Текст книги "Otsija metsas"

OHVRID

Intermetso

Väga palju küll inimesi kadunud ei olnud, aga mitmete talude pealt korjas suure osagi. Kadujad olid mehed – peaasjalikult noored mehed, poisterahvas. Keegi ei teadnud, kuhu nemad jäänud. Mida ainult mäletati – oli see, et nemad millalgi öösel või päeval, päeval või öösel, välja läinud – läinud, ja keegi pole õnnetumaid kusagil enam näinud…

Räägiti ju lugusid küll palju, mõnesuguseid – küll tasa, küll valju. Aga nende kõnede sees nagu nägemata võrguniidiga uinus igav kahtlus otsast otsani.

Ja kes seda teabki, mis niisugustest inimeste arvamistest nüüd korraga järeldada tohibki: ei olnud ju ühtegi märki ega mingisugust ausat põhjust, millega nii otsekoheselt süüta asjade peale välja tulla. Midagi pole lihtsale kokkuseadele metsas ega külas juurde tulnud. Ja vana eit maanteekraavis himuka kadaka vahel: see korjas ju mineval aastal maasikaid selsamal ajal…

Või kuhu sa nii vana inimese, nagu seda maasikakorjaja on, mujale nüüd veel tegevusele oskad välja saatagi. Liiatigi siis veel vihma ajal, nagu tänavu, kus alati tarvilikuks peetakse vanu suurrätte kordamööda vahetada. – Inimesed elavad ju ka metsa sees, aga puude alla ei puhu tuul nii vabalt ega paista päikesekiired selle julgusega. Metsa all on ikkagi, kui kõik loomulikud ja üleloomulikud ilmuvused kokku arvame – on ikkagi ka segajaid terve kari. Igavad segajad…

Aga nüüd vanamoorist, kes oli elukutseline marjaotsija soos, mäekülgede peal ja teede ääres – iseäranis kõikide pisi-pisikeste kallakute, rinnakute kohal.

Kes teda teadis nüüd tähele panna. Isegi mõisamaa peale julges ta minna, rätik pooleldi kõrvade kohalt maha venimas, suunurk vajub kurblikult terava läikega silma eest alla. Üsna mustad, higised juuksed. Muidugi väga igapäevane kuju – nagu teisedki, teisedki.

Südametunnistus näikse korras olevat, nagu harva seda nii vanade inimeste juures ette tuleb. Ta ei palu jumalat – korjab marju. Kui tundmatu eit nüüd mõne möödaminekul natukene iseäralik välja näeb oma iseäraliku ülevalpidamise pärast, siis ei ole sellel tõeasjal kunagi palju sügavat, järeldusterikast mõju. Võõras mõtleb eide mõne raadija olevat – ja niisama korraliste sammudega, nagu kohta jõudis – astub mööda.

Lähevad ka teised. Niisama võõrad. Kes neid teab: kodu või väljapoole. Aga vanamoor vaatab maha, vaatab oma jälgede peale, põõsaste alla, suurte sõnajalgade vahele. Nagu otsiks uut mõistust kadakakännu valge poole pealt – nagu korjaks elutundmusi igale. Nii.

Inimesed nüüd, kes teedel vastamisi lähevad, nuuskavad, teretavad ja kõnelevad sosinal, et see ja see eit seal all männikus on kõige peale suur nõid. Et temal on veel kodus samblahallituse peal, metsarohtude vahel noor tütar, ja veel ilus tütar – nimega Sugu. Sellele olla noorimehi tarvis – ja ju siis kadunud õnnetumad seal ongi…

Pärast kõneldi, et eksijad metsas kogemata vana nõia koju on sattunud, kus ümberringi karusambla sisse mässitult palju luukeresid olla kuivanud peaajudega – vaevalt jahtunud hinged armastuse jälgedega seespool vaimu…

KEELATUD PUU

Ammu-ammu ükskord kasvas see puu kusagil aias ja inimesed maitsesid ta magusat vilja. Siis aga sai puu vanaks ja kuivas ära. Ja ainult mõned targemad mäletasid veel, et kord oli kasvanud puu, mis inimesed halvaks teinud. Siis aga sündisid jälle uued inimesed, kes seda head puud enam ei teadnud.

Vana kuivanud puu jättis järele üheainsa seemne. See lendas kaua-kaua ümber, enne kui mahaistumiseks paraja paiga leidis. Ja selle idukese kasvamise lugu on pikk ning imeline.

Pimedas põhjamaa metsas, kus igavese udu uinumise paik, kus päikest vähe ja vilu rohkesti, seal seisatas elupuu väsinud ivakene. Teda tundsid sel ajal ainult targad ja need siis valmistasidki seemneterakesele pehme sängi; mitte uinumiseks, vaid kasvamiseks. Targad aga surid ära ja haruldase taime kodu jäi tundmatuks teistele surelikkudele.

Kõige pimedamal sügisööl sündis seemnest haljas eokene. See kasvas ainult ööde hõlmas ja salaja üles. Hääleta ja teadmata elas ta läbi palju päevi. Puude ja põõsaste varjavad oksad ei pannud tähelegi kasvavat naabrit; see oli nende arust liig väeti ja jõuetu. Ainult madal sammal soojendas oma sülelast armulikult, teda kaisutades, kallistades ja varjates.

Inimesed leidsid metsa sügavusest imelise puu. See pidi parandama oma magusate marjadega kõik vead ja hädad. Tundmata puu marjad olnud nii magusad, meelitavad ja ilusad, et inimesi kaugelt ümbrusest neid noppima tuli. Parvedes rändasid inimesed sinna kokku. Tungimine oli alati suur, et imekasvu imetegevat mõju tundma õppida.

Paljud tulid kaugelt maalt. Müüsid ära varanduse, panid pandiks tarbeasjad, et kordki elus püha puud näha, maitsta tema haruldast vilja ja siis surra, kas või nälga.

Ihaldatav taim oma ilusate okstega, oma elu-unustava, pimestava mõjuga pani paljude surelikkude elu kaalule. Tasakaal kadus ja tuhanded närtsisid teel, langesid ligitundmise möllus ja kadusid teadmata, nagu kõik, kes koduta.

Elutühjusest arusaajad otsisid siin üldise liikumise põhjust, eesmärki. Siin otsiti tungivale vaimule rahupunkti, keerlevale mõttele alust, loodeti lihtsalt kõike kätte saavat, kui kordki selle ülihea puu marju oleks nuusutadagi saanud. Aga kõigi lootuste ja ootuste kõigutuseks ilmus ikka ja ikka jälle tõeasi, et keegi veel selle puu marju polnud näinud. Teati ainult rääkida – ja muud ei midagi. Ehk olgu siis kuulujutu järele.

Noored ootasid vanaks, vanad halliks ja lapsed inimesteks, aga kuulus taim ei kasvatanud ainustki marjakobarat. Ühed läksid hulluks, teised said ülitargaks. Mitmed jooksid esimeses vaimustusetuhinas ja ilutsetud piltide meelitusel vastu jämedaid metsapuutüvesid surnuks. Teised jälle ronisid kõrgemate puude latva ja surid seal oodates ja nälgides. Uued ronisid nende asemele ja sama lugu kordus. Unes ja nägemistes nähti ikka ja jälle põõsa oodatud õitsemist, vilja kasvamise algust ja sedagi, kuidas tüdinenud ootajad marjad toorelt ära kiskusid ja alla neelasid. Ainult ligidal seisjad said midagi, kaugemal seisjad jäid ilma. —

Alles pika kannatamise järele seletas üks haleda südamega metsavaim loo ära: puu ei kasvatagi vilja! Laane-eit oli kord muidu pettuse pärast metsataadile kõrva sosistanud, et see väeti puu seal suurte puude keskel imepuu olla. Nii siis oli ka väetil võimalik mühavate mändide vahel üles kasvada. Laane-eide ja metsataadi omavahelist juttu oli aga inimene vargsil viisil kuulanud ja sellest vendadele-õdedele edasi rääkinud. Need aga uskusid kõike ja palju…

UDUKOGUS

Sügis, tule sina, too rahutule hingele vaigistusi, liikuvatele meeltele puhkeaega ja anna mu uinuv udupaks rahu tagasi!

Sügis, ma otsin su salalikkudes varjudes oma janunevale vaimule sööki! Su mõistatuslikud-magusad kaastunded peavad mu südame-ihalduste vastukõla eneses kinni pidama – nad varjavad ju kõike seda, mis ma nii väga otsin.

Sügis – sa pead tõde tooma, sa pead elu näitama nagu ta on, sa pead lihtsalt kõike seda tegema, mida ma nii väga soovin, ihaldan…

Need pikad pimedad ööd täis vaime ja tonte, igasugu öönähtusi selle musta, läbipaistmatu öökaduvusega… Need trotsivad tummad, salakavalad, igavat piina sünnitavad sügisööd… need jatkulised, venivad töötunnid, mis määratumad kuhjad igasugu mõtteid ilmale sünnitavad, neid siis pooleni või terveni üles kasvatavad… siis aga kaovad, et mujal jälle inimesi vaevata, neid mõtlema sundida, nendelt kõik ära riisuda ja järele jätta ainult tühja, põhjatu õudse igavuse…

Ma armastan sind, sa sügisöö!

Sa igavene tühjus, sa elu ilma eesmärgita, ilma sihita, ainult vale, pettus, ainult inetu narrimine, ainult irvitav pilkamine!

Nurjatu vana see kõik, ilma vähemagi huvituseta, ilma raasukesegi uudiseta – alatine kordumine, tüdimus…

– Ta hallide pilvedega päevad, need alati nutvad, surmakuulutavad, õnnetust-külvavad päevad – päevad… üks pahem kui teine, kõik läbi ja läbi sallimata halvad… ma ei usu enam midagi!

See madal seenekarva maailm, kõik see kogu hakatusest kuni lõpuni ja otsast teiseni. See on must ja tuhahalli karvaline…

Udu, paks sügisudu!

Suu ja silmad, nina ja kõrvad on täis sellest inetust õhusegust – küllalt juba, küllalt, tahaksin juba karjuda, aga ei suuda enam, hääl ei kuule enam tahtmise käsku, ta vangub ja sureb enne…

Ta sureb ja keegi ei kuule seda hädahäält, keegi ei avita, kõik ümberseisjad on kaastundmuseta – ilmaasjata olen ennast karjumisega väsitanud.

Udu, sinine ja hall, udu, värvitu külm, elutu, lohisev ja veniv – ma armastan sind!

Marutuul…

Sügisene torm, see halastamatu lõhkuja, toores jõud, jõud ja jälle jõud…

See surmale sulguv marutuul, kõiki vigastav, pahandav, igaühte puutuv, igaühte tõukav… kes lõhub, kes purustab, murrab ja laiali pillab, see mässav, meeletult liikuv torm, mis ei sure… ei sure!

Nii meelitav – meelitav on ta…

Vihane vihmasadu, alati nirisev, tüütav-pirisev vesine vihm… Hale, väeti ja valelik nagu ta alati on, kurb, nukker ja jälle nutt, pikk nutmine igal pool…

Need läilad pisaraojad, see virisev pori, põhjatu sopp, uued vesistused, valjumad pirisemised, porised, porisse lämbunud poolelulised nuuksumised, värinad viletsuse pärast, haisevad higipisarad…

Ma irvitan – mu lõbu on piiritu! Sülgan kõige selle kupatuse peale mitmekordselt. Tambin jalgadega veel sügavamale kõiki porisse, irvitan kui hullumeelne, naeran, pilkan endiseid pühadusi, sõiman lootjaid narrideks, uskujaid lollikesteks ja armastan – surra… Eluhimu on lõpnud, usk kalli elu sisse kadunud, lootus purustatud – kõik, mis kallis oli, on ära võetud. Mu hullustus ja metsik viha lõpevad ainult siis, kui mulle kätte antakse mu vabadus, röövitud vabadus!

Miks ma praeguselajal peaksin elama?

Mistarvis?

SUU

Mõõduta rumal ja armetu alatu on see elumõte – inimese elu alalhoidmise mõte. Nurjatus, kurat! Sa elad – ja ise ei tea, mispärast! Sa ei tea? Narrikene – niisugune!

Veel tahad sa igavesti vihatud inimeste moludesse vahtida, veel tahad sa elu põlata, ennast põlata ja inimest põlata. Sa suudad seda veel teha ja haiglase elamise tahtmisega homseni – võib olla ka veel pikemalt – elada. Ja ei hävita ennast ära… ei kägista seda hullumeelsuse märki enese sees – seda, mis sind õigetest silmapilkudest üle elama sunnib?

Ei ole jõudu… Ja viriseja, kes sa aastatepikkuselt lolli loodusetungi enese sees olematuks ei oska, ei jaksa teha. Üksainukene osav silmapilk sinu igaveses oskamatuses, üksainukene terve mõte su haiges pealuus… ja see vabandamata lollus, mis elule ta vältuse annab, oleks kadunud… Ma tean: kui sa tahaksid, saaksid sa elupikkuses vaimunõrkuses omale korragi silmapilkselt kadunud mõistuse sekundite suuruselt aja sees… sa saaksid seda – kui sa ainult tahaksid! Üks sädemekene tervet mõistust – oi! – kui suur oleks selle tähtsus inimese kohta, ta suremise kohta! Kui elu ei oleks – oleks ju õndsus! Aga nüüd?!

Oiga ja äga, nuta ja virise. Vaata ju, kui ta sulle lõbu teeb, igavate nägude peale, vahi haledate silmade sügavusse – saa siis ükskord aru, et seal taga ei ole hinge. Kui inimesel terve hing oleks, ega ta siis nii igavalt, suurepäraselt igavalt ja tuima toredusega su molusse ei vahiks. Ta ei julgeks seda siis.

Kuulata veel mõni minut mõistusega inimeste huvituseta lori, püüa tähelepanemisega sõnade väiksust mõõta – näe – siis kukud sa kõhuli oma häbide ees, sa langed kokku esimese teravuse mõistuse sees. See ivake jumalamõtet, toimekene tarkuseaimu – vot, see puudub.

Kui inimene hullumeelne ei oleks, vaata, või ta vist su kõri rahul peaks: kord juba seda seltsi ilmuvas elajate elus, loom niisugune oma sortide seas? Siin vist lepiks inimene ainult niisuguse erilise abinõuga, nagu seda pikapeale mõjuv põlgamine ja vihkamine on?! Ahaa! Nali! Paremini oskaks nüüdne aeg piinata, targemalt vaevata, kui seda liht kägistamine on! Ega õgimine, lihtne ja maitseta puremine veel inimesekõrgust lõbu tekitada suuda – ega suuda! Või mis lõbu seegi enam teeb – inimest imeda?..

Ilm ei ole iseenesest nii väga jõuetu: terakene mõistust võib igal silmapilgul taevast veel langeda – ka meie päevilgi – ja siis toimetatakse elulikumalt siin ja seal, hoopis teisel kombel kui nüüd, kui enne. Sellepärast: väikene kehalik liigutus, üks õige ja osav hüppekene – ja hing on päästetud… Näe-nii! Oi mis mõnus, tore ja tähtis! Kuulsalt kustuda – ja moodsalt? Soo!.. soo – —

Narr! Kõhkleja! Nagu laps, nagu vana naine – arg. Nii juba ei lähe, mehike! Teod, mõistus, teod, õige mõte on kallis. Sa ei tunne teda? Jaa, ei tunne.

Varem on parem… noorelt – nii on tähtis, kuulus… Ei ole luukest, vikatit… sümbol on palju teiselaadilisem. Need on muidu vanad vormid muinasjuttude järele… lori! See on midagi uut, kui võimalik on ilma elu edasi andmata… kui see võimalik on niisugustest nõrkustest mööda saada – nagu seda sündimine on. Paranda isa ja ema eksitused… lepita nende nõrkusepatt! Lepita enese lollus – surmaga… Pühitse elamisehullumeelsust… hävita see tugev ilmaelu lolluste kogu – elamisetung ja tahtmine eneses ära, nii rändad ennem eesmärgile, langed lollustesse… Aatomina on magus: pole vihata ega vihatud saada – pole vaja igavatesse nägudesse vahtida…

KUI ENAM ABIELU EI ELATA

Kui enam abielu ei elata… siis tuleks korraga stopp… ja muud midagi. —

Aga ka papp jääks ilma teenistuseta ning köstergi, halemees, ei saaks kaht kopikat. Kuidas niisugune ülikarskus sugulistes asjades vaimulikkude ligemiste sissetulekute peale mõjub – see on juba meie teravamõttelistele lugejatele vist küllalt arusaadav: kui inimese ainelise elu esimene kupits – see jootraha karakteriline väljaminek, viisteistkümmend kopikat – oma olemise on kaotanud, siis on loomulik kõdunemine ka teisele viieteistkümnesele hõbedale…

Nurjatu oleks see mõte küll, kui inimese elamisel nüüd muud põhjust ei ole, kui et teisele kaaselanikule niisuguseid odavaid sissetulekuid teha – aga kõikide otsimiste peale suuremat eesmärki ei leia… Mõni targem vast teaks? —

Naljakas ja kaugele kõdistav see fantaasiavili: keegi ei elaks enam abielu… ka linnukesed mitte… ega roheline konn… ristämblik, ritsikas. – Inimeseloom oleks esimene, kes püha idu läbi viiks… kes järele jätaks. Kõik oleksid inglid… nagu töömesilased.

Siis alles võiks ilmas suuri asju korda saata… siis võiks selle partei mehi, neid tagurlasi, kes elu jätkamiseks ühisema sisseseadmist plaanitasid, kõige peenema pilkega iga päev ja pühapäev ka pilgata… Võiks nende toredat iluduste esitajat nokkida ja kõigepealt näidata, et mehed kangelased on.

Siis võiks veel enargiat ilu ja elu ilustamiseks tarvitada, aga mitte nii maha matta… Paljud väljaminekud kaoksid, alatine sissetulek – ja meie mehed oleksid otse kopikate keskel. Kuldrahad takistavad päevapaistel soojendamist, aga ka vaba jalutamist…

Kõige ideaalsem külg: me omaette jumalad, loome ja hävitame… Ja missugune pärgadest kõrgemal uhkus: meie – viimased!.. Meie ise lõpetajad!

Püüdke neid viimseid sõnu õige paatosega välja hüüda, näete… kuidas tröösti ja kinnitust leiate.

KANNATAMINE

KANNATAMINE

Oratoorium

Introduktsioon: Isased

 
Igavesest ajast igavesti Sugu
otsib oma lunastuse lugu,
vaevleb pääsemiseks olemise seest
upub pühitsusel oma – teiste eest. —
 
 
Kuidas koormat veavad
karjaloomi inimesteks viies,
ennast juues, ennast süües —
Kõik nad peavad…
Kuidas viimisel on mured umbseis teedes —
vihates ja naerdes, valetades, needes —
oma töödes
laulma peavad nõiut öödes.
Teadvad:
julge kandku oma otsas teise risti,
kummardagu, kõverdagu – tõstku nõrka püsti,
viigu kannatuse veri lagedale mäele,
halastagu minnes pesemata peale.
Nõnda oma käiku ühtelugu
teadku päikse-, lunastuse-sugu.
 
 
Vaatad üles! – mis sa annad talle,
kuidas tasud oma kangemalle?
Pisara või kangekaelse silma,
lahti jätad terve tundeilma, —
või sa tahad lihtsalt salata:
teine tahtis enne alata…
Mine – ammu lehkab pisar – palve
arm on rammu, lootus – halve.
Mine! vaata jälle mõõda madu.
ole segane ja laula elu-kadu.
Lase lunastaja tühja kõrbes hüüda,
pesta kruusiaugul sinu süüda.
Lase valekiired otsalt langeda,
võid siis unustatult kuskil anguda.
Lase ka – ei sünnitada saa
“jumalat” sa jumalateta!..
 
 
Halb on lugu ilma toega:
raske anda ainust poega,
aga Sõna suur siis pandiks pandi
see on mees, ta juba anti,
ammu rahutuma seemnena,
mis on õnnistud – käib üle maa
kaks kord kolme päeva töö,
vahetavad päev ja öö,
päev ja öö.
Ja nüüd on päästmisel ju vöö…
Tõstes olemise särki
näeme antud elumärki —
näeme pudenevat üle ilmamaa
vabaduses plikat vaimuga.
Seadus uus, sest enne küljest anti
luu ja kokku käima pandi.
Siin on jumalate kvintessents,
sinna vajub kõige dekadents.
Käsk on käsuandijate geenius,
ainult mõõtev aade ilmub nii ja uus:
allikal ei janus surra suudeta,
elu huvitu on keeldud puudeta;
narriks sa või kangelaseks saad:
abielu rikku aga armastad.
 
 
Emast ennast pole taevas üleval —
ainult jumalad on temal seal:
miks ta kuradiga kokku sai,
miks ta andis, võttis, sõi.
Elab siis kui Homerose-pime,
tundmuses ta tunneb hingeime —
tunneb elu veres tumepunase,
tunneb oma päästja, oma Lunase. —
Preestrid seal, kus ohvrihärjad,
ümber karja, sõrmed märjad,
ümber pühitseva pesuvee,
üle tallatava elutee —
uhked, kurjad,
terve himune ja ahne orda
ootab vaikselt saagikorda,
ootab läbipaistva noore templimuusa
taevast antud valget, niisket puusa, —
taevast antud teenistuse korraks
see on ohvriks, kaitseks, mõrraks…
Kui pintsel, kui värvid, kui kunstitöö
nii puhas, nii tundlik on ohvrite öö.
Kui õlitud suled ja ehvtikse niit —
ei olla või andjal, ei ohvritel süüd.
Õlg lahtiselt, midagi unistab rind
ja poos, särk roosa, need kutsuvad sind.
See paljas ja tuksetes taevalik tiib
sult, plika, ta une ja mõistuse viib,
sult, plika, ta lunastab vaevlevad ööd
need tumedad mõtted ja umbsed vööd.
 

*

 
Ema-Eeva – meil on valu, valu —
sina teda, madu, mu eest palu:
las ta läheb mööda rohuteed
viib mu verest tulimustad söed…
Tunnen paradiisis ainult head,
mis see on siis: ütled – “ja ka vead” —
Nüüd ta on nii väga sügaval…
ai-ai-ai, kui terav valu all…
Sa, taevas impotent, nii kuiv kui luu,
mu päralt olgu veri, põrgu, suu.
Mind laske luua vaikne algus-öö
ja oma tähtis kuuepäeva-töö…
ja oma valgus tühja ilma lüüa,
ja magust keskeaedset marja süüa.
Ja “jumal” ise uuel ajal alati
meid lase häbita ja alasti
olla ala ohvriks sala…
 
 
Templinaise valge särgi all
inspiratsioon on saadaval:
taevast torni mööda tulevad
läbi õhu noored jumalad.
Läbi kuu nad kulutanud tee,
läbi siravate tähtede —
üle öö siis pilve ruttab
hämarikus tasa nutab…
ja nutab.
Kurdab eksind lapse hing,
õhk on külm ja võõras ring…
Ekkib nõrgalt ingel vaene:
“minu uss on rinnalaine,
minu petja – tules pilgud,
patuajaks – silmapilgud,
minu eksitus: et ma
teda tahtsin lunasta.”
 

*

 
Inimese poja mured, hooled
teevad ajajärgud, loovad vooled,
valmistavad laadi päevareade peale,
nime andvad kurja mõistele ja heale,
saatvad nurja, viivad läbi,
algvad viigilehe häbi…
Tütred inimestelaste seast
võtvad osa loomamiste heast,
saavad osa kolmest vaevast:
eluhimust, põrgust, taevast.
Murtud eluliin see joon AB —
ta on tuttav Kolgatate-tee,
ta on terav tõuge, raagus pärg,
enneaegse olemise mõte märg.
Sündiv sügisene teotud maa
see on algus, see on kõige A.
B on vilgutäppe viimne leek,
põiki äraandev teek.
 

*

 
Põõsas põleb – ei ta põle,
iha sulav imbub sees.
Eluhimu – ei ta ole,
mustub, kustub lõõmu ees…
Liha veri, sugu viha
teritatud kired maas:
lahenduste kutsuv iha,
rind on kinni nagu paas.
Värske rasv ja rasked viinad,
rasked isud vere all —
joobnukstegemise piinad,
elupõlgus karikal…
 
 
Fööniksina iga huvi
lendab üles, lõpnud suvi,
lõpnud õiepunga öö —
kevadise usu töö.
Lõpnud olemine valus —
loomamiste vägev alus,
roomamiste kõver rada,
valmimiste keetev pada.
Kaldalt tiiki kalduv häda:
kannatuste rumalus,
päike veres – jumalus…
 
 
Ju need eetri puhtad tiivad
aurus ülesse mind viivad,
ju mu vägev himu ka
tuleb läbi kaljumaa —
astub mööda viimsest hauast,
risti alt ja kirstulauast
risti läbi
hingab ennast preestri häbi…
rahva peale.
Õnnis oldi sigidustega —
oldaks õnnis – sigidusteta.
 
 
Odav resultaat ja äärmine puänt
see on viimane siin elule suuand,
see on viimane mu lunastuse pant.
Rahvarohkel pühal üle tänava
viskab ennast harjalt templinäitleja;
heidab gladiaator kuulus üle tee
üle jälgede ja vihmaaegse vee.
Sajab soppa, sajab vastu maad —
inglid abiks saata: kas sa saad? —
Rahva veri kiimaluses keeb,
kuningale pika otsa teeb:
jumalad ei tohi ikata
ega ülempreestrid likata…
 

Intermetso: Kutse

 
Puhtad lapsed – unenägu
luuletused nende sees.
Hommikune süüta vagu
otsal. Lilled silmades…
Värsked riided, kaenlad roosad,
põõsas põlemata maas;
rinnad, reied – mõttes poos,
puutumata rammus aas.
Ingel tuleb – Eeva üksi…
naine telgis kikitseb.
Mees on templis päivi pikki,
iha liha ligitseb.
Anna alla – lase valla —
pilgud löövad, puutub tiib.
Liival hullab paljas kala
aeleb, kaelab – kõrbe viib.
Püüa inimesi, püüa,
templi varest valmis saan.
Lase aga pärlid müüa —
ohvriks osta viigilaan.
 

*

 
Tormid mastis, laintes meri,
ümberaetud lille vaas.
Roosid tules, õitsel veri,
himu värisedes maas.
Jalad paljad, astun ligi,
kübar kõrval liiva all.
Kasuk eemal. Tume sigi
upub õudsel karjamaal.
Pitsat paljas, uhke kalju —
janu piinab isamaad:
võta kepp ja tõuka valju:
elava vee soone saad…
Jumal käskis, jumal tegi —
karikatel puudus tilk,
kuhja langemisi tegi
kutsumise silmapilk…
Mägedel on kõrge iha,
mõtlemistel uued raad:
nelikümmend päeva püha,
otsal oma iselaad…
Keelud, käsud, kivileivad —
isu tõuseb veel.
Inimeste piiri teivad: —
jumal pilves eel.
Küll sa omal õhtul istud
templi taguses.
Kadariku puies kustud —
kook ja lähker ees.
 

*

 
Janu suurem, karik kangem —
sisse sunni hullem viin:
Kuhja rohkem – põhja vängem —
ümberajamistest piin.
Purjus olen, huuled pahkas,
palun poega altri all.
Ei ma palu, veri rahvkas,
ohvrisöed on vere all.
Hinge tilgub, küünal vilgub,
kõigub kõrgemale veel…
Piima pehmelt alla tilgub —
olen templi poole teel.
Ahne huul on viimne palve —
minu muus on keeldud puus;
palvetund on sui ja talve,
ohvrikiviks – roosa puus.
Ole uhke, ole vaga,
kuninganna tõstab käe.
Tema juures sa ei maga:
ei sa taevast lahti näe.
Kutsu ikka, küll ma kuulen,
kus sa soovid, seisma jään.
Öösel voodist välja tulen,
nüüd ma mõistan, nüüd ma näen…
Ei ma palu pikka iga,
ega tarkust tahtnud ma,
tahtsin ohvriks teise viga —
urva lahti kiskuda.
Templiharjad, kuningriigid,
leivaladu, laeka kaas —
ilma valitsevad piigid…
mina telgi taga maas.
Mina seal ja minu lüüra,
lahti tehtud särgi rind.
Näeme õndsalt tõmmu viira,
vähendatud kare pind…
Või ronib suitsus pehme süda
su imev-tuksuv ohvri ees —
või mullas hõõguv imekida
on maha heitnud auru sees?..
 

* * *

1. Motiiv – Kalduvus

Prelüüd: Geenius

 
Kui sa sünnitasid puusas naise,
kui sa muidu rahvast kehas kandsid;
kui sa pärastki veel laia elu maise
aga nüüd ta lastes vundamendist andsid
– siis sa said ju luua sügavuses keha,
luua päris veres ümmarguse liha,
mis on nagu luik – on painduv sale
mis on nagu jääne rist jõel: kale;
nagu esimene mõrsja: põksuv-hale…
Siis sa said, kui üksi meres kala,
olla piirita ja ülemeelne vaba,
olla vaikses viisis viimne heli sala,
teadmata ja paljas – põlgav põhjanaba.
Vaatasid kui kotkas puutumatul kaljul,
võisid kõike noomi manitsustes valjul,
võisid nagu tohter puudutada särki,
või kui tähetundja otsiks elumärki…
Ja loogus kuulateleb nägu,
ja nende kiskja loom on vait,
ja veres vaarub laulja nägu,
pilk loojast tapab sedamaid…
Ja jumal taevast maha tulnud
suu pilkel mõõdab lõvi silma;
ja kõrv on prohveti maal olnud,
on naise õhkest loonud ilma,
on julgenud ka vereta
mu ülipaika tereta.
On olnud nagu paisu valus —
ja siiski magav, tõsine;
on olnud nagu ilma alus:
kord põuane, kord vesine.
Su käik on esimene veri,
mis väravasi lahti lööb,
mis keeldud leivad ära sööb —
ja viskab välgus ümber hooned…
Las sadada siis leiged sooned,
ja laske vägevuse jooned —
kui pildi kuldsed kandled: vaga
kui ülempreester riide taga…
Vast väriseb ka kotka tiib,
ja kahtleb vahurikas meri;
vast päike õhust kiired viib —
kuid ahnelt tõmmub võitev veri…
 

*

 
Ja alati: mis on ja mida näed,
on see, et teistest ikka üle jääd;
on see, et ühes sihis vaatad alla
kui Allah…
Ei kedagi, kes suurem vaimuhelgis,
et püüdma paneks oma jõude telgis —
kes suretaks su rahuleva tuju
ja suudaks anda patukuju.
See eksimatus liiga lapsik karjas
on üksike, on ainus marjas
valmis era
tera.
 
 
Ei vaimusta sind võisteluse juured,
ei väsita sind võidud ülisuured,
ei sinu kordaminek valuta, —
ei inimesi iial paluta.
Ja nõnda tööta tüdinevad närvid,
ja nõnda ööta seginevad värvid,
ja kevade ei sügist valgusta,
ja hommik uhke päeva algusta.
 
 
Lained laiad ammu merd ei tõsta,
tormita ja – vaevalt saaksid pesta,
vaevalt künkalt tänava suud näed,
kadunud on jumal, taevamäed.
Mets on maas ja pikad mereheinad
lademetes, neetud templi seinad,
pühakoja harja oim on vait,
siis kui mänguasjast mõõga said…
Siis kui pildilossist põles viimne riit
tahtsid taeva eele minna siit.
 

*

 
Ujub mööda kaske alla maha,
heidab alla pinda, sügavasti taha,
vaikses voolus läbi lageda,
üle merivalli, üle mageda.
Las ta laisalt läheb – kõdin kõhus,
surmalõhn on vahu kohal õhus,
vahu all on libe lõhkev ving
ärritatud ilu, väsitatud hing.
Silmad söed ja kõned väga kenad:
sest me saame pääliku.
Kulmul helk ja uhkevärvi sõnad —
kuulata võib iga hääliku.
Lõug on laps ja kael on kuninganna,
juuks kui kahiseja viigipuu;
tarkus noor ja ühendatud vana —
värske sügav, pehme haav on suu.
Põski sees on kuhjav eluiha
tahtmine on plikalohu all
huule ümber armastuse liha,
silma sees mu rammus ohvritall.
Püütav päälik kaua kaval oli,
piiramise ringist uhkelt välja tuli,
pilkas püüdjat ringi ääre peal,
imestas ka oma õnne seal.
Miks ma annan – ma ei viska ema,
ilus nagu julge röövel tema,
nagu kotkavanem, nokk läeb vallale,
kaitseb ainult poega, ei läe kallale.
Kui ta mäele läks ja kodust tuli,
kui ta lagedatel laulmas oli —
ikka ehib poolehoidev ring,
tema kasuks sõjariistus hing.
Kui sa oma kantsli üles lähed,
silmad saadavad sind nagu tähed,
oled nende keskel nagu kuu
kõigi südametest väljaütlev suu…
Ei sind puutuda või vananaine
ega uksel tülitada põhjavaene —
sul on kaitsjaks kari mitte-kaine
vari – see on oma rinna laine.
Või sa tahad odavasti taeva all
küünistusi, täkkeid, muhke lagedal:
räägitakse, naiste hambahaavad
kõige viimaks vähe terveks saavad;
kõige viimaks sädeldab see koht,
kus sind tabas kolme naise oht.
Halvem veel, et rahval rumal kihu
näha katkikistud kuues lahti ihu,
näha, kuidas eksimise puna
sünnib – oskab vastu kivi muna,
lõhkeb lennul läbi õhu vull
vete peale üles tõuseb pull…
Seestpool mässav õngest kala,
välja hingab õhkki ennast sala,
püüaks valitsedes, võitja suud,
vihas näriks vana aiapuud.
Paitaks põlastuse pilke paisi
laastaks häbematult pettes naisi,
räägiks enne lõppu palju valet veel,
petaks kohtupaigal, petaks teel.
 

[ – – ]

2. Motiiv: Isik (objekt)

Akordid: Anarhia

 
Sõkub täna, pöörab homme
hingedes mu panoraame;
kordub miimikute luule,
kaisutab end kaldva suule —
sõõrutab ja üle piiri
viskab rohelisi kiiri.
Vägivaldne hingemurd,
seletustes riidekurd —
ja vaevleva kloaagi vastu
ei olla saa nii, et ei astu.
See on eksimiste ladu,
raske, allanõrguv kadu,
see on – ristikasvand vääned,
ristiteed ja teede kääned;
altpoolt vasturiitsiv suu,
prügihunnikutes – puu.
See on kõrbe reostud liivad
tolmuluuaks – inglitiivad;
teedeprügiks tehtud Zeus,
hanedele antud mõis.
Seal, kus enne oli püha,
julge märgib sõna viha, —
seal, kus kasvas hoitud hiis,
rõhub paika kaardiplüüs.
Polnud neile kuju vaja,
altar aetud üle aia, —
üle ukse, hoovi nurgas
seal on Vesta-neitsi urgas;
seal on ka ta teenija
räbalates – õnneta.
Teie rinna peened õhked —
need on söögipealsed rõhked —
teie vaikne hingeilu —
pilge madal, põlgus vilu.
Kus su saladuste ase,
sinna saabast pista lase;
kus su pehme hingepalve
sinna – kartulite salve.
Lase hoolimata aga
iniseda metsa taga —
lase maa ja lase taeva
sogaks teha pärast vaeva.
 
 
Eluõhk on jälkiv mina,
elumõõduks vastav nina,
põlgamistes mitmed nimed,
mitmed mõtted hullud, pimed —
mitmed ähvardused suured,
salaelu õied, juured.
Vaim on inimese viha,
nende puus ja nende piha,
lehvituseks vihmavesi,
lombipaigaks onniesi.
Kõik on ahnelt häbiihas
pühaduste peale vihas,
väriseva kalju serval
tumesügavuse kõrval,
kus on merepõhja madu,
surnud kala, näki kodu —
kus ka joobnud madrus muudab —
petetu või uuest pruudab.
Aja lahti, lõhu laia,
kaugemale suru vaia.
Mädaneva järve veed,
kõrtsiuksed, ristiteed —
kõik on lõpetuste vaevas:
naised all ja jumal taevas.
Ülespoodud pühad katted,
elutarvituse plated —
ise lahti hargub vöö,
sureb sõlm ja algab öö…
Algab kuuepäeva töö
üle viserdava vee.
Mis tal on ja mis ta tahab,
miks ta hullumeelselt mühab?
Miks ta läigub istme alla —
kisub köied mastist valla? —
 
 
Korrata on keha seisud
vigastatud viimsed paisud,
viidud solki viimne püüe,
kerind alumine riie —
see on hädaliste hüüe:
jälle segamini löö
olgu ainult umbne öö;
olgu ainult – koldsed päevad
ilma hulkumiseks jäävad.
Needmine kui hallid muhud,
lasku olla toored juhud,
lasku olla lõhki tee.
Põrmud puista üle vee,
üle tee ja üle maa
üle kõverdava a’a.
 

*

 
Rahvas vaatab, peaga kõngub,
usk ja lootus ases lõngub —
nende märatsuse idus
julgus ennast ära kidus.
Imejulgelt saab ta hullust,
vesist väge vaimule,
sädemeid saab tule möllust,
nagu tuge aimule.
See on vägev, see on püha.
see on katse, ookean;
kangelaste koguliha —
uhkus, plika, metsalaan.
 

*

 
Mässamiste terve ilu
himustuste iselaad;
siin on soe ja siin on vilu,
siin on palgid, siin on raad.
Siin on lilled, luhaheinad,
köögid, pliidid, templiseinad
õled, kantsel, vaimud, sääsed, —
ela läbi, ela läbi – kussa pääsed.
Mööda metsi kõver elu
tunneb ilu, tunneb valu,
laseb tõusta selle hääle,
himu himudele peale.
Lahtilöödud templi tee —
segamini seisus öö.
Öö on hing ja öö on ihu,
pimedustes sala kihu —
pimedustes puhkeb meri,
lõhkeb hing ja jookseb veri…
Vahetatud mehenaine,
valimata luuleaine,
valimata valged rinnad,
pesemata viimsed linad —
viimsed – Kolgatale teel —
karjaloomad – karjus eel…
 

* * *

[ – – ]

Passaaž: Heroi

 
Küll teati palju sellest rahvast,
ja mitu juttu sellest maast,
kus lauletakse laulu vahvast
ju ennevanamuistsest a’ast.
Kus kangelasi olnud kõrves,
ja olnud linna uulitsal,
kus elasivad umbses tõrres —
või kaljukoopas juurte all.
See oli karjast kõik see sugu,
kes põlgas inimest ja maad,
kes teadis hoopis iselugu —
ja keda austasivad sa’ad.
See oli inimene üksi,
kes otsis ennast lagedal,
kes siis ka patuks veel ei eksi,
kui palju naisi saadaval.
Või pleegib ilmas kirre valgus,
või läheb meelest muinasjutt —
ei kustu kangelase algus,
ei mõte see saa unustud.
 

*

 
Plika ta üksikult ilma tõi,
sest ta siis tundmata jumala lõi —
Kehastud mõtet ta oma ees nägi
peale on tulnudki tundmata vägi.
Mehed ja kujud ja – oh kuida mõtled —
templis näed kõike – või mis sa sest ütled?
Eks ta üks jumalateenistus ole…
ja eks ta meid kõiki kord kiusama tule.
 
 
Ei ta seal lasknud end kunagi sundi,
või tead sa, võõras, mu tujude tundi. —
Olen veel poisike – väikene mees,
siiski nii targad ju mõtted on sees:
mis te siis tahate – või ei veel tea:
mul on mu mõttega nõndagi hea.
Tulgu või kiusama kurat ka ise,
ei ma veel lange ta püüdmiste sisse.
Toiduks ju tähtsamaks on meie leib,
aga ka vaimustki elada võib…
Anna või riigid, ei siiski ma paenu,
tormi ma otsin ja möllu sees vaenu.
Jäta siis vanema õndsusest ilma —
ega ma tulegi enam su silma.
Kes on mu isa ja kes on mu ema —
austab kes mõtteid: see tema ja tema.
Surevad, surevad – ära siis nuta
eks nemad ise ka endid ei mata.
Vaeva mu ihu ja tapa mu liha:
päevaga tõuseb mu meeletu iha.
Ma olen kuningas, jumal ja kõik,
ainult mu seespool on kang’lase riik;
ainult mu hinges on valud ja haavad,
janus nad edasi kestma nii saavad.
Jumal, ma rõkkan, sa jätad mind maha:
kas sa siis ilma veel lõpeta taha?
Kas ma siis lapseks ei uuesti sünni —
miks oled teinud sa valmiva tunni?
Miks oled loonud sa mehesse iha,
naisele andnud ta kiusaja liha?
On see siis lõpp – aga lõpul ma tulen
noomima, võitma siis valmis ma olen.
Viska veel viimaks sa põlgavat kihti:
karjale andeks võid anda sa tihti.
Ümar on Kolgata õline mägi —
alla ma langen ja välja läeb vägi.
Suur oli kang’lase elude janu
suur oli karjase verine tänu.
Võtke ja jooge mu võitlevat verd:
ohvril on olla nii viimane kord.
Võtke ja iha mu lihast sööge,
ihu siis kõrgele risti lööge…
Ilu ja pilge ja needmise häbi —
nime saab kang’lane lugude läbi.
 
 
Tead sa, vahva, kas jeesus sai taeva,
või jäi kui muudki ta sündimisvaeva?
Tead sa, päästja, kas naine saab üles,
või on tal kusagil maine märk küljes?
 

*

 
Kui valget paati rannal vaevab emalaine,
kui kiusajale himu sinu üle anti;
kui uputab sind kaisutustes rumal naine
ja teda valuks meie ette maha pandi —
siis kaenelduse arm on tormituju hoog,
on piinlev ohver märg ja uhkelt loogas roog.
Kui ingel tuleb kahtlev-muiates su ligi,
või on ta kättesaamata ja väga tõsine.
Õis õiendab ja ootab naabrinupult sigi.
Pilk kõike ulatav, kui mere tornituli, vesine,
siis hüüab heli põiki üle ahne vaga vee:
sa kõike põimimata võta maast ja söö…
Ja kui sind loksus nõnda suudleb miski meri,
et kuhi keeb ja piki püsti tõuseb lonksu keel,
kui nõnda sügavasti-paljalt mõõdab kallast veri,
et kinni kuivab mõte, keskelt katkeb kõrvus meel,
siis kangelasele veel merd ja janu juurde too:
ei tema liiva peal su sulajooki joo.
 
 
Või sõidab ümber võõralt uhkes kaljuõhus,
kui teadmus meeletu – kui mõte otsiv puhast rahu,
või tundmus keeletu nii raske – suured laulud kõhus,
ja suremise himu enne alguskahu…
Ja unustatud isa sureb kuskil üksi maas:
kui õhk on higine, siis ilmatujus liigutud on paas…
Et oleks looja töö üksainus kõikuv küda,
ei selle vastu tuksu kangelase süda.
Või olgu elu igavene põhjamusu,
ma tema sügavustesse ei hullumeelselt usu…
 

* * *

3. Motiiv: Rahvas (subjekt)

 
Ähvardavad, nagu tormisõlmed,
kõvad, veerevad, kui mustad helmed,
imeline puntras – nagu naiseliha
möödapääsemata, terav – meheiha,
segamini-risti: orud, mäed,
rinnad, juuksed, huuled, reied, käed;…
ritsus nagu suguingli tiivad —
nõnda lunastajat surma viivad;
nõnda nemad kaua, ikka ammu
katsusivad vastamisi rammu.
Vaevas valitsejat olemine,
vaevab valitsejat tulemine
teda kaema, kuulma:
pean ma jälle huulma?
See on kiimalus ja viha
vaevatute tasuiha:
näha – mitte surres kuningat —
näha, kuningad kuis surevad.
Suured sündmused on matadoorid,
need ei ole lõpvad vanamoorid.
Iniseleb vaimustuses ilmamaa:
posti, lagedale, poob ta jumala,
augu kuningale kõhtu teeb,
aegamisi elu välja sööb;
miks ta valitseja piina all
olnud rahvas – pöetud tall,
olnud tema läbiaetav töö
piinlev unine kui liharõõmu öö…
Saagu halvema ja veelgi valjema
vahelduste janus näeme haljema.
Juba isa, kui ta sõidab linna —
laseksid ta mõttes kaugemale minna:
et ta kauemaks jääks välja pilguga,
mida pean – ja kardan, nagu vilguga
on lugu õues.
Nüüd on kergem põues…
Kas see arakstehtud lapse soovi tuleks:
oh, et kirik ka nii kaugel oleks!
 
 
Pilti langeb etuaali kuju,
tema peeneksaetud inimese tuju,
tema puuritud ja hellakstehtud tundmus
tume sisemise himu sundus.
Hinge öögitavad karjamolud
pigistavad sisse-väänat kolud —
inimesekoerad hauget teevad,
tänavatel lahjat õhku söövad.
Haige naine
joovastusest iialgi ei kaine,
iialgi saa valmis oma viisi,
lugusid loob, sõlmib melodiisid.
Inimene galleriist ta mõtleb hea,
aga et ka vaeva – seda ta ei tea.
See on raske tunda, nagu kahtlane:
geenius on idioot ja kohtlane:
nõndasama uskumata ta:
inimene ühevõrdselt õnneta…
Ümberöeldes: meie defitsiit
oli sarnane ja on ka nüüd,
see on elamise teadmus:
õiglane on eluseadus…
erapooletu on absoluutne ilm,
puhtasubjektiivline on: raske, külm, etc.
Ju need tiined mõtted kandvad
mulle miskit seemet andvad,
ju see püha kalju ka
laseb ennast avada.
Kirjutan ja sulg on pime,
tindi sees on teate ime,
all on sõnum segane,
iha väga vigane.
Hämaruses otsatuli
õnnetule appi tuli,
andis mõista sala teed,
avas piinaduse veed…
Vetes olid eluvaevad,
olid kõikepetvad taevad,
oli põiki armuta,
pildil püsti valemaa…
 

[ – – ]

Apoteoos

 
Lase ette, lase taha
segada su värske suu…
kisub püsti, kisub maha,
väänus paradiisipuu.
Hädaohtlik – näita, nii:
pikalt-pikalt – varbani,
kaugel-kaugel süda sees,
sees ja sihtide peal ees…
 
 
Rinna üle pane keeled,
pane poogen nagu roog, —
aga: miks need oruhääled,
mõistuseta tormihoog?
Miks see järv nii saaki ootab,
miks see kallas kasvand keeb:
miks see pilk nii palves vaatab —
mis see loom sul vangis teeb?
Mina hõiskan ilma kadu;
mina laulan viimast viit,
kutsun sisse sööma madu
ilu ära viima siit…
Lõpulaul on langev sugu
enne surma surev huul —
viimne viis on marja nägu
kõigemagusamal puul.
Selles sugus näeme pidu,
selles õhus õitseb rind;
uhkes õitsemises idu
ootab uhkemalt veel sind.
Sinu mood on kustuda,
komme hullustada suud,
mahla metsast kuivatada,
kooretumaks jätta puud…
Painduv plika, ahne süli,
püha tempel vööde all
pühapäevane on küli —
ohver ootab altaril…
Ei see seeme lõikust anna,
ei see mõte valgust loo,
ei see himu vilja kanna
ega tundmust enam too.
Unustud on valge põu,
otsas imemise hea,
väsinud on reostud õu
jumal lubas tulla pea.
Sa ei oska pattu teha,
sa ei julge juua nii,
sa ei suuda valgust näha,
paljastada üleni?..
 
 
Saime kuraditelt kutse,
juhatused jumalalt:
kõike välja hüüda otse —
laulda väga rumalalt:
olla prohvet patuihas —
põiki armukarjas tööl —
kanda lõpetusi lihas —
anda õpetusi ööl…
 

Prämia: Õnnistamine

 
Ja haava peale õli vala
nii küllalt nagu preester saab, —
küll ennast unustades sala
ka päikse valgus looka a’ab.
Ja põlve vastu värin hullab
ja seitse kurjavaimu sees…
ja tuksub, kallab, tuli möllab —
ta uimasena jalge ees…
Ta peale halasta ja aita:
et läheks koju rahuga,
ning et see hing ei nõnda loida,
et laine väsiks rahuga,
ja kalla kokku kuldsed kruusid
ja valkjas manna pooleks tee
ja üle ääre ahneid suusid
sa elusalvist kinni löö.
Las rõõmustab siis patusugu
las kergelt kannab nende rind
su armastuseks ilma lugu —
ja las ta suureks ütleb sind…
Su nimi ütleb: kõike toida,
ja kõige üle valitse.
Sa valimata võta hoida
ja looma väljal talitse.
Ma tahan ainult õnnistada,
seal luua ühe peale teist;
ma tahan ainult pühitseda
ja sigitada naist või veist.
Uus jumal tuli tasa ilma
ja tasa tiksus taevas-maa.
Ta lasi maha naise silma
ja elas kaua teadmata.
Ja elas kaua üksi rahus
kui enne sündimisi ilm,
sest kõigest tundmata ja lahus
kui põhja mägi – kõrgel, külm.
Kuid kurat viskas kõrgelt leeki,
siis rahu ilmast ära sõi,
kui surus sisse verist tääki,
Tantalose-vaeva maha tõi…
Eks tuksatus ei olnud laine —
ju merd sa mõistad taltsuta,
eks vaevleja ei ole naine
ja tema pärast, päike, sa.
Ta päralt, ingel, sinu mürri,
su viiruk kerge, nagu õhk,
su kuld ja sinu hauakiri,
su kasemetsa vaigu lehk…
Et olgu võlgu elu antud
ja muidu suudelusi siis,
et olgu ilma alus pandud
ja algatud mu eluviis.
Su vaim see kires rahvast võitku,
su nägu paistku otse peal.
Ta imelikku ilmet toitku
ja hoidku oma looma seal…