Текст книги "Otsija metsas"

SUGU

EMASED

Meeleolu

Kõik – kes ette ja taha vaatavad, kes taha vaadata ei saa ja tõsised on, kes uhkelt, nimeta ja trotsivalt ümber kõiguvad, kes ainult üle limmakile turja teisele silmi peavad väge andma – nemad kõiguvad nõnda, nemad ritsuvad ennast vastu pilvi, vastu ilast õhku ja tunnevad tumedaid valu-valu jooni. Nemad – niihästi kui nemad, kes maha endid peavad viskama – ja ära peitma tühjade kottide taha. Ühed vaatavad üles, teised ette, uhkelt ulatavasse kaugusesse – ja see on kõik vale. Aga ka üleval ei ole kui elaja silmad, kes ei tea mikspärast vait on jäänud, kes kaugele on pugenud, et mitte ilustada seda lahtist-janunevat ninasõõret, mis eemale venitud habeme kohal iseloomuta julgustab.

Ja teised on ka need, kes kiimalusest halvatud hingest läbi põrmu tungivad, et pilgud siin tunneksid, kuidas peal maa need, kes ette ja taha vaatamisest väsinud on, isunedes sisse ja välja, põhjade taha ja latvade üle igatsevad. Selles läbiotsimiste keevas palavikus sulatab ta, kes taeval ligemal on, hingest ühe rakukese lahti ja loob kogemata, iseteadvuseta. Oh, et nad juba neid lihtsaid seadusi ja seda sugu, mis hingeks nimetati – tunneksid! Ja kord juba võiks mingisugused tundemärgid ilmuda – peale nende väärtusteta-sisuta: kaks vaatavad korraga vastu põhjatuult ja kaks vaatavad kõikuvat, kulunud habet, noomivaid, kannatav-argasid ootamise-silmi. Kahekesi – kaks himukat ilma – kaks sugu. Sinu hing on minu pärast, ja kõik su sirutamine, ringutamine ja üleihulised tõmblused – need on teise ilma pärast. See on see tulev ilm, oodatud hinge pealekerkimine. Ei midagi muud, kui kaks isesugust ilma oma külgetõmbamistega: Emane ja Isane. Nad on vanad ja siiski tundmata. See, mis ihuline, värisev ja kiskuv-venitav on – ja see, mis elavaks hingeks nimetatakse kõikide sees, ka nendes – kes tiirases öös vilistavad jäljeta, üksi kaduda tahavad, nagu tühjaksimetud pilved rahulikult, koduselt sugutava loomapaari kohal pilgates.

Ja need, kes paarisurutult alt üles noomivad, kes vastase hinge hämarale seinale sulatava tulelapikese teevad – need joovad omas võimukuses selle igavesti-neelava elu võitlemiseks, ümber seedimiseks. Kui ka raskel isasel hobusel häbi on väsimuse pärast hädaldada, aga teine väsinu teab seda ikkagi mõtteväe läbi, kui ta ka tagasi ei vaata nagu viisakuse pärast. Kes aga kõiges selles sündivat noalaulu ei kuule, kes teisest, õnnetust läidet hinge, täidet sugusse läheb otsima, see tunneb meeleheitlikult, kuidas kõik-kõik tühjeneb – ja viimaks eksib mõistatuslik kogukene oma hinge iseloomuta lagedas, tühjas toas, kus värvi ei ole ega valgust hämarusega. Kui kõik on ära loputatud, loksutatud ja välja pigistatud, siis tuntakse, kui lühikene elu-elu on – ja miks ta esimesel korral oma loomulikus pikkuses ära ei lõppenud emaste asemetes, nagu pisikene, puhas ja nimeta tiivuline esimesel korral peale armastust vajub ja kolletab tasa-tasakesi. Neid aga nimetatakse veel, sõimatakse – ja häbi ei takista – häbi ilmaasjatuse, põhjuseta veel olemise pärast.

Kui kõik mööda – öö, siis oli lühike, nii lühike. Nagu üles ärganud, nagu rumal, kes mõistuse otse praegu tagasi sai. Miks ei uputanud suguhing omas metsalise-looma raskuses kõike, mis muud, kõrvalist, ilmaasjatut on – ära. Miks nemad jälle ette vaatama, taha vaatama peavad-peavad, miks nad vastastikku üksteise sees, võõrast torkavat, üles keevat hinge ära ei kägistanud. Ja nemad tahavad ka ükskord üle karvata, kulunud turja haljasse, koltunud ja reostatud õhku vaadata, et korralik kõik ja jalad terved. Siis rända individuaalselt, teisi häbenemata, aeglaselt ja määratumat ilma eneses varjates üle kiimaliste luhtade, ropult kohisevate puude alla, ja lase emase-vasikat niikaua imeda, kui aeg täis saab. Siis pööra tüdrukulikult, karakterlikult valus-ootav pool ettepoole ja kuula, kuidas see, mis isane on, vastu su vägivaldselt ritsuvat, õhkuuimastavat kohta iniseb. See ülespurskav ihuvägi teeb emase tahtmistes tiineks, lolliks ja uimaseks – ja siis tarvita parajat silmapilku pealetungimiseks, püüdmiseks selle peale mis lahtine, limmakile, ja isase sisse painduv on. Tunne, kuidas ta tahab, ja tunne, kuidas ta himustab – oma valujoonte pärast. Tungi temasse – või sa jääd hullumeelseks suretava tahtevõimu ja avatlemiste hullupöörase ilu pärast. Ta topib ennast sinusse, sinusse – või sureb, sööb ennast ihalduse raskuses ära, langeb armuheitmata isase pärast rabeledes, värisevas janus. See on su sugu – hinge – nuhtluseks, ja siis temagi hulgub päästmata ümber nende pühitsemata põrmu, kes pattudes varem surid.

See on tema, kes sinu varjava õla tagant taevast ei näe, ei näe, kes ainult kohutavalt energilise kaela all välja aurama peab jämenokalistele lindudele sigitamisepidude õhuks. Ta sinusse ennast toppida ei saa või ei julge uhke tardumise poole kaldudes. Suur on ju seadus: naisterahvas – vägisi, emane – mõtteta viimase kile katkemise pärast tagasihoidlikus kurbuses. See on kõik-kõik – terve elulaul – kõige viimase võidu pärast. Vägisi – selles on terve jõud, tulede allikas, nagu see, kes viisakalt enesesse sisse tagasi vaatab, äkitselt mõtte leiab, mis ilu ülendamiseks, ajamoe täiendamiseks edasi hüppama sunnib. See on lõpmata, igavese elusundimise sees elajamõtte, loomavõime ilu kõrgendamiseks. Ja kõik on sellepärast, et ilu laiendada, raskendada, kõrgendada, sügandada. Emane, need kes metsa all imetavad, kuni neid tapetud sugu poja sees jälle hingeülendamisele kutsub uhkesti väljade ääres, koduselt häbenemata. Kui alla ja üles vaatajad, nõrgad mahaheitjad kehaehituse pärast häbi tunnevad, kui nemad seisvat surumist tõmmus silmas kardavad, siis on õhus midagi ilmaaegset, midagi õnnetut härjalist, põlatud-tüdrukulist ja haletsemisväärilist ingel-jumalikku. Nii kaua aga, kui kõikujal sugu hinge asemel funktsioneerib – pole elaval kõige sellega, mis jumalik-jõuetu ja inglilik-ilmaaegne – midagi tegemist. Siin on ihu – ja see võib ka taevalised tarvitamata elumõtted tiinestada – inimestele… Inimestele – sest sugu on inimene, ja elu on isane või emane, nagu mõttedki, mis kahesugustes vormides tantsivad, suruvad ja iseennast sugutavad. See on hea – loomisetöö…

Ja sa oled looja – kuradite, jumalate ja inimeste valmistaja sellesama mõttega, mis neile, kes üles, alla või ette vaatavad – ilmagi asemeks, aeglase pimeda hulkumise korral, tegi. Ja selle mõtte sees keerle kui pöörane, kui lihahimuline, küünteni kirglik emane elajas, kui isane loomas – ähvardav tervele pisikesele kõikuvale kerale. Nagu esimene väga tundeline puutumine, mis ülekehaliselt teretuseks välku vastu lööb – mu sulanud ihu segab huumavaid, sigivaid mõtteid – alasti, pritsivaid ja ritsuvaid lasteihusid – kes lahkuvad ilmaaegu, ilmaaegu – ilmaaegu…

*

Ihus on otsivad loomiseniidid, ihus on valujooned, ihus on nende kaeblik kaja – kes mind tahavad. Ma olen nende peale küllalt-küllalt sülitanud, väsinud on minu sugu ääreta uhkus iseseisvuse oreoolis, mis laenamist ja santimist ei salli. Aga – raske on ennast ära imeda.

Niisuguseid veel nähes-nähes tuleb tume viha su hinge – ja jällegi hakkad sa neid jalgadega tampima, sülitad eemale hoides määritud paigast sellepärast, sellepärast, et sa neid nii väga – tahad-tahad… Kõige rohkem ühekorraga, kõige sügavamale esimesel korral, kõige kauemalt ennast tunda lasta – nii tahad sa, ilus ja võimukas isane, keda need võimetute meelitamiste iludusteta ära on hellitanud. Valimistel ei ole piiri – ja see ilu, mida sa nii kaua pimedalt otsinud oled, on kõige sees ühteviisi – see on loomailu, vägevus sugude tõmbamise jõus. Saa momendiks elajaks ja unusta oma valitsemise tung, jäta ta, tülikas takistaja, taha – ja siis ei ole sa enam üksi-üksi. Siis on kõik elu sinuga omadustes sugulane ja ühised tundemärgid, mis tulevikust aru ei saa, vaid ainult olevikku jumaldavad. Sest mis on tulevik sinule, ihu! Ole aga silmapilgust õnnelik ja sure loomulikult – selle õnne iluduse liig kanges aurus eksides.

Ei ole veel su eluülesanne täidetud – ihu. Tee sugule teed, sugule, kes su hing on. Halasta oma ja nende peale, kes sind ootavad. Kui sa ka tühjaks ja õnnetuks jääksid. Näe tema valutavaid puusasid, kuule ta sugu salajast õhkamist ja tunne, kuidas aurav õhukene nahk sinu poole paisub, häbeneb ja salaja meelde tuletab oma oskamata viisides.

Sina aga: see ei ole veel küllalt-küllalt ilus, võimekas, vägev ja suurepäraline ja jõuad veel kaua-kaua trotsivalt, toredalt oodata, vaadata, arvustada. Ära arvusta, palume juba, emast ei saa arvustada ilus: ta ei ulata veel mõõdu alla. Ja see “veel” on vale, on väga lootusrikas.

Seisa siis eemal, sest sina pead eemal seisma – sina ja sinu meeleolu. Nii võideldakse ka kõige rohkem, nii on inimese vägevusest üks pisikene osakenegi ära sugutud olemiseks.

Suurepärane on osavõtmatu olla! Ja naerda kõike seda, mis loodud, ja kõike seda, mis loomata on. Ja irvitada surnute üle, elavaid pilgata – see on ilma valitseva jõu tundmise latv, see on selle töö, kes kõik ära võitnud ja midagi räpase taeva all ei leia, mille kohal kummardada võiks. Paha on inimesel, kes naisterahvaid pisikestena, liikuvates kujudes näevad, kes seltskonnas ennast nagu sügiseste hallide hanepoegade keskel tunneb olevat. Ja need seelikutega kaetud tombukesed on niisama vähe ihaldatavad, kui ka teotav ja määriv oleks emaseid ahve põlvede peal suudelda.

Ja see katkestav, kuivakinnine põud, kui naerda ka ei saa pilkamisematerjali puudusel. Ja need ilusad – on enne juba võidetud, haledad, enne juba, kui sa ligidale läheksid. Isase ihuvägi kuivatas nende uhkuse, nende iluduse. Nagu närtsinud ahvenad kuivavas ojakeses, nagu oskamata, kopikuta kerjaja, kes riisuda ei julge ega varastada saa. Emane. Miks nemad kõik väga ühesugused, abita, taibuta ja iluta on, miks mõnedki austamiseni ei ulata. Nagu haiglane elajakene: lihtsalt ei taha. Majaski on õudne: määrib rohkem kui puhastab. Emane. Inimesesoo roomaja. Aga ta elaks siiski ennem teisega ühes, et põhjuseta kahtlasi ärritavaid hingamisi saada, või kinnihoitud hingetõmbamise läbi oma liikumistest teadust anda voodite pealt. Pärast, kui ta kirgi koguda jõudnud on, arvab ta ennast teiste meeleoludele küllalt kõlbava olevat pärast vastikut tühjust. Ja aru saamata: kuidas ometi valitseval kogul meelde ei tule õhkurikkuva rinna seest midagi lõplikult välja pigistada. Et aga jälle, peale vintsutamisi, tahtmist ja andmist korjata – andmist, nagu dresseeritud loomakene, keda vintsutuste pärast söödetakse – ja siis jälle tarvitatakse. Tarvitama peavad ka naisterahvad saama, muidu nad ei oska elada, nagu orjadel paha on omaette vaba põlve pidada. Ja tarvitajad oleme meie – kuningast, orjast, tugevamast – teenijad. Mikspärast! Ja lehma eest ja pardi eest, ja naisterahva eest kanna sina, andev ollus, sa valitseja ilmas, ühetasaselt hoolt – omale häbistuseks, oma puhtusele, pühitsusele hävituseks. Emane on isase ära määrinud – ja kui sa juba küllalt väsinud oled jahtimisest ilusamate naiste peale, kui sa ju nende vahel olles uimaseks oled läinud – siis mine otsata lagendiku peale, kus keegi sind ei näe – ja tee jumalale etteheiteid: miks tema sind emaste, partide ja lehmade eest hoolitsemisel ei toeta. Ometi oleks see vist tema ringkond ja töö: ka naisterahvaid nende söövas kiimaluses avitada. Sugutada, sigitada – see on jumala amet. Ja meil võtavad selle meheorjad enese peale, kui nemad, andjad, tahtjate kohal lolliks kudunevad, kuni nende loov hing kui võrguniit julgelt jumala poole venib – jumala poole, kes ilma emased oma vägeva sõna läbi, teatavasti, tiineks teha võiks ja peaks…

See koorem on looduses teistele puusadele veeretatud – ja see mõte häbistab, rõhub ja pilkab…

Tulgu maailma protest ülekehaline, taevani ulatav, põrguni küündiv! Ja võtvad sugud olgu oma jumalatega süüdlased, vaevajad. Mikspärast sured sa, isane, nii natukenehaaval, ja miks kõneldakse kõige liha lõppemisest?

Ma olen tõsine… ja mõtted keerlevad sügavuses.

*

See jumala üle irvitav loodus, kes pattu ei karda ega häbi ei tunne, kui ta üdini tiine keha palavuse pärast ennast ilma isaste ees paljastada tahab ja julgebki. Lahtine, helluseni alasti ja hüppamisele magusalt paisuv on igavesti nüüd ihaldatav ja mägedeni kõrge-ärritav. Siin on lõppemata ihad ja kired üleilmlises kiimaluses, siin on kõik see uimane, tömp ja valuni aelev – lahtipäästmiseks. Ja siin on rõõmude rõõmude tumedad templid täis magususi kõikide elavate ühisest tungist, kus paksult pühaduste lademed enne ja pärast upuvad, kus saladuste ookeanid linnust inimeseni merekala munast aeglase kaamelini tuksatavad, ennast poovad ja värisevad.

Ja jumalasilm ei pääse niisugust pidutuju rikkuma, ega tohigi ta auahne nägu meeleolude taevast reostada – taevast, kus vastastikku ohvrilist sööki eneses antakse, kus hing hinge ära sööb ja vaim vaimu silmapilkudes siginemisele veab, meelitab. Ei tohi ka ehmekseni pühitsetud peaingel puhtaks pestud tiivaga niisuguste magususte kinnikaetud kõrguses lehvitada. See on ainult inimestele – kõik ainsale maajumalale – inimesele eraldatud ja õnnistatud neile, kes isased ja emased on sugude sees. Kõik muu looduseteotus – need juusteni uhked, väga ilusad ja kiimalised kuradid, see tursunud, tahtmisvõimes kohitsetud jumal – tunnevad häbi oma puuduliku hingeehituse pärast: neile pole ju sugu sisse lastud, ainukest elavat ilmade sees – sugu…

Inimesed aga ümberringi kõnnivad aeglaselt, mitte midagi imetledes, vaatavad hingega ümberringi ühtviisi, plaanilikult hooletult, nagu oleks see muinasjutuliselt kubisev ja metsikult väänlev ilma keskpaik, tahtmine, himu igapäevane tühi, ja nagu oleks terve elu odava paberossi suitsetamine mingisugusest viiekopikalisest topsist… Suits sugutab esimesel kokkupuutumisel iga armast, ainult enesekõrget õhuosa ja inimese meeleolu lõhkeb oma vägevas paisumises.

*

Loodus on emane: iga kehaosa ta alati särgita ihu küljes on niisugused, niisugused – voldid, juuksed ja silmad. Temal on see halastamata-kinnine ja sügav-ilus rind niisama huvituseks igaühele lahti, kui taeva poole kangutav-pritsiv südameline jalg omas toreduses lolliks teeb, uimastab ja viimaks maaväesse tõmbab surmates.

See on looduse vaimustatud usutunnistus: et kõik inimestele lubatud on, nagu tema ennast igaühele häbenemata pakub, annab, lubab ja lahti teeb, et elu ainukesele tantsule ligineda, ligineda. Seal on kuradid keevaverelised ja väga kavalad, kes hommikul kastesse jälgi veavad, kes öödel tüdrukutele laupäevaõhtuse värske palaka peale tulevad, et kuulatada ja imelikult lõhnava ihu peal istuda sõba all soojuses. Loodus saab andjaks ja tahtjaks. Ja saaja on ta ühtlasi. Annab – see on midagi kõrget-kõdistavat, mis üles kergitab, sulatab, nagu kiimaline laps hüppaks iseteadvuseta kingituse ees. Selles on elu, selles on väärtus, selles on ka inimene – ja see on lõppemata inimese ohverdamine maatemplites! Nemad olgu juba üksi altari kõrval ja oodaku – ja kadugu ustavate eesriiete taha…

Loodus annab – see on ümmargune, harudeta soovgi ta peale. Ja põhjatu hea on – hea… Muud ei tea üteldagi. Inetulgi on pikemalt kõneleda. Ja elulauludes sumisevad salajased öötoonid, kõik ühteviisi tiirased ja põnevil nagu soovitavad naisterahvad, kellesse mahutakse – naisterahvad, ja seal on ka tumedad, esialgsed, endised lämmatused nii väärtuslikud, vaimurikkad ja ulatavad, kes kõike pidustamisele julgustavad, kõike, mis arg, madal ja misäärne on. Elulaulus on ka sulavad värinad ja pärastised eksinud, tahajäänud kajad, kes niisama viimseni tantsivad, naeratavad ja meeleolu rahustavad, et vaikseks jäänud mõtetes magustuste tuimusi kusagil kordamas, eksimas ja olemas tunda…

Ja siis loodus naeratab, sest see on tema põhimõte, see on tema suure, väga võitva ja kõiki vaimustava kirjatöö peamotiiv. Nüüd on austamine tegude läbi. Väga rahul on tuuled ja sajud, mägi nikutab peaga ja meri naeratab silmades, sest lõhnav, kerge, nirvaanatruu meeleolu on leitud ühe läbi, kelle terve väärtus on andmises…

Eemal on aga pardid ja väga vanad, kulunud sisalikud, eemal on viimases eluaastas emased hobused, lahjad ahvenad ja väsinud pärast üleliigset sigitamisekõdi kärbes. Ja palju muudki lamab looduse pühkmekastis, väherdab ja vingerdab, aga jääb peale langeva, niisama kudunud ja tüdinud kraami alla enne, kui ta üle räpase seina üles tõusta jõuab…

Näeme teda siis ja siis – kuidas ta karvakeseni tuksatav kevademõte hõõguvast ahnusest janune on, kuidas see kinni hoitud kirekõne seal sügavuste taga piirita ärritab, ärritab – kui iga paigakene ennast terves uudishimus sinna poole ritsub, kus tuli taime sugutab ja inimese kire valmimisele veab. Kui õndsad tõmmatused juba mitu ja mitu korda korranud on, kui pöörlev meelitus ja isunev avatlemine väsimuseni on külge kiskumisi sugude pärast igavestes seadustes väristanud – siis, nagu jääks ta tahtmisteta omale paigale – himustusteta – mõistate – see on kangelase võitlev kangekaelsus. Sest öö on oma õnnistusega peale tulnud, emane, rõtsuv öö, mis muud kui põhjata kummises sõrmuses silitab, kaisutab ja lahtineb neelava-oksendava elu suu sees…

Tuhandel korral võõra suguga pühitsetud ihu laseb tasakesi roosa särgikese peale, juba ise, sest nüüd on esimene mähkiv lollus möödas – ja kainelt paistab läbi loorise pealiskatte puhkav Tema kui õhus silendatud ilus laps, kui kaval ja individuaalne tulemägi siiski, milles nii palju jõudu, valitsevat võimust ja himusid on. See on ilm, see on õhkuv, pakkuv ja toppiv elu omas kurvas, iseenesejanus – see on igavene mõõtmine aegades, elurahutus, eleegiline südamenutt. Ei tohi ta lõppeda – see meeletu ja kuiv, ei tohi ta ilmahukatusel vigastatud saada! Kuumad sulatised neelavad, lonksudes on valu, aga see valu on elu pärast, ilma olemise pärast – ta oli minu pärast ja sinu pärast minu sees – minu pärast sinu sees… Sa tead, kiimaline õhtu, et minul sinult midagi nõuda on, seda, mis sinus minu ja mu kõrgune on. Või tahad sa, meeletu, lõppemiste kõige kõrgemat toredust näha, mis veelompides ja tiikides juba alanud on. Siis nõuame meie sinult vägivalda ja võitluste meeletust meie lõbuks. Ja ainult lõbuks – sest lõbu sees on elu. Seal olgu ka Tema, sulle tundmata. Tema sellepärast, et ta kõik selle, mis mind piinab ja rahutuks teeb – loonud on. Ma ei räägi mitte jumalatest: nende sugu on välja surnud… Ma kõnelen mõtteteadlisest tahtmisest elus, nagu sugutahtline Meeleolu on…

See on siis – ja see on õhtu rumal, aga iharikas. Ja teine on ka: sest kõik, mis taeva poole vaadata saab, on kahekesi. Nad on vastastikku sugud – hommik ja õhtu. Aga üksi on nii üleliia luulelik, et võimata on. Siis vaata ja lase ennast tüütavalt tülitada – ära määrida. —

Seal on mingisugune elav, tundeline nihkumine. Iseenesest, põhjuseta, ei tea, mikspärast. Nagu unenäos – midagi, mille üle valitseda ei saa. Arusaamatu, nagu linnud tulevad ja lähevad, vastastikku südameid suruvad, et kaineks saada luulest… Kattekene paistab läbi ja hargneb – see on kõige hullem, kõige rumalakstegevam – kattekene liigub kogemata, ei tea, mikspärast. Põhjuseta on hea kõike teha, siis pole jumalapalumise järeldust ega südamepiinu. Libiseb ja libiseb, ulataksid, purustaksid, kõigega tõukaksid, nii ilus on sündmuse meelitus. Kõige suurepärasem pilk elavate juures, esimene halastamatu mõte, alguse kägistamine, teo sugutamine jooksvaks jõuks. Oo! Kiskuv-magus ülekehaline tundmus, liigutamine väriseva reie lahti kiskumiseks, mis ilma paksuks ööks teeb, tundmus, mis kõik ja kõik ära uputab, et ise elada päikesetõusus, et ise kõikidesse peidetud ihukohtadesse sisse tungida ja oodata, hellitada, valutada, tumestada… Tuimaks keenult vaadatakse seda küüntki kõdistavat riidekese aeglast-aeglast ja täis mõtteid langemist. Ja imev punaselt tuleb Ta nähtavale nii sügavas ja reljeefselt peal, nii kaugel ja nii ulatav-ligidal…

On ju suurepäraseid kevadehommikusi päikesetõuse olnud ja nüüdki veel tiinestab niisugune sündmus õndsusega kõike, mis hullumeelne ja himukas on.

*

Nemad on need, kes alati ootavad-ootavad, ja valetavad siis, kui hommikupäikene suguilma sulatama hakkab, ja valetavad siis, kui kõik ümberringi uimaseks, jõuetuks ja pisikeseks läeb, kui välja tulnud emaihudest öövaimud noorelt ja häbenemata ümber hulguvad mägede peal, soodes ja lagedatel väljadel, või surnuaia risti tipul koketeerivad vareste ees, kes õhtukasel magavad. Nemad suudaksid, julgeksid ka siis veel tõeta lausekesi teha, kui ilmad äralagunemise hirmudes higistavad, kui taevas maha langedes ja pilved uppudes oma jumalat appi hüüavad. Ja terve emane loodus võiks ennast sünnitamise agoonias ära kägistada, eksinud-petetud armukese hinged oma paksuse pärast tee kinni matta, enne sündimist surnud lapsed, planeedid, ära uputada omas enne olemise kogematuses – aga nemad valetavad, ootavad, on odavuses õndsad ja tahtmiseni mitte ulatavad…

Neid on suur rida segavat karja. Igaüks ujub oma paiga poole mõistuseta, mõistuseta nagu terve ilmaelu. Vastastikku kaevatakse, vihatakse, kõigil on ühesugused omadused, omadused. Kes nemad kõik tahaksid õhku rikkumast ära kaotada, saaks ühe pahe andeks jumalate ees. Ja see pisikene patt on koeralik-odav. Käed on väsinud – tööst, kõik ju peame ära häbistama, kellel pehmed või kellel kõvad rinnad, kellel kurblikult allapoole vajuvad, kellel taevasse vahtivad…

Kõik nemad kedagi külge tõmbavad, veavad, kõik nemad millestki kõdistavast kõneleda, mõtelda, unustada teavad. Ja mitmed on paisuvad omas Elukohas, kuna mõnede keha, kutsuvuseta-kuiv ja kulunud on… Kõik nemad nimeta musutustest vananenud, kudenud, kõik nemad alati-alati uusi ihkavad. Hüüavad, püüavad ärritada isase rahutumat, taevani ritsuvat verd. Mina rahustaks ja ära unustama saadaks seda iseloomuta hingelist Elumittemidagit…

Ta eest ära ei lähe, roniks su sisse, kui ka midagi tegemist pole olnud. Tuline mõte on tunginud pähe: tunneks aga kord, tunneks aga esimest korda, kuidas tumedas sügavuses hüppavad verede vereta pidad, kuis nad sähvatavad, möllavad, need lahtipäästetud, abita, lootuseta rõõmude idud – see pühitsemine Inimeseks, kuidas ta väänleks. Näeks aga silmade raskelt langenud liikumiste keetvat seisku, ja kuuleks, kuidas kõrvades hullumeelsusele ots sumisedes läheneb…

Sügavamale, sügavamale, magusamalt, valusamalt – nii on hea, hea-hea-hea, ja tumedad tuksatamised kevade loomise õhus varitsevad, rappuvad, keedavad loomiste kaarteni, kui kõnniks paljasjalgne lihava ninaga jumal veeks sulanud kirgede sees, otsiks Elu, elu – kangutaks kõige jämedamalt, kõige sügavamale ja jääks siis segaselt aiateivaste ja kaevukookude kohal nosima. Läbi vana, puutumata poisterahva jumala varvaste hüppab loomise materjal pritsivalt ümmargusse laotusesse – ja seda on nii lõpmata palju kui vett enne ilma loomist, ja selles uppumises sünnivad siis kõik, surevad kõik.

Üksainukene mõte mõõdab, arvustab ja määrab tervet seda kõikumist ab ovo – tiibadeta, karvadeta libedane mõte valitseb, võitleb ja võidab: saaks aga sügavamale, sügavamale, sügavamale…

Mölin, puhkumised ja ähitused loomise vees jäävad nõrgemaks, tumedaks, väsinuks. Päikesesoojus ja veeniiskus sünnitavad igast ülespressitud tilgast, mis taeva poole kargas – igast vikerkaare värvist seal sees, igast kirjust mõttest sünnib uus jumal, uued inimesed. Ja vana, tömp ja tundeline loomiste sümbol astub edasi, et Algusevett lõplikult ära pühitseda, kõikidele tarvitamiseks lubada… Siis on ta taevaalune täis kahekesi-saladust – ja altarit kaitsvate neidude iseloomulikku haisu. Siis on suured ja väikesed kõik ühtviisi püha jumala palge ees laagris, niihästi debütandid – kärnas huultega karjalapsed suudlevad vägisi meeldetuletavate, himukate kadakate all, kui ka viimased, ilmaasjata inimesed üksteist öömajakoha põrandal tülitavad armastusega, armastusega… Eemal, sumedas sügavas õhus paistab perspektiivliselt läbi ümmarguste, alasti ja kutsuvate reite pilvedeni ulatav luba ja keeld pühitsetud vee puudutamise kohta. Suures, hoorhimukas pildis, läbi looja jalgade näeme paare, paare, sohvade sisse vargselt vajunult, värskuseta õlgede kohal teineteisesse vastastikku uppumas. Seal on ka kari laadita, kes märguandmisest aru ei ole saanud, kes kahkleb, kardab ja elajalt on nürid eeskuju võtma. Nad ei lähene veele. Et eneses ennast ära süüa… Mõni metsik salaliku meelega vaatab jumala seljapööramist, et siis nagu ärahirmutatud metsmees merekaldale tulla, jalad mudani puutuda – ja siis joosta, joosta, pahandatud südametunnistus rinnas… Ära narri südametunnistust – et sa teda täiesti sulaks ei lase keeda. Ta on siis nagu ülesärritatud emane, kes hulluks läheb ja sind ära murda võib, kui tema tahtmiste lootust põhjuseta pinevile kistakse. Naine on kole, kui sa ta metsloomalist vaba emast eralõbuks oled vaimustanud, aga siis tagasi astud enne selle tegemist, missugune nimetus veel meie madaluse pärast välja hõõrumata, kõnesse kandmata on.

Astu keskele – see on, mis sa võid kõige kaugemale minna. Jumal ei näe sind ja jumal näeb sind. Ta ots ulatab taevani – ja ta sind, pisikest, siia maa peale sigitama ei tule – juba sellepärast mitte, et ta sugudest väljaspool peab olema – peab… Niisuguseid janus putukaid on alati, alati. Kuiva liiva ääres surnud emase lutsu poegi, kes niisama emased on. Nad lõppevad ära, surma magusust tundes, aga elu magusus jääb mõistmata. Loojal on hale meel ja kaastundmus su kartlikkuse pärast, et sa mereliiva peal uimi liigutades ja lõpuks janutades ära lõppema pead nagu see, kes mööda turja vaatab – vaatama peab, kui ta poeg on ära müüdud.

Nemad aga ootavad-ootavad… Nende janu sügeleb, kõdistab pöörasuse paigas – janu elu ja loomise järele. Mikspärast piirata. Et oleks elu üks kroonikaline, ühtlane-ümmargune armastus. Ja sugu pärast ei tuleks jumalaid paluda ega tänada, sest sina olid ise ja sinul on vanemad, kes ka kiimalusest hinge tegid vabaks, korrata järeldamiseks. Kuivad, sisse– ja väljaneelatused tilguvad õhku, vette, mulda ja sinna, kus loomiselooma andmisjõulised reied enam ei paista…

Ilmaasjata, ilmaasjata põhjuseta…

Nemad on meie külatüdrukud – emased, kellel sellest-samast mõttest ihu on kasvanud, kes ootavad – ja ootavad.

Meie, kes me loomisevõimelisest loodusest kusagil üleval, all, kõrval tahame seista, tunneme seda pühitsemata-pühitsetud üheksaväravalist templit – ja teenime kui preestrid õnnistamiseks, needmiseks ja kõigeks. Kui prohvetid laulame kiitusehümne, kui prohvetid häbistame ja teotame seda paika, kus paljaste peadega vanad mehed ihupesuta põlvitada tohivad.

Üleilmlises peadööritamises näeme kiigehullult, kuidas kirjult see lahtine loodus ääreni paljas on, ja kuidas selle ümber terve pool ilma liikumistele keerleb, ahmitseb, unistab ja lapsikultpõhjuseta kentsib. Nagu tahaks ennast muu elujõuliste tujude muutuvuses valesse ilususse ära uputada – suguliseks ülestõusmiseks… Ja neid julgeid ei tunneks inglid ega kuradid, kuna see liikuv, palju lootev kusagil mulda väetaks, väetaks. Ei ole kangelaste austamist.

Odavate tuksatamiste läbi on lahtine-kerge ilma ära hävitada kui ilm emases on. Ja olekski hale – kui muud esitajat ei ole. Vaja veel veidi ärritusi, valesid, kirjusid meelitusi ja kõike seda, mis mäe-külgedel klaaslibe on – ja midagi on ääre peal – langeb üle ääre. Oo, nii mõnus on mängida, mängida, kui kanniks ilm on ja elu seal sees! Kui midagi kavalusemõttelist meeletust veel ei olegi…

Aga – on siis tõesti midagi vaja püüda, otsida, oodata ja nõuda! On ülepea kuskil mingisuguseid väärtusi olemas peale selle lihtsa: ilmaaegu, meeleolupärast. Kas peame siis millegi ümber ja kohal seadusi tundma, seadusi, mis ainult tugevatele koormaks ja neile, kes elu iseloomulikult, algupäraliselt ilustada tahaksid hävitamiseks. Ei lasta loomulik olla jõudude sees, et tugev terve näruse virvenduse kaarte vahelt ära õgiks ja üksi valitsema jääks enese individualismis. Ja siis ei tarvitata rõõmusid, et kõige sellega, mis elujõuline ei ole, ega ole olnud vägevuse sees ära miiluda, nii et sõnnikut veel rohkem koguneks – ja pühkmehunnik iseennast või lademet laudas väetama peaks hakkama.

Meie tunneme ju, kui väga lihtne ja arusaadav elu, selle kehastatud kire tükikese omadus on. Kogemata – see on elu, iseteadvuseta – see on elu, ja elajalises tujus, põlises lolluses valati ta – peale sajakordset asjata mängu… Kui meie need laheduste narritused elavaks oleksime teinud, siis oleksid seadused kadunud ja inimene vaba – oma saaki püüdmas. Ja loomulikkus, elajalik õndsus igal pool – jõud ja nõrkus, suurepärane kägistamine rahulises meeles ja isetahtlik elaja sigitus…

Mis siis veel unistajal midagi puhtamat, midagi kõrgemat ilmas oodata – kui jumalateenistuse neitsite värske ihupesu. Ja siht on – ära määrida… Ei ole ju kunagi muid ihaldusi millalgi olnud, kui ka keegi loll-targalt ühte ja teist nime keele rikastamiseks otsida tahab. Keele rikastamiseks – ja tundmuseilm kõneleb ammu juba vägedes. Ei ole muud, kui loov põhikirg, ja kõik muu on algupärasuseta muutmisekuju – momendijoon. Nimed ja nimed – valenimed. Luuletused, ebausu hautatud. Niiviisi oleks vähem valet: lapsepeksmine – on haiglane suguhimu, nn. sadismus, kunstid – kutsumine, hingeõnnistus – täitmatu tungi kaja, toitmine – pikendamiseks, kate – ärrituseks, palved – viltused tõed. Ja nii edasi. Kõik muud liikumised on õnnetud, õnnetud kõrvalekaldumised loomise rumaluses, tungide eesmärk alus ja eluveerlemise keskpunkt oleks siin – Siin…

Igaüks võib ainult omakõrgust luua, omasugust sünnitada. Nagu emane ööd-päeva ei saa sigitada ega kevadet luua, nagu tal võimata on kevadel muud peale sünnitamise, päikeseni ulatavas ilmas teha – kuna sügisel sellega toime ei saada, nii on ka jumalal ainult unistav mõte inimest luua, kuidas ka arusaamata edev oleks inimesel, olgu mõteteski, jumalaid muretseda… See on lolluse tundemärk – ka siis, kui seda tehtud juba on. Mina olen – ja minu vanemad. INIMENE…

See on kevade, kes terve aasta ennast oma loomiseilmutamiseni kannab, kes nädalad-nädalad vaheta haudub ja sugutab kuni tervise rikkumiseni.

See on emane, kes oma eesõigust oskab salajas pidada, oma iseõigust kavalalt, võib olla ka teadmata – varjata, nagu kardaks võistlusi, mis siis segaduses tekkida võiksid, kui ka isane loomisevõime omandaks. Isane – ilmalekandjana – natukene paradoksaalne…

Ja mitmed surevad kevadise lahtise rinna peal juba esimestel kuudel, kuna kusagil terved karjad äpardunud Algollusest välja kännivad, hingelisi müravad, keksivad ja lohisevad omas puudulikkuses…