Текст книги "Alatu inimene"

Jakob Mändmets
Alatu inimene

ALATU INIMENE

Vilu tuul puhus otsekohe mere poolt vastu nägu. Lained tantsisid ja peksid vastu kallast. Laine ühetasasest mühinast nagu oleks vahetevahel inetut inisemist, kiunumist või midagi muud sarnast häält kuulda olnud.

Ma istusin Kadriorus mere kaldal, tuttaval kohal, kus ma alati vabal ajal armastasin viibida. Mitu korda pidin ma üles tõusima ja ära minema, sest tänane vihane meri ei meeldinud minule mitte. Kuid ikka jäin veel siia istuma ja vaatasin meelepahaga kärsituid valgeid laineteharju.

Üleval kaldal oli vähe inimesi jalutamas. Linnarahvas kardab külma meretuult. Nad arvavad, et see neile nohu või mõnda muud haigust võib saata, sellepärast lähevad nad rannast eemale.

Ometi oli keegi usaldanud mere äärde tulla. Kui ta mööda ranna äärt minu juurde jõudis, nägin ma selle umbes 60-aastase mehe olevat. Tal oli kulunud kollane kuub seljas ja kaela ümber mitmel korral paks villane sall visatud. Ta jalavarjud olid tugevate nööridega kokku kortsitud. Mehe nägu oli kaetud paksu habemega, mis kohati hall oli. Paks segamini habe andis talle veidi metsiku väljanägemise. Ta paks ümmargune ots, paksud huuled ja veidi välkuvad silmad avaldasid minu peale vastikut mõju.

Nähtavasti käis ta mööda mereranda vaatamas, kas tugevad lained ei ole mõnda ülesvõtmiseväärilist asja välja visanud. Selleks otstarbeks oli temal määrdinud märjaks läinud kaelkott käeotsas.

Nähtavasti ei olnud kott mitte tühi.

Kui mees minu kohale jõudis, vaatas ta ringi, nagu oleks parajat kivi otsinud, kuhu peale istuda. Ta oli pika ranna-ääre läbi otsinud ja nüüd olid mehe jalad ümber veelompide käies ja ühe kivi pealt teisele astudes väsinud.

“Külamees, istuge siia pingi peale,” ütlesin ma ja nihutasin veidikese teise otsa poole. “Siin on seljatugi, mõnusam istuda.”

Ta vaatas minu poole. Umbusaldust võis sellest pilgust välja lugeda ja ka ühtlasi seda, et ta minu ettepaneku üle järele mõtles.

“Istumine kulub ära,” ütles mees ja tuli, istus minu kõrvale pingi peale. Ta sirutas jalad raskelt nagu tinapakud ettepoole. Vististi olid need tublisti paistes.

“Mis te leiate siit mere äärest?” küsisin ma pärast seda, kui ma talle olin sigari andnud, mille ta pool tõrkudes vastu võttis. “Eks valju tuulega tule ikka midagi ka kaldale välja?”

“Mis siit leida on. Nüüd on sõjalaevad üleval. Madrused käivad maal, joovad purju, kukub ühteteist sisse. Vesi uhub äärde – kõlbab üles võtta. Üles võetakse ju ikkagi.”

“Meri on imelik. Mis just tinaraske ei ole ja kindlasti põhja ei vaju, selle viskab ta ikka viimaks pikapeale kaldale välja. Teda võiks selles asjas inimese südametunnistusega võrrelda. Ka see ei suuda enesesse midagi ära peita, vaid pärastpoole tulevad asjad inimese enese käest avalikuks.”

“Ah teie tahate seda merega võrrelda?”

“Seda võiks, sest neil on teineteisega nii väga palju sarnasust. Mõlemad on sügavad, aga ka mõlemad ei suuda enese põuesse miskit asja jäädavaks mahutada. Sellest see ka tuleb, et tihtilugu ja mitme aasta pärast suured kuriteod avalikuks tõusevad. Inimene jutustab nad ise ära, südametunnistus viskas enesest välja, justkui mere vood sügavusest kõik asjad kaldale kannavad.”

“Sooh, see on väga kena ja tark jutt,” ütles mees ilma et ta minu poole oleks vaadanud, “aga kahju, et mina teda õigeks ei pea. Ma olen ka ilmas neid südametunnistusi näinud, kes miski asja juures kohmetama ei löö. Nende rahu ei suuda miski kuritegu segada.”

“Ei vist. Võib ju olla, et mõnel hukkaläinud röövlil niisugune südametunnistus on, aga arvatavasti ärkab ta ka tema rinnus omal ajal.”

“Ah-ah-ah, hukkaläinud inimesel!” ja ta viskas selle juures nagu altkulmu vihase usutleva pilgu minu poole. “Ei tarvitse sugugi hukkaläinud inimene olla. Ma tean seda – sellepärast ma ka ütlen.”

“Võib ju olla, aga siiski – peab tunnistama, südametunnistus närib tal ikka sees ja kihvtitab ta elu hoopis ära.”

“Tühi jutt,” vastas vanamees kangekaelselt. “Sealt see mürin kostab,” ütles ta, käega linna poole näidates, “vaadake, seal on paleed üleval. Ah, õiguse teel on inimesed seda enesele saanud? Ja mis neil viga elada on? Rumalad võivad uskuda, et neile südametunnistus vaeva teeb.”

“Noh, selle näitega ei saa veel kuidagi selgusele,” tähendasin ma. “Kui meie terve linna kohta tahaksime kõnesolevas asjas kindlat vaadet saada, siis peaksime igamehe elujärge üksikult tundma õppima. Ja see on iseenesest võimatu, sest inimese seespidine elu jääb ju ikka võõra inimese eest varjule.”

“Mis minul seal tundma õppida, ma tean seda ilma uurimata. Ma võiksin teile elust näiteid tuua ja siis kinnitaksite minu mõtted õigeks.”

“Olge nii lahke.”

“Ah soo – teie soovite, et mina kõnelen. Noh, hea küll – ma räägin siis. Teie ei tunne mind, pole seda ka tarvis ja see ei tee ka sellele asjale sugugi paha, kui ma koha, kust ma kõnelen, nimetamata jätan. Asjalugu on iseenesest tõsi ja see sündis umbes kolmekümne aasta eest.

Kuskil suures vallas elas vaene mees oma pojaga. Isa oli hea ehitustöö tundja, aga kui poeg nooreks meheks kasvas, saadi pea aru, et ta ehitustööde peale isast veel palju osavam oli. Ta võis iga töö peaaegu karva pealt ära hinnata, oskas ilma pikema eelrehnukita ära ütelda, kui palju sinna juurde materjali, kui palju päevi jne. ära läheb. Ühe sõnaga, igaüks, kes temaga seltsis tööl oli, sai aru, et tal selle asja peale väga head anded on.

Meister, kelle all ta teenis, suri ära ja noormees jäi nõnda vabaks. Keegi jõukas inimene usaldas teda, laenas talle taha ja ta võttis oma käe peal ehituse ette.

See läks väga hästi korda, tõi talle kiitust ja kasu tublisti. Seega oli siis nüüd tee lahti.

Sel ajal läksin ma tema juurde teenistusse.

Ta oli hea südamega inimene ja kui sa töö juures juhtusid kas sitika katki astuma, siis pidas ta sulle selle üle pika manitsusekõne. Kui jutt ühest või teisest pahast asjast tuli, siis avaldas ta selle kohta oma põlgust.

Sellel aastal, kui ma tema juurde teenistusse astusin, ehitas ta Vahuvere veskit. See veski oli kevade varakult ära põlenud ja nüüd tehti uus hästi suurem ja toredam kui vana.

Kui veski juba valmis oli, sõnas ta ühel päeval minule: “Oleks niisuguseid ehitusi enam, siis ikka võiks juba midagi ära teenida.”

Sellelsamal sügisel olid meie pool mitmed tulekahjud. Kaks talu põlesid maha, peale selle veel pood. Inimesed olid päriselt hirmu sees, sest jutt käis tõenäol ringi, et need tulekahjud olla kõik kurja käe töö. Poes hakanud tuli poe tagant kuurist, tuule pealt, ja teatavasti ei olla seal millalgi tulega sees käidud. Teisel talul olnud rehed ammugi pekstud, tuli pääsenud reialtse otsast, ikkagi tuule pealt, lahti ja terve varandus ühes loomadega sai tuleroaks. Teine talu läks toa tagant põlema, ja leek võttis nii suure hooga võimust, et inimesed särgal välja said. Kuid vana ema ja peremehe kõige noorem poeg, kes toa taga kambris magasid, ei pääsenud mitte välja ja nad põlesid ära. Kõik need põlemised olid kesköö ümber.

Inimestel ei olnud esiotsa muud juttu, kui kõneldi aina põlemistest. Arvati siia-sinna, uuriti, kahtlustati, aga kedagi ei võidud süüdlaseks tunnistada.

Järgmisel suvel oli meil palju tööd, sest minu peremees kauples kõikide nende majade ehitused, mis olid maha põlenud, enda kätte. Ta ostis kroonu metsast platsikaupa puid, mis sellel ajal kaunisti odavad olid, ja pea olid uued ehitused, palju paremad kui endised, vanade kohtade peal.

Aja jooksul olid põletamised ära ununenud, aga kui sügise poole, vist septembrikuu algul, ühel kesköösel hele leek valla serval inimesed kokku kutsus, siis oli ehmatus suur küll. Valla kooli– ja kohtumaja, mis ühes oli, põles maha ja kooliõpetaja kaotas oma terve varanduse. Siin võis selgesti aru saada, et see põlema oli pandud, sest üle pehme künni läksid pastlajäljed aida taha ja sealt jälle tagasi. Uuriti neid jälgesid, aga et kõik pastlajäljed ühetaolised on, siis ei saadud sellest ka miski otsa peale.

Vaevalt oli nädal mööda läinud ja rahva ärevus veidi soikunud, kui ühel öösel mõisa poolt tuli paistis. Päratu suur viljaküün oli leekides. Muidugi oli see ka põlema pandud, sest üksik küün eemal välja peal ei võtnud ju mitte iseenesest tuld.

Vaevalt oli järgmisel õhtul küla rahule jäänud, kui teda peatselt kisendamised ja hüüded unest üles äratasid. Küla ääres oli Alt-oru krundi peal olev jõuka vabatmehe maja põlema pandud. See oli alles mõne aasta eest sinna ehitatud. Selle maja peremees oli noore Alt-oru peremehe onu, eluaja väljamaal mööda saatnud, üteldi põhjatu rikas olevat ja tahtis oma elupäevad sugulaste seas mööda saata. See vabatmaja oli ka igal tingimusel suurem ja uhkem kui mõni mõisa häärber.

Külarahva ärevus oli kõige kõrgemal tipul, sest ka viimase tuleõnnetuse kohta teati kinnitada, et maja on põlema pandud. Lapsed ja vanad, mehed ja naised, kõik kõnelesid tulesüütamistest ja kõige imelikum oli see, et kellegi peale ei teatud arvata. Inimesed nagu ei oleks julgenud enam üksteisele otsa vaadata, igaühel nagu oleks mõte olnud, et teda selles asjas ehk süüdlaseks peetakse ja õpetaja kuulutas avalikult, et meie küla olla hukka läinud.

Kõikepidi rõhus küla peal miski nägematu raske koorem, luupainaja.

Aga sellest veel sellel sügisel ei saanud. Paar nädalat peale vabatmaja põlemist läks ühel öösel rikas Mäe talu põlema ja põles maani maha ja varsti selle järel küla lähedal olev Teederisti kõrts. Kõrtsiga ühes põles ka Kondi puusepa töötuba ära.

Ka nende õnnetuste kohta teati kinnitada, et nad kõik põlema on pandud. Inimesed ei julgenud enam riidest lahti võtta ja pimedatel öödel käisid mehed ümber majade, tugevad kaikad käes.

Kõneldi, otsustati, arvati küll, aga kellegi peale ei teatud ütelda. Tulesüütaja jäi ikkagi kättesaamatuks.

Järgmisel aastal oli minu peremehel palju ehitamist. Kõik need oma ümbruses mahapõlenud ehituste ülesehitamised võttis ta enda peale ja siis oli tal ka veel väljas kaugemal tööd küll. Tal oli nüüd palju mehi ametis, töö mitmes kohas ja ta sõitis ise vedruvankril ühest kohast teise tööd üle vaatama ja palka välja maksma.

See oli juba sügisepoole. Meie sõitsime üks laupäeva õhtu ühe eemal oleva ehituse juurest kahekesi kodu poole. Kui meie Männamäe köstrimaja kohta jõudsime, pidas ta seal hobuse kinni. Siinsamas just tee ääres oli ta metsaraiestik.

“Sain selle metsatüki Vao härra käest küll paraja hinnaga, aga see on selge, et minul tänavu puid järele jääb. Ei lähe kõik ära. Need peab siit ära vedama. Päris head puud.”

Siis libises ta vaade teinepoole teed ja jäi köstrimaja peale peatama.

“Küll on see ka otsas, päris vana puru. Nad oleksid võinud selle lasta maha kiskuda ja ma oleksin uue üles teinud. Niipalju need palgid just välja annavad, ja siinsamas ligidal. Kui tore – lao aina seina.”

Seda ei kõnelnud tema just minule, rohkem arutas ta seda enesele, aga küllalt nõnda, et mina seda kuulsin.

Pea andsime hobusele jälle piitsa ja sõitsime mööda siledat teed kodu poole edasi.

Meie olime mõlemad vagusi. Tõesti, ma ei osanud, ei saanudki kõnelda, sest üks iseäralik mõte täitis mu peaaju. Ma ei tea, kust see tuli, aga ikka selgemini ja selgemini astus ta mu vaimu ette. Mida rohkem ma teda tagasi tõrjusin, seda elavamaks ta tõusis ja ma ei suutnud hirmuvärinaid tagasi hoida.

Mina olin kindlas arvamises, et minu peremees kõik need majad on põlema süüdanud. Minu eest oli, nagu oleks mu silmade pealt kate ära langenud ja ilma tahtmata imestasin ma, miks sellest ennemini aru ei saanud. Olgu küll, et ma enesele seda kuidagi ei suutnud ega võinud tõeks teha, aga siiski olin omas arvamises nii kindel, et salamahti selle hirmsa inimese poole altkulmu luurasin.

Kui meie koju jõudsime, kargas ta vankri pealt maha ja ütles:

“Näe, missugune loru ma olen. Ma pidin midagi kiriku alt poest võtma, aga nüüd tulime sealt mööda ja ma unustasin ära. Ei aita, ma pean uuesti tagasi minema. Ons seda nüüd tarvis!

Need sõnad mõjusid koledasti minu peale. Ma arvasin ennast kindlasti teadvat, kuhupoole ta läheb – mis ta käigu eesmärk on, ja mina tahtsin seda käiku takistada.

“Mis sellepärast siis täna õhtu tarvis minna, eks homme või kirikusse minna ja siis ära toimetada.

“Ei, ma ei või homseks jätta.

“Noh, ega siis maksa hobust ära võtta. Muidugi lähete hobusega?

“Ei, ei, võta aga hobune eest ära ja vii sööma. Ma lähen jala.

Ja ilma, et ta midagi pikemalt oleks kõnelnud, läks ta tuldud teed tagasi.

Ma seisin esmalt nagu halvatud paigal, sest selles olin kindel, et täna öösel midagi hirmsat sünnib. Viimaks suutsin ometi mõtteid vähe koguda. Viisin looma põllupeenrale köie otsa ja tahtsin ise ka kohe järele minna.

Kahjuks ei saanud ma ruttu minna. Vanaisa tuli toast välja ja küsis imestades, kuhu noorperemees on läinud. Kui ta seda kuulis, nurises ta veidi, et nii hilja ei oleks maksnud jala minna ja hakkas siis pikalt ja laialt järele pärima, kuidas ehitustöödega lugu on.

Ma jutustasin siit ja sealt ja kui viimaks lahti pääsin, hiilisin nagu varas üle aia koplisse.

Ilm oli selle aja sees üsna pimedaks läinud ja riputas peenikest vihma.

Minu eest näitas see aeg, mis ma peale peremehe äraminemist kodus viibisin, väga pikk olevat. Aga tõepoolest ei olnud vististi mitte palju aega mööda läinud. Pimedus jõudis sellepärast ruttu kätte, et paksud pilved taevast katsid.

Pool versta maad kodust eemal, paksu Saue kuusiku vahel, tulid paar-kolm naabriküla poissi minule vastu. Ma ei pannud neid esmalt tähelegi, aga nad tundsid mind ära ja pidasid kinni.

“Noh, kuhu sa jooksed?” ütles üks poistest. “Sul nähakse nagu tuli taga olevat. Oleksid meid peaaegu ümber jooksnud.”

“Ah, mis teda rääkida,” tähendas teine poiss pilkavalt. “Väljaotsa Mari ootab teda ja ega siis või Marit oodata lasta.”

“Oh, las Mari oodata peale,” tähendas kolmas poiss ja võttis palituhõlma alt väikese harmoonika välja. “Ma kuulsin, sinul pidada väga tore uus tükk olema. Mängi – me kuulame!”

“Oh, ei minul ole miskit tükki,” kogelesin ma hirmuga, sest ma kartsin, et nad minu aja ära viidavad. “Minul ei ole aega – vihmane.”

“Ei need tibad tee ühtegi.”

“Kuhu sa siis ruttad?”

“Oh – ah mina. Oli veidi asja ka. Pean ruttama,” kogelesin ma ja hakkasin minema.

“Las läheb peale,” tähendas keegi poistest. “Igal mehel omad teed. Kui Vainuri küla poiste käest nahatäie kätte saab, tõesti ei ole see siis mitte meie süü.”

Kui ma suure kivisilla peale jõudsin, oli täitsa pime juba. Siit oli teed mööda köstrimajani kuni 10 versta maad, aga otse minnes võis soost läbi kuue verstaga sinna saada.

Kumba teed minna?

“Kui ma otse lippan, olen vähem kui tunni ajaga seal, aga ringi – siis kulub kaunis hulk aega ära. Aga otsetee käib paarist soojõest üle ja nüüd on pime.”

Sellegipärast keerasin ma otseteed.

Esmalt läks üsna hästi, aga niipea kui heinamaadesse jõudsin, kust jalgrada tihedast padrikust kõverdi läbi käis, ei läinud enam nii kergesti. Ma ei suutnud oma ärevuses teed pidada, mu mõtted seisid ikka ühe ja sellesama punkti ümber ja ilma et ise oleksin tähele pannud, olin juba tee pealt kõrvale kaldunud. Kui oma eksitusest aru sain, hakkasin õiget rada jälle üles otsima, sellejuures sattusin tihtilugu põõsaste vahel olevatesse mudalaugastesse ja kui ma õigele teele välja jõudsin, nägin, et otse puusadest saati kole porine olin.

Niisugune kõrvalekaldumine kordus mitu korda.

Ma kahetsesin väga, et ringi mööda maanteed ei läinud, sest suurt teed mööda oleksin igal juhul ennemini kohale jõudnud.

Viimaks jõudsin Sapisoone äärde. Siit üleminemiseks oli tarvis nõu leida. Soone peal oli vesi küll madal, ümmargused palgid olid üle soone pandud, aga mõlemal pool palke oli pehme muda, nõnda et inimene kergesti võis sinna üle põlve sisse vajuda. Peale selle olid ümmargused palgid, mis nüüd vihmaga libedad, üsna lahtiselt muda peal.

Ma seisin natuke aega ja otsisin silmadega, kas ei juhtuks kuskilt paras kepp kätte, mida võiks toetuseks tarvitada. Siin ei olnud midagi sellesarnast. Siis jooksin kiiresti põõsaste seas ringi, aga ka siit ei olnud midagi leida. Kõik olid pisukesed, armetud kasevõsud.

Ma tulin tagasi palkide juurde. Seal nägin eemal ühe leparidva maas olevat. Lõpmata heameelega kahmasin ridva kätte ja ilma et oleksin ta tublidust proovinud, tõttasin kohe mööda palke üle minema.

Vaevalt kümmekond sammu olin mööda ümmargust, libedat palki edasi läinud, kui jalg äkitselt vääratas. Ma kaldusin, ilma et oleksin hoida suutnud, kõige kehaga sinnapoole, kus ritv oli. Ritv oli minu õnnetuseks mäda, ei suutnud minu keha kanda ja murdus mu all katki. Suure vaevaga suutsin ennast küliti kukkumise eest hoida. Ma hüppasin kõige täiega palgi pealt paremale poole ja vajusin pea käpuli pehmesse mudasse.

Ma ehmatasin, vihastasin, nutt tuli peale. Muidugi ei olnud midagi muud parata, kui pidin tagasi kaldale ronima. Iseenesest mõista, et ma enam kellegi inimese nägu ei olnud, ma olin üleni poriga kaetud.

See mudapesu käis minu kerest õige tublisti läbi ja sundis mind teisele poole õige tükiks ajaks seisma jääma.

Ilm oli selle aja sees ka hoopis pimedaks läinud, kogu soonepealne mustas minule vastu, ei paistnud enam veelompi, ei palki, ei midagi iseäralist silma. ühesugune mustav muda igal pool.

Aga tagasi ma ei pööranud, mind sundis keegi arusaamatu käsutaja kõige suurema hooga taga. Minul oli hirmus kahju, et ma ei saa edasi minna, ma tundsin südames otse piina. Tihtilugu tõstsin ma argselt vaate sinnapoole, kus ma teadsin köstrimaja olevat.

Kuid ka sealtpoolt paistis pime silmaring ja ülevalpool silmaringi mustade pilvedega kaetud taevas minule vastu.

Süda nagu oleks säärasel korral veidikese kergemaks läinud.

Ma mäletan, et minule paaril silmapilgul ka mõte tuli, võib-olla ehk läks peremees ka oma asja pärast poodi ja ruttab nüüd, kus ma siin muda taga vaevlen, tagasi kodu poole. Aga seal tekkis ta kuju, ta ärevus, ta vaade mu silmade ette, ja ma tunnistasin kohe, et see tõsi ei ole.

Ma jooksin nüüd mõnisada sülda kaugel oleva heinamaa-vaheaia juurde, kiskusin sealt seest pika tugeva teiba maa seest välja, katsusin selle kõvadust, murdsin ühe lühema veel teise käe jaoks juurde ja tõttasin tagasi ülekäigukohta.

Jälle libises mu vaade üle heinamaa madala metsa sinnapoole, kus teadsin köstrimaja olevat.

Kõik oli rahulik, terve ilm hingas öö-hõlmas.

Nüüd hakkasin hoolega üle minema. See oli mõistlik tegu, et kaks ritva tõin. Ilm oli täitsa pime, palgid libedad, ühega ei oleks kuidagi üle saanud. Aga nüüd oli kaks tugevat ritva, võisin mõlemalt poolt toetada.

Nõnda läks mul korda suure vaevaga üle soonetise pääseda.

Sealt oli veel veidi üle kolme versta köstrimaja juurde ja siin oli nüüd kõva tee ees. Enam ei olnud mul äraeksimist ja viivitust karta. Ma tundsin eneses iseäralikku, äraseletamata rõõmu.

Ma läksin rohkem joostes kui käies. Valusad pisted tekkisid rindu, ma vajutasin käega südame kohta ja ruttasin edasi. Varsti jõudsin heinamaalt välja, siis tulid mõisa metsavahi põllud. Ümbert põldude käis jalgtee ringi, siis veel noorest kuusikust läbi ja siis tulid esiteks kirikuküla meeste heinamaad ja peale seda köstri heinamaad.

Kiiresti tõttasin ümber metsavahi põldude. Ma püüdsin siin võimalikult ettevaatlikult astuda, sest metsavahil oli terve kari hagijaid, mida ta mõisasakstele välja õpetas. Ma teadsin, kui keegi nendest haukuma hakkab, siis nad kohe kõik niisuguse kisa lahti pistavad, et terve ilm vastu kajab.

Ja arusaamatul põhjusel ei tahtnud ma praegu mitte, et kuidagi oleksin kellegi rahu seganud.

Ma astusin parajasti üle aia, kuhu jalgtee tarvis olid trepid tehtud, kui minust äkitselt miski kramplik valu– ja ehmatusehoog läbi käis. See hoog mõjus niivõrd kramplikult minu peale, et ma nagu naelutatud, nagu keeletu aia peale seisma jäin. Ma vaatasin nagu unine enese ette üle madala kuusiku nurga, ma vaatasin, ma ei jaksanud midagi mõtelda, ainult seda tundsin, nagu oleks mõistus kaduma hakanud.

Üle kuusiku nurga tõusis hele leek taeva poole. See oli minu eest nagu eha. See ei võinudki muud olla. Ma vaatasin üksisilmi sinnapoole – see näis igal silmapilgul suuremaks minevat; nüüd muutus tumedaks; nüüd kargas mustava valguse kogu seest leek uuesti jälle välja. Isegi suitsuga üles kargavaid sädemeid võis näha.

“Kas ma tõesti hiljaks jäin?” käis lõpmata valutegev mõte mu mõistusest läbi. “Aga ehk ma ometi suudan kedagi ära päästa, võib-olla ehk jäävad inimesed sisse.”

Ja ma sain oma elu, liikumisvõimaluse uuesti jälle kätte, hüppasin aia pealt maha ja pistsin kuusikust läbikäivat teed mööda jooksu.

Seda kuusikut ei olnud palju. Korraks suutis tihe mets leegi minu silmade eest ära varjata – minule tuli mõte, et ma õieti ei näinud, et see nagu viirastus oli, aga sealt ulatus ühes kohas lage koht teeni. Siit paistis tuli selgesti kätte. Terve köstrimaja oli juba leekides. Vististi, nagu ma seda suure rutuga suutsin tähele panna, oli tuli lautade pealt alanud ja lagunes nüüd suure hooga laiali.

Miskit päästmisemõtet ei võinud seal enam olla.

Aga ometi ma tegin tugeva hüppe üle väikese jõekese, mis tee kõrval jooksis, ja tahtsin otsekohe läbi kuusiku nurga sinna joosta.

Ma jõudsin pea läbi kuusiku, tulevalgus vilkus puude vahelt minule selgesti silma. Aga seal nägin, minu ees nagu oleks üks inimene jämeda puu taha löönud. Ma ehmatasin uuesti, põlved olid üsna nõrgad, sest ma teadsin selgesti, kes see inimene siin paksu metsa all on. Ilma et isegi oleksin suutnud otsustada, tormasin sinna ja meie – mina ja minu peremees – seisime vastamisi.

Ma tundsin ta kohe ära, aga, nagu mul pärast meelde tuli, ei võinud ta ju mind ära tunda, sest ma olin üleüldse mudane.

Arvatavasti ehmatas ta esmalt tublisti, aga pea kogus ta ennast ja pidi jooksu panema.

Paari hüppega olin ma ta hõlmast kinni ja kähistasin:

“Kuhu sa jooksed – ma tunnen ju sind küll. Sina panid?”

Tuttav häälekõla sundis teda vist seisma jääma – ta vaatas minule otsa.

“Kes sa oled, saadan – mis sa tahad? Ma ei tea midagi. Lase lahti!”

“Kas sa ei tunne? Ma tulin kodust sulle järele – see on sinu töö.”

Tuli oli selle aja sees täiesse hoosse pääsenud. Mühin ja pragin nagu oleks meile kätte kostnud. Ka inimeste appihüüded ja mööda maanteed sõitmise mürin kostsid selgesti meie kõrvu.

Ka metsavahi poolt tulevat teed mööda kuuldi inimesi joostes tulekahju juurde ruttavat ja metsavahi hagijad ulgusid nii, et kõik taevaalune lajas.

Kogu ilma nagu oleks miski ülipõrutav hoop üles äratanud ja rahutult liikuma pannud.

Ta vaatas veidikese aega ainiti minu peale, tundis mind ära ja ütles:

“Mida kurat sa öösel mööda ilma laod? Kas sa ei mõista kodus magada? Hakkame kodu minema, läheme Paevere kaudu läbi, võib olla, et siin keegi vastu tuleb. Näe, missugune pagan sa oled – justkui vanasarvik ise.”

Ta toon oli nii rahulik, kindel ja külm justkui sellel kõige õigemal inimesel ja ta võis viimase ütluse juures naeratadagi. See rahulik toon oli minule justkui hoop vastu silmi.

“Ei!” hüüdsin ma. “Kuhu meie läheme! Sina panid põlema, – sa oled kurjategija.”

“Mis sa kisendad,” kähistas mees ja ta vaatas otse minu peale. Olgu küll, et ma pimedas ta pilku ei näinud, sellegipärast lõin nagu kartma.

“Ah sa ajad tagasi, ei, seda sa ei saa, see on sinu töö. Sa panid selle maja sellepärast põlema, et ise oma palkidest jälle uuesti üles ehitaksid. Ka teised majad oled sa põlema pistnud!”

“Ah sa saadana koi – sa oled minu järele luuranud, see on see palk, et sulle head tööd andsin. Küllap ma sulle näitan.”

Ja enne kui ma õieti mõtelda sain, kargas ta minu kallale. Õnneks nägin ma parajal ajal, et tal paremas käes miski asi oli. Mul läks õnneks ta käe randmest enne kinni rabada, kui ta minule suutis hoopi anda.

“Sina oled põletaja – ah, mõrtsukaks tahad sa ka hakata,” sõnasin ma, “kuid see ei pea sinul korda minema.”

Minu viha oli selle inimese vastu piirituks tõusnud ja et ma juba ennemini teadsin, et mu ramm temast kaugelt üle on, siis ei tundnud ma just hirmu. Parema käega hoidsin ta käsivarrest kinni ja pahema kämblaga tabasin temale niisuguse löögi otse vastu palet, et hele plaks otse metsast vastu kajas. Hoop oli niivõrd tugev, et mees käpuli kuusejuurte peale käis.

Kohe ajas ta üles, seisatas veidi – pidas aru, kas minu kallale tormata.

“Sa oled kurat,” kiristas ta läbi hammaste, keeras äkitselt ümber ja pistis jooksu.

Ma pidin esmalt temale järele jooksma, aga juba mõne sammu järel jätsin selle nõu katki. Mis sellest ka oleks kasu olnud? Ega ma teda siin üksipäini ikka jaksa kinni võtta. Küllap pärast sellega aega on.

Ma läksin tagasi sinna kuuse alla, sest ma nägin, et ta selle asja, millega ta mind tahtis lüüa, maha pillas. Mis see küll pidi olema?

Peale vähest koblamist juhtus see ka minu näppu. Iseäralik hoog käis mu südamest läbi. See oli uus viil, millel teine ots terav kui nõel on. Ma teadsin, oleks see hoop mind tabanud, siis mind küll enam elavate hulgas ei oleks viibinud.

Ülimõnus tapariist.

Ma katsusin sõrmega terariista teravat otsa, vajutasin kergesti peopesasse. Kohe tundus, et viili ots valmis oli lihasse tungima.

Meie etendus ei olnud ju seal metsa all kuigi kaua kestnud, kõigest mõni silmapilk.

Ma toetasin seljaga vastu puud ja jäin nüüd üksisilmi tule peale vaatama. See lõõmas otse metsikult. Vahel kadus nagu ära, nagu oleks vähemaks jäänud, ainult päratu paks suits tõusis üles. See tuli sellest, et arvatavasti lautade vahel ja peal tublisti õlgi ja heinu oli. Sealsamas jälle nagu oleks miski päratu võim kõike seda määratut hulka tulemoona kepiga seganud: leek lõi lõpmata kõrgele üles, elav tuli sõi suitsu ära ja musttuhandete kaupa tungisid tulesädemed ja suured londid, mis tuul põlevast katusest lahti kiskus, üles taeva alla ja kadusid pikapeale pimedasse öösse.

Ma pidin esmalt ka tule juurde ruttama, aga ilma et just ise oleksin teadnud, mispärast, jätsin ma selle tegemata. Nüüd toetasin seljaga vastu kuuske ja vaatasin üksisilmi liikuvat, tõusvat ja vajuvat leeki. Tuulehoog kandis hääled, hüüded küllalt nii selgesti mu kätte, et sõnadest oleksin aru saanud, kuid need ei mahtunud mu kõrvadest sisse; ma ei pannud neid tähele.

Viimast korda tõusis leek siis veel õige kõrgele, andis kogu sellele metsikule pildile nõnda-ütelda kole toreda väljanägemise, kui köstri toamaja katus sisse ja sarikad alla langesid. Küll paistis leek veel selgesti üle madala metsa minu kätte, aga see leek oli nüüd rohkem ühetasane, ka ilma rohkete sädemeteta, ja näis, nagu oleks pigimust taevas ennast uuesti allapoole lasknud.

Olgu küll, et tuli soikus, kisa-kära vähenes, kuid minu eest muutus terve ümbrus koledamaks.

Kogu tänaöösine sündmus oli minule nagu mõni kohutav unenägu, niisugune unenägu, millest kuidagi ei ole võimalik üles ärgata. Ka pigistasin ma taskus olevat teravat viiliotsa, ja tihti niivõrd kõvasti, et peatselt sõrme haavasin.

Mis ma seal kõik omas mõttes läbi arutasin, seda ei mäleta ma enam ega oskaks ka üles rääkida. Iseäranis kole oli mu eest peremehe rahulik hääl ja tagatipus veel irvitav toon. Ta paneb maja põlema, loomad põlevad ilmtingimata, võib-olla ka inimesed lähevad hukka, aga tema jääb külmaks, rahulikuks ja naerab veel pealegi.

Mu mõistuses kippus kõik segi minema.

Nüüd oli see minule selge, et need teised tulekahjud kõik tema pandud olid, aga kui aus, õiglane ja puhta südamega mees ta oli. Kellelegi ei teinud ta haiget ei sõna ega teoga, looma vastu oli ta niivõrd armuline, et ta igal puhul ise koormat takka lükkas. Isegi selle pärast kihutas ta ühe mehe kibedal tööajal palka ette makstes minema, et see lõunasöögi ajal naljapärast lilleõie pealt metsmesilase mütsiga surnuks lõi.

Ja nüüdki ei suutnud ma uskuda, et ta muidu silmakirjaks niisuguse õiglase ja puhta südamega oleks olnud.

Kui kaua ma oma mõtteid seal kuuse all mõlgutasin, ei tea just ütelda, aga külmajudinad äratasid mind mu mõtetest. Ma olin ju mudasse kukkudes üleni märjaks saanud.

Ka minul ei aidanud muu nõu, kui hakkasin koju minema. Ma läksin nagu unine inimene, tukkudes, mõteldes. Kui kaua ma seda teed käisin, kuidas ma üle soonetise sain, kas minul oli keppe ka toetuseks käes või mitte, seda kõike ei mäleta ma sugugi. Kui ma koju jõudsin, võis juba poole versta kaugusele inimese ära tunda, kuid pühapäevahommikul magasid kõik rahulikult. Koer tuli minule õues saba liputades vastu, hobune norutas põllupeenral koitu, ainult kopli lepikus kuuldi mõned linnukesed säuksuvat. Hall udu venis üle naabripere põldude karjamaa poolt nagu piimalaine meie poole, taevas oli selgemaks läinud ja õhus oli nagu kuivust ja külmust tunda.

Mul käisid külmavärinad üle keha. Ma ronisin lakka ja pugesin kõige mudaste pükstega karjapoisi lähedale heinte sisse.

Kui ma hommikul üles ärkasin, oli päike hoopis kõrgel. Ilm oli ilusaks läinud ja lakast maha tulles nägin, et karedad heinad minu riiete pealt olid muda ära hõõrunud.

Ma ei näinud kuskil inimesehingegi.

See oli minule õnneks, et keegi mulle vastu ei juhtunud. Ma astusin nagu hiilides kõrvaltuppa, kus päriselt elasin. Mu voodi oli sealsamas, kus ikka ja riided rippusid voodiotsa kohal varna otsas. Ruttu panin uued riided selga ja ilma et pikemalt oleksin ümber vaadanud, tõttasin uksest välja.

Mul oli tuppaastumise ajal niisugune mõte, et mina siin kauemini teenida ei või ja ma tahtsin kohe ära minna. Kas ma ta kuriteod ka kohtule üles annan või ei, selle peale ma siis veel ei mõtelnud. Versta neli eemal elas minu kurt tädi omas saunas ja ma mõtlesin esialgu tema poole minna.

Nõnda ma ka tegin. Vanale inimesele ei ütelnud ma muidugi päris asja põhja ära, ta ka suurt järele ei pärinudki, rõõmustas aina, et ma teda olin vaatama tulnud.

Kuid minu mõtted keerlesid ikka ühe punkti ümber ja kuidagi ei saanud ma mõttest lahti, et minu kord on teda üles anda.

Kogu päeval ei läinud ma saunast välja, pidasin aina enesega aru. Seda suurem oli aga minu imestus, kui äkitselt õhtu eel näen sauna juurde mitut meest tulevat. Seal oli mõisavalitseja, talitaja, paar külameest ja – minu oma peremees.

Muist mehi jäid esialgul välja, kuna valitseja minu endise peremehega sisse tuli.

“Ah, poiss, oled ometi käes!” hüüdis ta minule kõige tigedamal, põlastavamal toonil vastu, kui mind nägi. Niisugust läiget ei olnud ma ilmaski inimese silmades näinud ja niisugust kõla ei olnud ma ta häälel mitte enne kuulnud.

“Mis sa minust siis õige otsisid? Oleksid sa üksi tulnud, siis oleks sellel ehk mõte sees olnud,” ütlesin ma mõistamisi.

“Oh, ei ole meie sinuga siia vaidlema tulnud. Kus on minu kaks tuhat rubla?” küsis ta minu ette astudes. “Kas tunnistad heaga üles? Pea meeles, sa ei pääse, kuidagi sa ei saa tagasi ajada.”