Электронная библиотека » Märt Laur » » онлайн чтение - страница 1

Текст книги "Appassionata"


  • Текст добавлен: 1 ноября 2016, 00:10


Автор книги: Märt Laur


Жанр: Современная зарубежная литература, Современная проза


Возрастные ограничения: +16

сообщить о неприемлемом содержимом

Текущая страница: 1 (всего у книги 19 страниц) [доступный отрывок для чтения: 7 страниц]

Шрифт:
- 100% +

Proloog

Antonio võttis puust joonlaua ja tõmbas valgele paberile üksteise alla viis paralleelset joont, jättis sõrmejao tühja ruumi, tõmbas veel viis joont, ja nõnda edasi, kuni lehekülg sai täis.

See on kõik.

Ta oli alustanud selle muusikaga, kuna see oli võrsunud temast ühtaegu ilusa ja igatsevana, aga kui ta proovis sellest loobuda, hakkas see temas kurjalt rebima; selle mõtte oksad lõhkusid endale teed väljapoole. Ta oli juba niivõrd järele andnud, et mõtles sellele natuke iga päev ja mängis ideega, kuni tung leevenes. Täna oli ta läinud veelgi kaugemale. Ta lahkus laua äärest ja astus õue, samm lohisev, nagu kõnniks ta läbi põlvesügavuse vee.

Ta vajus aiatooli viltuse päikesevarju all ja sulges silmad. Ehapuna oli veel küllalt ärritav, et meeled oma ruske hõõgusega üle koormata. Rästad laulsid mahekollaselt ning pääsukeste loojanguroosa vidin kostis mitu korda kõrgelt taeva alt. Läinudöise noorkuu ajal oli rebane käinud maja lähedal klähvimas ning kuigi loomast jälgi ei jäänud, talletas Antonio mälu tema hääle ruuge kõla. Üksnes metsa ja oja armastas ta siinkandi asjadest, sest need kahisesid ja vulksusid nagu mets ja oja ikka ega kurnanud teda meloodiate kirevate toonidega. Kuid talle tundus kohatu kurta – Silvia, mõtles ta, oli surma näinud selle kõige halvemates vormides ja palju rohkem, kui ühele inimesele ette nähtud, ning kuigi ta oli sellest korra rääkinud ja vahel harva sellele vihjanud, polnud tema toonis kunagi nõrkust ega hala.

Ta istus kinnisilmi, kuni õhk nahal muutus jahedamaks. Ootamine polnud ju kunagi suurem asi ravim, kuid pärast selliseid hetki ta vähemalt teadis, mida teha. Sest helid polnud peast kuhugi kadunud ja värvid tuiskasid mõttesilmast mööda nagu troopiline kalaparv.

Kui ta mõni aeg hiljem taas laua taha istus, märkis ta sama paberi vasakusse ülanurka: „Antonio Manzo, 1974”. Keskele, suuremate tähtedega ja mõnevõrra kaalutlevalt, kirjutas ta „L. van Beethoven”.

Ja selle alla, hoogsalt ja rabedate pliiatsitõmmetega: „Sümfoonia nr 10”.

Esimene osa

La donna è come l’onda: o ti sostiene o ti affonda11
  „Naine on kui laine: ta kannab sind või veab su põhja” (Itaalia vanasõna)


[Закрыть]
MUUSIKA JÄÄB ALATI LOODUSE UNIVERSAALSEKS KEELEKS, MIS KÕNELEB MEIEGA LÄBI IMEPÄRASTE MÜSTILISTE MÄLESTUSTE. ASJATA PÜÜAME NEID SÜMBOLITESSE VANGISTADA – IGA KUNSTLIK RIDA HIEROGLÜÜFE ÜKSNES VIHJAB SELLELE, MIDA ÄSJA KUULSIME
– E.T.A. HOFFMANN
I

Ta viskas Pacini portreele kahe näpuga saluuti, kukutas kohvri laua kõrvale ja vajus tugitooli, tundes seletamatut, naeruna väljapääsu otsivat elevust absurdse fakti üle, et ta oli leidnud end koduukse tagant võtmega, mis enam ei keeranud.

Ta sügas mõnuga täishabet.

Hämmastav.

Aga naist teades – kindlasti mitte mõistetamatu.

Averone katedraali kell rõhutas ta tundeid, lüües neli summutatud pauku, mis peletasid solvunult häälitsevad tuvid ühiskabineti aknalaualt. Selles osas oli kõik sama, nagu oli tavaline seegi, et paari nädalaga olid üksnes ajalehed ja muu pahn maagiliselt tema lauale rännanud. Ta kraapis lehevirna lähemale, sirvis seda entusiasmita ja märkas siis lehtede vahel ümbriku valget serva.

Ta sikutas selle ettevaatlikult välja. Saadetis oli paks, kandis endal vaid Conservatorio Statale di Musica „Giovanni Pacini” üldaadressi ja oli juba avatud, ning kiri, mille ta väljasirutatud käes enda ette tõstis, oli mitmete murdmisjoontega ja ükskõiksest näperdamisest plekiline.

Ümbrikust tulid välja noodipaberid ja väike sedel.

0974–90416

Helistage.

Ta ei pidanud telefoniraamatut otsima, sest ümbriku pöördel oli saatjaks märgitud Silvia Manzo – Monte dell’Angelo – CAMPANIA.

Naisenime nähes ta kulmud kerkisid. Oli see Silvia autor või üksnes vahendaja? Ta vaatas küsivalt üles Pacini poole, kes vaatas tõtt teise samasugusega vastasseinal; mõlemal raamitud portreel nägi auväärt helilooja välja nagu korralik viinavend ja liiderdaja, milles Pietro õigupoolest ei kahelnudki.

Kõige rumalam oli asja juures, et ta ei teadnud, millal selle kahe äraoldud nädala jooksul oli Veronical kõrini saanud. Ta oli jäetud oma küsimuste ja oletustega luku taha, teisele poole voodit, telekat, sohvat, otomani jalgade mõnusaks toetamiseks, õlut külmkapis ja sahtli alla peidetud eelmise aasta novembrikuu Playboy’d Lena Soderbergiga.

Ta tõmbas telefoni lähemale ja uitmõtte ajendil valis Rooma suunakoodi.

Ciao!” See oli kärisev naisehääl, mille toon rääkis liigsetest sigarettidest paljude aastate jooksul. Ta pidi end hetke koguma, et sõna suust saada.

„Andke Veronicat.”

„Kes küsib?”

„Pietro Salvari.”

Teises otsas tekkis korraks vaikus. „Veronicat ei ole.”

„Aga millal ta tuleb?”

„Ei tea.”

„Kuhu ta siis läks?”

„Ta ei öelnud.”

„Ega ta ei jätnud teadet või midagi?”

„Pole märganud.”

„On temaga vähemalt kõik korras?”

„Mis tal viga peaks olema?”

„On ta varem ka niimoodi ära läinud?”

„Ei mäleta.”

„Miks te ei või seda mulle öelda?”

„Mida te temast tahate?”

Pietrole hakkas tunduma, nagu laseks ta end väikese kummivasaraga pähe taguda. Ta tõmbas sügavalt hinge. „Võin ma hiljem tagasi helistada? Õhtul või siis homme?”

„Pole eriti mõtet.”

„Ülehomme?”

„Parem mitte.”

„Aga kuidas ma siis – oot!” Ta kuulis teises otsas ukse käimist. „Kas see on Veronica?”

„Ei ole.”

„Kutsuge ta telefoni juurde, sellega on kiire!”

Ta kuulis summutatud hääli, siis järgnes kõne katkemise signaal.

Seni suunurgas püsinud muie hakkas kustuma. Ta oli tassinud oma kohvri koduni, leidnud end ukse tagant, nõudnud selgitust naabrilt, kes ei osanud Veronica käimiste kohta midagi arvata, ning kõmpinud lõpuks kogu nõmeduse üle puhisedes Conservatoriosse. Halvemal juhul pidi ta siin veetma terve öö, aga mis saaks sel juhul järgmisest päevast, ta ei teadnud.

Ta proovis vennale helistada. See tähendab Enricole, sest Sergio osas oli ta lootuse kaotanud – või oli too nüüd Sérge, sest viimased kirjad temalt olid tulnud Prantsusmaalt, kus ta parandas laevadel pumpasid. Seevastu Enrico juured ulatusid sügavale Campania vulkaanilisse pinda ning miski ei saanud teda sealt lahti sikutada, et rännata noorema venna kombel paariaastasi tööotsi tehes mööda ilma ringi. Koos kahe tärniga Tenente helepruunidel õlakutel kinnitati tema külge ka vankumatu tahe ise hakkama saada ja end igast olukorrast läbi murda.

Pietro valis kiirelt tuttava numbri ja ootas. Pärast kaheksandat kutsetooni hakkas ta toru hargile panema, aga tõstis selle uuesti aeglaselt kõrva äärde. Pärast järgmist kaheksat vastuseta tooni, mille käigus mureviirud pühkisid üle ta näo, pani ta toru lõplikult ära.

Ta proovis ka sõbrad läbi, pärast mida oleks tahtnud vanduda. Teadagi, sõber on nagu vihmavari – kui sadama hakkab, siis alati kadunud.

Ta tõusis ja hakkas edasi-tagasi sammuma, trummeldades sõrmeotstega reitele Mozarti neljakümnenda algust, siis ümises samas taktis meloodiat. Salakavalad väikesed fraasid, igaühes konks või paar, mis haagivad end su pähe ega lase enam lahti.

Ta tundis end kohatult kergemeelsena. „Liiga kergemeelne,” oli öeldud ka tema tööde kohta. Isegi tema nimi ei vastanud ilmselt standarditele, sest mõeldagi, Sal-va-ri: selles oli ju liigset kergust ja muretust nagu õhkuvisatud konfettides; selles puudus suursugusus, tõsidus ja paatos, nagu oli nimedes Res-pi-ghi, Pro-kof-jev või Wag-ner.

Ta peatus bürookapi juures, kükitas, kobas alumise riiuli raamatute taga, kuni sõrmed puutusid reljeefset klaasi ja tõmbasid välja roheka Glenliveti pudeli, mis oli kaotanud suurema osa oma sisust. Ta oli alati valmis rõhutama, et ei joo kunagi murede uputamiseks ega ka lihtsalt tuju parandamiseks nagu mõni, kes proovib nõndaviisi oma tärkavat joomatõbe õigustada. Või kui ta seda siiski teeb, siis ainult täie teadlikkuse ja aususega, üritamata iseendale mõne ilusa ettekäändega kotti pähe tõmmata.

Jook lajatas talle pähe nagu nelisada lehekülge viimast „Muusikaentsüklopeediat”, täis habemikke ja kiilaspäid, kelle nimesid loobiti loengutes peenrahana ja pühiti inimeste mälust nagu tolmukübe käiselt. Ta püüdis hetke kujutleda sissekannet enda kohta.

Salvari, Pietro (1934–1999). Itaalia helilooja.

Pms tööd: „Süit nr 3 D-duur” (1955), sümf. poeem „Diderot” (1961).

Mõne hetke otsis ta muusikalist vastet Dostojevski kompleksile, sellele pigimustale käegalöömisele, mida tunneb algaja kirjanik, võrreldes oma töid meistri omaga. Beethoveni kompleks? Suur Gustav Mahler ei julgenud oma esimest sümfooniat avaldada enne neljakümneseks saamist, teades, et seda hakataks kohe võrdlema Ludwig van’i töödega, eriti „üheksandaga”. Arvestades, kuidas vanamehe vari teda saatis, oli ehk paremgi, et kümnes sümfoonia jäi kirjutamata – selle grandioossus oleks niigi häbeliku ja ennast vihkava Mahleri võinud viia oma teoste ahjuviskamiseni või sundinud lausa oma elu kallale kippuma.

Ta tegi Glenliveti pärale lõpu, keeras end diivanile kössi ja tõmbas pintsaku peale. Nüüd, tundis ta, jah, nüüd on kriidiring tema ümber sulgunud – kõnni sees palju tahad, üle joone ei saa astuda. Kummaline, kuidas vanasti, elades nädalast nädalasse pinge, ärrituse ja alalõpmatu rahapuudusega, igatses ta korrapära, kuid nüüd oleks heameelega tahtnud toda vana elu tagasi. Ta oli hakanud minuteid lugema: kolm minutit kemmergus, kaheksa minutit riietudes, kaks minutit muna keemist oodates, neli minutit suitsu tehes, seitseteist minutit lehte lugedes. Igaüks neist hetkedest vaid ühekordselt kasutatav, igaüks kaotsi läinud, ilma et ta suutnuks sellega midagi paremat ette võtta. Kui ta ka midagi tahtis, ei suutnud ta sellest kinni haarata. Võimatu. Kuidas teised seda teevad? Kas oli tal kelleltki õppida?

Iga aasta, mõtles ta, on nagu sama stseeni kolmsada kuuskümmend viis duublit.

Pietro ärkas varahommikul iivelduse ja tundega, nagu oleks ta öö läbi kivisütt seedinud. Ribikardinate vahelt torkis lahja sidrunkollane valgus, mida vaadates hakkas tal silmapõhjades ja oimusagarate vahel tuikama. Terve öö oli ta unetult nihelenud, üritades sättida ennast vana diivani lohkude ja kühmude järgi, ning ta kere valutas. Ta loputas nägu külma veega, kuivatas käed juustesse ja nühkis kraelt pleki, mida asjatundmatu (või lihtsalt kuri) pilk võis pidada huulepulga jäetuks. Seejärel helistas ta oma korterisse ja nagu arvata, ei võtnud keegi toru.

Mida kuradit siis nüüd?

Ta pilk langes kollakasvalgele ümbrikule. Mõnel teisel päeval ja mõnes teises seisundis oleks ta öelnud, et see valendas kutsuvalt. Praegu märkas ta eelkõige seda, et noodipaberid on sinna topitud ilmselgelt purjus käega. Ta võttis need süütundega välja, koputas vastu lauda sirgeks ja jäi neid uuesti vaatama.

+ + +

Mitusada kilomeetrit põhja pool, Polizia di Stato hallist graniidist majas, mis hõlvas geoloogilise laamana suure osa kvartalist ja näis möödujatele alalõpmatus rusuvas pealelangemises, koputati rutakalt komissari kabinetiuksele. Tema mõmina peale sisenes kahvatu näoga noormees, andis ilmaasjata au (ja sedagi lohakalt), ootas, kuni ülemus kustutas sigareti, ning näitas talle siis rohelist mappi.

„Ja see on mis?”

„Käisime haiglates kahtlusaluste pilte näitamas. Härra Cesare… vabandust, härra komissar,” lisas ta kiiruga lõppu ja neelatas kuuldavalt. Ta pilk eksles kitsas ruumis, mis pidanuks igal noorel uurijal karjäärihimu kui mitte kustutama, siis vähemalt tekitama selles osas kõhklusi.

Cesare tegi kärsitu käeviipe. „No too see siis siia… Jah, lase edasi.”

„Just nii. Ühesõnaga, meile on ju teada, et nagunii on Brigate Rosse asja taga, ma mõtlen toda kuuenda aprilli plahvatust. Sama käekiri, samasugune sihtmärk, eks ole.” Ta astus ettevaatliku sammu lähemale. „Aga vaadake seda. Praegu saime kinnituse, et vähemalt ühte „brigaadide” liiget on haiglas nähtud, ja mitte niisama, vaid peaaegu selle mehe kõrvalvoodis, kelle käest me küsisime. Mis kõige parem – teda olevat enne märgatud tollesama auto juures, mis hiljem vastu taevast käis. See ei saa olla kokkusattumus. Vaadake ise, kõik on kirjas.”

Komissar keerutas mapist võetud fotot sõrmede vahel, tundes, kuidas munder pitsitab. See tegi ta tigedaks, aga kui ta oli tige, siis ta sõi, ja kui ta sõi, siis hakkasid püksid õrnadest kohtadest pitsitama, ja siis oli ta veel tigedam. Täna oli ta umbes kolme kanaprae mõõtu tige.

Ta viskas foto lauale. „Nojah… kurat sellest aru saab. Ja kes kurat selle pildi tegi? On tema näoga küll, aga… Kui see ikka on Carillo.”

„Carillo?”

Komissar kehitas õlgu. „Ma ei tea, mis nime all sina teda tead.” Ta sättis ette tumepruunide sarvraamidega prillid, hoidis neid ühe käega ja vedas teise käe nimetissõrmega kaustas järge, lugedes: „Benedetto „El Beto” Carillo. Umberto Gravano. Carlo „Marx” Manozzo – haa, vennikestel on naljasoont.” Ta lükkas mapi eemale, nõjatus seljatoele ja süütas järgmise sigareti. Pakki jäi veel kümmekond, täheldas ta, aga oli alles hommik. Noh, mis seal ikka, kopsud pidasid veel vastu ja ka rögin polnud pahemuse poole läinud, rääkigu arst mida tahes… Ta raputas korraks pead, nagu mõtet füüsiliselt eemale heites, ja lausus: „Ma tean kõiki neid nimesid, aga viimased viis-kuus aastat pole temast midagi kuulda olnud. Pildid on muidugi rämps, ma võiks nende põhjal peaministri enda kongi visata – nagu ta poleks seda ära teeninud.” Ta koputas tuhakübemeid, peatus, vaatas teist üle prillide ja lisas: „Mitte et ma midagi sellist siin ruumis kunagi öelnud oleks.”

„Nii et midagi pole pihta hakata?”

See oli täpselt see, mida Cesare oli sekund tagasi mõelnud, aga ta suunurgad kerkisid iseteadvaks muigeks. „Sulle, viidikas, võib see nii paista. Ma olen oma elu jooksul kolm korda keerulisemaid juhtumeid lahendanud, ei ole ükski kord kuivale jäänud.”

Ta hääles ei olnud grammigi ebalust. Kui sama mees oli haiglast läbi käinud, siis pidi sellest olema jäänud ka mingi jälg – teistsugune kui tavaliselt, sest jäljed varasematest kordadest olid harilikult nõgised, levitasid kõrbeliha lõhna ja jõudsid koroneri lauale harva ühes tükis.

Ta tõmbas viimase mahvi ja kustutas koni tuhatoosi, aga uut sigaretti ei võtnud. Sigaretid tegid ta pehmeks, liiga pehmeks, aga praegu tundis ta, et vajab ennast teravana. Ühtlasi kadus üleolev muie ta suult ja asendus tavapärasema, läbistava asjalikkusega.

„Hea küll,” ütles komissar, „kutsu teised ka siia. Ma räägin, kuidas me seda asja nüüd edasi uurime.”

II

Vana Manzo oli nende miljoni töölise seas, kes lahkusid 1920ndatel oma kodust, et otsida tööd lõunapoolsetes piirkondades, teenides ühe koha peal paar hooaega ning rännates siis järgmisse kohta nigelat palka saama. Selleks ajaks oli L’Eco d’Italia ilmunud juba pool sajandit ning esimesed itaallaste kogukonnad New Yorgi Mulberry Streetil ja Five Pointsis üles kasvatanud kolm põlvkonda asunikke. Igavene rändamine oli muutunud üksikute õnnetute eluviisist kogu Lõuna-Itaalia elunormiks, kuid rändude haare ulatus harva üle ookeani. Mõned tegid katset Mehhikos, Venetsueelas ja isegi Kolumbias, kuid ekvaatorilähedane kliima osutus enamikule talumatuks.

Hoolimata mäenõlvu ja lauskmaad katvatest veiniistandustest polnud Itaalia pinnas kuigi viljakas, väsinud sadu aastaid kestnud lakkamatust harimisest. Tsitruseistandused Sitsiilias ja Calabrias, mis olid varem andnud rasket tööd tuhandetele inimestele, pidid peatselt alla vanduma Kalifornia ja Florida puuviljadele, mille voog ei lakanud ka halvimatel aegadel, ning kui Itaalia hakkas Venemaalt ja Ameerikast nisu sisse vedama, varises ka viljakasvatus, viimane tugisammas.

Manzod olid juba kolm korda elukohta vahetanud, jäädes viimasel korral pidama Monte dell’Angelosse, kus näis tööd jätkuvat pikemaks ajaks. Maja, mille vana Manzo poolmuidu ostis, oli üle aastakümne tühjana seisnud, kuid seinad olid hästi laotud ja sarikad pehkimata. „Ma tahan, et sellest saaks kodu ka mu lastelastele,” lausus ta, kui katus oli vahetatud ning jalge all valendasid uued männipuust põrandalauad.

Kirjade voog Ameerikast tihenes ning sageli sisaldasid ümbrikud peotäie rahatähti. Naaber näitas Manzole üht sellist kirja: „Minu kõige kallim nõbu,” seisis seal, „kui sa vaid ette kujutaks! Ma teenin siin ettekandjana rohkem kui professorid Itaalias. Neitsi Maarja nimel, mul läksid esimest palgatšekki nähes jalad nõrgaks!”.

Vana Manzo teraste silmade all olid nende saapakujulisel poolsaarel kasvanud maksud, hinnad ja rahvaarv võrdväärselt hullus tempos, kuid maa muutunud järjest väsinumaks ja linnadest saanud hingitsevad mädapaised. Õige pea ilmusid välja noobleis rõivais ja kerge aktsendiga agendid, kes „väga mõistliku tasu eest” pakkusid paesanodele kohta laeval ja tööotsa teisel pool ookeani.

Teise kümnendi alguses hakkasid rändlinnud juba hoolega tiibu lehvitama, jõudes lääneranniku suurlinnadest üle kogu maa ja kontinendi. Nende usinusega ehitati üles terved linnad ja pandi maha sadu kilomeetreid rööpapaare, ning pärast paari-kolme aastat tööd võisid nad jõukatena pöörduda tagasi oma kodukülla, elava tõendina kõigile kahtlejaile, et Ameerika pakkus rohkem kui vaid lubadusi. Mõnest perest sõitis ära üksnes meespool, samas kui teised läksid tervete suguvõsadena.

Vana Manzo tõusis öösel üles, läks tagatuppa, süütas kobamisi küünla, puhus tikule ja istus raskelt. Ta oli unes näinud seda maad, kus tänavad on sillutatud kullaga ja häid töölisi nagu tema võetakse vastu kui kuningaid. Ta mõtles oma tunnitasule, mis parematel aegadel ulatus ümberarvestatult veerandi dollarini, aga sageli oli veel väiksem, sellal kui Ameerikas teenisid temasugused vähemalt topelt nii palju. Oleks see seda väärt? Vähe sellest, teda painas kuulujutt, et puusepad pidid tasku pistma lausa kaheksa dollarit tunnis, mida oli kordades rohkem võrreldes sellega, mida said ametivennad Rooma lähistel. Numbrid tantsisid ta vaimusilmas, ahvatledes piltidega tugevast söögist, kallitest napsudest ja väärikast elupaigast. Ka tema võiks puusepaks hakata, küll ta õpib – oli ju vanavanaisagi puusepp ja üks emapoolne käli kah, too, kes nüüd Parma kandis elab… Ta tõmbas sõõmu värske puidu ja vaigu lõhna, mida põrand ikka eritas, mõeldes: oleks see seda väärt?, ning seintel võbeles küünlaleegi vari nagu tema kõhklev meel.

Reisilaev „S/S Providence”, kui see seisis 1926. aasta 30. augustil Napoli sadamas, oli suurim asi, mida Silvia oli oma lapseaastate jooksul näinud. Kesk hommikuudu joonistus välja kolm suurt korstent, valget värvi rõngad ümber, pahvimas hõredaid suitsunooli, ning ees ja taga sirutusid mastid loiult õõtsuvate lippudega. Laev ise oli nii pikk, et kui nad ahtri juures seisid, paistsid inimesed laevaninas vaid mustjashallide kriipsukestena. Ja see oli viimane seesugustest – mitu aastat olid laevad vedanud uue elu otsijaid üle Atlandi, kuid siinsamas kailgi räägiti juba piirangutest, sisserändajate tagasisaatmisest ja isegi kogu nende vara äravõtmisest.

Ta vaatas isa, keda nad hellitlevalt Nonnoks kutsusid, ja märkas, kuidas ta käsi liikus mitu korda põue, et kobada rahakotti. Jumal teab, mitu Manzode pärandina edasi antud prossi või sõrmust olid kellegi väledad sõrmed selle eest vastu võtnud. Tupruvas vahus kõlasid hääled õõnsalt ja kaeblikult, kogu aeg hõigati kedagi taga, kogu aeg lendlesid ebamäärased käsklused, kuigi näha polnud ei hüüdjaid ega käsutäitjaid.

Paistis, et ka isa tundis võõristust, kuid vähemalt oli töö teda Monte dell’Angelost kaugemale viinud. Ülejäänute jaoks oli Napoli, kui nad ennist seda läbisid, suur ja hirmutav. Sadamalinnana koondas see kümneid nahavärve ja aktsente: siin olid haukuva hääletooniga mägilased, laialt naervad kreeklased, kelle sitked käed laevu taglastasid, poolsaare teiselt poolt tulnud rumeenlased, mehed Sardiinia saarelt, kortsulise näoga sitsiilia kaptenid ja isegi mõned prantslased, enim aga napollasi, kelle keel sisaldas sõnu, vorme ja fraase kõigist eelnevaist. Viimase omataolise laevana oli „Providence” kohale toonud kirju seltskonna üle Itaalia, isegi sadade kilomeetrite kauguselt Toscanast ja Calabriast, ning hulga inimesi, kes nimetasid oma elupaigana külasid ja asulaid, mis panid teisi üksnes nõutult pead raputama.

Järsk mäenõlv, mida ühelt poolt kaitses kaljumüür, oli täis valgeid kahe– ja kolmekordseid kandilisi maju ning ennist alla sadama poole tulles olid nad imetledes vaadanud võlvitud läbikäike ja rõdudelt rippuvaid riideid. Kitsaste munakivitänavate kohale kaardusid oliivipuud, vahel otse mäenõlvast välja pressides, ja iga rõdu raamisid lillepottidest sirguvad viinapuuväädid. Alumistel korrustel, suurte päranilükatud uste kõrval, müüsid vestides ja õlgkaabudes mehed puust lettidelt tomateid ja apelsine sinistes pihikutes ja pearättides naistele. Napoli lahe sellel osal, mis oli merest kaiga eraldatud, õõtsus paar purjelaeva; mõned kalapaadid olid lohistatud kaldale ning päikesekullatud turjaga mehed istusid nende ääres, piip suunurgas, tihendades laudu taku ja tõrvanööriga.

Nad astusid trapist üles, pigistades nööri, mis lahutas neid ja musta vett, mis peksles laevakere ja vetikatest ligase kai vahel. Mehed põrnitsesid sadamaehitisi ja kaugemaid nõlvu sellise pinevusega, nagu üritaks nad end nende külge aheldada. Nende silmad olid punased ja neelatused valusad. Oli naisi, kes viimasel hetkel ümber mõtlesid ja läbi pisarate sõneledes üritasid veenda oma meest pöörduma tagasi koju, kuid seismine kesk teisi – neid, kes olid meelekindlamad – muutis nii mõnegi pehme südame kõvaks.

Vesi pulbitses. Läbi metalli kostis rütmilisi mootoritukseid ning laevatekilt kandis tuul laiali laste ülemeelikut naeru ja vanemate karme keelde. Meeste peaaegu kurjades pilkudes oli kahetsust – ehk oleks nad suutnud veel midagi teha? Ehk sai oldud liiga allaheitlik? Kui oleks kõik üheskoos läinud ja… Selle asemel mängisid nad oma pered maha joobnu muretusega. Lasid end heidutada, kui tööandja neile, käed puusas, lausus: „Mul pole tarvidust kümnele inimesele, kui viis sama töö ära teevad, ja teevad armastusega, teevad nagu endale, sest nad teavad, et kui ma nad ukse taha tõstan, pole neil kusagilt mujalt tööd leida.”

Kas Manzode vaarisa oleks lasknud endaga nii teha, oleks ta kaabulodu sõrmede vahel mudinud ja abitult üritanud oma kitsikust selgitada nagu nemad, oleks ta lasknud oma „aga”-d ja ”kui”-d summutada? Oleks ta jätnud viinamarjad eikellelegi küpsema?

Karjudes loopisid jässakad mehed suuri puust kaste, vedrutades neid oma tumepruunidel käsivartel ning naerdes, kui päike lõikas silma. Nemad olid jääjad, ja kui nad kodus või trahteris ka mõtlesid Mussolinist ja mustsärklastest, siis siin lükkasid nad soni kuklasse ja sülgasid lõbusalt. Polnud vahet, mis lipu all laev sadamasse sõitis, töö oli ikka sama.

Madrused üritasid tõuklevat rahvamassi omapoolse tõukamise, pressimise ja nügimisega suunata õigeisse käikudesse. Kaptenisillal haaras keegi plekkruupori. „Ärge trügige. Säilitage rahu. Keegi ei jää maha.” Ja veel kord, iga sõna rõhutades: „Ärge. Trügige. Ometi.” Tal olnuks vaja laevakorstna suurust ruuporit, et end päriselt kuuldavaks teha.

„Jäta, sa teed haiget!” ütles ema. Silvia haaras lisaks randmele ka seelikuvoldist. Ta nägi üksnes suurte inimeste jalgu, kohvreid, kompse, moonakotte ning üleval lapikest taevast. Ta proovis kinganinadel tippida, sest kõik näisid talle peale pressivat ja ta kartis, et keegi astub talle varbale, aga see väsitas teda ja ta laskus alla; kohe astuski keegi kogu kontsaga ta varvastele, ta aietas ning pisarad tulid silma. Isa rääkis midagi, mida ta ei kuulnud. Nad seisid juba tükk aega keset surnud õhku ning niiskest otsaesisest said piisakesed ninaküljel, mis soolasena suunurkadesse kogunesid, siis hakkasid riided selja külge kleepuma, siis oimukohad tukslema. Hooti valdas Silviat tunne, et ta on muutunud kaalutuks ning kohapeal samme tehes tundis ta, nagu võiks end vedrutada taevasse. Ta õõtsutas oma udusuleraskust, tundes äkilist rõõmuhoogu, kuni keegi – ja see oli küll rumal nali – viskas suure musta riide nende üle. Ema sikutas ta püsti – ta oli põlvili vajunud, rohkemaks polnud ruumi. „Ära lollita niiviisi,” ütles ta vaid.

Aegaviisi see inimsumm siiski liikus, juhatati mööda pealisehitistest ja suunati alumistele tekkidele. Eemalt oli mustav uksesuue tundunud ahvatlevalt jahe, ahvatlevalt varjupakkuv, aga pärast kõrge ava ületamist tundus, et nad on astunud hoopis teise elemendi sisse, mis paksuselt asetses õhu ja vee vahepeal. Silvia maigutas kuiva suud. Heledas vormis sünge madrus näitas sõnagi lausumata trepile, jagamata ühtegi pilku. Hääled sumbusid kitsas trepikäigus ning käsipuu oli loendamatutest higistest peopesadest libe. Kusagilt eestpoolt kostis tiraad selliseid vandesõnu, et ema lasi pärast hetkelist tardumust kompsudel kukkuda ja pani käed Silvia kõrvade ümber.

„Ära rahmi,” viskas papa.

Kui nad alumisele tekile jõudsid, lõi ema käe suule.

Väheste kumavate lampide valguses avanes neile esimene tekk – see troopiline kelder – pardast pardani, maast laeni täis narisid, mis ehitatud raudtorudest raamidele. Ehkki siin said inimesed lõpuks hargneda, pidid nad koperdama kitsastes vahekäikudes või vinnama ennast üle pagasikuhjade, peade ja jalgade. Nad möödusid uksepoolsetest kohtadest, mis olid esimeste õnnelike valduses ja sumasid tahapoole, tundes üha lämmatavamat higi ja pesematuse lehka. Ta nägi töinavaid lapsi ning kümnete kaupa konutavaid, hingeldavaid ja lamavaid inimesi; ukseavast voogas neid üha juurde. Silvia lohises koos õdede ja vennaga kaasa, kuni nad leidsid vabad koikud ruumi keskosa küljel.

Esimene asi, mida isa ütles, kui ta oli koikule istunud ja käed reitele toetanud: „Sihke raha sai makstud siukse saadanama jama eest!”

„Vannu palju tahad, aga see on viimane laev,” teatas naaber kõrvalkoikult. „Nad ju teavad, et võivad meid nöörida, nagu tahavad, ja mis sa teed, kui ei meeldi, lähed kalapaadiga või?”

„Omasid ei tohiks nõnda koorida.”

Naaber kehitas õlgu. „Viimane laev, tuleb võtta mis annab. Sa, külamees, teeks ise samamoodi.”

Hapuka õhuga ruumi, mida teistes oludes oleks jaganud viiskümmend reisijat, mahutati lõpuks enam kui kolmsada. Samamoodi täitusid sarnased ruumid laeva teistes osades, kuni kõige viimased said õnnetud kohad tekil, kuhu uhkas korstnasuitsu ja mis pidi merel kõige hullemini õõtsuma, aga kust nad üles vaadates nägid teise klassi reisijate kabiine ja võisid unistada esimese klassi luksuskajuteist.

Siis käis laevakerest läbi võpatus ning mürisedes ja vett vahule pritsides hakkas „Providence” kaist eemalduma, lastes sireenil kaikuda. Sadamatööliste visatud köied tõmmati tekile ja madrused hõikasid viimaseid teateid, sellal kui laev keeras end aeglaselt ringi ja võttis suuna merele. Oleks ilm olnud vesine ja kõle, poleks Silvia tundnud lahkumisvalu kipitust, kuid praegu, kus loodus oli välja toonud oma aprilli parima, näis kõik osatavat Itaalia kaunidust.

Juba laeva esimeste kergete õõtsatuste peale avamerel tegi ema „oih” ja luksatas pahaendeliselt. Ta lasi uurida, kaua laev sõidab, ning kuuldes kahest nädalast, krimpsutas nägu. Kahvatu ilme jäi ta näole kogu selleks ajaks, mil laev väledalt piki laineid lõikas või mürtsatades neisse risti maandus.

Kui Silvia peopesa vastu põrandat pani, tundis ta võbinat. Ka lavatsite raamid värisesid. Tugevama tuulega laulsid narid nagu külmasaanud kilgikoor ja kui vöör raius suuri laineid, krääksatasid ühenduskohad üheaegselt. Läppunud hingeaurust ja läbitungivast niiskusest tekkis seintele läikiv kirme ning tumedad piisad jooksid ridamisi üle lae ja varisesid roidunud nägudele, supikaussidesse ja leivaviiludele.

Neljateistkümnendal septembril sisenes laev New Yorgi sopilisse lahte ning Silvia, elevil ja ärevil, rüsis koos teistega tekile. Ta puges inimeste vahelt läbi ja jõudis laevaninasse parasjagu siis, kui nad olid möödunud kahest majakast, mis seisid valvuritena mõlemal pool suuet. Laht tundus talle hoomamatult suur – ainuüksi nende läheduses loendas ta kaksteist laeva, mis vedasid enda järel kiiluvee valgesäbrulist joont. Igal maanukal oli maja majas kinni ja ainuüksi ühel neist poolsaartest pidi elama rohkem inimesi kui terves Monte dell’Angelos kokku. Siis lippas ta juba vööri poole, et klammerduda reelingu külge, vaadata aukartusega kaugelt paistvaid maju ja sisimas – juubeldada!

Majakobarad, mille kõrval puud paistsid madala võsana, seisid ühtaegu sünge ja võidutsevana ning Silvial tekkis küsimus, kust on leitud üldse nii palju inimesi, et kõik need täita. Hoonete kohal, keset selget päeva, rippus poolläbipaistev kuusirp nagu õrn jääkirme taevalombil. Vaatepilt ei jätnud külmaks isegi keskmise põllukivi huumorimeelega abrutse, kuid kõige suuremas hämmelduses olid siiski lauskmaalased, kes nügisid üksteist küünarnukkidega ja panid käsi puusa, lausudes muudkui kassanäe ja savaatavaid, imestades, kuidas on võimalik majad nii kõrgeks ehitada. Laev aga keeras aegamisi külje ette ja võttis suuna väikese saare poole, keerutades üles laineid, mis rullusid nagu mõnust püherdavad vaalad.

„Providence” maabus puust kai ääres väikesel maalapil, mida mõned kutsusid Pisarasaareks, L’isola delle lacrime. Vastaskai ääres seisid juba kaks väiksemat laeva, mis paistsid „Providence’i” kõrval nagu kalapaadid ja kust kreekakeelse padistamise saatel lohistati välja suuri kaste. Nemad aga aeti laevalt lambakarjana maha ning oma puust kohvreid ja linasesse riidesse mässitud kompse ligi hoides paistis nende silmist põhjatu kahkvelolek.

Pool saart oli täis pikitud kahekorruselisi viilkatusega kivimaju, mille vahel kasvasid sama kõrged mägivahtrad, kogu ülejäänud osa võttis enda alla nelja torniga ilmatu kõrge kivihoone, kuhu nad varsti koos teiste põgenike pika joruga sisse utsitati. Keegi neist polnud kahe nädala jooksul pesta saanud ning ühte kohta kogutuna vajus lämmatav hais neile peale nagu vettinud kalts. Katedraalina kõrges ning võõrastest häältest ja keeltest kõmisevas saalis mõõtsid valgetes riietes mehed reisijaid, kärkisid tõlkide peale, täitsid virnade viisi pabereid ja põrnitsesid kõigile tülpinult otsa. Traataia moodi vaheseinad jagasid saali sopiliseks labürindiks. Silvia ehmatuseks eraldati teda, venda ja õdesid vanematest. Ta mõtles hirmuga, et võib-olla teda ei lastagi Ameerikasse, vaid saadetakse õõtsuvale laevale tagasi, ning hakkas vaikselt tihkuma.

„Kuss, kuss,” tegi Simona, aga temagi silmades värelesid mõned veepiisad. Siiski liikusid laste ja täiskasvanute järjekorrad võrdlemisi sarnase kiirusega edasi, sest kuigi ta isa ei näinud, kuulis ta tema häält vastamas kellegi rangele küsimusele. „Ma non parlo… non capisco…

Ta võis kujutleda isa käega abitut liigutust tegemas, otsides sõnu. Sealsamas tuli tema järg ja ta tundis südant traavi laskmas. Torujate vuntsidega mees kordas oma küsimust, kuid Silvia ei osanud muud, kui vaadata teda suurte silmadega, ütlemata midagi. Üleskirjutaja raputas kurjalt pead ja viipas ümmarguste prillidega abilisele, kes küsis juba itaalia keeles: „Mis su nimi on, tüdruk?”


Страницы книги >> 1 2 3 4 5 6 7 | Следующая

Правообладателям!

Данное произведение размещено по согласованию с ООО "ЛитРес" (20% исходного текста). Если размещение книги нарушает чьи-либо права, то сообщите об этом.

Читателям!

Оплатили, но не знаете что делать дальше?


  • 0 Оценок: 0
Популярные книги за неделю


Рекомендации