Текст книги "Uinak tõllas"

Eduard Vilde
Uinak tõllas

„Siin ma seisan ja tõstan oma mõlemad käed süsimusta taeva poole ja vannun: kui mind head või kurjad vaimud sellest hädast päästavad, siis heidan praegusest tunnist peale eluaegseks karskuseseltsi liikmeks!.. Esimest nädalat abielus, ja seesuguse näoga nooriku ette astuda!.. Ma usun, ta ehmataks enda surnuks ja nutaks enese veel surnumaks… Aga see pole ammugi veel kõik. Ta ema, see põrguvürsti vanaema ämmade seast – see õhutaks tütre silmapilk abielu lahutamisele. Anna lahkumine aga oleks minu surm – ta on mulle magusam kui kõik maailma maiused. Ei, nõnda ei või ma mitte nende silma alla astuda – nõnda mitte!..”

Õnnetu, kes neid ahastavaid sõnu iseenesele kõneles – tal oli peaaegu nutt varaks polnud keegi vähem kui laialt tuntud rätsepmeister August Ahvison Pipra uulitsast. Ta seisis pilkasel pimedal sügiseõhtul maja ees, milles ta elas, ja püüdis oma lõtvunud keha laternaposti najal ikka ja ikka jälle sirgele ajada, mis jäi aga asjata vaevaks. Mainida olgu veel, et tema kõnes puudusid kõik r-id, muutudes l-ideks, ja et ta tegi ühtelugu laternapostile aupaklikke niksukesi.

August Ahvison oli tuntud kui kaine, korralik noormees. Täna aga oli ta kelmusele ohvriks langenud. Ta juhtus õhtul kogemata kokku kahe kaugemalt tulnud vana sõbraga, kes meelitasid ta väikesele teretusjoomingule trahterisse. Seal teadis neile meister oma noorest abieluõnnest nii vaimustatud lugu laulda – muuseas tõendas ta väga ettevaatamatult, et tema ja ta naisukese vahel veel ainust halba sõna ei olevat vahetatud, ei ainust varjutatud silmapilku ette ei olevat tulnud nii et mõlema sõbra põues, kes olid poissmehed, tärkas kadedus elule. Ning kadedus sigitas kurja nõu. Nad pilgutasid teineteisele kavalalt silma, ja asja lõpp oli, et nad panid noore naisemehe peas kõiksugu salalikkude jookidega suure kilgi laulma. Nõnda tahtsid needsinatsed kadedad sõbrad õnnelikule naisemehele mahti anda igavese päikesepaiste asemel ka kord päikesevarjutust ja mõnesuguseid sademeid näha saada.

Seal ta vaene nüüd seisis! Tuul 1õõtsus, vihma sadas, ja Ahvisoni hinges valitses sama pilkane pimedus kui uulitsalgi ringi. Ainus mõte ja mõiste, mis ta pommiraskuses peas veel võis tärgata, oli see: Nõnda ma ei tohi koju minna! See oli ta ainus, ent kaljukindel teadvus. Aeg ei olnud veel liiga hiline – maja lai hooviväravgi seisis veel lahti – ning rahakulu ei olnud tal ka mitte ülemäära suur olnud, kuid ses olekus Annakese ja alles veel ämma ette astuda – ei, see oli lihtsalt võimatu.

Ta hoidis laternatulba nagu kalli armukese ümbert härdalt kinni ja püüdis aru pidada. Paar tundi rahulikku und oleks ta päästnud. Uni peletaks kilgi ja annaks näole loomuliku „vassongi” tagasi. Aga kuhu heita magama?

Ainust sõpra lähedal ei ela. Võõrastemajad on siselinnas. Omas majas on küll tuttavaid, aga nende käest läheb jutt Ahvisoni suurest ahvist laiali ja puutub, mis vana asi, kõige eel just nende kõrva, kelle eest teda taheti varjata. Häda igapidi suur.

Ahvison piilus läbi pimeduse, millesse ainult laterna petrooleumileegike pisut paistet heitis, lahtisest õueväravast sisse. Ta pidi rõõmust äkki peaaegu käpuli kukkuma. õuest mustas talle suur tume kogu vastu. Rätsep teadis, mis see oli. Majas elas nimelt voorimeeste-peremees, kes pidude ja lustisõitude tarvis ka hobuseid ja sõidukeid välja üüris. Must kogu tõllakuuri värava ees ei olnud miski muu kui üks kinnine tõld, mida vist taheti ööseks vihma kätte loputada jätta.

Kuis oleks, kui peaksin oma uinaku ses tõllas? oli rätsepa lähem mõte. Tõlla pehmeil istmeil puhkan kui Aabrami süles! Täna teda vist enam ei tarvitata, ja kuigi, küll ma siis ärkan ja kobin välja. Voorimehepoisid, nagu peremees isegi, on kõik mu head tuttavad, pahandust ei või siis kuidagi tõusta.

Ja mõttest sai tegu. Rätsep puges nohinal ja neljatöllakil tõlda, tõmbas klaasukse enda järel kinni, ning juba paari minuti pärast kattis teda unejumala paks ja pehme tiib.

Esimese sügava uimastuse järel, mis teda elutu tombuna kaisutas, hakkas magaja vaim niikaugele virguma, et tekkisid unenäod. Imelik, väga imelik oli Ahvisoni lähem unenägu. Ta meelest oli, kui puhkaks ta suures mustas puusärgis, mis lendab kange kiiruga läbi õhu. Veider sõiduk vuhises läbi pilkase taevalaotuse, mööda vilkuvatest tähtedest, üle linnade ja külade, huidii edasi, ikka edasi! Ahvison pidas ennast laibaks või vähemasti surnud rätsepa hingeks, kes sõidab otsekohe puusärgiga teise ilma. Kummaline lennuk oli tüki aega juba niimoodi purjetanud, kui „surnu” hakkas märkama, et kirst alla maakera poole kipub vajuma. Väike põrge, ja lendav puusärk peatus… ta oli kokku puutunud maaga. Surnud meister püüdis pead tõsta, end üles hoovata, et saaks näha, kus paigas ta õieti viibib, aga ta pea ja keha olid hellad ja vedelad nagu kooljal kunagi, nii et ta vajus jõuetult kirstu tagasi. Aga nüüd – oh imet, oh häda!.. nüüd astus tema juurde puusärki ta nii varakult leseks jäänud Annake ja ühes temaga see kardetud ämm…

Ilmsi oli lugu veidi teisiti.

Meie meister oli vaevalt poolteist tundi sügavat karu-und maganud, kui ilmus inimene, kes rakendas tõllale hobused ette, istus pukki ja sõitis minema, ilma et tal magajast aimugi oleks olnud Kutsaril oli käsk kesköö ajal oma peremehele ja selle perekonnale, kes olid pulmas, järele sõita. Pulmamaja oli kaunis kaugel alevis. Tõld ei tarvitsenud seal kaua oodata, härrased tulidki juba pidulikult valgustatud trepil nähtavale. Eel astus proua Hammermann, hobustepidaja n

...

конец ознакомительного фрагмента