Электронная библиотека » Barbara Cartland » » онлайн чтение - страница 1

Текст книги "Armastus pilvedes"


  • Текст добавлен: 1 ноября 2016, 00:31


Автор книги: Barbara Cartland


Жанр: Зарубежные любовные романы, Любовные романы


Возрастные ограничения: +16

сообщить о неприемлемом содержимом

Текущая страница: 1 (всего у книги 9 страниц) [доступный отрывок для чтения: 4 страниц]

Шрифт:
- 100% +

Autori märkus

Kui ma 1958. aastal Nepali külastasin ja lennukiga lendasin Katmandu õnnelikku orgu, oli kasutusel ohtlik ja raske maantee üle mägede Indiasse. Uus ja hõlpsam tee avati järgmisel aastal.

Ma kiindusin sellesse põnevasse, kaunisse väikesesse Eedeni aeda ja tema võluvatesse, naeratavatesse elanikesse, eriti gurkhadesse. Peatusin ühes vapustavas palees, mille oli lasknud ehitada võimuloleva peaministri suguvõsa, rääkisin “elava jumalannaga”, kelleks oli kuueaastane tüdruk ja külastasin Tiibeti munkasid, kes puhusid minu auks oma pikki vaskpasunaid.

Nepalis – maailma katusel – on võimatu mitte uskuda üleloomuliku olemasolusse, rohketesse legendidesse, mida sel maal jutustatakse, ja tajuda, et hingemattev Himaalaja mäestik varjab endas vaimseid saladusi, mida läänemaailm veel ei tunne.

Sir Brian Hodgson ja Nana Sahib on tegelikult elanud inimesed.

Esimene peatükk
1895

Külast tagasi tulles nägi Chandra välisukse ees tõlda ja lisas sammu.

Talle ei meeldinud, et isa juures käidi, kui teda kodus pole ja ta teadis, et isa ei soovi segajaid. Neiu mõtles, et see oli tema enda süü, sest kui ta poleks lobisema jäänud, oleks ta kakskümmend minutit varem koju jõudnud.

Talle meeldis külas käia, sest väikeste poodide omanikud, keda ta tundis lapsest saadik, olid alati valmis meenutama “endisi aegu” ja tema ema.

Pagaritöökoja proua Geary hüüatas alati Chandrat nähes: “Oh, seal te oletegi, preili Wardell! Ja te lähete iga päevaga aina rohkem oma ema moodi.”

“Miski ei teeks mulle suuremat heameelt,” vastas Chandra iga kord.

Siis hakkas proua Geary heietama, kui kaunis Chandra ema oli olnud, kui ta esimest korda siia saabus ja kuidas terve küla teda armastas.

See oli tõsi, mõtles Chandra, sest tema ema oli osanud endale kõikjal sõpru leida ja võib-olla kasutas ta seda eelist oma abikaasa iseloomuvigade silumiseks.

Professor Barnard Wardelli meelest oli inimesed tüütud ja tema tahtis vaid oma raamatutes tuhnida.

Ta oli oma aja parim sanskriti keelte tundja. Kuninglik Aasia ühing võttis ta oma liikmeks, ta oli Kuningliku Ühingu liige ja ka Pariisi Société Asiatique hindas teda väga kõrgelt.

Kahjuks ei huvitanud tema teaduslikud raamatud üldsust, mistõttu neid ei müüdud ka kuigi palju.

Ta sai Bengali Aasia Ühingult väga väikest toetust, aga muul ajal pidi hakkama saama honoraridega, mida kirjastajad talle aeg-ajalt saatsid.

“Kas sa ei arva, isa,” oli Chandra talle kümneid kordi öelnud, “et sa võiksid kirjutada raamatu, mis huvitaks tavalisi inimesi, kes hea meelega loeksid idamaade ja kirjanduslike aarete kohta, mille olemasolust neil pole aimugi?”

“Ma ei kavatse tarkusepärleid sigade ette loopida!” vastas isa.

“Aga isa, me vajame raha ja ehkki ma kulutan seda väga vähe, ei suuda me elada õhust ja armastusest.”

Ta teadis, et isa ei kuula teda.

Isa mõte oli kandunud Tiibetisse budistlikku kloostrisse või Himaalaja jalamil asuvasse mungakloostrisse, kuhu iidsete aegade mõttetargad olid peitnud oma käsikirju, mida mitte keegi peale teadlaste ei osanud tõlkida.

Vahel, lugedes, kuidas mõne romaani või reisiraamatu müük ulatus tuhandete eksemplarideni, soovis Chandra, et isa oleks teistsugune.

Ent siis mõtles ta uhkelt, et tema isa on ainulaadne ja ta ei tahaks mingil juhul, et isa muutuks.

Pideva rahapuuduse tõttu ei saanud professor endale kuidagi lubada sekretäri või abilise palkamist ning sellepärast hakkas Chandra viis aastat tagasi teda tõlketööde juures abistama.

Pärast kurnavat algust leidis Chandra, et see töö on huvitav ja kaasakiskuv.

Professor polnud hea õpetaja. Ta oli kannatamatu ja karjus tütre peale, kui too ei saanud aru mõnest eriti keerulisest sanskriti sõnast või peaaegu mõistetamatust grammatikanüansist.

Ent aastatega Chandra arenes, sest ta oli ääretult intelligentne, ning tema vilumus kasvas, viimasel aastal aga tegi käsikirjade esialgseid tõlkeid tema üksi, nii et isale jäid vaid toimetamise vaev.

Isa jäi aga aina vanemaks ja pikad retked maailma kõige kaugematesse nurkadesse, kus ta oli põdenud nii malaariat kui ka kõikvõimalikke troopilisi haigusi, hakkasid mõju avaldama.

Professor oma nõrkusi muidugi ei tunnistanud, nii et Chandra ütles ikka:

“Ma lõpetan selle ise ära, isa. Tänases ajalehes oli väga huvitav artikkel, mille kohta ma tahaksin sinu arvamust. Panin selle su tugitooli kõrvale.”

Isa kuuletus ja istus oma lemmiktooli, uinudes peaaegu kohe, kui oli ajalehe pihku võtnud, mis oli Chandra jaoks tõestuseks, et isa oli siiski väga kurnatud, ehkki ta seda ei tunnistanud.

Nüüd mõtles neiu mööda lühikest, hädasti rohimist vajavat sissesõiduteed rutates, et külaline häiriks ja ka väsitaks isa.

Ta kahtlustas viimasel ajal, et isa sundis end pingutama ja tegema rohkem, kui oli mõistlik.

Chandra jõudis avatud tõlla juurde, mille ees oli kaks hobust, ja nägi selles istumas elegantselt riietatud kutsarit, kaabu peas.

Ta mõistatas, kes see külaline olla võis. Tõlla järgi otsustades ei saanud see olla ükski isa kirjanduslikest sõpradest, kuna need olid sama vaesed kui professor ise.

Chandra lootis, et see pole lossist leedi Dorritt, keda isa silmaotsaski ei sallinud, sest asevalitseja abikaasa oli vastikult ennasttäis ja äärmiselt lobisemishimuline.

Ent leedi Dorrittil oli suletud tõld ja seetõttu ei uskunud Chandra, et see daam on isal külas, ehkki oli soe septembrikuu päev.

Ta astus tammepuidust tahveldisega esikusse, kus kaunilt nikerdatud Elizabethi-aegne trepp kaardus järgmisele korrusele.

Alles siis, kui ta suundus kabineti poole, kus tema isa koos külalisega oli end sisse seadnud, märkas ta tammepuust toolil kõrget kaabut.

Chandra taipas, et isa külaline pole leedi Dorritt, ehkki kaabu ei andnud välja külalise nime.

Chandra sirutas juba käe kabineti ukse poole, kui kuulis sügavat mehehäält, mida ta ei tundnud, ja seisatas kuulatama.

Ta ei kuulnud väga hästi, mida mees rääkis, nii et selle asemel, et sisse astuda, läks ta kähku hoopis elutuppa.

Seda tuba oli pärast ema surma harva kasutatud. Kardinad olid ette tõmmatud, et päike vaipa ei pleegitaks. Mida vähem tubasid kasutati, seda lihtsam oli vanal Ellenil, kes ainsana oli neile tööle jäänud, neid koristada.

Chandra läks hääletult üle vaiba toanurka, kuhu oli ilmselt kuninganna Anne’i ajal ehitatud seina sisse kapp.

Aga Chandra oli alles hiljuti avastanud, et kui ta avab kapi ukse, kus olid kaunid portselannõud, kuuleb ta selgelt kabinetis aetavat juttu.

Ta oletas, et kapi ehitamiseks olid seinast kivid ilmselt ära võetud, nii et kaht tuba jäi eraldama vaid õhuke kipsplaat.

Kui ta sellest avastusest isale rääkis, hakkas viimane naerma.

“Ma ei usu, et seda maja, mis kuulus väga väärikale suguvõsale, kuni minu isa selle ära ostis, kasutati kunagi nuhkimiseks. Aga sinu salajane pealtkuulamiskoht võib osutuda väga kasulikuks.”

“Kuidas, isa?” oli Chandra küsinud.

“Kui mõni tüütu tegelane liiga kauaks siia jääb,” selgitas isa, “tõstan ma vaid häält ja sina tuled mulle appi.”

“Sul pole vaja häält tõsta, isa,” ütles Chandra. “Kasutame salasõna. Kui sa ütled: ““Praeguse aastaaja kohta on päris jahe”, tean ma, et sa tahad külalisest vabaneda. Kui sa ütled: “Ma tunnen suitsuhaisu”, tean ma, et sa vajad kohest päästmist.”

“Ma vajan seda alati, kui sa need lobisevad tolad mulle kaela saadad,” porises isa. “Miks ma ei või omaette olla?”

Seda korrutas professor alatasa, sest tema tahtis vaid oma raamatutega olla. Ja kuna ta andis seda kõigile külalistele üsna selgelt mõista, saigi ta nädalate kaupa rahulikult lugeda.

Chandra kuulis kapiust avades sama madalat mehehäält ütlemas:

“Kui minuni jõudnud info on õige, on see kõigi aegade vapustavaim avastus!”

“Olen nõus,” vastas professor,” aga te teate sama hästi kui mina, et selliste käsikirjade kohta tulnud teated on enamasti kuulujutud ja üldjuhul osutuvad need väärtusetuteks.”

“Minu informaator on auväärne mees, aga ta võib muidugi eksida.”

“On ta teid ka varem tegelikult aidanud?”

“Olen teda alati äärmiselt usaldusväärseks pidanud ja ta vaevus minu juurde Kalkuttasse tulema, kui olin parasjagu astumas Inglismaale sõitvale laevale.”

“Tundub, et ta on endas kindel, aga te pole mulle veel öelnud, lord Frome, kuidas ma teid aidata saan.”

Chandra kohkus.

Ta teadis nüüd, kes on tema isa külaline.

Damon Frome oli üks neist noortest meestest, keda huvitasid sanskriti aarded ja isa oli teda sageli maininud.

Damon Frome oli saatnud professorile viimase kahe aasta jooksul mitmeid vanu käsikirju, mida Chandra oli aidanud tõlkida.

Talle meenus, et need olid olnud palju põnevamad ja vanemad kui enamik dokumente, mille kallal tema isa töötas.

Veelgi enam, isale oli selle eest rohkem makstud.

Kui lord Frome tõi tema isale uut tööd, mõtles Chandra rõõmsalt, oli see just see, mida neile praegu vaja oli.

Enne külast lahkumist oli poepidaja härra Dart talle öelnud:

“Tean, et professor on väga hõivatud, aga kui te saaksite temalt arvete maksmiseks pisut raha küsida, oleksin väga tänulik.”

Härra Dart oli närviline, pisut kohmetu mehike, mitte sugugi kuraasikas ja ülevoolav tegelane, mida võiks selle ala esindajalt oodata.

Chandra teadis, et mees oli end tema kõnetamiseks ette valmistanud ja ta taipas kohmetudes, et nende tasumata arve härra Darti juures oli viimaste kuudega aina kasvanud.

“Ma räägin isaga, härra Dart,” ütles ta tõtakalt. “Olen kindel, et meie võlg on tal kahe silma vahele jäänud. Te ju teate, kui hajameelne ta on.”

“Ma vabandan, et pean teid tülitama, preili Chandra,” sõnas härra Dart, “aga ajad on rasked ja ma ei saa oma hulgimüüjalt sularahata midagi tellida.”

“Saan aru, härra Dart,” vastas Chandra, “ja ma räägin isaga kohe, kui koju jõuan.”

Ebamugava olukorra leevendamiseks küsis ta proua Darti ja laste kohta, keda ta kõiki nimepidi teadis.

Ent kaaraknaga poest lahkudes arutles Chandra, kuidas tasuda härra Dartile kas või väike osa sellest, mis nad talle võlgnesid.

Ta võiks muidugi isa kirjastajatele kirjutada. Ta oli seda varemgi teinud ja isa oli sellest kuuldes väga vihastanud.

Ent tal polnud erilist lootust saada lisaraha raamatute eest, mis olid eelmisel aastal avaldatud ja teadlaste hulgas hinnatud, ent ilma müügieduta jäänud.

“Ei tea, kas kodus on midagi, mida maha müüa?” oli Chandra mööda teed koju kõndides mõelnud.

Ta teadis vastust ette.

Tema tuju tõusis.

Lord Frome oli isale tööd toonud ja ta oli kindel, et nüüd ja tulevikus on kõik teisiti.

“Praegu vajan ma teie abi, professor,” ütles lord parasjagu, “aga hoopis teistsugust kui seni.”

“Teistsugust?” küsis isa hämmeldunult.

“Varem,” jätkas lord Frome, “olen ma toonud teile käsikirju, mida olen leidnud Tiibetist ja Himaalajast ning te olete need tõlkinud nii oskuslikult, et läänemaailmas teile võrdset ei leidu.”

“Väga lahke teist,” kuulis Chandra isa vastamas ja teadis, kui väga see kompliment professorile meeldis.

“Aga see käsikiri on nii hinnaline, nii erinev kõikidest teistest,” jätkas lord, “et lisaks tõlkimisele peate te aitama mul see esmalt üles leida.”

“Leida?” kordas professor.

“Ausalt öeldes,” sõnas lord, “pole ma kindel, kas ma selle ise ära tunneksin.”

Hetkeks tekkis vaikus ja Chandra oli kindel, et isa vaatab lord Frome’i mõistmatul ilmel.

“Ma tahan öelda seda, professor,” ütles lord Frome nagu vastuseks tema välja ütlemata küsimusele, “et te peaksite minuga Nepali tulema.”

“Kas te arvate, et käsikiri asub seal?” päris professor Wardell.

“Minu informaator ütleb, et see asub mägedes Katmandust edasi, ühes budistlikus mungakloostris. Ta on peaaegu täiesti kindel, et sealne kloostriülem ja mungad ei tea, kui väärtuslik ese nende valduses on. Ta usub, et nad ei loe kuigi palju, vaid on lihtsalt väga jumalakartlikud.”

“See peaks käsikirja kättesaamise lihtsamaks tegema,” tähendas professor asjalikult.

“Mina mõtlesin sama,” nõustus lord Frome. “Samas olen kuulnud, et selles kloostris on sadu või koguni tuhandeid käsikirju ja kui ma just aastaid nende läbiuurimisele kulutada ei taha, vajan teie abi.”

“Kas te kutsute mind tõesti endaga Nepali? Ma olen kuulnud, et sellesse riiki on keeruline pääseda.”

“Ongi,” tunnistas lord. “Peale Briti kodanike on väheseid eurooplasi sinna lubatud.”

“Muidugi,” nentis professor. “Sir Brian Hodgson oli vist 1843. aastani sealne Briti volinik.”

“Just!” kinnitas lord Frome. “Ent pärast lord Ellenborough’ tekitatud probleeme loobus ta kahjuks voliniku kohast ja nagu te teate, elas erakuna Darjeelingis, kus lõi suurema osa oma vapustavatest töödest sanskriti käsikirjade kallal.”

“Muidugi, muidugi!” sõnas professor. “Ma olen näinud suurt osa nendest, mis ta kinkis Kuninglikule Aasia ühingule ja India raamatukogule.”

“Mina samuti,” lausus lord Frome, “ja mõlemad on fantastilised kogud, mille eest järeltulevad põlved peaksid olema eriti tänulikud.”

“Kahtlen selles!” pomises professor, aga lord Frome jätkas:

“Praegu on Nepalis Briti volinik olemas. Õnneks suutis ta veenda peaministrit andma loa riiki sisenemiseks mulle ja minu abilisele. Me ei tohi kauaks jääda, aga ma olen aru saanud, et kui me juba Nepalis oleme, on võimalik seda aega pikendada.”

“Teie suust kõlab see lihtsamalt, kui ma arvasin,” märkis professor.

“Idamaadega asju ajades pole miski lihtne,” tähendas lord Frome. “Ma peame lihtsalt sammhaaval edasi liikuma. Meil on olemas luba lühiajaliselt Nepalis viibida.”

“Kas nepallased ei tee takistusi ühe oma aarde riigist väljaviimisele?” uuris professor.

“Ma ei usu, et nad selle väärtust tunnevad, ja ma ei pea silmas raha, vaid intellektuaalset tähtsust,” vastas lord Frome. “Ma ei pea teile ütlema, professor, et kui me leiame Lootose käsikirja, nagu meie teiega seda nimetame, saab kogu mõtlev maailm sellest tohutut kasu.”

“Me võime vaid palvetada,” sõnas professor, “et teieni jõudnud info pole väär.”

“Minu sisetunne, mida ma alati kuulan,” sõnas lord Frome, “ütleb, et me leiame otsitava ja toome selle siia tagasi, et te seda uurida saaksite.”

Isa külaline ilmselt tõusis, sest Chandra kuulis, kuidas tool kriipis põrandat. Siis ütles lord Frome:

“Ma lahkun juba täna, aga loodan, et te ühinete minuga võimalikult pea Bairagnias.”

“Kuidas?” uuris professor Wardell.

“Oma palve pakilisuse tõttu võtsin ma endale vabaduse broneerida teile kajut P.& O. auriku Bezwada pardal,” selgitas lord, “mis lahkub Southamptonist järgmisel kolmapäeval. Kui te Bombaysse jõuate, olen mina juba põhja poole edasi läinud, aga ma ootan teid Bairagnias.”

Tekkis vaikus ja Chandra tajus, et lord Frome naeratas, lisades:

“Tean, et te olete palju ratsutanud, professor, ja ma loodan, et te pole seda harrastust Inglismaal elades hooletusse jätnud.”

“Kas te väidate, et me peame Nepali tulles palju ratsutama?” küsis professor.

“Raudtee lõpeb Bairagnias ja pärast seda tuleb liikuda vähemalt kaks päeva üle karmi mägismaa, enne kui maantee, kui seda võib nii uhkelt nimetada, Katmandusse laskub.”

“Hullem see ikka olla ei saa, kui ratsaretk Tiibetisse kümme aastat tagasi,” tähendas professor. “Mõtlen tihti, miks ma kurudes surnuks ei külmunud ega lumetormis ära ei eksinud, sest nende tõttu oli rada peaaegu võimatu leida.”

Lord Frome naeris.

“Üks ettevaatamatu samm ja lendadki kuristikku! Nepal pole nii hull, ehkki seda kutsutakse maailma katuseks.”

“Kui rahustav, milord,” sõnas professor kuivalt.

“Siin on teie laevapilet,” jätkas lord Frome, “ja piisavalt raha reisikulude katteks. Üks mu teenritest tuleb teile Bombaysse vastu ja rongis on teile juba kohad kinni pandud. Ta reisib koos teiega ja hoolitseb teie eest kindlasti hästi.”

“Olen kuulnud, et te olete väga vilunud rändur, milord,” nentis professor.

“Olen küll,” vastas lord Frome teatava karmusega hääles. “Ma teen alati plaanid ette valmis ning kui miski neid ei sega ja mitte midagi ettenägematut ei juhtu, läheb kõik libedalt! Vastasel juhul tahan ma teada, miks!”

“Ma ootan innukalt meie koostööd Nepalis,” lausus professor. “Kuna te olete alati äärmiselt edukas, milord, siis ma loodan, et te ei pea seekord pettuma.”

“Kahtlen selles väga,” ütles lord.

Chandra kuulis, et nad läksid läbi toa. Siis astusid nad koridori ja ta teadis, et isa saadab lord Frome’i välisukse juurde.

Ta mõtles, kas ühineda nendega või mitte, ja otsustas seda siiski mitte teha.

Chandrale tundus, kuigi ta ei teadnud, miks, et lord Frome’i ei huvita temaga kohtumine ega isa eraelu üksikasjad.

Igatahes polnud lord tundnud huvi selle vastu, kas ta ehk segab professori pereelu, soovides vaid oma käskival moel, et professor peaaegu kohe Nepali sõidaks.

Lord Frome’i hääles oli käsutav jäik toon, mis Chandrale sugugi ei meeldinud.

Lord oli kahtlemata harjunud oma tahtmist saama. Ta oli inimene, kes jagas käske ja eeldas, et neid täidetakse.

Seekord tahtis ta kasutada Chandra isa teeneid ja oletas, et professor täidab tema soovi.

Muidugi pidi lord teadma, et professor läheb väga elevile, kuuldes käsikirjast, millest seni polnud midagi teada. Ent Chandra mõtles pahaselt, et mees oleks võinud käituda veidi viisakamalt.

Ta oleks võinud vabandada tülitamise ja vanale mehele tekitatava stressi pärast, mida kiiresti kodust Inglismaalt lahkumine kindlasti põhjustab.

“Ta arvab, et isa jookseb kohe kohale,” ütles Chandra endale.

Kui ta kuulis välisust sulgumas, läks ta pimedast elutoast isa juurde.

Isa kõndis kabineti poole, näol rabatud ilme.

“Isa…” alustas Chandra, aga isa segas vahele:

“Kas sa kuulsid, mida ta ütles, Chandra? Arvasin, et oled kõrvaltoas.”

“Jah, isa, ma kuulasin.”

“Mõtle, Lootose käsikiri! Ma olen sellest kuulnud ja unistanud lapsest saadik. Ma ei arvanud, et seda kunagi näen või enda käes hoian!”

“Sa ei saa kuidagi kindel olla, et sa selle sealt leiad, isa, aga palun räägi mulle sellest. Ma ei mäleta, et sa oleksid seda kunagi maininud.”

Professor istus nahksesse tugitooli, mis oli kulunud ja pleekinud, aga siiski väga mugav.

“Lootose käsikiri,” alustas ta, “nagu seda kutsuvad idamaised käsikirju uurivad teadlased, on arvatavasti ühe Buddha õpilase kirjutatud ajal, mil Buddha ise veel elas. Seal on kirjas Buddha mõtted, mida mujalt ei leia. Kuna see oli tema jüngrite jaoks püha, peideti see varsti pärast Buddha surma ära, et see ei satuks valedesse kätesse.”

“Kuhu?” küsis Chandra.

Isa žestikuleeris elavalt.

“Minu teada viidi seda ühest kloostrist teise, üle mäestike ja jõgede, aga koheldi alati suure austusega. Ometi ei jäänud see kuskile kauaks pidama.”

Chandra teadis oma õpingutest, et see oli tavaline nende puhul, kes kahtlustasid, et neilt võidakse kallihinnaline ese varastada või mis veel hullem, mille vaenlane võib lihtsalt hävitada, kuna ei mõista seda.

“Kas sa tõesti usud, et midagi nii väärtuslikku võis sattuda suvalisse Nepali kloostrisse?”

“Me teame Hodgsoni kogust, kui ootamatult oluliseks on budistide sanskritikeelsed tööd Nepalis osutunud,” selgitas professor. “Pole põhjust arvata, et klooster, mis nüüd enam erilist tähtsust ei oma, ei võinud olla tähtis varem, ja samuti kloostriülem, keda Lootose käsikirja päästjad usaldasid.”

“Muidugi, ma saan aru,” tähendas Chandra, “aga, isa, kas sa mõistad, et see on väga ränk retk? Kas sa usud, et suudad selle läbi teha? Eriti mägedes ratsutada?”

Isa ei vastanud ja neiu jätkas:

“Tean, et sa oled seda ennegi teinud. Sa oled oma rännakutest mulle nii palju rääkinud, aga, isa, sa olid siis palju… noorem.”

“Ma pole veel vanadusest nõder,” vastas professor teravalt, “ja ma ei näe põhjust, miks ma sinu arust ei peaks suutma läbi teha rännakut, mida olen varem mitu korda teinud.”

Chandra oleks tahtnud öelda: “Sest sa oled palju vanem”, aga ta hammustas keelde.

Ta nägi isa näost, et too oli haaratud avastusretke ideest ja polnud mõtet teda sellest loobuma keelitada. Kõige mõistlikum oleks isa aidata ja hoolitseda selle eest, et kõik sujuks võimalikult mugavalt.

Chandra astus isa juurde ja suudles teda laubale.

“See on väga põnev, isa,” sõnas ta, “ja ma tahaksin sinuga kaasa tulla.”

“Mina soovin sama, kullake,” vastas isa, “ja ma hakkan sinust puudust tundma.”

Chandra teadis, et see on tõsi.

Isa tunneks tema puudust mitte ainult sellepärast, et tütar saaks tema eest isiklikult hoolitseda, aga ka sellepärast, et ta lootis koos töötades Chandra peale.

“Olen kindel, et sa saad minuta hästi hakkama,” ütles Chandra valjusti, et isasse enesekindlust süstida. “Üks probleem siiski on… Millest ma elan, kui sa ära oled?”

Ta peaaegu ootas, et isa vastab, et teda sarnased pisiasjad ei huvita, ent professor sõnas:

“Sa ilmselt ei kuulnud, mida lord Frome mulle ütles pärast kabinetist lahkumist.”

“Mida siis, isa?”

“Ta ütles: “Ma unustasin mainida, professor, et loomulikult ma tasun teie teenete eest. Siin on tšekk kuuesajale naelale ja ülejäänud kuussada saate siis, kui pöördute koju käsikirja uurima.””

Chandra ahmis õhku.

“Tuhat kakssada naela, isa! Ma ei suuda seda uskuda!”

“See tundub olevat suur summa,” tähendas isa. “Aga meil on kulusid ja me ei tea ka, kui kaua mul käsikirja tõlkimine aega võtab.”

Sel hetkel oli Chandra valmis sellele mitte mõtlema.

Oluline oli see, et ta saab ära maksta külas kogunenud suured arved ning tema ja Ellen elavad isa äraolekul nälga nägemata.

Kuna ta oli sellega nii rahul, heitis ta käed isale kaela, suudles teda erutatult ja hüüatas:

“Kui vahva, isa! Tõepoolest! Ma mõtlesin just külast tulles, kuidas sulle öelda, et härra Dart palus meil tasuda kas või osa kaua maksmata arvest.”

“Nüüd võid kõik ära maksta!” sõnas professor. “Ja kõigile teistele ka, kellele me midagi võlgneme.”

“Me oleme palju võlgu,” naeratas Chandra, teades, kui hajameelne isa neis asjus on. “Aga kõik saab nüüd korda. Oh, isa, ma pean sellest Ellenile rääkima!”

Ta jooksis seda öeldes väiksesse kööki, kus Ellen, tema ema teenija, kes nüüd Chandra ja professori eest hoolitses, teed tegi.

Ellen valmistas parasjagu imeõhukesi kurgivõileibu, mis olid isa lemmikud, ja Chandra mõistis tema mureliku ilme järgi, et vana teenija muretseb nagu ikka majapidamisasjade pärast.

“Ellen, mis sa arvad?” hüüdis Chandra kööki astudes.

“Millest, preili Chandra?” küsis Ellen pilku tõstes. “Ma arvan, et te jäite teejoomisele hiljaks, vaat mis. Ja meil on külaline.”

“Külaline läks minema, Ellen,” vasta Chandra. “Ja pane nüüd tähele, sest sa ei usu oma kõrvu, aga ta jättis maha tšeki kuuesajale naelale!”

“Preili Chandra, mulle ei meeldi säärased naljad. Raha, kui seda pole, pole naljaasi.”

“Ma ei teegi nalja, aga ma naeran, sest see on tõsi, Ellen! Lord Frome, kes oligi isa külaline, andis isale tšeki kuuesajale naelale, et isa temaga Nepali sõidaks!”

Ellen pani leivanoa käest ja põrnitses Chandrat, nagu oleks viimane hulluks läinud. Siis ta ütles:

“Nepali? See on võimatu, preili Chandra, te teate seda isegi!”

“Ei, see on tõsi, Ellen. Isa nõustus. Ta igatseb sinna. Mis sa arvad, kas see on tema jaoks liigne pingutus?”

“Mitte ainult seda, preili Chandra, vaid see tapab ta – vaat mis!”

Chandra ei vastanud ja Ellen jätkas:

“Teie ema ütles mulle tihti, et need pikad reisid kaugetesse kohtadesse saavad talle saatuslikuks. Ja kuidas ta saab oma arust sellises vanuses minna ringi seiklema?”

Chandra oli rabatud.

“Ma arvasin ka, et see on tema jaoks liig, Ellen, aga ta on nii elevil ja otsustanud minna. Ja mõtle ise – me saame kõik võlad ära maksta! Härra Dart küsis tänagi, kas me saame osa võlga tasuda. Ma lubasin isaga rääkida, aga teadsin, et erilist lootust pole.”

“Raha pole veel kõik, preili Chandra!” turtsatas Ellen vihaselt leiba lõigates. “Teie isa on haige, ehkki ta seda ei tunnista.”

Chandra istus laua taha.

“Kui ta ei lähe, peame raha lord Frome’ile tagasi andma. Millest me siis elame?”

“Ma ei tea, preili Chandra,” ütles Ellen. “Tean vaid, et teie isa pole mägedes ronimiseks ja muuks sarnaseks piisavalt terve ning teie ema rääkis ikka, et need palavikud, mis teda nõrgestasid, ei teinud ta südamele midagi head.”

“Sa hirmutad mind, Ellen.”

“Keegi peab siin majas kainelt mõtlema,” tähendas teenija.

Ta pani kurgivõileivad taldrikule ning võttis kandiku, kuhu oli sättinud pitsäärega liniku ja ilusa portselanserviisi.

Ema eluajal kasutusel olnud hõbelusikad olid ammu maha müüdud.

Ellen valmistas isale teed alati täpselt samamoodi nagu ema eluajal.

Chandra arutles sageli, kas isa üldse märkas, kui peenelt kõik serveeritud oli ja kas ta oleks muretsenud, kui midagi oleks teisiti olnud.

Ellen läks kandikuga mööda koridori ees ja Chandra tema kannul.

Alles esikusse jõudes ruttas ta ette, et avada Ellenile kabineti uks.

Isa istus nahkses tugitooli, kuhu ta Chandrast oli jäänud, ja tema huulil oli naeratus, mis ütles neiule, et isal on hea meel.

“Teie tee, sir,” sõnas Ellen, pannes kandiku professori kõrvale lauale.

“Tänan, Ellen. Preili Chandra ilmselt rääkis teile põnevaid uudiseid?”

“See kõlab tõesti põnevalt, sir,” vastas Ellen, “aga kas te olete mõelnud, millist pingutust see teilt nõuab?”

“Ma olen mõelnud, et see saab olema üks mu elu põnevamaid rännakuid,” tähendas professor rahulolevalt.

“Mul on meeles, sir,” jätkas Ellen segamatult, “et te käisite viimati sellisel retkel peaaegu kümme aastat tagasi. Kui mäletate, siis oli see Sikkimisse.”

“Oo jaa, ma mäletan seda hästi!” sõnas professor. “See oli väga huvitav reis, aga mitte nii tulemuslik, kui ma lootsin.”

Ta vaatas Chandrat ja lisas:

“Sa ju mäletad, et ma tõin kaasa mõningaid budistlikke teoseid, mis nüüd asuvad India raamatukogus, aga need polnud nii vanad, kui me olime lootnud.”

“Kui ma neid mõni aasta tagasi lugesin, isa, sain aru, et need pole pärit piisavalt varasest ajast, et olla tõeliselt väärtuslikud,” tähendas Chandra. “Vähemalt mitte kollektsionääri jaoks.”

“See oli kümme aastat tagasi, sir,” ei andnud Ellen alla.

“Olgu, Ellen, kümme aastat tagasi!” nõustus professor. “Aga ma olen siiski piisavalt noor, et Nepali minna.”

“Loodetavasti mõtlete sama ka kohale jõudes, sir,” lausus Ellen salvavalt ja lahkus kabinetist, nagu kartes, et võib öelda midagi, mida hiljem kahetseb.

Professor muigas.

“Ellen on mind alati poputanud, täpselt nagu su ema. Sina, mu kallis, oled palju mõistlikum. Sa ju saad aru, et see on elu parim võimalus ja miski ei sunniks mind sellest loobuma.”

“Ma saan aru,” vastas Chandra “ja ma olen ise ka Lootose käsikirja pärast elevil.”

“Sa suudad seda tõlkida,” sõnas professor, “ja võibolla on see lõpuks ometi selline sanskriti teos, mis kaasaegse maailma meeli köidab.”

“See oleks tõesti ime,” lausus Chandra kibedusega.

Ta teadis, kui vähe tunti huvi isa tõlgitud teoste vastu. Tema jaoks olid need täis kauneid ja inspireerivaid mõtteid, mis võiksid innustada neid mõistvaid inimesi püüdlema tähtede poole.

Chandrale olid ta isa tööd, mida peeti sageli “vanadeks tolmunud raamatuteks”, avanud uusi maailmu ja tutvustanud suurvaimude mõtteid.

Chandra seisis isa kõrval ja isa võttis tema käe pihku.

“Sa oled olnud pärast ema surma mulle hea tütar, Chandra,” ütles isa. “Ma tunnen temast iga päev puudust, aga mul oled sina ja sellest on palju abi.”

“Mul on hea meel, isa,” vastas Chandra, “ja Elleni sõnadest hoolimata pead sa sellele reisile minema. Sa oleksid nagu Kuldvillakut otsiv Iason ja isegi kui sa käsikirja ei leia, on selle otsimine väga põnev.”

Isa noogutas ja Chandra meelest oli tema pilgus sära ning ta tundus noorem.

“Vanas eas on lootus peamine,” mõtles Chandra endamisi. “Tegelikult on see nii igas vanuses. See on palju parem toonik kui ükskõik milline apteegiravim.”

Ta pigistas isa kätt ja ütles:

“Ma lähen nüüd pööningule, isa, ja otsin välja kõik need riided, mis me emaga ära pakkisime, kui te Sikkimist tagasi tulite. Panime nende juurde hulgaliselt koitõrjepalle, nii et need peaksid olema täiesti korras. Ja juurde pole sa võtnud, nii et need peaksid sulle selga mahtuma.”

Isa naeris ja patsutas kõhtu.

“Jah, mu kõht on endiselt lame ja hobusel pole raske mind mäest üles kanda.”

“Ma tahan, et sa peaksid iga päeva kohta päevikut,” jätkas Chandra, “et ma saaksin seda lugeda, kui sa koju tuled ja tunda, nagu oleksin sinuga koos reisinud.”

“See rännak ei sobi naisele,” ütles tema isa, pooleldi siiski nagu lootes, et tütar saaks temaga kaasa tulla.

“Sa ei öelnud seda siis, kui ema sinuga Sikkimisse kaasa tuli,” märkis Chandra. “Ja ära unusta, isa, et ma käisin sinuga Indias, kui seal oli väga kuum suvi.”

“Jah,” vastas isa, “sa olid juba lapsena väga tubli rändur.”

Chandra seisatas uksel.

“Pole vist mõtet lord Frome’ilt küsida, kas ma saaksin kaasa tulla,” lausus ta vaikselt. “Sinusugusel tähtsal mehel peaks ju abiline olema ja ma võin olla kas või sinu toapoiss.”

Professor naeris.

“Ma olen terve elu toapoisita hakkama saanud, aga abilisena võtaksin ma su küll kaasa! Aga just Frome’ilt pole tõesti mõtet luba küsida.”

“Miks nii?”

“Sest ta on teada-tuntud naistevihkaja,” vastas professor. “Olen kuulnud igasuguseid lugusid. Räägitakse, et ta hakkas maailmas ringi rändama nimelt õnnetu armastuse pärast.”

Chandra astus tagasi kabinetti.

“Kui põnev!” ütles ta. “Kas sa tead, kes see naine oli?”

“Pole aimugi,” sõnas professor. “Tean vaid, et Frome on tõeline mees. Uhke, järsk ja vaevub harva kedagi meelitama, kõige vähem naisi.”

“Kui kaua sa teda tunned, isa?”

“Oh, mitu aastat,” vastas professor, “ja meie teed on mitmel korral ristunud. Mäletan, et kohtusime temaga Indias, kui su ema minuga kaasas oli. Frome ei meeldinud talle.”

Chandra istus isa vastu.

“Miks ta emale ei meeldinud?”

“Ema pidas teda liiga jõuliseks, agressiivseks noormeheks, kes ta tol ajal kindlasti ka oli.”

“Ja nüüd?”

“Enam pole agressiivsuseks vajadust, aga jõulisus on tal kaasa sündinud.”

Nüüd oli Chandra kord naerda.

“Sa kirjeldad teda väga ilukõneliselt, isa. Jätka!”

“Ma ei tea, mida muud öelda,” tähendas isa. “Ta sai tiitli üsna noorena, aga ei kasuta seda. Ta eelistab end Damon Frome’iks kutsuda, kui ta just ei taha oma tahtmise saamiseks lorditiitlile rõhuda. Arvan, et Nepali pääsemiseks ta just seda tegigi.”

“Aga miks ta just sanskriti keeltest huvitatud on?”

Professor kehitas õlgu.

“Pole aimugi! Noore mehe jaoks on see tõesti kummaline huvi, aga ta on kahtlemata leidnud aja jooksul mitu vägagi väärtuslikku käsikirja, enamasti Tiibetist ja nagu sa tead, on ta neist päris suure hulga mulle tõlkimiseks saatnud.”

“Mida ta nendega siis teeb, kui need on tõlgitud?”

“Annab trükki ja mina saan müügitulust teatava osa. Kahjuks pole nende läbimüük kuigi märkimisväärne.”

“Ta tundub olevat üsna salapärane inimene,” nentis Chandra. “Kui vana ta on, isa?”

Professor kehitas õlgu.

“Kolmkümmend kolm või neli. Ma tõesti ei tea,” vastas ta. “Ta on üks selliseid inimesi, kelle vanust on raske määrata. Arvan, et ta on noor, sest ta oli alles poisike, kui me esimest korda kohtusime.”


Страницы книги >> 1 2 3 4 | Следующая

Правообладателям!

Данное произведение размещено по согласованию с ООО "ЛитРес" (20% исходного текста). Если размещение книги нарушает чьи-либо права, то сообщите об этом.

Читателям!

Оплатили, но не знаете что делать дальше?


  • 0 Оценок: 0
Популярные книги за неделю


Рекомендации