Текст книги "Otsija metsas"

NIMETU ELAJAS

Passaaž

Ma armastan inimese sügisepilkusid ja pilgu sügiset. Kõike seda, mis vajub, nõretab, kõigub ja veereb, mis ääreta ja ümmargune on, nagu mõtted, mis niisuguse sümmeetrilise pikerguse ringi teevad. Õunad ja väga lihavad kõrvitsad, pehmed ploomid, väga tumedad kirsid ja murust rohelisemat seemnekatet valmimise peal – vot seda ma ihaldan: ja selles on sügise pilgud.

Nagu poolvalminud nuumaloom seal taga pöörleb see nimeta loom – see naisterahva mehehimu kui kokkuaetud mäed üksteise peal. Ma nägin seda etteseadvat lojust siis, kui tüdrukul nii paha, igav ja janu keele all, kui ta enam midagi teha ei saanud pea ümberkäimise pärast, vaid puusad müügilaua taga ootava vankri ratta külma vitsa ümber surus. See metalli külmus tungis kui mäeuhke kivilibe aur ta iseloomuta kinniköidetud liikmetesse. Tüdruk nagu sai mõistuse tagasi – ja ta äärmine valus poos lõpetas kunstilise palumise. Elajas vajus alla – pika inimese tumemustadest silmadest.

Ja see on pilgu sügis: kurblik-suruv ja laialdaselt nõiduv olla. Nii et ta kõige pikemaks ajaks meelde jääb ja mõnikord õige kohutav oleks. See on emase hullumeelsus oma rahutuma elaja pärast, see on tegevuse võimetus – ja sellepärast enneaegne magamaminek. Nagu äraväsimine enese jõu pärast, nagu ürine ja tume loom kõrvalekaldumises nilbese kaste peale.

Aga – miks sa kevadet ei armasta? Kas näljane naeratus sulle lõbu ei tee, kas sa liblika tiivaväridest särinaid ei tunne? On su jaoks isane päikene vähe mahlane ja kelkiv päev kondine-kuiv? – Kevade on väsinud peegel, kevade on avalik naisterahvas, kevade on vanade linade ihulehk. Kõik sõidavad ja kuivavad. Kõik on pealt ilusad, alt tõbised. Need lahjad, vaevatud kõrbeloomad. Viin paneb lehma kintsudest vänderdama, nälg ootab lambaga sügiseni, et ta siis kõlbaks. Kevade ilu on vale-au, on nälginu ennastpettev hüppamine. Sugutamine – ja haigusehelk otsa ees. Kust said sa jõudu – lumest? See teeb väsinuks, lahjaks ja pisikeseks – rõõm. Nii imelik on näljas tüdrukuga: ja ise vähened ka niisuguses sunnitud naermises, kus sa söönuks ei saa.

Ja on siis veel vaja – ainult jaotada, värvida, kuna need kuuseilustused läbi puhastatud kiirte nagu püüdes ja otsides hüplevad. Sellepärast ma armastan sügavaid sügisemõtteid ja suruvaid torme seespool. Ma himustan ka kõike jõurikast, rasket ja surevat oma kasvatatud hinge peal, vahin trotsivalt-tasa ilmakaarte poole, kus ääreta mered ja mõõtmata laevad uuesti elavad, uuesti surevad. Selles tumedas nimeta ihkamises liigub nägemata-aeglaselt ja mõjuvalt mu laulude pilt naisterahvana, kes armas ega hale ei ole, kes isegi ei tea, mispärast tema seda nimeta elajat kinni peab, miks ta emane ja himukas on. Kui see uhkus elajaga kokku on puutunud, siis väheneb temagi, katkeb tundmata paigas – ja ei ole kunagi selle üle imestnud, et iga mõte viimane sügise pilk võib olla. Või mis sellestki – viimane. Naeruväärt seegi – ja kogemata: nagu esimenegi.

Tumerohelised õunad ja sigitamine lihavate varrelehtede peal. Nagu haleduseta, kavaluseta naine, nagu pöörlev elajas tahtja naisterahva silmis – ääreta, hädaohtlik kõigile – himu, inimese eluhimu – elu inimesehimu.

Ma olen hullumeelsega ja alasti naisterahvaga ühes voodis maganud, ühes majas elanud – ilusa naisega. Ühteviisi piinlik ja kardetav. Nagu kaelani ulatav marutõbine elajas oleks kaitseingliks sunnitud. Üks kui teine võivad sind ära kägistada. Naine sellepärast, et sa ilus oled – võib sind põletisega näo peale teistele kõlbmatuks teha, loll tahab jälle kogemata rasket pilti või peegliraami mitme jala kõrguselt kulmule kukutada. Ühteviisi rahustab mõlemaid inimese piin, sest vaevatud veres emase kättemaksmine – on loominimese kõdi oma häbi pärast.

Ja kätte maksta igale teisele on meil alati midagi. Ennast ja enese kuju muudes on kõrge lõbu piinata. Inimesepiinamises on kõik laulutoonid kõige täielikumalt koos: seal on jumalate kuritahtlus ja inimeste toorus, seal on emaste täitmata himu ja isaste kaastundmus. Neil on põhjust looma vaevata, inimest vaevata – inimest elajas ja elajat inimeses. Teisi piinata sellepärast, et nad sinule küllalt ilusad ei ole, ennast, et sa enesele väga sümpaatne oled. Naisterahvas on selles süüdlane, et ta isane ei ole – meesterahvas selles, et ta emane ei ole. Ja kõik on nimeta surma teeninud: et nad ei ole loomaks sündinud.

Nagu neljajalgne udarakõrgune elu, keda mitu-mitu korda sellepärast niisuguses meeleolus vägivaldselt laudanurka suruti. Esimene pool närib ukse läbi, söögikünale suguviha haavad sisse – teine külg matab oma niiskes lihavuses sinna kohta seisma jäänud seinapalke, lämmatab ihuhaisus abita latriposti ära, surub oodates külma aluskivisse. Aga vastust ei tule… Piinlik ja eluta-arg vastamises nagu pisikene poisikene. Rumal-nõrguvalt jookseb ja kulub. Piin. Kangutud silmad. Ja jälle eluta külma kivi sisse, sõnnikusse tulba peale – paranda vale vilu liivale vastu.

See on äärmine, viimane, kui naisterahvas selja ees peab, see on valu, mis imbuva inimese vastu põhjatult veab. Laske siis jumaldada seda väge hingetagavaras – ja vaadelda, kuidas nägu verest mustub, kuidas suu asemele midagi muud, ärritavamat ja ropumat ilmub, nii et kitsast huulevahest ainult jäme tundmus sisse ja välja käib, kuna kõnele see kinnikasvav pragu enam ei vedruta. Taga ootab kui õline keel – keel, rumalaks tehtud inimese raske, punane mõte. See on emase himu, see on kuratlik tahtmine isast oma sugu puudutada lasta – korragi, pealiskaudselt. Ahne, iseäralik tung kord elajas olla, tundmata, uus elajas – see mõte vingerdab, vingerdab. See on sööv mehehimu, see on teatav elukõrgune nõudmine, nagu protest selle vastu, mis need lahutanud on. See on oma kättetahtmine teise seest, nagu lapse üle kõrge aia ronimise katsed, kui mänguasi naabri aeda põrkas. Kui seda pidamiseseadust elus ei oleks – siis taevatähed jookseksid ühe päevaga üksteisest nii kaugele, et enam ühtegi näha ei oleks. Midagi peenikest-vastikut on igas elus.

Nagu roos kuivab selles vänges vingus inimese otsahelk. Seal on ei tea mispärast närtsivad lehed, õied ja juured, mis õhukestesse juustesse ulatavad. Juustesse. See on imelik meeleolu, kui inimeste habemed kasvavad, ja kui nemad ära kuivavad natukesehaaval, kui pajud unustatud põõsas. Musu kohas ilmub aegamööda põlenud otstega lillekimp, ja selles närtsimise laialilagunemises on midagi toredat, midagi haledat ja kahtlast, nagu külgehakkavas haiguses. Nii elu läheb – ja siin kohal silmanähtavalt. See on inimese vananemise patt, möödapääsmata metsaline-metsaline allika ääres. Lähed sa jooma, sured, – ja janusse sured jällegi. Dilemmas vali mõlemad – on jällegi tasakaal, tundmata seadused.

Nad elasid kahekesi. Kuidas ta ometi julges nii palju piinata, nii kaua inimest, kes sellega harjunud oli – oodata lasta. On hulljulgusi ilmades – ja üksikutel kordadel leiame seda iga silmapilk kadumisvalmis ka vere sees. Sa seod näljase metslooma seliti voodi külge kinni, näitad siis liha, lased teda nuusutadagi – ja siis torgid ta piinatud januihu terava kepiga. Ei ühtegi karjatust tule. Ta on uhke kui liikmehaaval lõigatud mära kustuva valguse sees.

Ta oli lugenud: rumalaks läheb ärritatud protestisülgav ohver tampija ees. See oli veel kõige suurem patt, mis inimese mõtted ära vähendab, viimaks väga harvaks teeb – aga ilma jumalat ootamata oli ta enese poolt juba kõik andeks antud.

Miks sa isandaid palud seal, kus inimese ihu ja vere järele õhk higistab. Miks sa kuradite meeleolu tüsedamaks pead seinte ääres, köögisuitsu sees ja vedrutava voodi peal? Nendel ei ole sulle midagi anda. Palu oma lunastajat! Taevavägede mangumisega teed ennast veel alatumaks, alandlikumaks – ja katsu, kas ohvri tegija sinust tükikestki võtab, kui su terve sulanud hing ka saapa küljes notendaks.

See on ta lehmakuju, mis alt ja ülevalt räägib surmast, ülestõusmisest, tondist ja sinu kaisutustest ühtlasi. Ära vaeva teda kaisutamistes: see on küll ilus, kõrgendab taktikat – aga ei ole idee, eesmärk. Ainult veri rahustab – lõpu pärast elame, suremiseks sünnime. Loomad ei suudle kunagi. Ära aega viida: elajaga on tegemist – elajaga. Ja kui sa nüüd naerma hakkaksid, siis ta närib su küllalt kohta ulatava kaela läbi. Unusta korraks oma enesearmastus ära – unusta ennast ära, et ta sinult midagi-midagi ära saaks riisuda. Nagu röövlil iialgi oma väga edenenud õigusetundes segadust ei tule, et vast juhtuv saak väga suur on, nii ei pea ka ennast emane – olgu missuguses kujus tahes – kunagi väga viletsaks, madalaks. Ja kui see tundmine tuleks – iseteadvalt elamine – omamõistmine, siis võiks päike vaevalt paar korda ümber keerutada, ja ainult üks oleks ilmas, kõige tugevam. Siis saadakse aru, et teisi ei ole olnudki…

Ta peksab ja piinab kõike muud – ainult sinu pärast. Niihästi lõhkise klaasi katkiviskamine kui oma mehe sõimamine on – sinu pärast. Ja see ka, et ta temaga ühendada ei taha – vabandab. Nagu piimakausiga üle toa minemine: et ükski tilk kaduma ei läheks. Kui ta kõige tervema, vägevama, meeleolurikkama ja rammusama ennast tunneb olevat, siis ta elajas arvab viimase silmapilgu su keha peale tormijooksmiseks tulnud olevat. See on inimese Kõik, mida pakkuda tahetakse, see on sugukella kõige heledam, haledam, vaiksem ja pühalikum heli, hinge kunstikõrgem, julgem ja ilusam atitüüd.

Ei oska, ei saa – kuidas emase auahnus seda peaks näha– tunda suutma. Ta sõi palju oma põnevatesse jõududesse, kõik kulutas kergitamiseks, meeldivuse andmiseks, aga see mõte piinas, tegi lahjaks, kurnas ilu ära… Teadmine, et see nii oli, tõi uue võitlemise, uue viha, meeletu, hullumeelse tungimise – isasele tõsiseks jumalaks olla. Ainult ühe korra võid sa naisele tõsine jumal, kõige armsam, kõige targem, vaim, halastaja, helde ja armuline olla. – Nagu õhtune päikene pidi ta alla käima, nagu sundimistest piinatud sõiduloomal vähenes vedamise jõud. Peale sündimise ei saa enam mujalt kusagilt midagi inimlikku lisaks, nii et noor naine, kes absoluutselt mõjurikkam, kõrgem ja magusam on kui tüdruk – ilma jäi… Isane ei tahtnud mitmel korral ja Kõike – aga see Kõik haris ta looma peenemaks, ilusamaks, kavalamaks. Kui ma iga tüdruku juurde ilma mingisuguse sõjariistata läksin, kui niisuguse abita-lahtise ihu juba enne algust tühjaks jooksnud olin, siis oli sellenimelises mustavas elajas ikka veel midagi unenäolist, tõmbavat, sissesuruvat ja väljakangutavat.

Sellest väsimusest oleks pidanud elajas aru saama – mitu korda ju oli Kõike kordaläinult piinatud, kaldaäärele veetud, ainult veel allakukutamise lõbu. Vahel mõtles meesterahvas, et temalgi võimata on oma patte andeks anda, mis siis veel jumalatest kõnelda, kes kunagi veel inimesekõrguseks ei ole kasvanud. Jumal sünnib pärast, on nõrgem kui ta inimene – ja peab sellepärast ilma soota, ilma naisterahvata jääma.

Himustagu ta edasi, kuigi temal seda meelde ei tule, et see viis sünnitamisega lõppema peab – valusa sünnitamisega. See on hull julgus, emase meeletu hüpe sügavuse poole – mees seda küll ei saaks…

Kui ka muld ja pilv viimaks haisema peaksid hakkama, kui õhk ära hingab, aga enesearmastus ei või sel hukkaminemisel ära lõppeda. Teadagi: selle jooned on jumalikud ja puurivad kui pisikesed ussid läbi taevastegi. See on Kamson, mis sellepärast ei või ära vettida, et ta vee välja laseb.

Emane inimene näeb eneses maad, ta näeb seda nimeta looma, kelle pärast kõik on. Nagu mullal kunagi meelde ei tule isast päikest tänada, nii ka naine mõtleb, et see päikene tema pärast taeva küljes on, et ta tema pärast üles tõusma peab ja siis vajuma, kui lämme tüütuks saab. See on inimese arusaamine enesest ja kõigest sellest, mis väljaspool.

Võib aga olla, et maakera kiirte puhkamiseks, tungimise mõõduks on antud? Ju polegi kunagi ükski isane emasest kaugemale saanud – nagu vastupidigi. Ja võimatu. See on äärmine. Sugu on terve laul.

Nii oleks hea ülespoole vaadata selle jumala poole, kes teenib-teenib – oma päikese poole.

Kaotada ei ole temal midagi. Ainult puuduvat vastu võtta oma elukohustuse pärast – puuduvat, olgugi arusaamatuses. Ja saadab tema kõik, mis kehas-hinges üle jäänud on, oma issanda poole üles – selle mangumise ja ülejäägi. Sülitades vastu vihast laotust. Kõik see lahkub, ilma milleta nii hea on oma pidamise-piina näha. Suru sõrmed ainult lõpuste taha, nii tõstad üles – ilmagi.

Siis on loom nii ootav-rahulik, natukene kahtlaseltki kõigega nõus: iga liigutusega, iga ettevalmistusega kehaseisus. Nagu tuleks ema kirikust, või midagi kiiduväärilist on korda saadetud, enesekiitmise helk piiratab palgeid. Sõjamees peab lahinguid; üksi ristidega, üksi inimesena elus, kes need sündmused oma tähtsuses edasi ütlema peab.

Selles kõiges on midagi kavalalt valitsevat, midagi kassilist laiska, teenida laskvat, et kõige ligemat ja julgemat pead ära hammustada – oma lõbuks. See lõbu ongi teise piinamine ja enesepiinamine – on sissekallistus kõige jõuga. Elu ideaal: küllus, tervis ja rahu – kõik väriseb üheks nirvaanaliseks seguks kokku. Ja ilmad ja terve vihatav sugu läigib silmis kui kinniseotud kangekaelne vang, kui uhke madu, kes kehaga rõngaid ja võnkusid taeva poole teeb, et mitte näidata oma õnnetut pead, mis maasse muljutud. Siis see uhkus ei lahku silmapilguksi, kui see kõik ka viimane oleks, mis aeleb, mis nuumab ja paisutab. Võidu pärast siis, kui juba küllalt jalgade ees palutud oli, kui eemaletõukamisega nii ära väsisid, kui mõtte all.

Üksainus on inimese loomulik elukutse: hoor olla. Naisterahvas on seda sündimisest saadik. Selles meeleolus küpseb ja valmib natukesehaaval kõik, mis ta juures vastik ja armas on, vihkamise, põlguse ja kadeduse väärt. Sellepärast on nad nii õpetlikud nagu uued teaduseraamatud ja vanad ajalookatked. See on enam kui reis ümber maailma – minna inimesele kõige ligemale, näha sugu ta täies suuruses, lühikeses pikkuseski. Miks ainult sellepärast võetakse ja mehele minnakse, et sedaviisi kellegi eest ära viia saadakse, teist ilma jätta tahetakse. See teadmine kihutab. Et nii kaua kurja teha, kuni kõik heaks läheb. Kadedus on sellepärast olemas, et teda väga pisut ja nõrgas tarvituses olemas on. Sellepärast mehenaine noortmeest allatulemiselegi meelitas, et oma julgust tunda abielu lõbude laiendamises, et ka teistele kätte tasuda, oma alla kummardama panna, nagu see, kes nõiutud hingega oma vaimu teise omaga ära segas.

Sealt otsid sa veel lapsetuksatusi, sealt tüdinud töökaldalt. Tead sa, et lõbusid ilmas ei olegi, millest leivaraasukesi teha ei saa. Ära jända enesepiinamisega: seal pole temale enam midagi haruldast. Ainult lapsed imestlevad…

Nii ta tollutab, osavõtmata uhke nagu sugutamise mõte. Laseb aga. Keda, sellel on kõige kõrvalisem tähendus. Ta tunneb kõiges selles oma kaotatud aule midagi julgustavat vastu lehvivat. Selles nähake häbi, tundmata teotust vaevatud veres – kuigi ainult pildis, läbi unenägude. Kui sa teda nägid ümber jalgade veerlemas, kui ta kaitseta hinges ümber lohises, siis oleks kõige praktilisem: teda ära hävitada kõigega. Ja kuidas veel: ka mälestusega, enesele andeks andes. Tappa on ju omakohast ümmargune lõbu, aga piinata on midagi kõrgemat, suurepäralisemat, ladvalist. Saame aru: sellepärast siis… Jaa. Ei ole rumal.

Vaata aga, kuidas tüdruk oma jalad ja käed veelgi mõistusega, isegi viisakalt on üles seadnud, kuidas ta läbi oma liikmete ka sind veel valitsedagi oskab, kuida ta veredes käskija on – loomise käskija. Ja hullumeelne oled ainult sina – mina olen hullumeelne – nagu kaastundlikult värelev päikesekiir ümberringi, ümberringi. See on sinu nimeta planeet ja sina oled pisikene kollane vaigukuu, mis nelja nädalaga oma maa ümber ära käima peab.

Ega kuu sellepärast rumal ei ole… pea käib ka emasel mõnikord ümber…

On uimastavaid silmapilke naise elus, mil ta meest ainult soldat-inimesena, koolipoisina tahaks näha. Kellel midagi ei ole: ei kauplust ega talukohta, ei oma maja ega toredat kasukat. Ainult oleks inimene, isane inimene. Tundmata ja nimeta. Ilmuks siis, ja kaoks ära, nagu raudteevaksalis maha minnakse ja – tüdruk sõidab edasi…

Niisuguseid meeleolusid on mitu, nad korduvad, tulevad, kaovad. Ei tahaks mingit juurdemaksu, mis tasuks vaeva: ainult sellepärast tahaks, et meeldib. Kõik annaks ära ühe magamise öö eest, ja palju kaastundliku puudutuse eest, millest peale piinliku kahtlemise aru saadakse, et oled tähele pandud. Ja meeldivus ei ole kunagi ühepoolne, peale väljamõeldud erandite. Niisugune on see tundmata elajate sõprus läbi hingede. See on kehasse surutud ja vangilikult kinniköidetud sugu, kes tahaks vaba olla omas valikus.

Ja meeleolu ei ole see siis enam: nagu ülemaaline möllav-sula. Liikmetest läbitungiv ja kaelaveredes pöörlev. Kitsas on mitmele see keha, pisikesed paljudele lõbud, mida saada võidakse…

Tahaksid vägisi suuremaid, äärmisi lõbustusi. Need ei ole oma kõrgused, need ei ole küllalt tundelised. Tahaksid ennast piinata ja teist, tahaksid häbita elama hakata, häbita juurde minna – ja ära tulla. Avalikult, südamlikult. —

Kui ta oma mehele oli vandunud mitte alla anda, siis ta oli võitluses. Vahest saan enne mõtte kätte, kui ta kuuleb, kuidas elatakse, kui ta, poisikene, seda oma veres tunneb. Meie oleksime temaga seaduslikult oma koikus, siis tema, puhas, ilutseks uhkelt enesest eredaks ettekujutuses ilusate naiste poole – ja meie oeti nägiseks, ma peaksin hinge kinni ja karjataksin, et ta üles ärkaks… Siis laseksin jälle tundmusi sisse– ja väljahingamises millestki ropust sosistada, temale teada anda.

Siis kaoks tema, vana ja tüütav, ära, nagu udu, nagu üleskerkiv hing, või ma kihvtitaksin ta enese ihujõuga ära, poeksin nii paljalt salaja ta voodi alla, surnukeha lina peale jättes. Seal raudsete laastude läbi oleks nii ärritav aluskotti vahtida ja kuulata, kuidas tema sugu eneses kurb ja uhke, võitmata ja armas ühtlasi oleks.

Võita enesega, oma vedrutava nahaga ja alasti põlvedega. Ju ta ükskord ikkagi halastab. Kui ta teab, et kõik temale hoian, nagu ta himustab, lihava sügise mõtte kui sahvtise arbuusi, millest nuga lõigates läbi ei tungi…

Ta ei teinud kunagi neid esialgseid kurdusid seelikusse ega lasknud nii allapoole vajuda, nagu vihma korjamiseks. Ta ei seadnud end ka nõnda istuma: sukad tundmusrikaste jalgade peal põlveni. Ega olnud roppu enese peale vaatlemist, käega otsalt sugumõtte ära äigamist, kui etteteadmata välk sisse hüppab. Ta kartis, et mõtet mõistetakse, ja siis on avatlemisviis häbitoov. Naine võib muul viisil, äärmisemalt, kui ilmasüüta tüdrukulised paljastused. See kaudne meeldetuletus, külm enesejulgus ja osavuse võit ongi mehi viinud imestama, austama ja uimastama.

Nagu jumala austamine – ritsuv päästmisemõte. Emased on enesele suurema jumala, lunastaja teha jõudnud. Ja see sugu-rahustav sümbol on ideaalsem kui kõik isased kokku. Iseäralik: isegi mehed austavad ennast – kogemata.

Pealekäiv himu on naiste jumal, see mõtetega “Võitud mees”, õnnistegija, aga meestele ei ole teda tarvis. Sest isane valitseb nimeta looma eneses ja teises. Naine – inimene – , kes on temale seda öelnud? Ma olen su noor ja vana jumal – mees.

Üles pilvede poole tõuseb jumalik jõud. Seal on algus ja ots, seal on ilmaloomise järg. Selles järjes oled sina peremees, inimene!

Aupaklikus kauguses kõnnivad preestrinnad lahtiste vöödega ja igavese kuue palistuse sümboolses mõõdus väriseb tilk pühaduseverd… Ihusöömine, verejoomine: tuttav lahtipäästmata kirg, lihahimulise meeleolu sõnad. Paganlik sügav saladus, suitsev hingeohver, sakramentlik uuestisündimine veest ja vaimust.

Ta ju riputab lahtiaetud pintslist usku, elumõtet, pühitsetud jõudu – kolm korda ja jälle kolm korda… Ja nii see kestab – kelle pärast meie sureme, sünnime. Alasti hoorade tants, igavene, mis kõik on ja kõik, millest meie oleme. Elujärg on sugu, mida keegi ei tohi vabatahtlikult kinni ahendada. Näete nõrkusi.

Siin on inimkonna lõpp ja algus, mineviku ja tuleviku mõistatuslik mõte, otsatu oleviku jõupunkt.

Kui palju õõnsusi, kui palju ootavaid, taeva poole sirutavaid nuppusid teedega! Tuul, putukad aitavad. Kõik kistakse kaasa.

Midagi iseloomutumat, julget ja nimetumat vajub lille lehele, ronib õrnale Algusele-Lõpule ja nõrgub mõistuseta, arvustuseta sissepoole, pimedasse, nagu surija hing. Sellega ongi midagi surnud… Mõistuseta, uimaselt – siiski mõeldes, nõnda mõeldes, nagu lill lõhnab, nagu väravapost: suvel leige, talvel külm on.

Kui palju eluteid, kui palju lubatud möllu – kõigile…

Siis ta himu isaste järele tõusis nii suureks, nagu metsas üksikul tüdrukul, kes ühtegi suuremat looma pole leidnud. Kõike oleks ta kordamööda, viivitades ja vajutades lasknud omale panna. Et aga himu väheneks. Niihästi seda, kes häbi tundmata, uhke oma ringis on, kui ka seda, kes jumalat palub, nutab ja sigitab segamini. Pikkamisi-pikkamisi, sügavalt, äärmiselt, halastuseta korrates. Väsimuseni korrates. Et värisemine lõpeks ja tuksatused tüdiksid. Mitu ühekorraga. Kuidas aga võimalik.

Isane tundmata-tuntav jumal – nimeta jumalus! Meie päästja ja lunastaja.

Sa oled lugenud muinasjutte ilust, armastusest ja õnnedest. Sa oled neid kõiki eneses tantsida lasknud tarantelli meeletumas taktis. Need lood on elus eneses ja korduvad sellepärast, et kõik ümmargune on. Mõtted ja maailm – vastupuutuvad ääred. Inimese sugu: abitu mõlu hingedes.

Need pilvede poole ritsuvad jalad-jalad, see keelamatu emane seal taga ja reite ilu-ilu. Missugune väärtus on elul, missugune sügavus ilude sees! Nagu näljas linnu huuled kuivavate ojade ääres, nagu lõõtsuva tuule väsinud rahulolek. Taevas ja maa. Meri mägedega. Ainukesed kõrgused ja sügavused, mis sellepärast mõõtmata, et nad ääretuses ümarnevad-ümarnevad. Need laialikistud põlved, see ammuli ihu, väga rahulikud näod ja ees seisvad sukad. Ja kuhu sa põgenedki, kuhu: emane? Ilm on ümmargune ja seal saadakse sind jälle kätte. Sa oledki ju kättesaamise pärast. Ja aegades enne peale alata oma ülesande täitmisega – selles on võit. Seal pead sa ikkagi alla andma. Nagu üksik soldat vaenlase või piiramise ringis. Eemale hoidmata. Välja pääsemata. Rahulik nägu, kalduv elajas pilkudes, uurakile himu: ma näen, et kõik on parem kui jumalal pärast ilma loomist. Meie saame seda ennem aru et hea-hea on.

Siis ta, emane, vaatab pööraselt sulle näkku. Hullumeelse esimene tunnistus. Naisterahvas on rumal-loll. Aga see on parandatav. Puuduta teda, et paha vaim välja läheks. Pane oma käsi tema peale.

Sa peksad teda nüsnalise rongiga, ritsud ta katkevates juustes ja tongid jalaga õrnade paikade peale – aga tema pöörab ennast veel paremini ette, et lüüa saaksid ilma vaevata… Pure ta sisikonda saabastega teed, vaota ta löökide all närtsiv kõht soontesse, mis lõpmata kaugele lähevad. Siis vaatab ta vesine siluett otse sinu mõistusesse, õhkab sinu pärast kõrvale – ja kehas jäävad vastavad tuksatused väsinumaks, aeglasemaks. Iga hoobi peale ei vastata enam – aga elajas pilgus vaatab endistviisi alt ülesse paluvalt, ootavalt, kerge trotsimine viivitamise pärast näos. Ei ole paika, kuhu himustaksid hoopida. Kondine või väga pehme.

Aga emane enam eest ära ei lähe – ega pane riiet peale. Miks sa teda petnud oled. See on häbistamine, et ta isaseni, teotava isaseni ei ulata. Nüüd ta võiks oma isa voodisamba küljes ära näljutada ja sünnitaja ema suure kapi uksekonksu külge natukesehaaval ära puua – aga seda ta ei jäta nõudmata, et meesterahvas tema ilust vaimustatud, liigutatud peaks saama. Kui halastamatu jumal nüüd veel mõtleks uhke pilkega suunurgas emast alandada, siis ta hüppaks viimase jõuga, läbipekstud ja häbistatud – vastu nägu. Selles sööstmises ripendab alandatud hing, uriseb halvakspeetud ihu, ja nagu kogemata värisevad viimases pilgus need fööniksid. Aset ei ole, aga veidi teotatud vahtu puurib enesele teed kiimasesse mulda.

See on uhke inimese kodu, kes naiste juurde alla ei tulnud, kes määrimist kartis ja pilkas-pilkas reostatuid. Kui ta enese vaevatud hinge kõikepidi piinanud oli, nägi ta läbi kollase udu ülestõusmise häbi, nägi elavate teotust ja pikka vaeva, ning uuristas enese olemise millegi tundmatuga üdini ära. Nagu kest, kust tõuk välja on roninud, kukkus ta teadmata, mõtlemata-kergelt halli heina sisse. Õnnistamise laulud puhusid üle unustatu – ja piinatu himulaul nuttis seal sees. Nuttis ja needis…

On ju kättesaamata mehi olemas, ja neid on alati olnud. Veata ja uhked nagu metsalised õhuta ruumis. Irvitavad jumalat ja kurvastavad kõike, mis hulbib, notitseb ja praokil on. Läbi kummardavate õhukaarte astuvad nad kõige peale, kõige kägiseva peale. Inetu. See on tähelepanemine, austamine, kui sa tahaksid vahele sülitada-sülitada. Emane ei pea ilma üle valitsema, vaid see, mis pühitsetud, üles tõusev ja vaba on. Emane ei pea ilma üle valitsema! Tulevad päevad, nemad ei ole enam meie meeleolude väärt. Lähevad inetuks. Keegi ei tule juurde. See on veel vana taevas ja vana maa.

Nad olid teda väga palju kallistanud, tundeliseks, kiimaliseks ja kõrgiks hellitanud. Kõik mis oli äärmine, julge, viimane ja suur – seda ta himustas ja võitis teel kõik ära. Üle kõrrepõldude veeti teda seljas, siis kui mudane oli, langes see, kes inetum, porisse, et poisikene kuivade jalgadega üle võis minna. Nagu jumalat kallistati teda siis, anti ilusale kõik kasukad, ja surdi siis jää peal külmasurma. Naised tulid meeste juurest ära. Iga aiakääru sees ootas teda päikese ees kuivade lehtede peal puutumata tüdruk. Ja üle kivide oli jällegi teine, niisama valminud, niisama meelitav vilutsi pool küljes niiske kastetilga peal. Aga noormees ei lasknud ka siingi tilka puhast hommikuvett oma silmasse vajuda, kuna tüdruk kodus riielda sai, miks seelik märg, ja miks seal taga hall hein kõlgub…

Kõik juba nii teadsid ja tahtsid – aga kõik ei arvanud ennast selle vääriliseks, et poiss saapa otsagagi puudutaks. Ingliks armastatud, kuradiks hellitatud, keda piinama kasvatati – piinama. Ärge piirake teda heade soovidega: ta jääb hullumeelseks-rumalaks. Ja sureb ennemini sellele karjale, et uut huvitavamat inimest leida. Ärge ronige kokku ta jalgade ette. Need on juba igasuguses teise inimese vedelikus ligunud – on silmavees ja palvetes ära kivistunud. Ainult irvitust ja naeru, mis silmapilguga inimese õnnetuks, enesepõlgajaks ja näruseks teeb – seda pilget saate ülevalt otsa alt. Seda on kõik tahtjad enne saanud, andjad, kes veel ilusamad, haledamate silmadega ja vesisema otsaläikega olid kui teie, jalgadelapsed. Teised on ka seal umbses vaevlemises ära surnud, lapsekehasse: ta ei ole kellelegi pannud. Pakkuge – aga ise jääte nõrgameelseks. Ärge uimastage teda, õnnelik-õnnetut, esimeste suuandmistega, esimeste suguandmistega. Ta piinab teid siis, kui teie temale kõige paremat nektarit armukarikast olete pakkunud. Teie lootusesse surub ta oma teotamisesõrmed, teie usk on ta meelest pühkmekast. Halastage enese peale.

Kui ma ka oma plasmasse peaksin tagasi langema ja kaastundlikud emased mind sealt pilvisel ööl välja peaksid oksendama maa peale – karistuseks – siis jooksen ma nende inetute eluvormide juurest ära, kellega teotav on sigitada. Ma mäletan ka neid ogarakstegevaid kallistusi hauduvates suveöödes rohelises vänges maas ja läikivas veetaevas. Äraaetud, patjades ja palakatel otsasaanud hing. Läbi magusa-magusa armastuse-joogi kandsin ma neid kui pehmeid niiskeid lapsi käte peal. Kõik, mis himukatesse sõrmedesse puutus, värises, sulas, lainetas ja tilkus – närtsis jõuetu ja väsinud jõukate tundmuste ees. Nemad tahtsid, et ma iga liikme igasse paika neile pidin panema. See rahustas mitmeid. Surid. Jäid tõbiseks ja sulasid kokku pealemõjumistes, tahtmisetungi söövas leegis.

Sa vaevasid neid – nende piin ehitas sind toredamaks, targemaks ja eneses õnnelikumaks. Nende jõuetus oli jumalahäbi sinu auks ja iluks. Ta ei suuda – aga elajad suudavad päevade kaupa. Nende jalad väsivad ära – ja siis nemad ka üles vaatavad, kummardavad rammusa rohujuure ees ja mõtlevad tagumiste jalgade, oma sugu ja teise sugu peale.

Selles õõtsuvas hämaruses siis sa võidad. Nad kuivavad kokku, paisuvad, saavad vägevaks ja jõuetuks. Ja nagu alati peaksid sa neid pisikeste emaste laste viisi kiigutama käte peal – riiete all. Siis nemad, soojad, võbisevad ja kõikuvad, suruvad ennast kõige hingega sinu kaitsmise vastu, luksuvad arusaamata ärevuses ja sosistavad rumalaid tasaseid palveid. Meeletumad minutid. Vaevahigi õhukesel kõnelejal mõtleval nahal. Nagu alandlik pai, nagu enese poole kiskuv suudlemine, – nagu sügav ja hellameelne naisesugu laad…

Ta peab teie kallistustes ära uppuma, ära uppuma.

*

Ma olen inimeste sõnad ammu ära unustanud, aga nende rumalad-kängus ja alasti ihumõtted on ikkagi ligi. Need tungivad ümmargused ja rappuvad mõtted. Põõsaste ümber, kuhu kõrbeliiv ja uneta hobused paistavad, näen ma oma rammusat väekeha, mis kui roosa pilv päikese leiguses aeleb. Ja vihkab üle põldude kõvera kaevuroo alt läbi neid urris suuga külamehi, kes suurte higiste särkidega sind ära lämmatada tahtsid. Tervet seda koketeerivat elu, kes sind nii väga armastas, kes sind kallistamisega ogaraks tegi – põlgad sa, põlgad läbi palja jala varvaste.

Jälle ronid sa sammu edasi, kigerdad – ja kastesse jäävad imestlemisväärsed algupärased kujudes jäljed, stepihobused näevad seda – ja siis ta eksiv mõte tahaks, et mingisugune noor ja uhke emane loom oma nimeta ilmasüütuse metsas sulle kingiks. Läbi iseloomuta kõiksuse tunned sa kõike seda paisuvat, himus ennast ummistavat magususevaeva, mis iga nupu sees, iga lõhekese ääre peal ennast kõdistab ja kõdistab. Nagu haigus, mis ennast mööda nahka hakkab laiali laotama. Südamevereni ulatab see otsiv piin, ja keele alla, alla kehajagudesse. Südameni sisse pigistada oleks nii värisev-hea.

Inimeste ropp elu on maha jäänud, siis kui sa, uhkusehull, väsimuseni tagajärjeta ilusat emast sealt seinte vahelt ja lae alt oled otsinud. Nemad on suitsetatud kalad, aga naeravad-naeravad, kui mingisugust põhjust ei ole. Kui piinamiste pärast tõsine peaksid olema ka siis, kui pealrippuvad isase silmad natukene iseäralikud ette tulevad.

Ta jooksis kõrvetatud liha, toapühkimise-tolmu ja riidelapikeste eest ära. Julges ennast põdralehmale alasti näidata ja tegi varem, kui inimesed üles ärkasid, tundmata jälgi kesa peale. Õhk kasvatas niisugused pehmed-kirdlised uduehmed peale, kuhu vastu hõõrudes sugu mööda painduvat rootsa üles tõusis esimese eespilveni. Nagu himust roidunud hommikune reis pullerdas ta kisada puhtamates paikades, kui teised vabade loomade karjad nagu kiusamiseks eemale olid läinud – või nägi häbitundes, kui niisugune surumata, hullukskeetev tuju tuleb. Et seda kaljudest alla hüpates ära segada, või vahelt välja joosta lasta tahtja maa peale.