Текст книги "Otsija metsas"

OHVRIALTARIL

Kui Eesti lapsed jälle kurja tegid oma jumalate silma ees ja seljataga, siis anti neid ära naabrite kätte mitmeks kuuks…

Taevas pandi üksikute suusõna järele kinni ja armuheitmisevihma ega õigusekastet ei langenud enam ühegi kahtlase peale. Kisendamine oli ülisuur igal pool kogu rahva seas. Kõik tundsid oma süütust ja nõrkust ja meeleheitmine oli valitsemas.

Aga mida rohkem neid vaevati, seda enam neid jälle… sai!

Kellel vend, poeg, isa, ema, õde pidi kannatama neilsinatsil päevil. Kes kaotas kõik, mis temal elu veel elamisevääriliseks tegi: kodu, peavarju, varanduse, perekonnaõnne, tervise…

Kaotati veel rohkem kui kõik see – sunniti elamist järele jätma, ja selleks olid mitmesugused viisid, kuidas aatomite liikumine lõpetati.

See oli uus ohvriteenistus, kus – muidugi jumalate poolt lepituseks – lahjasid ohvreid nõuti. Siin ei ohverdatud enam mitte sikkusid, kellest räägitakse, et nemad pahemal pool seisavad, kes oma edevuse poolest lammastest kuulsamad on – vaid lihtsalt neid, keda suurele karjale hädaohtlikeks peeti. Need pead, mis üle teiste ära paistsid, niideti maha. Paksukõhulised preestrid vedasid alati kontloomi tapalavale. Verehais tõusis üles taevalistele lõbuks ja Jumalal öeldi kõigest sellest hea meel olevat!..

Kõige paremaid otsiti hulga seast välja. Need langesid ja jätsid verega määritud tee järele. Selle tee peale astuvad uued tuhanded.

Ühtedelt võeti see, mis neil siiani maksuta tarvitada oli olnud – õhuhapnik – ära. Kui kolmekümnekopikaline nööriots pea ja keha vahel oli pingutunud, siis sündis suur muudatus ollustes. Seda ei olnud enam, aga teised olid veel. Ülikenasti olid need “vigurid” – nagu ajalehed rääkida teadsid – korda läinud: iialgi pole tööd korratud, missuguseid vahejuhtumeid ei tulnud vabriku halva materjali pärast ette. Jah, seda ametit mõistetakse veel osavalt pidada! Alles 80 aasta eest pidi keegi, kes äparduse all kannatas, kaastundlikult kaebama: “Vaene maa! Ka puua ei mõisteta enam.” Ja nüüd juba nii kaugel…”

“Teiste hirmuks” tehti kõik. Äratati üksikute ilm-mürakatega, kohutati ka sagedasti kogusumakatega. Kuus ja kaheksa meest ühe vastu!

Siin pühendati mehi tinale. Püsti, ausal kombel läksid need kõige ilma teed. Et märgilauad ise tähtsat toimetust ei näeks ja viimaks sedaviisi ka kätte ei õpiks seda ametit, siis tehti kunstlikud katted silmaklaaside peale. Ja nüüd – Ait! Vop! Korraga!

Sedaviisi mõeldi midagi juba ära kaotatud olevat. Aga ilmast ei lähe ometi midagi kaduma. Vaim elab! Ja hirmus on mõtelda, kui palju arusaamist on juurde tulnud. Mäletame ju muinasjuttu, kus madude iga äralöödud pea asemele seitse uut kasvas.

Elutuli on vägev, aated pühad ja kaunid! Kõrgele lendame ja jätame selle inetu ilma alla. Meie otsime inimeste ja ideaalinimese tundemärke!

Nad kisendavad veel oma jumalate poole.

Neile pakutakse inimeste poolt veel kõiksuguseid vigureid, ka lahkumise eel ei pääse veel kommetest lahti. Aga nemad pääsevad peagi pettustest lahti. Maetagu neid surnuaedadele suure toreda ausamba alla või visatagu troppides suurtesse aukudesse – see on ükskõik. Nende haudasid mäletatakse, mälestatakse neid endid ja vaim elab edasi – igavesti.

Ohvrialtar suitseb veel edasi, nagu uusi palasid oodates. Sinna peale tõstetakse üks… kaks… kolm… Aga peagi tuleb viimane.

Seda viimast ohvrit ootame meie kõik!

SÜDAMESALADUSED

Põues peituda paljugi: seal põksuda armastav süda, asuda mitmesugused soovid ja saladused, ülepea – põu on tundmuste pesapaik. “Ei see minu põue mahu,” kaebavad ju luuletajad, kui tundmused väga paksuks on paisunud. Tõesti – seal peab ikka midagi olema, kui sellest nii palju räägitakse.

Mitmehoogne armastus – kus selle pelgupaik küll mujal võiks olla kui põues. Ilmas ju teda ümber hulkumas näha ei ole. Ainult nime järele tuntakse teda, nagu lõppenud või nägemata asja mälestatakse. Nüüd on kerge ütelda: armastus on südames. Seal ju seda keegi ei näe. Sarnane lugu on ka teiste tundmustega.

Tahaksin ka siinkohal südamesaladusi puudutada, kuigi neid küll avalikult välja tuua võimatu on – sest peidukoht on tundmatu. Otsida võib ikkagi, ega see kuritöö ole. Leidmise korral saame vast kolmanda osa omale. See on juba midagi!

Ainult vist küll särgil on südamesaladused üksi teada, ta on ju kõige ligem naaber. Aga särk on jälle nii süüta-loll, et ta kõigest sellest ometi midagi ei tea. Oleks särk vähegi mõistlikum, võiks ta südametuksumised üles lugeda, ta tunneks, millal armastus valminud on. Siis, tehnika täienemisel, võiks vast viimaks niisuguse aparaadikese üles seada, mis armastuse kraadidesse jagaks ja mille küljes ühtlasi ka jah-grammofonikene oleks, mis õigel ajal häälitsema hakkaks. See avitaks piinlikke armastajaid palju.

On nüüd keel siin süüdlane või mis viga see on, et saladused nii vähe maksvad on. Neid ei osata hinnata, neid ei suudeta kaitsta.

Meie tunneme palju temasid ja temakesi, kelle saladused nii üürikese elu ealised on, et harilik liblikaski siin oma elupäevadega võistelda võiks. On saladus südame pealt juba keelele langenud või õigemini – tõusnud, siis on ta varstigi suust väljas ja leiab peatusepaiga kaasinimese kõrvades. Keel on südamesaladustele halb katsejaam, hambad – truuduseta vahid. Sellepärast peame ettevaatlikud olema, et põuevarandused mitte pea poole ei pääseks.

Pea seisab särgist kõrgemal, nagu omal ajal paljud meie “politikalised, majanduslised, kirjandulised” jne. jne. ajalehed parteidest kõrgemal seisid. Ajutegevus ei puutu saladuste jaoskonda, müts on kalevine, särk – linane.

Neid on palju, kellel midagi põues kanda on. Mida kanda – see on üks kõik. Noor neiukene, näituseks, võib puhast armastust põues hoida, kuna vana töömehe põues selsamal ajal nahkne tubakakott peidus on. See on – põuevabadus. Higista! – sunnib tõsine elu; unista! – meelitab luule.

“MUSTSADA TULEB!..”

Kui hea oli enne ilmas elada – siis, kui ka kivid alles pehmed olid, kui metsloomi nii palju ja inimesi vähe oli! Siis oli ruumi igaühel, jäi ülegi veel.

Nüüd on inimesi palju, metsloomi vähe ja kivid on sinnagi kasvanud, kust me enne midagi muud leidsime ja leida mõtlesime…

Näete vanu inimesi, kui head hambad, kui tugev ja vastupidav turi neil on! Ja meie teame, et need kehaosad, mida sagedasti harjutatakse ja haritakse, ikka kasvavad ja kangenevad. See ongi vist vastupidamise põhjus…

Sellel ajal ei teatud ju muust midagi kui ainult “mustast tuhandest” – ja see oli siis ka kõik. Õndsad ajad! Nüüd aga räägiti ka millestki mustast. See ei olnud aga enam tuhat, vaid sada. Kas on nüüd siin kõik see terve elu edenemise-õpetus? – Päevaselgelt on näha, et meie tuhande pealt juba saja peale oleme langenud… Jah, see on see ainus õige õndsakstegev taganemise-õpetus! Kõik, ka kõige nurjatumad võiksid nüüd üleüldisest taganemise-õpetusest valju häälega hõisata. Must– ja punane-sada…

Nüüd teavad inimesed veel rohkemgi. Juba väikesed lapsed räägivad koolis miljonist, olgugi et nad seda sõna kurjasti tarvitavad, sellepärast et nad aru ei jaksa saada. Neile näidatakse suure laia tahvli peal 1000000; seal on üks ainukene maksev number, see 1, ilma milleta miljonit ei oleks – teised kõik on ainult – nullid, s.o. võõras keeles – nitševo…

Vanemad inimesed räägivad ka miljonist, peale selle veel miljonärist, s.o. rahamehest, aga nad on juba elus näinud, et inimesed on numbrid ja numbrid – inimesed. Rehkendatakse igal pool aastanumbritega, kuupäevadega, kümne– ja viiekopikalistega – inimesehinda mõõdetakse rublade ja kopikatega.

See koolimiljon on juba niisama kardetav, kui vana-aegne “musttuhat”…

Aga jäägu suured – väikesed pööravad jälle “saja” poole. Määrdinud peab see sada olema, mida nii avalikult mustaks hüütakse. Ja kui ta määrdunud ei ole, siis on ta lihtsalt määritud…

Lastele tahetakse vist kolli teha, kui ema oma väetikest hirmutab: “Ära nuta, mustsada tuleb.” Väetikesed näevad oma jõuetust ja heidavad siis mustasaja kartusel tugevamate alla.

On olemas nõrgad ja tugevad… – —

“Õndsad on need, kes vaimust vaesed – idioodid on.” Selle lausekese tõde oli sel ajal, nagu öeldakse, silmanähtav.

Põgenemine – see oli siin ja mujal.

“Jõudu jalgadele!” “Issand jätkaku leivamõõtu ja kinnitagu koodikangust!” – Need hüüded olid igal pool harilike soovikõlksude – “tere ka” ja “jääme jumalaga!” asemel.

Karjapoisipõlvest saadik pole inimene enam jooksukiirust proovinud – ja nüüd korraga niisugune üleüldine koiva-eksam ja võiduajamine varvaste ja päkkade abil! Kui sa sel ajal juhtusid mehe metsast leidma ja haruldase nähtuse põhjust uudishimulikult teada tahtsid, siis ei vastatud palju muud kui, et see tervisele nii kõige kasulikum on.

Sarnane talvitamine siis, kui talvel külmal ajal, all metsas, jämeda männi najal peaks siis tervisele ka kasulik olema? Mõistatus? On see nüüd Jumala või rumala tahtmine?

Metsa põgenesid inimesed, jäneste ja rebaste eluasemetele tahtsid nad minna – kurvalt kallist kodust kaugele. Põõsastikku pugedes ja puude poole ronides sattus mõni külamehe heinaküüni varjule. Pea mässiti külmade heinte sisse, nagu kaubaapelsinid siidipaberisse keerutatakse. Nagu võsameeste keskel, kus skalpe korjatakse – seal, kus teatava peanahkade arvu järele rüütliks, ah – röövliks “lüüakse”. Need eksijad hinged ei võinud aimatagi, et pea sisu peale viha peeti…

APRILLIHOMMIKU VIHM

Pilvedest langesid pisarad alla. Nad veeresid taevalaugelt peatumata ja kukkusid otsekohe maa peale. Väljakukkunud pisaratele tulid uued asemele, ja endised langesid ilma vaheta korralikus kiiruses. Maapinna ligidale jõudes püüdsid veetilgad hoogu tagasi hoida, aga siin oli see juba hilja. Nad kukkusid tükkideks, pisikesteks killukesteks. Maaga kokkupuutumisel kuuldi veel purustatud vihmaterakese häält, ja valus hüppasid üksikud osakesed kõrgele ja kaugele – laialipillatult maha langedes.

Mahalangenud pisarad olid võõrsil otsa leidnud. Ümmargune pisar oli purustatud ja seisis nüüd abituna maas – keset õnnetuid kaaslasi, surnukehade seas. Aga maa oli armulik. Ta ei tahtnud õnnetuid taevalisi, neid puhtaid pisaraid maa peale jätta, ja imes nüüd ükshaaval nad kõik oma sisse. Maa oli nõuks võtnud pilvepiisku oma rüpes terveks arstida, neile tiivad anda ja neid siis ükskord jälle üles taeva saata. Kõlbmata tükikesed, need, milledest enam elu loota ei olnud, jagas ta oma kallite lapsukeste – rohutaimekeste keskel ära. Igaüks sai paraja jao, ja suure isuga neelasid taimed veeterakesed sisse. Nad tahtsid nüüd elukuninga ilmumisel nii lõbusasti naeratada, et kõik ilm sellest rõõmu tunneks.

Maa, kus õndsad eluvormid tuhandete kaupa puhkamas olid, sai ka võõrastele veetilkadele natukene aega kestvaks nirvaanaks. Pilgu aja järele tundsid nad endid paranevat, ja lootsid varstigi jälle õhku tõusta. Sellepärast hoidsid nad endid üsna maapinna ligi, aga maa peale välja ei tulnud nad mitte. Maa sees või jälle taevas tahtsid nad ju elada. – —

Vihma tuleb ikka veel vahetpidamata maha, üks veetilk langeb lõpmata teise peale. Pisarad kogunevad kokku ja neist sünnivad nutuojad. Nutuojad pesevad maapinda.

Pilved on hallid, õhk on läbi ja läbi hall. Kurb on hall kogu – lõpmata nutuse näoga. Ta vingub – see tuul, kes halli õhku liikuma tahab panna. Ta kiunub, sellepärast et see nii raske, peaaegu võimata on… Puude ja põõsastega kokku puutudes vaigistas ta oma viha, vihmapisarad tõukas ta enesest eemale, eemale. Ka puud vingusid. Posises põõsaski midagi arusaamatut. Terve loodus oli kurb, tusane ja vihane. Maailm vingus midagi… Miks nutab taevas, miks karjub maa, miks võitleb tuul nii rahutult puudega? Miks? – vasta, kui tunned seda häda, mis ääretut looduse-elu kurvastab!

Inimesed on jällegi maa peal riielnud, vägivalda tarvitanud, verd valanud – nuuksub terve süüta loodus. “Kain on Aabeli ära tapnud!” kisendab jällegi maa pealt verehääl taevaliste kõrvadesse. Ja need ei mõista muud – kui nutavad. Pisaratega tahavad nad maad ära pesta – õigete verest!..

Ja vihm peseb ja peseb.

Aga Jumala näo järele loodud inimene ei hooli sellest, et kõik loodus tema pärast kurvastab. Ta on ju “Jumala näo järele loodud” – see on kõik ta uhkus, ta ainukene troost. Ta vaesekene ei jaksa aru saada, et temal veel kübetki sellest ettekujutatud ideaalinimesest ei ole. Üks kangekaelne loom! Temal, sellel inimeseloomal, on kaks paradiisi – üks ees, teine taga. Ühest olla ta ära tulnud ja teise läheb ta. Ja loom-inimene on nüüd kahe paradiisi vahel – maa peal. Kuuendapäevalisel on mõistust vähe, – muidu ei teaks ta kahest paradiisist unistada. Mis möödas, see ei või ju enam eel olla!

Vennatapjad ja tapetavad vennad elavad maa peal üheskoos, nagu nelja seina vahel. Ees on neil paradiis, taga esimene Eeden, pea peal – taevas, jalge all – maa. Nad süüdistavad sellepärast minevikku, kui nad ette ei jõua ja ülesse ei saa. Seljatagune siis süüdi…

Keegi ei tahaks nagu uskudagi, et ta maha peab langema. Arvatakse ikka midagi paremat. Tema pannakse aga viimaks ometi maa sisse – vägisi, nagu enne ja ikka. Sügavale maetakse ta; nii sügavale, kui palju ta teistest taha on jäänud. Jah, seal on ju ta paik! Muu osa lõppenud loodusest võtab maa ikka kindla korra järele, armulikult enese külge, aga “maapealset” elumuld ei armasta. Esimene on ju teda eluaeg ainult jalgadega tallanud. Leppimist ei ole ka surmas. Külmus kestis nende vahel ja läheb ikka edasi – seni kui inimene viimaks oma ema armastama hakkab ja aru saab, et elu igal pool ühine on. Sugulased on ju kõik – kõik! Siis vast hakkab ta ka oma venda armastama… Armastagem sellepärast oma jumalat – loodust!..

Külavaheteed olid juba ennegi porised küllalt; nüüd sünnitas vali aprillikuu sadu veel rohkem vett, soppa ja pori. Tänavad olid jälgi täis. Siin olid sigade, hanede, neidude, hobuste, poisikeste ja vankrite jäljed – kõik läbisegamini. See oli ju loomade ja inimeste küla. Koduloomade kortereid oli rohkemgi veel kui inimeste omi; nende katused olid peaaegu tervemad kui rehetaredel.

Lumi oli ju veel hiljuti maast ära läinud. Kuhu ta läks, seda ei teadnud külas keegi; teati ainult niipalju rääkida, et ta taevast tulnud.

Nüüd paistis kõik varjamata välja, mis kellegi õue peal oli: puutükid, sõnnikujupikesed, veega täidetud jäljeaugud; paekivid, mahalangenud õuevärav, aia pealt veerenud kivid, ahjutuhahunnik ja jällegi mitmesugused jäljed.

Juba koidikul on vihma sadama hakanud, ja keskhommikul oli ta kõige paremas hoos.

Inimesed olid külas peaaegu kõik üles tõusnud; ka loomad olid magamast äratatud ja karjastega söödimaale saadetud.

Perenaised või nende asemikud käisid, seelikut üleval hoides, üle libedate kivide, mis korralikult teekoha peale olid visatud. Nad läksid vist õueaidast tangu, jahu või rasva võtma, et hommikusöögiks kastet keeta. Peremees raputas hageriku all märgi juukseid või libedat mütsilotti, määris rasvaga vankrit ja nurises omaette tuttaval põllumehe kombel: “Nüüd on see ilma-asi hull: iga päev sajab järjest; ei lähe üle ka mette, et küli maha teha.”

Lapsed läksid akende eest kõrvale – nad kartsid ju vanemate keeldu – ja lasksid valgete juuste, käte ja punaste kampsunite peale vihma sadada.

Sulane astus akna juurde ja kordas – nähes, et peremees toas ei ole – tavalikku kõnekäändu: “Las sadada – saab magada.”

Loomadest olid haned ja pardid vabatahtlikult tänaval – peale selle veel need taltsutatud loomad, kes karjase sunnil vihmasadu pidid vaatama. Loomad nagu ei tahtnud seda ilmapesemist näha – nad pöörasid pea silmadega ikka teisale, teist otsa vihma poole hoides.

Ainult taluelanikud arvasid, et neil vihma pesemist iialgi tarvis ei lähe, nad olid ju oma meelest küllalt puhtad. Kuigi mõni tilk tares suitsunud üleriide peale peatama jäi, siis raputati see, kui ta ise ära ei kukkunud, armuta maha.

Hommikuvihm sadas ja pesi maad. Maa pealmine kuub pleekis ikka puhtamaks ja puhtamaks. Vesi uhtus ja loputas kõik talvekõntsa sündiva rohu seest välja, viis kõik reostused eest kõrvale. Ta jäi mõnel pool maapinnalegi ja ujus edasi, nagu valatud veri, kui maapind teda ära ei oleks neelanud…

Aprillihommiku vihm oli palju talvemälestusi hauda viinud – kohutavaid, reostavaid mälestusi, mis kõik talve jooksul siia kokku oli kogutud. Puhtakuueline maa teaks veel paljugi rääkida, – aga ta vaikib, ja ootab vihmakassi, kes uut veepesemist peab ette kuulutama.

Aga see tuleb vist alles maikuus…

ISA JA POJAD

Talvad, sügav lumi, mahalangenud puud, saag, tulease, vana kasukapintsak, heeringapütt, kõlbmata kirvevars, jäljed, kolm töömeest ehk… inimesed. Eh-hee – inimesed! Kes neid siis inimesteks peab?!

See vanamees seal, umbes kui mõni lõhkipekstud kiilu teisend – päris kõlbmata vai ise! Ka temale on üldine jõud nii palju hoope juba peale sadada lasknud, et ta rögiseb-köhib, sügavasti hingeldab ja sagedasti puhata tahab – vähe kasepakul istuda – torkivate pistete pärast rinnus, külje sees, nagu igas kehaosas. Ta sülgab, nuuskab ja köhib… nagu inimene; lõhub puid, hakkab saepide-mest kinni eluaegse puulõikaja kombel. Eluaegne – kena sõna! Ta ei tohi siis veel täna kiiluga ühes maha heidetud olla – peab aga õhtul veel korterisse – peab minema… võib-olla ka surema.

Vana kulunud isakest nüüd teab: kas temal passigi on – ei tea, kas oma elulugugi?! Inimesel, kes sündimisest surmani ainult teiste tarvis elab, pole ju midagi oma: siis võiks ju kirves varre ka omaks nimetada. Isa-ema ja… töö, see on kõik, mida metsavanast teada on; olgu siis veel tuttav eluotstarve – surm. Siin metsas see vana muidugi ükskord hinge välja köhib. Ta võib seda, sest temal on ju… pojad.

Need kaks kõhna noormeest, kes saevad ja ikka jälle saevad, siis lõhkuma hakkavad ja isa pinusse halgugi paigutada avitavad. See on ju vana isa loomusunni eksitus, kus ta teadmata-tahtmata edasi peab elama… igavesti, kui veel ei pea lõppema see räbal vaevaelu, – igav, tühine mõistatus…

*

Külm on tänavune talv ja sügavalumeline. Jalanartsudega õhuseisu mõõtes leiame, et hilistel hommikutel kolmed nartsud ümber jalgade peavad olema. Ühtlasi läheb ka lume paksus ja säärsaapa kõrgus kohati kokku, ainult hanged on hoopis paksemad.

Olgugi et isa ja kaks poega sugulased on – teineasi: kas nemad seda olla saavad – et nad töö eneste keskel õiglaselt ära jagavad, sealjuures – pange tähele – ei vedele, siiski nad üle 35 kopika päevas ei teeni – meie teame: ei teeni, kui keegi neist ka päevapalga üle kõneldes uhkustada tahaks: “umbes poole rubla ümber”. Ei, vennad… pool rubla on juba raha, raha aga – vabadus! Imelik: need kolm töömeest tahavad vabamad olla kui lõhkumise nui… tahavad mõistlikumad olla… haluriidast – tugevamad kui kirves… Lõhkumisenui aga puhkab sagedamini, pikemalt, haluriit langeb alla… tasakaalu kadumisel, kirves on surmariist, niisama pime kui kõik kaudsed surmamisviisid valgustamata segaduses…

Vuhib poeg ja toksib isa, küll kirvega, saega, nuiaga – vastu talva kukuvad jämedad löögid, nii et narmad lendavad. Laiaks laguneb läbipekstud kiilupea, lössi vajub terve ta eduline kuju, see ettepoole tungiv vorm – siis aga… lendab tüdinenud kiil viimast jõudu kokku võttes kõrgele õhku ja langeb elutult maha… umbes nagu kangekaelne, väsinud loom siis, kui ta enam edasi ei suuda minna, kui… koorem üleliigne on!

Halusüllad, need on suuremõõdulised mõisa üheksajalased süllad! Nii metsakohased on need puuriidad: mõlemad kõrged, tugevad, veata – küllus ja küllus iga mõõdu järgi. Võib-olla on nende omanik, peremees ka umbes niisugune – kes teda teab?

Aga need inetud inimeseloomad keset toredat metsa segavad ehk kõike seda looduse suurepärasust, seda ääreta küllust igal pool?! Maha tarvis lüüa, ära hävitada – aga ei… need surevad juba isegi: näed nende kõhnu kujusid! Aga kui nad ei sure, kui üks neist kolmestki äkki… mõtlema hakkaks ja oma elu rohkem tundma kui halud pinus, kui kirves kännu kõrval… kui? Kui nemad kõik surra ei tahaks, vähemalt mitte nii, nagu nad elanud on ja sündisid… Kui nad loomulikult surra ei tahaks, need inimesed, kes vägivaldselt sündisid?.. —

Tuul on vaheajal teisale pööranud, valjemalt puhuma hakanud. Uued hood toovad uut lund ja see tungib mööda maad – alumistes õhukihtides edasi. Murtud ja väsinud põõsad, kes kaua suurte puude otsast kukkunud lumekoorma all ägama pidid, saavad lumekänkidest vabastatud. Idatuul raputab koormatud põõsaid ja nende kõveraks kooldunud oksad tõstavad otsad ülespoole, sirguvad, murtud kohad paistavad…

*

Tuli põleb, põletab – puuoksad auravad. Lahe, ümmargune, kuhjalavataoline tulease. “Need oksanärud tuleb ära põletada” – oli käsk ja vanamees veab tihti uusi kuuseharukesi leekidesse. Tuli sööb tuttavalt ainult… paremad osad ära – närud, oksakesed jäävad ümberringi vinguma, ümmargust ladet järele jättes. Ikka need paremad jupikesed peavad kõige enne aurama hakkama… oksad, mis hiljuti alles nii elujõudsalt kasvasid, suureks sirguda tahtsid, põlevad nüüd praksudes. Umbes kui elusalt kiunuvad visamad…

“Neist saaks häid… tugiteibaid,” mõtleb vanamees mõõdukalt kõverasse paindunud jämedamatest kuuseokstest. Pisemaid raokaid pindudega ei pane ta tähele – pole ju kaugeltki seda väärt: neist ei saa ju teistele tugesid, kuivavad ikkagi niisama kasuta ära, kukuvad teadmata alla ja mädanevad. Siin juba lesknaisi neid üles korjamas ka ei ole!

Tulepahl keerab vana konks-sõrmede vahel ja paiskab äärtelt korjatud raided kesk tulelava. Siis plahvatab tulukene sööta leides kord suuremaks, üksikud leegid tõusevad kõrgemale õhku ja kaovad… Ei need leegid suuda kõige oma soojusega seda toorest ja külma õhukihti veel soojendada – ainult kadumiseks tungivad tulisemad tulejoad ülespoole ja ülespoole – päikesele ligemale… Suits, aur jääb järele metsiku õhuga kokkuliitmist otsides. Eranditult liigub ta jõuetult, lõdvalt tuule järel edasi.

Metsavana ei räägi palju – ja kellega siis? Köhima peab ta sügavalt kuni väsimuseni, kui hoog peale tuleb. Ja töötama vaheajal täie kiirusega peavad ikka ja alati töömehed. Jutuajamine lõbustaks, pehmendaks vähe töökäigu edasijõudmist – seda aga ei tohi lubada, kui raha teenida tahetakse – neetud raha!

Ainult harva, väga harva tuleb mõni “kurat” üle vana inimese kolletanud mokkade – need, võib ju olla, on elus… suudelnudki armu-suuandmiste kordadel! Nüüd aga peab tuim süda võimetumas vihas ainult “kuradeid” hauduma – ta elu nõuab seda: see juhtub ju enamasti siis, kui raske halg jala peale kukub, pastal põrub ja jalg haigeks läheb – kui ettemõõdetud kirvehoop hästi ei trehvanud. Ja hoop ei taba hästi siis, kui vanake vahest kõrvale peaks mõtlema – mõtlema poolhapude viiekopikaliste heeringate peale, mis sellel ostmise korral iseäranis suured, muidugi võrdlemisi, näisid olevat, meeli mõlgutama külmetanud hapuleiva järele, mida nii ootamata palju söögivõtmisel sisse mahub. Läbikurnatud kere on ju nii tühi alati, ärauhtunud jõud tahab karastuseks materjali.

Kui jällegi uus puu jala pealt maha lastakse ja pojad isa poole rõkkavad, et viimane ennast ometigi alt ära hoiaks, siis, jah, siis saab vana inimene jälle mõtlemiseks materjali ja asju arutamiseks, imetlemiseks: miks teda puu alla ei lastud jääda… ja meelega – pärast ilmale halb kuulda… Aga kellest ma enam hoolin, kes minust teab… suren… kuidas – oma asi! Suremisel nüüd maailma moodist, viiside tasakaalust, teiste ligimeste loridest hoolida!.. Aga pojad! Nendel on pärast halb olla, elada, töötada, võib-olla ka surra, kui isa loomulikult surnud ei ole.

Pärast niisuguseid mõtteid, kui vanamees jällegi vaevaga haluriita üles ladus, mahalangevaid puulõhmusid uuesti ja nii ühetasaselt virna ladus, sai ta aru ja mõistis, et teda, vana haiget inimest, ikkagi veel poegadele tarvis on. Ladumise lõpul vaatas ta üles-laotud ladet, mõõtis seda süllapuuga, tagus väljaküündivad halud tahapoole, teades, et kõik ikka ühetasaselt ja sarnaselt peavad riidas lamama… Kui poisid vana isa kukkuva puu alt eemale sundisid minema, siis sai isake aru, et need kaastööloomaks saanud inimesed… tema oma pojad olid. See teadmine nagu tegi rinna kergemaks, tõi vanadesse kätesse uue jõu ladumiseks, lõhkumiseks, oksade kandmiseks tuleasemele. Isa nagu tundis kohust poegadele abiks olla – nad ju kinnitasid tema vankuvat elualalhoidmise– jõudu. Poegade pärast!..

Kuna vanamees vahete-vahel süldi ladus, tuld tegi ja köhis, saagisid kaks poega vahetpidamata väledasti: teatud osa tööd peab ju õhtuks või lõunaks tehtud olema – muidu ei saa päevapalka. Kerged riided töötajatel seljas, õhk arutu külm, aga higine on pea palgega, higiveest auravad ka vestiseljatagused. Puud on pahklikud, sitked, okslikud – vaiguollus teeb tööriistad halvaks. Väsinud käed aga liiguvad masinlikult, ammututtavad liigutused korduvad ka siin osavalt, kui tõukejõud madalamale langeb.

Poisid on juba kolmteistkümmend aastat isa avitanud. Kui nad kuueteistkümneaastaseks said, juba siis sundis isa kaksikupaari külmetama, saagima, pikka metsateed sügavas, teeta lumes sõtkuma, higistama, raha teenima ülespidamise muretsemiseks. Poisid ei mõistnud midagi teha – nagu ahel köitis isa tahtmise võim neid selle raske loomatöö külge. Pärastpoole harjusid nad juba nii ära, nägid ainult sarnases töös enesele ülespidamise võimalust, et nad ka iialgi enam muud elukutset lahedamate tingimustega soovida ei mõistnud. Nad nägid seda umbvaeva nüüd nagu… isa pärast. Nii kaua kui tema veel elab – ei pääse sellest!

Kokkuköidetud paarid: kirves ja mees, saag ja kaks töölist – valus on lahkuda! Hämarus ümberringi, ei leia pääseteed lahedamate päevade peale. Kui käeluud valutavad, tuisanud hangede sees edasironimine väsitab, saapanahk valusasti jalga hõõrub, korteriõhk südant pööritama paneb – siis vahest mõtlevad poisid ka mujale minna. See aga ainult sedakord – ei jaksata enam!

Nende tööloomade pärast elavad kusagil ka kaks inimest, kes nendest aru saaksid, õieti mõistaksid, unistaksid, loodaksid – võib ju olla! Need vahest nutaksid kaastundmuse pärast, kui näeksid neid väsinud eluta silmi, haiglast kehakogu. Üleliigne, raske vaev on neid juba esimestel aastatel tõbiseks teinud! Need vaevatud liikmed, sooned, tööga mürgitatud keha ei või enam seisma jääda – kogu ihus oleks siis umbvalu nagu igal tapetud töölisel puhkeaegadel. Need poisid – nad peavad ka… eluaja terves ta pikkuses nõnda töötades mööda saatma. See on ju vanematest päritud patt, sunnitöö…

Isa ja pojad, nad tunnevad üksteist, mõistavad vastastikku hädast ja vaevast lugu pidada. Kui keegi neist puu alla jääks, oleks teistel kahju – mitte üksi sellepärast, et siis kolmas tööpaarimees puudub… On ühel viina, saab ka teine maitsta – searasva kõrvetatakse alati ühise panni peal.

Teised ligimesed on metsaelanikele võõrad! Neid põlatakse… ei tulda iialgi suitsusauna vaatama, kus nad korteris on. Nad lapivad laupäevaõhtutel vanu saapaid, paikavad puude okste küljes lõhkirebenenud pintsakuid, kampsuneid. Pühapäeval ju tarvis küla-monopoli juurde minna… kella kahe ajal tuleb viinatooja tagasi kolme pudeliga. Tarvis juua, tugevasti sisse tõmmata – selles seisab palju, kõik! Siis saab isa aru, et need kaks noormeest ta pojad on, siis mõistavad pojad, et vana nende eluandja on… tükikeseks ajaks unub tõsine eluviha vaevaelu…

Arusaamatu metsaelu liigub aga kindlate seaduste järele edasi. Tuul puistab külmetanud oksi, ehk sealt küll enam midagi saada ei ole. Pragisedes kukuvad toredad puud risti-rästi teineteise peale – endised jäävad alla, uued langevad nüüd üle… Lagastatud metsa asemel seisavad värsked halusüllad. Noored tugevad puud kangenesid, täienesid seni, kui neid halgudeks kisti. Viimane jõud avaldab ennast auruna, kus liikumine, soojus sünnib… siis kaob ta.

Mis see inimene siin teeb, on arusaamatu. Meie tunneme, et need töölised, puulõikajad on, ja rohkem ei tahagi teada!

Tuli aga leegib tulelaval ja hävitab kõik, mis ette tuleb. Leegivalu ees sulab lumi, külm jää langeb kokku veeks. Veeaur ja tulesuits tõusevad ühtlasi üles õhku, lagunevad ikka laiemale, venivad kõrgemale, nagu võideldes selle jääkülma õhuga…

Ei see tuli jõua veel tervet ilma kõige ta metsaeluga soojendada. Aga ta leegitseb, sööb – lähem ümbrus saab ikka soojemaks, keevemaks.