Текст книги "Otsija metsas"

OTSIJA METSAS

Sügis. —

Sügis on igal pool. Põllul ja aias, heinamaal, õues ja põõsastikus lasuvad sügisejäljed, kõiki raskelt litsudes, tusaga üle külvates, hävitusega ähvardades, riisudes, surmates. Sügis on ka põues, see kurb meeleolu, nukker meel, raskelt rõhuv hingeolek on sügisepitseri ase, vajutuse jälg. Inimesed elavad ja liiguvad ning nende elu on tuhandatel kordadel tume ja udune kui sügisene päev. Paljud elavad kõik oma elu silmapilgud niisuguste hallide varjude sees, nad on raudades ja ahelates ilma tundmata ja aru saamata, nad usuvad, et nemad ka midagi mõistavad, näevad, aga see igavesti kivistatud eluring surub silmad kinni, matab nende arusaamise paksude katete alla, suleb kõrvad ja litsub lämmatavalt suu peale…

Tuul puhub, häälitseb, veereb jõurikkalt edasi, oma teel nõrku puujändrikke vapustades, oma värsket kasvavat tugevust nende nõrkade okste juures karastades.

Tuul on otsijale vastu ja tuiskab ka vihmaga. See on harilik, et otsija võitlema peab tuulega, vägeva tuulega. Tuul on vastu … ka sellele loomaotsijale, kes sügisehommikul üksikult metsas ümber luusima peab, seni kui ta hobused on leidnud.

Ja sajab. Looduseväed nagu paluksid pisarsilmi, et tüdruk otsimise järele peaks jätma – see on ju raske.

Aga talutüdruk ei tohi neid pisaraid hinnata, mis ta näole väsinult peatama olid jäänud, temal ei ole luba ega julgust enne tagasi pöörata, kui ta loomad üles leidnud on. Tema peab oma leivaisa juhtivate mõtete järele terved aastad ja võib-olla terve eluaeg liikuma, ilma et ta oma tahtmise häält kuulda ja selle järele teha võiks.

Sügisehommiku vilu ja niiske õhk täidavad ümbrust, lasuvad, kalestavat vaeva inimestega kokku puutudes sünnitades, maatäie väljalaotuse kohal.

Neiu aga on ennast külma eest peitmise pärast, nende mõjude eest, mis ümbritsev õhk sünnitab, riietesse pugenud. Riided on aga õhemad, kui õhuseis seda nõuab, ning tüdruk väriseb nähtavalt. Vana suurrätt ei soojenda teda küllalt hästi ja katkised reheriided annavad põhjust tuulele ja vihmale ihu ligemale tungida.

See on neiu, ka üks naisterahvastest, kes meesterahvaste meeled mõlkuma peab panema. Ta on ju tüdruk oma mõistusega, püüetega, ja ihaldused, mõtted ja aated peavad temal niisamasugused olema kui teistelgi neidudel. Ta hingeelu avaldused on teiste omadega enam-vähem sugulased. Ühesõnaga: ta on neiu.

Neiu?! Tüdruk!.. Kanepe Miina. —

Ikka ja jälle kuulatab hobuseotsija määrdinud sitsirätikut pea ühe, pea teise kõrva pealt eemale tõugates. Ta kuulatab teravasti, hinge kinni pidades, kas ehk kõrvikese kellukesehelinad siiamaale viimaks ulatama ei hakka. Tüdruk õhkab, õhkamised korduvad sagedamalt, tulevad sügavamalt ja lõhkevad kuuldavamalt, sedamööda kuidas tusk suureneb, mure kasvab ja tüdimus põhjust annab.

Aga see tuul, see tuulevõim! Ta on ikkagi veel vali ja sügavtumedahääleline. Kannab kõrvi kellukese hääle hoopis teisale, segab sellegi heli, mis ehk vargsil viisil otsija poole tulema pääses, peagi ära ja kustutab nii juba lähedas ümbruses nõrga heli jõu oma väsimata vastuvõitlemise läbi. Kelluke, mis otsimise-eesmärgi äramääramiseks pidi olema, mille järele otsija eesmärgile viiva sihi ise ära otsustada võiks, peab nüüd otstarbeta helisema…

Tüdinenud juba on tüdruk, märjad on ta riided. Vähese sammude-arvu järele seisatab ta uuesti, nagu midagi head juhtumist, õnne omas otsimises oodates. Piinlik on otsijal oma ihaldusi ühes kanda, kui nende peale ühtekõlavat vastust ei tule, olgu see ka, nagu siin, hobuse mitteleidmise puhul.

Tüdruku neiulik nägu ja terve keha ei sünni nende tolmuste, nüüd ka märgade närtsudega kuidagi kokku. Inetuks teevad need riided nimese! Oma paksude paljaste jalgadega sammub ta nagu sunnitult rutates üle samblase maapinna, paljude rohutüvede peale ühekorraga astudes. Korraks mahasurutud rohupooled tõstavad peagi jälle oma mahamuljutud kehad sirgelt üles, mõni nõrgem jääb ka poolviltu, ja ootamata liikumist sünnitab see jalasurumine rohuotsakeste keskel.

Pahema käega hoiab tüdruk kuube kõrgemal ja selle alumine märg serv klopib vahetpidamata neiu lihavate säärte peale, sinna punaseid jutte järele jättes. Ta lühikesepoolne keha nagu oleks igavuse ja pika otsimisetüdimuse pärast rohkem kössi vajunud, kehavorm ilumaitseliselt kahanenud.

Vihma aga tuleb veel korralike, enam-vähem ühesuuruste tilkadena alla. Mahajõudnud piisad kükitavad pooleks niidetud rohtude peal, seal nagu vikatihaavu arstides, ja lasevad endid viimaks allapoole, kui uus vihmatera peale on kukkunud.

Kõik need vesiste silmadega vihmapiisad nagu irvitaksid hobuseotsija oskamatuse üle, nagu parastaksid väsinud türukule takkajärele.

Uute hoogude puutumisel tuleb põõsapesades suur segadus. Nagu balletitantsija on poolraagustatud põõsas, kui tuul ta paljaks kisub, keerdu väänab, pea ühest, pea teisest kohast lahti lööb.

Mitme tunni pikkuselt on tüdruk juba metsas ümber hulkunud, kõik arvatud kohad, kus hobusekari viibida võiks, läbi käinud, ja võtab kõige viimaks käigu mööda külapõllu äärt ette, et siis pärast koju teatama minna, kuidas lugu on.

Halb on meeleolu siis, kui inimene oma kohust mingisuguste väliste takistuste pärast täita ei saa. Tusane oli ka tüdruk, kui ta nüüd ilma hobusteta koju pidi minema, seal kõige esiti ootavat peremeest värava juures nägema, peremeest, kes juba rehe all odrad lademesse oli seadnud ja kaua hobuseid oodanud ja sellepärast jälle pahane oli, et nii palju aega kallitel tööpäevadel nagu maha maetud pidi saama.

Põlluaia äärde oli selgesti küla tegevusest hääli, mütsusid ja plakse kuulda. Siit ja sealt läbi aia-ääre ridapuude venisid katkemata pintade ja kootide mütsud, metsas laiali lagunedes, põõsaste vahel jagunedes ja nõrgemaks sumbudes. Mõni poisikese vileheli tegi külast väljakajava müra veel kirjumaks, hüüded, nimepidi kutsumised, hobuste nõõtamine ja peatamine, koerte kisa, heledad põrsavingumised, mõni üksik “kurat” kõrrepõllu kündja adra tagant – kõik see ühines üheks korratuks helitaignaks ja jagas kõrvadele korraga suure kõlakogu vabast külaelust.

Hiline kukk laulis eemal. Ainult kukk, sest kõik teised peavad rutuga midagi muud tegema – neil pole aega kuke kombel laulda. Võib olla, et teised elulised, näiteks inimesedki, ei tahagi laulda, neil on vist palju muret, vaeva, rohkesti kurbust, nutupisaraid, ohtrasti rusuvaid sügisemõtteid…

Vihm on vaheajal vähenenud, siis lõpuni kadunud. Tüdruk, kes ühegi teise hobuseotsijaga veel, pika aja peale vaatamata, kokku ei ole saanud, seisatab juba väljakäigu-värava kohal ja ootab, nagu ette aimates, et keegi nüüd varsti juba tulema peaks, kes temale hobused kätte juhataks. Siis ta läheks uuesti tagasi ja tooks loomad koju, aga nii üksikult on häbi, piinlik koduõuel perekonna liikmete ette ilmuda.

Aga ta on nii halvasti riides. Tolmu on küll nüüd vihm ära peletanud – terve ülikond on siiski nii kulunud, isegi augukesed ei puudu suurräti keskel ja nurkadel, pestud sitsrätik, paljad jalad ja võib-olla ka nägu on määrdunud…

Rutusti tõukab tüdruk rätikuotsaga mitu korda üle palge, nuuskab ja katsub päikese poole vaadates naeratada, et seda kurba korda näolt ära hävitada. Ta teab ju, peegli järele, et tema muidu ilus ei ole kui ainult siis, kui naeratus näojooni silendab, neid rõõmsamaks, meelitavamaks teeb. Ta ei ole kena – see mõte vaevab teda juba nii kaua, kui ta ennast neiuks pidama hakkas. Siis oli veel ükskõik, kui ta laps alles oli, aga nüüd on halb väheilus, iluta olla…

Eemalt metsast kuuldakse liialdatud kellukese-raputamist, mida loomaga sõitmine sünnitab. Tohib ta siin veel oodata – niisuguses ülikonnas ülepea kellegagi kokku puutuda?

Aga ehk on lapsed! Poisikesed või koguni veel tüdukud, tema oma sugused! Mardil on ju ka rehi, suviline käib ju hobuseid otsimas – ega siis teda ikka täna hommikul metsas ei ole! Neil on ju lapsed ja suviline Anna! Aga kui ta ometi juhtuks niisuguses seisukorras nägema – siis on nii häbi, piinlik, hirmus paha! Iialgi ei saa siis enam meeldida!..

Põõsaste vahelt tulebki halli hobuse pea nähtavale – ja nende hall, Mardi vana ruun!

Aga kes?!..

Kõrvi seljas istub Mardi Mihkel. Ta naeratab, teretab, juhatab hobused kätte ja palub väravat avada. Naljatab siis, viskab suure punase õuna ja soovib tervist. Vaatab veel tagasi, käib sammu.

Tüdruk seisab metsa pool aeda, punane õun nagu teadmata pihku surutud, ja kokkumurtud käsi kaitseb liikumata suurräti auku allapoole rippuva ääre sees. Teine käsi kohendab veel nööbi kadumise pärast lahtijäänud jakikraed, silmad uurivad märga jalga.

Miks ta ometi nüüd pidi tulema, kui niisugused reheriided seljas on, – nii vara, kui nägu pesemata?! Aegamööda hakkas Miina Tammikumäe poole minema; seal pidid ju hobused mõlemad olema – Mihkli juhatuse järele. Ta nagu ei oskakski esiotsa sinnapoole minna.

Loomadest teadasaamine ei teinud temale enam nii suurt headmeelt, nagu see harilikult siis sünnib, kui inimesele otsimisteel juhatust antakse.

Mispärast siis just tema täna hommikul hobuseid otsima oli läinud, mispärast pidi siin kokkupuutumine olema? Nii varajane, nii ootamata kohatu oli see teretamine, jumalagajätmine! – Lagastatud mets paistis juba pikema maa peale läbi. Metsas huikasid lastehääled, need lapsed otsisid, selle järele kui nad vihma vähenemise ära olid oodanud, rukkisaskete sõtkumiseks hobuseid.

Hommikune valjem tuul ja kukkumisejõulised vihmapisarad olid palju uusi kolletanud ja punetanud lehti põõsastelt maha kiskunud, puude okstelt lahkuma sundinud. Poolpaljad, poolriietes puud ja põõsad seisid julgelt omas näruses kuues nagu tänavaseltsilised puiestike suudel, ja ei häbenenud mitte oma katkist mundrit, kui keegi loomaotsija põõsaste vahelt juhtus läbi minema…

Sügisemõtted jäävad hinge tungides heljuma, liikuma, otsivad ja otsivad… kuni nad väsivad. Siis on hea kustuda, kui väsinud, aga mitte enne!..

Sügav sügisene päev – kata, mata! Kao udusse ja sure…

… sügis!

JAAN OKSAST JA TEMA LOOMINGUST

Paul Reets

Püüdkem ennekõike meenutada, kes ja mida oli Oks – samuti selgitada võimalust, mida ta on. Tänase õhtu kavast loeme [Ette kantud “Mana” õhtul New Yorgis.], et Oks on “meie suurim originaalne geenius kirjanduspõllult”. See väide on nüüd küll natuke raskesti kinnitatav, sest kõigepealt – mis ja kes on “geenius”? Püüdkem kõigepealt sõnad ja mõisted selgeks teha: “originaalne” – see tähendab algust, algupärast, allika juurde tagasi minemist; geenius – see on ladina keeles “kaitsejumal”. Nüüd siis kerkib küsimus, kas meie Oks vastab nendele kahele nõudele? Algupärane ta ju oli, kuid kas tal oli ka see geenius, kes teda kaitses? Siin võib natukene kahtlema hakata. Kaitsevaimusse üldse ja ka Jumalasse, nagu Oks ise…

Oksa puhul oleks ehk sobivam teistsugust määratlust tarvitada ja see oleks – deemonlik. Kuid kindlasti mitte ristiusu või kristliku maailma vaatest lähtudes – deemon, paha vaim, eks ole? – vaid pigemini siis juba arhailisest kreeka mõistest. Seal tähendab deemonlikkus seda, et – nagu Herakleitos ütleb – ethos anthropoi daimon, ehk “inimese olemus (on) jumalikkus”. Seal on inimese enda olemuses peidus jumalus. Inimeses endas. Ladina geeniuse mõiste toob sisse transtsendentsi mõiste, s.t. et kaitsevaim väljastpoolt kaitseb. Kreeka traagiline mõtlemine aga näeb, et inimene otsustab olulise ise. Vähemalt Oksa juures võime öelda, et teatud traagiline, kannatuslik deemonlikkus – see just ongi Jaan Oks, ja mitte see ladina selge, transtsendentne kaitsevaimulikkus, ehk geenius. Aga niipalju sõnadest.

Oksaga oleme meie kõige suuremas kimbatuses sellepärast, et tema töödest on säilinud ainult umbes kümnendik. Ülejäänud tööd on kas omaaegsed ajalehetoimetused ära visanud, või on nad siis taevas teab kuhu kadunud. Ja tema luulest, näiteks, on ka see vähene osa, mis säilinud, redigeerijate poolt vahel üsna tublisti ümber tehtud. Üks August Alle tabav epigramm Tuglasest ütleb umbes nii, et “Tuglas toks, toks, toks” ja välja tuleb “Oks, Oks, Oks”. Eriti tema lühemate ja varasemate luuletustega peame me väga ettevaatlikud olema ega tohi just kõike Oksa enda kontosse kirjutada.

Selle põhjal siis, mis meil Jaan Oksast on säilinud, võime kõigepealt öelda, et Oks on üllatavalt – isegi ehmatavalt – kahepalgeline. Vaadelgem kõigepealt Oksa kriitikat. Siin peame tõesti rõõmsa hämmastusega hüüatama – milline ilus, terav ja selge ratsionaalsus! See on reaalse olukorra õige määramine. Olgu see kirjandus, olgu need sotsiaalsed olud, millest ta räägib – Oksa kriitikal on alati ka jääv väärtus kui ratsionaalsus, kui meetod, ja mitte ainult ajalooline, nagu enamiku autorite puhul, et tollal kirjutati nii…

Nüüd aga luulest. Kui välja jätta Oksa oratoorium “Kannatamine”, siis tema luule tundub kui ratsionaalne püüe värsistada irratsionaalset. Samuti on Oksa luules midagi kirikulaululist. Ta tuletab peaaegu meelde vana Hornungit – seda 17. sajandi baltisakslast, kes saksa ja ladina keeltest meile, maarahvale, neid “vaimulaulusid” tõlkis. Oksa luules peitub just tema mõju! Või hoidume parem sellest sõnast ja ütleme, et sarnasust temaga – nii värsimõõdus kui ka ülesehituses.

Sisuliselt, muidugi, on Oksa luule täiesti uus. On isegi – vähemalt meile – niivõrd uus, et me võiksime pidada just Jaan Oksa ja mitte prantslast François Villoni Heiti Talviku “Röövli” ja teiste fantastilisemat laadi luuletuste vanaisaks või isaks, kuidas seda nüüd võtta. Tuletagem näiteks meelde Oksa luuletust “Lapsepõlv”. Oks sündis ise küll talus, aga see luuletus on juba niivõrd talviklik – blasfeemne ja “naturalistlik” – , et oleks nagu taevas teab kus linna-ääres või agulis kirja pandud. See on juba n. – ö. miserere, ehk kannatamise tunnetus ja eelaimdus – see, mida Talvik muidugi juba selgemini väljendas ja kõikide võimaluste lõpuni välja viis.

Huvitavaim ja tähtsaim osa Oksa loomingust on aga tema proosa. See on juba täiesti irratsionaalne. Muidugi ei hakka me siin irratsionaalsust iseenda pärast heaks kiitma – ega ka kurjaks laitma! Püüdkem parem jällegi defineerida mõistet. Irratsionaalne – see oleks: mõistusega mitte määratletav. Põhilised tunnetamise vahendid on siin instinkt, intuitsioon ja tunne ise. Neid kolme ja neist saadud tunnetusi mõistus ainult reastab, kuid ei analüüsi.

Selliselt võetuna – ja mõtteliselt vaadatuna – irratsionaalsus haarab enda alla ka immanentsuse. Immanents, see on midagi taolist, mida me populaarselt soome-ugritsedes ehk panteismiks kipume tegema. Olgu asi sellega kuidas on, aga immanents nagu see irratsionaalsuses – ja Oksas – esineb, tähendab ennekõike iseendasse suletust. Sa oled suletud iseendasse ja kõik on sul seal antud. Väljastpoolt ei tule mitte midagi. Ja selle väljaspoolse all on siin mõeldud ka jumalust, sest niipea kui sa tõesti Jumalat uskuma hakkad, siis on see juba transtsendents: sest et Looja – Maailma Looja, eks ole? – on ju midagi väljastpoolt. Ta mõjutab või määrab sind. Immanentsis aga ei ole see nii. Seal on inimene, kõigega mis ta siin on, suletud iseendasse ja olles osa loodusest, on tal tegemist vaid looduslike teguritega.

Nüüd aga stiilist ja sisust. Kuigi stiili mõiste on Oksa juures natukene kahtlane – ei ole küllaldane – aga kui seda mõistet ikkagi kasutada, siis stiililiselt oleks Jaan Oks naturalistlik realist. See tähendab, kui me suudaksime hetkeks unustada kogu ta tööde sisu, kõike seda, mida ta ütelda tahtis, isegi üle sõna ütelda tahtis – siis oleks Jaan Oks naturalistlik realist. Temaatiliselt aga, sisuliselt, on ta teofüüsik: teofüüsiliste ja sotsiaalsete probleemide esitaja. Ta ütleb meile, et niisugune on inimene, niisugune on ta sotsiaalne olukord ja – nii see juhtus… Kuid Oks ei oleks Oks, kui me ainult nende kahe mõistega temale määravalt ligidale pääseksime, või ainuüksi nendega isegi leppida võiksime.

Küsime parem, mis oli Oksa tööde mõte ja ajend? Miks ta üleüldse kirjutas? Osalt seletab seda ehk viis, kuidas ta kirjutas. Me teame, et ta kirjutas oma tööd peamiselt kolme aasta jooksul: 1906, 1907 ja 1908. (1909. aastal on ta juba õige vähe kirjutanud.) Ühes oma kirjas Tuglasele mainib ta, et “eila oli mul 100-nda jutu juubel” – ja need sada juttu oli ta kirja pannud vähem kui ühe aasta jooksul! (Isegi terves tema “Kogutud teostes” – kirjastus “Vaba Eesti”, 1957 – leidub meil ainult paarkümmend juttu, mis siiani säilinud.) Niisiis, sada juttu ühe aasta jooksul! Ja 1908. aastal olla ta veelgi rohkem kirjutanud… Ning kogu selle plahvatusliku loomingu mõte? Selle ajend? See võis olla ainult irratsionaalne, nagu see elutunnetuski, mis selle taga.

Võime ehk siinkohal öelda, et inimene kui hingega füüsiline olend ei suuda endas ühendada oma poolusi ega lahendada seda dilemmat, millega maadles ka Oks. Olla religioosne ühelt poolt, mateeria teiselt poolt, see on – kannatamine! Ja siin ei mõtle ma ainult tema oratooriumit “Kannatamine”, vaid Oksa enda kannatamist. Sest kannatamine seal oli. Nagu Oks seda ise oma töödes väljendab, see kõik oleneb – mateeriast, materiaalsest olukorrast, sellest, mis on antud. Olukorrast, mis on antud ja mille kohta meil endil pahatihti üsna vähe ütelda. Inimene on näiteks vaene, ta on abitu ja ta peab kannatama. Kannatama põhjalikult.

Selle kannatamise vastu aga, sellest endast, tõuseb protest. Pidagem siinkohal ka meeles, mida tähendab sõna “protestant”. Protestant on ju samuti protesteerija. Ka Oks oli põhiliselt protesteerija. Ka tema protesteeris. Kannatamise vastu – Jumala vastu! Blasfeemia! Paljud Oksa töödest – eriti ta oraatoorium “Kannatamine” – on ilus ja puhas blasfeemia! Aga kuidas seda siis seletada? Kui inimene Jumalasse ei usu – milleks siis veel teotamine? Oksa blasfeemia tõestab juba iseenesest, et see asi tema uskumatusega ei olnud sugugi mitte nii lihtne. Jumala probleem oli Oksale – nagu Tammsaarele ja Visnapuulegi – ennekõike mure. See oli mure veskikivi Oksa kaelas. Ning Oks protesteeris – Jumala vastu, kes maailma oli loonud ja samas jätnud inimese nii abituks, nii üksi ja isegi inetuks. Lihtsalt elajaks…

Kuid ka see on üks Oksa tõdedest, et seal, kus leidub blasfeemia, seal leidub ka lunastuse tahe. Inimene tahab lunastust. Ülestõusmist. Siin on Oks meile andnud oma panteistliku, immanentse lahenduse, nii nagu seda leidub ka meie rahvalauludes. Rahvaluules on seda lahendust palju kasutatud: inimene sureb küll, kuid tema ainest tõusevad siis puud või lilled või – teab mis… See on siis immanents: inimene jääb nii elus kui ka surmas looduse sisse. See on ringkäik.

Transtsendents aga oleks ülestõusmise tunnistamine. See on Oksale juba raskem probleem. Huvitaval kombel, ühes oma kirjas Tuglasele kirjutab ta kuupäeva asemel “Kristuse ülestõusmise päeval, 1906”! See on nagu ilmne tõend Oksa ülestõusmise tahtest. Samas aga püüdis ta siin ühendada immanentsi ja transtsendentsi. Ilmselt seda vist teha ei saa. Kui Tammsaare leidis lunastuse töös, siis Oksa dilemma oli see, et ta seda ei leidnud ega leidnud. Ei leidnud lõpuks midagi ja jäi täiesti üksi. Inimlikult võetuna on see ehk Oksa kõige põhilisem traagika.

Niisiis, nagu me juba möönsime, ei tulene Oksa juttude ülesehitus, nende vormiline lahendus tema naturalistlikust realismist. Mitte sellest. Ka nende vormiline külg sõltub ikkagi Oksa elutunnetusest, järgneb otseselt sellele, ning kuulub ühte tema elu ja tunnetusega. Sellest siis Oksa lapidaarsus ja võib-olla isegi side muusikaga. Enamus tema töödest on äramärgitud alapealkirjadega nagu “Intermetso” või siis üldse vaadeldud kui muusikat – nagu oleks tegemist helitöödega. Tema tööde sidet muusikaga ei tohi me muidugi võtta kui püüet saavutada mingisugust musikaalsust, anda musikaalsust sõnadele või siis lausetele või kogu lugudele. Ta tööd on muusikalised lihtsalt selles mõttes, et nad on nagu abstraktne komponeerimine. Selline komponeerimine iseenesest näis Oksa rohkem huvitavat kui teab mis musikaalne tagajärg – olgu see siis tunderikkus või ilu või mida me iganes muusikasse sisse loeme. Abstraktne komponeerimine ehk elu mitte-kirjeldav kujutamine – see näib olevat oluline etapp Jaan Oksa vormiotsinguis.

Sellele etapile järgneb siis kujutusest kujundi kujutamine, nii et saadud tulemus on konkreetne, kujund ise, ega kirjeldagi midagi väljaspool iseennast. Tihtipeale esineb see lõpp-kujund – see Oksa jutustuste eesmärk, mille pärast ehk kogu jutt kirjutatud ongi ja mis kogu jutu kokku võtab – kuskil jutustuse keskel, mõne lõigu sees; kuid veelgi tavalisemalt on see asetatud kuhugi jutustuse lõppu, isegi lõpulauseks. Võtame näiteks jutustuse “Ohvrid”, alapealkirjaga “Intermetso” – selle lõpulauseks on: “Vaevalt jahtunud hinged armastuse jälgedega seespool vaimu.” Siin on sõnadega, mõistetega esitatud tunnetus, mis ainult mõttele nähtav. Piltlikult – pildi või kujutusega – me selle üteluse sisu tabada ei saaks. Seda, mis seal öeldud, me kirjeldada ei saaks. Seda saab ainult kujundada, antud juhul sõnadega. Siit ehk tulebki Oksa teatud sarnasus näiteks tema kaasaegse saksa maalija Paul Kleega, sest ka temal on mitte pilt, mitte kirjeldus, vaid kujund ise see ajend, siht ja tulemus. Ainult kujund ongi. See on kõik. Eks ole?

Vaatluse, tunnetamise perspektiiv on Oksal seestpoolt väljapoole, mitte nagu see oli näiteks Tuglasel ja kõikidel teistel enne Oksa: lihtsalt väline kirjeldamine, välise toomine, millele me siis omalt poolt vastavalt oma assotsiatsioonidele sisemise sisse loeme. Mõned Oksa varematest töödest – nagu näiteks “Koolmeistri hobune” – on ehk küll veel tavalise realismi poole, kuid tema hilisemates töödes – nagu ülalmainitud “Ohvrid” ja “Kannatamine” – see sisemine just ongi ühtaegu ka välimine. Sisu ja vorm on nendes täiesti koos, eraldi nad ei eksisteerigi. See ehk ongi Oksa jutustuste lõplik vormiline lahendus.

Aga niipalju Oksa töödest – ja see oli vägagi üldiselt. Oksa juures on huvitav see – ja ka traagiline, sest see on ikkagi teiste traagika, mis meid huvitab, mitte nende igav elu (vana, kurb tõde, kas pole?) – et Oksal olid elu ja töö eraldamatud, täielikult koos. Ja kui need ka Oksal vales järjestuses olid (nagu kõik muu), kui ta ka enne kirjutas ja siis alles elas – see on vaid näide sellest, kuivõrd täielikult koos olid ta elu ja töö; kui halastamatult koos. Ning tema elu ja töö ei kartnud teineteist. Ta tunnetatud kannatamisele järgnes ka kannatustega elu: Venemaal olek, vangitapiga tagasitulek ja lõpuks piinarikas haigus. Nõnda näiteks Oksa töid patoloogiliselt seletada ei saakski – juba lihtsalt sellepärast mitte, et tema tööd olid siis juba 7–8 aastat kirjas olnud, kui ta haigeks jäi, vähemalt füüsiliselt…

Nõnda siis tulebki, et Oksa maine elu, ta viimased 10 aastat, tunduvad isemoodi profaanse Kristuse eluna, või paralleelina sellele. Sest ka Kristus pidi oma sõnade eest tegudega vastutama. Ei taha neid kahte just täiesti ära segada, kuid just see kannatamise, kannatuse struktuuri elu keskele asetamine – see oli ka Oksal nii. See just oligi Oks. Kannatamine ongi elu keskpunkt. Ja muud? Muud ei olegi.

Ja nõnda see sündiski: kannatamine. Siis surm. 25. veebruaril, 1918. Matus mõni päev hiljem. Tolleaegsete leheteadete järgi saatjaid ei olnud: saatjaid ei olnud. Kuid võime ka nii öelda, et kui Jaan Oks 24. veebruaril 1918 unele läks ja järgmisel hommikul üles ärkas (või üles tõusis?), siis ta leidis, et ta on surnud… Aga ta enda sõnad sobiksid lõppu ehk paremini. “Nimetust elajast”, viimane rida: “Imev teopoeg ronib metsas aeglaselt-tasakesi mööda seenevart allapoole, allapoole.” Ja see on kõik.

1970