Текст книги "Otsija metsas"

Lk. 362: “Sopane ja läbi tambitud jälgede sündimise ajast, kui kabjad ja nälginud lapsepõnnide jalakannad, kellegi sõrad, inetud varbad, puurattad, pätid või poolümmargune saaparaud siin liimiva pori hingeni laiaks litsusid”.

Et osamõiste täidab siin terviku mõiste aset, et nad veel järgnevad üksteisele korratult, siis äratab siin elavalt vaatlejas eemaletõukava suhtumise. Epiteedid aina kriipsutavad seda alla.

Lk. 366: “Neil tüdrukutel on karedatest villadest säärikud, mitmel linased kuued…”.

“Villadest” on mitmuses tavalise “villast” asemel: see suurendamine toob kaasa alahindava noodi.

Lk. 126: “Väsinud lihased suuremate magajate käsivartes otsekui haiseksid põlenud olluseid”.

“Lihased” pro inimene ja “käsivartes” pro inimeses ( – kogu kehas) annab juba oma metonüümilises ristluses suure kujutlus-arengu mulje. Kuid peale selle kontsentreerub kogu mõttekäik käsivarrelihaste ümber ja et predikaat väljendab ebameeldivat protsessi, siis suureneb see ebameeldivus eriti.

Lk. 353: “Seal sees ulpisid vaeste rentnikkude kurnatud näod, nende ärakudunud lahjad ihud riiete alla peidetult”.

Lk. 354: “Terve ”kuruga” ja “koldeesisega” toaruum oli laenatud pinki ja õlepõhjaga istet täis”.

Kui panna siin nende metonüümiliselt ja sünekdohhiliselt erinevate sõnade asemele tavaline keskmine väljendus (rentnikud; pinke, istmeid), siis kaoks alavääristav toon peaaegu täiesti.

Samasugune muutus toimuks suurel määral järgmises näites:

Lk. 195: “Kadujad olid mehed – peaasjalikult noored mehed, poisterahvas”.

Lk. 151: “Noorte tüdrukute ihud valetavad”.

Niisiis on harilikust sõna tarvitusviisist kõrvalekaldumine toonud ilmsiks alahindava, põlastava tendentsi, mida tuleb pidada Oksa sõnastuslaadi valitsevamaks põhijooneks.

Jaan Oksa novellides tuleb tihti ette järgmine sõna-esinemine.

Lk. 183: “ – ja natukene eemal oleks ka hapniku pärast kurtunud suurem surnukeha”.

Lk. 183: “See oleks see nõuandmisemees”.

Lk. 183: “See neitsilike ajude keetja. See selgroogude painutaja”.

Kursiivis sõnad tähendavad kõik kooliõpetajat. On tõstetud esile teatav omadus ja substantiivi vormis korvab see hariliku sõna. Sel teel nagu virila peegli läbi tekib ebaproportsionaalne mulje kõnesolevast esemest. Terve kujutelm saab vähemal või suuremal määral perifraasi läbi ebaproportsionaalselt suurendatuks. Teiseks paistab hästi välja autori tendents, mis on juhtimas sõnavalikul: alavääristav joon saab erilise jõhkra tooni, sest teiste sõnadega ümberütlemine väljendab siin lugupidamatust.

Novellis “Tume inimeselaps” on veel palju teisi perifraasilisi sõna-esinemisi. Näiteks õpetaja kohta:

lk. 183: pedagoogiline mõõt;

lk. 184: kasvatamisemees;

lk. 184: laste pressimise vedru;

lk. 185: inimeste dresseerija jne.

Siis:

lk. 183: koolitamise kehaosa (= pea);

lk. 183: numbritega mängimine (= aritmeetika);

lk. 184: “Mõnikord pidi kasvatamisemees nägema, kuidas selle pisikese, odavatesse riidelappidesse mähitud tombu hingehambad igasuguste protestide tegemiseks üksteise sisse puurisid”.

Lk. 185: kotkapoeg (= mõte);

lk. 186: tühjakene (= hing);

lk. 186: vägivaldne vilistamine, kogemata saadud huilgamised (= matuselaulud ja palved);

lk. 190: vana laisk mõisapõllu adra tagumine härg (= sulane);

lk. 192: elupump (keha) jne.

Igatahes suudab säärane hulk tervele novellile juba vajutada teatava perifraasilise ilme. Teistes novellides on selline sõnaesinemine harvemini ettetulev; igatahes ei suuda nad seal anda perifraasilist tooni, küll aga väljendavad tihti põlastavat suhtumist.

Üldiselt on iseloomulik, et meesterahvast ja naisterahvast tähistavad sõnad “isane” ja “emane” mitmesuguses kombinatsioonis, milline sõnatarvitelu võib lugejale paista mõnitusena, kuigi Oks on tarvitnud seda ehk saarlaste eeskujul harilikkude sõnadena pro meesterahvas, naisterahvas.

Lk. 152: “Eemale-eemale lähevad tugevamad isased küladest”.

Lk. 173: “Kardetavad-kahtlased isased inimesed…”

Lk. 177: “Kui ka võõrd emased…”

Lk. 177: “ – see kõik ei tee pesemata tööemast ihaldatavaks.”

Lk. 154: “Kui see isane inimene piibutäie [ – – ] suitsetanud [ – – ].

Lk. 154: “Kõdunev isane inimene sülgas seinale”. Jne.

Eriti palju trotsivat on näiteks järgmises lauses.

Lk. 345: “Ärakudunud kaelaga vanamoor, kes enne juba närvilisi liigutusi tegi, kes jalgväriku kinnipanemisel – vana viisi järele – kartlikult igale poole vaatab, see inimese viimane tund, kes perekonnas nagu ”halvema eest” pidi kõiksugu kirjusid pattusid tegema – ”.

Ümberütlevad sõnad “see inimese viimane tund” kuuluvad mõisteliselt ühte surmaga, mille vastu on inimesel ikka respekti. Sellepärast paisub toodud lause suurelt mõnitavaks.

Niisiis toovad perifraasiliselt esinevad sõnad juurde tublisti trotsivat, jõhkrat, mõnitavat värvingut üldisele alahindavale toonile.

Võtame veel järgmised sõna-esinemised.

Lk. 168: “Ja isad õhkasid jumala poole: et pojad endid täis ei jooks…”

“Õhkasid” annab palumisele suurendatud väärtuse, põhjus on aga pisike, – nii teeb “õhkasid” lause irooniliseks.

Lk. 366: “Ja nii need inglid vananevad…”. (Inglid = tüdrukud).

Lk. 149: “ – kui sa emasel elajal ämmamooriks oled ja igal pisikesel põrsal koduarstiks – ”

“Ämmamooriks”, “koduarstiks” pole loomade juures tarvitatav; sõnad on harilikud inimeste puhul.

Lk. 196: “Ta ei palu jumalat – korjab marju”.

Sõnade kontrastuse teeb reljeefsemaks kriips, ja ühtlasi väljenduse irooniliseks.

Lk. 364: “Vist ei ole veel lihtne niklikett külapoisi hõlma all märjaks saanud”.

Lk. 364: “Heinategija, kes vihma ja vilu ilma pärast septembripäevadel niidab ja laotab, hõikab alt inglitele vastu, enne kui räime ja musta leivakannika lagedale tõmbab”.

Lk. 125: “Need on lapsed, elusad lapsed”.

Et kordub “lapsed”, saades juurde atribuudi, see teeb lause irooniliseks.

Meie näeme, et suurendatud tähenduses esinemine, kontrastne esinemine, muidu lauses tähtsusetu adverbiaal (“vist”!), kordumine toovad kaasa iroonilise värvingu, mis on Jaan Oksal lähedases ühenduses alahindava suhtumisega.

Toodud iroonilised väljendused on üksikud pisted laiali mitmes novellis.

“Koolmeistri hobuses” on aga sõnastus üldiselt järgmiste näidetega sarnaneva tooniga.

Lk. 342: “Rukkikülvist oli jõudnud niipalju aega mööda minna, et vaheajal oras üles tõusis. Isegi roheliseks läksid noorte punaidude otsad. Ka nisud tehti maha – ja viimastele külikohtadele olid igal pool juba vesivaod sisse aetud, vagude otsadki ära puhastatud”.

“Oli läinud mööda” asemel on samamõtteline (ja – sõnalinegi) väljendus “jõudnud” juurdelisamisega. Mõtteliselt ei ole “jõudnud”-sõnal tähtsust. See toob vestelise varjundi juurde: välimuselt on siin ilme küll tõsine, kuid seesmiselt on juures midagi naljatlevat; on võetud kergelt seisukohalt. Seda sõnastusviisi võiks nimetada külaliseks, familiaarseks, vesteliseks.

Samast kergetooni sünnitab osalt “vaheajal”, sest ta on ühenduses “jõudnud” sünnitatud muljega. Teises lauses annab familiaarse laadi sõna “isegi”. Lugeja praktilised teadmised on kahtlemata nii suured, et teab: rukkioras läheb igal juhul kasvades roheliseks. Rõhutav “isegi” sünnitab seepärast ainult kergetooni. Samane tulemus on mõttekriipsul ja -ki liitel sõnas “otsadki”. Sellist joont võiksime jälgida läbi terve novelli: see annab novellile tema olulise vormiomaduse. Üksikud näited:

Lk. 342: “Sarnasel korral leiab juba iga külaeit niipalju kõlbelist julgust, et süüdlast hurjutada – ja närune karjapoisski arvas oma õigusetunde järele kogu perekonda ühe paha looma pärast omasuguste keskel ja kanade ees hukka mõista”.

Lk. 345: “Nüüd on aga igal perel oma värava kene kõige kõrgemal serval, et sõtkumist ei oleks”.

Siin on eriliselt aktiivse mõjuga -kene; esiteks on deminutiiv üldse juba tihti familiaarne ja teiseks on ta siin seoses kõige suurema määraga lause muus osas (“igal”, “kõige”).

Lk. 345–346: “Endine rahu tuli alles siis täies suuruses tagasi, kui õues punakaspruun siga esimesena täna hommiku vastu juhtus – see on, peale vasikate”.

Vesteline on oma otstarbetuses “täies suuruses”, samuti “punakaspruun” oma liigsuses. Seletav funktsioon sõnades “see on” paiskab mõtte segi: esemeks on õue-siga, selle kombinatsioonis on maksev ka “esimene”, kuid vasikad olid kõne all isesuguses kohas ja seisukorras. Kuid see ongi öeldud rohkem sõnadeseadmiseks.

Lk. 348: “Neil ju omal puunotti ei ole – temale juba kõlbab reepõhja või koorma otsa läbisõidul või va õlekatuse vitski, muidu väädikas-võmmal veel!”

Sõnaühendid nagu “puunotti”, “väädikas-võmmal” on üksikult juba väiksestava ja familiaarse loomuga, nii nt. “ – nott” iseloomustab “puud” ja omistab sellele väiksuse, tähtsusetuse. Lause alul on “neil”, peale mõttekriipsu aga “temal”. Et eelpool on jutt ikka hulgast, siis on “temal” siin troobilises funktsioonis ja sääraselt, et ta äratab kergetoonilise üldmulje. Viimast toetavad lisasõnad “ju”, “va”.

Grammatilise isikuvormi tähtsust on juba algupool puudutatud, olgu siis veel näide.

Lk. 348: “Tuisu aegu on hea võtta – ja tule ka sulaga suure tee peale, kes sind teab, kuhu läksid”.

Grammatilise isikuvormi esinemise (eriti imperatiivi: “tule”) tulemuseks on familiaarsus.

Edasi esineb sõnu, mis kirjanduses ei ole harilikud. Näiteks pendunud; kuumeldama; metsa mulguni; viduslik; pätakad; päternad; puuaia-rädi; oksaniru; kännib; ära soobatud; pargas; rüvitse; jugas jne.

Murdesõnad, esinedes tihti, muudavad juba oma olemasoluga sõnastuse kolkaliseks, külalikuks.

Samast küljest iseloomustab väljendusviisi lähedate sõnade kriipsuga ühendamine, välja kutsudes seejuures mulje liigsest kordumisest.

Lk. 346: “Ka seda tuleb muu seas avalikuks, et hommikul, koidupäikese suremise-sündimisel riieldakse, kisutakse”.

Lk. 346: “Palju on aga külas neid inimesi, kes naljast aru ei saa, s. o. vähe-vähe puudulikke”.

“Vähe-vähe” tüübiline reduplikatsioon on võrdlemisi ilmekas ja mõjurikas: suurendatakse kordamisega omaduse kraadi vähesust (resp. rohkust).

Sellised sõnapaarid ja reduplikatsioonid on Jaan Oksal tihtised. Näiteks tasane-tusane; kaera-odra; pisikene-peenikene; näo-nina; sünnitab-kasvatab; karjamaad-heinamaad-põldu; riiud-sõnelemised; selle-teise; hobuse-lehma jne.

Kuigi mitmed sõnapaarid teistest novellidest kannavad individuaalset ilmet, on tooduis suurem hulk sääraseid, mis käsivad oletada, et kuskil maanurgas räägitakse nii. Muidugi teevad nad stiili külalisemaks.

Vesteline, külaliselt kergetooniline sõnastus “Koolmeistri hobuses” on ainega nii kaugelt ühtesattuv, et jutustatakse külaelust. Muidugi võib sellist ainet väljendada mitmesugune sõnastus. Jaan Oksale on aga üldiselt neis kohtades omane vesteline väljendusviis. Nii osalt “Perekonna hommikutund”, “Küla”, “Neljapäev”, “Meestele vastuminek”. Üksikuid kohti aga ka mujal.

Jaan Oksal on ka suure žesti ja poosiga sõnu.

Lk. 189: “Tundke, mis tähendab sügisepikkune ahastuseöö palakatel vingerdades ja padjapööri kastes! Valudeni kuulatamine õuedel, meeletu jooksmine ümberringi ja rabelevad värisemised ootamise janus!”

Pidulikumaks teeb väljenduse imperatiivvorm “tundke”. Edasi “ahastuseöö”. Lüli “ahastus-” ei kutsu välja eriti kujukust, vaid ta annab ööle raske ning koguni müstilise värvingu oma piiramatuses. Epiteetiline atribuut “sügisepikkune” on ulatuse tähenduses äärejoonteta, kuid kõva tundetooniga. “Palakatel” pole mitte igapäevane sõna “linade” mõistes, eriti novellis, kus aine külalik. “Vingerdades” peidab eneses ilmselt hüperbooli ja suurendab niiviisi lauses kätkuvat tunnet. Samuti “kastes” ei esine mõttele vastavas keskmises funktsioonis, vaid on suurendus. Hüperboolsust väljendavad oma ülekantavas mõttes esinemisega ka teise lause sõnad. Eriti vormika žesti aga kujutab enesest kogu see lause oma elliptilise kuju tõttu. Lisaks muule hüüumärgid.

Tähtsat osa etendab neil juhtudel grammatiline isik:

Lk. 191: “Roni kevadesse ja vaata, kuidas ta neid päikese naeratusi, seda värvide suminat, meeliärritavaid mõnususi ainult oma pisikese sünnitamisehimu pärast teeb”.

Lk. 145: “Aga Hävituse ajal ja langemises oli palju huvitavaid langemise, ülestõusmise, suremise ja sündimise pilte. Neid elas lõppenud päev üle – neid nägi ka praegu väljahautud öö”.

Toodud näites väljendavad paatost kõigepealt: “langemise” – “ülestõusmise”; “suremise” – “sündimise”; “päev” – “öö”. Nad annavad suure ulatuse ja sünnitades asetuse mõttes veel gradatsiooni, annavad kasvava hoo. Suuretäheline “Hävitus” loob juba välimusega erakordsuse mulje.

Sellist žestikat iseloomustab sõna paatoslik.

Paatoslik on sõnastus ainult kohati ja siis saab tundemeel müstilise värvingu.

Jaan Oksa sõnastus annab tunnistust veel erilisest, omajagu varjatud joonest, mis aga mitmel isesugusel kohal esile tungib.

Lk. 173: “Vares, kes midagi kurja pimeda öö kõhus oli teinud, lendas karjudes eemale, kui ausad ja puhtad inimesed ligidale jõudsid. Pattukahetsevalt haledasti karjatas ta, nagu mälestades, kuidas ta kevadel avalikku häbielu oma vana naisega elas, kuidas ta teiste emastega liiderdas”.

Inimesed on varustatud epiteetiliste atribuutidega “ausad ja puhtad”. Et jutt on siinkohal varesest, tõstab see atribuudid eriti esile. Need sõnad tahavad midagi alla kriipsutada. Eelmistel lehekügedel on jutt naistest, kes sõidavad meestele vastu: nende mõtted lähevad tihti seksuaalse värvinguga radadele. Ja et on iseloomustatud neid peaasjalikult sellest küljest, siis kriipsutavad “ausad ja puhtad” veel liigne kord seda alla: kontrastsus annab väljendusele jõudu, paisutades ühtlasi irooniliseks.

“Pattukahetsevalt – avalikku häbielu – emastega liiderdades” on tarvitatud ülekantavas mõttes varese puhul. Vares on aga üldiselt siin täiesti episoodiline nähtus. Kui nüüd temaga on seoses rida ühelaadilisi ülekantavas mõttes sõnu, siis annab see tunnistust, et valitseb teatav tendents sõnastuses.

Toodud näitega sarnlev sõnastuslaad on harilik novellis “Meestele vastuminek” ja värvib üldise väljendusvormi seksuaalse tooniga.

Lk. 162: “Nii tume soojus on kusagil, võtaks veelgi vähemaks riideid, üsna paljaks, poolalasti…”

Lk. 170: “Mitmed on väga kirglik-lohakalt riides. Mingisuguse odava, ereda rätiga kaetud juustes on palju häbemata roppe mõtteid. Nad vaatavad üksteise peale… ja siis ka riideid ja rätikut”.

Lk. 173: “Naised vaatavad huvitav-patuselt teise peale… ja siis enese peale…”.

Lk. 173: “Kardetavad-kahtlased isased inimesed oma salkades ja üksikult – tegid noored laste emad nagu purju”.

Lk. 175: “Ja võõrad inimesed on alatised haiged, igavesti himudest läbi keenud. Ning ka ootajad-noorikud…”.

Lk. 175: “Kes laulab või kõneleb kõdistav-ropult.

Kui niisugune kõneleb, ja ikka kaugemale ja sügavamale läheb… siis tõstavad naised pead, kuulatavad”.

Toodud näidetes peab eriti alla kriipsutama, et kirjamärk (… – ) annab sõnastusele varjatud, ühtlasi seksuaalalasse siirduva ilme.

Ka teistes novellides esineb sõnu samase kõrvalfunktsiooniga.

Lk. 141: “Tüdruku kuuesabad olid ühetaolises tulemises nii koduselt vastu jämedaid sääri laksunud – ja sulane pidas seda meeles. Lihtsalt, oskamata-topaselt, aga ka abita rahulolevalt suudles ”alusevastane” pea kanda, pea natukene kõrgemal punetavat kooti”. Jne.

Lk. 188: “Allpool on juba niisuguseid mureta-vereta lehti, mis lõpmata suudlustest maaga soojad, niisked ja väsinud on muldade magusate rindade joobnustavast loomise himust”.

Lk. 189: “Mis noori kõike unustada lubas, see oli alasti-kirglik sügisemets, meelitavad põõsad ja suured avatlevad heinaküünid”.

Toodud lauseis on tähelepanu juhitud säärastele sõnadele, mis niisugustena ei ole vajalikud, vaid on tarvitatud ülekantavas mõttes, olles juhitud sellejuures teatavast tendentsist.

Seksuaalne noot kostab ka üksikuist Oksa armastatud sõnust, näiteks alasti: “väga alasti kivid” (lk. 169); ärakudunud: “ärakudunud ihud” (lk. 353); jne.

Psühhoanalüüs teeb ehk neist ja paljudest teistest sõnadest omad järeldused, teoste lugeja aga saab kõigepealt teadlikuks seksuaalsest noodist Jaan Oksa sõnastusviisis.

Ülekantavas mõttes tarvitatud sõnade senine jälgimine on suubunud järgmistesse tulemustesse.

Jaan Oksa novellide väljendusviis on kantud alahindamisest, mis kohati areneb kuni põlguseni, mõnituseni. See on tema teoste sisemise vormi hing.

Alahindavuse jätkajaks ja paarimeheks on kohatine, kuid kaunis tihtine iroonia.

Külateemade käsitlusel on sõnastus vesteline, kergetooniline. Kuid autorit lähedalt riivavad mõttekäigud on väljendatud sageli paatosega või vähemalt siis hüperboolseis lauseis.

Kõike aga läbib varjatult seksuaalne noot, tulles selgesti mõjuvaks ainult üksikutes kohtades.

Need on Jaan Oksa novellide sisemise vormi iseloomulikumad jooned.

Nende omaduste kaudu kujuneb kontakt lugeja ja teose vahel ning need omadused kajastavad autori suhtumist esemesse.

5b

Edaspidine näidetevalik suundub natuke teistele eesmärkidele: ta iseloomustab peaasjalikult ülekantavuse pinget ja kuju, tarvitatud sõna ja tema teosetähenduse vahelist kaugust ja omapärasust.

Lk. 362: “Septembriõhtu neelab vanad ja väsinud päevakujud, ning noored öövarjud poevad arglikult märgadele nurmedele”.

“Neelab” on tarvitatav inimeste ja loomade puhul kui teatav akt söömiskäigus. See sõna märgib ka üldse ärasöömise mõistet, kuid siis on tal juures toores varjund. Ütluses “septembriõhtu neelab” on viimase sõna tähendus: ära sööb, ära hävitab söömise kaudu, tähendab see sõna iseenesest pole enam normaalses põhi-tähenduses, vaid eritähenduses. Õhtu üleminek ööks ei avalda harilikult millegagi muljet “neelamisest”. Näiteks kui öelda: mets neelas väikese marjulise, siis on siin sündmusekäigus “neelamisega” analoogilist, on olemas lähedased assotsiatsioonid. Toodud ülalnäites on aga assotsiatsiooniks vaid kadumise mõiste, ilma et assotsieeruks midagi kujutelmalt. “Septembriõhtu” ja “neelab” vahel on ühendus väike ja mõisted on üksteisest kaugel. Kuid “septembriõhtus” on dispositsioone, et luua ühes sõnaga “neelab” elav kujutelm. Selles sõnapaaris on eriti aktiivne “neelab”: ta elustab, personifitseerib “septembriõhtu”, ta on nagu sisse tunginud ning on nüüd peremees. Nende kahe sõna ühisfunktsiooni iseloomukus seisab selle ühenduse spontaansuses. “Vanad ja väsinud päevakujud” sisaldab sõnade esinemise mõttes palju värskust ja pinevust. Kui võtame väljenduse: “vanad ja väsinud päevad”, siis on atribuudid täiendatava sõnaga võrdlemisi läheda mõistelise suhtumisega: meil esineb “päevad” kui metonüümia, mille all mõistame päevade kestes toimunud elunähtusi. Nüüd oleksid atribuudid täiesti kohased või siis kaunis vähese ülekantavusega. Kui meie aga võtamegi lugemisel “päevad” otsekoheses tähenduses, siis oleksid “vanad ja väsinud” epiteedid küllalt lähedase metafoorlikkusega. Ent Jaan Oksal on “päevakujud”. Viimane sõna teeb mõiste kestaliseks, elutuks. Niimoodi on atribuutide ja täiendavate sõnade vahel suur kaugus: on midagi erilisemat, ühendus on nagu sündinud juhuslikult, kuid jõuliselt.

“Noored” ja “poevad” on samalaadiliste funktsioonidega.

Lk. 183: See süüta-väsinud hääl, mis veel kaugemale redusse ei jõudnud roomata tagakiusava ilmaelu eest kui kurku, juba see kaitseta hingeline püüti tema kodus kinni ja pandi tööle, pandi laulma.”

“Hääl ei jõudnud veel kaugemale redusse roomata” on oma metafoorlikkuses eriti ootamatu, sest on midagi võõrast kahe mõiste seoses: (lapse) “hääl” – “roomata” (= vaikida). See sõnaühendus jätab kõigepealt mulje, et siin esinevad sõnad väljaspool sõnaviilimist, voolimist, et nad esinevad mingil ürgjõulisel põhjusel nii üksteise kõrval.

Sama üllatav, kuigi lähemate assotsiatsioonidega on “kodus” (= kurgus).

Kui “hääle” asemel on “kaitsetu hingeline”, siis on see perifraasi alus väga juhuslik: ei ole assotsiatsioone, mis viiksid meid ühelt mõistelt teisele. “Kaitsetu hingelise” esinemist kannab mingi omaette jõud, sõnad on siin suure iseseisvusega: miski ei tingi selle sõna siinolu, kuid ta on siin.

Samalaadilisi perifraasilise funktsiooniga sõnu on Jaan Oksal palju, nagu algupoolel osutatud.

Eriline nähtus on “süüta-väsinud”. Hääle kohta on “süüta” ja “väsinud” sobivad ainult ülekantavas mõttes. “Süüta” on raskesti ühendatav sõnaga “väsinud”. “Süüta” on siin võrdlemisi võõras, kuid ta ei jää ilma funktsioonita. Ta värvib kõigepealt tundeliselt sõna “väsinud” ning teised grammatilises seoses olevad sõnad. Sõnapaar “süüta-väsinud” tähendab siis iselaadilist omadust, kaks sõna väljendavad isesuguse komplitseerituma mõiste.

Kui meie vaatleme seda sõnapaari ainult toodud lause ulatuses, siis paistab nagu suurema tähendusega olevat teine pool, kuid novelli lugemisel tekib üldise jutustuse ja “süüta”-poole vahel teatav kontakt, mis märksa tõstab selle esimese poole tähtsust. Üldiselt ei saa ütelda, et “süüta-” on täiesti võõras ja siis ka liigne, vaid see sõna on ainult suure iseseisvusega, ta funktsioonis on ürgjõulist, millel pole ühist kaalumisega, sobitamisega, voolimisega jne.

Selline sõnapaar pole Oksa töis haruldane. Näiteks: õnnelik-vahva; põrsas-inimesed; unistav-haige; põrgulik-tore; suurepärane-segamini; puhas-külmavereline-tüse; sõnnikuleiva; hinge-loomad; liha-tüdrukutest jne.

Ka arvulisel alusel lahkuminev sõna võib üllatada.

Lk. 192: “Vered on ärritatud, käratsevad ja pigistavad vastastikku. Lihased läksid oma asjades vähe kisklema, segavad teisi, lepivad aga siis jälle ühte”.

Sünekdohhiliselt esinev sõna “vered” on tegeliku mõistega ja tarvitusviisiga küllalt lähedalt seotud, kuid praegusel juhul on kõige peale vaatamata väga ebatavaline, esilepurskav vorm vered pro veri.

Atribuut on Jaan Oksal mõjuv üpris tihti oma harukordsusega.

Lk. 356: “Mõisahärra poolt oli kõigepealt maja plats, alati vesinutva õueporiga…”

“Õuepori” sõna omab labast, eemalepeletavat tundetooni. “Nutvas” on jällegi omajagu lüürikasse kalduvat tundetooni. Selliselt erinev sõna on siis atribuudiks “õueporile” ja reaalsemaks teeb lisandus “vesi-”.

Atribuudi spontaansuse esiletõstmiseks veel näiteid.

Lk. 345: ärakudunud kaelaga vanamoor;

lk. 364: “Inimesed roomavad läbi nätskete loikude…”

lk. 185: “Lapse nälginud käsivarred ei suutnud aga metsikus agoonias rabelevat mõtet, kotkapoega, enam kinni pidada”.

Kuid kui ka “odav”, “tume” jne. tihti esinevad atribuutidena, siis võtab see kangekaelse ilme: pealetikkuvalt figureeruvad nad igal pool, otsekui ajaks neid taga mingi jõud, mis pole ühenduses praeguse mõttekäiguga resp. kujutelmaga.

Lk. 188: odavaid pisikesi rajakesi;

Lk. 190: “… et uniste heinte peale rinnuli lasta, kuna kaks suurt odavat saabast kusagil murde varjudes ümber aelevad”.

Lk. 363: odav närudekorjaja;

lk. 364: “Ainuke odav koht [-] on inimese loll aju pealuu taga”;

lk. 135: tume nädalapäev;

lk. 137: tumedad sulaselikud tundmused;

lk. 150: “Saladuslik-tume ja praktiline-rumal hingekandja”;

lk. 183: tumeda inimeselapsega. Jne.

Selliseid sõnu on terve rida, nt. tõbine, limane, ilge, higine, roomav, uppuv, saladuslik, mõistatuslik, ökitav jne.

Viimane sõna juba esindab Jaan Oksa onomatopoeetiliste sõnade peret. See tüvi esineb tihti ja ülekantavas mõttes. Näiteks:

lk. 192: ökitab;

lk. 364: “Ning ökitavad uneinglid …”

lk. 136: ökitav kogu;

lk. 149: ökitavad kõrred;

lk. 151: ökitavate kirgede. Jne.

Onomatopoeetilised sõnad üldse oleksid nagu mingi impulsi tõttu teatavasse sõnaühendisse sündinud: ta on noor ja värske ning teeb lausegi impulsiivsemaks.

Äsja-eritletut kokku võttes näeme, et Jaan Oksa ülekantavas mõttes tarvitatud sõnad on tihti kaugete assotsiatsioonidega, otsekui paiskuksid esile iseseisvalt; sõnastus omab seeläbi värsket ja ühtlasi natuke segipaiskuvat ja silumatut ilmet. Oksa väljendusviisi võib täiel määral nimetada spontaanseks.

Kui selles pinglevas sõnasündimises tekib segipaiskumisi, siis on see nagu iseenesest mõistetav.

Lk. 180: “Nagu tahaks uudishimulik aur pahkunud ootamiseverd laiali ajada, küdevat keha jahutada”.

Ootamatult esineb “uudishimulik”. Võttes arvesse ka eelmisi lauseid, pole tal siinolemiseks eeldusi. Siis “pahkunud ootamiseverd” – “küdevat ihu” ühe ja sama inimese kohta öeldult sisaldab eneses koguni vasturääkivust. See on võimalik ainult silumatus spontaanses sõnastuses. Ning see pole vaevaga leitud üksiknäide.

Lk. 186: “Leske veetakse kägiseva vankriga ja surnukeha kandjad kummardavad põrmukupitsate vahel, tuhnivad ja laulavad”.

Segipaiskumine ilmestub siin lause esimese poole metonüümiliselt esinevates sõnades: üks “surnukeha” – “veetakse vankriga”. Siis on väga kõva tundetooniga sõna “veetakse”: praegu annab ta muljevarjundi, nagu oleks surnukeha midagi rasket, massiivset. Kui võrrelda lause teise poole verbidega, mis tähendavad poosi ja sellega seotud vähest liikumist, siis saame teadlikuks asjaolust, et esimesele lausepoolele “veetakse vankriga” tõttu saab osaks märksa suurem tähtsus: surnukeha on seotud suurema tegevusega kui elavad inimesed. Oksa novellides on mitmes kohas elutud asjad (resp. mõisted) tegevusrikaste predikaatidega ja atribuutidega, kuna elavad olevused vastuoksa.

Lk. 138: “Poiss ronis, vajus mitteviisakalt oma söögiaegsele asemele tagasi, kuni ümmardaja paksude jalgadega süstates isesugust tüminat alt tühjal laudpõrandal tegi. Ja madal uks taganes vastu panemata oma neljakandilise augu kohalt eemale. Uks oli juba, kui karjatav koer oma paigale lõmpsides langenud, kui kaastundlik ema puudutatud, mossis poisikest trööstis: …”

Kui võrrelda poissi ja ust, siis on uksel nagu palju suurem eluvaim sees. Lause “Uks oli” jne. ei ole arenenud isegi personifikatsiooniks, kuid võrdlus ja “lõmpsides” annavad temale suure liikuvuse; seejuures tundub uks aktiivse jõuna. Kui näite viimases lauses ei oleks võrdlust “kui karjatav koer”, siis oleks “lõmpsides” toonud ettekujutuse ainult paugatavast kinnilangemisest. Nüüd aga assotsieerub võrdlus ja “lõmpsides” ning viimasel kohal paneb võrdlus ka enese maksma.

Jaan Oksa rikkalik hulk ülekantavaid sõnu ja siis nende ülekantavuse kaugus (resp. assotsiatsioonide vähesus) teeb võimalikuks segipaiskumised, vastakused, “ebanormaalsused”, seejuures ei näi, nagu oleks tegemist mõistusliku kaalutlusega, vaid kõik nagu sünnib iseenesest. Kõik see äratab aimuse jõust, mis valitseb neis sõnus. Selleks erinäide:

Lk. 186: “Fosfori igavesed tuled põlesid suure, rannakaljuliselt ettetungiva otsa kolualusel”.

Lk. 138: “On põlemine hästi järjes, elulises hoos hoitud, siis on kerge tulelille ka kõige lopsak-veerikkama võsuga sööta”.

Esimese lause sõnad “Fosfori igavesed tuled põlesid” on paatoslikud, kuid väheütlevad. Siis tuleb “rannakaljuliselt”: peidab eneses võrdluse, on jõuline sõna. Lõpus halvakspanev “kolualusel”: oma erinevusega, vastakusega nüansseerib ta kujutluse robustselt. Mitte arvestadeski perifraasilist väljendust “fosfori igavesed tuled” (= silmad) “põlesid”, mis taotleb suurejoonelisust, peame järeldama juba “rannakaljuliselt ettetungiva otsa kolualusel” põhjal, et sõnastus on jõurikas.

Teise näite “hästi järjes, elulises hoos” on vähese selgusega, eriti just “elulises hoos”. Ei ole tarvitatud tihti väljendust “tuli on hoos (pliidi all)”, sest “hoos” tähendab suuremat liikumist, suuremat kiirust; “tuli põleb hooga” on küll harilikum, kuid siin on “hooga” seotud sõnaga “põleb”. Täiesti võõralt alalt on “elulises”. Nii jääb lause esimene pool küllalt piirjoonetuks. Siis tuleb “tulelill”. Kuigi ühenduse teine pool on tihti tarvitatav, on ta praegusel kohal väga mõjuv: ta annab kindlamõistelise ilme tulele. Sellel sõnal on võimu viia lause esimese poole vormitus vormikaks tervikuks. Ei suuda enam ebamääraseks teha oma suure kõrvalekaldumisega ka sõnad “lopsak-veerikkama võsuga sööta”. “Võsu” on figureeruv tavaliselt kasvava puuosa tähenduses, seepärast käesoleval korral väheste assotsiatsioonidega.

Kui suure kaugusega ülekantavus annab ometigi terviku, mõjuva kujutelma ja tundesisu, siis paistab väljendus ise olevat tol juhul värske ja jõuline.

Lk. 154: “Kõdunev isane inimene sülgas seinale. Ma istusin ju voodi ees, ja pastorliku aupaistuse läbi süljata pidas vana madrus juba mereviisakuse järele võimatuks”.

“Pastorist mööda” mõiste on väljendatud: “pastorliku aupaistuse läbi”. Kuigi “pastorlik” ja sellega ühenduses olev nöökav tendents on kaunis tuttavad, ometi paistab see sõnade ühendus olevat esmakordselt sellisena ja üllatab oma olemasoluga.

Üldiselt on igal spontaanselt esineval sõnal ühtlasi kaasaskäiv jõurikkus ning haruldus. Selle illustreerimiseks harilik Jaan Oksa lause:

lk. 184: “See oli selleks, et teised väriseksid ja lömitaksid vägeva elukutselise võimu ees, selleks, et nende püstikargavat kangekaelsust tükkideks raiuda ja maha matta ristteedele – hirmutuseks kõigile möödarändavatele”.

“Kooliõpetaja” asemel on öeldud “vägeva elukutselise võimu (ees)”, milles üllatab kõigepealt sõna “elukutselise”, kuna ta on muu sisuga võrreldes otstarbetu, kuid ühtlasi ometi mõjuv. “Väriseksid ja lömitaksid” kannavad eneses suurendust, õpilaste kohta oleksid olnud kohased tagasihoidlikumad sõnad. Täiesti ootamatu on “püstikargavat”: ta personifitseerib osalt järgmise mõiste, kuid personifikatsioon ei arene edasi, mispärast see sõna on nagu purse, millel polnud eeldusi (võrreldes “väriseksid ja lömitaksid” ja eelmisel leheküljel: “See süüta-väsinud hääl – ”) ega ole otsekoheseid tulemusi. Kaudses ühenduses on “tükkideks raiuda ja maha matta” – koolilapse kangekaelsuse allasurumise tähistamiseks liiga suurekõlalised ja oma süngusega üllatavad sõnad.

Igatahes lubab ka äsjakäsitletud lõppnäide väita: Jaan Oksa sõnastusviis on spontaanne, jõurikas, kohati üllatav oma esile-pursetega ning kõige selle juures kujukas.

Ning sellest annab tunnistust terve tema proosatoodang.

1927