Электронная библиотека » Egert Anslan » » онлайн чтение - страница 1

Текст книги "407 karaati"


  • Текст добавлен: 31 октября 2016, 18:50


Автор книги: Egert Anslan


Жанр: Современная зарубежная литература, Современная проза


Возрастные ограничения: +18

сообщить о неприемлемом содержимом

Текущая страница: 1 (всего у книги 22 страниц) [доступный отрывок для чтения: 8 страниц]

Шрифт:
- 100% +

Proloog

Hämaras korteris võis tunda surma külma hingust. Kellegi hoolitsev käsi oli tõmmanud magamistoa akende ette kardinad, et päike ei pääseks haiget segama.

Võimsas mahagonipuust voodis lebas vanaldane mees. Kuigi ta kuivetunud kogu ei tekitanud paksu suleteki all isegi kühmu, oli ta kohalolekut tunda kogu toas. Mehe kullipilgust õhkus energiat, mis isegi raugedes mõjus kõikeallutavalt. Voodi ääres istuv naine vaatas heldinult ta aukuvajunud silmi, milles helkis täpselt samasugune elutahe, kui kakskümmend aastat tagasi nende pulmapäeval. Mehe kuivetunud käele kukkus pisar.

„Ära nuta,” ütles lamaja ragiseval häälel.

„Ma ei taha, et sa ära lähed…”

„Ära nuta,” kordas mees ja köhatas jõuetult. „Kustub ainult mu keha. Mina jään.”

Naine üritas näole vapramat ilmet manada, kuid see ei tulnud tal hästi välja. „Ma ei kujuta ette, kuidas ma ilma sinuta elama hakkan,” pomises ta.

„Sul on kõik alles ees. Palju on veel näha, palju õppida.” Mees tegi katse padjalt pead kergitada, kuid ebaõnnestus. „Too mulle kivi,” ütles ta.

Naine noogutas ja kadus tagatuppa. Mõne hetke pärast oli ta tagasi, kaasas bordoopunane sametkarp.

„Tõmba kardinad eest ära.”

Madal talvepäike ujutas kohe voodi valgusega üle. Mees naeratas kuidagi nukralt ja avas karbi. Selle pehmel siidpadjal lebas erakordselt suur briljant, mille tahkudelt peegelduvad päikesekiired heitsid ta näole sillerdavad laigud. „Mu elu on olnud ilus, aga neljasaja seitsmele karaadile pole midagi võrdset,” ütles mees ja sulges hetkeks silmad. Kui ta need jälle avas, peegeldus seal kogu maailma valu.

„Kes on üldse inimene?” küsis ta lakke vaadates. „Me oleme vaid looduse nõdrameelsed lapsed. See kivi siin on miljard aastat vana. Tema sünnikoht on mitmesaja kilomeetri sügavusel…”

Sõnad kadusid jõuetusse köhahoogu. Naine kuivatas ta otsaesist niiske rätikuga ja andis talle lonksu vett. Mees jätkas: „Maailma juured kaevatakse üles. Maa sees pole ta muud kui lihtsalt üks kivi, maa peal on ta aga ahnus ja surm, edvistamine ja kirg. Saamahimu paneb kopad tööle. Teemandid tassitakse päevalguse kätte, kus inimesed nende särast hulluvad.”

Mees andis silmadega mõista, et soovib veel vett. Võtnud klaasist väikese lonksu, jätkas ta ragiseval häälel: „Minu kivi on inimeste jaoks liiga suur. Nad arvavad, et nad tunnevad ennast, aga kui nelisada seitse karaati neile otsa vaatab, siis suudavad vähesed iseendaks jääda. Nende nägudele tekivad maskid, sõnadesse libedus ja tegudele vari.” Mees ulatas briljandi naisele. „Ma ei müünud seda kunagi ära, see kivi on minuga alati kaasas käinud. Ma andsin inimestele võimaluse murduda ja õppisin niimoodi elu. Kanna teda endaga kaasas ja sulle saab selgeks sind ümbritsevate inimeste tegelik pale.”

Naine ei pööranud pilku mehe silmist. „Sa oled terve elu sellest kivist üle olnud,” sõnas ta vaikselt. „Sind ta ei muutnud, sa jäid alati iseendaks. Ma ei tea, kas mina olen nii tugev, et suudan inimeste tõelist palet vaadata…”

„Sul pole muud võimalust. Minust tegi ta selle, kes ma olen, ja nüüd on kord sinu käes,” lausus mees ja sulges silmad.

Nädal hiljem oli ta surnud.

I peatükk
Pool aastat hiljem

Juunikuupäike oli Moskva õhu tublisti üle kolmekümne soojakraadi kütnud ning jõekaldalt vaadates mõjus Slavjanskaja hotell ebareaalsena nagu kuumalainetes värelev miraaž. Kui tänavatel palavust trotsiv rahvas näis uimane ja hajevil, siis hotelli konditsioneeritud külmuses askeldavad inimesed mõjusid häirimatult. Fuajees kohtuvad inimesed surusid tervituseks kätt, vestlesid ning naersid vaoshoitult üksteise teravmeelsuste üle. Kompleksi nooblites restoranides söödi ärilõunaid ning jäeti ettekandjatele ilma igasuguse kahjutundeta prisket jootraha. Paljud hotellikülastajad olid ametis enese sisse– ja väljaregistreerimisega, saatjateks treenitud personali julgustavad naeratused.

Jaapani restorani tagaosas asuvasse lauda, kus kolm tõsise olemisega meest millestki poolihääli rääkisid, see väline sära ja maneerlikkus ei ulatunud. Kui läheduses viibinuks mõni teravama kuulmisega inimene, oleks talle kõrva kõlama jäänud sõna „kivi” ja vestlust vürtsitav vanglažargoon. Lõunasest ajast hoolimata tundus, et meeste kohalviibimise eesmärk ei ole jaapani toit, sest lauda kaunistas vaid kõhukas teekann. Kõrvallaudadesse jagunenud ihukaitsjatel polnud sedagi. Ainus, mis nende vaikivate kogude elusolekust märku andis, olid valvsalt ümbrust uurivad silmad.

Esimest päeva töölolev ettekandja ei saanud aru, miks vahetuse vanem oli teekannu tema käest ära võtnud ja ise tagumisse lauda viinud. Hiljem, kui tal õnnestus mehi silmanurgast põhjalikumalt piiluda, hakkas talle koitma. Restorani taganurgas asuva laua, mida haruharva kasutati, olid hõivanud kõige kõhedusttekitavamad inimesed, keda ettekandja kunagi näinud oli. Poleks olnud tark tegu saata sinna uus töötaja, kes võiks anda neile põhjust rahulolematuseks. Eriti võikalt mõjus laiade lõuapärade ja jämeda kaelaga mees, kellest õhkuv jäine energia pidi igas normaalses inimeses külmavärinad tekitama.

Uus ettekandja ei aimanud, et nüüdsest hakkab ta niisuguseid kliente tihti nägema. Slavjanskaja hotelli restoranid olid juba viimased kakskümmend aastat vene, gruusia ja tšetšeeni kriminaalide kohtumispaigaks ning teda ehmatanud raudsete näojoonte ja sügavkalgi silmavaatega mehe lugu teadis siin iga väärikam tegija.

Bogdan „Bog” Krestinovi tee Moskva allilma niiditõmbajate hulka algas Nõukogude Liidu maadluskoondisest, kus ta kaaslaste seas kiiresti vaieldamatuks autoriteediks tõusis. Ükskõik millisest liiduvabariigist lisandus koondisesse liikmeid, ükskõik kuhu viisid neid võistlused ja laagrid, iga maadleja pidas heaks tooniks pakkuda talle oma sõprust ning tutvustada talle oma kodukandi kambamehi. Päevaks, mil militsionääri käeluu murdmine Bogdan Krestinovi kaheksaks aastaks Tuula paranduslike tööde kolooniasse saatis, olid tal sidemeid üle kogu Nõukogude Liidu.

Vanglas mõistis Bogdan, et kriminaalkaristus ei pea eluloos tähendama mudast saapajälge seljal, vaid võib ka hüppelauaks osutuda. Kaheksa aastat töötas ta oma autoriteedi kasvatamisel sama sihikindlalt nagu nooruses maadlusmatil rassides. Kuigi vanglast vabanedes polnud tal mingit maist vara, oli ta nimi muutunud kaaluka väärtusega kaubamärgiks. Iga mees, kes Bogdan Krestinovit mainis, pidi hoolega oma sõnu jälgima, et jõhkra käekirja poolest tuntud autoriteeti mitte vihastada. Liitunud Moskvas viiekümneliikmelise kõrilõikajate meeskonnaga, mille eesotsas olid ta vanad kambrikaaslased, ei kulunud kaht aastatki, kui Bogdan seda juba kindlakäeliselt reformis. Järgneval paaril aastal edutas ta oma intelligentsemaid hoolealuseid ning värbas juurde mehi, kes tõid enesega kaasa kompetentsi ja sidemeid, mis aitasid president Jeltsini erastamispoliitikast kasu lõigata. Pärast kümmet aastat läbimõeldud tegutsemist, mida saatsid veresaunad Uurali teemandikaevanduste kontrolli alla võtmisel ning manipulatsioon allilma võimukoridorides, võis Bogdan Krestinov Moskva ühe tunnustatuma autoriteedina oma viiekümnendat sünnipäeva tähistada.

Hoolimata edust ei olnud ta loorberitele puhkama jäänud. Kaugel sellest. Linna meeletu tempo, võimumängude hasart ja üha kasvav vajadus end varandusest lõhki õgida kannustasid Bogdani öösel ja päeval edasi tormama. Iga vihje, iga väiksemgi võimalus tuli aega kaotamata edukaks operatsiooniks pöörata. Vahendeid valimata tuli allutada endale igaüks, kellest midagi sõltus. Kui surve avaldamine polnud võimalik, kõlbas ka koostöö. Ükskõik mis, peaasi, et eluratas maksimaalsetel pööretel tuiskaks, sülitades ühest otsast välja raha, võimu ja sära ning teisest vastuhakkajate kondipuru – Bogdanile sobisid mõlemad.

Täna põles Krestinovi silmis kummaline tuluke. Hiljuti kellegi juhuslikult pillatud repliik Londonis ripakil oleva briljandi kohta oli ta sisemootori täiskiirusel tööle pannud. Nüüd oli asi niikaugele aetud, et tagasiteed enam polnud. Vihjaja oli poolsurnuks ehmatatud, vajalik info käes ning olulised partnerid kaasatud.

Pulstunud ülikonnaga hallipäine mees, kes lauas stoilise rahuga teed rüüpas, oli seaduslik varas Grigori Ahhavili – grusiinide grupeeringu suveräänne liider ja Moskva kasiinoäri maksustaja. Oma autoriteedi oli ta saavutanud juba nõukogude ajal ning tema pikka valitsemisperioodi ei katkestanud isegi kaks vanglasistumist ega viieaastane redutamine Istanbulis. Kriminaalsetes ringkondades öeldi hallpea kohta austusega „Ded” ja tema heakskiiduta ei toimunud linnas ühtegi tähtsamat arvete klaarimist.

Kolmas mees, kes selles valitud seltskonnas teed jõi, erines grusiinist nii välimuse kui ka tausta poolest. Nikolai Ševtšenko meenutas oma paljakspöetud pea ja bravuurse hoiakuga nahaalset tõusikut, kes on teadlik oma positsioonist ega pea vajalikuks seda varjata. Endistest KGB ja FSB töötajatest koosnev grupeering, mille ninamees ta oli, kontrollis Moskva tollijaamade musta äri ning organiseeris gaasi ja nafta ebaseaduslikust ekspordist laekuva raha pesemist. Nii nagu teisedki lauasviibijad, kuulus ka Ševtšenko linna üldküsimusi lahendavate tippude hulka.

Juba kaks tundi olid nad millegi üle elavalt aru pidanud. Ševtšenko žestikuleeris ägedalt kätega ja näis justkui protestivat. Teda kivinenud ilmel jälgiva Bogdani emotsioone reetsid vaid korrapäraselt kokkutõmbuvad lõualihased. Grusiin Ahhavili jõi aga samal ajal oimugi liigutamata teed, nagu istuks ta kellegi peielauas. Aeg-ajalt näis ta siiski midagi kaalukat lausuvat, sest tema sõnade peale vajusid mehed iga kord mõttesse, andes talle võimaluse taas segamatult teed rüübata. Viimaks andsid kõigi rahulolevad noogutused märku üksmeelele jõudmisest. Mehed tõusid püsti ja surusid üksteisel kätt. Tavalise hüvastijätu kohta jäid nende käed kokku veidi liiga kauaks, mistõttu jäi mulje, et see tähistab hoopis milleski kokkuleppimist.

Kõrvallaudade kivistunud nägudega mehed olid juba püsti ja igaüks vastavalt protseduurireeglitele oma kohtadele liikunud. Bogdan suundus kahe ihukaitsja saatel peaväljapääsu poole. Lahkusid ka teised.

Hotelli konditsioneeritud õhust tänavale astudes lõi väljujatele näkku kuumusepahvak. Silmagi pilgutamata nööpis Krestinov oma pintsaku eest lahti ning istus ukse ette veerenud tumedate akendega Maybachi. Teda saatnud ihukaitsjad kadusid välkkiirelt nagu rahatäht mustkunstniku sõrmede vahelt. Kuueliitrine mootor möirahtas võimsalt, pannes kaks läheduses seisvat poisikest imetlusest tarduma, ning masin sööstis paigalt. Asfaldihiiglasele järgnes must Toyota Land Cruiser, säilitades ees kiirendava autoga piinlikult väljamõõdetud neljameetrist vahemaad.

„Sokolnikisse,” ütles Bogdan juhile ja sirutas end tagaistmel välja. Nautinud veidi ventileeritud nahkistme jahedust, lisas ta juba armulikumal toonil: „Pange Võssotskit, seda vennashaudade lugu. Ma ei viitsi praegu teie möla kuulata.”

Turvamees katkestas eskortautoga raadioside ja pani muusika mängima, mispeale Bogdan end lõplikult lõdvaks lasi. Aknast Moskva jõge põrnitsedes ei teinud ta märkamagi, et liiklus venib nagu kleepuksid autode rattad kuuma asfaldi sisse. Kiiret polnud. Sokolniki parki, Bogdani meeliskohtumispaika väljaspool kesklinna, oli sillalt täpselt seitse kilomeetrit. Sõit jättis piisavalt aega hotellis kokkulepitu läbiseedimiseks. Ahhavili ja Ševtšenkoga tehtud plaan hakkas ilmet võtma ning tema viimaseks ülesandeks oli värvata mees, kellega ta kohe kohtuma pidi. Sadovoje ringteele pöörates liiklus hõrenes ja auto kasvavat kiirust nautides otsustas Bogdan, et ta eelseisva kohtumise peale rohkem ei mõtle. Pakkumine, mille ta teha kavatses, polnud mõeldud tagasilükkamiseks ja nii ei tulnud selle vastuvõtmise pärast üleliia muretseda. Ta sulges silmad ning lasi Võssotski laulul end vennashaudadele kanda.

Kakskümmend minutit hiljem veeres kuumusest naksuv Maybach pargi peaväravate ette. Turvadžiibist hüppas välja ihukaitsja, kes võttis koha sisse bossi auto tagaukse juures. Kõik peatus hetkeks. Ei mingeid „kus-sa-oled” telefonikõnesid või kaela pikaksajamist. Oodatav pidi ise aru saama, et nad on kohal.

Sealsamas lähedal, Bogorodskoje maanteega külgneval parkimisplatsil seisis 700-seeria BMW, mille juht näis midagi ootavat. Kuigi mehe näos ei liikunud ükski lihas, reetsid ta rooli trummeldavad sõrmed ärevust. Autoaknast paistev ümbrus selleks põhjust ei andnud. Lillemüüjad pargiväravate kõrval istusid tardunult nagu ikoonid. Hamburgeriputka juures polnud ühtegi klienti ning paistis, et selle töötajad, kaks noorepoolset tüdrukut, olid hiilinud välja suitsupausi tegema. Ei midagi ebaharilikku.

Enesega mõne sekundi aru pidanud, väljus mees autost ja hakkas Maybachi poole kõndima. Bogdan märkas teda kohe, sest parkimisplatsil ei liikunud ühtegi inimest. Kuigi nad polnud varem kohtunud, oli selge, et läheneja ongi otsitud mees. Tüüp oli pikka kasvu, turske, vanust kolmekümne viie ringis, seljas hele suveülikond – täpselt nagu kohtumise vahendaja kirjeldanud oli. Bogdan kasutas auto süsimustade akende pakutavat privaatsust, et lähenejat tähelepanelikumalt uurida. Ta sportlasepilk märkas kohe head rühti ja liikuvust, mida suurte raskustega kangitrenn polnud puiseks muutnud. Kõige rohkem üllatas aga läheneja hoiak. Tavaliselt tuldi niisugustele kohtumistele surmtõsise näo ja kehtestava kehakeelega, kuid mees jalutas naerulsui, justkui viibiks ta lõbustuspargis. Bogdan oleks võinud vanduda, et noored kurjategijad veedavad kodus peegli ees pikki tunde, et oma karmi hoiakut lihvida ning seetõttu ajas saabuja naerunägu teda veidi segadusse.

„Tere, olen Dmitri. Mul on Bogdaniga kohtumine,” ütles saabuja auto kõrval seisvale ihukaitsjale. Too avas sõnagi lausumata ukse ning Bogdan astus autost välja.

„Tere. Dmitri,” tutvustas saabuja end uuesti.

„Bogdan.”

Endise maadleja käepigistus meenutas kruustangide haaret. Uustulnukas pidi selles tundma autoriteedi aegumatut füüsilist vormi. Heitnud hooletu pilgu hamburgeriputka ees seisvatele inimestele, nõksas Bogdan peaga pargi suunas ja lausus kähiseval häälel: „Lähme, jalutame natuke.”

Vastust ootamata pani ta käe Dmitri seljale ning suunas ta pargiväravate poole. „Parki, seal on rahulikum.”

Dmitri noogutas. Tema jaoks oli see esimene nii kõrgel tasemel kohtumine. Bogdani nime teadsid kõik, kuid teda olid näinud vaid need, kel Moskva allilma tipu lähedale asja. Tänane kohtumine oli kindel märk, et teda on valitud seltskonnas märgatud. Bogdan võttis sõnagi lausumata suuna pargis laiutava purskkaevu poole ja mõnda aega astusid nad vaikides.

Dmitri, keda allilmas tunnustavalt Artistiks kutsuti, oli tuntud kui omanäolise käekirjaga kurjategija. Kui mängu tulid petuskeemide punumine, ümberkehastumine ja psühholoogiline manipuleerimine, siis ei leidunud linnas temale võrdset. Tihtipeale olid ta kuriteod nii meisterlikult korraldatud, et lõpuks ei olnudki neis kriminaalset aspekti, mille eest oleks teda vahelejäämisel võinud süüdi mõista. Ja kui oligi, siis selleks ajaks oli Artist juba ammu kadunud, jättes endast maha vaid mõnelt süütult laenatud identiteedi ja palju pikaksveninud nägusid.

Artisti kuritegeliku käekirja kujunemisele andis tooni nooruses lõpetatud Vene Teatrikunsti Akadeemia. Juba lõpuaktusel diplomit vastu võttes oli talle selge, et lavalaudadele lolli mängima minna ta ei kavatse. Värskete oskuste rakendamine kriminaalse vankri ette tõotas võrreldamatult suuremat adrenaliinitulva. Võimalus olla ise oma elu näitejuht, ise endast legend luua, oli märksa ahvatlevam kui kusagil teatrilaval päheõpitud sõnu korrata. Hoopis risk, raha ja kuratlik rõõm õnnestunud petuskeemidest olid saanud Artisti jaoks edasiviivaks jõuks. Ja nüüd paistis, et tehtud töö võib hakata end ära tasuma. Aastate jooksul hoolikalt tegutsedes oli ta niikaugele jõudnud, et temaga tahtis rääkida üks Moskva allilma mõjukamaid mehi. Vaist ütles Artistile, et nende kohtumisest võib midagi neetult huvitavat välja kooruda.

Bogdan oli samal ajal vana rahu ise. Ta viipas peaga lähima pargipingi suunas ja küsis ihukaitsjatelt poolnaljatamisi: „Noh, poisid, on see normaalne koht istumiseks? Liiga kaugele ei viitsi minna.”

„Seal on parem.” Ihukaitsja osutas pargiväravatest veidi eemalejäävale pingile, mis oli põõsaste varjus.

Bogdan vangutas pead, otsekui oleks ta neid sõnu juba sadu kordi kuulnud. „Lollus ja saamahimu panevad maailma pöörlema,” pomises ta, „alati on keegi, kellele on kasulik, et sa surnud oleks. Aga samal ajal kui inimesed jahti peavad, istume meie puude vilus ja puhkame. Kas pole ülekohtune?”

„Vahel on vaja puhata. Siis saab jälle uue hooga jahti pidama hakata,” ütles Dmitri.

„Õige. Võib jääda mulje, et me puhkame, aga tegelikult me valmistame jahti ette. Õige,” kinnitas Bogdan.

Nad istusid. Autoriteedi taskust ilmusid välja palvehelmed, mida ta keskendunult sõrmitsema asus. Ihukaitsjad võtsid teine teisel pool pinki kohad sisse, seljad istujate poole, ning jäid tähelepanelikult ümbrust uurima.

„Praegu on huvitavad ajad,” jätkas Bogdan ja saatis kõrvalistujale pika pilgu. „Ma tahan sinuga paari teemat arutada. Võib juhtuda, et meil leidub ajudega inimesele üks tööots.”

Dmitri näole libises muie, mille ta kiiresti alla surus. Eileõhtune telefonikõne, kus teatati, et „oleks vaja kohtuda” oli teda kõike muud kui rahulikuks teinud. Nüüd sai siis selgeks, miks temaga kokku saada taheti. Vähemalt pole kuskil mingit jama lahti.

„Sa oled huvitav inimene. Keegi sinust midagi ei tea,” jätkas Bogdan. „Aga heinakuhjast saab ka nõela üles leida, kui on terav silm. Ütleme nii, et keegi soovitas sind.” Autoriteedi näos peegeldus enesega rahulolu. Oli näha, et oma kriminaalses heinakuhjas teadis ta iga õlekõrt ja tänagi oli tal kodutöö tehtud. „Oled näitlemisega tegelenud?”

„Koolis õppisin. Tundus huvitav.” Hetkeks tundis Dmitri ennast nagu tööintervjuul, kuigi ta ei olnud kunagi ühelgi käinud. Aga midagi selletaolist võisid need tööotsijad ilmselt tunda.

„Miks sa teatrisse ei läinud? Võimalus ju oli?”

„Ei tõmmanud lavale teiste kirjutatud sõnu pähe õppima. Päriselus rolle mängida on huvitavam.”

„Tasuvam ka vist?”

Dmitri puhkes naerma.

„Seda kah.”

„Sul on omapärane käekiri,” sõnas Bogdan ja heitis talle tunnustava pilgu, „ma ütleksin, lausa meisterlik. Teemad on sul puhtad, nagu valgete kinnastega tehtud. Tead, meil on praegu üks sarnane võimalus tekkinud. Keegi sulle midagi ette kirjutama ei hakka. Ongi vaja niisugust inimest, kes suudaks kogu asja ise ära korraldada.”

„Ma olen huvitatud,” kinnitas Dmitri, üritades liigset agarust mitte välja näidata.

Vastust kuuldes autoriteedi nägu ei liigahtanudki, kuid palvehelmed ta raudsete sõrmede vahel hakkasid kiiremini keerlema. Nii tõsiste asjadega mööda panna ei tohi.

„Midagi muud ka teinud oled? Röövi, vargust-värki?” uuris ta.

„Piisavalt, et aru saada, kuhu see viib.” Seda öelnud, näis Dmitrile, et Bogdan ootab temalt veel midagi. Võibolla eeldab ta tulevaselt koostööpartnerilt soliidsemat kriminaalpagasit. „Ma eelistan varju jääda ja peaga töötada,” lisas ta igaks juhuks. „Tänaval jooksevad püstoliga need, kes midagi muud teha ei oska.”

Kuigi Artisti häälest ei kostnud kübetki hukkamõistu, oli ta oma huvidele selge piiri tõmmanud. Bogdan noogutas mitu korda. Kõvema kaliibriga tegelastele ei istunud tänavatel kõmmutavad uljaspead, kes oma kontrollimatu tegevusega segadust külvasid.

„Püstoliga pole sul vaja joosta, selleks on snaiperid ja sprinterid,” lausus ta. „Meie teema on Londonis ja sul tuleb teha vaid seda, mida sa kõige paremini oskad. Paberid on sul puhtad? Kinni istunud pole?”

„Ei ole jah komandeeringusse sattunud.”

„Parem ongi, sada aastat pole vaja sinna koolipinki istuda. Reegleid saab ka väljas õppida,” pomises Bogdan korraks mälestustesse kandudes.

Tekkinud tuuleiil sasis ta juukseid ja hetkeks tundus ta kümme aastat vanema ja väsinuna.

„Kuidas sul inglise keelega on? Oskad?” küsis ta, kui oli tardumusest vabanenud.

„Räägin vabalt. Kui vaja, kirjutan ka. Pole kunagi probleemi olnud.”

„Väga hea. Terane kutt oled, ma vaatan. Sinusuguseid mehi on meil tarvis. Rusikameestest on üleküllus, aga neist, kes suudaksid midagi oma peaga ära teha, on alati puudus.” Bogdan sirutas käed laiali nagu kavatseks oma kaaslast emmata ja kähistas: „Põrguväravad on sinu ees lahti, saad aru?”

Dmitri polnud kindel, kas mehe žest tähendas „tere tulemast” või oli mõeldud hoiatusena. Igaks juhuks noogutas ta innukalt. Entusiasmi ülesnäitamine tuli tal loomulikult, sest ta ootas juba ammu, millal autoriteet tööst rääkima hakkab.

Bogdan jäi vastusega rahule. Ta heitis pilgu ihukaitsjatele, kes seisid tardunult eemal ning jälgisid mändidel turnivaid oravaid. Rohkem inimesi läheduses ei olnud.

„Lühidalt öeldes on teema järgmine. Üks juudi ärimees pani Londonis kõrvad pea alla ja jättis abikaasale päranduseks neljasaja seitsme karaadise briljandi. Nüüd on meil lesk, kellelt on vaja kivike kätte saada. Meie poolt on sulle täpne info ja korter kohapeal elamiseks. Sinu ülesanne on imbuda muti tutvusringkonda, uurida, kus ta briljanti hoiab ja leida võimalus selle kõrvaldamiseks. Tööraha on viissada tuhat dollarit ja oma osa saad kätte kohe, kui me siin kivi maha müüme. Ostja on juba olemas.”

Dmitri pingutas, et mitte üleliigseid emotsioone välja näidata.

„Sobib,” ütles ta, „aga nelisada seitse karaati on paras purakas. Kas selliseid mitte pangaseifides ei hoita?”

„Võimalik, kõik on võimalik. Meie Londoni kontakt on kadunukesele lähedalseisev inimene ja ta annab sulle kohapeal selge pildi.”

„Teatritegemine on täpselt minu ampluaa,” teatas Dmitri vaevaga oma kasvavat erutust varjates. „Millal on plaanis alustada?”

„Varsti. Kõigepealt tuleb siin üks asi korda ajada,” sõnas Bogdan ja kummardus lähemale. „See on kaheosaline operatsioon, saad aru? Selleks, et Londonisse sõita, on vaja enne siin kohapeal üks laks ära panna. Nii-öelda soojenduseks.”

„Kaks asja? Seda parem, kuulan huviga.”

„Teine asi on korter.”

„Korter?”

„Tavaline korterivargus. Saad hakkama?”

Dmitri mõistis, et nüüd hakkab lugu keeruliseks minema. Kõik oligi liiga lihtne tundunud. Alguses näidatakse sulle asja ilusat poolt ja kui nõus oled, tekivad kohe lisakohustused. Tüüpiline.

„Korterid pole päris minu rida, aga mis teema seal on? Kui vaja, annab ju korraldada,” ütles ta juba veidi väiksema innukusega. Bogdan elavnes seevastu silmanähtavalt.

„Me tahame kaks kärbest ühe hoobiga lüüa, saad aru,” sõnas ta, ning laksatas rusikaga peopessa. „Kõigepealt paned korterilaksu ära ja siis kaod Londonisse. Hakkad seal briljandi kallal nokitsema ja ühtlasi oled siit silme alt läinud kuniks asjad settivad. Pärast on vastupidi – teed Londonis töö ära ja oled jälle läinud.” Bogdan puuris silmad Artisti nõutusse näkku ja lisas: „Enne kui marjamaale pääsed, on meil sinuga vaja endale ühine ajalugu tekitada. Korter on su proovieksam.”

Londonis terendav briljant oli loobumiseks liiga ahvatlev.

„Kui vaja, teen ära,” sõnas Artist protesteerivat sisetunnet alla surudes. „Räägi täpsemalt, mis seal on.”

„Lugu on väga lihtne. Nagu sa võib-olla kuulnud oled, selgus hiljuti, et Peterburi Vene Muuseumist on kenake hulk maale iseseisvalt jalutama läinud. Asi avastati inventuuri käigus, aga üldiselt ei saa nad ise ka täpselt pihta, mis neil sealt kadunud on. Nüüd on selline lugu, et üks isehakanu vahendab neid maale mingitele Londoni araablastele. Esimese partii müük toimub juba järgmisel nädalal ja tõenäoliselt viib vahendaja oma komisjonitasu ööseks koju.” Autoriteet vaatas Dmitrile otsa, nagu räägiks ta kommide näppamisest. „Raha on vaja sealt lihtsalt pihta panna.”

Artisti pani imestama, kust Bogdan kõike nii täpselt teadis, kuid tema kaliibriga mehel pidid olema ka seisusele vastavad infoallikad.

„Must raha,” ütles ta elavnedes. „Siis avaldust ei tehta.”

„Muidugi ei tehta! Ma räägingi, et lihtne asi. Ega nad hakka endale ise vett peale tõmbama,” kinnitas Bogdan ja lõi käega. „Ei-ei. Need küll kuhugi ei lähe. Nad ei tulnud isegi meie juurde. Oleksid nad Piiteris või siin tehingu pealt osa ära maksnud, oleks kõik korras. Aga need on veidi teistsugused inimesed, ütleme nii.”

„Mingid suvalised?”

Autoriteedi nägu moondus, nagu tuleks keegi temalt viimast söögiraha ära võtma. Ta lõi pingi ees vedeleva rusikasuuruse kivi jalaga põõsasse, nii et oksad raginal kahte lehte paiskusid.

„Pihta panid ühed, müüvad teised,” urises ta. „Need ei ole mingid tavalised sahkerdajad. Mees, kes maale müügiks vahendab, on Leonid Afanasjevitš Razumovski, Vene suursaadik Londonis.”

„Razumovski?” Artist oli seda nime varem kuulnud. „Kas tal pole midagi targemat teha või?”

„Mina pole hulluarst, et otsustada. Selleks on kliinik,” laiutas autoriteet käsi. „Ainus, mis meid huvitab, on saada kätte raha. Tehing toimub õhtul ja meil on info, et saadik peaks sularahaga koju minema. Me jälgime teda ja kui ta koju ei lähe, siis tulevad mängu juba teised inimesed. Kui viib korterisse, tood sina sealt järgmisel päeval kõik kenasti ära.”

„Äkki ta võtab selle hommikul kaasa?”

„Ole rahulik, ta on suursaadik, saad aru? Me korraldame talle hommikul nihukese äratuse, et ta tormab püksata uksest välja. Jäta see meie hooleks, raha unustab ta korterisse.” Bogdan näis teadvat, millest räägib.

„Selge pilt. Kui palju seda raha seal on, mida otsima peab? Tobe oleks kuskilt magamistoa kapist leitud saja tuhande rublaga minema joosta, kui miljon dollarit kusagil madratsi all on.”

„Tänaseks pole kõik veel selge. Korteris saab olema ainult saadiku vahendustasu, mitte kogu tehingu raha. Terve mõistuse järgi otsustades peaks seda olema kuskil paarisaja tuhande dollari ringis. Olgu mis on, kümme protsenti saagist on sinu.” Dmitri sügas kukalt.

„Arusaadav. Kus need suursaadikud tänapäeval elavad?”

„Siitsamast paar kilomeetrit tagasi linna poole, Tšistõje Prudõs. Seal on üks vanem neljakorruseline maja, ei midagi keerulist. Kõik näidatakse sulle täpselt ära, saad koha enne ise üle vaadata.”

„Mis uksed seal on? Ja lukud?”

„Praegu ei oska sulle öelda, pole ise seal käinud. Aga öeldi, et pole midagi hullu.”

„Ma võtan nagunii kellegi kaasa.”

„Kuidas soovid. Peaasi, et töö tehtud saab,” sõnas Bogdan ja kummardus Dmitri poole. „Ühes asjas lepime kokku: ükskõik, kelle sa kaasa võtad, korteriomaniku ja raha päritolu kohta talle mitte sõnagi. See on natuke liiga tundlik informatsioon, sa saad aru.”

„Täiesti selge.”

„Väga hea.” Bogdan lehvitas endale pintsakuhõlmadega tuult, näol ilme, et on juba küllalt rääkinud. Palav oli tõesti, isegi lindude laul kõlas kuidagi väsinult. Kui poleks olnud varjulisi puid, mille võrad moodustasid päikesekiirtele läbitungimatu massi, oleksid mehed higist leemendanud.

„Ta käib siin pidevalt. Ega nad kogu aeg Inglismaal passi,” lisas Bogdan pärast lühikest järelemõtlemist. „Razumovski on vana kunstimaniakk ja kuradi loll ka. Võinuks oma asjadega tegeleda, mitte meie liivakasti ronida. Aga noh, enne Londonit töötas ta Beirutis, ju siis seal hakkas liiv nii kangesti meeldima.”

„Ma teen korteri ära, võite minuga arvestada,” sõnas Dmitri Bogdani tülpinud ilmet õigesti tõlgendades. Oli ilmselge, et need kaks tööd käivad käsikäes ja puiklemine ei tooks midagi head.

Bogdan ei liigutanud Artisti vastust kuuldes oimugi, sõrmitses ainult palvehelmeid. Poiss tundus mõistlik olevat. Hetke enesega aru pidanud, tõusis ta püsti ja kähistas Dmitrile kätt ulatades: „Põrguväravad sulgusid.” Jälle ei saanud Artist aru, mida ta sellega mõtleb, kuid autoriteedi pidulikust näoilmest jäi mulje, et nad on lepingule alla kirjutanud. Igatahes oli kohtumine lõppenud. Turvamehed võtsid lahkumiseks kohad sisse ja kolonn läks aeglaselt liikvele. Sammunud mõnda aega vaikides, sõnas Bogdan viimaks: „Kuule, skeemipunuja, tegelikult tahaksid sa ainult seda Londoni värki teha, on nii?”

„Ma teen, mida vaja,” vastas Dmitri kiiresti. „Loomulikult on briljandilugu puhtalt minu ampluaa ja korterite alal pole ma kõige kõvem käsi. Keerulisemad asjad on huvitavamad. Aga kui London tuleb kõne alla ainult koos korteriga, siis teen ma selle ära ja kogu lugu.”

„Õige suhtumine,” kiitis Bogdan, kuid tõstis näpu hoiatavalt püsti. „Kergematest ja raskematest asjadest rääkides ütlen sulle vaat mida: ole tähelepanelik. Vahel võib see, mida sa kergemaks pead, hoopis raskemaks osutuda.”

„Einoh, loomulikult. Aga selle korteri teeme käigu pealt…”

„Mida?!”

Bogdan seisatas, raevugrimass näkku tardunud.

„Ta on kuradima suursaadik, kes tegeleb varastatud maalidega,” teatas ta iga sõna eraldi rõhutades. „Sa lähed lõvikoopasse, mitte külatallu. Mõistad? Iga saadik, isegi kui ta istub palja persega kusagil Siberi okasmetsas, on nii avalik tegelane kui üldse olla saab! Tema taga on terve süsteem. Kui selline kriminaali teeb, siis on tal kõrgelt kukkuda, mõistad?! Tahad pihta saada, kui ta taevast alla sajab? Ah?”

Bogdan astus sammu lähemale, nii et ta hingeõhk Dmitrile ninasõõrmetesse tungis, ja kähistas: „Enne, kui sa midagi tegema hakkad, tahan ma, et oleks arusaadav – siin ei ole lihtsamaid ja raskemaid teemasid. Ei Moskvas ega Londonis. On ainult maksimaalne ettevalmistus ja sularaha. Kõik. Kas me saame asjast ühtemoodi aru?”

„Jah, loomulikult,” vastas Dmitri talle julgelt silma vaadates. „Ma ei mõelnudki seda teisiti.”

„Tubli.”

Bogdan leebus niisama äkitselt, kui ennist vihaseks muutus.

„Sa oled noor kutt, jõuad veel kõike teha,” sõnas ta Dmitrile õlale patsutades. „Liigume edasi sammhaaval. Ma ei taha, et su keha oleks Moskvas, aga mõtted juba Londonis. Tuleb tähelepanelik olla, saad aru? Muidu see keha võib-olla Londonisse ei jõuagi…”

Hetkeks tekkis vaikus. Bogdan tajus, et ta viimased sõnad jäid kuidagi liiga halvaendeliselt õhku rippuma ja lisas: „Dima, sa oled tõeline loomeinimene. Ega sind ilmaasjata Artistiks kutsuta. Lihtsalt talitse veidike oma hoogu. Ma saan aru küll, et lese briljandilugu saab olema sinu show ja see on sulle ahvatlevam kui labane korterivargus. Aga praegu ei taha ma sinult muud kui kahte sajaprotsendilist sooritust. Ilma emotsioonideta. Ole homme kella kaheksaks õhtul siinsamas väravate juures. Mina ei tule, aga Slava,” Bogdan osutas ühele ihukaitsjatest, „on siin. Temaga tuleb kaasa inimene, kes seletab sulle korteriasja täpselt ära.”

Nähes Dmitri küsivat pilku, lisas ta: „Londonist räägime siis, kui esimene töö tehtud.”

„Homme kell kaheksa olen kohal.”

„Pärast näeme. Edu sulle vahepeal.”

Bogdan pani palvehelmed tasku ja heitis kaaslasele armuliku pilgu. „Ära muretse, kõik alustavad nii.” Seejärel sirutas ta hüvastijätuks käe ja pigistas Dmitri sõrmi nagu kruustangidega.


Страницы книги >> 1 2 3 4 5 6 7 8 | Следующая

Правообладателям!

Данное произведение размещено по согласованию с ООО "ЛитРес" (20% исходного текста). Если размещение книги нарушает чьи-либо права, то сообщите об этом.

Читателям!

Оплатили, но не знаете что делать дальше?


  • 0 Оценок: 0
Популярные книги за неделю


Рекомендации