Autori märkmed

   Poisipõlvest peale hakkas Põhja-Šoti mägismaa ülem mõistma ja nautima oma kummalist ülesannet elus. Tal oli oma rahvaga sama veri, nimi ja päritolu, kuid ta seisis poolel teel nende ja Jumala vahel.
   18. sajandil kirjutas Edward Burt: „Tavalised mägismaalased peavad kõige ülevamaks vooruseks armastust oma juhi vastu ja talle pimesi allumist, isegi kui see on vastuolus valitsuse, kuningriigi või Jumala seadustega. Ta on nende iidol; ja kuna nad väidavad, et ei kuuletu ühelegi teisele kuningale, siis peavad nad oma sõnul tegema kõik, mida juht käsib.”
   Juhti ei eristatud tema varanduse või uhkete riiete järgi, kuigi mõni käis ringi nagu paabulind, ehitud tartani ja hõbedaga.
   Juhi võim ja tähtsus avaldus karja suuruses mäenõlvadel ja teda välismaareisidel saatvate nägusate meeste arvus.
   Nii kiitles keegi Keppochi Macdonald, et tema rendiregister koosnes viiesajast sõjamehest. Säärases uhkuse ja delikaatse austuse õhkkonnas avaldus Põhja-Šoti mägismaa külalislahkus sageli pigem edevusena.
   Kui üks külaline palus selsamal Keppochil oma Inglismaa kodus uhkeid kandelaabreid näidata, pani Keppoch laua ümber ringiratast seisma sugukonna pikakasvulised mehed, kõigil käes kõrgele tõstetud põlev männioks. Keppoch naeratas laialt oma külalisele.
   „Millises Inglismaa, Prantsusmaa või Itaalia kodus võid sa veel sellist küünlajalga näha?” küsis ta.
   Šotlane jääb alati šotlaseks ja kuhu ta ka ei läheks, on sügav armastus kauni kodumaa vastu alati tema meeles ja südames esikohal.

Esimene peatükk
1883

   Vara vaatas üle lahe laiuvatele valgusküllastele nõmmedele ja tundis, kuidas erutusvärin keha läbis.
   Nii tore oli Šotimaal tagasi olla.
   Noore neiu meelest polnud maailmas paremat paika.
   Ta oli hiljuti viibinud Inglismaal, kus hoolitses tädi eest, kes neiu sinna kutsus, arvates, et hakkab varsti surema.
   Surm viibis, aga kui tädi viimaks maha sai maetud, tuli Vara koju tagasi.
   Tädi pärandas oma testamendis Varale tuhat naela.
   „Esmalt, emme,” teatas Vara emale, „teeme külalistetoas remondi ära, sest see on tõesti vajalik!”
   „Hoia parem raha veimevaka jaoks,” vastas ema.
   Vara puhkes naerma.
   „Ma ei usu, et mul seda vaja läheb. Ole rahulik, tädi Amy juures ei kohanud ma ühtegi meest. Seal oli väga vaikne ja vahel isegi veidi masendav.”
   „Ma tean, kullake,” ütles leedi McDorn. „Nii lahke sinust, et soostusid minema. Pealegi oled sa alati Amy lemmiksugulane olnud.”
   Vara meelest olid pikad kuud väikses rahulikus külas Gloucestershire’i krahvkonnas lõputuna tundunud.
   Tädi oli seal lesepõlvest saadik elanud. Tema abikaasa oli olnud silmapaistev mees, kuid perekonnale kuuluv maja, kuhu ta pärast erruminekut elama asus, paiknes väga üksildases kohas.
   Kõik see oli aga möödas ja Vara uuesti kodus. Selle üle oli neiu ütlemata õnnelik.
   McDornide vana maja oli juba mitu põlve perekonnale kuulunud.
   Nad olid väga uhked selle üle, et olid Robert I, ühe põnevaima Šoti kuninga otsesed järeltulijad.
   Kui kindral söör Alistar McDorn armeest lahkus, oli ta sissetulekuks vaid pension ja isa pärandatud tagasihoidlik kapital.
   Seega pidid nad oma kulutusi hoolega kaaluma.
   Härra McDorn oli aga veendunud, et tema ainuke laps Vara pidi saama hea hariduse. Kuni kuueteistkümnenda eluaastani õpetasid Varat kvalifitseeritud guvernandid kodus.
   Siis suundus neiu Inglismaale ühte parimasse tüdrukute erakooli.
   Õpilasteks olid siin peamiselt aristokraatide tütred, kelle eesmärk oli end esitleda Londoni kõrgseltskonnas.
   Varale jäi see vaid unistuseks, kuid ei heidutanud teda.
   Neiu nautis esmaklassilist koolitust kõikides õppeainetes, mis talle huvi pakkusid.
   Vara teadis hästi, et ema ja isa pidid kõvasti kokku hoidma ja raha õppemaksu jaoks kõrvale panema.
   Vanematele oli tasuks see, et tüdruk oli kogu aeg esirinnas.
   Kui neiu kaheksateist sai, pöördus ta tagasi armastatud Šotimaale.
   Vara ei nutnud taga Londoni pidusid, kus tema sõbrannad käia said.
   Vaid mõni kuu pärast koju saabumist saatiski tädi talle küllakutse.
   Vara oli kuni selle ajani Gloucestershire’is nagu vangis istunud.
   Seetõttu oli tüdruk väga elevil, et on tagasi kodus. Ta tahtis joosta läbi aia ning sealt edasi randa.
   Kuldne liiv ääristas lahte ja üleval kõrgusid kanarbikust lillatavad nõmmed.
   Sellisest värvidemängust oli ta Inglismaal sageli puudust tundnud.
   Valguspildid muutusid tund-tunnilt järjest kaunimaks.
   „Lõpuks ometi olen ma kodus ja saan seda kõike imetleda,” sosistas Vara.
   Ema tikkis vaipa, mida ta kavatses toolikattena kasutada.
   „Kallike, mul on nii hea meel, et sa oled tagasi. Kuigi sul võib siin igav hakata.”
   „Kodus pole kunagi igav,” vastas Vara, „õhtupoolikul ronin meie nõmmekünkale ja vaatan, kuidas jõgi merre voolab.”
   See oli Varale juba lapsena meeldinud ja leedi McDorn hakkas naerma.
   „Kui sa väike olid,” meenutas ta, „mõtlesid välja lugusid sellest, kuidas sa mööda jõge kaugetele maadele purjetad.”
   „Mõtetes olen ma igal pool reisinud,” sõnas Vara, „kuid olen otsustanud, et ei lähe siit kuhugi, sest Šotimaast paremat pole maailmas!”
   „Just seda ma olengi sinu suust oodanud, kullake,” vastas leedi McDorn, „oleks siin vaid rohkem sinuvanuseid noori. Võib-olla siis, kui uus krahv terveneb, korraldab ta peo.”
   „Krahv?” küsis Vara. „Kas ta on siis kodus?”
   „Ma arvasin, et mainisin seda, kui sulle viimati kirjutasin,” vastas leedi McDorn. „Ta tuli Indiast tagasi, kuid tema silmad on haiged.”
   „Kas ta sai haavata?” päris Vara.
   „Ei usu,” sõnas leedi McDorn, „kuid mulle räägiti, et kui ta umbes nädal aega tagasi saabus, olid tema silmad sidemes. Rohkem ei ole me midagi kuulnud.”
   Vara meelest oli see imelik.
   Teadmine, et Dornochi krahv, McDornide juht, oli kodus, ajas kindlasti klanni liikmete meeled ärevile.
   Kõige huvitavam oli aga see, et keegi ei tundnud teda.
   Vara oletas, et krahvi saabumise puhul oli talle vastuvõtt korraldatud.
   Ja varsti toimub tseremoonia, kus klanni meesliikmed ükshaaval talle oma truudust vannuvad.
   „Ema, aga kui ta kodus on,” küsis Vara, „siis olete isaga tal ehk juba külaski käinud?”
   „Seda me loomulikult kavatseme teha,” vastas leedi McDorn, „kuid meile räägiti, et oma haigete silmade pärast ei taha ta kedagi vastu võtta.”
   „Mitte kedagi?” kordas Vara. „Kui veider! Äkki ta on suurtes valudes.”
   Neiu mõtles, et sel juhul hoolitsevad krahvi eest arstid.
   Kõik lossist saabuvad uudised levivad inimeselt inimesele ja siis saavad ka tema isa ja ema varsti kõigest teada.
   Enne kui ema jõudis vastata küsimustele, mis Varal meeles mõlkusid, avanes külalistetoa uks.
   Tuppa astus kindral koos kirikuõpetajaga.
   Viimane oli vanem mees, kes tundis Varat lapsest saadik.
   „Ma kuulsin, et sa oled kodus, Vara,” lausus kirikuõpetaja, kui neiu talle lähemale astus, „väga tore, et sa tagasi oled.”
   „Ma olen väga õnnelik, et kodus olen,” vastas Vara. „Ema hakkas mulle just uudiseid pajatama. See on väga põnev, et krahv on lossi elama asunud.”
   „Just sellepärast ma sinu jutule tulingi, mu laps,” teatas kirikuõpetaja, „kuid luba mul enne ema tervitada.”
   Õpetaja astus leedi McDorni tooli juurde. Naine ei tõusnud, kuna teda vaevas artriit.
   „Te peate mulle andestama, et ma pühapäeval kirikusse ei tulnud,” vabandas ta, „kuid ma ei saanud öösel magada ja Alistar käis peale, et ma koju jääksin.”
   „Ja õigesti tegi,” vastas kirikuõpetaja. „Kuid ma tundsin teist puudust, ja väiksest Varast samuti tema äraolekul.”
   Ta naeratas Varale ja ütles siis:
   „Mul on natuke imelik ülesanne, kuid ma usun, et kui te ära kuulate, mis mul öelda on, siis saate aru, et asi on väga tähtis.”
   „Lubage mul esmalt midagi värskendavat pakkuda,” ütles kindral. „Kas jooksite koos minuga klaasi šerrit?”
   „Hea meelega,” vastas õpetaja.
   Kindral lahkus toast ja kirikuõpetaja istus diivanile.
   „Ma tulin sulle ütlema,” pöördus ta Vara poole, „et krahv ei tunne end hästi.”
   „Ema ütles jah, et tema silmad on haiged. Mis juhtus?” küsis Vara. „Kas ta sai lahingus haavata?”
   „Mul on tunne, et tal ei ole füüsilisi vigastusi,” vastas kirikuõpetaja, „aga selge on see, et ta ei näe. Arstid on tal keelanud silmi kasutada. Ta peab vähemalt kaks kuud silmade peal sidet hoidma.”
   „Kas see juhtus Indias?” küsis Vara.
   „Ma arvan, et see juhtus looderindel,” vastas kirikuõpetaja, „aga ta ise ei soostu sellest rääkima ja teeb kõikide lossielanike elu väga keeruliseks.”
   Leedi McDorn vaatas tikkimistöölt üles.
   „Ma olen kuulnud jah, et midagi on valesti,” ütles ta, „aga ma arvasin, et on parem sellest vaikida.”
   „Te tegite täiesti õigesti,” ütles kirikuõpetaja. „Me soovime, et krahv mõistaks, kui tähtis on tema positsioon ja et ta seaks end mõnusalt lossis sisse, kuid praeguseks ei ole see õnnestunud.”
   „Aga miks?” küsis Vara. „Kas sellepärast, et ta ei näe?”
   „Ma arvan, et see on peamine põhjus,” vastas kirikuõpetaja, „aga sellega ta teeb kõikide elu raskeks. Ta ei taha isegi klanni vanemaid vastu võtta.”
   Vara oli üllatunud.
   Ta oli kindel, et see solvab kohutavalt klanni vanemaid, kes teadsid väga hästi, kui tähtsad isikud nad on.
   Kui nad ei ole rahul oma uue juhiga, siis hakkab see mõjutama ka kõiki McDorne, ükskõik kus need ka ei viibiks.
   „Mida te selles suhtes ette saaksite võtta?” küsis Vara.
   „Just sellepärast ma täna hommikul teie juurde tulingi,” vastas kirikuõpetaja. „Minu poole pöördus Tema Kõrguse sekretär härra Bryden, keda sa kindlasti mäletad ja kes on lossis juba üle kahekümne aasta elanud.”
   „Muidugi ma mäletan teda,” noogutas Vara.
   „Talle tundub, et Tema Kõrguse suhtes tuleb midagi ette võtta ja kõige tähtsam oleks leida talle ettelugeja.”
   „Kuid kindlasti oskab härra Bry…”, alustas leedi McDorn.
   Kirikuõpetaja tõstis käe.
   „Kohe ma selgitan. Härra Bryden rääkis mulle, et krahv ei saa aru šoti aktsendist. Ta käib peale, et otsitaks keegi, kes räägib samasugust inglise keelt nagu ta isegi.”
   Vara ahmis õhku.
   „Ta ei saa šoti aktsendist aru?” hüüatas ta. „Aga… ta on ju šotlane!”
   „Loomulikult on, muidu ta ju poleks üheksas Dornochi krahv!” vastas kirikuõpetaja. „Aga teda kasvatati nagu inglast.”
   Mees vaikis hetke ja jätkas siis:
   „Tema isa, kes oli abielus ühe inglise aadliku tütrega, ei osanud aimatagi, et temast endast või tema pojast saab kunagi krahvitiitli omanik.”
   Varale meenus, et kadunud krahvil oli olnud vaid üks poeg.
   See oli teeninud Kuninglikus Mustas kaardiväes ja saadetud Sudaani kindralmajor Gordoni alla.
   Vara mäletas väga hästi, kui muserdatud oli suguvõsa olnud.
   Vikondi surnukeha toodi tagasi koju.
   See asetati perekonna hauakambrisse kirikus.
   Šotimaal oli Dornochi krahv igatahes väga tähtis mees.
   Kui uus krahv šotlasi mingil viisil halvustada kavatseb, reageeritakse sellele kindlasti õuduse ja suure hukkamõistuga.
   „Sa ju mõistad,” jätkas kirikuõpetaja, „et kuna kadunud krahv oli enne surma kaua aega haige, jäi pooleli palju asju, mis nüüd tuleks lõpetada, kaasa arvatud lossi remont. Ainuke inimene, kes sellisteks töödeks käsu saab anda, on Tema Kõrgus.”
   „Ja tema keeldub?” küsis Vara.
   „Ma kardan, et ta ei saa või ei taha aru saada ettekannetest, kui neid loeb talle ette härra Bryden või keegi teine lossist.”
   „Nad on seetõttu kindlasti väga solvunud!” ütles Vara tasase häälega.
   „Kui sellest laiemalt rääkima hakatakse, teeks see krahvile kindlasti karuteene,” ütles kirikuõpetaja. „Kõik on ju ammu oodanud uute ideedega noort juhti, kes neid julgustaks ja aitaks kohalikku tööstust arendada.”
   Vara teadis väga hästi, et see on tõsi.
   Nii nagu suurem osa tavalistest šotlastest, teenisid ka McDornid elamiseks raha käsitöö ja kalapüügiga.
   Nad pidasid oma juhti mitte ainult ülemaks, vaid ka karjaseks.
   Ta oli neile nagu isa, kes peaks neid innustama ja trööstima.
   Mõte sellest, et krahv on liiga inglaslik ega mõista isegi nende kõnet, oleks neile kohutav hoop.
   Vara mõistis, et sellega oleks neil väga raske leppida.
   „Mida te selles suhtes ette saate võtta?” küsis ta kirikuõpetajalt.
   „Küsimus on selles, Vara, mida sina saad selle heaks ära teha?”
   „Mina?” hüüatas neiu.
   „Härra Bryden tahab kedagi, kes oskaks Tema Kõrgusele ette lugeda inglise aktsendiga, kuid ümbruskonnas pole kedagi peale sinu, kes seda suudaks.”
   Vara silmad läksid suureks, kuid ta taipas, et mehel on õigus.
   Nagu enamikule kõrgklassi lastest, isegi neile, kes olid Šoti päritolu, õpetati ka Varale inglise aktsenti, ja ta oli hariduse omandanud Inglismaal.
   Mõninga vaikimise järel küsis neiu:
   „Kas te tõepoolest kutsute mind lossi, et Tema Kõrgusele ette lugeda?”
   „Ma lausa anun, et sa seda teeksid,” vastas kirikuõpetaja. „Härra Bryden on olnud väga ustav ja hoidnud uudishimulikke krahvist eemal. Samas ütleb ta, et ei julge kalureid, metsavahte, teenreid ega kedagi teist Tema Kõrguse lähedusse lubada, kuna too teatab kindlasti, et ei saa aru, mida talle räägitakse.”
   „Ilmselt ei tahagi ta millestki aru saada,” märkis Vara. „Mulle tundub, et ta on lihtsalt üks rikutud noormees ja keegi peaks talle selgitama seda, millised tagajärjed võivad olla tema nõmedal käitumisel.”
   „Kahtlen, et sellest kasu oleks,” vastas kirikuõpetaja. „Näib, et talle on väga vastumeelt leppida selle positsiooniga, millesse ta on sattunud, ja lisaks on ta väga tige sellepärast, et ei näe. Samal ajal ei salli ta mingisugust haletsust ega kaastunnet, sest minu meelest arvab ta, et see on alandav.”
   Leedi McDorn ohkas.
   „Ma mõistan teie probleemi, õpetaja.”
   „Mul on tunne,” lausus kirikuõpetaja, „et kõik sõltub Varast, kes on alati olnud väga tark tüdruk. Ta mitte ainult ei loeks krahvile ette, vaid püüaks talle ka selgeks teha, kui väga vajab klann tema juhtimist.”
   Vara meelest oli mehel õigus.
   Kadunud krahv oli üle kaheksakümne aasta vana, kui ta suri.
   Viimased viis aastat oli ta täiesti seniilne.
   Tema juures said käia vaid kirikuõpetaja ja arstid, kes tunnistasid, et nad ei saa vana krahvi aidata.
   Vara teadis, et tema isa oli koos klanni vanematega krahvile kaasa tundnud.
   Nad leidsid, et kõik läks allamäge juhita, kes oleks neid õhutanud ja suunanud.
   Inglismaal olles oli Vara tihti mõelnud sellele, et paljudes asjades olid šotlased väga lapsikud.
   Nad ootasid, et juht lahendaks kõik nende probleemid.
   Vara ei jäänud mõtlema selle üle, mida kirikuõpetaja ütles, vaid vastas kõhklemata:
   „Muidugi, kui ma saan millegagi kasulik olla, siis ma tulen lossi. Kas te saadate mind hiljem tagasi koju?”
   „Kui seda pole liiga palju paluda,” lausus kirikuõpetaja, „siis ma soovin, et sa jääksid mõneks päevaks lossi.”
   „Jääksin sinna?” küsis Vara. „Aga milleks?”
   „Härra Bryden ütles, et kuna krahv on pime, siis ta ei tee vahet ööl ega päeval. Härra Bryden pole enam noor mees, aga krahv ajab ta tihti voodist välja, et saada vastust mõnele teda huvitavale küsimusele või et talle loetaks ette midagi, millest ta pole aru saanud.”
   „Oi, vaene härra Bryden!” tundis Vara kaasa. „Ta on juba vana ja teda ei tohiks enam keset ööd äratada.”
   „Seda arvan minagi,” nõustus kirikuõpetaja, „ja Donald, krahvi isiklik teener, on pinge all.”
   „Igatahes kavatsen ma krahvile teatada, et mina tahan öösel magada,” sõnas Vara kindlameelselt, „aga kui ta on liiga isekas ja hoolimatu, siis ma ühendan kellad salaja lahti!”
   Kirikuõpetaja naeris, kuid leedi McDorn sõnas:
   „Kullake, püüa ikka mõista, et sellise noore mehe jaoks on kohutavalt raske olla pime. Ma olen kindel, et ta tahaks jõest lõhet püüda või nõmmel jahil käia.”
   „Kui ta tõepoolest tahab terveks saada, siis see on juba pool võitu!” vastas Vara.
   Ta vaatas kirikuõpetaja poole ja küsis:
   „Mida arstid ütlevad, kas on võimalik, et ta oma nägemise tagasi saab?”
   „Ma rääkisin doktor Adairiga,” vastas õpetaja, „kes on nõu pidanud spetsialistidega Londonist. Ta ütles, et krahvi juhtum on väga veider.”
   „Veider? Mis mõttes?” küsis Vara.
   „Vaadake, ilmselt ei leia nad krahvi silmadel midagi viga olevat. Ta lihtsalt ei näe ja kõik!”
   „Aga ilmselt on ikka midagi valesti,” ütles Vara.
   „Kui te minu arvamust küsiksite,” sekkus leedi McDorn, „siis minu meelest on arstid veidi ajast maha jäänud. Ma loen pidevalt lehest operatsioonidest, mille käigus on midagi viltu läinud. Ilmselt ei ravita lahingus viga saanuid nii, nagu peaks.”
   „Ma olen teiega täiesti nõus,” vastas kirikuõpetaja, „kuid tahaks loota, et meditsiiniteadus annab siin endast parima.”
   „Ma ei imestaks,” jätkas leedi McDorn, „kui Šotimaa suurepärane õhk ja tervislik toit ravivad teda paremini kui miski muu.”
   „Tahaks loota, et teil on õigus,” ohkas kirikuõpetaja. „Aga praegu peate mulle andestama, et ma teie tütre kohe pärast koju jõudmist ära varastan. Aga ma tean, et te mõistate.”
   „Mitte miski,” sekkus Vara, „pole nii tähtis kui see, et uus juht korralikult käituks.”
   Kirikuõpetaja hakkas naerma.
   Siis ta lausus:
   „See pole küll täpselt nii, nagu mina ennast väljendaksin, kuid ma olen nõus, et see on hetkel väga oluline.”
   Vara tõusis püsti.
   „Ma lähen asju pakkima,” ütles ta, „aga ma ei saa lubada, et jään lossi kauaks. Ma olen nii oodanud aega, mil saan jälle isa ja emaga koos olla.”
   „Muidugi, mu laps,” sõnas kirikuõpetaja. „Ma ei taha mingi tüütus olla, aga tõesti pole kedagi teist, kelle poole pöörduda.”
   „Üht ma ütlen,” sõnas Vara ukse poole suundudes, „lossi tallis on häid hobuseid, ja kui keegi neid ära pole viinud, siis kavatsen ma vaba aega mõnusasti ratsutamisega sisustada.”
   Kirikuõpetaja silmad sädelesid.
   „Sul on kindlasti õigus, Vara, ja loomad vajavad liikumist. Siia pole maa pikk ja vahepeal saad ka isa ja ema vaatamas käia.”
   „Just seda ma silmas pidasingi,” vastas Vara, „ja kui Tema Kõrgus ütleb inglise keeles, et ma ei tohi seda teha, siis sellest ma tõepoolest ei saaks aru!”
   Kirikuõpetaja naeris taas, aga neiu sulges ukse ja jooksis trepist üles.
   Vara oli sunnitud mõtlema, et lossis külalisena, mitte tavalise võõrana viibimine saab olema paras seiklus.
   Juba enne seda, kui ta Inglismaale läks, ei käinud isa ja ema enam vanal krahvil külas. Isegi kui nad oleksid seal käinud, poleks krahv neid ära tundnud.
   Lapsest saadik oli Varal tunne, et loss on põnev, isegi veidi hirmutav.
   Lahe ääres kindlalt seisvana oli see tagasi löönud viikingid, kui nood teiselt poolt Põhjamerd Šotimaale tungisid.
   Ajalooraamatute järgi olid klanni mehed nii raevukalt võidelnud, et McDornidele kuuluv maa oli jäänud puutumata.
   Kaugemal põhjas aga olid pikti hõimu liikmed koobastest varju otsinud, kuni viikingite laevad nende lambad ja kariloomad minema viisid.
   Nad jätsid endast maha pärandi heledajuukseliste ja sinisilmsete laste näol, kelle järeltulijad nägid ka palju sugupõlvi hiljem välja väga viikingite moodi.
   Dornochi krahvid olid oma klanni liikmeid raevukale vastupanule õhutanud, et kaitsta naisi ja vara.
   Just sel põhjusel oli nende hõimu pikkade sajandite jooksul austatud. Arvati, et nad hoiavad oma pead rohkem püsti kui nende naabrid.
   „Uus krahv on sellistest asjadest kindlasti kuulnud,” mõtles Vara endamisi.
   Neiu pakkis vajalikud asjad kiiresti kokku.
   Enne Inglismaalt lahkumist oli Vara tädilt päranduseks saadud raha eest ostnud mõned väga ilusad kleidid.
   Ta ei kulutanud palju.
   Samal ajal ta teadis, et isa ja ema soovivad, et ta kena välja näeks.
   Seetõttu ei tundunud Varale, et ta tegi valesti, kui veidi raha enda peale kulutas.
   Ta tundis, et oli selle ära teeninud, kuna oli kuude kaupa tädi eest hoolitsenud.
   Oleks seal lossis ometi keegi, kes teda näeks neis uutes elegantsetes kleitides, mida ta kannab söögi ajal, unistas Vara.
   Lossi sõitmiseks riietus neiu kahvatusinisesse kleiti ja lühikesse jakki.
   Kübar, mis selle riietusega kokku sobis, oli ostetud Bond Streetilt.
   Nõbu, kelle juures ta Londonis mõned päevad enne kojusõitmist külas oli, leidis, et see sobis Varale oivaliselt.
   „Sa peaksid meie juurde jääma, kulla Vara,” veenis nõbu. „Ma tean mitut võluvat noormeest, kes sooviksid sinuga tuttavaks saada.”
   „Ma pean koju oma isa ja ema juurde minema,” vastas Vara, „kuid kutsu mind, palun, umbes kuu aja pärast uuesti, sest Londonis on nii palju vaatamisväärset.”
   „Siis sa näed kõike!” tõotas nõbu. „Anna mulle lihtsalt teada, millal sa oled oma lillast kanarbikust küllalt saanud, sest sinu tuba jääb sind ootama.”
   Vara oli nõbu hüvastijätuks suudelnud.
   Teel põhja oli Vara mõelnud, et mõne põneva nädala võiks Londonis veeta küll. Ta tahtis minna teatrisse, ooperisse ja mis kõige tähtsam – ballile.
   Koolis olid tüdrukud lobisenud oma edukatest debüütidest ballidel ja arvukatest pidudest, kuhu neid kutsuti.
   Kõikidel oli unistus saada kutsutud Marlborough House’i.
   Koolis sosistati ka Walesi printsist Edwardist ja tema afääridest selliste ilusate naistega nagu näitlejatar Lillie Langtry.
   Varat ja tema paljusid sõbrannasid huvitas, et kas nad on piisavalt ilusad, et köita mõne printsi tähelepanu.
   Vara tunnistas endale, et seda ei juhtu kindlasti seni, kuni ta Šotimaal elab.
   Siin ei olnud just eriti palju printse.
   Vedas neil, kes Edinburghis elasid, sest Hamiltoni hertsog kutsus vahetevahel enda poole kuninglikke külalisi.
   Vara ei tahtnudki tegelikult, erinevalt mõnest teisest noorest neiust, et mehed teda imetleksid või ihaldaksid.
   Teda huvitas see, mida ta oli koolis õppinud.
   Raamatutest leidis ta hoopis teistsuguse maailma kui see, milles ta iga päev elas.
   Praegu juhtus iga päev midagi erakordset, midagi väärtuslikku millegi uue õppimiseks ja avastamiseks.
   Pakkimist lõpetades meenus Varale, et koju tulles oli ta nii väga isa ja ema näha igatsenud ega osanud arvatagi, et temaga midagi ootamatut juhtuda võib.
   Kui ta trepist alla jõudis, leidis ta isa ja kirikuõpetaja šerrit maitsmas.
   Ema küsis: „Kas see on ikka hea, et Vara ilma saatjadaamita lossi jääb?”
   „Ma olen sellele mõelnud,” vastas õpetaja. „Kas te olete unustanud, et lossis on ka proua Bryden?”
   „Jah, muidugi,” sõnas leedi McDorn, „kui rumal minust! Kuid ta on nii omaette hoidev naine ja vahel tundub mulle, et härra Bryden on vanapoiss.”
   Kirikuõpetaja naeratas.
   „Paljud teevad sama viga, kuid proua Brydenile lihtsalt meeldib olla üksi ja ta tahab, et tema toad lossis oleksid puutumata.”
   Kõik puhkesid naerma.
   Nad teadsid seda lugu, kuidas härra Bryden noore mehena oli vana krahviga läbirääkimisi pidanud, kui abielluda tahtis.
   Talle öeldi, et mingi hinna eest ei tohi ta väljaspool lossi elama hakata.
   „Ma vajan sind ja ma tahan, et sa elad siin koos minuga,” oli krahv öelnud.
   Ta võis olla väga vihane ja hirmuäratav, kui oma tahet peale surus.
   Kuid härra Bryden oli endale kindlaks jäänud.
   „Kahju küll, milord, aga siis ma pean oma teenistuse teie juures üles ütlema.”
   „Tahad teenistusest loobuda?” põrutas krahv. „Ma pole sellist nõmedust veel enne kuulnud! Loomulikult ei saa sa minu teenistusest lahkuda! Ma usaldan sind ja sa meeldid mulle. Sa jääd siia või muidu ma panen su vangikongi luku taha!”
   Härra Bryden oli naerma hakanud ja alla andnud.
   „Ma kavatsen abielluda, milord,” ütles ta, „aga kui teile ei sobi, et ma elan oma majas oma maatüki peal, mida ma olen lootnud saada, siis ehk annate mulle ja mu tulevasele naisele ühe lossitorni elamiseks.”
   Krahv mõtles hetke ja jäi nõusse.
   Lossil oli neli torni, igas nurgas üks. Toad tornides tõusid küll korrushaaval kõrgemale, kuid neid sai mugavamaks muuta ning sellest sai üsna omanäoline ja originaalne kodu.
   Proua Bryden, kes oli kolmekümneaastane naine, oli olukorraga leppinud, kuna alternatiivi polnud. Kuid ta tegi kõigile selgeks, et tema kodu kuulub talle ja sinna sissetungimine on keelatud.
   Härra Bryden jätkas töötamist krahvi sekretärina ja see tähendas, et ta tegeles kõigega, mis puudutas nii maavaldusi kui lossi.
   Proua Bryden elas tagasitõmbununa ja tema torn oli kahtlemata tema kindlus, ja enamik inimestest lihtsalt unustas, et ta üldse olemas on.
   „Jah, muidugi, proua Bryden on ju seal,” ütles leedi McDorn, „ja ma olen kindel, mu kullakallis Vara, et kui sa mingit nõuannet või abi vajad, siis ta teeb kõik, mida suudab.”
   „Ma saan hästi hakkama, ema. Ära minu pärast muretse,” sõnas Vara. „Ma kavatsen iga päev koju ratsutada, et rääkida, mis toimub.”
   „Esmalt pead paluma Tema Kõrguse nõusolekut,” hoiatas leedi McDorn tütart.
   Ta hääles oli tunda muret, kuna Vara silmis vilksatas tuluke, mis andis märku, et tütar kavatseb kõike omaoodi teha.
   Vara oli väga otsusekindel – omadus, mille ta oli pärinud isalt.
   Kui kindral veel sõjaväes teenis, teati teda kui meest, kes võitis iga lahingu, milles kaasa lõi.
   Põhjus oli selles, et ta ei teadnud kunagi, millal ta lüüa sai.
   Vara oli juba väikse lapsena otsusekindlust ilmutanud.
   Ema ütles kord selle peale:
   „Teda saab veenda armastusega, mitte kunagi jõuga.”
   Nüüd, kui leedi McDorn oma tütart silmitses, pani ta tähele, et nende kuude jooksul, mil Vara kodunt eemal oli olnud, oli ta palju kenamaks sirgunud.
   Tütre blondid juuksed, milles helkis õige pisut punakat varjundit, rõhutasid naha heledust.
   Tundus, et päike ei hakkagi talle peale.
   Tütre silmad olid väga suured ja rohelised, kuldse helgiga.
   Näis, et need täidavad üleni tema väikse kolmnurkse näo, nii et kes teda esmakordselt kohtas, mäletas hiljem vaid tema silmi.
   „Ta on tõeline iludus!” mõtles leedi McDorn ega suutnud tagasi hoida kahjutunnet selle pärast, et krahv Varat ei näe.
   Siis ta pahandas endaga tõsiselt, kuna praegu polnud aeg kosjasobitamiseks. Pealegi polnud mõeldav, et Dornochi krahvi huvitaks kohalik Šoti päritolu neiu.
   „Ma kardan,” mõtles leedi, „et niipea, kui krahv nägemise tagasi saab, sõidab ta Londonisse nagu paljud tänapäeva juhid, kes hülgavad oma kohustuse klanni ees, kuna leiavad, et suurlinn on ihaldusväärsem kui nõmmed.”
   Seda kommet oli viimase sajandi jooksul hukka mõistetud.
   Oli mõistetav, et Šoti noored klannijuhid tahtsid elust rõõmu tunda ja eakaaslastega aega veeta.
   See oli ju lõbusam kui kohalike raskuste ja probleemidega tegelemine.
   Kuid klanni liikmed ootasid neilt nii palju, et ei mõelnudki enam midagi oma peaga.
   Vara teadis, kui väga McDornid olid oodanud uut juhti ja kui pettunud nad nüüd olla võivad.
   „Anna endast parim, kallike,” ütles ema, „ja kui sa meid vajad, siis me isaga tuleme kindlasti appi ja teeme kõik, mis meie võimuses.”
   „Ma tean seda, emme,” vastas Vara, „ent kui krahv leiab, et mu inglise aktsent ei ole tema jaoks küllalt hea, olen homme hommikul tagasi!”
   „Kui nii läheb,” sõnas kirikuõpetaja, „siis peab Tema Kõrgus kajakatega rääkima hakkama, sest mul pole tema abistamiseks enam kellegi poole pöörduda.”
   „Ma olen kindel, õpetaja,” lausus leedi McDorn, „et Vara saab kõigega, mida tegema peab, väga hästi hakkama.”
   Ta tõusis vaevaliselt jalule ja jättis kirikuõpetajaga kättpidi hüvasti.
   Siis kallistas ta tütart ja hoidis teda oma embuses.
   „Hoia end, mu kullake. Me isaga loeme päevi, mil sa jälle meie juurde tagasi tuled.”
   Vara suudles ema.
   „Ma tulen teid homme vaatama,” lubas ta, „tulgu taevast või pussnuge!”
   Veidi kirikuõpetaja ees piinlikkust tundes, pöördus ta tema poole.
   Õpetaja naeratas.
   „Lähme, Vara,” ütles ta vaid. „Ma usun, et kõik on lihtsam, kui sa arvad ja üks mis kindel, minu elu teed sa poole kergemaks.”
   Kindral saatis nad ukseni.
   Kirikuõpetaja tõld oli vana ja hobune selle ees kiire sõidu jaoks liialt paks.
   Tallimees hoidis hobust päitsmetest, kuigi loomal polnud kavatsustki end liigutada.
   Kui kirikuõpetaja ohjad haaras, sõnas ta:
   „Aitäh sulle, Ewen. Olid väga abivalmis.”
   „Kui te minu arvamust tahate teada, õpetaja,” märkis kindral, „siis te toidate oma hobust liiga hästi!”
   „Arvan, et teil on õigus,” nõustus teine mees, „aga kui ta mulle ütleb, et on näljane, siis ma ei saa talle ära öelda.”
   Vana tallimees, kes oli kirikuõpetajat juba aastaid teeninud, naeris.
   „Te ei ütle nõnna, söör,” vaidles ta, „kui mõnel matusel liiga kõvasti tina paneme!”
   Kirikuõpetaja vangutas pead ega vastanud midagi.
   Ta kurtis sageli, et pärast matuseid, kuhu Šotimaal kutsuti ainult mehi, olid leinajad sageli nii purjus salaviskist, et ei leidnud koduteedki üles.
   Tallimees tõstis käe mütsi juurde.
   Vara lehvitas, kui kirikuõpetaja tõlla maja eesukse juurest eemale juhtis.
   Neiu vaatas tagasi ning nägi isa ja ema majatrepil seismas.
   Talle tundus, et vanemad on natuke kurvad.
   „Neile ei meeldi, et ma ära sõidan,” mõtles Vara endamisi. „Kuid isa teab, et ma pean tegema kõik, mida suudan, et klanni aidata.”
   Vara lehvitas, kuni ei näinud neid enam.
   Siis sättis ta end mugavalt istuma, et sõitu nautida.
   Tee, mis neid lossi viis, läks üle kõrge künka.

Teine peatükk

   Veidi aega sõitsid nad vaikides.
   Siis ütles Vara:
   „Ehk räägiksite mulle, milline uue krahvi positsioon perekonnas on. Ma polnud temast midagi kuulnud, enne kui ema ütles, et ta on kohale jõudnud.”
   „Lugu on veidi keeruline,” vastas kirikuõpetaja. „Vanal krahvil oli kaks venda; vanem, James, oli väga kummaline mees, elas peaaegu erakuna ja suri, ilma et oleks abiellunud.”
   Õpetaja vaikis ja kohendas ohje, enne kui jätkas:
   „Teine vend Hector sündis Šotimaal ja abiellus kohaliku neiuga, kuid nad kolisid lõunasse, Inglismaale, kus neil sündis poeg Malcolm, kes oli praeguse krahvi isa.”
   Vara mõtles hetke.
   Siis ütles ta:
   „Sel juhul on ta ju vana krahvi venna pojapoeg.”
   „Nii see on,” nõustus kirikuõpetaja. „Kui laps sündis – talle pandi nimeks Bruce – , siis vanemad lahutasid. Malcolm McDorn reisis välismaale ja viibis väga kaugetel maadel, aga suri juba keskeas.”
   „Kuidas ta suri?” küsis Vara.
   „Aafrikas elades jäi ta väga veidrasse palavikku, ja kuhugi sinna ta maetigi.”
   „See pere ei tundu just väga ühtehoidev olevat,” märkis Vara.
   „Malcolm abiellus väga vanast ja auväärsest inglise perest oleva neiuga – Lancasteriga,” selgitas kirikuõpetaja. „Äiapapa oli markii, ja Bruce’i kasvatasid Lancasterid üles väga inglaslikul viisil.”
   Vara kuulas huviga ja mees jätkas:
   „Bruce õppis Etonis ja Oxfordis, ning äkki, täiesti ignoreerides fakti, et McDornid on alati teeninud Põhja-Šoti Mustas kaardiväes, läks tema Inglise kuninglikku ratsaväkke.”
   „Järelikult oskab ta hästi ratsutada,” pomises Vara omaette.
   „Eelmisel aastal oli ta Indias,” jätkas kirikuõpetaja, „teenis regent Riponi markii adjutandina.”
   „Järelikult ei osalenud ta sõdurina aktiivses lahingutegevuses. Ma arvasin, et ta kaotas seal oma nägemise,” mõtiskles Vara. „Isa ütles, et ta oli looderindel.”
   „Ilmselt oligi,” vastas kirikuõpetaja napilt. „Kuid ta oli regendi saatjaks.”
   Vara mõtles, et ta oleks krahvi rohkem austanud, kui too oleks võidelnud mõnes lahingus afgaanlaste vastu. Talle oli alati räägitud, et venelased ässitasid afgaane mässama ja varustasid neid relvadega.
   „Kui vana krahv on?” küsis Vara, kui nad olid edasi sõitnud.
   „Järgmisel sünnipäeval saab kakskümmend kaheksa,” vastas kirikuõpetaja, „ja minu arvates on ta väga intelligentne ja võluv meesterahvas, kui ta poleks nii tundlik oma nägemisprobleemi suhtes. Ja nii palju kui mina aru saan, ei meeldi talle, et ta klanni juht peab olema.”
   „Miks ta siis üldse tuli siia, kui see talle nii vastumeelt on?” imestas Vara.
   Kirikuõpetaja mõtles hetke ja lausus siis:
   „Seda küsimust olen ka mina endale esitanud ja arvan, et põhjus on selles, et ta ei tahtnud, et Londoni sõbrad teda pimedana näevad. Kujutan ka ette, et kui uudis eelmise krahvi surmast jõudis temani Indiasse, siis teadmine, et ta on tiitlipärija, tõi kaasa selle, et ta pidi Šotimaale tulema.”
   Vara sai sellest aru.
   Ta nõustus ka sellega, et siin on sobilik peidupaik, kuna krahv ei taha, et keegi teda abituna näeks.
   Mäest üles sõites muutus hobuse samm aeglasemaks.
   Viimaks hakkasid nad laskuma alla lossi poole, mida Vara kauguses terendamas nägi.
   Selle tornid ja tipud olid väga muljet avaldavad.
   Kuid Vara teadis, et merelt vaadates paistis loss lausa hirmuäratav.
   Kuid sel hetkel, kui päike sileda mere sillerdama pani ja nõmmed valgusesäras helkisid, polnud midagi ilusamat.
   „Aga krahv, kuna ta ei näe, ei teagi, millest ilma jääb,” mõtles tüdruk endamisi.
   Kui nad viimaks suurtest väravatest sisse sõitsid ja puudega piiratud sissesõiduteele jõudsid, näis loss seal eemal hiigelsuurena.
   Samas tundus see ka salapärasena.
   Kuna esimest korda oli Vara lossis lapsena käinud, siis oli see kauaks tema mällu jäänud kui paik, mis on kummaline, tontlik ja kohutavalt suur.
   Nüüd arvas ta, et iga mees, kes lossi näeb, on uhke sellise päranduse üle.
   Ehitis oli pärit üheteistkümnendast sajandist.
   Kirikuõpetaja peatas hobuse paraadukse ees.
   Selle juurde viisid kiviastmed.
   Mõlemal pool treppi oli kiviembleem metskassi kujutisega. See oli McDornide vapiloom.
   Kaks kilti kandvat teenrit tulid kiirustades tõllauksi avama.
   Kui Vara välja astus, tervitasid nad neiut.
   Vara tundis paljusid klanniliikmeid nii nägu– kui nimepidi.
   Loomulikult tunti ka teda, sest ta oli elanud siinkandis sünnist saadik.
   „Kus on Tema Kõrgus?” küsis kirikuõpetaja, kui nad hakkasid Varaga trepist üles minema.
   „T’on juhi toas, söör,” vastas üks teenritest.
   Ta rääkis tugeva šoti aktsendiga.
   Vara hakkas mõistma, miks krahvil on sellest raske aru saada.
   Suur osa McDorne rääkis veel gaeli keelt.
   Vara kartis, et see saab veel suuremaks komistuskiviks.
   Nad läbisid halli ja kõndisid laiast trepist üles.
   Nagu kõikides Šotimaa lossides, olid ka siin pearuumid teisel korrusel.
   Vara teadis, et neist avanes vaade otse all laiuvale aiale.
   Edasi tuli maariba, mida mööda sai rannale kõndida.
   Kui nad üles jõudsid, avas teener, kes oli enne neid kohale jõudnud, juhi kabineti ukse. See oli väga ilus ruum, mida Vara hästi mäletas.
   Üks sein oli kaetud raamatutega.
   Ümberringi lae alla olid kinnitatud hirvesarved.
   Kõik krahvid olid hirvi küttinud ja kõik sarved olid kuninglikud.
   Tohutu suure kaminasimsi kohal oli kaheksanda krahvi portree. Lisaks sellele, et too oli olnud kõige tähtsam mees Šotimaal, oli ta ka väga kena.
   Kõikidest krahvidest oli tehtud portree juba nende eluajal.
   Nad suunasid pilgud praegusele krahvile, kes istus kõrge seljatoega toolil kamina kõrval.
   Kirikuõpetaja ja Vara sammusid tema poole.
   Neiu märkas, et krahvil olid seljas inglise riided, mitte kilt, kuigi see oleks olnud ootuspärasem.
   Vara teadis, et klanniliikmete jaoks oleks selline riietus kindlasti solvav olnud.
   Kui neiu lähemale jõudis, nägi ta, et mehe silmad olid sidemes.
   Kuid ta pani tähele ka seda, et krahv oli kena, laiaõlgne ja pikem, kui ta oleks oodanud.
   Krahv lösutas toolil ja oli Vara meelest rusutud meeleolus.
   Kaetud silmade järgi oli muidugi raske otsustada, millised mõtted ja tunded olid mehe peas.
   Ilma käskimata teatas teener külaliste saabumisest.
   „K’rikuõpet’ja, m’lord,” ütles ta, „ja miss Vara McDor-rn.”
   Kui nad krahvini jõudsid, lootis Vara, et mees tõuseb püsti.
   Kuid too küsis teravalt:
   „Kes teiega kaasas on, õpetaja?”
   „Tõin teile lugeja, milord,” vastas kirikuõpetaja. „Seda te ju soovisite ja ma loodan, et te leiate, et ta on erakordselt intelligentne noor naine. Tegelikult vedas mul väga, sest teda polnud üldse raske veenda siia tulema.”
   Kirikuõpetaja rääkis üsna agressiivselt, nagu tahaks krahvile selgeks teha, milline privileeg talle osaks langes.
   Krahv pomises vaid tõredalt:
   „Ma loodan, õpetaja, et teie protežee räägib keelt, millest ma aru saan.”
   „Seda peate ise otsustama,” vastas kirikuõpetaja. „Lubage mul tutvustada miss Vara McDorni, kelle isa, kindral söör Alistair McDorn, on klanni üks kõige lugupeetavamaid ja imetlusväärsemaid liikmeid.”
   „See on väga kena tutvustus,” ütles Vara, enne kui krahv midagi öelda jõudis, „ja kui mul kunagi soovituskirja vaja läheb, siis tean, kelle poole pöörduda!”
   Neiu hääles oli naeru kuulda.
   Kui krahv kuulab, siis peaks ta taipama, et Vara kõneleb puhast inglise keelt, täiesti ilma šoti aktsendita.
   Pärast lühikest vaikusehetke sõnas krahv:
   „Tõepoolest, te räägite, tänu Jumalale, inglise keelt!”
   Vara pidi juba midagi vastama, kuid kirikuõpetaja sõnas kiirustades:
   „Ma pean enne kojuminekut veel kahest kohast läbi käima, ja ma jätan su, Vara, nüüd siia. Loodan, et saad milordiga lähemalt tuttavaks, ja homme, kui ma tagasi tulen, leian, et kõik asjad on paremuse poole pööranud.”
   Kuigi krahv kirikuõpetajat ei näinud, tegi õpetaja talle aupakliku kummarduse ja sõnas:
   „Hüvasti, milord, ma olen kindel, et te oskate miss McDornile väga tänulik olla selle eest, et ta oli kohe valmis teile appi tõttama, kuna teab, kui tähtis on teie jaoks uues ametis õnnelik olla.”
   Siis astus kirikuõpetaja krahvi juurest eemale, pani hetkeks käe julgustavalt Vara õlale ja lahkus ruumist.
   Krahv ei öelnud midagi. Vara istus mehe vastas olevale toolile.
   „Te peate mulle ütlema,” sõnas neiu vaikse meeldiva tooniga, „mida te täpselt vajate ja mis teid huvitab.”
   Neiu vaikis hetke ja jätkas siis:
   „Ma loodan, et te teate, et lõunast tulevad ajalehed jäävad mõnikord hiljaks, kuid Edinburghist saabuvad jõuavad kohale järgmisel päeval pärast trükkimist.”
   „Mind ei pane siin miski imestama!” sähvas krahv. „Kuigi ma muidugi olin sellest lossist siinses isoleeritud Šotimaa osas kuulnud, ei ole ma enne siin käinud.”
   „Järelikult on see saatus, et peate siin viibima ja praegusel erilisel ajal on see väga olulise tähtsusega.”
   „Mida te selle all silmas peate – „praegusel erilisel ajal”?” päris krahv.
   „Te kindlasti teate, et viimane krahv, teie vanaonu, ei suutnud enne surma vähemalt kolm või neli aastat enam millegagi toime tulla,” vastas Vara. „Kuna mitte midagi ei toimu ilma klanni juhi heakskiiduta, siis on elu siin peaaegu seisma jäänud.”
   „See on siis küll väga naeruväärne seis,” märkis krahv.
   „Šotlaste jaoks mitte,” vastas Vara. „Ja nüüd, kui te siin olete, on teil vaja palju ära teha.”
   „Kuidas ma seda teie meelest tegema hakkan, kui ma ei näe?”
   Polnud mingit kahtlust – krahvi hääl oli väga agressiivne.
   „Just sellepärast ma olengi siin,” vastas Vara. „Ma selgitan teile, mida on vaja teha, ja ma olen kindel, et kui te teate kõiki olulisi detaile, siis pole otsuste tegemine raske.”
   „See on teie jaoks väga suur ettevõtmine,” sõnas krahv teravalt. „Ma leian, et mul on võimatu elada nii, nagu ma praegu pean elama – ma ei näe, ma olen täielikus pimeduses, ja nagu ma aru saan, ei anta mulle lootust ka tulevikus nägijaks saada.”
   „Kas olete selles veendunud?” päris Vara. „Kirikuõpetaja ütles, et arstid ei ole suutnud teile diagnoosi panna, kuna on raske aru saada, mis teie silmadega juhtus, aga nad pole öelnud, et te enam kunagi nägema ei hakka.”
   „Ma ei soovi seda praegu arutada,” kostis krahv vihaselt. „Ma jälestan ja põlgan oma abitust. Kui te suudate leida midagi mulle huvipakkuvat selles kõrvalises maanurgas, siis oleksin ma küll väga üllatunud!”
   „Kuna te pole oma silmaga näinud seda, mida nimetate kõrvaliseks maanurgaks,” rõhutas Vara, „siis ei ole aus teha mingeid järeldusi. Te saate selleks vaid oma aju ja mõistust kasutada.”
   Krahv tõmbus pingule ja Vara mõistis, et oli suutnud meest üllatada.
   Pärast pikka vaikust küsis krahv:
   „Ma ei saa täpselt aru, mida te sellega öelda tahate.”
   Vara sättis end toolil mugavamalt istuma, enne kui vastas:
   „Te ju saate aru, et siin on teie kuningriik? Šotimaal tiirleb kogu elu klanni juhi ümber, keda liikmed peavad oma kuningaks. Ta mitte ainult ei valitse, vaid ka kaitseb neid, juhib ja inspireerib. Just seda inimesed teilt ootavadki.”
   „Siis peavad nad ilmselt kaua ootama!” sõnas krahv. „Kuidas ma saan selle jamaga, millest te mulle just rääkisite, tegelda, kui ma midagi ei näe?”
   „Aga te saate kuulata kõrvadega, mõelda ajuga ja rääkida suuga,” vastas Vara.
   Tüdruk ei mõelnud sellele, millist sõnavara ta krahviga rääkides kasutab, kuna ta mõistis, et krahv oli ilmselt meelega ülimalt raskemeelne.
   Mees ei lausunud midagi ja Vara jätkas:
   „Kui šotlases voolab ikka õige veri, siis ta ei anna kunagi kergelt alla. Ta võitleb vapralt igas lahingus, kõikide raskuste vastu, samal ajal, kui mehed, kes on teistest rahvustest, loobuvad. Ega teie ju ometi erand pole?”
   Ruumis valitses vaikus.
   Siis ütles krahv:
   „Ma mõtlen omaette, et mis ettelugeja te küll olete. Ausalt öeldes pole keegi minuga kunagi niiviisi rääkinud!”
   Vara hakkas naerma.
   „Palun vabandust,” ütles ta, „aga ma püüan viisakas olla. Teel siia ma nägin, kui ilus see loss siinses lahesopis on. Lähemale jõudes mõistsin, kui tugev ja vapper see on ja kuidas viikingid sellest jagu ei saanud. Ma ei suuda uskuda, et mõni McDorn laseb end sellisest väikesest veast häirida.”
   „Väikesest?” hüüatas krahv. „Teie võite ju mõelda, et pime olla on „väike” viga, aga minu jaoks on see nagu põrgu maa peal!”
   „Siis te peate selle ära kannatama,” ütles Vara, „aga masendusele vaba voli anda on küll viimane asi.”
   Neiu tõmbas hinge, enne kui jätkas: „Te peate uskuma, et saate terveks ja hakkate uuesti nägema!”
   Ruumi tekkis taas vaikus.
   Siis ütles krahv:
   „Aga oletame, et ei hakka.”
   Vara ei vastanud kohe.
   Siis sõnas ta:
   „Ma loodan, et te teate, et kõik šotlased usuvad imedesse. Nüüd, kui ma olen teid näinud, olen kindel, et ühel päeval te ikkagi saate nägemise tagasi.”
   „Kahtlustan, et te lihtsalt püüate mind lohutada,” sõnas krahv.
   „Miks ma peaksin?” imestas Vara. „Teate, ma räägin alati tõtt. Ja ma ei valetaks kunagi, kui ennustaksin kellelegi midagi. See oleks ju halb mitte ainult sellele, kellega ma räägin, vaid ka mulle endale.”
   Krahvi suule tekkis irooniline muie, kui ta sõnas:
   „Nüüd tuleb mulle meelde, et mulle on räägitud, et šotlased ja nende maa on täis ebausku.”
   „See on tõsi, aga te peaksite ütlema „minu” maa,” parandas Vara. „Lõppude lõpuks olete teie ju ka šotlane ja seetõttu kõik, mida te ütlete ja mõtlete, on tähtis teid ümbritsevatele inimestele.”
   „Nüüd te hakkate uuesti sellel klanni teemal leierdama,” kaebles krahv. „Saabumisest peale pole ma midagi muud kuulnudki. Mulle on öeldud, et mingid veidrikud, keda kutsutakse klanni vanemateks, soovivad minuga kokku saada. Lugematu arv McDorne koputab uksele, aga mina ei taha midagi muud kui seda, et mind rahule jäetaks!”
   „Ma kardan, et see pole võimalik,” lausus Vara.
   „Miks?”
   „Kuna te olete Šotimaa ühe kõige tähtsama klanni juht. Inimesed vajavad teid ja vajavad kohe!”
   „Sel juhul peavad nad õppima, kuidas ilma minuta hakkama saada,” nähvas krahv põikpäiselt.
   Vara tõusis püsti ja hakkas ukse poole sammuma.
   Krahv küsis teravalt:
   „Mida te teete? Kuhu te lähete?”
   „Ma lähen koju,” vastas neiu. „Näen, et te olete lootusetu juhtum, ja kuna ma ei saa teie heaks midagi teha, pole mul mõtet siin kauem viibida.”
   Krahvi suust kostis peaaegu karjatus.
   „Te ei lähe mu juurest ära!” protesteeris ta. „Ma tahan teiega kõnelda. Te olete esimene inimene, kellest ma siin nõmedas paigas aru saan.”
   Ruumis valitses vaikus ja kui Vara ei kostnud midagi, sõnas krahv:
   „Ma kardan, et selles valguses, mida te mu kommete kohta olete öelnud, ei saa ma käskida teil jääda.”
   „Loomulikult saate,” vastas Vara. „Ja see vähemalt oleks samm õiges suunas, sest te näitaksite oma autoriteeti.”
   „Väga hea,” sõnas krahv, „ma käsin teil istuda ja mind kuulata.”
   Vara, naeratus näol, läks oma tooli juurde tagasi ja võttis istet.
   „Tahaksin teiega lepingu sõlmida,” ütles krahv. „Teie ütlete, mida mul vaja teha on, ja mina püüan käituda nädal aega nii, nagu teie soovite.”
   Mees vaikis hetke ja jätkas siis:
   „Kui selle aja jooksul ma leian, et kõik on mulle täielikult vastuvõetamatu ja ei ilmne mingeid märke nägemise paranemise kohta, siis ma ilmselt uputan end lahte või viskun tornist alla. Ma ei suuda igavesti selles neetud pimeduses elada.”
   Krahvi hääles oli ahastust ja Varal oli mehest kahju.
   Kuid valjusti lausus ta:
   „Hästi, milord, ma jään siia üheks nädalaks. Te just lubasite, et teete, mida mina tahan.”
   „Ma olen vist hulluks läinud!” sõnas krahv hoopis teistsuguse hääletooniga. „Aga võib-olla on teil tõesti õigus ja ma saan teid varsti näha.”
   „Ma olen selles kindel, kuigi ma ei tea, millal see juhtub, aga kõige tähtsam on see,” ütles Vara, „et te usute, et nägemine taastub ja te saate näha sama hästi kui varem.”
   Nüüd oli neiu hääl vaikseks ja õrnaks muutunud.
   Krahv kuulas teda hüpnotiseerituna.
   Ta sirutas Varale käe.
   „Annan teile ühe nädala,” ütles ta.
   Neiu tundis mehe sõrmi enda omade ümber.
   Vara teadis, et krahv oli palju tugevama iseloomu ja isiksuseomadustega, kui ta välja näitas.
   Kui Vara tunnetas temaga kohtunud inimeste aurat, ei eksinud ta kunagi.
   Ta teadis täpselt, mida need inimesed endast kujutavad ja milleks nad on võimelised.
   Vara arvas, et krahv võiks olla väga tore mees, kui unustaks oma puuduse ja eelarvamused, mille najal teda oli kasvatatud. Praeguses olukorras osutusid need nõrkuseks.
   Neiu võttis oma käe ta peost ja sõnas:
   „Esimene ülesanne, mu milord, on selline – te peate riietuma vastavalt oma positsioonile. Kõik McDornide juhid on kogu aeg oma territooriumil kilti kandnud.”
   Taas vaikus.
   Vara teadis, et kui ta oleks krahvi silmi näinud, siis oleksid need teda suisa jõllitanud.
   Veidi aja pärast ütles krahv:
   „Ma ei ole sellele kunagi mõelnud. Mul ei ole ühtegi kilti.”
   „Olen kindel, et Donald, kes on olnud siin aastaid ülemteenriks, leiab teile kiiresti ühe. Lisaks veel nahkpauna ja paraadvormi koos pleedi, suitskvartsist prossi ja pistodaga.”
   Krahv naeris.
   „Täiskomplekt! Te võite selle karnevalikostüümi mulle ju muretseda ja kuigi ma pean klouni mängima, loodan, et publik hindab mu jõupingutusi, mida ma nende heaks teen.”
   „Võite kindel olla,” vastas Vara, „et nad mitte ainult ei hinda teid, vaid saavad ka teada, et nende lootused on täitunud. Nad on kaua oodanud juhti, kes oleks noor, uutest ideedest pakatav ja teeks korda kõik, mis on allamäge läinud hetkest, kui teie vanaonu ei olnud enam suuteline käske jagama.”
   „Bryden rääkis mulle juba,” ütles krahv, „et mul tuleb mõne asja suhtes otsus langetada, aga ma ei näidanud erilist huvi üles.”
   „Ma uurin välja, mis asjad need on,” sõnas Vara, „siis ma loen need teile ette ja selgitan nende tähtsust. Kõik tuleb korda seada, alates sellest, et katus vajub sisse kuni kaeblike hüüeteni köögist, kus vajatakse uut pliiti.”
   Kirikuõpetaja oli sõidu ajal Varale neist asjust rääkinud.
   „Miks härra Bryden uut pliiti ei telli?” küsis krahv.
   „Ta kardab, et uus krahv paneb pahaks iga ostu, milleks pole oma nõusolekut andnud.”
   Vara oli naeratanud, sest teadis, et nii käitusid juhi suhtes kõik klanni liikmed. Samal ajal arvas ta, et härra Bryden on rumal ja tähtsustab krahvi üle.
   Aga nüüd meest uurides, mõistis Vara olukorda.
   Krahvi ümber oli aura, mis tegi ta väga silmapaistvaks liidriks.
   Oli selge, miks keegi ei julgenud probleeme ise lahendada või otsuseid omapead vastu võtta – nad kartsid, et krahv hakkab hiljem rahulolematust üles näitama.
   „Ma koostan teile nimekirja,” ütles Vara, „ja te peate mõistma, et üks teie sõna käivitab kogu masinavärgi.”
   Vara vaikis hetke, heitis mehele pilgu ja jätkas siis:
   „Kõik sõltub olukorrast lossis. Kui siin kõik ladusalt sujub, siis peate hea seisma ka külakeste, jõe ja nõmmede eest. See tähendab rohkem kui 20 000 aakrit, mis on teie oma ja mille üle te siin Šotimaal valitsete.”
   „Nii palju?” hüüatas krahv. „Taevane arm, mul polnud aimugi, et see ala nii suur on!”
   „Enamik sellest on siiski nõmmemaa,” lausus Vara. „On ka mõned kalurikülad, mis kindlasti teie juhatust vajavad, ja loomulikult inimesed ise. McDornid tahavad teid tundma õppida, nii nagu teie peate neid tundma õppima.”
   „Kuid ma ei saa ühestki nende sõnast aru,” kaebles krahv, „see saab väga raske olema.”
   „Küll te varsti hakkate aru saama,” julgustas Vara, „ja ma arvan, et teil oleks kasulik gaeli keelt õppida.”
   Krahv tõstis jahmunult käed.
   „Seda ma küll ei oodanud,” ütles ta. „Ma olen küll veidi urdu keelt mõistma hakanud, aga gaeli – see pole mulle kunagi pähe tulnud!”
   „Kuna te olete „valitseja kõige üle, mida te ei saa näha”,” tsiteeris Vara oma sõnadega inglise luuletajat William Cowperit, „leidub teie jaoks palju üllatavat, kuid ma võin kihla vedada, et nädala lõpuks leiate, et paljud asjad pakuvad huvi ja tunduvad isegi põnevad.”
   „Ma ei oodanud, et keegi teiesugune mulle appi tuleb,” sõnas krahv pärast hetkelist vaikust. „Kirjeldage mulle ennast!”
   Vara hakkas naerma.
   „Arvake ära, kas ma olen tugev jässakas šoti naine, kes suudab pikki tunde mööda rabasid kõndida, või kerglane itsitav näitsik, kes kõiki ümbruskonna noormehi ligi meelitab.”
   Nüüd hakkas ka krahv naerma.
   „Ma olen üsna kindel, et te pole ühte ega teist,” vastas ta. „Kuid milline te ka välja ei näeks, olen ma teid oma juhendajana valmis välja kannatama ja te võite mind nädal aega piinata.”
   „Hea tehing!” hõiskas Vara. „Mul jääb vaid loota, et kui nädal lõpeb, olete kõige konstruktiivsem ja intelligentsem klannijuht, keda McDornid kunagi näinud on.”
   „See on tõeline võimalus!” hüüatas krahv. „Aga ma võtan selle vastu!”
   „Väga tore, milord,” lausus Vara, „võitlus võib alata!”
   Vara lahkus krahvi juurest, öeldes, et tal on vaja minna kohvreid lahti pakkima.
   Trepil kohtas ta Donaldit, kes oli alati klanni juhi ülemteener olnud.
   Neiu surus ta kätt ja sõnas:
   „Tema Kõrgus on nõus kilti kandma ja ka kõiki muid asju, mis käib tema ameti juurde. Ma olen kindel, et te leiate talle midagi, kuni me Edinburghist rätsepa kohale toome.”
   Donald noogutas.
   „Juh’slikult, miss Varra,” vastas ta tugeva šoti aktsendiga, „olen ma leidnud midag’, mis sobib Tema Kõrg’sele, nagu oleks need tema jaok’ tehtud.”
   „Ma olin kindel, et saan teid usaldada,” vastas Vara, „ja kui te krahvi riietate, selgitage talle iga detaili tähendust ning tähtsust.”
   Kui Vara Donaldist lahkus, nägi ta mehe näol rõõmsat naeratust.
   Neiu läks oma magamistuppa.
   See oli üks lossi kõige ilusamatest tubadest, kuna asus tornis ja sealt avanes vaade lahele.
   Ruum oli peaaegu ümmargune, suure baldahhiinvoodiga, mille kohalikud käsitöömeistrid olid valmistanud sajandeid tagasi.
   Vara oli seda tuba palju aastaid tagasi näinud ja alati seda imeilusaks pidanud.
   Tal oli väga hea meel, et sai just siin magada.
   „Ma mõtlesin, et see tuba meeldib teile kindlasti, preili,” ütles majapidajanna proua Ross.
   Ta oli lossis juba üle kolmekümne aasta töötanud.
   See oli peaaegu ainult tema teene, et siin kõik nii ladusalt üldse toimis.
   „See on väga armas tuba!” rõõmustas Vara.
   Samal ajal märkas ta, et ruum vajab remonti, ja see on veel üks asi, mille krahv peab käsile võtma.
   Vara pani õhtusöögiks selga ilusa kleidi ja kahetses, et peremees teda selles ei näe.
   Siis turgatas talle pähe, et äkki tahab krahv oma olukorras hoopis üksi õhtustada.
   Aga kui neiu oma toast väljus ja trepist alla läks, oli Donald teda ootamas.
   „Tem’ Kõrrgus sööb õhtu’t koos tei’ga söögisaalis ja ta käskis kõik enda jaok’ valmis tükeldad’. Ja nüüd ma lähe’ ja ütle’ torrupillimängijal’, et ta peab ümberr laua mängima nag’ kombeks.”
   Varal oli hea meel.
   Ta oli kindel, et see on veel üks asi, mis jahmataks klanni liikmeid, kui see tegemata jääks.
   Igas Šotimaa lossis oli nimelt kombeks, et torupillimängija käis õhtusöögi lõppedes muusikat tehes ümber laua.
   Vara sisenes juhi kabinetti ja leidis krahvi seal seismas, selg kamina poole.
   Mees kandis McDorni suguvõsa värvides tartanist õmmeldud kilti, valgest lambanahast pauna ja pitsist žabood kaela ümber.
   Krahv nägi välja väga kena.
   Kui Vara mehele lähenes, märkas ta, et mundri juurde kuuluv pistoda oli ühest põlvikust sisse pistetud. Neiu hakkas käsi plaksutama.
   „Te näete suurepärane välja!” hüüdis ta. „Ja teie eelkäijad, kelle portreed siin seintel ripuvad, vaatavad teid praegu samuti heakskiitvalt. Minu saabumise ajal põrnitsesid nad teid altkulmu.”
   Krahv hakkas naerma.
   „Ma olen kindel, et nad kritiseerivad mind ägedalt, kuna mingi inglane võtab lossis nende koha üle.”
   „Keegi siin ei pea teid inglaseks,” vastas Vara innukalt. „Teie soontes voolab McDornide veri, ja see on kõige tähtsam.”
   Neiu positiivsus parandas ka krahvi tuju.
   „See on esimene kord elus, kui ma saan oma ülesannete täitmisel noomida,” ütles mees. „Siiamaani olen ma päris hästi ilma pahandamiseta kõigega toime tulnud, aga noh, pole ka midagi imestada, siis olin ma tsiviliseeritud maailmas!”
   Vara sai aru, et krahv teeb nalja ja lausus:
   „Esimene õppetükk – hoidke pea püsti ja uskuge, et olete palju tähtsam kui ükski teine juht kogu Šotimaal!”
   Hetk vaikust ja siis neiu jätkas:
   „Ilmselt pole keegi vaevunud teile ütlema, et olete Šotimaa kuninga Robert Bruce’i otsene järeltulija.”
   „Mitte keegi pole seda teinud,” vastas krahv, „aga ma olen kindel, et see on midagi, mille te mulle selgeks teete, enne kui ma vanaks jään.”
   „See on kindlasti minu kohus,” vastas Vara.
   „Õhtusöök on valmis, milorrd!” hõikas Donald ukselävel.
   Krahv sirutas käe välja.
   „Nüüd,” ütles ta, „kui alandav see mulle ka ei ole, te peate mind juhtima.”
   Vara võttis krahvi käe alt kinni.
   „Esimese vaatuse alguses,” ütles neiu, „paistate te kindla peale välja nagu kangelane, kuigi ma ei uskunud, et te ka vastavalt käitute!”
   Krahv naeris, kui Vara ta nobedasti ukse poole juhatas.

Kolmas peatükk

   Hommikul ärkas Vara rahulolevana.
   Eelmine õhtu oli väga erinev sellest, mida ta oli oodanud.
   Neiu tundis, et krahvile õiget käitumist õpetades, oli too vähemalt oma juhi ameti juurde jäänud.
   Õhtusöök oli suurepärane.
   Vara märkas, et Donald oli krahvi toidu väikesteks tükkideks lõiganud ja mees pidi sööma lusikaga.
   Ta sai sellega hästi hakkama.
   Kuid neiu tunnetas teravalt, et krahv kartis midagi vussi keerata ning sõi seetõttu väga aeglaselt ja ettevaatlikult.
   Kokk, kes oli lossis palju aastaid töötanud, oli tasemel.
   Toit maitses väga hästi ja vein oli suurepärane.
   Vara oli piisavalt tark ja hoidus vestlemast Šotimaast.
   Selle asemel õhutas ta krahvi rääkima Indiast ja raskustest, millega ühel regendil silmitsi tuleb seista.
   Krahv rääkis ka muudel teemadel, millest Vara õnneks oli lugenud või isaga kõnelnud. Ta teadis, et krahv oli üllatunud selle üle, kui hästi Vara kõike teab.
   Neiu sai kinnitust sellele, et krahv oli äärmiselt intelligentne mees.
   Kui õhtusöök lõpule jõudis, teatas Donald krahvile: „Torupillimängija on kohal, m’lorrd.”
   „Torupillimängija?” kordas krahv.
   „Siin on kombeks,” selgitas Vara tasasel häälel, „et pärast õhtusööki ta mängib ümber laua käies. Hiljem peate pakkuma talle väikse lonksu viskit hõbepeekrist, mis on just selleks puhuks, ja tema tänab teid gaeli keeles.”
   Krahv kuulas ja hetkeks tundus Varale, et mees keeldub seda kaasa tegemast.
   Enne kui krahv sai vastata, hakkas eemalt pillihelisid kostma.
   Kui need lähemale jõudsid, märkas Vara, et krahv kuulab tähelepanelikult.
   Kui torupillimängija lõpuks uksest sisse astus, tundis Vara ära ühe noorematest McDornide pillimeestest.
   Neiu püüdis mõista, miks klanni vanemad just selle noormehe nii tähtsaks ametiks välja valisid.
   Need, kes käisid eelmise krahvi juures, olid ilmselt juba liiga vanad.
   Torupillimängija käis kolm korda ümber laua, mängides McDornide hümni ja hiljem šoti rahvalaulu „Over the Sea to Skye”.
   Siis ta peatus krahvi tooli kõrval.
   Donald oli hõbekarika krahvi ette asetanud.
   Vara juhtis mehe käe karika juurde.
   Krahv võttis selle ja ulatas torupillimängijale, kes ütles:
   „Stainte va!”
   „Minu meelest mängisite te suurepäraselt!” märkis krahv.
   Vara nägi, et noormees punastas komplimendi peale.
   Seejärel ütles ta mõned gaelikeelsed sõnad, jõi viski ära ja lausus veel midagi samas keeles.
   Kui noormees oli lahkunud, sõnas Vara:
   „Tal oli väga hea meel, kui teda kiitsite. Homme ta teatab sellest uhkeldades kõigile ja klanni vanemad on meelitatud, et te nende valikuga rahul olite.”
   „Jälle need klanni vanemad,” sõnas krahv, „ma oletan, et varem või hiljem pean nendega kohtuma.”
   „Nädala lõpu poole,” vastas Vara kärmelt.
   „Teiste sõnadega,” ütles krahv, „te loodate, et selleks ajaks ei tee ma enam liiga palju fopaasid ega häbista ennast.”
   „Arvan, et see on välistatud, ükskõik kellega te ka ei kohtuks,” vastas Vara, „ja mul on homseks üks ettepanek. Kuid täna me räägime muust, mitte Šotimaast.”
   „Mis loomulikult on suur teiepoolne mööndus,” sõnas krahv.
   Vara kihistas vaikselt naerda, kuna taipas, et krahvile meeldis rohkem, kui tema enda sõna peale jäi.
   Siis läksid nad tagasi juhi kabinetti.
   Kardinad olid ette tõmmatud ja kaminas põles tuli, mis muutis toa väga õdusaks.
   Vara juhtis krahvi tema tooli juurde.
   Neiu leidis, et niiviisi õiges riietuses oma toolil istudes nägi krahv välja just sellisena, nagu üks juht olema peab.
   Oli kahju, et ükski klanni liikmetest polnud oma juhti praegu nägemas.
   Krahv oleks nagu Vara mõtteid lugenud ja küsis:
   „Ega ma midagi valesti pole teinud?”
   „Ei, õhtusöögilauas käitumise eest saate kümnest punktist kümme, ja loodan, et homme olete sama edukas.”
   Nad vestlesid veel tunnikese.
   Seejärel läks Vara oma tuppa ja heitis voodisse.
//-- * * * --//
   Nüüd, kui päike magamistoa akendest sisse säras, tuli Varale pähe mõte, et ta peaks krahvi kuidagi värske õhu kätte meelitama.
   Samas teadis neiu, et kuigi ta oli lubanud koju ratsutada, ei saanud ta seda teha.
   Kohe, kui Vara oli riietunud, kirjutas ta kiiresti emale lühikese sõnumi.
   Siis palus ta proua Rossil kirjake tallipoisi kätte anda, et too teate kohale toimetaks.
   „See pole miski prrobleem, miss Vara,” ütles proua Ross. „Saab tehtu’. Kõik eila õhta ütlesid, et Tema Kõrrgus oli väga ilus, rriides just niiviisi nagu peab.”
   „Peame selle eest Donaldit tänama,” vastas Vara.
   „Donald rrõõmustas nag’ narr, et leidis kõik vajaliku, sest nüüd on käes aeg, mil pöönin’ peab kõik oma aarrded lagedal’ tooma, nag’ öeldakse.”
   Vara läks hommikusöögituppa. Teda huvitas, kas ka krahv temaga liitub.
   Või eelistab mees oma toas üksinda süüa.
   Neiu oli vaevalt istuda jõudnud, kui Donald juhtis krahvi tuppa ja aitas tal laua otsa oma toolile istuda.
   Hommikusöögituba oli väike ümmargune ruum, mitte nii suursugune kui õhtusöögituba.
   Vara meelest oli pimedal inimesel siin lihtsam liikuda.
   „Tere hommikust, Vara,” ütles krahv. „Loodan, et magasite hästi.”
   „Šotimaal magan ma alati hästi,” vastas Vara. „Varsti leiate ka ise, et mereõhk koos nõmmelt puhuvate tuultega on väga tervislik.”
   „Olen selle juba avastanud,” vastas krahv ootamatult. „Selle asemel, et ärkvel lamada ja silmanägemise pärast muretseda, magasin ma sügavalt.”
   „Vähemalt see on üks Šotimaa headest külgedest!” märkis Vara.
   Donald, kes viivles krahvi tooli kõrval, küsis, mida peremees süüa eelistaks.
   „Mida võimalik valida on?” päris krahv.
   Enne kui Donald vastata jõudis, pakkus Vara:
   „Esmalt peaksite veidi putru sööma, ja seda püsti seistes.”
   „Miks nii?” päris krahv.
   „Kuna see on rammus toit, mida saab kiirelt valmistada,” vastas Vara. „Ja seisma peate, kuna siis on vaenlasel raskem teile nuga selga lüüa.”
   Vara vaikis hetke ja siis lõpetas selgituse:
   „Nii olete valmis vastu hakkama mõne teise sugukonna liikmele, kui too püüab teile vargsi läheneda.”
   Krahv pahvatas naerma.
   „Kas te tahate öelda, et nüüd, kui maal valitseb rahu, järgivad kõik klanni mehed ikka veel neid tobedaid kombeid?”
   „See on samasugune traditsioon nagu hagise söömine!” vastas Vara. „Ühel päeval peate te seda sööma, kas see teile meeldib või mitte.”
   „Olgu,” ohkas krahv. „Kindlasti on see üks neist asjust, mida ma pean järgima meie lepingu kohaselt.”
   „Loomulikult!” kinnitas Vara.
   Donald asetas krahvi ette hõbedase pudrutaldriku, mida oli kasutanud mitu McDorni juhtide sugupõlve.
   Krahv proovis esimest lusikatäit teatud ettevaatusega.
   Kuna ta midagi ei öelnud, siis aimas Vara, et oma üllatuseks leidis mees pudru üsna suupärase olevat.
   Hiljem proovis krahv lõhet, mis oli püütud tema enda jõest.
   Kala söömise ajal jutustas Vara mehele, kui edukas oli olnud tema isa möödunudaastane kalapüük.
   „Isa paneb kirja kõik lõhed, mis kätte saab – nende kaalu, lendõnge, millega parajasti püüdis, ja veekogu, kus kalastas.”
   „Ja kes seda tohutut arvepidamist loeb?” päris krahv.
   „Isa ise uurib neid siis, kui pole kalastushooaega. Ja te oleksite üllatunud, kui näeksite, kui paljud sellest huvituvad,” vastas Vara. „Teie ju ikka oskate kala püüda?”
   „Poisipõlves käisin ma Inglismaal Avoni jõel kalastamas,” vastas krahv, „aga peale ema ei tundnud keegi huvi, kui palju kalu ma kätte sain.”
   „Ükspäev ma loen teile ette sensatsioonilistest saavutustest teie oma jõel,” lubas Vara. „Kõik arveraamatud on raamatukogus.”
   „Mul on siis ka raamatukogu!” hüüatas krahv.
   „Loomulikult, ja pealegi väga ilus kogu,” vastas Vara. „Sinna lisati igal aastal uusi raamatuid, mis võiks šotlastele meeldida, kuni teie vanaonu jäi liiga haigeks, et midagi lugeda või üldse selle vastu huvi tunda.”
   „Oletan, et see on veel üks traditsioon, mida ma peaksin teie arvates jätkama!” puhkes krahv naerma.
   „Muidugi peate,” vastas Vara, „ja palun, palun öelge, et ma võin aeg-ajalt teilt raamatuid laenutada.”
   Krahv sirutas käed taeva poole.
   „Nüüd ma peaksin vist ütlema nagu idas: „Kõik, mis mul on, on teie oma”. Kuid meie šotlastena oleme liiga ettevaatlikud, et öelda midagi, millest võib valesti aru saada!”
   Vara naeris ja lausus siis:
   „Vähemalt te tunnistate, et olete šotlane ja see on järgmine samm õiges suunas.”
   Pärast hommikusööki läks krahv tagasi oma tuppa.
   Vara otsis üles härra Brydeni, et välja uurida, mida krahvile ette lugeda.
   „Tegelikult on suur hulk pabereid, mida peaks Tema Kõrgusele tutvustama,” kostis Bryden, „ja on saabunud ka kaks külalist, kellest ma tahtsin teile rääkida.”
   „Mida nad soovivad?” küsis Vara.
   „Ühel on mure, kuna keegi varastab tema lambaid. Ja veel on üks naine, kes tuli rääkima, et tema majal langes katus sisse ja ta ei tea nüüd, mida teha. Tal on kolm last, noorim alles kahene, ja üks veel tulekul.”
   Vara kuulas tähelepanelikult. Siis tuli talle üks mõte pähe.
   Neiu rääkis sellest härra Brydenile, siis jooksis ta trepist üles krahvi kabinetti. Sisenedes tundus talle, et mees on pisut rusutud.
   Kui Vara krahvile lähemale astus, pööras mees elavalt pead, nagu tahtes näidata, et kõik on korras.
   „Te võiksite midagi teha,” sõnas Vara.
   „Mida siis?” küsis krahv loiult.
   „Ma tahaksin teie tooli nurka nihutada, nii et saaksin suure sirmi, mida talvel tuuletõmbuse vastu kasutatakse, teile ette tõmmata.”
   „Milleks?” päris krahv.
   „Sest ma tahan, et kuulaksite, mida räägivad kaks inimest, kes on tulnud teie juurde nõu ja abi küsima.
   Teid nad ei näe, sest seda te ju ei soovi, aga te kuulete neid. Siis saate otsustada, mida ette võtta.”
   Krahv oigas.
   Samas tundus Varale, et mehele pakkus tema ettepanek huvi.
   Ta sundis krahvi tõusma, lükkas tooli õigesse paika ja juhtis mehe sinna istuma.
   Suur sirm oli valmistatud nahast ja selle ühel poolel olid maalingud.
   Kuna seda oli raske liigutada, kutsus Vara Donaldi appi.
   Kui sirm paigas oli, varjas see krahvi täiesti.
   Vara astus kirjutuslaua taha toa teises otsas ja võttis istet.
   „Paluge härra Brydenil sisse juhatada mees, kelle lambaid on varastamas käidud,” ütles ta Donaldile.
   Oodates mõtles Vara selle üle, milline õnn see on, et need inimesed tulid oma muredega just õigel ajal.
   Need olid just sellised probleemid, millele iga juht pidi sadu kordi aastas lahenduse leidma.
   Karjus, kes oli lammastest ilma jäänud, oli keskealine, tema riided olid vanad ja räbaldunud. Kuid ta hoidis selja sirgu ja oli ilmselt väga vihane toimunu üle.
   Enne kui Vara meest kõnetas, surus ta tema kätt.
   „Ma loodan, et te olete kuulnud, et Tema Kõrgus ei ole hetkel külaliste vastuvõtuks piisavalt hea tervise juures, aga kui te mulle oma mure ära räägite, siis ma konsulteerin temaga ja loodame, et ta leiab lahenduse.”
   „See rrahuldab mind täiest’,” vastas karjus.
   Ta rääkis väga tugeva aktsendiga ja kui ta oma kurba lugu jutustas, lootis Vara, et krahv kuulab hoolega ja püüab aru saada.
   Lugu oli üsna lihtne.
   Mehel oli üleval nõmmel suur lambakari.
   Eelmisel kuul kadus karjast üks või kaks lammast nädalas.
   Karjus oli kindel, et loomad ei kadunud niisama ära, vaid keegi varastas neid. Kuid ta ei teadnud, mida selles suhtes ette võtta.
   „Ma’len prroovind neid valvata,” ütles karjus. „Ja ma’len kindel, et nad tulevad öösi, kui ma’i näe, või siss toimetataks’ nad ää nõiakunsti abil.”
   „Ma arvan, et vargad ootavad, kuni on kindlad, et te kusagil eemal olete,” oletas Vara. „Ma räägin juhile kõik edasi ja vaatame, mida ta soovitab teha. Vahepeal, kuni te ootate, pakutakse teile all klaasike kalja.”
   „Suurr tänu,” kostis karjus, „ma’len kindel, et juht teab, mid’ teha.”
   Vara arvates oli karjus väga optimistlik.
   Kuni Donald külalist alla juhatas, astus Vara sirmi taha.
   „Milline on kõrgeaulise juhi ettepanek?” küsis neiu.
   „Mul pole õrna aimugi, mida teha!” tunnistas krahv. „Mida teie soovitate?”
   „Ma usun, et kõige mõistlikum oleks talle piisavalt raha anda, et ta saaks endale koera osta, veel parem kaks,” vastas Vara. „Koerad valvavad ja hoiatavad peremeest, kui mõni võõras peaks lambakarjale lähenema. See on vähemalt parem kui öösiti üleval passida.”
   Krahv naeratas.
   „Olgu nii,” ütles ta. „Ma olen loomulikult talle nõus sellist abi andma, sest minu meelest on see väga mõistlik ettepanek. Kui palju maksab üks koer?”
   „Teie suudate seda kindlasti võimaldada,” vastas Vara. „Ja teie peakarjus võib soovitada, kust on võimalik ühe või isegi paar koera saada.”
   „Nõus. Ja olen kindel, et meie otsus on sama hea kui kuningas Saalomoni oma ning leiab klannis heakskiitu.”
   „Selles võite tõepoolest kindel olla!” naeratas neiu.
   Siis palus Vara üles saata naise, kelle kodu katus oli sisse kukkunud.
   Naine oli vaevatud ja murelik. Tema abikaasa, kes teenis elatist kalurina, oli merel.
   „Ma’i tia, mida teha, leedi,” ütles naine, kui oli selgitanud, miks ta oma murega juhi ette tulla tahtis. „Hea’t latsed surrma ei saand. Bessiel on muhk otsa iis, ja Jamiel jalg katti, ag’ Jummala arrmust on nad elus!”
   Naisel oli veel palju selle kohta rääkida.
   Kuna Vara arvas, et krahvil oleks vaja kõik detailideni teada saada, siis julgustas ta naist jätkama.
   Lõpuks oli naine jutustamisest hingetu ja kaasa võetud lapsed hakkasid nihelema.
   Vara lausus:
   „Ma viin nüüd teie mure juhi ette. Kui alla lähete, leiate kindlasti lastele söögipoolist ja joogiks piima ning võib-olla ise sooviksite tassikese teed.”
   „Sed’ kindlaste,” nõustus naine.
   Donald viis külalised alla ja Vara läks taas sirmi taha.
   „Milline oleks lahendus sellele probleemile, milord?”
   „See on ju ilmne, et ta peab lastega kusagil elama, kuni katust parandatakse,” vastas krahv.
   „Ka mina mõtlen nii,” lausus Vara, „ja katuse remont ei saa muidugi alata enne, kui te pole selleks korraldust andnud.”
   „Sel juhul öelge Brydenile, et ta kohe asja kallale asuks,” vastas krahv, „kuid pere peab ju vahepeal kusagil ulualust leidma.”
   „Arvan, et seda, kui Tema Kõrgus pakuks neile majutust mõnes lossi taga olevas kõrvalhoones, osatakse väga hinnata. Kogutud on ka suur hunnik kasutamata mööblit, voodeid ja muid asju, mida neil vaja võib minna.”
   Vara naeratas, enne kui lisas:
   „Te ilmselt teate, et šotlased on väga ettevaatlikud ega viska ära midagi, mis neile järgmise saja aasta jooksul võib kasulikuks osutuda!”
   Krahv naeris.
   „Väga tore. Öelge neile, et minu otsus on selline.”
   „Mina ütlen edasi, aga teie peate kuulama nende tänusõnu,” sõnas Vara.
   Neiu ei hakanud ootama, mida krahv vastuväiteks toob, vaid käskis Donaldil karjase üles saata.
   Kui Vara teatas, mida juht otsustas, tõi karjane valju rõõmuhõiske kuuldavale.
   „Mispärrast ma isi selle peal’ eip tulnd?” küsis ta. „Mu koerrad o’ vanad. Noorremad kuuleva’ ja haistava’ parremin’ võõrid, enne kui nood miskit kahju teh’ saavad.”
   „Just nii arvas ka juht,” vastas Vara, jättes muidugi mainimata, et tegelikult oli see tema idee.
   „Tänag’ Tema Kõrrgust, ja öelg’ tal, et ma tänan teda südame põhhjast, ja ma järrgnen tal’ igal pool.”
   „Ma ütlen talle kõik edasi,” ütles Vara.
   Neiu meelest oli karjase tänukõne väga liigutav.
   Ta lootis, et krahv oli kõigest ise aru saanud.
   Kui lastega naisele teatati, kuidas tema peret aidatakse, sirutas ta käed taeva poole.
   „Jumal on mu palveid kuulda võtt!” hõiskas ta. „Ja öelg’ juhile, et Jumal saat’ meid tema juure. Kõik õnnistuse’ kogunegu ta pia kohale! Las ta olla alati nii lahk’ oma inimeste vasta nagu ta’li meie vasta!”
   Veel trepiltki oli kuulda naise tänusõnu, kui Donald ta tagasi alla juhatas.
   Härra Bryden oli samuti läheduses viibinud, et kuulda, mida otsustati.
   Ta ütles Varale, et üks kõrvalhoone on täiesti vaba ja mis veel tähtsam – see on möbleeritud.
   Eelmise krahvi ajal olid seal kutsarid maganud, kui lossis pidu peeti.
   Kui Bryden oli läinud, astus Vara sirmi taha ja sõnas:
   „Nüüd, mil te olete end tutvustanud klannile just nii, nagu ma seda soovisin, hakkavad kõik sellest rääkima. Kardan, et homme võib järjekord ukse taga olla – kõik tahaksid kuulda teie tehtud otsuseid, mis neile kindla peale meeldiksid.”
   „Nüüd taipan, et vajun üha sügavamale mutta,” nähvas krahv, „ja mingit põgenemisteed pole.”
   „Kas te tõepoolest arvate, et tahaksite põgeneda?” küsis Vara.
   Pärast lühikest vaikust vastas krahv:
   „Te ju teate, et kuni ma pime olen, pole mul kusagile minna.”
   „Siis võite end ju siin kasulikuks teha,” ütles Vara. „Kuid seda te ei saa ometi öelda, et tänane hommik ebaõnnestus.”
   Rääkimise ajal võttis ta kätte paberid, mida härra Bryden oli palunud tal krahvi jaoks lahti seletada.
   Donald viis sirmi ära ja Vara süvenes paberitesse. Oli palju asju, mis vajasid krahvi nõusolekut.
   Näiteks fakt, et lossi kangalao eest polnud keegi kaua hoolitsenud ja nüüd kubises see rottidest.
   Seda lugedes Vara karjatas tasa.
   „Ma jälestan rotte!” ütles ta. „Palun andke kohe luba rotipüüdja kohale toimetada, ja kõik augud tuleb kinni müürida!”
   „Loomulikult tuleb seda teha,” nõustus krahv kindlalt. „Ma ei saa aru, miks Bryden ei taibanud seda kohe ära korraldada, kui see vajalikuks osutus.”
   „Kuna teie vanaonu on surnud, siis härra Bryden peab ju teie raha kulutama,” selgitas Vara. „Ta on piinlikult täpne mees ega soovi mingeid vigu teha ega valesti tehtu eest hiljem etteheiteid kuulda.”
   „Nüüd võib ta kohe tegutsema hakata,” ütles krahv.
   Peale selle on vaja jõele uus kalastajate abiline määrata.
   Mõned väga vanad teenijad tuleb töölt vabastada.
   Kutsarid palusid uusi tõllahobuseid ja vähemalt ühe vana tõlla uue vastu vahetada.
   „Ma vaid loodan, et mul on rahakirstudes piisavalt raha, et selle kõige eest maksta!” ütles krahv. „Muidu lähen pankrotti ja olen sunnitud suguvõsa aarded maha müüma!”
   „Oi, seda küll ei tohi teha!” hüüatas Vara. „Need on siin juba sajandeid olnud!”
   „Nii et aarded ongi olemas?” küsis krahv. „Ma ei tea nende kohta midagi.”
   „Muidugi on,” vastas Vara. „Näiteks väga väärtuslikud James I ajast pärit haruldased hõbepeekrid, mis on läinud krahvilt krahvile edasi.”
   Neiu vaikis hetke ja jätkas julgustavalt:
   „Ja ma loodan, et ühel päeval saate imetleda kullast kandelaabreid, mida mulle väikse tüdrukuna näidati.”
   „Kas mul on kullast kandelaabreid?” oli krahv üllatunud.
   „Tõepoolest! Neid kasutatakse, kui juht võõrustab tähtsaid külalisi, või siis ballidel.”
   Vara hääles oli igatsust tunda ja krahv päris:
   „Kas te soovite, et mina ka balle korraldaksin?”
   „Aga miks mitte?” küsis Vara vastu. „Lossis pole üle viieteistkümne aasta balli olnud ja nii tore oleks, kui mõni korraldataks.”
   „Kas siin on üldse piisavalt kohalikke, keda ballile kutsuda?” tundis krahv huvi. „Mulle öeldi, et mul on väga vähe naabreid.”
   „Mõned ikka on. Nad pakuvad oma kodudes teie külalistele öömaja ja toimetavad nad tõldades ballile. Selle üle oleks kõigil hea meel, eriti torupillimängijatel.”
   „Kas te tahate öelda, et ma pean õppima riili tantsima?” küsis krahv.
   „Klanni juht peaks ikka teadma, kuidas see käib,” vastas Vara.
   „See kõik peab ootama, kuni ma taas nägijaks saan,” vastas krahv, „ja teie lubasite mulle, et see juhtub varsti.”
   Vara ei vastanud.
   Ta sosistas kiirustades lühikese palve. Miski neiu südames ütles, et kui krahv võtab vaid sideme silmade eest, siis näeb ta jälle.
   Kuna Vara midagi ei öelnud, siis sõnas krahv: „Tore siis, ma tõotan teile, et kui ma ei ole enam pime, korraldan balli ja teie olete mu aukülaliseks!”
   „Parem oodake, kuni te mind näete, enne kui midagi sellist ütlete!” vastas Vara. „Kui pettute, tunnete ehk häbi mingi kohaliku näitsiku pärast, kui teie sõbrad Londonist ja mujalt Inglismaalt voorivad kokku ballile, mis on toredam kui ükski teine Edinburghis!”
   „See on nüüd küll muinasjutt,” ütles krahv. „Ma kahtlen väga selles, et mu sõbrad tahavad tulla nii kaugele põhja, aga Šotimaal, nagu te teate, ei tunne ma kedagi.”
   „Aga nemad teavad teid!” vaidles Vara. „Olen valmis kihla vedama, et ball toimub ja ma pean hakkama uue kleidi jaoks raha kõrvale panema.”
   „Kas olete kindel, et pööningul ei ole ühtki sobivat?” küsis krahv.
   Vara oli kindel, et mees narrib teda, kuna teab, kust tema kilt oli pärit.
   Kuid neiu vastas tõsiselt:
   „Kindlasti on seal kümneid kleite, ja te võiksite isegi ball-karnevali korraldada.”
   Krahv vangutas aeglaselt pead.
   „Ma juba hakkan sellesse muinasjuttu uskuma,” ütles ta, „aga pidage meeles, et esmalt peate mulle nägemise tagasi andma.”
   Mõlemad vaikisid hetke.
   Siis sõnas Vara:
   „Ma palvetan, et see tõepoolest juhtuks… ja olen kindel, et kirikuõpetaja teeb sama.”
   Neiu ei jäänud krahvi vastust ootama, vaid läks lõunasöögiks valmistuma.
   Talle tundus, et krahv rääkis oma haigusest juba väiksema meelehärmiga.
   See oli kindel tõestus sellest, et Vara on oma tegevuses edukas.
   Lõunasöögi järgi oli näha, et kokk oli teinud kõik, et temaga rahule jäädaks.
   Pärast lõunat saabus doktor Adair.
   Krahv siirdus koos temaga oma tuppa.
   Kui nad olid läinud, astus Vara kabinetis akna juurde ja heitis pilgu aeda.
   Ta mõtles, et krahvile tuleks pärast teha ettepanek veidi aega päikese käes istuda. Aias saaks mees lillelõhna nuusutada, soolast meretuult tunda ja värsket õhku nautida.
   Ta kuuleks kajakate ja kormoranide kisa ning Vara kirjeldaks talle, kui ilus see kõik on.
   „Ta peab Šotimaad minu silmadega nägema hakkama,” ütles neiu endamisi.
   Äkki kuulis Vara selja taga mingit liikumist.
   Ta pöördus kiirelt ja nägi kamina juures üht meest seismas.
   Vara ei olnud ukse avanemist kuulnud ega teadnud, kes see mees oli ja kuidas ta nii kiiresti tuppa oli saanud.
   Kui neiu akna juurest eemalduma hakkas, hüüatas mees:
   „Vara! Mida sina siin teed?”
   Nüüd tundis neiu mehe ära.
   See oli Hamish McDorn, noormees, keda Vara üldse ei sallinud.
   Tegelikult olid nad riidu läinud just enne, kui Vara Inglismaale tädi eest hoolitsema sõitis.
   Hamish oli klannis „must lammas” ja Vara isa ei lubanud tal enam nende koju tulla. Kahjuks oli noormees eelmise krahvi sugulane.
   Hamish läks isegi nii kaugele, et väitis pärast vikondi surma, et hoopis teda peaks klanni juhiks kuulutatama.
   Kuid õnneks ei pööranud keegi talle tähelepanu.
   Pärast Inglismaalt naasmist sai Vara teada, et enne praeguse krahvi saabumist oli Hamish ikka veel seda pöörast juttu ajanud.
   Nüüd, kui neiu Hamishi poole astus, leidis ta, et mees oli nende viimasest kohtumisest saadik veel ebameeldivamaks muutunud.
   Vara teadis Hamishit juba lapsepõlvest.
   Kui mehe vanemad veel elus olid, elasid nad Strathi jõe ääres.
   Nad olid meeldiv paar ja leedi McDorniga väga sõbralikes suhetes.
   Kui Hamish sai vanemaks ja hakkas koerustükke tegema, oli ta pidevalt klanni vanematega pahuksis.
   Siis keelaski söör Alistair oma tütrel noormehega suhelda.
   „See poiss teeb vaid pahandust!” ütles isa, kui Hamish oli kuueteistaastane, ja selline oli ta veel hiljemgi.
   Praegu oli Hamish kahekümne viie aastane.
   Tema kohta räägiti igasuguseid jutte ja mõned neist olid üsna ebameeldivad.
   Vara teadis, et klanni austusväärsemad liikmed ei teinud Hamishiga mingit tegemist. Kui neiu talle lähenes, kordas noormees uuesti:
   „Mida sa siin teed?”
   „Seda küsin ma ka sinult,” vastas Vara. „Loodan, et sa ikka tead, et Tema Kõrgus ei soovi veel külalisi vastu võtta.”
   „Tean küll,” vastas Hamish, „kuid mul on lossile sama suur õigus kui temal.”
   „See on mõttetu jutt ja sa tead seda väga hästi,” nähvas Vara, „ja ma ei mõista, miks sa tuled siia tema tuju rikkuma.”
   Hamish kallutas pea veidi viltu, kui küsis:
   „Kas sina jagad lossis käske? See on nüüd küll midagi uut!”
   „Kui sa väga teada tahad,” ütles Vara külmalt, „siis mina olen siin selleks, et Tema Kõrgusele ette lugeda, kuna tal on nägemisega raskusi. Tal on ilma sinutagi piisavalt probleeme, nii et on parem, kui sa minema lähed, Hamish. Ära tee talle tüli.”
   „Ei tee ma talle mingit tüli,” vastas noormees ükskõikselt, „ja kui sina talle ei ütle, et ma lossis olen, siis ta ei pruugi ju sellest teadagi.”
   Varale meenus, et ta ei olnud kuulnud ukse avanemist.
   „Kuidas sa siia üldse sisse said?” küsis ta teravalt.
   „See on minu asi!” vastas Hamish.
   „Juhtumisi on see ka minu asi, sest praegu hoolitsen mina krahvi eest. Sa ei tohi tulla siia ette teatamata ega lossis loata ringi jalutada.”
   Hamish heitis Varale pilgu ja tema näole ilmus ebameeldiv irve.
   „Kui sa arvad, et suudad mind peatada,” ütles noormees, „siis tea, et see on üpris keeruline.”
   Vara pidi endale tunnistama, et Hamishil on õigus.
   Tal oli õudne mõelda sellele, et noormees kõndis lossis ringi, ilma et kellelgi oleks sellest aimu olnud.
   Hamish tundis end siin üsna koduselt, aga see ärritaks personali ja kindlasti ka klanni vanemaid, kui nad sellest teada saaksid.
   „Hamish, kuula mind tähelepanelikult,” sõnas Vara. „Võta aru pähe. Tema Kõrgus on kõigile öelnud, et ei soovi kedagi vastu võtta ja ma püüan teda selles osas aidata. Palun lahku ja ära muuda kõike veel keerulisemaks.”
   Hamish astus Varale natuke lähemale.
   „Kui ma teen, nagu sa soovid, kas ma saan selle eest midagi?” nõudis ta. „Ühe musi?”
   Vara kangestus.
   „Sa ei tohi niimoodi rääkida! Sa ju tead, et minu isa ei luba sul meilegi tulla!”
   „Ma teen, mida tahan,” kiitles Hamish, „ja nüüd, Vara, tahan ma sind suudelda. Ma luban – see meeldib sulle.”
   „Aga mina olen päris kindel, et jälestan seda,” vastas Vara. „Ma käsin sul nüüd ära minna – ja otsekohe!”
   „Kui ma ei lähe, mida sa siis teed?” päris Hamish. „Kutsud teenrid ja lased mind tornist alla visata? Sellest tuleks paras skandaal ja krahv muutuks veel ebapopulaarsemaks, kui ta praegu on!”
   Vara ahmis õhku.
   „Mida sa… sellega… öelda tahad?”
   „Kõik teavad, et ta istub pimedana lossis ning vihkab klanni, kuna tal on kõigest kõrini, sest peab siin Šotimaal kükitama.”
   Hamish naeris ja see kõlas väga vastikult.
   „Sa arvad ehk, et ta on sinust huvitatud, Vara, kuid ma olen kuulnud, et enne Indiasse minekut sõid kõik Londoni iludused tema peost. Ka minu suust võid sa kuulda, et need naised on palju huvitavamad kui mingid Šoti näitsikud.”
   „Kindlasti on sul õigus,” sõnas Vara, „aga nüüd palun hakka astuma! Tema Kõrgus tuleb kohe tagasi, ja nagu sa õigesti ütlesid, ei soovi ta kedagi näha.”
   Seda öelnud, lootis Vara, et Hamish hakkab minema.
   Selle asemel tegi noormees paar kiiret sammu Vara suunas ja haaras ta oma embusse. Vara karjatas ning hakkas rabelema, kuid Hamish oli pikakasvuline ja tugev.
   Varale tundus juba, et ükskõik kui kõvasti ta ka vastu ei hakkaks, ei suuda ta midagi teha suudluse vältimiseks.
   Ta rabeles meeleheitlikult.
   Vara kergenduseks avanes uks ja Hamish vabastas ta oma käte vahelt.
   Sisenesid krahv, doktor Adair ja Donald.
   Vara tõstis käe rinnale ja tundis, kuidas ta süda tagus tugevalt.
   „Mis siin toimub?” nõudis doktor.
   „Mis on? Kes siin toas viibivad?” küsis krahv.
   „Mina, Hamish McDorn, olen siin,” vastas Hamish, „ja ma olen sinu sugulane.”
   „Väga kauge sugulane!” parandas doktor Adair, „ja kindlasti mitte selline, kelle üle Tema Kõrgus uhkust tunneks. Mine ära, Hamish, ja püüa viisakamalt käituda. Sa pole seda hällist saadik teha osanud.”
   „Teie mind ei käsuta!” ütles Hamish tüli norivalt. „Ega ükski teine! Minul, nii nagu kõigil klanni liikmetel, on õigus oma juhiga rääkida, kui ma seda soovin!”
   Hamish haaras krahvi käe ja surus seda kõvasti.
   „Meeldiv kohtuda, nõbu Bruce,” ütles ta, „ja ma loodan, et lubad mul endaga ikka aeg-ajalt juttu vesta. Kinnitan sulle, et olen palju huvitavam persoon kui ülejäänud klanni liikmed, kes käituvad nii, nagu nad oleksid alles eile Noa laevast välja astunud!”
   Hamish naeris imelikult.
   Doktor andis Donaldile silmadega märku, et too Hamishi toast välja juhataks.
   Noormees pöördus aga hoopis Vara poole.
   „Meie kohtumist segati, mu kallis Vara,” ütles ta, „kuid ma hoolitsen selle eest, et see peagi uuesti teoks saaks. Kõike head sulle.”
   Hamish kõndis ukseni, siis vaatas tagasi ja ütles krahvile:
   „Nägemiseni, nõbu Bruce. Ära mind unusta, sest mina mõtlen kogu aeg sinu peale, ja kes teab, äkki on sellest meile mõlemale kasu!”
   Hamish väljus ja oli kuulda, kuidas ta trepist alla läks.
   Nüüd küsis krahv nõutuna:
   „Kes see mees on? Mis õigusega ta siin oli?”
   „Mitte mingisuguse!” vastas doktor Adair. „Ja milord, oleks tark, kui teeksite nagu ülejäänud klanni liikmed, ning paneksite ukse tema ees lukku. Ta peab end väga ebameeldivalt üleval, kuid alati on tal õnnestunud vanglat vältida.”
   „Ma olen väga üllatunud!” hüüatas krahv, kui doktor ta oma tooli juurde juhatas ja tal istuda aitas.
   „Tänan, et tulite, doktor. Ütlete siis, et järgmiste nädalate jooksul võivad väljavaated paraneda?”
   „Võime seda ainult loota, milord,” vastas doktor Adair.
   Siis pöördus ta Vara poole ja sõnas:
   „Ma vist pean su isale ütlema, et Hamish hakkab jälle tüli tekitama. Tema ju tegeles noormehega viimati, kui too päris ülekäte läks.”
   „Ma tean,” nõustus Vara, „aga ma ei taha praegu mingeid probleeme, sest lossis on nii palju teha.”
   „Sul on õigus,” vastas doktor, „ja ma jätan nüüd Tema Kõrguse sinu võimekatesse kätesse.”
   Doktor sammus ukseni ja lahkus.
   Kui uks oli sulgunud, ütles krahv:
   „Nüüd rääkige mulle kõik ära, Vara. Mida see mees tahtis teha, kui me tuppa tulime?”
   Vara ohkas vaikselt.
   Ta ei tahtnud Hamishist rääkida ei krahviga ega kellegi teisega.
   Kuid neiu teadis, et krahv on uudishimulik ja selles suhtes ta ei saanud midagi ette võtta.

Neljas peatükk

   Vara oli juba mitu minutit söögitoas olnud, kui Donald lõpuks kohale ilmus.
   „Miss, ma karrdan, et Tem’ Kõrrgus jääb täna veid’ hiljaks,” ütles ta. „Ta pol’ erriti magan’d.”
   „Ta ei saanud magada?” oli Vara üllatunud.
   Eelmise päeva õhtusöök oli küll väga meeldivalt sujunud.
   Torupillimees mängis paar uut lugu, ja Vara oli juba varem krahvi palunud, et too kiidaks mängijat soojalt.
   Noormees oli väga õnnelik.
   Siis olid nad kaua aega vestelnud teemadel, mis ei puudutanud klanni ega isegi mitte Šotimaad.
   Kui Vara magama läks, leidis ta, et krahv on väga inimlik. Neiu arvates polnud mees enam nii tundlik oma pimeduse suhtes, kui oli olnud tema saabudes.
   Nüüd ootas ta huviga Donaldi vastust selle kohta, mis siis juhtunud oli.
   „Tema Kõrrgus helistas öösi kolme a’al kella,” selgitas Donald. „Ta arrvas, et keegi ol’ tema toas, ag’ need olid vist rrotid seina sees krabist’mas.”
   „Rotid!” hüüatas Vara õudusega. „Kas rotipüüdja polegi veel lossis?”
   „Ta on siin, miss, kindel see. Ag’ tal on suur töö teha.”
   „Vaadake, et ta kõigepealt Tema Kõrguse toa üle vaatab,” ütles Vara. „Ja siis minu toa! Ma vihkan ja jälestan rotte! Nad ajavad mulle hirmu peale!”
   „Juba möödund aasta tegid nad palju pahandust,” ütles mees mõtlikult, „ag’ see aasta on veel hullem.”
   Vara hüüatas vaikselt.
   „Ah, kuidas see mul küll meelest läks! Kui rumal minust! Kirikuõpetaja ütles ju mulle, et üks põhjus, miks ma pidin lossi tulema, oli see, et Tema Kõrgus äratab sind ja härra Brydenit öösiti üles midagi soovides.”
   Donald noogutas.
   „Nii see on, miss.”
   „Sel juhul tahan ma, et panete kella ka minu ukse taha,” nõudis Vara. „Nagu ma aru saan, on see kell selline, mille nööri saab krahv sikutada.”
   „Jah, just nii,” kinnitas Donald. „Ma lasin toapoisil nööri oma tuppa vedada, see on Tema Kõrrguse toa ligi. Kui ta nööri sikutab, siis kell heliseb ja ärratab mind ülesse.”
   „See tuleb nüüd ära lõpetada,” ütles Vara. „Palun tee nagu ütlesin ja lase kell minu ukse taha panna.”
   Neiu naeratas enne, kui lisas:
   „Ma olen kindel, et suudan Tema Kõrgust veenda, et kui ta tahab kedagi äratada, siis pean see mina olema. Ta ei saa loota, et sina ja härra Bryden olete ööd ja päevad läbi ametis!”
   „Loodame, et rrotid ei ärrata ted’ enam,” vastas Donald. „Ma otsin nüüd rrotipüüdja üles. Ta on prraegu köögis.”
   Vara ohkas tasa.
   Ta teadis hästi, kui suur loss on, ja kui rotte leidub igal pool paksude seinte sees, siis on neist raske lahti saada.
   „Veel üks asi, mida te pea’s tiadma,” lisas Donald.
   „Mida siis?” küsis Vara innukalt.
   „Härra Hamish, miss. Ta tekkitab all sadamas paksu pahandust.”
   „Mis pahandust?” küsis Vara teravalt.
   „Ta räägip teistel’ noorrtel’, et Tema Kõrrguse nägu on kahurikuulist viga saan’d ja ta on väga kole, nag’ mõni loom, ja sellepärrast ei lase ta kedagist enda juure.”
   „Kuidas Hamish võib küll niiviisi valetada?” oli Vara nördinud. „Ta ju nägi eile Tema Kõrgust ja teab väga hästi, et ainult ta silmad on viga saanud.”
   „Härra Hamishil’ meeldib häda teha, tiate küll,” ütles Donald. „Ja muidugist valetab ta igale, kes teda kuulat’ viitsib, ja ütleb ka, et Tema Kõrrgusel pole õigust klanni juht olla, ja et parrem oless temast laht’ saada.”
   „Ma räägin sel teemal isaga,” sõnas Vara.
   Siis tuli talle üks mõte pähe.
   „Donald, kas teil on tõlda, mille katet saab alla lasta?” küsis ta.
   Donald kratsis kukalt ja sõnas siis:
   „Jah on üks, mida leedi kasutas. Selle nimi on Victoria ja on lõunast toodu. Tal meeldis kangest’ selleg’ suvel sõita, kui kate all olli.”
   „Pane see pärastlõunaks valmis,” andis Vara korralduse. „Kate las olla algul üleval. Ja saada mõni tallipoiss kohe mu isa juurde teatega, mida ma otsemaid kirjutama hakkan.”
   „Kas te lõunastate väljas, miss?” küsis Donald.
   „Ma viin Tema Kõrguse oma vanematega kohtuma,” selgitas Vara, „aga ärge öelge seda talle veel, soovin seda ise teha.”
   Donald naeratas.
   „Olen kindel, et teete seda m’ust parremini, miss.”
   Vara hüppas püsti ja jooksis kõrvaltuppa kirjutuslaua juurde.
   Ta koostas kiiresti sõnumi, teatades, et tahab ühe tähtsa asja pärast ruttu isa näha, ja et krahv tuleb koos temaga koju lõunale.
   Neiu lisas kirja lõppu:

   „Toidu peab talle väga väikesteks tükkideks lõikama, ja ta sööb lusikaga.”

   Vara kirjutas hoogsalt oma nime teatele alla, pani kirja ümbrikusse ja viis selle Donaldi kätte.
   „Saada kohe tallipoiss seda ära viima,” lausus neiu, „siis jääb vanematele aega Tema Kõrgusele midagi erilist valmistada.”
   „Kõik saab korrda, miss,” lubas Donald ja väljus hommikusöögitoast.
   Umbes viie minuti pärast oli ta koos krahviga tagasi.
   Krahv istus oma tavalisse kohta laua otsas ja ütles:
   „Tere hommikust, Vara. Kas te magasite hästi?”
   „Tänan küsimast, mu uni oli tõesti rahulik,” vastas neiu. „Aga ma kuulsin, et teie ei saanud kuidagi uinuda.”
   „Lõpuks sain ikka sõba silmale,” tunnistas krahv, „kuid ma vihkan rotte!”
   „Mina samuti!” nõustus Vara.
   Siis vaikisid mõlemad. Vara silmad aga särasid.
   Kui Donald krahvile pudrutaldriku kätte andis, tõusis too ilma meeldetuletuseta lauast ja hakkas püsti seistes sööma.
   Kui krahv uuesti istunud oli, asus ta isukalt hommikusöögi kallale.
   „Täna tundub ilus ilm olevat. Mis teil minu jaoks kavas on?”
   „Mul on teile üks üllatus,” vastas Vara. „Me läheme täna sõitma ja tõlda veavad kaks kõige paremat hobust teie tallist.”
   „Sõitma?” küsis krahv.
   „See meeldib teile kindlasti,” ütles Vara. „Aga rohkem ärge küsige, sest nagu ma ütlesin, on see üllatus!”
   Krahv naeris.
   „Tundub, nagu oleksin jälle väike poisike,” ütles ta. „Mu hoidja tavaliselt ütles mulle niimoodi.”
   „Minu oma samuti,” sõnas Vara, „ent sellise tugeva šoti aktsendiga, et te poleks midagi aru saanud!”
   „Nüüd noomite mind ilmaasjata,” ütles krahv. „Ma hakkan juba aru saama paljust, mida Donald räägib, ja mõnikord isegi oma pudistavast teenrist.”
   „Ma tean,” kostis Vara naeruselt. „Te olete väga usin õpilane ja veerandi lõpus saate kindlasti auhinna.”
   „Huvitav, mis see küll olla võiks,” ütles krahv.
   „See huvitab mind ennastki,” sõnas Vara. „Teil on ju kõik olemas, mida üks inimene ihaldada võiks.”
   Lühikese vaikushetke ajal mõtles Vara, et krahv lisab lause lõpetuseks: „Peale mu silmanägemise.”
   Kuid mees ütles hoopis:
   „Mind huvitavad need tallid, millest te rääkisite, ja muidugi loss tervikuna. Kui teil aega on, siis võiksime väikese ringkäigu teha.”
   „Jah, loomulikult võtame selle plaani,” nõustus Vara, „aga esmalt on härra Brydenil kindlasti mingeid pabereid, mis nõuavad teie heakskiitu. Siis ma loen teile ajalehti ette, et te ei tunneks end siin kolkas muust maailmast äralõigatuna, ja hiljem läheme sõitma.”
   Krahv ei vaielnud vastu.
   Kui nad söögitoast lahkusid, ootaski härra Bryden neid suure paberikuhjaga, mis puudutas lossis tehtavaid töid.
   Kõige kulukam ettevõtmine oli juba aastaid hooletusse jäetud sadam.
   Vara luges krahvile ette, kui palju see maksma läheks ja talle tuli paratamatult Hamish meelde.
   Neiu teadis, et kalurikülas on kamp noormehi, kes olid ennegi probleeme põhjustanud ja seda just sellepärast, et neil polnud midagi teha.
   Vara arvas, et see on teine asi, mida isa krahviga arutama peaks.
   Kui kell hakkas keskpäevale lähenema, läks Vara oma tuppa kübara järele.
   Ta võttis ka lühikese jaki kaasa.
   Ilm oli selle kandmiseks liiga soe, kuid Vara teadis, et tuul võib igal ajal tõusta kas nõmme või siis mere poolt.
   Krahvile kulus värske õhk väga ära.
   Päike säras eredalt, kui Donald krahvi tõlda aitas.
   Tõllakate oli üleval ja krahv istus nurka, et teda akendest näha ei oleks. Nad sõitsid lossi juurest välja suurele teele, mida ääristasid mõned elumajad ja kauplused.
   Nagu Vara varem arvas, oli külas inimesi liikvel, kes vahtisid möödasõitvat „Victoriat”.
   Kuid neiu ei maininud seda krahvile.
   Alles siis, kui nad külast välja said, hakkas ta mehele nõmme ilu kirjeldama.
   Kui nad jõe äärde jõudsid, rääkis neiu, kuidas lõhekalad vastuvoolu liikusid ja kärestikest üles hüppasid, et järveni jõuda.
   Vara arvates kuulas krahv huviga, aga päris kindel selles siiski ei olnud.
   Veidi aja pärast peatas kutsar tõlla, nii nagu Vara oli palunud Donaldil teda instrueerida.
   „Miks me peatusime?” küsis krahv.
   „Oleme praegu avaral nõmmel ja laseme tõllakatte alla, et saaksite värsket õhku hingata,” vastas Vara.
   „Kas teie arvates on Šotimaa õhus siis midagi erilist?” küsis krahv veidi irooniliselt.
   „Kindlasti on,” kuulutas Vara. „See on kasuks teie südamele ja kopsudele ning ajul on hea meel, kuna see aitab luua uusi mõtteid, mida varem või hiljem teoks teha.”
   „Teie ootused on ikka väga kõrged,” sõnas krahv, „kuid te peate pettuma.”
   „Seda ma ei kavatse kohe kindlasti,” nähvas Vara.
   Teener, katte alla lasknud, ronis tagasi istmele ja hobused jätkasid sõitu.
   „Ma pean teile nüüd midagi üles tunnistama,” ütles Vara. „Loodan, et te ei saa vihaseks.”
   „Kas ma peaksin?” küsis krahv.
   Vara hingas sügavalt sisse.
   „Ma tahan, et te minu isaga arutaksite, mida logelejatega kalurikülas peale hakata. Nad tekitavad probleeme, kuna neil pole midagi teha. Isa on juba aastaid rääkinud, et neile peaks mingit tegevust otsima, seega ma viin teid nüüd temaga sel teemal vestlema.”
   Maad võttis vaikus.
   Vara ootas arglikult, kuni krahv sõnas:
   „Olen kuulnud, et teie isa on väga silmapaistev mees. Millest see?”
   Vara hingas kergendatult, sest ei pidanud enam kartma, et krahv kellegagi kohtuda ei taha ning vastas:
   „Isa juhatas enne erruminekut Musta kaardiväge. Pärast silmapaistvat teenistust mitmel sõjaretkel löödi ta rüütliks.”
   „Sel juhul ma tahaksin temaga hea meelega kohtuda,” sõnas krahv.
   „Te muidugi mõistate, et ühena McDornidest oleksite ka teie pidanud Mustas kaardiväes teenima,” selgitas Vara, „ja pealegi on see kõige kuulsam Põhja-Šoti rügement.”
   „Mul polnud aimugi, et minult seda oodatakse,” vastas krahv, „sel lihtsal põhjusel, et tol ajal ei teadnud ma, et minust saab McDornide klanni juht. Mul oli valida isa ja krahviseisuse vahel, seetõttu valisin selle, mis oli parim Inglismaal.”
   „Ma olen sellest kuulnud,” vastas Vara, „kuid kardan, et seeläbi jäite paljust ilma. Must kaardivägi nimetati kuninglikuks rügemendiks juba üle saja aasta tagasi ning seal kanti punast kiivrisulge valge asemel, mida kandsid kõik teised Šoti rügemendid.”
   „Kuidas neil seda teha lubati?” uuris krahv.
   Vara taipas, et mehele pakkus vestlus huvi.
   „See luba anti George III valitsemisajal tunnustuseks Musta kaardiväe väga vapra lahingutegevuse eest Prantsuse revolutsiooni ajal.”
   Vara vaikis hetke ja kuna krahv ei küsinud midagi, jätkas siis:
   „Nende tartani ruudud on musta ja tumerohelist värvi ja seda kantakse, et osutada gaeli-keelsele nimetusele Freicudan Du, mis tõlkes tähendabki musta kaardiväge. Ülejäänud regulaarväeosades kantakse punaseid kuubi, veste ja pükse ning neid kutsutakse punasteks sõduriteks.”
   „Ma taipan, et mul on veel palju õppida,” märkis krahv.
   Vara tundis korraga, et on liiga palju rääkinud ja jäi vait.
   Nad sõitsid edasi, kuni krahv küsis:
   „Kas te olete kogu elu siin mööda saatnud?”
   „Loomulikult,” vastas Vara. „Meie maja on isapoolse suguvõsa käes olnud juba kolmsada aastat.”
   „Kuidas te siis inglise keelt nii perfektselt räägite?” päris krahv edasi.
   „Kuna ma käisin Inglismaal koolis. Varsti kuulete, et ka mu isal ei ole peaaegu üldse šoti aktsenti ja ema räägib samuti täiesti puhtalt.”
   Vara ei lisanud rohkem midagi, arvates, et see oleks olnud viga.
   Ta tundis kergendust, kui nad lõpuks koju jõudsid.
   Kindral käitus nii, et krahv tundis end varsti väga hästi.
   Ka Vara ema vestles temaga väga meeldivalt. Igaüks, kes naist kuulas, leidis, et ta on vastupandamatu.
   „Me oleme ammu oodanud teiega kohtumist, milord,” ütles Vara ema. „See on väga rõõmus üllatus, et Vara teid meile lõunale tõi.”
   „Ka mulle oli see üllatuseks,” sõnas krahv.
   „Me lootsime, et te ehk tahate meiega kohtuda,” ütles leedi McDorn, „aga Vara kindlasti tundis, et me peaksime omalt poolt midagi tegema, et teid aidata.”
   „Isa, ma rääkisin krahvile,” sekkus Vara vestlusse, „et sa oled juba aastaid püüdnud kaluriküla noortele meestele mingit tegevust leida. Täna hommikul kuulsin, et ka Hamish on nüüd nende seltsis ja mul on kuri kahtlus, et nad plaanivad midagi pöörast.”
   „See ei üllataks mind!” vastas kindral. „Ja sul on õigus – ma olen aastaid rääkinud, et midagi peab nende muiduleivasööjatega ette võtma.”
   „Millised plaanid teil on?” küsis krahv.
   Varsti olid mehed elavas vestluses ja arutasid viise, kuidas noormehi mitmetesse tegevustesse kaasa tõmmata.
   Kindral leidis näiteks, et neid võiks puude langetamisel rakendada.
   See viiks paatide ehitamiseni, kui suudetaks leida õigeid juhendajaid.
   See oleks väga tulus ettevõtmine.
   Sel teemal vesteldi terve lõunasöögiaja.
   Vara kuulas ja samal ajal hoolitses selle eest, et krahv saaks ilma raskusteta oma toitu süüa.
   Mehed vestlesid ja trumpasid teineteist ettepanekutega üle.
   Vara taipas, et krahv oli mõneks ajaks lõpetanud muretsemise oma probleemi pärast ega mõelnud vaid iseendast.
   „See on hea märk,” mõtles neiu. „Võib-olla ei karda ta nüüd enam klanni vanematega kohtuda. Ta peaks nendega kindlasti kokku saama.”
   Juttu jätkus kauemaks, ja alles õhtupoolikul ütles krahv, et oleks aeg lossi tagasi sõita. Vara mõistis, et talle oli isa seltsis meeldinud.
   Kui Vara emaga hüvasti jättis, ütles leedi McDorn:
   „Ta on nii võluv noormees. Kas arstid tõesti ei oska midagi tema silmadega ette võtta?”
   „Me loodame kõige paremat,” vastas Vara, „ilmselt ei tea nad täpselt, mis viga on.”
   Leedi McDorn ohkas.
   „Põhjusi võib olla igasuguseid,” sõnas ta. „Äkki ta peaks Londonisse mõne kuulsa silmaarsti juurde minema.”
   „Ta on seda juba teinud,” vastas Vara, „nad kõik räägivad sama juttu – krahv peab lootma, et aja jooksul saavad silmad terveks.”
   „See ei lohuta küll kedagi,” vastas leedi McDorn.
   „Ma tean,” nõustus Vara. „Võib-olla nüüd, kui ta enam ei muretse selle kõige pärast nii väga, muutub aja jooksul tõesti midagi.”
   „Ma palvetan tema eest,” ütles leedi McDorn, „ja kullake, ma loodan, et sina teed sama.”
   „Seda olen ma teinud,” sõnas Vara, „aga ma olen kindel, et sinu palved on minu omadest mõjusamad.”
   Ema suudles Varat soojalt.
   „Sa oled tark tüdruk,” ütles ta, „loodan, et krahv paraneb peagi, sest tunneme sinust kodus suurt puudust.”
   „See on suur märk edust, et krahv soostus isaga rääkima,” sõnas Vara, „ja ma olen kindel, et ta tahab varsti jälle külla tulla.”
   Vara ei maininud emale, et tema ja krahvi vaheline leping kehtis vaid ühe nädala.
   Neiu leidis, et praegu polnud aeg pikemate selgituste jaoks.
   Isa aitas krahvi tõlda, kui Vara õue astus.
   Neiu lehvitas vanematele hüvastijätuks, kuni kodumaja silmist kadus.
   Siis ta ütles:
   „Isale oli suureks kergenduseks teiega kaluriküla teemal rääkida. See on teda aastaid piinanud.”
   „Tal on igati õigus,” vastas krahv, „ma saan aru, et midagi tuleb ette võtta – ja väga varsti.”
   Vara tahtis rõõmust hõisata, kuid arvas, et see oleks viga.
   Selle asemelt sõnas ta tasa:
   „Olen kindel, et te isaga mõtlete midagi välja, mis ainult ei aita sealseid noori, vaid on ka kasuks paljudele inimestele.”
   „On nad väga vaesed?” päris krahv.
   „Jah, väga,” vastas Vara. „Te peate leidma kangale, mida naised lambavillast koovad, müügivõimaluse, ja ka kalale, mida merel püütakse.”
   „Kindlasti saab seda organiseerida,” vastas krahv viivu pärast. „Rongiliiklus on ju olemas ja ei tohiks olla raske kala vähemalt Edinburghini toimetada.”
   Jälle mõtles Vara, rõõm südames, et krahv muretseb selle pärast, kuidas oma inimesi aidata.
   Koduteel nad peatusid, et tõllakate üles tõmmata.
   Kui nad lossi tagasi jõudsid, oli Vara kindel, et see, mida päeval arutati, avab ukse sellele, et krahv on nõus klanni vanematega nädala lõpus kohtuma.
   Kui nad lossi sisenesid, läks Vara esmalt oma tuppa, et kübar peast võtta.
   Aknast välja vaadates hüüatas ta tahtmatult.
   Lahesopis seisis ankrus suur jaht.
   Vara oli üllatunud.
   Ta kohendas kähku juukseid ja läks kiiresti härra Brydenit otsima.
   Kui neiu sekretäri tuppa sisenes, tõusis Bryden püsti:
   „Andestust, miss Vara. Ma ei teadnud, et olete juba tagasi!”
   „Me just jõudsime,” ütles Vara, „ja ma märkasin lahel üht jahti.”
   „See saabus tund aega tagasi,” vastas härra Bryden. „Lord Belgrave, kes on Tema Kõrguse sõber, ootab kabinetis krahviga kohtumist.”
   „Kas Tema Kõrgus soovib teda näha?” küsis Vara.
   „Ma ei teadnud, mida öelda, kui lord Belgrave kaldale sõudis,” vastas härra Bryden. „Ilmselt tunneb ta Tema Kõrgust hästi ja on kindel, et teda ei saadeta tagasi.”
   Vara jooksis ärevana tagasi üles ja sisenes kabinetti.
   Ta lootis sealt krahvi eest leida.
   Kuid seal oli vaid pikakasvuline hea välimusega umbes neljakümneaastane mees.
   „Tere päevast, milord,” ütles Vara. „Kuulsin, et tulite Tema Kõrgusega kohtuma. Ma kohe lähen ja uurin, kas ta soovib teid vastu võtta.”
   „Ma olen kindel, et soovib,” vastas lord Belgrave. „Mul on tema jaoks mitu sõnumit sõpradelt Indias, ja ma loodan, et tema silmanägemine on paremaks läinud.”
   „Kardan, et mitte,” vastas Vara, „seetõttu keeldub ta soovijaid vastu võtmast. Aga ma lähen ja uurin välja, kas ta on nõus teiega kohtuma.”
   „Meid pole veel tutvustatud,” lisas lord Belgrave. „Kuidas on teie nimi?”
   „Olen Vara, ja mu isa on kindral söör Alistair McDorn.”
   Lord Belgrave hüüatas imestunult.
   „Ma ju tunnen teie isa! Ta tegi Mustas kaardiväes silmapaistvat karjääri.”
   „Täna ma viisin krahvi meie juurde lõunale,” teatas Vara.
   Siis lisas ta vaikselt:
   „See on esimene kord, kui ta oli nõus kellegagi väljastpoolt lossi kokku saama sellest saadik, kui siia saabus.”
   „Ma saan temast aru, kuna tal on pimedana raske,” vastas lord Belgrave kaastundlikult. „Arstid ikka annavad talle lootust?”
   „Nad ütlevad vaid, et krahv peab silmadel vähemalt kuu aega sidet hoidma,” vastas Vara, „ja loodavad, et probleem laheneb iseenesest.”
   Lord Belgrave tegi käega abitu liigutuse ja ütles:
   „Kõlab nii, nagu poleks neil eriti lootust! See on suur tragöödia, mis poleks tohtinud aset leida. Ainult Indias võib midagi sellist juhtuda.”
   „Kuidas see… juhtus?” küsis Vara vaoshoitult. „Kui ma esmalt sellest kuulsin, siis arvasin, et krahv sai lahingus viga.”
   „Päris lahing see nüüd küll ei olnud,” vastas lord Belgrave aegamisi. „Tegelikult olin ma juures, kui see kõik juhtus.”
   „Siis rääkige… palun rääkige mulle sellest,” anus Vara. „Ma olen seda ammu teada tahtnud.”
   Rääkides heitis Vara pilgu üle õla, et veenduda, kas krahv pole nähtavale ilmunud.
   Kuid teener oli tema järel ukse sulgenud.
   Lord Belgrave astus akna juurde ja vaatas jahi poole.
   „See juhtus looderindel,” alustas mees. „Kardan, et paljudel on raske seda lugu uskuda.”
   Vara vaatas pingsalt lord Belgrave’ile otsa, kui too jätkas:
   „Kuu varem oli palju probleeme olnud, kuid tolleks ajaks oli olukord rahulik ja asevalitseja soovis külastada kindlust. Loomulikult oli tal plaanis ka õnnitleda neid, kes olid tagasi löönud mässulisi, kes ründasid meie väeosi Vene relvadega.”
   Vara noogutas, et oma huvi näidata.
   „Kohale jõudsime raskusteta ja asevalitseja puhus väeosa liikmetega kindluses juttu. Sõduritel oli külaskäigu üle hea meel. Mina olin saatjaks, kuna juhtusin parajasti valitsushoones olema. Regendi kaaskonda kuulusid veel kaks adjutanti, üks neist Bruce McDorn, praegune krahv.”
   Lord Belgrave vaikis. Tundus, nagu manaks ta juhtunust pilti silme ette.
   „See juhtus pärast õhtusööki,” jätkas ta, „kui me kindlusemüüridele kõndima läksime. Taevas paistis täiskuu ja suured kivid särasid selle valguses. Allpool laiuv org näis sünge ja salapärane.”
   Jälle vaikis mees hetke, enne kui jätkas:
   „Kuigi öö oli vaikne, teadsime, et ümberringi varitsevad ohud. Järsku hüppas pimedusest kolm meest välja, et regenti rünnata.”
   Lord Belgrave’i hääl teravnes, kui ta ütles:
   „Rünnak oli nii järsk ja ootamatu, et asevalitseja oleks tapetud, kui poleks olnud Bruce McDorni.”
   „Mida ta tegi?” küsis Vara.
   „Ta tegutses kiiremini, kui ma arvasin võimaliku olevat,” vastas mees. „Ta lasi kaks meest maha, enne kui need oma pikad noad löögiks jõudsid tõsta. Siis tõukas ta pikali kolmanda mehe ja üks sõdur tulistas tolle surnuks.”
   „Mis siis… juhtus?” usutles Vara.
   Kuuldu põhjal näis, et krahv ei saanud üldse viga.
   „Kui sõdurid seisid müürina asevalitseja ümber, ilmus järsku varjust – keegi ei osanud hiljem seletada, kuidas ta võis sinna sattuda – fakiir.”
   „Fakiir?” hüüatas Vara.
   „Teate küll neid pühasid mehi, kes pühendavad oma elu meditatsioonile ja palvele,” selgitas lord Belgrave. „Indias austavad neid kõik, mis tahes ühiskonnakasti nad ka ei kuuluks.”
   „Ma olen neist lugenud,” vastas Vara kärmesti.
   „Fakiir heitis pilgu maas lebavatele laipadele ja needis siis kätt, mis oli mehed tapnud. Ma ei saanud täpselt aru, mida ta rääkis, kuid hiljem mulle öeldi, et ta kasutas üht kõige vägevamat teadaolevat needust.”
   „Needust?” pomises Vara.
   „Ta ütles,” jätkas lord Belgrave, „et kuna need mehed kaotasid oma elu, siis ka see mees, kes nad tappis, ei pea enam nägema maailma, milles elab, vaid ainult pimedust, millesse oli saatnud need kolm meest.”
   Vara karjatas õudusest.
   „Kuid see on… julm! Uskumatult… julm!”
   „Keegi meist ei võtnud seda eriti tõsiselt,” jätkas lord Belgrave. „Läksime lauda tagasi ja jõime Bruce McDorni terviseks. Regent oli talle muidugi väga tänulik.”
   „Ja mis siis… juhtus?” küsis Vara.
   „Kõik läksid magama,” rääkis lord Belgrave, „aga järgmisel hommikul teatati, et McDorn oli tõepoolest pimedaks jäänud. Kui me Simlasse asevalitseja majja tagasi jõudsime, ootas meid seal telegramm Inglismaalt teatega McDorni vanaonu surmast ning tema Dornochi krahvi ja klanni juhi tiitlist.”
   „See pidi küll suur šokk olema,” ütles Vara.
   „McDorn mõistis, et peab kohe koju minema. Nii Simla kui Kalkuta arstid raputasid vaid pead ja ütlesid, et ei oska tema silmade osas midagi ette võtta.”
   „Tuleb välja, et Londoni arstid… ütlevad… sama,” lausus Vara vaikselt.
   „Meil on väga raske mõista, kuidas ühe fakiiri needus nii võimsalt toimib,” ütles lord Belgrave, „kuid Indias juhtub igasuguseid veidraid asju! Mõnel kohalikul preestril ja fakiiril on võimed, millest läänemaailma inimesed aru ei saa.”
   „Aga peab ju… olema midagi, mis teda raviks,” ütles Vara meeleheitlikult.
   „Võime ainult paluda ja uskuda, et see nii oleks,” sõnas mees. „Teel siia ma lootsin, et olukord on parem kui Kalkutas, kus ma teda viimati nägin.”
   „Kardan, et midagi pole muutunud,” vastas Vara kurvalt, „ja ta tahab end muu maailma eest ära peita, mis pole muidugi üldse hea mõte.”
   „Seda kindlasti,” nõustus lord Belgrave. „Kuid ma tean, et oma isa tütrena teete kõik, mida suudate, et teda aidata. Olen kuulnud, et Alistair McDorn ei teadnud kunagi, millal ta lüüa sai.”
   Vara naeris.
   „Soovin, et saaksin sama öelda, ja tänan teid, et rääkisite mulle kogu loo ära. Nüüd ma lähen ja küsin, kas Tema Kõrgus võtab teid vastu. Olen selles peaaegu kindel.”
   Vara läks krahvi toa ukse taha ja koputas.
   „Kes seal on?” hõikas mees.
   „See olen mina, Vara,” vastas neiu, „ja ma oletan, et teile on teatatud teie sõbra lord Belgrave’i siinolekust.”
   „Ma ei taha kellegagi kohtuda!” kostis krahvi pahane hääl.
   Vara avas ukse ja astus tuppa.
   Krahv seisis akna all.
   Neiu arvas, et mees soovib väga näha seda jahti, mis all lahes ankrus seisab.
   Krahv ei pööranud ringi ja kordas vaid:
   „Ma ei soovi mitte kellegagi kohtuda!”
   „Kuid lord Belgrave tahab teid väga näha,” käis Vara peale. „Ta tuli kaugelt, ja te ei saa olla ometi nii viisakusetu, et saadate ta minema, ilma et oleksite talle juua pakkunud.”
   Krahv ei vastanud kohe.
   Mõne aja pärast ütles ta vihaselt:
   „Miks mind rahule ei jäeta? Mul pole vaja sõpru, kes avaldavad oma kaastunnet sellepärast, et pime olen.”
   „Ma olen kindel, et ta midagi seesugust ei ütle! Ta toob teile uudiseid Indiast ja annab teada, miks ta tuli.”
   Kestis pikk vaikus.
   Viimaks ütles krahv ohates:
   „Oh, olgu siis! Kui ma pean lolli mängima, mis siis ikka. Viige mind tema juurde. Kogu ta jutt lõpeb kindlasti sellega, et ta tahab lossi peatuma jääda.”
   „Kindlasti on tal oma jahil paremad tingimused kui siin,” kinnitas Vara, „kuid viisakas oleks, kui te sellise ettepaneku teeksite.”
   Krahv ei vastanud.
   Kui Vara mehe kõrvale astus, asetas too oma käe neiu õlale nii tugevalt, nagu tahaks talle haiget teha.
   Vara astus koridori, krahv kõrval, ja nad suundusid kabineti poole, kus lord Belgrage neid ootas.
   „Neetud!” vandus krahv vaikselt. „Kui kaua ma pean veel sellist vastikut elu taluma?”
   Vara kuulis meeleheidet mehe hääles ja samal hetkel tuli talle pähe üks mõte.

Viies peatükk

   Viinud krahvi kabinetti lord Belgrave’iga kohtuma, lippas Vara oma tuppa.
   Ta märkas, et väike kohver, mille ta oli õhtupoolikul kodunt kaasa võtnud, oli alles suletud.
   Pärast lõunat, kui isa krahviga portveini jõi, oli Vara emaga teisele korrusele läinud.
   „Emme, mul on veel kaht õhtukleiti vaja,” ütles Vara. „On sul mõni väike kohver, kuhu ma need panna saaksin?”
   „Muidugi on, kullake,” vastas leedi McDorn.
   Ema vaikis hetke ja lisas siis:
   „Kahju, et keegi sind nendes ilusates kleitides ei näe.”
   „Vastupidi,” naeratas Vara, „endiste krahvide vaimud vaatavad mu peale rahulolevalt. Praegune krahv ei näe küll söögisaali lauda, kuid see on väga suursugune kuldsete küünlajalgade ja ilusate hõbenõudega, mis kuuluvad tema suguvõsa aarete hulka.”
   Leedi McDorn ei vastanud, kuid Vara teadis, et ema soovis näha tütart ümbritsetuna võluvatest inimestest ja noormeestest, kellega tantsida.
   „Ilmselt on kõik emad omamoodi kosjasobitajad,” mõtles Vara endamisi ja hakkas kapist kleite valima, et need kaasa võtta.
   Ema leidis väikese nahkkohvri ja küsis:
   „Kullake, kas sa oled juba proua Brydenit näinud?”
   „Veel mitte,” vastas Vara. „Tunnen end selles osas süüdlasena, kuid ta on kogu aeg oma tornitubades peidus. Ma tean, et pean temaga tutvust sobitama.”
   „Sa pead teda tänama, et ta sul silma peal hoiab,” ütles leedi McDorn. „Oi, mulle tuli meelde, et tahtsin talle kingiks ühe raamatu saata. See räägib lindudest. Olen kuulnud, et linnud huvitavad teda väga.”
   Ema kiirustas toast minema.
   Vara astus sahtli juurde ja võttis välja väikese revolvri.
   Kui ta oli neljateistkümneaastane, õpetas isa teda tulistama.
   Ema oli seda isale ette heitnud, öeldes:
   „Minu arvates ei sobi naisel relva käsitsemist õppida.”
   „Naised peavad oskama end kaitsta,” vastas kindral. „Poega mul ei ole ja seega peab Vara aitama mul vaenlasi eemal hoida.”
   Nüüd, kui Varale see vestlus meenus, andis ta endale lubaduse, et tulistab kohe, kui lossis rotid tema tuppa tulevad. Ehk peaks ta sama krahvi toas tegema.
   Revolver oli väike ja kaalult kerge.
   Isa oli teda harjutama sundinud nii kaua, kuni Vara suutis iga lasu ajal märklaua keskpunkti tabada.
   Samas taipas neiu, et kui ema teaks, et tütrel relv lossis kaasas on, paneks see teda muretsema.
   Kiirelt peitis ta püstoli kohvrisse seelikute alla.
   Kohe oli ka ema raamatuga tagasi.
   „Vii see proua Brydenile,” ütles ta, „ja ära unusta teda südamest tänada selle eest, et ta hoolitseb sinu eest, kuigi sa ise ei näe teda.”
   Ema naeratas ja lisas:
   „Kui me lõunas elaksime, siis peetaks seda käitumisviisi väga veidraks, kuid siin Šotimaal pole meil muud valikut.”
   Vara hakkas kohvrit lahti pakkima. Esmalt võttis ta välja proua Brydenile kingituseks kaasa võetud raamatu ja samuti revolvri.
   Selle pani ta voodi kõrvale öökapi sahtlisse.
   Mõeldes, et praegu on paras aeg proua Brydeni külastamiseks, kõndiski Vara läbi lossi põhjatorni.
   Ta koputas uksele.
   Kaua aega oli kõik vaikne, siis uks paotus veidi.
   Üks hääl küsis:
   „Kes seal on?”
   „See olen mina, Vara McDorn, ja mul on teile sõnum oma emalt.”
   Proua Bryden avas ukse, heitis Varale kahtleva pilgu ja küsis:
   „Kas sa soovid sisse astuda?”
   Vara oli uudishimulik ega suutnud keelduda.
   Ta järgnes proua Brydenile ebaharilikku, väga ilusasse tuppa.
   Ruum oli muidugi ümmargune ja kolme aknaga, kust avanes vaade aeda.
   Väljas oli väike veranda paari lindude söögimajaga.
   Mitme linnuliigi esindajad lasid parajasti pakutud toidul hea maitsta.
   „Ema rääkis mulle, et te olete innukas ornitoloog,” selgitas Vara, „seepärast saatis ta teile selle raamatu.”
   Neiu ulatas raamatu proua Brydenile, kes sellele pilgu heitis ja lausus:
   „See on leedi McDornist väga lahke ja olen kindel, et raamat on huvitav.”
   „Nagu näha, linnud meeldivad teile väga,” ütles Vara. „Söögilaudadel on mõned, kelle nimetust ma ei teagi.”
   Kuna Vara näitas huvi üles, selgitas proua Bryden, mis linnuliigid need on.
   Erilist tähelepanu osutas ta nendele, kes olid saabunud põhjapoolsetelt saartelt.
   Vara tänas proua Brydenit, et too tal lossis silma peal hoidis ja proua Bryden vastas:
   „Abikaasa on mulle rääkinud, et Tema Kõrgus näitab üles varasemast suuremat huvi lossis ja ümbruskonnas toimuva vastu, seetõttu oleme sulle tänu võlgu.”
   „Praegu on tal üks sõber külas,” rääkis Vara, „ja loodan väga, et nädala lõpus on ta valmis klanni vanemaid vastu võtma.”
   „Sama loodab ka minu abikaasa,” vastas proua Bryden.
   Vara arvates ei olnud ilus liiga kauaks jääda ja ta ütles:
   „Ma lähen nüüd tagasi. Äkki keegi vajab mind. Tänan teid veel kord, proua Bryden, lahkuse eest.”
   „Ma polegi ju suurt midagi teinud,” sõnas naine, „sest ma ei käi eriti tihti lossis ringi.”
   „See mind ei üllata, sest teil on siin nii ilus kodu,” ütles Vara naeratades.
   „Üks asi veel,” lisas ta hetke impulsi mõjul. „Kas ema MacKay elab veel?”
   „Elab,” vastas proua Bryden. „Paar nädalat tagasi viisin tema juurde pisikese murtud tiivaga kormoranipoja. Ta ravis linnukese võluväel terveks.”
   „Ma mäletan, et käisin ta juures viimati, kui väike tüdruk olin,” ütles Vara.
   Proua Bryden ei vastanud selle peale midagi ja Vara jättis hüvasti.
   Tagasi krahvi kabinetti minnes mõtles Vara järgmisele päevale, mis pidi olema otsustava tähtsusega.
   Kuna lord Belgrave sõi koos nendega õhtust, siis otsustas Vara oma plaanist hiljem rääkida.
   Näis, et lord Belgrave tahtis krahvi tuju üleval hoida ja sõpra igapidi julgustada. Lauas rääkisid nad palju Indiast ja Vara meelest tundus sealne elu põnev.
   Lord Belgrave narris krahvi, meenutades, millist lööki tollel oli Simla noorte naiste hulgas olnud.
   Ta selgitas Varale olukorda lähemalt:
   „Asi on selles, miss McDorn, et kuuma ilmaga lähevad Simlas naised üles mägedesse end jahutama, samal ajal kui nende vaesed abikaasad peavad all tasandikel higistama. Kuna asevalitseja majas on tavaliselt vähe mehi, siis kuulavad kõige võluvamad naised adjutantide iga sõna ja flirdivad nendega kõige pöörasemal kombel!”
   „Ma olen Simla kohta üht-teist lugenud,” ütles Vara, „tahaksin ka Indias ära käia.”
   „Ehk ühel päeval avanebki teil see võimalus,” sõnas lord Belgrave, „ja Bruce kinnitab kindlasti mu sõnu, et pole midagi ilusamat kui lumiste tippudega Himaalaja mäed.”
   Krahv ei kostnud midagi ja Vara arvas juba, et India-teema masendas meest pimedaks jäämise tõttu rohkem kui iial enne.
   Seepärast muutis neiu teemat.
   Kui nad kabinetist lahkusid, ütles lord Belgrave:
   „Vara hommikul võtan ma kursi Orkney saarte suunas ning seetõttu pean ma nüüd head ööd ja ühtlasi ka head aega ütlema.”
   Mees ulatas Varale hüvastijätuks käe ja sõnas:
   „Oli väga meeldiv teiega kohtuda. Tervitage minu poolt isa ja öelge talle edasi, et rügement tunneb temast pärast erruminekut suurt puudust.”
   „Tal on kindlasti hea meel selle üle, et teda meeles peetakse,” vastas Vara.
   Siis ütles lord Belgrave head ööd krahvile ja tänas teda õhtusöögi eest.
   Vara saatis külalise trepiotsani ja läks siis kabinetti tagasi.
   „Lord on üks ütlemata meeldiv mees,” ütles neiu.
   Krahv seisis kamina ees.
   „Ta on regendi hea sõber,” vastas ta, „kuid mul on hea meel, et ta ei jää kauemaks.”
   „Mul samuti,” nõustus Vara, „kuna ma tahaksin teile midagi väga tähtsat teatada. Lord Belgrave rääkis mulle, kui vapper te olite Indias. Huvitav, kas olete sama vapper ka homme. Ma tahaksin teid nimelt ühele retkele viia, mis võib isegi veidi ohtlik olla.”
   „Mida te silmas peate?” küsis krahv. „Mida ma teie arvates pean tegema?”
   „Ma tahan, et me läheksime ühe inimese juurde, kes võiks teid aidata,” vastas Vara. „Kuid sinna pääseb ligi vaid hobuse seljas.”
   Krahv ei vastanud kohe.
   Siis küsis ta:
   „Te tahate, et ma istuksin pimedana hobuse selga?”
   „Me ratsutame väga aeglaselt. Mina juhin ja vaatan, et mingeid ohte teele ei satuks. Peaasi on sadulas püsida! Teie hobune peab minu omale järele tulema, ja kui tõrkeid tekib, siis panen ta juhtoheliku otsa.”
   Krahv vaikis jälle. Siis küsis ta:
   „Ja kuhu me läheme?”
   „Üles, peaaegu nõmme tippu,” vastas Vara.
   „Miks? Milleks ometi?”
   „Seda ma ütlen homme. See on üllatus.”
   „Ja kui ma keeldun, siis ütlete, et olen argpüks?” küsis krahv kaeblevalt.
   „Ei, seda mitte,” vastas Vara, „aga ma olen siis solvunud, kuna te ei usalda mind.”
   Krahv tegi käega allaandva liigutuse.
   „Olgu pealegi,” ütles ta. „Kui arvate, et see on nii tähtis, siis olen nõus. Jumal teab, millesse ma end vedada lasen!”
   Vara ei osanud välja näidata, kui rahul ta on, aga krahv ilmselt tunnetas seda, sest ta lisas:
   „Nüüd saite, mida tahtsite. Nagu kõik naised, tahate ka teie juhtpositsioonis olla selle asemel, et see meestele jätta.”
   „Minu kohta see küll ei käi,” ütles Vara. „See, mida ma teha tahan, on ju teie jaoks väga tähtis.”
   „Ma juba ütlesin, et olen nõus,” nähvas krahv.
   „Sel juhul, milord, ütlen ma nüüd head ööd ja loodan, et te ei muuda meelt.”
   Vara astus ukse poole ja selleni jõudnud, sõnas ta:
   „Ma luban, et kuigi homne reis võib olla ebameeldiv, tasub see end ära.”
   Toast lahkudes nägi Vara Donaldit, kes ootas ukse taga, et krahv magamistuppa saata.
   Hommikul tõusis Vara aegsasti ja läks kohe talli.
   Ta teadis, et krahvil on häid hobuseid ja palus tallmeistril krahvi jaoks kõige vaguram loom välja valida.
   Vara ise pidi võtma sellise hobuse, kes ei aja krahvi ratsut ärevile. Tallmeister sai kõigest väga hästi aru ja lubas pärastlõunal kella kaheks hobused lossi külgukse juurde valmis panna.
   Vara ei tahtnud kohe hommikul teele asuda.
   Neiu teadis, et ema MacKay hämmastavate imevõimete abil leidis tervenemine tihti aset alles mõne aja pärast.
   Juba väikese lapsena ilmnesid Betsy MacKayl tervendavad võimed. Mõnikord kutsuti seda nõiduseks.
   Peaaegu igas klannis oli mõni „hea nõid”, keda kummardati ja kellega igal võimalikul juhul konsulteeriti.
   Ema MacKay oli McDornidele tervendajaks olnud sellest ajast saadik, kui Vara mäletas.
   Betsy oli väiksena olnud veider tüdruk, kes nägi kummitusi ja kuulutas ette asju, mis alati täide läksid.
   Seetõttu saavutas ta järk-järgult kuulsuse kõikide kohalike elanike seas. Tema pere haris põldu ühes väga isoleeritud paigas nõmme kõrgemas osas.
   Kui mõni loom sai viga, lind tiiva murdis või lehm piima ei andnud, viidi nad üles nõmmele Betsy MacKay juurde, et abi leida.
   Ühel talvel kaotas väikemees oma vanemad, kes merel otsa leidsid ja polnud kedagi, kes poisi eest hoolitsenud oleks.
   Betsy MacKay, kes oli tollal kolmekümnendates eluaastates, võttis lapse oma hoole alla. Poisike aitas neil lambaid karjatada. Kui ta täiskasvanuks sai, ehitas ta endale ja Betsyle väikse maja, kus naine senini abivajajaid vastu võttis.
   Varale meenus, et siis, kui tal lapsena sõrm ukse vahele jäi, viis ema ta Betsy MacKay juurde. Ema MacKay – nii hakati teda hiljem kutsuma – ravis ta sõrme terveks seda oma käes hoides ja palvetades.
   Kui Vara läks Inglismaale, kus selliste asjade üle naerdi, unustas ta peaaegu ema MacKay olemasolu.
   Nüüd, kui lord Belgrave rääkis, et krahvi pimedus oli fakiiri needuse tagajärg, teadis Vara täpselt, et see oli vastus tema palvetele.
   Kui üldse keegi suutis krahvi terveks teha, siis polnud need tohtrid ega silmaarstid, vaid ema MacKay oma imeliste võimetega.
   Need võimed sai ta oma sõnul Jumalalt.
   Ta kasutas neid seetõttu ainult heal, mitte kunagi halval eesmärgil.
   Vara teadis, et probleemi võib tekitada see, et krahv on inglane ja võib Vara ideele vee peale tõmmata.
   Mees võib öelda, et see on ebausuga seotud jamps ja keeldub otsustavalt ema MacKay juurde minemast.
   Seetõttu teadis Vara, et peab saladust hoidma ja viima krahvi kohale enne, kui too aru saab, mis toimub.
   Neiu oli kindel, et reis „nõia” juurde on viimane, mida krahv oodata oskab.
   Mehel pole aimugi, kuhu nad lähevad ja mis juhtuma hakkab, kuni nad on jõudnud üles nõmme tippu.
   Õnneks oli hommikul vaja krahvile palju uusi pabereid ette lugeda.
   Härra Bryden oli kokku saanud töövõtjatega, kes pidid hakkama renoveerima lossi, korrastama sadamat ja remontima mitmeid elumaju kogu maavaldusel.
   Oli vaja hindades kokku leppida ja prioriteedid paika panna, aga keegi peale krahvi ei võinud anda ehitustööde alguseks lõplikku sõna.
   Nii sai Vara krahvile alles lõuna ajal teatada, et kell kaks ootavad neid hobused.
   Neiu ei olnud igaks juhuks mitte kellelegi öelnud, kuhu nad lähevad.
   Ta kartis, et mõni võib selle krahvile kogemata välja lobiseda.
   Siis võib krahv keelduda ja nimetada retke „tühja tuule tallamiseks”.
   Vara teadis, et krahv ei taha, et keegi teda näeks.
   Kui Donald tuli teatama, et hobused ukse juures ootavad, juhatas Vara krahvi külgtreppi mööda alla.
   Krahv sai aru, et see trepp oli kitsam ja järsem kui peatrepp ning ta küsis:
   „Miks me siitkaudu lähme?”
   „Siit saab kiiremini nõmmele, ja sinna, kuhu ma teid viia kavatsen,” vastas Vara. „Niiviisi me väldime sissesõiduteed, elumaju ja peateed.”
   Krahv ei vastanud midagi.
   Kuid Vara teadis, et mees tundis kergendust, kuna keegi ei näe teda seotud silmadega.
   Krahvil oli peas müts, mille ühel küljel lehvis must kukesulg ja mida kaunistasid McDornide klanni tunnused.
   Vara meelest sobis see talle imehästi.
   Neiu teadis, et kui mees ükskord oma sideme silmilt saab heita, on ta väga kena.
   „Ta on väga muljet avaldav,” mõtles Vara endamisi.
   Alles siis, kui hobused aeglaselt mööda käänulist lammaste rada üles kõmpisid, taipas Vara, et kui ema MacKay tema lootuste ja ootuste kohaselt krahvi silmad terveks ravib, siis pole mehele tema abi enam vaja.
   Varem ei olnud see talle pähegi tulnud.
   Vara sõitis ees ja krahvi hobune tuli rahulikult järel.
   Järsku taipas Vara, et ei tahagi enam mehest lahkuda.
   Alguses oli ta krahvi eest palvetanud ja aidanud teda lihtsalt seepärast, et täitis nõnda oma kohust klanni ees.
   Kuid nüüd meeldis talle mehe seltskond.
   Tegelikult oli see kõige erutavam asi, mis tema elus oli kunagi juhtunud.
   Vara tahtis lõputult krahviga vestelda, teda kuulata ja nõu anda, nii nagu oli siiani teinud.
   Siis meenus talle, kuidas Hamish ütles, et kõik Londoni iludused olid krahvi ees lipitsenud.
   Lord Belgrave jälle vihjas, milline edu saatis Tema Kõrgust Simla naiste hulgas.
   Mõte sellest torkas nagu pistoda neiu südamesse.
   Vara taipas, et oli juhtunud kõige rumalam asi maailmas.
   Ta oli armunud mehesse, kes polnud temast kui naisest karvavõrdki huvitatud.
   Ta oli vaid ettelugeja ja abiline, kes oli kasulik, kuna jagas krahvile vajalikku infot klanni kohta.
   „Kuidas ma selline idioot olla võisin?” küsis ta endalt.
   Kui ema MacKay imevõimed aitavad, siis nädala lõpus jääb Vara senise teenistuseta. Siis pole tal enam mingit vabandust lossi edasi jäämiseks.
   Nüüd hakkas saatan Varat kiusama. Kui ta kohe otsa ümber pööraks ja nad tagasi läheksid, jääks krahv ka edaspidi pimedaks.
   Siis taipas Vara, et see poleks mitte ainult kaval, vaid ka õel temp.
   Fakiir oli krahvi neednud, kui too oli oma kohust täites asevalitsejat kaitsnud.
   Kui hea pidi kurja üle võidu saavutama, siis ei saanud Vara seda ometi takistada.
   Oma mõtete pärast häbi tundes hakkas ta hoopis palvetama, et ema MacKay oleks edukas.
   Vara uskus, et kõrges sinises taevas oli keegi, kes tema palvet kuulis.
   Lammaste rada viis loogeldes mööda nõmme üles. Ülevalt paistis jõgi hõbedase lindina. Kõik näis rahulik ja võrratult ilus.
   Vara arvas, et kui krahv lõpuks oma maavaldust näeb, saab ta teada, kuidas tal on vedanud.
   Šotimaa oli Vara meelest kõige ilusam paik maailmas.
   Neiu tahtis, et ka krahv seda Himaalajaga võrreldes tunnistaks, kuna ise šotlane olles ei saanud ometi mingit muud paika paremaks pidada.
   Krahv ei rääkinud palju ja Vara mõtles, et mees lihtsalt naudib ratsutamist.
   Selle järgi, kuidas krahv sadulas istus, sai Vara aru, et mees oli ideaalne ratsutaja ja Vara isa oleks teda samuti kiitnud.
   Vahepeal oli tükk maad tasandikku. Siis said ratsud jälle ülespoole ronima hakata.
   Vara juhtis sõna lausumata oma hobust edasi ja lasi krahvil rahulikult kanarbiku lõhna sisse hingata.
   Krahv kuulis mesilaste suminat ja rabapüüde kraaksatusi, kui need hobuste ees õhku tõusid.
   Aeg-ajalt märkas Vara kotkast üle pea hõljumas.
   Oli kuulda vaid tuule sosinat ja hobusekapjade vaikset kõla.
   Lõpuks silmas Vara eespool mäejalamil väikest puumaja, kus elas ema MacKay.
   Tema perele kuuluv farm asus pool miili eemal.
   See väike majake, mille adopteeritud poeg ravitsejale ehitas, oli aja jooksul palju muutunud.
   Maja ümber kasvasid mõned kuusepuud.
   Väike aed oli ikka veel kirevaid lilli täis.
   Vara ratsutas edasi, aga enne, kui nad majakeseni jõudsid, ootas ta krahvi hobust järele, kuni nad kõrvuti olid.
   „Olemegi kohal,” ütles neiu vaikselt.
   „Te peate mulle ütlema, kus me üldse oleme,” nõudis krahv.
   „Ma tõin teid ühe naise juurde, keda kutsutakse ema MacKayks,” vastas Vara. „Ta on väga eriline inimene ja klanni üks tähtsamaid liikmeid.”
   „Mille poolest?” päris krahv.
   „Teda tuntakse imeravitsejana,” selgitas Vara, „sest ta oskab tervendada.”
   Vara märkas, kuidas krahv kangeks tõmbus ja lisas kiiresti:
   „Kõik käivad tema juures nõu pidamas, kui on haiged või vigastatud. Proua Bryden toob siia näiteks viga saanud linde. Karjused toovad lambaid või tallesid, kui neil mingi häda küljes on. Maakonnas on ema MacKay kõige austusväärsem inimene.”
   Hetke valitses vaikus.
   Vara kartis juba, et krahv pöörab hobuse ringi ja läheb tuldud teed tagasi.
   Kuid selle asemel küsis mees vaikselt:
   „Vara, kas te tõepoolest arvate, et see naine suudab mu silmad terveks teha?”
   „Ma olen selles kindel!” vastas Vara. „Kuid tähtis on see, et te ise ka usuksite tema tervendavatesse võimetesse.”
   Jälle kartis Vara, et krahv võib keelduda ega taha selle asjaga mingit tegemist teha.
   Selle asemel krahv küsis:
   „Kas me peame nüüd hobustelt maha tulema või sõidame edasi?”
   Vara oli vahepeal hinge kinni hoidnud ja ütles nüüd kergendatult:
   „Me ronime maha, aga hobuseid siduda pole vaja, sest nad ei lähe siit kaugele.”
   Krahv naeratas ootamatult.
   „Kui lähevadki, siis teie peate nad kinni püüdma.”
   Mees hüppas sadulast ja tema järel libistas end maha ka Vara.
   Nad sidusid ohjad hobuste kaela ümber, et need loomadele ette ei jääks.
   Siis astus Vara krahvi kõrvale. Mees teadis, mida temalt oodati ja asetas käe neiu õlale.
   Vara avas väikse värava, mille juurest viis kiviplaatidest laotud rada maja ukse ette.
   Rada oli kitsas. Krahv tunnetas seda ja hoidis Vara lähedale.
   Kui nad ukseni jõudsid, Vara koputas.
   „Tulge sisse,” kostis hääl.
   Vara sosistas krahvile:
   „Vaadake, et te pead ära ei löö, uksepiit on väga madal.”
   Krahv tegi nagu kästud ja nad sisenesid majja.
   Tule juures, mille kohal rippus suur katel – nagu mustlaste oma –, istus elatanud naine.
   Vara teadis, et ema MacKay pidi nüüd juba väga vana olema.
   Sellest hoolimata ta lootis, et naine näeb samamoodi välja nagu siis, kui ta teda oli esimest korda näinud.
   Ema MacKayl olid valged juuksed, väga kõhn nägu ja kätel paistsid sinised sooned.
   Kuid naise silmad olid sama säravad ja pilk sama terav kui noorena.
   Ta vaatas Varale otsa ja sõnas:
   „Sa käisid siin, ku’ noor latseke olid. Sul oli sõrrm katki.”
   „Kas teil on see veel meeles?” imestas Vara. „Te tegite mu terveks, ema MacKay, ja nüüd tõin ma teie juurde uue Dornochi krahvi, kes vajab teie imelisi võimeid.”
   „Tian, et ta on pime,” sõnas ema MacKay vaikselt.
   Vara meelest oli see tavaline, et kuigi naine elas külast kaugel, oli ta kõigest toimuvast teadlik.
   Ema MacKay osutas käega vastas olevale toolile.
   Vara juhatas krahvi tooli juurde ja mees istus.
   „Väga kahhju, et Tema Kõrrgus pimedaks on jään’d,” ütles ema MacKay. „Piate mul’ rääk’ma, kuda see juhtus.”
   Vara hingas sügavalt sisse, kartes, et krahv keeldub.
   Kuid mees vastas lihtsalt:
   „Indias pani üks kohalik püha mees – fakiir – mu peale needuse, kuna ma lasin maha kaks meest, kes püüdsid tappa asevalitsejat.”
   „Mu vaimud rääk’sid mulle midagist samalaadest,” vastas ema MacKay.
   „Teie vaimud rääkisid seda teile?” imestas krahv. „Ma pole mitte kellelegi siinsele inimesele veel rääkinud, kuidas täpselt kõik aset leidis.”
   „Tiate, ma arrvasin, et siia tulete,” jätkas ema MacKay, „ja ma annan endast parrima, et teid needusest priiks teha. Õieti need, kes mind juhivad, annavad oma parrima.”
   „Te ei kujuta ette, mida see mulle tähendaks, kui ma uuesti nägema hakkaksin,” ütles krahv.
   „Te piate usk’ma, ja las need, kes meie üle valvavad, teevad oma tööd,” ütles ema MacKay.
   Ta tõusis toolilt ja astus akna juurde.
   Nüüd muutus väike tuba pimedamaks. Ainult lõke pakkus veel valgust.
   Ema MacKay astus krahvi tooli taha ja jäi sinna seisma.
   „Ma rräägin, mis ma nüid teen,” selgitas vana naine. „Ma võtan sideme silmade päält, aga ärrge silmi avage. Ku’ ma puudutan neid Jumala valgusega, ärrge tehke silmi lahti.”
   Ema MacKay vaikis krahvi vastust oodates ja mees vastas veidi aja pärast:
   „Ma teen täpselt nii, nagu ütlete.”
   „Vääga häste,” ütles ema MacKay. „Usun, et piate sõna.”
   Majja astudes oli krahv oma mütsi peast võtnud.
   Nüüd hakkas ema MacKay sidet eemaldama.
   Oli nii hämar, et Vara ei näinud peaaegu midagi.
   Ta ei mõistnud, miks tuleleegid äkki võbisema ja kustuma hakkasid, nii et järele jäi vaid hõõguvate süte kuma.
   Seda nägi Vara küll, kuidas ema MacKay sideme oma kõrvale lauale asetas.
   Siis kattis ravitseja mehe silmad oma kätega.
   Mingit heli polnud kuulda, kuid Vara teadis, et ema MacKay palvetas, et kutsuda välja vaime, kellesse ta uskus.
   Järsku tundis Vara, et väikse toa vaikuses ja hämaruses polnud nad enam kolmekesi.
   Ta ei osanud seda endale selgitada, kuid tunnetas, et kohal oli veel teisigi.
   Kogu tema meel ja ihu teadis seda väga selgelt.
   Vaimude kohalolek oli sama reaalne kui krahvi ja ema MacKay oma.
   Vara tundis õhus vibreerimist, kui silmad sulges ja samuti krahvi eest palvetama hakkas.
   Neiu teadis, et kui ta silmad avab, näeb ta valgust, mis ei ole pärit sellest maailmast.
   See oli nii tugev ja reaalne, et raske oli hingata.
   Ema MacKay hääl mõjus šokina, kui ta vaikselt ütles:
   „Nüid on vaimud puudutan’d teid oma terrvendavate kiirtega, ag’ nad ütlevad, et ei tohi silmi lahti teha enne ku homme vara hommiku.”
   „Saan aru,” vastas krahv.
   Vara avas silmad.
   Ta nägi, et ema MacKay pani sideme krahvi silmile tagasi.
   Vara astus akna alla ja tõmbas kardinad eest.
   Ema MacKay oli läinud oma istme juurde ja krahv ütles:
   „Ma ei tea, kuidas teid tänada. Öelge mulle, palun, mida ma saan teie heaks teha?”
   „Tian, et hakkate klanni aitama,” ütles ema MacKay, „aga seda on hirrmus kiiresti vaja teha. Juht piab oma rahhva ees olema!”
   „Ma tean seda,” vastas krahv. „Tõotan teile, et kui uuesti nägema hakkan, teen kõike nii hästi kui suudan.”
   „Sida ma tahtsigi kuulda,” ütles ravitseja.
   „Kuid ma tahaksin siiski ka midagi isiklikult teie jaoks teha,” käis krahv peale.
   Ema MacKay naeratas.
   „Ku’ mind on tarrvis, olen siin, piate mul’ ainult ütlema, mis vigga, ja kõik mis mul vaja, on nende hiakskiit, kes minu läbi tööt’vad.”
   „Te olete haruldane inimene,” ütles krahv.
   Ta hakkas toolilt tõusma ja Vara astus ligi.
   Teades hääle järgi, kus ema MacKay istus, sirutas mees käe tema poole.
   „Ma ei oska teid piisavalt tänada,” ütles krahv, „kuid ma tõesti usun teisse ja tean, et aitate mind.”
   Ema MacKay naeratas.
   „Sida mul’ meeldib kuulda, milorrd, kuid pidag’ meeles, mis ma ütlesin – ärrge tehke silmi lahti enne ’ommikut.”
   „Ma luban, et teen täpselt nii, nagu ütlesite,” tõotas krahv.
   Mees hakkas liikuma sinnapoole, kus ta arvas ukse olevat, ja Vara ütles ema MacKayle:
   „Tänan teid, tänan teid südamest! Kui ma isale räägin, mida te tegite, siis on ka tema teile väga tänulik.”
   Ema MacKay langetas pea ega lausunud midagi.
   Vara ja krahv astusid päikesevalgusse.
   Nii nagu Vara oli lootnud, seisid hobused seal, kuhu nad varem jäeti ja otsisid kanarbiku vahelt rohtu.
   Neiu haaras esmalt krahvi hobuse rakmeist kinni ja viis looma mehe juurde, kes kohe sadulasse hüppas.
   Vara ronis oma ratsule ja nad hakkasid tagasi minema samamoodi, kui tulid – Vara ees ja krahv järel.
   Koduteel küsis Vara endalt, kas see ime, mille eest ta oli palvetanud, ka täide läheb.
   „Mitte keegi lõunas ei usuks mu juttu,” mõtles ta endamisi. „Kuid ma tean, et Šotimaa on täis vaimusid. Neid on õhus, taevas, jõgedes ja nõmmedel.”
   Varsti märkas Vara kauguses merd ja kui nad madalamale laskusid, hakkasid paistma lossitornid.
   „Palun sind, Jumal,” palvetas neiu, „palun tee nii, et ta… uuesti nägema hakkab!”
   Vara teadis, et see oli kõige omakasupüüdmatum soov, mida ta eales palunud oli.

Kuues peatükk

   Kui Vara ja krahv lossile lähemale jõudma hakkasid, juhtis neiu hobuseid läbi põõsaste ja puude, et keegi neid ei näeks.
   Vara küsis eneselt, kas see on viimane kord, kui krahv peab end inimeste eest peitma.
   Lossi külgukse juures ootasid kaks tallipoissi nende tagasitulekut.
   „Olemegi kodus,” ütles Vara tasa, et krahv teaks, et nad on lossi juurde jõudnud.
   Krahv hüppas sadulast ja Vara aitas mehel trepist üles ja uksest sisse minna.
   Nad kõndisid vaikides.
   Kui nad teisele korrusele jõudsid, ütles krahv:
   „Ma soovin nüüd oma tuppa minna.”
   Kuulekalt viis Vara krahvi tema toa ukse taha ja kui mees sisenes, läks Vara oma tuppa.
   Toas polnud kedagi ja ta astus akna alla, et merele vaadata.
   Jälle mõtles ta sellele, kas krahv järgmisel päeval tõesti hakkab nägema ja tema peab koju tagasi minema.
   Vara teadis, et ta ei unusta seda kogemust kunagi – neid päevi, mil ta krahvi abistas, meest tundma õppis ja siis ootamatult temasse armus.
   Vara polnud iial ette kujutanud, et armastus võib tabada nii kummalisel moel.
   Või et see tuksub kogu ihus nii tugevasti, et neiu vaevalt tunneb ära ennast ja oma tundeid.
   „Mis tulevikus ka ei juhtuks,” mõtles Vara, „ma ei unusta teda kunagi ja kardan, et ma ei hakka midagi sellist tundma ühegi teise mehe vastu.”
   Vara teadis, et tema vanemad olid teineteisesse armunud esimesest silmapilgust.
   Kuid kulus aasta, enne kui nad said ema vanematelt loa abiellumiseks.
   Selle aja jooksul polnud kumbki kellegi teise poole vaadanud.
   „Nii juhtub ka… minuga,” kinnitas Vara endale.
   Kuid krahvil saab kõik teisiti olema.
   Vara kujutas ette, kuidas mees, kui kõik korda saab, sõidab Londonisse, kuna leiab, et lossis on liiga igav.
   Kõigepealt tahabki ta, et kõik ideaalsesse korda saaks.
   Vara teadis selle järgi, kuidas krahv korraldusi jagas, et mees oli kiire mõtlemisega ja väga hea organiseerija.
   Vara lootis, et kui krahv enam nägemise pärast ei pea muretsema, leiab ta, et tuhat asja vajab tegemist.
   „Sel juhul jääb ta võib-olla kohale veel pikaks ajaks,” lootis neiu.
   Siis hakkas ta enda mõtete üle naerma.
   Ta ju ainult püüab leida põhjusi krahvi nägemiseks. Isegi kui ta peab koju minema, võib ta ehk tulla aegajalt lossi krahviga juttu vestma.
   „Ma… armastan teda! Ma… armastan… teda!” sosistas Vara endamisi.
   Varale tundus, et lained all rannas kordasid tema sõnu.
   Neiu otsustas, et oleks hea, kui ta jääks oma tuppa õhtusöögini.
   Õhtul pani Vara selga ühe oma uue kleidi, mille oli kodunt kaasa võtnud, ja läks kabinetti.
   Krahv oli seal.
   Donald oli ta laitmatult riidesse pannud. Krahv kandis klanni juhi õhtust pidulikku riietust.
   Teda nähes tundis Vara, kuidas süda sees uperpallitas.
   Vaatamata seotud silmadele ei olnud Vara meelest olemas krahvist esinduslikumat ega kenamat meest.
   Õhtusöögilauas ei võtnud krahv teemaks seda, mida nad pärastlõunal olid teinud.
   Nad vestlesid paljudest muudest asjadest, sealhulgas sadamast.
   „Kas te olete välja mõelnud, mida logelejatega peale hakata,” küsis Vara, „kuna nad põhjustavad palju tüli?”
   „Sooviksin sel teemal veel korra teie isaga rääkida,” vastas krahv. „Usun, et koos leiame midagi, mis paneks need noorukid rakkesse ja hoiaks pahandustest eemal.”
   „Kui te seda teha suudate, siis saate klanni vanemate hulgas väga populaarseks,” julgustas Vara meest.
   „Jälle need klanni vanemad!” hüüatas krahv. „Ma muide ei ole unustanud, et lubasin nendega kohtuda.”
   „Nad ootavad ametlikku kutset lossi.”
   Seda öeldes taipas Vara, et see oli veel üks takistus, mille krahv oli ületanud.
   Nüüd oli üle jäänud vaid üks tõeliselt hirmutav probleem.
   Selle lahenemine sõltus sellest, kas ema MacKay ravivõimed taastavad krahvi nägemise või mitte.
   Kui nad pärast õhtusööki kabinetti tagasi läksid, märkas Vara, et krahv oli üsna kidakeelne ja seetõttu ütles neiu:
   „Päev on olnud väsitav ja ma lähen täna varem puhkama.”
   „Mind ootab ees pikk öö,” tähendas krahv. „Homme saame teada, kas vastus on jaatav või eitav.”
   Vara hakkas toast lahkuma, kuid tema üllatuseks tõusis krahv toolilt ja sirutas käe.
   Kui Vara oma sõrmed mehe peo peale pani, ütles too:
   „Vara, pean teid tänama kõige eest, mida olete minu heaks teinud. Ma tean, et see pole kerge olnud. Jääb vaid loota, et meie tänane külaskäik osutub tulemuslikuks.”
   Vara sõrmed krahvi peos hakkasid värisema.
   „Ma… palvetan veel ja usun, et homme te… näete,” ütles neiu tasa.
   „Ma teen sama,” vastas krahv.
   Vara tahtis käe ära võtta, kuid krahv tõstis selle oma suu juurde.
   Ta vajutas neiu siidisele nahale suudluse.
   „Tänan teid,” ütles mees uuesti.
   Varale tundus, et inglid hakkasid laulma – see puudutas teda nii väga!
   Ta lahkus toast sõna lausumata.
   Kui Vara oma tuppa jõudis, pani ta käe, mida krahv oli suudelnud, oma huultele.
   Neiu keha läbis kasvav erutus.
   Ta astus akna juurde. Tähed särasid pimedas taevas ja mere kohal oli näha kuud, mille peegeldus värvis vee hõbedaseks.
   See oli nii ilus ja salapärane, et Varale tundus, nagu mere vaimud saadaksid oma jõudu ja väge krahvile.
   Ehk suudavad nad eemale peletada tema peale pandud needuse.
   Vara seisis ja palvetas veel kaua, enne kui lahti riietus ja voodisse heitis.
   Võimatu oli uinuda.
   Neiu mõtted püsisid krahvil.
   Tema mure kasvas paanikaks – mis siis saab, kui mees on hommikul endiselt pime?
   „Mida ma talle siis ütlen? Mida ma siis teen?” küsis Vara endalt.
   Ta tundis, kui abitu võib olla naine, kes armastab, aga ei suuda armsama kannatusi leevendada.
   Võimatu oli ette kujutada, mida krahv ise tundis.
   Kuidas ta sai magada, teades, et hommikul ootab ees kas võit või kaotus?
   Vara vähkres ühelt küljelt teisele, kuni viimaks sundis end vaikseks ja püüdis rahuneda.
   „Ma pean vaid palvetama,” ütles ta endale, „ega tohi mõelda oma tunnetele.”
   Seda oli väga raske teha.
   Kui kõvasti Vara ka poleks palvetanud, ikka rippus õhus üks küsimus – kas see on nende suhtlemise lõpp?
   Vara oli krahviga ballist rääkinud. Huvitav, kas teda ka peole kutsutakse?
   Krahvil on vaja õppida, kuidas „rattaid õlitada” ja Vara isa on palju kogenum õpetaja kui neiu ise.
   Krahv võib valida tantsuõpetajaid, kes talle riili selgeks teeksid, Šotimaa parimate ekspertide hulgast.
   See käib ka kõige muu kohta, mida on vaja lossis ette võtta.
   Krahv ei olnud veel läbi viinud tseremooniat, kus klanni liikmed suudlevad juhi kätt ja vannuvad talle truudust.
   Siis mängivad torupillipuhujad hommikust õhtuni.
   Kui krahv on helde, küpseb lõkke kohal sokk, juuakse suurtest kappadest kodus pruulitud õlut ja tehakse tulevärki.
   Vara kujutas ette, kui elevil oleksid mitte ainult noored, vaid ka klanni eakamad liikmed.
   Ja mitte keegi poleks juhist silmapaistvam.
   Nii palju mõtteid keerles Vara peas ringi.
   Lõpuks õnnestus tal kuidagi uinuda, kuid peagi ärkas ta võpatades üles.
   Talle tundus, nagu oleks ta seina sees mingit liikumist kuulnud.
   Vara oli nõutu – need olid ilmselt rotid, kes olid ta äratanud.
   Ta tõusis voodis istuli ja sirutas käe öökapi sahtlis oleva revolvri poole.
   Toas oli täiesti pime.
   Kuigi enamik kardinatest oli akende ette tõmmatud, piilus külgedelt sisse kuuvalgus.
   Üks kardin, mille vahelt ta varem välja vaatas, oli pooleldi eest.
   Revolvrit käes hoides uuris Vara hoolega põrandat, et mingit liikumist märgata.
   Selles lossi osas olid kõikide tubade seinad kaetud paneelidega.
   Vara teadis juttude järgi, et paneelide taga olid salakambrid, kuhu häda korral naised ja lapsed said peituda.
   Rohkem ei kuulnud Vara midagi.
   Ta kujutas ette, kuidas rotid seinte sees ronivad ja otsivad auku, mille kaudu tema tuppa ronida.
   Selle mõtte juures jooksid Varal judinad üle selja ja ta haaras revolvri kõvemini pihku.
   „Äkki oli see vaid unenägu,” rahustas neiu ennast ja kummardus juba, et relv tagasi sahtlisse panna.
   Järsku kostis ukse tagant kella helinat.
   Vara ei taibanud kohe, mida see tähendab.
   Siis meenus talle, et ta oli andnud käsu, et krahvi toas asuva kellanööri sikutamine ärataks mitte härra Brydenit ega Donaldit, vaid teda.
   Vara teadis, mis toimub – rotid segavad ka krahvi und.
   Krahv ilmselt arvas, et helin kutsub kohale Donaldi, kes tuleb ja kõik korda ajab.
   Vara hüppas voodist välja, tormas üle toa ja avas ukse.
   Tal oli vaid öösärk seljas, kuna ta ei raisanud aega, et midagi selle peale tõmmata.
   Teda huvitas vaid see, kuidas hävitada rotte.
   Krahvi toa ukse taga laual oli väike õlilamp, mis öösel koridori valgustas.
   Samasuguseid lampe leidus kogu lossis. Vara oli küsinud selle põhjust ja talle selgitati, et eelmine krahv oli arvanud, et küünlad alustel on liiga tuleohtlikud.
   Lagede, seinapaneelide ja põrandate ehitamiseks oli palju puitu kasutatud ja krahv leidis, et lambid on ohutumad.
   Krahvi toa ukse taga Vara seisatas.
   Ta võttis revolvri vasakusse kätte ja tõstis õlilambi uksele nii lähedale kui võimalik.
   Talle tundus, et kuulis toas mingit rüselemist.
   Vaikselt ust avades võttis Vara relva uuesti paremasse kätte.
   Samal ajal haaras ta laualt lambi.
   Vara astus tuppa ja heitis pilgu seinapaneelide poole, kuid ei näinud midagi.
   Siis kostis voodi juurest hääli ja kui neiu valgust sinnapoole paista laskis, karjatas ta õudusest.
   Üks kilti kandev mees oli seljaga Vara poole kummargil voodi kohal ja ilmselt püüdis krahvi padjaga lämmatada.
   Jälle kostis summutatud hääli.
   Vara tõstis instinktiivselt revolvri ja tulistas krahvi kohal olevat meest. Kuul tabas reit ja mees karjatas valust.
   Vara tulistas veel korra ja tabas uuesti reit.
   Mees veeretas end maha ja prantsatas põrandale.
   Nüüd Vara nägi, et see oli Hamish.
   Padi, millega noormees tahtis krahvi lämmatada, kukkus talle peale.
   Vara ei adunudki täpselt, mis toimus. Ta seisis liikumatuna, hoides paremas käes revolvrit ja teises lampi.
   Läkastades ja õhku ahmides ajas krahv end voodis istuli.
   Vara tõstis silmad Hamishilt, kes karjus ja oigas ning haaras kinni oma veritsevast jalast.
   Vara pilk püsis nüüd krahvil, kelle silmad, millel polnud enam sidet, teda ainiti vahtisid.
   Nende pilgud kohtusid ja nad lihtsalt vaatasid teineteist.
   Siis ütles krahv kummaliselt võõra häälega:
   „Ma… näen! Vara… ma… näen teid!”
   Vara ei suutnud end liigutada.
   Ta seisis keset tuba, vaatas meest ja taipas, et tal oli õigus olnud.
   Krahv oli tõepoolest kõige ilusam mees, keda Vara iial näinud oli.
   „Ma… näen!” kordas krahv. „Ja te olete… täpselt selline, nagu ma ette kujutasin!”
   „Kas te tõesti… näete? Kas see… on tõesti… tõsi?” küsis Vara häälega, mis kostis nagu kusagilt kaugelt.
   Neiu kuulis kedagi tuppa tulevat ja kui ta pöördus, küsis Donald:
   „Mis siin toimub, milorrd?”
   Donald oli ilmselt tulistamist kuulnud.
   Ta kandis paksu öökuube ja tema valged juuksed olid sassis.
   Teda oli kildita raske ära tunda.
   Enne kui krahv vastata jõudis, hüüdis Hamish:
   „Aita mind! Aita mind! Mind tulistati! Ma jooksen verest tühjaks! Aita mind!”
   „Ja mida teie siin teete, härra Hamish?” nõudis Donald vihaselt.
   „Ta üritas mind lämmatada!” ütles krahv. „Vii ta minema, Donald, pane luku taha, ja hommikul anname ta politseile üle.”
   „Saab tehtu’, milorrd.”
   Donald kummardus, haaras Hamishil käsivarrest ja vedas ta uksest välja.
   Põrandale jäi maha vererada.
   Donald sulges ukse, kuid Hamishi kisa oli veel kaua koridorist kuulda.
   Vara muretses vaid krahvi pärast.
   Ta astus voodile lähemale.
   Alles nüüd märkas ta kamina kõrval lahtist seinapaneeli.
   Hamish oli siis siitkaudu krahvi tuppa pääsenud.
   „Ega te… viga ei saanud?” küsis Vara tasa.
   „Te tulite just õigel ajal,” vastas krahv. „Ta surus mu vastu voodit, nii et ma ei saanud enam liigutada… vaevalt jõudsin veel kellanööri sikutada.”
   „Ja… te… näete?”
   Seda öeldes asetas Vara revolvri voodile ja pani käe lambi ette varjuks.
   „Kuid… koidik pole ju… veel käes!” hüüatas neiu.
   „Ime, mida te lubasite, on sündinud,” ütles krahv. „Ma näen tõesti – ma näen teid väga selgesti.”
   Alles nüüd meenus Varale, et tal on ainult öösärk seljas.
   Kuna oli suveaeg, oli see peaaegu läbipaistvast materjalist.
   Impulsiivselt ta kummardus, asetas lambi lauale ja kustutas ära.
   „Miks te nii tegite?” küsis krahv. „Tõmmake palun kardin eest. Ma tahan tähti näha.”
   Lootes, et nüüd oli toas piisavalt pime ja krahv ei näe teda enam selgesti, tegi Vara nagu kästud ja tõmbas kardinad eest.
   Tähed särasid taevas ja horisondil oli aimata nõrka valgusekuma.
   „Koidik on peaaegu käes!” hüüatas Vara. „Te pidasite ema MacKayle antud sõna.”
   „Uue päeva ja uue elu koidik!” ütles krahv.
   „Ma… mul on… nii hea meel… väga hea meel!” sosistas Vara.
   Kartes, et krahv teda vaatab, peitis Vara end varjudesse ja asetas lahtise paneeli seina tagasi.
   „Me räägime kõigest hiljem,” ütles krahv, „ja, Vara, mul on teile palju öelda.”
   Vara jõudis ukseni.
   „Püüdke uuesti uinuda,” ütles ta. „Hommikul on palju teha, peate olema terve ja tugev.”
   „Praegu ma tunnen end nii hästi, et võiksin üle kuu hüpata või üle Põhjamere ujuda!” vastas krahv.
   Vara naeris.
   „Ehk õnnestubki see teil kunagi ja muidugi peame ema MacKayle teatama, et tema vaimud tegutsevad, nii et sündiski ime, mida nii väga ootasime.”
   „Ma arvan, et see on tal juba teada,” vastas krahv üllatunult.
   Vara ootas veel hetke uksel.
   Ta teadis, et kuigi tahtis krahvi juurde jääda, peab ta õigesti käituma ja oma tuppa tagasi minema.
   „Ma ei pea ainult ema MacKayd silmas,” ütles neiu, „vaid ka Jumalat.”
   Neiu astus koridori.
   Kui ta oma tuppa jõudis, põlvitas ta voodi kõrvale ja hakkas palvetama.
   Alles siis, kui jahedus tunda andis, tõusis ta püsti.
   Siis hakkas kõrvus jälle seesama küsimus helisema:
   „Kas ta saadab mind homme koju?”
   Kuidas Vara ka ei püüdnud, ei õnnestunud tal enam magama jääda.
   Ta suutis mõelda vaid sellest, et krahv ei ole enam õnnetu ega pea oma lahingut üksi pidama ja saab nüüd täielikult McDornide juhina oma ametikohale asuda.
   Kas ta kuuleb ka Londoni ja kõikide oma sõprade kutset, keda lord Belgrave nii elavalt oli kirjeldanud?
   Vara hakkas nutma.
   Siiani oli ta suutnud enesekontrolli säilitada.
   Ta armastas krahvi kogu hingest ja südamest.
   Kuid ta oli kindel, et mees ei tunne mitte iialgi midagi sellist tema vastu.
   Vara kinnitas endale, et tema armastus on sama absurdne, kui soov tähtedeni jõuda.
   Seltskond, kus krahv enne elas, ootab teda tagasi.
   Neiu kartis, et krahv otsustab vähemalt poole oma elust lõunas elada ja põhja tulla vaid kalastama või jahti pidama.
   Mehe maailmas ei olnud Vara jaoks kohta.
   Vara nuttis nagu väike laps. Ta peitis näo patja ja lasi pisaratel ojadena voolata.
   Varsti ta rahunes, kuna leidis, et peab end valitsema ja kontrollima, sest seda ootaks ka tema isa oma tütrelt.
   Krahv ei tohi kunagi teada saada, millised tunded Varat valdavad.
   Ta oli kindel, et mees pidas teda vaid kohalikuks näitsikuks, kes oli teda aidanud ja kelle suhtes ta vaid tänumeelt tundis.
   Öösel, elevil selle üle, et uuesti nägema hakkas, oli krahv öelnud, et Vara näeb välja täpselt selline, nagu mees oli lootnud.
   Mida ta sellega mõtles?
   Ta ilmselt peaks iga naist pärast nägemise taastumist ilusaks.
   „Mul on ometi oma uhkus!” mõtles Vara endamisi.
   Jäi vaid loota, et ta ei reeda end enne, kui on koju tagasi saadetud.

Seitsmes peatükk

   Vara magas sügavalt.
   Järsku ärkas ta üles, kuna keegi sisenes ja hakkas akna eest kardinaid ära sikutama.
   Vara avas suure vaevaga silmad ja märkas, et kuigi päike paistis juba kõrgel, oli varane hommik. Ta ei olnud kaua maganud.
   Kui toatüdruk viimase kardinaga ametis oli, sõnas ta:
   „Tema kõrrgus saatis mind teie järele, miss. Ta tahab teid kohe näha.”
   Vara süda tõmbus hirmust kokku.
   Kas midagi oli valesti?
   Kas krahv oli jälle nägemise kaotanud?
   Miks tal Varat nii ruttu vaja läheb?
   Neiu tõusis voodist ja pesi end kiiresti.
   Teenijanna tõi riided ja ütles: „Te ei usu, mis toimus, miss. Ma pole kunag’ miskit siukest kuuln’d!”
   „Mida? Mis juhtus?” küsis Vara ja mõtles jälle ehmunult, et äkki on krahviga midagi lahti.
   „Nii palju ku’ ma arru saan,” vastas teenijanna, kellele ilmselt meeldis keelt peksta, „pani härra Donald kellegi rõivahoidlasse esiukse kõrrvale luku taha, ja ma arrvan, et see oli härra Hamish. Donald pani ukse lukku küll, a’ hommikuks olli aken purruks löödu, ja kes sial sees oli, sai putku panna!”
   „Kas ta sai põgeneda?” hüüatas Vara.
   Ta teadis, et minema jooksnud Hamish võib palju kurja teha.
   „Härra Donald on vägga vihane,” jätkas teenijanna. „Üks metsavaht oli vara välja läin’d ja too räägib, et nägi, kuda sadamast keegi tuli ja akna purruks lõi! Kas kujutat’ ette, miuksed häbemata inimesed!”
   „Kas nad lõid akna puruks?” küsis Vara, kes tahtis kõigest kuulda.
   „Jah, just. Nad tõmbasi’ härra Donaldi vangi välla ja viisid minema. Põgenesi’ vist paadig’ minema. Ma tian, ma isi nägin, ja riideruum on verega koos!”
   Teenijanna, kes oli pärit külast, nautis sensatsiooni, mille tema jutt põhjustas.
   „Aga… kuhu nad läksid?” uuris Vara, teades, et see oli tähtsam kui miski muu.
   Ta kartis, et Hamish tõstab varsti suure skandaali.
   Tema on ju seotud mehe tulistamisega. Krahv samuti.
   „Metsavaht räägib, et küsis neilt, kuhu nad lähvad,” rääkis teenijanna edasi, „a’ ta olli üksi ja ei saan’d midagi teha, et neid takista’ akna lõhk’misel.”
   „Mida nad vastasid?” küsis Vara.
   „Ütlesi’, et läh’vad kuskile, kus neid ei segata. Ma’i usu, et nad tagasi tuleva’.”
   Vara tundis suurt kergendust, kui toatüdruk jätkas:
   „Hää, et neist lahti saime, ma arrvan nii! Poisid tegid sadamas kurrja ja see too’ häbi meie klannile!”
   Vähemalt ei olnud mehed krahvile midagi paha teinud ja Vara meelest oli see kõige tähtsam.
   Ta sidus vöö kleidile, heitis pilgu peeglisse ja kohendas juukseid. Siis lahkus ta sõna lausumata toast.
   Vara jooksis piki koridori edasi, kuna teadis, et krahv ei oota teda oma magamistoas.
   Kui ta trepiotsani jõudis, nägi ta krahvi seal ootamas.
   Vara vaatas murelikult krahvile otsa, kartes, et midagi oli valesti läinud ja mees on jälle nägemise kaotanud.
   Kuid krahv naeratas talle.
   „Naise kohta… saite päris kiiresti valmis!” narris ta Varat.
   „Te… tahtsite… mind näha?” küsis Vara.
   Et krahv naeratas ja vaatas teda silmadega, mis jälle nägid, oli Varal tunne, et kogu tema olemus laulis suurest õnnest.
   „Jah,” vastas krahv. „Ma tahaksin teile midagi näidata.”
   Mees võttis Vara käest kinni, pöördus ja juhtis neiu mööda koridori edasi, mitte trepist alla, nagu Vara oli oodanud.
   Vara ei osanud arvata, kuhu nad lähevad.
   Nad suundusid lossi selle osa poole, kus neiu ei olnud kunagi käinud.
   Kui nad olid veidi aega kõndinud, jõudsid nad väikse trepi juurde, mis viis üles raske tammepuust ukseni.
   Krahv läks ees ja avas ukse.
   Sees oli kivitrepp.
   Kui Vara lähemale astus, ütles krahv vaikselt:
   „Donald rääkis mulle sellest, aga ma tahtsin seda esimest korda koos teiega vaadata.”
   Siis taipas Vara, et nad olid lossi kõige vanemas osas ja kivitrepp viis vanima torni tippu.
   See lossi osa oli olnud kindluseks, kui McDornid võitlesid viikingite vastu.
   Kuna viikingid said lüüa, jätsid nad McDornid rahule ja suundusid edasi põhja poole.
   Seal said nad rüüstata ja vaenata üht nõrgemat klanni.
   Trepiastmed olid väga vanad, mõned neist aja jooksul purunenud.
   Krahv läks ees, hoides Varal käest.
   Krahvi puudutusest tundis neiu erutusevärinaid läbi keha jooksmas.
   Ta tunnetas, kui tugev mees on, ja krahvi energiavõnked kandusid talle üle nagu varemalt, aga nüüd oli neis nagu mingi uus sõnum.
   Trepikäigu lõpus oli veel üks uks.
   Kui krahv selle lahti tegi, nägi Vara, et nad olid torni katusele jõudnud.
   Sakilised müürid kõrgusid lahe taustal ja seal olid ka ühe väga vana suurtüki jäänused.
   Krahv tõmbas Vara sakkrinnatise poole.
   Nüüd oli päike kõrgel ja heitis merele kuldset valgust.
   Vara arvates olid purpursed nõmmed mõlemal pool lahte ilusamad kui iial enne.
   Aed oli kaugel all, kuid Vara silmas siiski õitsvaid lilli ja eemal liivaranda madala kalju all.
   See kõik oli nii kaunis ja neiu tunnetas, et ka krahv on vaatepildist võlutud.
   Siis ütles mees vaikselt:
   „Ma tõin teid siia, et te ise ka näeksite, mille te mulle kinkisite.”
   „See on kõik… teie oma,” vastas Vara, „mina lihtsalt palvetasin, et te näeksite kord Šotimaa ilu.”
   „Te panite mind seda nägema juba siis, kui sellest kõnelesite,” vastas krahv, „ja nüüd, teie sõnade kohaselt, olen ma „valitseja kõige üle, mida ma näen”!”
   „Mul on nii hea meel… nii hea meel,” ütles Vara, „ja ma loodan, et… hakkate Šotimaad armastama… nii nagu mina.”
   Krahv pöördus Vara poole ja lausus vaikselt:
   „Te armastate Šotimaad – ja mida te veel armastate?”
   Varal jäi hing kinni, sest seda küsimust ei oleks krahv tohtinud esitada.
   Aga et krahv ootas silma vaadates temalt vastust, siis pidi ta midagi vastama.
   Vara teadis vastust, aga ei saanud seda öelda.
   Ta püüdis käe vabastada, kuid krahv ei lasknud sellest lahti.
   „Vasta mulle!” nõudis mees.
   „Ma… ma ei saa…” sosistas Vara, „võib-olla… te ei taha… seda kuulda.”
   „Ma tahan seda kuulda, kullake, räägi mulle tõde!” käis krahv peale.
   Varal oli tunne, nagu oleks päike kogu tema keha soojalt ümbritsenud.
   Ta tundis krahvi sõrmede pigistust ja lihtsalt pidi mehele vastama.
   „Ma… ma… armastan… sind!” ütles ta hingeldades.
   „Ja mina armastan sind!” vastas krahv.
   Ta põimis käed ümber Vara ja tõmbas neiu endale väga lähedale, nagu tahtes seda hetke kaua nautida.
   Siis olid mehe huuled Vara suul ja see oli joovastus, mis oli nagu osake päikesest, taevast ja merest.
   See imbus Vara sisse ja tal oli peaaegu võimatu hingata, mõelda või liigutada.
   Ta teadis vaid, et on koos krahviga taevas.
   Mees suudles teda, kuni Vara ei suutnud enam mõelda, ta ainult tundis ja teadis, et oli viidud punktini, kus ta oli osake Šotimaa ilust.
   Krahv tõstis pea.
   „Ma armastan sind, mu kaunis kullake,” ütles ta. „Ma armusin sinu häälde kohe, kui seda esimest korda kuulsin.”
   „Ma… ma ei teadnudki, et… sa niiviisi tundsid,” sosistas Vara. „Ma kartsin, et… nüüd kui sa näed… ei vaja sa mind enam… ja saadad mu… koju.”
   „Ei vaja sind enam?” hüüatas krahv. „Kas sa oskad ette kujutada piina, mida ma pidin tundma, mõeldes sellele, et varem või hiljem sa lahkud ja mina ei saa paluda, et sa siia edasi jääksid?”
   „Ma… oleksin… jäänud!” hüüdis Vara.
   „Et teenida pimedat meest?” küsis krahv. „See poleks ühe naise jaoks mingi elu, eriti mitte sellise ilusa naise jaoks nagu sina!”
   „Ma… oleksin… jäänud… sinuga,” kinnitas Vara, „sest mina… armusin… samuti sinusse… kohe… aga ma ei teadnud… et see oli… armastus… kuni eilseni… kui ma sind ema MacKay juurde viisin… ja… ja ma arvasin, et kui ta… su terveks ravib… siis tahad… minna tagasi ilusate naiste juurde… kes sind Londonis taga ajasid… või Simlas.”
   Krahv puhkes naerma ja see naer oli väga õnnelik.
   „Loomulikult on mu elus naisi olnud,” ütles ta, „aga, mu kallis, ja see on tõsi, ma pole kedagi niimoodi armastanud nagu sind!”
   „Kas see… saab tõesti… nii eriline tunne olla?” küsis Vara.
   „Nii eriline, et ma ei jõua terve elu jooksul sulle selgitada, kui eriline sa oled ja kui palju sa mulle tähendad,” vastas krahv. „Sa oled osa minust, mu kallis, just nagu mina olen osa Šotimaast… nüüd ma tean seda.”
   Krahv naeris ja jätkas:
   „Ma võitlesin selle tunde vastu. Ma arvasin, et see ei saa tõsi olla – et see on vaid mu kujutlusvõime vili. Kuid ma ei saa vastu hakata vere kutsele, ja kui sa rääkisid mulle klannist ja õpetasid, kuidas ma juhina käituma pean, siis leidsin, et ma pidevalt mõtlen sellest, ning jõudsin arusaamisele, et ei saa elada ilma sinuta.”
   Ta suudles Varat laubale ja jätkas:
   „Ja, mu kullatükike, sa oled rääkinud, kui palju tööd siin teha on vaja. Me hakkame kõike koos tegema.”
   „Just seda… olen ma… igatsenud,” sosistas Vara, „aga ma kartsin, et… seda ei juhtu kunagi.”
   Vara hääl murdus kõneldes ja ta peitis näo mehe õlale.
   Krahv hoidis teda tugevasti, siis tõstis Vara lõua üles ja vaatas talle otsa.
   Ta märkas pisaraid neiu silmis ja hüüatas:
   „Ega sa ometi nuta, mu kullake?”
   „Ma nutan… õnnest,” nuuksus Vara. „Ma… nutsin ka eile öösel… kuna ma kartsin… et jään sinust ilma… aga nüüd… ma olen nii… õnnelik… et ei tea… kuidas seda… sõnadega väljendada.”
   „Sõnad on liigsed,” naeratas krahv.
   Siis suudles ta Varat uuesti. Nad suudlesid, kuni tundus, et loss hakkab nende ümber tiirlema.
   Nad lendasid taevas, kõrgemale ja kõrgemale, kuni Varale näis, et maa jääb kaugele maha.
   Nende ümber hõljus Šotimaa vaim.
   Alt hakkas kostma torupillide hääli, sest mängijad kõndisid ümber lossi, et kuulutada uue päeva algust.
   Torupillimuusika ühines Vara ja krahvi sees pulbitseva joovastusega.
   Krahv surus Varat üha tugevamini enda vastu. Varale tundus, nagu nad ei olekski enam kaks inimest, vaid jagamatu üks… igaveseks.
   Nad olid osa klannist ja osa Šotimaast, kust nad iial lahkuda ei suuda.
   See oli nende oma, nagu nende armastuski… igaveseks.