Текст книги "Otsija metsas"

MEESTELE VASTUMINEK

Juba paari nädala eest oli kojutulemise teatekiri vastusõidu aja kindlaks määranud. Nagu elav ja teistest lahutatult seisis see päev ajus, kalendris ja ka südames. Nimelt oli teada, missugusel sügiseööl aurulaev väsinud mehed kaldale pidi kandma. Naised ja noorikud, s.o. mehenaised, kellel veel esimest last ei ole olnud, – nemad võtnud viimase kirja otse ahnelt suudeldes vastu, heameele all natuke üleihuliselt värisedes. Ja päevadepikkune ooteaeg näis tüütav-magus, ühtlasi tume-kõdistav segane. Kusagil ajalindil oli ju nagu küünlatuli – üks momentide kogu teatud pikkuses.

Jõuti tähendatud tundide eelpäevani ära elada. Nagu oma jõuga, vägisi elati see aeg läbi. Näis, kui oleks eelpäev tõesti ootaja pärast, ta jõu ja tahte pärast enne oma aega ette tulnud.

Ja siis on ju tuttav kolmekümnes september, kui oma kuupäev, nii et mihklipäeval kodunt teele peab liikuma. Siis tuleb aurulaev Puiste sadamasse – ning peaasi – mehed tulevad… mehed! Siis on hea teele minna, teel olla, mõnus on isegi sügiseööl külmetada, ei taha nagu paksemat riiet ümber panna… Nii tume soojus on kusagil, võtaks veelgi vähemaks riideid, üsna paljaks, poolalasti… ja ikka oleks hauduv-soe, tumedad värinad, mõistatuslikud tõmmatused keha ümber, ihu sees ja peal. Terve sõiduöö oleks uneta, ja veel ühe öö ja veel ühe öö, otsiks nagu kannatust, nagu ihukõrgust vaeva – nagu lapsepõlveline magus ema peksmine tuleb meelde. Ja nagu tahaksid nüüd, et paljale ihule löödaks, esiti puuga, siis vitsaga ja jälle kepiga, millel jämedad näsad küljes. Ja ikka seisaksid veel ees ja ei lähe eemale, ja ikka tahaksid veel, et sind pekstaks jalgade peale nende pikkuses… Kui aga nemad, noorte naiste ja noorikute mehed, liginemas on – kui nemad aga tulevad selle laevaga: et mingisuguseid takistusi seal ja mere peal ei oleks! Ja et ta kord juba tuleks!

Täna hommikul tahaks noorik ise rattad ära võida, täna hommikul tahab väljamineja kõike harilikkust unustades hobuse ette rakendada, nii tööhimuline on terve lahja töölise sügiseihu. Ja nii julge iga närv, iga veretilk pressib, muskel himustab. Lapski võiks nutma jääda, äratüüdanud poeg karjugu – nemad on juba odavate tingimuste pärast. Tema ema võib vaigistada: pärast saavad mõlemad juba kannatuste tasuks saia – ja mis veel rohkem: oma isa näha.

Mehe järele, isa tooma läheb noor ema, kes kui inimene elutingimuste pärast olude saatusel teise inimese võõrutatud lesk peab olema… Kirglikud, täis tumedat elusunni läbitungimist on niisuguse naise silmad täna hommikul. Nagu kinnihoitud loom, nagu seotud, kes liikuda tahaks. Asemeõled ei rahusta teda, iga mõtlemine teeb ärritatuks. Kui häbitundmist ei oleks, hakkaks juba esimese vastutulija võõra ümbert nii tugevasti kinni, hoiaks, kuni viimaks mõlemad nälga surevad. Ja siis oleks kaua nii alasti suure tee ääres, igaüks näeks, torgiks kepiga – ning keegi ei lubaks ära viia… See on elutingimuste surnukeha… ja see peab tondiks ilma jääma.

*

Käoküla ei olnud väikene. Seal elavad noored ja vanad inimesed – ja mitmed nälgivad. Seal asuvad ka sead ja koerad, haigused inimeste ning loomade tarvis – seal asub ka ülekülaline odav ilmaelu ja elab kannatus kurja vihkamisega abielu. Kuna inetu kadedus leivaneelu all igavesti lapsesünnitamise kallal töötab.

Nälga on seal külas, ääretut tungide tõusu ja langemist. Igapäevased elunähtuste vahetused. Elumõte.

Kümnete kaupa mitmel korral veetakse noormehi kevadel-kevadetel võõrastele paikadele – neid kistakse kodust lahti tööpuuduse pärast ja maapuuduse pärast. Sa näed, kuidas töömehe igavesti janunevad silmad on kurvad, kui oma noor naine ta kevadel üle läve pori peale tõukab. On tundmus sarnane, sel kes eemal on, kui pekstaks haigete jalgadega lahjat kevadenälja lehma, kui ta kõige pehmemas mädamülkas maha on jäänud – seal, kus kurgegi peal ei kanna. Ja naise selja taha tulevad ka tigedad idioot-lapsed, kes haiget isa õues pori peal vana pastlaga viskavad: et emale abiks olla. Ja näljane lastevanem, oma takusärki jalgade ümber kohendades, tõukab käpad sügavasse õueläku sisse, et igavesti kõike põlates üles tõusta ja elusalt soo leoaugus end ära uputada…

Või jookseb elusalt… et esimesel kohal, kus ta enam teistele silma ei paista, omad sooned paistetuseni ära venitada ja neist siis elukandlele keeli teha vesise alusega metsa taga. Nende keelte peal mängiks kollane nahk elulaulu näljast, põlgamisest ja vihkamisest…

Või veeretab ennast lähedale künka taha. Siin tehakse muskli üksikutest pindadest suur sari ja sõelutakse terve elu läbi…

Ja veab ennast mahalangenud loomalauta pinu taga. Siin keedaks vere, iseäranis ajuvere suureks seebiks, et sellest igavesti, ära tüdinemata ikka ja jälle uusi seebimullisid teha… ja kirjud vullid haisutaksid õhu ära, kuid nina ei ole enam kusagil…

Seal eemal võõras õhus nagu meelitaks keegi kihvtine kuju, kes inimest näljaga ära lepitada tahab… Ja mehed teavad, et see kuju kondine on, luine avalik tüdruk, kes oma magamiskambris sind pärast abielu elamist kurja haigusega ära kihvtitab. Külgehakkava haiguse saab noor poiss võõra südameta tasuja käest… Poiss läheb teine kord, kolmas kord ja niikaua kui suudab, et veel enam ennast reostada, et nii täielikku langemist lähendada…

Ei reisita kevadel välja tööd otsima, ei reisita. Kistakse, sunnitakse, ähvardatakse, tõugatakse, tuubitakse… See ei ole omatahtmise liikumine. Inimene ise on eemal, kodunt ära, aga ta töömees aetakse roosaga kusagilt, ei tea kelle korterist, välja. See väljaminek on niisugune, kui läheks laps oma peksmise jaoks nuhtlemisehaga tooma või nagu looma maiusega varju alla meelitatakse, et teda siin ära kohitseda. See on peaaegu nii. —

Kes see toores tõukaja, jõukohitseja, koduõnne lõhkuja, naise naerja, vanema tütre häbistaja, vanaisa teotaja on – ära küsi seda! Ta jätab inimese voodiõle leseks – ja mehed suremata ahtraks. Ja niisugustest teadmistest oleks juba küll-küll.

Aga ta irvitab, ähvardab… teotab… see vaevaelu. Elu-energia.

Käoküla oli pooleldi alles ärkamisel, kui inimesekujud mõnedes õuedes liikuma hakkasid. Sügisehommik täis halli limavat udu, sügisehommik higipisaratega leotatud maal, mis nüüd öösel, koiduajal, nagu millegi meeldetuletuseks kaste nime all väljapoole tulid. Nemad ei seisnud maamullas, need ristimata ülekohtu ja ilmasüüta laste pisarad, noorte tüdrukute häbipisarad, naiste igatsuste ja puuduste pisarad. Öösel, kui kõik ära väsis, siis vedas ristimata pisar ennast maa vaevakerele, et nutjaid vihkama ärritada, kättetasumisele kutsuda. Puudus ainult veel, et need maha matmata nututilgad luulelise luu kombel ei kaeba, niisuguse surnuluu viisil, mis kusagil mäe all liiva peal vahtu otsast välja immitseb ja iniseb, oigab… mahamatjat otsides.

Ka pisarad ootavad igavesti oma mahamatjat…

Alles siis, kui päike on üles tõusnud öösuremisest, kui ta kogu üheksainsaks suureks, määratuks liikumisesoojuseks on muutunud, alles siis tõmbab see tuleõhk rahutud pisarad oma keevasse südamesse…

Ja vilugi on sügisehommik. Ning rumal-hall. Inimesed piinavad ilaste pätakatega ja surnukülmade jalgadega teede kohtadel mõistuseta ilmapõrandat. Öö osakaupa lahkumine avaldub igal pool.

Inimesed käivad õues, köhivad, uksed lõmpsivad, toas pühitakse varbad vana särgikaltsuga puhtaks või tõmmatakse õuesopaseid taldu natukene tugevamalt ja iseäralikult mööda põrandat, et ilget tundmust, mida külm hommikupori varvaste ümber sünnitab, hingest välja hõõruda. Inimesed teevad harilikke hommikusi unele järgnevaid toimetusi ja peavad ennast sealjuures üsna koduselt üleval.

Kasukas inimesekogu liigub sopase õue ringis. Kujuta ja mitmel korral ka kitsas paistab hooviruum olevat. Liikujast ei saa hästi aru: ta võib meesterahvas, aga ka meesterahva üleriidega naisterahvas olla. Pea küljest paistavad selja tagant ainult mustad juuksed, nagu naisel, kui tõve järel juuksed välja langesid, või jälle pikkade juustega vanamees. Mõni kannab külas niisuguseid. Niikaua see inimesekogu painutab, kummardab, niikaua ta tilkuva kase all teeb lapseliigutusi, kuni raudigedega vanker pühkmehunnikule on tõmmatud. Vaheliku all on pime ja kitsas määrimisetööd toimetada. Pealegi on agarikus ka sigade pesa, kuna need loomad paha ilma hommikul isegi tigedad on – vähemalt küll vanad nende karjas. Puruase, mida ka pühkmete avaldamise kohaks pruugitakse, on küllalt nõnda suur, et neli ratast vabalt seista saavad, kuna aistele sopa pärast puulombid otsa alla tõugatakse.

Inimesed jooksevad, kannavad leivakotti, viskavad selleks täis topitud heinakessi maha laudapoole söödi laeaugu alla. Inimesed nuuskavad, köhivad ja vaatlevad tähtsalt, perekondlikult koduselt või reisimehelikult. Inimesed meelitavad lapsi. Näha on peaaegu terve perekond.

Vankriaisad nägisevad… et hobust vahele tõugata – kistakse laiali. Hobune on seal, igavesti vaikiv ja täisrahulik lapse kui vana vastu. Inimesed kõnelevad midagi õige targalt, nõuandmise toonis, edevalt. Metsikut uudishimu on. Ja tegevuse tähtsuse arusaamist. Veel kõnelevad inimesed. Ja kaovad siis – hobune ka vankriga.

Inimesed ei kõnele enam, ei vaata ka tühja välja peale, kus enam kedagi näha ei ole.

Õues on ainult loomad.

*

Külast läbi on kõrva-maantee tehtud. Nii et kõik elanikud kuulata võiksid, kui keegi tundmata või tuttav hobusemees sõidab. Selle võimaluse poolest on niisiis kõik küla inimesed üksteisele sarnased. Ainult siis vast saab teeääre elanik rohkem näha-kuulda, kui teed pahad, kui vanker rööpas ujub ja veoloom oma jälgede kohal lonib. Ja kui saksad kelladega mööda maanteed sõidavad, siis on peaaegu alati väljastpoolt vaadates inimese peapooli läbi tahmaste ruutude näha. Süsimustad klaasiraamid võivad aga vaevalt kaks kuni kolm lapsepead oma laotusesse võtta. —

Meestele vastumineku päev oli peaaegu tervele külale natukene ka huvitav. Kevadel oli siit külast kaheksateistkümmend läinud, kuna kolm talvelist viinavabrikutest ka veel juurde olid läinud – nagu kirjad kõnelesid. Teada, et siis tööd on, kui juba suvel veel juurde võeti. Ning töö järele saadakse ka palka. Ainus tumedam paik: kas nad mitte palju ära ei ole joonud, tüdrukutele kompvekke ostnud, muidu hullude kohtade peal ära raisanud.

Mitte põhjuseta ei varunud vanaeit ennast nii vara värava taha sigadele etteheiteid tegema, mitte kogemata ei tulnud täna hommikul, hariliku nähtuse vastaselt, vanem tütar karjase villakingituse lambaid teatud kohale saatma. Kõik tahaksid õnnelikud isenägijad olla, kuidas ja kunas vastulised läksid, mis kellelgi noorikul üle oli, kes ilma hobuseta kelle hobust tarvitas, missuguses järjekorras vastuminejad kodust välja sõitsid, õigem, missuguses korras neid teepöörakutel nähti ja missugune perekonnaliige töölt tulijale vastu võis minna. See oli kõik väga tähtis mahajääjatele, et hommikul korjatud materjaliga päeva üle ajudes mängida.

Iseäralikku lõbu sünnitas teadmine: kes vastu läheb. Sellest saadi mitugi järeldust täisvalmis. Kuidas “nende” omavaheline olek on. Kas noorem vend tahab mütsi, poevesti, särgiriiet või koguni vana silinder-uuri. Ootab õde vist tänavu jälle suurrätikut, vähemalt niisugust suurt “karmet”, või veel ülikonnasuurust parhiriide tükki sinise põhjaga. Tahab või koguni abiootaja isa poja või naisega-poja vastutulekut proovida, ta heldust purjus pea puhul oma kasuks pruukida. – Seda kõike võidi järeldada Puiste sõitja isiku järele.

Neid nimetati harilikult saadikuteks kevadel ja vastulisteks sügisel. Minekupäev oli selle töömeeste liigi ärarändamisel nagu matus, kuna kojutulekukord mitmeti pulmi meelde tuletas. Äraminemine kevadel täismatuse moodi oligi: seesama ülestõusmise lootus, seesama rahulolemine, et hädaorust nagu ära pääsenud on. Ainult emaarmastuse vastu haledusetundmus.

Kõik said meeste tulekust ühteviisi aru. Teati, kes vastu palunud oli, see pidi ka tulema. Ilma vaadati: et tormi ei oleks. Õieti küll vastu ei palutud, see oli midagi nõudmise ja ettepaneku vahelist. Nagu rikas mees vaesemat oma tööle läheks küsima.

Ainukene tumedam tükk kõiges selles loos ja ootuses oli teadmatus, kui palju raha on. Niisugune mitteteadmine on ainuke udune ring inimeselooma ümber. Varanduse abil tahetakse igapäevast tühjust saladuslikumaks teha, huvitavamaks muuta.

Ja isad õhkasid jumala poole: et pojad end täis ei jooks, heldusega väga palju ostma ei hakkaks – ja viimaks ennast varastada ei laseks. Eit jäi harilikkudel käikudel mõnikord nagu mõtlema, jahmatas siis ja läks jälle edasi, kuna tütar taarikannu, poolpühapäeva kuju tähele panemata jättes, nii puhtaks pesi, kui ei kunagi enne. Nüüd pidi see igavene lauaehe õlle vastuvõtmiseks ette valmistatud olema. Ja koduõllega võõrustamist peeti nagu mõneks sakramendiks.

Ammugi, vast tunni-paari eest kadus viimane vastuline, Käida peremees, kes meelega ennast kõige viimaseks oli hoidnud, et teel mitte ilmaasjata kulusid ei tuleks, et naised mitte viinapoe ees meeldetuletamiseks ta peale imelikult ei vaataks.

Nüüd tulid ja läksid jälle ainult võõrad inimesed, linnalised, suvilised ja mihklilaadalised.

*

Terve tee kuni sadamani on väga igav. Teeääred ilma vähemagi huvituseta. Soo ja karjamaa, karjamaa ja soo ning natukene niisket metsa rippuvate kaseokstega üle kasimata-ropu tee. Kuna igavesti vesine ja külm haavakoor midagi kibedat, nagu ninatubakat, ümbruse õhku on puistanud. Ja siis vaatad, kuidas viltuvajunud maanteed mööda nagu viimast korda üle laguneva jää pääsed, ja peksad hobust mõtlemata, et kuivemale künkale pääseda. Kui hallitanud koopast välja tulles, kus pimedas midagi tundmata vedelikku oli.

Nagu takuheietest palistatud kolmekeine niiepael on linahall savimaantee üle mitme versta pikkuse soo visatud. Parandamata, sirgu tõmbamata magab laiakas pael, kord võnkudes, siis jälle pikema maa pealt kogemata sirgelt. Mõnes kohas on teine teeäär viltu tambitud, ja siinkohal tunneb sõitja ennast olevat nagu kitsa jõevene peal. Siis paistab, nagu oleks eemal juba paela lipsakas, orajas ots – ja ainult hobuse jalad käiksid veel tee peal, kuna mõlemad rattapaarid juba liivaga läbileotatud turbal veerevad. See on: nemad ei veere, vaid ronivad, võimetult ronivad.

Suuremad ja vähemad vesiliivas üles kasvanud, väga alasti kivid hakkavad ka oma tülitamisekordasid peale, et teisel aastal, nagu pärast läbikatsumist juureni kahvatanult soovees vedelda ei miski otstarbeks. Et veereda, kui sõtkumine möödas ja uued asemele pannakse…

Jälle on vaheaeg, kuid siis tilgub ja tilgub, nagu tuleks mitmenädalane kaste kuhugi sisse pääsemata tagasi. Mõni jõukam tilk kui kustunud meteoor kujuneb ilmatu pikaks, igavaks ja märjaks veejäljeks. Siis tuleb jälle suurendatud jõuga tuulehoog, viib mahalangemise pealt veel nutused piisad tundmata võõrasse paika.

Igav on ja tumerõske kusagil särgi taga. Tahad kuhugi jõuda, aga liikumisel kiirust ei ole, nagu unenäos, nagu sõjapildil. Vaadelda pole midagi. Ja soos igavesti avalikud turbaaugud, ahjuturba tükid nagu soldatite leivad üksteise peal. Vesi on sopilises, aga ka kindelnurkadega soomätta augus. Teisel pool kõrgema nuka otsas on paar vettinud-rasket tõmmu-kollast maakivi alumise kehapoolega maa sees odava tähenduse pärast. Kuna mõni sugemata põõsas nagu kõige korratum hõrehabe tee äärde nii ligidale tuleb, et päris roniv ja puhas-loniv aiste täide nagu elavaks saab, mida kõrvade närvilisest liikumisest tähele võib panna. Põõsad on kui uudishimulikud jänesed, nagu räpased külalapsed, kes võõra läbiminekul metsiku uudishimuga ahnelt silmitsevad ja kardavad. Põõsas ei ole midagi. Ja lähemast järvest kaasaveetud veehakk teeb tuule juhatusel akrobaatilisi liigutusi, nagu äraostetud poisikene juudi käes.

Tilgub ja niriseb.

Ja eemal paistab kõrts.

*

Vastulisi oli ülepea kaheksa. Viis vankrit oli teerongis, kuna kaks ees ära olid tulnud ja üks jõudis suure hulga enne täielikku seisakut kätte saada. Selle üle arutati, kus veel üks on, kes ometi kindlasti tulla oli lubanud. Missugune takistus pidi tal olema.

Loomi ei aetudki otse kõrtsi ette, vaid jäeti kõrtsi otsa, kartuliaia äärde ja kaks koguni veel poe ette posti külge. Kaupmees oli meelega niisugused postid pannud – oma kasude pärast.

Hobuseinimeste salgas oli tervelt neli noort naist, üks veel koguni ilma esimese lapseta. Teised olid õed, vennad või isad. Ühte noorikut oodati siin: saab inimeste seltsis ühte teed ühisem minna. Sügisene päev juba üle poole. Päike hakkab alla käima. Varsti loomajoodu aeg käes.

Aga sadu ei taha vaikida. Nõriseb.

Ootamata ronivad noored naised üle pulkadega vankriserva, kus istudes mõned nagu voodi õlgede vahele on vajunud. Mõned ongi seda nägu, nagu oleks imevate laste juures paar nädalat kitsas raiskuläinud õhuga tagakambris seisnud. Üsna inetumad. Vihm on näo, lahjad tööpaled ja alati igatseva suu pooleldi ära pesnud. See on ainult märjaks tegemine, kus higivesitilk nagu parajat silmapilku ootab, et nägemata alla joosta.

Kurvalt allavajunud leivamokad on ka siis haledad, kui loomuvastane naer ilmub. Ja need igavesti otsivad mõttesilmad täis lootuseta tungisid.

Mitmed on väga kirglik-lohakalt riides. Mingisuguse odava, ereda rätiga kaetud juustes on palju häbemata roppe mõtteid. Nad vaatavad üksteise peale… ja siis ka riideid ja rätikut. Ainult inimene ise ei huvita. Ühel kirepeene näoga, kaua lesk olnud naisel on vanad viltuvajunud kingad. Ta jalad on ka iseäralikult väljahoidvate otsadega. Ja kõikidel on kas katkised, paigatud või meesterahva paksust ühipidi nahast tehtud kamassid. Ühel paistis hooletumalt meelde tulemata üle vankritiiva lasetades punase– ja hallivöödiline sukk, mis ilma säärepaelata punase, vähe läikiva “kadakaveo” jala ümber oli lonti vajunud. Nähtavasti oli võrdlemisi lühikene ja lai sukk jämedate varrastega ja nimelt “kõhualuse” villadest kootud.

Nemad parandavad nüüd kõrtsi otsas üsna võõraste inimeste seas riiete seisu. Väljaveninud aluskuub kistakse vägisi kõrgemale, sealjuures üsna koduselt toimetades. Ripnev seeliku-“vastane” kõksatakse lihtsalt ära. Mis sellest, et niisuguse vähe kultiveeritud käristamise juures enne kinniolev vastane ka paari sõrme pikkuselt lahti tuleb. Ka tõmmatakse külmalt seegi ära ja lastakse üleskistud kuuehänd oma paigale langeda. Niisama võib ka kuueauguesist klanida, lühikeseks jäänud körti õige apsakalt-avalikult allapoole kiskuda ja, nagu haige koha pealt eemale hoitud riie, ka töllis ja kongis märga koduste lõimedega kuube voltidesse korraldada.

Inimesed aga söövad kannikat, põrsajalga ja keedetud, traaniliseks läinud kevadist ahvenat. Täna on ju mihklipäev – ja liha nähakse esimest korda pärast viimast nägemist. See viimane nägemine oli mitmel lihavõtte viimasel pühal. Ja nüüd on kõik kaasa võetud, mis võtta oli: täna ju mehed tulevad, ja teel juba tarvis pidustada. Peaaegu igaüks on ka lähkri, kes kolme-, kes viietoobilise kaasa võtnud, ja see lähker on koduõlut täis. Enne lahti ei tehta, üles ei võeta, et mitte loksuma panna. Ja et õlu mitte ära ei koltuks, nagu ka sellepärast, et siis igaühele andma peab.

Hobuseid palju ei söödeta: pole sõita ega lüüa saanud. Pealegi saavad nemad kusagil eespool jälle, kui üle liivase karjamaa on sõidetud. Või mida veel oodata. Õhtu peagi käes: võib-olla ongi laev juba all. Ja siis ei näe, kuidas rohelised tuled masti tõmmatakse, siis ei näe, kuidas nemad, suured ja väärtuslikud, veopaati astuvad. Tunneks juba eemalt oma ära, enne kui kaldale jõuavad. Näeks tema reisikotti ja aimaks tema raha ligidust. See oleks nii hea inimesega tegemist teha, inimesega, kellel arvatavasti – raha on.

Puhkamisest on loomadele küll. Inimesed istuvad ju alati. Ja nende luud-liikmed ei ole ka enam nii väsinud nagu raske töö inimesel, kui ta tambitud tööihuga vähe puhkama peaks jääma. Veri on natuke surnud, tõbised sooned kui nardlasi täis. Uuesti istutakse heinte sisse, punaseruudulise hobuseriidelise vankriteki peale. Need heinad olid valitud – kõige peenemad.

Heinad koristatakse viimse kõrreni ära, telkarihm seotakse parajaks – ja mõned liiguvad juba. Mitmesõnalise iiveldamise peale on keegi naine siiski teistest kõige ette ajanud, ju siis tema loom “ees läheb”. Ainukene “isa” teiste hulgas on meelega teelemineku ettevalmistustega nii hiljaks jäänud. Ta viivitas harilike toimetustega, et ta mitte edaspidisel teel, mis parem-liivane oli, ei oleks teiste vahel sõitma sunnitud, kus noored inimesed arvatavasti loomade liikumist kiirendavad. Ta teab ju, kuidas hädalised naisterahvad ruttavad. Aga ta teadis ka sel viisil tuntavatest noorte pilkamistest pääseda, need ju teel niisugusel korral nagu jultunud-julged, nagu häbita-tungijad. Nagu purjus hullud tuvid.

Tähtis oli väljasõitmise nähtus kõrtsikõrvasest puhkekohast, tähtis ei olnud enam edasisõit võrdlemisi heal, tasasel maanteel.

*

Otse sel ajal, kui õhtu videviku välja oli haudunud, otse siis, kui väsinud valgus uuele mõõdule ta pikkuses, laiuses ja kõrguses aset andis, võis igapäevane töösilm ka mereranda juba näha. Siin aga ei olnud veel sadam. Ainult edev mitte kuhugi kõlblik oma ligidase kivipõhjaga merenina. Tema peale ei ujunud paadid ega püüdnud merehulguseid vanamees. Siin tahtsid ainult ajuta koduhaned endid ära uputada, siin käis kudunenud vanamoor kui asiinimene kalakotti pesemas.

Ja metsa vahele jõudes kerkib miski suurusega sügiselind õhku. Aralt, kui oleks ta suuri häbematusi korda saatnud, kohkub hall rind, kuna tiivapaar võimalikuks teeb uut paika otsida, kus enam häbi-kartust ei ole. Siis aga, kui vastulised juba segapuu-metsa vahel pullerdavad, kui vanker nagu lombak rööpaaugu peal komberdab, siis juba enam pärandatud valgust ei ole. Idiootliksuure vesipeaga kuu tahab teekäijaid läbi hirmunud metsapuude ära kollatada. Vana kuusk, kellel nähtavasti naisterahvaste vastu kaastundmust on, tahab oma igavesti sasis juustega kiimalise kuu musutamise eest neid meheta voodileski kaitsta. Kui see korda ei lähe, siis on see kõigepealt vankri sisikonnas üntsiva naise süü, kes hobust ohjaotsaga lähmab peale musta kuue selgapanemist. Külm on ju niisugune õhtu ja ootamise värinad täiendavad kehatõmmatusi veel omalt poolt. Paha on vankri mürtsatuste all, kahekorra, lõnkuvajunud naisekeha nagu oleks kurjategija, keda nii pikalt, pikalt teine kord teise poole raputades ära hukatakse.

Veel sõidetakse lagedal ja sadamakõrtsi haisu on läbi odava õhu tuntavalt maitsta. See on iseäralik kõrtsiline lehk. Vares, kes midagi kurja pimeda öö kõhus oli teinud, lendas karjudes eemale, kui ausad ja puhtad inimesed ligidale jõudsid. Pattukahetsevalt haledasti karjatas ta, nagu mälestades, kuidas ta kevadel avalikku häbielu oma vana naisega elas, kuidas ta teiste emastega liiderdas. Ka teine, kuuldavasti poeg, on siin sopast kõrtsilehka sisse ahminud ja osatab nüüd põlgavalt inimeste häält, nagu tahaks ta sündimise häbi kätte tasuda või vihastaks ema vägivaldse teotamise üle.

Kord juba jõuti. Kohaletulemisest said kõik ühteviisi aru. See oli kõik. Nüüd oleks nagu sellesisuline tung kadunud. Nagu maailma äär. Ainult veel valus-magus ootamine jääb. Ja mitmesugused tühised kui ka huvitavamad mõtted. Ning üsna hullud ettekujutused vaheldusid ilmasüüta kavatsemistega.

Naised vaatavad huvitav-patuselt teise peale… ja siis enese peale…

Mitmed kaovad kord kusagile ja ilmuvad siis jälle teiste hulka. Tahedamal nurgal koguvad mitmed tuttavamad ühte ringi. Juba niisama – mõtetest saadakse üksteisest aru. Kõne on odav kraam – sellest juba inimene pooleks minutikski ilmaelus huvitust ei leiaks. Inimesed ainult vaikisid ja siis jälle rääkisid: inetul, võõral ümbrusringil oli tulijate peale suruv-tume mõju. Kardetavad-kahtlased isased inimesed oma salkades ja üksikult – tegid noored laste emad nagu purju. Mõnedel nendest paled määrdinud, õhetavad ärrituse pärast, tundmata-tumedate tundmuste pärast. Ikkagi tunned ennast naisterahvalikult-üksi olevat, ja nagu põlatav, nagu müüdav-nõrk. Kaugete tähtede valgus leidis igas kahtlaselt-haigelt säravas silmas kustuvat valgust, nagu häbi, jõuetut metsik-kartust. Ja rumalad inetud mõtted sõid iga teise vägivaldselt ära – teise mõtte…

Ja jälle nagu oleksid jultunud-julge, nõder-üksi, olgugi et mitu teist niisugust ka on…

Nagu armu ja ausust uskunud inimene. Ja häbi on, ja pea käib ümber. Meeste energiaavaldused joobnustavad, kivistavad – teevad nagu tõbiseks-haigeks. Kired kiljatavad kui kohkunud lapsed unes, tumedas kõdistavas uinuvuses. Ja tahaksid surra.

Teised läksid tuppa, kus inimesed haisesid.

*

Tema on juba inimestega alati ühes.

Ja see on vana-jutt, et nemad ainult iluduses elavad.

Sadamakõrtsi ees on üksainuke inetu-punane tuli. See valgustab ainult laternasuitsuklaasist ümberpiiratud ruumi. Aga ümberringi on segamata pime, rahulik ja igav, aelev omal asemel kõrtsiõhu öö. Siin on kõiksugu sõnnikut, siin on haisevaid mususid, hobusehigi, piibuõlivingu ja mere ääres lõppenud kalapoegade kopitamise lehka. Merepoolne tuul toob uuesti ranna läitsakat, kus uppunud silgupüüdjad, kivisöepraak, paberossikarbid ja apelsinikoored odöörisid on valmistanud.

Inetu ja igav-õudne on sadamakõrtsi hingeaur. Nagu kõnniks üle rea viinasse ja õllesse surnud avalikkude tüdrukute. Ja siis väärataks ning kukuks kõige vanema peale. Kauase seismise järel oleks see pehme – vajuks…

Siin on hoov, pasane õu ja lössivajunud kõige ilutum tuba. Kõik ühteviisi sopased, haisevad, täis roppe saladusi.

Hoov kui suur väljarenditud ühine voodi kõige logusemas ja mustemas alevis, kus näljased hoorad, lapsed, lollid kingsepad, tiisikusehaiged hulgused, küla leeritüdrukud – kõik üheskoos magavad. Ilma pealriideta, närustes särkides ja ilma nendeta, repetanud õlgedel…

Nagu mülkamätastele on vankrid üles kistud. Mitmes vankrikeres soojendavad võõrad inimesed. Ei taha astuda. Peetakse hingamist vägivaldselt. Mõni kogemata lahtipääsenud hääl jookseb vastu limast müüri. Kui uimane vanamees sõnnikul midagi uimaselt unes ürgab – siis on sopasel, ropult-kõdistaval õhul parem.

Kõige selle madaluse kaitsevallide taga on omad paarid, omasugused teotused, uued saladused häbistustega. Siin jätab mees kevadel naise jumalaga, siin petab südameta poisterahvas ka esimest korda ilma tahtejõuta, lapsik-rumalat naisterahvast. Siia tulevad ka madrused, rannasoldatid ja mõisa köögitüdrukud lollide karjatalitajatega. Ja võõrad inimesed on alatised haiged, igavesti himudest läbi keenud. Ning ka ootajad-noorikud…

Terve sügise öösoru vältusel võib vettinud taevas häbistusi näha ja ülespoodud au… Kõrtsiõhk ringutab endiselt uut vastikut lehka ümber võõraste peade.

… Kõrtsitoas olid meie naised ja noorikud terve öö oodanud. Ainult teda ei olnud veel näha… ja teine oli ka pärast välja läinud. Võib-olla magavad vankril. Aga see peab julgus olema!

Toanaised magavad üksteise süles. Aga nemad ei maga, varjavad ainult ärritust. Kui keegi uksest tuleb, vaatavad, ja joobnud mehed on mitmesuguses olekus pikali magamas. Kes veel kaine peaga oma kompsu vastu litsutud. Nagu tahaks ennast koost ära võtta, siis liikmed kotti pakkida, nii paha on. Minutiks seisab pea ja ripub jällegi. Ruumi ei ole. Ainult sopane põrand ja kaks pikemat pinki. Paljud käivad ümber või nõjatavad saastase kiviseina najal. Kes laulab või kõneleb kõdistav-ropult.

Kui niisugune kõneleb, ja ikka kaugemale ja sügavamale läheb… siis tõstavad naised pead, kuulatavad. Huvitav, magus-inetu. Ja peaks ta veel kõnelema, veel tüsedamalt ütlema, veel põhjale minema, igavesti nõnda kõnelema… Austataksegi veel seda julget, rõõmu tegevat suud. Natukene ligitõmbav. Ja nüüd osatakse juba nõnda näidata, nagu ei paneks tähele, nagu oleks see hirmus-vastik, puhtuse üdini tungiv.

Kuid nemad kõnelevad omakeskis ilma põhjuseta, kordavad, segavad… ja nii segaselt-tasa.

Paljud tulevad õuest. Ja naisedki lähevad üksi või kahekesi. Midagi kaetut-kõdistavat nagu meelitab, kutsub. On see vast oma meeste pärast, et laeva tulekut ära näha. Jälle istutakse minutiliselt kergema rahutusega… siis aga jälle ilma põhjuseta pimedasse kotta, nagu midagi oodates, varjates lävele, kui jahutaksid märgade riiete puutumised tema ahnelt ootavat hinge. Janunev keha millegi tundmatu peale on igavesti peavere vast liikuma pannud. Ja kui pea paremaks ei saa, siis tuleb igav lollus… Niisugune on piinlik-ärritav mõte.

Teatakse kindlasti, et aurulaev alles hommiku kella üheteistkümne ajal tuleb.

Tuleb kolm-neli rannameest, koduselt hülgerasvaga võitud reiesäärtega saabastega. Mõnigi natukene topal ja pesemata vastulise uneta öönägu tunneb, et saapad iseäralikult haisevad, nagu midagi meelde tuletades. Need tulijad, kes nähtavasti edasi tahavad sõita, tõendavad omakorda, et laev päeval alles tuleb. Pärast sadandeid järelepärimisi ja ootamisi jäävad naisedki uskuma. Uneöö raskem osa on üle elada. Mitmedki ei suuda seda vastupanemisest hoolimata üle elada. Ja ta tuleb vägisi, vägivalda tarvitades paljude kallal, meeste ja naiste. See on koit. See on koidu-uni…

Rannahommik on hoopis teistsugune kui maahommik. Kalakülm ja isegi libe merd-hauduv õhk. Koidutuul avalik ning vali. Meremehelikult külmalt, aga punktiliselt-õigesti sõidavad üksikud hood, ei tea kust tundmata paigast. Lained kui painduvast sügisejääst – nagu haledaid maamehi hirmutades jooksevad isegi kuivale. Lained on targad oma painduvustes huvitavaid avalduste muutusi sünnitamas. Kus tume, igavesti liikumisele-janunev keemine, kus väsinud vaht laseb ennast laisalt liigutada, tugevamast kiigutada, kus mitmed tugevamad kõike unustades ennast sadamasilla posti vastu purustavad, ahastava, igavese tungiga – nagu viskleks mõistuseta emasekirg millegi tundmata-tugeva ümber… Nii on hommikune mereäär.

Ka meremeeste taevas on hoopis ruumikam, mehisem, aga ka halastamatum. Ja pilved julgemad. Ning tähtedel rohkem iseseisvust.

Üles ärganud päike värskem, ilma haleduseta.

Kõrtsi juures on ööta inimesed juba elavamad. Mõni püüab ennast harjunud hommikukombe järele pestagi, vähemalt märja rätikuga nägu nühkida. Seesama elu, mis reisijate juures halba-des kolmandates klassides laevadel selsamal ajal. Aga see elu on nähtavasti vähem-abita, sealjuures aga puudulikum, õnnetum, märksa sopasem veel.

Meie noorikud on ka mitmel ajal üles ärganud. Nagu midagi tolmust-kipitavat kurgus, kui oleks kõik õhtused porimõtted tubakasuitsuga alla neelanud. Meeleolu on tühjem, igavam kui õhtul. Terve keha lootustest tühi, armutum. Nagu oleksid kõik rõõmud välja lennanud. Aga midagi tumedat, auratuste jätist, tüütavat tuhka on rinda jäänud.