Текст книги "Otsija metsas"

Ja maetakse maha nad haisvates soodes, kus inglid ainult aastate pärast korra kaema tulevad ametlikult, sunduse järele. Mätaste all on kõik niisugused ja niisugused mõtted, kes kevadel jälle, kui kõige sügavam vastamiste ja ütlemiste aeg on, jällegi kurvalt oigavad ja üles tõusta tahavad, et ennast näidata ja oodata, pakkuda – siis, kui hilja on.

Siis peale lapse ei ole ilmas enam kedagi sellest loodusest, kes kisendab, ünsib ja muidu meeletu on. Nemad olid kõik mingisugusesse odavasse ja väga sitkesse supisse kinni jäänud, kus pisikene karvane ja kangus ise ökitas, ümises ja sülitas. Ta niisugused pikad kahtlase välimusega sõrmed tõusid vägisi, vägisi püsti nagu vägistada tahtes neid, kes elavat enne Sündmust. Ei rahu ole. Nagu midagi vastikut ja harimatut seal alati ümbritsevas ringis, kus kitsate ahnete nokkadega linnud kõike ära lõpetada tahavad, enne kui näljased kohale jõuavad. Et ise ka teadmata neelamisehaiguses lõppeda varsti. – Nagu tahtmine, täitmine ja kahetsus – see emane, nagu ilmaasjata sõlm…

*

Üleval kõrgel lahke-lopsakate kriidimägede peal on mures kõik, mis kumer on – on mures see lohkudeta, iseenesest tiine pind. Inimeste minevikkude pärast on ta seda. Ta ei naerata, ei ole ka aga tõsine see kergelt-raskelt tume, kasvav mõtlemistes maa. Nagu ema, kes oma minevikust teab, nagu tütar, kes korragi magusate uulitsate peal on jalutanud. Kartus on silmades – ja see nägu, see nägu… Hõbedaste mägede peal liueldes on nemad katteseinad higiseks, saastaseks teinud – inimesehigiseks. Ei ole puhast paika, kuhu jala võiks panna! Kõik, kõik. Pead meeleoluta olema, või niisugust halli jämedat järel vedama.

Patused… Näete, kuidas puhtad mäestikud oma latvades taeva liigutustele vastu tõukavad – et ligemale, ligemale saada. Kõik tõukab ju – kaugele on näha. Mitte üksi eemal, vaid ka ligidal-ligidal on jääst õhkuvate puhtuste ääres palju-palju määritud pesu, vägistatud puusasid, lahtikistud nööpe, katkestatud vöösid, mis mõistuseta oma otsa ootavad. Niisama hooletult kinni panemata, kokku sõlmimata, ümber sidumata nagu siis, nagu siis… See, mis vägisi seal sees on – see on võitlev julgus ja loomulik tee. Muu on igapäevane, luiselt jõuetu. Tahad sa nendelt vooditelt inimese hingesid järele küsida, siis peetakse sind rumalaks-rumalaks, ja see, mis pesemistes välja ei pleegi, mida nööbi kombel lahti lõigata ei saa – see kägistab su lapsiku ja puhta ära.

Kõik liiguvad, ärritavad – ilm saab eneses rahutuks-kohmetuks, kui mõrtsukas kohtu eel.

Siis sa trotsid vastu põhjatuult, vastu inimese esist ja tagust, vastu kuud ja vastu päikest – ära halasta!

Ainult lähedane laulikukalju on südameni enesega rahul. Ta ennastvalitsev ümmargune pind on kahetsuseta, on ilma südame piinast. Temal ei ole hirmutavaid jumalaid ega halastavaid kuradeid ihus, mis kaela kaudu pähe roomaksid. Luuletaja ise vaikib tähendusrikkas valges öösärgis, mis niisama puhtalt ümber hojab nagu luuleline-elus, kaja nahkkuju ümber vaimustuseks. Ta tundeline hing tahab mõnikord hoiatada, kinni katta – siis jälle ärritada, juurde juhatada. Nagu meeleolu: Vabalt ulatav ainukene ilmas…

Üleilma ulatab tema vaimu valitsev silm – ja siis kõik emased paluvad seda pilku kevadeloomise rõõmuks, heameeleliseks naeratamiseks – ja mitte pilkamiseks-põlgamiseks. Kadakase karjamaa ja uudisest tiine tamme poole vaob, kaldub mehe pea – sinnapoole, kus midagi oli… ei olnud… Nagu nemad kogemata kokku puutusid, nii nemad siis lahkusid, kui punane, imev ja meelitav paistma tuli. Nagu linnud, kes ainult sellepärast minutiliselt-ruttu, tagasi vaatamata endid kokku suruvad, et elajas elajale kõlbama peab. Emane on siiski Iluduse võitnud – Emane. Ja sellest ära kõnele teistele kellelegi…

Kui rahuta verega tüdruk vihaseks, umbseks jääb – see on hirmus, ähvardav ja elule hädaohtlik. Või teete – kahvatate jällegi. Nagu võimata elukoorem. Haletse valget särki ja ole kade ta peale – ühekorraga. Selles seisab kõik: su Unustuses…

Emane – nagu himu, nagu andmine, nagu tühjus… Ja mine siiski – nagu raske Esimene Kord: muidu juba murrad ka nooruse kaela ränkades võitluse, vastupanemise võtetes.

Kui sa metsalatvade kõrgusel määrimata laulikut näed, siis vaata veelgi kord nagu tervist otsides ta puhastesse lapsesilmadesse – see teeb sind kaineks, inimeste pöörane himustaja. Soonde tagasi hõiskab kokkujooksmata veri, häbistamata-pühitsemata hinge katmiseks. Loodus kõigub palju uhkemalt, palju uhkemalt – ja väriseb kõigile ühte viisi vastu, ühte viisi. Pattu ei ole, ei ole ju ka puhtust. Ühteviisi, ühteviisi – see on rahu põhjuseta võitlemisele.

Sind kisub ja tõmbab mõlemale poole. Et aga sind armastada, siis vaata, kuidas kõik ootab, kõik pakub ja tahab. Himu on Elu ja Meeleolu on selle valitseja.

Mis aga enam ei oota ega meelita, see on vaikne surnuaed hommikulagedate põldude taga – väsinud, kahvatanud. Vastu seisavad tammed, higised, hauduvmagus kirgede keetvas janus. Laulikus on suremata mõte – aga see sumedas hämaruses valgendav hauapost valetab, valetab siiski – ja ta kivine sisu pilkab-pilkab…

9. 6. 1908

IHU

Hull sa oled, oo ettetungiv inimene – hull sa oled. Sa tahad sinna tungida, kus enne keegi käinud ei ole, ja sooviksid seal tasa-tasa julgete pühaduste vahel ümber eksida. Sa mõistatuslik raske omas himukas nõretuses: ära oma olemist veel tumedusse uputa! Võib olla: need rasked ja vänged viigilehed toovad sulle surma, nad uimastavad hämaruses su roniva ja aeglaselt vajuva hinge ära, nii et sa tagasiminemiseks enam jälgi ei leia ja liigjulguse udus ära lõppema pead saladuslikes surma magusustes…

Ära mine – ja hooli ometi neist haledameelelistest hoiatustest, mis sind piiravad ja sellest tumedast sügavusest pehmelt ja niiskelt eemale kisuvad. Hooli neist hoiatustest! Saa aru, kuidas kõik ülespoole, kõrgemale tõusevad, kuidas nemad õhus kiiguvad, lainetavad ja kergeks fooniks muutuvad, kuna sina raskelt pühitsetud paikadesse tagasi tahad voolata, et siin hull olla, salaja ennast kõdistada ja iga ärritusega võidu tuksatada või külmavereliselt kavaldada.

Sülga ja sülga mu hing, aga ära ennast veel välja kangutada nende laiade karjateede ääres. Me teame, et raske on siniste lehtedega hullustada ja punduv-punasest marjast eemale hoida, aga oma lauliku pärast peaksid sa seda ikkagi teha jaksama, lauliku pärast, keda sa kõigega ka ühel imelikul ööl välja süljata võiksid…

Hulkugugi ümber lihavate kuuskede keskel noored, rasked ja paisuvad naised, olgu nende ihudes asesid, mida sa nii väga oma katsete pärast ja laulude pärast mõjuda lasta tahaksid, pöörgu nende müütiline veri su terve jõuilma teistpidi, nagu maru pisikestes valgetes purjedes kisub ja väänab – , aga, ära sa, õnnetu, neile sisse vaju: sest ei ole enam pääsemist… Ennem juba suudle himustades ta igavest omas pikkuses langemise vööd, suudle süües ja janulikult – ja siis lahku koduselt ja rahustatult, nagu pisikesed taevalinnud, kes kehad üksteise vastu surusid ja siis taganesid, et korrata, korrata…

Tule jälle raskete mõtetega emase juurde – ja lahku tasakesi, viisakalt, nagu poleks midagi sündinud. Sa tunned ju tema vaikivat ausust, missuguse omaduse see tänulik vastuohver on sünnitanud, hautanud. Ole ka sina, mu inimene, tumm ja tea, kuidas võimukamad surumised ja sügavamad vastamised ainult elajalikus tumeduses kasvavad, kus juba teadmisega ja tahtmisega midagi asja ei ole – kus ju see närtsima läinud aju ilma asjata ja ülearune-põhjuseta kraam on.

Lase siis ennast igas osakeses sugutada ja veere veel aeglasemalt, himukamalt, nagu kallaletungimise peal olev kaval elajas – aga ära sellest midagi lorise, sest ka muud laulikud on nüüd ja alati sedasama teinud – niisama vaikides, ahnelt ja ilma virisemata. Peagi tulevad pikad ümmargused ajad, ja siis on kõik ühteviisi langenud, kõik ühisest ihuväest hullud ja uimased… Aga ega meie sellepärast tumedate ja ümmarguste tõmmatuste sees peale jumala muud midagi leidnud ei ole, sest ka see on kutsuv ja paindlikult aelev – mu putkestav ja ennast-ritsuv ihu…

*

Veredes ujuvad kõik, mis nii lahtipääsmatud, hellad, vaimukad ja värisevad on. Need ümmargused, ringis tantsivad mõtted – ja see värvita, kiudline vaikiv väevaim. Oo, seda ääreta karjuvat ihu ringutamiste sees! Ja põhjata pisikesed, abita hüplejad punases soojuses. Niiske, kleepiv ja ogaruseni mängiv. Üleilmne paindumine külgetõmbamisega – kuhu poole kõik kumer, kummis ja higini välja kistud on… üheainukese keskpaiga poole, mis nii ilmavalitsevalt hüpnotiseerib.

Niisugused on ka ilmad sellel ajal: värske ihu karva, ja taevas kisub ennast tahtmise võimuga piinates sealt kohalt eemale, eemale, nagu kardaks ta tagajärgi, mis temas pärast tugeva inimesega kokku puutudes sündida võivad, ja õhk on himude pärast nägematuks keedetud, kuna päikene energiliselt sülgab ja sülgab… Niisugune on ilm, kui kõik see, mis lihalik on, mööda õhkusid ja asemeid ümber rändab, väänleb ja metsiku loomusunniga midagi otsimiseväärilist omasse venitada tahab.

Nagu suur, libe ja sügav-mustav silm, mis nõrgemad pilgud juba enne selle põhja jõudmist ära uputab – ja nägemata kiire võitlus selle hulluksajava sügaviku libedal pinnal. Inimene tahaks ennast hõõruda, kulutada ja väsitada kõige vastu, mis ilmades liigutab, paisub ja ennast loomisevääriliseks peab. Ja siis lendaks see raske võim taeva-kiirelt ümberringi, vajuks ja rudjuks, muljuks, keerutaks ja laseks rammusad tundmused teel teisi omasuguseid leida, kes ka neelata, tuksuda, anda ja võtta tahavad, kes õndsalt koos välja aurata, kaduda ja uduga ühes ennast mullasse imeda tahavad…

Ja las nemad pidustavad sügise ilmade sees, kui rändamist himustav ihu igale poole kaldub, kus tume, meelitav ja magus on. Las nemad ronivad alla ja üles, tungivad hulljulgelt viimaste piirideni, või valutavad umbsetes paikades ennast ära süües. Kõik on sellele külmale taevale ükskõik – ja ega mahajäetud jumalakujugi seda uskuda ei taha, et ma juba selles otsata veerlevas elujanus ja täienemise himus omale selge elumõõdu leidnud olen…

Tundke juba vaimustust niisugustest vingerdavatest ihudest ja nähke, kuidas kõik need rõõmulised laulud, väga pikad ringutused, kumerad kangutamised ja libedad lainetamised kõige suurema väe poole maailmas – ihaldava ihu sisse vajuvad, tungivad, tuksatavad ja ennast imevad pikkamisi ahnelt hoogudes…

Kõige tumedamasse öösse tormab ta välja. Punnutab, ootab laigulise taeva all. Rutemalt, peadpöörlevalt magusalt tahaks ta öödes ümber jännata, terve ihuga kõike elu tunda, et viimaks pisikene ja väsinud, nagu kooritud muna, tagasi tulla tundmata paika – huvitav-võõras asemele.

Need ei ole mingisugused liikumise riistad: ei jõua nii lennata, kõdistada, väriseda ja kõike seda ärritada, mis ka magades rahutu on. Need on vaevalised – ja nende sees istuvad pisikesed nõrgad ja valged tüdrukukesed, kes enestega uhkelt ja varjates abielu elavad, kes värskuseta linade vahel mõtlevad ja ennast kidumiseni janunevalt vastu armastavad.

Meie teame, et varsti kõiksugused kõned ära kaovad – ja lorisemised armastamise pärast kõige esmalt. Praegu juba on mõtted küllalt mõjuvad, et tervet karja noori emaseid inimesi kusagil ruumis silmadega ja hingega ära väetada sugutamise eeslauludeks, mis umbsed, tumedad ja vajuv-rasked on. See on üleüldine rahutus, kus keegi emane otsamõtet nagu sõrme puutumisega läbi ümmarguse luu tahaks ära võtta, kus mitmed väga kahtlaselt kõdistamise värinaid halastavad. Ja terve see hingega, mõttega piiratud kari mõistab tuntavalt, et ajad tulla võivad, kus sellest juba küll ja küll on, kus parem oleks ihuta ümber hulkuda, ihuta, mida ju ometi kunagi mõtete valu eest kinni katta ei saa. Oo, sa alasti inimese ihu!..

Võbisegu siis nemad vagunis maguskirgede pärast, mis nagu pimedad pisielukad huulte ümber endid koguvad kõdistamiseks. Ja siis nemad üheainsa inimese-väe sädemega tervesse kehasse üle saadetakse, alasti kehasse… Siis kohisevad need pehmete tiibadega suguta inglid ümber kõikide mõtete, magusas valus hõõruvad nende katmata rinnad su suure ja iharikka kaela ümber – nagu janulikult tahtes, halastust oodates vastamiseks… Ainult rinnad on neil poolinglitel, kuna alumine ihu nilbes, värvita kogus ujub – ja need suguinglid tahavad sind ära lämmatada, kui nemad endid üksteise vastu suruvad rahustamiseks, ja rohkem nad ei ihalda…

See on siis poolhämaras sügisesõidul, kui vagunid köetakse, ja kõikidel nii kitsas-kitsas seinte vahel on. Kuhugi ei pääse emased isaste mõtete eest, mis neile nii tuttavad, tuttavad, siiski huvitavad, ärritavad ja valusad on. Tema aga, see energiline ja tundmustest mitmekordselt tiine rändaja, kes ennast, see on oma ihu jooksudes ja lendamistes ära väsitada tahab, see ihu teeb halastamata nende pisikeste kooreta muna pehmete laste juures oma katseid edasi – ühe iseäralise mõtte pärast. Piinatud inimese täiendused vaatavad alt üles nii paludes, paludes, et kord juba järele jäetaks, kui juba mõte nii sugutavalt keetnud on. Aga eemal nemad arvavad kordi, mitu niisugust isase mõtet neid tahtnud on, mitu elavat suguhinge mööda nende vastuhakkamata kehakest jooksnud ja umbselt sügelema pannud kõike seda, mis isesugune ja sellepärast haruldane uudis on.

Tema, inimese ihu, ei olnud iialgi enne emase jalga nii kaugelt näinud. Olgugi, et vagunis, kus väga piinlik-raske, nagu noorel veres loomal ennast eemale hoida ja taltsutada oli – ihu sellest hõõgavast avaliku maja kambrikese õhust ennast purju jooma pidi… Kõik oli seal nii voodilik, meelitav – siis need paljad iludusejooned, mis kõik korraga ahnelt isase poole kangutasid… Oo, seda vägilase kombel kannatavat ihu, mille poole kõik see, mis emane on – nii haiglaselt välja puhutud, paisunud on, kui need emaduseta uppuvad mustad silmad pinevil ja kõrgel – enne lolliksminekut, enne ujuva niiskuse ärakuivamist.

Siis koolitüdruk vaeva nägi ja arvatavasti meelitavalt hästi toimetada tahtis, kui ta nagu häbitundmata idioot mitmel korral pruuni kleidikese alumise osa pisikese, ainult mõne päeva, vast, vastupidava jala pealt ära kiskus… Kogemata tahtis ta nõnda põlve pingile panna, et kõik soovitavalt või veel pareminigi jääks. Aga, ega tema vist ihuväe tähelepanemisest nagu joomastatud peaga tunda ei võinud, kui aga janunev palavus kustuks ja kustuks…

Ja kõik teejuhtumised olid sellelaadilised, kõik emased ühemõttelised. Ulataks rändav-rahutu ihu tumedasse taeva – ka seal oleks emane jumal, kes ennast valitsemata oma peale vaatab, kui ihuvägi ta kehasse kuhugi loomisemõtte on saatnud. Kas on naisterahvas sealt kohalt ilus, kust ta ihule kena peaks olema? Raske on emaste nõrgal ihul nende mõtete tulist auru enese sees ära kägistada, sest ju see terve lihalik elu otsata igavene loomiste pärast – sellepärast, et ihude rändamine vägistamiseks ja iga osa liikumiseks ainult ja üksi nägemata-nähtav sugutamine on…

Siitsaadik ja mitte kaugemale – niisuguseid piire keha ärgu tehku. Iga kord on võimalik kõige kaugemale, väsitav-eemale minna, kui aga argne ei olda. Nagu oleks keegi vastu silmi löönud, nii mõjus alasti jalgade nimeta omadus tema hirmu, tüdimust ja väsimust otsiva õiskasähvava vere peale, ju see esimene ja viimane oli kõiges selles, mis sülitab, neelab, ennast ritsub, vastu kisub. See oli esimene kogemata lahtiununud jalg kiimalises sügiseöös, kui ihu ikka raskemat, võimsamat näha oleks tahtnud, kui ta ennast puruks oleks jooksnud, või vähemalt hulluks uimastanud jõudude ägavas-õõtsuvas rohkuses. Oh sa ainukene arusaamata põlev mälestus nende oskamata paljastamiste paks-kirjus lademes!..

Ja edasi pead sa vingerdama sellepärast, et õhtul oled välja tulnud niiskesse rõhuva silma öösse. Et sa hämaruses seda tegid ja teha tahtsid, ja mitte julgelt, avalikult ja hinna eest, nagu lihav isane hobune hoovi sitke pori peal või kevadisel higisel murul. Ometi oleks sa pidanud oma vägevust tundma nende pisikeste haledate meeste üle – ja nüüd kartsid sa rõsket, kollakat kadedust oma peale sadavat ja avitasid teist haleduse pärast, teist, kes rumal, inetu ja väikene oli, kes oma kasu pärast su võimsasse ihusse pugeda tahtis. Ta soojendas su põlvi – aga löönud ta ennem maha, kui et see lahja, tõsine ja noomiv nägu su rahu rikub…

Narrus on, kui sa nõrgemat pühitsed ainult sellepärast, et nagu kerget meelelõbu näha siis, kui sa omakõrgust ja omailuduslist kuju kusagil ei leia. Häbistama sa neid pead – aga mitte enesega õnnistama. Riku see odav kokkusead kuidagi ära – ja see on toredam-tore meelepärasus su vägeva paistusele ja su puhastele mõtetele rahustuseks… Talla niisuguseid jalaga või suru midagi külma ja valju ta vingerdavasse keresse – aga otsiv keha janunegu edasi nimeta õhu järele, kui see ka emane jumal või niisuguse kehaehitusega ingel oleks…

Kas nüüd emane muidu su vastu ennast hõõrub: ta tahab ikka midagi saada. Nagu ümmarguse peaga väike majaloom, kes ennast kõige ilusamaks sirutab ja välja ringutab ja siis püstitõmmatud sabaga nii kaua ümber keerab ja vastu jalgu hõõrub, kuni viimaks ära tüdid ja teda silitama pead või midagi annad. Ka tüdrukud aelevad niikaua – kuni nemad leiba saanud on, leiba… Sa tead, miks sa, ihu, temale armas oled: raha pärast. Seda nemad ootavad, otsivad ja mõistavad välja meelitada. Vaata neid väsinud nägusid: emane on ammugi neis ära auranud, iludus lõppes lühikese meeleolulise langemise järele, aga tema, kavalakene, tahab süüa ikkagi, ja sellepärast see sunnitud nurr-nurr-pealetungimine, kuni jällegi midagi maha heitma pead. Ja siis lähevad kõik need kujud viimaks vastikuks ja läilaks, tahaksid, ihu, ikka vaheldust otsida.

Kõneled siis ja pead seda kuulama nende poolt, kes sellel kombel süüa otsivad ja loomisevägesid… Heal on ju väga lihtne, ja üksainukene on kisamise põhjus, nagu leivalaul ja sugulaul nii kleepivalt kokku sulavad sellepärast, et nemad sündimise juurtes nii sugulased ja tuttavad on.

Higistagu ropp öö ja uppugu elu selle vale ja pettuse sees, aga ihu hiilib tasakesi teatavates paikades ja laseb enesel lahe, hea ja soe olla. Kõdistava niiskuse sees pead sa alati, lõpmata oma sündimist ootama – ja see oleks naljakas mõte, omaenese isa ja ema olla…

Pikkadel rändamistel on hea järelmõtlemisi teha, sellepärast et siis üksi-üksi ja segamata oled. Siis tahaksid, et kõik loodus omas kahes sugus iseteadvuseta ja mõistuseta kokku langeks, kuna sina kui ööde valitseja selle lapsiku mängu kohal uhkelt irvitasid.

Ja ikka mõtlesid siis: et kord õhukene ja valge jälle tagasi pöörata, oma kirgedes keedetud läbipaistvat nägu hommiku tilkuvas jaheduses vaadelda. Siis sa tõuseksid õhku ja lubaksid mõtteid seda hämarust sugutada nii, et hõljuvatel inglitel piinlik ja ärritav seda eemal näha oleks – tiirastavat tööd.

Ei himustaks sa enam midagi: ju sellest on küllalt ihule! Ja rohkem veel kui küll. Kõik see aelev rahutus jääks maha ja kustuks välja pikal, ümmargusel ja tumedal rändamise teel. Nii nagu elajas pisikeseks, koduseks ja nõrgaks vajub, kui ta omakõrgusega ja niisama uhkega eluhimusid jaotanud on või vahetanud avalikult. Inimesed aga kardavad omaringi elajaid ja ei saa aru, kuidas ka teiste alamate järkude inimesed, kes kõhu peal murudel magavad, või tallides taltsutamata-kiimalised on – kuidas need inimesed ka niisugusest tegevusest aru saavad. Nemad ei saa ainult inimeste salajast ja omavahelist kokkupuutumist mätaste peal inimestele edasi anda, küll aga kõnelevad nemad omakeskis, kuidas inimene nii vähe himukas ja korratu on…

Ainult: loom ei saa ennast nii uhkeks teha, et ta inimesele meeldima hakkaks, nagu need vaksali õues lamavad närulised tombud ka kuidagi seda mõtlema ei hakka, et tore jalutav ihu temale ligineb. Sellest siis looduse vormide mitmekesisus tulebki, sest sisuliselt on ainult üks lahutamata ihu – ümmargune ja uinuv-tume mõte…

Ja see ihu ongi hing – ja ei ole olemas ihu ja hinge, niisama nagu ka rumal oleks ihust unistada.

Need olid jällegi teel, teel, mis nii imelikuks minema pidi nende tuhmide, kümneaastaste silmade pärast, mis teatavasti ennegi olid ilmast ilma kujusid vastu võtnud, mis ennegi etteheitvalt meelde tuletanud olid, lõppenud tegevuse kogematust ja elajalikku kangekaelsust seal sees. Peale esimese korra, mis oma iseärasuse pärast ihu, arvatavasti, lõpuni anduma peab, segasid endid mõtete ridadesse ka need väljarändajad, kes püha jumala silma ees omakeskis kokku sulasid. Võib olla, et ka jumal muud ei näinud kui väheliikuvat kasukat ja valvavat inglipaari, aga ka inimese ihumõte, kes kõveratel ja sirgematel teedel ümber hulkus, tunnistas, et see peitmine häbi pärast oli.

Siis sa, ihu, arvad, et on tõesti lahusolev inimene olemas, kes uhkem on – ja selle tundemärgiks arvad sa peitmise niisugustel puhkudel olevat? Arvad sa seda?..

Mina aga tean, et midagi ei ole, et sa, ihu arg, uhkuseta ja hale oled ning valetad, valetad. On kunagi mingisugust vahet tehtud – ja on ülepea põhjust praegusel silmapilgul mitte kõike seda ilmaaegset mõtet veel segamini lüüa?..

Ma tahan seda teha sellepärast, et ma julgem ja uhkem olen kui ilus jumal. Oo, sa arg ja tiirasusest kartlikuks tehtud ihu! Kas jõuad silmapilgukski oma õhetavaid mõtteid ära täita – neile seda suurt ja üleloomulikku andes. Ja ei julge igakord kadumiseks valmis olla, kui kõige kaugemale piiravas raskuses tahaksid tungida, salaja, libedalt.

Need on piinamised – ja üks lahtine, rumal tagasihoidmine tahab sind õnnetuks teha, õnnetuks ja põlatud sugutuks, üksikuks kahe keskel, kadedaks elajate peale – jumalavihkajaks. Ei tema, taevaline, jõua su võitvat mõju välja kannatada – halemeel ja kaastundmus käivad mult tema kohta. Ära jumalat veel ära nõiu oma ihuväega – see on temale häbiks ja sulle häbiks – mõlemad mõtlevad ja on halvas meeleolus nagu kaks sigitajat pärast tühjust. Nagu siis, kui isased ja emased hinged ihus väsivad ja enam välja ei suuda vaadata, kuidas ilm neist, peidetutest, aru saab. Ihu! Oled sa vorme näinud – lahtikiskumata paikasid! Need on elavad – ainsad elavad nooruse õhetuses. Tunnete seda kutsuvat mõtet, seda pimestavat valgust ja päikselist tundmust. Siis on iseilm, omalaadi tundmused, siin on keelavat mõistust ja kõike seda, mis hingeline on. Siin on inimesehing – ja sa, ihu, otsid teda kusagilt, leige ja hauduv-niiske südamepaiga pealt või veel koguni valgete auravate ajude vahelt. Siis on tundmused ja mõistus – need on sinule, sinule!

See on elumõte: üksainukene silmapilk sügavat magusust, nii ümmargune ja täielik nagu keegi seda väärt, selle kõrgune on. Põlvede poole – mööda sooja jalga üles ronida: et elu otsida oma hingele, et ühineda, ühineda. On need kõik poolikud mõõdud – ja terve on see: külgetõmbamises hävinenud silmapilk sugude vaimu sulavuses.

Käi siis, ihu, mööda lagendikke ja nuumatud puude vahel, otsi, oota ja piira aeglaselt seda tiirast hinge sisse lõbutegemiseks elu viimase liigutuseni. Siis ei ole midagi enam sülgeda, kui sa korraga kõik oma hinge välja oksendad. Või teed sa seda pikema aja jooksul janunevaid rindasid hullumeelselt vaevates, põlvedelt edasi-tagasi minnes – mööda silmasulavust emasesse hinge tungides – see on ükskõik. Tähtis on see, et sa seda kuidagi kusagil teed, et ilmamõte reostatud ei oleks.

Kui sa kodu jälle tuled, niisama hullumeelne, aga õhukene, puhas ja väsinud, siis otsi kõike seda, mis mitte midagi ei ole – siis mõtle oma unenäo ja ärritavate muinasjuttude peale, mis hämarusest välja ei lähe – vaid keerlevad, tagasi tulevad ja sinusse tungida tahavad kui eemale tõugatud tüdruk.

Tõuka need läbitorgitud hingedega, pisikesed põletavad ja külmad ihud jalaga eemale – mitu korda, mitu korda. Ja midagi ei ilmu enam tagasi – peale sopase lahtisuse, tühja augu õhus, kus su tiineks saanud teise hingest vaim pidustada võib taevani.

Ja need kulutamised, kõik see vantsuv liikumine on ilmaaegne – on kõrvale juhtunud asi. Nagu unenäos tee alasti ihusid, alasti ihusid – ja need paljad piiravad sind, enam ei ole õudne, ei ole igav. Siis on küll on küll ja pööra omale asemele uhkelt ja imestamata. Pisikene, kängus ja igas osas puudulik – nagu sa oled – joo ennast teise hingest segamini-segamini. Siis läigub kõik, mis rändab, kõik, mis sügavale tungib, õõtsub ja uimastab – siis rahuneb kulutatud veri omas vastupanematuses ja õhukene pakkuv hing nutab lollakalt su vägevuse ümber, kartlikult ja vastuvõtmise juures kaheldes – nagu kollane kärblane, kes eksimisest tüdinult oma ihusse tagasi tahab minna.

See ongi see, mis puudub su ihuväesügavuses: oma teine sugu – emane hing…

23. 9. 1908