Текст книги "Otsija metsas"

KOOLMEISTRI HOBUNE

Rukkikülvist oli jõudnud niipalju aega mööda minna, et vaheajal oras üles tõusis. Isegi roheliseks läksid noorte punaidude otsad. Ka nisud tehti maha – ja viimastele külikohtadele olid igal pool juba vesivaod sisse aetud, vagude otsadki ära puhastatud.

Miks seda siin meelde tuletada: aga loomade metsalaskmise pärast. Igal aastal rukkikülviks hobused-vasikad sees, tänavu aga viivitatakse. See on nagu üleüldise viisi vastu tegemine, vägivaldne tähtaja edasilükkamine.

Viimaks ometi: ja kõrrepõllud on mitmelgi söödetud, vasikakopli kohad mullani kuumeldatud. Tööloomad konutavad aedade taga, nühivad mulkusid, nagu mõista andes ädalale laskmist, nagu meeldetuletuseks inimestele, kes nähtavasti midagi on unustanud.

Mõni edevam ja elavama temperamendiga koduelajas saab nälja sunnil märksa targemaks, ei ole enam oma seisukorraga rahul, näeb võimalust takistusi ära võita – niisugune loom on aidu-kargamise kombe ära õppinud, ja seda võib nii kasulikult oma heaks tarvitada.

Paha on ka inimestel niisugune ootamise aeg: olgu üks alati perekonna liikmete hulgast loomade jaoks, kes iga kahtlase härjamullika või õhva liikumist tähele paneks. On ju võimalik, et näljased loomad siin ja seal läbi mädade puuvõrkaedade pead heinamaa poole tõukavad. Pea rebeneb pendunud pajuvits – ja terve külakari, võib olla, pääseb sisse. Sarnasel korral leiab juba iga külaeit niipalju kõlbelist julgust, et süüdlast hurjutada – ja närune karjapoisski arvas oma õigusetunde järele kogu perekonda ühe paha looma pärast omasuguste keskel ja kanade ees hukka mõista.

Tänavu sügisel pidid ühise heinamaa mehed teisiti tegema kui harilikult. Enne riieldi mitu õhtut teataval kooskäigu kohal, igaüks arutas teisega vanu riiuasju – siin ju teised nagu seljataga: julgust rohkem hulga seas vastasele midagi ütelda, kui selle etteheitvate silmadega üksi olla. Sõjaseaduse aeg, sellest said peaaegu kõik aru – ja mitte see ei ole tähtis, et selle sõna tähendusest aru saada suudeti, vaid see, et kõik mõistjad peaaegu ühteviisi sõjaseaduse mõjust aru said.

Nüüd toob külakubjas pühapäeva õhtul käsu, et teataval arvul loomi ädalale võib lasta. See ei olnud küll midagi käsukarakterilist, ennem vast lubamine, aga see oli kord nii sõnaks saanud, et ka niisugust teadet uhkelt käsuks nimetati. Võib-olla tehti seda külakupja au, ta eraldamise pärast. Oli ju see amet kordades – ja niisugune kord võis varem-hiljem igaühte tabada. Peetakse juba külakubjast natukene – isegi kindlasti ära määrata ei teata kui palju – harilikust peremehe isiku esitajast kõrgemaks. Sellepärast tehakse nii, et kedagi muud ei ole austada. On ju neil arvatavasti ka ühine tume, nii-ütelda hoopkauba jumal, nagu koolmeister, nagu külakarjane – hulga peale, kuid see kujuta ja puudulik jumalatomp asub väljaspool majapidamise seadust, väljaspool metsa– ja sooheinamaad. Kui tarvis, võetakse teda asja kasu pärast abiks.

Ka veiste keelust kõneles külakubjas pea igal pool – olgu siis, et ta seda oma venna, käia-Mardi juures tegemata unustas. Seda oli tarvis, sest mõni, kes majaga ja õuega heinamaa aia kõrval elas, oli, nagu igal aastalgi, terve pimedama ööpoole kuni kella viieni ühisheinamaal, olgugi omal osal, karja toitmas pidanud. Ädala mitte-terve nägu oli kindlaks tunnistuseks, et nii oli ahnitsetud. Ja sellega järgnes niisugune nähtus, et teised, kellele see suurt tüli ei teinud, seda hakkasid kordama. Inimesed on ju kadedad.

Külakubjas seletas, kus tuju oli, seda asjaolu õige ametikorrast valgustatud näoga. Ja kuulajad võtsid üsna tõsise hingega niisugused teod vastu, ise veel seletust ja kirjeldust täiendades.

Juba esmaspäeva hommikul vara kõnnivad inimesed lubatud loomadega üle vesise välja heinamaa poole. Enne laia koitu ju mindi välja kurvale karjamaale, et enne kui harilikult loomadega karjamaa kolgastes kokku saada nende loomade kojuvedamise pärast. Kellad seotakse kaela. See on jõukas, kellel on pandlaga kell. Ja krappi juba hobusele lõua alla ei panda, vist peetakse seda asja nii ausa looma kohta – nagu seda on hobune talus – natuke liig vähe kultiveerituks, alandavaks. Olgu siis, et mõisa tööhobustele ka krapid paelade külge on köidetud. Viimased kannavad seda karjase-Mihkli laheduste laienemise pärast.

Kui mõni poisikene sõidab, kui ta koiduhämaras teisest inimesest, käekõrval talutajast, kahteratsi mööda ajab – siis nähakse selles kõige igapäevasemat elamise osavust. Kui aga keegi hommikul kella kümne ajal, või veel hiljem, võimaliku leiab olevat hobuseloomi uudsele sügise-ädalale saata, siis peetakse niisugust meest natuke tuhmikeseks omakasust arusaamise juures, või mida ka: vähe aeglaseks, laisaks. Vabandavad ainult siin hobuseotsija äpardused.

Ja kogu küla valitsetakse, tervet liikumist juhitakse üleüldise arvamisega.

Seened on sügisel heinamaal. Iga saju järele uus kord – veised ja vasikadki söövad lehmaseeni heameelega. Nii ei haletse meie sugugi vananaist, kes vast hommiku-pimedikus kabisevas kasukas, köhides, paljad jalad, käsi seelikuaugust seespool – kes sopasel tänaval jookseb, et lahjat vasikapaari lähemast heinamaa-mulgust või jalgväravast sisse saata. Nii, varakult, on see võimalik – igast avandusest sisse saada.

Enne, kui krundid alles tulemata olid, s.o. enne talumaade äramõõtu – võis kogu küla rahvas ühiseid metsaväravaid tarvitada. Neid väravaid oli Suur-niidu heinamaade kohta suvel-sügisel-kevadel kolm, talvel neli. Sealt oli tore karjaga sisse ja välja sõita: jälgi jäi palju järele. Ja mida sügavamad jäljed värava vahel, seda parem karjase meeleolu, seda südimalt jooksupoiss edasinihkumist kogu karja ja üksikute juures kiirendab. Ja inetud kaelakõristid sünnitasid toredat raginat. Kelle maaosa värava sissekäigu all oli – see vast kisas ja vandus vähe oma rahulolematuse pärast. Aga ta tegi seda salaja, et rahulolevat üleüldist arvamist tagajärgedeta eksimistele mitte meelitada – ja sellepärast ainult oma mõttes: niisugune võimalus hulgale head teha oli ju omaette ka au.

Nüüd on aga igal perel oma väravakene kõige kõrgemal serval, et sõtkumist ei oleks. Nii kitsas on kokkuhoidliku peremehe kiviaia sees uuristatud mulk, et jämedama hobuse keha mõnikord läbitulekul vastu kiviseinu peab rüüstama. On ka kivide väljalangemist ette tulnud. Ja hobuseotsija peab juba sellepärast veolooma selgroolt alla laskma. Niisuguse mulgu peremees ei taha, head vaheolekut alal hoida himustades – küll otsekohe läbikäimist võõrastele keelata: aga ega ta üsna ilma põhjuseta väravakesele nii tähtsuseta, väljapaistmata ja harilikku kuju ei tahtnud anda. Kes seda siis külameestest veel paljude katsete järele aru saada ei ole jõudnud, et tühi loom sisseastumisel juba esimeste rohutordikeste kohal õige ahnelt kuumeldama hakkab. Ning jäljed on mihklipäeva ümber vesisel sügisel sügavad. Lolli hobuse hoolimatuid täisraua asemeid võime veel niiduajal tähele panna, aga selgemini paistavad need rohuta poolringid pärast kaarte koristamist.

Kui miskisuguseid pahandusi – vägivaldsete eemalhoidmiste peale vaatamata – kahe maanaabri juures tuleb, siis sünnib kusagil nagu põhjuseta – siiski õige tähtsal põhjusel – uus aia-auk, uue mulguga ja siiaajani tuntud väravaga. Vana pannakse kinni. Ja seda peame ka teadma, et piirivahed, nimelt aia-ääre kupitsad, on õige pisikese mulgu ligidal.

Ärakudunud kaelaga vanamoor, kes enne juba närvilisi liigutusi tegi, kes jalgväriku kinnipanemisel – vana viisi järele – kartlikult igale poole vaatab, see inimese viimane tund, kes perekonnas nagu “halvema eest” pidi kõiksugu kirjusid pattusid tegema – nähti ka siis veel vähe rahutu ja ärritatudki olevat, kui ta jälle kodutänavale jõudis. Nagu oleks eit tütre tite-ihu kuhugi matnud. Nõnda eksi vasikapõnnidega ülekohtu ja “mis lubatud” vahel terve sügis.

Endine rahu tuli alles siis täies suuruses tagasi, kui õues punakaspruun siga esimesena täna hommiku vastu juhtus – see on, peale vasikate. Pisikene paturaabe langes üsna kokku. Vanamoor talitas jälle igapäiselt isahane kohal ja selle põrsa juures, kes sündides oli kõige pisem olnud. Inimeste kaastundmus oli loomaluugist põrsa kasvatanud – põrsa, kes teiste omakaksikute keskel keha väikeste vormide üle häbi tundma ei olnud sunnitud. Loom oli nii suur, et noor-emme arvamine ikka rohkem põhjendatud näis olevat, et emapõrsas tuleval kevadel juba abielu elama võis hakata. Sügisehommikul tulevad ka teiste talude perenaisteks peetud inimesed, kes aga seda pisikeste rendikohtade kõhnuse pärast ei saa olla – karjased, inetum tütar, kangekaelsem laps, või kõige viimasel korral ka peremees-sulane. Nad tulevad korratute vaheaegade järele oma õuedest, et noori veiselajaid külma uduvee sees “metsa” mulguni saata. Kes ulatab ja julgeb, hüüab teisele varajase hommiku teretamise sõna. Mehed ja lapsed on enamasti vagusi. Juhtuvad aga vastastikku nägijad juba inimesed olema, niisugustes aastates inimeselapsed, kes naljast aru saavad, siis vahetatakse ka kahemõtteline lauseke või süütu naljatükikene. Palju on aga külas neid inimesi, kes naljast aru ei saa, s.o. vähe-vähe puudulikke. Neid on nimelt tüdrukute hulgas enam. Ka seda tuleb muu seas avalikuks, et hommikul, koidupäikese suremisel-sündimisel riieldakse, kisutakse. Seda nimetatakse üleüldise nimega sõnulemine. Sõnulemine on natuke vähem kui riid ja midagi rohkem kui sõnavahetus. Kes vara riidu läheb, seda peetakse patusemaks, ja nähtust ennast tähtsamaks. Hommikune inimene peaks kurb-vaikne, tasane-tusane olema, nagu Jumalat öise vahikorra eest tänades. Siis on terve ümbritsev õhk püham, saladuslikum, ausam, nagu õhtulgi. Päeval, siis õiendagu halvad inimesed oma asjad. Ja kõiksugused riiud on tingitud, need peavad olema nagu külv-lõikus, päev-öö.

Ja hobustki läheb mõni veel otsima. Need on enamasti oma lapsed: kui suiline-ümmardaja läksid loomi otsima, oli viduslik pime. Nagu ikka juba kaera-odra rehtede kordadelgi. Hallaga segatud kaste leotab pätakad linatoimse-riide kududega juba mõne sammu peal ära. On nüüd mõni teine järel tulija, muidugi ka üle lageda välja – mahakukkunud, lohisevat suitsete-varrust rohust üles õiendamas, siis võib ta peaaegu ära seletada, on paternad olnud nahksete või nõelutud taldadega. Viimaseid on külas rohkem.

Ülepea langevad sealt küla elanikud oma põhjusmõtete järele kahte parteisse: ühed austavad linaste kududega nõelutud taldadega pätakaid, kuna teised neid põlgavad ja sealjuures jälle vastupidiselt nahktaldade ja tüssikududega pättidest suurt lugu peavad.

Varajased minejad tulevad ka ennemalt tagasi. Rehi on mõnel hommikul alles pooleli väljaajamisel, aga juba õnnelik-vahva loomaotsija juhatab teistele reheloomi. Kes juba pikemalt teiste talude elajatega kokku puutub, tunneb neid, ja iseäralist lihtsat lõbu teeb temale juhatamise võimalus.

*

Küla on võrdlemisi väga suur. Ja koolimaja on seal. Et üht või teist paika külas ligemalt nimetada, on terve küla otsadeks jaotatud. Läheb ju paiguti kaugele mõni talude soru, siin ei ole mingisugust ühisust teiste perede säärega sealpool põldusid. Mõni vabadiku elukorter on keskkülast versta kolm-neli eemal. Ja vanades kirjades on ikka üks küla. Siin ei või teisiti: peab juba küla “otsadeks” arvama. Nii ongi seal neli otsa. Väljaotsa heinamaad on peale mõõduhärra tööd niitudes. Niitusid peetakse sellepärast heaks kohaks, et kivisid vähe niidupäevadel inimesi tülitamas. Võid ikka jõuga lüüa. Ja vikati kulu väiksem juba. Ära käia metsa viigi.

Niitude aia-äärne osa on veel tasasem. Kivine ümbrik piirab juba igal pool rohumaad. Ainult paari sülla pikkuselt on pikema kiviaia järele üksikutes järkudes puuaia-rädi. Niisugune oksa-niru teeb päris südame täis: iga aasta, ja iga aasta jälle narbi siit-sealt suuremate oksadega. Oleks siis, et heinamaal puidki võrgutamiseks oleks. Vaevalt mõne arssina kõrgused vaevakased, võsatammed. Oleks siis, et niisugune maa puu üles suudaks kasvatada. Kännib ja kännib – jäme, kui tahaks kedagi sünnitada, aga ladvad muidu ühed lipsakad. Niisugused oraja-otsadega on need Veeressaare kasekärsid ja tammerojakad. Kui mõni ka reeaisa jämeduseks lähebki, siis viib teine hea mees ta ühel talvisel läbikäigul ära. Tuisu aegu on hea võtta – ja tule ka sulaga suure tee peale, kes sind teab, kuhu läksid. Harilikult peetakse napsajateks läbisõitvaid vaenlasi, see on: teise kihelkonna mehi, kelle heinamaad on tagametsas. Neil ju omal puunotti ei ole – temale juba kõlbab reepõhja või koorma otsa läbisõidul või va õlekatuse vitski, muidu väädikas-võmmal veel! Mis siis veel vankrijuhe, mõrravits, tarjavõru, reejalas!

Heinamaa laiuse keskkohal läheb mäekõmm kord üsna laugsi. Siin sünnib paju. Märja ajaga on siin alati vett. Kaevaks küll suure kraavi keskelt läbi, mis seisuvee ära viiks, aga ei saa ju kõiki ühte nõusse. Mõned ju, muidugi teada, arvavad, et kraav hulga heinamaad ära raiskab. Teised jälle kardavad: kui vesi ära veab, siis juba heinaand väheneb. Tööst küll suurt lugu ei peeta: seda nagu võiks talumees ka ilma põhjuseta, niisama ainult töö enese pärast teha. Vanal ajal, teisepõlve päeval, oli pind pehmem, ja luhthein, tuder ja roopill toetanud nii, et lust näha. Nüüd kannab küll inimese peal, igal aastal võib niita vee pärast, aga paljad veise jäljeaugud – kõik ära soobatud. Pajupõõsad kuivavad ära, mõni paakspuu kasvab üksiku õispuuga kusagil hundipiima-rohtude keskel. Põrsad kasvavad kohati nii pargas, et vikatiga äiatagi ei saa. Rüvitse vikatiotsaga. Aja aga jalga. Kollaste lõugadega vesiussid kohutavad. Nemad ju on niisuguses punasejuurerohus, pajupõrsikate vahel. Kulusse ei taha ka jätta.

Seal lõpeb vastik-austamatu pajumaa ja rohurikas künkamurre hakkab paisuma. Siin on igasugusel ajal oma pisikene kord üle. Piiberleht kasvab ning natukene ka neitsitina. Üle seda kõik niisugune pisikene-peenikene söödav lambahein. Ka kandnud lehmadele hea. Holm ei taha hästi süüa – oksaraagu täis: siin ju mõned rattapuukased. Mäeks nimetatakse seda küngast. Seal on mitu paksemat puud, nagu paar võrdlemisi lahke kasvuga haaba, mõned pihlapuud, üks paakspuugi ja mitu tamme. Iga tamm on juba peaaegu ära hinnatud, s.o. nende puude edaspidine elukäik on ära määratud. Jaotust seab peremees, kes peale mõisas käimist ühest kohe põllurulli teeb, teisest, sellest, millel üks pool juba on repetanud, saab muidugi terve poole pealt leivaküna, leivalõime. Ka mäda-tossi südamega puu – sellest võib hea mesipuu teha, kõik nii hästi kasvanud, nagu oleks suuaugudki valmis. Oksakärsikutest saab häid rahnusid, siis aiatoppimiseks jääb mõni lohk üle – ja mõni peenem, need on kui kojusälitisteks loodud. Sarapuud laastaks küll ära, aga oma lapsed ei saaks siis enam pähkleid. Ja peale visa rohu, kollase lipsu niitmist on nõnda hea juba kord sarapuupõõsa vilutsipool küljel piimalähkrit suu peale upitada, või kaarele heidetud vesti poeriide seljatagusega mõnikord põiki üle näo-nina tõmmata. Kuhjaaia puud ja küünisuu kinnitegemiseks tuuakse materjal eemalt, paju äärest, et söögiaseme ümbrus vanaviisi puudega oleks ehitud. Eit armastab puid – ja on selle peale väga tige, kui temale tuttav-armas haab lammaste lehioksadeks ära sai laasitud. Ei söögi sel lõunal. Mõtleb aga.

Ja kogu mäeseljandik on inimeste poolt nimedega ristitud. Iga peremees tahaks, et tema piiris kõige kõrgem mäetipp oleks, olgugi, et on teada, kui vaevaliselt niisugune kruusaküngas rohtu sünnitab-kasvatab. Saaks mõnel pool ütelda. Ja iga heinamaa äärel on oma nimi, nagu kaardil. Nii on juba hea nimetada, kui töö järje üle naaber küsib. Ühe rentniku maal on hundiauk – aga kinni ta teda kasvatada ei raatsi. Igal kevadel läheb ta raagamispäevadel ise ja võtab õige tähtsalt kõik need kivid ja tuletukiotsad hundiaugu põhjast välja – kõik prügi, mida räpased karjapoisid sisse on veeretanud. Vanamees kirub õige suure suuga “kurja”, ja mõtleb: kuidas ometi juba väikesed põrsas-inimesed nii kadedad tema peale on. Uus suviline, kes teadmata rehetariduse lehti augu põhja on lasetanud, jääb ainult sellepärast nii pehme noomitusega, et ainult kolmat-neljat päeva on siinse talu tööl.

Ja ühe peremehe maal on allikas, kuna ainult lihtne allikasoon teiste heinamaa-osadele nirgub. Seal kasvavad kellegi krundi radadel punase lihaga lepad – musta värvi koori saab.

Autamm, suur kadakas, veskikivi-kivi, mustika-varred, kaskedega ümberkasvanud kuhjasoova, palgiküün – ka need on suured uhkused nende omanikkudele.

*

Et küll inimestele selge sõnaga oli öeldud: ainult vasikad, hobused ja ühe mullika võib sisse lasta, kuna vanad veised, muidugi teada, veel rohuta karjamaale pidid jääma. Märjapoolne sügis, alatised vihmad. Kui nüüd terve küla karja ühekorraga heinamaale laseks lusama, siis ei jää pehmematest kohtadest muud järele, kui ainult jäljeaugud, kuna kuivemad nukid jälle loomade poolest üleliia ära kuumeldakse. Mis heina sedaviisi on loota!

Aga – või inimesed kuulavad. Hulgal hulga tahtmine. Keegi peremees, kellel kahel pool on heinamaad, ajab veised Väljaotsa heinamaale, kuna vasikad ja hobused teisale saadetakse. Ja nii arvab teine-kolmas, et ka temal on õigus omi loomi oma maa peale lasta – kui ju teistel on. Ühed söödavad jälle ainult omal osal, kartuliaia taga – ja need ei suuda iial aru saada, miks omaga igaüks ei või teha, mis tahab. Pahaseks saavad, ja jugavad mitterahulolijaid. Igatahes raske, kunstlik on küla elu.

Tänavu on niisugused iseäralised ajad. Näha küll midagi halvemat ei ole kui alati ja igal aastal – aga nagu õhus on midagi. Või veel õigem: veres. Tead ja tead, et midagi kusagil on. Nüüd ei lubata enam vanu mehi oma maa asjade ja loomade pärast kokku tulla. Niisugune iseäraline vali seadus.

Näe: kuidas sa keelad need vabadikkude loomad ära, kus ütled neile, kellel kõik elajad metsas on, et nad õigesti ei ole teinud, et nemad kõik lehmad ja härjad välja peavad ajama! Mingit moodi muidu ei saa: peab juba salaja kusagil kokku tulema. Ju peretoas ikka võib olla, kui küll vanas kohas, külavahel ei lubata. Ja ega meie pole midagi laulnud, pole kusagil põletanud, mõisat käinud lõhkumas ega kirikuhärrat teotanud. Muidu ole teiste inimeste pärast niisuguse häbi ja ülevaatuse all.

Külamehed tulid natukehaaval Narvale kokku. See on ju praegune külakupja koht. Pika ootamise järele tuli viimaks suurem hulk meestest pärale. Vaja oli kõik vanad veised heinamaalt ära keelata ja, mis veel iseäranis, ka vabadikkude naiste lehmad ja hobused. Iseäraldi veel koolmeistri hobune, keda igaüks tundis – ja seda oli ka heinamaal nähtud. Peale selle mõeldi veel metsavaht, kes mineval aastal lahti oli lastud, uuesti ametisse kutsuda, selleks oli ju sugulaste poolt vana tedrekütt Anton siia kästud. Vanale soldatile Antonile oli see amet kõige kohasem, sest ta elas metsa ääres, oli väsimatu hulkuja – kõigepealt muidugi metslindude pärast. Ainult puuvargaid ei saanud ta kunagi kätte, ega leidnud sambla alla maetud kändusid üles. Sellepärast osalt oligi ta lahti lastud – niisama ka lihtsalt sellepärast, et aeg niisugune oli: kedagi oli vaja ikka lahti lasta. Koolmeister ei olnud midagi vastumeelset teinud, ja karjasele ei teatud ka iseäralikku süüd – nii jäi siis kolmas sulane, metsavaht, üksi järele. Ja kõige agaramad kangutajad olid need olnud, kes kahel aastal seda “üht odre, teist rukist” ära ei maksnud. Talumees maksab ainult mõisahärrale õigesti ära, kuna ta muude vastu kohustusi juba ei taha tunda. Ja kui inimene eemale on läinud, ametist ära, siis on võlgniku meel nagu kergem.

Külas on suur hulk vabadikke. Elasid nemad läbistikku mõnikord veel paremini kui talurentnikud. Ainult paha oli, et maad omal ei olnud. Teeniti päeviti mõisas, käidi ka peremehe juures põrsapäevi, hobusepäevi tegemas. Kui vabadikul mingisugust võlga kellegi peremehega ei olnud, siis läks ta ikka parema meelega mõisa. Ei olnud ju seal tööandja “omasugune”, vaid härra. Ja mis härra tähendab, mis härra teenija tähendab – sellest saadi juba aru. Peres oli ka sellepärast pahem, et seal väga teiste silma all – ja kui rentnik juba kellegi enesest veel alama kätte saab, siis ta juba sunnib ja pigistab, nagu vihameelega. Ta nagu tahab oma häbi ja vaeva kellelegi kätte tasuda.

Nagu juba ütlesime: vabadikkudel ei olnud maad. Mis seesugune puudus tähendab, sellest saab ainult maajanus inimene õigesti aru. Umbes niisugune inimene, nagu meie vabadikud, maata mehed olid. Terve hing janunes, ja kehagi kannatas nagu kirevalu käes. Kui niisugused inimesed mõnikord natukene kergemalt, nii öelda, ära elasid kui vast vaene pärismõisa rentnik, siis tuli see sellest, et hirmus vähega majapidamises läbi aeti. Ja ega rentnikule väiklane kokkuhoidmine, iga omanduse raasu hullumeelne kinnipidamine võõras polnud. Tema käed olid aga terve talutöö ümber nii painutatud, et nende vangistatud käppadega ka enam nina ära ei saanud pühkida.

Vabadikkudel ei olnud karjamaad-heinamaad-põldu – ainult vähe kartulimaad õues. Kõik pidi ostma. Ja lehma karjamaa eest pidid maata inimesed teatava “karjamaa-raha” peremeestele, s.o. rentnikkudele andma. Seda korjas külakubjas ja raha jagati maameeste vahel ära. Niisugusel verehinnal oli oma iseäraline väärtus. Mõni ebausklikum mees, kes vabadikunaiste mõjuvat vannet kartis, ei võtnud raha vastugi, et mitte üleüldist majapidamiseõnnistust võõra, mitteausa ollusega segada. Mitmele oli niisugune kopik lugupeetud sissetulek. Rahapuudus oli ülekülaline – ja iga õigel kombel saadud vasetükk tegi rentniku meeleolu heaks – tema, rentniku hing tundis kerget magusust ajudes ja südame ümber – niisugust värinat-sügelemist kõhus ja selja peal – tervekehalist kirepaitust.

Kui sügisel peremeeste loomad ädalale lasti, siis ei tohtinud vabadikud seda mitte järele teha – maa rentnikkude õigusetunde järele: nemad lubasid selle eest ainult kadakasele karjamaale. Popsimeeste loogika, nende ajuline järeldus oli teistsugune: on kord karjamaa raha makstud, siis peab ometi meie lehmadel iga kord, igal aastaajal võimalik olema kohameeste loomadega ühes süüa. Kus rentnikkude loomad sedakord on, see on nende söödamaa – ja meil, kohatameestel, on puhas õigus oma lehmi ka heinamaale lasta. Ja raha on ette ära makstud.

Nii tulid igal aastal korduvad hõõrumised, sügisesed riiud-sõnelemised loomade pärast. Igaüks toimetab oma õigusetunde järele.

Mõni vabadik pidas ka hobust. Ja mitmel oli peremeeste hulgas sugulasi. Peaaegu igaühel oli see au oma venda või õde rendikohal näha. Jaa, see on teatud: sugulaste pärast on võimatu ühiselu elada. Kõiksugused kisklemised tulid ka meil ainult sellepärast, et kord viisiks oli saadud naisi võtta, mehele minna.

Niisugused sugulased lubasid siis sellekohaste päevade eest tulisel töö ajal, või ka muidu lihtsa kaastundmuse mõjul oma ema laste vastu – nad lasksid mõned vabadikkude elajad sisse oma vastutuse peale, oma nime all. Ja kui ühel juba on, siis tahab teine ka saada, lihtsalt jälle sellesama pärast, et teisel on. Põhjust muud pole hirmus lihtsas elus vaja.

Ainult valla koolmeistril ei olnud külas kedagi sugulast, vähemalt selles Väljaotsa jaos mitte, missuguse “otsa” lähedal koolimaja kükitas.

Täna olid rentnikud, nagu juba kord öeldud, pärimehe juurde kokku tulnud. Ainult neid ei olnud, keda taheti näha. Sellepärast oodati veel, kuna siiajõudjad otsekui meelega teistsugustest asjadest, nagu ilmadest, orasest, laatadest ja tubakatest kõnet vedasid, et tähtis aine enneaegu ära ei saaks reostatud. Kardeti nagu kokkutuleku sisu uudisuse, saladuse kokkulangemist. Ma ütlen: meelega hoiti loomade asjast kõne eemal, et enneaegu mitte ametlik olla. Ja peaasi: siin ei olnud kedagi, keda hingeliselt haavata võiks, kellele piinlikku silmapilku ta süü pärast hulga keskel valmistada. Kõik oma mehed, need, kes süütust tundes meeste kokkuajamiseks nõu andsid.

Aga kaua sa ootad. Kell juba üheksandamal õhtutunnil. Ja rikkumatu talupoeg, neitsipuutumatu rentnik armastab õhtul, kui võimalik, enne üheksat voodi heita, et ahnet eite pilulsilmadega oodata, eite, kes tukub ja ketrab-ketrab. Nii nagu enne meelega metsaasjust eemale hoiti, lasti nüüd jutuotsad meelega loomade metsasoleku peale. Ja nii peenelt, järjekindlalt tehti üleminekut, et igapäevane inimene arugi taha saada. Natukehaaval, ikka hiiveldades, lubades, nagu kala näpiks sööta.

Paar peremeest oli siiski ka koosolekule tulnud, nendest paar, kellest just teati, et nemad salamahti varajatel ja kõige varajamatel hommikutundidel karja oma aia taga metsas söödavad, siis jälle koju ajavad, kus sügisene külaelu liikuma hakkab. Et aga mehed ja nende karjased kedagi võõrast veel ei olnud loomasöötmisel näinud, siis arvasid nad õigusega kõik alles teadmata olevat.

Singikarva tare läks maatubaka suitsu täis, nagu oleks keegi suitsu pudelisse puhunud. Seal sees ulpisid vaeste rentnikkude kurnatud näod, nende ärakudunud lahjad ihud riiete alla peidetult. Ja muldpõrandat ehtisid tatisülje üksikud plärtsid, korratumalt kui tähed taevas, nagu katkilöödud varesemuna kohad. Terve “kuruga” ja “koldeesisega” toaruum oli laenatud pinki ja õlepõhjaga istet täis. Ja täisriides mehe läpikud, nagu sisseloobitud, nii segamini, kui oleks neid õige loomuvastase maitsega päevapiltnik ülesvõtmiseks seadnud. Ja odavat rõkkamist oli liiati. Näed ja tunned, kui oleksid kõik ilma vaenlaste paarid ühte puuri topitud, see puur riidlejatega vette pistetud, üks osa väljas. Kui segakoolilapsed, kes ilma valitsuseta terve aasta olnud, kahekordse ukse läbi kuulates.

Kõige teravam oli Julga Mihkel sädistama. Ta pisikene kogu tõusis ja langes, näed nagu läbipekstud varblast, halli-tõmmukas pintsakus, mis nupeline ja värvimata villadest valmistatud. Teda nimetati pisike-meheks. Ja seda mitte kasvulise nõrkuse, vaid pisikese koha pärast. Niisuguseid pisikohapidajaid oli “Väljaotsas” tervelt kolmteistkümmend. Ei ole pops ega puumaamees – midagi selle-teise vahelt. Nende asumiseajalugu on lihtne. Enne olid nende isad mõisa ligidal kuuendikumaal elanud. Härra tahtis mõisaalust maad oma käes näha ja tegi lühikese ettepaneku majad ära laotada. Ja siin olid, ei tea mis ajast, ühe vana väikemõisa põllud, nendest tegi mõisnik kolmteistkümmend väikest kohta, igaüks nimetati, “veerandiks”, s.o. poole vähemaks kui endiste rentnikkude asemed.

Need pisikese-mehed olid kõik, peale paari, jonnakapoolsed, teravad igale poole vahele rääkima, omatehtud targad, nagu öeldi, ja väga sallimatud kõige uue vastu, nii et nemad külameeste kogus omaduste poolest väljapaistvad olid. Nemad olid vabadikkude kõige suuremad vaenlased, ja mitmed nendest nagu kogematameelega ka madala jalaga inimesed. Kõige pisem ja kõige ergema loomuga, aga ka kõige nadisem, tigedam, auahnem ja kadedam nende hulgas oli Julga Mihkel. Kõneles vehkides, pool-vingudes, natukene käriseva häälega, ülepea väga mittemeeldivalt. Temal oli kõigega tegemist. Nagu laps-inimene, kes igale poole sõrmed pistab, kus aga on sellesuurune ruum. Pisikesed inimesed, see on väikese kasvuga, on kas meeldivad või vastikud, tema oli vastik. Õelus nagu ei mahtunud sellesse viie jala kõrgusesse keresse, vaid tikkus naha peale.

Sellekorra tormas ta vabadikkude peale, olgugi et endalgi üks lähedane sugulane, nimelt õde, ka saunamehel naiseks oli. Pealegi ei olnud tema krunt pooltki suurem, kui mõnel jõukamal vabadikul. Vaheajal jugas ta noori inimesi, kes jälle küla liivaaukude maal maharaiutud kiige asemele uue olid asutanud. Teda peeti ka kiige salajaseks hävitajaks: oli ju mees sel ajal külakubjas ning edeva tütre isa.

Mihkli viimane energia kulus täna õhtul koolmeistri halli hobuse peale. Nagu oleks ta tahtnud seda eeslitaolist väikest looma nülgida, siis üles puua, surnukeha ära uputada, uputatud surnukeha uuesti üles äratada, nahk selga tõmmata, et vana piina uuesti korrata. Kelle loaga laseb koolmeister oma setu ädala peale? On temal ka maad! Ja ta ei olnud koolmeistri vaenlane, rohkem veel: mitu korda kutsus koolmeistrit veel koduõlut jooma, kui kallatise peal juhtus olema. Ainult õigusetunne.

Metsavahiks valiti – hilise õhtu peale vaatamata, ja seda tähele panemata jättes, et pererahva õhtu on söömata – vana tedresoldat. Palk jäeti endiseks: kaks külimittu vilja perest, s.o. täie koha pealt, kuna pisike-mehed poole maksid – hobuse-lehma ja sügisene metsakäigu luba. Ainult noomiti endiste hooletuste pärast. Ja hoiatati, usutati, ähvardati.

*

Külakoolimaja oli kusagile metsasoppi surutud, kui oleksid surujad tahtnud teda külast välja tõugata. See aga veel hoiab niiskete küüntega sopasest alusest kinni. Ja ilmaaegne ongi see vana maja, mis väljale läbi vara sügisel raagutud saarte paistab. Ütelge: mis tarvis on seda seest– ja väljastpoolt seenetanud, tiisikusehaiget hoonet veel parandada. Kellele on teda tüliks tarvis! Ainult vaesele rahvale kuluks: hakka siis, kui kuidagi enam üleval ei seisa, peale iga-aastase parandamise veel uut tegema. Isegi ennekooliaegne harimine ei näi enam aitavat: iga aasta, iga sügise. Jälle sammal variseb seina vahelt ära, lapsed teevad mudaste jalgadega nii sügavad augud pingi alla – ja koolmeistri toa ühekordsed aknad on jälle ära mädanenud. Ammuks tehti. Jumal, et hoia sina niisuguse tülika hoone eest, mis kellegi oma ei ole, mida siiski peab aitama!

Tiisikusehaige koolmeister elab oma suure perekonnaga juba peale kolmekümne aasta selles hooletult ehitatud ja talvel väga külmas kogukonna majas. Õhu läbilaskmine on korteri inimesed juba nii ära väsitanud, et maja niisugust omadust isegi ehituse heaks küljeks peetakse: muidu lämbume ilma õhupuhastuseta ära. Nii vilupoolne, lahke on alati.

Kolmkümmend kolm, või kolmkümmend neli aastat on koolmeister juba külanaiste lapsi õpetanud. Mitu sugukorda juba leerini kasvatanud. On jumalasõna, rehkendamist-kirjutamist – kõike sellel pikal ajal suurel mõõdul läbi lastud. Paljudki peremeeste seast on praeguse koolmeistri omaaegsed koolilapsed, kes suureks saades, nagu vaene vaesuse pärast, lihtsalt häbi tunnevad veel kuidagi vana haige koolmeistriga tegemist teha. Mõni vast julges seda mälestust siis meelde tuletada, kui ta poolpurjus oli. Muidu oli nii piinlik-paha, nagu tänamiseks uhke inimesel, kui teda on avitatud. Parem juba eemale hoida.

Koolmeistri palgaks anti laenuaidast esiti viis, siis aga kuus vakka rukist-otra, pool üht, pool teist. See oli nagu maameeste poolt, kuna vabadikud jälle kümme kopikat lapsenina pealt, nagu öeldi, kooliraha maksid. Mõisahärra poolt oli kõigepealt maja plats, alati vesinutva õueporiga, siis eemal soode taga kuus riia vakamaad heinamaad, see on ka äraseletatud – neli töötükki – kaks käsisülda sarapuuoksi oma äraraiumisega ja 24. jõulukuupäevaks igal aastal metsavahi järelevaatamise ja heaksarvamise järele üks jõulukuusk, millest arvatavasti puud ei kasva. Kui aga ükskord umbes viie aasta eest jõulude eel mõisahärra maalt kolm kuuske, nende hulgas üks na lauakuuse jämedune, kaks vast parteni ulatavat puud – ära varastati, kui jäljed koolimaja ligidal ära kadusid, kui härra ise otsima oli tulnud ja mitte midagi ei leidnud, sest varas tahtis meelega seal jälgi ära kaotada, siis kadus kuuse andmise viis.