Текст книги "Otsija metsas"

Tasuma läheb

 
– Näe, isa, ka sina siin!
Sul ju hang ja teiba otsas kiin
ning uued saapad, parem peakate
nagu oleks teoksil pildi ülesvõte.
 
 
Ka rusikaski tõuseb õhku
kui tahaks kõike maha lõhku,
kui ähvardaks see tõmmu käsi
ülekohtust ilma;
ja teine tagapool,
näe, troostib nutjat silma
kui lahke emahool.
Ja silmades on säsi.
 
 
– Ka sina – ja kuhu lähed, isa?
Vaata, lahke juttki visa!
Sul ärritus ja pisar eksind palgel,
nõnda vara valgel
nagu pika-tee sa algel…
 
 
Maga!
seitsekümmend aastat ju —
kõik on külas vaga.
Mu —
 
 
Lähen – tasun! Teised juba ammu ära…
– Neile, neile tasu vaja,
riisusid mu teise poja!
See on kutsuv sõja kära!
Nagu siis, ma ette astun,
kui ka lasen…
Ma sõjamees:
pean ikka ees…
Sa, poeg
ju emapoeg…
Neile, neile hoope palju, hoope, tuld!
Võitlus minu muld —
mu sõda – takuoda.
Aga ei saa ligi…
See siin minu higi —
minu muld…
 
 
Haige olin…
siis mu Mihkel koju kanti,
vett ja lunda pandi…
Tugev, nagu siis, kui koju tulin —
Mihkel! – vahva, tule —
 
 
Poja jalast üle,
kesse imestades kuulab, vaatab
isa selja taga,
kui see neab, sa’atab —
langeb vaaruv vanem,
kes ju ennem
kaua-kaua olnud voodis haige,
kõdu nagu väike,
vana, vaga,
kas ta jampsib, lugu jaatab —
lugu poja üle.
 
 
Aga süle
tõstab lapse rammul
vana isa, kes ei astu sammul,
kes ei hinga enam
ega valjult vannu
suuri sõnu…
Kõik on kurvem, kenam.
 
 
Nukralt pöörab noormees koju,
keda rahutuma aja tuju
kutsub, kus on välja äär,
ja kus oma kopli käär —
ju siis, kui talve koidukuma
lahuteleb soise auru suma
nii väljal, sääl,
kui mäel…
 

25. 9. 1907

Armulaua hommik

 
Armulaua hommik,
tuksub tornikell,
heliseb ja hüüab
nagu tormikull.
Kaja libedane
lendab üle ligidase välja – külla,
tungib, püüab sinnagi, kus kedagi ei ole.
 
 
“Aga, kas ta leiab ka
minu hoone-hurtsika?
Kas ta teab, et haige olen,
et kui terveks saan, siis kirku tulen.
Mõtlen: kas siis tema, mahalastud poja,
surmavalust ühtki pattu andeks saa?
Või pean ma, nagu ikka, nagu ikka —
kirku tulema?”
 

25. 9. 1907 / 1917

Kannatanud

 
Sa kannatanud, räägitakse,
ristil mu eest mitu tundi.
 
 
Ma risti all ka püüan,
otsin, surun elusundi,
 
 
et saata väsind elulaeva
taeva;
sul suurem kannatus ja kõrge tasu:
pääsid üles;
 
 
ma kahklen veel, kas jõuan minna —
sinna,
 
 
pääsen üles,
või närbin põrmu süles —
 
 
mitukümmend aastat turjal
su eluorjal.
 

26. 9. 1907 / 1917

Jeesuse kaebamine

 
Sa nimetad mind Jeesuseks,
ja ei käi minu jälgedes mitte.
Sa nimetad mind valguseks,
ja ei näe minu valgust mitte.
Sa nimetad mind eluteeks,
ja ei käi minu tee peal mitte.
Sa nimetad mind eluks,
ja ei hooli elust mitte.
Sa nimetad mind eluleivaks,
ja ei tunne nälga mu järele mitte.
Sa nimetad mind eluveeks,
ja ei tunne janu mu järele mitte.
Sa nimetad mind viinapuuks,
ja ei ole mu küljes kui üks oks mitte.
Sa nimetad mind peigmeheks,
ja ei armasta mind mitte.
Sa nimetad mind rikkaks,
ja ei palu mind mitte.
Sa nimetad mind igaveseks,
ja ei otsi mind mitte.
Sa nimetad mind halastajaks,
ja ei usu mind mitte.
Sa nimetad mind armuliseks,
ja ei teeni mind mitte.
Sa nimetad mind kõigevägevamaks,
ja ei austa mind mitte.
 
 
Ütle, – kas sul sünnib nõnda
auriiki pärida?
 

Noor-Eestile

Akrostihhon

 
Ma nägin noori mehi nii tõsiseid
Ihkamas Atlasi õladel kanda.
Hulkumas seal, kus randasi vesised
Katsuvad ilmale mõnusi anda.
Esimestena…
Laulda, ja olla kui käskija majas.
Sa olid see, kes teesi ka rajas.
Ommikul vagusi põllule ajas.
Naerma nad vastu neid tulnud.
Iial ei meeleheit eemal neist olnud.
Laulda – ja lauldeski raskeks läeb meel,
Et ma ei saata saa sind sinu teel.
 

Müüdavad

 
Kui vanaste vähe veel paremais paikades mehi —
siis kõnelevad ajud madalad:
et meelitatud sisserändajad
ei hinge kanda tohi, —
vaid peavad soojusekuningale andma…
Ta asja põhjust jällegi on ajalapsed teadnud:
et saadud sõrmeveri see
on määranud ta hingetee —
on nõnda seadnud,
et hinge ta jõudele sunnitud andma.
See mõte sügav, saame aru:
ju tuli ilma jõudeharu,
ja tulejumal vereta
võiks tutvat ollust tereta —
ja vastu võtta loome
aatome.
 

*

 
Ei meie närvielus – nagu mitmed teavad —
kohad need, kas pingule, või väga lõõgu veavad
– siis nii: et mitmel kaaslasel ei ole au ei häbi,
sest, nagu öeldakse, neil kõik ju läbi-läbi…
Me teame: teisel poolel
– niisama vast ka siin —
on päris suurel poolel
neid, keda leotab viin.
Kuid, mis me sellest veame,
siinsamas sellest teame:
ka teistel segu, piin…
Seal reas nad, nagu täienduseks —
on kire naised palavad…
on need, kes ennast alavad,
et teiste kõlblust tõsta,
et targa süüdi pesta —
nad kodanlise lõbu laienduseks…
Seal näeme, kuidas inimene —
ei ole inimene,
ja kelle eest võib osta eluihu…
Kirekihu
ta nii on seadnud —
ka jumal sellest teadnud:
et olgu naista-meest
on ohvrid hulga eest.
 

*

 
Veel midagi kusagil keegid ka vahetavad
ja saaduga räbalakest elu siis lahetavad.
Vast kõik ei tea, ei tunne:
ei olnud seda igal ajal, enne.
Nad haletsetud, veavad-seavad,
nad sõnu küll segavad, sõnu küll reavad
ja jälle kiidavad —
neavad…
ilmaelu, kus vihata teavad,
armastama peavad…
Ta vihad hingetööd;
ja mitmed päevad-ööd
peab kahklema ja lootma,
peab tunde-tunde ootma,
kus taganevad tusad
ja ligineksid muusad.
See võitlus tumene, ja kiusatuse meri,
kui hingeveri
on nagu kogemata jooksnud siia kohale,
kus tülilooted tõusnud algele…
Näed, näed: ei taha,
on alatu, on paha —
pead tundmust tegema,
pead kõike kiitma, kiitma,
pead ajuverel liitma —
ja tühjust nägema.
 

*

 
Su jumal pole tulejumal,
ei kirepreester, rikas mees.
Ju jumalaks on proosarahvas rumal,
on kujud haled igavusevees.
Oo – ei teenida küll taha!
ajavalu… vahahinged keevad,
mõtted maha läevad —
valiks haamri, võtaks saha.
Pööraks juba ümber, jookseks allamäe
aga – aga – üle tee näen vahi-ingli käe,
ta mõõgakäe…
Ja tumedane hirmukuju too,
on elusaladuse kindel põhinoo —
ja noo!..
Ei kingita seal sulle pärlit kallimat,
ei lubata ka sõrmeverejõuset elu lahedat…
Su seltsiks naistelapsed, tütred higitopikud
ja toored ilmanaised
haiged, vaesed —
ning tasuks juhtund hallikopikud,
on punatenga vanne
aruanne…
… Ja vasta, vasta kõige peale ka
kihvtiga.
Sega hinge hallet,
mis tüütavat auru teeb,
ja puista kaetud valet,
mis lööb, mis sööb…
Kui tulevad ta preestriööd,
siis, teadke, kordadel on kihvtiveed
ta loova kire all
saadaval…
Kui juba otsijad-kuradid on paremad,
kui armukene segab kulda-kulda —
ei te näe ajatulda,
vaid ainult tuletooja varemaid:
nälg, häbi – kustund mulda…
 

18. 3. 1908

Elust läbi

 
Ma vean elust läbi
nii sala-salaja.
Ei teiste au ei häbi
mind suuda puutuda.
 
 
Mu tee on metsa taga,
mis muile teadmata.
Nii olen ala vaga:
Ei nad ju aru saa…
 

19. 3. 1908

Soovijatele

 
Saada mulle tervist – saada – saada veel!..
Tee nii, nagu tõesti kaasa tunneks teel!
 
 
Haletse ja nuta, vagus nägu tee;
ega ma veel usu, et on tõsi see…
 
 
Tean, ja tean, ja tunnen: teised nõnda ka
tahtvad lahked olla, tahtvad meelita. —
 
 
Soovi tervist – soovi, siis võid vaadelda,
kuidas ahnelt töötan haiguseni ma…
 
 
Oled minu naine – inimene ka:
tahad oma pärast minu tervist sa.
 
 
Muidu – nagu teada – ligemistele
meeldib, kui sa nälgas ilmud nendele.
 
 
Meeldib – kui sa õues – särgita ja maas…
 
 
Oma kõdi pärast ta sind halastas.
 

19. 3. 1908

Higi soolane

 
Higi soolane – eks vii!
Tarvita ka muskuli…
Vaeva veresoonesi,
sunni liiga närvisi!
Kannikast – eks kulda tee…
No mis sest, ka tuttav see:
särgist naise pärlid saad —
tütre häbist lõbustad…
Löö ja tee, ja tee ja löö —
ajud jäävad järele.
Ajud… Aga veel-ja-veel
muskul karastatud tööl…
 

20. 3. 1908

Teotaja

 
Tean, et enne sündimisi sa
julgesid mind emas teotada.
Tean, et pärast sündimisi ma
emaga sain pisarates leotada.
Aga, nüüd on sinu tütred suured,
mina helev mees.
Nüüd on sinu türed lahti minu ees.
 

20. 3. 1908

Nii on hea

 
Nii on hea, nii on hea
läbi laskmata veel pea
ajud terved teevad tööda
teenivad end päevad-ööda
 
 
Hing ei närvitõbe vea.
Nii on hea, nii on hea
armastusest hing ei tea
ei ta tunne sõna “kodu”
ega perekonna-rodu
midagi ei kinni pea.
 
 
Nii on hea, nii on hea,
kui sa leiaksid seal vea
kus on palju rumalusi,
kummardavad jumalusi…
Ära naisi tunne, tea.
 

24. 3. 1908

Tondiks

 
Enne kui tondiks,
sai ta libahundiks:
rikkus piima ära,
sabast näris mära,
ema külge umbse muhu,
tütrel’ vareshamba suhu…
Läks libahundiks,
siis sai tondiks!
 

Vaatan vastu halli võlvi…

 
Vaatan vastu halli võlvi,
mööda sirgeid pikki puid:
näen siin ainult paljaid põlvi,
väga raskus-rikast suid;
näen siin õrna õie otsa,
musta seemet mulla sees,
iluäratusemetsa,
oma hullumeelsust ees.
 

Võitlus

 
Taevas, maa ja meri
nemad kuulvad pealt,
kuidas mina heitlen,
ei nad tõsta healt.
 
 
Tahan tundmust teha,
südant teenida,
tahan armu viha
kujuks segada.
 
 
Tahan hinge näha
käia kunsti eel
kõneleda tungist
laulda kirest veel.
 
 
Vaev on… Võitlen ammu
laial mereteel;
otsin kindlat sammu
nukraks läheb meel.
 
 
Ligi inimesed
kuulevad ka pealt
kuidas laintes võitlen
nad ei tõsta healt…
 

25. 3. 1908

Ilma-mõtted

 
Septembri-ilmad tumedad
mu sügis-rinda rõhuvad…
 
 
Ei siin küll pole õnnel asu,
kus viletsust on terve lasu,
kus päikse-laulud palavad
ju enne ära surevad.
 
 
Ju enne – —
 
 
Siin jääne nälg ju hinge sööb,
siin vaesus põue kihvti teeb —
ja siis, kui süda hõiskeks valmis,
mu elulaul läeb näljasalmiks…
 
 
– —
 
 
Hall ja kurb on sügis õues,
igavam ja õudsem põues —
igavene tühjus hinge sees,
surnud rõõmud, surnud pidud minu ees.
 
 
Nii on see, kes meeleheitel – —
 
 
Kui see puu sääl aias õhkab,
kui ta kõdund lehti vihkab —
siis käib elu-valu-häbi
lämmastades hingest läbi.
 
 
Sopane on lävealus,
mõtted mustad ajutalus:
mille pärast minule ei ligine
roostekopik – kopik higine?..
 
 
Kui kohkund lehed kollakad
maas keerlevad kui lollakad —
siis muremõtted mustemad
mu sügis-hinge vaevavad…
 
 
Mu koltund vaeva-hinge!
 

1908

Laul lapsepõlvest

 
Kus hoovid haisesivad,
sääl aastaid kännisin.
Kus sitsikuue-räbal,
sääl ilma sündisin.
 
 
Mu ema oli värdjas,
ma kahekordne veel.
Mu isaks… vanad poisid,
armastus – kõrtsiteel.
 
 
Ta, vanem, teenis mehi…
Ja nädal puhkel sai – ,
siis nõnda palju jõudis,
et häbi ilma sai…
 
 
Ma hunnikutel toitsin,
kus kondid, putukad.
Ja elu sisse hoidsid
teenijad jutukad.
 
 
Kus porid, vetekärbsed,
seal jooki korjasin.
Mitmeldi vaheldades
ma sante orjasin…
 
 
Mu kunstikasvataja
on purjus ema laul – ,
kui teised tegid liiga
sõtkutud neitsiaul!
 
 
Ja saladuse isa
ma nägin alles siis,
kui nööri lõikamiseks
üks võõras noa viis…
 
 
Te laulge kiidulaulu
ja õnnes hüpake —
kuid põlata ja naerda
mind mudas lubage.
 
 
Te õpetaja hüüdke,
kes lapse taeva viib.
Ma tulen öösel hoovi…
te leidus rahu müüb.
 

19. 3. 1908

Uulitsal

 
Öö õhu vedeluses
ma hulgun uulitsal.
Mu ajus vaevalises
on kihvti saadaval.
 
 
All vaevarinna valus
koht nälgind needmist loob,
kui hooraelu talus
kirg ennast purju joob.
 
 
Torm õudne põues rädib
ja häbi suurendab,
kui tuulehoog alt rebib
ja põlved paljaks a’ab.
 
 
Oh, naerab hullumeelselt
lai sopiline suu!
Ja liigub nagu viimselt
väsinud saarepuu.
 
 
Kui kord veel teda näeksid,
kes oskab piinata, —
küll purustaks ta musud
üks pudel viinata!
 
 
See purustaks ta musud,
ta õnned maha lööks,
häätegelised rusud
mu häbi ära sööks.
 
 
Kus sopasema paiga
veel valiks uulitsal —
ei tunneks, teaks enam,
mis näha, kuuldaval.
 

Rinda vastu

 
Rinda vastu tuiskab, möllab,
seitse kurjavaimu sees,
kord ta kratsib, kord ta hellab
uimasena jalge ees.
Ma ei või – ja meel on hale,
süda karvane ja maas:
ma ei või – ja kõik on vale,
rind on kinni nagu paas.
 

Kuuled kuma…

 
Kuuled kuma läbi mäe,
silmad midagi ei näe.
Mis on meie vahele
kasvatand mäeahela?
 

Jäljeta

 
Jäljeta-jäljeta-jäljeta ma
ilmadest läbi pean pääsma,
taevastest mööda ja haudadest üle —
sinna, kus ahetab unustus-süle.
 
 
Kui ma ka valitseks, talitseks sääl —
aegade ääres, momentide pääl:
sideta, pideta uhke on minna,
olgu siis siia, või olgu siis sinna.
 
 
Seda ma tean ja ka tegema pean:
ased ja jäljed kõik kaasa siit vean.
Enne veel väiklased sidemed kaotan,
enne veel viimsedki paelaksed laotan.
 

Sein

 
Mind ammu-ammu lahutand
on teistest vahesein.
Ning ilma ees ma naeruks saan,
et ainult nutta võin.
 
 
Ei otsi meelitusi neilt,
ei oota armastust…
Või oota uusi teesi teilt,
ehk olen vaba ju.
 
 
Lase raskel päeval kätt ei saa,
lase unustagu mind.
Ei ilma kohut karda ma,
mu kohut varjab rind.
 
 
Ei nende tõde taha ka:
kus vale alati.
Võin unistusi uskuda —
neid siiski iialgi.
 

Lihavõttes 1913

Videvik

 
Videvik, need armsad tunded,
mis sa kaasa tood —
viivad ära mure-sunded,
toovad tõe-hood;
 
 
mineviku mured-vaevad
sõudvad laiale,
tuleviku usu-taevad
tõusvad elule.
 
 
Meie elu videvikkus
kergelt mööda läeb;
ainult väike jäljestikkus
järele sest jääb.
 

1918

RÕHUTUD RINGIDES

KOLMEKESI

Külas oli sõnnikuveo aeg. Värske põlluväe lõhn hõljus taluõuedes, külatänaval, põlluteedel ja kesapõllul. See muile nii vastik lehk oli põllupidajale meeldivam kui kirjude metsalillekeste oma. Ta tahaks, et laudas ikka veel paksem sõnnikukord oleks, et puuvankrite redelid veel kaua kollase sõnnikuga kokku määritud oleksid, – siis võiks ta kesale ikka paksemalt ja paksemalt ja viimaks nii paksult, nagu ta tahab, sõnnikut peale riputada. Ka mineva-aastane tuhlimaa saaks oma jao. Need on harilikud põllupidaja ideaalid sel ajal, kui ta ema-maale koormate kaupa toitu kätte kannab. Põlluharija tahab ju, et ema-maa ta vaevalapse – vilja – hästi ilmale kannaks, teda rammusaks imetaks ja söödaks neid lapsi isa kasuks kahel aastal kaks pesakonda. —

Va Tani Hendrik läheb oma võiguga mööda sügavarööpalist sõnnikuveo-teed tagapõllu poole. Nagu salaja on ta kodustest õue– ja aiaväravatest läbi pugenud ja nüüd juba pooles põllutees. Ega ta sellepärast teistest küla peredest välistes töödes taha ei jää, et mõõduhärra kruntipanemise ajal ta põllud külast kõige kaugemale, mõisa metsa alla ja kiviraunade vahele paigutas. Vahest külainimestel veel kade meelgi, et va Hendrik oma pere abiga nii palju jõuab.

Hendrik patsutab ees ja veel nii nobedasti, kui jalad võtavad. Võik üsna sirge taga, kui ta järele komberdab, ja päitsete varrus on nende kahe vahel.

Mõlemad on, või õigem, olla Jumala loodud loomad: üks viiendamal, teine kuuendamal päeval, esimene setukese näo järele, teine Looja sarnaseks. Ma kirjeldaksin neid mõlemaid kas või otse kirjanike šablooni järele, aga Hendrik seda ei salli, kui temast midagi räägitakse, veel vähem võib ta riideid, mütsi, habet, või viimaks veel nina ja näojooni kirjeldada – selleks ei ole mul veel julgust. Ta ütleks mulle: mis sa sest saad? ja lööks mulle oma sõnnikuse käega mööda kõrvu. Ta konks-sõrmedes on veel jõudu, olgugi et nad täna öösel vähe puhata said.

Need loomad olid mõlemad vanad ja elatanud ja ma ei tohi ütelda, kumb neist vanem, kumb noorem oli.

Lai koit oli väljas. “Näed sa imet, kui hilised me täna hommiku oleme, päikese kohast juba üsna punane,” rääkis Hendrik enese ja hobuse hoiatuseks, et teisel korral enam niisugust tükki ette ei tuleks. Hendrikul on viisiks ikka iseenesega ka kuuldavalt rääkida. Ta ei tahtnud ju kõrvade eest midagi salajas pidada, mis ta mõtles. Et ta ülepea kasin mõtlemises oli, siis avaldas ta mõtlemise vaheajal oma ettekujutusi sõnades.

“Tule, näru!” tõmbas ta ohelikust võiku, kes sörkima hakkas.

Aiamulgust hobust oma põllule tõmmates oli Hendrikul kohe esimene mure vaadata, kas ader järje peal alles on.

Ja ader oligi oma kohal, halli kivi ääres, sealsamas käsilvao sees, kus ta eile õhtul jäänud. Ader – see oli võigu ja Hendriku teine seltsiline. Kummalgi oli kaks seltsimeest ja ise kolmandaks, kelle eest nad vastastikku muretsesid. Hendrik küll palju enesega tegemist ei teinud, tal olid hoolitseda ainult 20-aastane märakene ja pisike puupaleline raudninaga maatõugu adrakene.

Hendrik pani võigu tööriietesse ja köitis ta siis rihmadega adra külge, nagu sunnitöölisi käruga paari pannakse. Tõmbas veel laka rangide alt välja, otsatuti aga suitsete peale. See oli ka mood ja Hendrikki ei olnud ju moodust veel maha jäänud. Oleks keegi otsatuka suitsete alla jätnud, siis oleks ka Hendrik selle lolluse üle naernud.

Võib olla, et ka linnud laulsid, lõo lõõritas või koguni ööbik laulis, aga mis töömehel nüüd Jumala linnukestega asja on. Kellel neid nüüd aega kuulata!

Kui hobune adra külge oli needitud, vaatas Hendrik päikese poole, kas ehk see juba välja tulemas ei ole. Ta nägigi juba punase kera äärt ja esimene kokkusaamine temaga laupäeva hommikul ei olnud neil mitte sõbralik. Hendrik oleks tahtnud, et ta ometi kümmekond vagugi enne üle põllu selja oleks jõudnud kriipsutada, kui päike jälle välja tuli. Ta ei näinud päikeses muud, kui üht tüütavat tulist kera, mis teda ikka ja jälle higistama pani, ka siis, kui ta vati kivi otsa oli visanud, ja mis võigule palju tülitajaid parmusid ja kiilisid tõi. Parmud ja kiilid närisid vana võiku ja sellel oli siis valu.

Hendrik oli juba ammu päikesega vihamees, ja seda õigusega. Alles mineval aastal veel oli see ta odrapõllu ära kõrvetanud, heinaajal vikati põõsa ääres pehmeks paistnud, ja nii igal aastal omad karutükid selle pahareti poolt. Miks ta ülepea seal taevas iga päev luusib? oli ta mõnigi kord enesele küsimuse ette pannud.

Pilved olid Hendrikule palju armsamad, maha arvatud kõue– ja rahepilved. Ta oli muidu va julge mees, aga kartis nagu laps kõuekuule ja valju müristamist. Rahe oli temal jälle mullu kahe aasta eest, siis kui seal põllul kõige parem rukis oli kasvanud, kõik rukki üsna loogu maha löönud.

“Nõõ! tõmba!” hüüdis Hendrik, kui ta ohjad adrakure külge kinni oli sidunud, ja lisas nagu oma käsule põhjendades juurde: “Päike tõuseb üles, parmud tulevad välja!”

Hobune kõmpis üle laialilaotatud sõnniku ja ader ajas maa sisse. Hendrik muljus kondise käpa adrapea peale ja pidas teda nii parajas sügavuses. Hobune venitas, mees nõõtas ja andis ohjadega hoogu, kuna adra raudne nina külma mulla sees tuhnis. Üks vagu sündis minnes, teine tulles ja nii edasi sai viimaks mitu vagu põllu räpasele seljale.

Punane päikene oli ka kõrgemale tõusnud. Hendrik, või ülepea see seltskond oli viimane olnud, kes õhtu lahkumisel teda siin jumalaga jättis, ja nüüd oli ta jälle esimene, kellele ta puude latvade läbi teretamise-kätt võis pakkuda. Päikene, oma vastuvõtja hoolsuse läbi rõõmustatud, läikis ja naeris vanamehe mütsi ja hobuse selja peal. Nüüd oli ka Hendrik päikese vastu lahkem ja ta oleks edeva päikese kas või oma külma nina peal mängida lasknud, oleks see aga tahtnud. Kevadehommikune viludus oli neid lepitanud, kui küll mitte kauaks.

Nagu ema last, nii söötis ka Hendrik oma kesapõldu. Kõik sõnniku, mis maa vao ajamisel suust välja laskis, sai ta tagasitulekul uuesti vastu võtma sunnitud. Ainult mõni tükk jäi vaoharjale pleekima. Neist pesi pärast vihm jälle heinad ja õled välja, aga mädanesid viimaks ka sealsamas.

Iga vao peal, kõige rohkem aga vana lõpetusel ja uue hakatusel, andis Hendrik võigule hulga õpetusesõnu, nagu ülemad soldateid õpetavad: “Pööra! Tagasi! Nõõ! Kossa!” ja veel terve rea sarnaste sundivate sõnade all pidi mära edasi liikuma.

Hendrikul oli hea meel, et veel vitsahirmu võib pruukida, ja nagu oma kohust tundes, tõmbas ta sarapuuvitsaga mööda hobuse külge – muidugi ka Siiraki meetodi järele. Ega ta sellepärast hobusele valu ei tahtnud teha, vitsaga pidi ju looma ikka mõnikord ka kohutama: muidu läheb laisaks.

Ühisel nõul ja jõul kündsid kolm – hobune, mees ja ader. Nad harivad põldu, teadis Hendrik rääkida. Aga see harimine on väga metsikumoeline. Nagu nemad siin põllu selga adraga lõhkusid ja seda harimiseks nimetasid, umbes nõnda hariti omal ajal ka Hendriku tõugu loomi, kui keppidega nende turjal künti ja vitsadega üle äestati. See oli vana aeg, kui Hendrik mõisas teol käis. Nüüd on mõisa rentnik – moonakas – nõndanimetatud oma põllul. Siin peab ta, tema naine ja lapsed, hobune ja ader tööd tegema, sellepärast vaevlema, et mõisahärrale 90 rubla renti teenida. Ta on ikkagi tööline mõisahärra põllul ja selle töö eest saab ta pütitäie silku, mõnikümmend suurt rukkileiba, paarkümmend küünart jämedat linast riiet särgi ja pükste tarvis ja veel mõnda väikest asja oma ja perekonna jaoks. Ja see on kõik mitmehingelise perekonna vaeva vili!

Mitu korda oli juba Hendrik 90 rubla selle põllu eest maksnud, mitusada ja tuhat teopäeva ta esivanemad selle maalapikese eest olid pidanud tegema, aga ikkagi ei olnud lapikestki veel sellest oma. Kuld, higi, pisarad… neid on palju, nii väga palju juba ohverdatud! Mis see peab tähendama? See on mõistatus niisugusele, nagu Hendrik oli.

Tükk põldu oli juba üles küntud, hulk põllurammu juba maa põue paigutatud. Selle töö järel läheb võigu külg kiiskama, raske töö paneb ta higistama. “Tarvis looma puhata,” mõtleb Hendrik, ja selle mõtte tõenduseks lausub ta kuuldavalt: “Õige tunneb oma lojukse hingevaeva.” Tema tahab ka see õige olla, kellest Jumala sõna räägib, ja jätab hobuse lõõtsutama. Ader vajub ka nagu väsinult vao sees viltu. Hobune ulatab mõne ümberseisva ohaka ja oblika hommikuooteks. Ainult Hendrik ei püsi, ta ei raatsi puhkamisega aega raisata. Või mis seal enam puhata lasta ongi? Mees on juba nagu mõni kondiratastega masin. Ega siin kondid ei kosu ega kasva.

Kevadise künni ja sõnnikuveo ajaks söödab Hendrik ikka võiku, et see põllul ka sile ja tugev loom oleks. Teenib teda sööma ja jooma ettekandmisega nagu inimene looma kunagi. Aga Hendrikul ei ole kedagi, kes tema näo sileduse, ta musklite tugevuse eest muret peab. Kas ta seda väärt ei olegi, et ta hobuse kombel raske töö ajal ka paremaid suutäisi ehk vähemalt lihtsat toitugi hästi kõhu täis saaks? Nüüd mõtleb ta mõnikord söömalauas: “Mis ma, vanainimene, enam toitu raiskan: eluajal küll söönud,” – ja paneb enne lusika lauale, kui keedetud jahurokast kõht täis saab.

Nõnda siis on: kui hobune ja ader hingavad, läheb mees kive üles kaaluma, neid raske kangiga purustama ja sarapuupõõsaid raunade pealt ära hävitama. Ja nagu ristiks on loodus siia põllu kohale nii palju halle põllukive maha pildunud, keset põldu sarapuupõõsaid kiviraunadega istutanud. Iga ootel, iga päev jälle võitleb Hendrik nende vastu, aga kivid ei lõpe ega vähene põõsad, neid on ju aruta palju.

Ka vanamehe ots on kivide kangutamise juures higine, aga tema peremees ei luba teda mitte võigu kombel puhata. “Las jookseb higi, las näen vaeva – siis saan taeva,” mõtleb tööloom, see kuuendama päeva laps, ja pühib aga tilkuvat higi kondiselt otsalt ja hõreda habeme seest. Hobusel ei olnud vist veel niisuguseid mõtteid. —

Peale puhkeaja hakkab Hendrik uuesti tööle, juhib atra ja hobust. Kui adranina tee peal kivi takistuseks juhtub ette tulema, siis jääb ta seisma, ka võik seisab ja laseb sammu tagasi, nagu uue pealetungi jaoks jõudu võttes. Juhtija käsi väriseb ka – ta tunneb nendega ühesugust takistust. Seal nagu ühinevad nende kolme jõud ühise vaenlase vastu.

Nad künnavad. Hendrik ei pane nõndanimetatud loodust tähele. Ta on juba sellest nagu ära tüdinenud, kõik on nii igapäevane, tüütav. Ainult seda pani ta tähele, et sooja päikesekera üle suur pilvetükk peatama jäi. See sündmus looduses rõõmustas teda: nüüd pole võigul ju täna nii palju kiilidest ja parmudest kannatada. Ka eidel kergem särki pesta, kui see väga higiseks ei saa.

Korraliste vahede järel peatasid hobune ja ader, ja Hendrik käis järjest eemal kive purustamas ja veeretamas.

Viimaks tuli see aeg kätte, et kündja mõtles: hobune tahab hommikust süüa saada. Veel mindi korra vaoga üle põllu, ümberpööramise järel vabastas Hendrik võigu riistadest ja viis ta põllupeenrale, kus kõige paksem rohi kasvas, hommikust sööma. Mära hammustas ahnelt lihavat rohtu, kui ka vanad kulunud hambad suutäie jälle ära kaotasid ja osakese maha libiseda lasksid.

Ader jäi ülespoole pööratud aistega tööjärge kinni pidama.

Nüüd tuli ka Hendrikule meelde, et ta ise ka natuke leiba võtma peab. Ta võttis kivi otsast toidurätiku, istus ise kastest märjale kivile ja harutas toidu lahti. Kolm surnud silku kukkusid määrdunud kivile, üks kõige lahjem veeres veel üle ääre maha. Vanamees korjas need jälle rätikule kokku. Kui ta kesist leiba nii lahtiselt oma ees nägi, kaotas ta kõik muud tahtmised ja soovid ning tormas hammastega leiva kallale, nagu oleks see kõiges süüdlane.

Kukulind kukkus mõisahärra tamme otsas nii iseteadvalt ja häbematult, nagu oleks ta tahtnud ilmale kuulutada, kes neist kolmest kõige õnnelikum, kes kõige õnnetum on. Ka linavästrik lendas küntud vagudesse toitu otsima ja leidiski ka sealt hommikueinet, kuhu ta seda ei olnud külvanud.