Текст книги "Otsija metsas"

Nemad on vahepeal nägemata ka ära tulnud ja teiste ligidale, ehk küll üksikult, sopase pingi peale poolpikali lasknud. Et ühtlasi üles ärgata. Ja keegi ei ole tulekut kuulnud-näinud. Vist und oli pressiv-palju.

Nüüd nemadki ärkavad ühel vabal silmapilgul. Midagi kahtlast ei ole – ainult vähe öötum nägu, võrdlemisi kurvem-süüdlasem pilk.

Iseäralikku ootuse-iha esimestel ärkamisemomentidel nagu ei oleks nüüd juba varsti vast liginevate meeste peale. Nagu väsinud, natukene lollidki. Vähem elavuseta kõnet on. Kui ka võõrad emased, kes ühise ootamise läbi endid üksteisele ligemal, nagu sugulased, tuttavad tunnevad – nende noorikute ligidale kokku kogunud on, siis on kõik see kogu nii tõukav-hale nagu müüdava naisterahva puuderdamist igatsev nägu. Ka nemad on vähe kolkunud, teehigi, teesaasta jälgedega silmade all ja kahjaste kinnastega määritud suuümbrusega – see kõik ei tee pesemata tööemast ihaldatavaks. Ja nagu oleksid noored, esimeste aastate naised juba elu-kontsunud, lihahimulised vanamoorid.

Esimesed otsivad tänapilgud, kes ohvri leidsid, ei olnud vaatealuse kohta põrmugi etteheitvad, süüdistavad. Ega kahetsemist olnud nendes punktilistes mõõtmistes, ka mitte põlgamist. Ennem siis: et midagi kaetsevat, lugupidavat oli. Nagu targaks neid pidades – ennast aga arusaamatumaks… Kui tuttava õnne, kordamineku kohta kaastundlik olles.

Ja küll nemad ikka kõik teadsid.

Asja kahklemiseks ei olnud…

Mitmed on ju enne ka siin käinud ja öötanud.

Paar hommikutundi on juba vanaks, kõlbmatuks läinud, ära visatud. Kadunud tundidele tulevad uued asemele. Nagu kasvaks võsu vanapuu kännule. Ja see võsu oleks karvapealt niisama pikk, niisama jäme kui mahaniidetud puu. Päeva keskkoht liigub aeglaselt kui suur käänatav sild. Ta ei tule, teda, keskpäeva, kisuvad ootajad oma poole, et kord juba aurulaeva tulekut näha, vilet kuulda.

Magadiskambri õhk on ilmast kadumas. Voodid kergitatakse natukehaaval korrale, niisugust suurt sügiskollasekirju tekki üle magamiskoha visates.

Meri peseb koidukaldaid juba vähema jõuga, lõpetades. Eemal puhastab paar puud unelatvu, nagu õhus kammides, nagu nühiksid loomad sügelevat külge vastu aeda. Ülepea on tänane ilm palju mõistlikum, külmaverelisem, vähem tormikas – kuna eilne vihmapäev nagu närviline naisterahvas ei kuhugi kõlbavate pisaratega pildus.

Ainult maapõrand on ühteviisi ropane, pesemata, nagu oleks palju-palju rahvast vene saabastega peal käinud, viljakalt süljanud, siis ära läinud, ja selle järele tulevad kõik loomadetalitajad oma jalanõudega, maailma tallidest puhastamata jalavarjudega mitmesugusest ehitusviisist. Umbes niisugune on päeval sadamakõrtsiesine ja tee, mis sillale viib.

Mitmed on laevasillale läinud, teised on seal juba käinud ja kõrtsi tagasi pööranud.

Hommikused unevärinad, harilikud vähemagamise jäljed surevad siin mere-haljas, vähe savises õhus ära. Tüdrukud on kaugele merre ulatava kivilademe peal ja mehed, vananaised lastega. Kõiki nagu huvitaks mere ligiolemine, purukslöödud laine suremine teeb vaatajate ringis vast tumedat kõdi. Ja see julge, alasti sild vesise vaatega, tõrvatud postidega. Enam küll viisakusetatallajate inimeste pärast, kui sillale on puuraam ümber tehtud. Viimane on merelik-tüse, aga ka laevalik-lihtilus. Isegi rikkam on nähtavasti see külmakartmata sõiduriistade ootaja sild.

Ja isased ning emased inimesed. Mehed kui aurulaevad rühivad rannaelaniku astumisviisil, ja iga sammu korral nagu viskaks peotäie vaskraha kividele – nõndasugust kõrinat loob poollahtine saaparaud. Naised aga purjeka kombel, kindluseta – ja igal juhtumisel juba hoiavad käsipuudest kinni. Teisiti liiguvad ainult kalanaisterahvad, kes imeümmarguste-paksude värske kala jalgadega veel uhkem-hooletult palja äärega armastavad sõbrustada.

Rasvased näikse need rannanaisterahvad olevat. See on küll ennem vererohkus. Jalad kuni pärispõlveni on sedavõrd hästi täis kasvanud, et seal ühtegi haiglast patumõtet peal ei vedele. Ning rinnad – see on lihtne, toidust kasvanud keha. Need on oma iseseisva-julge ehituse järele enam laste kui meeste… jaoks. Suu – ka see on loomulikkude huultega kõigepealt kala ja leiva söögi-suu. Suudlemine on juba teisel kohal. Ja küsime, kas ühe keskmaa karjamaa meest kasvatabki, kelle huuled kalamehe tütre omade ümber ulatavad. Ja nende tüdrukute silmad otsivad meeste asemel haljastatud merel paatisid, kajakaparve ning murdlaineid.

Natuke iseäraldi on kaks poolkehvas linnariides tüdrukut seisma jäänud. Nemad ei ole küll keskmaa naisterahva kombel kramplik-lapsikult ümber käsipuude hakanud. Neil kui oleks elu odavam – ükskõiksust on. Nagu alevist pärit – ja teine on nähtavasti haige. Tasuja, kurjategija mõtted on temal ja kaupmehe mõtted: esimest ostjat juba pettes – temale halba prahti andes. Teise kirgedest keedetud alevinägu on koguni noor aastate poolest. Aga lapsesilmades on juba midagi vananaiselikku saladust, tigedust. Nägu on kaugele painduv: kord ta avatleb-meelitab, siis sööb ja raiskab, ähvardab ja tõotab. Tarku liigutusi võib tähele panna, liigutusi, mis kogemata varjates pealmise jaki nööbid lahti teevad. Sealt aga ei tule seda lapsik-abita rinda nähtavale, mis meie noorte külatüdrukute juures nii pealesuruvate rõõmude lahtipääsemist janunevad. Seal on juba midagi udaralist-õudset ja kaks nortsak-pehmet nisa.

Meie noored naised on ka teiste hulgas. Nüüd ju laev peaks varsti paistma hakkama. Aeg jõudis juba. Nemad rõsetavad ka üsna viimase otsa peal: et nii ligidal oma meestele olla kui võimalik. Nemad ise tunnevadki endid juba ligemal olevat. Ootusetung, mis hommikul kord kahaneva jõuga kõditas, oli nüüd märksa kasvanud. Isegi rohkem soojendas ta roidunud keha kui eile välja sõites.

Vihma ja tuulega säteldama tehtud nägu kipitab värske õhu käes natuke rohkem. Aga siin ju odavat-haisevat sadamakõrtsiõhku ei ole, silla lausakil kivist seina mööda ronib veerõhk üles, osutavalt, külmalt tuleb ta ka naisterahvaste juurde. Nagu tahaks uudishimulik aur pahkunud ootamiseverd laiali ajada, küdevat keha jahutada. Naised on sellega nähtavasti väga rahul. Nagu ogapullisid püüdvad poisikesed ronivad nad koduselt käsipuude alumise hire peale, et kaugemale vaadata.

Rannapoiste paat jõuab silla alla – ja keegi seesistujatest viskab meremehelikult naljatades kahlaga paadipõhja vett naisterahvaste poole. Vana kulunud näoga mees ütleb õige jämedaid sõnu. Naisterahvad teevad tähelepanemata näo.

Viimaks ometi suits paistab! Liikumise sihist juba aru ei saa, aga siit väina mööda käivad ainult teatud aurulaevad. Võõraid juba õieti vähe madala vee ja ligidase põhja pärast. Üksainuke ülekehaline tuksatus ootajate seas, ja see oleks veel jõulisem olnud, kui liig kõrge kaugus mingisuguseid kahtlusi külvanud ei oleks.

Meie naised olid uskujad-ootajad. See juba pidi meeste-kandja olema.

Meri oli nagu naisterahvas…

Igavesti alasti, natuke häbematugi ja koduselt julge – nii tuiguvad lained. Seda mitte väsimuse pärast. Enam küll, et meeldivust laiali laotada, kaastundmust koguda.

Nüüd on kindel juba, et kord metsa tagant väljaveniv suitsujuga oodatav aurukas on. Ta on ennast juba viimasele otsesihile pööranud. Ja masina puhas, raudkülm kuju upub tasaselt merealuse peal, kuna sügavtume kuusemets lähemal laiul ilusaks seljataguseks jääb. Julgelt ujub suure merekeha must rind. Lained kui pisikesed koerad, kes raud-valaskala tülitada tahavad, jäävad järele. Vähe kivisöetolmune kogu ujub uhkelt, edevuseta.

Mehed, kes paadi varemalt selle jaoks valmis seadsid, sõidavad ka juba saja sülla kaugusel võõraid teretama. Ruumikas, aga natuke räpane suurpaat tahab nähtavasti esimesel aurumasina peatus-pilgul juba kohal olla. Nagu mundri-truu kohusetäitja, nagu soldat, nagu laps, kes vanemate poolt praegu kiita sai.

Meheootajad ja muud vastulised, siis ka möödasõitjad, tööotsijad, võib-olla ka vargad – on kõik viimasesse sillaserva varisenud. Ahnelt mõõdavad süüdistuseni, etteheitmiseni ootavad silmad.

Mitmed lapsik-naised arvavad juba oma mehi ära tundvat. Võib olla, et need mustad kujud on ainult laevaprahi osad – aga juba avaldab naine oma mõtet tuttavale. Teine täiendab veel. Ja selle peale pilkab keegi kodusem laevaootaja meesterahvas neid õige haigelt-avalikult. Need ei ole igakord aru saanud, või said võõriti pilkaja ütelust mõista.

Jälle teeb keegi, nähtavasti noorik, naisterahvalik-läbimõtlemata tähenduse. Edevusest hellaks tehtud paremates riietes meesterahvas teeb kahemõttelise üteluse. Kõik naeravad kõdinal. Ainult noorik paari kaaslasega vaatab lapsik-ilmasüütult ütleja peale – ja sooviks südames veel niisuguse lause kordust. Ühtlasi saab ta sädelik-ruttu aru, et mehe tähendus pahamõtteline ja koguni haavav-ropp oli. Nüüd ta tahaks veel oma mehe pärast nõndaviisi kannatada.

Ja peale mehe jätkab ka keegi rannapoisike roppe tähendusi, kuid hoopis oskamatumalt kui esimene ütleja.

Laev ei ole sadamasillast väga kaugel. Ootajad võtaksid omad inimesed paljaste kätega ära, et kord juba tagasi pöörata oma, tema ja tüdinenud veolooma pärast, kelle toit otsas. Masinlik-külmavereliselt toimetatakse eemal vast kolmveerand tundi, enne kui esimene paaditäis randa tuleb. Siin ei ole aga veel kõigil: kaubakraami on palju ja see veetakse enne ära kui kolmanda klassi inimene. Viimane on juba võipütist leplikum.

Kui nüüd need laulvad, purjuhaiged, lahjad töömehed suurte kompsudega seljas sadamasillale metsikult üles ronima hakkasid, siis jäid kõik endised tuttavad, kes ühises ootamises nagu üksteisele liginenud olid, vastastikku võõraks. Otsiti ainult oma meest, oma venda, oma isa. Kõik muu unus. Kõnelda juba midagi ei saadud. Ainult käed torgiti peosse. Mõni võttis ka suud ja andis suud. Kõik nagu hingeta elaval pildil. Mõtlemata võeti puulahja ja määrdinud-väsinud meesterahva kastike, kuna mees ise painajas-piinavat odavat kotti seljas järel vedas.

Alles vankri juures rabas unustamistungiline töömeheline joodik oma naise kraaviporiste sõrmede vahele ja otsis ootava, söötrei all kannatava huule üles. Naine tõukas oskamata ka oma poollahti suu ilma mõnuta ja valesti teise oma sisse. Ja niisama nagu mõne tunni eest pimedas… ei trehvanud mokad kohati, tuul puhus vahelt läbi ja päike paistis peale.

Nüüd võttis naine neljaks murtud puutumata ninarätiku, ja selsamal silmapilgul nuuskas ka mees maha.

Siis ulatas mees täis sorokovka.

Ja naine võttis oma käega õllelähkri lahti.

12. 4. 1908

TUME INIMESELAPS

Sumbunud, rasket hingeauru üleni täis klassituba, lastesalv. Nagu süüta linnud tuksatavad kahvatanud näod laiali laotatud närupaberite kohal. Ja kõik kari nagu ootaks kusagilt suurt ja ahnet põrgutevaimu, kes ühe sõõmuga selle õhu sisse neelaks, mida on nii vähe, et üks inimenegi kordamata tarvitada ei saa.

Kui nemad jääksid liikumata, need raskete moludega lapsed, ei julgeks ega märkaks välja minna – ja natukene eemal oleks ka hapniku pärast kurtunud suurem surnukeha.

See oleks see nõuandmisemees. Inimene, kes õpetas ja valetas, raha eest dresseeris. See neitsilike ajude keetja. See selgroogude painutaja niiskes palavuses, et need painduksid kõiksugu vigurite kordadel elus.

Kui pääsukesed eemal postitraatidel nagu väljareisimiseks võõramaa passe ootasid, siis kükitasid kusagil savi ja telliskivide taga noored inimestepojad niisama reas ja mustades riietes.

Ühed kossutasid paigatud kuubedes, teised kulunud taldadega kingades – ja nälg puhus põskedelt viimase veretilga koolitamise kehaossa.

Kõik, mis pakuti, oli vähetark, küllalt mõttetu ja paiguti rumal.

Kusagil oli keegi numbritega mängimise üles leidnud, ja seda nüüd korrati ja keksiti lapsikult selle ümber. Ja isegi seestpoolt inimest tööle panna polnud neil häbi. See süüta-väsinud hääl, mis veel kaugemale redusse ei jõudnud roomata tagakiusava ilmaelu eest kui kurku, juba see kaitseta hingeline püüti tema kodus kinni ja pandi tööle, pandi laulma.

Pedagoogiline mõõt oli selle külast tulnud tumeda inimeselapsega paiguti rahul. Mida sisse pressiti, see immitses ka suu kaudu välja, nii et seda koguni nähti: see tahvel on igasuguste lolluste kirjutamiseks parajalt pehme ja parajalt kõva.

Aga see ei olnud mitte ikka nii. Mõnikord pidi kasvatamisemees nägema, kuidas selle pisikese, odavatesse riidelappidesse mähitud tombu hingehambad igasuguste protestide tegemiseks üksteise sisse puurisid. Need protestihambad seal takuse särgi taga hirmutasid ja ärritasid seda laste pressimise vedru.

Ja see tüdinenud töötaja leidis tõbises õhus igal tunnil metsikut huvitust: teatud last piinata, otsekui pika külma oraga torkida. See oli selleks, et teised väriseksid ja lömitaksid vägeva elukutselise võimu ees, selleks, et nende püstikargavat kangekaelsust tükkideks raiuda ja maha matta ristteedele – hirmutuseks kõigile möödarändavatele.

Vihkamine teeb inimese uuesti nooreks. Sellega puhutakse elusüte peale. Ja kooliõpetaja oli ükskord juba üks rõske meeleoluga mees.

Kõik kaaslased said aru, et seda kuube vaevati ja piinati, mille sisse pisikene, teravmõtteline ja kardetav-tume esimese aasta külapoiss oli pugenud.

Kõik kenamate hingedega kaaslased kudusid selle lapse ümber kaastundmuse– ja kaitsevõrgu, mille siidiniite nende ühine vastane katki käristas. See võrguhävitaja tõmbas aga üksikud lõngad nagu terastraadid peo lihasse.

*

Peale näruste laste tuli ka kooli kaitsevaim iga päev klassi. Ta tuli ainult hommikul, et laste palveid kuulda. Ja siis tuli ta jälle lõpul, et uhkelt nagu peremees tänu vastu võtta. Päeval ei teadnud keegi, kus see vaim ümber hulkus. Ta ilmus ainult siis, kui kõik vägisi vait pidid olema.

See ei olnud põlluhaldjas, sellest sai endine karjapoiss aru. Põlluhaldjas, kes inglid saadab kadunud sigu üles otsima, kes ise aga tore ja tooreski on, kui laps piinava igavuse pärast põlvedel ahastab. See juba nii nobeda kõnelemisega, nagu palvet loeti, rahul ei oleks.

Aga koolivaim ei võinud ka koduvaim olla, kes nii külakarjase kombel heasüdamlikult rahul olles igal õhtul pärast supi puremist viisakuseta-puiselt laua juurde tuli toidutänu otsima. Lastele meeldis selle haldja rumal-talumehelik ülesastumine. Nad tänasid teda supivedeliku eest ühes leivatükiga, mis kaasa kisti, ja kartuli eest, mis meeleheitlikult kausi põhjas uppus.

Koolivaim oli nähtavasti laste vastu palju kärsitum, oli salalik, kiitusearmastaja, suuresti närviline, teisi-sallimatu ja rängasti isemeelne. Elas vallalises põlves pool-perekondlikku elu, tungis igale poole kui pisielukas, oli väga äkilise vihaga, tigeda temperamendiga, tasus metsikult kätte ja pillas jälle heldust üleliia.

Kui poisikesele neid vaimusid sisse villiti ja enne lõpulikku seedimist ikka uut ja metsik-ogaramat peale tuli, siis sai ta hinge sellekohane jaoskond nagu kõht pärast paastu täis. Ja nüüd hakkasid siiaajani rahulikud põllu– ja söögilauahaldjas sülitama ja tõbised rõhetised tulid alt üles.

Sündis jumalate väljaoksendamine, kus hing nagu merehaige magusast kiigutusest purju jääb või palju toitu tühjale südamele pööritusi teeb ja sisikonna iiveldama ajab.

Kõige selle järel suri haiglane põlluhaldjas ära, kui ta enese enne tühjaks oli sülitanud.

Lapse nälginud käsivarred ei suutnud aga metsikus agoonias rabelevat mõtet, kotkapoega, enam kinni pidada. See lendas vastu värvitud klaasi, mille taga vaim elas, lõi selle puruks – ja poisid nägid, et jumala koht oli tühi.

Ei olnud see poisil esimene kord kotkapoega lahti lasta: nii mõnigi kord oli see hirmus terava nokaga lind kasvatusemehe nägu lagastanud. Kuid see oli liig: jumala näo kallale asuda!

Nüüd lõi inimeste dresseerija kotkapoja lahtilaskjat nina peale, suu peale ja kõrvade peale. Siis visati klopitud nahk tänavale surema.

*

Õngitseja – see oleks surma sümbol, õngitseja, kes iga kala jaoks oma sööta ja oma unda tarvitab isesuguste sisselaskmise ja väljatõmbamise viisidega.

Nüüd oli ta oma õnge poisikese isa poole heitnud.

Nii kaua veab osav õngemees hinge sööda järel, mõnikord näkkida lastes, kuni tühjakene enam ihusse teed tagasi ei leia. Siis jääb ihu igavalt-üksi kuhugi asemele, kus ju nii mitu korda on magatud ja unenägusid nähtud koolitatud pojast.

Leske veetakse kägiseva vankriga ja surnukeha kandjad kummardavad põrmukupitsate vahel, tuhnivad ja laulavad.

See hõiskamine ei ulata jumalate juurde, sest see on vaeste inimeste näljane ökitamine nende murest ja piinadest kulunud suuaukudest. See on vägivaldne vilistamine, kogemata saadud huilgamised, milledega lahkunut mälestatakse.

Oli ahastustki, südame ahastust selle kannatanud ja nälginud korjuse ümber.

Ainukene, kellele kõik need toimetused ükskõiksed ja madalad näisid, oli noorem poeg, kes hangunud liigutustega ainult vaatas ja vaatas. Kui keegi teda tõukas, siis ronis laps kõrvale ja muudkui vaatas ning vaatas.

Inimesed on juba üksteisele tundmata-võõrad nagu kaasiku kased omakeskel. Kõik unustatakse ära ajas ning ruumis. Lesk unustab ära ja peigmees unustab ära. Kuid laps mäletas oma isa.

Küsivate kuristiku-silmadega, närvilise peen-pehme hingega laps. Seesama madalate jalgadega poisi-rõss, kelle keha kasvamises nagu sihilikult kännides oma ja võõrast meelitas suurtesse mustamarja silmadesse vaatama, et siis ehmatada.

Fosfori igavesed tuled põlesid suure, rannakaljuliselt ettetungiva otsa kolualusel.

Laps pühkis rinda, aga jälle loivis mälestus, loivis õudselt, alasti, külmade loivadega.

*

Sündis teine ärapõgenemine metsade hõlma, sinna, kus sood ja mäed kokku saavad. Kadakate ja ümmarguste kivide juurde, metsainglite juurde.

Esimene metsaelu oli siis olnud, kui koolmeistri poolt häbistatud ja ärauuristatud lapsenahk alevi taga võsude all sügiseöö ududes ulpis.

Mitu päeva kulus siis energial ära, enne kui ta üles ärkas. Võibolla oleks see paranemine, purustatud hinge tükkide kokkuliitmine veel kauemale veninud, kui suur ja selge mõistusega nälg asja ei oleks kiirendanud. Otse siis tuli ka kusagilt sõnnikusest kodust loll karjane ja avatles, meelitas, talutas lapse koju, isa surnukeha juurde.

Nüüd aga teine ärapõgenemine, kui unustaja ema ja vanem vend poisikest peale matuste nutu vanale paigale tahtsid viia.

Pühitsetud ahastus kodus hakkas hingedest välja nõrguma, mälestuse jäljed mustuma. Igapäevaselt vannuti jälle ja käratseti, peksti pisikesi lapsi, neeti vaenlasi, häbistati vaeseid, kaetseti õnnelikke, põlati tõbiseid, lömitati rikaste ees ning himustati veel surnuidki armastusega petta.

Enne hommikut aga kargas poiss soode peale mädanevale samblale kännivate kaskede vahele. Nende taga hädaldas ja oigas riisutud sarapuumets talve-eelses öös.

Ta vaatas nüüd läbi võsude ja igamoodi kõverate sarapuuokste taevast. Taeva suured haledad silmad ei himusta ega manitse. Igavalt liiguvad taeva eesriided. Siis näed, kuidas mõnest kohast paigad lahti harguvad, siis näed, et nemadki on alatisest vee kandmisest tüdinenud. Aga taevas ei halasta, ja minna pole kuhugi. Kui vangide hoovijalutamine – nii need pilved taevaste kõverustes.

Abita lehtede mädanemine. Poisike ootab ja tahab nii kaua uhkelt vaikida, kuni ka tema ükskord nende surevatega ja surnutega siin tihedas rapikus kopitab ja lõhnab, et siis luituda halliks, kergeks ja läbipaistvaks kui kevadine leht. Kena kestakene jääks, mida keegi ei põlga. Tuuakse tubadesse ilusaks asjaks ja kingitakse igaveseks talismaniks.

Allpool on juba niisuguseid mureta-vereta lehti, mis lõpmata suudlustest maaga soojad, niisked ja väsinud on muldade magusate rindade joobnustavast loomisehimust.

Metsõunad on koduselt lehtede peal. Ainult mõni rikutud, millest uss läbi on roomanud, poeb väiklaselt kollase lehe varju.

Igatahes ei ole need odavalt redusse jooksnud õunakesed ega pähklid, mida keegi ei ole himustanud, seda väärt, et inimeselaps end nende tarvitamiseks peaks alandama.

Uhked võivad igal pool nälga surra, ja kangelased pole kunagi midagi söönud.

Need on kollakad orava-nähmitsed, kes iga pähklikese üle odavalt kummardavad. Need on ka reostatud-räpased põõsalinnud, kes viisakuseta igaühe kõrvad täis kraaksuvad ja kes iga langeva tera ja vana väsinud putuka järele jooksevad.

Midagi on teada: siin odavaid pisikesi rajakesi ligidal ei ole. Need hapud õunad või see üksik noore tammenässi tõru on selleks väga igavad, et ahnet inimest üle soo ja karjamaa siia avatleda teerajakesi tegema.

Või unustatud sarapuupõõsad: neid painutab ainult väelumi kevadistel suladel kuni närtsinud naadi peani alla.

Mõni süütu-hälbiv loomamullikas: temagi ei tungi siia rapikusse, rägastikku, teades, et tal ju pisukesed sarved on ja lai mittekuhugi-mahtuv nina, ning vähe ülemal kaks oksa-arga silma.

Tulgugi siis öösel ilmakurjust kartev hiline sügisesiil, tulgu ka usside lunastaja – mutt, kes vanemate pattude pärast enam külmanud maa sisse ei pääse, – oh et ta ligemal keskpäeval roomaks: siis juba mõtleksime oma ühistest hädadest, häbistustest, vaevadest.

Sest meie jääme ju mõlemad talveks maa peale, võõraste tundmata põõsaste varju.

*

Ülekülaline otsimine. Igast talust peavad inimesed tulema: seda nõuab asjaolu patt ja pühadus. Ja nad tahavad teiseks päevaks hulluks nutnud emale arusaamata rõõmu teha.

Tundke, mis tähendab sügisepikkune ahastusteöö palakatel vingerdades ja padjapööri kastes! Valudeni kuulatamine õuedel, meeletu jooksmine ümberringi ja rabelevad värisemised ootamise janus!

Aga peaasi: inimestel oli aega. Välised tööd lõpetati igal pool enne seda huvitav-hirmutavat sündmust ära. Kõigil oli igav ja õudne. Ja nüüd korraga: otsimine metsas. Mõned värisesid nagu ärritatud kirgedes.

Nooremad ei pea kindlat korda ega kummarda iga põõsanuti kohal pisikese külma ja traatkõva surnukeha leidmiseks. Nooremad kaovad vahel ritta seatud karjast ära. Nende rindesi kõrvulised peavad palju nurisema, patuselt vanduma ja rohkem vaeva nägema, et midagi vahele ei jääks ja kohusetäitja süda rahul oleks.

Mis noori kõike unustada lubas, see oli alasti-kirglik sügisemets, meelitavad põõsad ja suured avatlevad heinaküünid.

*

Poisikene oli teisel päeval kätte saadud – suur sinine saaparaua ase juusteta otsaesisel. Laps oli sooäärsesse küüni jooksnud, kui otsijad teiselt poolt vastu sarapuurapikut rindesiga tulid ning järge kinni pidades äraandlikult huilgasid.

Tema aga teadis ja nägi, et siin juba need lapsejahilised maad olid sõtkunud, kui säärsaabastega läbi läksid ja tüdrukud ümber pöörasid, vett katsusid, siis kohevil seelikut ülepääsemise janus kergitasid.

Ta ju tundis, et siin rohi sõnnikujälgedega ära oli reostatud. Puges aga pärast ronimist kõige tühjema, kuid kinnisema seina murde ja laskis siis jalgadega teed tehes madalamale, virna vahele.

Nii odavalt juba püütakse! Paljaste kätega tahetakse peosse võtta, kuna isegi seda sülgavat oravat metsarähnikus sõrmede närimise pärast kardetakse.

Ühtki tapariista ei ole. Ka mitte püssiloksi, millega nüüd juba iga ogarapoolne metsmees oskab ümber käia. Parem siis juba videvikkudes veidi kummargil ronida, ja ahne metsavaht raiskaks ehk mõne haavli – ja ei teaks tema, kui põrgulik-tore on kirgede murdumise pöörus möllata ja viselda! Siis see vana tapja kohkuks valgeks, kollaseks ja halliks, jookseks õhtu varjude all eemale, eemale – ning ei tuleks kunagi enam jahile.

Vana laisk mõisapõllu adra tagumine härg, sulane, tahab aga juba puhata. Et mitte teiste inimeste ees piinelda, häbeneda, siis ta veab end aegamööda varjupoolse küüniotsani, et uniste heinte peale rinnuli lasta, kuna kaks suurt odavat saabast kusagil murde varjudes ümber aelevad. Seda see inimene ju oskab.

Tema siis selle mustavtõmmu muhu looja oligi, ja ainukene otsijate hulgas, kelle saabastest juba lapski oskas lugu pidada.

*

Ema aga jäi lolliks. Siin ei ole midagi iseäralikku. See on vana seadus. Isegi põllukivid teavad seda.

Meie aga ütleme: ema lahtiraputatud ajud läksid veel pöörasemalt segamini. Ja rahvas laulis: see on suguvõsa vimm.

Kuidas vana emast inimest vankril peeti, kuidas tema lahtised juuksed hobuse sõidul põrklesid… seal, vennad, ei ole midagi iseäralikku. Rahustuge, rahustuge, kõik on loomulik: see, et ta, oskamatult seotud, lahti pääses, kui niinepaelad hargusid, nii hästi kui ka see, et ta koledasti, metsikult röökis, kui pooleldi ellu jäetud elajas…

Ta suu oli verine ja vaevavaht haudus ta suunurka, mis nii last janunevalt igavesti tüdimata ootas ja ootas…

Teda veeti aga – veeti, viidi ja sõideti – sõideti…

*

Kaks aruta inimest korraga – see on tülikas ja väga kulukas. On lihtsalt paha esimese ja viimase tee aegadel.

Padatumedune inetu muhk kadus lapse kämaras-energiliselt otsalt aegamööda ära. Kolletas nagu sügisene leht, rohetas kui suvine tiigivesi – ja siis pidid inimesed tunnistama, et iga jälg sellest imelik-huvitavast, aga ka raskest päevast oli kadunud.

Kui poisi koiku väikese aknaga kambri veeti, kus enne keegi magamise elamisi ei olnud teinud, siis tegi see lapsele odavat nalja. Kui aga uks väljaspoolt igal õhtul haaki pandi, siis ärritas see haagi langemise kolksatis poisi mõnikord tume-vihaseks, nii et mõned kevadepoolsed õhtud isegi koduseid inetuid-madalaid uksevahelisi võitlusi tõid.

Neid raskeid hoiatusi ja seda igal pool järelkäimist, seda ei suutnud see inimesepoeg kannatada.

Ja see oli vastik ning rumal: kõik tõendasid temale järele. On raske inimene olla, kes eluaeg nagu teisi õpetab. Ja siis igatseksid, et kõik sulle vastu hakkaksid, su mõtteid pisikesteks, ussisteks peaksid; ja siis on janu midagi hiiglalolli, midagi hiiglatarka, midagi meeletut ette võtta, midagi leida, mis sulle vastu haugub, vastu võitleb, midagi, mis vihastab ja väsitab.

On midagi õudset, rumalat: energiline, ilus, hea ja aus olla.

*

Õhkamised ja ahastused on ka kõige peenemas ja läikivamas kevadepühapäeva õhus, ainult inimene ei jaksa sellest aru saada. Siin on meil millegi kaetuga tegemist, millegagi, mis kiiskab, laulab ja naerab, aga kõhus kõlisevat nälga, rindade taga häbistusi varjab.

Roni kevadesse ja vaata, kuidas ta neid päikese naeratusi, seda värvide suminat, meeliärritavaid mõnususi ainult oma pisikese sünnitamisehimu pärast teeb. Või usud, narrikene, et kevadel kerge on närviliselt väriseda, alasti ilu su ees hoida, väsimuseni laulda ja tüdimuseni õitseda? Ta peab. Ja see on kõik.

Ja niisugusel päeval jooksis tema, jooksis. See oli nagu lahtipääsenud lendava lendamine – kui ta üle soomätaste otse läks. See oli barrikaadineitsi eksinud tormamine, mis ikka tumedama, tumedama poole tõmbab.

Poisikene tegi seda kõige lihtsamalt ja otse-tulisemalt. Vaja ainult see elupump ära väsitada, mida võõramas ja õudsemas paigas, seda parem. Metsikust liikumisetungist piinatud, langes laps juba esimesel päeval mitu korda maha. Mahajäänud energia jõudis jälle järele, ronis poisikese sisse, kiskus kõvera keha mullapinnalt üles ja sõitis pööraselt, seda tompu raputades, tõugates, kulutades.

Kui see tume Midagi jälle kord lapse püsti kiskus, siis oli öö ja ümberringi kõige võõram-huvitavam. Külm-uhke saladus ärritas ja meelitas jälle liikumise meeletust. Siin oli nii kangekaelselt vaba: haagi langemist polnud kuulda.

Aga see närune seal sisikonnas, suus ja liikmetes – tema juba olgu rahustamata, kuni kõik pidud peetud, kuni ööde huvituste uhketes mõlludes kõik, mis tuksatab, ökitab ja laulab, hulluks on läinud ja ära sulanud.

Ta ei otsinud midagi, ja kevadel polegi midagi leida, mis väiklast söömist meelde tuletaks. See on saladuslik värisemine võõrastes paikades, see on unenäoline sügelemine, nagu pinnakeste torkiv puutumine. Ei ole midagi. Kõik läheb mööda. Kõik tundmata pigistused kehas, hõõgumine kurgus, rahutus igas soones. Vered on ärritatud, käratsevad ja pigistavad vastastikku. Lihased läksid oma asjades vähe kisklema, segavad teisi, lepivad aga siis jälle ühte.

Pole midagi iseäralikku. Ainult hea, et niisugune võõras-võõras ase ja nii paksud pikad kadakad rammusal savimullal. Keegi ei tule sind kõige ilusamate unenägude juures eksitama, ja häbelikud inglid loobivad taevast lillesid, lillesid… Jumalad isegi vaatavad eemale tõugatud vaheriiete varjult, naeratavad, teevad märkusi ning ootavad.

Midagi ei ole mõnusamat kui niisuguseid magusaid tuksatusi üle elada, niisugustele jõurikastele ringutustele andumise all soojeneda. Ja kõik võtavad sind õnnistusega, ülistusega vastu, kummardavad, suudlevad, ujutavad kallistustega ja uputavad magusustega.

Ainukene hea – ära uppuda…

*

Seal on lahjade hobuste karjamaa, kus savisel alusel lihavad kadakad kasvavad. Nende tume, meelitav okstealune, nende mustav-ihaline kangekaelne kogu on nii pööraselt-energiline, nii et nagu lõvi tõmbesilmade ringis aeled, kui niisuguste täismahlaste kadakate ääres mõtled ja unistad. Ja siis imestad ja õhetad: kuidas ta ometi siin nii kasvada mõtles!

Need on võõrad karjamaad, võõrad kadakad ja tammed. Ümmargusi, nagu vähe tiineid mäekoljusid on siin. Need kergitavad oma kukaldel raskeid, rammusaid tüvesid, ja igal õhtul ning hommikul haudub mäekõhtu sinihall kevadine väeudu. Siin kaugetel mägedel poegivad öösiti kõrged emased hobused raskesti ja avalikult-varjamata, nagu korterita tööliste naised. Siin sulab ka õrn, tundeline lumi kevadel kõige varem, kuna energilised isased ussid siin väga varakult tumedaid hommikukirgesid kummardavad ja teenivad.

Siia oli hiljuti keegi võõras ja siiski omane tulnud. See oli nagu krooniks sellele tumedale, arusaamata elule selles kadakavaigust lõhnavas templis, kus kõik üht jumalat paluvad, sosistavad, ahmitsevad, neelavad ja himustavad. Temale tasandati ruumi: oli ju ka tema üks niisugustest. Ja niisuguseid peab kartma ja austama.

Ta on pisikene, uhke ja vihane. Põlgamishimuline.

Ta on ka heroilisest nälgimisest väsinud.

*

Kusagil laia pae murrus on kedagi-midagi. Nähtavasti on siia keegi kunagi vihma eest varjule pugenud. Aga ju kolmel päeval pole enam sadanud.

Nägu on nii väga vesipae karva. Ainult paas on märksa kuivem, kuna ju tema alati märga lima naha kordade sees haudub.

Kõik on hanguv-tõsine ja kirgedeta-uhke. See kollaka leega igavene paas ja see, keda ta kaitseb. Kaitseb, et kord tõmmule päikesele näidata, kuidas pisikesed valged ka ilma pesemata puhtalt pleekida oskavad. Natukehaaval ja tasakesi.

Nägemata ja tähele panemata tulevad vilud pehmed ronijad. Üks kõige puhtam, valgem ja energilisem neist jääb korraga mõtlema, kuulatab, tumedalt kaugusse vahtides, ja näeb, nagu viidaks eemal soode ääres lapse hinge ingliviisidega…