Текст книги "Otsija metsas"

Ära lase mind enam oma vängesse silma vaadata, kus põrgu ilu otsahelgist ja pilkudest nii vägeva surmava segu hautab, segu, millega tiigrid ja talled ühteviisi võib enesele nõiduda. Nagu mustav, lahtirebitud, himur maa, mida ma kardan. Nuppusid loov muld ja metslooma jõud on su ümbruse nii hädaohtlikuks teinud. Pimedus? Ka see ei aitaks mind pääseda ilusa ihu nõidusest: sellepärast, et ma ammugi midagi enam ei kuule ega näe, vaid ainult tunnen läbi õhu, läbi riiete ja kondi. Peaks ta mitte südant ära kägistama – see deemon rinnus – oh, peaks ta mitte…

Tundmusega mõistame meie, et sa seestpoolt veel meeldivam oled. Väline on ainult ilu äär, närtsima löönud ja sellepärast hale. Sisse tahan ma tungida sulle, saad sa, jumal, aru: sisse, kui sellega ka kõik elud pean kaotama.

Või tean mina, et sa enam inimesi ei taha, neid tahtnud ei olegi. Et sa metsloomaks, ärritavaks hulluks metsloomaks oled sündinud tumeroheliste nuppude sees ja kasvanud lihavate kadakate peal. Kõik prohvetid ja väga sümpaatsed röövlid on seda elajat taltsutades ära väsinud, on inimesed tiiraseks teinud ja ennast läbi pea ära söönud. Või mõtled sa, et juhataja-valitseja seal mägede taga koobastes on aukartustäratavam, mõtterikkam kui sina siin, üksi ja enesega rahul enne kaetsetud elajate hulgas. Pääse siis läbi sügava puutumata rohu teisele poole kallast, ka siin pole veel inimesed sind reostamas käinud tee sisse sõtkumisega. Ja nägemata-tasa võid sa enese lõbuks ronida: kuu näeb ja päike ei näe, või – päikene näeb ja kuu ei saa aru, et sa inimeste määrimiste pärast siin üksikult ringisid vead.

Sind ei ole kõrbe kinni köidetud. Need pikerik-ümmargused teed oled sa põrmusse lõbu pärast kulutanud, et siis himukaid elajaid vägisi armastada, vägisi. Nad eksivad su ringi ära, nagu seal patjadel tüdrukud su hinges ennast ära segasid ja vastu panemata igal silmapilgul kõik lasid enesega sündida, kuni nemad vigaseks jäid, surid ja siiski veel üles ei tunnistanud – mispärast, mispärast…

Nagu madu, nii ka tema: kõhu alt kõige ilusam. Sealt saad nagu iluduse järje kätte ja hakkad oma hingele lahutusi tegema, läbipääsemisi. Sealt on uss valvakam, palavam, õrnem. Peal on niisugune läbitungimata värv, tume ja väga tume.

Hakka sellest magneti värinast peale üles ja alla, kõikidele külgedele. Ja jõua looklevale himule, mis tagasi tõmbab ja ettepoole sirutab. Siis kõige kaugemale ruumide sees – siis vastupidisesse kaarde umbselt ja jõudu korjates, et rumala jõuga ettepoole rütsida – ritsuvas-magusas vaevas. Ja kõik mõtted langevad kokku, nagu veri haavatud paigale. Need tundmused lööksid armutult kõik põhjata, kõik pimedaks, mis ilmas takistab, piirab ja pilkudes hoiatab. Rumal on halastus, loll oled, kui lõbus eelviimase osaga lepid.

Suudelda naisterahvaste põlvi seestpoolt, kui sa nad lahti kangutanud oled. Tema on hullumeelne ja sina nõrked viimati ära sinna vahele kukkudes. Ja ärgates jällegi surud kõverad huuled sügavasse valgesse lihasse. Kleepiv ihu lööb su pea ümber kokku, ikka magusamaks, uimasemaks läheb võte, läheb panek, südameni ulatav kiimalus ei hooli ajast, laseb sind ära unuda, ja jällegi üles ärgata. Sa tunned, kuidas kõik sul ja viimane sulab-hangub, sulab-hangub – kuidas muusika, värvid, maitse ja joobnukstegev ihulõhn segavad, segavad. Ja aru saad sa, kuidas emane inimene mära, lehm, kass ja kana ühtlasi on. Iga hingetõmme on uus loom, uus mõte. Inimene on kõige selle ühendus, surutud suurus, mis väljaspool – väljaspool hinge.

Siis ta pöörab oma tuimaks suudeldud reied vastu valget lina, nagu kuulatades, kuidas meri ümberringi kohiseb, otsib. Nagu kummulipööratud lausikile taldrik maa peal, mis väe ja rammu tagasi võtab, vähemaks teeb pealesadanud õndsuse. Kui tüdinenud metsloomake, kes veel tahab ja enam ei taha, kes hella otsa põõsasse ära peidab ja valgelt väriseb, väriseb.

Selle kummulipööratud astjakese kohal otsib lihahimuline puhas jõud, otsib ja tahaks ümber pöörata, nagu väljarännanud hing surnukeha. Niisama puhtsüdamlik ja heasoovlik on ka naisterahva hing, kui ta nagu ärapeitnud laps ennast varjul pidada ei jõua, vaid kuidagi enesest teada anda tahab. Ja nii sa leiad teda ka kui lapse, ilma vastuhakkamise jõuta, igavesti allaandev, ennastohverdav heasoovlik jõud, kui viimane lahkus ja heldus pakkumises ka surma peaks tooma.

Sedaviisi ongi ka abielu valitsemine. Muidu ei jõuagi taltsutada. Nõnda ainult. Ja siis, kui sa naisterahvast näed, et sa temaga mitukümmend silmapilku hinge segada võid ja tahad, on ta eemalehoidmata armastus sinu ja sinu lubaküsimata tung tema sees. Tarvis ainult vajadust momentides üles otsida, neid korraldada ja niisuguseid tujusid nende loomulikkustes oodata. Muidu – on neid, kuid ainult korra saad seltsida, ja neid, keda selili ei taha pöörata – ei olegi, on kõik.

Nelja külge siravad paradiisijõed, niretavad-siretavad su kätes ja jalgades, ja jalgades. Kui varvaste peal värisev, kui magus valu sääremarjus ja tõukav, trotsiv, katkestav, pöörav kui murdlained, kui raksuv ahel laevaankru otsas. Väriseb valgeis sõrmedes, mööda ruudulist käeselga, tagasituksuvas peopesas – ja otsa ümber on kärblased, niisugused nahaalused paitajad, kõdistajad, mis meeleolu teevad, et natukesehaaval ära vajuda, jahtuda, igavalt mälestada-mälestada.

Sünni seeneks, sa inimeselaps, nilbeks paksuks seeneks: süüa kõlbaksid. Ja tatikas oleksid niisugune metsaalune, igavesti külm ja igavesti niiske. Varrega pistaksin ma pealt läbi, sind piinates, piinates.

Väikene, kasvavad lottis lõuad. – Ja mida suuremaks ta kasvab, seda raskem on patt, kui tahad ära kägistada, et hingi oma uhkuse vähendamiseks korjata. Mõni aeg varemalt ära visata: ei tähenda suurt, ei tähenda midagi. Aga silmad kasvavad, jõud kasvab – nemad hakkasid siis juba paisuma, kui istusid pühitsedes, pühitsesid kummargile, kõhuli ja püsti. Siis peale – iseäralik minut. Esimene silmapilk mõlemale. Ja nüüd ära tappa – on osavus, ja siis jõudu surmata – on kuritegu.

Kui inimene juba tungides, kirgedes ja meeleolus paisub kui vigastust saanud puuleht, siis on natuken rumal ja igav hinge lõbu pärast välja võtta. Kui ta jälle tasahiljukesi salajais nurkades piinades ära sureb, kui pea ripub ja keha natukesehaaval külmaks-kuivaks läheb: ongi nagu kahju, et enam omale vaevamiselõbu ei saa valmistada, sest see piinamise lõbu oli alati kokku pandud, kahekordne: oma ja teise. Enesetapmises kägistad vihatud teised ära ja teise piinamises, lõpetamises põlgad tegelikult ennast. Sest enesepiinamine on inimese kõige suurem ja ülendavam lõbu, olgugi et oma puhtust ja ausust häbistad teise reostamisega, olgugi et vastamata jätad hullumeelsele himule ihus.

Kui sa siis niiviisi küllalt oled inimestest eemale hoidnud, oma nimetumat elajat tallinurka suudpidi sõnnikusse surunud, vastu päikest nii kaua vaadanud, kuni silmad pimedaks jäävad, või kuni päikene häbis ära kustub su pilkude eest, siis oled sa enesevaevaja, et kangelane olla, kangelane.

Ja niisugune valitseja: iseloomuta, tujuta. Midagi suuremat, vägevamat ja enamat kui teised enne seda. Jalgu põrandasse surudes või himukas maas põlveni keedes. Sallimata: et sinu pea kohalt taevas ära viiakse, pilved keradeks keritakse, kui seda tahad. Et sa ilmakaared oma maitse järele ära võid vahetada, kuu päeval ja päikese öösel hulkuma sunnid, sunnid. Jumalale töötad tegevuseplaani välja ja võtad tema nagu seotud lapse valitsemiseposti otsast ära. Voodi moodi troonile aga paned naise, kõige himukama, ilusate aeglaste liigutustega, soovitavas atitüüdis. Siis selle minu issanda ja minu jumala poole pöörad vägisi vaatama need vedrutava kaelaga pead, ja ilm oma täies suuruses vaatab, kuidas mina oma armulist, heldet ja ettepööravat jumalat teenin häbita-häbita. Ning igasugu variantides. Sallimata üksi.

Teised on piinas ja visklevad kadeduses inimese õnne üle, inimese, kes tahtis metsloom olla, kes kõrbetes vähe kahvatanud põdralehmadega abielu elas, kui ta oma jumalat oli otsinud, aga mitte leidnud emaste inimeste seas.

Uhkes inimese mittetahtmises ronis ta varakuti kaste peal paljajalu, toppis oma valgusest ja palavusest paisuva pea vilusse põõsasse ja himustas taevatähti ära naerda, laotuse sinistele inglitele salajasi vägistusi teha. Selles kõikepõlgavas uhkuses otsis ta, tore ja eksimatu, huvitust enesepiinamises, et arvata ka teisi kannatavat. Sõi seeni ja pisikesi, ei miskitarbelisi lapsi, kes põhjuseta kasvasid – selleks samaks arguseks, piirita uhkuseks ja mõõduta enesepiinamiseks kõikevalitsevas kõrkuses-kõrkuses.

Lõpmata tujude kasvatamise janus kasvasid temale kõik deemonite ja jumalate liikmed, need tiivad ja need tuules värisevad karvad, haisevast sarvest kabjad, niisugune lõputa-põhjuseta saba, turi, isemoodi kukal ja häbita sugutamisjõud.

Nagu täkk, nagu jumal. Siis see väestatud, jõustatud lehm ei saanud enam tagasi vaadata ega suutnud võõrast häbitegevat maha raputada. Häbita langes ta uulitsakivide peale küljeli, kuna esimesed ja tagumised jalad nagu sõudes jahutavat tuult sugule korjasid. Lühikese pilguga nõidus teine elajas, kes kõrbes oli kannatanud ja unistanud – nagu prohvet jäära altarile kinni. Ja sigitamise altariks sai terve ilm, kuna ohvri iseäralik joobnukstegev hais lagunes laiali, nagu teki all.

Abita-vänges palves nagu küllalt saanud koer, sirgus mära reis häbita eemale. Ja püsti, ja istukile, kummardades ja selili. Näitesaalis, agariku all, higise ahju peal, siidiste eesriiete taga – ühteviisi: häbita…

Kustuvas taevas ja maas, läbi enese ihu näeb tema kõike seda, mis valitseb ja valitseda laseb. Näeb tema seda, kes tahab ja anda tahab, kes annab ja andes võtab. Ümberkogujad kui janused kitsed pärast ärkamist – aga sügavas, kitsa prao vahel on vesi, eluvesi. Et juua, ja mitte enam janutada. See, mis mina annan. Kus nii palju kokkukorjatud jõudu, puutumata janu on, et see peale langedes ahnuse kõige su olemasolemisega peab ära lõpetama. Palu, et ma sulle seda igavest janukustutamist pean andma!

Need on uued sündimised. Vesi ja vaim armastuses. Meeletu emase sissetungimine, et ta enam ei janutaks.

Ja nühite endid mu vastu, tahate selle kohaga riidegi külge puutuda, et vägi välja läheks ja teie terveks saaksite. Vältavast nimeta ihutõvest. Pange mujalt ka teeklaase lauale ja võtke ära. Minu üle õiendades – kauge on kätte ulatada. Kui teie silmaveega ta jalad ära määriksite ja juustega kuivataksite, kui teie ka viimase varanduse odööriks ostaksite, et selles lõhnas mehe isast meelitada, ta siiski teie juurde alla ei tuleks, sest ta ei ole vigane, vaid uus inimene. Kõik on enne olemise lõppemist natukesehaaval niisugused.

Hõõrute külje vastu – kalad, suuremad loomad, linnud ja sõnajalad. Kübemekene lendaks teie ootamise peale. Salaja-pehmelt, häbenemata. Seemneta rohtudel on niisugused lahtipääsevad seenekesed, mis varisevad ja kogemata puudutamise järele teisse tungivad ja ikkagi enesesse ei jää – kunagi.

Või on niisugune piinlik-õpetlik meeleolu, nagu paljude avalikkude naisterahvaste hulgas, nagu alasti hooraga uneta aeledes: ja ei tea, millal järele peaksid jätma ja millal lahkuma pead. Ja oled jälle üksi ning nemad pakuvad kõik. Himustavad sind. Ja nii vaevav on kehas, nagu tahaksid sind ära võita. Piiravad ja veavad poole jooksu pealt tagasi jällegi ringisse, pilkude söövuse vahele, mis närviliselt pehme ihu tämbi otstega säteldama teevad. Aga hing venib laiemaks, paisub pikemaks ja jämedamaks ning selles võitmata väes on kokkusuruvat tagavara mitme aja vaimustuseks. Kes minu liha sööks ja verd jooks – oi-oi-oi. – Igavene oleks elu läbi nende emasepilkude, igavene.

Ärge armastage teda: ta ei saa, ei taha teile kunagi vastata. Liig on ilusa noormehe hellitus olnud, ta valitseb täielikkude piinamiste läbi ennast teie sees ja teid enese sees. Puhaste vaevamistega rikub ta kired ära või himud ilustavad teda ja teevad ta terveks. Ja kellele terve olla, sellele olemata kujule nii valmis riidest lahti võtmiseks? Sellele vabale armastuse silmapilgule iga võõra poolt igale teisele, meeldivale, omakasuta – omakasuga magususe sees. Võib olla, et jõuavad need väänlevad mustad pilgu-elajad veel tumedamaks, meelitavamaks, sügisesemaks minna – ja särgita ihus oleks ainukene rütsiv-ritsuv poos, kunstline-ilus ja loomulik-himulik, täis vastavat kiimalust. Siis need nirguvad ja nähtavalt ilmakaarte poole siravad inimesehimud panevad tema vingerdama kui veidi viivitada. Vastu märga pilve katkestav inimese keskpaik oma äärmises mõttes peab lubama vägisi sellest abitust seisukorrast viimast välja võta – mu piinade viimast…

Kui sa kaugel iseloomuta tasandikkudel elad, siis ei saa sa üles vaadata. Või on seda tarviski. Ainult aga pääsemine on selle pisikese koldetule juurest suurte vabade tulede juurde, ja koopast, kus inimene hingeauru on lasknud, piirita saalidesse.

Haisesid ju nemad. Ja sellepärast ei tahtnud tema emaste põhja vaadata, sinna sogadusest mustavasse põhja, ega võinud nende oma olla. Alles siis pead sa kui pisikene kallis loom ära müüdud saama, kui sa inimese sisse vaadates pööritama hakkad ja imestled selle väiksuse üle suuruse sees ja selle suuruse üle väikluses. On rädine seegi põhjaga-põhjata mõtete valem ja ühesugune häbi on kaldalt sisse kukkuda või sellest vaimustusest tagasihoidmiseks jõudu kulutada. On ta igavene sügavik, siis viska ennast uppumiseks lainetesse, on ta inimese oleviku tõstja, tee sedasama, sest seegi võitlemine on oma jõudude vastu.

Iseäralikud paigad: kõverad, kõrged, aeglased. Väga valusad ja hellad asemed, sest siin on elu ja siin on mõtted, elumõtted. Aga ka väga magusad kohad. Need äärmised – valu ja magusus – ühendavad ja nemad oma keelatud patu kooselamises on luule sünnitajad, kõige selle, mis inimesele vaimuks on. Luule on inimese hing, ja hing on sugu. Luule on hingede sugu.

Tead sa ka, et lauliku kodus pead kangelane olema nälgimises, pead ilma selleta elama, mida pakkuda ei ole. Miks käid sa peale ja arvad, et ma sind võin armastada? Oo, kui sa teaksid inimese plaane, inimese, kes laseb haiseda kõike seda, mis väljaspool teda! Need uulitsa möödaminekud: tahaksid teda maha lüüa, aga läks juba väga kaugele ning kivi ei ole. Või kuulata laevade räpastel turjadel. Sa tead, et tõrvased köied on ligidal, et masina õli lõhnab, et midagi ei ole iseäralikku. Miks aga need inimesed vagunites ja kajutites nõnda õhku rikuvad, miks nemad oma kängus mõtetega näod kaasa toovad, see on imelik. Söövad siis, loomalikult liiguvad lõuad. Lähevad niisuguste mõtetega, mis rumalad on ja salajad, ning tulevad tagasi, teades, et ta jälle elanud-elanud oli. Ja muud midagi.

Ära aja oma pead mu ligidale, ma pean oma ära võtma. Saad sellest põlgamisest küllalt aru ja vihastad. Eks lasknud ennast puhas ja ilus sündida; vähemalt sallitavgi – see oleks ometi su võimuses olnud. Tuled nõnda kodust ära, ise ei saa arugi, et teiste ilutundmust võid enese olemisega vaevata. Poe kuhugi keldrisse ja kuula, kuidas niiskuseputukad su kõrget kunsti krõbistavad, inimesekunsti. Või lase ennast roguskite sisse pakkida, kasti, nii kui kooljaid veetakse, et sind teised võiksid vedada mööda raudteid ja muid rööpaid, niisuguste süllapikkuste konksudega järele tõmmates. Laevasõitjail on niisugused kartmata riided seljas ja haiguse-julged kehad.

Või kuuled sa, kuidas tema sinuga siis teeb, kui sa ta naiseks oled saanud. Niisuguse poolrumala higise sulase võtab ta ja laseb sind sellest sigitada, kui räpase kõhuga kirjutuslaua vastu tuled ja tahad välja paista lasta oma harilikku nõgudust, mis teil nii ühesugune on kõigil. Kas mina olen sind loonud, et ma su parandaja pean olema? Pean mina niisugust elujärge teadma, elujärge, kui ma midagi teada ei taha ja iga päev jumalat sellepärast sõiman, et ta ülepea elu olemasolu arvamise laseb olla.

Või arvad koguni, et sind voodi võetakse, või öösel su igi tullakse niisuguste heategevust otsivate mõtetega. On inimesi, kes igasugust halastust ropuks eksimiseks peavad, kes heategevuse ta juurtes sugutuks teha tahaksid. Et valet ei oleks ja närust teise kasu otsimist. Peale piinamiste ei oleks midagi odavamat kusagil.

Kui see määriv ori sind palga eest armastaks, ma ütlen – mõne kopika eest oma isanda, oma valitseja kohuse ära täidab, siis olen ma puhas-vaba alandavatest orjustest, kuigi see kaudne avitamine häda sees oma naist veelgi tegevuse häbi ja sündmuse piina nagu paksude seinte taga näitaks.

See oleks siiski kõige vägevam emane, nõrguva kaste otsahelgiga, väga raskete silmadega ja kõige tugevama nimeta loomaga kehas. Oma loomuhimuga võid sa selle, mis himukam ja tiirasem sinust, värisema panna. Siiski ta sind ei puutu, ega määri su vastu oma lahutatud verd. Otse ilusamate ja uhkete juurest pead sa saama teotusi ja mitmesuguseid piinamisi, ja sinu isane ei arva sind seda väärt olevat, et oma käega peksta, oma jalaga tonkida. Pealtvaataja on ta, ja tõsine või pilkav naeratus näol, kui südamekiljatused õhu kildudeks teevad, hingedest välja sööstavad karjatused, kuivad, haleduseta murdvas vihas ja söövas tasumisetungis. Läbi kõikuva vaikiva kättemaksukire pigistab kiimaline elu niisugused nimeta jooned mulle ja sulle nagu mälestuseks, mälestuseks – elu häbistuste ja teotuste laialilitsutud jäljeks.

Sellepärast: ära armasta teda! Tema kallistus on ääretu põlgamine, elaja põlgamine, vihkamine, mis suuruse pärast ilmale ei saa tulla, mis siis sellepärast peab ära mädanema, et vastulehkav õhk õudne, tõbine ja väga madal on tulisele vihale.

Ära armasta: armastus on ainult tegudes, – aga tema põhimõte on tegudeta olla. Või teeb see sulle iseäralist lõbu, nimeta piina: olla oma laste sõnnikuks. Või seda võõrast, kes inimesele kunagi omamaks iseenesest ei saa, öödel väsitada. Inimesed pole kunagi oma lapsi armastanud, kui nende puudulikkus ennast ogaraks ei tee ja ei viska üle ääre veel katseid, veel katseid. Inimene on ise juba see kõikide liikumiste lõpusiht – viimane.

Väsimata punasesse veresse vaadates ootad sa jumala ilmumist sinna, sinna. Ootad, et ta veres peaks sündima, kasvama, teise ära kägistama ja ennast piinama eemal. Ootad, et kõik mis olemas on, alla vajuks – ja siis läbi vaikiva valmimise sa vaataksid järelejätmata seda, mis pea nii raskelt ümber käima paneb. Värske, elav ihu, sugu vaim.

Meie iseäralikud valmimise lapsed – sa sügise, inimeste sügis. Üle vaatsuva sulamise kummargile, kummargile. Et kuulata merede ja mägede viise, et lõhnadest joovastanud olla. Et surelik olla ja suremata, kui tantsivas ringis hõiskab lootusest joobnud rahvas, ja kui tema siis lõppude rõõmust pidudes väriseb nagu võitleks äärmine sügisleht enne allalangemist esimese, teise ja kolmanda tuulekeeruga – esimesel, teisel ja kolmandal – silmapilguks. See vastupanek on meeleoluline-väsitav, on metsikult meeletu, on vägisi-vaikiv keelatud pettus. See pööramine on ruumikashooletu, on põlgav-uhke, lõpmata vastuhakkav. Ja mööda halli värinat jookseb väsitav sugu, nagu tume, ropuks ja kiimaliseks muutuv veri ümmarguses-ümmarguses jooksus.

Need on valmimise seadused: igalt küljelt ja pealt ja alt – nii täielikult, et midagi enam puudu ei ole. Kui söön, kuhu lihasse veel kahekordselt, kus aga võimalik – valmimise ollust juurde surutakse, et ümmarguseks, tihkeks tuubitud valminu ainult hellutamisele hea ja ulatav oleks. Need on lõppemata ääred: ikka lähed edasi – ja taevas ei ole maas; veel lendad läbi kleepiva õhu, aga paistev lõpp on igavene eemal, on ainult narriv, meelitav, piinav, kui alasti naisterahvas sealpool sügavat, laiemat kui kitsast jõge. Või sa oled jõuetuse punktini väsinud, tüdinud ja ennastvihkav, kui veel õige ihaldav ainult sammude kauguses ennast lahti võtab, esiti alla langeda laseb ja siis nii aeglaselt peaksid sa ise lõpuni üles tõstma kui eesriiet näitelaval. Aga ei suuda enam juurde minna, su jalad on maa külge kasvanud või jõuetult mööda tuima närvi maas. Ja janu on kahekordne kui kohale roomates see pilt otse niisama kaugel eemal on kui unenäo õnned, kui kõrbetes niisugused peegeldused õhus eel ja üleval.

Pühad ja kõik, kes kõrged elus, tundku enese peal surumist kui vastu õhuta keha seinu. Ja ka need, kes palki kannavad, kes pikemad on, kuna pisikese õlg vast ainult künka kohal vastu veetavat koormat tuigab. Ega muidu siis suur valmimise julgus pilgus poleks nii värisema panev ja kättesaamatu palavik. Ega muidu siis see, mis ahastav oli, hinge ei piina, ja see, mis nimeta edasi läheb, elu elamiseks ei vaimusta. Sest kõverdi-kõverdi vajuvad mõtted, kuna tundmused koguvad end kusagil lõpupunktiks kokku ja hõiskavad metslikus pealemõjus vastu viltuvajunud õhku. Mööda seda langeb siis kõik alla, mis vaba ja loomulik ja mida maa tahab. Alla – see on sügise valmimine, need on nõres oksad ja rasked hiiglamarjad tundmata sugu ehtimiseks.

Tulevad ülevalt – ja nõnda nemad inglid lahtiseks läinud pika tee peal, mille õhk kulutas vastuhõõrumisel, mis ise pudenes ja valla ennast aeles, kui sõidaksid sa hobusega ja rihmad tuleksid kordamööda lahti. Vaata kui luige ehmeste peale alt ülesse, või magus valu nõiub sind lahtijäänud neiurinna juurde. Teravad valujooned pea ümber ja tervest ihust on niisugune tuntav juga läbi pistetud viltu maa sisse. Ja kinni oled kui keelatud patu võimuses, kui hakanud oled, et siis pooleli ei või jätta ega mingitmoodi enam takistada edasi rappumisest.

Rahuta ja nii hale lõhn ümberringi. Miks nemad ometi tohivad nõnda su uudishimu üleskistud näo kohal vaevelda, liuelda ja aeleda? Vaatad – ja näed kõike, mis keelatud on ja hullumeelselt värisema paneb. See pealelimmuatv pehme ja andav.

Sa meie pööningult tulid mööda väga püstakile kartsast. Sa ennem tema soovi järele hakkasid maha astuma. Liiga ruttu ka tema algab allaronimist, et meelega heintest libedaks kulunud kuuse oksa taha tugevat kleiti unustada. Et magusas ahastuses ennast ära koorida lasta – ja appi hüüda. Niisugusena julge ja äärmine olla – kui Tulevik – häbita, häbita. Nõnda: peata – esimest korda tuksuvast häbist võitu saada ja üksikuid pilke, mis niisama vabaduseta vaevlemas olid – läbi roosa naha tunda väsimuseni. Siis niisugused juhtumised teevad mõlemad kodusemaks, järje pealt edasi tahtjateks, ning pärast on kummalgi häbi nii pika lapsikuse pärast.

Inglid tulevad ülevalt su aju peale, su üdisse, tuues algupäraseid liigutusi. Ja oled kui enesele tülinaks: see valmimisvaene keha. Või pead ootama, et lõpetada langemisevalu, et seda huvi laiendada, ja olla sügavates mägedes kaua ilmaasjata, külmalt kui metall. Ehk suruksid oma hõõguvad käsivarred janus rinnuni maa sisse, et kuulatada ja tunda, kuidas kaela ja vererikast lõuga märjad, pehmed ja leiged metsalilled kõdistavad hommikuste kastete aegu. Vastu koidukaldaid, mööda värisevat põõsast siruta oma hobusepilk ja lehmapilk, või lase jälle aegamööda hinged maha variseda mööda ilast, tömpi nägu, et need himud ingliks ei saaks ega su ümber teineteist ropult ei kõdistaks templisuitsus ja pühade altarite rahutumas lõhnas. Lookle siis kahisedes läbi mineva-aastase rohu: ja su sugu on kuiv kui osi, ja see metsa kuluhein on suguta kui Jeesus oma sügise valmimises pärast kevade nälgi.

Kui see roosa, rahulik ja läbipaistev üheskoos ja möödarippuvalt sulle ei meeldi, siis löö pilgud volksti puu peale ja otsi lindu, otsi lindu. Või arvad, et ülelendava luige seest midagi ära paistab: ta mõttest, ta kirest, ta sugutamise janust.

Nõuandmisi on mitmesuguseid. Kes ennast lubab tahmase tare parresse kinni siduda, kes jälle kummargile vee ääres kõigub, vee ääres, mis ise veel janusem ja huvitavam on kui ükski nälgiv elu suulaes. Või kui sa tahaksid kõigest kordamööda kõnelda, kõigest, mis on vigane, märg ja puudulik, mis numab või mis valutab ja alt ülesse vaatab, kui kõik, mis olemiseks sünnib, veres kostab. Siis sa võiksid. Ja oled nii vaevlev kire inimlikus lõhnas, mis kaugel on lapsikahnest taevariigist, mis ainult võtab ja nõuab, aga kunagi elusa, vedrutava rinna kombel ei anna. Viiksidki nemad sind paradiisi jumala juurde, sa vaataksid ikkagi üle turjade metsa poole, et siin iga võnkuva ihuga nimeta pattu teha – ja selles üleastumises lõplikult surra…

Näe ta sisaldavat janu – ja lase kõik muu, mis tarviline ei ole, sinises surmasavis ära repetada. Nii, et midagi sinust peale sugu enam üles äratada ei saada – isegi muinasjuttudeski mitte.

*

Kellel pühapäeva ei ole ega tööpäeva, kes kõige kallimal õnnistatud pühal tühja karjamaa peal looma jälgi loeb ja mingisugusel unustatud esmaspäeval oma hingeõnnistuse pärast mures on, rind vastu altarit – kes niisuguseid naisterahvaid tahab, – kes nõnda jäävad nagu lükkad ja enneaegu su kergesti kõikuvat meeleolu ära ei riku.

Armastab vaadata, kuidas õunapuid värskendatakse, kuidas külm ja kõver nuga noore puu ihus tuntakse, et uut elu elama hakata nagu purustatud tulevikuga loom, kellel enam mingisugust võimalust ei ole ise tegev olla liikide ridades. Kuidas kokkupääsenud mahlad inisevad vabaduse rõõmus ja kuidas lahtikangutatud koorevahe mitu korda pigistab ja sissepistetud haavas ennast teisega kokku sulatud. Nii muljub ema lapse pead paika külma noateraga, kuidas mahlane lõhe teist niisama süüta urva eneses tundes nagu kokku ja välja hingab, teda hellalt piinab, kaisutab ja rahustab, rahutuks teeb. Et ta armastab niisuguseid kevadetöid.

Või puurid sügavasse keresse surmava augu läbi puutumata mäha, mööda valget liha. Jookseb. Ta valmistamise vedelik maa kaudu äärt alla tilkudes habemesse, habemesse, mis kummitud kännu jalal kasvab. Oma juurte peale tagasi, tagasi. Niisama muidu – ja laseb teise augu, et rohkem kurnata. Aga kuhugi seda kasvamise väge ei too saladuslikkude muutmiste jaoks. Ainult niisugusest jõurikkumisest, abita pisaratilkumisest ja põhjuseta valutegemisest on hea meel, on hea meel… Ümmarguti, kõveriti ja rõõtsakile on kõik need muidude pillamised, need õnnetute kättemaksmised, söönute vigasekssöötmine, nälgijate kuivatamine koormate jaoks: et rohkem peale mahuks. Nõnda on ka laikline ja nimeta see ilma otsata, piiridest väljapool tumeroheline iha kõige sinisemate raamide sees. Eks ole elunälgi nähtud elunälgade pärast – ja kaugele ette õiendab ennast midagi sügavasse alla – teravalt-kogemata, kui naelasse istudes – eemale rahutades, kui vihatud valule vajutades.

Kuidas inimesepõlgamine teda eemale hoidmata, abita hulluks tegi – vihkamine, mis temale terve elujõu andis. Nagu süütakollasesse kuusse vaatas ta külmalt valutavate pilkudega teise eest peitvatesse hingejoontesse. Kaugemale, kaugemale kõigest sellest, mis inimese järele lehkab, tahtis ta enesesse vaimu kiskuda. Et olla kui kivine katus, mille ainult väline palavus kuumendama ajab. Et näha, kuidas süüta hing teise sees aralt rabeleb metsikult väljasülgava hukkamise ees nende sooliste raiskade peale.

Kuidas võiks ta nii elada, et teised paremaks, targemaks ja ilusamaks ei läheks mõju läbi. See piinab, et meelega kõike rikki tahaksid ajada, kui haiguse lagunemises ette sa kinni seoksid, kurjade piinade ette inimese. Ja tema ei saaks eemale, põõsaste taha joosta, katkeks liigesehaaval kui väga kaua mere ääres päikese ees seisnud kellegi isane-emane ihu.

Piina teeb elu, ja inimese elu paranemise mõte, arvamine, kui ka veel mingisuguseid kindlaid tõendusi ei ole. Siis vaikid või valetad, et viia valele teele neid, kes nõrgad. Nagu oleks võimalik juba pisikest last üksi sünnitamisele petta ja paari jala kõrgune tüdruk otsib niisuguse kõhuga. Et siis unustatud solgikraavide äärde juhatada, kus mitu meest kordamööda lapse värisema panevad ja õhtuni, nõrkuseni liiga teevad. Ilma olnud mehed – ja sina oled niisuguse juhtumise algataja olnud oma teisepiinamise rõõmus, läbi kättemaksmiste, üle kõige selle, mis veel vigaselt edasi roomata tahab. Ta kükitavat kogu ära tunda, ja lahjadusse äralõppenud elu sinnasamasse pühkmeauku heita. Ei ole saastast sabagi, et võiksid kinni hakata, kuna läbihõõrunud karvata paikadele enam punasekirju põlatud asjadeloom üle ronima ei lähe. Või mis siis veel sellest kõige suuremast raipesööjast ütelda.

Läbi vankuva külma udu näen ma väga eemal kõike seda, mis enam põlgamiseni ei ulata, – ja selles jäätanud ringis istud sa, nimetu loom, kui põhjamerede elajas, mis kunagi üles ei sula ega ka enam ära külmetada ei saa tundmata lumerahnu nukal. Sest see on piin teada, et äärmisest enam äärmist ei ole, et kõige sügavamal olles enam edasi ei saa, ja et sa naisele ainult ühel viisil võid kõige kasulikum, kõige kahjulikum või parem olla. Siis sa tõukaksid veel kord, et verd, rusuhunnikuid, piina ja jäänuseid näha – ja terveks saada teadmises: ma olen kõige enam saanud kurja teha. Issand neelaku see võimalus teist armastada, või lõpetagu algidudes niisugune meeleolu inimesega tükis, kus piina, põlgamist ja kägistamisevaeva lustiks ei ole, ei ole…

*

See on hullu inimese kollane naer ja selles naerus kostavad vastu tühjes rindes teotatud südamed. Sa ise ja teised inimesed on selles laias, kangestav-halvavas näljatahtmises, nagu koriseva kõhuga üksi pööningul tuule all, sest teised sõidavad suurte räpaste veovankritega eemal, all-all uulitsal. Ja sa oled jalgadega neist kõrgemal.

Kui hobune hirnuks himus või mökitseks muu loom pisema võimega, haledamalt. Ja läbi elutahtmise õiendad sa kõige eemamalt seda ära võtta, mis inimeses lahutamata-õnnis ja sulamata on. Kui surematuse muinasjutt kaareliste kontide taga, kui ilmutamata saladus ja ennetundmata ase. See nimetu Elutagavara.

Ei sa pea koeraks jääma. Või: lõvide juurde on tee lahti, ja kirju tiigriemandaga võid kui ainukese võidulise kuningannaga läbi ja läbi – kõikeviisi elada. Ja armsasti ja paremini: piinates. Siis ta, vägev, ei lähe haledaks. Ikka veel niisugune vallatu, teeb sulle edasipüüdmise pärast häbi, või näed ammu-ammu oodatud uudisena otsitud jõudu algupärasusega. Või vahid külgede poole ja ette ei näe seda elajalikku kõrgust su kehakasvule. Ja jahmatav. Tasane piinlikkus keeravates mälestustes, kus meeldetulekud kui ukselapikesed ikka nii ja nii lahti pööravad ja siis tuuleruttu keerutades vanale asemele langevad, kui suruks tüdruk kogemata paljaks läinud paigale rohukõrrekesed ehmatuses peale mööda põlve, kokku pigistades mõlemaid, ja kätt hoides kui südame peal… Või tahab ise ja kahvatab, väriseb, ronib häbemata painduvate sarapuude peale, kus all niisamasugune värisemise-valu ennast ülemisega ühendab, et vaadata – ja mitte vaadata. Et eneses ära unustada ja ümber eksida lasta seda libedat Igavest, mis ükskord, kirjade järele, jumala ees kui häbita laps peab seisma – ja siiski piinades läbi teadmata tarvitustega punktide ja joonte, niisama kui ka vormita laigud seda inimesesoo tunnismärki eneses kiigutavad läbi nähtava külgehakanud kuju.