Текст книги "Otsija metsas"

Mitu aastat elavad ka tüdrukud ilma asjata, põhjuseta: ju nemad ei meeldinud kellelegi, ega näe igavalt piinava lootuse-ootuse kohtasid. Oleks midagi võimukat tulnud ja nendes emasuse ära kägistanud, nemad oleksid tänulikud, tänulikud olnud. Ja kui see oodatu neid ka ilmast välja tõukaks kõigega – nemad on elanud minutigi elavasti, elavad suremiseks silmapilklise lõbusa karjatuse sees. Igatahes: palju on eluvedajaid, kes loigusopas janusse surevad, elujanusse – ja siiski on hingamiste ruum metsas kitsas. Looduse puhastamise järele peaks kõik, mis isutu, ära hanguma, et midagi võimukat taevani ulatavat eksiks ja hõikaks luulelistes tühjustes, üksinduste toredates mõtetes…

Et tuntaks kord juba liike ilmade sees – ja nähakse, kuidas kaks kuju vastastikku ilutsevad, ennast mõõdavad, ootavad – kaks, kellel sisuliselt mingisugust ühendust ei ole. Sundiv jõud tarretab nad mõõduks, kust enam tagasi pöörata ei osata, kui ka nähakse ja aru saadakse vormivaledest…

Meie tunneme taevaste seadusi, kus midagi välja kasvatada mõeldakse, kus kõik üksikud elavad – võõrad, omale ainult arusaadavad ja mingisuguse väärtusega. Siis uhkus ei lubaks, laseks valetada.

Tunnevad ju puhtad-roojased inimesed sündimiselugusid. Nähti neid voodeid, aju tagasikäiku, karjatänava suud ja kõike seda, mis ootab väravlises templis. Kui ilmsüüta sihilikult ogaraks tehti neid valutamiseks. Kaasavõetud häbid ja nuhtlusetaolised muljutused rindade vahel. Kes hale-hale oli, ja ainult sellepärast metsikut nõrkust – kaastundmust – äratas, kui ta, inetu, paljastas ja tervete jõududega oma pärast valetas, meelitas, paljastas, ähvardas ja vedas. See on siis haletsemist-janunev pimestamine kõige selle peale, mis kätte saamata, puhas. Ta tahaks ennast su sisse ohverdada, kui üksainukene sädemekene kihvtiselt altarilt ka elu maksaks, nagu kurjategijaid elektrijoaga hävitatakse.

Oleks tõesti kusagil mingisugust iludust ka väiksemalgi mõõdul, suudaks see ujuv, ritsuv ring vähem hale ja enam uhke olla – oo, siis mõjuksid kutsumised ja janud neelavas himus patt tagajärjelikult. Elamine ei oleks enam mõnele häbistav. Leitakse kujud, mis omale ja teistele reostavad ei ole. Ja siis, ei tea, korjuks vast elus mingisugust mõtet ja sisugi, nagu väikene põhjuski oleks olemas olemasolemise üle mitte häbi ja tuska tunda.

Ju kevade oleks kirgline – ja inimesed aimaksid loodust järele kõikides lauludes, kõikides kirglistes liigutustes, igas mälestuses oleks tasane kurbus peale nektarlist täisjoomist ja selles lõpmata joobnuse hullustuses ei oleks enam õudne kõige peale süljata – kõige peale, mis püha, õnnis ja suremata on, mis tagumistele jalgadele üles kargab ja väsinud sabaga vastu maad ja merd lõhub. Selles hulluses oleks küllalt, küllalt aeletud ja võidujõuetuses minutitüdimusele öeldud: midagi-midagi ei ole…

*

Tema oli üks nendest igavesti-ootajatest, ja otse siis, kui väsimuseni loov loodus tuimaks läinud töö peale katte oli tõmmanud – nagu kardaks ta läbilendavaid, otsivaid ööingleid, kes tiibadega järje ära segada võivad – otse siis ta jälle valetas, valetas teisele inimene, kes jälle isane oli. Leitakse ju kättesaamata-kõrgeid noormehi enesevalitsuse oreoolides, aga emase võib juba peale mähkmeid ära armastada nii kaevu äärel kui ka kirikualtari taga ühteviisi külmavereliselt.

Pea oli see odavamõtteline jutustamine väikese lapse, kes midagi aga kõneleb ilma tõde-vale tundmata, siis võis sealt väljaspool head ja kurja olevate mõttetarkade otsuseid lugeda, sofistikat õppida – ja kõige peale jäi järele rõssis kasvuga, vigane margetant, kes võitlejate sõjaväljal enesetapmiseks nööri kaupleb, kaupleb. Nooremehe isasesse ajusse, mis ju kuumustest ja mõtetest helluseni tuim oli, sadasid nagu linakuprad, tüütavad ja valusad.

Need on naisterahvad, kes kunagi midagi kõrgemat tundnud ei ole, kes iga võõrast sellega üle lüüa tahavad, et nemad terve inimese leivanäljas su ümber kaela viskavad, kui pisikesed odavad maokesed unenäos, kes su rinnavere südameta ära imeb. Ja sa oled jõuetu – vastuhakkamiseks, väga viisakas, et sa teda maha ei löö. Sest mis on temal sinule anda, sinu enesearmastusele peale selle, mis sinus sooja, vältavat juba olemas on. Ma armastan kirgede kõdistavat seisku, kes kui silmata ussikesed nii head on – ja hulljulgeks teevad…

Teise armust elada – see ei tee emasele häbi. Ülepea ei ole nendel seda hingekontuuri, ja siis ta nagu tahaks oma sündimise põhjusetust sinust oma lastega välja imeda, seda ilmale sündimise rumalust vabandada. Sa segad teist absoluutses üksinduses – see on viisakuseta! Oo, meie tunneme neid tüütavaid loomi oma ligiduses. Jalaga sõtkuks – aga siis, kui ta ära sureb, ei tee seegi mingisugust lõbu. Kõik muu peaksime enne sündimist ära hävitama – ja siis ei saaks enam piinata, piinata, ega oma tütreid aegamööda-aegamööda teotada…

Tüssata ei ole veel midagi suurepärast. Ja valedest saadakse aru, sest niisuguste mõtteid on väga kerge lugeda nende läbipaistvast kehast. Kerge on ütelda, mis kellelgi särgi taga, silmade all on. Sellepärast kardetaksegi – ja hävitav hingele on seda murdvat häbi näojoontes lugeda, häbi, mis suure mõtte sissetõukamisel üles ärkab ja koguni rahutuks läheb. Inetu. Väiklane.

Oleks tüdrukul ühtegi puhast kehakirge ja hingeihaldust olnud, niisugust üditundmust, mis mitte hallitanud kopiku, koldetahma ja leiva järele poleks lehanud, oo – kuidas siis noormees naisterahvailma oleks suudelnud põlvili maas ja paljajalu. Varjumõtted oleksid ajust välja libisenud, ja see vanadusest, eksperimentidest tark emane inimene, kellel veel mingisugused rinnad ja puusade õnnis paksus – oleks veel kogemata, pealiskaudset lugupidamist äratanud. Mis on sul – emane – mis? Ah see udar, need rikutud, täis minevikku silmad ja värisev põlv? See on kõik eesmäng suure ooperi algeks… See on kõik ennegi teistel olnud ja ära tüditanud, ja mis sa annad, mis sa pakud, millega kaupled. Oled sa lahke, ropplahke, või kitsi. Pean su enne ära kägistama, või natukenehaaval su mässavat ihu piinama, kuni tasakesi kõik vagusi jääb, nagu rikkiläinud pisikene taskukompass, kui teda tüdimata terasega narrinud oled. Kõik on ühesugused, niihästi see, kes esimesi naeratusi naeratab, see, kes küllalt on saanud, kui ka see, kes surmaeelses sakramendi söömises läbi vanaduse nõrkuse noort õpetajat himustab. Kusagilt ei leita teiste omadustega – käi taevad või põrgud läbi ja tule maa peale, et alati suurte ristteede ääres varitseda. Nad kõik on võidetavad. Kõik sülgavad ühteviisi vastu – ja kõik jäävad pisikeseks, kergeks ja alandlikuks, kui sa emase ta sees tühjaks oled imenud.

Nemad on kahekesi suure ustava tamme all. Tamm on mahla andmisest, mahla võtmisest tuim, elutark, kui ta ka kadariku kõrval jälle uusi ja uusi naeratusi, kallistusi ja kokkuarmastusi nägema peab, mis omas kulunud vanaduses uuteks peetakse.

Noor, himukas poiss ja mitmeti valedaks kulunud jahtunud tüdruk. Kuidas ümberringi kõik nii õudne, odav ja inetu on ka kõige pidulikumal kevadeõhtul! Midagi, ka osalist kokkukõla ei ole selle värske-alasti sünnitamise maaga, kes alati igaühele lahti-lahti on rõõmude ülesäratamise kordadel. Anna ennast vastu panemata iga kord, emane, siis ei nõua sind enam keegi. Siis oled sina ilmaaegne seeme, mis seal metsades kasvab, kus inimesed teda ei söö ega korja.

Kaua on ta haisenud, elusid kurnanud ja väetamisi teinud jumala silma all. Mis on tema üksiklõbustuste kõrval haljaste mändide all, pealesaunase pesu puhtal alusel, kui uimastavad luulejooned tulevad ja lähevad – tulevad… Need ajumõtted on rahustavad, kõdistavad, kohusteta magustavad, kuna see inetu, udarline emane sind, vaba, siduda tahab millegi võõraga, raskega, madalaga, mis veel rumalam elajas on kui sa ise. Abielu – seal on kaks haiget looma adra ees ikkes, kus üks tagumisest jalast raskesti lonkab, teine murtud kaelaluuga pead üles tõsta ei saa. Terve ilmaelu on haige eksimus. Võta plaaniline sugu väljasuretamine ette – et sa õndsaks saaksid.

Terve ümbruse meeleolu on naise pärast rikutud, maamullal siin kohal on häbi ja piin, kuna taevas tusane, trotsiv-kurb on. Ja mida kurvastada: ma tahan sugu ära uputada, saate aru – Sugu! Ära tõrgu, taevas, jõuetuses. Kui sünniti ja üles kasvati – see on õnnetus, piin. Mistarvis, küsime, mistarvis?

Kirgline kena lill aruheinamaal tohib ainult nädalad elada, nädala sündida, sigitada ja surra, surra inimesetombu pärast, surra häbi pärast. Ligedamad haavad ei suuda piinlikku vaikust, kus sees roppust pühitsetakse, enam välja kannatada – ja saab segaseks, kohmetuks rahurikkumise pärast, sisiseb ärritatult, ja tahab mõtteid eksitada. Et järele tegemise mõtteid ei oleks. Siis oleks juba sellel emasel küllalt-küllalt enese järelvedamise lustist. Märksa on üleaja elatud, üle oma ea – nuhtlusteks.

Ta ei taha tüdrukut puudutadagi – ta, see poiss. Nagu kusagilt kaugelt pilvede tagant kuuleb ta naise iseäralist, pealetükkivat, külgekleepivat lorisemist, puutumata mõttest, mis algupärane, uudne ja ilus oleks. Kõneleb ta kõigest sellest, mis paikades on sündinud, kus pärast pesemisi peab olema, kõneleb ta kõigest sellest, mis hinges sõnadeta sõnnikulist ja sügavhaiglast tiirasust on. Siis see, nagu seeliku alt tulev südameta, räpane naermine, siis need riietevoltidesse vajutatud tahtjad pilgud, mis üksi ka elavad ongi… Nagu pildi peal, halvasti maalitud pildi peal. Kõik viiakse kordamööda läbi, oma ja teise katsumised niihästi kui mõtlevate paikade näitamine. Ja arvab, et isane paljast ihu nähes ära sureb või särgi kahtlase liikumise kohal joobnuks jääb? Suudetakse vast midagi muudki üle elada ilma pattu tegemata. Ulatagu üks su häbemata liigutustest vaimustuseni – siis oled sa võitnud. Siis väheneks ja suureneks vastikus su vastu. Mikspärast oled sa nii tüüpiline, et iga energia avalduses teised, niisamasugused huvituseta haledad, rasked-lapsikud ja mitte midagi tõotavad kujud kerkivad, meelde tulevad… Kus kurk mõtleb ja veel kõneleb. Kus iga mõttekene valega ja enese emasega läbi vettinud on. Korjaks aga kaastundmust, noriks lugupidamist – ning põhjuseta kiiskab see mõistatuslik kuju nii ligidal-ligidal.

Poisile tuleb hirmu, hirmu nagu värinad, kui inimene vastikuks on läinud. Siis purustaksid sa selle kahevahelise elu ühekorraga, kui selles hävituses ka ennast ja teist lõpetama peaks. Nagu viimane, põrgut ähvardav jõud kogub vere kokku – omakägistuseni ulatuvaks põlguseks. Mitte see ei ole üksi rippuv, kudunenud udar, pleekinud suu, sisselangenud süda ja tarvitatud jalad volitsemiste all, vaid kõik ilma kehaehitused, karvased ja inetud kogunevad pakkudes, harimata tõugeldes su ümber, pleekinud huuled ja liigutusi järele tegev keel.

Õhtuses hämaruses suureneb igavus ja kartus niisuguste inimeste juures, ja poiss, kes läbi kirju luule teadmata ja tahtmata Eluväiklust otsib, otsima peab, tunneb, kuidas temas tung kasvab, vihasemaks ja vägevamaks saab, tung, mis salaja seda inimesesoo ilmaasjata koormat tahaks maha matta, et ennast näljaseks jätta maa peale. Sest see vaim, mis isase peal on – on seesama igapäevane pisikene hingetahtev emasehimu, mis oma kohutavas suuruses enam paika ei leia, kuhu ookeanilist koormat välja kallata. Ja nüüd pooks ta lühikese ajaga selle tahtmistega, meeleoludega hingelise ära, et siis kartust ei ole, mida kõigevägevamad tunnevad…

See uhke mõtleja ja energiline noormees omas kummardamist ootavas Eluduses ja jõus, tahaks näha, kuidas ohver sureks-sureks mehe eest, kes läbi ideaalide sedasama nuuskamise ja haigutamise elu peab-peab elama sellepärast, et muu rohke on. Kõik, mis elab, on närune ja lihtne – aga julgete tahtmiste jumal – see õhtune noormees – tahab siia koltunud ööpesasse jõu ja vägevuse noodi asemele iseennast armastades. Omaarmastamine on kõikevõitev, sellepärast kirjutatakse see sõna suure tähega.

Nüüd ootaks poiss silmapilku, kus emaste ühine surnukeha külm, toores ja sõtkumist janunev oleks – niisugune, mis enam kätt sinna peale ei pane, kus valu on; mis enam kaineks ei saaks ega hirmus himuliseks kõige selle vastu, mis elus liikuv ja muutlikpaisuv on… Siis ta korisemisteta eluheide ainult rudiseks uuristavate jalgade all, kui trotsides sellepärast, et teda templisse ei viida, vaid sõnnikuga kaetakse, kaetakse… Asjata on temalgi sugu-tundemärgid – kurblik-põhjuseta.

Otse oma sisse vaadates on noormees magava tamme all mõtelnud, mõtelnud. Ta tunneb ja arvab ennast kindlasti rumalaks jäänud olevat. Siis neis omadusteta ajudes ju eksib mõte kõikudes ja kartlikult võõraste lagedate kohtade peal, hargub laiali tundmata-tundmata iseäralisteks joonteks. See on loll, kes vihma alla istub, ja heameelega kuulatab ja tunneb valutajal peal nii hea-hea olevat, purjushea. Nii ka sissetungiva naise ligidus, ta vastik-meelitavas kauguses need tilkuvad, pealesulavad sõnad oma töntsiduses ja kõik see ümbritsev õhk sulavad, ei tea mikspärast, inetuks kägaraks kokku, mis raske, vajutav ja vormita on. Need silmadeta ja alasti kuulid langevad tahtmata-kogemata õrnade puhaste ajude peale, pigistavad, teotavad ja ilastavad kõik ära, mis suurepärases kodus pühitsetud ja tore oli. Ülesäratatud mõte ongi inimene, sest inimene on ainult omaenese ettekujutus, ja see ei oska omas jõuetuses jällegi muud teha kui tahta, otsida ja oodata – sest meeleolude muutus oli.

Nüüd ei saa enam tagasi pöörata, kõik peame unustama, mis enne on olnud, kõik – lootuseta hull, parandamata elajas… Hullemaks, raskemaks lähevad lolli inimese tundemärgid. Kõik nii, kõik nii! Mõtted langevad üle serva, eksivad, langevad kõik üksteise järele, kalduvad, kõiguvad ja värisevad. Kohutav on nii lootuseta raskes ruumis ümber ronida, aeleda, nagu kõik need teevad, kes ka enne targad on olnud, õieti mõtlesid, kes ka tuntavalt, natukenehaaval rumalaks jäid, aegamööda, vastu võideldes – ja väsides… Siis enam tagasi ei pääsenud… ja ma tahan elusse enesevalitsemise templi ehitada, kus tahtmisevõim kiimalust sugutuks teeb… Pisikesed, elusad sõnad…

Tüdruku lage, lõtv keha ei ole kaugel – ja teine tema kuju kui ujuks juba luu taga, piimases elus. Ja nüüd tahaks poiss jälle ennem selle emase ära kägistada, ennem, kui ta ise täisrumalaks on jäänud – ja seda enam teha ei suuda, ei oska…

Läbi mõtete kihisemise ei ole enam midagi kuulda, näha ega tunda, lai-sopiline kiimalusesuu liigub, liigub, ligineb… Lahtitulemine, kinnipanemine, eemalehoidev vägevuse ees riie – see kõik läheb iseenesest täis mõttetust, hullumeelsuse karglevas elajalisuses. Tumedad lörtsud, palavus, janu, rutt ja kollakasmust, mõistus, hullumeelsus… Emane, isane – lõpp, hilja, hilja…

Noormees tõusis maast ruttu üles sellepärast, et ta oli väiklane olnud – niisama kui muud inimesed: igapäevased, jõuetud, varem-hiljem…

*

Nii tema mõtles, et see alati lahtine emane teise sees teda ei kiusanud ega vaimustanud ka veresoojus niiske keha küljes. Natukene-natukene kinnipandud iludust naises. See on isesugune, keelatud-kästud inimese-iludus, kellel ka oma hing, soojus, meeleolu ja laad on. Seda omadust on nii veidi ja ainult mõnesse kehasse lükatud, nagu raadiumi mägede sees.

Noor isane tahab natukene pidustada ja lõbustada, nagu iluduse ülesleidja kehast. Nüüd tema siis elutseks eemal ja laseks lähedast valguskiiri tundmata hingekire peale paista kuni tuimuseni.

Tema oli neist kõikidest väga igavatest ja ühiselt õndsatest kokkupuutumistest naisterahvastega raskesti ära tüdinenud. Ühesugune oskamatus mõlemal pool, kui see, kes üksine, sallimata ja uhke on, teisega kokku puutub. Isegi see ase õhus eemaletõukava ringiga on rahutu, midagi madal ja rohkesti alandav. See – ja need juhtumised mitmetes paikades – aga ikkagi ei suuda emase inimesega ära harjuda, ikkagi nii lämmastav kitsas ilusal mõttel, kui jällegi kellegagi nii ligistikku tahad istuda, mõtelda, seista. Ega ta sellel korral maha ei langenudki, mõtles aga ainult ja vaikis oma tundmusse tungides kui teine odavalt edasi lorises. Seal ei sündinud midagi – peale külmetanud, äratõukava põlgamise. See maas lamamine ja püsti tõusmine oli ainult nagu lindudel, kes ka ainult annavad ja vastavad väljaspool, tahtes ja unustades – kes mõteldes alustavad… Läbi kõige, mis ees on – võidakse tundmustega teha ja saada… Nii, et joovastav, rumalakstegev on.

Siis see igavesti leppimata mõte isase sees kasvab nii suureks, tugevad kondid asuvad sinna, kus enne õhukene luu hingitses ja jämeda selgrooga vaim, kes terve keha laotamata laotuse äärteni täidab, võidab oma alla terve selle õhu, mis isase emasest lahutab. Pisikene terav huvitus naiste vastu paisub tundmata suureks, iga huvi alasti keha peale kasvab. Mehenaisi – see on midagi võimukamat, seal on algpühitsemised olnud ja võita on midagi – aga tüdrukud, need on isegi lahti…

Et seda saladuslikku iludust otsida, mis, võib olla, vanade muinaslugude järele seal pidada olema – et ka seda ennast inimese sees laiendada ja siis kõiges ta suuruses ära neelata, hävitada või kosutada, kus ka tõesti otsitud, tundmata magusus oleks, mille järele ringutatakse, värisetakse, millele vastu tuksutatakse, sest et selle pärast elu on – Elu…

On siis elu muud – peale rüselemise, virelemise, mida tükikene kiretainast sünnitab, keda üles ja alla kistakse, kes sügavamale, sügavamale poeb, kaugemale, kaugemale ritsub ja kõrgemalekõrgemale seab… Kes siiski, nagu kinniköidetud loom omal aluse ära tallab, seda, võib olla, ka haisemiseni väetab. See on vast inimene, kes kui kägistamiseks kaua jõuetult keksib, hüppab ja väriseb, kuni viimane luksatus – tume ja ilus selle rumaluseni ja tuimuseni kõigutaja peale halastab ja kõik ära viib lepitamiseks sellest, mis kentsimistes nii lapsik-imar, nii närune-madal ja tuimuseni-häbistav, tühi oli. Siis ei tunta seda tüssavat ilu enam, mida ebausklikult kusagil otsiti, siis ei nähta seda ilu varju, valetatud emast kusagil – ega mingisugust paika ei leita siinpool, sealpool mägesid, kus ümber luuletajad reas võiksid istuda ja unistada, ilutseda olemata asjadest, kandlekeeltele niisutust võtta.

Kõike uputav lõppemine jääb järele: nii suurepärane, uhke ja mööda minemata, kus ühtegi odavat karjatamist, hooralist naljatust ega naiselist-tühist pisarat ei ole…

Oo, see on pidu – on midagi suuremat, pühitsetut, kui kõik see väsimus, mida otsijad arvasid leidvat, mis inimese sees ja küljes, kohal ja ääres emaselikku on, või mida lahutatud silmadega luuletaja otsib. Ka iludused on karjatamisteta suremiste pärast, nagu sündimised ja igasugused elamisedki.

Naisterahvas on üksainukene mõte, üksainukene pisikene ümmargune alasti mõte. See on ühtlasi midagi kõdistav-roppu, aga ka õudset-haledat, kui vaevalt keskmise ihuingli suurused närviliseks nuumatud tüdrukud mõne aasta vanuselt juba paljastavad ja tahavad, et keegi suur, armas ja sümpaatne neid häbistama peaks salaja – ainult jumalate juuresolekul. Kui see ka elu maksaks ja esimene himu vaigistamise katse surma tooks. Puuduta neid, et nad kaineks saaksid, juhata nende vägiteod välja või suurenda seda löökidega teistele, ligimestele. Neile oled sa siis ikkagi head teinud – kui ka avitamata jäänud, ja see emane, mis meist mitte väljaspool ei ole, vaid päris Sees, see andub õhates, painduv ja hõõgav, värisev ja sosistav. Kui sa tema peale ei halasta, siis oled sa needmise enesesse saatnud, kui sa avitad hädalist, siis oled sa ühteviisi pattu teinud, sellepärast palu etteheitvalt, pealesundivalt vägivaldselt jumalalt, et ta seda laseks – mis tegemine ei ole…

Poiss, kes koplites, õuede ääres, kõiketeadval tänaval ja puutumata põõsastes emaseid õppida oli tahtnud oma Töö pärast, uudishimu kõdistamiseks. Ta veeretas sündimise ja loomisetööd kõigele aluseks ja mõtles nagu Buddha – tüdrukut katsejäneseks tehes… See ei ole vist ilus, et emane eksperimentide jaoks on. Kuidas saame aga muidu sellele kängus kunstile laiendusi, täiendusi, nähtuse vaheldusi sisse tuua, mis elajaliku kunsti Inimlikuks sugulahenduseks muudab. Kui meie niikaugele oleme jõudnud – siis on elu siiski otsata ilus, kui ka ainult nendes momentides. Häbita tee seda – ühteviisi jumala ja inimeste ees, sest nii kõrgeneb kunstihing. Aru saades inimlikult, s.o. meelega, või kogemata elajalikult – tundmata vedamiste järele – see on ükskõik… Ja see ükskõik on inimeste Vabadus.

Vaadaku siis poiss huvitavalt ümber, sest põhjatu rikas ja vähe läbikatsutud on see väli ja saagu uue, tundmata Kunsti loojaks – aga seal ei tohiks mingisuguseid põhjusi ja sihte olla, nagu Elu ise ilma põhjusteta, sihtideta, ainult Kogemata on. Peale vanade võib ju neid näha, kellel veel nii lühikesed-lühikesed vaksapikkused valged püksid on, mis pärast vitsa karistamist värisevad ja löögi kerkivaid-umbseid asemeid suudlevad. Need abita-puhtad ja uppuv-pehmed reied on keelatud, selles keelamises magusad, sest tüdrukukese pea ulatab juba meherinnani…

Ime-ahnelt tantsivad ka vanad väsinud preestrid paljaste peadega südameta-meelitava hinge ümber seal sees – ja lähevad siis väit-uhketest templitest koju tulles rahutult-rahulikult ära. Kes teda katkiseks, inetuks peavad, kogunegu tuksuva tasandiku ümber ja selle ümber, mis tasandiku taga, et oma kehaga katta kiusavat elu pealetungijate eest. Nemad ise enne peale algavad ja nagu tuleriida neiud – ära ei jookse. Olgu siis – ju neil hea on. Nemad ei kaota midagi ja teie ei kaota midagi – võidate mõlemad, võidate läbi absoluutse magususe rahulik-rahuta mõtte. Kui puhtad laulikud oma kuubedega ka mulla südameni ära valgendavad, aga nende riistade helgis kasvavad pisikesed vaevalised kahvatusekandjad, kes enne pühitsemise algust ära lõppevad, ennast tagasi loovad. Laulgu, ärgu laulgu välja peal jalgadeta inglipooled ja päästku uppuvaid, neid mätastele nõrguma tõstes. Kala jääb ikkagi veeloomaks, ta veeretab ennast mättalt jälle alla, kui ka nisadeta taevavaim omas igaveses sugutatuses haletseb, määrituid peseb ja enne süüsaamist neid, kes lahti päästmata, hoiatab. Tapa ta ära – või lase ta elavalt elada. Kui meie ka jõgede tammide paksuseid varjamisi ette ehitame, kevadine vesi tuleb siiski – ja viib varem-hiljem kõik minema.

Kui nemad pikalt-pikalt kasvavad ihu poolest, kui valminud hing kui metsloom ennast Sugus näidata tahaks ja aegamisi-aegamisi mõtlevad rinnad ennast ja emast loovad, siis on mitmetel igav ja väsitav, pressiv-hullustav oodata, eks peaks kord need päevad tulema. Ja kõik on kitsas, see ilm, mis sees, on välisest palju võimukam – siiski Peab ta sees olema… Mikspärast – ära küsi seda…

Jällegi küünteni ulatav ülekehaline ootamine – juba mitmendamat korda. Lapsed ootavad silmapilke, Esimesi juhtumisi. Esimene kirg on ka viimane – esimene – nii tundeline, joobnuks tegev.

Oo, vanamoorid, ka nemad ei tahaks veel huvituste pärast eluotsa kokku ahendada. Tänulikud ja alandlikud, iseäranis inetumad. See ei ole päevaraamat!

Kõik inimesed on siis surnud, kui nad enam midagi ei oota, ei juhtumise õnne ega teist tulemist. Kui nemad nüüd mäletades läbi terve aastate rea abielu lubatud silmapilke ennast arvustada lasevad, siis on kõik kokkupuutumised isastega – esimesest peale – iseloomuta, kustunud tulukesed. Ainult üksikud on huvitav-valutavad, üksikud sürpriisilised, esimene, viimane. Teised on kuivad, vereta laenutasumise lood, jumala lepitamise ohvrid, leivanaela hind. Hea, et emast rahaga vahetada võidakse – ja see võimalus on ka naisterahvale auks. Muidu ei oleks temal mingisugust luuleta väärtust… Huvitavas mälestuse võimes on hukkamõistmised, vaeva märke – seal on ka julgustavaid, rahustavaid, kihutajaid. See kõik on Uus ilm, täis mitmesuguseid mõtteid…

Emane vanaduses – läbilastud sõjalipp: aus ja siiski auta. Omale ja võõrale väele on ta mingisuguseks autoriteediks – kulunud Eesmärk meie võitluses… See õhukene iga täis läbilastud aukusid, kõik on tules kord tuksunud ja elavad olnud enneaegseks suremiseks. Ei ole ühelgi haavakesel luuleta papist mänguasja küljes, ühtegi tähendust, põhjust, sest ilmaaegu elatakse, sigitatakse ja surrakse. See on elumõtete apotees: kogemata… Laps oli see, kes kanni ära lõhkus, laps see, kes ta torkimiseks ette jättis, laps ka see, kes ta kusagilt turult tõi, et pikal teel teda talumehelik-õrnasti põues hoida katkiminemise eest – ja katki minemiseks. Mis on seal sees: sees, seinade saladuslikkuse taga: õnnistus või hukatus. Ja ei ole kumbagi… Oleks tõesti midagi olevat, midagi, mille pärast igatsused on. Uudishimu iseteadvuseta elamise sees, kuna ometi kõik nii väga, väga lihtne on.

Pärast emase ilu väljasuremist on naisel veel omadusi. Need on tumeda mängutüki järelkajad, eksivad, rahutud helid. Soovitage tütardele ka seda inisevat jäunavat hullumeelsust, mille ümber elu kerib, mässimisse läheb kui oskamata viht lõnga. Harjutage poegi, et nemad häbitundmuseta seda teeksid. Sest mikspärast ei peaks lapsed seda mitte teadma, oo kaval inimene enesekallistamise tuhinas. Isad – otsige ka teie seda, mis kõige ligemal on, kodulist tütart ja oma ema – see on julgus; ainukene viis armastust avaldada, ennast teises tunda.

Emased. Veel peate mõtteid kordama – veel. Ka seal, kus enam midagi-midagi ei ole. Kui terve see pakitsev, hädaohtlik ihuaus sinises suitsus üles taeva on imetud, kui elu oma määritud pesa asemel kurvalt luksutab. Nagu tühjaks pumbatud vaadid, nii uhkuseta, kartlikud, sisse tõmbavad – ilma ähvardusteta aukude sees.

Üle aja vedamine. Et inimene enesega seda ei laseks sündida. Lahkuksid kõik, mis patused on oma aja suremises. Vajuksid nemad tundmata. Ei oleks seda väsinud joont elu piiritamas ega neid kaebavaid pattusid hoovide peal, voodis ja iga kivise aia taga. Ei oleks pilkavaid liigutusi eluavalduste kohal ega hauduks soojus valgusega nimeta-nimeta paikadel võõraid, võõraid…

Jällegi kõngevad kõikuvad laulikud hommiku udus ennast kuumalt liivamägedesse toppides, veel kõnnivad ilusad tugevad inimesed paljaste jalgadega sõnniku peal, aga raamide peal puude vahel veetakse kollast inimest lehtede poole, mis võimetust ja inetust nähes trotsivalt üles kargavad. Emad kiruvad mätaste peal oma noori vahvaid poegi, kes eemal higistes särkides upuvad sellepärast, et nemad tugevad tahavad olla nõrgas maailmas, kus Oimetusele tuhendelillelisi pärgi kantakse. Emase verest on iludus eemale veerenud – ametlikult viisakalt, et mitte kunagi enam tagasi pöörata. Salaja, rahulikult ja kisata, nagu tuultest ärakulutatud lendingli tiivad, kus teatud aja järele niisugune pisikene ebemekene ära lahkub. Siin see omadus jällegi kusagil peatab, ja ootab tema nii aeglaselt kasvavat emast inimese sisse paisuvat…

Aga nemad ootavad, valetavad, nutavad ja rõõmustavad oma Sugu ees, tantsivad jumalatele kõveraid tantsusid – ja kangutavad isastele enese ümber sellesama väikse kanalise tõsiduse, millesse sattudes – ka naerda enam ei saa… ei saa.

*

Äärtest-äärteni, tasa-tasakesi väriseb kevadine loodus. See ei olegi vast värisemine, mis vahest seda pea kohal hädaohtlikku vihma ootab, mis tumeda taeva ja natukene iseäralike pilvede imevat himu oma peal tunneb õnnistavat – , ta on kõikide nende suurte kevade sündimiste ja nooruseloomise rahulolev kokkukõla, mida iga paika ühises ihus nii ühetasaselt magusalt soojendab, keelab, armastab…

See on kõik selle saladusliku omaduse mõõtmata tundmus, nagu igavene väljakukkumine ja sisselangemine kõigest sellest, mis elus-ilus emaselikku avatlevat, sõnadeta on. See on kõikide meeleolude tujutaevas rõõmsas sügavuses mõtteta-piirita kestvuses…

Kõik on seal voolude sees edasi kandmiseks, tantsimiseks, patuks. Kord nemad kui rõkkavad ringutused tõusevad, ennast ritsuvad, rasketes tõmmatistes nuheldes-valutades kõiguvad… siis nemad mängivad, kiiguvad, sulatavad, hautavad, nõrgestavad ja – surmavad… Kõik on seal sees, peale ilmaaegsete naisterahvaste, kelle ennem pead tundmustetuks tegema või väga tundeliseks, et ta ulataks vastuvõtjaks, andjaks-saajaks olla…

Kes ta loll-aralt peidutab külmade karjamaa kivide vastu, või hõõrub ennast nüsnaliste põõsaste peal, kes ootab, kardab ja kahetseb ühekorraga, kes nutab, naerab ja loll on himus, loll vastupanemises.

Peale inimese on kõik seal Nimeta elajas, koduselt tujulised, sagedad või harvad, ennast mõistvad. Liivaterad on need, kes mäed muidu niisuguse meeleolu pärast põhjuseta-iseäralikult sünnitavad, ja see on ka suur põllukivi ööhämaruses, kes tasakesi lõhkeb, lõhkeb, et praoski kaasa elada kõigega, mis maa sees ja mäe peal on, kõigega, mis kirgline ja selles suruvas tiiruses kummargile, selili ja kõverassekiskuv on. See kõik on vaheta muutmine – enesearmastamiseks ja enesevihkamiseks. Tühjad õhud ilastavad ka endid, nagu vastuvõtmist paludes – mädanevate soode peal, kus midagi ei ole. Kuna kevadise öö meri nii himukalt tumeilusat taevast suudleb ja mitte üksi suudleb, sest see ei ole veel laienenud hinge tundmuslik sügavnemine. Ookeanis ja üle maade ulatab kuju, emase kehastus ja mägede tippudel keeb lahtikistud Elu taevani-rütsivalt üles. Selles trotsivas allalangemises surevad ka raamatud ja kirjutamise-suled, sest ega siis ei tohi uuriv mõistus oma ülestähendustega naisterahvale ligineda, vaid palub hullumeelselt jumalaid, kes endised mõistusele, Teadusele kurnatud hinged ära hukkaks, et nad ei karjuks, kaebaks…

Seal tolgendavad nüüd kõik eesõiguseta ääreinimesed katkiste mütsidega, kus juba pühadust-teotav oleks kehagagi olla. Seal sõtkutakse sopaste saabastega, lahutatud, eraldatud Ilma pinna sees, magatakse ropult, kakeldakse, sülitatakse kõigele sisse, millel silm on – aeglaselt ja arvustades. See on liigjulgus pühaduste keelealastki ära reostada ja ennast kergitavaid riideid vägivaldselt tagasi hoida.

Otse iluduse jumala kõrval kirutakse rüseledes – ja inglid hõõruvad omad loomulikud reiekesed hallitanud kokkukantud koorukeste vastu ära. Nahad torgitakse katki, silmadesse kallatakse natukehaaval vägisi tuhka sellepärast, et ilmas ilu ei ole. Ma tahan kitsasse ilma iluduse, unustatud ja kõrvale heidetud iluduse läbi Sugu tuua, kui ka iga samm seitsmekordse surmaga mõõdetud ja hinnatud peaks olema! – Nii mõtleb väiklane, kui ta närususe alla maetult viimast õhkamist lõppemise agoonias saadab ja sopasse surutud rinnaga ainult vana põhku, tolmu ja ilmaaegseid nartsusid liigutada jõuab – õhu rikkumiseks, õhu rikkumiseks…

Pojad – need ei julge ema paljaks kiskuda, ega tütred isade rõõmusid lahti päästa. Vendadele on õed ainult tähtsuseta õed, kui nad ka oodates surevad ja tüdivad. Õed raskendavad venna kannatust, kui viimane, nagu ainult siis püstitõusev loom – oma hinge kõige sügavamasse saata tahaks… Sellepärast surevad kõik lagunud karjaaia taga vastu pühkmehunnikut, kõlkuvad ja templi tarvis roojased enesepiinajad. Põhjuseta-kogemata.