru ei saa või? Lase! Lase! LASE KOHE!”
   Seeru karjumine, ameeriklase ettesirutatud käsi, järgnev valugrimass ja tema agoonias irevil hambad, siis tõuge ja edasijooksmine – kõik sulasid pikaks stseeniks, mis tegelikult võis kesta vaevalt kümme sekundit. Ta kõrvus kohisesid kõik ookeanid. Tagantjärele tundus talle, et hetkel, kui ta need lasud tegi, astus ta korraks endast väljapoole, nii et tegelikult polnud see päris tema, kes päästikule vajutas. Tuk-tuk, lõi kaba teda kaks korda pehmelt vastu poollõtva kätt.
   Hiljem oli ta tihti endale korrutanud, et Joseph oli vaenlane, kes oleks samas olukorras teda tulistanud, kuid ta ei saanud üle noormehe silmadest, kuhu ta oli päästikule vajutamise hetkel vaadanud.
   Ameeriklane ei surnud ju hetkeliselt. Kõigepealt paiskus tema suust verejuga, siis üritas ta midagi öelda, siis vajus aeglaselt külili. Kogu selle aja klammerdus ta pilguga Enrico külge, nagu suudaks ta end lõputult elus hoida, kui ainult vaatab talle otsa. Enne laske olid ta silmad täis hirmu, aga pärast – puhast vihkamist. Ta ei pidanud enam kartma. Ta teadis, et sureb, ja võis kogu allesjäänud jõu suunata vihkamisse.
   Enrico heitis Pietrole, kes oli teda lummatult kuulanud, veidra pilgu ja pühkis käega üle otsaesise, kuigi see polnud higine. „Oh issand, kui raske on seda öelda…” alustas ta sosinal, aga vaikis nii pikalt, et Pietro avas juba suu teema vahetamiseks. Siis ta jätkas: „Tundsin hirmuäratavat ülevust, peaaegu eufooriat. Kogu keha nõelas ja surises, nagu oleks veri soontes surnud ja siis uuesti käima läinud. Ometi ei saanud ma lahti mõttest, et olen kurjategija, mõrtsukas, seda kõige närusemat sorti. Veider – äsja olin saanud justkui morfiinisüsti, aga juba mõned minutid hiljem teadsin, et olin reetnud kõik, mida oli mulle lapsest saati õpetatud.”
   Ta hingas sügavalt ja raputas siis kibedal ilmel pead. „Ma ei oska. See ei kõla ikka nii, nagu ma mõtlesin. Oled sa kunagi kogenud, kuidas keegi väga lähedane sind maha müüb? Lõplikku, juudalikku reetmist inimeselt, kes teab iga su hingekiudu?”
   „Ma sain…” alustas Pietro, aga teine katkestas ta rabeda žestiga.
   „Jäta. Sind ei olnud seal, aga mina olin sama hästi kui üksi… Sellistel momentidel on ilmselt inimlik otsida ratsionaalsusest pidepunkti, sest mingi osa mu ajust, mis polnud veel kirjeldamatule…” – ta otsis lakke vaadates sõna, liigutades aeglaselt kätt – „kirjeldamatule häiritusele alla vandunud, rõkkas, et see oli vaenlane, kelle ma olin tapnud. See on ju hea? Nii ju peabki? Sest kui palju meie poisse võis Joseph olla hauda saatnud ja muu selline, eks ole? Aga tema pilk… Raske oli talle tollel hetkel silma vaadata ja mitte näha iseennast.” Ta hingas sügavalt välja. „Nii ehk naa, veerand tunni pärast oli kõik möödas. Kahurid vakka, kuulipildujad vakka. Sumpasin oma ameeriklase juurde tagasi ja kui ma teda nägin – poriste juustega, pruuniks hüübinud veri suu ümber –, hakkas mul paha. Südamest paha. Sosistasin: „Anna andeks, Joseph, anna andeks” ja tühjendasin oma mao sinnasamasse kõrvale.”
   Öö vaatas neid nagu kaarna must silm. Enrico hõõrus ninajuurt ja näis siis rääkivat rohkem iseendale kui Pietrole. „Ta oli elav ja hingav inimene, tal oli ajalugu. Sõjakoolis seda ju ei õpetata – et neil, keda sa tapma hakkad, on ajalugu. Just nagu verised niidid viiks tema juurest tema ema, isa, sõprade, pruudi, võib-olla isegi lapse juurde. Lapse, Pietro. Ta nägi nii vana välja küll. Aga milleks?” Ta hääl tõusis. „Mis sellest siis muutus, et üks mees rohkem oli surnud?” Ta vabises hetke ja virutas siis rusikaga lauale. „Persse! Persse, ma ütlen, mis sellest siis muutus?!”
   „Rahu nüüd, rahu…”
   Enrico sirutas käe ette, pigistas ühe silma kinni ja tegi nimetissõrmega kaks kiiret tõmmet. „Phh-phh, topeltlask või siis lühike valang, täpselt nagu meid õpetati. Pool sekundit, et teha olematuks kakskümmend aastat. Ja see meeldis mulle. Oi, kuidas hakkas meeldima. Rämps, häbiväärne rämps…” Ta pilk eksles mujale. „Ma ei ole seda veel kellelegi rääkinud. Ma ei tea enam isegi, mitu aastat sellest juba on. Liiga vähe, ma arvan.”
   Nad sõid ja mõneks ajaks nende vestlus lakkas. Siis pühkis Enrico suud ja jätkas. „Ma ei ole seda kunagi lõpuni unustada suutnud, nii nagu ma ei suudaks unustada toda korda, kui me sinuga kahekesi linnujahil käisime ja ma sulle haavlid kätte lasin, või vanaisa surma või mida minuga sõjaajal tehti või seda hetke, kui mulle jõudis lõpuks kohale, et ma saan isaks.”
   Pietro katsus automaatselt vasakut õlga, kus siiamaani olid heledad armid, ja meenutas, kuidas nad olid verest nõrguvat auklikku haava üritanud paaniliselt puhastada ja siduda, teades, et isale ei tohi juhtunust hingatagi.
   Enrico vedas sõrmega hajameelselt lauale jooni. „Ma olen samamoodi Josephit endaga kaasas tarinud – ta on vait, aga süüdistab ja vihkab, ma tean seda. Ühel hetkel mind edutati ja viidi välioperatsioonidelt üle staabitööle. Mul on nüüd kõvem auaste kui papal, tead,” ütles ta viltuse muigega ja vaikis hetkeks, nagu otsides, millega jätkata. „Sain mõned aastad rahulikult elatud, pärast seda, kui esimeste kuude vastikud uned üle läksid. Jooksmine teadmata kuhu, ängistus millegi peatselt juhtuva pärast, hirm, et olen jätnud mingi olulise käsu täitmata, aga ei mäleta seda. Kui me neljakümne üheksandal lõpuks Nataliaga kokku kolisime, siis tundus, et see stabiliseerib ometigi elu ära. Mõneks ajaks, päris kauaks tegelikult, see nii oligi. Ilus enesepettus.”
   Ta võttis viimase lonksu ja tõstis tõrjuvalt käe, kui Pietro talle lisa pakkus. „Joseph leidis mind üles, leidis mind üles õnne seest, kuhu ma olin end peitnud, ja hakkas endast märku andma. Alguses rääkis ainult tema. Ta süüdistas, nagu ma arvasingi, aga lisaks sellele ilkus ja irvitas lausa mõnuga, kuni ma lihtsalt pidin talle vastu vaidlema. Oi, kuidas me siis vaidlesime… Teistest eraldatult muidugi, et mind sõgedaks ei peetaks. Sellised kismad olid meil varsti iga päev ja ma väsisin sellest nii ära, sa ei kujuta ette. Üldse läks tol ajal kõik allamäge: kolmas laps oli kogu aeg haige ja neljas tulekul, tööd oli üle pea, ja eks Nataliaga olid meil kah asjad sassis. Ja kummalisel kombel ma teadsin, kuidas asju paremaks teha.” Ta vaatas Pietrole täiesti selge pilguga otsa. „Ma teadsin kohe, kui ma taipasin tagasi vaadata sellele päevale, kus ma Josephit tulistasin. Mida ma tundsin siis. Mida ma tunnen praegu. Mida ma tahan veel kunagi tunda.”
   Ta tõusis, võttis tühjad veiniklaasid ja viis need kraanikaussi. Siis võttis ta Pietrol õlgadest ja lausus vaikselt: „Aitäh, vennas, et mind koju tõid. Sa tegid õigesti.”
   Pietro veinist küllastunud uni oli sügav ja raske ning ärkas ta alles üheteistkümne paiku tundega, et väsimus pole veel peast kadunud. Ta sikutas puhisedes riided selga ja lontsis välja, leides elutoast ees punaseks nutetud silmadega Natalia. Nüüd meenus talle, et ta oli läbi une kuulnud ukse tagant raskeid samme ja kõnekõma ning ta südamesse sigines raske eelaimdus.
   „Mis juhtus?” küsis ta silmi hõõrudes.
   „Enrico andis end üles,” ütles Natalia ja nuuksatas.
   „Mis mõttes andis üles? Kuhu? Mispärast?”
   „Politseile. Ma ei tea, ta oli varahommikul ise jaoskonda läinud. Ärkasin selle peale, kui sealt helistati ja öeldi, et ta on vahi all… selle eest, mis Roomas toimus. Ma ei uskunud seda, ikka veel ei usu, et Enrico seda tegi.” Ta vaatas Pietrole abitult otsa. „Miks, miks ta peaks? Ja miks ta peaks kellegi teise süü enda peale võtma? Äkki sina tead, Pietro.”
   Pietro vandus mõttes.
   „Kaua teda kinni hoitakse?”
   „Ma küsisin, aga nad ei tea.”
   „Kas teda vaatama saab minna?”
   Natalia raputas tummalt pead. Ta pilk oli täis ahastust ja huuled kitsaks triibuks kokku pressitud, nii et ta põskedele tekkisid väikesed kortsud.
   „Ma ei ole veel julgenud lastelegi helistada ja rääkida…”
   „Praegu pole ka õige aeg,” lausus Pietro. „Mul on Sergio viimase töökoha number, proovin teda kätte saada. Vanasid tasub ka praegu säästa…kuigi emale peab muidugi ütlema.”
   Pietro rääkis ja samal ajal mõtles, plaanis ja kaalus, teades, et see on eelkõige Natalia rahustamiseks. Ta ei tahtnud endalegi tunnistada seda, mis pidi vältimatult järgnema – pikk kohtuprotsess, Salvaride nimi ja elu kõikjal ja alati teleris, raadios ja lehtedes seostatuna Brigate Rosse bandiitidega ning otsatu häbi aastateks. Enrico, kuradi Enrico, oma gambiidiga oli ta võib-olla päästnud oma südametunnistuse, kuid tõuganud need, kes oleks teda aidanud, kuristiku poole.
   Päevaveerel, kui Natalia magas kurnatud und ning helistamised koju Averonesse olid jätnud kutsetoonid ta kõrvusse helisema, istus Pietro raamatukogus, olles sinna läinud kindla eesmärgiga. Ta ees oli virn vanu hallikaid ajalehti ja mõned elulood, mida polnud ilmselt aastaid enne teda riiulist võetud. Nüüdisaegseid allikaid ta ei usaldanud – liiga palju oli neis segaseid teooriaid, liiga palju vasturääkivusi. Selle asemel pöördus ta minevikku, helilooja ajastusse. Kes oli suurim Beethoveni spetsialist tollel ajal? Kas Schindler, tema esimene sekretär? Või Holz, tema teine sekretär? Mõlemad teadsid palju isiklikke seiku, mõlemad varjasid suuri saladusi, aga Pietro jättis nad esialgu kõrvale. Teda paelus teine nimi, millele ta oli juba Montes korduvalt mõelnud – Gustav Nottebohm –, mis kuulus teadlasele, kelle autoriteet Beethoveni alal oli toona vaieldamatu.
   Sest nii kirjutas Nottebohm kuukirjale „Berlinische Monatsschrift” rohkem kui sajand tagasi: „Mind teeb murelikuks poleemika, mis on meie austatud Ludwig Beethoveni ümber tekkinud, eriti aga need fantastilised teooriad, mida kuuldes vanameister hauas naerma hakkaks. Nüüdsel ajal võib isegi tänavatel kuulda daamisid ja härrasid arutlemas nõndanimetatud kümnenda sümfoonia käsikirja üle. On vägagi naeruväärt, kuidas mõned juhuslikud kritseldused, mõned ebatarviliselt ülestähendatud uitmõtted ühtäkki kõrge taevani üles puhutakse. Teab ju igaüks, kes muusikuna leiba teeninud, kuidas tema majapidamisest võib kõikjalt leida noodipabereid, täis varesejalgades viisijuppe, millest lõviosa ealeski ettemängimiseni ep jõua. Need mõtelused pole väärt punast krossigi ja minu soovitus on sestap niisugune: unustage see tühi-tähi ja austage Beethovenit kõige selle eest, mida ta on andnud Saksa rahvale ja üleüldse kogu maailmale.”

XXXI

   Keset lagedat viljapõldu seisis üksik sein valge aknaraamiga, mille taga rippus ikka veel pitskardin, ning paokil uksega, millel polnud kriimustustki. Sein oli laotud headest kividest ja korralikult krohvitud, ning polnud näha midagi muud peale selle ühe seina. Ei olnud vundamendi piirjooni, ei olnud ülejäänud seinte rususid, ei olnud kokkuvarisenud katust, lagastatud põrandat ega purunenud mööblit. Isegi seina mõlemad otsad olid sirged, nagu polekski laotud muud peale selle.
   Uks terendas Silviale. Ta oli seda näinud palju kordi varemgi ning alati oli see parasjagu paokil, nii et ta sai vaadata sisse ühelt ja teiselt poolt, nägemata kunagi midagi muud peale suure välu. Kuid iga kord, kui ta proovis seda kinni lükata, tõrkus uks vastu, nagu oleks selle hinged kinni keevitatud.
   Ta oli kõndinud koos politseiülemaga mäemajani, mis oli kunagi kuulunud Carlottale, kes nüüd elas oma õnnelikku turvalist väikekodanlase elu kusagil Milano külje all. Nende telefonivestlused olid jäänud harvemaks sedavõrd, kuidas Carlotta elulaad tema omast üha kaugemale triivis – alguses olid need reisid Põhja-Euroopasse või mere taha, siis uus maja ja autod, siis lapsed ja lapselapsed. Vahel Carlotta küll küsis, kuidas tal va meeshinge leidmine edeneb, aga iga kord naeris ta selle peale üha nõrgemini. Vastust näitas ju peegel. Nähes Antoniot üksi ja märgates Pietro kiire lahkumise jälgi, oli ta esiti tundnud lausa füüsilist kergendust. Isegi ta mõtted näisid olevat kammitsaist pääsenud, täites teda äärmise selgusega.
   Teda hämmastas kõige rohkem, kuidas kõik oli möödunud nii kiiresti. Pärast viivuna möödunud aastaid Montes oli ta sõitnud tundmatusse, värisenud külmas, armunud Gasparesse, jälestanud Bonaviat, põigelnud sõja eest, matnud mehe ja lapse, põlanud Claudiot, kartnud Pietrot. Kuid hullem kõigest – ta oli hüljanud oma pere; mitte ühe erandliku teo või otsusega, mille saanuks ehk kanda meeltesegaduse arvele, vaid peaaegu terve elu kestnud teadlikkusega, elades Monte dell’Angelot ümbritsevate piiniate hõreda müüri taga, mis kõrgus järsemalt ja läbimatumalt kui Alpid. Ent kuidas sai see olla kõik? Kuidas kulus sellele nii palju aastaid, igaüks neist aastatest vaid ühekordselt kasutatav, igaüks kaotsi läinud, ilma et ta oleks suutnud sellega midagi paremat ette võtta?
   Ta oli andnud maailmale Antonio. Andnud ja siis jälle võtnud, aga kas ka õigusega, ei teadnud ta isegi. Võib-olla oli õigus Pietrol, kes ütles, et Antonio kannatused on väike lõiv muusika eest, mis vastutasuks tema käe all sünnib. Ta oli oma veendumustes olnud nii järeleandmatult tuline, et Silvia hakkas lõpuks oma tegudes kahtlema. Kuid isegi ilma tema meelemuutuseta pidi tulemus olema sama, sest ükskord saab tal raha otsa ja ühes sellega kuivavad kokku ka Antonio ravimid. Mis saab edasi, võis ta üksnes oletada.
   Ta astus läbi ukseava ja nägi teisel pool üllatusega väikest altarit ning vaevumärgatavat rada viljas, mis sinna viis. Ta kõndis altarini ja kuigi ta polnud seda kavatsenud, laskus ta kuivale mullale põlvili. Vili ulatus nüüd üle ta pea, ümbritsedes teda voogava müürina, ning ta tundis ennast väikese ja paljastatuna.
   Ta pani käed kokku ja tõmbas hinge.
   „Ma palun andeks nende eest, kes tol päeval vabrikus hukka said,” lausus ta ja karjatas valust. Ta surus käed rinnale, tundes südames torget, mis lõi valuga tal hinge kinni.
   Ta teadis, et ei tohi veel tõusta.
   Silvia, miks sa kardad elavat tuld? Miks paneb leekide pragin sind habisema?
   Ta neelatas.
   „Ma palun andeks nende eest, kes minu tegemise läbi hukka said,” sõnas ta. Ja karjatas uuesti. Valu lahvatas rinnus, nagu oleks keegi kondisaega selle kallal. Kuratkuivaluskuivalus! Ta vajus kössi ja oigas ning – aahhh! Madonn’! – ta silmist hakkasid voolama pisarad. Ta peksis endale rusikaga vastu jalga, et valutunnet mujale viia, kiristas hambaid ja kõigutas ennast põlvedel nagu hullunud palves. Lõpuks valu möödus.
   Aga ta ei tohtinud veel tõusta.
   Aga kolmas kord tapaks ta.
   Aga ta ei tohtinud veel tõusta.
   Ta nuuksatas. Viljavälu oli tühi ja abi küsida polnud kelleltki.
   Kas ta polnud siis oma karistust kätte saanud? Kas ta oli nende hingede eest palunud? Ei, ta oli nad unustanud, jättes nende mälestuste ja enda vahele terve ookeani.
   Gasparele polnud ta kunagi rääkinud Luigist ja Antonio ei teadnud siiani, et tal oleks peaaegu olnud õde.
   „Ma palun andeks nende kahesaja eest, kelle ma tapsin,” sõnas ta valjema häälega ning sõnad tulid ta seest nüüd, ilma et ta oleks neid ette mõelnud. „Nende isade, vendade, laste eest,” jätkas ta, ning vilja tasane voogamine kasvas tuuliseks õõtsumiseks. „Ma palun andeks, et ma tahtsin Claudiole surma või suurt valu. Ma palun andeks, et ma hülgasin oma ema ja olin liiga pime nägema, et tema õnnistus polnud mõistuse juures antud.” Ta sõnad muutusid pominaks ja vaibusid lõpuks, kui ta kahetsuste karikas oli tilgatumaks jooksnud.
   Ta ajas end sirgu, pühkis näolt hallika juuksesalgu ja kõndis üksiku müürini, astudes üle ukseava. Ta vaatas üle õla tagasi ja haaras lingist.
   Esimest korda rohkem kui kolmekümne aasta jooksul suutis Silvia selle ukse enda taga sulgeda.
   Ta tundis nahal jahedat tuult, sest vabrikuakendest lõõskavad leegid ei kõrvetanud enam ta nägu ega käsi. Ta tundis end kindlana, sest Gaspare hoidis teda ega lasknud talle midagi juhtuda. Ta kõrvad kuulsid vaikust, sest Giacinta ei nutnud enam.
   Ta istus lävele, toetas selja vastu lõplikult suletud päiksesooja ust, pani pea põlvedele ja käed ümber jalgade ning jäi ainiti vaatama jäägitus rahus seisvaid viljapäid.