Autori märkus

   Dordonge’i koopad olid olnud seal tuhandeid aastaid, enne kui nad avastati.
   Üks tähtsamaid leiti 1868. aastal ja selles tulid, lisaks Aurignaci kultuuri tulekividele ja nikerdatud luudele, nähtavale kolm täiskasvanu skeletti.
   Neid uuris Paul Broca, kirurg ja antropoloog, kes asutas Prantsusmaal antropoloogiakooli.
   Selles, Cro-Magnoni nime all tuntud koopas tehtud avastused olid eelajaloo uurimisel esmase tähtsusega.
   Mõned nendest koobastest on erakordselt ilusad, stalaktiitide ja stalagmiitidega.
   1901. aastal avastati koobas, mis demonstreeris Madelaine’i kultuuri tähtsust ajal, mil kõik antropoloogid olid eelajaloo uurimise suhtes skeptilised.
   Mesoliitikumi ajastu kalju oma koopajoonistustega oli lava, millel eelajalooline inimene esitas oma elu.
   Seda võib näha majapidamisjäätmete jälgedest ja Madelaine’i kultuuri inimeste tööriistadest, mis on samuti välja tulnud.
   Veel hiljem, 1940. aastal, peeti üheks suurimaks eelajalooliseks leiuks Euroopas Lascaux’ koobast, sest siin oli suur hulk elutruusid seinamaalinguid.
   Selle koopa avastasid neli poissi, otsides oma koera, kes oli kukkunud mingisse auku.
   Enamik seintel kujutatud loomadest on emased ja tiined, sümboliseerides viljakust – mõned on noolest läbistatud.
   Kuristikud, mille poolest Dordogne on kuulus, on nii tohutud, et väga tõenäoliselt on siin varjul veel palju-palju rohkem avastamisväärset.

Esimene peatükk
1876

   Tiitliga lesknaised, kes istusid ballisaali lõpus pisut kõrgemal asuvatel diivanitel, tõmbusid kangeks.
   Siis panid nad sosistades kähku pead kokku.
   Igaüks, kes neid jälginuks, oleks taibanud, et sisse oli astunud leedi Marcia Woode.
   „Kas viimast juttu olete kuulnud?” pomises üks leskdaamidest. „Ta ratsutas üksinda võidu lord Ilchesteri raudja vastu kolm ringi ümber Regent Pargi.”
   „Ja ta võitis!” hüüatas teine leskdaam. „Kindlasti oli see Ilchersterile hoop, ta ongi liiga ennast täis läinud!”
   „Asi ei ole selles,” kinnitas esimene daam. „Ta käitub häbiväärselt ja mina olen otsustanud, et räägin tema isaga.”
   „Ma kahtlen, kas krahv kuulab,” vaidles üks tema sõpradest. „Tema jumaldab Marciat kui ainsat last ja kes saab seda talle pahaks panna? Marcia on nii ilus!”
   Mitu leskdaami turtsatasid põlastavalt.
   Samal ajal ei saanud nad eitada, et leedi Marcia oli silmapaistvalt kaunis.
   Kuni neiu ukseavas ebales, otsekui kedagi otsides, tõstsid küünlad hiigelsuurtes kristall-lühtrites esile tema juuste kulda.
   Need panid tema suured hallid silmad tähtedena särama.
   Tema ilu erines talle eelnenud debütantide omast. Oma esimesel hooajal olid nad tavaliselt saamatud, peale selle ujedad ja neil polnud midagi öelda.
   Leedi Marciat oli kasvatanud isa, Grateswoode’i krahv nii, et ta oskaks ennast väljendada mis tahes teemal.
   Marcia pidi olema krahvile poeg, keda tal kunagi polnud.
   Pärast leedi Marcia sündimist ei olnud krahvinnal enam võimalik rohkem lapsi saada.
   Seepärast oli krahv teinud oma parima selles, mis tema jaoks oli äärmiselt halb amet.
   Ta oli kohelnud Marciat poisina peaaegu sellest ajast peale, kui tüdruk käima hakkas.
   Marcia ratsutas kõige tõrksamatel hobustel, käis isaga jahil igal pool nende suures mõisas.
   Ta võttis osa peaaegu kõigest, millest isa oli huvitatud.
   Muidugi kuulusid eriti siia isa hobused, kes olid silmapaistvad.
   Leedi Marcia julgustükid hobustega olid saanud Londoni jutuaineks peaaegu otsekohe pärast seda, kui ta oli ennast esitlenud Buckinghami palees.
   Kui ta ratsutas pargis, mida ta tegi igal varahommikul, oli seal alati trobikond innukaid noormehi valmis teda eskortima.
   Tavaliselt olid nad sunnitud temaga liikuma kõik koos.
   Siis raputas ta nad naerdes endast maha ja ratsutas ette, galopeerides viisil, mida peeti pööraseks.
   Ta suundus Pargi põhjakülge, mis ei olnud nii noobel.
   Kombekad noored daamid ratsutasid õige aeglaselt ega galopeerinud mitte kunagi, mida eriti rõhutati.
   Polnud kahtlust, et leedi Marcia galopeeris oma teisel Londoni hooajal aga nii, kuidas iganes tahtis.
   Paistis, et polnud kedagi, kes suutnuks teda talitseda.
   Marcia oli peatunud ballisaali uksel ainult hetkeks.
   Sekund hiljem palus pool tosinat meest teda tantsule.
   Ta puikles meelega, narris neid provotseerivalt ja valis viimaks oma partneriks Bucksteadi hertsogi.
   Leskdaamid ohkasid pisut, jälgides, kuidas nad ümber saali liikusid.
   „Ma oletan, et ta kavatseb Bucksteadi vastu võtta,” ütles üks daamidest. „Lõppude lõpuks, vaevalt ta paremat võimalust leiab.”
   „Räägitakse, et Buckstead on tema järele hull,” märkis teine, „nagu nii paljud teised mehed. Aga ta annab kõigile korvi.”
   „Kui ta nõnda jätkab, jääb ta vanatüdrukuks,” ütles üks naistest sapiselt.
   Keegi ei vaevunud vastama.
   Oli ilmselge, et seni kui leedi Marcia nägi välja nii kaunis nagu täna õhtul, polnud juttugi sellest, et ta pikalt vallaliseks jääb.
   Kohe sellest peale, kui ta esimest korda Londoni seltskonda oli ilmunud, oli ta olnud linnas kõneaineks.
   Mitte ainult oma ilu pärast, vaid sellepärast, kuidas ta ennast üleval pidas.
   Ta näis nautivat elu peaaegu pööraselt.
   Iga päev võttis ta teha midagi uut ja ebatavalist ning lükkas ilma mingi põhjuseta tagasi ühe kosilase teise järel.
   Arvati, et kindlasti ootab ta kedagi tähtsamat kui mees, kes oli äsja pakkunud oma kätt, südant ja mõistagi oma tiitlit!
   Marcia sugulased olid ammu loobunud noomimast teda või tema isa. Oli päris selge, et kumbki ei kuulanud.
   Kuna krahv oli perekonnapea ja äärmiselt jõukas mees, sõltus temast enamik sugulasi.
   Sestap ei saanud nad kuigivõrd midagi ette võtta.
   Marcia tantsis hertsogiga ümber saali, kuni muusika lõppes.
   Siis jalutasid nad, nagu mitmed teised paarid, pikkadest akendest välja aeda.
   Devonshire House’i aed oli alati olnud kuulus kui koht armastajatele. Räägiti, et nende puude all oli tehtud rohkem abieluettepanekuid kui kusagil mujal Londonis. Ka oli see kohtumispaigaks paljudele armukestele. Polnud kahtlust, et vähemalt täna õhtul vibreeris õhk armastusest.
   Puude otsa olid riputatud hiina laternad ja teeradu ääristasid väikesed vilkuvad haldjatulukesed.
   Ainult seal, kus aed laskus kingult alla Berkeley Square’ile, valitses pimedus ning valgust andis ainult kuu.
   Marcia läks üle pehme rohelise muru purskkaevu poole. Purskkaevud olid teda alati lummanud.
   Ta arvas, et ülespoole paisatud veepiisad olid nagu väikesed palved, mis liikusid taeva poole.
   Ta mõtles purskkaevule, mille isa tema pealekäimisel oli lasknud koduaeda ehitada.
   Kunstipäraselt pügatud hekkidest ümbritsetuna oleks see ilus. See oli iseloomulik aiale, mille algselt oli rajanud esimene krahv Charles II valitsusajal.
   „Te pole mulle vastust andnud, Marcia,” lausus hertsog lausa teravalt.
   Neiu oli peaaegu unustanud, et mees on seal, ja tolle hääl pani ta võpatama.
   „Palun vabandust, George,” vastas ta. „Ma ei kuulanud. Mis teie küsimus oli?”
   „Küsimus, mida olen esitanud ennegi ja mille peale te pole kunagi otsest vastust andnud,” vastas hertsog tõredalt. „Ma tahan, et te abielluksite minuga. Ma tean, et suudan teid õnnelikuks teha.”
   Marcia vaatas temast mööda purskkaevu poole.
   Cupido hoidis käte vahel küllusesarve, millest purskas vesi.
   Ballisaalist kostis vaikne unelev valsiviis.
   Marciat rabas mõte, et siin on hertsogile väga sobilik koht abieluettepaneku tegemiseks. Ometi teadis ta, et ei saa anda mehele vastust, mida too tahab.
   „Sellel pole mõtet, George,” ütles ta. „Te teate, et ma ei abiellu kunagi, enne kui ma pole armunud, ja ma ei armasta teid.”
   „Miks te mind ei armasta?” küsis mees jõhkralt.
   Kahekümne kaheksa aastast hertsogit oli jahtinud iga auahne mamma terves kõrgseltskonnas.
   Talle näis erakordne, et siis, kui tema oli viimaks otsustanud abielluda, võidi talle korv anda.
   Kuidas sai see kõigest tüdruk olla ainus noor naine Londonis, kes teda ei armastanud?
   „On fakt,” ütles ta valjusti, „et teie ei tea armastusest midagi peale selle, mida olete lugenud mõnes viletsas romaanikeses või millest unistasite siis, kui olite veel muinasjuttude nautimise eas.”
   „Mis selles halba on?” päris Marcia.
   „See ei ole praktiline,” vastas hertsog. „Marcia, te teate sama hästi nagu mina, et teist saab väga ilus ja üliväga imetletud hertsoginna.”
   Marcia pöördus tagasi oma mõtisklusest purskkaevude kohta ja vaatas mehele otsa.
   „Minu abikaasa oleks hertsog,” ütles ta vaikselt.
   „Nojaa, mis selles halba on?” kostis hertsog vastu.
   Ta teadis väga hästi, et temast räägiti seltskonnas mitte üksnes kui parimast partiist, vaid ka kui parima väljanägemisega mehest.
   Teda olid maalinud ei vähem ega rohkem kui kolm silmapaistvat kunstnikku. Portreed rippusid Bucksteadi lossis kõigile vaatamiseks.
   „Räägime millestki muust,” lausus Marcia ootamatult. „Ma mõtlesin, et teie hobune jooksis eile Ascotil väga hästi. Kahju, et ta ei võitnud.”
   „See oli džoki süü,” ütles hertsog vihaselt. „Ma vallandasin ta ja järgmine kord, kui ma Tšempioni võiduajamistele panen, tuleb ta esimeseks.”
   Marcia naeratas otsustavuse peale mehe hääles ja mees lisas:
   „Ja just seda kavatsen ma teha ka siis, kui asi teisse puutub. Me lõpetame need rumalad jutud! Te abiellute minuga ja me kuulutame oma kihluse välja järgmisel nädalal.”
   „Me ei tee midagi niisugust,” kuulutas Marcia. „Ma olen teile öelnud, George, et kuigi te meeldite mulle kui sõber, ei ole mul mingit soovi saada teid oma meheks.”
   „Tont võtku!” vandus hertsog. „Te paneksite ka pühaku kannatuse proovile ja mina ei mõtlegi eitava vastusega leppida.”
   Rääkides pani ta käed Marciale ümber.
   Neiu teadis, et mees kavatseb teda suudelda, mitte õrnalt, vaid ägedalt ja nõudlikult, otsekui mõtleks ta, et see on tema õigus.
   Ta ei sõdinud vastu. Ta ainult tegi kiire kerge liigutuse ja lõi mingil moel mehe tasakaalust välja.
   Hertsogi käed olid juba peaaegu tema ümber, aga ta jalad libisesid.
   Kui ta külili kaldus, kukkus ta üle purskkaevu kivipiirde üle pea vette. Ja kui ta kukkus, ta vandus.
   Marcia ei jäänud teda kuulama ega vaatama, kui märg ta on.
   Ta lihtsalt keeras ringi ja kõndis minema. Ta kadus puude vahele, kust ta sai maja juurde teist teed pidi kui see, mida mööda nad olid tulnud.
   Palju hiljem tol õhtul sõitis Marcia isaga mugavas tõllas nende maja poole Grosvenor Square’il.
   „Mis Bucksteadiga juhtus?” küsis krahv. „Ma nägin, et sa tantsisid temaga kohe pärast seda, kui me saabusime, ja siis ta kadus.”
   Marcia ei vastanud ja viivu pärast krahv küsis:
   „Ega sa ütle mulle, et ta palus sinu kätt ja sina ütlesid ära.”
   „Ta palus seda vähemalt kuuendat korda ja mina, jah, papa, andsin talle korvi.”
   Krahv oigas meeleheites.
   „Sa ütlesid Bucksteadile ära! Aga miks? Issand jumal, tüdruk, sa ei saa kunagi paremat pakkumist. Ta on ilma kahtluseta kõige rikkam hertsog Inglismaal.”
   „Sa tead vastust, papa,” lausus Marcia tasa.
   Krahv otsis veel sõnu, kui hobused nende maja ees peatusid.
   Hoone oli väga mõjus.
   Eelmisel aastal, enne kui Marcia tegi oma debüüdi, oli krahv lasknud seda tublisti remontida.
   Siis oli ta mõelnud, et tõenäoliselt ei veeda ta järgmist hooaega Londonis.
   Oli täiesti ilmne, et oma ilu ja päritolu tõttu võetakse Marciat pidulikult vastu ja kosilasi oleks palju.
   Tema kätt oli palunud iga soovitav poissmees, kes tundis, et on tulnud aeg, mil ta peab naise võtma ja pere asutama.
   Kuid Marcia sugulased ja seltskonna auväärsed leskdaamid olid kõik üsna rabatud, kui ta kosilastele üksteise järel korvi andis.
   Ent kui Buckstead hakkas tema tütre vastu huvi tundma, mõtles krahv, et Marcia oli teinud õigesti, kui võttis endale mehe valimiseks aega.
   Buckstead, nagu ta äsja ütles, oli kõige rikkam hertsog Inglismaal ja kuulus ka kõige tähtsamate hulka.
   Tema abikaasa määrataks traditsiooni järgi kuninganna Victoria kammerdaamiks.
   Bucksteadist endast rääkisid lugupidavalt nii peaminister kui ka mitmed juhtivad riigimehed.
   Veel tegi krahvile heameelt, et hertsogil olid võidusõiduhobused, kes olid niisama silmapaistvad kui tema omad.
   Ta mõtles, et koos võiksid nad aretada hobuseid, mis tõstaksid veel rohkem Inglise hobuste niigi suurt mainet.
   Üks teenritest tõttas trepist alla tõllaust avama.
   Kui krahv välja astus, ütles ta:
   „Ma tahan sinuga rääkida, Marcia. Nii et lähme minu kabinetti.”
   Tütar ei vastanud.
   Ta ainult sammus majja ja andis oma õhtumantli ühele teenritest.
   Siis, pärast natuke nukrat pilku trepi suunas, järgnes ta isale üle halli ja edasi koridori, mis viis kabinetti.
   See tuba oli täielikult mehelik.
   Kui nad olid Londonis, oli Marcia väiksena veetnud siin palju aega , sest siin oli palju raamatutega koormatud riiuleid.
   Maal Woode Hallis oli suur raamatukogu.
   Ent Marcia oleks tundnud end millestki väga olulisest ilma jäetuna, kui poleks olnud raamatuid igal pool, kus ta viibis.
   Kandelaaber krahvi laual põles veel ja kaminasimsil olid süüdatud küünlad.
   Kui Marcia tuppa astus, ootas ülemteener uksel, kas on veel korraldusi.
   „Pole enam midagi, tänan, Bowles,” ütles krahv.
   „Head ööd, milord.”
   Ülemteener kummardas, enne kui sulges ukse.
   Marcia haigutas natuke.
   „Epistli lugemiseks on liiga hilja, papa,” ütles ta. „Ma tean, et sa oled pahane, et ma ei abiellu George’iga, aga sinna ei saa midagi parata.”
   „Mida sa sellega mõtled, ei saa midagi parata?” küsis krahv. „Nagu ma sulle ütlesin, sul ei tule iial paremat pakkumist, ja tema võidusõiduhobused on silmapaistvad.”
   „Olen sinuga nõus,” sõnas Marcia. „Aga kahjuks ei pea ma abielluma tema hobustega, vaid temaga.”
   Krahv, kes oli laua taha istunud, põrutas rusikaga.
   „Sina teed selle üle nalja ja, täitsa ausalt, Marcia, siin pole midagi naljatada. Sa pead kellegagi abielluma. Ma olen täiesti veendunud, et Buckstead sobib sulle.”
   „Ja mina olen täiesti veendunud, et ta ei sobi mitte,” vastas Marcia. „Nii et mis me siis nüüd teeme?”
   „Kogu see asi on naeruväärne,” raevutses krahv. „Ma lasksin sul kosilastele üksteise järel korvi anda, alustades vikontiga, kui sa olid vaid kaheksateist. Tookord mõtlesin ma, et see oli viga.”
   Marcia tõusis kikivarvule, et vaadata ennast peeglist kamina kohal.
   „Ma ei suuda aru saada, papa, miks sul on nii kiire minust lahtisaamisega. Mina olen alati sinuga nii õnnelik ja sa tead, et meil on palju ühiseid huvisid.”
   Krahvi ilme leebus.
   „Ja minule meeldib, kui sa minuga oled,” ütles ta. „Aga sa tead suurepäraselt, et sa pead abielluma, ja mitte miski ei rõõmustaks neid õela keelega vanamutte rohkem kui võimalus öelda, et sinu õitseaeg saab varsti mööda ja sind kodus hoides rikun mina sinu võimalusi.”
   Marcia naeris ja see kõlas väga ilusasti.
   „Muidugi ütlevad nad seda, papa,” oli ta nõus. „Aga kas see tegelikult loeb? Nad on lihtsalt kadedad, sest ma olen sinu tütar, ja nad on vihased, et sa ei abiellunud uuesti, kui ema suri.”
   Valitses hetk vaikust, enne kui krahv ütles: „Sa tead, kui väga ma tunnen sinu emast puudust. Võimatu oleks leida kedagi, kes tema kohale asuks.”
   „Jah, papa, ma tean seda. Seepärast olengi ma püüdnud vaadata sinu järele nii, nagu see emale oleks meeldinud, ja hoida su tuju üleval. Vaevalt ma saan seda teha, kui mul ka mees kaelas on.”
   Krahv tõusis püsti.
   „Sa mässid mind ümber oma väikese sõrme, nagu alati. Sa tead suurepäraselt, et sa pead abielluma, ja on normaalne, et perekondades nagu meie oma, valib isa sulle mehe, ja sa pead nõustuma, et mina oskan meeste üle paremini otsustada kui sina.”
   Marcia naeris.
   „Oh, papa, ära hakka jälle kõike seda jama rääkima. Ma olen seda varem kuulnud. Siis olid sa minuga nõus, et korraldatud abielud on tsiviliseerimatud ja otsene tee katastroofini.”
   „Mina pole midagi niisugust öelnud,” protesteeris krahv.
   Kuid Marcia jätkas: „Aga et sina armastasid ema esimesest kohtumisest peale, lubasid sa, et sa ei sunni mind abielluma mehega, kes mulle ei meeldi.”
   „Ma lubasin seda mõistlikkuse piires,” möönis krahv. „Aga nüüd on asjad läinud liiga kaugele. Sa ei öelnud mulle, et Buckstead juba oli varem su kätt palunud. Nüüd, kui ma seda tean, ütled sa talle, et sinu vastus on jah, ja rohkem me selle üle enam ei vaidle.”
   Valitses vaikus, kuni Marcia natuke kõveralt naeratades ütles: „Ma arvan, et tõenäoliselt George ei tee enam ettepanekut pärast seda, mis juhtus täna õhtul.”
   „Mis juhtus?” küsis krahv teravalt.
   „Ta üritas mind suudelda, öeldes üsna ebaromantiliselt, et ma paneksin pühaku kannatuse proovile.”
   „Seda sa ka teeksid, aga mis juhtus?”
   „Ma lükkasin ta purskkaevu.”
   „Mida, mida?” hüüatas krahv. „Issand jumal, tüdruk, kas sa pead alati midagi sündmatut tegema?”
   „Ta poleks pidanud mind puudutama. Mul polnud mingit soovi, et ta mind suudleb,” ütles Marcia.
   „Noh, kui ta sinuga pärast niisugust kohtlemist jälle räägib, oleksin ma väga üllatunud,” nähvas krahv.
   „Ega ma tegelikult kavatsenud seda teha,” tunnistas Marcia. „Ma lihtsalt kaitsesin ennast… tema eest… ja tema jalad… libisesid.”
   „Ma tean täpselt, mis juhtus,” sähvas krahv. „Sa kasutasid seda pagana jaapanlaste džudžitsut, mida sa nii kangesti tahtsid õppida. Ma teadsin, et see lõpeb pahasti.”
   „Aga arvatavasti ei tea sellest keegi peale sinu,” protesteeris Marcia. „Vaesele George’ile oleks väga alandav tunnistada, et üks naine on ta kõigest sõrmeliigutusega pikali lükanud. Aga ma kadusin otsekohe, ja kui keegi teda nägi, oleks too lihtsalt arvanud, et ta on liiga palju joonud.”
   Krahv heitis käed üles.
   „Sa oled lootusetu, parandamatu! Taevas teab, mida ma sinuga teha saan!”
   Marcia tuli talle natuke lähemale.
   „Lihtsalt lepi minuga niisugusena, nagu ma olen, papa.”
   „Vaat seda ma ei kavatse teha,” kinnitas krahv. „Tegelikult nüüd, kui ma selle üle mõtlen, on mul kogu probleemile teistsugune lahendus.”
   „Ma kahtlen selles,” ütles Marcia. „Ja ma pean seda täna õhtul kuulama? Ma tahan magama minna.”
   „Mina ka,” vastas krahv. „Samal ajal sa sunnid mind ja nüüd pead sa sellega leppima.”
   „Mida sa sellega tahad öelda?” päris Marcia.
   Krahv istus tugitooli.
   „Ma sain täna Prantsusmaalt kirja, mis oli minu meelest väga huvitav,” alustas ta. „Tegelikult tuli kaks kirja, aga ma ei mõelnud nendele seoses sinuga, kuni alles nüüd, kui sa mulle rääkisid, et solvasid väga tähtsat noormeest ja andsid talle korvi. Ka oled sa teinud tast naerualuse ja seda ta küll sulle ei andesta.”
   Marcia kehitas õlgu.
   „Ma ütlesin sulle, et mul on kahju. Ma tegelikult ei tõuganud teda purskkaevu. Aga ma pidin ennast kaitsma.”
   Krahv tõmbas hinge, otsekui püüaks ta oma meelepaha talitseda.
   Siis ta ütles:
   „Noh, kahju on tehtud ja olematuks seda enam ei tee. Aga ettekäände sinu kadumiseks seltskonnalavalt peame küll leidma, ning see on täitsa kerge nende kahe kirja tõttu, mis ma Prantsusmaalt sain.”
   „Kellelt need olid?” küsis Marcia.
   „Esimene,” vastas krahv, „oli Roux’ hertsogilt, kutsudes mind sinna nii kiiresti kui võimalik vaatama hobuseid, kes tema arvates mind üsnagi huvitaksid.”
   Nüüd taipas Marcia, kellest isa rääkis. Roux’ hertsog oli tuntud parimate võidusõiduhobuste poolest Prantsusmaal.
   Marcia teadis, et isa oli hertsogiga mõnda aega nende aretusmeetodite kohta kirjavahetust pidanud.
   Kaks omanikku pidid arutama, kas nad peaksid vahetama täkke.
   Nad olid kindlad, et kasvatavad hobused, kes oleksid võidukad nii Prantsusmaal kui ka Inglismaal.
   Hertsog oli, Marcia mäletas, kuidagi sugulane tema isaga, kelle vanavanaisa oli abiellunud Roux’ perekonna liikmega.
   Ta polnud hertsogit kunagi kohanud, kuid oli kuulnud isa sageli temast rääkimas.
   Krahv oli olnud sõber hertsogi isaga, kes oli viibinud jahipidudel Woode Hallis, kui Marcia oli veel laps.
   Ta imestas, kuidas see temasse puutus, kuid ta oli nõus, et antud olukorras oleks sõit Prantsusmaale tark tegu.
   „Teine kiri, mille ma sain,” rääkis krahv, „oli hertsogi tädilt komtess de Soissons’ilt. Ma mäletan, et rääkisin sulle, et tema oli sinu ema sõbranna, kui nad olid tüdrukud. Ma nägin teda möödunud aastal, kui ta käis Inglismaal.”
   „Jah, muidugi, papa,” vastas Marcia. „Ma mäletan, et sa rääkisid komtessist ja ütlesid, et ta on sarmikas.”
   „Tema ütleb oma kirjas,” jätkas krahv, „et ta on väga mures oma vennapoja, hertsogi pärast teatavates küsimustes, mida ta ei soovi paberile panna, aga millest ta räägib mulle, kui me kohtume. Ta igatseb, et vennapoeg abielluks ja asutaks perekonna.”
   Marcia ahhetas natuke üllatusest, kuid ei seganud vahele.
   „Kahjuks,” jätkas isa, „keeldub noormees sellest, ja järelikult on Roux’ perekond meeleheitel, et temast ei jäägi maha poega, kes pärib tiitli, mis siis täielikult välja sureb.”
   Marcia tundis, kuidas ta jäigaks tõmbub. Ta tajus juba ette, mida ta nüüd kohe kuuleb.
   „Seepärast olen ma otsustanud,” ütles krahv kindlalt, „kuigi see võib näida üsna ootamatuna, et kuna Inglise aristokraatia ei ole sinu jaoks ilmselt piisavalt hea, abiellud sa Roux’ hertsogiga.”
   Marcia vaatas talle üksisilmi otsa.
   „Aga sa ütlesid äsja, papa, et ta tõotas mitte kellegagi abielluda.”
   „See on sama, mida sinagi enam-vähem oled otsustanud,” vastas isa, „seega peame panema teid mõlemaid, tüütult jonnakaid olevusi, oma meelt muutma.”
   Marcia vaatas teda ja pahvatas järsku naerma.
   „Oh, papa, ma pole kunagi kuulnud midagi nii naeruväärset! Kuidas sa küll võid sepitseda midagi niisugust, mida ainult ajakirjas võib leida, ning loota, et see tegelikus elus teoks saab?”
   „Ainus, mida ma olen valmis vastama,” ütles krahv rõhuga, „on see, et sina oled oma isepäisuses läinud liiga kaugele. Ma viin su Prantsusmaale ja sunnin sind hertsogiga abielluma, meeldib see sulle või mitte.”
   „Ja oletame, et hertsogile ei meeldi see samuti?” küsis Marcia peaaegu pilkavalt.
   „Mul on tunne, kuigi ma võin eksida,” vastas isa, „et hertsogi võime jätta komtessi, tema tädi hooleks. Ta on väga ilus ja väga tark naine ning ma arvan, et meie kahekesi organiseerime kõige edukamalt korraldatud abielu, mis kunagi on aset leidnud.”
   Marcia tõusis püsti.
   „Ma pole kogu oma elu jooksul niisugust lollust kuulnud! Vabanda, papa, ma armastan sind ja imetlen sind, aga sa ei saa mind altari ette ajada, revolver surutud vastu selga.”
   Ta tegi pausi, aga isa vaikis ja neiu jätkas:
   „Ma olen üsna kindel, et hertsogil, kui ta on natukenegi niisugune nagu prantslased, kellest ma olen kuulnud ja lugenud, on tosin armukest, keda ta peab kaugelt ahvatlevamaks, eksootilisemaks ja kindlasti kaugelt kogenumaks kui mina.”
   Krahv laiutas käsi.
   „Sa tead suurepäraselt, et üks korralikult kasvatatud noor daam ei tohiks niimoodi rääkida.”
   „See on sinu süü,” heitis Marcia vastu, „et ma ei ole korralikult kasvatatud noor daam! Ma olen teinud kõike, mida sina oled teinud, ja nautinud iga minutit sellest. Tõsi on, papa, et kui ma ei saa leida meest, keda armastada, on see üleni sinu süü, sest mitte keegi ei paista nii kütkestav, nii huvitav või nii intelligentne kui sina.”
   Hetkekes krahvi silmad leebusid ja siis hakkas ta naerma.
   „Sa väike kurat! Sa püüad mind ümber sõrme mässida, nagu sa oled alati teinud, et oma tahtmist saada. Aga seekord, mu ulakas tütar, oled sa läinud liiga kaugele! Sa tead täitsa hästi, et ei või solvata niisugust meest nagu Buckstead, ilma et sellele ei järgnes tohutu skandaal. Sina arvad, et keegi ei tea ja keegi ei näinud, aga sa võid olla kindel, et räägib sellest tema või vaatas seda aknast pealt mõni nuhkija.”
   Marcia pidi endale tunnistama, et see on üsna tõenäoliselt tõsi.
   „Niisiis, mida me peame tegema,” arutles krahv, „me peame kähku kaduma. Pole paremat ettekäänet kui see, et mina lähen Prantsusmaale hertsogi hobuseid vaatama. Kui sa homme hommikul Pargis ratsutad – ma loodan, sa teed seda –, räägid sa oma austajatele, et jätad nad mõneks ajaks maha.”
   „Kas nad sinu arvates usuvad, et mina tahan hobuseid näha niisama palju kui sina?”
   „Sa pead nad seda uskuma panema!” kinnitas krahv. „Räägi neile veel, et sa oled kutsutud ballile – üks on sel ajal kindlasti, kui me Prantsusmaal oleme – ja kindlasti käime mitmel võiduajamisel. Me kanname hoolt, et teeme kõike seda, enne kui tuleme koju.”
   Ta tegi pausi ja lisas: „Muidugi uudisega, et sa abiellud hertsogiga.”
   „Ma mõtlen, sa oled hull, papa,” ütles Marcia. „Ometi on samal ajal võib-olla tark, kui ma väldin George’i lähenemiskatseid, kui ta üldse minuga veel räägib. Kindlasti tekitab see suurt keelepeksu, kui ta seda ei tee.”
   „See on ainus mõistlik asi, mida sa täna õhtul oled öelnud,” porises isa.
   „Ma mõtlen teel Prantsusmaale veel midagi, aga las ma teen ühe asja täiesti selgeks, papa, mul ei ole mingit kavatsust minna mehele mingile Prantsuse hertsogile, kes on rohkem huvitatud minu sugupuust kui minust kui inimesest.”
   Krahv tahtis vastu vaielda, aga Marcia jätkas:
   „Tema eelistaks veeta aega Pariisi kurtisaanidega, kui mina samal ajal istun maal kaalikate keskel.”
   Krahv ei suutnud naeru tagasi hoida.
   „Ma ei suuda ette kujutada, et sina midagi niisugust teeksid,” ütles ta. „Samal ajal on hertsog alati hertsog, ja kui Buckstead ei ole sinu jaoks küllalt hea, võin ma ainult loota, et de Roux ei palu su kätt purskkaevu juures.”
   Marcia läks krahvi tooli juurde, kummardus ja andis talle põsele musi.
   „Ma armastan sind, papa,” ütles ta. „Ükskõik kui vihane sa minu peale ka ei ole, oma huumorimeelt ei kaota sa kunagi.”
   „Mul on seda vaja! Jumal teab, kuidas ma seda vajan!” torises krahv.
   „Mõtle ainult, kui igav sul oleks,” ütles Marcia, „kui ma oleksin abiellunud vikontiga või ükskõik kellega nendest lõuata noormeestest, kes esimesel hooajal mu kätt palusid. Sa oleksid veetnud selle aasta üksi koos hulga vanade naistega, kes kaagutavad, et sa peaksid uuesti abielluma.”
   „Nad võivad kaagutada kas hing välja!” kuulutas krahv. „Aga minul ei ole mõtteski neid kuulata.”
   „Ja ometi ootad sa, et mina sind kuulaksin,” ütles Marcia pehmelt.
   Krahv võttis tütre käe oma pihku.
   „Sa oled väga kaunis, mu kallis tütar,” ütles ta, „ja sa tead, et ma armastan sind ja tahan sinu õnne. Aga täitsa ausalt, sa ei või jätkata nii nagu praegu. Ma pean mängima kõvakäelist isa ja leidma sulle mehe, kellega sa oleksid nii õnnelik, kui meil vaestel surelikel see võimalik on.”
   „Ja see ei tähenda kindla peale panustamist,” lisas Marcia.
   Ta läks isa juures ära, et veel kord peegli ette seista.
   „Ma arvan,” ütles ta otsekui iseendaga rääkides, „et kui ma oleksin sündinud inetuna, punase nina ja ilmetute hiirekarva juustega, oleksin ma tänulik igale mehele, kes minuga abielluks, sellepärast et ma olen sinu tütar.”
   Krahv ei vastanud, kuigi ta kuulas.
   „Selle asemel,” jätkas Marcia, „kuna Jumal on andnud mulle inimeste arvates ilusa näo, ja sina, papa, oled andnud mulle terase ja tegusa aju, tahan mina enamat, nii väga, väga palju enamat kui lihtsalt meest, kes annaks mulle oma nime.”
   „Paljud mehed on pakkunud sulle oma südant,” ütles krahv.
   Oli paus ja siis vastas Marcia:
   „Ma tean seda. Aga see, mida nad pakkusid… ei olnud… kaugeltki… küllalt hea.”
   Tema hääles oli peaaegu meeleheite noot, kui ta ringi keeras ja ukse poole läks.
   „Head ööd, kalleim papa,” ütles ta. „Tee plaane meie Prantsusmaale minekuks, aga pea meeles, et ma ei luba hästi käituda ega abielluda kellegagi, kui ta ei ole Longchamps’i Grand Prix’ võitja.”
   Rääkides tegi ta ukse lahti.
   „Lõppude lõpuks,” lisas ta, „üks Rooma keisritest püüdis abielluda oma hobusega, nii et miks mitte mina?”
   Ta sulges ukse, enne kui krahv jõudis vastata, ja too kuulis tütre koridoris eemalduvaid samme.
   Krahv ohkas ja hakkas siis vastu tahtmist naerma.
   „Ta on parandamatu,” ütles ta tühjale toale.
   Üleval oma magamistoas ei kutsunud Marcia oma toatüdrukut.
   Ta oli enne välja minemist märganud, et naisel oli nohu, ja käskinud tal voodisse heita.
   „Mul pole midagi, mileedi,” ütles toatüdruk.
   „Mine voodisse ja joo sooja jooki,” oli Marcia käskinud. „Kui sa homme ennast kehvasti tunned, ütle majapidajale, et ma käskisin sul voodisse jääda.”
   Nüüd oli tal hea meel, et oli üksi.
   Ta nööpis nobedalt kleidi selja tagant lahti ja viskas selle toolile.
   Siis läks ta akna juurde ja tõmbas kardinad eest.
   Tähed näisid täitvat taeva ja kuu muutis katused tema all hõbedaseks.
   Marcia vaatas üles taevasse.
   Ta mõtles, et kuna tema nimi oli tuletatud Marsi nimest, oli ta osa taevalaotusest nii nagu planeet Marsski.
   Öösel tundis ta, otsekui suudaks ta lennata üles taevasse ning jätta maailma ja kõik selle tühised raskused selja taha.
   „Mis mul viga on?” küsis ta. „Miks ma ei armu?”
   Ta mõtles tüdrukutest, kellega koos ta oli eelmisel aastal oma debüüdi teinud.
   Kõik nad olid omavahel itsitanud igasuguste meeste üle, keda nad ihaldasid ja kes neid ihaldasid.
   Marcia polnud kunagi tahtnud itsitada.
   Kindlasti ei reedaks ta mitte kunagi meest, naerdes selja taga tema üle.
   Ta ei olnud ise sellest teadlik, aga isa oli õpetanud talle härrasmehe käitumiskoodi.
   Ta ei oleks ilmaski teise naisega arutanud midagi nii intiimset kui abieluettepanek.
   Ega lugenud valjusti armastuskirju, mida ta sai, nagu tegid mõned tüdrukud.
   Mõned kirjad olid loomulikult olnud väga intiimsed.
   Tal oli kahju, et pidi kirjutajale haiget tegema, öeldes, et ta ei suuda tema tunnetele kuidagi vastata.
   Ta teadis väga hästi, et oli saanud rohkem abieluettepanekuid kui keegi teine temaealine.
   Paljud olid, nagu isa ütles, tähtsatelt meestelt ja, nagu Bucksteadi hertsog, lugupeetud ja vanade tiitlite kandjatelt.
   Aga ta teadis, et see, mida ta nende vastu tunneb, on sõprus, huvi ja puhuti väike kiindumus.
   Aga see ei olnud Armastus, mitte see Armastus, mida tema otsis.
   Ta teadis raamatutest, mida ta oli lugenud, et mehed ja naised olid armastuse eest võidelnud aegade algusest peale.
   Mõnikord oli neil õnne ja nad leidsid selle.
   „Mis on armastus?” küsis ta tähtedelt, vaadates nende vilkumist enda pea kohal.
   „Kuidas ma saan armuda?” päris ta kuult.
   Vastust ei olnud.
   Ometi tundis ta avatud aknast sisse tulvava õhu soojuses, et temaga rääkisid armastuse vibratsioonid taevast.
   Armastus oli ülendanud tema südant ja hinge.
   Armastus oli see, mis suutis muundada halli ja tavalise millekski oivaliseks ja ilusaks.
   Ometi ei olnud ta seda kunagi leidnud.
   Ta tunnistas endale, et oli püüdnud uskuda oma armumist, ning teadnud, et see on vaid teesklus.
   Mitte see püha aare, mida ta otsis.
   Ta teadis, et isa teeb seda, mida arvab tema jaoks kõige parema olevat.
   Ta polnud põrmugi vihane, et isa kavatses teda endaga kaasa võtta.
   Isa üritaks tulutult, seda Marcia teadis, sundida teda Roux’ hertsogiga abielluma.
   Ainus asi, mis asja lõbusaks tegi, oli see, et ka hertsog tõrkus abielusidemete vastu nagu temagi!
   Hertsogi jaoks oleks naine keegi, kelle seltsis ta mõne nädala pärast kahtlemata igavust tunneks!
   Tema ise ei suutnud mõeldagi, et teda puudutaks ja suudleks mees, kelle vastu tal pole mingit tunnet, vahest peale põlguse.
   „Sellest tuleb viljatu reis, aga vähemalt huvitav,” mõtles Marcia. „Mina näen Prantsusmaad, millest ma seni olen ainult raamatutest lugenud, ja kohtun tähtsa prantslasega, kes on kindlasti niisama frivoolne ja naudinguid otsiv nagu iga Casanova.”
   Ta mäletas liigagi elavalt lugusid Teise Keisririigi metsikutest ekstravagantsustest, millest talle oli räägitud, kui ta oli noor. Isegi ema oli mõnikord rääkinud, kui absurdselt käitusid rikkad mehed, kulutades varandusi Pariisi kuulsate kurtisaanide peale. Nad külvasid naised üle kalliskividega ning muretsesid neile maju, hobuseid ja tõldu.
   Nood kuulutasid, et on kõige kallimad ja eksootilisemad naised, kes eales on vastassugu pettusega meelitanud ja lummanud.
   „Kui niisugused asjad,” mõtles Marcia, „ikka veel Pariisis juhtuvad, siis tõenäoliselt Roux’ hertsog mind ei märka.”
   Ta heitis viimase pilgu tähtedele ja tõmbas kardinad kokku.
   Voodisse heites ei mõelnud ta armastusest ega Roux’ hertsogist.
   Ta arutas, kas hertsogi hobused on niisama erakordsed kui isa omad, kellele tema seni polnud leidnud võrdseid!

Teine peatükk

   Tagasi oma lossi poole ratsutades vaatas Roux’ hertsog rahuldustundega oma viinapuid. Oli ilmne, et tulemas on hea viinamarjasaak.
   Ta teadis, et rõõmu ei tunne üksnes tema, vaid ka inimesed, kes nendega kõvasti tööd olid teinud.
   Ta ratsutas ühel oma üliheadest hobustest, keda ta ise oli aretanud ja kelle tõttu ta oli Prantsusmaal juba kõnekäänuks.
   Kuid ometi ei olnud ta rahul. Ta tahtis rohkem ja paremaid võidusõiduhobuseid ning oli täiesti kindel, et just selles asjas aitab teda Grateswoode’i krahv.
   Olles hobustest nii vaimustatud, oli tema unistus, et üks tema hobustest võidaks mitte ainult Prantsusmaal, vaid ka Inglismaal ja mis tahes maal.
   Viimasel Ungari külastusel oli ta õppinud palju, mida ta varem polnud teadnud.
   Ta arvas, et see on kindlasti huvitav teema, mille üle krahviga arutada.
   Ta vaatas ettepoole.
   Ta nägi oma lossi siluetti tumedate puude taustal, mis kasvasid kõrgele taevasse pürgivate hiiglaslike kaljude jalamil.
   Mitte kusagil mujal maailmas ei olnud ta näinud niisugust võimast kontrasti kõrguse ja sügavuse vahel kui Dordogne’is.
   Teistesse orgudesse, nagu tema omassegi, olid istutatud viinapuud, mis pidid andma Prantsusmaale ühe silmapaistvamaist veinidest Euroopas.
   Kuid tohutud kaljused mäekurud taeva taustal näisid olevat eemal kõigest inimlikust.
   Hertsog tabas end peaaegu uskumast, et talupoegadel oli õigus, kui nad ütlesid, et kuristikes elavad imelikud vaimud.
   Ta ratsutas edasi ja hakkas siis tasasest orust ronima üles lossi poole.
   Sellele lähemale jõudes nägi ta purskkaevude päikesepaistel küütlevat veesädelust.
   Kodu ilu äratas temas ikka ja alati tundeliigutuse. Ta käis sageli Pariisis ja reisis mujal maailmas. Ent koju, Dordogne’i tulles teadis ta alati, et see on koht, kuhu ta kuulub.
   Pika trepi jalamil, mis viis tohutu sammaseeskojaga ukse juurde, ootas tallipoiss.
   Hobuse seljast maha tulles ütles hertsog:
   „Kotkas liikus täna väga hästi.”
   Tallipoiss naeratas, otsekui oleks hertsog temale erilise komplimendi teinud, ja juhtis hobuse tallide juurde.
   Hertsog sammus aeglaselt trepist üles suurhalli.
   Seal ootasid neli lakeid ja ta andis neile oma kübara, piitsa ja kindad, enne kui majordoomus ütles:
   „Monsieur le Comte de Thiviers on väikeses salongis, Monsieur.”
   Viivuks tekkis hertsogi silmadesse ärritatud ilme.
   Ta ei oodanud de Thiviers’i, kes oli tema poolõe poeg.
   Poolõde oli temast mitu aastat vanem, olles ainus laps nende isa esimesest abielust.
   Hertsogil oli kahtlus, miks õepoeg oli lossi tulnud.
   Kuid ta ei saanud siin midagi parata ja sammus aegamisi väikese salongiukse poole.
   Ta teadis, et leiab õepoeg Sardosi üksinda ootamas.
   Lakei avas ukse, ja kui hertsog sisse astus, nägi ta, et tal oli õigus.
   Sardos de Thiviers oli üksinda, seistes toa tagumises otsas akna juures.
   Kui ta kuulis hertsogit sisenemas, keeras ta kiiresti ringi ja enne kui onu jõudis rääkima hakata, ütles:
   „ Tere hommikust. Sa oled vist üllatunud mind nähes, aga ma tahtsin sinuga rääkida.”
   „Üllatus on see tõesti,” vastas hertsog. „Kui ma sinust viimati kuulsin, olid sa Pariisis ja ma saan aru, et veetsid äärmiselt lõbusasti oma aega.”
   Hertsogi hääles oli kriitikanoot ja rõhk sõnal „lõbusasti”, mis ei jäänud õepojale märkamatuks.
   Sardos de Thiviers oli nägus noormees. Tema tumedad, mustad juuksed olid üsna madalalt laubalt tagasi kammitud ja riides oli ta viimase moe järgi.
   Pealtnäha oli ta väga meeldiv.
   Ent hertsogi terane silm märkas noore mehe silmade all lodeva elu tumedaid jälgi, mida tema eas ei oleks seal pidanud olema. Tema kitsad huuled võisid karmiks triibuks tõmbuda, olles kummalises kontrastis mesimagusate sõnadega, mida ta tavaliselt lausus.
   Läinud kamina juurde, mis oli täidetud lilledega, kuna oli suvi, jäi hertsog seljaga selle poole seisma, öeldes:
   „Ma võin arvata, miks sa mind vaatama tulid, Sardos. Ja minu vastus on sama, mis viimasel korral. See ei või jätkuda.”
   „Ma arvasingi, et sa võid nii öelda, onu Armond,” vastas Comte. „Aga ma pean sulle ütlema, et ma olen äärmiselt piinlikus olukorras, mis, kui seda ei parandata, põhjustab ebameeldiva skandaali.”
   Hertsog jäigastus ja tema hääles oli karm noot, kui ta küsis teravalt: „Mis see siis nüüd on?”
   Sardos de Thiviers võttis ühes tugitoolis istet.
   „See ei olnud tegelikult minu süü, onu Armond,” alustas ta. „Ma tõesti püüdsin natuke kokkuhoidlikum olla pärast seda, kui sa mind viimasel korral aitasid, aga ma sattusin kokku ühe mehega, kes pettis mult välja hulga raha, ja kuna tema on nüüd pankrotis, pole juttugi, et ma selle tagasi saan.”
   Hertsog mõtles, et on seda juttu varemgi kuulnud, kuid valjusti ütles ta:
   „Mille peale sa veel oled kulutanud arvestatavad summad, mis sa said pärast isa surma, rääkimata tohutust hulgast frankidest, mis ma sulle andsin viimasel korral, kui sa siin käisid?”
   Comte ei vastanud ja viivu pärast küsis hertsog:
   „Kujutan ette, et enamik sellest on läinud naiste peale! Naistel, seda peaksid sa selle aja peale teadma, on mehe rahakotile magneti võim, ja ausalt öeldes ei ole sa küllalt rikas, et neid endale lubada.”
   „See pole õiglane,” kaebas Sardos de Thiviers. „Sinul on oma lõbud olnud, onu Armond, ja kindlasti pole ühtki põhjust, miks minul ei võiks olla omad.”
   „Muidugi… olid minul oma lõbud… nagu sina ütled,” vastas hertsog, „kuid mina võisin seda endale paremini lubada kui sina. Sina oled nüüd läinud liiga kaugele.”
   „Ma ei tea, miks sa peaksid nii ütlema,” lausus Sardos vihaselt. „Ma olen noor ja tahan nautida elu, enne kui jään, nagu ema mulle peale käib, sinna igavasse Normandia mõisa, kus pole midagi teha ja kus vaevalt näeb naist, kes ei oleks ühe jalaga hauas.”
   Vaid viivuks tekkis hertsogi silmadesse sära, otsekui oleks tal lõbus. Siis ütles ta:
   „Sa pole kunagi püüdnud paremaks teha oma mõisa, mis on ju sinu oma, ja oma ema oled sa paljaks koorinud kõigest, mis tal on.”
   Sardos kargas toolist püsti.
   „Süüdistused, etteheited! Kas ma kunagi kuulen midagi muud?”
   „Ise oled süüdi,” vastsa hertsog tõsiselt. „Sa oled viimase paari aasta sees kulutanud astronoomilise summa. Nagu ma ütlesin sulle viimasel korral, kui ma sind aitasin, see ei saa nii edasi minna. Sina ei ole ainuke sugulane, kes minust oleneb.”
   „Ma tean seda,” heitis Sardos vastu. „Kuid sina oled rikas nagu kröösus ja kui nemad kõik sinu kulul rasva lähevad, miks peaksin mina olema erand, kes välja külma kätte jäetakse?”
   Hertsog kortsutas kulmu.
   „Vaevalt et külma kätte, Sardos. Ma vaatasin alles eile elatisrahade nimekirja, mis ma oma sugulastele viimase kolme aasta jooksul olen maksnud, ja sul on ehk huvitav teada, et sina juhid väga suure summaga.”
   „Ma olen sinu ainus õepoeg,” vastas Sardos. „Ja minu ema on sinu ainus õde. Kindlasti on minu nõudmine rohkem õigustatud kui kõigil neil tädidel ja nõbudel, kes kõik karjuvad „Vaesus, vaesus!” niipea kui sind näevad.”
   „Ma juhiksin tähelepanu sellele,” vastas hertsog, „et nemad on väga tänulikud selle eest, mida nad said, ja see kindlustab, et nad elavad mitte enamas kui mõistlikus mugavuses. Loomulikult ei saa nad pilduda raha igale poole nii, nagu sina teed Pariisi prostituutidega, kes on kurikuulsad oma ekstravagantsuse poolest.”
   „Mitte keegi ei tea seda muidugi paremini kui sina, onu Armond,” vastas Sardos de Thiviers jämedalt.
   Aga kui ta nägi hertsogi näoilmet, tema toon muutus.
   „Palun, onu Armond, palun aita mind. Ma olen jubedas jamas ja mu võlausaldajad ähvardavad mind. Ma ei saa neid enam tõrjuda.”
   Hertsog ei vastanud.
   Ta mõtles, et oli seda palvet palju kordi varem kuulnud.
   Sõnad, mida õepoeg kasutas, olid peaaegu identsed nendega, mida ta oli kuulnud eelmisel korral ja üle-eelmisel.
   „Ma luban,” jätkas Sardos, „ma luban kõige nimel, mis mulle püha on, et ma ei satu enam niisugustesse võlgadesse. Aga aita mind, palun, aita mind. See on uppuva mehe karje.”
   Selles, kuidas ta rääkis, oli midagi üledramatiseeritut ja üliteatraalset, mis hertsogile ei meeldinud.
   Taas kord meenus talle, et õepoeg oli öelnud samu asju samas toas viimasel korral, kui ta lossis käis.
   Hertsog vaatas kella.
   „Ma näen,” sõnas ta, „et on söögiaeg. Seepärast panen ma ette, et lükkame selle kõneluse pärastiseks. Ma oletan, et sa jääd siia, ja soovitan, et sa istuksid minu sekretäriga maha ja teeksid nimekirja kõigest, mida sa võlgned – paned kirja iga summa ja kellele see võlgu on. Siis arutame asja ja ma otsustan, kas ma aitan sind või mitte.”
   Kõnelemist lõpetades sammus ta ukse poole ja enne, kui õepoeg jõudis vastata, oli ta toast lahkunud.
   Üksi jäädes surus Sardos käed rusikasse ja trampis jalgu.
   „Neetud, neetud,” pomises ta. „Miks põrgu päralt ei või ta anda mulle seda raha ja lasta mul minna?”
   Ta teadis seda rääkides, et vihkab oma onu.
   Ta soovis, et võiks nende positsioonid ära vahetada ja et sa saaks hertsogile öelda, kui väga vastumeelt oli talle kõike perekonnaga teha.
   Siis ütles ta endale, et tema ainus lootus oli kuidagi veenda hertsogit teda rahastama.
   Kui see tähendas, et tal tuleb ennast alandada ja suudelda onu saapaid, siis seda ta ka teeb.
   Samal ajal tundis ta, kuidas viha oma olukorra vastu tast üle uhkas nagu tõusulaine.
   Ta oli alati oma ema perekonna tähtsuse pärast kade olnud.
   Kuigi tema isa oli kahtlemata aristokraat, ei suutnud ta võistelda Roux’ hertsogi suursugususe ja lugupeetusega. Mõis, mida Sardos põlastas, oli tegelikult täiesti meeldiv ja silmapaistvate võimalustega.
   Iidne loss oli olnud Thiviers’i perekonna valduses mitu sugupõlve. Paraku asus see Normandia vaikses ja ebapopulaarses osas.
   Sellest ajast peale, kui Sardos suureks kasvas, oli tema ainus mõte sealt pageda ja Pariisis lõbusalt elada.
   Bravuurne noormees oli alati teretulnud Pariisi lodevamas seltskonnas, mis vana režiimi liikmetele ei olnud vastuvõetav.
   Omal moel oli Sardosil edu.
   Ta oli noor ja tuline, nii soosisid naised teda isegi siis, kui ta ei suutnud maksta rasket hinda, nagu vanemad ja vähem meeldivad mehed.
   Sardos ihkas olla tähtis. Isegi kui see oli ainult naiste hulgas, keda ema pidas vastuvõetamatuks, ja meeste hulgas, keda iial poleks kutsutud Roux’ lossi.
   Kõik see osutus väga kulukaks.
   Kui ta ei suutnud oma maast ja lagunenud kodust enam midagi välja pigistada, oli ta sunnitud pöörduma hertsogi poole.
   „Ma vihkan teda! Ma vihkan teda!” ütles Sardos endale.
   Kuid teades, et lõuna on kohe valmis, sammus ta mööda koridori kuldse salongi poole.
   Just sinna kogunesid enne lõuna väljakuulutamist hertsog ja kõik külalised, kes lossis viibisid.
   Koos oli kenake kogu sugulasi, kes leidsid kõikvõimalikke ettekäändeid, et lossis peatuda.
   Mitte kusagil mujal Prantsusmaal ei oleks neil nii mugav olnud.
   Ega oleks toit olnud nii hea, veinid nii oivalised ja võõrustaja nii võluv.
   See ajas Sardosi marru, sest kui tema onu vihkas, kummardasid ülejäänud sugulased Armond’i, nagu oleks ta kuningas, kui mitte jumal.
   Nüüdki ümbritsesid nad onu, mõtles Sardos, nägudel lipitsevate spanjelite jumaldav ilme. Nad kuulasid hertsogit, otsekui oleks ta äsja Olümposelt alla laskunud.
   Kui Sardos salongi astus, sõnas hertsog:
   „Meil on veel üks külaline, keda, ma arvan, te ei oodanud näha, ja siin ta on.”
   Enamik neist keeras loomulikult ümber ja hüüatas siis:
   „Sardos! Milline üllatus!”
   Peaaegu kõik nad olid tädid ja nõod.
   Mehed, kes olid kas tema sugulaste abikaasad või hertsogi kaasaegsed, vaatasid teda, mõtles ta, põlgusega.
   „Ma vihkan ka neid,” ütles Sardos endale.
   Väliselt naeratas ta sarmiga, mida suutis käiku lasta, kui see talle sobis. Seetõttu rääkisid tema vanemad naissugulased temast muutumatult kui „armsast poisist”.
   Ta tegi vanematele naistele komplimente.
   Ta flirtis nendega, kes olid nooremad.
   Selleks ajaks, kui mindi söögisaali, paistsid kõik heas tujus olevat.
   Hertsog oli ainuke, kes jälgis Sardosi kuidagi tähelepanelikult.
   Ta teadis, et Sardos üritab pumbata raha mõnelt vanemalt sugulaselt, kui selleks on võimalus või kui neil on seda anda.
   Toit suures banketisaalis, kuhu mahtus vabalt viiskümmend või kuuskümmend külalist, oli oivaline.
   Hertsog oli samavõrra epikuurlane kui suur asjatundja ja ootas täiuslikkust kõiges, mis teda puudutas.
   Kuna Prantsusmaal rääkisid kõik nii üle laua kui ka partneritega kummalgi pool, siis pildus vestlus sädemeid.
   Sardos leidis, et on niisama teravmeelne ja lõbus, nagu ta võis olla Pariisis.
   Naised olid osavad meest jutukusele meelitama, nii et see tunneks end ülihästi.
   Hertsog kadus alles siis, kui söömaaaeg oli lõppenud ja suurem osa külalisi oli taandunud kuldsesse salongi. Tal oli vaja tegelda mõningate kirjadega. Ka tahtis ta mõelda Sardosi probleemi üle, enne kui noormehega uuesti rääkis.
   Ta ei läinud väiksesse salongi, kus ta sageli istus, vaid raamatukokku.
   Ta arvas, et sinna Sardos talle järele ei tule.
   Tal oli kirjutuslaud, mida ta kasutas oma ametlikumateks asjaajamisteks. Ka Roux’ perekonna ajaloo koostamiseks, millega ta tegeles, kui oli aega.
   Praegugi oli sugupuu lauale laiali laotatud.
   Hertsog oli järginud seda läbi aegade ja kui ta istet võttis, nägi ta allservas omaenda nime.
   Selle kõrval oli tema naise nimi – naise, kes oli temaga abiellunud ja samal aastal surnud.
   Kuigi see oli juhtunud üle üheksa aasta tagasi, teadis hertsog, et ta ei unusta seda iialgi.
   See oli olnud kohutav katastroof.
   Nagu see oli aristokraatlikes perekondades tavaline, otsustas hertsogi isa juba siis, kui Armond oli päris noor, kellega tema ainus poeg peaks abielluma.
   Temale oli see tundunud kõige imeväärsema ideena, sest tema ja markii de Lascaux’ mõisad asusid kõrvuti. Kui need ühendada, saaksid kaks Dordogne’is niigi tähtsat perekonda veel tugevamaks, kui nad juba on.
   Markii tütar, nägi hertsogi isa rahulolevalt, oli äärmiselt kaunis.
   Kuigi ta oli tütarlast väga vähe kohanud, oli ta täiesti kindel, et neiust saab tema pojale õige naine, niipea kui poeg saab kahekümne ühe aastaseks.
   Prantsusmaal oli tavaline, et tähtsate tiitlite kandjate pärijad pidid abielluma nii ruttu kui võimalik.
   See oli nende esivanemate parim traditsioon.
   Armond’ist kasvas äärmiselt meeldiv noormees.
   Ta oli hiilgav ratsutaja ja paistis silma mõõgavõitluses. Ta võitis palju autasusid koolis ja ülikoolis.
   Prantsusmaal polnud perekonda, kes poleks vaimustusega ühinenud Roux’ hertsogiga. Ta võinuks valida endale minia ükskõik millisest neist.
   Kuid hertsog oli oma otsuse teinud ja oma sõna andnud.
   Ei tulnud kõne allagi, et Armond abielluks kellegi teise kui markii tütrega, kes oli sõna otseses mõttes „naabritüdruk”.
   Noored nägid teineteist väga vähe, sest Armond jooksis Pariisis sarvi maha.
   Kuigi tal oli võiduajamistel juba paar oma hobust, oli ta selle kõrval tohutult huvitatud hobustest, kes kuulusid isale.
   Ta oli hea laskur ja silmapaistev metsseakütt.
   Temaealised noored aristokraadid pea igalt maalt Euroopas kutsusid teda enda poole külla, sest teda peeti vaimustavaks kaaslaseks.
   Laulatus toimus kogu hiilguse ja tseremoniaalsusega, mida on võimalik ette kujutada.
   Teenistusel osalesid peapiiskop ja kaks piiskoppi.
   Tema pühadus Rooma paavst saatis Vatikanist pruudile ja peigmehele eriläkituse.
   Kingitused, mida noorpaar sai, täitsid markii lossis kolm tuba.
   Armond nägi välja hämmastavalt nägus ja tema mõrsja oli ilus.
   Vanemad naised pühkisid pisaraid, kui paar mesinädalaid veetma sõitis.
   Roosilehtede sadu ähvardas tõlla täita.
   Alles siis, kui nad olid olnud kaks nädalat omavahel, ilmnes Armond’ile tõde.
   Tema naine, nii kaunis vaadata, oli hull.
   Ta oli kas eputav, pahur ja peaaegu vait või siis karjus hüsteeriliselt ja oli täiesti ligipääsmatu.
   Armond oli küllalt arukas taipamaks, et teda oli lõksu püütud.
   Tema naise vanemad olid ihust ja hingest tahtnud tema perekonnaga liitumist. Seepärast ei lasknud nad meelega kellelgi tõest vähimatki aimu saada. Armond taipas liiga hilja, et ta polnud peaaegu kunagi Ceciliaga üksi olnud. Kui nad olid koos, oli tal alati kahtlus, et keegi kuulatab ukse taga.
   Nüüd teadis ta, et Cecilia vanemad ei kartnud mitte seda, et ta võib tütarlast ehmatada, vaid nad olid kartnud, et tüdruk ehmatab teda!
   Ta viis naise tagasi koju ning sundis isa ja markiid tõele näkku vaatama.
   Cecilia viidi nõndanimetatud hospidali. Tegelikult oli see hullumaja. Ta suri enne, kui oli olnud seal aasta, mis oli kõigile asjaosalistele tohutu kergendus.
   Kuid sellest jäi Armond’isse õudus, mis sundis teda vanduma, et ta ei lase enam kunagi ennast lõksu püüda.
   Mitte kunagi ei luba ta enam kellegi oma elu korraldada.
   Tegelikult juhtus see, et Armond de Roux kasvas suureks ja sai meheks.
   Ta oli ainult kakskümmend üks ja oli olnud kõikides asjades täiesti isa võimu all. Mitte vastumeelselt ega pahaselt, sest ta armastas ja imetles isa siiralt.
   Ta mõtles, et vana hertsog tõesti teadis, mis talle hea on.
   Nüüd ütles ta endale, et saab ise enda peremeheks ja mitte keegi ei sega ennast enam kunagi tema ellu.
   Muidugi muutis see ta autokraatseks ja perekonna arvates äärmiselt kangekaelseks.
   Aga tegelikult oli see tugev, kõikevaldav otsustavus teha seda, mida ta tahab, ja mitte lasta endale survet avaldada või ennast juhtida.
   Muidugi püüdis ta, nagu kõik mehed, pühkida mälust juhtunu koleduse.
   Loomulikult läks ta sellesse ainsasse pealinna maailmas, mis hoolitses mehe eest, kelle illusioonid on purunenud. Pariis võttis ta avasüli vastu.
   Aga peagi avastas ta oma klassi ilusad ja eksootilisemad abielunaised.
   Nemad olid liigagi valmis nautima väikest romaani kõige nägusama ja erutavama noormehega, keda nad kunagi olid kohanud.
   Alustuseks püüdles ta endast vanemate naiste soosingut.
   See oli haridus Armastusekunstis, mille poolest Prantsusmaa kuulus on. See oli haridus kes tahes noorele ja tulisele Romeole.
   Kui ta siis vanemaks sai, muutus ta pikkamööda nõudlikumaks, talle oli raskem meele järele olla.
   Ta leidis endaealisi naisi, kuid mitte kunagi neid, kes olid noored või kogenematud.
   Oli sedamoodi, nagu oleks teda kummitanud Cecilia vaim, valge loor üle kauni näo, milles tühja pilguga silmad.
   Siis hakkasid sugulased, algul katseliselt, seejärel tungivamalt, teda paluma, et ta annaks pärija.
   Aga iga sõna, mis nad laususid, äratas ellu tema mesinädalate õuduse nii selgelt, otsekui oleks see juhtunud alles eile.
   „Ma ei abiellu kunagi, kui ma ei armu,” ütles ta vanaemale.
   Too vaatas teda kohkumusega.
   „Aga mu kulla poiss, mida sa kõik need aastad oled teinud?”
   „Lõbusalt elanud, vanaema,” vastas ta. „See ei ole armastus, nagu mina seda näen.”
   „Ma ei saa aru,” pomises vanadaam. Armond kummardus ja suudles ta põski.
   „Oleks viga, kui sa saaksid,” ütles ta. „Aga ma luban sulle üht, vanaema, et kui ma tõesti armun, toon ma oma väljavalitu sulle näha.”
   Leskhertsoginna pidi sellega rahul olema.
   Ta armastas oma pojapoega ja kui ta sai teada tolle viimasest armuloost ilusa markiisiga, kelle abikaasa sageli ära oli, ta nuttis.
   Lastetoad lossis olid suletud.
   Ta mõtles, et selle aja peale oleksid seal pidanud lapsed ümber purskkaevude mängima. Nad pistaksid oma tillukesi sõrmi kivibasseinidesse ja üritaksid püüda kuldkala.
   „Mida ma saan talle öelda?” küsis ta, kui palvetas kabelis oma lemmikpühaku poole. Ent ta teadis, et Armond ei kuulaks ja läheks oma teed, mida iganes keegi ka ei ütle.
   Samal ajal näis hertsog igati olevat äärmiselt õnnelik.
   Peaaegu kolmekümne aasta vanuses oli ta kõikide alamate monarh, isa oli surnud viis aastat tagasi.
   Talle meeldis väga mõisas sisse viia uusi meetodeid ja viinamarjakasvatust oli ta parandanud tundmatuseni.
   Kuid tema suur rõõm olid hobused, kes said iga aastaga aina edukamaks.
   Ta võitis ühe võiduajamise teise järel, kuni mitu teist omanikku ütlesid hapult:
   „Kui sa niimoodi jätkad, Roux, siis peame emigreeruma, kui tahame mõne võiduajamise võita!”
   Hertsog naeris.
   Ta teadis nende kadedusele vaatamata, et ta oli juba tõstnud hobusekasvatuse standardeid Prantsusmaal. Ta oli kindel, et võistlus nende vahel, kel olid suured täkud, oli parim, mis sai juhtuda.
   Hiljem õhtupoolikul läks ta tallidesse. Tavaliselt külastas ta oma hobuseid, enne kui need ööseks kinni pandi.
   Ta valis ühe, kellega ta kavatses kohe hommikul ratsutada.
   Ta rääkis oma tallmeistriga ühest hobusest, kes näis natuke norus olevat.
   Siis õnnitles ta meest mitme teise hobuse edusammude eest, kes olid tema treenida.
   Tagasi lossi kõndides taipas ta, et kell on juba peaaegu pool viis.
   Sel ajal pidi saabuma Grateswoode’i krahv.
   Hertsog oli eeskujulik võõrustaja ja tal oli meeles, et kuna krahv on inglane, meeldiks talle Inglise tee.
   Ta oli käskinud ülemteenril selle serveerida Sinises salongis.
   Ülemkokal oli eriline armastus kunstipäraste patesserie’de valmistamise vastu.
   Ta lootis, et kokk polnud unustanud, mis Inglismaal ilmtingimata teelaua juurde kuulub – kurgivõileivad.
   „Ma tahan, et Grateswoode’i krahv siin ennast hästi tunneks,” mõtles hertsog.
   Ta sisenes lossi külguksest ja sammus mööda pikka koridori maja eesosa poole.
   Oli õnne, et revolutsioon polnud Dordogne’is põhjustanud palju surma ja purustusi.
   Palju mööblit lossis oli Louis XIV oma.
   Hertsogil oli alati meeles, et suur hulk peent mööblit ja hindamatuid maale oli pärast revolutsiooni rännanud üle kanali.
   Šotimaal Scone’i lossis oli viis suurejoonelist tuba, kuna Mansfieldi krahv oli tol ajal olnud suursaadikuks Prantsusmaal.
   Tegelikult oli hertsog leidnud igas suursuguses majas, mida ta oli külastanud, ilusaid Prantsuse intarsiakummuteid ja sekretärkappe. Need said olla pärit ainult Versaille’st või oma elu kaotanud aristokraatide lossidest.
   Roux’ kollektsioon oli jäänud puutumata, niisama nagu perekonnaliikmetel olid pead alles jäänud.
   Ometi olid paljud tema sõbrad kaotanud oma pea Pariisi Revolutsiooniväljaku giljotiini all.
   Hertsog astus sinisesse salongi.
   Krahvist polnud veel märki, aga saabunud oli teine külaline, keda ta oli väga oodanud.
   Too oli ilus ja kõik suured Pariisi kunstnikud olid kuulutanud ta oma aja kõige kaunimaks naiseks.
   Kahekümne viie aastane markiis de Grozant oli oma ilu tipul.
   Tema tumedates juustes olid sinised helgid ja näis, et need olid ka tema tumedates silmades.
   Tema nahk oli väga valge ja figuur täiuslik.
   Kui hertsog tuppa astus, seisis ta üksi toa teises otsas.
   Viivuks peatus hertsog ukseavas, võttes endasse naise ilu ja elegantsi, mis oli kuidagi kirjeldamatu.
   Kui naine taipas, et hertsog on seal, läks ta väljasirutatud kätega mehe poole
   „Ma mõtlesin, et olete mu unustanud,” ütles ta.
   „Andke mulle andeks,” ütles mees. „Ma ei oodanud teid nii vara.”
   Ta tõstis naise käed üksteise järel oma huultele, puudutades naise naha pehmust.
   Ja siis, kui mees talle silma vaatas, küsis naine:
   „Te igatsesite minu järele?”
   „Muidugi,” vastas hertsog.
   „Oh, Armond, ma lugesin tunde, kuni saan tulla siia ja olla teiega.”
   „Ja nüüd olete siin,” ütles mees. „Ma tunnen, otsekui oleks koos teiega tulnud päikesepaiste.”
   See oli kena kõne.
   Naine naeratas talle, punased huuled mehe omade poole pööratud.
   Siis, enne kui kumbki jõudis liigutada, läks uks lahti ja tuppa tuli komtess de Soissons.
   „Oh, siin sa oledki, Armond,” hüüatas ta, „ma juba mõtlesin, kus sa oled. Kuulsin, et meil on täna Inglise tee.”
   „Meil on Inglise tee,” vastas hertsog, „Sest meile tuleb minu sõber Grateswoode’i krahv. Aga luba ma tutvustan sulle markiis de Grozant’i, kes saabus äsja.”
   Komtess sirutas käe.
   „Ma olen teist kuulnud, Madame,” ütles ta. „Jutud teie ilust on rännanud isegi nii kaugele nagu Dordogne.”
   Markiis naeratas.
   „Tänan. On suur rõõm siin olla.”
   Ta vaatas kõneldes otse hertsogi poole.
   Mees naeratas talle, nähes välja, kuigi ta seda ei teadnud, nii nägus, et ühelgi naisel oleks võimatu olnud mitte lasta ennast temast ära meelitada.
   Just siis ilmus uksele majordoomus.
   „Grateswoode’i krahv, Monsieur le Duc,” teatas ta.
   Hertsog hüüatas ja läks krahvile vastu.
   Kätt välja sirutades sai ta aru, et keegi saadab krahvi.
   „Kuidas käsi käib?” küsis krahv. „Tänan teid äärmiselt mugava tõlla eest, mille te meile jaama vastu saatsite. Kiirus, millega meid siia toodi, oli muidugi muljetavaldav.”
   Hertsog naeratas ja siis pöördusid tema silmad küsivalt noore daami poole, kes seisis krahvi kõrval.
   „Ma loodan, et te andestate mulle,” ütles krahv, „aga ma võtsin tütre endaga kaasa. Juhtus nii, et ma ei saanud teda Londonisse jätta. Ma olin kindel, et leiate talle mõne väikese koha oma suures lossis.”
   Kui rong kandis neid Pariisist Lõuna-Prantsusmaale, oli Marcia olnud võlutud Dordogne’i ilust.
   Siis jäi tal hing kinni, kui ta nägi lossi ja nelja purskkaevu, mis selle ees mängisid.
   Lossi sammudes tundis ta, et ta astub muinasjuttu.
   Kui nad olid sisenenud salongi, oli see kahtlemata muinasjutuprints, kes nende poole tuli.
   Hertsog oli igas suhtes hoopis teistsugune, kui tema oli ette kujutanud.
   Kõigepealt ta oli palju pikem kui enamik prantslasi. Oma laiade õlgade ja kitsaste puusadega nägi ta välja ka üliväga atleetlik.
   Kui hertsog tema isa tervitas, mõtles Marcia, et ta on kõige ilusam mees, keda ta kunagi näinud.
   Kindlasti väga erinev sellest, millisena tema oli ette kujutanud.
   Seda oli raske panna sõnadesse, mõtles Marcia, aga hertsogi juures oli mingi vilkus, mis tegi ta silmanähtavalt ainulaadseks.
   Marcia sirutas käe ja tegi väikese kniksu.
   Seda tehes märkas ta, et pilk hertsogi silmades ei olnud enam soe ja tervitav nagu isa puhul.
   Selle asemel vaatas ta Marciat niimoodi, mida neiu võis kirjeldada ainult kui vastumeelsusilmet.
   Väga erineval toonil ütles ta:
   „Aga muidugi, milord, saame teie tütre majutada. Mu tädi, komtess de Soissons, keda te minu arvates tunnete, korraldab selle.”
   Ta keeras rääkides järsult komtessi poole, kes nende juurde tuli.
   Juba siis, kui komtess tervitas krahvi ja too tutvustas oma tütart, läks hertsog minema.
   Nad läksid teelaua poole, mis oli kamina lähedal.
   Kui nad sinna jõudsid, nägi Marcia, et hertsog, kes rääkis kõige ilusama naisega, keda Marcia oskas ette kujutada, oli seljaga nende poole.

Kolmas peatükk

   Hertsog oli maruvihane.
   Ta teadis täpselt, mis teoksil, hetkest, kui nägi Marciat isaga tuppa astumas.
   Kuna ta oli väga tundlik, oli ta tajunud, et „midagi on õhus”, niipalju kui asi puutus tädi komtessi.
   Kuid ta polnud tegelikult oodanud, et tädi tõesti toob talle perspektiivse pruudi, kuigi ta rääkis sellest lakkamatult. Ta oli seda arutanud, mõtles hertsog, ka teiste sugulastega.
   Ta oli märganud, kuigi selles polnud midagi tavatut, et niipea kui ta tuppa astus, saabus äkki vaikus. Aga et Grateswoode’i krahv tooks ootamatult tütre kaasa, seda polnud ta oodanud.
   Hertsog teadis väga hästi, et tema abielust keeldumine oli teema, mille üle arutati tunnist tundi, nädalast nädalasse, aastast aastasse.
   Sugulased püüdsid igal võimalikul moel teda veenda, et ta peab täitma oma kohust perekonna nime ees ja andma pärija.
   Selles suhtes ei oleks absoluutselt mingit raskust olnud. Sest kuni ta oli noor, olnuks iga kuulus perekond Prantsusmaal olnud rõõmuga nõus Roux’dega ühinema.
   Ja ometi pani ainult mõte sellele teda judisema.
   Cecilia vaim seisis tema ja võimaliku pruudi vahel.
   Nüüd oli komtess astunud sammukese edasi ja esitles talle üht.
   Kuna hertsog oli õppinud juba lapsest saati ennast valitsema, õnnestus tal oma tundeid peita.
   Ta vestles markiisiga oma tavalisel flirtival viisil, kus igal teisel sõnal oli kahekordne tähendus.
   Markiis oli vaimukas ja lõbus, kui asi puutus armastuse teemasse.
   Kuid hertsog teadis juba, et teistel teemadel oli naine kas ilmselt ignorantne või puudus tal huvi.
   Ent hetkel, kuna hertsog oli nii vihane, sundis ta end imetlema naise näojoonte ilu ja siniseid helke tema juustes. Provotseeriv kutse naise silmades oli väga kütkestav. See oli midagi, millega hertsog oli harjunud.
   Komtess tutvustas kärmelt krahvi ja tema tütart teistele külalistele.
   Veel mitu, kes lossis peatusid, tulid tuppa pärast nende saabumist.
   Komtess võttis istet teelaua taga ja valas teed. Krahv istus tema kõrvale ja ütles:
   „Väga lahke teist, et te mäletate, kuidas mina ja Marcia teed armastame, kui ma tean, et teie Prantsusmaal seda ei joo.”
   „Nii tore, et te siin olete,” vastas komtess, „ma tahan, et te mõlemad ennast koduselt tunneksite.”
   Ta tasandas häält, nii et keegi teine teda ei kuuleks:
   „Teie tütar on isegi kaunim, kui ma võimalikuks pidasin. Kõik rääkisid temast Londonis, aga tema ilu on lausa rabav.”
   „Seda arvan minagi,” vastas krahv. „Aga mina olen muidugi uhke isa.”
   „Väga. Väga uhke, ma kujutan ette,” vastas komtess.
   Marcia ajas juttu kahe hertsogi nõoga.
   Mitu meest, kes olid just saabunud, kippusid ilmselgelt vestlusega ühinema.
   Aeg-ajalt heitis ta pilgu üle toa. Hertsog oli ikka veel süvenenud vestlusse sellesama kütkestava naisega.
   Viivuks mõtles Marcia, et on imelik, kuidas hertsog ilmselt ignoreerib tema isa, keda ta nii väga oli tahtnud näha.
   Tõe paljastas pilk kahe vanema teadja sugulase vahel.
   Marcia meelest oli naljakas, et hertsog polnud korraldatud abielu vastu põrmugi vähem tõrges kui tema. Ta aimas ka, et hertsogit ei hoiatatud tema saabumisest ette.
   See seletaks imelikku ilmet mehe silmades, kui too oli teda vaadanud.
   „Ma pean talle ütlema, et minu suhtumine sellesse olukorda on täpselt sama,” mõtles Marcia.
   Tal oli isegi meeletu mõte seda ka perekonnale kuulutada, nüüd, kui nad kõik olid kokku tulnud.
   Ta tahtis neile öelda, et on siia toodud vastu enda tahtmist.
   Kui nad mõtlesid, et ta kavatseb abielluda nende kalli hertsogiga, siis eksisid nad väga!
   Ta kujutas ette, kui kohkunud oleksid nende näod, kui ta nõnda avameelitseks.
   Siis meenus talle, et see solvaks sügavalt isa ja paneks ta piinlikku olukorda.
   Ja see oli midagi, mida ta ei võinud teha.
   Et tal oli kõht tühi, sõi ta tublisti, nautides hõrke pâtisserie’sid, mida peakokk oli teinud.
   Ta loobus kurgivõileibadest, mille kallal oli nii palju vaeva nähtud, aga krahv sõi kaks tükki.
   Kui teejoomine oli läbi, ütles komtess:
   „Ma olen kindel, leedi Marcia, et te tahaksite näha oma tuba.”
   „See oleks tore,” vastas Marcia. „Samal ajal, kuna te olite emaga nii suur sõber, loodan ma, et ütlete mulle „Marcia”.”
   Komtess pani käe tema käsivarrele.
   „Muidugi teen ma seda. Aga kuna me pole kohtunud pärast seda, kui sa olid väga väike, ei tahtnud ma, et sa peaksid mind liiga familiaarseks.”
   Mõlemad naersid ja Marcia ütles:
   „Ma olen nii põnevil, et näha seda vaimustavat lossi, ja ma loodan, et mul on aega siin igal pool käia, enne kui läheme tagasi Inglismaale.”
   „Sul on aega seda teha,” lubas komtess. „Ja näha hobuseid.”
   Ta oli teelaua tagant püsti tõusnud.
   Otsekui oleks ta teadlik, et vennapoeg käitub mõnevõrra ebasõbralikult, ütles ta tollele pisut oma häält kõrgendades:
   „Ma rääkisin just Marciale sinu hobustest, Armond. Olen kindel, et ta tahab neid väga näha nagu ta isagi.”
   Hertsog tõusis vastumeelselt püsti.
   „Krahv tuli minu hobuseid vaatama,” ütles ta. „Ja muidugi on nad kättesaadavad igaühele, kes neist huvitatud on.”
   Ta rääkis külmalt.
   Kui tema pilk Marcial puhkas, tajus neiu jälle, et mees vaatab teda, nagu tahaks ta tema sissetungimise vastu protesteerida.
   Tahtes meest natuke provotseerida, astus Marcia paar sammu ligemale ja ütles:
   „Ma olen nii palju kuulnud teie lossist, teie hobustest ja muidugi teist, Monsieur, ja nüüd, kui ma siin olen, tunnen ma, et see ei saa reaalne olla.”
   Ta tajus rääkides, et komtess on temaga rahul, ja tundis end mustkunstnikuna. Jänes oli just õigel hetkel kübarast välja võetud.
   Kuid hertsog ei lasknud ennast meelitada.
   Peaaegu ebaviisakalt astus ta Marciast mööda ja läks krahvi juurde.
   „Mul on teile paljust rääkida, milord,” ütles ta. „Ma panen ette, et läheme kuhugi vaiksesse kohta, kus meid ei segaks naiste jutuvada – olgu nad pealegi armsad.”
   Krahv naeratas.
   „Ma tunnen, et neile muutuks meie jututeema varsti igavaks.”
   „Seda ma mõtlesingi,” nõustus hertsog.
   „Erandiks on,” jätkas krahv, „minu tütar Marcia, kes on tšempionide aretamise küsimuses samapalju asjatundja kui mina ja tahab kangesti näha teie täkku.”
   Hertsog ei vastanud.
   Ta hakkas ukse poole minema ja krahv läks temaga kasa.
   Oli täiesti ilmselge, et Marcia jäeti välja.
   Ta mõtles, et oleks viga, kui isa kohe nende abiellumise teema üles võtaks. Hertsog võiks selle peale pahandada.
   Ta läks komtessi kõrval trepist üles.
   Siis rahustas ta ennast, et tema ei saa siin midagi teha ja isa on väga taktiline mees ega hakkaks ennatlikult päästikule vajutama, kui tema enda sõnu kasutada.
   Magamistuba, kuhu ta juhatati, oli suurejooneline.
   Baldahhiiniga hiigelvoodi oli seisnud siin mitu sugupõlve.
   Aubussoni vaip näis peegeldavat värve laemaalingult, mis kujutas kupiidodest ümbritsetud Venust.
   „Ma olin kindel, et sulle see tuba meeldib,” ütles komtess. „Ja Fragonard’i pildid teevad selle väga romantiliseks.”
   „See on oivaline,” hüüatas Marcia täie siirusega.
   Samal ajal tundis ta, nagu sammuks ta lõksu.
   Ilusasti dekoreeritud, pehmelt vooderdatud lõks, aga ikkagi lõks.
   Ta mõtles, kas ta peaks ütlema komtessile ausalt ja peenutsemata, miks ta seal on.
   Ta tahtis öelda, et kuigi ta tuli isaga kaasa, nagu komtess oli soovinud, ei olnud tal kavatsust hertsogiga abielluda.
   Kui väga ka komtess ja tema isa ei pingutaks, et neid altari ette saada, ei teeks tema seda iialgi.
   „Nii tore, et sa siin oled,” ütles komtess oma mahedal häälel. „Sa oled väga oma ema moodi, keda ma armastasin ja pidasin kõige ilusamaks inimeseks, keda ma kunagi olen näinud.”
   „Nii armas, et te seda ütlete,” vastas Marcia. „Ja papale on kenaks vahelduseks tulla Prantsusmaale. Ta on päras ema surma olnud nii õnnetu. Ma tunnen, et talle on hea pääseda kodust, kus kõik meenutab talle seda, mille ta on kaotanud.”
   „Ma saan sellest aru,” ütles komtess kaastundlikult, „ja sinu isa on väga tähelepanuväärne ja tark mees.”
   „Te peate püüdma tema tuju tõsta,” ütles Marcia. „Kuna talle meeldib teie seltsis olla ja muidugi näha hertsogi hobuseid, arvan ma, et ta on õnnelik.”
   Marcia mõtles rääkides, et see võiks surve temalt endalt ära võtta.
   Ta teadis, et komtess kuulab pingsalt kõike, mida ta ütleb.
   „Ma luban sulle, kallis laps,” vastas komtess, „et ma teen kõik, mis minu võimuses, ning püüan sinu isa rõõmsaks teha, ja muidugi tahan ma, et ka sina oleksid rõõmus.”
   Marcia sai aru, et ta võib kohe öelda midagi intiimset. Kiiresti, et seda takistada, lausus ta:
   „Ma olen rõõmus. Rõõmus, et olen siin ja näen esimest korda Prantsusmaad. Ma soovin ainult, et võiksin mõnda aega Pariisis olla, sest olen nii palju kuulnud sealsetest lõbustustest. Ma päris tõesti kadestan neid, kellel on võimalus neid nautida.”
   „Ma mõtlen, mu kallis,” ütles komtess, „et sa mõtled lõbustusi, mida mehed Pariisis leiavad, kuid ei ole meie, naiste jaoks. Välja arvatud muidugi, et meie meelelahutuseks on Frederick Worth ja kõik suured moemajad.”
   „Kas teil on palju Worthi kleite?” küsis Marcia. „Palun lubage mul neid näha. Mulle on alati räägitud, et need on kõige originaalsemad, mida üks naine võib osta.”
   Ta tundis, et oli väga osavalt teemat vahetanud.
   Ja hetk hiljem koputas uksele majapidaja ja tuli sisse toatüdrukuga, kes pidi Marcia eest hoolt kandma.
   „Ma ei toonud oma toatüdrukut kaasa,” seletas Marcia komtessile, „sel lihtsal põhjusel, et ma mõtlesin, ta tunneks end siin ebamugavalt, sest ei oska rääkida prantsuse keelt. Kuid papa tõi oma toapoisi, kes räägib seda hästi, kokni aktsendiga.”
   Selle peale komtess naeris.
   Marcia rääkis oma eeskujulikus Pariisi prantsuse keeles majapidaja ja toatüdrukuga.
   Isa poolt kavandatud kummalises hariduses oli see üks asi, mida ema oli tungivalt nõudnud.
   „Ma mõtlen alati, et see on hirmus, kui eraklikud me Inglismaal oleme,” oli ema öelnud, „seepärast õpi teiste maade keeli. Ma olen tänulik, et hakkasin õppima prantsuse keelt, kui olin päris väike laps, ja Marcia peab tegema sama.”
   Ta lisas: „Arvan, et oleks tark, kui ta oskaks ka hispaania ja itaalia keelt, sest nendest maadest hakkab ta reisides rõõmu tundma.”
   Et oma poisiliku hariduse juures õppis Marcia kreeka ja ladina keelt, olid talle kõik teised keeled kerged.
   Ta oli uhke, et suutis lugeda kõiki raamatuid raamatukogus, mille tema esivanemad olid kogunud oma reisidel ümber ilma.
   Kui Marcia oli võtnud peast väikese kübara, millega ta reisis, näitas komtess talle buduaari.
   Sinna pääses magamistoast ning seal olid mõned ilusad maalid ja lagi, mille keskne figuur oli taas Venus.
   Marcia taipas, et kõik tema ümber oli mõeldud looma muljet armastusest.
   Tema meelest oli üsna kurb, et komtessi selgesti kavandatud plaan peab läbi kukkuma.
   Kuigi lavadekoratsioon oli õige, olid kaks peategelast – pärija ja kangelanna – näidendi enda teemale tõrksalt vastu.
   Seejärel näitas komtess Marciale mõningaid teisi uhkeid tube ja viis ta lõpuks hertsogi sviiti, mis oli lossis loomulikult kõige tähtsam.
   See võttis enda alla terve hoone otsa, mille aknad olid ida, lääne ja lõuna poole.
   Siit oli tal linnulennuline vaade orule, mis laskus viinamarjaistandusteni.
   Selle keskelt voolas läbi hõbedane jõgi, kuna pilti täiendasid taamal kerkivad kaljud.
   Suured kuristikud olid võimsad, aga samal ajal aukartust sisendavad.
   Marcia tundis, et mõistab hertsogi rahulolu millegi nii vaimustava omamise üle.
   Tegelikult polnud sõnu, otsustas ta, millega kirjeldada seda, mida ta nägi.
   Ta võis ainult seista akna juures, mõeldes, et kui mitte miski muu, siis see panoraamne vaade ei unune tal kunagi.
   Hertsogi enda ruumid olid peaaegu niisama mõjusad kui tema mõis.
   Tohutu voodi, mis ulatus laeni, oli nagu paavsti troon, mida piirasid erepunased sametkardinad.
   Peatsis oli tikitud Roux’ perekonna vapp. Madalate jalutsipostide otsas oli kaks peenelt nikerdatud põlvitava ingli kuju.
   „Pole ime, et ta peab ennast nii tähtsaks,” ümises Marcia.
   Tal ei jäänud tähele panemata peaaegu aukartusenoot komtessi hääles, kui too seletas, kuidas kõik oli aegade jooksul kogutud.
   Komtess andis mõista, et Roux’ hertsogile kuulumise tõttu on need peaaegu pühad asjad.
   Kui nad hertsogi ruumidest koridori tulid, märkas Marcia üht noormeest, kes nende poole sammus.
   Ta oli üsna nägus ja kui ta ligemale jõudis, hüüatas komtess:
   „Sardos, kus sa olid? Sind polnud teelauas.”
   „Käisin ratsutamas,” vastas noormees lühidalt. „Üksinda, sest ma tahtsin mõtelda.”
   „Sa ei näinudki Grateswoode’i krahvi saabumist,” ütles komtess. „Seepärast luba ma tutvustan sulle tema tütart.”
   Ta pöördus Marcia poole.
   „See on meie peremehe õepoeg, Sardos de Thiviers.”
   Marcia sirutas käe ja Sardos võttis selle oma kätte.
   Selle juures oli neiul eksimatu tunne, et noormehe juures on midagi pahaendelist.
   Ta imestas, miks peaks ta niimoodi tundma, ja ütles endale, et kindlasti ta eksib.
   „Mu sõbrad, kes on teid Londonis näinud, rääkisid mulle, kui ilus te olete,” lausus Sardos oma kõige mesimagusamal häälel, „kuid ilmselt ei olnud nad suutelised leidma sõnu, et teid adekvaatselt kirjeldada.”
   See oli ilusti öeldud.
   Ometi tundis Marcia öeldu taga midagi vaenulikku.
   Ilme noormehe silmades ei käinud kuidagi kokku naeratusega tema huulil.
   „Tänan,” vastas Marcia. „Kuid mind on alati hoiatatud, et prantslaste komplimente ei tohi uskuda, sest nad pillavad neid liiga kergesti ja liiga ladusalt.”
   Viivuks oli Sardos repliigi üle üllatunud, kuid ütles siis:
   „Ja minule on alati öeldud, et Inglise naised ei tea, kuidas komplimente vastu võtta. Aga muidugi olete teie neid nii palju saanud, et olete nendest lihtsalt tüdinud.”
   Komtess kuulas lõbustatult.
   Siis taipas ta, et Sardosi sekkumine tema plaanisse viia Marcia ja hertsog kokku, on küll viimane asi, mida tal praegu vaja on.
   „Ma ei tea, miks sa siin koridoris oled, Sardos,” ütles ta peaaegu teravalt. „Tegelikult viin ma leedi Marciat tema buduaari.”
   „Ma otsisin sind,” vastas Sardos. „Mõtlesin, et kui sul on aega, tahaksin ma sinuga rääkida.”
   Komtess vaatas talle teravalt otsa.
   „Hiljem,” sõnas ta. „Majas on nii palju külalisi, sa saad ju aru, et mul ei jää enda jaoks palju aega.”
   „Siiski tahan ma sinuga rääkida,” käis Sardos peale.
   „Eks vaatame,” vastas komtess kergelt.
   Ta pistis käe Marcia käevangu ja tõmbas teda edasi buduaari ukse poole.
   Selle juures tajus ta Sardosi teravat pilku.
   Kui ta ukse avas, oli ta kindel, et Sardos teab, miks Marciale olid antud just need toad.
   Jätnud Sardosi meelega ukse taha, mõtles ta, kui ebasobival ajal oli too lossi ilmunud.
   Ta tahtis, et mitte miski ei segaks hertsogit saamast sõbraks, ja palju enamat kui seda, krahvi tütrega.
   „Kes see noormees on?” küsis Marcia, kui nad olid buduaaris ja uks oli kinni.
   „Üks väga tüütu olevus,” lausus komtess teravalt. „Ta on hertsogi õepoeg ja lakkamatult võlgades.”
   Marcia näis üllatunud ja komtess seletas:
   „Ta naudib Pariisi ”lõbustusi”, millest sa äsja rääkisid, aga kahjuks on need kulukad. Ta jätab hooletusse oma ema ja mõisa, mis on Normandias.”
   Ta ohkas, enne kui jätkas:
   „Onu on olnud väga helde, kuid tema pole põrmugi tänulik, ja ma kahtlustan, et ta on jälle siin selleks, et nõuda rohkem raha oma võlgade maksmiseks.”
   „Just seda võinuks arvatagi,” mõtles Marcia.
   See seletas imelikku tunnet, mis tal Sardos de Thiviers’iga käteldes oli olnud.
   „Nüüd olen ma kindel, et sa tahad enne õhtusööki puhata,” ütles komtess. „Mina isiklikult tunnen ennast pärast reisi mitte üksnes kurnatuna, vaid ka kuidagi mustana, kuni ma pole vannis käinud.”
   Ta läks buduaarist magamistuppa, kus toatüdruk oli lahtipakkimise peaaegu lõpetanud.
   „Mademoiselle sooviks enne õhtusööki vanni,” ütles ta toatüdrukule. „Selle ajani ta puhkab.”
   Siis ütles komtess Marciale:
   „Sa pead täna nägema nii kaunis välja kui võimalik, mu kallis, milles ma olen kindel, ja homme korraldan ma erilise peo, et kõige kenamad inimesed naabrusest sinuga kohtuksid.”
   „Tänan teid,” ütles Marcia. „Aga te teate, et tegelikult tahan ma väga kohtuda hertsogi hobustega.”
   „Seda sa teed,” vastas komtess, „aga vaevalt me saame neid banketisaali õhtusöögile kutsuda!”
   Ta vaatas toas ringi, otsekui tahtes olla kindel, et kõik on omal kohal. Marcia mõtles, et kogu see paik vibreeris ilust ja armastuse hiilgusest.
   Ta riietus lahti ja heitis suurde voodisse.
   Selle juures ütles ta endale, et peab vapralt võitlema vaenlaste vastu, kes olid pigem mahedad ja õrnad kui karmid ja jõulised.
   „Ma hakkan arvama,” ütles ta endale, „et ainus inimene minu poolel saab olema hertsog.”
   Alumisel korrusel rääkisid hertsog ja krahv eranditult oma hobustest ja seda kummagi rahuloluks.
   Hertsog jagas kõiki uusi ideid, mida ta oli Ungaris omandanud.
   Krahv vastas mõningate eksperimentidega, mida ta oli teinud oma Newmarketi tallides ja mis olid olnud ülimalt edukad.
   Viimaks said nad vastumeelselt aru, et aeg läheb ja nad peavad minema üles õhtusöögiks riideid vahetama.
   „Tore, et olete siin,” ütles hertsog, kui nad püsti tõusid.
   „Ma olen ammu lootnud olla teie külaline,” lausus krahv. „Kuid alati on olnud mingi põhjus, mis takistas minu Prantsusmaale tulemist.”
   „Aga nüüd, kui olete siin,” vastas hertsog, „peame seda kindlasti parimal viisil ära kasutama.”
   Nad läksid koos trepist üles.
   Seal ootas teener, kes pidi näitama krahvile, kus ta magab.
   See oli veel üks esindusruum, mis oli palju maskuliinsem kui see, kus asus Marcia.
   Aga siin olid kõik mugavused ja krahvi toapoiss valmistas talle parajasti vanni.
   Teenrid olid kandnud üles tohutud vaskkannud kuuma ja külma veega, millega seda täita.
   Hertsog lahkus krahvist ja läks oma sviiti.
   Kui ta sammus mööda koridori, nägi ta toatüdrukut, kes tuli välja toast, mis oli kuulunud tema emale.
   Ta oletas kohe, et seal magabki tema soovimatu külaline, krahvi tütar.
   Otsemaid paisus temas taas viha.
   Ta taipas, et komtess oli meelega pannud leedi Marcia sinna, sest selles toas hakkaks ta olema, kui temast saaks hertsogi naine.
   Ta läks oma sviiti ja lõi ukse pauguga kinni.
   Ta ütles endale, et see on talumatu, kuidas teda ei võida rahule jätta.
   Tädil, kes oli talle tegelikult väga kallis, polnud mingit õigust nii avalikult krahviga intrigeerida, et teda abielluma tõugata.
   „Miks ei või nad mind rahule jätta?” küsis ta endalt ja läks akna juurde, et välja vaadata.
   Aknast avanev vaade polnud kunagi lakanud teda erutamast.
   Ta vaatas alla orgu, mis oli täis viinapuid, ja mõtles, et mitte ükski naine ei suuda anda talle samasugust naudingut nagu hea saagi tootmine.
   Mitte ükski naine ei olnud nii kaunis kui hõbedane jõgi, mis lookles puude vahel, milles oli midagi muinasjutulist.
   „See on minu, minu,” mõtles ta. „Ma ei jaga seda kellegagi.”
   Tuppa tuli kammerteener, et aidata teda riietumise juures.
   Hertsog ei rääkinud, ja mees, kes tundis kõiki peremehe tujusid, sai aru, et miski oli teda pahandanud.
   Ta arvas, et kindlasti oli see Monsieur Sardos, sest seal, kuhu tema ilmus, oli alati ebameeldivusi.
   „Üks igavene tüütu noormees, kes kunagi on elanud,” mõtles ta endamisi, „mina ei usaldaks teda lasta ligemale kui kiviviske kaugusele.”
   Ent ta oli liiga diskreetne, et niisuguseid mõtteid kuuldavalt väljendada.
   Ta üksnes aitas hertsogil, kui too oli vannis käinud, õhtuülikonna selga.
   Kui hertsog oli muljetavaldav selles, mida ta päeval kandis, siis õhturiietuses oli ta täiesti vastupandamatu.
   Oleks olnud võimatu teda ignoreerida isegi siis, kui samas ruumis oleks olnud tuhat teist meest.
   Vaatleja oleks võinud sedasama öelda Marcia kohta.
   Ta tuli oma magamistoast, seljas üks nendest veetlevatest kleitidest, mis ta oli ostnud Londonis hooaja alguses.
   Ta polnud teinud seda viga, mida nii paljud tüdrukud tegid ennast liiga üles lüües.
   Kuigi tema sugulased olid liigagi varmad talle nõu andma, oli ta alati valinud endale, mis talle meeldis.
   Just lihtsus, mida rõhutas geeniuse puudutus, oli täiuslikuks raamiks tema ilule.
   Tema sellest niimoodi ei mõelnud.
   Aga need, kes disainisid riided, mida ta tellis, said aru, et ta teadis moe ettekirjutustest paremini. Selle tulemusel lõid nad midagi originaalset. Midagi, mis iseenesest oleks võinud olla kuulsa kunstniku pintsli alt tulnud pilt või luuletus loomepalangus poeedi sulest.
   Täna, ning Marcia mõtles lossile ja mitte hertsogile, oli tal seljas hästi mahe sinine kleit. See sobis kokku sinisega, mida oma maalidel olid kasutanud Boucher ja Fragonard.
   Ta ei kandnud juveele peale pärlikee, mis oli kuulunud tema emale.
   Ta kiirustas trepist alla, juuksed säramas loojuva päikese kiirtes.
   Kui ta kuldsesse salongi astus, pöördusid kõikide silmad tema poole. Ta tajus kõikide silmades imetlust, kuid oli üks erand.
   Hertsog seisis oma harjunud poosis, selg vastu kaminat.
   Kui Marcia tema poole liikus, näis talle, et nad olid valmis teineteisega nähtamatute mõõkadega duelli pidama ja mõlemad on „kaitsevalmis”.
   Ja just siis, enne kui Marcia tema juurde jõudis, keeras hertsog ära, nagu oleks teda keegi kõnetanud.
   Marcia leidis end silmitsi Sardosiga.
   „Me kohtume taas, leedi Marcia,” ütles noormees. „Tohin ma teile öelda, et iga maal lossis kahvatub teie kõrval?”
   Jälle tegi ta Marciale komplimenti.
   Kuid Marcial oli tunne, et noormehel oli tärganud ootamatu mõte, kui Marcia hertsogi poole läks, ja et see lõi ta rööpast välja.
   Marcia ei teadnud, miks ta peaks midagi niisugust mõtlema, aga see oli paratamatult nii.
   Siis tuli isa tema juurde ja ta pistis käe isa käevangu. „Ma tean, et sa veetsid hobustest rääkides oivaliselt aega, papa, aga mina tundsin sinust puudust.”
   „Ja mina sinust, kullake,” ütles isa. „Homme läheme koos neid inspekteerima ja muidugi vaatama, kas leiame midagi, mida kritiseerida, sest me ei saa lubada, et nad on niisama head kui meie omad.”
   Mõlemad naersid.
   Kuid Marcia oli teadlik, et isa vaatab kogu aeg hertsogi poole, otsekui mõeldes, et too peaks tema tütre kõrval olema.
   Kuid hertsog jutles ilusa markiisiga, nagu Marcia oli oodanud.
   Markiis oli silmanähtavalt võtnud nõuks oma riietusega kõik naised üle trumbata.
   Tal oli seljas ereroosa kleit, mis rõhutas tema naha valevust ja juuste tumedust.
   Kui ta hertsogi kõrval seisis, olid nad Marcia arvates silmapaistev paar.
   Ta mõtles, et kui hertsog peab kellegagi abielluma, miks ei abiellunud ta kellegagi, kes oli nii kütkestav nagu markiis.
   See küsimus tegi ta uudishimulikuks ja ta ei saanud teisiti, kui küsis õhtusöögilauas, kas markiis on abielus.
   Ta rääkis Sardosiga, sest oma üllatuseks leidis ta, et istub noormehe kõrval.
   Oli õige, et markiis istus hertsogi paremal käel, mõtles Marcia. Aga välismaalasena ja oma tiitli pärast tundis ta, et tema oleks pidanud istuma vasakul käel.
   Ta mõtles, et see oli hertsogi poolt üsna meelevaldne otsus panna Marcia Sardose ja ühe noorema, vallalise mehe vahele.
   „Arvatavasti loodab ta,” mõtles neiu muiates, „et mind napsatakse ära just siis, kui tema peaks minu kätt paluma.” Taas tundis ta, kui lõbus see oli, et tema ja hertsog olid liitlased, kes sõdisid meeleheitlikult kõikide teiste vastu.
   „Muidugi on ta abielus,” kostis Sardos vastuseks Marcia küsimusele. „Kuid markii on hetkel Roomas väga tähtsal valitsuse missioonil.”
   Marcia sai aru, et siin lõpeb tema idee panna paari hertsog ja markiis.
   Hoolimata sellest, et markiis käitus igati diskreetselt, ei suutnud ta kontrollida oma silmi. See, kuidas ta hertsogit vaatas, mõtles Marcia, tegi isegi kõige nürimale vaatlejale väga ilmseks, kuhu tema huvi on suunatud.
   Hertsog kontrollis ennast märksa rohkem. Marcia mõtles, et on raske ära arvata, kui sügav on tema huvi paremal istuva kauni naise vastu. Kuid teda rabas, et ehk on nad armukesed.
   Vaatamata kahele hooajale Londonis oli Marcia väga süütu.
   Erinevalt paljudest oma kaasaegsetest ei rääkinud ta kunagi armastusest ega olnud huvitatud klatšist.
   Oli ajaraisk, mõtles ta, spekuleerida mis tahes suhte üle mehe ja naise vahel, kui see polnud avaldatud Gazette’is.
   Seepärast polnud ta kuulanud sahinaid enda ümber. Ega hoolinud tüdrukute halamisest, kui mõne neile meeldiva mehe hullutas nende juurest ära mõni elukogenud abielus naine.
   Ta mõtles just hertsogist, kui Sardos küsis teravalt:
   „Miks te siin olete? Keegi ütles mulle, et teid ei oodatud.”
   „Kahjuks jah olen kontvõõras,” vastas Marcia. „Hertsog kutsus mu isa külla oma hobuseid vaatama ja kuna isa tahtis väga, et ma reisiksin koos temaga, tulin ma viimasel minutil kaasa.”
   Ta nägi, et Sardos kortsutas kulmu.
   „Te pole minu onu varem kohanud?” küsis noormees.
   Marcia raputas pead. „Aga muidugi olen ma temast ja tema hobustest kuulnud.”
   „Ma oletan, et te teate,” ütles Sardos, „et kõik minu sugulased püüavad veenda teda uuesti abielluma. Kas te mõtlete endast tema mõrsja rollis?”
   Ta rääkis nii ebaviisakalt, et Marcia vaatas talle üllatunult otsa.
   Siis vastas ta vaikselt.
   „Ma võin teile kinnitada, et mul pole vähimatki kavatsust abielluda hertsogi, ega muuseas ka kellegi teisega.”
   Ta arvas, et pilk Sardosi silmis selgines pisut.
   Samal ajal teadis ta, et noormees kahtlustas ikka veel, sest ta vaatas laua otsa hertsogi poole ja siis jälle Marciale otsa.
   „Mul on tunne,” lausus ta viivu pärast, „et selle taga on komtess.”
   „Mille taga?” küsis Marcia kergelt. „Kui te püüate minu ilmumisest draamat teha, ei oska ma öelda muud, kui et ma kavatsen reisida isaga koos tagasi Inglismaale kohe, kui ta on valmis minema, vaba ja köidikuteta, nagu mina momendil olen.”
   „Aga muidugi,” sõnas Sardos, otsekui seletaks ta asja iseendale, „oleksite te onu Armond’ile väga paslik pruut.”
   „Ma kuulsin, kuigi mind võidi valesti informeerida,” vastas Marcia, „et tema ei soovi kellegagi abielluda.”
   „Seda ta räägib küll,” ütles Sardos. „Samal ajal sunnitakse teda viimaks ometi pärijat saama ja see muidugi tähendab, et sugulastele nagu mina ise, jääb vähem raha.”
   Marcial tuli meelde, mida Sardose kohta oli öeldud, kuid ta vastas natuke pilkavalt:
   „Mitte keegi siin laua ääres ei näe välja, nagu vaevleks ta vaesuses.”
   „Välimus on petlik,” nähvas Sardos. „Kui tahate tõde teada, siis ähvardab mind vangla võlgade pärast, mida ma ei suuda maksta.”
   „Ma ei usu, et hertsog laseks sel juhtuda,” naeratas Marcia.
   „Seda ma loodan,” ütles Sardos. „Aga ta on kitsi ja äärmiselt kinnise käega, kui asi minusse puutub.”
   Ta peaaegu sülitas need sõnad endast.
   Marcia pidas aru, mida öelda, kui härra temast teisel pool kaebas:
   „Te jätate minu hooletusse, leedi Marcia.”
   Marcia pöördus, et talle naeratada.
   „Siis pean ma seda kohe parandama. Ehk räägite mulle, mis on teie eriline huvi.”
   „Neid on kaks,” vastas noormees. „Üks on oivalised veinid, mis tulevad meie võõrustaja viinamarjaistandustest orus. Teine on hobused, mis on, ma usun, põhjuseks, et teie isaga siia tulite.”
   „Teil on täiesti õigus,” vastas Marcia. „Ma ei oska kohe öelda, kui väga ma ootan, kuni ma neid homme näen.”
   Hobustest oli põnev rääkida ja hetkeks unustas Marcia Sardose.
   Kui õhtusöök hakkas lõpule jõudma, ütles too talle vaiksel häälel:
   „Kui te mõtlete tõsiselt, mida ütlete, ja teil pole vähimatki soovi olla aheldatud siia elu lõpuni, peate olema ettevaatlik. Minu sugulased on kõik nõuks võtnud teid onu külge köita.”
   „Ma arvan, te räägite rumalusi,” vastas Marcia.
   Samal ajal oli Sardosi hääles midagi, mis teda judisema pani.
   Ta mõtles, nagu oli mõelnud nende esimesel kohtumisel, et noormehes on midagi mitte üksnes pahaendelist, vaid ka kurja.
   Tal oli hea meel, kui kõik lahkusid söögisaalist.
   Nagu Prantsusmaal kombeks, ei jäänud mehed sinna nagu Inglismaal. Kõik läksid salongi ja seal olid üles seatud kaardilauad nende jaoks, kes soovisid mängida.
   Meisterlik pianist istus klaveri taga ja mängis vaikset muusikat, mis oli vestlusele taustaks.
   Mitte miski, mõtles Marcia, ei võinud olla mõnusam.
   Ometi, kui ta jälgis, kuidas komtess ringi vaatas, oli tal tunne, et kõik oli korraldatud ühel ja ainult ühel eesmärgil.
   Et siduda teda ja hertsogit meheks ja naiseks.

Neljas peatükk

   Seadnud kõik kaardilaudade taha istuma, märkas komtess, et krahv istub üksinda salongi teises otsas.
   Ta läks sinna, öeldes:
   „Ära tõuse püsti. Ma saan aru, et sa ei soovi kaarte mängida.”
   „Ma parema meelega ajaksin sinuga juttu,” vastas krahv.
   „Just seda olen ma kogu aeg lootnud,” vastas komtess.
   Nad istusid diivanile ja komtess ütles oma maheda häälega:
   „Kui lahke sinust, et sa tulid. Ma olen olnud kohutavalt mures ega osanud mõelda, kelle poole pöörduda. Siis tulid sina meelde.”
   „Ma olen meelitatud,” vastas krahv. „Kuid mulle ei meeldi, kui sa oled mures ja ärevil. Sa oled alati paistnud mulle nii muretu inimesena.”
   „Seda ma püüangi olla,” vastas komtess, „aga asjad on rasked ja mina olen Armond’i pärast väga, väga mures.”
   „Sellepärast, et ta ei abiellu?” küsis krahv.
   „See on alustuseks,” lausus komtess, „ja sellepärast palusin sul oma elegantse tütre kaasa tuua.”
   Krahv tahtis öelda, et ka Marciaga on raskusi, sest ta ei taha abielluda.
   Kuid siis mõtles ta, et see oleks viga.
   Ta kuulab kõigepealt, mida komtessil on öelda.
   Too näis nii murelik, et krahv oli kindel: tegemist on millegagi, mis on hullem, kui tema oli arvanud.
   Viiekümnele liginev komtess oli ikka veel ilus naine. Ta oli väga noor, kui abiellus, ja mees oli olnud temast palju vanem.
   Krahv oli sageli mõelnud, et nad ei ole oma vanusevahe tõttu sobiv paar.
   Kui komtess jäi leseks, lootis krahv, et ta abiellub uuesti. Aga kirjadest, mida nad vahetasid, sai ta teada, et komtess pühendas enda oma vennapojale, hertsogile.
   Kuna hertsogil ei olnud naist, esines ta majaperenaisena.
   Nüüd, kui krahv nägi ärevust tema silmis, pani ta oma käe naise käele.
   „Sa tead,” ütles ta, „et ma aitan sind igati, nagu oskan, ja et me oleme nii vanad head sõbrad, pead sa lubama, et ma ütlen sulle Yvonne, nagu mu naine tegi.”
   „See meeldiks mulle,” vastas komtess, „ja tänan sind, Lionel, et sa oled niisugune kindlus.”
   „Seda ma loodan olla,” naeratas krahv, „aga sa pole mulle veel öelnud, mis on pahasti.”
   Komtess vaatas kaardimängijate poole, otsekui kontrollides, ega neid keegi kuule.
   Siis ütles ta:
   „Küllap sa oled ära arvanud, et häda põhjuseks on Sardos.”
   „Ma ei imesta,” vastas krahv. „Ta on väga tüütu noormees ja on alati olnud.”
   „Kaugelt enamat kui tüütu!” hüüatas komtess. „Ta raiskab nii palju raha, et mitte üksi Armond, vaid kõik meie sugulased on selle pärast ärevil, sest usu või ära usu, kui ta nii jätkab, teeb ta mõisa vaeseks.”
   Krahv vaatas teda üllatunult.
   „Seda suudan ma vaevalt ette kujutada,” märkis ta, „võttes arvesse, et hertsogit tuntakse kui üht rikkamat meest Prantsusmaal.”
   „Tal on suur mõis ja oivaline loss paljude haruldaste aaretega, nagu sa tead,” vastas komtess. „Aga mis puutub rahasse, siis seda jagab ta õiglaselt ja heldelt meie kõikide vahel.”
   Ta ohkas, enne kui jätkas.
   „Kuid Sardos saab palju rohkem kui tema ja ta ema osa kokku.”
   „See on häbiväärne!” hüüatas krahv. „Ma loodan, et su vennapoeg on teda tõsiselt noominud.”
   „Kui ta viimati siin oli,” ütles komtess, „ütles Armond talle, et kui ta jälle kerjama tuleb, ei anna tema midagi. Sardos peab pigem nälgima, kui jätma ülejäänud perekonna ilma sellest, mis on meie õigus.”
   „Ja ma oletan, et sa ütled mulle, et ta on jälle võlgades,” lausus krahv pikkamisi.
   „Palju hullem,” lausus komtess.
   „Kuidas?” päris krahv.
   „Mul on Pariisis sõpru,” alustas komtess, „kes saadavad mulle regulaarselt teavet Sardosi tegemiste kohta.”
   Ta vaatas krahvile natuke anuvalt otsa, enne kui lisas:
   „Ma tegelikult ei luura tema järele lihtsalt huvist, vaid selleks, et säästa Armond’i kimbatusest.”
   „Saan aru, muidugi saan ma aru!” pomises krahv.
   „Mõne nädala eest,” jätkas komtess, „öeldi mulle, et Sardos on meeleheitele ajavas hädas. Ta on võlgu tuhandeid ja tuhandeid franke ja tema võlausaldajad on selles küsimuses äärmiselt ebameeldivaks muutunud.”
   Krahv mõtles, et seda oleks ta võinud kahtlustada.
   Temagi oli kuulnud Sardosi ekstravagantsustest naistega, kes suutsid mehe terve varanduse kahe või kolme päeva ja ööga läbi lüüa.
   „See oli halb uudis,” jätkas komtess, „aga on veel midagi hullemat…”
   „Mismoodi?” küsis krahv.
   „Mulle räägiti konfidentsiaalselt, nagu kinnitaks Sardos oma võlausaldajatele, et onu ei ela kuigi kaua. Tema surma korral, kuna otsest pärijat ei ole, lähevad mõis ja raha tema emale.”
   Krahv silmitses komtessi imestunult.
   „On see tõsi?” küsis ta.
   „Ma pole selle peale mõelnudki,” tunnistas komtess, „tegelikult olen ma olnud nii kindel, et varem või hiljem abiellub Armond uuesti, nii et ma pole kunagi küsinud, mis juhtub siis, kui ta sureks. Lõppude lõpuks, ta pole veel kolmekümnenegi.”
   „Ma tean seda,” ütles krahv. „Aga kindlasti on ette nähtud keegi presumptiivne pärija, kui tal endal poega ei ole.”
   „Tegelikult lõpeb tiitel Armond’iga,” vastas komtess, „seepärast me olemegi nii mures.”
   Ta tegi pausi, enne kui jätkas.
   „Minu vend, Armond’i isa, igatses suurt perekonda. Nagu tavaline, naideti ta noorelt võluva neiuga, kes meile kõigile meeldis.”
   Krahv noogutas ja komtess jätkas:
   „Tal sündis tütar, siis sai ta arstidelt teada, et tal on võimatu rohkem lapsi saada.”
   „Mul polnud sellest aimugi,” hüüatas krahv. „Mina mõtlesin alati, et hertsog on poeg esimesest abielust.”
   Komtess raputas pead.
   „Ei, Eleonore suri äkilisse palavikku neli aastat pärast nende abiellumist.”
   Krahv kuulas pinevalt, kui ta jätkas:
   „Meie rõõmuks abiellus mu vend uuesti ja kuigi ta oli esimese naisega õnnelik olnud, jumaldasime kõik Dorothéed, kes oli armsaim olend ja omal viisil niisama kaunis kui sinu naine.”
   „Ja mis juhtus?” küsis krahv.
   Komtess ohkas jälle.
   „Ta sünnitas Armond’i,” vastas ta, „aasta pärast abiellumist, ja sa võid ette kujutada, kui elevil mu vend oli. Armond polnud mitte üksi otsene pärija, vaid ka kõige imetletum laps, keda võib ette kujutada. Sündimise hetkest peale näis ta olevat kõike, mida üks ema ja isa võivad tahta. Loomulikult tahtis Dorothée veel lapsi, nii et pojal oleks kaaslasi.”
   „Ja see ei olnud võimalik?”
   „See oli julm hoop ja raske on mõista, miks Jumal armulikum ei olnud,” vastas komtess. „Aga aasta pärast Armond’i sündimist kukkus Dorothée ratsutades ja hobune rullus temast üle.”
   Krahv ohhetas kohkumusest, kuid ta ei katkestanud.
   „Mu vend kutsus spetsialiste kogu maalt, aga need ei suutnud midagi teha. Dorothéel olid kaua aega suured valud, kuid need läksid mööda ja viimaks oleks igal kõrvaltvaatajal olnud raske aru saada, et midagi on valesti. Tõeline õnnetus oli see, et ta ei võinud enam lapsi saada.”
   „See on kõige kurvem lugu, mida ma eal kuulnud olen,” hüüatas krahv, „ja mul polnud aimugi, et midagi säärast oli juhtunud.”
   „Sellest ei räägitud perekonnas kunagi, sest see viis mu venna nii väga endast välja. Ja tegelikult, kuna Armond oli nii meeldiv ja nii osav kõiges, mida ta ette võttis, ei tundnud me kunagi puudust õdedest ja vendadest, kes tal oleksid võinud olla.”
   „Sellest võin ma aru saada.”
   Krahv mõtles hertsogi sportlikule osavusele ja sellele, kui hiilgavalt ta hobustega toime tuli.
   „Tegelikult näis kõik ideaalne,” ütles komtess, „kuni tuli see katastroof Armond’i abieluga, mis tegelikult oli minu venna süü.”
   „Miks sa seda ütled?” küsis krahv.
   „Sest tal oli nii kiire Armond’i pärijaga, et ta käis selle abieluga peale, kui poiss oli tegelikult liiga noor. Valinud talle naise, ei teinud mu vend, saime hiljem aru, küllaldaselt järelepärimisi tüdruku enda kohta.”
   Komtess ohkas sügavalt, otsekui südame põhjast.
   „Kuidas oleksime osanud ette kujutada, kuidas oleksime osanud arvata, et ta oli hull? Muidugi tema vanemad, markii ja markiis, teadsid seda, kuid nad tahtsid meeleheitlikult teha tütrest hertsoginna de Roux’.”
   „See oli nende poolt julm tegu ja ma loodan, et nad kannatasid, kui tõde välja tuli,” märkis krahv.
   „Kannatasid,” kinnitas komtess, „aga Armond’isse jäi sellest ajast viha abielu vastu ja kindel veendumus teha mida iganes, et seda õudust mitte enam läbi teha.”
   „Loomulik reaktsioon,” pomises krahv kaastundlikult.
   „Aga nüüd on probleem Sardosiga.”
   „Ega sa tõega usu, et ta mõrvaks onu, et saada raha, mida tal nii vaja on?” küsis krahv.
   „Ma ei suuda sellele mõeldagi,” tunnistas komtess. „Aga et ta on alati olnud ebameeldiv, isegi paheline noormees, tunnen ma, et ta ei lööks risti ette mitte millegi ees, et saada raha ja rohkem raha, olles juba varanduse läbi löönud.”
   „Mida tema ema sellest kõigest mõtleb?” küsis krahv.
   „Tema tervis on pikka aega vilets olnud,” vastas komtess, „ja ta ei lahku kunagi Normandia kodust, tegelikult ütlevad arstid, et ta pole reisimiseks piisavalt terve.”
   Ta nuuksatas natuke, enne kui jätkas:
   „Aga me teame, et raha, mida Armond talle annab, näppab ära Sardos. Ta käib kodus ainult siis, kui on vähimgi võimalus ema käest saada kätte raha, mille Armond on talle saatnud.”
   „See on ülimalt alatu!” hüüatas krahv. „Selle noormehega peaks midagi ette võtma.”
   „Olen sinuga nõus,” ütles komtess. ”Raskus on selles – mida me saame teha? Kui Armond’iga peaks midagi juhtuma, lähevad mõis ja raha tema poolõele.”
   Krahv tegi protesteerivat häält, kuid komtess jätkas:
   „Vend tegi kohe pärast Armond’i sündimist testamendi, milles ta ütles muidugi, et kõik läheb, nagu see Prantsusmaal tavaks, järgmisele hertsogitiitli pärijale. Ent kui pärijat ei peaks olema, siis tuleb raha jagada tema esimesest abielust tütre ja laste vahel, need oleksid sellisel juhul muidugi kõik tütred, kes Armond’ile sünnivad.”’
   Krahv mõtles selle üle järele.
   Siis ütles ta:
   „Saan aru. See tähendab, et praeguses olukorras, kui hertsog ei ole abielus ega jäta pärijat, pärib kõik tema poolõde.”
   „Kõik!” kinnitas komtess. „Ja seda on Sardos rääkinud oma võlausaldajatele.”
   Krahv pani jälle oma käe komtessi käele.
   „Ma saan aru, kui väga see sind hirmutab,” ütles ta, „aga ma ei suuda uskuda, et tänapäeval riskiks õepoeg Sardos giljotiinile minemisega. Kui ta mõrvaks oma onu, siis just see juhtubki.”
   „Ainult siis, kui ta avastataks,” ütles komtess tasa.
   „Ta võib olla pillaja ja, nagu sa ütled, julm ema vastu. Aga ma ei suuda uskuda, et ükski temavanune mees riskiks arreteerimisega mõrva pärast!” vaidles krahv vastu.
   Ta nägi, kuidas komtess judises, ja jätkas:
   „Kui hertsog peaks surema kahtlustäratavatel asjaoludel, langeks kahtlus otsekohe sellele, kes tema surmast tõenäoliselt kasu saab.”
   „Ma hindan seda, mida sa räägid,” vastas komtess. „Samal ajal on mul hirm, väga suur hirm! Sardos pole mulle kunagi meeldinud. Minus on alati õudust äratanud see, kuidas ta kohtleb oma ema.”
   Ta vaatas krahvile otsa, enne kui jätkas:
   „Ma tean väga hästi, et ta vannuks kõigi pühade nimel, et ta ei lange jälle võlgadesse. Aga ta ei pingutagi, et oma lubadust pidada.”
   „Olen sinuga nõus, et kogu olukord on hirmus,” vastas krahv. „Ma ainult mõtlen, mida mina siin teha saan.”
   „Sa oled teinud just seda, mida ma sul palusin teha,” vastas komtess. „Sa tõid kaasa oma tütre. Kindlasti Armond näeb, kui kaunis ta on ja kui sobiv oleks abielu meie perekondade vahel?”
   Krahv ebales.
   Siis ütles ta:
   „Ma pean sinuga aus olema, Yvonne, ja ma kardan, et see ehmatab sind, aga Marcia on kindlalt otsustanud hertsogiga mitte abielluda, ega muuseas ka mitte ühegi teise mehega.”
   Komtess vahtis talle otsa.
   „On otsustanud mitte abielluda?” küsis ta pikkamisi.
   „Marcia on andnud korvi igale sobilikule poissmehele Londonis,” vastas krahv, „kaasa arvatud, just enne meie siiatulekut, Bucksteadi hertsogile.”
   „Ja sa arvad, et hertsog ei köida teda?”
   „Ma ainult loodan, et ta muudab meelt,” lausus krahv pikkamisi, „aga ta ütles mulle kategooriliselt, et mitte miski ei pane teda abielluma hertsogiga, ja ta ei luba minul talle meest valida isegi kui ta teab, et Inglismaa seaduste järgi saan ma teda jõuga sundida abielluma iga mehega, keda ma väimeheks soovin.”
   Komtess ahhetas tasa.
   „Oh, Lionel, siis on kõik minu plaanid lootusetud! Ma palvetasin, nagu ma olen kogu aeg südamest palvetanud, et need kaks noort inimest armuksid teineteisesse, ja kui oleks pärija, ei saavutaks Sardos Armond’i tapmisega midagi.”
   Krahv ei osanud tema lohutamiseks midagi öelda. Viimaks, hetke pärast, ütles ta:
   „Ma loodan, Yvonne, et lugu ei ole tegelikult nii halb, nagu sa kardad. Tahaksid sa, et ma räägin Sardosiga ja püüan talle aru pähe panna?”
   „Ta ei pööra sulle mingit tähelepanu,” vastas komtess. „Või pigem nõustub tegema kõike, mida sa palud, eriti kui sa annaksid talle natuke raha. Siis, niipea kui sa oled läinud, jätkaks ta täpselt nii nagu enne. Ma ei oska kokku lugedagi neid kordi, mil see kõik on Armond’iga juhtunud.”
   „Lugu paistab tõesti raske,” ütles krahv tasa. „Samal ajal ei suuda ma uskuda, et Sardos riskiks oma pea pakule viimisega, püüdes hertsogit mõrvata.”
   „Kui ta leiab mooduse, kuidas seda teha, ilma et keegi saaks aru, et tema on selle taga, siis ta teeb seda!” kinnitas komtess.
   Ta rääkis nii veendunult, et krahv kohkus.
   Siis mõtles ta, et ehk on komtess natuke hüsteeriline, ja lausus lepitaval toonil:
   „Mul on tunne, et asjad ei ole nii hullud, nagu sa arvad, ja ma loodan, et huvi hobuste vastu viib Marcia ja hertsogi kokku. Sa tead, miski ei teeks mind õnnelikumaks, kui meie perekondade liitumine.”
   „Seda tervitaksin ma küll avasüli,” ütles komtess. „Sina ja Elizabeth olite alati ideaalne paar ja teie kodu nii õnnelik. Ma pole kunagi unustanud seda rahu ja muidugi armastuse õhkkonda.”
   Krahv oli väga liigutatud.
   „Tänan, Yvonne,” ütles ta. ”Ma arvan, sa saad aru, kui üksildane ma olen ilma naiseta olnud ja missugune rõõm on, et mul on Marcia, kes kasvas nii ilusaks ja oma välimusega kokku käiva karakteriga neiuks.”
   „Ta on just see, keda ma Armond’i naiseks tahan,” ohkas komtess. „Oh, Lionel, mis sa arvad, kas Jumal võtab mu palveid kuulda?”
   „Ma tean, et keegi ei oska palvetada siiramalt kui sina,” vastas krahv, „ja me peame, mu kallis, lihtsalt lootma, et kõik läheb hästi.”
   Marcia nautis kaardimängu kahe mehe ja väga võluva naisega, kes moodustasid laudkonna.
   Ent tal oli hea meel, kui komtess teatas, et mõned külalised on tulnud reisilt ja nad peaksid kõik magama minema.
   „Ma olen üsna väsinud, papa,” ütles Marcia krahvile.
   „Mina ka, kullake,” vastas krahv.
   Nad läksid koos halli.
   Kui nad trepini jõudsid, märkasid nad, et hertsog markiisiga olid otse nende taga.
   „Head ööd, milord,” ütles hertsog krahvile. „Homme paradeerivad kõik minu hobused teile vaatamiseks.”
   „Ma ootan seda huviga!” vastas krahv.
   Siis jätkas hertsog, rääkides mitte üksi krahvile, vaid kõigile teistele peost osavõtnutele, kes tema ümber seisid: „Muidugi igaüks, kes tahab varahommikul ratsutada, võib seda teha. Me koguneme kõik hiljem, kella üheteistkümne ajal koplite juurde, kus on minu võidusõidurada.”
   Selle peale kostis heameeleümin.
   Kui krahv ja Marcia trepist üles läksid, ütles Marcia isale vaikse häälega.
   „Kas see tähendab, et meie saame ratsutada?”
   „Muidugi! Sa võid siin ratsutada igal ajal, kui tahad, aga sa pead kindlasti endale tõesti hea hobuse valima. Me näeme hertsogi tallide paraadi ja pärast seda on mõned võidusõidud jälitussõidus, millest kõik võtavad osa, ja teised võiduajamised, kus tuleb paljudest kõrgetest hekkidest üle hüpata.”
   Marcia hüüatas elevusest.
   „Vaat seda ma naudin, papa, ja ma loodan, et teen sulle au.”
   „Ma oleksin väga kuri, kui sa seda ei teeks!” narris krahv.
   Kui Marcia oma magamistoa juurde jõudis, andis ta isale armastava musi.
   „Head ööd, papa. Nii põnev on olla siin kõige ilusamas lossis, mida ma kunagi olen ette kujutanud.”
   „Ma mõtlesingi, et sa seda naudid,” vastas krahv. „Ma pole siin palju aastaid käinud, aga hertsog on teinud selle veel ilusamaks, kui ma mäletan oma viimasest külaskäigust tema isa juurde.”
   Krahv läks oma toa poole ja Marcia astus oma tuppa.
   Ta oli tõesti väga väsinud ja magas oma mugavas voodis rahulikult.
   Kui ta ärkas, paistis päike kardinate vahelt tuppa. Tõustes voodis istuli, vaatas ta kella ja nägi, et on veel väga vara.
   Ta vaatas aknast panoraamset vaadet üle oru, mis oli vaimustav.
   Ta tundis, et on võimatu voodisse jääda, kuigi ta oli toatüdrukul käskinud end äratada kell seitse.
   Isa oli öelnud, et igaüks võib ratsutada, kes tahab, ja ei paistnud olevat mingit põhjust, miks ta pidanuks veel kõhklema.
   Kiiresti pani ta end riidesse, nagu ta sageli kodus tegi.
   Kuna oli palav, pani ta selga õhukesest pikeest ratsutamisseeliku, mis oli äsja moodi tulnud. Sellega kaasnevat jakki polnud vaja selga panna. Ta jättis ära kübara, sest kodus ratsutas ta alati paljapäi.
   Kell oli just kuus saamas, kui ta trepist alla jooksis.
   Majateenijad olid juba halli koristamas.
   Oli ilmne, kui nad kiiresti kniksu tegid, et nad on üllatunud, nähes üht külalist nii vara. Marcia oli kindel, et mitte keegi seltskonnast polnud sel varasel tunnil üleval.
   Ta oli juba ära arvanud, kus suunas tallid on.
   Kui ta sinna jõudis, leidis ta, et noored tallipoisid olid just hakanud latreid puhastama. Ka kandsid nad hobustele süüa ja vett.
   Nagu ta oli oodanud, olid tallid vägevad – peaaegu, mõtles ta, sama toredad kui loss ise.
   Ta ei suutnud vastu panna ja käis ühe latri juurest teise juurde.
   Iga latri asukas oli toredam kui eelmine, leidis ta.
   Tallipoiss, kes näis teiste ülem olevat, küsis, millise hobusega ta soovib ratsutada.
   „Mulle meeldiks ratsutada sellega!” vastas Marcia.
   „See on Kotkas, M’selle,” vastas tallipoiss, „ja üks härra hertsogi lemmikuid.”
   „Olen kindel, et ta ei pane pahaks, kui ma viin selle lühikesele sõidule,” vastas Marcia.
   Tallipoiss oli liiga hästi õpetatud, et vastu vaielda.
   Ta lihtsalt saduldas Kotka ja viis hobuse välja selgaronimispuki juurde.
   Kui Marcia end sadulasse istuma seadis, mõtles ta, et tema isal oleks raske endale võrdset leida.
   Polnud raske leida teed avamaale, mis laskus alla oru poole.
   Peagi jõudis ta siledale lõigule, kus sai galopeerida.
   Ta ergutas Kotka kiirusele, mis pani tal juuksed pehmete kiharatena laubale langema. Alles siis, kui ta tundis, et nii tema kui ka hobune on hingetud, talitses ta Kotkast ja liikus aeglasemalt.
   Nüüd vaatas ta suuri kaljusid, mis temast ühel pool kerkisid.
   Allpool nägi ta viinamarjaistandusi ja jõge, mis nende vahelt voolas.
   „See on kaunis, kaunis!” ütles ta valjusti. „Kõige ilusam koht, mida ma eales oskaksin ette kujutada!”
   Ta läks veel natuke maad edasi, enne kui keeras vastu tahtmist jälle lossi poole.
   Isa oli tulnud alla hommikusöögile ja kui ta kavatses kohe pärast seda ratsutada, oleks ta pettunud, kui tütart seal ei ole.
   Ta laskis Kotkal aeglasel sammul sörkida, kui märkas, et kaugelt tuleb tema poole üks ratsanik.
   Kui too ligemale jõudis, polnud Marcia miskipärast üllatunud, nähes, et see on hertsog.
   Esimest korda hakkas Marcia mõtlema, kas ta oli teinud faux pas.
   Kas oli olnud vale küsida endale hobust, kelle kohta tallipoiss ütles, et see on isanda lemmik?
   Kuid ta ei saanud teha muud, kui ratsutada hertsogi poole.
   Marcia pidi teda jälgides tunnistama, et hertsog ratsutas paremini kui ükski mees, keda ta kunagi oli näinud.
   Hertsog istus hiiglasuure musta täku seljas.
   Võimatu oli mitte tunnustada vaatepilti, mida ta niisuguse võimsa looma seljas endast jättis. Temast ühel pool olid kaljud, taga puud ja kauguses valged lossiseinad.
   Hertsog tuli aina lähemale.
   Kui ta Marcia juurde jõudis, tõmbas ta hoogsa liigutusega kübara peast.
   „Tere hommikust, leedi Marcia,” ütles ta. „Ma leidsin üllatusega, et olete varastanud minu lemmikratsu!”
   „Seda ma kartsin, et te nii ütlete,” vastas Marcia. „Palun, andke mulle andeks, Monsieur, aga ma lihtsalt ei suutnud Kotkale vastu panna, ja kuigi te olete minu peale vihane, on see seda väärt, sest temaga ratsutamine oli suur nauding.”
   Viivuks pehmenes hertsogi karm pilk, nagu oleks vastus talle nalja teinud.
   Siis küsis ta:
   „Te olete õige kindel, et ta pole teie jaoks liiga palju?”
   „Te solvate mind ja veel rohkem solvate papat,” vastas Marcia. „Ma olen ratsutanud hällist saadik ja papa oleks maruvihane, kui ta mõtleks, et miski, mida teie oskate aretada, võiks minu sadulast maha heita!”
   Hertsog naeris, otsekui vastu tahtmist.
   Siis ütles ta:
   „Kuna mul pole vähimatki tahtmist solvata teie isa, keda ma tohutult imetlen, saan ma ainult öelda, et te ratsutate nii, nagu tema tütar peaks.”
   „Tänan,” ütles Marcia. „Ma olin juba tagasiteel lossi, sest mõtlesin, et äkki papa tahab pärast hommikusööki ratsutada ja soovib, et ma teda saadaksin.”
   „Te ei arva, et olete pärast hommikust pikka ratsutamist liiga väsinud?” päris hertsog.
   Marcia pidi juba teravalt nähvama, kui taipas, et mees narrib teda.
   „Sellele küsimusele vastan ma päeva lõpus,” ütles ta. „Ma ootan igatsusega, et saaksin teiega võidu kihutada, Monsieur, või tuleb see takistussõit?”
   „Ehk saame mõlemaga hakkama,” vastas hertsog.
   „See on lubadus,” vastas Marcia, „ja mina võtan teid sõnast!”
   Nende hobused sammusid külg külje kõrval.
   Äkki taipas Marcia, et siin, kus neid keegi ei sega, on tema võimalus hertsogiga ausalt rääkida.
   Viivukese ebales ta, tundes, et see on piinlik.
   Siis ütles ta endale, et mida rutem kõik paika pannakse, seda parem.
   „Ma ei lootnud teid täna hommikul kohata, Monsieur,” alustas ta, „kuid nüüd, kui te olete siin, on mul teile midagi öelda, ja mul on selle võimaluse üle hea meel.”
   Hertsog kergitas kulme, enne kui vastas:
   „Ma kuulan, leedi Marcia.”
   „Ma mõtlen, et pean teile ütlema,” jätkas Marcia. „et tegelikult palus teie tädi komtess papal mind kaasa võtta, ja ma oletan, te teate, miks ta seda tegi.”
   Isegi hertsogi poole vaatamata tajus Marcia, kuidas mees jäigaks tõmbus. Tema silmis oli viha ja huuled tõmbusid karmiks triibuks.
   Hetkeks mõtles ta öelda leedi Marciale, et tegelgu see oma asjadega.
   Siis arvas ta, et oleks vale olla jäme ja parem on teeselda arusaamatust.
   „Kahjuks, leedi Marcia,” vastas ta, „pole mul aimugi, millele te vihjate.”
   „Siis olen ma avameelne, Monsiuer,” vastas Marcia, „ja ütlen, et teie tädi usaldas papale, et minust võiks saada teile sobiv mõrsja.”
   Hertsog hingas sügavalt sisse.
   Ta polnud oodanud nii avameelset juttu ja ta polnud üldse kindel, kuidas selle peale vastata.
   „Mida mina tahtsin teile öelda,” jätkas Marcia, enne kui mees jõudis rääkima hakata, „on see, et isiklikult minul ei ole soovi teiega abielluda ega mingit kavatsust seda teha!”
   Kui ta oleks hertsogi pihta pommi visanud, poleks too ka rohkem üllatunud olnud.
   Ta oli harjunud, et teda alati anutakse abielluma.
   Seepärast oli ta eeldanud, et iga noor naine Prantsusmaal või mis tahes muul maal oleks varmalt nõus tema naiseks saama.
   Ta oli olnud kindel, ilma et keegi oleks seda talle öelnud, et just sel põhjusel oli leedi Marcia lossi toodud.
   Ta mõtles, et on väga raske öelda krahvile, kui too peaks teema üles võtma, et ta ei soovi tema tütart naida.
   Kuid ta polnud ilma peal hetkegi oodanud, et krahvi tütrel pole vähimatki soovi tema naiseks saada.
   Eelmisel õhtul, kui ta läks markiisi tuppa ja temaga armastust jagas, ütles ta endale, et ei taha elult muud kui lõbu ja rahuldust.
   See tähendas armatsemist iga ilusa naisega, kes ei püüdnud teda abieluköidikutesse aheldada.
   Ta oli olnud häiritud Marcia ootamatust ilmumisest ning mõistnud peagi, et nõnda oli planeeritud neid kokku viia, teadagi milleks.
   Sellepärast ei olnud ta tundnud markiisiga viibimisest nii suurt naudingut, nagu ta oli lootnud.
   Markiis oli olnud väga võluv, väga kirglik ja oma nõudmistes täitmatu.
   Seda oli hertsog varemgi kogenud, aga mingil moel, kuigi ta ei osanud seda seletada, oli miski puudu.
   Ta oli läinud oma tuppa tagasi rutem, kui markiis oli lootnud.
   Markiis oli talle sellepärast etteheiteid teinud.
   „Kuidas sa võid minu juurest lahkuda, kalleim Armond,” sosistas ta, „kui meil on õnn olla siin koos, sest Eugéne on Roomas ja mitte keegi ei sega meie õnne?”
   „Anna mulle andeks, kui ma sulle pettumuse valmistan,” vastas hertsog, „aga mul on homme väga palju korraldada, ja ma olen kaua oodanud, et Grateswoode’i krahv mu külaline oleks.”
   „Ka mina… olen… sinu külaline,” ütles markiis õrnalt.
   „Kas sa arvad, et ma võiksin seda unustada?” vastas hertsog. „Homme öösel ütlen ma sulle jälle, kui ilus sa oled.”
   See polnud just see, mida markiis tahtis, aga ta pidi rahul olema.
   Ta oli juba õppinud, et ükskõik, mida ta ütles ja ükskõik kui palju ta protesteeris, hertsog tegi ikka oma tahtmist.
   Hertsog lahkus tema juurest ja läks oma magamistuppa.
   Aga kui ta voodisse heitis, ei jäänud ta kohe magama, nagu oli lootnud.
   Selle asemel lamas ta, mõeldes, kui nördimapanev oli, et tädi oli krahviga kokku leppinud, et see tooks oma tütre kaasa.
   Too rikkus kõik, mida tema oli pidanud krahvi ja enda ühiseks rõõmuks tema hobustest.
   „Neetud tüdruk!” vandus ta endamisi. „Ma ei abiellu temaga, kui ta ka Aphrodite ise oleks, aga ma ei soovi seda tema isale öelda.”
   Ometi nüüd, kui ta seda kõige vähem oli oodanud, rääkis tüdruk, keda ta oli kirunud, talle enne, kui tema jõudis rääkida, et tal pole vähimatki soovi saada tema naiseks.
   Kuna ta oli nii üllatunud, küsis ta esimest asja, mis pähe tuli.
   „Miks te ei soovi minuga abielluda?” päris ta.
   „Ma oleksin arvanud, et vastus on täiesti ilmselge,” vastas Marcia. „Ma ei armasta teid ja mul pole kavatsustki minna mehele inimesele, keda ma ei armasta.”
   Hertsog vahtis talle otsa.
   „Aga kindlasti,” ütles ta, „võtate vastu mehe, kelle teie isa on heaks kiitnud?”
   Marcia raputas pead.
   „Ma olen juba öelnud papale kindlalt, et ma ei abiellu kellegagi, enne kui olen armunud. Ent tema on pähe võtnud, et ma abiellun teiega, ja mina saan ainult paluda teid talle täiesti selgeks teha, et te ei soovi minuga naituda.”
   Hertsog üllatus veel rohkem.
   Ta teadis, et iga tüdruk tervel Prantsusmaal haaraks kõvasti kinni võimalusest temaga abielluda. Tüdruku ema ja isa veelgi agaramalt, kui tüdruk ise.
   Talle polnud silmapilgukski pähe tulnud, et keegi, kellele ta kas või naeratab, keelaks talle oma lembusi.
   Ometi see noor neiu, kes oli, pidi ta vastu tahtmist tunnistama, äärmiselt ilus, ei soovinud olla hertsoginna de Roux.
   See pani teda imestama, mis oli väga vähe öeldud.
   Valjusti märkis ta:
   „Loomulikult austan ma teie tundeid, leedi Marcia, aga ma leian, et need on kuidagi solvavad.”
   Marcia naeris.
   „Vastupidi,” ütles ta, „te olite vihane, kui ma saabusin, ja ma olin kindel, et teile polnud minu tuleku kohta sõnagi öeldud.”
   Ta vaatas meest, kaval pilk silmis, ja jätkas:
   „Sellest peale olete väga selgelt näidanud, et teil pole mingit soovi minu seltskonna järele, ja ma ootasin ainult võimalust öelda teile, et ma jagan teie tundeid.”
   Ta peatus ja lausus siis peaaegu paluvalt:
   „Ma palun teid väga, mõtleme välja, kuidas ennast päästa vägisi altari ette viimisest ja paari panemisest, enne kui jõuame end vabaks võidelda ja minema joosta.”
   Üsna ootamatult puhkes hertsog naerma.
   „Ma ei usu, et ma seda kuulen,” ütles ta. „Mind on anutud, mulle peale käidud ja peaaegu püssi ähvardusel sunnitud ütlema, et ma abiellun! Nüüd räägite teie mulle, et sama lugu on ka teiega.”
   „Täitsa tõsiselt, nii on,” vastas Marcia. „Papa imetleb teid nii väga, et peab mind kindlasti hulluks, kui ma ütlen, et ei abiellu teiega.”
   „Olen kindel, et teie otsustavus on väga hea minu hingele,” mainis hertsog, „aga ma tunnen, et see käib kuidagi au pihta.”
   „Lollus!” vaidles Marcia. „Teil on hea meel, et „olete konksu otsast” pääsenud. Aga ma olen täiesti kindel, et papa ja teie tädi komtess võivad väga peale käia. Ainus, mis me teha saame, on koos nende vastu võidelda.”
   „Siin olen ma teiega nõus,” ütles hertsog, „ja olen kindel, et teil on õigus, kui ütlete, et see ei ole kerge.”
   „See on raske,” kinnitas Marcia, „aga kui me teeme neile täiesti selgeks, et kumbki meist ei kavatse teha, mida nad tahavad, võin ma nautida teie hobuseid, tundmata piinlikkust iga kord, kui teie perekond minu poole vaatab.”
   Hertsog naeris jälle.
   „Mina tunneksin sama! Me mõlemad teame, et kui astume tuppa, saabub äkki vaikus, otsekui oleksid nad rääkinud meist.”
   „Seda nad teevadki,” nõustus Marcia, „seepärast palun, Monsieur le Duc, lubage mulle, et ütlete papale väga kindlalt, nii et ta vääriti ei mõistaks, et teil pole kavatsustki minu kätt paluda.”
   „Ma luban!” ütles hertsog. „Samal ajal mõtlen ma, et see on kõige erakordsem jutuajamine, mis mul terve elu jooksul kunagi on olnud!”
   „See on siis otsustatud,” ütles Marcia. „Nüüd ajan ma teiega võidu sinna välja lõppu.”
   Ta ei oodanud mehe nõusolekut, vaid kannustas Kotkast edasi nii kiiresti ja osavalt, et oli tükk maad eemal, enne kui hertsog aru sai, mida ta teeb.
   Kui ta siis neiule järgnes, ütles ta endale, et see on kindlasti kõige erakordsem tüdruk, keda ta eales kohanud.
   Ja, tema vaatevinklist, lausa kõige arukam.

Viies peatükk

   Hertsog kihutas Marciast ette ja kui nad hobused kinni pidasid, hakkas neiu naerma.
   Tal polnud aimugi, kui kaunis ta oli oma säravate silmade, õhetavate palede ja pea ümber lehvivate juustega.
   Ta pöördus mehe poole ja ütles:
   „Ma ei hakka ütlema „parim hobune võitis”, sest minu arust on teie täkk niigi endaga väga rahul.”
   „Ja ma oletan, et mõtlete sedasama tema omaniku kohta,” märkis hertsog.
   „Aga muidugi!” vastas Marcia.
   Vaadates kauguses oleva lossi poole, lisas ta:
   „Kuidas te saategi olla midagi muud, kui teie valduses on kõike nii palju? Aga nagu minu hoidja alati hoiatas: Uhkus käib languse eel!”
   „Ma mõtlen, et minu oma ütles midagi sarnast,” lausus hertsog, „aga oleks viisakusetu jätta ütlemata, et teie ratsutate paremini kui ükski naine, keda ma kunagi olen näinud.”
   „Papal oleks hea meel seda kuulda,” vastas Marcia.
   Siis karjatas ta tasakesi ja pani käe suule, otsekui oma huuli vaigistades.
   „Olge ettevaatlik! Olge väga ettevaatlik!” hüüdis ta. „Kui te ütlete papale midagi niisugust, arvab ta, et ma hakkan teile meeldima.”
   Ta tegi pausi, enne kui ütles tungivalt:
   „Mulle tuli just mõte – mitte keegi ei tohi teada, et me kohtusime ratsutamisel, ja te ei tohi minust välja teha, kui me tagasi lossi läheme.”
   „Kas te tõesti kirjutate mulle ette, kuidas käituda, leedi Marcia?” küsis hertsog.
   „Muidugi,” vastas Marcia. „Minul on selles naeruväärses draamas hüpiknukuks olemisega kaotada niisama palju kui teil, kui mitte rohkem.”
   Ta ei näinud imestust hertsogi näol, kuid jätkas:
   „Üht ei tohi me kindlasti teha – koos tagasi lossi ratsutada. Mina lähen üht teed ja teie peate minema teist.”
   „Asi läheb aiva keerulisemaks,” ütles hertsog, „aga ma saan aru, mida te mulle ütlete.”
   „Mina kiirustan nüüd tagasi,” lausus Marcia, otsekui mõtleks ta käigult, „ja söön koos papaga hommikust. Kui te hiljem sisse tulete, ei tarvitse keegi mõelda, et me ratsutamisel kohtusime.”
   Seda lausudes oli ta eeldanud, et neid polnud koos nähtud.
   Siis taipas ta äkki, et inimesel, kes juhtub aknast välja vaatama, poleks raske neid rääkimas näha.
   Et see mõte teda ärevile ajas, sõnas ta kiiresti:
   „Ma lähen nüüd, aga enne kui ma seda teen, kas ma tohin valida, missuguse hobusega mulle meeldiks täna õhtupoolikul võiduajamistel ratsutada?”
   „Ei,” vastas hertsog. „Mina valin teile hobuse.”
   Marcia vaatas talle otsa, et näha, kas ta räägib tõsiselt, ja ütles:
   „Kui see on mõni laiskloom, kes ei lase mul võiduajamist võita, siis tasun ma teile ühel või teisel viisil kätte!”
   Ta ei oodanud mehe vastust, vaid ratsutas Kotkal galopis minema.
   Hertsog vaatas talle järele, mõeldes, et neiu on ühtaegu naljakas ja erinev kõikidest teistest, keda ta kohanud.
   Siis keeras ta oma hobuse kuulekalt oru poole.
   Ta teadis, kuidas ta saab minna tagasi lossi teist teed kui see, mida mööda Marcia oli ratsutanud.
   Jätnud Kotka talli, läks Marcia lossi ja leidis isa hommikusöögitoast.
   Seal oli veel mitu meest.
   Suurem osa naistest oli kas söönud magamistoas või oli aeg nende jaoks ikka veel liiga varane.
   Marcia ei maininud, et oli käinud ratsutamas.
   Isa andis talle tervituseks musi ja mainis:
   „Ma näen, et sa oled juba lööminguks riides. Kuulsin veel hertsogi põneva programmi kohta ja me peame nii või teisiti Union Jacki kõrgel hoidma.”
   „Muidugi teeme seda,” kinnitas Marcia.
   Teenrid tõid talle valimiseks mitu rooga.
   See erines Inglismaa tavast, kus külalised võtsid endale ise toitu roogade valikust puhvetil.
   Marcial oli kõht tühi ja ta leidis, et forell, mis oli pärit jõest all orus, oli oivaline. Ta oli lõpetamas hommikusööki röstitud saia ja meega, kui hertsog sisse astus.
   „Tere hommikust, milord,” ütles ta krahvile ja noogutas sõpradele laua ümber.
   Ta ignoreeris Marciat. Neiu nägi, et isa suhtus sellesse natuke valulikult.
   Ta lõpetas kiiresti söömise ja küsis tõustes:
   „Mis kell sa koplite juurde lähed, papa?”
   „Ma mõtlen, et peaksime järgima hertsogi instruktsioone ja minema kõigepealt tallide juurde,” vastas krahv. „Me istume hobuste selga, kellega me peame paraadi jälgides ratsutama.”
   „See on hea mõte!” ütles Marcia.
   „Ma ootan sind hallis kell veerand üksteist,” jätkas krahv, „ja ära lase mul oodata.”
   „Sa tead, et ma ei hiline kunagi,” vastas Marcia.
   Ta naeratas isale ja lahkus toast.
   Kui ta läks, ütles üks meestest laua ääres:
   „Teie tütar, milord, on üks ilusamaid naisi, keda ma kunagi näinud olen! Kindlasti olete tema üle väga uhke.”
   Niisugust repliiki oli krahv kuulnud tuhandeid kordi ja ta vastas:
   „Muidugi olen ja muud ma ei taha, kui temale õnnelikku tulevikku.”
   Seda öeldes vaatas ta hertsogi poole, kes just laua äärde istet võttis.
   Kuid ilmselt ei olnud too kuulanud, millest jutt käis.
   Üleval pani Marcia selga uued rõivad, need olid kõige elegantsemad, mis ta kaasa toonud. Siis korrastas ta soengut, tõmmates kiharad kokku ja siludes juuksed vastu pead.
   Tema ratsutamiskübar oli äärmiselt nägus oma gaaslooriga, mis rippus selga mööda alla.
   Ta oli üleni riietatud kahvatusse kevadleherohelisse.
   Kui ta trepist alla tuli, hüüatasid naised, kui elegantne ta välja näeb.
   Ainult Inglise rätsepad, ütlesid nad, oskavad teha ratsutamisriideid, mis nii hästi istusid.
   Marcia läks isaga tallide juurde.
   Ta avastas, et neil oli privileeg ratsutada ürituse algusest peale.
   Ülejäänud seltskond viidi koplite juurde avatud plaanvankril. Neile öeldi, et nad ei saa ratsutada ühegi hobusega, enne kui need ei ole ennast näidanud hertsogi poolt kavandatud viisil.
   See oli kindlasti väga muljetavaldav paraad.
   Tallipoiss juhtis iga hobuse külalistest mööda.
   Nende lakad ja sabad olid sündmuse puhuks ehitud.
   Kõik aplodeerisid silmapaistvatele täkkudele.
   Hertsog hõikas välja nende nimed ja andis krahvile ja kõigile, kes soovisid kuulata, väikese ülevaate nende tõuomadustest.
   Marcia oli võlutud.
   Vaimustuses oli ta ka hobusest, kelle tallmeister talle oli andnud.
   See oli natuke suurem kui Kotkas. Ta oli kindel, et hertsog ei oleks lubanud ühelgi teisel naisel seltskonnast tollega ratsutada. Loom oli tõrges ja rahutu, kuid Marcia talitses ta peagi. Sellejuures oli tal mulje, et hertsog vaatas teda heakskiitvalt.
   Ta hoidus hoolega hertsogiga otseselt rääkimast ja mees ei rääkinud temaga.
   Kuid polnud vajagi vaadata kedagi või mõelda muust kui hobustest.
   Siis algasid võiduajamised.
   Nendega liitusid mitu hertsogi naabrit, kes soovisid võistelda oma hobustel.
   Marcia võitis kergesti daamide võidusõidu, mis toimus esimesena.
   Talle öeldi, et võitjana tohib ta osaleda meeste võiduajamises.
   Tal tuli mõte, et selle oli hertsog kohapeal välja mõelnud. Ta ei saanud teisiti, kui vaatas mehe poole tänulikul pilgul.
   Kavalast välgatusest mehe silmis oli selge, et seda poleks ta võimaldanud ühelegi teisele naisele.
   Siis pöörasid nad kiiresti pilgud ära, juhuks kui mõni peaks neid jälgima.
   Meeste võiduajamine lauskmaal oli põnev.
   Marcia tuli neljandaks.
   Hiljem, pärast lõunat, lubati tal osa võtta takistussõidust.
   Siis teadis ta, miks hertsog oli andnud talle just selle hobuse, millel ta ratsutas.
   Sel ajal kui nad olid majas ja sõid, ja see oli väga lõbus söömaaeg, pandi rajal takistused paika.
   Need olid kõrged ja pärast esimest kahte või kolme langesid teised naised välja.
   See oli meeldejääv võiduajamine.
   Kuni viimase minutini oli võimatu ära arvata, kes tuleb võitjaks.
   Siis rebis hertsog üliosava võttega ette ja möödus peapikkuselt võidupostist. Marcia ja isa saabusid rinnutsi.
   Marcia mõtles hobust seisma jättes, et ta polnud ilmaski midagi nii väga nautinud.
   Paratamatult oli ta hertsogist vaimustuses.
   Isagi võis talle öelda, et ta pole kunagi rahuldustpakkuvamal võiduajamisel ratsutanud.
   Lossi naastes olid kõik väsinud.
   Daamid taandusid oma magamistubadesse, et enne õhtusööki puhata.
   Komtess viis Marcia oma tuppa.
   „Sa ratsutasid hiilgavalt, mu kallis,” ütles ta, „ja ma olen kindel, et avaldasid mu vennapojale sügavat muljet. Polnud ühtki teist naist, kes oleks sulle ligilähedalegi saanud.”
   „Mul oli väga hea hobune,” lausus Marcia tagasihoidlikult. „Ja see oli väga, väga põnev.”
   Komtess suudles teda põsele.
   „Mul on nii hea meel, et sa seda nautisid,” ütles ta. „Ma tahan, et sa siin lossis õnnelik oleksid.”
   Marcia kartis, et ta võib midagi enamat öelda..
   Tema kergenduseks tuli toatüdruk, et aidata tal ratsutamisriideid ära võtta, ja komtess lahkus.
   Õhtulauas oli suur seltskond.
   Pärast tuli orkester, et neile tantsuks mängida.
   Ballisaal oli, nagu Marcia võis oodatagi, niisama elegantne kui ülejäänud maja.
   Valged, kullaga kaunistatud sambad olid suurepäraseks taustaks ja ilusates kleitides daamid oma turnüüride ja sleppidega nägid välja nagu luiged.
   Komtess ja temavanused kandsid toredaid juveele, mis veiklesid küünalde valguses.
   Marcia piirasid partnerid sisse. Eriti noormehed, kes olid tulnud naabermajadest.
   Samal ajal soovis ta paraku, et võiks tantsida hertsogiga.
   Kuna hertsog oli nii sportlik, liikus ta tantsupõrandal niisama elegantselt, nagu ta ratsutas oma hobustel.
   Marciat vältis ta hoolega.
   Seepärast pidi neiu leppima mõne vargse pilguga, mida ta hertsogi poole heitis, kui arvas, et keegi seda ei märka.
   Aeg oli hiline, kui nad magama läksid.
   Mõned vanemad külalised, nagu Marcia isa, olid juba taandunud.
   Marcial oli hea meel pea padjale panna ja ta uinus peaaegu silmapilkselt.
   Päev oli olnud pikk, aga vahva.
//-- * * * --//
   Marcia purjetas parajasti mitme tolli kõrguselt üle takistuste, kui ta ärkas.
   Algul mõtles ta, et toatüdruk oli teda hüüdnud.
   Siis taipas ta, et isa oli tulnud tema tuppa ja kardinad eest tõmmanud.
   „Mul on kahju sind äratada, kullake,” ütles isa, „aga natukese aja pärast viib hertsog mu külla ühele oma vanale sõbrale, kellel on eriti toredaid hobuseid müüa, ja ta arvas, et ma olen ehk huvitatud.”
   „Kui põnev, papa!” hüüatas Marcia istuli tõustes ja silmi hõõrudes. „Kas ma tohin ka tulla?”
   „Ma soovin, et võiksid, kullake,” vastas isa, „aga hertsog väljendus täiesti selgesti, et kutse on ainult minule, ja me jääme sinna lõunaks.”
   „Oh… saan aru.”
   Rääkides mõtles Marcia, et hertsog käitus mõistlikult. Kui teda oleks kaasa kutsutud, oleks see põhjustanud kommentaare. Ometi tundis ta väikest pettumust.
   „Mis kell on, papa?” küsis ta.
   „Kümme,” vastas isa.
   Marcia karjatas meelehärmist.
   „Ma ei kavatsenud nii kaua magada! Ma tahtsin täna hommikul ratsutada.”
   „Sa võid seda teha pärast lõunat,” ütles krahv. „Ma arvan, et me ei jõua eriti vara tagasi. Koht, kuhu me läheme, on päris kaugel.”
   Ta tõmbas tooli voodi juurde ja võttis istet.
   „Ma ajasin su üles,” lausus ta, „sest tahtsin sinuga rääkida.”
   „Millest, papa?” küsis Marcia.
   Ta pani veel ühe padja kukla taha, nii et sai mõnusalt naalduda.
   Isale otsa vaadates mõtles ta, mida isal on öelda.
   „Ma kardan, et see kohutab sind, nagu tõesti ka mind kohutas, aga ma mõtlen, et sa peaksid seda teadma.”
   Marcia vaatas teda üllatunult.
   Siis rääkis isa talle täpselt, mida komtess oli temale Sardosist rääkinud.
   Marcia kuulas.
   Kui siis isa oli lõpetanud, küsis ta:
   „Kas sa tõesti usud, mida komtess sulle rääkis, papa? See näib uskumatu!”
   „Seda mõtlesin minagi,” nõustus krahv. „Samal ajal on see noormees mulle vastumeelt ja temast võiks kõike oodata.”
   „Ka minule ta ei meeldi,” ütles Marcia, „kuid raske on uskuda, et ta tapaks oma onu.”
   „Me ei või seda võimalust ignoreerida,” märkis krahv.
   „See ei ole meie mure,” sõnas Marcia tasa.
   Krahv vaikis.
   Siis ütles ta:
   „Hertsog on mulle alati väga meeldinud, juba väikesest poisist peale, ja tema isa oli minu sõber. Kas ma võin olla nii kalk ja lasta sel juhtuda, kui ma saan seda takistada?”
   „Sa tahad öelda, et kui mina takistan seda, abielludes hertsogiga!” väitis Marcia vastu. „Kuid see ei segaks Sardosi tapmist üritamast ainult sellepärast, et hertsog minu mees on.”
   „See oleks mõttetu mõrv – kui just sina ei ootaks temalt last.”
   Marcia oli minuti vait.
   Siis ütles ta:
   „Jah… muidugi… sellele ma ei olnud… mõelnud. Aga mis siis, kui ta üritab, kui üldse… tappa hertsogit enne, kui too on abielus?”
   „Komtess on palunud hertsogil kõik ettevaatusmeetmed kasutusele võtta. Aga sa tead sama hästi kui mina, et kui üks mees on võtnud nõuks teise ära tappa, on alati olemas võimalus, mida pole arvestatud. Mõni õnnetus, mis võib alati ootamatult juhtuda.”
   „Siin oleks raske niisugust korraldada,” ütles Marcia, „kui hertsog on teenritest ümbritsetud. Aga muidugi oleks tark, kui ta ei käiks üksinda ratsutamas, juhul, kui ta seda teeb.”
   Nõnda rääkides mõtles ta, kui rumal on hertsogist varahommikul üksinda välja minna. Kui polnud külalist, kes temaga kaasa oleks läinud, võis ta vabalt tallipoisi kaasa võtta. Ometi aimas ta, et hertsogit pahandaks, kui ta nii peab tegema.
   „Ma mõtlen,” lausus krahv pikkamisi, „et see, mida hertsogil vaja, ja mis võib kenasti tema elu päästa, on naine, kes tema järele vaataks.”
   Marcia ohhetas ja tõstis käed üles.
   „Ei, papa, ei! Niisugune võib olla sinu lahendus tema elu päästmiseks, aga mitte minu!”
   Krahv tõusis toolilt.
   „Kuidas sa võid olla nii kangekaelne ja tõrges?” ütles ta ahastaval toonil. „Mida sa veel võiksid tahta, kui see ülimalt õitsev mõis, see uhke loss ja mees, kes minu arvates jätab varju ja ületab igas suhtes kõik oma kaasaegsed!”
   Hetke valitses vaikus.
   Siis ütles Marcia tasa:
   „Sa tead suurepäraselt, papa, et hertsog ei armasta mind!”
   „Ta võib kergesti sinusse armuda,” lausus krahv teravalt, „kui sa oleksid tema vastu natuke kenam. Ma panin tähele, et sa isegi ei õnnitlenud teda, kui ta võiduajamise võitis, ja niipalju kui mina näen, ei ole sa temaga kordagi rääkinud!”
   „Sa võiksid öelda, et tema ei ole minuga rääkinud!” vastas Marcia trotslikult. „Ja kindlasti sa tead, papa, et ta on hullupööra sisse võetud ilusast markiisist, kuigi ta ei saa temaga abielluda.”
   Krahv mühatas halvakspanevalt.
   „See, mis juhtub markiisi ja hertsogi vahel, ei oma tähtsust. Temale ja ta perekonnale on tähtis, et ta abielluks ja saaks poja.”
   Krahv läks akna juurde.
   „Kas sa oskad ette kujutada, mis saab siis, kui see ebameeldiv noormees Sardos pärib selle mõisa?”
   Ta pani käe raskelt aknalauale ja ütles:
   „Ammu enne ema surma on ta maha müünud kõik, mis kätte saab, et raisata seda Pariisi prostituutide peale. Ta riisub lossi paljaks kõigest, mida siia sajandite jooksul on kogutud.”
   „Sinu jutt on väga kurb, papa. Kuid mind ei puuduta see, mis juhtub lossiga, vaid see õnn, mille ma olen leidnud kodus Woode Hallis, ja varandused, mis ühel päeval, nagu sa oled öelnud, minu omaks saavad.”
   „Kui sinu suhtumine niisugune on,” ütles krahv vihaselt, „ei ole mõtet sel teemal sinuga pikemalt rääkida.”
   „Üldse mitte, papa,” oli Marcia nõus. „Mul on hertsogist kahju, aga tema mured ei ole minu omad. Prantsusmaal on küllalt veetlevaid tüdrukuid, kes teeksid kõik, mis nende võimuses, et teda päästa, kui ta kas või väikest sõrme liigutaks.”
   Krahv ei vastanud.
   Ta sammus magamistoast välja ja lõi ukse enda taga pauguga kinni.
   Marcia ohkas.
   Ta ei tahtnud sugugi vihastada isa, keda ta armastas.
   Samal ajal oli ta veendunud, et isa liialdas kogu olukorraga. Ta kasutas seda üksnes kangina, et sundida tütart abielluma.
   Marcia mõtles, kas isa oli midagi hertsogile endale rääkinud.
   Ta tahtis kangesti teada, mis toimub, kuid arvas, et raske oleks hertsogiga jälle omaette kõnelda.
   „Ehk homme hommikul avaneb mul võimalus,” mõtles ta.
   Ta otsustas kindlalt tõusta vara, nagu oli teinud eile, ja minna kella kuue ajal ratsutama.
   Ta arvas, et püüab mingil moel hertsogile teada anda, et kavatseb nii teha.
   Küsimus oli selles, kuidas leida see võimalus.
   Et tal polnud soovi isa enne tema lahkumist uuesti näha, tuli ta alla, kui oli peaaegu keskpäev.
   Komtess tervitas teda ülevoolavalt.
   „Siin sa oled, kallis laps,” ütles ta. „Ma usun, et sa oled puhanud?”
   „Ma kardan, et olen väga hiline, Madame,” vabandas Marcia.
   „Me kõik olime,” vastas komtess, „aga oli igasugusid vabandusi ja õnneks ei tahtnud vennapoeg täna audientsi. Loodetavast sa tead, et ta viis sinu isa mingeid hobuseid vaatama.”
   „Ma tean, et papale on see suureks rõõmuks,” vastas Marcia.
   Suurem osa meestest näis olevat seltskonnast ühel või teisel ettekäändel kadunud.
   Marcia leidis, et lõuna oli igav, võrreldes nendega, mida ta varem oli nautinud.
   Kohe, kui nad olid lõpetanud, kutsuti komtess ära mingeid majapidamisprobleeme lahendama.
   Marcial polnud soovi ajada juttu teiste sugulastega salongis, kartes, et nad hakkavad temalt välja pressima, mida ta tunneb hertsogi vastu.
   Ta oli kindel, et nad ihkasid kuulda, kas ta on mehesse armunud või mitte.
   Marcia ütles endale väikese muigega, et kui ta räägiks neile tõtt, leiaksid nad, et see on uskumatu.
   Seepärast läks ta trepist üles ning pani selga ratsutamisseeliku ja õhukese pluusi.
   Siis lipsas ta alla külgtrepist, mis viis tallide juurde.
   Ta küsis tallipoistelt, kas ta tohiks ratsutada Kotkaga, ja tallmeister märkis:
   „Olen kindel, Mademoiselle, et te soovite tallipoissi saatjaks.”
   „Ei, tänan,” vastas Marcia. „Ma ratsutaksin heameelega üksi.”
   Tallmeistri ilmest nägi ta, et too ei kiitnud niisugust tegu heaks.
   Ta sai aru, et varahommikul võis ehk olla sünnis ratsutada saatjata, kui kedagi polnud liikvel. Aga teistel päevaaegadel peeti õigeks ratsutada tallipoisi saatel.
   Ta tahtis mõelda selle üle, mida isa oli rääkinud, ning tal polnud mingit soovi tallipoisi järele, kes räägiks kogu aeg või oleks tal kannul igal pool, kuhu ta läheb.
   Kas tallmeister kiitis selle heaks või mitte, tema oli igal juhul otsustanud üksi minna.
   Ta viis Kotka selgahüppamise puki juurde.
   Kui ta lahkus, vaatas mees talle taunival pilgul järele.
   Ometi pidi ta oma tahtmise saama.
   Ta ratsutas minema, liikudes piki kaljusid, mida ta tahtis ligemalt uurida.
   Ta polnud kaugele jõudnud, kui talle väike kärbes silma läks.
   Ta pidas Kotka paari puu okste all kinni.
   Saanud väikese putuka silmast kätt, pühkis ta silma taskurätikuga.
   Selle juures nägi ta, kuidas kaks meest eespool ühest kuristikust välja tulid. Ta ei näinud neid väga selgesti, aga oli kindel, et üks on Sardos.
   Noormeest ei olnud lõunalauas ja komtess oli öelnud:
   „Ma kardan, ja see on üsna kainestav, kuid kõik mehed on meid ühel või teisel ettekäändel maha jätnud.”
   Naiste poolt kostis väike ümin, kui komtess jätkas:
   „Isegi Sardos ütles, tal on asjaajamist, kuigi ma ei oska ette kujutada, mis see võiks olla, siin, orus.”
   Tema hääles oli murelik noodike.
   Mille peale Marcia mõtles, et ta räägib rohkem enda kui kuulajatega.
   Nüüd, kui ta nägi Sardosi teise mehega ratsutamas, mõtles ta, ega noormees paha peal väljas ole.
   Näis ebatõenäoline, et ta võiks siin midagi hertsogi kahjustamiseks teha.
   Ta ei leiaks kõrgete kaljude vahel raha.
   Ega oruski mitte, sest viinamarjad ei olnud veel korjamiseks valmis.
   Marcia ootas, kuni mehed olid silmist kadunud.
   Siis ratsutas ta edasi, hoides ikka suurejooneliste kaljude ligi. Need kerkisid temast ühel pool, kõrgele taeva poole.
   Siis märkas ta, et tema ees on hekk.
   See oli üsna kõrge, aga näis väljakutsena.
   Ta kummardus ettepoole, et Kotkast kaelale patsutada.
   „Noh, poiss,” ütles ta prantsuse keeles. „Näita, mida sa suudad.”
   Ta juhtis hobuse heki juurde ja too lendas sellest peaaegu kolmekümne sentimeetri kõrguselt üle.
   Kui nad üle lendasid, taipas Marcia kohkumusega, et teisel pool on laps.
   Tal oli ainult aega Kotkast paremale tõmmata. Hobune reageeris, aga mitte piisavalt.
   Kui ta maandus, riivas üks tagumine kabi last ja see kukkus maha.
   Marcia hüppas sadulast ja jooksis kukkunud lapse poole.
   See oli väike tüdruk, võib-olla viis aastat vana.
   Ta oli hoidnud käes kimpu põllulilledest, mida ta oli heki all korjanud.
   Marcia võttis lapse sülle ja vaatas meeletult ringi.
   Siis nägi ta, et umbes viiekümne meetri kaugusel temast vasakul oli väike maja.
   See asus kõrguvate kaljude jalamil.
   Ta hakkas sinnapoole minema.
   Samal ajal tuli joostes tema poole üks poiss, kes näis olevat umbes neliteist aastat vana.
   „Mis juhtus?” küsis ta.
   „Kes see tüdrukuke on?” päris Marcia.
   „Minu õde Lisette,” vastas poiss. „Mamma käskis mul tema järele vaadata. Kas ta on surnud?”
   „Ei, muidugi mitte,” vastas Marcia kiiresti. „Minu hobuse kabi riivas teda ja lõi ta teadvusetuks.”
   Ta lootis seda rääkides, et asi pole milleski tõsisemas.
   Ikka edasi kõndides ütles ta poisile:
   „Kas see on sinu kodu? Kas ema on seal?”
   „Mamma läks vaatama vanapapat, kes on haige.”
   Marcia tundis, kuidas ta süda vajus.
   Ta nägi, et majake seisis omaette ja teistest polnud märki.
   Ometi kõndis ta edasi, last väga ettevaatlikult hoides.
   Ta vaatas teda ja nägi nüüd, et see oli kena väike tüdruk. Kotka kabi oli tabanud teda keset otsaesist. Ainult natuke nahka oli katki ja verd ei tulnud palju. Aga juba hakkas selle ümber kujunema sinine laik, mis paistis pahaendeline.
   Poiss oli ilmselt häiritud.
   „Mida te teete?” küsis ta. „Kas Lisette’il on väga valus?”
   „Ma loodan, et mitte,” vastas Marcia. „Aga me peame kutsuma arsti nii ruttu kui võimalik.”
   Poiss raputas pead.
   „Siin ei ole arsti.”
   Marcia teadis, et ta peab leidma kellegi, kes teda aitaks.
   Ma saadan teate lossi, mõtles ta.
   Nad olid jõudnud maja juurde, mille ees oli väike aed.
   Poiss avas värava.
   Kitsas rada viis eesukseni, mida poiss jooksis avama.
   Enne kui Marcia sisse astus, vaatas ta tagasi.
   Tema kergenduseks sõi Kotkas heki lähedal rohtu.
   Ta kahtles, kas loom minema uitab. Kui ta seda teeb, siis oli enam kui tõenäoline, et ta läheb lossi.
   Kuid praegu peab ta hoolitsema Lisette’i eest.
   Maja oli väga väike, köök ühel pool eesust ja võõrastetuba teisel.
   Taga oli kaks magamistuba.
   Suuremas olid üks suur voodi ja teine väike, mille poiss ütles olevat Lisette’i oma.
   Kuid Marcia asetas lapse suurele voodile. Tolle silmad olid ikka veel kinni ja nägu oli väga valge.
   Kuna Marcia oli väga hirmul, lõi tema süda ebanormaalselt kiiresti.
   „Sinu väikesel õel on peapõrutus,” ütles ta valjusti, „ja me peame tooma abi. Sa pead kirjakesega lossi jooksma.”
   Poiss noogutas, nagu saaks ta aru, ja Marcia küsis:
   „Mis su nimi on?”
   „Pierre.”
   „Väga hea, Pierre,” ütles Marcia. „Vaata, kas sa leiad mulle tüki paberit, tinti ja sule, millega kirjutada. Mina võtan su õe riidest lahti, aga ütle mulle enne, kust ma leian tema öösärgi.”
   Poiss kergitas patja Lisette’i voodil ja tõmbas selle alt välja öösärgi.
   Marcia nägi, et see oli puhas, nagu olid ka voodiriided ja maja ise.
   Ta mõtles, et Pierre’i ema peab olema hea majapidaja.
   Siis tuli talle meelde, et prantslaste kodud olid alati äärmiselt puhtad. Nad kloppisid madratseid peaaegu iga päev aknast välja.
   „Otsi mulle paberit, mille peale kirjutada,” ütles ta uuesti.
   Pierre kadus.
   Marcia läks kätepesunõu juurde toa nurgas. Seal seisis veega täidetud kann ja nagis rippus käterätik.
   Väga hellalt pesi ta Lisette’i laupa.
   Laubal oli verd, aga vähe.
   Kuid Marcia arvas, et Kotka kabjast saadud muhk oli muutunud suuremaks ja sinisemaks.
   Ta võttis Lisette’il kingad ja sokid jalast.
   Ta hakkas just tüdruku sitskleiti lahti nööpima, kui Pierre tuli tagasi.
   „Ma leidsin tinti ja hanesule, M’mselle,” ütles ta, „ka tüki paberit, aga see on natuke suur.”
   See oli paberitükk, mida poisi ema oli Marcia arvates kasutanud köögilaual.
   Ta oli peeglilaual näinud kääre ja nüüd lõikas ta endale vajaliku tüki.
   Siis istus ta kõvale toolile.
   Kastnud sule tindipotti, kirjutas ta:

   ”Mul oli õnnetus ühe väikese lapsega. Palun saatke arst või keegi appi, aga ärge öelge kellelegi majas, eriti mitte papale, sest see ajaks ta ärevile ja paneks muretsema. Marcia.”

   Ta murdis paberi kokku, lootes, et keegi seda ei ava.
   Siis kirjutas ta väljapoole hertsogi nime ja selle kohale „PRIVAATNE JA ISIKLIK”.
   Kui ta oli lõpetanud, ütles ta Pierre’ile:
   „Vii see nii kiiresti kui saad lossi ja ütle, et see on hertsogile, ja mitte kellelegi teisele. Püüa, kui võimalik, see talle ise kätte anda.”
   Poiss sai aru ja Marcia ütles:
   „Tee nii ruttu kui saad, aga ütle mulle, enne kui sa lähed, millal su ema tagasi tuleb.”
   „Ta ütles, et võib-olla õhtul hilja,” vastas poiss, „aga ta arvas, et küllap siiski homme hommikul.”
   Marcia süda vajus.
   „Tee kõik, et sa saaksid rääkida Monsieur hertsogi endaga,” ütles ta. „Tema aitab meid, teised inimesed teevad ainult tühja kära.”
   „Ma ütlen, et see on teilt, M’mselle,” sõnas Pierre arukalt, „kui te ütlete mulle oma nime.”
   Marcia mõtles, et poisist on tark niisuguse asja peale mõelda.
   „Mina olen leedi Marcia Woode,” ütles ta. „Korda seda minu järel.”
   ”L…Leedi Marcia Woode,” kordas Pierre, takerdudes natuke sõnal ”leedi”.
   „Nii on õige,” sõnas Marcia. „Nüüd korda seda mulle ja siis uuesti ja uuesti endale, kui sa lossi jooksed.”
   Poiss tegi, nagu kästud, ja jooksis minema, öeldes:
   „Ma olen hea jooksja, M’msell. Ma olen väga kiire!”
   Marcia läks tema järel ukse juurde ja vaatas, et Kotkas oli ikka veel seal.
   Hobust ei häirinud ilmselt üldse, mis toimus.
   Väheke kergendust tundes läks ta tagasi Lisette’i juurde.
   Laps ei olnud liigutanud.
   Väga hellalt hakkas Marcia tal kleiti seljast võtma, arvates, et kui laps teadvusele tuleb, on tal ilma selleta mugavam.
   Samal ajal oli ta juhtunu pärast hirmul. Äkki oli lapse aju õnnetuses viga saanud.
   „Ma olen kindel, et hertsog leiab arsti,” mõtles ta.
   Ta lootis ainult, et selle aja peale on hertsog naasnud.
   Kindlasti olid nad isaga hobuseid vaadanud enne lõunat ega jäänud pärast pikemalt aega viitma.
   „Ainult hertsog saab mind praegu aidata,” mõtles ta endamisi.
   Siis mõtles ta, kui kummaline, et ta nii täielikult mehele toetub.

Kuues peatükk

   Pierre jooksis kogu tee lossi.
   Ta oli hingetu, kui sinna jõudis.
   Kui ta siis eesukse trepile lähenes, lõi ta araks selle ees, mida ta pidi tegema.
   Ta vaatas teed mööda tagasi ja nägi, et talle ligines üks kaless.
   Ta peatus, mõeldes, et ehk on see hertsog.
   Kui nii, siis ei pea ta rääkima teenritega, kes talle hirmu peale ajasid.
   Kaless tuli lähemale.
   Hertsog juhtis kaht kokkusobivat hobust, keda ta pidulikult kinni pidas.
   Pierre nägi, et temaga koos astus üks härra välja.
   Kui hertsog valmistus andma ohje tallipoisi kätte, kes oli kalessi taga sõitnud, astus Pierre ette.
   ”Mul on teile see üle anda, Monsieur,” ütles ta kummardades.
   Ta sirutas kirjakese, mille Marcia oli kirjutanud.
   Hertsog vaatas poissi imestunult.
   „Kirjake minule?” küsis ta. „Kellelt?”
   ”M’mselle-ledii-Marcia-Woode,” vastas Pierre aeglaselt, vaevaga sõnu meenutades.
   Hertsog võttis temalt kirjakese ja tegi lahti.
   Kui ta oli lugenud, küsis ta:
   „Kus on daam, kes selle kirjutas?”
   „Minu ema majakeses, Monsieur.”
   „Oota siin,” ütles hertsog.
   Ta sammus trepist üles halli ja ütles ühele teenrile:
   „Too otsekohe Jacques siia.”
   „Oui, Monsieur,” vastas teener ja jooksis trepist üles.
   Krahv oli läinud läbi halli salongi. Hertsog kuulis teda arvatavasti komtessiga rääkimas.
   Ta ootas kärsitult.
   Ta oli otsustanud, et oleks viga rääkida sellest, mis kirjakeses seisis, kuni ta pole teada saanud, mis oli juhtunud.
   Kulus kõigest paar minutit, kui Jacques, hertsogi kammerteener, kiirustades trepist alla tuli.
   Ta oli keskealine mees, kes oli hertsogi juures olnud kümme aastat.
   Ta oli äärmiselt osav õnnetuste puhul esmaabi andma.
   Hertsogiga oli neid tema mitmesuguste julgustükkide ajal mitu juhtunud.
   Ta viis Jacques’i teiste teenrite kuuldekaugusest välja ja rääkis vaikselt:
   „On juhtunud õnnetus ja ma tahan, et sa kohe minuga kaasa tuled. Võta kõik, mida sa arvad vaja minevat.”
   Jacques ei raisanud aega küsimustele.
   Ta jooksis tagasi trepist üles, kuna hertsog läks eesukse juurde.
   „Öelge krahvile ja komtessile, kui nad minu järele küsivad,” sõnas ta ülemteenrile, „et ma pidin minema mõisa inimese juurde, kes vajab minu abi.”
   Siis läks ta trepist alla ja istus uuesti kalessi.
   Tallipoiss seisis hobuste pea juures.
   Hertsog ootas, kuni Jacques tuli kiirustades, et tema kõrvale istuda.
   Kui kammerteener kalessi istus, ütles hertsog tallipoisile:
   „Ma ei sõida kaugele, seepärast ei vaja ma sind rohkem.”
   Tallipoiss astus tagasi ja hertsog ütles Pierre’ile, kes ootas:
   „Mine istmele minu taga.”
   Selle käsu täitis Pierre kiiresti.
   Hertsog keeras õuel hobused ümber ja sõitis sissesõiduteed mööda minema.
   Ta ootas, kuni maja enam näha polnud, enne kui ütles üle õla Pierre’ile:
   „Sa pead mulle teed juhatama. Mul pole aimugi, kus teie majake on.”
   Pierre ütles talle, et nad peavad kõigepealt külast läbi sõitma.
   See tehtud, keerasid nad muldteele mäest üles. Oli õnn, et polnud vihma sadanud.
   Viimane osa reisist tähendas sõitu üle väljade, kus Marcia oli ratsutanud.
   Kui nad majakesele liginesid, nägi hertsog Kotkast, kes ikka veel rohtu sõi.
   Ta vaatas hobust murelikult, mõeldes, kas ta peab looma kinni siduma või jätma ta sinna, kus ta on.
   Kui kaless lähemale jõudis, tõstis Kotkas pea. Ta ei teinud katset eemale minna. Hertsog mõtles, et võib ta julgelt lahti jätta.
   Ta astus maha, öeldes seejuures Pierre’ile:
   „Ma jätan oma hobused sinu hoolde ja ma tean, et sa vaatad nende järele.”
   Ta teadis, et poleks saanud öelda poisile midagi, mis teda rohkem rõõmustanuks. Pierre jooksis hobuste juurde ja hakkas nendega sekeldama.
   Hertsog tegi värava lahti, läks mööda kitsast teerada ja astus majakesse.
   Ta aimas kohe, kus Marcia võib olla.
   Magamistuppa oli ainult paar sammu ja ta nägi, et uks on paokil.
   Ta lükkas ukse lahti ja nägi Marciat istumas voodil, Lisette käte vahel.
   Ta ei märganud kohe, et hertsog on seal.
   Ta rääkis lapsega ja hertsog kuulis, kuidas ta oma leebe häälega ütles:
   „Sa said viga, aga varsti oled sa terve. Siis saad jälle murul joosta ja korjata ilusaid lilli, nagu sa tegid täna. Ma arvan, et sa tahtsid anda need emale ja tal oleks hea meel, et sa mõtlesid tema peale, kui ta ära on.”
   Äkki tajus ta, et keegi on uksel, ja üles vaadates nägi hertsogit.
   „Teie… teie tulite!” ütles ta hoopis teistsuguse tooniga. „Mul on nii hea meel! Ma olin nii mures. Kas tõite arsti endaga kaasa?”
   „Ma tõin oma kammerteenri Jacques’i, kes on just niisama hea kui kes tahes arst,” vastas hertsog. „Mis juhtus?”
   Ta tuli voodile ligemale ja vaatas last Marcia süles.
   „See oli… minu süü,” ütles neiu õnnetult. ”Ma hüppasin üle heki, teadmata, et teisel pool on keegi. Üks Kotka kabi riivas lapse laupa. Ma mõtlen, et tal on peapõrutus, ja ma loodan, et asi pole hullem.”
   „Me laseme Jacques’il teda vaadata,” ütles hertsog.
   Ta astus kõrvale, ning Jacques, kes oli ukse juures viivitanud, tuli ligemale.
   Ta vaatas Lisette’i peale ja Marcia ütles:
   „Minu arvates on hea märk, et haav ei ole palju verd jooksnud, aga tal tuleb kole muhk otsaette.”
   Jacques katsus Lisette’i pulssi ja kompas südant ning siis väga õrnalt laupa.
   „Kuidas tal on?” küsis Marcia. „Ma nii kartsin alguses, et ta on surnud.”
   „Ärge muretsege, M’mselle,” naeratas Jacques. „Väike tüdruk on väga elus, aga nagu te ütlesite, on tal peapõrutus. Kuid ma ei arva, et ta pea oleks tõsiselt viga saanud.”
   „Kas te seote selle kinni?” küsis Marcia.
   Kammerteener raputas pead.
   „Ma ei seo kunagi haava kinni, kui ma saan seda vältida. Mina eelistan kasutada le Bon Dieu puhast õhku ja päikesepaistet, mis ravib hoopis paremini kui miski muu.”
   Marcia naeratas talle.
   „Seda ütles minu ema ka alati. Tema oli veel ka kõva mee sisse uskuja.”
   „Nagu minagi, M’mselle,” kinnitas Jacques. „Mul on siin salv, mida ma ise meest teen. See ravib kiiremini kui miski, mida arst kirjutaks.”
   Ta avas koti, mille oli kaasa toonud, ja võttis ühe poti.
   Õrnalt määris ta salvi muhule, mis läks iga minutiga aina tumedamaks, ning katkisele nahale.
   „Nüüd,” sõnas ta, „ei pea te tegema muud, kui hoidma teda rahus, ja ärge laske tal hirmuda, kui ta ärkab.”
   Hertsog, kes seni oli vaikinud, astus voodi juurde.
   „Kus lapse ema on?” küsis ta. „Kindlasti tuleb ta varsti koju, kui ta praegu põllul töötab.”
   „Ta pidi minema ära, võib-olla ööseks,” vastas Marcia, „aga ta tuleb tagasi homme hommikul. Seni vaatan mina Lisette’i järele.”
   Hertsog silmitses teda üllatunult.
   „Te tahate öelda, et kavatsete siia jääda?” küsis ta. „Kas te ei tahaks last lossi tuua?”
   „Ei, ei,” sõnas Marcia ruttu. „Ma olen kindel, et ta ehmub, kui ta teadvusele tulles oma kodus ei ole.”
   „Ja teie kavatsete siia tema juurde jääda?” küsis hertsog, nagu ei suudaks ta uskuda, mida kuuleb.
   Ta ei osanud ette kujutada ühtki teist naist oma tuttavate seast, kes oleks jäänud talupoja majakesse hoolitsema haige lapse eest, keda ta varem kunagi polnud näinud.
   „Muidugi ma pean jääma,” vastas Marcia. „See on minu süü, et ta on niisuguses seisundis ja… ta on nii kena väike tüdruk.”
   „Te peate tegema, nagu arvate õige olevat,” nõustus hertsog, „aga ma mõtlen, et teil ei ole siin mugav.”
   Marcia ei vaevunud vastama.
   Ta hoidis last oma rinna vastas. Kuigi ta enam ei rääkinud Lisette’iga, oli hertsogil tunne, et ta püüab oma tahtega last teadvusele tuua.
   „Kus lapse isa on?” küsis hertsog.
   Oli vaikus, nagu oleks tema küsimusel läinud natuke aega, enne kui see Marcia teadvusse jõudis.
   „Ma… mul ei tulnud pähegi seda Pierre’ilt küsida,” vastas neiu.
   Hertsog läks magamistoast välja.
   Jacques pani poti meesalviga lauale ja lisas sinna veel mõned asjad.
   Pierre oli hobuste juures, neid patsutades ja sossutades.
   Hertsog läks tema kõrvale.
   „Kus su isa on?” küsis ta.
   „Isa on surnud, Monsieur,” vastas Pierre. „Ta sai surma möödunud talvel kivivaringus.”
   „Kuidas ema ilma temata toime tuleb?” päris hertsog.
   „Ta võtab mõnedelt inimestelt külas pesu pesta,” seletas Pierre, „ja teeb pitsi, mida ta müüb turul.”
   Hertsog teadis, et kohalik pits on turistide hulgas väga nõutud ja paljud daamid kasutasid seda.
   „Ja sa arvad, et ema ei tule täna õhtul koju?”
   Pierre kehitas õlgu.
   „Kui vanapapa tunneb end paremini, tuleb ta täna tagasi, Monsieur. Kui mitte, siis hästi vara homme hommikul.”
   Saanud teada, mida tahtis, läks hertsog tagasi majja.
   Jacques tuli just magamistoast välja.
   Hertsog viis ta kööki ja andis talle hulga korraldusi.
   Jacques kuulas hoolega, mida ta peab ütlema, enne kui vastas:
   „Ma korraldan selle ära, Monsieur.”
   „Tänan sind, Jacques,” ütles hertsog. „Nüüd sõidad sina kalessis tagasi lossi, mina võtan Kotka enda hoolde.”
   „Ma nägin teda põllul, Monsieur. Hea, et tema vigastatud ei ole.”
   „Seda mõtlesin mina ise ka,” vastas hertsog.
   Jacques istus kalessi ja sõitis minema.
   Hertsog läks Kotka juurde, kes teda ninaga nügis.
   Ta sidus ratsutid kaelale, mida Marcia oli tegemata jätnud, ja talutas ta majakese juurde.
   „Nüüd ole hea poiss ja ära mine kaugele,” ütles hertsog.
   Ta läks Pierre’i juurde, kes teda väraval seistes jälgis.
   „Hoia mu hobusel silma peal,” ütles hertsog. „Ma oleksin väga pahane, kui ta ära kaoks.”
   „Ma vaatan tema järel, Monsieur,” ütles Pierre innukalt.
   „Tee seda ja ma annan sulle midagi, mida sa külas kulutada saad,” lubas hertsog.
   Ta nägi, kuidas poisi silmad särama lõid.
   Hertsog oletas, et kuna isa on surnud, on emal raske toita ennast ja lapsi sellega, mida ta teenib.
   Marcia vaatas üllatunult üles, kui hertsog tagasi magamistuppa tuli.
   „Te olete veel siin!” hüüatas ta. „Ma kuulsin hobuste kabjamüdinat ja mõtlesin, et te läksite tagasi lossi.”
   „Ma kardan, et kui ma tagasi lähen, hakataks mind pommitama küsimustega, mis juhtus,” vastas hertsog.
   Marcia naeris natuke.
   „See juhtub kindlasti! Mul on… väga häbi sellepärast, mis ma tegin.”
   „Selleks pole põhjust.”
   „Ma ei anna endale iial andeks, kui ma olen tõesti vigastanud… seda last,” jätkas Marcia, „aga teie kammerteener Jacques arvab, et vigastus ei ole tõsine ja tema aju ei ole… kahjustatud.”
   „Mina olen palju aastaid usaldanud Jacques’i kätte oma keha ja aju,” ütles hertsog, „ja tema pole mind kunagi alt vedanud.”
   Rääkides pani ta tähele, kui väga õrnalt Marcia Lisette’i vaatas ja kui armastavalt ta teda hoidis.
   Marcia oli ratsasaapad ära võtnud, kui ta voodile istus. Nüüd toetus ta vastu patju.
   Ta nägi välja äärmiselt armas, kui ta oma kuldse pea teadvusetu lapse kohale kummardas.
   Hertsog istus toolile ja jälgis teda.
   Et ta vaikis, vaatas Marcia küsivalt üles.
   „Ma mõtlen, et lapsed meeldivad teile väga,” ütles mees.
   „Ma armastan neid,” vastas Marcia, „ja et ma olin ainus laps, igatsesin ma õdesid ja vendi, kellega saaks mängida.”
   Ta vaatas jälle alla Lisette’i peale, enne kui jätkas:
   „Muidugi on olnud imetore olla papaga, kuigi ta kohtles mind alati nii, nagu oleksin ma tema poeg ja mitte tütar. Aga mina tahan, et minu tütar, kui ma selle saan, mängiks nukkudega ja mõtleks nendest, et nad on tema lapsed, nagu mina tahtsin teha.”
   Ta rääkis uneleva häälega otsekui iseendale.
   „Kui te niimoodi tunnete,” ütles hertsog, „miks te ei lähe mehele ega saa lapsi?”
   „Seda ma ju tahaksin teha, kui ma leian mehe, kes hoolib nendest niisama palju kui mina,” vastas Marcia.
   Hertsog mõtles selle üle järele. Siis ütles ta:
   „Te ütlete ju, et meestest, kes on teie kätt palunud, ja ma saan aru, et neid on olnud terve hulk, ei oleks teie arvates saanud head isad.”
   „Võib-olla oleks saanud,” möönis Marcia, „aga nad ei näita seda välja. Ja kuidas ma saan ilmale tuua lapsi, keda võidakse hüljata või keda ei soovita?”
   Ta rääkis ikka vaikse, tasase häälega.
   Hertsog sai aru, et mitte ainult sellepärast, nagu võinuks jutt tema arvates teadvusetut last häirida.
   Või et mees oli üsna pealetükkiv niisuguseid küsimusi esitades.
   Kuid ta mõtles, et see, mida neiu rääkis, oli paljastav.
   Kuna ta oli väga läbinägelik, oli ta saanud teada seda, mida teised ei teadnud – Marcia vastumeelsust korraldatud abielude vastu või üldse abielu vastu, kus puudus armastus.
   Otsekui oleks ta äkitselt aru saanud, mida mees mõtleb, vaatas Marcia talle otsa.
   „Te ei räägi kellelegi, mida ma praegu teile ütlesin?”
   „Võite mind usaldada,” vastas hertsog, „ja kui see teid huvitab, võin ma öelda, et ka mina olin lapsena väga üksildane.”
   „Poistega on teine lugu,” ütles Marcia, otsekui ei tahaks ta olla kaastundlik.
   Hertsog raputas pead.
   „Ma mõtlen, et kõik lapsed vajavad üht ja sama – seltsi ja muidugi armastust.”
   „Ma ei suuda uskuda, et teie ema ei armastanud teid,” märkis Marcia.
   „Armastas küll ja isa samuti,” vastas hertsog, „aga ikkagi jutustasin ma endale lugusid, milles oli teine minuealine poiss, kellega ma sain ronida puude otsa, peita ennast hoidja ja õpetajate eest ja kes muidugi ajasid minu poniga võidu iga kord, kui ma ratsutama läksin.”
   Marcia naeris natuke.
   „Mina tahtsin seda ka ja tundsin, et oli ebaõiglane, kui papa alati võitis, sest ta oli palju suurema hobuse seljas kui mina.”
   „Ma mõtlesin sageli,” jätkas hertsog, nagu vaataks ta tagasi minevikku, „et külalapsed, kes peaaegu kõik tulid suurtest peredest, olid õnnelikumad kui mina, kes ma alati mängisin lossi suurtes lastetubades üksi kõikvõimalike kallite mänguasjadega, mis kunagi leiutatud.”
   „Nüüd panete mu endale kaasa tundma,” ütles Marcia, „ja mina tahan tunda kaasa Lisette’ile, sest ma tegin talle viga, ja veel sellepärast, et tema on ka kindlasti üksildane, kuna Pierre on temast nii palju vanem.”
   „Mul on poolõde, aga tema oli kaksteist aastat minust vanem,” märkis hertsog.
   „Ilmselt parim, mida te võite teha,” ütles Marcia, „on luua ise suur perekond. Ja kindlasti väikeste vahedega – kaksikud, kui võimalik – nii et nad ei tunneks end kunagi üksildasena.”
   Rääkides tuli talle meelde – ta oli selle seni unustanud –, mida isa talle oli rääkinud.
   Kui isal oli õigus, siis oli igati võimalik, et hertsog ei abiellu üldse kellegagi.
   Lossi lastetoad jääksid tühjaks.
   Mõtlemata, et hertsog ei pruugi teada Sardosi kavatsustest, ütles ta kiiresti:
   „Te peate olema ettevaatlik… väga ettevaatlik! Muidu ei tule enam Roux’ hertsogeid ja kindlasti mitte lapsi, kes lasevad trepikäsipuudel liugu ja mängivad nendes põnevates koridorides peitust.”
   „Millest te räägite?” küsis hertsog.
   „Ma… palun vabandust… ma poleks pidanud seda mainima,” vastas Marcia. „See oli…minust rumal, aga ma mõtlesin, et Madame la Comtesse on teid kindlasti hoiatanud.”
   „Mind hoiatanud? Mille eest?” päris hertsog.
   „Teie… õepoja eest.”
   „Kas on midagi uut, millest mina pole kuulnud?”
   „Ma… ma ei tea… aga papa rääkis mulle täna hommikul midagi.”
   „Rääkige mulle, mida teie isa teile ütles.”
   Marcia vaatas hertsogile murelike silmadega otsa.
   „Minust oli… taktitu seda mainida… palun… unustage, mida ma ütlesin.”
   „Te ei saa loota, et ma pole uudishimulik!”
   Marcia ohkas.
   „Palju parem on seda kuulda komtessi kui minu suust, aga… ta mõtleb, et teie õepoeg kavatseb… teid tappa!”
   Hertsog vahtis talle otsa.
   „Mind tappa?” hüüatas ta. „Aga see on naeruväärne!”
   „Nähtavasti rääkis krahv oma võlausaldajatele, et kui teie… surete, mis pidi juhtuma… lähemas tulevikus, pärib tema ema… kõik, mis teil… on.”
   Saabus vaikus.
   Marcia ei julgenud hertsogile otsa vaadata.
   Ta kummardus Lisette’i kohale, tema pea langes nii madalale, et mees nägi ainult pealage.
   „See, mis te praegu tema ema kohta ütlesite, on õige,” ütles hertsog pärast vaikust, mis tundus pikk. „Ma ei aimanudki, et Sardos plaanitseb seda enda kasuks pöörata.”
   „See oleks väga tema kasuks,” ütles Marcia, „kui ta saaks teid kuidagi kõrvaldada. Oh, palun… palun… olge ettevaatlik! Te ei või lasta kellelgi… temasugusel oma kohta võtta… ma olen täiesti kindel, et mõisa inimesed… kaasa arvatud Pierre’i ja Lisette’i ema… kannataksid, kui ta seda teeks.”
   „Muidugi kannataksid,” vastas hertsog, „aga mul polnud aimugi, et ta on nii meeleheitel, et plaanitseb minu mõrva.”
   „See on ainult… arvamine,” sõnas Marcia kiiresti. „Keegi ei saa selles kindel olla, ainult et komtess on olnud kontaktis mõne sõbraga Pariisis, kes ütlevad, et Sardos teeb kõikjal teatavaks, et tema ema saab teie surmast kasu.”
   „Mis on midagi, mida tuleb kindlasti iga hinna eest vältida,” lausus hertsog.
   Ta tõusis toolilt, millel ta oli istunud, läks ukse juurde ja lahkus toast.
   Marcia vaatas talle järele, silmis ärev ilme.
   „Ma vist poleks pidanud talle ütlema,” mõtles ta, „aga ta peab varem või hiljem teada saama, et peab ettevaatlikum olema.”
   Siis tuli talle meelde, et ta oli näinud Sardosi ühe kaaslasega ratsutamas üsna lähedal kohale, kus nemad praegu olid.
   Võib-olla ei teinud nad midagi halba ja käisid lihtsalt ratsutamas.
   Aga ta mõtles, et kui tema oleks hertsog, kahtlustaks ta kõike, mida Sardos teeb ja kus ta käib.
   Äkki leidis ta end palvetamas, et hertsogil oleks turvaline ja keegi ei teeks talle kurja.
   Ta tundis, et kui mees peaks mõrvatama, on see nagu kukuks maha tohutu tamm või variseks loss rusudeks.
//-- * * * --//
   Ent hertsog seisis eesukse juures ja vaatas orgu.
   Kas oli tõesti võimalik, küsis ta endalt, et õepoeg tapaks ta, sest vajas rohkem raha oma ekstravagantsuste jaoks?
   Ta ütles endale, et see mõte on absurdne.
   Isegi mitte mõtetes ei lasknud ta ennast hirmutada kellelgi, kes oli nii põlastusväärne.
   Kuid ta ei kannatanud mõtet, et kõik tema töö viinamarjaistandustes, kõik uuendused, mida ta oli sisse viinud, oleks raisatud joomise ja amoraalsete naiste peale.
   „Ma arvan,” mõtles ta lõpuks, „et pean andma Sardosile rohkem raha, kuigi, Jumal teab, samahästi võiksin selle tuulde visata!”
   Hertsog seisis ikka veel uksel, kui Jacques tagasi jõudis. Ta sõitis kaarikus, mille ees oli üks hobune, ja liikus väga kiiresti.
   Kui hertsog nägi teda üle konarliku maa tulemas, naeratas ta.
   Ta teadis, et võis Jacques’i usaldada, too täitis kõik tema juhtnöörid täht-tähelt.
   Poiss seisis ikka veel Kotka kõrval.
   „Tule ja aita mind,” ütles kammerteener, „mul on hulk asju sinu ema kööki kanda.”
   Uudishimulik, mis need võiksid olla, asus Pierre hea meelega appi.
   Hertsog läks tagasi magamistuppa.
   „Jacques on tagasi,” ütles ta Marcial. „Kuna te olete otsustanud siia jääda, tõi ta mõned ööriided, nii et teil oleks mugavam.”
   „Kui lahke teist sellele mõelda,” vastas neiu. „Kui teie kammerteener oli läinud, soovisin ma tõesti, et võiksin ratsutamisseeliku seljast võtta, sest siin on üsna palav.”
   „Soovitangi seda teil nüüd teha,” ütles hertsog, „nii et ma toon, mida Jacques kaasa tõi.”
   Ta läks välja, võttis kaarikust väikese kohvri ja viis magamistuppa.
   Marcia oli juba voodilt tõusnud ja pannud Lisette’i hästi ettevaatlikult asemele, pea padjal.
   Kui hertsog sisse astus, seisis ta põrandal ja kummardus väikese tüdruku kohale. Neiut vaadates mõtles mees, et too oleks võinud poseerida suure meistri portreele „Neitsi lapsega”.
   „Siin on teie kohver,” ütles ta, „ja Jacques’i tundes olen ma kindel, et midagi pole unustatud.”
   „Palun tänage teda minu nimel,” vastas Marcia, „ja ma olen nii õnnelik, et saan midagi jahedamat selga panna.”
   Hertsog läks ära, ust enda järel kinni pannes.
   Marcia libistas seljast ratsutamisseeliku ja riided, mida ta selle all kandis.
   Kohvrit avades leidis ta, et Jacques oli toonud talle ühe tema ilusatest öösärkidest ja negližee. See oli valgest atlasest ja ääristatud väikeste taevasinisest sametist lehvidega. Ta oli selle ostnud, sest see oli nii kaunis.
   Aga päris kindlasti polnud ta arvanud, et kannab seda talumajas.
   Jacques oli lisanud ka kammi, juukseharja ja reisipeegli.
   See oli palju mugavam kui tualettlaua kohale kinnitatud väga väike puuraamis peegel.
   Marcia päästis juuksed lahti ja harjas neid seni, kuni need näisid elektrist elavaks muutuvat. Need langesid üle õlgade peaaegu pihani.
   Leidnud ka paari kontsadeta tuhvleid, pani ta kohvri kinni.
   Teda lõbustas, et Jacques oli öökapilt kaasa võtnud ka raamatu, mida ta oli lugenud. See aitaks mööda saata tunni või paar, mõtles ta, kuni ta magama jääb.
   Uksele koputati.
   Ta mõtles, et see on kindlasti Pierre, aga kui ta hüüdis „Entrez”, astus sisse hertsog.
   „Ma mõtlesin, et te olete läinud!” ütles Marcia.
   „Vastupidi,” vastas mees, „ma ootan teid endaga õhtust sööma.”
   Marcia vaatas teda imestunult.
   „Õhtust sööma?”
   „Vaevalt oleks see minust kui peremehest külalislahke, kui jätaksin teid söömata siia.”
   „Ma mõtlesin, et ehk on köögis midagi,” vastas Marcia.
   „Seda oleks väga vähe,” ütles hertsog, „ja Jacques tõi kaasa söögi, mida me tema arvates mõlemad naudiksime.”
   Marcia naeris.
   „Ma ei usu seda! Mida nad lossis mõtlevad, kui te õhtusöögile ei ilmu?”
   „Ma käskisin Jacques’il öelda, et ma söön õhtust sõpradega ja et teie olete läinud nende majja abi paluma, sest Kotkas kaotas raua, ja seni kuni sepp hobust rautab, sööte ka teie seal õhtust.”
   „Kuidas te oskate nii palju valesid kokku rääkida?” küsis Marcia.
   Kuid ta naeris.
   „Häda ajab härja kaevu!” vastas hertsog. „Nüüd tulge võõrastetuppa, ja las ma ütlen teile, juhul kui te muretsete, et köögilaua ääres sööb Pierre nagu hobune, ja kui te kähku ei tee, ei jää meile midagi!”
   Marcia naeris jälle ja vaatas siis ärevalt Lisette’i poole.
   „Me võime ukse lahti jätta,” ütles hertsog, „nii et kui ta teadvusele tuleb või liigutab, siis me kuuleme.”
   Marcia naeratas talle põgusalt, enne kui läks tema ees väikesesse võõrastetuppa.
   See oli pisike tuba, kasina mööbliga, kuid laitmatult puhas.
   Jacques oli korraldanud laua toa keskele. Laual oli pitsiga ääristatud lina ja kaks hõbeküünlajalga, mis ta oli lossist kaasa toonud.
   Marcia võttis istet ja hertsog istus tema vastu.
   Esimene käik oli juba laual, see oli hõrk hanemaksapasteet, mis oli Dordogne’i selle kandi eriroog.
   Joodi šampanjat.
   Kui Marcia seda rüüpas, ütles ta:
   „Ma ainult loodan, et kellelgi lossis pole aimu, kus me praegu oleme. Kas oskate ette kujutada, kui šokeeritud nad oleksid!”
   „Me sööme koos ilma seltsidaamita,” ütles hertsog, „ja teie näete välja väga kaunis oma lahtiste juuste ja ööriietusega.”
   „See on negližee,” kommenteeris Marcia, „ja te teate väga hästi, et üks daam võib seda kanda, kui ta Beau’ oma buduaaris vastu võtab.”
   „Teie suust kõlab see veelgi sündmatult, kui see on!” narris hertsog.
   Marcia punastas, taibates, et oli rääkinud nii, nagu ta võis rääkida oma isaga.
   Ta oli unustanud, et hertsog on noor mees ja tema oleks pidanud ametlikum olema.
   „Mulle meeldib, kui te punastate,” märkis hertsog. „See on midagi, mida ma prantslannade näol harva näen.”
   Seda öeldes mõtles ta, et see pole imeks panna.
   Naised, kellega tema lävis, nagu markiis, olid juba aastaid punastamise east väljas.
   „Kuna me oleme siin niisuguses kompromiteerivas olukorras,” lausus Marcia kiiresti, „panen ma ette, et räägime hobustest, mis on alati ohutu teema.”
   „Mina räägiksin momendil parema meelega teist!” ütles hertsog kindlalt. „Ma olin äärmiselt huvitatud sellest, mida te äsja rääkisite ainsaks lapseks olemisest. Oodates, kuni te riideid vahetate, mõtlesin ma, kui palju on mõis ja loss mulle tähendanud sellest saadik, kui ma mäletan. Ja seega kui tähtis on, et see läheks minu pojale või isegi mitmele pojale.”
   Marcia plaksutas käsi.
   „Igaüks tahab ju, et te niimoodi mõtleksite,” ütles ta, „ja keegi ei rõõmustaks selle üle rohkem kui teie tädi.”
   „Raskus on selles,” jätkas hertsog, „et, nagu te ise ütlesite, laste soetamiseks peab olema armastus, ja kui kodu peab olema nende jaoks õige kodu, olgu ta siis väike maamaja või nii suur nagu minu loss, peavad nende ema ja isa teineteist armastama.”
   „Teil on seda öeldes absoluutselt õigus,” lausus Macia tõsiselt. „Ma olen veendunud, et armastusest sündinud lapsed on intelligentsemad ja muidugi palju õnnelikumad nendest, kes ei sünni armastusest.”
   Hertsog noogutas ja neiu jätkas.
   „Kui te loete ajalugu, on ilmselge, et armu-lapsed olid alati palju targemad kui need, kes sündisid korraldatud abieludest, eriti kuninglikes perekondades.”
   „See on tõsi,” kinnitas hertsog, „ja mina võin teile tõestada paljude näidetega, et nii mõnegi Prantsuse kuninga armu-lapsed ületasid igas suhtes neid, kes sündisid tema välismaisele noorikule, kelle vastu tal oli tundeid vähe või puudusid need hoopis.”
   „Täpselt sama näeme Inglise ajaloos,” nõustus Marcia.
   Ta jutustas hertsogile lugusid mitmest kuninglikust armu-lapsest.
   Siis jutustas hertsog talle sarnaseid lugusid nendest, kes sündisid Prantsuse kuningatele, ja Marcia meelest olid need köitvad.
   Pasteedile järgnes hulk oivalisi roogi, mida Jacques oli kaasa toonud. Aga nad olid nii süvenenud oma vestlusse, et sõid toidule tähelepanu pööramata.
   Marcia oli vaevalt maitsnud suurepärast veini, mis tuli hertsogi enda viinamäelt.
   Viimaks, kui nad olid joonud kohvi, tõusis hertsog vastu tahtmist.
   „Ja nüüd, ma arvan, pean minema tagasi lossi. Ma räägin teie isale tõtt, mis juhtus, aga minu meelest oleks viga rääkida tädile või kellelegi teisele.”
   „Oh, palun… palun hoidke see saladuses!” anus Marcia. „Te teate, kuidas nad hakkavad rääkima, ja see oleks minule väga, väga piinlik.”
   „Ma annan oma parima,” lubas hertsog, „ja muidugi tulen ma tagasi hommikul vara ja viin teid koju, kui lapse ema on tagasi tulnud.”
   Hertsog tegi sammu ukse poole, enne kui ütles:
   „Head ööd, Marcia. Ma nautisin meie õhtusööki rohkem, kui ma iganes oskan öelda.”
   „Ja minu meelest oli see vaimustav,” vastas Marcia. „Head ööd, Monsieur, ja… tänan teid.”
   Hertsog võttis tema käe. Marcia üllatuseks puudutasid mehe huuled tema pehmet nahka.
   Hertsog astus kööki, et näha, kas Jacques on valmis. Ent Marcia kiirustas magamistuppa, et vaadata, kas Lisette’iga on kõik korras.
   Laps lamas nii, nagu ta oli tema jätnud.
   Keeranud tekid kõrvale, tõstis ta lapse õrnalt suurele voodile.
   Ta oli natuke mures, kas linad on puhtad. Oma kergenduseks leidis ta, et nendel polnud magatud ja arvatavasti oli neid hommikul vahetatud.
   Enne voodisse heitmist läks ta akna juurde, et seda natuke rohkem lahti teha.
   Jacques oli süüdanud tema jaoks tualettlaual kaks küünalt. Need olid samasugused, nagu olid olnud söögitoa laual.
   Ta oli kindel, et need on väga palju kallimad kui üks talupoeg endale lubada võis.
   Siis märkas ta tualettlaual midagi, mida seal varem ei olnud.
   See oli revolver.
   Ta imestas, miks Jacques selle sinna oli pannud, siis märkas selle all kirjakest.

   Mademoiselle!
   Ma kuulsin, et naabruses on marutõbine koer. Härra Grateswoode’i krahvi toapoiss ütleb, et te olete hea laskja. Seepärast jätan teile selle häda korraks.
   Lugupidamisega Teie
   Jacques.

   Marcia naeratas, mõeldes, et Jaques on väga intelligentne mees.
   Ta teadis, kui ohtlik võib marutõbine koer olla. Samal ajal lootis ta, et ei pea relvast tulistama.
   Ta tõmbas ühe kardina kõrvale ja vaatas üles taevasse.
   See paistis kaugel eemal, sest majakese taga tõusid sadade meetrite kõrgusele rasked kaljud.
   Pead kuklasse kallutades võis ta nende kohal näha süvenevat hämarikku ja vilkumas esimesi tähti.
   See oli väga ilus.
   Ta mõtles, et läheb maja ette ja vaatab orgu kuupaistel.
   Ta teadis, et Jacques oli nüüd lahkunud, sest ta oli kuulnud rattamürinat.
   Küsimatagi teadis ta, et hertsog naaseb lossi Kotka seljas.
   Marcia võis ette kujutada, kui suursugune ta välja näeb.
   „Temast oli väga lahke minuga õhtustada,” mõtles ta, „ja mina nautisin nii väga meie jutuajamist.”
   Ta lootis ainult, et mees polnud liialt igavlenud.
   Kindlasti oli ta paistnud lõbustatud ja huvitatud.
   Marcia tõmbas kardina ette ja puhus ühe küünla ära.
   Ta tahtis just panna teist voodi kõrvale, kui uks äkki lahti prahvatas.
   „M’mselle! M’mselle!” hüüdis üks hääl.
   See oli Pierre, ja Marcia pani küünla käest, öeldes:
   „Mis on, Pierre? Mis juhtus?”
   „Monsieur le Duc võeti kinni, M’mselle! Kolm meest viisid ta koopasse.”
   „Ma ei tea, mida sa räägid!” karjatas Marcia.
   „Nad sidusid talle köie ümber. Ta pani vastu, aga nad olid tema jaoks liiga tugevad,” seletas Pierre hingetult. „Nad lõid tal kübara peast ja ta võitles nendega, M’mselle, aga nad lohistasid ta suurde koopasse, mida mitte keegi ei tea, peale minu ja mu sõbra!”
   Marcia teadis, et see oli Sardos.
   Ta suutis ainult õudusega mõelda, et nad tapavad hertsogi.

Seitsmes peatükk

   „Mida… me saame… teha?” hingeldas Marcia.
   „Ma näitan teile, nii et nad meid ei näe,” ütles Pierre, „kuhu nad Monsieur hertsogi viisid. Tulge minuga, M’mselle.”
   Marcia vaatas kiiresti Lisette’ile, kes lamas vaikselt.
   Siis keeras ta ukse poole, kus Pierre ootas.
   Alles siis tuli talle meelde revolver, mille Jacques oli talle tualettlauale jätnud.
   Ta haaras selle ja märkas siis, et Pierre oli ees läinud.
   Ta leidis poisi tulemas köögist, midagi käes.
   „Mul on latern, M’mselle,” ütles ta.
   Marcia nägi, et see oli lihtsalt küünal moosipurgis.
   Ta mõtles, et vähemalt suudavad nad näha teed, kui nad lähevad koopasse.
   Samal ajal oli tal hirm. Et Sardos oli hertsogi vangi võtnud, oli küllalt halb. Kui ta võtab veel kinni tema ja Pierre’i, võib ta ka nemad tappa või kasutada pantvangina.
   Kuid vaielda polnud mõtet.
   Ta lihtsalt järgnes Pierre’ile eesuksest välja ja edasi väikesesse aeda.
   Oli valge, sest kuu oli tõusmas.
   Mustas taevas särasid juba tähed.
   Pierre keeras järsult paremale ja jooksis sinnapoole, kus kaljud laskusid alla põllule.
   Marcial ei olnud aega mõelda.
   Tal oli ainult tegemist, et Pierre’il kannul püsida.
   Ka hoidis ta üleval oma öösärki ja negližeed, et saaks kiiremini joosta.
   Õnneks olid tal veel jalas samad kontsadeta siidtuhvlid, mis õhtusöögi ajal.
   Kotkas oli ikka veel põllul.
   Ta oletas, et Sardos ja tema kaasosalised olid hertsogi kinni võtnud, enne kui ta jõudis oma hobuse juurde.
   Äkki jäi Pierre seisma.
   Kui Marcia tema juurde jõudis, sosistas ta:
   „Seal on see koobas, kuhu nad hertsogi viisid!” Ta näitas näpuga.
   Marcia nägi ähmaselt nõrka piirjoont, mis võis olla koopa sissepääs.
   Ta oleks läinud sinnapoole, et saab ehk midagi kuulda. Kuid Pierre haaras tal käsivarrest ja tõmbas ta ära.
   Nad liikusid umbes kolm meetrit ja Pierre jäi jälle seisma.
   Nüüd võis Marcia näha kaljuseinas väikest avaust, mis nägi välja, nagu kasutaksid seda loomad. Pierre võttis oma laterna, nagu ta seda nimetas, välja kuue alt, kus ta oli seda peitnud.
   Sosinaga, mida neiu vaevalt kuulis, ütles ta:
   „Tulge minu järel!”
   Ta roomas neljakäpakil ees auku ja Marcia tegi sama. Ta tundis, kuidas ööriided tema põlvede ümber takerdusid. Oli kergenduseks, pärast üsna lühikest maad, kui Pierre püsti tõusis.
   Ta hoidis oma laternat üleval ja Marcia nägi, et nad olid väikeses, kuid tühjas kambris ja et katus pea kohal on rohmakas ja kivine.
   Ent kamber oli küllalt kõrge, nii et nad said sirgelt seista.
   Pierre pani sõrme huultele, käskides neiul vait olla.
   Marcia juba teadis, et kui nad räägiksid, kajaksid nende hääled vastu ja teeksid Sardose valvsaks.
   Pierre läks ees, astudes aeglaselt, sest põrand oli konarlik.
   Nüüd nägi Marcia vilkuvas valguses, et laest ripuvad stalaktiidid ja ja põrandast kerkivad stalagmiidid.
   Nad läksid veel edasi.
   Nüüd ei olnud nad enam koopas, vaid mingis kitsas käigus.
   Pierre hoidis laternat nii, et see andis Marciale piisavalt valgust talle järgnemiseks. Eespoolt varjas ta selle kuma kuuehõlmaga.
   Siis kuulis Marcia eemal hääli.
   See, kes rääkis, kes ta ka polnud, tegi seda hästi vaikselt.
   Ometi kajas tema hääl tontlikult, nii et näis, nagu tuleks see teiselt planeedilt.
   Pierre läks edasi ja Marcia järgnes, aeg-ajalt kivide otsa komistades.
   Ta hoidis tasakaalu, sirutades käed välja, nii et võis tunda seinu kummalgi pool. Need olid väga külmad.
   Ta tajus, et mida kaugemale nad läksid, seda külmem hakkas.
   Siis äkki kuulis ta Sardosi häält täitsa enda ligidal ütlemas toorelt:
   „Tõmba need sõlmed kõvemini kinni, nii et ta põgenema ei pääseks!”
   Sardosi kuuldes oli Pierre seisma jäänud.
   Nüüd liikus ta edasi väga, väga aeglaselt, kikivarvul.
   Oli kuulda, et kedagi lohistati üle konarliku maapinna.
   Kui siis Marcia astus ümber terava kaljueendi, võis ta vaadata läbi suure prao ühte imekspandavasse koopasse.
   See oli nii kõrge, et lage oli pimeduses võimatu näha. Koopas olid suurtele puudele sarnanevad stalagmiidid, mis helkisid ja sätendasid suurest laternast langevas valguses.
   Latern seisis kivil, mis oli lame ja peaaegu lauasuurune, ja valgustas nelja meest koopas.
   Marciast vasakul oli Sardos, kes nägi välja, mõtles ta, äärmiselt ebameeldiv ja agressiivne.
   Otse ees oli hertsog.
   Ta oli paljapäi ja tema põsel oli haav kohas, kuhu teda kindlasti oli löödud.
   Kuub oli tal ühelt õlalt maha rebitud ja tema ülakeha ümber oli köis seotud.
   Otse tema kohal nägi ta hiiglasuurt meest, kelle välimus oli rohmakas ja labane.
   Marcia poleks imestanud, kui talle oleks öeldud, et see on rusikavõitleja. Koopas oli veel üks mees, kes hertsogit kinni hoidva mehe kõrval paistis väike ja tühine.
   Ta oli halli peaga ja tema juures oli midagi riuklikku, mis tekitas Marcias tunde, et ükski arukas inimene ei usaldaks teda.
   Suur mees sikutas hertsogi vastu kivi, mille peal seisis latern.
   Nüüd nägi Marcia, kuidas kolmas mees taskust mingid paberid tõmbas. Ta asetas need lamedale kivile enda ees.
   Siis kuulis Marcia hertsogit.
   „Ma oletan, Sardos,” ütles ta, „et sa tead, mida sa teed, ja et ma panen sügavalt pahaks seda, kuidas mind koheldakse.”
   „Sa võid ju panna,” vastas Sardos toorelt, „aga mina panen pahaks seda, mihuke kooner sa oma rahaga oled, ja mul pole vähimatki kavatsust minna vangi, kui sina võid nii kergesti minu võlad ära maksta.”
   „Nagu ma olen minevikus teinud,” ütles hertsog vaikselt.
   „Ja mida sul pole tulevikus enam vaja teha!”
   „Nii et sa kavatsed mu tappa,” nentis hertsog rahuliku häälega.
   „See oleneb sinust,” vastas Sardos, „ja valik on sinu.”
   Järgnes vaikus. Hertsog ootas.
   Teda jälgides, ja Marcia nägi tema nägu profiilis, mõtles ta, et mees on väga rahulik ja vapper.
   Täitsa ootamatult hakkas Sardos naerma ja see oli kuri heli.
   „Üsna vastupidine lugu, onu Armond, kas pole,” ütles ta, „et mina dikteerin tingimusi ja mitte sina.”
   „Ma ootan, et kuuleksin,” vastas hertsog, „mis need tingimused on.”
   „Väga hea,” ütles Sardos. „Sa kuuled neid ja just selleks olen ma su toonud siia vaimustavasse koopasse.”
   „Mul polnud aimugi, et see olemas on,” vastas hertsog.
   „Sa võid selle eest tänada Albert’i,” ütles Sardos. „Kui ta seda mulle näitas, teadsin ma, et täpselt seda ma tahtsin.”
   „Et hoida mind vangis?” päris hertsog.
   „See on sinu teha,” ütles Sardos, „aga las ma esmalt tutvustan sulle oma sõpru. Albert, võib-olla ei üllata sind, on kõige tugevam mees Bergeracis, ja tema arvel on palju võitlusi ja maadlusmatše.”
   Ta naeris jälle inetult ja lisas:
   „Ma soovitan sul temaga mitte võidelda, sest kahtlemata jääd sina kaotajaks.”
   Hertsog ei lausunud midagi ja Marcia mõtles, et tal on imeväärne enesevalitsemine.
   Samal ajal võis ta näha, kuidas pulss mehe kaelal tuksleb. See ütles talle, et hertsog on tegelikult väga vihane.
   „Minu teine sõber, Monsieur Luzech on, nagu sa võid arvata, advokaat. Tal on siin sinu jaoks mõned paberid allakirjutamiseks ja sa oleksid väga rumal, kui sa seda ei tee.”
   „Tohin ma teada, mida need paberid sisaldavad?” päris hertsog.
   „Nad nimetavad minu sinu pärijaks, kui sul ei ole poega,” ütles Sardos häält tõstes, „aga kõigepealt annad sa mulle kaks miljonit franki ja kirjutad minu nimele kõik varad, mis sul on Bergeracis.”
   Kuulates teadis Marcia, et Bergerac on suur linn kõigest mõne miili kaugusel lossist.
   Kui hertsogil olid seal pärisvaldused, tõid üürid talle arvatavasti sisse suure osa rahast, mida ta maksis oma sugulastele mõisas.
   Marcia ei üllatunud, kui hertsog keeldus.
   „Ja kui ma keeldun sellele koletule dokumendile alla kirjutamast?”
   „Siis, mu kallis onu,” vastas Sardos, „pean ma suurima kahetsusega, ja muidugi põhjustab see mulle sügavat meelehärmi, jätma sinu siia ilusasse, kuigi külmavõitu koopasse. Seda pole kunagi avastatud enne seda, kui Albert oli nii tark ja leidis selle, ja kõigest paari kivi nihutamine koopasuu ette teeb selle märkamatuks veel tuhandeks aastaks.”
   Saabus vaikus, kui tema hääl ja seda saatev kaja vaibus.
   „Nii et tädi komtessil oli õigus, kui ta ütles, et sa plaanitsed minu mõrva!” mainis hertsog.
   „Miks oleks ta pidanud seda ütlema?” küsis Sardos vihaselt.
   „Ta kuulis, et sa kinnitad Pariisis, nagu tuleks minu surm varsti. Nii et kui ma peaksin seletamatul kombel kaduma, leiad sa, et suur hulk inimesi tahab sinult küsida, millal sa mind viimati nägid.”
   Marcia mõtles, et see oli hertsogist tark. Ta nägi Sardosi näost, et noormees oli häiritud.
   „Sellegipoolest,” ütles ta, „pole riskimiseks vajadust. Sina kirjutad alla neile paberitele, mis on täiesti seaduslikud, ja Monsieur Luzech laseb need viivitamata registreerida, nii et sul on võimatu oma sõna tagasi võtta.”
   „Väga hea,” ütles hertsog. „Aga kindlasti saad sa aru, et mul on võimatu millelegi alla kirjutada, kinni seotud nagu ma olen. Ma ei saa kuidagi oma käsi kasutada.”
   Sardos tõmbas taskust revolvri ja suunas hertsogile.
   „Päästa ta lahti, Albert!” käskis ta. „Ja vaata, et sul ka revolver valmis on. Kui ta püüab põgeneda, tulista teda!”
   Suur mees, kes seisis hertsogi kõrval, hakkas lahti sõlmima köit, millega ta kinni oli seotud.
   Marcia kartis, et hertsog riskeerib ja hakkab oma vabaduse eest võitlema. Ta teadis, et see oleks katastroof. Hertsogile olid kaks revolvrit suunatud.
   Kuigi tema saab ehk ühe mehe maha lasta, oli ta täiesti kindel, et siis tapaks kas Sardos või Albert hertsogi.
   Köis kukkus põrandale ja hertsog raputas käsi, otsekui tuues neisse verd tagasi.
   „Kas paberid on valmis?” küsis Sardos advokaadilt.
   „Need on siin ja korras, täpselt nagu te nõudsite, Monsieur,” vastas too libedalt.
   Marcia oli kindel, et ta saab oma vaeva eest kõvasti makstud. Ta mõtles, et mees näib mõnuga nautivat alandavat olukorda, milles hertsog viibis.
   „Tule siia, onu Armond,” ütles Sardos teravalt. „Ja ei mingeid trikke või sa sured!”
   Hertsog tegi sammu ette.
   Nüüd tõstis Marcia revolvri ja suunas laternale.
   Pauk oli vapustav, kajades koopas mitu ja mitu korda vastu.
   Siis sirutas ta oma käe pimedusse ja haaras hertsogil käest.
   Marcia sikutas teda, kuna Sardos raevus karjus, kaljuprakku, mille kaudu ta oli vaadanud.
   Midagi rääkimata tiris ta meest kättpidi ja hertsog sai aru, et mahub kuidagi praost sisse, kuigi see oli raske ja natuke valus.
   Alles siis, kui ta oli suurest koopast väljas ja tema kõrval, sosistas Marcia:
   „Pierre viib meid välja.”
   Poiss oli küllalt arukas ja varjas kuuega oma küünlalaterna tagakülge, nagu ta oli ennegi teinud.
   See saatis ainult pisut valgust tema ette, nii et Marcia ja hertsog said talle järgneda.
   Nende selja taga oli kõrvulukustav kisa.
   „Tulista teda!” karjus Sardos. „Tulista teda! Ta põgeneb!”
   Ta tulistas oma revolvrist.
   Kostis valukarjatus, siis plahvatuse kaja.
   Marcia mõtles, et vist tabas ta Albert’i.
   Kostis uus lask ja siis veel üks.
   Siis maha prantsatavate kivide ragin.
   Need võisid olla purunevad stalagmiidid või siis kukkus kive laest.
   Marcia tahtis ainult hertsogi siit nii ruttu välja saada kui võimalik.
   Ta kartis, et Sardos hakkab teda jälitama ja võtab ta uuesti kinni.
   Pierre liikus kiiresti.
   Kui nad olid suurest koopast päris kaugel, tõstis poiss laterna kõrgele. Nüüd said nad talle kergemini järgneda.
   Kulus ainult paar minutit, mis Marciale tundusid mitme tunnina, enne kui nad sissepääsu juurde jõudsid. Pierre laskus käpuli ja hertsog ootas, kuni Marcia talle järgnes, ning tegi siis sedasama.
   Väljas tundus väga soe.
   Kuuvalguses oli neil kerge ronida üle kivide kaljujalamil.
   Kui nad jõudsid tuttavale pinnale, ütles Marcia:
   „Te peate otsekohe ära minema! Kotkas ootab seal teid.”
   „Ja jätma teid maha?” küsis hertsog.
   „Nendel ei ole minuga asja,” vastas Marcia.
   „Võib olla küll,” ei jätnud hertsog järele.
   Just siis karjatas Pierre, kes parajasti kustutas oma laternat.
   „Maman!” ütles ta. „Maman on kodus!”
   Marcia nägi majakese poole vaadates selle ees kaarikut.
   See oli rohmakas kaarik, missugust seal maanurgas kasutasid veovoorimehed, et transportida oma kaupu küladest turulinnadesse.
   „Kui Lisette’i ema on kodus, saan ma teiega tulla, Monsieur,” ütles Marcia.
   Ta ei oodanud hertsogi vastust, vaid jooksis Pierre’ile järele.
   Poisi ema oli juba majas.
   Pierre oli haaranud kaela ümbert naisel, kel oli lahke, kuid üsna väsinud nägu.
   „Sa oled tagasi, Maman! Sa oled tagasi!” kordas ta. „Hirmsaid asju on juhtunud!”
   „Mis lahti?” küsis ema.
   Ta vaatas imestunult, kui Marcia tuli mööda jalgrada majja.
   „Mul on kahju, aga Lisette’iga juhtus õnnetus,” seletas Marcia. „Ma ratsutasin Monsieur hertsogi hobusel ja hüppasin üle heki just teie maja lähedal, teadmata, et Lisette teisel pool hekki lilli korjas.”
   Ta nägi, et naine muutus väga kahvatuks, ja lisas kiiresti:
   „Ta on teadvuseta, aga me mõtleme, et see on kerge peapõrutus. Ta on magamistoas.”
   Marcia rääkides avas naine magamistoa ukse ja läks sisse.
   Ta jooksis voodi juurde ja kui ta lapse kohale kummardus, karjatas Lisette nõrgalt:
   „Maman! Maman! Ma sain haiget!”
   Ema istus voodile ja surus lapse kõvasti rinna vastu.
   „Ta on teadvusel!” hüüatas Marcia. „Ja ta räägib, see tähendab, et tema aju on kahjustamata. Oh, ma olen rõõmus… nii väga… rõõmus!”
   Ta hääl katkes.
   Tema taga magamistuppa astunud hertsog nägi tema silmis pisaraid.
   Hoides Lisette’i kõvasti käte vahel, vaatas naine imestusega hertsogit.
   Ta tahtis püsti tõusta, kuid hertsog ütles:
   „Ärge liigutage. Ma võin ainult öelda, kui kahju mul on, et see juhtus. Veel võin ma teile öelda, et olen suur tänuvõlglane teie pojale, kes päästis mu elu.”
   „Päästis teie elu, Monsieur?” pomises naine.
   „Praegu pole aega sellest rääkida,” ütles hertsog. „Sest ma pean viima leedi Marcia, kes hoolitses Lisette’i eest, tagasi lossi. Ma külastan teid homme mingil ajal ja ma luban teile, et selle eest, mida Pierre minu heaks tegi, elate tulevikus palju mugavamalt.”
   Pierre’i ema oli liiga üllatunud, et midagi öelda.
   „Maman, maman,” ümises Lisette tema vastu.
   Hertsog sirutas Marciale käe. „Tulge,” ütles ta, „me peame Kotka talli viima. Jacques võib teie asjad hommikul ära tuua.”
   Marcia pühkis pisarad silmist ja lahkus midagi lausumata toast.
   Pierre seisis väikeses kojas.
   Hertsog pani käe talle õlale.
   „Tänu sinule, Pierre,” ütles ta, „pääsesin ma nende meeste käest, kel polnud mingit õigust niimoodi käituda. Vaata oma ema järele ja osta külast midagi ilusat. Hiljem räägime sinu tulevikust.”
   Rääkides andis ta poisile kaks kuldluidoori.
   Pierre vahtis neid, suutmata rääkida.
   Hertsog viis Marcia majast välja ja läbi aia põllule.
   Ta vilistas tasa ja Kotkas tuli sörkides nende poole.
   „Mida rutem me siit kaome,” ütles hertsog, „seda parem.”
   Ta tõstis Marcia sadulasse ja hüppas tema selja taha.
   Pannud vasaku käe neiu ümber, hoidis ta teise käega ratsuteid.
   Marcia hoidis hinge kinni, kuni nad olid majakesest kaugel ja koopasuust möödas.
   Tal oli hirm, et Sardos ja Albert võivad sealt tulla ja tulistada hertsogit, kui nad mööda ratsutasid.
   Ta teadis, et hertsog mõtleb sama.
   Aga kuigi mees sundis Kotka kiiresti liikuma, ei lasknud ta hobusel galopeerima hakata.
   Ta teadis, et see oleks Marciale ebamugav.
   Marcia mõtles, et mitte ükski mees ei mõtleks niisuguses olukorras temale ja mitte iseendale.
   Mõni minut hiljem oli hädaoht seljataha jäänud.
   Nad liikusid kuuvalgel kiiresti ja Marcia nägi lossi nende ees.
   Alles tallidele liginedes taipas ta, et ööriietuses ilmumine põhjustaks kommentaare.
   Kui nad veel ligemale jõudsid, ütles ta kiiresti:
   „Parem ma ehk lähen ülejäänud maa jala. Kui keegi mind näeb, peaks ta seda väga imelikuks.”
   „Ma tean seda,” sõnas hertsog lühidalt.
   Selle asemel, et minna otse tallide juurde, liikus ta läbi puude ja põõsaste. Nii jõudsid nad lossi tagaküljele.
   Hertsog peatas Kotka ja ütles Marciale:
   „Kui te ootate siin, viin ma teid sisse uksest, kus keegi teid ei näe. Aga enne panen ma Kotka talli.”
   „Jah muidugi,”naeratas Marcia.
   Ta libises sadulast maha ja hertsog ratsutas minema.
   Üksi jäänud, ütles Marcia tänupalve, et tal oli läinud korda mees päästa.
   Nüüd ta teadis, et Sardos oli käinud koobast üle vaatamas, kui ta nägi teda sealt suunast tulemas.
   Ja mees, kes temaga oli, pidi olema Albert.
   „Kuidas võis ta midagi nii õelat välja mõelda?” küsis Marcia endalt.
   Järgmine küsimus oli muidugi:
   „Kui ruttu ta uuesti üritab?”
   Ta oli üsna kindel, et Sardos ei loobu kergesti. Tal oli hirmsasti vaja raha.
   Kuigi hertsog ei olnud täna öösel surnud, oli igati tõenäoline, et see juhtub lähemas tulevikus.
   „Kuidas ta küll saab elada niisugustes tingimustes?” küsis Marcia endalt.
   Ta oli nii sügavais mõtetes, et ehmus, kui leidis hertsogi äkki enda kõrval.
   „Kotkas läks magama,” ütles mees, „ja mida rutem teie seda teete, seda parem! Teil on ühe päeva kohta piisavalt läbielamisi olnud!”
   „Ma just tänasin Jumalat, et ma sain teid päästa,” lausus Marcia. „Aga… mis siis, kui… ta üritab… uuesti?”
   „Siis peame tema jaoks valmis olema,” vastas hertsog vaikselt.
   Nagu mõeldes, et on viga sellest rääkida, võttis ta Marcial käest kinni ja juhtis ta läbi aia maja poole.
   Kõik paistis olevat pime ja maja oli väga vaikne.
   Marcia lootis, et lõik on läinud magama.
   Tal polnud vähimatki soovi kohtuda komtessi, ammugi mitte isaga.
   Hertsog avas alumisel korrusel akna, mille link oli katki läinud ja ei olnud veel parandatud.
   Marcia mõtles, et pole üldse hertsogi moodi, et tema majas võiks midagi ebatäiuslikku olla.
   Aga antud juhul oli see pigem õnnistuseks kui puuduseks.
   Hertsog tõstis ta üle aknalaua.
   Marcia leidis enda väikesest toast, mida tema meelest ei oldud palju kasutatud.
   Koridoris oli trepp ainult kasinalt valgustatud.
   Teisel korrusel põlesid tuled veel seinalühtrites, mis kandsid hertsogi vappi.
   Kui nad jõudsid Marcia magamistoa juuurde, võttis hertsog ühe küünla, et süüdata küünal Marcia voodi kõrval.
   Marcia nägi, et teda ei olnud oodatud, sest muidu oleks jäetud küünlad põlema. Küllap oli Jacques öelnud toatüdrukule, et ta jääb ööseks sõprade juurde.
   Hertsog, süüdanud kolm küünalt, puhus ära selle, mida hoidis käes.
   „Me oleme kodus… ja… teie olete ohust pääsenud,” ütles Marcia, „vähemalt praeguseks.”
   „Ja mina pean tänama teid, et mu päästsite,” ütles hertsog vaikselt.
   „Te peate olema ettevaatlik… väga ettevaatlik!” hoiatas Marcia.
   Ta vaatas üles mehe poole ja ta juuksed helkisid kuldselt küünla valguses. Ta silmad olid ärevad, sest ta oli mures, et Sardos ründab uuesti.
   Hertsog pani käed talle ümber ja tõmbas ta enda vastu.
   Kui Marcia üllatusest ahhetas, katsid mehe huuled ta suu.
   Mees suudles teda õrnalt, otsekui tänades kõige eest, mida neiu oli teinud.
   Siis muutus suudlus nõudlikumaks ja vallutavamaks.
   Marcia ei saanud algul arugi, mis toimub.
   Siis liigahtas tal rinnas miski, mis näis olevat osa kuuvalgusest, ja liikus ülespoole, kuni jõudis ta huultele.
   Just siis tõstis hertsog pea.
   „Mida sa küll teed, et ma niimoodi tunnen?” küsis ta.
   Siis suudles ta neiut uuesti; suudles nii, et neiule näis, nagu tiirleks terve loss tema ümber.
   Tähed näisid taevast alla kukkuvat ja kuuvalgus sähvis välguna läbi ta keha.
   See oli nii vaimustav, nii erinev kõigest, mida ta kunagi oli kogenud. Ta ei suutnud uskuda, et see juhtub tõeliselt.
   Viimaks laskis hertsog ta vabaks.
   „Mine magama,” ütles ta häälega, mis oli tundmatuseni muutunud. „Me räägime sellest hommikul.”
   Marcia tuikus, sest mees oli oma käed tema ümbert ära võtnud.
   Hertsog võttis ta sülle ja asetas voodile.
   Kui Marcia pea padjale langes, suudles mees teda veel korra.
   See oli pikk, kirglik suudlus, mis kiskus Marcial rinnust südame ja andis mehele.
   Siis, enne kui neiu jõudis midagi öelda, oli mees läinud ja uks tema taga sulgunud.
   Marcia lamas, mõeldes, et kogu maailm oli pea peale keeranud.
   Polnud jäänud midagi peale tema põksuva südame.
   Marcia ärkas ja tundis, et keegi on toas.
   Ta arvas, et kindlasti on see isa. Tulija oli tõmmanud kardinad eest ja päikesepaiste tulvas tuppa.
   Oma üllatuseks nägi Marcia, et seal seisis hertsog.
   Ta tuli akna juurest ära ja istus voodiveerele, Marciale otsa vaadates.
   „Sa näed hommikul välja väga kaunis!” ütles ta.
   „Mis on… juhtunud? Miks sa… siin oled?” küsis Marcia.
   Ta tundis, kuidas eelmise õhtu hirm tagasi tuli.
   „Ega asi ole… Sardosis?”
   „Momendil mitte,” ütles hertsog vaikselt, „kuid sa tead sama hästi kui mina, et ta üritab uuesti mind tappa.”
   „Oh… ei… ei!” karjatas Marcia.
   Ta tõusis voodis istuli, kuldsed juuksed üle õlgade langemas.
   Läbipaistev öösärk, mis tal seljas oli, rõhutas tema rindade täiuslikke kumerusi.
   „Sa pead minema ära!” ütles ta kiiresti. „Sa pead olema… kaitstud, kuni me… saame… tema vastu midagi… ette võtta.”
   „Ma ei jookse minema,” lausus hertsog vaikselt, „aga ma olen otsustanud, mida ma pean tegema, ja ma vajan sinu abi.”
   „Sa tead, et ma aitan sind… igati, kuidas aga saan,” vastas Marcia. „Mis see on?”
   „Ainus viis, kuidas ma saan päästa ennast ja, mis veel tähtsam, ka perekonnanime ja mõisa, on abielu,” ütles hertsog. „Seepärast palun ma sind, Marcia, päästa minu elu ja abiellu minuga täna hommikul minu lossi erakabelis.”
   Ta tegi pausi.
   Marcia ei öelnud midagi, aga ta silmad näisid täitvat kogu ta näo.
   „Teine võimalus,” jätkas mees, „on see, et ma võin su teha enda omaks siin ja praegu ning iga laps, kes sellest ühendusest sünnib, on minu seaduslik pärija ja astub Sardose asemele.”
   „Kas sa… tõesti ütled… midagi niisugust… minule?” küsis Marcia.
   „Mul pole vähimatki soovi midagi niisugust rääkida,” vastas hertsog, „aga ma olen meeleheitel. Ja kui ma pean päästma oma perekonna, kes jääks Sardose võimu all nälga, siis seda ma ka teen. Ka on mul kohustus mõisa inimeste ees.”
   Ta vaatas Marciale silma, enne kui jätkas:
   „Enne kui sa mulle vastad, tahan ma öelda, et ma armastan sind! Ma pole seda iial enne ühelegi naisele öelnud ja ma pole iial enne tahtnud ühegi naisega abielluda. Kui sa abiellud minuga, Marcia, siis ma vannun, et ma tahan seda kogu südamest ja hingest.”
   Ta tõmbas sügavalt hinge, enne kui küsis:
   „Kas sa päästad mu?”
   Marcia naeratas:
   „Mul pole raske… sulle vastata, sest ka mina… armastan sind! Ma teadsin… eile õhtul, kui sa mind… suudlesid, miks ma olin olnud sinu pärast… nii mures ja miks ma pidin… sind päästma. Sellepärast, et ma… olin hakanud… sind armastama!”
   „Siis on meid kaks!” ütles hertsog hellalt.
   Ta kummardus ettepoole ja tema huuled leidsid Marcia suu.
   Ta suudles neiut õrnalt, nagu oleks ta väga hinnaline.
   „Ma saatsin juba kaplani järele,” ütles ta. „Kui meid keskpäeval paari pannakse, ei tea majas keegi meie laulatusest enne, kui sa oled minu naine.”
   Marcia pigistas käed kokku.
   „Kas me võime tõesti seda teha? Ma ei suudaks taluda, kui nad… jutustavad ja arutavad! Ning papa ja komtess ütlevad, kui targasti nad meid kokku on toonud.”
   „Me räägime Sardosist alles siis, kui sa oled minu naine,” vastas hertsog, „ja selle eest, mida me tegime või ei teinud, vastutan mina. Kindlasti ei lase ma kellelgi sulle liiga teha!”
   Marcia naeris.
   „Seda teed sina, ja mulle meeldib see kangesti! Oh, Armond, kuidas võis see nii üllatavalt juhtuda?”
   Mees liikus huultega üle neiu pehme põse, enne kui ütles:
   „ Ega polegi nii üllatav. Ma teadsin, kui sa salongi astusid, et sa pole mitte üksnes kõige ilusam naine, keda ma eales olen näinud, vaid ka seda, et sa oled ingel, kes on tulnud taevast minu elu muutma, isegi kui ma sõdisin selle vastu.”
   „Sa olid väga ebaviisakas ja pahur!” protesteeris Marcia.
   „Selle teen ma sulle tulevikus heaks,” vastas hertsog.
   Ta suudles neiut uuesti, enne kui ütles:
   „Nüüd lähen ma korraldusi tegema. Oleks viga, kui keegi näeks mind siin enne, kui minu sõrmus sinu sõrmes on.”
   „Ma arvan, et on natuke hilja minu reputatsiooni pärast muretseda,” märkis Marcia, „aga ütle mulle palun, enne kui sa lähed – mida sa kavatsed nende… jubedate meestega… ette võtta?”
   „Kui nad oma püstoleid paugutama hakkasid, oli mul tunne,” ütles hertsog, „et kuna see oli nii mõtlematu, võis see lahti päästa mõned kivid. On võimalik, et nad ei saa kuhugi minna, enne kui neid päästetakse.”
   Marcia ahhetas.
   „Kas sa tõesti mõtled, et see… on tõsi?”
   „Arvan, et ma pean käituma nagu džentelmen ja nad ära päästma,” mainis hertsog, „enne kui nad nälga surevad. Aga paratamatult tunnen ma, et maailmale oleks õnnistuseks, kui nad jääksid sinna, kus nad on.”
   „Olen sinuga nõus,” ütles Marcia. „Samal ajal oleks see… vale.”
   „Ma tean,” vastas hertsog, „ja pärastlõunal saadan ma mõned oma mehed vaatama, mis juhtus.”
   „Sina ei lähe… nendega kaasa?”
   Hertsog raputas pead.
   „Ei, ma arvan, see oleks viga. Pealegi tahan ma olla sinuga. Minu mõisavalitseja, kes on väga arukas mees, juhib päästeoperatsiooni.”
   Marcia judises.
   Ta tundis, et kui Sardos jälle vabaduses on, hakkaks ta välja mõtlema teisi mooduseid, kuidas onu hävitada.
   Otsekui teaks ta, mida neiu mõtleb, pani hertsog sõrmed talle lõua alla ja keeras tema näo enda poole.
   „Ma teen sust oma naise, mu kallim, ja kui me kord abielus oleme, võid sa vaadata minu järele, nagu sa juba oled teinud. Ehk on Jumal armuline ja kaitseb meid.”
   Marcia pani impulsiivselt oma käed hertsogi kaela ümber.
   „Ma armastan sind! Ma armastan sind!” õhkas ta. „Kuidas ma võin… sind kaotada!”
   Mees suudles teda ja ütles:
   „See on meie pulmapäev ja mitte miski ei tohi meie õnne häirida. Ma jätan su nüüd, mu hinnaline mõrsja. Kui minu sõrmus on sinu sõrmes, näitan ma sulle, kui tõsiselt ma seda mõtlen.”
   Ta suudles Marciat uuesti ja neiu nägi armastust tema silmis.
   Marcia teadis, et see ongi, mida ta oli tahtnud ja mida oli oodanud.
   Kui hertsog lahkus, helistas ta oma toaneitsi.
   Kuna ta ei tahtnud kohtuda komtessi ega kellegi teisega seltskonnast, sõi ta hommikust voodis.
   Kell oli üksteist. Ta mõtles, et peaks hakkama riietuma, kui Jacques uksele koputas.
   Ta tõi Marciale loori, mille kohta ta ütles, et see on olnud Roux’ perekonnas kaks sajandit.
   Ka ulatas ta neiule teemantidest tehtud apelsiniõitest pärja.
   See oli haruldane ja väga ilus.
   Marcia peitis selle toatüdruku pilgu eest kuni viimase minutini.
   Esiteks pani ta toatüdruku imestuseks selga väga ilusa valgest šifoonist ja pitsist kleidi. Seda oli ta kandnud tseremoniaalsel ballil Buckinghami palees.
   Loor käis üle pea ja apelsiniõitest pärg hoidis seda paigal.
   Ta teadis peeglisse vaadates, et hertsog ei pea oma Inglise pruuti häbenema.
   „Palun ära ütle kellelegi sõnakestki, kuni me oleme abielus,” palus ta toatüdrukut.
   „Mais non, M’mselle! See on nii põnev! Õnnistagu le Bon Dieu teid ja Monsieur le Duc’i!”
   „Ta on meid juba õnnistanud,” lausus Marcia pehmelt.
   Hertsog tuli buduaari, nähes välja vaimustav oma õhtuülikonnas – Prantsuse kombe kohaselt õige riietus peigmehele.
   Tema kuube ehtisid autasud ja üks oli veel paela otsas, mis oli kaelas.
   Mees ei liigutanud, kui Marcia tema poole sammus, ainult jälgis neiut, kuni see tema juurde jõudis. Tema näol oli ilme, missugust neiu veel kunagi polnud näinud.
   Marcia teadis, et see on armastus; armastus, mida ta oli otsinud, kuid uskunud, et ei leia kunagi.
   Ta mõtles lastetubadele ülakorrusel ja teadis, et nende lapsed sünnivad armastusest.
   Kui Jumal on armuline ja hertsog jääb ellu, ei ole kummagi elus kunagi kedagi teist.
   Hertsog andis talle väikese kimbu valgetest orhideedest.
   Siis suudles ta Marcia kätt, võttis tal käsivarrest ja juhtis buduaarist välja.
   Kabelisse läksid nad samast trepist, mida olid kasutanud eelmisel õhtul.
   Kaplan juba ootas neid.
   Marcia nägi, et altar oli kuhjaga täis liiliaid ja samasuguseid valgeid orhideesid nagu tema pruudikimbus.
   Ta tundis, et suudab lugeda hertsogi mõtteid.
   Mees ütles talle lilledega, et ta on kõike, mida ta oma naises soovib näha. Et ta on erinev kõikidest teistest naistest, kes olid teda lõbustanud, kuid kellega ta oli alati tundnud mingit pettumust.
   Teenistus algas.
   Kuna see oli missa, siis olid kohal kaks missateenrit, ja Marcia tundis ühes ära Pierre’i.
   Ta teadis, et miski ei suudaks poisile suuremat rõõmu teha.
   Külal on hea meel, kui saadakse teada, et poiss oli hertsogi laulatuse juures olnud.
   Et hertsog oli nii imeline, oli ta teadnud, mida poiss tunneks.
   See oli omadus, mida Marcia oli alati oma mehes tahtnud.
   Tema sõrmed haarasid kõvemini mehe sõrmedest ja mees sai tema silmadest aru, et naine mõistis.
   Kui kaplan neid õnnistas, näis Marciale, et inglid laulavad pea kohal.
   Jumalik valgus ümbritses neid mõlemaid.
   Kui nad püsti tõusid, suudles hertsog teda õrnalt ja siis läksid nad mööda lühikest vahekäiku kabelist välja.
   „Nüüd, mu kullakallis,” ütles hertsog, „ma kardan, et peame võtma vastu kõik, mis tuleb, aga ma ei taha, et sa närveeriksid.”
   „Miski ei aja mind närvi nüüd, kui ma sinu naine olen,” ütles Marcia. „Oh, kallis, kas sa palvetasid nii nagu mina, et meil võiksid olla pikad mesinädalad?”
   „Ma palvetasin, et Jumal oleks halastaja ega karistaks mind minu pattude eest,” vastas hertsog.
   Ta vaatas naist viivu, enne kui ütles:
   „Ma armastan sind ja tahan sind! Lähme võtame õnnitlused vastu ja siis võime olla omaette.”
   „Seda tahan… minagi,” vastas Marcia.
   Hertsog juhtis Marcia kabelist pikka koridori, mis viis kuldse salongi poole.
   Marcia kuulis hääli ja vaatas küsivalt hertsogile otsa.
   „Ma käskisin kõigil mind siin oodata, sest mul on üks teadaanne,” seletas mees.
   „Ma loodan, et nad pole vihased, kuna jäid laulatusest ilma,” ütles Marcia.
   „Olgu,” vastas hertsog. „Keegi ei saa meid nüüd häirida.”
   Marcia mõtles, et on saatuse kiusamine öelda midagi niisugust. Ta palvetas kiiresti, et Sardos lagedale ei ilmuks.
   Majordoomus ootas hallis, valmis avama salongiust.
   „Teata meid,” käskis hertsog, „kui meest ja naist!”
   Majordoomus kuulutas oma stentori häälega:
   „Monsieur le Duc et Madame la Duchesse de Roux!”
   Neid võttis vastu salongi kogunenud seltskonna hämmeldunud vaikus.
   Kui nad siis nägid, kuidas Marcia ja hertsog riides olid, puhkesid elevad hõisked.
   Komtess jõudis nende juurde esimesena.
   „Sa oled abiellunud!” hüüatas ta. „Ma ei usu seda! Kuidas sa võisid seda teha minule ütlemata!”
   „See on lugu, mida sa kuuled hiljem,” vastas hertsog kindlalt.
   Marcia jooksis isa juurde.
   „See on alles üllatus!” hüüdis krahv.
   „Ma tean, papa,” vastas Marcia, „ja ma räägin sulle kõigest hiljem, aga mitte siin… kõigi nende inimeste ees.”
   Kuid krahv oli nii rõõmus, et tütar oli teinud just seda, mida ta tahtis, et tegelikult polnudki ta üksikasjade suhtes uudishimulik.
   Ta ei tahtnud muud kui tõsta toosti nende terviseks ja soovida neile igavest õnne.
   Näis, et kõik tahtsid kõnet pidada, kuni nad läksid söögisaali lõunat sööma.
   Pärast kadusid Marcia ja hertsog trepist üles.
   Marcia leidis oma magamistuppa astudes, et hertsogi korraldusel oli tuba kaunistatud valgete lilledega. Ka buduaar oli nendega ehitud, kuid temal oli silmi ainult oma mehe jaoks.
   „Ma armastan sind nii meeletult,” ütles mees, „et ma ei suuda uskuda, kuidas see kõik nii kiiresti juhtus. Mu kallim, ma olen sinuga väga õrn ja sina ei tohi lasta mul sulle haiget teha või sind hirmutada.”
   „Ma armastan sind… ma armastan sind… nii väga,” vastas Marcia, „ja ma tean, et ainult Jumal võis meid kokku viia ja teha võimalikuks, et me leiame… armastuse, mida me mõlemad olime otsinud.”
   „See on tõsi,” oli hertsog nõus.
   Siis suudles ta oma naist, kuni ei olnud enam mingeid raskusi, mingeid õudusi ega mingit hirmu.
   Oli ainult Armastus – Armastus – Armastus!
   Kui hertsog tegi Marcia enda omaks, astusid nad taevasse, mis oli üleni nende päralt.
   Oli hiline õhtu.
   Hertsog andis Jacques’ile korralduse, et nemad Marciaga söövad õhtust buduaaris.
   „Me teenindame end ise,” ütles ta, „ja tee igaühele selgeks, et me ei soovi segamist.”
   „Ma hoolitsen selle eest, Monsieur,” vastas Jacques.
   Seda öeldes mõtles ta, et ta pole oma peremeest veel nii õnnelikuna näinud.
   „Kuid siiski on üks inimene, kes tahaks enne teiega rääkida, Monsieur,” ütles ta valjusti.
   „Kes see on?” küsis hertsog kärsitult.
   „Valitseja, kelle te koopasse saatsite,” vastas Jacques. „Ta tuli pool tundi tagasi ja ootab, et teiega rääkida, Monsieur, kui see on sobiv.”
   Ei olnud sobiv. Tal polnud soovi mõelda millestki muust kui Marciast.
   Aga hertsog mõtles, et kui ta meest vastu ei võta, jääb ta arutlema selle üle, mida nad koopast leidsid.
   „Saada ta sisse, Jacques,” ütles ta resigneerunult.
   Ta läks tagasi magamistuppa, kus Marcia lamas hiigelvoodil baldahhiini all. Teda piirasid orhideed ja liiliad ning ta ise nägi välja nagu liilia.
   Hertsog istus voodiservale.
   „Minu valitseja on tagasi,” ütles ta. „Ma saatsin ta, nagu ma sulle ütlesin, Sardosi ja neid mehi välja kaevama.”
   „Jah muidugi… see oli õige,” ütles Marcia vaikse häälega. „Aga… oh, kallim… ega sa arva, et… Sardos tuleb siia?”
   „Ma olen täiesti kindel, et ta ei tee midagi säärast,” vastas hertsog. „Ta on vaba, vähemalt praeguseks, ja kaob kuhugi nagu loom oma haavu lakkuma.”
   Hertsogi hääles oli karm noot, mis Marciale märkamata ei jäänud.
   „Siis kuulakem kõige halvemat,” ütles ta, „ja ma loodan, et ta on läinud… Pariisi!”
   Hertsog suudles teda.
   „Püüa mitte muretseda, mu aare,” ütles ta.
   „Ma mõtlen ainult sinust,” sosistas Marcia.
   „Just seda tahtsin mina ka sinule öelda,” vastas mees.
   Ta läks tagasi buduaari ja käskis Jacques’il valitseja sisse saata.
   Mees, kes oli olnud hertsogi teenistuses ligi kümme aastat, oli väga asjalik.
   Ta tuli tuppa.
   „Mis on juhtunud?” küsis hertsog.
   „Ma kardan, et mul on halvad uudised,” vastas valitseja.
   „Nimelt?” küsis hertsog kiiresti.
   „Oligi nii, nagu te arvasite, Monsieur. Kivid olid varisenud koopasuu ette ega lasknud seesolijail põgeneda. Meil kulus nende eemaldamiseks tükk aega, aga lõpuks leidsime kolm meest, kaasa arvatud Comte de Thiviers’i, just nagu te olite arvanud.”
   ”Olid nad elus?”
   „Non, Monsieur!”
   „Surnud – kõik surnud?” hüüatas krahv.
   „Comte ja suur mees, kes nägi välja nagu rusikavõitleja, olid maha lastud.”
   „Lastud?” pahvatas hertsog.
   „Näis, nagu oleks nad teineteist tulistanud samaaegselt. Mõlemal oli revolver veel käes.”
   Hertsog tõmbas hinge.
   „Ja kolmas mees?”
   „Ka tema on surnud, Monsieur, kuid ma arvan, et hirmust ja külmast.”
   Hertsog vaikis.
   See oli kõige mugavam lõpp väga raskele ja ohtlikule olukorrale.
   Valitseja ootas.
   Viimaks käskis hertsog:
   „Laske Comte de Thiviers’i surnukeha viia kabelisse ja korraldage matus vaikselt ning kui võimalik, ilma et ajalehed sellest kuuleksid.”
   „Oui, Monsieur, ma mõistan,” vastas valitseja.
   „Teised mehed tuleks matta Bergeraci surnuaiale. Ma olen kindel, et doktor saab selle korraldada.”
   „Ma hoolitsen selle eest, Monsieur le Duc,” ütles valitseja.
   „Tänan,” vastas hertsog. „Ma olen väga tänulik.”
   „Tohin ma soovida teile, Monsieur le Duc ja Madame la Duchesse, südamest õnne. Me oleme kõik väga elevil ja rõõmsad, et te olete abielus!”
   „See leidis aset väga vaikselt,” ütles hertsog, „aga sa võid mõisas kõikidele öelda, et me kavatseme seda tähistada tavalisel viisil pidusöögi ja tulevärgiga kolme või nelja nädala pärast, kui mesinädalatelt tagasi oleme. Ma tean, et võin jätta kogu asjaajamise sinu hooleks.”
   „Certainement,” ütles valitseja, „ja see tuleb midagi väga toredat, mida kõik igatsusega ootavad.”
   Hertsog lahkus buduaarist.
   Marcia ei olnud voodis, vaid seisis meest oodates akna juures.
   Kui too tuppa astus, jooksis Marcia tema poole ja hüüdis:
   „Mis on… juhtunud? Kas kõik on korras? Oh, kallim… kallim, ega sa… ohus ole?”
   Hertsog pani käed talle ümber.
   „Meie palveid on kuulda võetud,” sõnas ta, „ja nüüd võime elada niisugust elu, mida me mõlemad tahame, kartmata, et keegi üritab meile viga teha.”
   „On see tõesti tõsi? Kas Sardos… on surnud?”
   „On! Kindlasti laskis see mees, Albert, ta maha!”
   „Oh, Armond… ma olin sinu pärast nii hirmul!”
   Pisarad voolasid mööda Marcia põski, kui ta hertsogist kinni haaras.
   Need olid õnnepisarad, ja meeski tundis, et tahab nutta, sest ta oli nii väga-väga tänulik.
   Ta võis armastada Marciat nii nagu tahtis, kartmata nende pärast iga kord, kui uks avaneb.
   „Tänan sind, Jumal,” ütles hertsog oma südames, nii nagu Marciagi.
   Siis suudlesid nad teineteist meeletult, metsikult ja kirglikult, otsekui oleksid nad mõlemad hauast tagasi tulnud.
   Nad teadsid, et see ongi uue elu algus.
   Elu, milles nende lapsed ümbritsetakse armastusega, mis on puhas ja täiuslik ja tuleb Jumalast.