Текст книги "Otsija metsas"

MEESTELE VASTU

VAEVADEMAA

Vaevademaa – viletsustemaa – nälgademaa. Pilved hauduvad väsinud põldusid haigete karjamaadega. Metsad kõdunevad mülgasteks, kus rohurasv pajude juuri soojendab, kus samblataimedki viimaks tökativees surevad. Kus kollakas-tõbine rohi heinamaadel soojaga iseennast ära sööb ja ökitavad kõrred viljapõldudeks nimetatud paikades vantsuvad – ning tuulgi peab siin hirmus ettevaatlikult veerema, et kõike-kõike kaasa ei viiks.

Limasele alusele on tõbine näljaküla visatud, limasel alusel kükitab ka enesega rahulolev Pattudeandeksandmise kirik. Üleval aelevad paksud pilved kui rasvad hauduva katla peal…

Kui veel midagi oleks peale pori vormita tänaval, kui veel midagi oleks peale lootuseta närude ja sõnnikuleiva. Kui veel midagi oleks!

Õnnetu rahulolemine, salmid ja trööstisõnad – tahkunud ihaldused – töövõimetud ajud – läkastanud mõtted – igavad metsvaated, hallitanud ootused – ja palved ja roomamine kummardades.

Kuuled sa, higisse uppunud töövaevamaa, ja kuuled sa, nuumatud taevas!

Ja suur loodusepreester, sa ori, kes sa suur oled omas sulaseorjamises, rahateenivas orjatöös! Sa oled kõrgeandeline, ja uhke oled sa, kui sa kasse toidad ahjude ääres, kui sa emasel elajal ämmamooriks oled ja igal pisikesel põrsal koduarstiks – kui sa ennast söögita jätad, et vasikale ruumikat korterit ehitada… Tunne rõõmu omast aust koduloomi õigetel tundidel sööta, sa inimene-lunastaja!

Imelikud visad on hinge-loomad. Uppunud on juba, uppunud inimene halli töömure, toimetuste, odavate liikumiseavalduste sisse – au on ära pleekinud, häbi algosadeks langenud, kõik on kõdunenud… aga hing ei sure. Ja hinge-elajas on kusagil raamatus kirjas. Omad kohustused on: rendimaksud, patutunnistusekorrad – on sugulised tundmused ja isegi kõlbelised piirid.

Visa on hing. Saladuslik-tume ja praktiline-rumal hingekandja. Loll ja kuritahtlik hingeandja.

Inimestega tuttavaks saades näeme nende ülestõusvaid lastenägusid, nende pattukahetsevaid suuri jalgu. Kolm peatükki kirjutaksime liha-tüdrukutest, nende seaduslikkudest emadest-isadest ja poegadest, kellest vägilasi ei kasva lihtsalt sellepärast, et nemad juba enne-enne kusagil sõnnikuvankri peal surevad.

Lastest teame: nende tegemisel olid inimestel omad sihid ja teed – ning põhjusedki.

Inimesed on lapsed…

Nemad tungisid sünnitamiseks peale siis, kui kired hõõgasid ja ihad keesid ning haljendas terve ihu tuiskavate jõudude all…

Ilmaaegsed vanadmehed – nemad, peab olema, on süüdlased kõige selle juures. Ammu ahendatud naised, ka nemad, ka nemad on kord pettekujutuste pimestustes olnud-elanud, et põhjuseta naeratada, et mahakäinud ilmaelu üles keerata avitada. Nemad on nüüd kannatuste, karistuste all vangimajalises lastetoas, et haiseda hulgaga ühes.

Ja põhjuseta naeratada – see on lollus, kogemata luua, kogemata alal hoida…

Äraehtinud vesinägudega, kaeladega, mis ära on väsinud otstarbeta-rumalat ihuosa kandmast – inimesed. Kirgede hangunud jäljed, nälgade südameta-hooletud päka pigistusmärgid… See on nende nägu, see on nende pea, kus ükski haige mõte enne surma terveks ei ole saanud, kus mitte midagi valmida ei ole jõudnud. Suruvad-suured, tönts-paksud klambrid kustutavad liikumise enneaegu, enne valgust, enne soojusejõudu.

Näib, nagu oleksid nad end kogemata-meelega ära unustanud, et mõisates tööjõud ei väheneks, et inimesed uhkeks ei saaks minna, et virinat ja loomalik-tumma rahulolemist oleks tervel elupõrandal, orgudes, mägedel ja soodes. Nagu kellegi sümbolid, ainult odavad sümptomid millestki lõpmata ollusest.

Alaline janunemine hinge päästmise järele. Kaks korda aastas kahekopikane sissemaks, et jumala andeksandmist võita. Tore see enesenarrimise saladus odava joobnukstegemise läbi.

Kuradid nutavad pooljahtunud kivide peal – ja inglid on juba mahatulemise-augu ääred ära kulutanud, et inimesi hoiatada edasielamise tahtmise pärast. Piinlik-trööstita arusaamine, igavaks läheb ootamine. Ja lõppu ligidal ei ole. Noored ju veel aastates inimeselapsed – ja noortes on kardetavad, väga kardetavad elumõtted…

Noorte tüdrukute ihud valetavad. Neil on omad abinõud. Aga valetamise talent on iseäralik-huvitavalt painduv ja suur vormides, avaldamisviisides.

Higist on nemadki sündinud, tööbatsillidest ilmale tulnud. Tööadrad – ja laulavad haledalt kurbi külalaule. Kuulge, kuidas nad häbistamise järele janunevad. Kuidas higisesse õhku auranud noorus neab – ja kuidas tema neab. Neil on ausid mitu korda juba ära läkastatud. Tulgu juba kõik ja hellutagu väsimuseni.

Ja siis teeksid häbistajad neile meelehead, suurt ja sügavat alla hingesse, kui ökitavate kirgede kohal ja sees pisikesed paljaste jalgadega inglilapsed liiguksid, tungi tulisusest sündinud.

Kuid küla perekondlik kõlblus… Oh et mitte ühtegi mitteseaduslikult ilmale ei tuleks ja kõik oleks eesõiguslike, kindlate, ogar-õigete viiside järele toimetatud! Ja et soo väljavaliku väärtusi mitte ilma vahemeesteta teenida ei tohiks.

Värskuseta pesuga ümbermähitud keha tuksatab täies suuruses, kui võimalik on üheideaalistega kokku tulla, et tükk-tükilt üles puua neid, kes armastada tahavad.

*

Juba poisikene kannatab ümbermuutmiste all, ta saab suureks labidaks, vinnaks, ja igasuguste vabade raskuste all – juba poisikene paneb omad ajud sõnnikuleiva eest kuhugi panti, et igavesti lunastada – lunastada, ja mitte lahti pantida jõuda. Sealt kusagilt ei jaksa vana põlenu enam tagasi tulla, kui neitsipuhastes ajudes igasugused tüütavad käärimised on olnud – pärast seda, kui toores ilmaelu järelejätmata nooruse vaimustuse kallal valusat vägivalda oli tarvitanud.

Nooruse ihade ummistatud väljakäikudel haudub sügelev valu.

Juuakse. Vedelik juhitakse otsekohe hingesse. Vahtu on hingele vaja ja pärmi – ning odava tubaka-auru ja humalaviha järele igatseb nurisev tung. Kõdistab ju suus; kurgus ja rinnus – kõdistab, ja nagu topiksid kollase vedeliku pisielukad higiauke üleihuliselt kinni, et see higi enam välja ei tilguks – ja kusagil töötatakse jälle, pahkunud, süüta vere sees, et seal enam valutusi ette ei tuleks.

Eemale-eemale lähevad tugevamad isased küladest. Eemale sealt, kus nende naised lapsi sünnitama hakkavad. Nagu kardaksid noored inimesed pärast esimesi abielusaladusi lähedates voodites uneaegadel olla. Et enam magusate tungide pattusid ei oleks. Ja kõiksugused lahedusteks peetud kodanlised nähtused peavad üles äratamata olema.

Noored mehed lähevad välja – kui sookured sisse tulevad. Ühed kui teised on hallid – mure pärast. Kes pesa ehitamise, kes pesa laotamise pärast. Poegade pärast ja emaste toidu pärast. Ettetulnud armastus teeb inimesed haledateks mahavaatajateks. Nad põevad tumedustes. Ja mehed nutavad – ning kured nutavad.

Siis on omal ajal ka huvitav, kuidas kadunud isade kaheaastased tütred juba laulavad oma seaduslikest isadest, kelle jalajälgi kõik ümberkaudsed kreisid ja linnad täis on. See laul on küll varajane, kuid ta jääb poisikestele eneste ja tüdrukukestele nende tuleviku lauluks.

Ja emad õpetavad jälle, ei tea mispärast, suuremaid laiade ja määrdinud raamatute juures lugema jõulist raamatukirja, et veel nõdrem olla. Ja laulusid lauldakse kiviste kollete kõrval kauguse vaimudele, neile, kes saladuses liiguvad, kes avitada sellekohaste lapsemõtete järele võiksid. Saladused loovad valelootusi, rumalaid ootusi ning nende ringi ümber tundes on vahetevahel õige magus-loll ka vaevades elada.

Sügisel kurgede söömiste ajal jäävad jõu– ja tahteinimesed väga lahjaks – nagu koduloomad kevadel. Need, kes kodudenimelistes paikades ümber roomavad niisama, kui ka need võõraste tolmude janused lakkujad. Sest kõik peavad põrmus haiged olema higise raharubla ja väsinud vintske hallituskopiku pärast.

Ja lapsed ei tunne oma häbistatud purulahjat isa, kes kusagil lapsega äraleppimist ahnelt on oodanud… ja isad ei tunne enam oma näljaseid lapsi, kes isa tagasitulekut ootavad. Alaline segamine – tume, ääreta-igavene janunemine lunastuse, ärapääsemise järele.

Nagu korraks, nagu korraks venib lollide ringi roomav-odav unistus. See on siis, kui lömaks pekstud ja mahlatuks pressitud eksimisemõte nagu lagunema hakkaks limase ahermaa peal. See on siis, kui vettinud merest kerkiksid nagu udusaared suurte põldudega päikesemaalt ja teed läheksid kaugele-kaugele… läbi endiste piiride. Kivid kõduneksid sõnnikuks – kõigil oleks ruumi – natukene maad – lastel oleksid saapad – lehm kõnniks õues – ja isa ostaks vilja…

Nagu oleks nii olevat – ja kui see nii oleks.

Ja veel viserdavad väiklased-väiksed inimesed ajas ja ruumis. Vesise, uppuva välja ääres liiguvad näljaste inimeste kehad, poevad vaikivatesse peavarjudesse… jõuetuses ennast ära süües. Jõuetu vihkamine on nende ajujumal.

1908

VANA MADRUS

Minul juhtus au kord mahakäinud inimese viimaste silmapilkude saatjaks olla. Et lõppeva ülespidamine enne lõpulikku äraauramist nii huvitav-iseäralikult mu ajudesse mõjus, siis pean üsna põhjendatuks ta avaldusi siia paberile üles tähendada.

Jutt kujuneks umbes niisuguselt:

Kui see isane inimene piibutäie üle poole oli suitsetanud, nägin ma, et vanal veel rohkem jõudu mu arvates oli, kui seda voodi lõppemiseks vaja oli. Surija vastu pole mingisugust põhjust viisakas olla: ei enese ega teiste pärast. See mees su aule-kuulsusele juba enam kardetav ei ole. Ja meest veel viimast korda tülitada, seda meest, keda paha naine kunagi tülitanud ei ole – see oli mu meelest nii loomulik tung, et algasin:

“Noh, oled nüüd, nagu näed, sestsinatsest hädaorust ära minemas: kas siis süda vaevab ka mõne iseäraliku patu pärast, olid eluaeg pea siin, pea sääl maailma meredel ja linnades, juhtusid paha seltsiga kokku (tahtsin veel öelda: istusid pilkajate killas). Kas sa vahest ka kedagi naisterahvast ei ole petnud?”

Siia juurde pean lugupeetud lugejale tähendama, et ma selle korra kui preestri seisuse asemik eneses küllalt kõlbelist julgust leidsin kõiki inimesi, vähemalt oma koguduse liikmeid ja muidu talupoegi, ikka sinatada. Kõne, iseäranis kui see kellegi surija kohta oli sihitud, oli ikka täis kunstlikku paatost ja pastorist elukutselisi tähendusi…

Kõdunev isane inimene sülgas seinale. Ma istusin ju voodi ees, ja pastorliku aupaistuse läbi süljata pidas vana madrus juba mereviisakuse järele võimatuks. Ilma et mu kõnelemisele iseäralikku tähtsust oleks suutnud anda, hakkas rakukestevaene vanamees peale:

“Sa kõnelesid patust – mis see on? Sa vast mõtlesid tüdrukute pääle. Ma juba ütlesin, et ma kellegagi abielu elanud ei ole. Ma põlgasin seda kavalat sugu, kes meeste naha pääl ilmast läbi elada tahab. Ära pane pahaks, et ma kui meremees väga toorelt räägin. Aga naisterahvaid olen ma eluaeg väga madalaks pidanud… ja ennast nii uhkeks, et kordagi musutanud ei ole.”

Mul oli natukene paha: vanamees räägib enne surma niisugust roppu juttu. Võib-olla surebki siis, kui ta kõige kaugemale on jõudnud. Ning läheb hukka – minu süü. Parem juba kohe vaimulik talitus toime panna. Aga – siis ei tohi niisugustest asjadest kõnelda: õnnistuse ja sakramendi mõju varisevad hinge päält.

“Ma ei oleks tahtnudki maal surra,” jutustas madrus edasi. “Väga häbistav minusugusele koikusse vagusi jääda. Külanaised tulevad veel pesemagi… inetud! Aga seltsimehed, kuradid, ei taha enam laevas pidada, kellelgi, räägitakse, ei ole aega järele valvata. Nagu oleks ma seda tahtnudki! Ka surra ei lasta sind üksi. Sündimise juures on käijad koos. Siin jälle ole aga teistele huvituseks algusest lõpuni. Ja suremisel pahem kui sündimisel see teiste inimeste järelevaatus: siis hakkavad oma odavat kaastundmust, seda inimese enesearmastuse rikendit, sulle pääle valama. Paha on, et ka mõistlikult surra ei lasta.”

Meremees on meremees, mõtlesin. Aga olin enne ka madruseid matnud. Niisugune tundmusteta hüljes oli esimene. Üsna paha, et laev siia ligidale sadamasse oli keeranud ja selle vanapoisi otse minu koguduse piiridesse maale saatnud. Pean ju jumalale vastust andma hingede eest. Aga näe, on päris võimatu niisugust inimeseks teha. Ei tea, kas võtab armuleiba vastugi, vii veinikann niisama puutumata koju. Seda on niisuguste juures ennegi ette tulnud, et nende kuivanud hing ja tahkunud tundmused pühadest asjadest enam aru ei jaksa saada.

“Mõtle ka otsa pääle,” algasin õige etteheitvalt. “Kas sa ei võiks vähemalt naistega, naisterahva-sooga ometi enne surma ära leppida. Sa jääd kangeks oma vihkamise sisse, sa sured põlgusega. Nii ei pärita jumala-riiki. Taevas on ainult nendele lahti, kes meelt parandavad, andeks paluvad ja ülepää – alandlikud on.”

Oleks see meremees mul esimene katse olnud, siis oleksin vast veelgi pühadest asjadest temale kõnelnud. Aga teadsin juba nende luuletuid ajusid. Seal on ainult jultumus ilmaelu vastu, ükskõiksus surma kohta, naermine ja pilkamine sündimise üle. Temale juba surm ei tee suuremat hirmu kui hommikune laevapõranda pesemine, ei ka suuremat huvitust kui ankru väljakiskumine. Natukene kärsitust ainult on hinges, et nii jõuetuks peab jääma enne täielist seismajäämist.

Vanamehe päikesekarva rind nagu tõusis, ja jällegi rääkis ta tahkunud lausetega:

“Naistega tahad sa mind ära lepitada! Ära vea neid siia, neid. Kunagi ei taha ma seda sorti inimesi tunda, inimesi, kes närust ilmaelu kõigi kannatuseks edasi jätkavad. Ma tahan mullaks kopitada – nii on hää. Aga naisterahvaga leppida on võimatu. Ma põlgan neid mõtteteaduse põhjal.”

Vaata, mõtlesin ma, see vana madrus on juba filosoofiline ilmapõlgaja! Siin pole lihtsa rumala ja patutuimaga tegemist. See on hingeliselt parandamatu pessimist. Tarvis oleks püha sakramendi tööga algust teha – aga nii paha on, kui ta ka seda ei taha.

“Tahtsin juba enne kellegagi kokku saada,” jätkas vana madrus. “Tahtsin öelda: ärgu minu haual lobisetagu ega töinatagu. Ma pole tervel elamisajal virisejat inimest sallinud, ei seda, kes armastab, ega seda, kes kisab. Kõik viskaksin üle parda merre, kes kodanliselt kaastundmust avaldavad, kes pääle keha liikumiste lõppemiste veel oma aja usutempusid teevad. Valetage enne, aga mitte pärast. Inetu on inimese kohta midagi ütelda, kes ise midagi vastata ei saa. Laske juba kehal muutmise järgu alguses ilma kärata mullaks minemist alata. Nii on uhkem, nii on ausam! Meremees ei suuda enne lõppemist seda ajutist teadmist välja kannatada, et pääle surma veel naljasid tehakse nende inimeste poolt, kes teda terve liikumiste avalduse protsessi pikkusel ei ole järele jätnud käskimast, kannatamast, põlgamast, häbistamast – niisama ka austamast, kiitmast. Ühesugune tüütav on niisugune praht kõik. Laske inimene rahule jääda, ärge tülitage teda, olge vähegi viisakad. Hää oleks olnud merepõhja tundmatusse kaduda. Nüüd aga…”

Missugune tume hing! Missugune must ilmavaade! Nagu vana mänd tundmatus metsas. Saladuslik uhke, ilmarmuta julge.

Ma ütlesin, et oma tuleku pea-asja juurde jõuda:

“Oled vist muidugi kaua ilma jumalaarmuta olnud. Mu kohus on ametikutselist toimetust ette võtta. Jää rahule. Mõtle otsa pääle, mis enam kaugel ei ole. Su aju näikse juba korratult töötavat.”

Mehe suurele näole ilmus imestus, rohkem aga kaastundmus lolluse vastu. Siis ka hooletu pilge ja isegi uhke väikesekspidamine.

“Kas sinul patuhirmu ei olegi, sa tuim inimeseloom,” ütlesin poolägedalt, kui ta uhket surmanägu nägin. Läksin kärsituks, et oma tahtmist läbi viia ei saanud, s.o. et ei jõudnud meest sellele mõttele viia, et ta armutalitust himustanud oleks. See oli elukutselisele jonnile vastuhakkamine! Madrus!

Kõige peale vaatamata püüdsin veel selgeks teha, kui hirmus on põrgu ja kui raske patt ilma sakramenti saamata lõppeda.

“Ma olen tugev olnud,” vastas madrus. “Olen nõrkade pärast kannatanud, kirgesid ei kunagi teeninud, ikka oma kohust täitnud. Pattu ma ei tunne. Ma ei saa muust aru, kui et ma nüüd oma keha nõrkuse pärast ümbermuutmise teele lähen. Nii on loodus – – ”

Kui ma abinõud, millega sakramendi nähtust teha saab, käekorvist välja olin võtnud, pööras madrus näo ja keha seina poole.

Vana madruse valjusid õigusesilmi ei näinud ma enam. Aga ta raudsõnad olid teadmata mu pealuusse vajunud.

Jätsin oma töö maha – vale ja elamise…

HAUAKÕNE

Inimene, kes sündinud, soovinud, igatsenud, püüdnud oli, inimene, kes kannatanud – kannatanud – kannatanud oli, suri natukene iseäralikul viisil: ta õnnetu, karastatud energiaga, suurte mõtetega, paljude arusaamistega, oli ise kaasa avitanud… Sõbrad ja sugulased ei teadnud palju. Ta, lõppenu, oli hea inimene olnud. Aga nüüd tegi sugulastele häbi!

Võõrad nurisesid hirmsasti surija viisakuseta otsustamisvõimu pärast ja tundsid keevat kaastundmust ligidalseisjate häbi pärast. Kõigil oli tore, et niisugune ei ole. Terve küla tundis enda parema olevat: ülepea – meeleolu oli hea. Ja kõneainet oli, võimalust oma tarkust avaldada. Kõigepealt võidi aga oma vagadust ja puhtust paljude tagasisurumiste järele kord orgi otsa riputada.

Kaks nädalat oli ta tüliks.

Tohter, nimelt kreisitohter, käis vaatamas, ja isegi uräädnik oli seal.

Hingati kergemalt. Nüüd saab lahti.

Ametlikult lubati maha matta.

Aga õpetaja ei tulnud. Pidas juba seda kirikuriide pühaduse jälestamiseks. Või nagu keegi vanamees ütles: ta südametunnistus kardab! Köster tuli. Tänati – ja mitmed imestasid.

Hauakõne oli umbes niisugune:

“Ärge süüdistage! Meie ei tea palju. Mis meie teame, on see, et meie siin oleme, nimelt seda, et mina, s.o. iga mina, siin on. Meie arvame, et elame, aga mispärast, sellele ei julge keegi vastata. Sellepärast ei julge, et vastus hirmus lootuseta on. Mispärast? Kõik on kahvatanud ja nõuta. Ja mis elu on – ka seda ei juleta tunnistada. Tahetakse veel pettepiltidega ennast rahustada. Aga see ei pea kauaks nii jääma.

Elu on aatomite liikumiste avaldus, elus on muutumiste ärapääsemata tingimine. Elu ei ole tahtmine. Sellega ei ole kõik ära öeldud, elu on veel hoopis lihtsam.

Kirikuõpetus kõneleb teisiti: et oleme jumala tujude mängukannid; et meil mina-ise ei olegi, on ainult otsatu juhtnöör; et oleme marionettnukud kellegi tundmatu ja enesearmastaja ärimehe käes; et oleme mõistatused, muinasjutud, ühe isesuguse karakteri harjatud lõbud jõudude peenendamiseks. Nõnda on nõuandmistemehed kõnelenud ja seletanud.

See, kõnealuse puusärgi sisu, olla natukene uudisviisi elu järelejätmiseks jõudu tasandanud. Teie kaasatundmus on haavatud ja valutab. Mulle kõneles kutsuja: miks ometi liikuv kuju kusagil eemal seda ei teinud! Teil on nähtavasti hale meel ringi segamise pärast, pisarad meeldetuletuste pärast. Paha on – jaa, paha! Ajudes on palju, mis üles ärgata ei tohiks. Seal on vaeste teotamised, nõrgemate häbistused, metsik inimese autus, suruvad saladused ja mürgistama maetud kannatused, sisemised piinad. Ma tunnen teie, täistopitud kõhtude elu; valet ja pimedaid võltsimisi on, mida mitte ei tohiks liigutada ajudes, kus katted peal. Ma tunnen ja saan hingedest aru. Sellepärast hüüan: ärge süüdistage! Ärge süüdistage!

Meie ei tea palju: meie kokkutuleku põhjus surnuaiale on tema pärast. Ta olla elamise järele jätnud väga igav-vastikul viisil: hapnik ei täitnud väliste ja kunstlike takistuste pärast enam oma kohust. Vastake: on teil sellest või on teistel sellest teie eluavalduse nähtusest, teie olemas-olemisest kasu? Meie võime ka ilma kasu teadmata sellest mööda saada, veel lihtsamalt – aga teie, nüriduste kandjad, ei suuda aru saada. Mis väärtuse, mis mõttelise tähenduse annate ülepea sellele nähtusele, kui teie aastate kaupa ennast hävitate? Meie ei tea palju: suremine on suremine, viisil pole palju väärtust. On ju ka. Aga see on esitaja väärtus: jõud või nõrkuse ootamine. Need on kahel pool valida. Suremisviisid on kõik ligidalt sugulased, põhjusteks iga kord oma sellekohane nõrkus. Igaüks on enesele kõik: teine juba ei vastuta teise eest. Oleme ju küll ahelalülid, aga kõlbmatuks minemiseks ei suuda teised piiri panna. Muutmise võim on üksikul vaba – seda austagem! Sina tundsid ennast moondumise äkilisuses kaastegelase olevat. Ja sina ei tundnud ennast seal kaaslane olevat. Ei-ja-ja – on piirita.

Mina kui inimene olen selle nähtuse äraseletamisega arusaamise piirides päri. Aga mul ei ole teie saatuse kohta mingisugust mõju avaldada.

Meie ei tea palju: suremine ei ole tähtis, ta ei ole ka häbistav. Teotavam on juba sündimine eluavalduse ja olemasolemise mõttele. Sündimisega on inimese elu mõtteline tähtsus ära kägistatud, igasugune elu sisemine mõte maha maetud. Järele on jäänud peale sündimist midagi ilmaasjatut, mida igaüks ära kaotada tohib. Alalhoidmiseks ei leita igaveses ajavältuses ühtegi põhjust peale rumaluste. Ja igasugused põhjused on lolluste rahustamise varjud. Meie ei tea palju: meile räägitakse tagahaua elust. Meie vanemad on niisugused mõtted pärandanud. See on pärandatud hingetõbi, see on puuduliku ajuehituse otsekohene avaldus. Saage terveks! Meie näeme ja saame aru: see on kõik. Kõik on meil oma loodud: hing ja ihu. Siit radadest ei pääse välja, siia piiridesse ei lange võõrast ollust sisse. Ja oma töö peab juba ükskord hästi arusaadav olema. Töö on inimene.

Saage terveks! Haigus on pahem kui surm. Inimese mõte on kõik lihtne haigus. Loom on väikse ja terve mõtte ringis.

Ma austan otsustava jõu võimu!

Tehke sedasama: see on kõik.

Elu on teotav, elu on tülikas, vastik, häbi! Surm on tõde, surm on elu eesmärk. Uhkelt on surra vaja. Muid põhjusi, järeldusi, eesmärke ei ole. Kõik on lihtne umblollus… “

Köster oli viimased sõnad öelnud. Paljud ei saanud millestki aru. Töötõbistele inimestele tuli rutt – ja nemad hakkasid õige rumalalt ja nüri arusaamisega mulda peale ajama. Ainult mõni jäi talva kombel seisma, nagu oleks midagi olnud. Kaks-kolm saatjat, võib-olla, mõtlesid ka. Keegi avaldas, et hea kõne olla olnud.

Paastupäikene tahtis paksu surmalund soojendada, aga see ei läinud temal vist hästi. Rahuliku lume asemele tekkis küll liikuvam vesi, aga seda ei olnud kusagil vaja. Jooksis ning vajus viimati oma ilmaasjatusest häbi tundes maa sisse.

Köster lasti lahti.

22. 3. 1908