Текст книги "Otsija metsas"

See oli nägu, mis kui kogemata vastase oma rohkem kokkupanduks tegi. Ja mina saan aru – kui ka raskesti – et sa laps ei ole. Ainult nägu ja ainult silmad näita – oo, siis on selles tundmata, ülesleidmata peeglis kõik need jäljed. Ärge midagi võimatuks pidage.

Hing. Saate aru: kõige tühisem asi. Üles otsida, ja seda mööda kaudu palet alla tulla. Et näha: need on sellest ja sellest seletusest, või see käib tolle arvustuse alla. Siin on su minevik – ja selle peal on kõik, mis tasakesi häbis kaebab, kui surnuluu õnnistamata väljal, mis mõtlev, turtsuv või punduv on. See surmaeelne kogunenud labürint, eksimise ase omaenese tundmatuse pärast. Ja selle pärast, oma näo vaevas pean piinamagi viltu vastu elu otsa, et pilkudesse veel selgemad äraandmise-pildid jääksid, – et oleks lõpp märg higisest raskusest tehtud pattude eest. Imelikud kõverad, iseäralikult haisevad ja ümmarguste piiramistega patud. See süütult kurvaks läinud Patutegemise-suu ja vägilane all loksumiste sees, põhjusega-põhjusega naerus.

Sa lased ennast tunda seda kirglikult vastukajavat itsitamist, et tervitada silmilist kallistust rõõmude pulinaga, et olla nuttudes vänge ja rohuta seestpoolt. Kuid siiski ei kuulda su verise vee imelikku tumedat naeru, ei eneses ega teistes: ju vaikimise kuulamiseks kõrvu ei ole ega selle nägemiseks silmalaugude peal niisugusi proosalisi, mehaanilisi abinõusid.

Tuubi. Enesega rahuloleva sea läbi saad sa õndsaks. Väga valminud lood ja kõned. Neis sõnades ootavad need viimased kirsid väga valminud hukkaminemises oma isesugust teed. Need hulluseni jõudnud keedetud ihud üles rippudes oma mõtte järele, oma mõtte järele üles rippudes.

Et all olla ja rohkem vajuda vajumise peal. Et toredasti libiseda hirmuga südames, läbi hulljulguse: nii hea-hea on silmi kinni pigistada ja mitte teada, kus õhtu päikesetõusmine jäi ja kus nende rumal-hullude inimesepäevade eluhommik on. Suru oma suremise peal läbi kugistava allaminemise, kus enam vastamisi ei leita, ega sinist puutumatust. Kui rind, mis lõhkeda tahab rutuliseks mädanemiseks, kui laiade udarate tiine rind kõhtuvajuvalt edvistades, et uulitsainetusi ilmale kanda turunurgaliseks ülesriputamiseks. Aga selles uues kuulutuses ei kanna enam kõht elusaid inimesi: sest minu poolnärvilikku himutiinust on elus Eneses – ja need viletsad valemed lasksid ja lasevad inimese ära jänuneda.

Kui temal ainult nälg oleks: las elu kasvatab veel kannatust natukene tervise pikendamiseks, et mitte ühekorraga niisuguseid niidirulle tühjaks harutada. Aga janu… Ei Issand oska mind mu oma vasikakopli ära eksida lasta.

Sellepärast: Kanadena kardavad taevaväed omal harjal ja vaatavad alla kukega elu peale. Kus läbi vaikiva tasandiku hüpleb tundeline ekkimine, kui kastaks külma vette, või laseks ootamata pimediku peale valgusejuga lahti-lahti. Terves, pahempidini vaevlevas hinges lunastavad tõuked ja tõuked – nälga riivates, nälga riivates ja kasvatades ja pöörtes segadikku, tõukad sa oma tugeva, elujanuse käe vastu uluvat põhjatust kitsalt, kitsalt…

Teed teeb selles kleepivas edasitungimises karglev jõud tahtmises – ja rütsivalt edasi ajades oled äkitselt sügavas Rahus-rahus.

Mina aga olen nii kõlkuv-tähelepanemata teravas ja kõige teravamas liigutuste edasijõudmiste, vormide suurepärasuste järeletundmises. Kus segada ei taha. Ja siiski pigistaks mis jõudu on, kõik vastu, kõik kinni-kinni. Vastu: et narmendavalt tagasi pööraks. Lõhnaoaasiga.

Ja jälle mõtleks vastu, mõtleks poolt – eneses võitleks enesega. Ja tunned ligidat ähvardavat, halastuseta kõdistamist, nii et igavene hämar ja roosa paksus kahklema-värisema hakkab. Enesetapja nägi laine harjal päästmise, hüppas ja vajus sellessamas mõttes mööda hoogu alla. Nagu kindlus, kus viimane-viimane püssikuul uimaselt vaenlasenigi ei jõua lennata, vaid vastu halli savi plärtsudes väga tölbi kuju saab.

See oled aga sina, kes kõike seda langemist ja ülestõusmist teab, kes pöörane on äärmistes jõududes ja hullumeelselt rappuv rõksavates külma ahela katkemistes. Nõgavas mittemidagis himukalt kahetseda – see oled sina, sellepärast: et sa niisama räävistatud lootuste põhjas-põhjas oled. Et oleks neil äär, nagu mõttel, nagu mõttel. Et sortsatav lahtivajukki jääks ja jääks – kui lõppenud libedad löögid oma tumedas, nimeta kangutuses. Niisuguse kloaagi ääres – ja sisse langes kõrgelt ülevalt terve ookean segude segu, mille lahutamise vaevas jumalad kui kärbsed surevad, surevad.

Meri…

*

Sa – sopamõistus. Narriva tatika sarnane reebus nõmmikus. Ja vihma sajab ning jalad on paljad. Aga sina kisud eluhaavu lahti, et põhja näha ses hulluvas rahutuses, et olla valevaga ja südametu vaevaja. Arumaal on heinad: mu jumal, sina küll neid sealt ära tuua ei viitsi. Laske siis kõige peale inimene tundmuslik olla ja koera kekkivast nöögutusest joovastusse langeda.

Vastuvõtlik – räägitakse. Uskuge iga juttu: selles on inimese ausus, ausus. Kui inglid laulavad kooris ja üksikult nii, et kõik seda aru saavad ja kuulevad, siis ütle sina, et need on kilgid, kodukilgid, kes sigitamisemagusust tahavad selle kõdi pärast, mitte munade muretsemiseks. Kes laulavad ja kutsuvad, kui ajaksid pühad mehed sarvega rahva mäe alla kokku, et oma himu hiilgust näidata, seisnud kirge, mis kui vana viin emastele maitseb. See on meie aja mehisus, kui sa nõnda öelda saad: on sügelev sugu, mis ihus laululine on.

Ei ole ühtki inglit. Võid sa seda näitamata jätta. Mina näiteks ronin mööda kase kärpa üles ja ootan seal nii kaua, kuni alasti kistud paigale uus toht ümber kasvab. Seesama ootamine teeb üksi sügavat, igavest lõbu. Mis tema siis võib. Rahvas teab öelda, et on julgeid, kes igasugu elavaid loojate eeskujul teevad. Kerge nagu habeme pühkimine – see inimeste sünnitamine. Reas kui oreliviled – suguvõsa. Too, inimene, mitmesuguseid odava viina pudeleid, tee sümbol ja lase läbi lahtilõike mahorka aeleda. Et ei oleks kopitamist, kui teised haisud on.

Lapse kasvatamise nurk – see on iseäralik paik eluhoonetes. Nagu vanapagan inimeselõhna tundis. Kus neid on, seal on ärritav-vastik. Nägu sarnane jooneline: ei või ometi meeleoluga tahta mahajäetud linnupesas mädamuna peal olla, kui vihma on sadanud niisuguse koristamatuse peale. Väga igapäevased – need seletatud-seletamata tungid väljaspool sooja tundmust, nagu kiudes tolgendav narmas arusaamiste all rippudes.

Ehk: vannu kuradit, et su hing terveks saaks nagu pestud, loputatud ja kuivatatud lapse süda. Niiske, natuke kleepiv, tuim ja mittetarviline, mittetarviline. Kui jumal sind kui sugupõrsast on kasvatanud, kas taevaisal siis mitte nõrgestav-nilbet mõtet ei tule – sind jõuluks ära tappa. Kõik mõtted on võimalikud: anna end kuradi kätte kasvatada! Siis tule jälle jumala juurde, ja nii reineta paigast paika, et Peremeestel ei oleks niisuguseid naljakaid, sinu tervisele mittekasulikke mõtteid. Tundmata mehed – ja imelikud, kui ka midagi sellesarnast ei sünniks, siiski on kõige parem ikka võõras-võõras olla, igaühele nii vastu õiendavat kaela vaadata, nagu jääkaru kaamelile, kui nemad ka ükskord – lootuse järele – kodus saavad kokku puutuma.

Nähti su ilusat keha ja taheti seda kadeduse pärast petrooleumiga üle valada, siis tikk ligi ulatada: nagu inimesed teevad. Suitsu all paistaksid siis linnad ja templite tornid, seal ökiks ka nõrgameelne inimene, ja selles üleilmalises läkastamises põleks heameelte all sinu nägu natukesehaaval inetuks, inetuks. Kui ära kustutatakse, siis on küll, et kordamised võimalikud oleksid.

Mida nüüd mõtetega kõik ära ei imestata. Oled sa emane, siis on paradiisis hädaohtlik: inglid võivad iga silmapilk sind tundmata – neile tuntud – paigas eemale meelitada, ja selle aja sees, kui kell kaksteistkümmend lööb, sind ära vägistada. Mine siis puutumata üles. Või miks see meeste kiusatus vähemgi on: seda lastesüütust oskab küllalt ümber piirata niisugune võmmal, nagu seda on haaremlik hullustaja. Ja ei teagi – juba oled langenud. Kui külapoiss saksakambris linnas.

Nii käib tuuleõhk peale. Läbi oma värvis viibiva õhu näen ma mädanevat taevast ja kulunud maad, näen ka oma otstarbeta käsi ja jalgu. Sõnniku tõstmiseks on ta, see uppuv-ümmargune käsivars. Või pead koguni rappuv-õnnetumas ihus teisi toitma? Sest kõik on hullumeelne: inimene oma kogemata põhjusetuses ja inimene oma määratud otstarbesusega. Või oled kohitsemata jäetud tall, mida sügisekuus ära kägistatakse, või oled soota lammas, iseloomuta elades, elades omadusteta ühes teatud vormis. Vao, siis sa ajasid valutava pinna põõsasse – ja ei tahtnud enam loom olla, sest see on niisama halb-uimane ühtlasi midagi kahetseda – ja uhkuseta on tagasitulemine.

Vaata siis vastu jumalaid, läbi kurnatud pöidla päikest, siis on selles roosas mõttes kõik su Elu ja terve suremise ilu – langemise lõbu… Mõttes, mis ühte karva iluta ja lihtne on – on jällegi ootav õnnistus, kui ta tallavas iluduseporis ja keevas magususes ei ole. Ja see nimeta on nii värisev-hea, et terve kõikuv magususte tundmine igaveses arg-rahulikus pikkuses.

Ja muud ei ole…

*

Olid nemad siis nagu enesepiinajad, et luuleliselt surra võõra naise magamisvoodis või valmimiste all tunda, kuidas magus, aga rumal juga ulatab keele alguseni. Olid nemad kui töntsi teibaga läbi puuritud, et otsaga maa küljes olla, ja osa olemisest kargleb kõikudes taeva all kui rahuta, õnnistamata ohvrisuits.

Oleksid nemad inimesed ja läheksid surijaga kui sakramendi juurde, aga teel nõrkeksid ära, vastu ust ja läve kukkudes. Siis need liikmed harguvad nii kunstiliselt-ilusalt veel sirgele, ja ärevil sõrmed sünnitaksid peaaegu ringi, vähemalt küll kaks kolmandikku sellest, kuna varvas viimane oli, kes oma poosi üles leidis – ja nõnda jäigi.

Ta oli kui sääsk sumisenud. Seesama inisemine täitis õhku, mis kevadise kala mitme sülla sügavuses vees ümber õisub ja laiali keerutab, seesama jumal on koketeerivas tüdrukus, nagu kuke suremisel hing temast välja läheb valutades, valutades.

Aelevas hulluses hommikust õhtuni. Me jõudsime palju ja küll. Jõudsime kui tikerberi mari vastu päikest pehmeks minna, niisama ka mädapleki külge võtta. Aega oli: hulluses on seda küll alati.

Siis see suudlemine on vastu pilve nii armas, nii armas: sest sa teadsid ka, et pilv haisuta-puutumata on kui puri kolme sülla kõrgusel. Aga all on soomused ja kalad, väga värsked haisemised, või jälle hoopis unustatud, pahatahtlik lima. All on kõike seda.

Mu värisevas päikeses on teravad naelad, on lihasse teedtegev märg nuut, mis üle lagendiku kaduva raja jätab. Sügisese metsa all: kõik lehed selja peale pööratud, ta valvakam kartev ja nii hell pool nühib ennast kuivalt leegi all. Nii issandalik ja peenikene nagu paremalt kordaläinud ingli näojoon. Seesama mära-mõte, kõige ligem tee kahe punkti vahel. Kes ei armasta mitte kõveraid jooni ja potisiniseid lehti kurnatud, väga õrna ja painduva noore haava peal.

Või löön su surnuks nii, et keegi ei tea, või lased ennast piinata ja vead mind vaevlemistesse. Kõik on rõõm, mis selleks tahetakse teha. Nii kui laastu igast puust saab – võib ka pidusid kõige viletsamast emasest valmistada. Pidu omale – tema pärast. See kiirguv kaeve, kui jõlvendid tulevad ja lähevad ning jõuetumaks jäävad nende kleepivate põlvede ees. Ma tahaksin ennast ära tappa: nii suur on himu, on himu… Nii suur on eluhimu, et selles kiirgavas loomisesegus mu roppusest rumal hing kui laevalt merele visatud tühi tikukarp õllib.

Lase mind ennast sinus soojendada – nii otsekohe öeldes, lase, või ma teen kõigile võimalikuks jällegi uuesti seda sündimise-ilu näha – pärast rõõmuta rändamist rõhutud lepikus. Teadsime ju kõik, kuidas koer ihkab ja inimesepoeg vihkab. Koera kallistused on nendele siis palju väärt, kui midagi ei ole – koera kallistused ja poisi vihkamine läbi piirideta uudishimu.

Sa olid ju emane koer, niisugune saagimisepukiline ludus ja kallakile, käppadega kui konksudega vastu savi, muru või mis otse all olema juhtub. Kass olid sa, kes selga hõõrub ja iniseb, iniseb. Või muu matikas lagedalt väljalt, kus aega küllalt on ennast looka kiskuda ja välja sirutada. Pulinal läbi paisu lased sa jõe jooksma sügisel ning kevadel. Sügisel isepäinis, sellepärast, et ma nii heameelega leheta puud läbi selle päikeseaugu näeksin, kus ka vikerkaari teha ei lubata, ei lubata.

Ei ole vallatuseks. Mu langevad lehed kukuvad kordamööda, kordamööda kandade taha, ette, külgedele. See on nii januäratav – langemine… Läbi selle nimetu pudenemise tunnen ma meeleolu nii hea, nii hea olevat. Kui saunadest tulles ja nõnda vagusi mõtteta-mõtteta olles oma sõba all, et teisi ligidal ei ole. Kui väga arg ja ennastkartev uhkus, mis meesterahvast ei lase emasele oma väge anda, mis nii üksindust armastab, et salaja liigutada kui esimese sõrmega mööda leiget piima.

Ei ole ta rappuv-haige tüür, mis veest välja kerkib, ei ole ta ka ametlikult keerav hoog ringtuulispea sees, vaid niisugune piinatud poisikene, kellele sügisevihma lehk naha alla poeb, ja siis kahetseb laia vee peal värisev külm virvendus, et temale liiga on tehtud, et mädanema hakanud surnukeha on eksinud vee pleekivas lokses.

Kannani nõrgad, ääreni haledad, haledad. Mõtted kui niisugused umbsed klaasmunad: sest siin peab laotaja ussikene väga hambuline olema, et ümmarguse kesta peale vereta jälge jätta. Ja vihaselt viskab ta peaga, peaga, mis kunagi kuklasse kinni ei jää. Läbi haavatud soo aga sähvab risti-rästi, risti-rästi välk nartsu mässitud noana, et mitte vigastada ei havi ega seda ilast tsingitoru, mille vastu kirglik kala nõrtsuva rinna surub.

Ollakse häbemata rahul – mõistuseta maas olla, vitsalööki oodata armsalt käelt nii ropu ja kangekaelse ihu külgedele. Pulmad olid ja matusepidu häbile, mida otsiti ja otsiti – suurte, pikkade ja väga lapsikute muinaslugude mälestuseks… Unenäod olid siis kõrgemad kui kärnaste latvadega mäed, kuna nende sügavus Soo südameni ulatas hulluva vaiksuse sees. Tasase ohvri läbi armastas ta oma vaevlemisest märga isast pikkamisi, pikkamisi, et nii vajutavalt-raskelt kaua tunda eemale-eemale minevaid madusid peale kiimalist purgemist magusas udus lahkuda-lahkuda.

Pestud sõrmedega ristisin ma teda, kuna küüned viimase võimaluseni olid ära lõigatud. Natuke inetugi oli vesise sõrmeotsaga, mis kunagi ei punastanud. Kui ta aga peale vaatas, siis ta kohmetas, sest läbi meeleolu oli liikmel mitmetel silmapilkudel inimesepoja nägu, hale jume.

Ees peeti kinni ja topiti õige ligidale. Et mõtetes tilgutamiseviis oleks, midagi pilti pöörlevast ajust. Ja ilusad mehenaised panid oma tules tuksuva puusa vastu või äigasid salajalt kehitades rindade alla nõrguvat patuhigi. Keelatud on – keelatud vastusurumine, et rumalakstegevad mõtted niisama võiksid umbseid ringe teha südame veres, hiirelikult ettevaatlikult.

Kui jälle kord nii kõrgele, kõrgele tõusis juustest kiskudes, kaela värtnana ümber vireledes, siis hoidis ta ennast kui palju pekstud laps vastu niisket saapasäärt või kõlkus kui pisikene kärbes suremisel unustatud sarvnööbi küljes. Iseäralikku nalja tegi ja sügavat kõdi meeldetulevaile mõtetele.

Või oli kui päikest ähvardav karu. Mattis kõik kinni, mis oli ja haljendas, ainult selles looduse kasvava tolmu pimeduses paistis väga kõverate, nagu haigete lillelehtede roosa-himukas inimesepõlv. Keelatud patud olid seal taga, kuna issanda ingel kohal lehvitas, jahutust andes sisse ja välja tõmbuvale hingele.

Janu. Kus lumed sulavad ja kus nemad jälle ära külmavad. Kõige sagedamini teotatud rüpest peab meie lunastaja sündima. Värisege ootuses ja häbis peaga vastu maad pööratult nagu tüdruk enesega võideldes vaevleb: et sulle kõike lubada, aga ise ei suuda avitada.

Viimaks vilus nii väga välisest ilmast ära, et täieni hakkas kokku kõlama minu tahtmistega ilma häälestuseta, nagu niisugune nõiakannel: kui sa kurba viisi mõtled laulda, on ta juba haleda tooniga peale alanud. Ainult mõttest oli ta häbistatud kehale küll: meie mõlemad vaikisime, et pühades ringutustes ümber eksida haledalt, ei tea mikspärast, nagu piinatud loom põhjuste-mõtteid suguta kangutab – ja jälle su juurde tuleb, et ükskord keerlevas tumeduses otsa leida.

Läbi valitsuse rägastiku tundis ta saladuslikke, algupäraliselt suruvaid jõude oma ihus. Ja väljapool olid ka niisugused vahid röövlite kombel ümber talvise maja, poisikesena üle pea ulatavates, uimastavates kanepites. Ja oled väga nõrk, seestpoolt; väljastpoolt hõõgab-hõõgab ainult. Liiga on tehtud. Aga nii kui koer lubas ta ennast lahti võtta liikmehaaval, et nende siplevate voolude üle lõbustada, mis tõmmangutes uusi ja imelikumaid liikumisevõtteid ja panekuid loosivad. Selles on nii suurepärane, sind lõpuni kallistav tundmus: näha andeksandmisi ja kättetasumisi kuhjal ühes kõige peenemas inimese valusas siplemises, siplemises. Pööraksid teise külje – ja ei jõua siit vaadata valitseva mõju niidi otsas kõikuva vormirikkuse peale. Need haledad pildid on ilusad.

Sügavas künnivaos on nii rahulik olla, et mööda musta põhja eemale vaadata, kuidas-kuidas ots tasakesi-ärritavalt kusagil püsti tõuseb – ja siiski niisuguses viltulises kangutamises kõrgemale ei kerki. Nii ei tõmba ka nukkude näitajad paelast tugevamini, muidu tõuseks järeltehtud laps püsti – aga see ei ole piinlik, ilus ega tundeline seis. Need mustad, pehmed vaod on ilusad jaheduse vahetusel, otseüleminekul, nagu ikka, nagu ikka. Ja see on kõige õnnelikum võte, kui külm ader pikemaks ajaks umbselt järje sisse jääb – nii umbselt ja arvamist kartmata, nagu iseseisev mees enesekoristamise puhul.

Või näed sa selles seisvas pilgus jõudude kuhja – põllumehe külimitu peal ta niisama punduvalt, sügiselikult-küllalt seisab. Uhke, et edasi anda, et laiali pillata – ja milleks ongi neid pooleliolevaid matikesi vaja, et iialgi ei jõust õndsaks saada ega seda rõõmude pidu näha suurtes mägedes, ülekalduvas jões, emase elajahimus.

Kui kirg ennast tagasi süüa tahab ja ei saa, nii janutab madu, nii konutab ka öökull suud kinni pidades allikate ääres. Ei mitte midagi tas eluküllusest, lõbukuhjast. See väljasülitav võitvus elupinguli vastu norivat-lahja janu on igaveste lugudes värinate tooja ühes paigas, nagu see on puu mädanemine, ülesehitamine, hargnemine ja kokkusurumine – ühesuguselt tema oma.

Ta, kaasavõetu, aga kaugete maade peale langes lagendikul maha, et tõstes tema tundelist keha üksiduses puudutada. Ta laskis ennast minu juuresolekul igal võõral vaadata ja nende seltsis võisin ma mitu korda tänulikke pilke varju all segavalt imeda – imeda ta rahulolemisi sinu julgusega. Ainult ükskord võid sa inimlik olla – siis, kui sa elajalik oled, kui teie seda vastastikku olete. Kui sa ei häbene ei ilma ega jumalaid, vaid kui sa võid häbita oma jumalat teenida ainsa lugupidamisega, armastades tegelikult, s.o. elu-eesmärgiliselt üles astuda läbi võitva issandalise jõu.

Läbi vantsuva lootuse näen ma oma valminud suguõnnistuses sedasama jumalat mis teisedki, keda need kõrvalised inglid teenivad ja ette valmistavad, näen ka läbi puuaia vastu kapsaid vaatavat narride valitsejat ja valitsevat narri. Et ta enam sümpaatne ei ole, siis võiks teda juba lõpuks altari sarve külge üles riputada, nagu talli sissekäigu kohal kurjalepituse lind kõlgub kuiva silmaga mööda kollakat kanepinööri naelatud-tõsiselt.

Selle tõsisuse sees on kulunud jõuetus, vereta inimesesugu. Ei oska elu üles tõsta, lahtihõõrdunud vööd kinni siduda – või tunneb kahju mahalangeva sülje pärast. Ära pese siis ega puhasta kala soomustest. Abita-suurel hulgal korjab vahtu peale, lase, et ma eksitusi eksitustega pühitsen, pahed pattudega andeks annan. Ainult see on õige usk – juba vastastagi.

Suru ennast mu sisse, või mina tahan kui pehme udu peal kaduda, kaduda. Uppuda on hea. Kiusa siis elule peale, ja lase ennast tuisu tulekul valuta-alasti ära külmada. Nõdrameelne teeb seda poolkogemata – sina oled aga Äärmine inimene: tee meelega üle sügelevate valupistete ristipõiki läbi vastupuikleva pea. Või tahad sa häbistatud usukangelasest narri sarnane olla, kes kõrbest linna jookseb, söögimaja trepi ette küürutab ja ennast päikesekiirest uimaseks teha ei julge.

Taatsuva sügavuse sees immib Vaim, ja käib ümber, ümber. Allapoole. Nagu mägede peal veerev südameta lumi: su hing olgu vilu, sisemiselt rahuta. Läbi kangestava pilgu lase teised harvaks minna, kartlikuks. Pääsemata peate kõik ühteviisi langema. Ja surma ei olegi ilusat päeva tarvis.

Ettepoole kaldudes jalad ei tunne kusagil peatust. Libe ei ole, aga kangenud halvatuses sääremarjad ei suuda armastada ega vihata neid valjusid-õiglaseid kaljusid, mida mööda vihmavesi sügisel alla jookseb ühtlasi – ja kus pragudes pisikesed kollakad igal ajal põõsad kasvavad. Suru oma elujanust valutav rind ühe vana seaduse kivikirve väga suurde terasse ja lase kogemata tasa kleepivat veremahla soojalt tilkuda, tilkuda. Nende mõistuseta-tundeliste rahnude näkku, ninale ja habemesse. Üle nõrguv-haledate silmalaugude…

Kui jälle ükskord kullid lendavad ja kööpu jäänud kuju peal istuvad, siis tunneb see ohverdatud kivi läbi kuivanud linnu traatjala sedasama imelist, nimeta tundmust, sedasama sonivat oskamatust seal sees, ja lahunenud emast tunneb ta, kes taeva läks peale vaevlevat äraseletamist esimese verega.

Vahest hulgute orus ja näete kaljudel loomi. Siis teadke, et tema ka seal sees on. Tema, kes värises oma hingeõndsuse pärast, kes Jeesuse nägu, kui tüdruk poissi ootas, kui ei tohi liigutada, kui muidugi nii hea, palav ja magus-rahutu on. Otsekui temaga maas ametlikult, vormiliselt rabeldes. Niisama teades nagu kõik, et muud päästjat pole ei ligi ega kaugel.

Üle niisuguse pildi kummargile õiendades kaovad põhjad alt, ja osavasti puuritud ihus puhub tuul nii igavalt, kahetsedes, noomides läbi üksiku valge luu, mööda pooltühja veresoont. Kuhupoole – seda ei ole ma kunagi küsinud. Naine ei küsi ka kunagi, miks sa teda armastada tahad. Aga kes see sõites ta vasturütsiva üdiga kaugele-kaugele läheb? Ja kuhu sa viidki selle igaviku hinge, kui ma ise see algus ja ots olengi, kui jumal isegi paljajalu ja mütsita on, ehk jälle: nagu neetud hernevaht väriseda ei saa.

Või pooleni pestud käevarred, nii peenikesed nagu vigased mustade juttade all – või see poolperioodiline kärnake huule peal, mis haledama, kaastundmust korjavama pildi andis. Ega need minu lahedused ei ole, mis sa teistega öödel jagad, et kõike ühteviisi kallistada.

Mustade paisude taga, seisvate vete sees – seisvate vete sees. Seal on hädaohtlik olla ja seal on väestatud, nõiutud liikumised. Vägevalt paisuv huul ja iga sõna, mis alla heidab, kehas niisuguse rutulise, väga ilusa vaomise teeb. Et mäletada oleks suurtest maadest ja nendest lauluviisidest, mis kui elektrilised sõnad lendavad, ennast olla lasevad – kuna luiskude sees ritsuv inimese Hing nagu narr keksib, on ilane ja vagune. Mis aga mitte ei virise, see on sõtkutud omas ihas – himude tee, see on kõver õnneraud ukseläve küljes, kes ülekäimisi tunneb ja teab, aga Naelutult nii olema Peab. See on ka pisikese lõokese süda, mis ta sees niisuguse pisikese punase niidiga ripub ja ripub… Kui meie siiski läbi kahiseva heina kuristikku võime vaadelda – viserdab leiges õhus oma valgete seinte vahel – nõtkuv ja vedruline lootuse hoog, nii püsti ja ripakile – nii värisev ja vagune.

Tilkadena jooksevad inimeste hinged – tilkadena langevad nemad merre ja lahunevad õhuks. Mööda pehmeid reisi üles roniv ja kaudu lühikest käisekest alla laskuv inimese kiimalisus ei väsi ära. Kui ta niisuguse terava servadega paki kombel ennast lahti hõõrub ja deemoniga tantsides ennast vastu vana pliidi krobelist ust ära lööb, siis tiretab piimavalge jõud läbi koti ja palaka, läbi elastse põhja vaibale ligemale, ligemale. Ju aeg on käes – hullamise hulluse aega – väga toredate sõnadega, sõnadega. Inimene teeb tüdrukule liiga – või lõpeb ise.

Laske teda laulda väga roppe laule hingeõnnistuse, issanda ja sigitamise teotuseks. Ta peab kui kruus head õlut oma vahu ikka kuidagi üle ajama. Näete: kõik tahaksid sügavaid, julgeid sõnu, mis tiirastamises lapse lõpuni ära kääritavad. Mõistusele võid märja alusseelikuga mööda pead lüüa: see on jälle tema pühitsus. Ja talliseina küljes imeb uurakil savine pesa seda sügiselõpu vingu, mis merest tuleb ja petetud närukaupmehega mööda talusid ümber nuusib. Need on koerad, inimesekoerad, see on inimesesiga, teised kõik veavad nimesid halli toru mööda keldrisse, et sissekukkumisel seisma jääda ja eneses luuavarrejämedust valu tunda.

Ja mis sa veel tead: on parem, et sa üleni pime oleksid ja neid tõmmatusi ringutustes mitu korda kõvemini laseksid naerda. Siis rahulik-rahutu olla omas õndsuses, kui hing maniaki tupes, südamlikult vaikne kui vana kuulutuseleht postil, või põlgavaltpilkavalt piinatud moludesse kaeda…

*

Laulaks omas tujus õhtust, hommikust ja päevaajast. Ootaks, kuidas aga lõpupoole pääseks, teeks katseid mitut moodi ümber põõsaste käies, läbi kraavi hüpates. Vaataks väsimata sinna, kus elu hing on, kus ta liigub. Nagu tunnikell – ülespoole vaataks, nõnda hullumeelselt kämpus olles, mööda pendlit. Mööda ronivat venivat ahelat, mis painduv-vilu on ja sisse tõmbab oma otsa. Teises otsas oled sina: kangekaelne tunnikella pomm. Vea kui sügisest märga isast lammast külalaudast, ja see surub omad elusõrad sitke karge sisse, iga kinnise kivi taha.

Omas vaevlev-kerges mõtlemisviisis veaks pehmeotsalist lehthagu mööda tolmust tänavat, ja emata lapsed astuvad harjunud tallaga ärritava hao peale, kuna midagi katkeb uhkelt, valuta ja viserdamata. Mu tundelise naise juurde laske mind läbi papise seina minna. Ja jumal on teda õigepidi juba ennegi aegamisi käänanud, et elada kõige lihtsamalt, lühemalt, – või jälle olla niisugune haruldane kadakas, mis öösiti kasvab vanal tuleasemel.

Laske teda härgadega ühes taktis ja jalga vahetades mööda rööbaste ääri minna, ja see emaste lõhnata oktoobrihommik karjuks nii hõiskavrõkkavas vaimustuses, et lehmad oma sõnniku peal saavad rahutuks ja oigavad oma õnne järele. Üksainus elukutseline loom raputab oma pähe kogunenud mõldu, imestleb selle paksu, silmadesse kogunenud vere üle ja tõuseb üles, kiimaline nagu ennegi, ennegi.

Issand, lase need lapsed rahus ära minna, et need meie lapsed ei väriseks sulavates unenägudes ega tunneks hõlluvat merehaiguse suurust himu südame all nagu noor mees, nagu tüdruk, kes asemete peal nõnda ja nõnda on neelanud, on oksendanud, on teravaid tõmblusi tundnud all keres ja üleval huljuv-suurte silmade, silmade sees.

Lase nad pehmes soonivas jõus õndsad olla – ja siis jälle külma liiva sisse poole kehaga suruda. Või tahate, et ma kailurohu nõrgestavat haisu tundes pean kella neljani samblikus õnnistuse poole pöördult olema nagu pühapäevahommikune tüdruk, nagu järskude liigutustega kiil, kes vette maha ei lase, kes ka oma pisikest hingeauru välja puhub soode ja inimeste peale-poole. Raudtee vedur nõnda ka hõiskab. Ja meeleta: ennast pidada ei suuda.

Seisaks aga ees: kiimaline loom. Või kuhu sa teda, linnukest, tõukad: nii ta jääb. Laota niithaaval ära, kisu – ja näed, kuidas lõng terve olemise eemal rüngsu tõmbab ja rodiseb, rodiseb, nagu purustaks häbilapse konte põlvede vahel kokku, et siis plekkmannergusse mahuks see keha – ja maha.

Selles magusas üksilduses imeksid sa ennast kõige külge, mis inimene ei ole, ja näeksid läbi kokkukiskuva tundmuse neid metsik-julgeid ja meeletu-häbita metsinimesi, seda vaba lasterahvast, kes puunotiga teisele pähe lööb ja ise naerab, naerab; kes rikutud patuvärinas kõikuma ei hakka, kui ta silmapilgu ilusaks lõbuks pühade pidustavat liha imeb selle küljest, kelle kõver hing taeva lubatakse minna. Et puhmida hangedest läbi ja vastu ahju süsi vahtida, et võtta niisugune ainukene võte suurvarba mõtleval otsal ja siis unenägija olla oma maitse, mõtte ja tahtmise järele: küll roppudest naistest und näha, ühepäevalistest kuraditest ja inimeste loomisehinge maha jätta.

Kaasikus nohiseb siil kui lambakarjus lagedalt maalt, kaasikus laguneb ka niisugune hall rooste üle savise jäljeaugu laiali, et olla niisugune naljakas ning imelik ühtlasi, et uhkuses metsadest linna minna põdraga vastu läikivat sametit seinal. Või viimaselt korralt paadiga alla liuelda mahalastud kurena ja siis tuule päril servi üle raba pikka-peoti sinnapoole metsa elama jääda. Aga pisikesse talusse ma enam putru sööma ei tule, kus ma pean kokku puutuma tuttavate nägudega ja kuulama, kuidas vanemad köhivad, vend ohkab ja õed himukad on arguses. Karu kõrvade taha tahan mõistmata pikalt vaadata, et näha seda päeva loojamineku-kärbest võitleva kastega ümbermähitult, et eneses tunda sootiksumist. Kõik need on muudatused, uued muudatused päevadelt minule, minule.

Sina aga vehi kui kull, kes kogemata kõhuga sõnajalga hautab, kes alla vaadates mõtet tunneb meie liha sisse tungivat. Ja meie tunneme ja hõiskame. Siis, sa isane, sa emane: ronige kõige igapäevasemalt oma igaviku poole, aga laske mind uhkete inimeste laulik olla. Laske mind kõrgilt kõike elavat tõugata, tallata, vastu hommikut ning õhtut põlgamise pilke saata ja jällegi hüüda: ma olen tugevate noorte uhkuse looja ja eluütleja, kes hommikujõus ühesuguse kergusega mäed ja lagedikud haledaks teeb allaheite keevas kannatamises oma valitsemisest teiste sisse.

Kui sa kuradit näed, siis ütle, et meie tema tahame olla meeletumas hulljulguses, et nende jumalatega võidelda läbi sureva närususe. Nii kui kõikeneelav tüdruk kalduks su magusa aelemise poole, et olla kõik või mitte midagi, et suretada, luua ja elatada. Siis sa, sügav kui meri, kõrge kui mägi Emane, ripud pisikese punktikese peal, naerad üle inglite, irvitad jumala rahutust inimeses. Ja meie vaatame sellesse sügavusse muutmiste löökivas lõbus, ning teame, et elamine on ainult pidulike hingetrallide pärast seespool tumepunast südant ennastsugutavas veres.

Need rumalad, suured ja uhkemõttelised laulud on kasvanud vaiksest mittemidagisest sügisevalmimisest. Kui inimene tasane, rahul ja üksi oli õnnes, õnnelik põhjatumas üksinduses. See Karja kelladeparin ei vaevanud ööd unenägudes ega poetanud pisikesi vihaseid mõtteid pea-ajusse. See sõnnide rasvahais ei võinud vaevlevat ümbrust ta natukesehaaval sissekallamise peal ära reostada, ja pisukesed, surmale määratud konnad teadsid oma aega – teadsid oma otstarvet.

Löö inimesesugu maha, nühi takuse nuustikuga viimane veretäpp hukkamise sillalt ära, sest oma hinge tahan ma kinkida viimasele mõrtsukale, töös halliks läinud surnuhaua ussikesele. Kui see nimetu tõuk siis iseloomuta omahimus sureb ja maa ta matusepidu peab, siis on ses äärmises-valminud vihkamises, kookavas ahastuses lõpu vaikimise üdi põigiti mu luulehinge suurepärasusele.