Текст книги "Pill pinu taga, toru toa taga"

Eduard Vilde
Pill pinu taga, toru toa taga

PILL PINU TAGA, TORU TOA TAGA

See oli just päev enne jõulu-laupäeva, kui kaupmees Jakob Kand oma ämma ja noore naisega tülli läks. Seletamine, mispärast riid tõusis, ei tooks lugejale mingit kasu. Igaüks, kellel ämm on, teab, et sellega iga võimaliku ja iga võimatu, iga tühise ja iga tähtsa, iga põhjuse ja iga mittepõhjuse pärast pahandus võib tulla. Ämmaga lähed riidu, kui sa naist hommikul ei tereta, ja lähed riidu, kui sa teda liig palju musutad; ämmaga tuleb tüli, kui sa vara üles tõused, ja temaga tõuseb tüli, kui sa liig kauaks magama jääd. Ämmal ei ole riiu norimiseks iialgi põhjuste puudust. Ja ämm on kaval sõjapidaja: ta ei sõdi üksinda, ta võtab enesele kõige kardetavama liitlase – see on ta tütar. Ämma kõne– ja veenmis-osavus selles suhtes on nii suur, et tütar sellele harvasti vastu suudab panna. Ja siis on mõlemad õnnetu mehe „silmil”.

Just nõnda oli lugu isand Kannagi majas. Tüli tõusis – kust, see jäi mõlemale parteile segaseks nagu mõne Euroopa sõja hakatus. Vähemasti tundis Jakob enese süüta olevat kui sündinud lapse, kuna aga ämm ja naine, iseäranis ämm, teda mustemaks püüdsid määrida, kui kõige tahmasem sarviline võib olla, kes kivisütega patuste keetmise katlaid kütab. Aga just see, et isand Kand enda seekord nii õigena tundis, andis talle vastupanekuks rohkem jõudu kui muidu ja ärritas teda tõsisele vihale, nii et järeleandmisest juttugi ei võinud olla. Tema visadus, millega vastased vähe olid harjunud, ajas siis ka riiu väga pahale põnevusele, sest jõulu-laupäeva hommikul, mil tüli uut hoogu oli võtnud, seletas ämm viimaks majesteetliku kõrguse ja kõrkusega:

„Siia majasse ei või mina kauemini jääda!”

Isand Kand pani rõõmu pärast käed risti ja sosistas taeva poole:

„Jumal tänatud!”

,,Soo, või jumal tänatud!” kriiskas ämm. „Sa tahtsid minust siis juba ammugi lahti saada; sa näeksid heameelega, et ma juba mullapõues oleksin?”

Isand Kand ei kostnud, aga tema palvetav pilk kostis seda selgemini: jah!

„Sa oleksid mu vist juba ammugi ära nokitsenud, kui sul seks mahti oleks olnud – mis?”

Ka nüüd ei vastanud väimees, aga ta nokutas pooltahtmata pead:

„Hirmus, hirmus! Ma näen, aeg on käes, et ma põgenen.”

Jakob nokutas elavamalt pead.

„Aga mitte üksi ei lähe ma,” sisistas emand Kask, „seda ära mõtlegi! Luise tuleb minuga! Oma tütart ei jäta ma pooleks päevakski enam siia koledasse majasse niisuguse metsalise küüsi! Luise, sa tuled minuga, eks, mu armas tütar?”

„Jah, ma tulen!” nuuksus noorik.

„Kuuled, ta tuleb minuga!” karjus ämm võidurõõmul. Oli ta ju oma kõige kõvema trumbi välja mänginud, sest isand Kand armastas oma noort naist ja temast just jõulu-laupäeva õhtul ilma olla, see mõte pidi nagu kahe teraga mõõk talle südamesse lööma.

Aga väimehe visadusel ei näinud täna piiri olevat. Ta kostis kuivalt ja rahulikult:

„Väga hea. Sõitke aga siis kas või Ameerikasse.”

„Ka oma naisest tahab ta lahti saada!” kisendas emand käsi ringutades. „Kas on sihukest võllarooga enne nähtud!”

„Jaa,” kosteti talle, „ma tahan mürglitegijaist lahti saada, sest ma armastan rahu. Iseäranis jõulu-laupäeva õhtul.”

„See on ilmkuulmata, see on põrgulik kangekaelsus,” lärmitses vanamoor. „Oma naise tahab ta pühal õhtul ära lasta minna, oma naise, kellega ta altari ees abielusse astunud!”

„Jaa,” vastas kaupmees, „just sellesama.”

„Ja see on sinu viimane sõna? Sa lased oma naise minna ja minu ka – minu ka?”

„Jaa, jaa – ja sinu ka!”

„Ja sa ei palu meilt oma süüd mitte andeks, oma naiselt ja minult?”

„Mitte!”

„No nüüd langegu taevas kokku! Luise, küsi sina temalt veel kord, kas ta meilt andeks ei taha paluda ja meid tõesti laseb minna!”

Luise küsis.

Isand Kand, riiust juba tüdinud, andis nüüd juba müriseva vastuse:

„Jaa, jaa, jaa! Ma lasen teid minna, nagu te ise tahate, ja ei palu teilt mitte andeks, sest mul ei ole midagi andeks paluda. Sõitke jumala nimel, kuhu ise soovite!”

Sellega oli siis asi ühel küljel.

„Meie läheme! Kas kuuled, meie läheme!” ragistas ja puristas ämm, väimehele otse nina alla astudes. „Meie läheme tõesti!” kädistas ta veel ukse alt, kuhu ta seisatama jäi, nagu ootaks põnevusega, et väimees ometi veel alla annab. Aga ei, see ei vastanudki enam, ei teinud neist asjagi, vaid võttis kassi maast sülle ja hakkas teda silitama.

Emand Kask rebis nooriku kättpidi teise tuppa. Seal algas kohe suur kärin ja mürin, jooksmine ja otsimine: reisivarustus hakkas peale. Isand Kand jäi rahulikuks, pilkav naeratuski lehvis ta huultel. Ta tundis neid kaunisti ja teadis, et asi nii hull ei olnud, kui näis. Päev on pikk ja naisterahva meel heitlik – kes teab, kas õhtuks kõik reisilust ei ole kadunud.

Veidi imestama pidi ta siiski, kui ämma hääl lõuna paiku tüdrukule hüüdis: „Miina, mine postijaama ja telli meile hobused! Meie sõidame kahe tunni pärast Linguveresse!”

Neil oli siis tõsi taga! Ja Linguveresse! Seal elas ämma vend, nooriku onu, mõisavalitsejana. Raudtee ei puutunud sinna ja nõnda pidi siis posthobustega sõidetama.

Kand ei võinud enesele salata, tal oli abikaasa lahkumisest väga kahju. Küll ei võinud äraolek kaua kesta, seda teadis Jakob, kes Luise armastust tundis. Lepitus pidi varsti tulema, sest ainult ämma ässitus oli nooriku nii visaks teinud. Aga järeleandmine ei pidanud tema poolt tulema, selle juurde tahtis Kand kindlaks jääda. Nägi ta ju, et nii ämm kui ka Luise just tema alalise järeleandmise pärast ikka enam südant võtsid. Kand ei olnud aga sugugi mees, kes ennast tuhalabida alla tahtis lasta suruda. Palju enam hakkas ta endamisi aru pidama, kas tigedat ämma ja ka Luisekest nende kangekaelse tembu pärast kuidagi ei saaks karistada. Ta läks alla poodi ja mõtles ka kauplemise juures selle üle ühtepuhku järele.

Viimaks oli tal nõu käes. Ta läks poest üles elutuppa, tõmbas kasuka selga ja tõttas sedamaid postijaama.

Jaamapidaja oli ta hea tuttav.

„Meilt telliti hobused Linguveresse,” algas ta lahke teretamishäälega.

„Telliti küll, nad ongi juba ees,” kostis jaamapidaja. Kes need kaks härrast siis on, kes teilt jõuluõhtul linnast välja sõidavad?”

„Minu naine ja ämm. Aga ka mina olen nõuks võtnud sõita.”

„Siis peame veel ühe hobuse ette panema?”

„Pole vaja, sõber. Ma ise hakkan postipoisiks.”

„Ärge nalja heitke! Mis see siis tähendab?”

„Seda jutustan teile pärast reisi,” vastas Kand kelmi naeratusega. „Nüüd vaid lubage, et ma oma tahtmist täidan. Teie võite mind usaldada. Mul on postipoisist hale meel, kes kallil õhtul kodust välja peaks sõitma. Juba sellegipärast tahan tema asemikuks heita. Aga ka muid põhjuseid on mul, kuid nendest räägin teile homme. Väike nali, sõber!”

„Minugipärast,” ütles jaamapidaja vähese mõtlemise järel; „postipoisil on muidugi hea meel, kui koju võib jääda, ja vastutuse reisijate eest võin julgesti teie kätte anda, sõidutate ju oma armsamaid.”

„Tänan väga! Nüüd ruttan kohe tagasi ja teen, nagu jääksin vagusasti koju. Postipoiss tulgu hobustega pimedas meie hoovi. Võtku ta enesele kaks mütsi kaasa ja tõmmaku sõidukasuka alla palitu. Sõidumütsi ja kasukat on nimelt minule vaja.”

„Kui õieti aru saan, siis tahate abikaasale ja ämmale tundmatuks jääda?” tähendas jaamaülem naerdes.

„Olete õieti mõistnud. Nagu öeldud, väike jõulunali! Pidage suu ja ütelge ka postipoisile, et ta minu rahvaga sellest ei kõneleks. Ma saadan ta hoovist nägematult koju tagasi.”

Seepeale ruttas isand Kand koju. Äris andis ta vanemale sellile käsu kaupluse harilikul ajal kinni panna ja võtmed homseni enese käes pidada. Tema ise pidavat täna õhtuks ja terveks ööks kuhugi külaliseks minema, kuna ta abikaasa ja ämm maale sõitvat. Kingituste jagamine ja jõulupuu tema juures olevat tarvilikel põhjustel alles homme, esimese püha õhtul.

Emand Kask ja Luise olid juba reisiriides ja ootasid akna all istudes postipoisi tulekut. Kand hakkas oma toas edasi-tagasi kõndima ja valjusti köhima, et teda kuuldaks kodus olevat. Seejuures pani ta ennast reisi vastu riidesse.

Posthobused aga ei tahtnud ega tahtnud tulla. Viimaks, kella viie ajal, mil väljas juba kottpime oli, helisesid kellukesed ja saan sõitis hoovi.

„Hobused on siin,” hüüdis Kand ukse vahelt pilkavalt abikaasa ja ämma poole, ,,soovin härrastele head teed!”

Siis puges trepist ruttu alla, kutsus postipoisi kuuri ja üks-kaks-kolm oli ta tema laia, sinise riidega lambakasuka selga ja tema suure nahkmütsi pähe pannud. Ta pistis poisile tubli jootraha pihku ja saatis ta minema.

Poiss kadus kui tuul, kuna Kand pukki ronis ja saani ukse ette ajas.

Paar minutit hiljem tulid mõlemad naisterahvad, kasukate ja rätikute sisse mähituna, trepist alla. Tüdruk kandis neile vaipu ja kimpse-kompse järele ning pakkis härrased soojalt saani. Emand Kask piilus salaja üles maja akende poole, et kas õnnetu mees neile pisarsilmil järele vaatab. Luise tegi sedasama. Aga seal ei olnud Kanna varjugi näha.

„Edasi!” kiristas ämm.

Luise vaikis.

Kand andis hobustele piitsa ja laksutas keelt, ning sahinal sõitis saan hoovist lumisele uulitsale. Ilm oli pilves, aga vaikne. Lund sadas pikkamisi ja kaunis paksult. Pimedus oli tihe.

Linn oma tuledega jäi selja taha, lai, kõrge lumega kaetud lagendik võttis sõitjad sülle. Sadav lumi kattis tee kinni, tema koosi näitasid ainult teemärkide read. Aisakellad helisesid umbselt ja kurvalt. Nende ühetooniline, igatsev helin pani südame valutama.

Luise ohkas.

Postipoiss pukil ohkas ka.

„Mis sa ohkad?” küsis ema tütre käest torkavalt. „Kas sul vahest kahju on temast lahkuda?”

Luise ei kostnud, aga varsti ohkas jälle ja veel sügavamalt.

Pukilt tuli tasane kaja.

„Mamma, kas me siis ikka tõesti sõidame?” küsis Luise tasahiljukesi.

„Mis sa unistad? Muidugi sõidame!”

Luise ohkas kolmat korda. Pukilt ei jäänud vastus tulemata.

„Ma usun, postipoiss ohkab sinuga võidu,” tähendas ema kikikõrvul. „Postipoiss,” küsis siis eesti keeli, kuna ta tütrega saksa keelt rääkis, „postipoiss, kas sa ohkasid praegu?”

„Ei,” urises postipoiss, „haigutasin aina.”

Vaheaeg.

„Mamma,” algas Luise uuesti, „kas me ei võiks parem ümber pöörata?”

„Kas sa arust ära oled! See oleks vast temp! Ta nurjatu pilkaks meid ju surnuks! Edasi!”

Luise ohkas.

Postipoiss ohkas vastu.

„Nüüd sa ohkasid, postipois

...

конец ознакомительного фрагмента