Текст книги "Otsija metsas"

Himu peab sind meeleolus tiineks tegema nagu suure kinnipeetud looma, kelle uksed eest ära kistakse. Ja lastakse eksiv lahtine olla sisse ja välja hingates oma liialdatud tundeluse peal. Maitske: muidu ei näe tundmata põhja sissekiskumist, ümberpööravat pahempidi rahutust.

Läbi korratuma loomuse tilgub lagunevast sulast kevadet alla, niisket täispilku, ja seemne läikiv-must valmivus ujub kui aeglane luik oma pehme rinnaga raske-sügavas tundmuse lagunemises. Kui veel öine kuu mehe trakside ristile on paistnud, siis lähen ma suure looma metsavasikat kiusama, võidan ja toon ennast läbi lagastatud süütuse rohurahva vaba emase juurde. Selles inimesepõlgamises on siis nali ja vaba hullumeelsus, on iseteadlik lollus ahnes ettekujutuse janu rohkuses.

Juba ennemgi kiskus ta ennast uhkelt lahti, kui isa teda surmavoodil tahtis suudelda: et mitte teotatud olla ka kõige armsama inimese poolt. Kui ta nüüd allpool hääli puudevahelistes nurkades kodis – kasvas viha inimeste peale veel suuremaks. Nagu lõbu, mis sa siis tunned, kui kõige armsama kingituse ära põletad.

Vana karv veel tõmmukates vanunud tortides puusa küljes, valvakas ring ümber nina kui päikesetõus, mis äärtele kaob, – kui nägemata kõlalained, mis keskpaigast eemal nii kartlikuks ja tundeliseks lähevad, ja sõrgade vahel oli alati midagi niisugust puhast, looduse pori, mis Elavuse järele ei vangu ega värise punases rõskuses.

Vaevleva rinna laseks ta lahti lõigata, aga ei taha sopastada oma vägevat hinge selle kaotamisega tahtmise mõtte sees: kadustada läbi jälkuse koore, mille paksus juba kohutav on, kohutav on. Ja see teeb mulle rõõmu: tundmine, et kaugemale võid tungida nimeta maale ja nii võõraste inimeste sekka, kus su surnukehast peauulitsal üle sõidetakse, kuni viimati tükikene kalbustatud heiet saapatalla külge hakkab. Ja inimest veetakse vaimust edasi jumalatükikesega talla all, kuna kaastundlikus renni lauguses ingel ootava mokaga vähe järele käib, et oodata nagu naine, värisev-tugeva poisi käest saamist.

Vähe edenenud häbematuse rudjub ta kui väga kollased labakindad vöö ja kõhu vahele, kuna ülesärganud reie poolt niisuguseid ääreni julgeid märguandmisi tuleb.

Selles ligitundmises on siis elajas-ise, on see koltunud külg, on see, mis vehib, nühib ja Tahab. On läbipaistetanud himu ja kõik, mis sa ära viskad, unustad, maha jätad ja elama tahad panna teise Elu sise. Kui niisugune väga võõras lind tuleb, kavalalt oma muna punnutab – aga teine veab teda ühes ja nutab, ja väriseb: ihus on teravad pisted ja võõrad, aeglased, aeglased valud. Hüppab aga vastu… Koerad ja suured hoorad poegivad vastamisi vedelaid elusid hall-valgete tõugete sees, kuni äärmistes liialdustes ükskord üles kerkivad, nagu julge, ettevaatamata ehmes, kistakse-kistakse…

Meie kustuva valguse sees on kolm roppu lindu. Need on otsalinnud, nõndanimetatud lõputuvikesed. Ühtki neist Jeesuse ohvriks viia ma ei raatsi. Aga eks konnadki tule oma külma kaelaga aeglastest, laiskadest paikadest, paluvad meie hinge eest ning jätavad järele niisugused teravavalulised jäljed? Kokkumurtud otsad läbipaistvuses rahulise komma all keset merd ja keset taevast.

Veel murrab ta ema kaelaluu ta jätkukohast katki, otsib kreegipuu all paksuvillalist noort hunti ja sõuab järves, ahvena pinnud allpool küüsi. Kui särgis oleks sügelemine või jälle: nagu kõvera hoburaua sees teaksid, et kunagi sirgu ajamise tundi ei saa tulema. Nii lootuslikult surud palava kukla ahne raua sisse: muidugi mitte mõeldes, et üles tõused.

Viimne neelamiseklonks. Ja ma ei tea isegi, kumb kumma ära neelas – vesi elaja või loom selle mõtte oma sees. Upuvad aga piinates nagu vanasti, nagu varstigi, varstigi…

Lase ennast elust jälkust tunda!

Piinavas pisikeses öös teiste rohtu ära sasida on ainukene meelehea. Ja luhad jäävad järele – naljakad ning unised. Vastukohisevat kutsumist ta sisimises Sees tilgub rööpavalt mu lapsehuulte, mu suuaugu ümbrus. Et armas oleks ikka ja alati mööda vaadata, siis kui pea vastu päikest on seotud – vaata sina kuu peale. Ühtlasi aga viska mõlemad leivad kurnava nälja korral ära: pisikene vastu kõerat õuevahert, suur unustatud kaevu. On julgem sulps – läheb eemamale.

Sellest kummardamata kuradi uhkusest-uhkusest, või plekktoobi seinte vahele surutud inimesesugust. Ja nägema pead: kuidas Põhi pisikeseks, kitsaks ja väga libedaks läheb, läheb.

Julgetele laula jõust – ja hulljulguse elajalikust hingest, kus puserdamiste vahel veri keeb ja äärtes kaovad, kaovad. Kaugele nemad lähevad? Et olla üksi oodetud lagendikkude vahel ja kuulata rinna hingetõmbamisi jõuinimestest, iludusest sugu sees ja mõlluvast väga loomulikust otsast.

Mu paikadele lase ennast üles tõsta: ole ise enesega rahul kui jumal ja täida omad vaimsed ümmargused himud Meelega vastu vastavaid asemeid, mis on lõbutsemiseks Igavesest ajast ja lihtsatele loomadele elurõõmuks. Ta kangekaelsete viiside eemalepääsemata õnnes – ja nagu oma naist – võid tundmuse õnnistusest joobnult Enese jumalat tarvitada, kuni meeleolu ära tüdib ja väga tahtelisi Suure silmapilgu mõtteid – alt-ülesse, alt-ülesse hakkab liikuma. Selles keevas lõpujanus oled hullumeelselt-osav, jõurikas ja laheduse-himuline, kui enesele ühest viimasest ääreviisist lased nii hea-hea olla – hea, nagu eluloomise magususes…

*

Maa külgetõmbavuse rütsivuses tunneme, kuidas sõrmed tuimaks lähevad, et ükshaaval tasakesi-tasakesi lahti pääsevad – alla vajumiseks. Et tunneks veel neid nälgi, mis mu janu kasvatasid – et seda põrgulist pea ümberkäimist parandada: ja tema hing vajus minu oma peale – läksid segamini… Ajud ja kõik, mis valge ja tundeline ihus, auras õhku, kuna lubjatud konti mööda seespool eksinud tuul vilistas, et olla minu hääl ja tema hääl. Selles läikuvas kogus noolis hing ennastimevat sugu – ja kõik, mis laguneb, kanti õhus laiali kui kitsas ja kõdistav lõhn, või kui värvita valgus, millest keegi aru ei saanud.

Nad pugesid enneaegu roosasse õuna, torkisid noore marja kesta katki – ja siis ta valmis-valmis enneaegu küll turu ääres, uulitsa vastu ja selle sogase kraavi mööda, mis ikka-ikka linnast läbi jooksma Peab. Toores, seemneta viljas aeleb mu himu, ja kõigega põlev küla ei suuda seda nõrguvat niiskust hingest välja kuivatada, mis kui sonija laps alati jampsib neist lihavatest mürklilledest kolletama löönud varjudes. Et jõudu korjata, ilasta oma madude joogiga kõik need muinasjutulised saladused, mis õueväravas vahti peavad ja siis õlale istuvad, kui vihusaunas imestled oma ihu üle.

Ära kaldu väsinute maa poole: sa võiksid veel umbses rohuhaljuses kui iseloomulik hein otse sügise sisse kasvada, selle sügise sisse, mida sa nii ammu nende imelike lugudega võrdlesid, mis kui inimese elu oma jutus otsa saab. Nii väga taltsutamata oli ta oma suremises-loomises, et ükski ei või eemale jääda. Läbi kaetud seinade ritsub ta ennast poole-poole, et kordki olla jumal ja kõige kaugemal, kui pisikesed kängus häbid nagu vesiste reitega sirtsud niidetud heinamaal üles kargavad, maha langevad ja jälle hüppavad neid pisikesi kõverikke tantse, kordamisi, korraga…

Ja imeline on hobune, mis enam edasi minna ei taha, vaid sureks aga ametlik-tõsiselt, ilma trotsita, protestita. Kui lõpeksid oma looja higihaisulise vöö all – ja kellelgi poleks surmast süüdi. Selles paelas on haudunud jooned – ja niisamasugune rumal vööt tarib otsaesist nagu esimese ema väga pehmete puusade sees on: higistatud asemed ja isase mälestusega sisseõnnistatud vereõigus.

Tema järele tasa hiiluda, karmi rohukeelega ninaauku noolides ja mitte rumal olla. Või viskaksid kõik oma elutegemise võimise minutis vastu õhku, kui see tore kukkumise plärts siis meeleolus niisuguse rõõmulise hõike teeb, kui tänaks tüdruk, kui sa tema emast jumaldamisevalus lahti pistad, nii et silmad mustavad ja meelekohtade valgus vilgitsemisi teeb, nagu puhuks tuul läbi lahtise õue küünla tule peale – see võtab viimase, äärmise mõtte: ja pääseb tagasi, ja pääseb tagasi oma aseme peale rahul ja vaevlemistest vaba sedakord, sedakordki.

Nende himusid ma armastan, et rõõmus-rõõmus olla. Või arvad sa, et see mälestusterikas ilu tundeta, mõistuseta on. Ärge vaevake endid. Või laske niisuguseid iseäralikke kirju kirjutada, mis kõik õhtul vastu südant ja kõhtu seotakse, et ööde mõlludes lustlik-haige olla ja hommikul oma julgusi võtetes imestleda, imestleda.

Miks meie enam ei laula sellele nimeta elajale vajutavaid, aeglasi ja haledaid toreduse kõdis viise. Või on need inimesed surnud, kes jumala tegid, või suri see jumal naise sees ära, et teda ilma auta nõnda salaja ära viia kapakeste sees. Meie kõik kiusame ennast ja lõbustume sõtkutud peaga sellest piinamisest, sest tahtmine ära jääbuda – kui küpsetatud leivakakk oma pingi peal – on nii enese poole ritsuv ja meelitav, sest inimesed poovad ennast ikka kandvate tammeokste külge, ja laseb julgelt pea poole, niisiis mitte väikse varba küünt jumala poole.

Selles veeremises on haisevat eelelu, mis ikka vanemaks, vanemaks ja halvemaks läheb. Ja lõhn muutub vaimuandeks ümber, kus sees on omad poomised, nülgimised – ila ja elu. Elu on ila. Läbi tahtmise häda kangutab ta, tõsine ja vaikne, kui oleks post kerest läbi aetud ja aiateiba ümber pullerdaks, vereta punane ja tüse hammastetagi süda. Süda. Sest selles mõttes on su abita-himukad mõtted ja kaitseta-hädaohus rakukene pääsemata kalduv oma õnnistaja poole. Et armastavatest vedelikkudest keev olla ja minu vere nõrkumiste meloodiaid tunda, siis pöörake kukaldega häbide ette ja suruge jälle oma elu teise elusse. Pritsimiseks on kärmed löögid, tume nõuandmine ja vägev-hääleta rõhk kõige selle peale, mis oma abita on, liialdusi kardab ja kurbade vagusustega ringi eluta raskusi tallab. Olla sõnakuulmata ilmaviiside vastu! Need mõtted lõbu pärast kasuta naljas läbi pista, keegi ei saa, ei saa uhke olla ega sallimata, sest see on valmimatuse närtsimine rööskivas nooruse rahutuses.

Leegid löövad silmadesse plekid. Ja liialdused jäljetavad maad ning taevast, et rutem õhtu tuleks ja ägav momendilaul katkeks. Kinni ta uhkusesse tahan ma panna need palveta viisid ilasest hommikuõiest, üle selle tee ma lähen, ja vaata, nõres kuuseoksad kummardavad mu ette või häbeneb peitupugenud rebane. Ka see on patuta iluduse ees võimalik, võimalik. Mu mahalastud lipus olid: ämblik, kollane kaseleht ja terakene tolmu, mida tuul üles virutas, mis vastu niisket kukkus ja elama jäi.

Elama jäävad ka kõik…

Sest nemad vahetavad õhtuses pimeduses seda häbenemata ja väga kavalat isase looma pilku, mis rõhuv ja kangekaelne on, mis ülakeha lagunenud sügise valmivusse vahib – niikaua, kuni pööritama hakkab ja oksendab piirita lõbus enese sisse. Vääneldes lööb madune keha piinamise lõngu – ja selles lõngus on elu, on õnnistus.

Ära sõida aga mööda. Kui sa surevat rästast kuuled roovilati all, siis küsi temalt: on ta munemisemõtteid tundnud ja sellele küsimusele loomuliku vastuse andnud? Või kui ta seda teinud ei ole, ära mata pühitsetud surnuaiale maha.

Sinu sugus on sinu inimene – sinu hingesugus. Pea oma käsi ta tuksumiste peal – ja lase sõrmede niisket auru ära tarretamiseks taevaste juures välja imbuda. Ma ütlen, et on ingleid, kes Lõppudest kõnelevad – ja naeravad oma häält enese sees. Et silmapilguks julge olla ja teha kõik, mis keelatud-keelatud on kadedate vaevajate poolt – kes su piina tahavad näha ja seda, kuidas huul hullumeelselt ilastab, uhke on ja põhjata tõmbusi eneses tunneb.

Või tead, et niiske mõllu sees midagi ei vanane, mis noor on. Siis mine, järeltulija, sinna, kuhu mina tahtsin – aga ei saanud. Mine ja ulata üks keel kõige alamast võtta, et müstiline mära niisama iseenesest suur ja kangelane on, nagu see Põhjaloom oma ladva valmivuses viimase õienduse teeb, selles õienduses vääratab – ja aeglaselt-rututa, igalt oksalt puutumist oodates sõnnikusse vajub.

Tundmatuks jäi tema, sellepärast et ladvatipp väga kõrgel ja sügis kaugel olid. Kes selle sula-klaari nimeta välja puu alt üles otsisid: olid niisama imelised, tugevad ja närudes uhked poisikesed, kes kisata kaklesid rüdilasu peal ja siis ei virisenud, kui muhud tulid lahjade kohtade peale.

Miks nemad märja metsseene varre najal nooruse pidusid ei taha pidada, seda ei küsinud keegi tumemustavast pilgust. Kui aga roojased ja kõrged, suurepärased roppusevormides tuled põlesid, olid need kaetud, saladuslikud nurgad ja niisugune imal sein, kus eimiski pärast elati, surdi ja loodi, loodi ainult Magususi kunstilise kõdi pärast ilma omakasuta, naermisteta ja lapsikute avalikkuseta.

Himus on elu ise ja elupära. Kui ta küllalt oli mõelnud, suudles ta täies kiimaluses kolmainujumala röökivat ihu ja sugu toppis ennast taevas vastu imevat Magusust põhja peal. Mis aga veel vaimustas, oli sügaviku algus ja igavik oma äärepealses kalduvuses nagu väga suure vankri ümberkerkimise silmapilk niisuguse sopase linnajõe kohal – ja oleks viimane sõit: ja inimkond istub sees. Mis aga ses hallis niiskuses ei mädane, on see elaja mälestus esimestelt palakatelt, on see januline kuristik, tiivata laps seal kohal… ja radadeta julge oma häbides on austamisväärt, külgekiskuv.

Teo imev poeg ronib metsas aeglaselt-tasakesi mööda seenevart allapoole.

7. 1. 1909

OTSIJA METSAS

LEIVATEGEMISE KORD

Leivategemise kord oli viimaks teede peale langenud. Olid ühesugused seisuilmad, vii veskile või ära vii, aga vili seisab siin kui seal jahvatamata. Ammu oli leivapuudus alanud. Kolmest perest juba laenati terved leivad. Püüti keedusega ja tuhlistega kuidagi päevad üle elada, ei olnud ju sügisel väga raskeid töid: väljas niisama tühipaljas koristamine.

Käidi mitu korda juba veskil järele kuulamas. Lastega ju kõige pahem, ajavad aga leiba peale. Seleta nüüd niisugustele, et tuult ei ole, et ilma tuuleta tuuliku tiivad ei jookse.

Ja tuul ei tule ega tule.

Ei pääse edasi ega tagasi! Ei tea Jumala peale ka nuriseda: ehk on patu pärast.

Käidi tuulikul, ühe korra üks, teise korra teine perekonna liikmetest. Viimaks saadi kivi alt niipalju kätte, et leiba segada saadi. Sõtket arvati teisel hommikul saavat, kui vähegi tuult lõõtsub. Ja sõtkejahu saadigi reede hommikul, kui perenaine kannatamatult leivasõime kohal silisevast taignast proovimiseks suhu pistis. Sõtkejahu saadi – ja perenaise süda läks nii kergeks, meel poole lahkemaks ning vaese möldri pealt võeti kõik need rasked jagamise-laused ja needmise-sõnad ära, mis vahest pahas meeles kohusetäitmata töömehe peale pilluti.

Ega see siin nüüd tuulikulaskja süü ei olnudki; tuul ju puudus; aga temagi vist mõnikord oma sugulastele ikka enam vilja ajas, tuule haruldasel tulekul.

Kes nüüd nurisekski, kui muud toidukraami ohtrasti käes oleks. Aga nagu teate, missugune vaheaeg: tangud juba juulikuust saadik otsas, aida viljast jahvatatud odrajahud ka lõppenud. Ainult kartulid ja kartulid, igal söömal aina tuhlikeedus, kont ja soolveega tuhlid, mundris, ja siis korra supp, natuke poejahugi peale riputatud pühapäeva lõunaks. Teeb juba nõrgaks niisugune toitmine, suu kuivab, janutab ja janutab. Nüüd aga korraga saab oma leiba, värsket leiba.

Kui poemees naisega, õige tähtsad näod ees, ahju suu ees tooreid leibu ahju tõukavad, kui roop nurka langeb, märg ahjuluud süsi kustutab ja leivalasu iseteadvaid liigutusi sünnitab, siis kurjustatakse lastega, kes uksest käia tahavad, kes toimetuste liini segavalt tungivad. Kannatamata, kui kunagi enne, näikse eit taadiga nüüd läbi olevat.

On aga kõik seitse leiba ahjus, suuremad keskel, vähemad ees ja taga, igaühel oma number või muidu perenaise töömärk peal, siis pannakse ka kaapekakk vedelalt kui kaitseingliks, kui suuvahiks ette tuhase kivi peale.

Perenaise nägu avaldab töö kordamineku üle täit rahulolemist. Raudplekist peli lükatakse nagu hauakivi lahtise suu ette.

Kui nüüd leivad kuumas ahjus küpsevad, on perenaine sellel ajal poolrahutu. Tõstab seda ja teist, vaatab ja korraldab ääretööde kohal, kuna peatööd nagu maitseda ei taha. Sagedasti vaatab ta vana tunnikella peale kapi sees, mis pilgutab silmadega ahju poole. On väga tarviline ju, et leivad õigel tärminil välja võetakse. Muidu lähevad teised alla-koorukeseks või immitsevad ära. Tainaks jäämist pole karta, on juba kord hea küpsetaja ahi, viieteistkümne aasta jooksul, mis perevanemad siin seinte vahel paaris on elanud, pole vist kordagi vähese haudumisega leiba söödud.

Kolm tundi küpseda, nii on õige, võib aga ka vähe ennem ära võtta, kui leivad väiksed on.

Osavalt läheb nüüd eit kolde poole, kui tunnikella näiteosad parajale paigale on jõudnud. Julgelt võtab ta plekist plaadi eest ära, kuna käed ja silmad ühekorraga nurgast roopi otsivad.

Tähtsalt koputab ema nüüd igale leivale kõrbenud põhja alla, nagu prooviks tohter haiget. Tuhk variseb kloppimise tagajärjel alla ja langeb rahulikult koldesse. Seitse leiba on kõik välja võetud.

On kõik korras, pole üksteisele väga lähedal olnud, nii et suured suukohad sünniksid, siis toob eit kapaga vett, et sooje leibu külma veega üle kasta. Vist on küpsemine tugev olnud, niisiis jahutada, kõva koorukest leotada vähe vaja.

Ja kõik seitse suurt leiba jäävad ahjusuu kohale põranda peale ootama, kuni nemad ära jahtuvad, nii et kambri laudile tõsta võib. Nälg on nagu majast välja aetud, nende suurte leibadega, ja nälg peab kusagil matusepidu.

Ema, kes töö kordamineku üle ennast nähtavasti rõõmustab, käib soojusest ja heameelest õhetavate palgedega lamavate leibade kaudu. Täna nagu ei maksaks enam muud tööd ette võtta, täna on ju küllalt juba tehtud. Lapsed, kes kaapekaku nukini on ära söönud, olgugi et mõni koorukene sellest veel kusagil eksib, saavad ka suuesisest leivast igaüks tüki kätte. Värske leivatükk kastetakse veel otsaga soolvee sisse. See peab maitsema…

Kui lapsed lõpu peale omavahel riidu lähevad, õpetab ema, kuidas ometi lapsed kalli jumalaande juures nii tänamatud tohivad olla.

Vana ahi on enesega väga rahul ja terve reedene päev õhtust hommikuni jääb leivategemise päevaks.

Tähtis on niisugune toimetus perekonnas ja kuulus ka sarnase talituse päev.

HALLITANUD KOPIKAD

Hommikune hämarus hargub aegapidi. Ümbereksinud ööhelid sisisevad vihaselt needes ning kiusates. Sala-ähvardavalt kohiseb lahkuv öö, mõistatuslikult väriseb uduvöö.

Öövarjud taganevad trotsivalt, kiusakalt. Hommikukaste kohal keerleb kollane kannatusejoon… ja midagi metsikut sosistavad kevadehommiku enneaegu närtsima löönud huuled. Näljast vabiseb kolletanud koidikumaa, mis kannab väsinult inimesi, neid kõhutühjusega küpsetades ilmaelu needmiseks, äravandumiseks. Ja lõppevad öölaulud nõretavad kuumadest pisaratest, südamepiinast, punasest hirmust ja haledatest õnnetustest. Viskleb siis südame veristes pisarais hingejätis…

Nagu iga päev, nii täna.

Ööhigised vaevanäod liiguvad voodi õlepatjade peal. Need on kaks inimest, kes elavad kannatamiseks, – nad on rahutumast ööst ära kohutatud ja piinlike unenägude hirmust üles ärritatud, perevanemad.

Uneilmutused olnud piinlikud, nad etendanud igapäevast tuttavat häda, kujutanud seda virisevat, igavat, otstarbeta elu ta kuivades loomejoontes. See oli öö olnud ja see oli hommiku algus, juba sündides kõdunenud vaeva ja kiusatuste hommik!

Kaua varjas majaisa oma mõtet, hoides ning südameveres leotades, enne kui ta eidelt küsida tohtis:

“Ons sinu teadvuses veel mõni rahakopik?”

Terve portsjon kibedust ja hulk halli muret oli sellega ühe rinnast teise kaldunud.

Perevanemate kulunud näoriismed jutustavad vahetpidamata laste nälgadest, vanemate loomulikust kaastundest, sellest surematust loodusesunnist, aga pahanduseks, põlguseks keeranud silmad vahivad alati higiste palgede tagant rehetoa tumedasse lakke, nagu peaks suutma musta elukorteri kodujõud selle väriseva pisara ära kustutada, mis eide silmis tekib.

Need ei olegi sõnad, mis tasaseks jutustamiseks ilmuvad, vaid valuhaavad, kui kannatuse taba eest on murdunud või avalik tahetakse olla. Need on nõelapisted hingele, torgatused armsama südamele.

Kuid vanem kõneleb. Nii kui oleks ta terve hoo hingelist jõudu kogunud. Hüsteerilised liikumised, mis varisenud keha raputavad, näitavad, et hingeline ärritusetorm suur, kustutamata-leekiv on. Üksikud sõnad ning laused nagu langevad selles protestikõnes liia ärrituse tõttu teiste omasuguste hulgast välja, et toa õhusolki hüpata ja kaduda.

Isa räägib oma pojast, kes linnakoolis käib, lihavõtteks koju tuli ja täna tagasi peab sõitma.

Ta kaob mul nõnda, kui tühiselt aitan: ei suuda ju veel täismehe kombel kannatada-kanda… Sureb, et hinge karskeks hoidmine raske on, läheb valetama, varastama! Haigeks jääb ihuliselt, hingeliselt. Varem-hiljem saab tema rahutumaks, tunneb õiglusetunnet ja ligineb needmiseriigile enesehävitamiseks… Miks nemad tapavad. Ei ole vihalilled hääd kõrvu kasvamiseks noorele elule – elu vihkamiseks…

“Poiss” oli lootusesõna olnud, nüüd aga kõlas ta kahklevalt, sosinaga. Ta peab mõnikümmend kopikat taskurahaks, rubla saama rohkem, nüüd eksamitel, nagu tema rääkis – paberit vaja. Saiakenegi. Jaa, mõni rubla kopikatega. Laenu oleks – ei taha, ostuvõlg muidugi, kevadel majapidamise mured rohked, väljaminekud.

Aga poeg, tema magab, seal kambris, võib-olla on rahutu teereisi vastu, ärganud ning õpib; läheb ju valgeks. Ta oli eile kurb, eile, kui pühapäev oli. On ju kodul külgetõmbamine… aga siiski: teadmine, teadmine, et meie vaesed oleme ja temale kopikaid andagi ei või. Emal ikka oli, nüüd aga intressid, trahviraha, aga poiss peaks mõnikümmend kopikat saama. Muidu on ka piinlik, paha – teised näitavad: ta on vaene… Missugune tüütus ka mulle: mina vaene ju poja sees… tema näol.

Kiusaja sunnib, aga pole midagi, ta ei näita teed. Õiguse ja õigluse tunded lähevad segi kui niidid. Aga mina olen vana, tema noor, mu eluaeg lõpeb, see algab, mis ka minu peale kaebaks… mu aeg ehk saab mööda.

Nii ümber mõteldes – midagi ära mõtlemata.

“Jäta ometi kord see ülearune muretsemine, hakkad sonima. Ehk saame Martinale Juuli käest, kui raha majast muidu otsas on. On midagi õlgedest pununud, pole veel jakki ostnud.”

See lihtne, praktiline nõuanne mõjus isa peale rahustavalt.

Ja arvas: “Siis ikka on veel võimalusi oma mõtet täita ja hallitanud kopikaid saada.”

*

Kui eit ju lauta lehmapaari lüpsma läinud ja lapsed veel koidikuune kihvtis viibisid, virgus ka vanamees kogemata hakanud tukastusest. Suure jõuga, nagu oleks ta kiusaja käppade vahel, heitis ta ennast üle kõrgejalalise voodi serva. Eide ihusoojusest kogunud jõud, mis kehapikkuselt palaka peal ärakadumiseks, auramiseks veel elas, tundus vastik, meeldivuseta.

Särgiväel ning ärrituses kuulas ta magavate laste hingamise kahinat, mõõtis nagu selle algupärasust või tõeasjalikkust, siis vaatas lauda poole…

Varas – otsis ning kobas kahe vähema lapse ning Juuli kopikate järele. Ja kuidas see suur käsi peaks seda leidma, mis pisikene, mis peidetud on. —

Ühel, vist väikesel tüdrukukesel, oli kopikatekassa. Kaas õige tugevasti: viiekopikasuurune toos murdus ja hävines nagu kogemata sõrmetugevuste all. Nagu unes noppis isa Oskarikese seitse leitud või kingitud kopikateks vahetatud rahakest. Need olid millegagi haljaks hõõrutud, kiiskasid – kuid silm ei sätendanud vastu: kulda ei olnud ju.

See on näljakopikas, väikene eksinud raha, kuid nii valus – mõtles isa, kui kõige noorema perekonnavõsu nõrk kassakene paksude sõrmede vahel väärdus ning vana roostetanud kahekopikaline üle ääre põrandale langes. Ei kõlisenudki. Raha oli vana ning väsinud, langemisejõud nõrk. Mullane põrand vastuvõtmiseks ka liiga ligidal.

See olen mina, sähvatas mõte läbi pea. Mina olen väsinud, veerenud kopik, langen maha, et tähelepanemist teisale pöörata, et need haljad, maksvad rahad järele jääksid. Ah, kuidas see vahejuhtum isa meelt kõrvetas. Võib-olla näevad selle segamise, otsimise peale ülesärganud lapsed, kuidas tema nende leitud ja kingitud kopikaid varastab.

Ema on veel laudas, lapsed magavad. Ei ole segajaid… kokku kolmveerand rubla, kuus kopikat… Kui raha saaks – Juuli läheks leeri, esimene tütar…

Inimese käed värisevad, suur hame lõdiseb: see on ju mõte, mis hinge sööb, aga surnuks ei pea need sipelgalised mõtted inimese hinge mitte lööma.

Kuigi saak tilluke – ja paneme armastuse külge…

Taat, pane ära! See oli lapse hääl, laps oli näinud.

Eit tuli uksest.

Pilgupikkuselt kostab läbi avanenud ja kinniläinud ukse kukulinnu automaatne hüüe selgelt, tugevalt, väga etteheitvalt.

Hallitanud rahatükki ei leitud enam, peitis vist enese põranda alla, kui langes.