Текст книги "Otsija metsas"

MANIFESTI AJAL

Meie elasime sel ajal viietalulises külas. Siin oli igasuguseid inimesi: igaüks oma vanune ja oma isesuguse näoga. Vastastikku kutsusime ikka inimese ja perenime kokku köites, aga liignime me küll palju ei tarvitanud; ei teadnudki kõik veel, mis nende naabrite perekonnanimi oli.

Kõik muu ilm oli meist nagu eemal ja väga kaugel, ainult renditud heinamaad karjamaadega ümbritsesid kiviseid põldusid, õue ja aeda. Ka kõige ligem raudteejaam oli meie elukoobastest kaunis kaugel. Meie teadsime ainult kuulmise järele, et on olemas aurulaevad, raudteed, suured linnad, kolmekordsed majad ja kullatud tornidega kirikud, aga keegi vist küla elanikest neid näinud ei olnud, ainult uskuma pidime, et sarnased asjad olemas on.

Mis meil siin muud veel tarvis oligi: teadsime ju väga hästi, kust tee kiriku poole viib, kust vallamajasse; vanematel inimestel oli veel peale selle linnarada oma harudega peas. Ja igal aastal tuli iga pere peale üks linnakäigu-kord; mõni küll ei raatsinud mitmel aastal seda pikka teed ette võtta, minna palju kulu, teine peremees käis selle asemel jälle paar korda iga aasta.

Mõis oli külast ka umbes seitse versta eemal ja see oli ka oma punase katusega ja kõrgete valgete seintega nagu kogu meie külakonnale auks ja uhkuseks: see oli ju meie mõis ja härra seal sees oli meie härra!

Va kangesti hea mees see meie härra oli ka: rääkis teine talumehega nagu omasugusega – pole temal mehel vallali uhkust ega muud sellesarnast; kui sul aga rendiraha õigel ajal ära maksta on, siis pole teda karta tarvis, olgu küll, et saksa ees seismine inimese natukene ikka kohmetuks teeb.

Olgu muidu, mis need meie küla inimesed ka olid, aga kanged tööinimesed ikka kõik! Anna kätte, mis tahad, ja tema teeb kõik valmis, olgu küll, et see töö nii hea ei ole, kui suurte meistrite oma, aga oma asi: mis sinna nüüd head tarvis, kui ta vähegi kõlbab. Et küla inimesed laisad ei olnud, seda nägime iseäranis hästi suvel, raskel tööajal, siis aga lammutasid tööd üksteise võidu, ükski ei tahtnud teisest taha jääda.

Meie elu oli alatine teenimine: orjasime Jumalat, iseennast ja teisi, nägime vaeva sellesinatse ja tuleva elu pärast. Sellepärast olemegi meie peaaegu alati rõõmsad, et ees ikka midagi oodata oli. Kirikus käisime, kui ilm vähegi lubas, ikka igal pühapäeval; kas nüüd terve inimene tahab kerge häda pärast koju jääda? Kiriku juures saab maailma näha ja kena lugemist kuulda. Lauakirikus käisime ikka kaks korda aastas, sügisel ja kevadel, ainult Tubaka Kaarel oma va Leenuga käis kolm ja neli korda. Nad nagu tahtsid näidata, et nemad juba vagad küll on, olgugi et ise peaaegu iga päev nagu kass ja koer riidlesid.

Sellest oli ikka hea, et inimesed külas kõik ühetargad olid, pole niisuguseid ninakaid ja jonniajajaid mehi, nagu mõnes muus kohas kuulda oli. Kõik külainimesed ei mõistnud küll lugeda, aga kes neid sellepärast põlgama hakkas – igaüks ju teadis, et kool kaugel on ja vaestel inimestel raske last sinna viia. Pärast juba, laps vähe kangem, hakkab ise juba vanade seas tööd tegema ja omale leiba teenima, kes teda siis enam raatsib seisma panna ja leivakotti juurde anda.

Mujal ikka möllata inimesed peale, siin kõik nii kena ja tasane, rahulik asi. Seitungid räägivad ikka sõjast, võib-olla tuleb uus kroonu jälle meie kuninga vastu sõdima. Kes teab, missugused ühesilmalised paganad nüüd jälle tulevad – aga eks meie mehed neid ikka larbi, nagu mineval aastal jaablasi. Tulgu ka Engeland mere peale jälle, Rantsus Musku ja mustad murjanid mujale, aga ega nemad siia ometi ei jõua tulla!

Meie külas olid kõik rahulikud inimesed, kes ei riielnud ega teinud segadusi, ja selle eest tänasime alati Jumalat, et meie mitte niisugused kurjad ja ülekohtused ei ole nagu teised.

Nii elasime päevast-päeva oma igapäevase töö juures. Sügise poole jäi väline töö vähemaks ja mehed said siis, kui nad kõrre ära olid kündnud, palju laiselda. Olid teised vahest pikali ahju äärel ja nokitsesid üht ja teist. Aga kes naistetöö lõpetab – nendel alati kiire igal pool, varrastega kudumist, ketramist ja kraasimist.

Oktoobri viimased päevad on siis, kui pikk sügis, külmad ja vesised. Oleks kuhugi tarvis minna, aga ei saa: teed hukas ja pori igal pool. Ei saa toast välja minnagi. Hea meel, et vabadikud ja saunamehed need mõned vakad vilja, mis müümise jaoks oli, ise kodust ära viisid, pole siis nende pärast omal laadale tarvis minna.

Niisugune oli meie küla elu siis, kui manifest tuli. Ja see “mannevest” tuli umbes nõnda:

Ämariku Peeter oli vallamajasse vallamakse õiendama läinud (sügisesel ajal ikka natukene raha on). Teisipäeva õhtul üsna hilja jõudis ta koju tagasi. Päeval enne viisteistkümmend vihku hagu raiuda, siis pesta, riidesse panna ja peale kümme versta vallamajasse ära käia, see nõuaks juba pikemat päeva, kui oktoobri lõpupoolne päev on.

Pika ootamise järele tuli esmaspäeval jälle ükskord ka postisaadetiste kogu valla vahimehe läbi vallamajasse. Siin oli pakk ajalehti, kümmekond kirja ja mõni postkaart. Ajalehed toovad uudist. Ja sellest ja teisest uudisest räägiti sellel ja teisel päeval vallamajas ja selle ümbruses.

Ämariku Peeter juhtus ka umbes sel ajal sinna, kui talitaja ja kirjutaja uudisasjast pikalt omakeskis seletasid, kui nad mõtete lahkuminekul vaidlesid ja nende ühinemisel vastastikku järele jaatasid.

Peeter oli juba külas tuntud niisugune mees, kes kõike seda, mis ta kusagil kuulis, tähele pani, meeles pidas ja järele rääkida tahtis. Mõnikord võis ta kuuldud asja teises paigas üsna hästi ette kanda. Ainuke nõtrus Peetri kõnedel oli see, et need sagedasti väga vägevasti luulest lõhnasid, aga eks see viga oli ka mujal.

Nõnda siis: Ämariku Peeter kordas juba teel vallamajas kuuldud jutte, otsustas omaviisi, unustas osakese ära, köitis ja sõlmis mujalt korjatud mõtteid juurde ja jõudis pimehämarikul koju.

“Mannevest on tulnud,” rääkis Peeter, kui ta esimesena Rebase Tiiuga, kes mullikaid otsis, Hundi sauna koplis kokku põrkas. “Kuningas ise andnud, et kõik peaksid seadused kätte saama. Eks need seadused olnud juba ennegi valmis, aga kätte ei anta. Nüüd võib igaüks teha, mis ta tahab, kõik on priid!” kilkas ta lõpul vaimustusega.

“Mina ei saa su’st aru mette! Oled purjus, võeh? Mis vabadusest sa enam räägid? Meite põli pole ju mõisa piitsa tundnudki. Kus vanal ajal seda priiust oli nagu praegu, nüüd noorrahvas läheb hukka, pole enam karistust, kohtud pehmed! Mis sa muidu priist elust veel räägid, juhata mulle, kus meite mullikad on? Näe, kirju sõnn juba neljandamat õhtut jääb vajakaks, nüüd Punu veel seltsis ka.”

“Kes need siia tee äärde tõi,” ütles Peeter nagu pahandades, et üks uudiste kuulaja tema vaimustava jutu vastu nii külmaks oli jäänud.

Peeter ei läinudki kohe oma korterisse, vaid pööras enne Kiviristile sisse. Juhan oli ka oimukas mees, oli omal ajal Poolamaal kroonuleiba söönud ja pidi Peetri arvamise järele kõige paremini niisugusest asjast aru saama, nagu temal uudisena südame peal vaevaks oli.

“Vallamajas räägiti, seitungide sees oli üleval olnud, et nüüd uued õigused igaühele välja antakse. Keiser olla aru saanud, et saksad meite seadused oma käes kinni peavad, neid välja ei anna, ja tahab nüüd igaühele niisuguse voli anda, nagu sakstel enne oli.”

Peeter oleks veel edasi seletanud, aga Juhan tõukas oma laused vahele:

“Sa seda va Rootsi kangust alles täis. Kes teab, mis õigustest vallamajas räägiti, sa ei saa aru mette.”

See kahtlustamine nagu oleks Peetri iseteadvust haavanud, teda narriks teinud ja sellepärast ta pahandaski, sai hoopis rohkem asjast vaimustatud ja hakkas rinnaga peale, mõeldes, et ta nüüd pika seletuse läbi vastasele oma sõnade tõsidust tahab näidata.

“Sa’p tea ju sellest asjast midagi! Singulöör tuli alles eila õhtu vallamajasse. See mannevest on hiljuti alles tehtud. Keiser ise ja ta kõrvusmees – mina ei mäleta enam, mis ta nimi oli – ah, Witte, nad on selle armukuulutuse välja annud. Sääl on nüüd kohe punkti peal lubatud, et inimene võib nii palju rääkida, kui ta ise tahab ja – ”

“Kes meid ennegi siis rääkimast keelas, kes suu pääle lõi – mokamees võis ladrata, nii palju kui ta tahtis.”

See Juhani vaheletükkimine ärritas Peetrit, ja sellepärast veel rohkem, et ta nende sõnade peale niisugust vastust ei võinud anda, mis Juhani suu oleks kinni sulunud. Seletusõhinas sai Peeter nüüd segatud, aga ta võis siiski oma kõnet veel jätkata: “Siis võime ka koos käia ja meid ei panda selle eest vangi.”

“Kes see nüüdki meid vangi paneb? Käime vallamajas ja küla vahel mitu korda aastas koosolekul.”

Peeter nägi, et ta juba ära unustanud oli, mis vallamajas räägiti. Seal oli ikka veel mitu asja, mis uue kirja sees lubatud oli, aga nüüd ei tulnud temale enam midagi meelde. Ta tahtis veel midagi uut ütelda, aga kordas siiski ühte ja sedasama, mis temale kõige rohkem meelde oli jäänud. Vabadus, priius, õigus, seadused – läksid peas kõik läbisegamini.

“Aga siis oli usupriius ka veel,” rääkis Peeter segatult.

“See priius oli juba mineva aasta, ei tea, kas muud midagi on juurde tulnudki. Sa räägid siis sellest usuvabadusest. Ise ju mäletad veel, et Karekülast Kilbi Aadu juba kevade oma naiste-lastega meite usku tuli.”

Juhani jutu lõpul astus naaber Ruhila Madis sisse. Tema oli teiste arvamiste järele külakonnas kõige suurem teadusemees ja poliitikateadja. See mees oli omal ajal ajalehtegi lugenud, nagu räägiti, “Perno Postimeest”. Siin ei julgenud Peeter enam oma uudisega ette tullagi: kartis vist autoriteeti. Juhan aga kordas nüüd järele, mis Peeter enne oli pajatanud.

Madis kuulatas, ootas, vaatas ja ütles:

“Laske ma räägin ka.” Need olid tema harilikud sissejuhatusesõnad, kui ta oma meelest midagi õige tähtsat tahtis teistele ütelda, neile asja õigesti ära seletada. “Ega siis ülemvalitsus seda ei teagi, kuidas meie siin puuduses ja vaesuses peame vaevlema. Kõik palvekirjad ja muud kaebused, mis taluinimesed keisrile saadavad, saavad teel juba sakste poolt kinni püütud ja ära põletatud, enne kui need pärale jõuavad. Sellepärast arvavad kõrged valitsejad ja ülemad, et meil hää on elada.”

Siin ta peatas vähe, nagu oleks ta tahtnud oma sõnade mõju teiste nägudelt ära lugeda. Keegi ei ütelnud “ei” ega “ja” vahele ja Madis võis edasi kõnelda: “Kui ka mannevest antakse, ega meie sellest siis ikka kasu ei saa. Ainult varastel ja hulgustel ning suurtel kurjategijatel lühendatakse vangistuse aega – neil on sellest üksi kasu ja ka meie suurtel isandatel. Meie, talumehed, jääme igal ajal ja ikka nagu kahe Jumala vahele, tähele panemata. Aga need saksad, kes meid eluaeg on nülginud (siin muutus jutustaja toon palju ägedamaks, seda ikka siis, kui ta sakstest midagi kõneles), kes kõik meie vere-vaevaga teenitud kopikad oma tasku topivad…”

Peeter tõusis ootamatult püsti, ta oli ennegi Madise jutte kuulanud; kui ta aga aru sai, et kõneleja väga sakste pihta oma sõnadega käis, siis ei võinud ta seda enam välja kannatada, andeks anda. Tema meelest, kelle sees veel palju orjaverd jooksis, olid niisugused kõned väga kõvad, nagu siinmaalse pühaduse purustajad.

Madis jättis ka kohe, nagu asjast aru saades, oma jutusõnad lõpetamata.

Kui Peeter hariliku lahkumiseviisi õigesti ja masinlikult ära oli täitnud, astus ta uksest õue ja oli veidikese aja järel koduses toas.

Siin ootasid teda soe supp, naine, teised perekonnaliikmed ja magamisase tule valgusel.

Teda oli juba enne oodatud, küll naise, pärast ta nooremate laste poolt; kardeti, et eksib teine ära pimedas, läheb teelt kõrvale või ka kõrtsi, ehk satub Kõru nõmmikus röövlite kätte. Nüüd ta oli aga jällegi kodus, vallamaksud selged, soe tuba ja pooleni jahtunud leem tegid Peetri iseloomu niisuguseks, et ta enesega rahul tundis olema ja temaga ühes lahked olid ka taadi emmeke ja lapsukesed. Kui nüüd veel naine enne supi laualetõstmist mehele ette pani ta märgi saapaid ja higist niiskeid sokke jalast ära kiskuda, siis kadus pereisa tusane olek täiesti.

Nüüd kadusid Peetri meelest aegamööda Juhani umbusaldus, Madise targutused ja Rebase Tiiu kaagi elulekutsumise-soov, ning ta arvas mõistliku olevat, kui ta kallile naisele ka midagi vallamaja uudistest pajataks. Head lapsed võivad ju ka pealt kuulata, kui nad aga ka aru saaksid.

Pereisa sõi ja seletas nüüd. Kui naine aga manifestist kuulis, siis jäi temale Peetri mannevestist ainult “vest” meelde ja nagu asjast suurt huvitust tundes hüüdis ta vaimustusega:

“Või juba jälle, nii nobedasti: pole ju kahte aastatki veel mööda, kui teine oli… Noh, siis ehk antakse hingemaad ja nendele raha, kellel palju poegi on. Meil ka juba kolm tükki!”

Naise arusaamatus, asjatundmatus ja lapsik ettekujutamine tegid mehe uuesti sedavõrd kurvaks, et ta söömise enne järele jättis, kui kõht hariliku mõõdu järele toitu oli saanud.

Ainult harvade sõnadega vastas ta veel mõne küsimise peale ja võrdlemisi vara laskis ta eidel aseme üles kergitada, et seal lamades veel kindlamalt vaikida, kui see temal toolil istudes võimalik oli.

VIIMANE TÖÖTUND

Töömehe kehakujus leiab vedeleja endale nii palju võõraid omadusi, algusjõulisi näojooni ja mehaanilist tahtmise sundi…

Ja ilusti ehitud inimene kardab musta töömeest, kuna aga meie neid hulgas töötamas nähes ei suuda takistada enesele pilti mõttesse tõusmast, kuidas kord inimeseloomad loodusest vabalt seda saaki võtsid, mida tema ise nendele andis…

– – Kirikut ehitatakse. See on toreda härraste puiestiku lage küngas, kus pooleliolevad müürid ja tellingud seisavad; keegi rikas krahv ehitab siia omale mälestuse-kirikut… Vast et inimesed pärast surma veel nende ümberkolavaid hingi karta teaks – kui “arad usklikud”… Aga kauaks neid kardetakse?!

Mäekünka järsumal jalal veavad töölised kärudega mulda ja trullivad prügitatud teid…

Töölised on jämeda särgi või pluusi väel, päevitanud nägude ja tüsedate kehaliigutustega… Raudtrulli üles mäele ja sealt alla vedada – see on mehetöö! Aga mehed on ka rakkes – paeltega, nööridega kinni seotud, sest töö nõuab jõudu ja korrapidamist… Mehed teavad, et nad õhtuks 60 kopikut teenivad – ja see on ka kõik, mis nad teavad… Töölisi on palju ja mitmesuguseid. On kaugelt tellitud kuulsad maatöölised saarlased ja venelased ja edasi kuni linnameeste ja kipsivormijani… Mispärast see kirik aga nõnda peenemaitseline tehakse, selle peale teadis värvija vastust anda – olla perekonnakirik…

Töölised ei tunnegi vastastikku oma liikmeid – selle tundmaõppimiseks puudub aeg ja huvitus… Kui aga kubjas tuttavalt hüüab: sina, punane seal, liiguta enam! siis ütleb seltsimees: Rein, rõhu rohkem!

Maatöölised on päevilised ja nendele on siis ka kubjas kõige ligidamal. Siin ei lubata moonamehe taktikat: kui aga kõveras oled, tarvitada… Peab tõmbama, nõnda et hing kinni… Tööpäevaks on päev. Töölistega käiakse ümber umbes nõnda – aetakse tööle, peetakse tööl ja lastakse koju. Kodu aga on paljudele tundmata sõna! Vaheaega on 1½ tundi lõunal ja siis – see on hirmus! – õhtuni jällegi raske töö… Labidamehed aga keeravad kaua ja sagedasti paberisse tubakut, ega nad sellepärast veel laisad pole… Ainult suitsetajatele on ju “tööseaduse” järele lubatud selga sirutada. Neil on ka peale selle veel käsud: ei tohi labidas rinna all seista, ei tohi seltsimehega juttu ajada, ei tohi naerda jne. Sarnasel korral aga, kui mets ligi on, viibib mees kauemini põõsaste varjul…

Õhtupoolne päevaosa nagu oleks palju pikem. Aeg nagu väsiks ja pikeneks veereva päikesega ning puude varjud venivad võimatu pikaks… Ja ime, et meeste käed-jalad veel liiguvad, et nad veel ära väsinud ei ole kuni lõpuni – terve päev rasket raudtrulli järele vedades… Teed tehes ja mulda kaevates jääb nende selg aga täiesti kõveraks…

Trullivedajad, viis töömeest, on juba mäe alla jõudnud, siin nagu oleks parem, vabam ja õhtu jahedus karastab natukene…

“Ons palju veel seitsmest puudu?”

“15 minutit jääb,” hüüdis kubjas eemalt.

Harilik: “Liikuge, liikuge!”

“Oh taevas! Pole veel kell seitse? Ei mina suuda enam,” kaebas nõrgavõitu mehikene.

“Minu kord on täna keeta, mine minu eest seniks,” lausus tugev keskealine tööline.

“Ma pole veel suitsugi saand teha, oodake veel!” nurises kõige pikem noormees, kellel Kaarel nimeks oli, ja toppis kohmetanud sõrmedega tubakat. Mäe äärele jõudes võttis töömehi kupja seltsis veel ülemvalitseja vastu. Kaarel lasti vastuhakkamise pärast kohe sõimuga tunnipealt lahti; vedajateks jäi veel neli meest.

“Eks sa hakka peale minema,” rääkis tugevam tööline tollele, kes ainult veel käsku ootas, “tarvis herneid keeta; millal need kõva veega pehmeks lähevad? Ole poole ööni üleval.”

Kustav, kõige nõrgem trullivedaja, viskas pilgu tööülevaataja poole ja ruttas nähtava häämeelega leivakotte ära võtma.

“Näe, ta vaim läheb täna õhtu jälle suurt “saksateed” mööda. Mihkel eile sai va kulli käest sellepärast tõrelda.”

Kulliks hüüdsid töölised ülemvalitsejat, kes halli vormikuube kandis ja kuld-sterni kübara ees… Mõisapargi teedel aga oli töölistel käimine ära keelatud.

Meeste seljad olid kiriku poole, nii et nad kupja tulekut ei võinud tähele panna. Nemad kolmekesi vist rääkisid kellestki Viiust ja pruudist – aga umbes niisugused vaimustatud olid meeste näod…

“Juba jälle, juba jälle suitsetavad,” tõreles kubjas eemalt. “Kus neljas, põõsas, kusagil pikali?”

“Läks keetma.”

“Täna on teil jaotöö. Peame õhtuks valmis saama! Täna keetma minna pole tarvis. Või saate kolmekesi valmis?”

“Meie, kas me loomad oleme – kuue mehe töö…”

Töömehe karedas hääles kuuldus ärritust.

“Tooge see poiss siis tagasi,” rääkis kubjas pahaselt, tema ei sallinud vastuhakkamist…

“Kus Kaarel läks?” hüüdis üks töölistest.

“Oma valda,” osatas kubjas.

Tuli sekeldus.

Kupja nõudmise peale lasti need kolm lahti, – aga paträtsik arvas, et lahtitehtud palumise mõjul uuesti tööle võivad saada.

Nüüd pani suurem hulk maatöölisi juba juhtumist tähele.

“Minul olgu viimane päev! Minul! Mitte liigutadagi enam. Siit saadik olgu tema kadunud!”

Nõnda rääkisid need, kes savi sõtkusid, teid tegid ja liiva vedasid.

Ühine õiglustunne ärkas ja kiskus töölised lahti.

“Koju ära, mitte minutit!” hüüti laialt.

Labidad võeti selga, kirved kaenlasse ja pannid-kotid kätte ning tööliste parv liikus laia sirge puiestee peal edasi.

Minnakse otseteed.

Teised aga jäid sinnasamasse seisma: “Las lähevad! Meie aga jääme, ehk tuleb ülemvalitseja ja pannakse palkagi juurde…”

Töökauplejal oli piinlik. Pool tundi veel aega ja lähevad… Aga ehk on kell ees. Igatahes – seda sekeldust poleks tarvis olnud.

Kubjas tuli mõisast tagasi. Valitsejat ei olnud kodus, oli jahile läinud. Töökaupleja soovis lepitust:

“See asi jääb homseks otsustada; eks siis näe, kas lähevad,” lausus kubjas kõrgimeelselt.

Tööplats jäi siin tühjaks; teised töölised võtsid asjad ja läksid ka. Uusi pahandusi ei tohtinud kõikide meelest enam ette tulla.

Sel ajal aga panid ennelahkunud töölised oma asju kokku. Peremehe rehes, kus töölised “korteris” olid, otsiti kirveid, nuge, lõngakeri ja riidetükke, mis kellelgi puudu… Räägiti tööoludest ja siunati teisi: “Katsume, et ennem minema saame kui tulevad. Jumalaga jätta pole tarvis. Ega niisugused kellegi seltsimehed pole, äraandjad!”

Murul põles tuli ja kolm väikest pada rippus orkide otsas leegis. Hämariku liginemisel kohendati kiirelt puid tulle, tehti õhtusööki.

Rehe peremees võttis üüri äraminevatelt töömeestelt: “Igal ühel 90 kopikut poolteise kuu eest!”

Töölised pakkusid peremehele oma üleliigseid tööriistu müüa. Peremees ostis mõned poole hinna eest ära ja lubas muidu mõne tüki oma hoiu alla võtta – mis ühes viia liig…

Ja nüüd on minek. Töölised vastu tahtmist on vähe kurvad. Igaühel on oma reisukott seljas ja kurerongis liiguvad mehed maanteel edasi…

Räägitakse veel ainult eelolevatest töökohtadest. Mõned tahtsid otse koju, teised aga veel kuhugi mõisatesse tööd otsima tulla…

Töökaupleja oli valitsejaga kõnelenud ja see lubas mehi tagasi võtta, muud kui tõrkujatele ei lubatud tänast päevapalka…

Koju jõudes pidi aga töökaupleja nägema, et mehed ta mõtte tühjaks olid teinud. “Raha ei pea nemad enam kopikutki saama… ei võta teisel kevadel enam ühes. Näevad siis oma jooksmisi. Aga mis pean ma nüüd valitsejale ütlema?”

Järelejäänud mehed aga parastasid oma endiseid seltsimehi. Ärajooksnud vendade kulul loodeti veel täit töömehe au kätte saada, kui neil enne oli olnud. Ainult mõned mõistlikumad soovisid endistele tööseltslastele paremat teenistust ja inimlikumat elu…