Текст книги "Otsija metsas"

HINGEMÄGEDE ÄÄRES

Sõda, katk ja nälja-aastad on ainult muinasjuttudeks saanud. Nooremad ei usu enam neid, ka vanemad inimesed kahtlevad. Ei tunta pomme ega barrikaade. Vabrikuvile ei kutsu töölisi ega luba neid puhkusele. Inimesed kõnelevad, et ükskord inimesed üksteist vastastikku elukutsetele ära olid tähendanud, et kord kahetunnine tööpäev oli olnud, enne veel, nagu muinasjutt räägib – kaheksatunnine. Nüüd ei tunta seda ammugi enam – naerdakse ainult selle madala mineviku ja selle aja laste üle. Nüüd on kõik inimeste-pikkused ja neil on tõesti ka inimese mõistus, tundmused, inimlik moraal ja inimese hingeelu, mehemõttetarkus. Enne ju seda ei olnud – räägib muinasjutt. See on taevas.

Üksikult ja hulgikaupa jalutavad inimesed paradiisiaia puude keskel, nende kasv on kõrge kui pikematel puudel: ei ole ju enam nälga… Sellega on kõik öeldud! Kõik petlikud pildid armastusest, lootusest ja inimese õnnest on kadunud. Niisugused unistused tõusevad ainult siis, kui elu kannatus on, kui inimlikke tundmusi veel ei ole. Nüüd on aga inimeste tundmused täiskasvanud, ja mis kasul. Mõistus ei kannata enam puudulikkude aatomite koosseisu juures. Peale pea on inimesel mõistust ka kätes ja jalgades ja üle keha. Nüüd ei ole ju enam elukutset, see oli ainult toores mäng ja alatu teotus inimsoole, kui ta liikmed teiste meeste takti järele liikuma pandi. Mööda on see pupelik inimese eluaste, mööda see lollakas ülespidamine ja loodusevägede reostus.

Nüüd ei ole tööd, ei ole ka nälga, sest töö on nälja sünnitaja olnud, nagu muinasjutt kõnelda teab. Kõik on unustatud, mis enne kunstlikust söömisest ja joomisest, naerust ja nutust kõnelda teab. Ei ole enam isasid ega emasid – kõik on inimesed. Ei ole ka lapsi. Ükskord olla isade-emade ajajärk olnud, see oli siis, kui jumalad inimesi petsid, neid oma tahtmise järele valgustasid ja pimestasid, armastama ja vihkama sundisid.

Ei ole enam raamatutevirnu, lugemist ega kirjutamist. See avaldaks kinnikaetud põlvede vaimuvaesust. Õppida pole midagi ja õpetada pole kedagi, kõik teavad juba iseenesest, kuidas elada tarvis, nad on elamiseoskamisega kaugel.

Ei testamenti, katekismust: inimesed said jumalate pettusest aru ja heitsid nad enesest ära. Neid mälestatakse ainult kui kahjulikke batsille inimese hingeelus.

Õhk ja päikene on kõik: isa ja ema, ristimine, laulatamine ja suremine. Maa on nälg, küllus, leivakannikas. Kuued on ammu kadunud ja särgid ka – häbeneda pole midagi. Kui kahjutegevad jumalad ära heideti, siis kadusid ihad ja tungid, mis inimest kannatama panid, siis kadus kõigi kurjade alus – tahtmine, kõige alatum enesepettus – armastus ja teised niisugused asjad. Siis kadus ka kuri ettekujutamishaigus, ja eelarvamuste pimestav võim, kus üks inimene ennast teise isaks ja emaks julges pidada – hilisemate teadmiste järele pole seda enam ammugi. Tahtmine suretab ja teeb elavaks. Mälestus kirjutab ja loeb ja teadus kui ilmaaegne tõbi ja hingekoorem on kui udu selle oma aja nimetusega, mida mõistuseks peeti, – kadunud. Ammu juba loeti kõiki vaimuavaldusi haiglasteks ja kes tohiks nende hingeelu haigustega teise vaimu paigates rikkuda.

Eluvaim on juhatajaks ka oma muinasjutuliste jumalate üle. Inimene, selle sõna õiges tähenduses, on sündinud õhust ja tahtmisest. – —

Ümber mäe on salk noori inimesi kogunenud. Inimesed on nagu ennevanasti noored neiud ja peiud, kes naisi võtsid ja mehele läksid, oma nõrkustest mitte võitu saades. Kõik inimesed on elujõulised, niisugused, nagu nemad peavad olema.

Suremist ei tunta, sellepärast pole ka sündimist vaja. Pole aastaaegade arvamist, tunde ega päevi, ööd. Keegi ei kõnele, sest see oleks kannatamine. Mõtlemisest saab juba küll – avaldamine igal kujul on ju andeksandmatu nõrkus. Kellelgi pole kaastundmust, haledusetunnet, nutta ei osata, nagu naermine ilmaaegne igaühe mõttekäigu järele on.

Nemad, need tulevikuinimesed, kes pikas olevikus – selle sõna õiges mõttes – elavad. See on esimene samm olevikus, kui kusagile enam püüda ei ole. Nüüd nemad ainult asuvad hingemägede ääres. Siin on terve kogu inimesi hommikust õhtuni – kui meil niisuguseid mõõte oleks – mitte nutmas, sest see oleks nõrkus, vaid mälestamas. Nad laulavad siin. Laul on alale jäänud, kui ka mitte endises tühises kujus, sest laul on kunst. Kõik kunstid on alles. Siin lauldakse vabadusviise.

Miks need noored inimesed – kõik inimesed on ju tulevikus noored – nii laulavad ja pidutsevad, selle kohta räägib muinasjutt, kuna teised muinaslood kõik ära ununenud on, tumedalt ja lühikeselt hingemägede sündimise loo.

Jutt hingemäe saamisest, kus ei ole sõja, katku ega nälja mälestusi, on umbes niisugune:

…

…

…

13. 4. 1907

NELJAPÄEV

Mõistatuslik tume nädalapäev – nagu tuhat teisi samasuguseid: et ainult inimesele elu teha… Ja päevad on ju inimesele ilmaelu teinud. Ju peaks mõõtu olema.

Painduv ja seaduslikult veniv. Loomulik-arusaamatu – maine vältus tühises nähtuses. Ja lõpetuski piirab loomisevalu omadusi: meie ebausu pärast – suure pinna liikumist lapsikult austades. Et ei oleks niisugust alandlikku tähelepanemist inimese elus – ja elu lapseusku ei oleks ka looduseseaduse kohta! Teeksime uhkelt inimesepäevad… Kui ajajumala kummardamine maha on maetud. —

Magusalt kestab see elupäev mõnikord, huvitav on siis, natukene kerget värinat… ja siis see tähtis ollusekene elumõõdu-puus on jälle meeletu tähtis, midagi suurt… ja vahest ka kõik-kõik. Sa suur ja saladuslik Kõik: piirideta vabade-vaba ainukene olemasolemine – vältus! Ja muud ei ole ju: sest ka inimene on vältuse tühine omadus…

Igapäevane närune neljapäev – külmade, eluta huvidega. Ei ole ju – kellele muud, kõrgemat, tarvis läheks. Ei ole ju! Kordub ja kordub… vana laul. Kuus päeva – ja jälle… kui tihti ja toreduseta! Kuus päeva: ja jälle…

Sõimunimi – neljapäev – nagu inimeseelu-nimi. Inimesemõte on madal-vaene: ei igal jumalal oma nime. Ja jumalad on ju meie nõdrale kehaehitusele kõik päevad – ja aasta, ning kuu. See ei ole imelik: nemad on jumalad – nagu terve inimese eluavalduse muutus ainult jumalateusust on tingitud… Kui meil ei oleks jumala-usku… Siis ei oleks ka ühtegi inimest enam. Nagu veider on. Aga tema on esimeste Tõdede tundemärkidest, midagi tulevate sümbolite sünnitamisevõimest.

Kas siis surutud, odav aju iga pisikese elupäeva kohta oma isesugust nime ei tea? Päikese liigutuse jäljed on ju iga kord omauued: kordamine on juba võimatu. Nimeta siis: neljapäev, kui sa, ökitav kogu, muud teha ei suuda ega oska! Sõima lugupidamisega ka oma pärast.

Igav peaks olema – ja tülitavad need pisikesed jõud, mis Aja loovad. Oleks siis niigi: ja teist päeva enam ei oleks. Ja esimese mõistusevalguse kiirel tuleks muudatuse avalduse soojus… Aga ta on – ka teine samasugune igav, hall ja rumal nädalapäev. Ja siis jälle neljapäev.

Kõik on inetu-nõrgad, neljapäevaga eesotsas. Ei ole jõudu vahelduseks – et päevade igav loodusekord suurepärane-segamini oleks. Ei pääseta kõrgele ja kaugele ega jaksata päevade taha tungida… ajast läbi ja ette… ela kui narrikene väiklases, tühises neljapäevas – ja oota ning looda. Ning need mõlemad suured kurnavad tõved.

Tuleb uus neljapäev – niisama alatu ja inetu inimese jaoks. Niisama põhjatu-rumal kui iga ajajakukene. Nagu toobis, kus sind raputatakse. Nagu niidi otsas: ela aga neljapäev üle… Ei julgust ega tahtejõudu. Ära kunagi mäletada püüa, et Inimene olla võidakse. Ja sa ära oota-looda. Tulevikus ei ole midagi, sellepärast et ka tulevikku kellelgi ei ole. On ainult piirita-rumal olevik. Niisugune ajamõõt nagu neljapäev on juba sinu jaoks madal… Ja tunne sa tuhandete aastate mõtet! Päevad pakuvad sulle, orjale, eluvältust. Aastad olgu Meie omad – ja kõik see sisunev õhk nende sees. On põhjusi, miks Jumal inimeseks sündis.

Uinutavad aga. Ei julge, ei suuda laulda neljapäevadele kõikidel teedel ja asemetel – surmalaulu… Ei taha matusekõnet veel ilmaelule pidada: natukene nagu haledust on pisikese langeva vastu. Laseme veel ujuda, hüpata, keksida, naerda. Nii on kodusem, lapsem. Ja jõudu oleks neljapäevast läbitungimiseks – päevade taha… kuid veel ei taha.

Kordub igavalt, kordub uniselt su neljapäev – ja veeretab prügid ududesse, viskab väsinud vahu kaldale, näitab varjatud mägedetagust, pilvede parempoolset külge – ning seda teeb Aeg.

Ainult tugevad näevad ja kuulevad…

Mujal pole midagi…

Ja siis, kui puhtad jumalad uue Aja on kudunud – ega siis inimeste igasid enam räbalate neljapäevadega ega haledate pühapäevadega ei mõõdeta.

Nii palju juba ettekujutamisvõimet on.

*

… “Kuule: vaata katlaalust – pane puid – kas põleb – kustub jälle.”

Tüdruk oli sõrmega kartuleid koorinud. Võid ju täna hommikul koortes tuhlite kõrval ei olnud: pole siis vaja viimast noatükki perekonna kadumisepaigast üles otsida ega ka laastust-puust pilpaid teha. Sellekohase puupilpaga on mõnikord üsna mõnus võid võtta, see on siis, kui niisugune tarberiist on osavalt valmistatud.

Keerutas ta alasti tuhlipoolt peale kahekorra kooresegases piimakastes ümber – ja neelas siis väga ükskõikselt ja huvi tundmata sellekordse neelamisejao alla. Kausi kiviste, paiguti krohvita seintega piiratud kaste liigutas ennast igal vähemal kokkupuutumisel võõraste sõrmedega, nende kartulikillukestega, kus nagu avatlemiseks sisuküljesse piimaauk oli uuristatud. Uuesti tulid paljastatud suutäied tundelist kastet kiusama, et siis pärast jälle rahulikumasse seisukorda vajuda. Isu vast hingitses tüdrukul kõdistavalt keelepäras – ja kui uus toitujanunev hoog vastujõuga parajasti valmis saamas oli – noomitas peremees teist korda lauaotsas:

“Sa jõuad süüa küll – vaata – pärast aga jälle – korista rongid alla!”

Teenija sai aru, et temale öeldi. Ka teised mõistsid seda. Isa liigutused olid ju sinnapoole kalduvad. Tumedad sulaselikud tundmused omas vastikuses ja põhjuseta allaheitmise sunnis lagunesid tundmata poolt kusagil pealkeha ümbruses laiali. Oli see rind, oli see aju või kael. Käsutuse etteheitva tooni pärast oli natukene paha tüdruku ammutambitud omatundmuses. Ja poolte jõududega keerav vastuhakkamise mõte kadus ta esimesel loomisepilgul kusagil kurgu ja suulae ligidal.

Peremehe sõnal on majas mingisugune tähendus. Nüüd ümmardaja jooksis, tõukles, kuna teesihil peatav seitsmeaastane poisikene hoolimatu tõuke läbi ümber pidi kukkuma. Poiss ronis, vajus mitteviisakalt oma söögiaegsele asemele tagasi, kuna ümmardaja paksude jalgadega süstates isesugust tüminat alt tühjal laudpõrandal tegi. Ja madal uks taganes vastu panemata oma neljakandilise augu kohalt eemale. Uks oli juba kui karjatav koer oma paigale lõmpsides langenud, kui kaastundlik ema puudutatud, mossis poisikest trööstis:

“Ta ikka niisugune läbemata, jõhker, ei vaata ette: viib või lapse ümber.”

Ja poisikese isu nagu oleks väiksest viisakuseta tõukest abi juurde saanud. —

*

Vanas roovialuses põles puu – ja õhud elasid häbenemata-avalikult koos, et tuld sünnitada. Selle “seadusliku” loomise-tegemise kohal talitasid kaks emase inimese töökätt nagu õnnistades, nagu lubades, et preestrita põleda võidakse…

Ja tüdruk lisab hõõguvale nähtusele paar toorest ronki veel juurde. Siis on lõbusam, seltsim ja soojem-valgem üheskoos põleda – tuhkadeks. Enne lühikeseealiseks söeks. Märjad olid need puud: rohitoored sarapuukepid. Aga nemad kuivavad enne – ja põlevad. Nagu ikka – nagu igal pool. Ja jälle peaks juurde lisama…

Kui lõpuks ka veel üks jämedam kasehalulõhk poolümmarguses kujus otsaga vastu tuletegevust tõugatakse, siis jäetakse meelega tüvepoolsem ots külma õhku: et pikemalt põleks, kui protestiks, kättetasumiseks peremehe noomiva juhatuse peale. Seda juba suudetakse teha – teades, kuidas vanamees kõik jämedamad notid leivaahju jaoks terve aasta jooksul korjab – ja koldes peab ainult hagu, sarapuuvõsusid, kadakaid põletama ka õlletegemise päeval. On põlemine hästi järjes, elulises hoos hoitud, siis on kerge tulelille ka kõige lopsak-veerikkama võsuga sööta. See oleks kahju: kogemata mahajäänud tulehakatise halgu põlema panna. See oleks ka omalt kohalt natukene rumal, mõistmata-pillav tegu.

Noored tapetud puuvõsud nagu ärkaksid uuesti ellu, kui neid tulisesse tuhka tõugatakse. Vindub ja vidiseb ka vihmane veritoores ronk. Mõni viskab ennast viimasel valusilmapilgul kuhugi eemale – ja sellepärast alatine valvamine inimeste poolt, et põlevad tukitükid eemale rädipurusse ei langeks.

Midagi magusat lõhna on põlevate noorte põõsaste kohal. Mitmed nutavad iseäralikult, haledasti vingudes. Nagu valu oleks – ja nagu oleks uhket, kisata kannatust palju… palju. Tahmased tukid laulavad veel nagu kogemata unest üles ärgates. Need helid ei ole tuttavad-kodanlised. Hääled ei ole vast tüdrukule arusaadavad – ega muile.

Võib aga olla, et tüdruk ometigi ka midagi mõistis ja sellestki targalt aru sai.

“Vihade”-katel venitab kõike, mis ülemal pool on – alla, aga üsna lolli-lihtsakujuline katlakoogu palju tundnud-kandnud pulk hoiab tervet tõmbav-venitavat raskust oma kehaga üleval. Humalad keevad nurisedes-porisedes – igavesti kohisedes. Katla vihavihane sisikond keerleb vääneldes oma asemel – ja paksud vihasupi lained naeratavad, irvitavad, ähvardavad roovialuse kõrbenud-musta kivilage, plekilist kevadetaevast seal taga – ja kõige ligemat katlakandepuud.

Heinaajaks tehakse uut taari. Ja nagu kogemata, teisi pettes – keedetakse ka õlut väsimuste-kordade kosutamiseks.

Tüdruk koristab veel sõrmedega ja kingaga tukkide põlemata otsi tuleaseme keskele. Siin ju pole kahklemisel aset – ümbermuutmine on kiire ja pääsemata-loomulik. Aga läbi ukselaudade – võib-olla: kaudu irevil pragusid poolpunnis kokkulükkamise kohal – hüppavad ettekotta perenaise pehmed, kodused ja julged-asjalikud sammud. Ta on läinud suppi tooma või viimaseid kartuli-kimmisid pisikese paja põhjast üles otsima. Ta on tulnud suppi tõstma. Jahusupiga ülevõõbatud, mustaks keenud puukulp langes tähtsalt, aga väsinult-lõpetades oma villapehmele hatulisele ninale. Ainult lühikene-tume kolksatus pajaga piiratud ruumis kuulutab vast mõnele tähendusrikkalt-tummalt sündmuse lõppu.

Taat on toas nobe sööma olnud. Kõige esimesena ringutab tema – käsi kukla taha pühapäevaselt kokku pannes. Ja ainult tema tohibki siin perekonnas ringutada: teistel, nagu lastel, ei ole seda lubatud. Ema ei taha nõnda jälle viisakuse pärast teha. Köhida võivad jälle kõik, ka aevastada, aga söögilaua juures pühalikult-tagasihoidlikult. Rõhetiste kohta ei ole iseäralikke seadusi, niisama ei tea ka luksumiste kohta midagi öelda. Soovitavad nemad ei ole – küll aga tähendavad iga kord midagi ette.

Isal oli ju kõige raskem ja sügavam lusikas. Tema pidas lugu niisugustest suurtest kõveratest koostadest. Ja puust pidi see olema: metalline põletada huuli vastuvõtvaid. Kas ta meelega niisugust omadust austas, nagu seda suur on, või oli see ainult puhas-külmavereline-tüse, tugev-lihtne maitse. Ta ei olnud iseäranis kokkuhoidlik, väiklane-kitsi.

Ka sulane heidab õieti sagedasti, osavasti: ikka lusik üle poole, mõnikord triiktäis. Aga tema teeb-sööb mõnikord ka kuritahtlikult-tasudes. On juba niisugune poolrahutu mees.

Peremehelik-isalikult ringutab taat teist korda: on ju õlletegemise päev. See on nagu heameele pärast, nagu näitelavaline lisa esimesele ringutusele. Nüüd ei panda käsi enam kukla taha, vaid hoopis vabamalt-hooletumalt lastakse neid mõõdukalt vajuda. Isegi midagi ilusat on siin. Ja nüüd saadab esimest inimese lahedusetegevust ka heasüdamlik, aga vähe otsitud-kunstlik haigutus. Siis laseb isa jälle kord lühidalt-kroonides ennast poolrõõtsakile lauaotsale. Nagu mõteldes, õnnistades vajub tema väärtuslik rind söögilauale. Ja niisugusel kombel söögi juures ennast üleval pidada tohib ainult jälle peremees, s.o. rõõtsakili olla. Teised peavad juba kirikuõhulisemalt olema. Ning emm on isegi etteheiteid sellepärast taadile teinud: et mitte suuri töökäppi küünarnukist saadik rennilauale ei toetaks. Söögilaud olla ka vana ja jalad koitanud.

Lõppemas hommiku soojenduse leem, nagu oleks tüdrukule roovi alla salamärki andnud: nii liialdatud naisterahva kohta sammudega, harilikust käimise kiirusest väljaspool – veeres tütarlaps üle koja kivide ja määrdinud põranda kuivanud laudade söögilaua poole. Kõik oli nüüd juba lõppemas: kaste, kartuliribud, mis seemnest järele olid jäänud, ja jahusupp. Keegi ei tundnud kaastundmust halastada ega nähtud põhjust selle ülejätmiseks, mis olnud oli. Supisilm oli vesine – ja toiduraided kui vaesed inimesed, kes palju soovivad, kellel vähe on.

Mispärast kõik nii oli? Väga austatud lugeja: ärge olge siinkohal uudishimulik!

Tüdruku kuuesabad olid ühetaolises tulemises nii koduselt vastu jämedaid sääri laksunud – ja sulane pidas seda meeles. Lihtsalt, oskamata-topaselt, aga ka abita rahulolevalt suudles “alusevastane” pea kanda, pea natukene kõrgemal punetavat kooti. Tüdruk oli tuulikuhobust hommikul otsimas käinud, sellepärast ka soosse läinud. Jalad ligunesid märjaks, nendega ühes ka hommikused päternad, kuna savi-turba vesi sääremarjad veidi kindlaks julges määrida. Nüüd ehtis labajalga kabisel kirikuking – see oli ka pruudi-neljapäeva õhtune king. Inimesed on ju suured põhjuseta-abita ootajad…

Kuuehännad koterdasid – nagu meelitades, ärritades, meelde tuletades, ära salates. Ja valet oli seal sees, ning teiste petmist. Omad kõlad, oma viisiga laulgi ei puudunud – seesugune laul, mis igal pool juba on. Midagi meelituseviisisugust oli… aga odav sulane ei saanud sellest aru ega mõistnud suudlemisel sünnitatud tumedast kahinast lugu pidada. Ta vast mõtles, et see kõik nii tüdruku oma pärast oli – et kuue mõistatuslik kõhin kaob…

Sulane venis põhjuseta-järsku tooli-pingilt üles tõustes roovi alla – vähemalt küll esiotsa sinnapoole. Enne surus ta lusika kodus-moodsalt sabapidi vastu jätistesse uppuvat lauda. Isa viivitas veel vähe, nagu mõista andes, et ta uudishimu külmalt-ärrituseta taltsutada oskab. Teised mingu juba avalikult-kohe vaatama: ta on nende loomudele nii rohkem kohane edevus. Peremees tahab ka oma pisikeses ringis, kus vahest ainult naine temast pooliti aru saab, valitsejalikult-tähtsalt liikuda ja toimetada… Kui ta ka hiilata ei saa, siis kiisata ometigi.

Ja küsib ta aga mõnikord, kui see võimalik näib olevat, vahele:

“Kas humalatel on vesi veel üle?”

“On soova õled laudilt alla toodud?”

Või:

“Olete meskit ka võtnud – on magus?”

Rennilaua koristamise järel ja selle ajalgi on suuremad perekonnainimesed igaüks omale poole roomanud. Üks leiab midagi nokitsemiseks-kokitsemiseks ligemalt, teine peab rohkem aega ja sammusid paraja tegemisekese otsimiseks ära raiskama. Täna puhas-argipäevalist tööd juba ei tehta. Niisama silitakse, ilustatakse, täiendatakse. Aetakse ääri peale, keeratakse otsi kokku – nagu öeldi. Tüdruk läheb veskile kuulama-vaatama: on tangud lastud-tehtud. Ja sulane luuderdab muidu õlleloomise-töö ümber. Pidi küll õue püstandit narpima – põrsad käivad läbi, aga ega täna siis sundida ei tohita-taheta. On ju õlletegemise-päev. Püüab poiss siin, oma asjatundmist kogudes, peremeest siin ja seal avitada, avaldab ka mõnikord oma tähtsaks peetud arvamist tegevuse liigutuste kohta, kuna teine suunurk nagu tasuküsimise sünnitamiseks tõuseb ja langeb. Vähemalt meeleoluline peaks see aitamise hind olema.

Eit korjab meskit – läbi õlenuustiku raba tagasi hoides. Saiadele ja naabrinaisele on teda tarvis, kuna vanamehe juuresolekul lastele teda võtta võib. Niristab, solistab sealjuures tüdimata.

Hüüab aga:

“Oodake, lapsed, ärge õue jookske! Saame varsti. Ei saa nii kohe kätte: kange segane. Kivid keetvad veel.”

Ja peremees on täna nähtavasti hoopis lõbusam. Köhib vähem, nagu elaks tagasi – nooruse poole. Ja missugune punane jäme kael veel taadil: kui noorel mehel, kes õlenuustikuga enne kiriku minekut kaela üle on nühkinud. Muidu ikka alasti sooned, ära kudunenud, varisenud. Isegi võrdlemisi noorem eit pole abikaasa välimusega ta väsinud-lõpu joontes rahul olnud.

Kui tema, taat, jälle ukselävele ilmub:

“Katsu nüüd, emm, on magus: rukkivõitu linnaksed – peaks olema… võta anna lastele.”

Ise aga hoiab häbelikult eemale, suuremeelselt kõrvale.

“Mis nüüd sellest saab,” ja muljub heasüdamlikult kapa eide käte vahel kõrvust saadik meskisse.

Ja nõnda terve päev. Lapsed on tõrre ümber, kui neid veel pole puid katla alla panema sunnitud. Jäävad tüliks ette. Vähemad või langevad tuleasemele. Põletavad keeva veega ära.

Eit oma meskijahiga.

Ja soova tegemine on käes. Taat säeb oma käega, et jooks kinni ei jääks. Saaks aga virde jooksma juba kord. Siis on pool tööd tehtud.

Vihad peavad aga kaua keema. Kaks tundi ja rohkem. Ei tohita öelda, et vähe keedetud. Hakkab pähe niisugune, aga ihu haigeks ei tee.

Ja terve päeva.

Porsasid ei panda. Ja mispärast lollusi teha: ju humalad kasvasid.

Nõnda see neljapäev. Mekitavad. Inimeste meeleolu on hea. Ja see oleks elus kõik ja kõik.

Hea meel on – ja mõnel kerge, lõbus.

Päev aga kulub kui veskikivide vahel. Siis puudus veel natukene otsast – ja juba paistis päevahari, kuni see ka langes ja viimased pärastlõunased tunnid õhtu vastu võitlema jäid. Inimesed kõnnivad tubadest läbi, peatavad tuleaseme kohal ja koristavad mahajäänud tukke elavasse tulle. Ainult hommikune vaimustus on asja vastu kadunud. Lapsed hoiavad meelega eemale, et nii tule valvamise käsu eest pääseda.

Virret on. Hullu – läheb ikka magusamaks. Hakka või uuesti vihasid keetma. Ja naistel on hea meel, et niisugune magusavõitu õlu sündimas on. Kõik on proovinud: sulane, perenaine, tüdruk ja lapsed. Mõnda kutsuti, teine tuli uudishimulikult ise. Ka võõraid on käinud. Ja kes neid siia sel ajal juhatas.

Neljapäev. Ja kannuga on juurt käärima pandud. See on midagi nii armast elus, nõnda palju magusat-tähtsat mälestustes – kui neljapäev on ja õlu tehakse raske suvetöö ajaks. Saab ju väsimuse peale… ja muidu ei suuda läbi saada: nõrkeme. Jääme purulahjaks – ja armukest oodata ei ole. Peame juba kord nõnda leotama, et hing uimaseks läheks. Ja siis on töö kergem, kodused armsamad.

Päevast on viimased pügalad järele jäänud. Otsakene roidunud mõõdust on nagu kuristikku langemisel. See on abita-vali kadumisseadus. Sellest saadakse valesti aru.

Kusagil jämeda takuriide all käärib midagi. Vahtu on ja ülespuhutud kerget kobrut. Peremees astub nüüd väga tähtsalt, tähendusrikkalt. Ja tema moodihaigutused on luulelisemad, täis rahulolemist. Huvituse asemel nähakse juba mingisugust tööd.

Tüdruk on juba ammugi veski poolt tagasi jõudnud. Ja tangud olid lastud, missugusel teatel perelaupäeva kohta mitte väikene väärtus ei ole. Täna jäi temale pool päeva teenripäevaks. Jõuti midagi ära pesta ja lähemaks pühapäevaks kauaoodatud jakk ära triikida. Ka kaelakrae, ta ainukene sellesugune, võis sooja laenatud triikmasinat näha. Aga peaks pühapäeval mitte sadama. Templiteel astuks õige julgelt, teades, et ka krae on ja kirikukingad…

Pooleldi pühapäev ta – täna. Nagu midagi puhkamise taolist teiste väga äripäevade keskel. Kui nüüd tüdruk üle toa tahab minna ja kui ta põhjuseta-meelega läheb – siis on riiete kahin juba peenem, saladusrikkam. Viis ja laul nagu oleksid muutunud. Sulane kuuleb seda… ta saab sellest ka omamoodi mehelikult aru. Ta näeb avalikku kutsumist ja häbita edevust. Ta näeb temale tundmatut inimest – tüdrukut… Ja on rinnust ärritatud-segane, kuna pea on otsiv-raske ja lapselik-ootav.

See oli sellesama talu sulane.

Üle õla vaatab lahkuv neljapäev tagasi inimeste-laste ja lapsinimeste peale. Ühesuguselt haletseb ta kõiki – ja irvitab. Päev teab kõik ja tunneb kõik: temal ei ole inimeste väikluse kohta kadedust.

Nüüd ta juba vaarudes kokku langema hakkab – see tudisev, vana päevamõõt. Päevavaremetel, halli tuhaaseme kohal närivad ja naeravad odavad öövarjud, et parajal ajal aurava surnukeha peale langeda. Ja neljapäev ei suuda enam üles tõusta, kui juba pimeduse pisielukad ta töörikka kere ridades matavad. Ülestõusmine on võimatu – võimatu. Päeva suvesale ja kevadiselt painduv soe keha jääb täiesti millegi uue, tumeda ja tundmata nähtuse alla.

Aga Hävituse ajal ja langemises oli palju huvitavaid langemise, ülestõusmise, suremise ja sündimise pilte. Neid elas lõppenud päev üle – neid nägi ka praegu väljahautud öö.

Ja need olid elupildid, kus inimese hing laulis, kus paisunud süda nuttis, valgustatud ajud hävitasid ja soe veri kasvatas…

See oli ainukene pidu, öö– ja päevapüha.

Midagi sügav-tumedat ühest jõust vehib päevavalguse kustutamises ja hästi lõhnav soojuse langemine õnnistab heasüdamlikult võõraste hingi. Öö on omal värskel asemel uhke ja tõsine, kusagil on paar vesiseid silmi… ja juba kogunevad jõud sünnitamiseks ja hävitamiseks, kirgedeks ja nõrkusteks.

Öö tumeduses on päev ja kõik. Siis ta, noorusest tiine tumedus, vajub oma paigale – ja õhkab. Siis näritakse ja naerdakse, neetakse ja õnnistatakse. Ei mitte tühise inimese pärast…

Kaugel ja ligidal…

22. 4. 1907