Текст книги "Otsija metsas"

NAISEVÕTMINE

Matla külas oli suur uudiste aeg kätte jõudnud, see aastalüli, kus kõige rohkem ihaldusi, lootusi ja ootusi noorte keskel täide läks – kolmekuningapüha ja küünlapäeva vaheaeg.

Siin külas oli palju noori ja parajaealisi meeste ja naiste sugupooli, sest talusid oli palju ja igas talus oli jälle mitmepealine perekond mõnesuguste liikmetega. See oli mõisarentnike küla, laenatud ulualuste metsik kogu, kus peremehed kõikuvas kodus nii rohkearvulisi elutöötusi läbi pidid elama.

Tali on küla noorsoo vastastikune unistuste aeg. Sügisel lahkuvad külapoisid ja – tüdrukud suvistest kaasadest – vikatist, rehast, sirbist ja labidast, ja linatalgud hakkavad peale. Siin on ka küllalt tööd, aga lõpul on ka juba lõbu, palju käratsevat lõbu, mis laialiaetud ihaldused kokku korjab, lagunenud õhulossid uuesti üles ehitab. Ja nii järgnevad jõulud, rõõmsad lumised pühad. Talve hakatusel arvavad neiud ja poisid, rohkem aga esimesed, kui palju parajaid paare veel küla ringis leida on. Mõned, kes endistel aastatel veel esimestes ridades olid, arvatakse juba kirjast maha, neid nimetatakse vanapoisteks ja vanatüdrukuteks. Teised noored, kes leerist läbi on tulnud ja juba inimesesuurused on, võetakse jälle seltsi vastu. Teadagi, et sedaviisi Matla küla parajate poiste ja tüdrukute arv alati muutub, nagu kõik asi ilmas. Peab ka seda silmas pidama, kes need arvustiku kokkuseadjad on, noorukesed, parajad või vanapoolsed. Poisike on ju enese arvates ammu mees, plikakene neiu, olgugi et teised neid veel selleks tunnistada ei taha. Ka kõige aastarikkamad piigad ei taha veel, et neid loo alt maha jäetakse, nad ootavad ikkagi veel juhtuvuse peale.

“Kaarel, millal sa selle asja siis ette võtad?” küsis Matsi eit neljapäeva õhtul oma poja käest. Ta hääles oli juba väikest kärsitust ootamise järele märgata, kui ta voki enda eest eemale tõukas, et selle asja üle rohkem rääkida. “Ise näed küll, et meie ei saa enam kuidagi läbi, pole ju kerge nii vähega talu tööd ära teha. Isa vana ja köhib kangesti, ma jään ka iga päevaga võimetumaks; sellel aastal on palju linu ja takku, kes see kõik üksi jõuab ära kedrata. Siis talita vaheajal loomi veel – tööd jäävad igal pool niimoodi teistest taha.”

Kaarel oli vist täna õhtul niisuguse jutu vastuse peale ette valmistamata, ta raius toolijala puid kuivamapanemise jaoks ja ei suutnud ema küsimise peale otsekoheselt vastata. Ta ei tahtnudki veel sellest asjast nii palju juttu teha.

“Ise tõid ju pandid ammugi ära, need suitsevad nüüd ära,” jätkas eit, kui ta nägi, et esimeste lausete peale Kaarlil nii raske vastata oli. “Viin kahaneb ka niiviisi kodu natukehaaval võttes ära. Siin sai saagijatele antud, isa niisugune, ta maitsetab ikka igaühele, kes aga juhtub tulema – hakka seda nüüd jälle monopolist tooma, siis läheb kalliks. Ma sain sedaviisi sugulaste läbi meretagust odavamalt.”

Nüüd võis juba ka poeg vastata, jutt oli juba kergemate asjade peale pööratud.

“Kui see otsa saab, võib ju uuesti jälle tuua,” arvas Kaarel. Ja muud ei teadnud ta ütelda. Oli näha, et need kõned küllalt mõjuvad ei olnud. Ema aga tahtis, et poeg tõesti peab sel aastal kosja minema. Selleks oli palju põhjusi. Ta tahtis neid kõiki Kaarlile selgeks teha.

“Nõnda asi ikka kaua edasi ei lähe. Sul omal ka parem: muidu iga aasta ikka jälle tühjade juttude all. Ei taha kõiki kuulatagi, mis külarahvas ühest ja teisest räägib. Mis sinugagi parem lugu. Käid niisama jõulude ajal teiste seltsis ka, ühest uksest sisse, teisest välja, pole rahu kusagil.”

Kaarel tegi oma tööd edasi. Need jutud olid selleks juba väga kulunud ja igapäevased, et nad teda huvitanud oleksid.

“Kes ilma suud kinni paneb. Las nad räägivad, kui see aga tõsi ei ole. Ega ma siis koju vangi ei jää, kui naise olen võtnud, tahan ikka veel sõprade seltsis käia.”

“Mis sa siis enam oma sõpradest hoolid,” rääkis ema poja viimasele lausele vastu, “siis juba kodus lõbu küll. Ega ta nüüd üksi kodu jää, kui sa külasse lähed. Ikka seltsis ka.”

Ema, kelle arvates tööjõu puudus poja naisevõtmiseks kõige suuremat põhjust pidi andma, kuna selle külahulkumise ja tühjad jutud ikkagi veel ära kannatada oleks võinud, pööras oma kõne jälle teise külge.

“Ise näed küll, kui hädas meie suvel oma töödega oleme: ei saa kuidagi teistele järele. Ma katsun ka küll veel igal pool ees ja taga olla, aga mis see kõik aitab, abi ikka vähe. Kolm vaimu suure koha peal. Ja oleksid need kõik tugevad töötegijad olevat. Mis vanad inimesed enam nüüd noorte vastu teevad. Võtaks küll suilise, aga see tahab jälle palka saada. Koht ei anna ju nii palju välja, et võõrast peret pidada võiks. Mineval aastal ometi oli Liisagi abiks. See aasta ei saa ta ka enam pisikese lapse pärast tulla. Me ikka sui hädasse jääme.”

See kordav emalik soov, teatav tööjõupuudus pani poja mõtlema. Ta vist peab tõesti siis tänavu viimaks naise võtma! Siitsaadik on ikka veel aasta-aastalt edasi läinud – pulmade poole, nagu noored inimesed ütlema peavad, nüüd aga peab see küsimus otsustatud saama. Raske küsimus, tundmata teed ülesande täitmiseks. Endine vastupidavus nagu oli juba nõrkenud, kui ta emale nagu trööstiks ütles: “Ega sellega nii rutt ole. Ju saab ka, kui ma järele mõelnud olen. Talv ees alles. Jõuab enne kevadet kõik veel teha.”

“Muidugi teada!” ütles ema, kes oma tahtmise liginemist aimas. Täna õhtul ei olnud ta muidu rääkinud. Veel enne polnud ju Kaarel niiviisi lubanud.

“Selle aasta saaks head pulmad ka teha. Odrad kasusid – ka humalaid on oma käest. Loomi sai ka sügisel nii palju ära tapetud, et lihast puudus ei tule. Ülepea võime Jumalat tänada, et tänavu ikka toitu käes on pidude pidamiseks. Ja mis need siis nõndagi kulu võtavad. Iga pulmaline toob ju ise ka ikka midagi kaasa… ”

Pereema vadistas veel mõndagi, mis pojale pidi näitama, kui sünnis aeg nüüd naisevõtmiseks on. Endine halb meeleolu hakkas kaduma, ta võttis lõngaotsa vokipulga ümbert ära, ketras ja jäi siis kohast miniat külatüdrukute seast välja valima.

Aga ehk on temal enne kedagi juba teada? Aga Kaarlil ei olnud kedagi.

Kõik tüdrukud olid tema ees ühesugused olnud. Ta vaatas naisterahvaste kui kaaselanike peale. Ühel siledam nägu, rohkem ümarikum, punasemate näokülgedega – teisel pikergusem, kahvatanud põsed, lihtsalt – rohkem kuivetanud inimene. Silmad, juuksed, suu või suukene olid ühe juures sarnased, teisel jälle niisugused. Missugune ilusam või hullem on, seda ei ütle keegi. Niisama ka naisterahva kehamood, see on ju ka nagu kõik looduse vormid: kahte täiesti ühesugust ei leita. Mõned on paar millimeetrit pikemad, teised kaks-kolm tolli jämedamad – kõik läbisegamini. Kaua mõtles Kaarel nii, kes küll kõige kenam peaks olema.

Aga kas siis tõesti naine kena peab olema? Kas see temal ilusa pildi asemel peab siis olema, kas inimesel enam muud väärtust ei olegi siis? – —

“Ju sa ikka mõnda vaadanud oled ka, ega sul ikka enam teadmata ei ole, keda sa võtta tahad,” avateles eit, kui temale keegi meelde oli tulnud, kes tema arvates kõige parem abiline pidi olema. Ja ilma vastust ootamata hakkas ta poega soovitud kostusele ette valmistama.

“Nüüd need noored inimesed ühesugused kõik. Käivad pidudel, tantsivad ja möllavad peale – õiget tõsist tüdrukut, nagu meie ajal oli, pole palju leidagi. Kulutavad palju uhkuseasjade ostmiseks ära, olgu see pühapäeval või argipäeval – ikka uues riides! Siin ja seal ikka poistega trallavad peale, nad teagi, kuidas nad tütarlapse moodi ka kasinalt peavad ennast üles pidama… ”

Et siin ema küll jutu katkestanud oli, ei arvanud Kaarel niisuguste üleüldiste, ammukuuldud süüdistuste peale midagi vastata tarvis olevat. Ta kaalus isegi, mõeldes taluhaaval järele, kuhu ta selle asja pärast sisse pidi astuma. Ta oli oma rohkete eluaastate peale vaatamata külatüdrukutest ikka eemale hoidnud, iseäranis viimastel aastatel. Need magedad naljad ja läbisõtkutud kõned, mida noored inimesed vastastikku meelitamiseks tarvitasid, olid tema meelest kõhnad, ilma vähemagi huvituseta. Pühade ajal istus ta oma seltsilistega õllekruuside ümbruses ja kuulas meeste juttu pealt. Nendes kõnedes leidus ikka vahestki midagi mehelikku ja tüsedat naljagi, kuna neidudega ümber lipitseda, neid tantsitada, ringitada, sõnadega paitada ainult noorte poisikeste kohase arvas olevat. Lihtsalt – ta oli omaealistest naisterahvastest ära võõrdunud.

“Ju need ühed kõik on,” sõnas Kaarel natukese vaikimise järel. “Mis nüüd üks tüdruk teisest nii palju parem või halvem, kui seda ikka arvatakse.”

“Eks see asi nõnda ka ole,” tõendas ema. “Need, kes ikka nii palju valivad ja otsivad, saavad viimaks veel kõige viletsamad kätte. Näe, siin oli Kaimra Eduard, oli ikka suur üle kihelkonna kuulus, otsis peale, sai viimaks niisuguse, kes suuda töödki teha. Või mis see kenadus aitab – keda see enne toitnud on? Kui inimene ikka tööd mõistab ja tahab teha, siis saab ikka läbi. Toob oma lehma ja paar lammast ka seltsi ja hakkab ise jälle iga päev teenima.”

“Keda sa kõige paremaks siis arvad?” küsis Kaarel, sest tema ei tahtnud ise oma pead tüütava valimisega vaevata, kui sest ikkagi midagi välja ei tule. Soovitud asi jääb vähema vaeva järel viimaks ka omaks.

“Ma ikka nende seas rohkem olnud ja naistega sagedasti läbi käinud – eks siis ikka näeb ka, missugune keegi on. Oma sugulaste seas ikka kõige tuttavamad ongi. Näituseks Ansu Miina. Ta pole enam ka väga noor, mõistab juba majatalitusi ja tuline kange väljatöö inimene, nagu isa ikka räägib. Me vana Andresega sõsarat-venna lapsed, te siis nõnda kolmas põli. Joomade aegu nõnda hea, kui ikka oma teatud inimestega koos oled, sugu seisab koos, pole nii palju kuluta.”

Ema jutustas kaunis elavalt, ette kujutades, nagu oleks kõik juba sündinud, mööda läinud.

“Nüüd maksa enam oodata ühtegi, kõik juba ette valmistatud ka. Täna õhtu paras pimedus, tee hea, võiks korra selle reisi ära käia – siis südame pealt ära. Millal see parem aeg on?”

Kaarel mõtles nüüd Ansu Miina peale ja ei kuulanud enam, mis ema edasi rääkis.

Ansu Miina… paraja suurusega inimene… keskmiselt paks, kolmekümneaastane tüdruk… teeb rätsepatööd… olla vähese kuulmisega…

Niisuguseid ja veel palju teisi katkestatud mõtteid liikus Kaarli peas inimese vastu, keda ta juba täna õhtul enesele naiseks pidi võtma.

Miina oli Kaarlile niisama vähe tuttav nagu teised külatüdrukudki. Tal käisid vähe külmad judinad üle keha selle mõtte peale – niisugust võõrast inimest omaks võtta. Ümmardaja oleks teine asi – ta on nagu terve perekonna palgaline, aga naine – see peab tema oma olema, ühtlasi aga ka niisamasugune tööline nagu ümmardajagi. Miks ei või siis töö tarvis üht võõrast tüdrukut võtta, kes jälle ära läheb, kui teda enam tarvis ei ole?!

Aga tema kohus on ju vanematele abi muretseda. Need vanad ei suuda nii palju, ta ise ei jõua ka, koht ei pea palgalist üleval. Inimene harjub kõigega ära. Ehk läheb edaspidi üsna hästi. Ehk läheb Miina viimaks armsakski – nagu räägitakse.

Kaarel oli juba nõus veel täna õhtul kosja mõttes Ansule minema, et niiviisi enne murest pääseda.

Ema julgustab veel järele, annab nõu, juhatust, avateleb pealehakkamisele.

Kaarel panebki toolijalad, veel poolikul raiumisega, parsile, ja jääb veel ainult mõtlema, ettevõtet järele kaaluma.

“Hea küll!” otsustab ta viimaks. “Ma võin ju täna õhtul sinna minna: ju siis näeb, kuidas asi läheb.”

“Küll ta sulle tuleb,” julgustab eit. Meie enne ju ka sellest omavahel rääkinud. Mis meil siis viga on? Miina saab igaühega hästi läbi, ta niisugune vaikne inimene, nagu tütarlapsed peavad olema.”

Nad hakkasid Ansule-mineku vastu ette valmistama. Ema tõi uued täisvillased riided aidast tuppa. Kaarel otsis kapist paberkraed välja, puhastas saapad ja võidis rasvaga üle. Pani uue taskurätiku põuetasku ja oli peagi kosjaminemiseks valmis.

Vaheajal oli ka isa naabri juurest koju tulnud. Ta ei teadnud muud ütelda, kui kiitis asja heaks. Nad olid perenaisega ju ennegi neid mõtteid liigutanud.

Teeleminemiseks oli aga aeg veel väga varane. Kell ei olnud veel kümmegi. Niisugused külaskäigud pidid aga salajas, öösel pimedas sündima – ei tea, mis põhjusel. Asi pidi niikaua teistele teadmata olema, kuni viimaks kirikus sellest teada anti. Seda sündmust peeti vist pühaks, mida kurja ilma suu ja silmade eest vähemalt esialgu varjata tarvis on.

Need õhtutunnid olid Kaarlile natukese piinlikud. Mida ligemale öö jõudis, seda rohkem hakkas ta oma ülesande raskusest aru saama.

Ta pidi nüüd minema naist tooma, sellepärast et orja tarvis oli. Naine pidi temale kui palgata ümmardaja tulema tööd tegema ja ühes vaeva nägema. See pidi tööd jõudma ja suutma teha, seda soovisid ju vanemad. Ta ise oma tulevase “abilise” kohta midagi soovida ei teadnud.

Ta peab nüüd külatüdruku Ansu Miina oma tuppa tooma ja temaga ikka ja alati seltsis elama. Elu lõpuni pidi ta nii olema, ilmaski ei saa enam lahti! Ta pidi oma üksiklase vabaduse kaotama, jäädavalt selle elu maha matma ja uuel viisil hakkama elama, mis siiaajani nii tundmata ja võõras oli. Kui nüüd tema tulevane seltsiline hea ei ole… Temal ehk on halvad loomuomadused, mis ilmaski välja ei kasva… Jäävad nad ehk elu lõpuni nii võõraks ja külmaks üksteise vastu nagu praegu…

Kell lõi 11. Nüüd on paras aeg, mõtles Kaarel. Ta võttis kaks pooltoopi tasku, pistis pruudipandid tasku ja läks kosja. —

Teisel päeval oli Matla külas üks uudis jälle rohkem. Poisikesed, kes iga neljapäeva ja laupäeva öösel talu akende taga valvamas on, olid selle esimesed tunnistajad ja laialilaotajad.

Noored neiud, kes teiste kaasõdede õnne peale alati kadedad on, kordasid ja arutasid seda siis, kui nad salaja juttu vestes üksteise juures hämarikutunde kulutasid. Nad arvasid, et poiss sellega läbi kukkus.

Vanad eided, kes vähesest tutvusest kahe inimese vahel olid kuulnud, kinnitasid iseteadvalt: “Saand Jumala sõna üle käinud, küll nad siis üksteist armastama hakkavad.” —

Matla rendikülas elasid noored ja vanad, ja need ei tundnud muud kui leiba ja lõbu, s.o. külauudiseid.

PÕLLUKIVID

Juba eemalt paistavad hallid põllukivid vaatajale silma. Mõõduta laiali pillatud, lamavad nad laial põllul, liikumatult, nagu kinni kasvanud, seisavad nad seal. Neil ei ole ühtlast nägu ega ka kindlat kuju. Loodusel on ju palju, otsata palju vorme, nii et lõppu polegi. Ja kivid on ka looduse lapsed – olgugi et nad eluta, nii siis ka suremata on. Kõik seisavad üksteise kõrval, suuremad ja vähemad, kõrgemad ja madalamad; ühed on hallid, tumedad hallid, teised valkjamad või üsna mustakad – just niisugused, nagu loodus neid on värvinud.

Aga kõik need kivid on samblaga kaetud – üleni ja mitmesuguste samblaseltsidega. Kivi on sambla sündimise koht, ta elamise-ase ja söödimaa. Tuul puhus ja mitmed mullaraasukesed muutsid enda senist aset – neid kanti kivi konarlikule seljale. Kivile polnud mulda tarvis, küll aga samblale, kes kivi turjale elama asus. Ta vist kaitseb kivi pinda väliste mõjude eest, vähendab vihma ja põletava päikese hävitustööd, ilustab oma kandjat!

Kõik on otsaga maa sisse tunginud, nagu kasvaksid nad. Aga keegi ei tea ju kasvamisest rääkida; paljud on neid juba näinud, näevad ja saavad nägema, aga ikka olevas suuruses ja kujus. Miks kivid ennast ei muuda, kuna ju kõik loodus muutub, edeneb?.. Miks nad maa põhja ei vaju? Selleks on neil ju küllalt raskust, võib ju olla ka põhjust.

Ema maa peab põllukivisid halvaks… Nad küll toitu ei nõua, ainult kaitset tahaksid nad, varju ja puhkust maa laias rinnas, aga ka seda ei ole saada. Aga ometi kasvavad sealsamas kõrval ju kõiksugused umbrohud, ja need elavad maast ja surevad ka sinna, et siis uuesti jälle sündida.

Siis on veel maarind paekivisid täis – neid tülikaid paekivisid. Kes kuivatab värske rukkikõrre ta kõige paremas elujärgus? Kes murrab uue adranina, põrutab põllumehe kätt ja vaevab vaest veolooma? Eks need ole tüütavad paekivid? Ja neid on palju, lõpmata palju maapinnas. Need on aga mulla all ja teevad salajas kurja.

Võõrad lapsed on meie põllukivid, vanad ja hallid, kuid koduta. Nagu muinasjutt räägib, olla raudkivid Skandinaavia kaljudelt ükskord siia rännanud. Seda ei ole küll keegi näinud, sest see sündinud siis, kui loodus alles surnukülm oli – enne maailma loomist. Ometi on ju nendest päevadest õige palju aega mööda läinud, nii et ka raudkivid oleksid jõudnud maa sisse vajuda, kui mitte täiesti, siis ometi poolest saadik. Neil on ju elavas looduses võõras ja halb olla. Tõesti, nad tunneksid häbi, kui see võimalik oleks olnud, ja nad seda teinud poleks.

Aga kui need kivid põue ei mahu, siis tõstetagu nad ometi täiesti maa peale. Mispärast peavad nad pooleni maa sees olema ja niiviisi kahevahel vaevlema? Keegi aga ei kindlusta kivide alust, ei sea langevatele tõkkeid ega tugesid vajumise teele ette. Ka vanemad ja targemad inimesed ei tee seda. Nii peab siis kivi tahtmatult kahepaikne olema…

Inimesed, iseäranis põllumehed, vihkavad põllukive. Soovitakse kadumist ja maa põhja vajumist. Neid põletatakse, lõhutakse püssirohuga – aga see kõik ei jõua neid kaotada – suured käivad üle jõu.

Keegi pole nendest veel kasu saanud, aga tüli teevad nad nii sagedasti. Kündja peab ju adraga ikka ümber kivi käima. Pealegi võiks ju kivi seisukohas kartul kasvada või sinilill õilmitseda. Siis oleks ometi midagi saada, ja kes meie seast ei tahaks ikka nii heameelega midagi saada ja vastu võtta!

Sarnane kivi on vist ainult samblale kasulik, talvel lumehangele ja jänesele, kes selle kõrval varju otsib. Inimese teeb ta ju enne hauda minekut külmaks, tuimaks ja hoolimatuks, nagu karu metsas – nagu nad ise on. Raudkivid on ju kuulsad oma külmuse poolest…

Ka mulle ei meeldi need eluta tombud – hallid põllukivid…

HEINAMAAL

Juba teisel tunnil peale silmaringile ilmumist soojendas päikene sellesama jõuga nagu päevalgi. Ei olnud pilvi sõudmas ega tuult lõõtsumas – sellepärast see suur päikene nii takistamata paista võiski. Ja ta sünnitas, kasvatas, soojendas ja kõrvetas, nii nagu keegi seda päikese mõju tarvitas.

Meie veeresime alatasa päikese poole. Teadmata ja tahtmata oli ka kõik kaasas, kõik loodus ihaldas suurele elutulele nii lähedal olla, et siis kadunud tulist elu sisse hingata, võidule tõusvat külmust vähendada ja tuleelu sisse imeda.

Kõik oli siin ju mööda läinud. Tuli oli ära lõppenud, hõõgamine kadus, kehale hakkas koor ümber kasvama. Ja kasvaski hangunud elule, sellele unustatud tulekerale paks eluta kate peale. Igal pool oli nüüd külm – ja eluta olek laial pinnal – , ainult põues peitus veel vähe soojust, veidikene elavat, sädemekene selle aja elu.

Seal sündis päikese all ja unustatud päikese peal midagi uut. See oli teine elu, mis veest ja vaimust sündis…

Sellepärast vahivadki nüüd kõik eluvormid nii ahnitsevalt üles päikese poole. Ta on vist nende sugulane, kauge esi-isa. —

Selleks on ju aeg. Juba kaks tundi on sellest mööda, kui meie jalgealune oma ümmarguse kere päikese eest ära veeretas ja ööst kangenenud liikmed paiste alla soojenema seadis.

Aeg on selleks, et kõik need kiratsevad kogud, need hangunud elujätised ja algavad elu-otsakesed oma pool-elu päikese palge ette viiksid. Oma päikese poole rühkigu elu, olgu tal mis nimi tahes – ohakas, kullerkupp; pajupõõsas, kadakas, lõoke, hani ja hakk; hunt, haug ja ahvenas – pops, parun, mops. Kõigil on ju ühine elu, kõik on sugulased. —

Kui hea on inimesel siis elada, kui ta midagi ei mõtle! Tuima, eluta näoga on kirikus ja kodus, koplis ja karjamaal hea olla. Siis oleks elu niisamasugune nagu Salu tööperel, kes sooheinamaal kolm päeva enne jaani rohtu nüsimas oli.

Tänavu oli Salu kulu-heinamaa siin. Täna oli esimene niidupäev, hommikupoolne päevaots. Külarahvas oli täna suuremalt jaolt kõik esimest päeva niidumaal. Ainult mõni suur ruttaja või jälle väga vähese tööjõuga peremees oli päeva või paar varemalt ilmunud. Paar perekonda, kes harilikult oma asjaga igal pool teistest taha jäid, puudusid ka veel täna sooheinamaal.

Salul oli küll väheliikmeline tööpere, ainult kolm inimest – isa, pojanaine ja nõder, neljateistkümneaastane sulasekene. See vabadikupoisikene oli ees– ja tagasuvel ainult karjane, aga tiidsal (kiirel) tööajal võttis leivavanem ta ema soovi peale tööd õppima. Nii oligi siis Salu heinamaalapil ainult kaks täisvaimu tööl. Peremeesrentnik, päris töökaru, haruldase näota, igapäevane inimene. Nurgelise näo pealt võis ainult töökire-täitmise jälgi lugeda. Kõige värskemad paistsid kõige selgemalt silma. Siin ei olnud muud, kui ainult kevadised tööd – kesakünd, külv, sõnnikuvedu ja aedade parandamine. Selle keskel veel mõni hommiku– ja õhtupalve, söömalaul ja kirikukorrad. Nii lihtne ja arusaadav nagu ta nägu, oli kõik ta tegevus.

Kõigest üle tõusis tema nõndanimetatud peremehe-mure. Et ta ise igal pool ees ja taga – nagu öeldi – pidi olema, see oli ta au, tema eneseväärtuse-tundmine. Ta oli taltsutamata tööhimuline peremees-sulane, kes käesolevaid igapäevaseid asju ilmaski nõnda näha ei tahtnud, nagu nad olid. Sellest tuli siis tagakiusamine endiste vormide vastu, ja töötamisetahtmine sündis, kasvas kangekaelseks ümbermuutjaks. Kodus tõstis ta vasika jooginõu teisele kohale, nihutas seasöögi-küna ta asemelt; ükski asi polnud tema meelest nii, nagu ta peaks olema. Ta parandas seda seisukorda ikka oma mõttereakeste järele, pruukis alati oma autoriteetset kätt ja ütles: nõnda peab olema. Miks aga mitte teisiti – sellest ei suutnud või ei tahtnud ta aru saada.

Niisugune oli siis see Salu peremees Jaak, kes nähtava tahtmisega ja väljapaistva tööosavusega talurohtu maha niitis.

Teine täistööline oli pojanaine – naaberküla rentniku tütar, kelle poeg õiguse nimel enesele võtnud. Nüüd pidi see noorik uues kodus nagu palgatud ümmardaja tööd tegema. Ta mees oli juba mesinädalal jälle ära lahkunud, et väljaspool kodu tarvilikku rendirublade arvu kokku kraapida. Kojujääjad pidid siis kahekordse jõuga tööriista tarvitama, muskleid tööl suurendatud kiirusega liigutama. Olgugi et seesugune töötamine kaduvale kehale mitte kosutavalt ei mõju – kes niisugusel tööpalavikul enesest võib hoolida! Mingu üks taeva, langegu ta oskamatu elu järele – uus hulk kasvab jällegi asemele, kes endistele järele kordab – muud midagi ei oska teha. Pojanaisel oli ka umbes kuuenädalane väetikene kodus, keda ema söömatundidel heinamaalt imetamas käis. Sooheinamaa oli kodust küll umbes kolm versta kaugel, aga ema ei hoolinud pikast teest, ootas aga vaheaega, et inimeseloomakese nõudeid täita.

Kaaseluandja oli lapsukesest veel kaugemal kui emakene. Pea aastapikkune oli see vaheaeg, kus abielupooled üksteisele “ilma silma nägemata ja käe andmata” terviseid soovisid – terviseid, et tööd teha ja vaeva näha ja viimaks väsinud elusandiks jääda. Jah, tervist selle tarvis, et siis noor õitsev keha vaevaväsimusest viimaks haigeks võiks jääda!..

Miks ei pidanud isa oma pisukest poega siis mitte nägema; poega, kes juba poolteist kuud kurjas ilmas oli elanud – poega, kelle pärast väikesed joodudki tehti? See oli aga vist nii kogemata ja soovimata sündmus kallil töö-ajal, et isa seda näha ei tahagi…

Kes oli süüdlane, et noor peremees sügise poole, kui välised tööd vähenema hakkasid, kodu ja nooriku maha pidi jätma ja võõrale tööväljale minema? Kas 9 rubla, mis ta viinavabrikus kuupalgaks saab, või see nõrk sulane, kes nüüd ta asemele talvise heinatooma jaoks võeti! Ta oleks siis ometi kevadelgi koju võinud tulla, olgugi et alevikõrts ta taskust küünlapäeval mõnisada rubla üle lõi. Kes oli siin süüdlane? Mis?

Päris väsitav on tuimadesse nägudesse vahtida. Ja niisuguseid on palju – lõpmata palju. Siin ei leia silm ühtegi elusädet, ainult kustunud, ammu juba ära hangunud kiirte jälgi, kohta, kus ükskord vast elu on viibinud, näeme teravama vaatamise järele. Ja see on kõik.

Mõtted on kängus, nad on nii lühikesed, et nad näole ei ulata. Kõik need vähearvulised ja vigased mõtlemisvõimu sünnitused on ühise punkti külge kasvanud, kust neid võimatu on lahti kangutada. Mõttekesed närbuvad ja kaovad isegi ära – selle eest on ju muretsetud…

Kui Salu Jaak mõtelda suudaks, küll ta siis aimaks ja arvustaks oma tööd. Aga nüüd on ta looma sulane, kes oma isandatele talveks tagavaratoitu muretseb. Ta on kokk, kes looduse ühte osa hävitab, et teist, tugevamat osa üleval pidada.

Mitte Jaak ei ole siin peremees, siin on lehmad, lambad ja hall ruun tema ülemad, sundijad ja käskijad. Mitte oma, vaid taltsutatud elaja pärast pidi ta siia pehmesse sohu tulema, siin hommikust õhtuni ennast niiduga väsitama, et siis võimalik oleks leiba suuremal mõõdul ära hävitada. Nüüd ta niidab, kuivatab rohtu, paneb siis eluta heinad kuhja, ja talvel veab ta heinad koju, et siin koduloomi toita. Oma korra järele antakse elajatele süüa ja juua, nendega käiakse inimlikult ümber. Kui loomapõhk lõpeb, siis muretseb peremees paljugi. Temal on valus, kui ta kallis loom nälgima peab, sellepärast söödab ta teda hommikul, lõunal ja õhtul.

Kes muretseb nüüd inimese kõhu eest? Loom on tänamatu ja selleks mõistmatu. Temale ei tee see muud kui nalja, kui peremehel leib otsa on lõppenud. Loom ei või palju – ta ei tahagi oma lolli kaaslast, kes ennast peremeheks nimetab, aidata. Kes on siis töö külge kasvanud inimesevangi vaht, ta aitaja või teener? Vast teine niisamasugune abita olevus?..

Salu Jaak kui tööline ja peremees mõtleb ainult, kuidas loomadele toitu koguda, kuidas härrale renti maksta, kui palju kaupmehele soola, raua, tubaka ja tikkude eest anda, palju vallatalitaja kätte maksudeks viia jne. Ta käed peavad ju teisi toitma, ta turi neid üleval pidama. Ta muretseb enda, koduloomade ja teiste eest…

Päikene paistab soojemaks paisudes, aga tuult ei tule. Tuult, mis higise otsa ja märja särgi ära kuivatab, oleks nüüd nii väga vaja. Kui ta ka torm on – oleks veel parem!

Peremees niidab, niidavad ka pojanaine ja sulasekene – kõik niidavad. Haljas rohi, mis kenal kevadel täiel jõul kasvanud, peab armuta langema. Sellest ei küsita, et rohi ka veel kasvada tahab. Võtku inimesed ainult see vana kulu, mis talv ära on surmanud, aga jätku noor, kasvav elu puutumata, – siis ei teeks nad pattu. Aga keegi töölistest ei tee seda. Kõik rohud lüüakse maha, ja veel nii sügavalt, eluhakatuse ligidalt kui vikat vähegi võtab. Rohi langeb ilma hääleta, võib-olla ka ilma valuta maha, kaar sünnib kaare kõrvale. Põõsaste äärest, mätaste pealt ja lagedalt – igalt poolt lõigatakse rohu sugukond kõigega maha – söögiks elajatele.

Kuhjaplatsilt on hommikul juba enne päikesetõusu peale hakatud. Nüüd on juba mõnikümmend lühemat ja pikemat rohukaare-rida soo peal. Rohi on veel haljas, aga peagi tuleb päikene ja kõrvetab pealmised read surnukarvaliseks. Roheline elu peab tuhmiks muutuma, mõnenädalane kasv juba kolletama.

Siin on vägivald, nagu igal poolgi. Aga need töölised ei ole ju ometi süüdlased. Salu Jaak ei taha perekonnale timukas olla… Aga ta ei või ju looduse vastu õrnem olla.

Esimesel päeval on lõiguriistad, nagu harilikult, palju nürimad kui pärastpoole. Tihedalt vahetatakse sellepärast vikateid, kui luiskamine enam ei avita. Kordamööda käivad töölised kuhjalava juures, kus tagavara-kraam aset on. Kui pojanaine läheb, istub ta vikati vahetamisel maha, et üleüldisest väsimusest vähegi puhata. Sulasekene peab kui laps uue vikati otsaseadmise juures ikka püsti või vähemalt kummargil olema, et peremehele mitte oma väsimust näidata. Ta roniks ka heameelega leivakotile ligemale, et vähe vahepalukest võtta, aga seda ta ei tohi: kardab, et leiva vähenemine pärast avalikuks tuleb. Peremees ise aga, kui kujunenud tööloom, on vikativahetamise juures kõige kärmem ja kõige vähem puhkust nõudja. Ka muud väikesed kõrvaltoimetused, nagu piibu täitmine ja põlema süütamine, on kibedal tööajal ka palju lühema ajaga ära toimetatud – kõik sünnib nagu “kaude minnes”.

Kaste katab veel rohuotsakesi. See on viimane kord, kus kastetilgad nende rohtude peal puhkavad. Nüüd langevad rohud, langeb ka kastekord ühes rohtudega alla. Veetilgakesed hoiavad õnnetu rohu veel väheseks ajakski värske, nagu balsameerimine surnukeha. Seal tuleb päikese-elu ja annab veetilgale tiivad. Ta tõuseb õhku ja läheb taeva. Kõik muu aga jääb veel maa peale. Neile ei anna armuline päikene mitte tiibasid – kõrvetab ainult ja teeb tööliste jämedad toimsed särgid higiseks.

Ümberkaudu niidetakse ka naaberheinamaade peal. Läbi soo põõsaräbalate ja puujässide paistavad niitjate mitmet karva seelikud, valged linapüksid, särgid ja kirjud jakid, paljad, mütsilottidega või õlekübaratega kaetud ja punakaskollased päevitanud näod. Need kõik valmistavad loomadele toitu.

Üks hakkab luiskama, teine lõpetab; mõnikord muutub mitmepoolne vikati luiskamine korratuks häälteseguks. Ka siingi – püüaks nagu üks teise korralikke teritamiseplaksusid ära segada, oleks nagu järeleaimatud mõnitust märgata.

Kõik teevad tööd niisuguse väledusega, nagu ruttaks üks teise ette jõudma. Võistlus ja võitlus kihutab mõndagi taga, kes muidu oma peale armu tahaks heita. See on hea, et neil töötajatel ettejõudmise-nõuetki on, see kiirustab ju töökäiku, vähendab ettetulevaid raskusi.

Soo on täis väsinud nägusid – need on ise kõik vikatiga surmad. Mitmed neist ootavad puhke-vaheaega, teised jälle söömakorda ja õhtut. Ainult mõned neist ei oota midagi, sellepärast, et nad tööd nii loomusunnil armastavad. Kõik aga tahavad tööd ära lõpetada, et siis teistel enam seda vaeva näha ei oleks. Õhtul on vist mõnelgi kõrvetised, rinna all haige või mõni muu viga.

Ema-kerakene ei hooli sellest, et poegadel palavus higi nahast välja kisub; ta veereb aga päikesele veel ligemale.

Viimaks kaovad talude tööpered üksteise järele niiduväljalt, et kuhjaasemetel kasekeste varjus vähe puhata ja süüa. Kaob ka Salu Jaak oma abilistega kõige viimasena. Ka tema võtab tunni söömaaega.

Kaste kaob ka kõrvalistes kohtades. Pilveta õhuruumis seisab kustumata päikene. Piinlik, tuuleta vaikus.

9. 3. 1907