Текст книги "Otsija metsas"

VIIMANE KOOSOLEK

See oli siin ja mujal juba ammu viisiks vilunud, et külameeste täiskogu mõnikord aastas kokku tuli: oli tarvis omavahel asju õiendada. Üks ei võinud ju kõigisse puutuvatele küsimustele vastata, – otsuseandmine jäi hulga hooleks. Külakonna karjase või lambrise ametissevalimine, loomade väljalaskmine ühisele heinamaale ja põllule, mahalangenud aiamulkude ülesladumine – need olid asjad, mille üle külameeste omavahelistel koosolekutel aru peeti. Siin tarvitas igaüks oma hääleõigust, nii heaste-kurjaste, kui keegi mõistis.

Suvel peeti seesuguseid koosolekuid vabas looduses keset küla, nõndanimetatud “tänavaturul”, talvel aga poeti külma eest katuse alla ja seinade vahele… Talvel oli ülepea vähe ainet leida, mille pärast kokku tulla kõlbas ja vaielda, käratseda võis.

Täna peale lõunat oli külakubjas oma ringkonna talud läbi jooksnud ja teada andnud: “Täna õhtul kella viie ajal lähete kõik Arbule kokku.” Mispärast – seda nimetas käsutooja ka igakord; nõnda oli ta ka seekord kokkutulemise põhjuse ära tähendanud.

Põhjus, mille pärast kõik mehed täna kokku pidid minema, ei olnud nii igapäevane nagu endiste koosolekute põhjused. Täna pidi seal midagi iseäralikku olema – seda jutustasid juba perekonnaliikmete näod pärast käsutooja lahkumist.

Iseäranis palju näis see asi perekonnaisale mõjunud olevat: ta harilik üksluine, nii igapäevane tuim meeleolu oli palju muutunud.

Kaua veel arutasid ärritatud nägudega inimesed selle asja üle – nad rääkisid, hädaldasid, palusid, kirusid, arvasid ja mõtlesid palju – palju —

Niiske talveõhtu videvikul ei ole mõnus kergetes riietes käia: külm nagu tungib läbi riide soojale ihule ikka ligemale ja ligemale.

Viimaks läheb ka ihu külmaks, ta kardab, et ikka veel külma väljast tuleb, ja väriseb sellepärast kergesti ja pärast tugevamini.

Sõbral oli külm ja minul ka, nii et me kusagile tuppa otsustasime sisse astuda.

Sulalume peale jäävad jäljed väga kergesti. Isegi vares ei saa enam ilma alla vajumata käia. Paks lumekord kattis kiviaedu, katust, külatänavat ja taluõuesid. Seal, kus enne teerada oli olnud, paistis nüüd korratu värskete jälgede kogu, mis kaugele kumbagi külaserva poole edasi ulatas. Üsna aia ääres oli pikk reakene põrsaste või vanade sigade jälgi.

Külas asus talu talu kõrval, nende vahel ilma mingi moeta, nagu kogemata kukkunud: aidad, laudad, saunad ja hagerikualune, – elumaja ees veel koerakong, hanelauda naabruses. See on suur Kandla küla – loomade, lindude ja inimeste jaoks. Talud on kõik enam-vähem ühelaadiliselt ehitatud, ainult nimi peab vahet tegema. Veel mõne aasta eest olid siin kõik suitsutoad, nüüd aga on paljudel juba raiekivist korstnad peal. Mõni vanem on veel ilma suitsutoruta.

Arbu talu on üsna keset küla. Sel talul on kõige suurem rehetuba ja selle-aastane külakupja kord on seal.

Täna õhtul pidid kõik külamehed, nagu juba tuttav, siia kokku tulema, ka vabadikud ja saunikud. Meie ei olnud seltsilisega küll kumbki kokkutulemise käsku saanud, läksime siis ainult uudishimu pärast, ühtlasi aga ka soojendamise otstarbeks tuppa sisse.

Juba väljaspool seinu võis ägedatest sõnadest, vaidlustest, etteheitmistest ja järelparastamistest aru saada, mis kõik huugavaks kisaks kokku ühinevad.

Laias toas oli juba palju mehi koos, ehk küll veel mitte kõik siia ei olnud jõudnud. Istuti, kuhu keegi oli saanud või juhtunud: pinkidel, toolidel, ukselävel, ahjuleel, aknalaual või voodi äärel.

Esialgu jäime meie otse ukse kõrvale ahjusuu ette seisma, et siit peale seda, kui koosoleku sisseseadega vähe oleme tuttavaks saanud, parajamat vaatekohta välja võisime valida.

Toa vähevalgustatud õhk oli paksu tubakasuitsuga tihedalt täidetud. Pea kõrgusel, pigimustade parte all hõljus suitsupilvekene kergesti liikudes ja tihedamaks paisudes.

Kokkutulnud külamehed istusid paarikaupa, kolme-neljakesi ligistikku ja jutustasid võrdlemisi elavalt. Jutuained olid vist mitmesugused, seda võib endiste sarnaste kokkutulekute järele arvata, kus tuhat ja sada ainet enne läbi arutati ja ära õiendati, kuni viimaks asja juurde jõuti. Siin olid isiklikud tülid õiendada, küll piiri tõmbamise, looma viljapõllul käimise, naise kohutamise, laste vallatuse ja muude asjade üle.

Tänaõhtused kõneained meeste jutuseltsikeste vahel olid endisega nähtavasti sugulased. Mõni pööris äkitselt oma meeste poolt teiste jutustajate poole ja avaldas neile kohe oma arvamisi ja nõuandmisi, ja siis arutati jällegi edasi ka nendega, kes rohkem eemal seisid, ikka ühesugusel käredal toonil. Ainult mõned üksikud, kes oma vaikimise poolest seesugustel koosolekutel juba tuttavad olid, kes alati sellega rahul olid, mis teised otsuseks tegid, ja muud rääkida ei tahtnud kui “näh” ja “jah” – vaikisid ka täna veel pimedamates toanurkades ja kuulasid ainult. Nad vist kartsid, et nad nõnda rääkida ei mõista kui teised – võib-olla tegid nad seda lihtsalt sellepärast, et siis halva otsuse tegemise järel süüd teiste peale lükata.

Külameeste keskel olid ka oma ninamehed, koosoleku juhatajad abidega, ehk küll ilma valimata. Nemad olid need, kes iga asja kohta palju tahtsid rääkida; kas nad iga kord seda nüüd nii asjalikult ja mõistlikult tegid kui ehk tarvis oli – seda ei või ütelda. Ka täna õhtul jõudsid need palju rohkem kui teised arvamisi, otsuseid ja nõuandmisi ette tuua. Need rääkijad seisid enamasti püsti, et siis igale poole liikuda ja oma ütlusi laiemale välja laotada. Asjalikud mõtlejad ja põhjenduste järele otsustajad olid siis vait ja naeratasid kõnemeeste ütluste peale.

Kõik ei olnud veel kokku tulnud. Juba nuriseti siin ja seal ärajääjate üle, ja ka teised, kes sellest kuulsid, kordasid oma süüdistavaid tähendusi äraolijate kohta. Naabrid jälle vabandasid ja avaldasid puudumise kohta teadaolevaid põhjuseid.

Taheti viimaks ometi juba asjaga peale hakata – siis, kui mõned pikaldase asjaajamise kohta juba nurinat hakkasid avaldama ja koju lubasid minna. Kell oli juba pool üheksa, kuna käsuandmise järele ometi juba kella viieks pärale kästi jõuda. Mõned olid ka juba ennem tulnud.

Lambitulele ligemal, ümber pikerguse laua istusid kaks külakubjast ametimärkides ja talitaja abi ühe volimehega. Need olid külaametnikud, kes sarnasel korral oma ametnikuautoriteeti välja paista tahtsid lasta. Lauale ligemal oli ka veel mõni mees, keda külamehed juba üleüldiselt ajukamateks kaaslasteks pidasid – nende trehvavate lausete, ajalehelugemise ja väljapaistvama jõukuse poolest.

“Olge nüüd, mehed, vait: Mardi Aadu loeb kirja ette, mis vallamajast tuli,” hüüdis Arbu Peeter, kui siinse maja peremees ja külakubjas.

Kõik toasolijad jäid selle peale vait, ainult üks paar kõige kaugemal toanurgas jutustas esiotsa veel. Mitmelt poolt keelati neid. Mõni koristas piibu suust ära, teine jättis tubaka sissetoppimise pooleli, paar tükki köhatasid ja kõik jäid kuulama, tule, laua ja kirja ettelugeja poole pöörates.

Mardi Aadu, endine kohtumees ja juba kolmat aega volimees, luges ise veel kord kirjutaja kirja – külakupjad nimetasid neid kõiki “singu-“ ehk “sirgulärideks” – tasa läbi, et hulga ees mitte eksida, ja algas siis ametlikul häälel:

“Kandla küla II külakupjale. – Sellega saab Kandla küla külakubjastele teada antud, et nad oma all olevatele peremeestele ja vabadikkudele kõva käsu peavad andma, teisipäeval, 27. jaanuaril vallamajasse kokku tulla, kus nad sõjaväe-ülema ettekirjutuse järele 3000 rubla trahvimaksu peavad ära maksma, sellepärast, et Lake mõisa küünipõletajaid üles ei ole antud. Iga maksumaksja vallaliikme peale tuleb 3 rbl. 65 kop., mis ülevalnimetatud päeval valla-ametnikkude kätte ära peab antama.”

Kirja lugeja luges ka allkirjad vahetpidamata üle ja laskis siis hektografeeritud kirja lauale, nagu tahaks ta näidata, et kirjas sõna-sõnalt nii on, nagu ta ette oli lugenud.

Koosolek seisis esimesel silmapilgul nagu keeletu, mitte sellepärast, et see asi nii teadmata, ootamata ja uus oli, vaid lihtsalt sel põhjusel, et keegi oma arvamist niisuguse ettekirjutuse peale esimesena avaldada ei julgenud või ei tahtnud. Asi iseenesest oli ju kõigile juba külakubjaste käsuandmisest saadik teada ja mitme-kordsete jutustamiste järele tuttav küllalt. Pealiskaudsemad otsustajad ja suured “lõuamehed”, nagu teised kadedust tundes neid nimetasid, päästsid peagi koosolijad hüpnotiseeritud olekust.

“Kelle süü see kõik nüüd on, et nii palju raha nüüd jälle tuimuidu välja peame andma,” rääkis Järva Mihkel üsna kurja häälega, ja ilma teistelt vastust ootamata hakkas kohe targutama:

“Va lehed … seitongid lorisevad peale ja valetavad muidu inimestele ette. Niisugused puruks teha, kui kuskil veel näha on! Inimesed ka, kui nad midagi kuulevad, lähevad nii hulluks, et ei teagi, mis tegema hakkavad. Teadagi mis need lehed siis kõik ä’ä rääkisid, kui nendel omavoli käes oli. Lubanud ikka hingemaad niipalju kui kellelgi tarvis on, maksusid pole enam tarvis maksta, rent kaotatakse ära – kus see kõik nüüd on?”

Nagu hinge tagasi lastes tahtis Mihkel veel midagi ütelda, ta rääkiski juba: “Vallatalitajad, kirjutajad ja koolmeistrid tahavad lehtede järgi ka – “ aga mõned arukamad mehed segasid juba vahele. Suurem hulk, peaaegu kõik oleksid nüüd aga küllalt veel soravat kõnet kuulda tahtnud. Enne pole kedagi külameestest Järva Mihklit õigeks ehk täismeheks pidanudki, ta nimele veeretati ikka “va’ke” ette, aga täna kõdistas sellesihiline kõne nii paljuid.

“Las nüüd Mihkel räägib, kudas see asi on, – ta käis ju ka koosolekul,” tähendas Viilu Seiju, kellele see meele järele ei olnud, et teised vahele rääkima hakkasid ja sellega kokkukõlavad mõtted ära lahutasid.

“Mis me nüüd sellest räägime, kes seal juures süüdlased või kes pole,” hakkas Kadastiku Mart järele kaaludes, üsna aegamisi rääkima.

“Kes seda nüüdsel ajal küsib, kes süüdlane on. Ise näete ja kuulete, mis kõik ära tehakse.”

“Meie seast ju ometi kedagi seal põletamas pole käinud. Mõis hoopis teises valla otsas, ei saa vahel ka aasta jooksul jalga sinna tõsta,” rääkis keegi, enne kui teine lõpetanud oli.

“Mispärast peame siis meie maksma?” hüüdis ärritatud Hagade Sander, kes eelolevast kõnest nagu materjali sai. “Eks Lake valla mehed maksku ise oma mõisahärrale. Mis head see meile teinud on – ei tunnegi teda!”

“See’p aita ka mitte, mehed, et meie nüüd Lake vallakese peale selle trahvimaksu lükkame; nemad võivad ju niisama süüta olla kui meie siin. Kes teab, kust poolt põletaja tuli! Nad on ju oma härra läbi hoopis rohkem kannatanud kui meie saks meile on teinud. Seal oli: renti pandi juurde, mõis jagas oma maanteejaod peremeestele ära…”

“Kui jälle maksmata jätaks, mis siis tehakse?” avaldas keegi rehealuse ukse poolt oma arvamist.

“Jah, jah!” hüüdsid kogu hääled mitmelt poolt.

“See oleks ka kõige parem,” rääkis Tõnu Andres edasi. “Mul on kodus kaks poega, üks 14– teine 16-aastane, maksa nüüd nende mõlema eest. Kumbki ei jõua omale ise veel leibagi teenida, mis nad siis maksusid maksavad. Isa ka alles kontrahi-peremees. Maksa nüüd nelja eest korraga peale kümne rubla, ah ei – rohkem veel: 3 × 4 on juba isegi 12, siis veel igaühelt 65 kopikat…”

“Kust see raha nüüdsel ajal võtta on?” hädaldati mitmelt poolt korraga, “teenistust pole ju olnud.”

“Näh, ei lase ju mõis ka teenima minna. Meil olid poisid kuus nädalat kodus; kulutasid päris muidu riiet ja sõid leiba. Siis pannakse trahvi maksma, kui mõisa tööle tahaksid minna. Eks maksa nüüd see aeg välja!” hüüdis poolvihane vabadik nüüd peremeeste poole, kes olid otsustanud mõisa tööpalka streikimisega mõjutada.

Räägiti läbisegamini. Mõni paar jutustas kaua tasakesti isekeskis, teised jälle tahtsid oma arvamisi kõikidele koosolejatele teada anda. Ühed kurtsid ning kaebasid, et kahju pärast nii palju raha ühe korraga välja tuleb anda, teised muretsesid ja ägasid sellepärast, et neil ülepea niipalju sularaha kodus leida ei olnud. Koorem oli üleüldine.

Kõige rohkem arutasid mehed sellepärast ja muretsesid lausa tagasi hoidmata, et neil mitte “õigus” ei ole seda maksta. Kuidagi ei jaksanud nad ju sellest aru saada, miks nimelt nemad seda pidid tasuma. Üks teadmata süüdlane teeb kuriteo ja hulk õigeid langeb karistuse alla. Et see nüüdsel ajal sünnib, sellepärast ei imestanud mehed selle üle mitte niipalju, nagu nad harilikel päevadel seda oleksid teinud.

Õhk oli juba väljakannatamata halvaks läinud, aga sellest mehed sugugi ei hoolinud. Mistarvis seda tervist siis vaja oli, kui elu juba nii õiguseta raamidesse oli surutud. Meestel oli sisemise inimesega ja selle 3 rubla 65 kopikaga tegemist. Mõni üksik sai ka aususest aru.

Kõige rohkem kuuldi korratavat ettepanekut: “Mis siis tuleks, kui maksmata jätaksime?”

“Head ikka ei tule, kui vastu paneksime,” arvas Muru Juhan. “Tullakse siia, piiratakse küla suurtükkidega ümber ja pannakse põlema. Näe, Kirglas lasid poisi maha, kes vastu oli hakanud. Teistes valdades on niisama ka sisse nõutud, ega see lugu siin esimene pole.”

Jutustati paljugi ja üleüldine ning peaaegu ühine otsus oli ikka see, et tarvis on ikka teisipäeval raha ära viia – võtku ja laenaku igaüks kust saab. Iseäranis külakupjad olid korraliku äramaksmise poolt. Nemad kartsid, et nende kui ametnikkude peale vastutus langeb.

Taheti veel mõnelt poolt oma härrat, sõjaväeülemat, komissari või õpetajat selle asja pärast paluda – aga teised jälle laitsid selle nõu ära.

“Võib olla, et makstakse siis meile raha tagasi, kui süütaja üles leitakse.”

See mõte juba rahustas mõnda.

“Kui nüüd küll ka põletaja teada oleks, kes seda siis tohiks välja anda: praegu on ajad juba niisugused, et süüdlastele karistust mitte harilikkude seaduste järele ei anta. Inimene ei saa oma eksituse asjus mingit vastust selle küsimuse peale, mida praeguste ilmavaadete järele “õigeks” tuleks pidada; või on meil sellest kasu, kui süüdlane ära surmataks? Parem siis maksame igaüks need paar rubla ära, seda ei ole ju meie vabaduse-ohvriks kuigi palju. Ohvrimeelsed mehed on üldsuse heaks hoopis rohkem andnud, meile tee lahtitegemiseks ja päästmiseks oma eluga maksnud, ja kas nüüd peaksime meie heameelega ennem oma eksinud ligimese kui 3 rubla 65 kopikat andma.”

Noorepoolne mees, kes neid sõnu jutustas, oli külas peaaegu ainuke laiema silmaringiga ja otsustamisvõimelise mõistusega peremees, ta võis oma mõtteid juba üsna lahedate lausetega avaldada. Edumeelseid ajalehti lugedes tundis ta välist seisukorda ja õigete vaadete ning teravate tähelepanemiste abil mõistis ta ümbritsevat elu üsna õigesti. Ta oleks siin veel pikemalt rääkinud, aga kooris vasturääkimised sundisid teda vaikima.

“Sina oled ka juba nende ilmalikkude lehtede järele rääkima hakanud,” tähendas ligem naaber pealetungiva häälega, “ei tea, keda need targaks on teinud. Mina pole neid iialgi lugenud; kui aega on, siis võib ju piibli ja lauluraamatu kätte võtta. Lapsed loevad meil vahel ka “Ristirahva Lehte”, see ei olla ikka nii hull, kui seitongid on.”

“Ega siis ajalehed nüüd kedagi heaks või kurjaks tee. Oleme veel näinud, et need, kes ainult kuulujuttude järele hingemaast ja muust olemata asjast unistanud, veel rohkem seaduse vastu eksivad kui ajalehelugejad, kes asja õigest seisukorrast aru saades iialgi metsikult möllama ei hakka. Ajalehed ei ole ka kunagi inimesi vägivalla-tegudele üles kihutanud. Kainet mõtlemist ja pikemat järelekaalumist läheb iga asja ettevõtmise eel tarvis; nii ka siin…”

Niisugused targad sõnad ja laused ei meeldinud suuremale hulgale, ainult mõni ligemalseisja vaatas kõneleja peale ja kuulatas tähele pannes. Neil olid oma jutud, mis nüüd magusalt kõlasid. Needsamad isikud, keda veel mõne nädala eest rahvakari kiitustega ja tänudega ülistas, pidid nüüd selja taga kõige valjumat hukkamõistmist ja külma põlgamist kannatama. Rahvamehed, kes enne ikka nende nõus olid olnud ja igal pool nõrgemate eest tahtsid seista, muidugi mitte oma kasu, vaid inimliku kaastundmuse pärast, kes jõudumööda nürimatele juhatajateks olid olnud, need olid nüüd paljude silmis kättejõudnud pahanduses ainukesed süüdlased. Siis, kui võit siin pool oli, tõsteti silmapaistvamaid isikuid käte peal üles, lauldi nende austuseks, nüüd aga sõtkuti neid alla ja paluti: peaks neist ometi lahti saama. Viidagu ära, keegi ei taha eestkostmiseks suudki liigutada. Ära salata tahavad nüüd kõik, kui häda käes on, nagu Peetrus, Juudase kombel ära anda ja hulgaga ühes “hosianna” asemel: “Poo risti!” karjuda. Parastada tahetakse.

Seda kõik sellepärast, et oma nahk terve seisaks ja 3 rubla omale jääks…

Meie seisime sõbraga ukse lähedal, endise koha peal. See kärarikas koosolek vangistas vaimu sedavõrd, et meeldegi ei tulnud paremat asekohta valida.

Siin oli igapäevast uudist näha, rahvakarja harilikud omadused seisid siin lahtiselt igaühele vaatamiseks. Kirju on see mõju, mida sarnased mõtteavaldused pealtvaatajale jätavad, nii et tundmuste rohkuse pärast sõnadega seda võimata on avaldada.

Üksikud peremehed hakkasid juba kogust lahkuma ja koju minema. Aeg oli selleks juba ammugi käes. Koosolek oli pikemalt kui iialgi enne kestnud – siiski jäi nii mõnelgi ikka veel midagi ütelda.

Salgakaupa vähenes rahvasumm ja viimaks oli peremees üksi veel laua taga istumas; unistele lastele valmistati magamisaset.

Enamasti kasukatega kaetud külamehed liikusid niiskes õhus igaüks oma korteri poole. Teel palusid mitmed tasakesti oma naabrite käest raha laenuks.

Öösel hakkas külmetama.

IKKA NATUKE

Külmad, palavad, leiged… Olgu neist siin viimased.

Raasuke maad, vähe vabadust, natuke peksa, veidike valgustust, piisake kärakat, kübemekene leiba läheb ka lollidele tarvis; seda mõistame meie, sellest saame aru ka. Anname neile midagi mänguks ja vaatamiseks kätte, et nad ometi vait jääksid ja paremaid tõusta laseksid.

See moto ei vaigista aga veel nuttu! On veel rohkem vaja.

Kui väsinud tööline hommiku-ooteks natuke soojendatud suppi ära neelab, siis teeb ta seda sellepärast, et temal aega uue, palavama supi keetmiseks üle ei jää. Ta on aga sealjuures aus pealegi ja peab oma sündimise– ja inimeseõigust alati kallimaks kui kõhutäit ja sooja magamise-aset…

Aga kõik ei ole mitte niisugused!

Meie tunneme ju ainult kahesuguseid asjaolusid; on ju olemas algus ja ots, külmus ja soojus ja nii veel palju niisuguseid paare – aga muud ka midagi.

Kes poolt ei ole, see on vastu, kes vastu ei ole, see peab poolt olema, õpetati ju ammugi.

Selle peale vaatamata otsitakse mitmelt poolt ikka seda va “kuldset keskteed”. See hallitanud sõnakõlks rikub mõnegi lugemise-isu praeguste ajalehtede juures. See olemata tee peaks küll vist ka keskajast pärit olema.

Omal ajal, kui külgehakkav mooduvool joomakunsti (kui juba sõna “tantsukunst” tarvitatav on, siis võib ju ka selle sugulast asja nii nimetada) vastu töötama hakkas, nõuti ju ka siin ja seal ikka parajust ja natukesehaaval võtmist, mis ülitähtis pidi olema.

Tulge pead kaasa võttes meie sekka, vaadake ja kuulake kord ka ümberringi, siis saate aru, et “natukene” meid enam avitada ei suuda.

Omal ajal, hiljem või varem, sülitab seltskond natukesenõudjad – leiged – enesest välja. Tugevat vastast austatakse, aga kahepaiksust ei sallita. Suurvaimudest mõistis ja mõistab rahvas ka omajagu lugu pidada, aga neid, kes iseend selleks peavad, irvitab tema lihtsa pilkega…

Kõik Vankad ei ole ju Peetrused, kelle peale koda või – uuema aja sõna vist – kodanlust võiks ehitada. Keegi peab aga hulga seast ikka “starssiks” saama. Ega sellepärast “starssi” siis veel uute mõtete ülesvõtja ja poolehoidjate isa ei pruugi olla!.. Aga ometi on see nii.

Niisugune asi paistab nii pentsik ja mõnuta olevat ja lihtne külamees, kes pikka leiutamist ei salli, ütleks kõige selle peale:

“Mis sa nii kaua keksid ja ainult lubad, eks tee midagi ka ära! Teiste järele ikka nõuad ka midagi, aga sealsamas jälle sõimad neid, kes ees tegid. Mis tühjade asjade kallal nii kaua iriseda ja purssida on – tüütab viimati ära!..”

Kas seda kupatist nimetada võõras keeles buržuaaks…? Ühed on pahemal, teised paremal pool – aga kus on need kolmandad, keskel-rippuvad? Need vist libisevad viimaks sinnapoole, kumma kiigekülje peal raskem ja võimsam rahvahulk on, või kukuvad lihtsalt elukiigelt alla…

– Külas korjati erakonnale jüngreid. “Kirjuta alla! Köster ja õpetajad ütlesid, et nendele midagi kurja ei tehta, kes selle liigi poole hoiavad. Nemad ju ise ka sellest seltsist…”

“Ei mina julge kirjutada,” vastas naaber kiriku vöörmündrile, kui see, edu(!) – erakonna liikmete korjamiseleht peos, kolmekuningapäeval küla ringkäigus ka naabri juurde sisse astus. “See on muidugi jälle sakste poolt. Nemad tahavad veel kangemat seadust ja orjapõlve tagasi tuua. Saavad aga nõnda siis nimed teada, kes nende vastased on…!”

Ja vöörmünder läks täiesti tühja lehega koju. Temal oli halb seda niiviisi tagasi viia.