Текст книги "Otsija metsas"

RÕHUTUD RINGIDES

Tuul, sügisene marukene, liigub alumistes õhukihtides suure rutuga edasi. Kust ta tuleb, selle järele ei küsita, kuhu ta läheb – seda ei tahetagi teada; nii vähe peame tuulest lugu. Võib olla, et see liikumine kusagil mäestikus sündis. Seal kõrgel, maast kaugemal ja päikesele ligemal on ta nii vägevaks paisunud, nii tugevaks kasvanud, nagu meie praegu tunneme. Ja ükskord sureb see elavalt edasiliikuv loodusejõud kusagil lagendikul siis, kui ta palju head ja kurja on teinud ja selle jõu kulutamise läbi ära on väsinud. Tema – see suur jõud – lõpeb teadmata ja jääb ilma hauata unustusse kõikide poolt.

Hoogude kaupa lendab tuul üle puude ja põõsaste, raputab neid tugevasti, murrab oksi, väänab latvu ja painutab tüvesid. Mõned vanad ja mädad puud peavad jõuetult maha langema, sest et nad kas üksikult seisid või neile võitlejate reas nõrk ühine kaitse osaks oli saanud.

Mets ümiseb vihaselt, ja kangekaelselt tungivad eest ära tõrjutud oksad jälle oma paikadele. Aias raputavad tuulekeerud lastele õunapuudelt õunu alla, nagu teaksid need tundmata looduseväe-joomed, et lapsed ainult siis aiavilja pruukida tohivad, kui see juba maha on langenud.

Tuul karvustab, ta annab ka mööda kõrvu neile poolpaljastele poisikestele, kes üksteise võidu suure pirnipuu all mahalangevaid pirne ootavad ja kes nõgesepõõsastest suveõunu suure rutuga üles otsivad. Aga nii pehmelt, nagu narrides käib ta niisuguste vastastega ümber, nagu tunneks ka tuul, kui nõrgad, väetid need inimesevõsud on.

Augustikuu ja põlluharija sügisepoolse suve tööd. Nagu jääpangad, mida tuul kevadel edasi kannab, nii on talumehe tööd sel ajal üksteise peale aetud. Rukkirehed, odraniit, heinakuivatamine, linaleotamine ja seemendamine. Mida teha, mida tegemata jätta, kust vähese tööperega peale hakata?

Ja talumehed peksavad rehte hommikul, nii et rehetoa parred viljavihkudest juba enne päikesetõusu tühjenevad. Tulevalgel tehakse selle tööga algust. Siis, kui kell üks on löönud, kahte pauku aga veel mitte ei ole löönud, läheb unise näoga pereema noore poisikese koiku juurde ja hüüab: “Tõuse nüüd üles, Kaarel, ja pane rehesärk selga; vaata, ma panen ta siia aseme peatsi.” Väsinud poiss, kes alles kolmat tundi uneuimastuses hingab, ei kuule ema esimest pehmet äratamist. Veel kordab eit, kelle esimene katse tagajärjeta on jäänud, oma äratusekutset ja raputab kõhna magajat ühes poollinase tekiga. Emal oleks nagu kahju oma kolmeteistkümneaastasest pojast, kellel uni nii hea on; siiski, nagu sunnitult peab ta poisi nii vara, pimehämarikus üles hüüdma: kes siis muidu vihud toast välja kannab.

Poiss näikse viimase valjema hüüdmise peale otsekui kohkuma, kisub pooltoimse särgi ihu pealt kohe ära ja ajab selle asemel paigatud ja nõelutud takuse särgi selga. Uus ihukate on soojaks läinud ihule nii harjumata, külm; rukkipea okkad torgivad mitmelt poolt vastu higist kibedaks läinud ihu. Alles kinnisilmi astub laps niiskele kambripõrandale, otsib ka püksid ja mütsi kätte ning jookseb aeda, et sealt paari õuna otsida, mis siis nii hästi maitsevad, kui rehetolm suu ja kurgu kaudu hingamiseriistadesse tungib. Aga juba hüüab isa, kes üleni higiselt vihku rabamisepingi otsas peos ümber keerab:

“Kuhu see poiss nüüd nii kauaks jäi – ei saa teine vihkusid eest ära! Kaarel!”

Nigelajõuline Kaarel jookseb rehetuppa ja haarab vihuvirna otsast süle tühje kahlusid täis ja kihutab selle korratu puntra üle kõrge läve rehe alla, kus ema vihud kõrvuti lademesse laob.

“Miks sa nii palju ühekorraga tood, venitad enese jälle seest ära! Eks võta vähem sületäis ja too sagedamini, siis jõuad küll; eks Miina aita ka, kui sa üksi toime ei saa.”

Miina, kes iga päev meheleminemist ootas, kes hea meelega vabadikupoisile naiseks oleks läinud, rabas pingi teise otsa juures, vaikis ja hõõrus higiste näppudega pahemat silma, kuhu viljatera sisse oli ripsanud.

Tükikese aja järel hüüab isa rehealuse poole: “Pool rehte on juba ära rabatud, kolm laugu jääbki veel järele.”

“Sumps – somps! sumps – somps!” kostavad rõhutud mütsud rehetoast, aga need väljapigistatud tumedad matsud ei pääse kaugemale, vaid surevad juba lähedal, maja ümbruses.

Soojus rehetoas ei kahane; tööpalavus suureneb lõpu poole aina veel. Väsimus võidab ikka rohkem ja rohkem üksikuid liikmeid ja terveid kehajagusid oma alla, kihvtitab äravõidetud kohti loiu uimastusega. Reherabajate ihul ühineb läbitungiv tolm leige higiga ja ujutab keha nagu soolase solgiga üle. Pooled rukkipead, terad ja lahtikistud okkad tungivad salkades töötajatele põue, juustesse, jäävad särgikrae peale ja peakatte voltide vahele peatuma.

Hulga aja järel, siis, kui juba nii kaua üleval on oldud ja töötatud nagu tervel talvepäeval, kui päikene hommikupoolsest aknast enam otse sisse ei paistagi, hüüab isa, nagu iseäraliku kergenduse üle rõõmu tundes: “Viimane vihk!”

Ta ütles selle sõna kõigepealt küll enesele, võib-olla ka tütrele, aga eite enam kuulamas ei olnud: see oli juba umbes kaheteistkümne minuti eest õuekööki – “paargu” läinud suppi soojendama. Nüüd vaatab ta seal köögi tuhases koldes kummargil katlasse ja segab vahetevahel seal sees olevaid kartulitükke, et see roog seal kättejõudvaks sööma-ajaks läbi ja läbi ära leiguks.

Kass aga näub kärsitult suhupistet oodates ja hulljulged talised põrsad tahavad nagu perenaise kiusamiseks õueköögi uksest sisse tungida. Eite ärritab see viimaks niikaugele, et ta välja tormab, ilma otsimata vitsa leiab ja sellega siis talvikud kaugele kihutab, palju etteheiteid ja ähvardusi välja jagades. Keedukatel jäi ajutiseks üksi.

Kell on juba kolmveerand kümme ja rehetöö jõuab ka peagi lõpule. Ainult veidi korraldada on veel siin ja seal tarvis. Väljarabatud vili tarvis toanurka hunnikusse ajada, õled pööningule varju alla panna ja sasideks katkenud kõrred veel kord pintadega läbi kolkida. Siis vast võib sööma minna ja pärast seda mahavõetud rehe asemele uus ahe täisvihkusid asendada. Nüüd aga hüüab perenaine kambrist:

“Tulge nüüd ükskord ära: toit on juba laua peal!”

Ja toit oligi kambri akna all värvimata laual. Kaks supikaussi, suur leib ja selle otsast lõigatud viilukad ning pahlatäis mustakskõrbenud silke. Ka suur puunuga kahe vana liigendisnoaga ei puudunud; seal oli ka neli puulusikat.

“Nüüd laulame peast need kaks salmi: “Kui vara üles tõusen ma”,” ütles pereisa laua otsas ja kõõritas otsa üles. Ka Miina, kes vaheajal pesemast ära tuli, laulis kaasa. Vanamehel olid reheriided alles seljas, käed ja nägu pesemata, niisama ka poisil.

Kui kaks salmi olid ära lauldud ja kolmandat enam kellelgi selgesti peas ei olnud, luges isa vanast “Mirdirohu-aiast” tänase palveosa ära. Kirjaseletus oli pikk ja elustuseta, nii et peale isa kõik selle kestuse ajal haigutasid. Lõpu poole vaatas eit paar korda üle raamatu ääre, et aru saada, kui kaugel loojärg lõpust veel on, ja selle järele siis söögihakatust ette aimata.

Süüakse palju ja ahnesti, aga jutustatakse vähe, nagu tahaksid kõik perekonnaliikmed vaikimisega Jumala annile au anda – nendele viletsatele toiduainetele, mis sissetuubitud vaadete järele neile ikkagi veel armust antakse ka siis, kui rehi juba rabatud on.

Isa kui perekonna töö ärajaotaja lausub pärast käte ristipanemist: “Miina ja Kaarel, te lähete nüüd kohe põllule vilja tooma. Enne seda aga tood sa, Kaarel, hobused koju – Miina võib selle aja sees vihusidemeid valmistada.”

Eide poole pöörates rääkis ta edasi: “Sa jääd ise nüüd koju majatalitust toimetama, riistu-asju pesema, koort kokku lööma: laubane päev. Ma ise lähen soosse vaatama, ehk on torm kuhjad ära lõhkunud. Tulen lõunaks jälle koju.”

Pärast sööki läheb terve perekond laiali, igaüks oma määratud paigale. Ka pereemagi ei jää tuppa istuma, vaid läheb ja kitkub noorele lehmale, kes kiilide saatel karjamaalt koju on põgenenud, aiakartulite vagudelt rohtu.

Lapsed toovad juba esimese koormapaari rukkivihke rehe alla. Nad peavad teise korra veel tooma, alles siis jätkub viljakahlusid terve rehe jaoks, sest neli koormat ja rohkemgi veel mahutab see talutoa tahmane ülemine osa enesesse.

Nüüd aga leiab perenaine, see hoolas majatalitaja, kes igal pool ees ja taga on, et seapõrsas, kes juba hommikul uimane oli, süüa ei tahtnud ja haledasti vingus, nüüd täiesti haigeks on jäänud. Põrsas on pikali; ta sureb, sest siin ei avita enam maarjajää, salpeeter ega tivesrek [Teufelsdreck (sks. k.) – asaföötida.]. Tema, see kõige suurem ja rammusam põrsas, peab nüüd surema punatõve kätte, mis äkiline haigus on. See on vist Jumala tahtmine, tema nuhtlusevits ja tasumisetegu. Kes teab nüüd, missugune patt selle põrsa surmaga ära makstakse.

Eelolevale õnnetusele nagu valjuks protestiks hakkab perenaine viimaks nutma, paneb laudaukse kinni, et mitte armsa looma hingevalu näha, ja üsna pahane Jumala peale, kes selle õnnetuse kaela on saatnud, pühib ta vesiseid silmi pead katva räti otsaga.

Koju jõuab ka peremees, kes kolme versta kaugusel Tiigu soos kuhjasid järele käis vaatamas. Ta nägu on tõsine ja tusane, kui ka mitte nii hale kui eide oma, kes puuanumas võid koorest koostaga välja tahab kloppida.

“No kas kuhjad olid kõik terved?” küsis ema juba eemalt, enne kui peretaat rääkima jõudis hakata.

“Tuul viinud siin eessoos selle viiekoormalise kuhja pea poolest saadik ära. Nüüd on ka mineva-öösine vihm sinna sisse löönud ja selle läbi on ülepea kaks-kolm koormat heinu raisku läinud.”

Eidekene ei jõudnud ennast enam pidada, vaid hakkas lausa nutma. Põrsas ja kolm koormat sooheinu on kadunud. Selle eraomanduse kaotuse pärast on temal kahju, mis puudulike vaadete mõjul veel suurem paistab olema.

Ta võtab viimaks lauluraamatu lahti kui usklik perekonnaemake kunagi ja loeb siis ahnelt tuttavat laulu “Kes Jumalat nii laseb teha” jne.

Lapsed tulevad juba teiste koormatega põllult koju ja isa ruttab neid vastu võtma, et juhatada, kuhu koorem maha lasta.

Tuul on ikka veel endist viisi vali ja vihane, ta liigub niisama külmalt ja kareda südidusega edasi, nagu ei teakski ta, et perekonnas põrsas ära on surnud, et see alles ka matmata ja lõhutud kuhi parandamata.

Poiss tahab anspäripõõsast mööda minnes mõne marja suhu pista, hobune veab aga vankri koormaga väravaposti taha kinni.

Torm käristab lehti ja kuivanud oksi puude küljest alla, kisub õunad jätkukohalt lahti või katkestab varred lihtsalt keskpaigast katki, ajab pesu nöörilt maha ja lõhub vana katuse otsa.

Nagu kuritahtlikult käristab ta lõpuks vana suveõunapuu suurema haru ära. Marutuul ei mõista, et see pisikene loodusesündmus ka üks õnnetus on. Viimati saavad sellest inimesed teada.

Tuul puhub ühes sihis peatamata edasi…

HAUDADEL

Vaskne kiriku tornikell, mida vägivaldselt helisema oli sunnitud, oli vait jäänud. Ta ülesanne oli vist täidetud: kirikuliste jumalateenistusel korjatud mõtted olid ilusasti laiali aetud – kellakisa segas need ära. Ainult kuuljate kõrvades kumises metalli häälitsemise järelkaja, mis ikka nõrgemaks jäi ja viimaks ka sealt ära kadus.

Surnuaed oli kirikust eemal. Üle nõmme, mööda kulunud jalgrada pääses kiriku juurest sinna – sealt võis aga ka sedasama teed mööda kiriku juurde pääseda. Praegune matmisepaik oli juba teine: esimene oli kirikus olnud…

Maeti siin ja seal, vaimu ja pärast ihu, aga vaimud hulkusid ikkagi veel ümber kirikus, kodus ja surnuaial. Inimesed teadsid rääkida, et need rahuta vaimud surnud inimeste hinged olla…

Mitmedki kirikulised veeresid surnuaia poole, ronisid üle kivise läbikäigukoha ja läksid haudade vahele laiali. Igaühel oli siin oma kõverik tee, tuttav või tundmata, mida mööda edasi astuti. Mõnel edasirühkijal oli ka seltsiline kaasas, kes temaga vist ühise eesmärgi poole nihkus, – kahekesi siis nad jutustasid. Inimesed olid siia nähtavasti väga mitme asja pärast tulnud: lilli haudadele tooma, mulda künkal kohendama, muidu jalutama. “Issa meiet” isa, onu, õe või ema haual lugema, uut rätikut või seelikut näitama, kallikest otsima või lihtsalt sellepärast, et teisedki ees olid tulnud.

Nagu inimeste seltskond väga kirju oli, nii oli ka üleüldine loodusepilt üksikute joonte poolest kaunis rikas. Kevade varajuse pärast ei olnud küll veel lehtede ja õite ilu vaadelda, küll olid aga raagus okstega puud, puukesed ja põõsad, lume läbi katkimurtud ja poolvigastatud mineva-aastaste lillede tüved ja harud. Lõppenud lillede kändudel oli juba uusi kasve tärkamas. Varaja-semad rohud haljendasid ülestehtud kalmuküngaste servadel; esimesed talilille sinised õied kasvasid lahtilöönud lehtedega põõsaste ääres, mätaste peal ja laia raudkivi juures. Ja siia oli ükskord ka kastaneid, siberi seedreid ja kuuski istutatud, muidu nad siia vist poleks kasvanud. Taimest sirgus noor puu – ja nüüd on noored aja jooksul juba vanaks ja paksuks paisunud ja oma vormita okstega iga ilmakaare poole harunenud. Sirelid, õispuud ja muud põõsad ja põõsapuud on haudade otsa ja külgedele istutatud, nagu see istutaja maitse järele kõige parem oli. Kõik kasvavad, õitsevad ia kuivavad korrata. Millal nende sadade taimesortide ja kümnete puudeseltside sünnipäev oli, millal surmatund tuleb, seda ei tea.

Inimesed käivad aga ümberringi; nad vaatavad elavaid õiekesi, kasvavaid puukesi, näevad ainult kujusid, – vaatavad ja ei mõista midagi…

Riste on nii arusaamata palju, nii tihedalt seisavad nad koos kui kanepid põllul. Muist seisavad alles sirgesti püsti, teised on juba vähe viltu vajunud, muist on üsna maas. Nii on ka viimane mälestusmärk ära kadunud, mälestus ise all hingava põrmu üle on vist omaste juures ammugi ära kustunud. Võõrastel pole siin aga midagi, mitte midagi mälestada…

Ristide keskel on ausambad, suured ja toredad. Raudaiaga piiratud ja sellega teistest täiesti eraldatud, seisavad need sambad. Nii pisikene rist on ka mõnel veel otsas, mis nagu tähendusrikkalt ütelda tahaks: neil oli nii vähe häda kannatada, rist oli nii väikene, kerge… ja sealjuures olid kõik nii pisikesed ristiinimesed… Otse seal kõrval, tugeva trellaia taga, kerkib männipuust, kirvega tahutud ristimürakas. Haud on veel õieti värske, vist minevast talvest pärit. Lumejäljed lasuvad korratult hunnikusse kraabitud koredate savitükkide peal.

Siin on ainult rist, see pole ausammas ega mälestusmärk. Oskamatu käekirjaga ja vigaselt on risti teisele poolele pliiatsiga midagi kirjutatud. Lumi ja vihmavesi on palju välja uhtunud, nii et kiri veel vaevalt arusaadav on. Siin kirjas on hingamisest Issanda rahus ja rõõmsast ülestõusmisest räägitud, ja nimi on sellel risti-kandjal olnud Tõnis Piin. Ka surma– ja sündimiseaasta on üles tähendatud, nagu oleks tõesti kellelgi seda tarvis teada, millal see Tõnis Piin sündis ja suri.

Nüüd alles hingab siis see Tõnis Piin rahus, nüüd, kui ta juba surnud on, kui ta enam seda rahu maitsta ei saa. Miks siis mitte enne, miks siis siin maa peal temale rahu ei antud? Kas sellepärast, et maa peal rahu nii veidi on, et sellest ainult üksikutele jätkub, – kas sellepärast?

Maa ja meie temaga ühes veeresime allapoole, päikesest nagu kaugemale, ja päikene paistis juba madalas olevat. Aga ometi ei olnud ta meie ligi – ikka veel kaugel, kätteulatamata, eemal kõigist elavatest.

Kaua vaatasin ma selle värske risti, pealkirja ja haua peale; ma mõtlesin palju ja sügavalt, nii et elu kui sulatis kees ja kerge ärritus mu ihu värisema pani. Viimaks tõusin üles, et ainukest ligemat sugulast siin rahumäel, vanaema, ta põrmukünkale vaatama minna.

Vanaema haual kasvasid juba lillevarred, noored ja värsked, kuna ma vanaema iialgi nii täis elujõudu näinud ei olnud. Ka siin lugesin ma ristikirja. Needsamad ühed kõlisevad sõnad – seesama Pauluse lause, nagu neid tuhandeid siin olnud ja praegu veel olemas ja kadumas. Kas need, kes siia maa peale jäid, tõesti lahkunu mälestust ausamalt ja õiglasemalt pühitseda ei mõista, kui ikka sõnu ja sõnakõlkse pakkuda – ka surnutele veel? Kas mahajääjad ei ole siis elavad, et nad eluga kadunud kaaslast võiksid mälestada?..

Vanaema… ma mäletan teda vähe veel. Siis olin mina alles lollikene-laps, kui tema juba nii vana oli, et teda kõige vanemaks perekonnas peeti. Nõder eidekene… väriseb vanadusenõrkusest… elu nii vähe, nii vähe! Seal ei olnud enam poolt, ei enam veeranditki sellest täiselust, mida ta aegamööda ära oli pidanud kaotama. Ja ikka räägiti, et temal on ka veel hing sees. Aga mina ei tahtnud seda siis uskuda, kui minul ja mu seltsilistel hoopis teistsugune elav hing oli.

Vanaema suri natukesehaaval. Kui viimane elukübemekene ära oli auranud, siis öeldi: vanaema on surnud, ja viidi matmisele. Ta paigutati sügavale maa põhja, kus ta mullaks hakkas minema. Ta pidi ju algkuju jällegi tagasi saama, pärast nõndanimetatud elu.

Ka siin haua peal oli ülestõusmisest räägitud, mitte enam vanaema, vaid ümberolijate poolt. Viimaks kirjutati nii ka risti peale.

Miks ei kirjutanud inimesed, kes ju elus seda aastatepikkust surmaaega nägid: “Vanaema ootab nüüd ümbermuutumist – mullaks”… Ma seisin seal ja mõtlesin, et ta nüüd muld juba ongi, ja siis võib ta ju ka ülestõusmist ootama hakata.

Ühe värske noore lille varre kitkusin ma ja arvasin, et see juba ongi see ülestõusnud vanaemakene. Missugune armas, missugune kena on nüüd tema kuju ja nägu! Nüüd hakkavad teda ka inimesed armastama: igaüks kasvatab ja harib teda selles kujus hoolega ja õrnusega – ta elab paradiislikes rohuaedades ja õitseb härrade triiphoonetes!..

Looduses nagu oleks ühine vastikustunne kauase viibimise pärast mu vastu kasvanud. Sellest aru saades astusin ma surnuaia väravast välja kojuminemiseks. Ülestõusnud “vanaemakest” hoidsin aga kõvasti soojas peos.

PEREKONNA HOMMIKUTUND

Kevadine hommikuhämarus on rehetuppa tunginud. Veel tasasemalt kui taganev öö talitab ta. Vaikselt valitseb ta üle väsinud magajate, tahmase toaahju ja niiske põranda. Ta on akna kaudu sisse hiilinud ja sinna kohta nagu tee lahti hoidmiseks heledama vao järele jätnud, mis täies akna laiuses tagaseinani ulatab.

Ahi haigutab kaua, järelejätmata-pikaldaselt. Pealmine kommikivi ja allseisev leerajakivi paistavad pimeduses, mis ukse pool märksa tugevam, kui lahtise suu kulunud hambapaar. Üle lee taganenud ahjusuu mustab neelava kurguna.

Seal muutub hämarus äkki päris rahutuks. Öö varjud värisevad kärsitult, tungivad üksteist tõugates nurkade poole, ahjule, parte vahele. Allpool asuvad lömitavad kangekaelselt vastu ilast savipõrandat, kuna tugevad öö pisielukad sealpool söetanud parsi veel viimaseks hingetõmbuseks paika otsivad. Rahutult segivad ülejäänud ka vanade voodite vahel, julgemad neist tungivad isegi poolvillaste sõbade alla.

Sõba serv on väsinult mööda aseme äärt alla vajunud. Öösel oli vist soe ja lämmatav, nüüd on kõige parem. Ülespundunud padja koduriidega kaetud serv on olekus nagu köhiv haige. Üks iste talub süles peremehe tööriideid. Eit on oma päevariide kandjaks valinud puupingi, aga seegi on vist üleüldises hämaruses tukkuma jäänud, sest tasku pika vööga lamab põrandal. Ülestõusmiseks puudub jõud.

Rehalse seina vastu magab isa emaga. See on sellepärast, et siia võib kuulda, kui loomad asemetel lahti pääsevad, teisi kaevavad ja siis rööskivad, nagu ainult koduloomad seda teha võivad.

Ahju otsa taga magavad ka inimesed. Need on lapsed, elusad lapsed. Me kuuleme: nad köhivad. Unistavad kaeblikult ja jäävad siis vait, kui uimastav õhusolk mahti saab suu kaudu suuremal määral sisse tungida. Poisid pööravad unes teisele küljele, teevad seda vaheldumisi. Tüdrukukene nende vahel kägiseb iga kord kuuldavalt; teda vist riivab uus takune särk tugevate tõukamiste korral.

Neid on kolm: kaks poissi, üks tütar. Isa-ema magavad tagakambris, vanaisa ja isaema aga toas.

Lastel on lämbe, lastel on kitsas. Koiku ju neil kurus, liiatoa all.

Kogu tare laest põrandani, eeslävest tagaukseni kibedat uneõhku täis. Väsinud lihased suuremate magajate käsivartes otsekui haiseksid põlenud olluseid. Paksudesse särkidesse tilkunud higi kopitab kogu öö ühes särkidega. Halva toiduga rikutud seedimine, liia loomatööga venitatud liikmed, sooned ja kõht ning laste sopased paljad jalad on ühistegevuses õhusolgi segamises. Nagu mürgist auru kasvatab ka libe põrand, kus aukude vesisilmad musta lae poole vaatavad.

Kanapenni all nurgas on veel sügav veekorjumise koht, kust sisseimbunud maavesi vana sigade kulbiga välja tõstetakse. Võõrad ei tea sellest midagi.

Tunduks veel nagu tukivingu, millele võib järgneda ainult surm, magus surm pärast niisugust magamist. Üle põiki paisatud inimeste irvitavad näljainglid, tõveinglid, vaevainglid. Seal nende taga aga krooniga surm, peaingel, tõsine, armastav ja kaastundlik kõigi magavate, suurte ning väikeste vastu. Need noorte irvitavate inglite näod on vastikud, ainult tema on hea, armas ja südamlik…

Valguse sõjavägi tungib ikka tihedamate ridadega neljaruudulisest ähmasest aknast sisse. Soldatite vahetus. Ööinglite vahikord on lõpule jõudnud. Kõik valuinglid, vaevainglid, viletsuse– ja kiusatuseinglid ruttavad enne lahkumist magajaid äratama. Peaingel, kes viimasena lahkub, hoiatab neid kaua ja tungivalt. Ta hoiatab – aga noored on nobedamad. Edevalt ja üsna toorelt puudutavad nad magajate sisselangenud silmi, kondiseid põsenurki, kollaseid huuli. Siis hiilivad nad tasakesi ära, ja tagasihoidlik kroonikandja nendega, kes nagu varemgi jälle hiljaks oli jäänud.

*

Esimesena ärkab nagu harilikult perenaine. Teda oli näljaingel puudutanud: tarvis ju loomadele süüa anda, nimelt loomadele. Eit magab sellepärast ka ikka voodi eesserval: siit pääseb kohe põrandale, pole üle teise ronida. Olgugi et ta on väga arg, aga see on nõnda juba esimesest abielunädalast peale moeks jäänud.

“Ooeeh!” haigutab taat, et ka oma ärkamist ilmutada.

“Sa ka juba üleval,” algab eit, “eks uinu veel kord ära: pühapäeva hommik.”

“Oh, ma olin täna juba ammu ärkvel, terve tund juba muidu pikali, ei saa enam magada.”

“Mis sul siis täna hommiku jälle muret, öösel olid nii rahutu, pöörlesid ja keerlesid peale, köhisid ala, hommiku poole unistasid nii valju, ma päris kohkusin. Nägid vist santi und?”

Eide kõne on kaastundlik, aga ühtlasi ka kulunud, harjunud kombe järele.

“Ah sa siis ka kuulsid seda?” Taadi hääl väriseb. “Eks tõuganud siis ometi külge, et oleksin ärganud. Kui ise viimaks silmad lahti tegin, olin üleni higine. Ei jäänudki enam magama. Mõtlesin ja mõtlesin.”

“Sa ikka oma mõtetega vaevad ennast, ega mõtted midagi kätte too. Alati unetad palju, põletad piibusöega riietesse augu, tuled teelt koju tagasi ja ei vasta esimese küsimise peale – see on kõik liia mõtlemise pärast.”

“Näh, mis ma siis teen!”

Palju peidetud kannatust ja tuska on selles lühikeses lauses. Ta oleks veel paremini ja vägevamini tahtnud hüüda, et kogu elu sellesse ühte lausesse oleks mahtunud.

Eit tahab üle voodi ääre kobida, et riideid otsida ja selga ajada. Lühikese vaikuse ajal on taat juba vähe tukastanud, nüüd aga ärkab ta üsna kohe. Ta räägib:

“Ole nüüd veel täna… pühapäeva hommik… argipäeval saad vara tõusta küll… Näed, ikka hämarik alles, kell lõi viis, näed, kanadki magavad alles… Kena soe sõbaalune praegu, öösel oli nõnda umbne, pani mu nõnda hingeldama ja rögisema… ei saanud kuidagi hinge tagasi… võtsin natukene leiba… see aitas vähe. Kõik kondid nii haiged. Mulju mind natukene seljast… näe, siit abaluu pealt.”

Köha tuleb jälle peale.

Kogu taadi kõne oli nii heasoovlik, täis kaastundmust enese vastu, et eit tõesti ta selja– ja kaelasooni hakkab triikima.

Taat jutustab nüüd unenäo, eit uurib tähenduse järele. Pikaldast ja väsinud kõnelemist katkestab taat sagedasti, kui triikija sõrmed valusamatele soontele juhtuvad.

“Ai-ai-ai!” karjatab ta tasa. “Ära tee nii tugevasti… mulju ülevalt poolt… natuke pehmemalt… Ei jõua kannatada… ”

Häda näib olevat üsna tõsine, sest tagasihoitud karjatused on tõsised, nii et eit peab lausuma:

“Kust sa nüüd jälle selle vea külge said… Tõstad aga üksipäini, venitad ära… ei kutsu kedagi abiks… eila veel tõid paargust üksi maarjapäevase nõu ära. Hoia ikka ka oma tervist… kes ilmatöö lõpetab… Jääd veel kidevamaks, kes mindki vanaduses aitab… ”

“Eks jumal aita, eks lapsed aita… Eks nii kaua, kui ise veel töötegijad oleme, läbi saa… aga siis ei tea, kuidas… ”

Rääkimist oleks nagu nii palju, et peale voolavad mõtted sõnad kinni köidavad.

“Hea nüüd küll! Aitäh! Ole terve!”

“Oota, ma puserdan veel kaelasooni.”

Unenägu on jutustatud. Perenaine mõtleb tähenduse üle järele: kas ei tule mitte õnnetust loomade, inimeste sekka… Kas ei jää lapsed haigeks…

“Sooh, mul pole enam kauem aega, katsu, ehk saad ise ka veel vähe aidata, ja nad lähevad pehmemaks. Ole veel nii kaua voodis… ma toon vähe liikvori… see paneb vere jooksma… või teeks õige salpeetri-õlut?..”

“Olgu peale, hakka nüüd õlle soojendamisega mässama… Sul muidugi palju tööd… Oleks olevat, et noored ka pühapäeva hommikulgi sind, vana inimest, aitaks… Ehk saaks vähe liikvori… teeks rinnad lahkemaks… veri saaks jooksma… tahaksin ka kiriku minna.”

Eit seob pika vöö ümber keha, otsib ahjukartsalt seeliku ja läheb toidukapi juurde rohtu otsima.

Vaheajal on ahjukurus maganud lapsed üles ärganud. Nad virisevad igaüks oma keeli.

Tagakambri uksest astub noor sasis juustega naine sisse. Väike laps jääb kambri nutma, mehe hääl katsub seda asjata vaigistada.

“Mis te karjute siin, ma näitan teile, kui vait ei jää… kus need vitsad jäid – oot!” ähvardab noor ema lastekarja.

Elli on haigeks jäänud. Ta nutab: pea haige, pea haige… Ema on kannatamatu, loobib vanemat poega, otsib ahjuaugust, kus märjad riided kuivavad, laste kehakatteid, enese ette nurisedes.

“Kus sa nüüd nii kauaks jääd,” kuuldub tagakambrist mehe hääl. “Ei mina saa teda vait panna, karjub mis hull… ”

“Ellil on vist leetrid,” räägib noor ema, “kõik ihu punaseid plekke täis.”

Tuimalt kuulavad seda ümberseisjad: leetrid on ju perekonnas tuntud lastehaigus. Mis siin imestada, kui nad jälle ilmuvad: kaovad iseenesest ära, või kui ei kao, siis sureb muidugi see, kelle jumal on määranud.

Vana peremees on puhtaks pestud söögilaua lähedale istunud ja vahib tuimalt lauluraamatusse. Ta nägu on elutu, aga pea mõtleb, silmad mõtlevad. Ta nagu ei kuulekski kisa, mis lapsed sünnitavad. Vana inimene, aga ta mõtleb alati, kuidas pääseda. Hommikul, lõunal ja õhtul ta loeb, palub jumalat, laulab. Käib sagedasti kirikuteed, viletsa tee ning kehva tervise peale vaatamata. Aga abi ei näe, ei kuule! Ta imestab, mõtleb ja mõtleb, tõstab oma haige rinna laua äärelt eemale ja räägib kulunud häälel perekonna inimestega mõne igapäevase sõna.

Pereema hakkab pead sugema – seda saab ta jooksvate päevade talituste pärast ainult pühapäeva hommikul teha. Aga peahari on kadunud. Lapsed on vist välja viinud, õues ära kaotanud. Poekammiga on halb pikki juukseid sugeda: käristab, kratsib vanunud juukseid, “ei too maha”.

Talutuba on juba sootu teise näo omandanud: vokid on rohkem seina poole nihkunud, riided ripuvad varnas, kanad-kukke kõnnivad mööda tuba ja tülitavad siin-seal teisi elanikke.

Lapsed käratsevad juba sepikutüki kallal, üks hädaldab voodis, süüa-juua nõudes. Ainult parred seisavad niisama sirgeltkõveralt nagu ennegi omal kohal.

“Kas läheme ikka lauakiriku,” pöörab taat eide poole, kui teine oma vanad juuksed nõeltega laele on köitnud.

“Muidugi ikka,” vastab eit traatnõela huulte vahelt võttes.

Kaks perekonda: isa ja poeg oma naisega. Mõlemad on armastanud, elanud ja lootnud, kõik kaotanud ja kõik jälle leidnud. Nüüd läheb elu igapäevaselt, tüütavalt, hoopis lõbusalt – nagu unes, nagu ilmsi. Mis see elu õieti on; on see mõistatus või ainult perioodiline söömine, see ei huvita enam. Elatakse ainult – sellest on küll.

Vanad eit-taat räägivad omakeskis, võib-olla südame asjast. Kes teab. Nemad lähevad ju lauakiriku, paastuvad, ei söö. Mispärast nad ei söö, seda ära küsi, kui ei taha neid pahandada.

Leel leegitseb tuli. Väikene titepudru katel on esimesena koogu otsa seatud. Selle järel tuleb rõõsa piima soojendamine vanematele lastele. Poisikesed ootavad juba, käivad ema ümber, teda tülitades.

Suits tõuseb tule kohal üles, keerab kommi alt toaruumi ja jääb õhku hõljuma. Nagu vesi virvendavad sinised suitsuviirud parte all ja lahkuvad siis rehealuse ukse poole purjetades. Kus noor ruun elab, kus lehmad mäletsevad, seal kaob ta.

Kirik on kaugel, kes siit tahab sinna minna, peab juba vara teel olema. Ja lauakiriku veel varem: tarvis nimed lasta kirja panna.

Eit taadiga on lugenud ja laulnud ning võivad nüüd hakata riidesse panema. Ema on aidast riidega kasuka kaasa toonud, et aga päeval soojaks kardetakse minevat, peab vanaisa musta kuue selga ajama. Kuid kuuel on karv veerenud, ta on juba kulunud, luitunud. Mis sellest, see ei ole ülem asi.

Kui nüüd eit-taat lävele liginevad, on nad juba täiesti kirikuteekonnaks ette valmistatud. Lauluraamatud kaenla all, taskus ninarätikud, vaga süda, õhkamised ja pattude meeldetuletamine. Eidel oli peale selle veel tükike soolvette tõugatud leiba käes, kust veel pehmem osake mehele murti.

Nad lähevad õuest välja, kirikuteed otsides. Maha jääb tare, mille mustade seinte vahele inimene nagu kogemata kukkunud. Loomade hulgas, laudade, toolide, vokkide vahel ja ahju kõrval – see on inimese eluase. Hommikune kevadeudu, mis mustast toaaknast sisse ei pääsenud, ei häbene nüüd ruttavaid kirikulisi suudlemast. Eit ja taat kaovad sellesse pühapäeva-uttu.

Ka see on üks niisugune paar, nagu neid palju on. Nad on elanud ja armastanud, nüüd aga igapäevaselt kivinenud. Kuid nemad liigutavad veel jalgu ja pööravad veel päid. Kõigil ei ole aga seegi võimalik, ei ole…

Läbi udu kumas üks päikene – kelle? ei tea meie.

1907