Текст книги "Muhulaste imelikud elamused Tartu juubelilaulupeo puhul"

Eduard Vilde
Muhulaste imelikud elamused Tartu juubelilaulupeo puhul

Algus

1

Muhumaalgi teati, mis on priius, sest Sikusarve Siim oskas seda ära seletada kõige töntsima aruga inimesele.

Muhumaalgi teati, et priiuse 75 aasta mälestuseks Taaralinnas suurt laulupidu taheti pidada, sest Sikusarve Siim kuulutas seda kõigile, kellele looja kõrvad oli andnud.

„Priius on see,” õpetas Sikusarve Siim, „et nüüd on kõik inimesed priid. Priius on see, et nüüd igaüks tohib lüüa, kui teda keegi enne lõi, ja ka siis, kui teda mitte enne ei löödud, ja mitte kupjad üksi. Priius on see, et nüüd igaüks võib oma une otsa magada, ja kui ta seda ei tee, siis on see tema oma asi. Ja kes ei taha tööd teha, see võib ka töö tegemata jätta ja keegi ei tohi teda sundida peale ta kõhu. Ja priius on ka see, et hobused on nüüd loomad ja inimesed on inimesed, – igaüks oskab nende vahel vahet teha, isegi mõisnik peab seda oskama. Priius on veel see, et nüüd võib kõige rumalam Mats minna, kui kaugele aga ise tahab, kas Oudovasse või Jamburki või Tudulinna, kui tal on pass taskus. Priiuseks kutsutakse aga ka seda, et nüüd võib iga mees seda naist võtta, keda ta omale kõige kasulikumaks peab, ja tark on mees, kes sest priiusest õieti aru saab. (Siin mõtles Sikusarve Siim iseenese peale ja naeratas kavalasti.) Ja eks ole see ka priius, et nüüd tohib iga talupoeg oma majale korstna peale ehitada ja et suits võib korstnast välja minna ega mitte enam uksest ja aknast? Ja et jeesti rahval on nüüd oma kirjanikud, kes tohivad trükkida lasta kõik, mis neile vähegi meelde tuleb, välja arvatud poliitika, mis ei ole nende teha, ja et jeestlastel on seitongid, kus seisab kõik sees, mis sünnib meie riigis head ja mujal paha … Jah, vennad, priius on see, et oleme priid. Ja see priius saab tänavu suvel 75 aastat vanaks.”

Sest seletusest pidi muidugi tursakalagi aru saama, mis on priius. Mõned raputasid küll pead, nood aga olid need, kes üldse millestki aru ei saa.

Priiuse-laulupeost aga kujutas Sikusarve Siim kui asjatundja ja osav kõnemees oma inimestele järgmise pildi:

,,Suguvennad ja – õed, suguisad ja – emad, suguonud ja – tädid ja kõik muud sugu-jeestlased Muhumaal! Suur laulupidu, kuhu meid kutsuvad isamaa kohuste hääled, on see, et igaüks sinna peab minema, olgu ta pime või jalutu, rikas või vaene. Ja Jurjevi linn, kus seda pidu peetakse, on suur, ilmatu tore linn taga Tartut. Sel laulupeol võib igaüks laulda, mida tahab, sellepärast ongi ta nimi priiuse juubelilaulupidu. Seal ei laulda mitte ühe, mitte kahe, kolme ega nelja häälega, seal lauldakse rohkema kui nelja tuhande häälega, sest et igaüks laulab oma laulu. Meid võetakse seal vastu otsekui suuri saksu. Tõldades viiakse meid toredaisse võõrastemajadesse elama, kus meil pehmed voodid valmis on ja peened joogid ja söögid laual. Meid söödetakse ja joodetakse kolm päeva ja kolm ööd järgemööda nagu pulmas ja kõik jumalamuidu. Võib olla, et antakse ka veel kalleid kingitusigi kaasa. Ja raudteel sõidame esimeses klassis kolmanda klassi hinnaga. Vaadake, Muhu tõugu jeestlased, see on see juubelilaulupidu.”

Jah, nüüd teadsid muhulased, milliste rõõmude allikas niisugune laulupidu on. Kui mõned sellegi seletuse kohta pead väristasid, siis võis neist õigusega öelda: rumaluse vastu sõdivad jumaladki asjata.

Muhumaal Tarkla külas tekkis kõigepealt nelja inimese peas mõte Taaralinna suurele laulupeole rännata, et kõigest sellest ilust ja hiilgusest osa saada, mida Sikusarve Siim nii osavasti mõistis kirjeldada. Õigust öelda ei uskunud needki neli mitte kõike, mida Siim oma isamaalises vaimustuses kujutas ja tõotas, ja nende hulka kuulus Siim isegi. Aga kavatsus pidule minna sai siiski kindlaks, sest mujaltki kuuldi, et pidu tõotavat saada suurepärane. Need neli peale Siim Sikusarve enda, kes tahtsid pidule minna, olid: Lõhe perenaine Liisu, Sitika Kai ja Keeteliku Kaarel.

Et meil nende neljaga jutu jooksul veel palju saab tegemist olema, siis peame lugejat nendega lähemalt tutvustama.

Siim Sikusarv on Tarkla küla sepp. Viieteistkümne aasta vanuses rändas see muhulane teiste saarlastega „suurele maale” suveks tööle, aga kui teised tulid sügisel tagasi, ei leitud Siimu nende seast. Ta seltsilised jutustasid, Siimule läinud „raavi-lõikus juba kolme päeva pärast igavaks, ta öelnud enese olevat kõrgema kutse tarvis loodud, oma viimase raha eest ostnud ta endale lõõtspilli ja kadunud siis kui tina tuhka. Nii jäi teine kaheksaks aastaks ära. Paaril esimesel aastal olevat teda Tallinnas Vene turu äärsetes kõrtsides veel „moosekandi”-ametit nähtud pidavat, kuid need olid aga nii kuulujutud. Et ta oli vaenelaps, siis ei jäänud tal leinajaid maha. Kui Siim viimaks kodukohta tagasi ilmus, ei lausunud ta ise moosekandi-ametist midagi, vaid ütles enese olevat väljaõppinud „saksa sepa”. Oma suurtest reisidest „Venemaa põhja” ja „taeva servale” teadis ta kõiksugu imeasju könelda, iseäranis kiitis ta otsatu vaimustusega Oudova ja Jamburi linna toredust, suurust ja rikkust. Ta astus Tarkla küla vana sepa juurde selliks, ja kui see varsti suri, jäi ta tema asemele ise meistriks.

Siim Sikusarv kõndis juba mõnda aega kosjateed. Kuna ta oli elutark mees, siis ajas ta seesugust kidast asja diplomaatliku peenusega. Ta kosis nimelt kahte naist korraga: see tuli sellest, et mõlemal oli va nodi ja Siim kindlasti ei teadnud, kumma ta kätte saab. Kui seadus oleks lubanud, ta oleks mõlemad võtnud; nüüd aga pidi mees loovima, uurima, piiluma.

Siimu valituist oli üks eelnimetatud Sitika Kai, teine aga Lõhe Liisu – viimane varalt villakam tall, aga võistlejate pärast keerulisem kinni püüda.

Sitika Kaiega oli Siimuke astunud kohe seepeale õrnemasse ühendusse, kui ta koju tagasi oli jõudnud. Kai oli piigake, kellel ristimistäht ammu juba kadunud ja kes sai pahaseks, kui tema vanaduse järele päriti. Ta nimetas siis mingisugust arvu nii moka otsalt, kuid lobasuud tõendasid; Kai arvutavat ainult oma elatud p ä e v i, aga ö i d mitte. Siim Sikusarv ei küsinudki Kaielt ta v a n a d u s t, vaid ta n o o r u s t, ja see viisakus üksi tegi tema juba esimesel tunnil piigakese sõpruse osaliseks. Siimule aga oli nii Kaie vanadus kui noorus üsna kõrvaline asi; tema huvitust äratas hoopis teine arv – arv, mille ta endale südamesse oli kirjutanud, ja see oli „viissada rubla”. Kõrvaline asi oli Siimule ka mõrsjakese väline nägu, millele iludusvõistlusel esimest auhinda vist küll meelsasti ei oleks mõistetud.

Kai oli oma viissada rubla vähemalt jaolt pikal teenistusajal ise kogunud, osalt ühelt vanalt tädilt, kes Kuressaares suri, päranduseks saanud. Ta elas nüüd juba mõnda aastat Tarklas „oma käe peal” ja ootas katkemata visadusega kosilasi, kes aga niisama visad olid tulema. Mispärast? Võime lugejale vargsi kõrva sisse sosistada, et Kaie kutsuti külas „tulehargiks” ja et tema aru täiuse kohta käisid kahtlevad jutud. See piiga sai siis Siim Sikusarve kojutuleku järel ta mõrsjaks ning pulmi oli pea oodata.

Seal sündis aga midagi, mis tõi asjasse viivitust. Lõhe talu elatanud peremees suri ja jättis leinama kaunis noore ja nägusa lese, aga ühtlasi pärima oma varandust, mis oli kaunis kopsakas. Lõhe Villem oli põdur hallpea olnud, kui ta viieteistkümne aasta eest plika-ealise Liisu endale perenaiseks oli kosinud. Vastu tahtmist, aga vanemate kõval käsul ja sunnil oli neiu vanale, aga rikkale mehele läinud. Külm, tühi, rõõmuta oli ta abielu olnud. Kuid saatus tõi talle vabaduse tagasi ja oma kaheteistkümne-aastase pojaga oli ta pealegi saanud kena talu ja patsaka sulanodi kingiks oma kannatamise eest.

Vaevalt oli Siim Sikusarv kuulnud, et Lõhe perenaine on lesk, kui ka plaan ta peas valmis: söögu sitikad Kai Sitika – ma heidan nooda Lõhe talus välja! Kuid nõnda mõtles Siim esiotsa veel salaja; teadis ta ju, et eesmärgile jõudmiseks palju raskusi oli ära võita. Ta ei muutnud siis Kaie vastu oma olekut, hoidis varjul, mis tal põues kipitses, oskas salamahti Lõhel käia, paitas ühe käega Kaie, teisega noore lese pead ja tunnistas mõlemale, et ta on südame suhtes vaba mees; kes temast muud rääkivat, olevat häbemata valelik.

Et ta aga Kaie umbusaldusest ja vanapiigalisest armukadedusest juba kardetavaid proove oli näinud, siis leidis ta veel iseäralise pitseri, millega ta tema suu kinni litsus, et oma uues ettevõttes igapidi julge ja eksitamata olla. Ta teadis Kaiekesele ühel heal päeval rõõmusõnumi viia, et tema vana rikas onu, kes elavat Pärnus, teda, Siimu, oma vara pärijaks tahtvat kinnitada, aga ühel kummalisel tingimusel: Siim pidavat vähemasti tema surmani poissmeheks jääma, sest ta jõudvat pärast seda küllalt abielu ohakakrooni kanda, kui tal ehk vaheajal ei peaks olema õiget mõtet tulnud igavesti poissmeheks jääda. Seda onu olevat nimelt ta noor ilus naine omal ajal truudusemurdmisega nii sügavasti haavanud, teise mehe armukesena tema juurest põgenedes, et onu sest saadik terve naissoo põrgu põhja vandunud. Ta vihkavat kirglikult naisi ja oma õepoega tahtvat ta räägitava pärandusetingimusega nende eest võimalikult kaua hoida. Seepärast olevat vaja – ütles Siim Kaiele et nende armastus jääks esiotsa sügavaks saladuseks, sest viietuhande-rublane pärandus tule jumal appi, kes terve aruga inimene võivat tahta sellest ilma jääda! Õnneks olevat hea onuke juba seitsekümmend viis aastat vana ning haiglane – kaua ei võivat ta surmani siis enam aega minna.

Kai ehmatas, aga uskus. Kai nurises ja nuttis, aga viimaks andis järele, kui Siim talle oma armastust ja truudust vandega oli kinnitanud. Siim oskas aga ka seda kuldset abielu, mida nad kahekesi onu päranduse varal saaksid elama, liiga säravatel värvidel kujutleda! Ja nõnda tõotas Kai, et Pärnu onu õepoja kosjanõust tema kaudu midagi kuulda ei saa ja et ta tahab oma mõrsjaõnne ilmale salajas hoida. Siim rõõmustles ja õngitses ikka julgemalt Lõhe talus.

Kas oli tal seal õnne? Oli. Naised on ju arvutlematud. Lõhe lesel ei oleks korralikest kosilastest tõesti mitte puudust olnud, ta teadis pealegi väga hästi, et Siimust külas mitte just kõige suurema aupakkumisega ei kõneldud – siiski laskis ta Siimu enesele läheneda. Siimul oli midagi, mida teistel külapoistel ei olnud: ta oli väledam, julgem, jutukam ja välimuselt omal viisil „peenem” kui Mats ja Aadu ja Mihkel. Seda oli ta oma „kunstireisidel” seal kaugel „suurel maal” omandanud. Siis mõjus ka veel see, et Siim oli „ametimees” – ta seisis Liisukese silmas kõrgemal kui lihtne maamees. Lõpuks oli Siim noor, suur, tugev poisipõmm, kuna leskede järele tavaliselt tulevad vanemad mehed, kes on ise kas samuti lesed või vanapoisid. Siim hõõrus käsi ja keerutas vurrud ikka toredamini kikki, mida ilmsemalt ta hakkas märkama, et ta seeme Lõhe talus idusid ajas.

Liisukese põu sai küll rahutuks, kui ta vahel Keeteliku Kaarli peale mõtles. Seda meest oli ta tüdrukupõlves väga armastanud, ja see teda. Vanemate vali käsk aga, mis sundis Liisut Lõhe peremehele naiseks, oli neid karedal käel lahutanud, sest Kaarel oli tol ajal olnud Liisu isatalus puupaljas sulane. Varalt polnud ta küll täninigi kosunud, pidades väikest vaest rendikohakest. Kuid nüüd, kus Liisu mehe surma järel isegi rikas küllalt oli, ei oleks Kaarlil olnud vana armastuse soendamiseks nähtavaid takistusi ees: ta oli praegugi veel poissmees, kelle kodune majapidamine õe hoolel seisis. Aga seal tuli Siim Sikusarv vahele. Kaarel, va tasase ja pehme loomuga mees, ei mõistnud Lõhe peremehe surma järel varasemalt Liisule läheneda; see omalt poolt, kes tihti Kaarli peale mõtles ja ta tulekut salaja ootaski, hakkas viimaks arvama, et Kaarel teda enam ei taha, teda ta endise sõnamurdmise pärast ikka veel põlgab. Pealegi oli Kaarel vaheajal neljakümneaastaseks vanapoisiks saanud ja Liisu meel käis, nagu öeldud, noore mehe poole, sest vanaga oli ta viisteistkümmend aastat küllalt risti näinud, kusjuures ta omagi noorus kaotsi läks. Nõnda siis vöis sündida, et Siim Sikusarv endale Lõhel takistamata sooja pesa hakkas ehitama, kuna Kaarel, kes Liisut iialgi ei olnud unustanud, nukral südamel eemale jäi.

Nüüd tunneme neid nelja muhulast, kes oma osa võtuga suurt juubelilaulupidu tahtsid austama minna. Siim Sikusarv oli mõtte elule õhutanud, aga esiotsa ainult Lõhe perenaise peas. Et Kai Sitikas ja Keeteliku Kaarel niisuguse teekonna ka ette võtaksid, seda ei olnud ta sugugi eeldanud, veel vähem soovinud. Kai, ehk küll saare-elanik, kartis merd kui igavest surmasängi – ta ei olnud Muhumaalt veel eluilmas kaugemale saanud. Siim ei oleks seepärast uneski võinud arvata, et Kaiele niisugune pöörane mõte võiks tulla. Aga ta tuli. Kui Siim, kes just Kaie vastu oma lustisõidu-kavatsusest sõnagi ei olnud lausunud, ühel päeval pruudi poole läks, et sellelt reisiraha laenata – ta enese kopikad olid alati kõrtsipapa pungas siis kuulis ta esimest korda suurel üllatusel, et Kaie nõu oli kindel peiuga koos laulupeole minna „saksa mängima”. Siimul oli nägu, kui oleks kümme kätt ta karvu kiskunud. Kui kena oleks olnud Lõhe perenaisega üksinda sõita, temale teel oma osavust, viisakust ja armastust näidata, temaga kosja küpseks teha! Ja nüüd tahtis see pirisev ja nurisev vanapiiga, kellega häbi oli end laulupeol näidata, kaasa tulla ja kõik lootused luhta ajada!

„Aga Kai, mõtle ometi kõigi nende laeva– ja raudteeõnnetuste peale, mis nii pika teekonnaga harilikult ühenduses on! Ja kokkupuutumisi teeröövlitegagi võib juhtuda.” Nõnda kollitas Sikusarv ja hakkas suure suuga kõiki neid hädaohtusid lähemalt kulutama.

Kai aga näitas talle keelt, naeris tigedalt ja kostis:

„Kas mul siis neid hädasid rohkem on karta kui sul ja teistel? Naine peab truult mehe kõrval püsima, mingu tee kas või põrgusse, ja mina olen ju sinu tulevane naine.”

Õigus, tee, mis tahad! Ja jutule tuli lõpp seega, et Kaieke kivisel kindlusel seletas:

„Kui sa mind kaasa ei võta, siis ma sulle raha ei laena.”

Jah, nüüd polnud midagi enam parata.

Oli seegi Siimule võõras kuulda ja suurendas ta halba tuju, et ka Keeteliku peremees kavatses Tartu-teekonnale asuda. Siim teadis, mis sidemed Lõhe Liisu ja selle mehe vahel kord olid olnud. Liisu ise oli Kaarlist vahel õrnal sõnal rääkinud ja eneste endist armastustki puudutanud. Kuid Siim ei võinud Kaarlit keelata tulemast; mis ta südame aga eriti sapiseks tegi, oli see, et kõik neli ühel laeval pidid Haapsallu sõitma. Laev, kaunis avar ja kerge luup, oli nimelt Lõhe perenaise oma, ja ta lahke inimene kutsus kõiki, kes naabrusest laulupeole läksid, ühisele ülesõidule oma sõiduriista, teiste seas siis ka Kaarlit ja Kaie. Siim ei suutnud teda sellest mõttest lahutada.

Ja nõnda algas siis muhulaste teekond suurele Taaralinna laulupeole. –

Ilm oli selge, kuigi kaunis tuulne. Laev kiikus kui pähklikoor voogudel, mille harju kroonis lumivalge vaht. Luubis oli peale sõitjate kogu naabervalla segakoor, kes laskis kajada lõbusaid laulusid üle vee. Pidulik meeleolu valitses sõitjate seas; iseäranis rõõmus oli Liisu, kellele säärane sõit sootuks uudis oli. Ei olnud teda ta põdur mees enam tüütamas – vaba, vaba siin kaunis maailmas täis sinist taevast ja rohelist vett!

Siimu meel ei olnud mitte nii rõõmus. Ta tundis ennast kui näpitsate vahel. Nihkus ta Liisu poole, siis käis talle Kaie poolt salatõuge ta küljekontide vahele; püüdis ta enam Kaiega teha tegemist, siis nõelas teda Liisu pilk. Kas nuta või naera! Ja siis järgnes veel kõige hullem lops. Kaieke hakkas juba pooletunnilise sõidu järel merehaiguse märke ilmutama. Ta vahtis tüki aega laial silmal õhku, nagu näeks seal hirmust kolli, siis katsus käega pead ja rinda, pööritas silmi, et hale näha, ja kiljatas viimaks nii, et see luust ja lihast läbi käis: „Siim!”

„Mis sul on?” päris Siim.

„Ra-ban-dus!” ägas õnnetu.

Laevatäis pidulisi pani pahinal naerma. Vanapiiga ahastus, ta lõustaks heitunud nägu ja kogu hale olek – seda kõike oli üliveider näha.

,,Siim!” kiljatas Kai veel kord.

„Mis sa’s ikka minust tahad – hüüa ka teisi vahel,” pomises Sikusarv pahaselt.

Nüüd litsus Kaieke mõlemad käed oma laia suu vastu, nagu tahaks millelegi, mis sealt välja tükkis, vastu hoida.

„Siim – appi!” tuli niuksatamisi käte vahelt siiski veel kuuldavale, ja üpris tungivalt.

„Jäta mind rahule oma rabandusega,” urises sepp ja vahtis pelglikult ringi, „mis abi võin mina nii raske tõve vastu anda!”

„Sa – truu – truu-duseta pei – ”

Kaugemale Kai ei saanud. Ta pea langes nagu murtud võilill pardale ja siis sündis, mis pidi sündima, sündis, mis ilus ega nägus ega lõbus ei olnud, mille vastu aga paraku abi ei tunta. Merehaigus on teatava määrani külgehakkav: ühe haige nägemine paneb nõrgemate südamed ka pööritama. Paar neidu tegid Kaiele järgi. Siimule ei olnud tõbiste rohkenenud arv vastumeelt, sest ta püüdis nüüd kõigile kolmele abi ja head nõu anda, mis riputas tolmu ta suhtumisele Kaiesse. Ta kohendas neid paremini istuma, pakkus neile oma pudelist viina ja sosistas seejuures Kaiele mõnegi trööstiva sõna salaja kõrva. Piilus mees teadagi sageli Lõhe perenaise poole, ent õnneks ei pannud see teda tähelegi, olles täiesti terve ja ajades teiste sõitjatega ladusasti juttu. Kai aga ägas terve tee: „Ma suren, aidake, ma suren!” Raske kivi langes Siimu südamelt, kui sõit viimaks lõppes ja laev Haapsalu sadamasse jõudis.

Siimu peas keerles alatasa küsimus, kuidas vanapiigast edaspidiseks reisiks lahku saada ja Liisuga üksinda jääda. Seal tuli talle Kai ise pooldis appi. Ta kutsus Siimu teistest kõrvale ja küsis närtsinud häälel, kas on veel niisuguseid koledaid veesõitusid tulemas. Ja Siim kostis mureliku häälega, millest sügav kaastundmus kostis:

„Ei, veesõitusid enam ei tule, vaid Tallinna sõidame siit hobustega ja sealt kihutame raudteel edasi. Aga või see raudteehaigus parem on kui merehaigus! Mõne pureb teine veel palju hullemini ära ning tapab teinekord kah.”

„No miks sa seda mulle siis kodus ei öelnud!” virises Kaieke. „Ega ma nüüd üksi või tagasi minna. Hea küll, siis sõidame mõlemad maad mööda sinna laululinna; oma jalga ma raudteele ei tõsta, kui seal mind jälle surmatõbi ootab.”

Oh häda! Kaiega maad mööda, kuna Lõhe Liisu – ei, seda ei tohtinud sündida! Aga kuidas sest lõksust pääseda? Siimu leidlik aju sünnitas aga varsti uue nõu. Ta tahtis Kaiest juba siin lahti saada, muidu oleks see Tallinnani teiste ja temaga ikka ühes sõitnud ning teel polnud võimatu juhus, et Kai veab jutu „raudteehaiguse” peale ning teadjad seletavad, et seda pole olemaski.

Kuna naisterahvad ühte trahterisse ootama jäid, läksid mehed Tallinna sõiduks voorimehi kuulama. Kuid Haapsalust oli laulupidulisi juba kaunisti läbi läinud ja suur hulk oli neid praegugi koos; nõnda tuli küüdimeestest suur puudus. Kes olid nobedad, need veel said; kes jäid hiljaks, need pidid kas ootama või ilma jääma. Siim muretses meelega ainult kahe inimese tarvis ühes vankris ruumi, ja need kaks pidid olema Lõhe perenaine ja ta ise. Kaiega oli tal teine kavatsus. Ta leidis turult ühe rändava kaupmehe, kes peale raamatute kõiksugu muud laadakaupa müüs, nagu krõmpskaunu, suitsukala, saviriistu jne. Mees ütles enda olevat Tartu poole teel. Ta lai vene vanker oli kaubakaste üleni täis ja isteruum seepärast vähene, aga mees oli siiski valmis hea sõna ja veel parema sõiduraha eest üht teelist peale võtma. Oma rõõmus tõotas Siim talle otse häbemata küüdihinna, jättes selle muidugi Kaie maksta.

Tõi siis vanapiiga trahterist, seletas, et terves linnas enam ainust voorimeest ei olevat, kiitis oma nutikust, et ta on osanud selle erakordse küüdimehe hankida, ning kahetses väga, et ta Kaiega ühes ei või sõita, vaid jala järele pidavat kõmpima – enesesalgamine, millega Kai tema armastuse suurust võivat mõõta. Et Kai ka teisi kuulis küüdimeeste puudusest kõnelevat, siis uskus ta Siimu ja pidi teekonna ilma temata ette võtma. Lahkumine oli muidugi liigutav. Kummagi silm ei jäänud kuivaks – igatahes mitte mõrsja oma.

Kai troonis kõrge kasti otsas nagu kukk kirikutorni tipus. Küüdimees andis hobusele piitsa ja vanker hakkas liikuma.

2

Oh seda hoolt ja õrnust, millega kehkles ja vehkles isand Sikusarv nüüd Lõhe lese ümber, kui nad Haapsalust Tallinna poole sõitsid! Ta oli peigmees ja toapoiss korraga. Kohendas alatasa Liisu istet, pakkus talle ühte ja teist, ostis talle süüa ja juua – Kaie raha eest muidugi – ning ajas terve tee lõbusasti juttu, et kallikesel aeg igavaks ei läheks. Liisu küsimuse peale, kuhu on jäänud Sitika piiga, vastas Siim lühidalt ja külmalt, seda ta ei teadvat, – mis temal sellega tegemist!

Kui peolised Tallinna jõudsid, oli rongi minekuni veel mitu tundi aega. Siim läks oma kallikesega „Kolme korstna” võõrastemajja, sest Liisu oli teekonnast väga väsinud ja tahtis paar tundi magada. Pannud armukese ilusti puhkama, sai Siim mahti linnas natuke ringi luidata. Õnneks ei osutunud see talle aga mitte. Oli mees juba teelgi tublisti va kibedat tipsutanud, kestis nüüd see rõõmsa tuju tõttu edasi, ja varsti oli Siimukene „paras poiss”, kes paari ruttu leitud topsivennaga kukkus ühest trahterist välja, teisest sisse, ega mõelnud enne kojumineku peale, kui rahapunga tühjus seda tungivalt nõudis.

Ta enese olukord ei olnud paraku vähem kurb. Kui ta taarudes ja vaarudes Liisu numbrituppa sadas, nägu laial naerul, silmad krillis ja juuksed turris, siis karjatas Lõhe perenaine ehmunult:

„Siim, sa oled joobnud!”

„Jah, aga õnnest!” kostis Sikusarv luksudes, sirutas oma pikad käsivarred Liisukese kaela ümber ja andis talle lõhnava ja laksuva musu nina peale. Kallike tõukas ta aga pahaselt eemale, seletades, et ta joobnud inimesi ei salli. Nüüd hakkas Siim härdasti andeks paluma. Lepet oli ka hädapärast vaja, sest Siim teadis enesel ainult veel ühe rubla raha olevat, ja selle eest ei anta raudtee-piletit. Ei aidanud siis muud, kui tuli selle teisegi pruudi käest raha laenata. Kuid Lõhe perenaine ei lasknud end nii kergesti lepitada, vaid andis sõnu vastu, mis kosilase laenuhimulise südame saapasäärde kukutasid. Päris kardetav oli ju vihasele naisterahvale seda meelekergust ilmutada, et inimene juba teekonna algul oma reisiraha kõrtsi jätab! Kui viisakas kosilane pidi ta ju Liisulegi pileti ostma, mitte enesele üksi, vähemalt Liisu pileti omast taskust välja maksma, kuigi ehk raha pärast tagasi anti. Õnneks oli Liisu nii mõistlik, et ta andis oma pileti eest raha juba vaksali trepil Siimu kätte. Ja viimasele tuli teel hea uid, kuidas kitsikusest pääseda.

Milleks pilet? küsis ta endalt. Piletiga võib reisida iga tattnina. Nupukas poiss aga reisib niisama hästi ilma. Milleks siis olen kaugel käind ja palju näind ning misjaoks on mul keeled suus! Ja kes tohib laulupeolisesse üldse puutuda?

Helistati parajasti esimest kella. Jaam oli inimesi kubinal täis, pikk saba seisis kassa ees ja perrooni poole venis tungiv ja tõukav peoliste-pilv. Kuna Siim läks piletit nõutama, jäi Lõhe perenaine teda ukse lähedal ootama. Seal seistes nägi ta korraga Keeteliku Kaarlit enese ees.

„Kas üksinda?” küsis see.

„Üksinda? Ei,” vastas Liisu, „Siim ostab piletit.”

„Või Siim,” venitas Kaarel ja köhatas. Siis lisas ruttu: „Annan sulle nõu, Liisu, ole ettevaatlik.”

„Mis asjas?” imestas Lõhe perenaine.

„I g a s asjas,” oli Kaarli lühike vastus; siis pöördus teisale ja kadus rahva sekka.

Ei tea, mis. see oli, ent Liisu südamest jooksis korraga valus juga läbi. Kuid tundmuste juurdluseks polnud siin rahvavoolus mahti. Ka tuli Siim juba piletiga, mille ta Liisule pihku surus, ja kui nad jõudsid välja rongi juurde, helistati viimast korda kella.

Isand Sikusarv rühkis vilunud reisija hoolimatusel rahvast läbi, talutades Liisut kättpidi, ja küsis ühelt konduktorilt uhkesti:

„Taroi klass?”

Ametnikul polnud rutu pärast aega neid „taroiklassilisi” lähemalt silmitseda – ta avas ühe vaguni ukse ja lükkas hilinenud reisijad sisse. Uks käis klõmdi kinni, ülemkonduktor vilistas, vedur vilistas, rong hakkas liikuma.

Kui Lõhe perenaine, saanud vaguni uksest sisse, nägi seal ilusaid pehmeid sohvasid ning hulka peenesti riietunud reisijaid, rebis ta Siimu hõlmapidi tagasi ja ütles täis ehmatust:

„Kuule; Siim, ei see või õige koht olla, kuhu sa mind viid! Eks sa näe, et siin sõidavad ju saksad!”

Siim naeris ülekäivalt. „Ole mureta, küll mina tean, mis on õige. Ega ma esimest korda reisi. Täna oleme meiegi saksad. Kes sõidab laulupeole, sel on õigusi laialt.”

Argselt võttis Liisukene teiste sakste seas istet. Vagun oli seski klassis pea viimse istmeni täis, ja Lõhe perenaine nägi väga hästi neid võõrastavaid vaateid, mis lendasid tema ja ta nokastanud seltsilise poole, ning kartus hakkas tal südames kipitsema. Isand Sikusarv aga pehmel istmel ajas koivad sirgu ja vahtis julgelt ringi.

,,Noh, mis sa arvad, madam, kas pole siin tore sõita?” küsis ta kaaslaselt laial naeratusel.

„On küll, aga ma kardan nii –”

„Ära karda midagi; sa tead ju, kes su juures on,” vastas Siim asjaomase käeliigutusega.

Liisu aga pani tähele, et Siim oli seesmiselt isegi rahutu, püüdes seda peita. Vahtis mees ju ühtepuhku üle õla ja võpatas tihti istmelt. Viimaks tõusiski ja ütles: ta minevat välja natuke suitsetama.

Liisu ootas, ootas – ei tulnud ega tulnud teist tagasi. Kuhu ta ometi jäi? Südame kipitusel kobis ka Lõhe perenaine viimaks välja, kuid Siimu oli vaguni kitsas eeskojas niisama vähe kui väljas trepipealsel. Rong aga vuras oma teed edasi, rattad mürtsusid, vagunid nagisesid.

„Kui ta ehk umbsel peal trepist alla kukkus?” käis mõte Lõhe perenaise peast läbi. Sel hetkel astus järgmise vaguni uksest ülemkonduktor abilisega sisse. Liisu läks vagunisse tagasi ja võttis rahulikult endisel paigal istet. Kohe seepeale aga sündis vaguni eeskojas midagi, mida ka tema oleks pidanud nägema ja kuulma.

Konduktoreid painab see halb uudishimu, et nad tahavad iga reisija piletit näha saada. Niisugune umbusaldus inimese aususe kohta on küll päris haavav, aga paranemist pole märgata. Selle uudishimu tõttu on neil harjunud kombeks vaguni eeskojast läbi minnes teatavat ust katsuda, mis teatavasse ruumikesse viib. On see ruumike tühi, siis astuvad ametnikud rahuga edasi; on uks aga kinni, siis ei ole ruumike mitte tühi ja siis ei lähe ametnikud mitte rahuga edasi. Nad koputavad, ja kui ei avata, jäävad ootama, et avatakse pisut hiljemini. Nõnda seegi kord.

Ent ruumikeses valitses hauavaikus. Ei ootamisel ega korratud koputamisel olnud tulemust.

„Kto tam?” hüüdis ülemkonduktor.

Ei kostetud.

Siis karjus alamkonduktor kogu oma eesti keele tagavara läbi ukselaudade: „Kes sjeal on?”

Kõik asjata.

Nüüd põrutati juba rusikatega vastu ust ja ülemkonduktor hakkas valjusti siunama.

Tee, mis tahad, vastust ei tule, ja uks on siiski seestpidi kinni! Ega seal ometi mõni end ole üles poonud?

„Küsin viimast korda: kas seal on keegi või mitte!“ müristas nüüd ülemkonduktor ähvardavalt.

Ja ruumikesest vastas korraga unine lällav hääl: „Nitsevoo, – jei boogu, nitsevoo!”

Nüüd oli küll selgus käes, et seal kedagi ei ole, kuid imelikul kombel olid ametnikud teisel arvamisel. Nad hakkasid valjul käsul nõudma, et uks seestpidi avataks ja „nitsevoo” välja astuks. Uks avaneski viimaks ning esile ilmus veidi hämmastunud näoga – isand Siim Sikusarv Muhumaalt.

Mõlemad ametnikud hüüdsid nagu ühest suust „ahaa”, otsekui oleksid seesugust isandat just oodanudki. Siim aga puges neist ruttu mööda, astudes vaguni sisse ning võttes Lõhe madami kõrval, kes ajas üllatusest silmad pärani, jälle istet. Siimu kannul olid ka ametnikud sisse astunud ning hakkasid vaguni otsast peale rahulikult pileteid nõudma, et neile aukusid sisse nipsida.

Liisu päris sosistades, kus Siim olnud. Siim aga väristas ainult pead ja pidas ainiti silmas konduktoreid kui pealetikkuvaid vaenlasi. Ikka ligemale tuli järg. Ja nüüd oligi Siimu käes.

„Vaš biljet!”

„Moi pilet?”

„Nu da, vaš biljet!”

„Moi pilet neetu!” kostis avameelne muhulane. Liisu, kes sai asjast aru, hüüdis kohkudes: „Mis, sul ei ole piletit, Siim? Kuhu su pilet siis jäi?”

„Jah, vaata – pilet kadus ära, kui tõmbasin väljas piipu,” vastas Sikusarv, kelle lõug hakkas tudisema ja põlved värisema.

„Või piletit teil ei ole ja seepärast pugesite minu eest peitu,” rääkis ülemkonduktor vene keeli edasi. „Kuhu sõidate?”

Jah, nii pikk võõrkeelne lause oli isegi Siim Sikusarvele, kellel muidu olid küll „kõik keeled suus”, natuke udune. Vahtis mehike täis häda vagunis ringi ja päris lähemal istujailt: „Mis ta ütles? Mis ta nüüd ütles?”

Aga keegi ei andnud otsust. Reisijad olid uudishimulikult küll lähemale kogunenud, et naerdes etendust pealt vaadata, aga keegi ei hakanud Muhu mehele tõlgiks. Selle asemel kostis Lõhe perenaine armuheitlikult:

,,Mis ta siis võis öelda, – küllap ta küsis, mis su nimi on.”

„Ah soo, – da, da – nimi jeest – nimi takoi: Siim Sikusarv.”

Lagisev naer kajas reisijate sõõrist. Ülemkonduktor kordas oma küsimust.

„Mis ta nüüd jälle ütles?” sosistas muhulane. Ja jälle õpetas Lõhe perenaine:

,,Mis ta muud võis küsida, kui et kust oled pärit, kust tuled.”

„Da da – moi idit Muhumaalt, – otsekohe Tarkla derevnist, vot eeta tut – tut!” Ja Siim näitas käega oma kodukoha poole, nii et keegi ei võinud jääda kahevahele, kus asetseb Muhumaa ja Tarkla küla.

Konduktor, imelik mees – tema üksi ei saanud sest aru. Muudkui päris aga edasi. Ja uuesti oli Lõhe perenaine Siimul abiks.

„Vist tahab teada saada, kust jaamast peale astusime,” sosistas ta, ning Siim hüüdis ruttu ja kindlasti: „Reevel – tantsi Reevel!”

Konduktor päris, miks Siim ei ole piletit ostnud, mäherdusele küsimusele kostis vahva muhulane täiesti iseseisvalt:

„Na palssoi laulupidu läheme jei boogu… pilet moi ne nusno – pilet moi pärast kupit – eeta seravnoo …”

Jällegi lajatas vagun naerust. Isegi ametnikud hakkasid naerma. Ainumad, kes ei naernud, olid Lõhe perenaine ja Siim ise. Esimese nägu kattis häbipuna ja ta silm välkus vihas. Siimu ilme ei peegeldanud midagi vähem kui vaimuerkust.

Konduktoritel ei olnud aga kauemini aega Muhu härrale riigikeelt tuupida. Nad jätsid ta rahule, pärides ta seltsiliselt piletit, mis, nagu teada, maksis kolmanda klassi kohta. Seda tähendas ka ametnik, aga et kolmas klass oli tõesti liialt täis, siis polnud sest muud viga, kui et Liisule anti teada, et ta lähemates jaamades, kui kolmandas klassis jälle ruumi tekib, peab siit lahkuma.

Seda pikka seletust kuuldes oli järg ehmunud Liisu käes küsida: „Mis ta ütles?”

Ent Siim vastas tema asemel ametnikele:

„Nitsevoo kolmas klass! Eeta madam idit toose na palssoi laulupidu – mosno sõita pervoi klassis ka – nitsevoo!”