Электронная библиотека » Barbara Cartland » » онлайн чтение - страница 1

Текст книги "Armastuse orjuses"


  • Текст добавлен: 1 ноября 2016, 00:40


Автор книги: Barbara Cartland


Жанр: Зарубежные любовные романы, Любовные романы


Возрастные ограничения: +16

сообщить о неприемлемом содержимом

Текущая страница: 1 (всего у книги 9 страниц) [доступный отрывок для чтения: 4 страниц]

Шрифт:
- 100% +

Autori eessõna

Kirjeldused sultani haaremist on tõetruud. Sevastoopol langes 1855. aasta septembris ja rahuleping sõlmiti 1856. a. jaanuaris.

Kreeka kuningas Otto tõugati troonilt 1862. a.

Vikont Stratford de Redcliffe oli üks parimaid Suurbritannia saadikuid, kes saavutas diplomaatia ajaloos unikaalse koha. Mitte ükski teine võõramaalane pole Türgi impeeriumis sellisel moel domineerinud.

Õukonnapoeedi tiitliga pärjatud Lord Tennyson kirjutas tema surma puhul:

Sina, suur Canning kolmas, meie õilsamate ja paremate seast!

Su pikk päevatöö on lakand, siin vaikib nüüd lääne saadik, kes Inglismaa hääle on kandnud itta.

Esimene peatükk
1855

Galopeerides üle künkliku maapinna, mis kirka rohu ja lilledega moodustas ereda kontrasti tumedate küpresside taustal, tundis lord Castleford sügavat rahulolu.

Pärast nädalatepikkusi reise, diplomaatilisi kohtumisi ja memorandumeid oli tõeline rõõm tunda end vabana ja hetkeks kõigest eemal viibida.

Oli päikseline suvepäev, õhk oli kristallselge ning hobust valjaist peatuma sikutades vaatas lord Castleford alla linnale, kuhu minevikus oli kogu tsiviliseeritud maailm kokku kogunud teadmised, kunsti, rikkuse ja hiilguse.

Osa Konstantinoopoli hiilgusest oli tuhmunud, kuid kaugelt vaadatuna andsid kuplite ja tornide sära, marmorsammaste read, uhked paleed parapettide ja skulptuuridest tulvil kullatud rõdudega ikka veel kujutlustele toitu.

Lord Castlefordi viimasest külaskäigust Türki oli möödunud mitu aastat ja vaadates nüüd päikesest üleujutatud pealinna, leidis ta, et Konstantinoopoli tõeline ilu peitus tema vetes.

Kohast, kus ta seisis, tundus, et kõikjal oli vesi, selge ja sinine, voolamas sädeledes rahulikku Marmara merre.

Põhjas oli kitsas Bosporuse väin, mis kubises pargastest, suurematest või väiksematest sõude– ja aurupaatidest ning vägesid Krimmi viivatest Briti, Prantsuse ja Türgi sõjalaevadest.

Tema all laius oma sädelevas kauniduses Kuldsarve laht, mis läbis linna kõige tihedamini asustatud osa ja andis omapärase ning kauni sireduse kõigele, mida puudutas.

Mõeldes all laiuvale linnale, meenus lord Castlefordile, et ta polnud veel ostnud kingitust oma võõrustajale, hiljuti aadliseisusesse tõstetud Briti suursaadikule lord Stratford de Redcliffe’ile.

Lord Castleford oli kavatsenud talle kingituse tuua Pärsiast, kus ta oli erisaadikuna šahhi juures viibinud.

Aga Teheranis oli tal aega tegelikult väga vähe olnud ning pakutu oli talle tundunud liiga tavalise ja labasena, et olla väärikaks kingituseks auväärsele, autokraatlikule ja üleüldiselt imetletud Suurele Elchile11
  sellise austava tiitli omistasid türklased tollal suursaadikuile (tõlkija).


[Закрыть]
, kes oli reforminud Ottomani impeeriumi.

Lord Stratfordil oli külluses tikitud kaftaneid, kalliskividega kaunistatud käepidemetega mõõku või kuldbrokaatkangaid ja lord Castleford otsis midagi unikaalset mehele, keda ta imetles üle kõige ja kes, nagu ta pidevalt kordas, oli talle õpetanud kõik, mida ta diplomaatiast teadis.

Hetkelise tuju ajel otsustas ta nüüd üksinda väljas olles otsida mõnd aaret, mis on peidus kullassepa või hõbesepa poekestes, mida paljud tulihingelised kogujad, kes Konstantinoopolit külastasid, ei olnud veel avastanud.

Talle meenus üks koht, kust ta oma eelmisel külaskäigul leidis mälestusesemeid nondest kaugetest aegadest, kui kreeklased ja roomlased praeguse Türgi aladele oma jälgi jätsid.

Paljud nende aarded olid salamisi varjule pandud või hauakambrites peidus, kuni mõni varas või väljakaevaja nad päevavalgele tõi.

“Peab olema midagi, mida lord Stratford tõeliselt hindaks,” pomises lord Castleford endamisi.

Pöörates hobuse tagasi maailma kõige kaunima pealinna poole, hakkasid talle silma paljud linna uhkeimad monumendid.

Hiigelsuur ristkülikukujuline hipodroom, selle neli rida paviljone ja galeriisid; hiiglaslik Püha Sofia kiriku basiilika, mille poole usklikud päev läbi oma pilgud pöörasid.

Peale nende oli hulgaliselt sädelevaid minarette ja kupleid, mis kõik andsid kujutlusvõimele hoogu, mis olid ajalooürikutesse kirjutatud, värssides ülistatud ning sajandeid vaesemate rahvaste poolt kadestatud.

All enda ees nägi lord Castleford Top Kapou Seraid ehk Seraili22
  Türgi sultani palee Konstantinoopolis (tõlkija).


[Закрыть]
, mille sultan alles möödunud aastal Dolmabache’i paleesse kolides maha jättis.

Seraili ümbritsevad küpressid andsid sellele imelikult kuritahtliku ilme.

See oli koht, millest õhkus sajanditetaguse armastuse, veretööde, ilu, auahnuse, piinamiste ja tumedate tegude hõngu ning mis kubises meanderornamentidega kaunistatud purskkaevudest, ülekullatud kioskitest ja kohutavatest kurttummadest.

Rääkimata hüljatud naistest ning troonilt tõugatud sultanitest, keda paleemüüridelt Bosporuse vaikivasse rüppe oli heidetud.

Surm kõndis seal käsikäes eluga, ilu kõduga, toores varjamatu kuritegu noorte neitsite pehmusega, kurjus lindude lauluga.

Serail – kunagine linna süda!

Lord Castleford avastas varsti, et ta ratsutas turu poole, mis oli kunagi olnud hobusetalliks keiser Justinianuse kahele tuhandele hobusele ja kus nüüd olid lahtised poekesed, milles kaubeldi igat sorti tikandite, kullassepatööde, soomusrüüde, kangaste, toidumoonaga – kõik läbisegi värvikate juur– ja puuviljadega, mille poolest Bosporus kuulus oli.

Turu kitsastes vahekäikudes sagivad inimesed moodustasid värvide kaleidoskoobi.

Seal oli värviliste vöödega armeenlasi, kes piilusid räbalate alt välja ja kandsid seljas raskeid koormaid, pikkades mantlites looritatud naisi, kulunud turbaneis pimedaid kerjuseid, kes sirutasid oma kondiseid käsi bakshish’i – almuse – järele, pakse pašasid päikesevarjude all, mida teenrid nende pea kohal hoidsid, idamaa päikesest praetud pärslasi lambanahksetes mütsides ja karusnahast keepides.

Eeslid ja kõhnad hobused komberdasid peaaegu nähtamatutena kõikmõeldavate koormate all.

See kõik oli osa idamaadest, mida lord Castleford teadis ja armastas.

Pilk peatus maiustustekandikut pea peal kandval vanal türklasel, valgetes turbanites ja pikkades mustades kaftanites dervišitel ning türgi ohvitseridel, kes, punased fessid peas, oma hinnalistel hobustel mööda sörkisid.

Lord Castleford liikus edasi, ignoreerides pealetükkivaid kaupmehi, kellest ta möödus ja kes püüdsid teda ahvatleda idamaise villa pallide, tikitud bulgaaria atlassi, üleni siidist kootud pärsia vaipade, igat värvi ja igasuguse koega õrnade Brussa siididega.

Talle turgatas just mõte, et ta pidi olema eksinud ning unustanud, kus täpselt asus see poeke, mida ta otsis, kui äkitselt kostus eestpoolt lärmi ja saginat.

Järk-järgult muutusid kimedad hääled hõigete, huilgamise ja kriiskava kisa möirgeks.

Inimesed lord Castlefordi ümber vaatasid ärevalt sinnapoole, kust kära kostis ja isegi kõige unisemad virgusid äkki.

Salk mehi tuli joostes kitsast läbikäigust, paljudel käes toikad ja ilmselt tirisid nad endaga kaasa kedagi või midagi, mis oli hetkeks eristamatu.

Lord Castleford juhtis hobuse kiiresti lähima müüri äärde ja tänavakaupmehed tirisid kõigest väest oma kaupu tillukestesse koopataolistesse poekestesse.

Kuid juba aeti ümber juurviljakärusid, puuviljad veeresid maas, ja kära, mida sissetungijad tekitasid, võimendus kauplejate protestides ja süüdistustes, kelle kaupu kahjustati.

Lord Castlefordi hobune ajas kõrvad kikki ja niheles veidi, kuid ta oli selleks liiga hästi välja õpetatud, et kärast või neile läheneva rahvahulga toigastest ehmuda.

Kõrgeauline lord ergutas teda ettepoole, kus tänav näis olevat laiem. Siis märkas ta otse enda kõrval seismas valges kleidis euroopalikku naist.

Naine seisis seljaga vastu poekülge ja oli silmanähtavalt hirmunud. Ta oli roninud kitsale trepiastmele, et teelt eest pääseda. Tema ees seisis türklane, kes oli ilmselgelt ta teenija.

Lord Castleford teadis väga hästi, et ükski daam ei läinud sisseoste tegema, ilma et teener oleks teda saatnud ja isegi sellisel juhul söandasid vähesed ilmuda turule.

Naine oli väga tagasihoidlikult riides ja kuigi ta seelik oli lai, ei kandnud ta hetkel moes olevat krinoliini. Ent mees nägi, et tal oli äärmiselt elegantne figuur, väike ja sale, ning ta tundus väga noor.

Kära tugevnes, kui rahvahulgad nendeni jõudsid, karjudes ja kriisates nende ümber tunglesid ja nüüd kuulis lord Castleford ka, mida nad hõikusid.

“Tapke ta!” “Hävitage!” “Piinake teda!” “Pealekaebaja – spioon – ta peab surema!”

Ja alles siis nägi lord Castleford rahvahulga keskel meest, keda tiriti käsivartest, jalgadest, riietest ja juustest. Mehe nägu jooksis verd, tema silmad oli pooleldi suletud.

Oli selge, et mees oli pigem surnud kui elus ja lord Castleford arvas, et ta oli vene spioon, vähemalt rahvahulk näis seda uskuvat.

Sõda sigitab alati nõiajahte ning kütab üles rahvahulki.

Kõrgeauline lord oli juba Konstantinoopolisse saabumisel teada saanud, et linn on “spioonipalavikus” ja türklased on valmis kahtlustama iga võõrast, kes ei suuda tõestada oma rahvust.

Meest, kelle rahvahulk oli kätte saanud, peksti keppidega, teda taoti jalgadega ja tema peale sülitati ning talle sai osaks pidev, mõistetamatu, ent sellegipoolest väga metsik sõim.

Kui mässajad jõudsid lord Castlefordini, aeglustasid nad käiku, sest mehed nende ees takistasid tee kitsenedes edasipääsu.

Hobuse seljas istudes nägi lord Castleford, et pööbli meelepaha alla sattunud mees tundus isegi läbipekstuna kultuursem ja paremasse seisusesse kuuluv kui tema tagakiusajad.

“Kas me… ei saa mitte midagi… teha?”

Lord Castleford ei taibanud hetkeks, kes rääkis. Siis nägi ta, et tema kõrval olev daam, kes oli vastu seina surutud, kummardus ta poole, et ennast kuuldavaks teha.

Naine rääkis inglise keeles, kuigi mees tajus võõrapärast aktsenti.

“Kahjuks ei ole võimalik midagi teha,” vastas ta peaaegu teravalt. “Arvestades seda, et meiegi oleme võõramaalased, tõmbaksime selle rahvahulga tegemistesse sekkudes kindlasti endale õnnetuse kaela.”

“Aga võib-olla ta ei teinudki midagi… halba.”

“Nad usuvad, et ta on spioon – venelane!”

“Seda ma arvasingi,” sõnas daam, “aga nad võivad ju eksida.”

“Võib-olla eksivadki,” vastas lord Castleford, “aga pole meie asi sekkuda. Tegelikult, kui aus olla, me lihtsalt ei julge seda teha.”

Nende sõnade ajal liikus ikka veel kriiskav ja karjuv rahvahulk edasi, riivates ta hobust ning muutes looma närviliseks.

Mees, keda oli peatumise ajal pekstud, näis olevat teadvuseta.

Mööda kitsast tänavat tulid teistest mahajääjad ja oli näha, et mitmed nooremad mehed, kes töötasid poodides või olid omanike pojad, olid valmis kaasa lööma ning lõbust osa saama.

“Me peaksime siit nii kiiresti kui võimalik ära pagema!” sõnas lord Castleford.

Ta teadis liigagi hästi, et pööbli vägivaldsus võis väga kiiresti levida ja kasvada ning üks kaklus viis tavaliselt teiseni. Kuni olukord pole rahunenud, ei ole turg ohutu koht.

Ta vaatas enda kõrval seisvat naist.

“Kui te istuksite minu ette sadulasse,” lausus ta, “oleks teil arvatavasti ohutum kui üritada jalgsi minna.”

Rääkides vaatas ta teele enda ees ja sai oma kahtlustele kinnitust: üha rohkem mehi kiirustas ühinema rahvahulgaga, mis oli äsja neist möödunud. Naine pidi neid samuti märkama, sest ta sõnas kärmelt:

“Te olete väga lahke.”

Ta pöördus teenri poole, kes seisis tema ees, ja lord Castleford nägi, et mees oli tagasihoidliku, auväärse olemisega keskealine türklane.

“Mine koju, Hamid,” käskis daam. “See härra hoolitseb mu eest. Kaugemale minna ei ole tark tegu.”

“See on tõsi, käskijanna.”

Lord Castleford kummardas alla naise poole, too sirutas käed ja mees tõstis ta sadulasse.

Naine oli nii kerge, et tundus nagu lendaks ta mehe mõeldud asendisse küljetsi istuma, nii et mees sai vasaku käega hoida naist ja paremaga ohje.

Naise paeltega lõua alt kinniseotud kübar oli väike ja ei takistanud tal mehele toetumast, võimaldades mehel kergesti hobust kontrollida, ilma et naine oleks mehele mingil moel koormav olnud.

Aeglaselt, liigselt kiirustamata, ärgitas lord Castleford hobust kindlal käel edasi, hoides võimalikult seinte lähedusse ja pidevalt seisatades, et rahvahulka mööda lasta.

Õnneks olid kõik õhinaga tormamas mässajate juurde, kelle hõikeid oli ikka veel kuulda, nii et nad ei vaevunud lord Castlefordi ega tema kandamit tülitama.

Veidi aja pärast pööras mees vasakul asuvale kitsale kõrvaltänavale, kus polnud midagi hirmuäratavat peale mõne üksiku väsinud eesli, kes tõid küladest linna värsket toidukraami.

Varsti möödusid nad tänavatest ja jätnud selja taha mošee ning mõne tähtsusetu maja, jõudsid välja avamaastikule.

“Ma arvan, et praegu on tark tegu ringi sõita,” lausus lord Castleford. “Kui ütlete mulle, kus te elate, läheneme linnale teiselt poolt, mis on kindlasti ohutum ja meeldivam kui tuldud teed mööda tagasi minna.”

Ta aimas, kuhu rahvahulk vangi viis, aga ta ei tahtnud riskida.

Niipea kui levib kuuldus hukkamisest, olgu see siis seaduslik või mitte, kiirustab pööbel kõigist linnaosadest kohale ja ehkki neil oli siiani õnne olnud vigastamatult pääseda, võis ühe võõramaalase hukkamine õhutada pööblit teisteks hukkamisteks.

“Vaene mees!” sõnas daam, keda lord Castleford sõidutas, vaikselt. “Ma ei suuda sellele… mõelda, kuidas ta… kannatab!”

“Arvatavasti on ta juba igasuguste kannatuste suhtes ükskõikne,” vastas lord Castleford.

Nüüd, kui neid ei ähvardanud enam miski, vaatas ta naist esimest korda ja adus, et too oli väga kaunis.

Mehele näis ta teistsugusena kui ükski varemnähtud naine ja teda huvitas, mis rahvusest võis naine olla.

Kindlasti ei olnud ta inglane, ehkki rääkis inglise keelt väga hästi. Ta silmad olid suured ja tumedad ning juuksed olid samuti tumedad.

Aga ta nahk oli valge kui magnooliaõis.

Naise poole alla vaadates nägi mees, et ta nägu oli südamekujuline, väikese terva lõuaga. Tal oli tilluke sirge nina ja pehme suujoon, mis oli mehe arvates peaaegu täiuslik.

Otsekohe taipas mees, et naine oli liiga ilus, et kõndida mööda Konstantinoopolit üheainsa vanaldase teenri saatel.

Kuna teda vaevas uudishimu, sõnas ta:

“Ma arvan, et me peaksime teineteisega tuttavaks saama. Mina olen inglane ja mu nimi on Castleford – lord Castleford. Peatun Briti saatkonnas.”

“Mina olen prantslane, monsieur, ja ma olen teile ääretult tänulik, et te mulle appi tulite.”

Naine rääkis korrektses, klassikalises prantsuse keeles, mis oli päris veatu ja ometi leidis lord Castleford, et ta ei näinud prantslase moodi välja ning ta kõnegi polnud prantslaslik.

Kui nad oleksid kohtunud Prantsusmaal, ütles mees endale, oleks tal lihtsam naise rahvust ära arvata kui selles võõras keskkonnas.

“Ja kuidas on teie nimi?” päris ta.

“Yamina.”

Mees kergitas kulme.

“See nüüd küll prantsuse nimi ei ole.”

“Ma olen kogu oma elu siinkandis elanud.”

See siis seletabki asjaolu, et ta ei näe prantslaslik välja, mõtles mees.

Ta sai aru, et naine ei soovinud talle oma perekonnanime öelda ja kuigi ta oleks tahtnud, et naine rahuldaks ta uudishimu, kiitis ta samas naise ettevaatlikkust heaks.

Nad olid ju kohtunud juhuslikult ja hästikasvatatud noor naine ei tohi võõraga ennatlikult tutvust sõlmida.

“Kas te ütlete mulle, kus te elate?” küsis lord Castleford.

Naine selgitas ja mees oli veidi üllatunud.

Koht oli linna välismüüri lähedal ja mees teadis, et selles ümbruskonnas oli vähe maju, kus eurooplased elaksid.

Kuna tema ees elegantselt sadulas istuv naine äratas ta uudishimu, ei kiirustanud ta hobust kiiremale sammule, vaid lasi tal rahulikult rohumaal kõndida.

“Kas teile meeldib Konstantinoopol?” küsis ta, soovides vestlust arendada.

“Mõnikord ma vihkan seda!” tuli vastus. “Nagu mõni hetk tagasi, kui rahvas oli nii julm, lausa loomalik!”

Naise hääl värises ja lord Castleford sai aru, et ta oli õnnetu spiooni pärast, keda ilma mingi kahtluseta piinati ja kui ta oligi juba surnud, mõnitati teda ikka edasi.

“Türklased võivad olla väga julmad,” sõnas mees. “Samas on nad suurepärased sõjamehed ja britid ning prantslased kiidavad võitlusvaimu, mida nad Krimmis ilmutavad.”

“See on rumal ja mõttetu sõda!” sõnas Yamina.

“Ma olen nõus, aga jumal ise teab, et meie saadik tegi kõik, mis tema võimuses, et seda ära hoida.”

“Mitte just eriti edukalt!” vastas Yamina ja ta hääl kõlas sarkastiliselt.

“Venelased olid võimatud!” hüüatas lord Castleford. “Nemad ju lõppude lõpuks pommitasid Sinopet Musta mere lõunarannikul, hävitades Türgi eskaadri.”

“Võib-olla oli neil selleks põhjus,” oletas Yamina.

“Põhjus?” hüüatas lord Castleford teravalt. “Sinope konflikt oli pigem veresaun kui lahing, midagi selletaolist, mida te äsja turul väiksemas ulatuses nägite.”

Yamina ei vastanud ja hetke pärast mees jätkas:

“Türgi maavägede eeskujulik käitumine äratas Euroopas kaastunde ja imetluse. Asjaolu, et Suurbritannia ja Prantsusmaa möödunud aastal Venemaale sõja kuulutasid, ei tohiks teid üllatada.”

“Igasugune sõda on ebaõiglane ja julm!” kaitses Yamina oma seisukohta.

Lord Castleford naeratas.

“See on naiselik vaatenurk. Mõnikord tähendab sõda ka õiglust ja see ongi meie eesmärk türklaste toetamisel.”

“Loodetavasti mehed, keda mõlemal poolel tapetakse, hindavad seda, mida te nende heaks teete,” märkis Yamina.

Nüüd ei olnud enam kahtlust, et ta oli sarkastiline.

“Tundub, et te ei olegi kogu südamest enda ega minu kaasmaalaste poolt selles sõjas, mis sai alguse, lubage teile meelde tuletada, vaidlusest Jeruusalemma pühapaikade haldamise üle.”

“See tüliküsimus lahendati kaks aastat tagasi,” sähvas Yamina.

Lord Castlefordi üllatas, et naine oli asjast teadlik.

Ta lausus nõrga naeratusega huulil:

“Olen nõus, selle küsimuse lahendasid Briti, Vene ja Prantsuse saadikud. Aga siis, nagu te kahtlemata teate, nõudis Venemaa saadik Menšikov Venemaale lisaõigusi, millega Türgi pool ei saanud soostuda.”

Lord Castleford jätkas külmalt:

“Ta oli äärmiselt agressiivne ja minu arvates oli ta otsustanud suruda türklased alandavasse olukorda.”

“Kas te tõesti arvate, et… me suudame sõja võita?” küsis Yamina tasa ja lord Castleford märkas enne sõna “me” tillukest pausi.

“Ma olen kindel, et suudame!” vastas ta. “Meie väed on Krimmis talvekuudel palju kannatusi läbi elanud, aga nüüd lõpuks oleme muutumas paremini organiseerituks ja ma arvan, et enam ei kulu palju aega, kui tsaar palub rahu.”

Yamina vaikis ja nad liikusid edasi.

Päike paistis soojalt neile näkku ja lillelõhn segunes pehme soolase meretuulega.

Naine toetus kergelt lord Castlefordi käte vahele ja mees teadis, et johtus täielikult naise kehahoiakust ja nõtkusest, tänu millele ta suutis näilise pingutuseta istuda sadulaharjata sadulas.

“Kas te käite tihti ratsutamas?” päris mees, järgides oma mõttelõnga.

“Varem küll,” vastas naine, “aga viimasel ajal enam mitte. Väga meeldiv on sellise hobuse seljas istuda.”

“See kuulub suursaadikule,” seletas lord Castleford, “ja tema tunneb hobuseid hästi – nagu kõike muudki.”

“Te imetlete teda.”

“Kes siis ei imetleks, kui ta on isegi sultanist tähtsam? Vanasti öeldi ühtepuhku, et söör Stratford Canning on Türgi tegelik kuningas ja nüüd, kui ta on jälle tagasi, on see ikka veel tõsi.”

Lord Castlefordi häälest kostus entusiasm, mis sealt varem puudus.

Yamina vaatas talle otsa.

Alguses oli ta arvanud, et kuigi mees oli ilus, näis ta külma ja karmina, ehtinglaslikult üleoleva suhtumisega, mis talle ja paljudele teistele inimestele tundus hämmastav.

Viivuks üllatas teda mehe häälest kostuv soojus, ehkki ta ütles endale, et kindlasti oli mees liiga hõivatud enese imetlemisega, et kedagi teist imetleda.

Ta ei olnud seda tüüpi mees, keda Yamina pidas ligitõmbavaks, kuigi ta teadis, et peaks mehele tänulik olema, et too ta väga raskest kui mitte hädaohtlikust olukorrast välja aitas.

Neil kulus tükk aega, et jõuda linnaossa, kus Yamina elas, ja neiu teadis, et lord Castleford tegi targasti, vältides tänavaid, kus nad oleksid võinud taas ohtlikku olukorda sattuda.

Nüüd laskusid nad tumedate küpresside ja valge– ning kollaseõieliste põõsaste vahelt alla.

“Järgmine kord peate olema ettevaatlikum,” ütles lord Castleford, justkui räägiks ta lapsega, “kui lähete ainult ühe eaka teenri saatel sisseoste tegema.”

“Ma ei tee seda sageli,” vastas Yamina. “Aga mu isa on haige ja ma vajasin erilisi ravimtaimi. Tahtsin küsida ravimtaimede müüja käest, millised oleksid kõige sobivamad.”

“Kas poleks olnud targem arst kutsuda?” küsis lord Castleford.

“Siin maal on ravimtaimi peaaegu iga haiguse jaoks,” vastas Yamina. “Paljusid retsepte on sajandeid edasi antud suust suhu, perest peresse, isalt pojale. Neid pole üles kirjutatud, neid ei avaldata raamatutes, aga ometi on nad äärmiselt tõhusad.”

“Aga nende kasutamine ilma juhendamiseta on kindlasti riskantne,” ei jätnud lord Castleford järele.

“Mitte sugugi riskantsem kui nõustuda pimedalt kõigega, mida arst välja kirjutab,” pareeris Yamina.

Ta vaikis hetke ja suutmata hoiduda meest õrritamast, lisas:

“Niipalju kui me oleme kuulnud haiglate olukorrast Skutaris, on arstid suutnud väga vähe ära teha, et aidata sõjas haavata saanud mehi.”

“Selles on teil õigus!” nõustus lord Castleford. “Aga ma kinnitan teile, et süüdistada lord Stratfordi, nagu inglise ajalehtedest nähtub, on äärmiselt ebaõiglane ja ülekohtune.”

“Nii et inglased on vihased!” hüüatas Yamina. “See teeb mulle heameelt.”

“Ma olen valmis tunnistama, et administratiivne segadus on olnud häbiasi!” sõnas lord Castleford salvavalt. “Samas hoiti osakondadevahelise kadeduse tõttu meie saadikut teadmatuses.”

Ta peatus ja lisas vaikselt:

“Aga saadikuproua leedi Stratford on püüdnud ülekohut heastada ja nüüd tehakse kõik, mis võimalik, et preili Florence Nightingale’i aidata.”

Yamina ei vastanud ja hetke möödudes küsis mees:

“Kas te olete kuulnud preili Nightingale’ist?”

“Arvatavasti on temast kõik kuulnud,” vastas Yamina. “Türgi ajalehed muust ei kirjutagi kui tema vaprusest, kuigi siinne rahvas usub endiselt, et naised peaksid oma näo looriga katma. Neid kohutab mõte, et naised on põetajad!”

“Ja teie?” päris lord Castleford. “Kas teie ei tahagi ühineda preili Nightingale’i kampaaniaga – mitte ainult selleks, et leevendada meie sõdurite kannatusi, vaid tõestada lõplikult, et naistel on oma koht isegi sõjas?”

Tema hääles kõlas kerge pilge, justkui tahtnuks ta vaidluses Yamina üle võitu saavutada, nii nagu Yamina oli püüdnud teda võita.

“Tegelikult ma olengi praegu põetaja,” vastas neiu mõne hetke pärast. “Mu isa on väga haige.”

“Mul on kahju,” lausus lord Castleford.

“Ja kuna ma tean, kui vajalik ma temale olen,” jätkas Yamina, “arvan, et naised peaksid olema põetajad, ükskõik kas on sõda või rahu.”

“Selles suhtes ma teiega nõus ei ole,” vastas mees. “Vanasti saime oma sõjad sõditud ilma, et naised oleksid nendesse sekkunud ja ausalt öeldes olen ma täiesti veendunud, et naistest on pigem tüli kui abi.

Yamina naeratas ja see pani ta väikese näo särama.

“Seda ma arvasingi, et te nii ütlete, milord,” tähendas ta ja ta hääles kõlas rahulolev noot.

“Te tahate öelda, et ma olen kitsarinnaline ja vanamoeline,” nentis mees.

“Te võtsite mul sõnad suust,” vastas neiu mahedalt ja mehele tundus, et nad olid üksteisele sõja kuulutanud.

See lõbustas teda.

Neiu oli nii pisike ja nii kaunis ja mees leidis, et temas oli midagi salapärast ning mõneti isegi idamaist.

Võib-olla oli see tema tumedate silmade salapära. Võib-olla oli see temast õhkuv nõrk aroom, mida mehel oli raske määratleda. See võis olla jasmiin või tuberoos, või hoopis segu mõlemast.

Ta teadis vaid, et see ei sarnanenud ühelegi lõhnale, mida ta tundis, ja mingil veidral moel, mida ta ei suutnud endale seletada, tõmbas see teda ligi. Ta tajus ka, et neiu keha oli väga pehme ja mitte sirgeseljaline nagu enamikul naistest.

“Kas kõrgeauline lord saaks siin peatuda?” palus Yamina ootamatult.

Mees peatas hobuse ja nägi, et täpselt nende ees oli linnamüüris avaus, kust paistis pikk trepp, see oli trepp, mis oli ilmselt ehitatud palju aastaid tagasi, võib-olla roomlaste poolt.

Marmor oli pragunenud ja kohati katki, kuid trepp oli veel täiesti kasutuskõlblik.

“Kui ma siitkaudu lähen,” selgitas Yamina, järgides mehe pilku, “jõuan koduni kiiremini kui teed mööda.”

Rääkides libistas ta end sadulast alla ja vaatas mehele otsa.

“Ma olen teile väga tänulik!” lausus ta vaikselt.

Lord Castleford ronis samuti hobuse seljast alla ja hoides hobust valjastest, sirutas käe, öeldes:

“Mul on hea meel, et sain teile abiks olla. Kas tohin ehk teid homme külastada ja veenduda, et see seiklus pole teile halvasti mõjunud?”

Yamina raputas pead.

“Kardan, et mu isa on praegu külaliste vastuvõtuks liiga haige.”

“Siis vast võiksin jätta visiitkaardi ja pärida tema tervise järele?” käis lord Castleford peale.

Naine saatis talle naeratuse, mis ütles, et teda lõbustas mehe püsivus. Samas ei olnud tal mõtteski tema uudishimule järele anda.

“Ma saan ainult korrata oma sõnu, milord,” ütles ta. “Jumalaga! Meie vestlus oli äärmiselt huvitav.”

Nii sõnades ta pöördus, võtmata vastu kätt, mille mees oli välja sirutanud.

Ta hakkas trepist alla minema ja mehel ei jäänud muud üle kui abitult vaadata, kuidas Yamina pilkupüüdva graatsiaga liikus, kuni lõpuks silmist kadus.

Ta ei pööranud ringi, ta ei lehvitanud, ta lihtsalt kõndis mehe elust minema. Ja meest ärritas asjaolu, et ta teadis naisest sama vähe kui esmakordselt kohtudes.

Tema nimi oli Yamina, aga Yamina kes?

Ta oli haritud, ta oli daam, aga miks ta pidi nii salatsev olema?

Polnud kahtlust, mõtles lord Castleford tagasi saatkonna poole ratsutades, et Yamina oli hästi informeeritud.

Teda üllatas, et neiu teadis sõjast nii palju, ja paratamatult pidi ta neiuga nõustuma, et seda vastasseisu oleks tulnud vältida. Ent diplomaatilisest vaatevinklist vaadatuna oli raske aru saada, kuidas seda oleks saanud teha.

Venelased olid olnud ettekavatsetult agressiivsed, nad olid otsustanud mitte vastu võtta rahutingimusi, mida lord Stratford oli püüdnud veenda kõiki tegema.

Mis puutus Skutari haigla skandaali ja vajalike arstimite vähesusse, siis see oli meditsiiniringkondade viga.

Nad polnud meelega Briti suursaadikut oma vajadustega kursis hoidnud. Abipalvega välisministeeriumi poole pöördumine, kui abi oleks pidanud hoopis sõjaministeeriumilt tulema, oli nende meelest hullem kuritegu kui patsientidel surra laskmine.

Kui saadik sai teada tõe ja taipas, mis haiglas toimus, tegi ta kõik temast oleneva, et haavatuid vajalikuga varustada.

Teisigi maju muudeti haiglateks, kaasa arvatud üks sultani palee, ja türklased olid sunnitud andma laeva, mis iga päev viiks toitu üle Bosporuse.

Lõpuks oli lord Stratford koguni haigetele ja haavatud venelastele ulualust nõudnud, see oli inimlik teguviis, millega mitte just kõik nõus polnud.

Tänu suursaadiku pealekäimisele oligi meditsiiniline teenindamine möödunud aastast alates muutunud, kuigi lord Castleford adus, et kulub palju aega, enne kui inimesed unustavad õudused, puuduse ja mõttetud surmad, mis sõja esimestel kuudel toime pandi.

Ta poleks osanud oodatagi, et leiab Yamina-suguse prantslanna, kes heidab talle sõjast vesteldes väljakutse ja sunnib kaitsma Briti suursaadiku seisukohti.

Ta oli harjunud sellega, et nii Konstantinoopolis viibivad inglased kui ka türklased lipitsesid lord Stratfordi ees, justkui oleks too taevast alla saadetud ingel, kes leegitseva mõõgaga seisab idamaade väraval ja hoiab ülejäänud maades korda.

Vastukaaluks kuulis ta ka prantslaste vaevu varjatud kadedust.

Nende suursaadik ei olnud nii tegus ja nad kaebasid alatasa, et neid ei austata või neid ei informeerita piisavalt sõja hetkeolukorrast.

Selles polnudki midagi üllatavat. Lord Stratford oli eelmisel õhtul lord Castlefordile öelnud:

“Suurbritannia ja Prantsusmaa on üks raske paar, keda ühise vankri ette rakendada, sest Prantsusmaa peab ennast selle tandemi juhiks.”

“Sevastoopol peaks kindlasti varsti langema,” vastas lord Castleford. “Ja siis oleks Prantsusmaa au taastatud.”

Lord Stratfordi naeratus oli virilavõitu.

“Napoleon III vajab edu sõjatandril, et varjata kuulsuse oreooliga oma kassikullast krooni!”

Ta ohkas ja jätkas:

“Prantslased tahavad selle lahingu võita ja nad annavad oma parima, et takistada Türgi vägesid võitmast, enne kui nad ise saavad võidu enda arvele kirjutada.”

“Milline segadus!” hüüatas lord Castleford.

“Kas sõda on kunagi midagi muud olnud?” küsis lord Stratford kibestunult.

Sisenedes Briti saatkonda, kuulis lord Castleford, et tema võõrustaja oli üksinda ühes nendest suurepärastest ruumidest, kust avanes vaade lilli täis aiale ja vett purskavale purskkaevule, ning läks tema juurde.

“Kas teil oli meeldiv ratsasõit, Vernon?” küsis suursaadik lord Castlefordi sisenedes pilku tõstes.

Lord Stratford oli kuuekümne kaheksaselt üks kenamaid mehi, keda lord Castleford näinud oli.

Ta juuksed olid juba valged, aga ta siirad, targad silmad näisid tungivat teise inimese salajasematesse mõtetesse ning ta lai, massiivne, etteulatuv laup jättis mulje põhjatust tarkusest.

Just oma tarkuse tõttu oligi ta teeninud hüüdnime Suur Elchi ja selle nime all teda Vahemere-maades tuntigi.

Ent Türgi impeeriumis elavad kristlased kasutasid palju kõrgemat tiitlit. Nad kutsusid teda padišahhide padišahhiks – sultanite sultaniks.

Just lord Startfordi mõjuvõimu ja autoriteedi tõttu otsisid Briti saatkonnast kaitset erinevate rasside ja religioonide esindajad: nestoriaanid, jeziidid, naioniidid, druusid, Mesopotaamia asukad, juudid ja ümberpöördunud, kreetalased ja araablased – kõik nad pöördusid abi paludes mõjuvõimsa Briti saadiku poole.

Lord Startfordi välimus oli arakstegev ja seda üldsegi mitte tema uhkuse pärast.

Tegelikult oli ta tagasihoidlik, lihtne ja peente kommetega härrasmees, kellel olid teaduslikud ja kunstilised kalduvused.

Talle meeldis kirjutada luuletusi, mida ta tavatses tihti oma atašeedele ette lugeda, just siis kui nood olid öö läbi kiirteateid ümber kirjutanud ja suutsid vaevu silmi lahti hoida.

Tal oli suurepärane huumorimeel, kuid ametiisikuna, kuninganna esindajana leidis ta, et tema kohuseks oli hoida kõrgel oma kodumaa väärikust ja prestiiži.

Ta oli ka ägeda loomuga ning tema raevupursked olid hirmuäratavad.

Türklased värisesid oma tuhvlites, kui kuulsid, et lord Stratford oli tulnud kedagi küsitlema. Kuid suursaadiku kõige meeldivam omadus oli see, et kui ta oli eksinud, siis ta alati vabandas ning heastas oma sõnad, mis olid raevuhoos ta huulilt vallandunud.

Teenijad jäid tema teenistusse aastateks ja ta vabandused muutsid tihtilugu needsamad inimesed, keda ta oli solvanud, tema parimateks sõpradeks.

Nendele, keda ta nimetas oma õpilasteks, õpetas ta diplomaatiakunsti. Nemad mitte ainult ei austanud, vaid ka armastasid teda ja lord Castleford oli üks neist.


Страницы книги >> 1 2 3 4 | Следующая

Правообладателям!

Данное произведение размещено по согласованию с ООО "ЛитРес" (20% исходного текста). Если размещение книги нарушает чьи-либо права, то сообщите об этом.

Читателям!

Оплатили, но не знаете что делать дальше?


  • 0 Оценок: 0
Популярные книги за неделю


Рекомендации