Текст книги "Otsija metsas"

Ma ei tea mispärast, aga inimesed kõnelevad, et külakoolmeistri lastest tublisid inimesi ei kasva. Ühed arvavad, et lähevad raisku, teised jälle räägivad, et hirmus vaeseks jäävad ja oskamatuks. Koolmeister ise käis nooremas põlves, kui köhimine ainult hoogude kaupa oli ja lapsed pisikesed – naise Liisuga võõraste juures tööl. Kõige enam küll heinaajal mõisas, sest seal olid seekord päevaportsud paika panna – ja tükitöö on inimesele niisama lõbus kui oma töö. Peale selle tahtis naine veel väikest last koju imetama tulla, muidugi sel korral, kui tööjärg väga kaugel ei olnud – ja siis jäi koolmeister üksi kahe tüki peale, mis neil ikka ühtlasi ees olid, et imetajat lapseema vähe hoida, hellitada. Kui mõisatöö ära lõppes või järg liig kaugele läks, siis läks koolmeistripaar ka külla, peremeeste juurde, et nõnda päevade eest heinamaad teenida. Seal oli eidel halvem, sest ei olnud võimalik lõunaaegu koju lapsi tulla vaatama, mitte üksi, et kaugus keelas, vaid ka sellepärast, et siin külas vähese tööabi pärast lõunat kunagi üle tunni ei peetud. Leivatükki soolveesse kastes tuli ta siiski üle soo ja lageda põllu, jooksis minekul ja tagasitulekul, et aga oma emakohust täita. Ja õhtul tuli jälle naine, jälle otsekohe tööpaigalt, ilma söömata koju, et lapsi vaadata. Lõikuse ajal toodi antud heinavarsi kaasa. See oli kõik enne.

Nüüd olid lapsed suured – ja igaüks oma paigas. Lapsed ei olnud küll raisus, nagu külarahvas arvas, siiski: ka õnnelikud ei olnud nemad oma kohtadel. Vanematelt olid nad liig õrna, vastuvõtliku hinge, piirita suure ja puhta õigusetunde pärinud, ja niisugused inimesed ei ole meie päevil kunagi õnnelikud, vähemalt varanduslikult mitte, kuna rahakraapimiseks ainult õige närust, rikutud iseloomu tarvis läheks. Ja toores eluvõitluses rusikaid, lihtsat, inetut kiskumist, ilma uhkuseta väiklast kokkuhoidmist.

Ja lapsed olid siin-seal, kirjutasid ainult, ning need kirjad olid vanade inimeste meelest lapseväärtuslikud. Ainult vanem poeg oli läinud ja kadunud, nagu häbi oli temal vaese koduga tegemist teha. Noorem õpetas isa koolis vene keelt, rehkendamist ja laulis pärast välist tööd küla noortega koraali-viisi neljal häälel, et kiriku-kooril ette kanda.

Oma väikene majapidamine oli koolmeistril juba sellest ajast saadik, kui ta naise isa käest lehma ja kaks lammast sai. Kolmas oli tall – ja seda veel kevadel, laulatamise järel, lambaks ei peetud. Ka hobust peeti juba 1887. aastast peale. Mõnel aastal oli raske küll heinamaad saada, aga mõni vaesem ikka andis töö eest. Ei tahetud looma ära ka kaotada. Ennem juba jätab viiendama lamba üle talve pidamata. Tapmisi ikka sügise ajal läheb tarvis – ja uuemal kasukal ka juba käise all paik.

Koolmeistri hobune oli nii tähtis, nii iseäralise välimuse ja karvaga, et ta iseäralist kaastundmust loomasoo vastu äratas. Niisugune hale-vagune loomakuju. Õieti tuim, nagu ta loodusest selle omaduse kaasa oli saanud, madalate karuste jalgade ja lühikese muntis kehaga. Ta ei olnud kunagi väga lahja, aga ka mitte iseäranis rammus. Olgu siis, et talvel, kui pahad ilmad olid ja vabadikud oma heinad-puud varju alla olid saanud.

Ta nägu ei olnud kunagi väga kurb, ei ka iseäranis nõrk-osavõtlik, lihtsates loomasilmades oli midagi mõtlevat, kurb-tõsist ja isegi unistavat. Ei või julge olla, et temal mitte emotsioone ei olnud. Näiteks, usulised tundmused enese mina teadmatuse üle. Sugulised tundmused olid temal, sellejuures ei maksa juba kahelda, olgugi, et esimesed kired ära olid auranud – kuna ta vist oma elu edasi anda ei ole saanudki.

Mõnikord nagu eesel, nagu lehm. Karv juba niisugune rotihall, hiirakas. Kevadel hakkab pleekima, kuna sügisesed vihmad ja mardipäeva külmad karvaotsad tumedamaks teevad – nagu murest talvise söögi pärast.

Oma flegmaatilise karakteri tõttu pole ta koolmeistrile küll iseäranis armas, aga selles mõtlevas, rahulolevas käigus on midagi nagu ka lugupidamise kõrgust, midagi austamiseväärilist. Kui ta ühteviisi külm-lihtne iga tühise ilma muutmise aegu on, kui ta nii täis ükskõiksust terve elu ja ümbruse vastu oma teed edasi rühib, siis mõtled isegi mõnikord: mida hüpata, mida rutata, minna pole kuhugi. Eel seesama vagu mis tagagi, ja tee ääres needsamad igavad inimeste ja loomade külad, jalge all kord liiv, kord muld. Ei maksa juba pealistujal ümber vaadatagi. Kui ta, see madala jalaga veoloom, nagu rohkem armastuse kui piinatud vitsalöögi pärast kodust sörki teeb, siis paistavad ta hundi kistud reied – ja nagu ei tahaks enam lüüa.

Loomal on ju ka oma minevik, oma ajalugu, oma olemine-elamine, oma võitlus elu eest, – ja loomal on võib-olla ka oma unistav-haige või põrgulik-tore tulevikulootus.

Nemad on igatahes ka ootajate reas, kus meile arusaadav inimenegi ei puudu. Neil omad isased, emased kõikide nendesamade metstungidega. Aga ega nemadki meist, inimestest, õieti aru saa.

Selle hobuse ajalugu ei olnud küll väga imelik ega iseäranis haruldane-huvitav, küll aga pikk ja traagiline. Nii palju ütleme, et ta on vahetatud. Endisest biograafiast ei tea meie palju: ta on enne kellegi mõisahärra sõiduhobuste kandidaadiks olnud. Et tema aga, ei tea mil põhjusel, jõudsa kasvuga ei olnud, ega uhke välimusega, siis pandi ta uuesti tööhobuste hulka, missuguses seltskonnas teda vist ka raske õnnetus hundi läbi ühel pimedal sügisööl tabas. Võib olla, et loom oma inetuse juures liig julge oli, või oli ta hobukarja äärmiseks kaitsjaks valitud. Igatahes pidi ta noorelt emahobustele meeldima oma kena kaela pärast. Nüüd oli ta kõik unustanud – kõik. Ei ole ka tähtis mäletada, sellepärast et eluaeg kõiges ta pikkuses väga ühetaoline on. Ühepaksune joonekene ajalindil. Sellest teadmisest oli väiksele vanale hobusele küll, et aru saada, kunas ta Suitsule rehe peale pidi minema, millal vaeseid vabadikke teenida, kus vaheldumisi eit-taat töötasid, ilma puhketa, söögitunnita. Võõras loom – ja päevahind on ikkagi kakskümmend viis kopikat. Selle raha saab koolmeister. Ainult Suitsu Mart võib ilma miski tasuta “Pekut” tarvitada – nii oli hobusele mõisas antud nimi – sest koolmeister pidas teda sõbraks, kes juba oma poolt loomale kosti andis. Ja Mart lubas “Peku” oma hobusearvu täienduseks ka ädalale. Oli ju Suitsul üksainus oma hobune ilma varsata.

*

Järgmine päev oli suur üleüldine loomaotsimise päev. Teadsid ju kõik, et jälle metsavaht oma elukutset esitas. Ja kinniajamise eest oli kolmkümmend kopikat. Tülikas, väga tume on loomaotsimise tegevus. Nagu inimese elu. Natukene aga vaja eksida, paar põõsamaad vahele jätta – ja juba oled loomast kaudu tulnud, kes alles öökorteris kusagil küüni räästa all, külg kastene, mäletseb. Niisugune loom on tasane-unine, mäletsemine korratu, ja ainult üksikutel minutitel kolksatab kaelakell. See on siis, kui loom karuse keelega sügelevat kohta karvades noolib, või kui ärkav kihukärbes suurt silma vaevab.

Vabadikud olid nagu vähe mureski: ja kust sa välja võtad. Metsavahi korteri ümbrus otsiti kõige enne hoolega läbi. Teadsid ju eile õhtust saadik peaaegu kõik – vähemalt küll need, kellel kuidagi sinna asjasse oli puutumist – kuidas loomade lubamise ja keeluga oli lugu. Siin võis vabandamine vähe avitada. Oma küla heinamaal otsiti looma nagu nõela, kuna Veeraja küla heinamaadel – need olid ilma vaheaiata meie heinamaade kõrval – teisiti toimetati: loom jõudis veel mõne suutäie võtta. Mõni laskis veel härja, õhva või mullika, kuidas keegi neid nimetas – viimase kõhutäie, mõne seene võtta. Ega käte vahelt ometi keegi ära võta.

Heinamaad olid mitme versta peale koos, aga loomad usaldati sinna ilma karjaseta. Aga väga harva, nii mõne aasta kohta oli seda sündmust näha, et vasikas või suurem veis “metsakahjusse” sai. Kõikide väga tülikate otsimiste peale ei leitud teda kusagilt. Esimene lähem vaheaed või õigem, kraavidega vall oli mõisa piiri juures. See pidas looma ainult vesisel ajal, kui kraav vett täis oli.

Ja tüdrukud käisid metsas poolpühapäevaste riietega. Vähemalt oli teine pühapäevakate: seelik või pluus. Häbeneti hirmsasti, kui noormees ka endiste nähtuste vastu rehehobust oli tulnud otsima. Põõsaesisel kokkupuutumisel käis tüdruku poolt suur ettevalmistus oma välimuse tõstmise pärast.

Vanamees, kelle juures koolmeistri hobune rehe peal käis, oli sulasüdamega, leplik inimene. Ja täna hommikul rehekorda ei olnud. Kui koolmeister hommikul kella kümne ajal katkimurdunud kirvevarre kohal kaasa tundis oma asjale ja otse hommikuse teise köhahoo lõpikul nägi ta sinelikarva, punase mütsiäärega metsavahti, kes tuppa ei tahtnud tulla: et mitte naisi pahandada.

Kuida see Suitsu vana seda ka teistele selgeks ei julge teha, et rehehobune sügisel sedasama peaaegu tähendab, mis oma loom. Ja koolmeister mõtles, kui ta kinniveetud loomaga üle vesise välja tuli.

KÜLA

Uppuv väli kui hukkaminemisel õhtuses toores udus, sinine juba sügisesest külmast ja suremise vaevast. Lagedik loob juba esimesi öövarjusid. Raske on ja vaevaline. Nagu õnnetu ägamine, nagu võimetu viha, piiritu põlgus kõige vastu, mis elamas.

Septembriõhtu neelab vanad ja väsinud päevakujud, ning noored öövarjud poevad arglikult märgadele nurmedele. Lagediku tühjusest venivad eksivad hingelised välja. Need kui piuksuvad ja virisevad limases rohus, ja öös karjatab tundmatu vaim.

Kus lagedik lõpeb, seal on tänav, ja tänaval sitke muda. Sopane on selle külatee tambitud süda. Sopane ja läbi tambitud jälgede sündimise ajast, kui kabjad ja nälginud lapsepõnnide jalakannad, kellegi sõrad, inetud varbad, puurattad, pätid või poolümmargune saaparaud siin liimiva pori hingeni laiaks litsusid. See on karjatänav, kus eksinud heinakõrred, mõni hernevars või repetanud õlekõrs enesele haua on leidnud. Higistes aurudes peatab siin hommikul karjane, ja lambad ning lehmad vaatavad mõttes maha või viskavad üle länguvajunud kiviaialommi oma näljaseid loomasilmi.

Suures hoolimatuses on küla sopa peale maha paisatud. Ta kuulatab vist lollilt inimese sügiselaulu ja ootab tuimalt ärauppumise esimest päeva. Siin külas näikse kõik ja kõige ees lömitavat. Majad teevad seda puude ees, õunaaiad kummardavad kaevulingusid. Nii elab küla sügiseöös, nii saadab ta ka suve selged päevad ning talve härmatise aja mööda. Hommik, öö ja koiduaeg vahelduvad, tunnid sünnivad ja surevad aastate pikkuselt – aga meie küla jääb põhjatus poris igavesti lömitama.

Midagi needvat peab vist selle orjade kopli ajaloos olema, midagi vannet siin paigas vannutud. Kõik on nii vana, pudev ja rabe, nii elatanud. Vaata köökide, kambrite ja aitade katuseid, otsi agarikke, keldreid – kõik on nagu väljaheide oma aja inimeste elukorteritest. Parandamatu jõuetus puhkab igal kaevuhargil, määrdinud suitsukorstnal või tuulelipul. Ehitagi midagi uut, tee kusagil katust ümber või kohenda langenud lauda seina – seda ei panda vist tähelegi. Teekäija, kes hommikul või õhtul mööda porisse pandud kive hüppab, mõni odav närudekorjaja vahest näebki seda. Ta võib-olla räägib sellest sündmusest koguni teistelegi – ja siis see ununeb…

Orjade küla – vaesusega halvatud, nii varatu jõududes, nii võimetu vähemakski loomiseks. See on ju midagi suurt halba, kui midagi surra ega sündida pole, kui asjad isegi allpool hävitamist, püha hävitamist seisavad, et ka enam lõhkumises mõtet ei leia, ja nii sellestki tundmusest ilma pead olema, mida loomise igatsus südames äratab. See on ju midagi näotumat kui lihtne haledus, nii et ka enam kaastundmus külge ei hakka. Ja päris ime, et see risude küla, need vanaduse ja vaesuse haigusest söödud hooneloksid kõige selle järel veel häbitundest lõpuni ära mädanenud ei ole. Läbi viletsuse vingu näed, et siin ja seal haledasüdamelised puud veel midagi varjavad.

Väljapääsematu hauduv nälg ilgitseb tasakesi hädade hämaruses. Kui sügise sompsune udu igast küljest selle surelikkude soo ümber piirab, kui nõgine õhtusuits enam üles tungida ei suuda, siis nagu oleks süda kergem. Sa juba ootad, et need hallid õhuaurud terve selle vaesusest halvatud küla põdevate naistega, põnnis lastega, sigadega, pühkmeaukudega ja vanade väravatega ära uputaks, et kõik see värisev nälg ja rögisev viletsus olematusse, tundmata kadumisse vaoks. Aga udu lahkub ning suits tõuseb õhku, ja uued sügiseõhtud tulevad, samasugused oma vastikuses, uued ööd ja uued tööd. Need tulevad, aga inimene haigutab, otsib tüütavaid putukaid, nuuskab nina ja elab tahmaste parte all nõgistes õlgedes, kus korduvad keedusuits ja laste kisa, haisev niiskus, sööv soontehaigus, sopane mure rindades. Ta elab nagu nõiutud ringis, vannub ja palub jumalat appi, suitsetab tubakat, peksab lapsemolu, loeb söögipalvet, peseb sõrmi, koorib kartuleid ja kännib kasvamises. Ning ökitavad uneinglid laulavad muinasjuttude maast.

Ja tilgub, tilgub vahetpidamata. Tänavune suvine sügis on ükskord juba niisugune, et otsa ei ole. Patud on suured, iga päev võib uputust oodata. Ja nälja idu on igas pool-õõnes rukkiterakeses, igale tõvele valminud kartulikimm peab suure vihmaga sugutamise saladuse üle ööjuttu ja vagudes säravad õrnad tuhlisilmad sigitamise kirest. Inimesed aga kõnelevad tigedast näljast.

Võib ju olla, et vanadel naistel on õigus, kui nad noorte inimeste uhkete riiete üle kaebavad. Kadedalt ja vihaselt vaatab loomloll inimene pudevate pilve-äärte poole, vaatab ka külatüdruku kirikuseeliku ja jumalasõnajaki peale ning tunneb õnnetust-toova vee ilmumise põhjust: rahvas on hukas, ta on uhke, nimelt nooremad. Ja vihmade isa leotab nüüd inimeselapsi, nagu tahaks ta nooriku juuksepalmikul looklevat odavat poolsiidi-sidekest ära määtada. Jumal uhab otsata vett. Vist ei ole veel lihtne niklikett külapoisi hõlma all märjaks saanud. Ainukene odav koht, kuhu vast vihmapiisk elustamiseks veel ligi pole pääsenud, on inimese loll aju pealuu taga. Luuseinte vahel on seedimine rikkis, ja pooleli sõtkutud mõtted venivad hallis hommiku-udus taeva poole.

Inimesed roomavad läbi nätskete loikude jumalakodadesse, et üsna õpetaja ligi kantsli all vägevalt palvetada. Heinategija, kes vihma ja vilu ilma pärast septembripäevadel niidab ja laotab, hõikab alt inglitele vastu, enne kui räime ja musta leivakannika lagedale tõmbab. Vihma pärast tahab ta laulda, mõjuvalt ja haledalt; ta laulaks kõik lauluraamatu viisid otsast lõpuni läbi, algaks uuesti ja kordaks jällegi, unustades endiste viiside arvu. Kui aga enam ei sajaks! Kui vihmade inglid kord ometi aru saaksid, et küll ja küllalt, rohkesti ja liiga rohkesti on juba sadanud!

Kuid ei lõppu ega algust – alatine sadude rodu. Ootamine ja lootmine juba kuluvad. Tuulehoog ja uus raputus kõige tähtsamast pilvesagarast.

*

Siin maal elab ka luuleline kollakate lokkjuustega noormees. Ta on külapoiss ja siin sündinud. Kui hingetuled kõik ühel leegil aurates keevad, siis läheb süüta lapse silmadega poiss üksiainu mustadele väljadele, et siis kõige pimedamates sügiseöödes und näha tulevikust. Märgade vagude keskel muljub ta mõlemad paljad jalad pehmesse liivamulda, ning kollakate juuste all sünnivad mõtted ilmast ja inimestest. Poiss unustab kogu mineviku ja unistab pehmetest inimesehingedest. Tähtedest, taeva sügavusest ja tumedatest metsapuudest otsib ta värisevale hingele vastukõla.

Ta kaob ja ilmub jälle niisketele nurmedele, et sügiseöös kadunud peitepilte elust üles otsida ja hõbepeaga vanakeselt tarku juhatusi vastu võtta. Vanamees vahest tunneb ja teab, kust tee läheb headuse ja ilmaõiguse poole, kus varjul on inimeste armastused. Vanamees vast teab seda. Ja noormees käib üksiklase koopas ja rändab uuesti laiadele põldudele, et seal lagedikul väljaauranud ning näljas, viletsuses otsasaanud hingede mälestusepüha pidada, et nõrga sügisese kuu all punaseid õisi üles võtta.

Orgude põrm kuulab tema sooja südame sõnu, mis värsketele vagudele maha langevad. Põllul kasvab palju kollaseid ja punaseid sügisetaimi. Koitvas pühaduse-aurus elutseb midagi, mis noort hinge vaimustusele üles meelitab. Inimesepoeg algab uut laulu, ja kõrred halli sügise udu all kõiguvad mõttes ning kastene maapõrand õhkab kuuldavalt.

*

Jälle on tõbine sügis uue ja pahema päeva loonud. On tuul ning kollane katk kase lehis. Rahutus õhus virisevad viisid vihmast ja udust, nohust, külmast kastest ja surevast rohust, ning sigitamisehimulistes võsaleppades hullab vanadusesurm. Kolletanud lehed vaaruvad ja langevad.

Inimesed on põldudel tööl ja kõnnivad sajatades ning tuimalt õhates katkilõigatud viljakõrtel. Seal on ka loomterved, aga nüri näoga külatüdrukud. Nende elu on juba mitu tuntavat aastat seal all sopa sees mööda saatnud, seal, kus koitanud jahudest körte keedetakse, kus leib on must, silgud sagedasti lõpul.

Neil tüdrukutel on suured inetud kõhud ja jämedad, päris pakkjalad. Kui neid kahe arssina kõrgusi tüdrukuid vaatad, siis tulevad mõne kasvatusmaja elanikud meelde: nii ühetaolised tuimad, mitte hariliku kõhuga. Hea, et nemad kodust välja ei lähe: naised teeksid vast patujutud peale. Just nagu tiined lapsed. Natuke inetu ja imelik. Naised ja laste-emad räägivad, et lahja leem on seda teinud, haruldane vesikartul ja katkuv-hapu taar.

Neil tüdrukutel on karedatest villadest säärikud, mitmel linased kuued ja mõnikord särkides näotud, aga vabade mõõtude järele augud. Ja sõrmikuid kantakse pakatanud käekorbustel. Nende huuled on tuule lõhutud ja nende palgetel ajavad hullud villid üles.

Tüdrukud tahaksid kenad olla, ka armastada ja armastatuks saada ja isastele inimestele meeldida. Näod kaetakse tuule ja tolmu eest kinni, et inetus ei täieneks. Aga keegi neid ei armasta, ja mispärastki armastada? Ei ole põhjust. Siin nälgade maal on orjad neidude asemel töölisi sünnitanud. Need on niisugused töölised, nagu mesilaste, nagu inglite juures: nad ei sünnita ise. Tüdrukud aga tahavad isastele meeldida, tahavad end armastada meeste läbi. Ja kui kevadine kuuvalgus nende unele otsa teeb, siis tõusevad ka külatüdrukute kängus peakestes meelitavad mõtted. Nende loodusetungid ärkavad ilutsemiseks, ja ilutsemistes sulab nende hing. Ülessõõrutatud tundmused heitlevad, terve mõistus pikkade juuste taga sulab meelitavas magususes kokku, õnned ja taevad, vaevade päästelaevad tõusevad hämarusest üles. Kuid kerkinud vahulossid langevad jälle rusudeks kokku, ning mahavisatud ettekujutuste templi paigal tõusevad uuesti looma töö, tume öö ja ähvardavad vananaised lauluraamatutega, odav leem ja haiged käed. Ja nii need inglid vananevad…

Tüdrukute põlved on külmad ja mudased, kui nemad halli, niiskusest täisjoonud udu all mööda lahja kartulipõllu mulda edasi lohisevad. Hall ei märka ka siis üles tõusta, kui väsinud septembripäikene juba hingeldades heinamaa metsast välja on roninud. Tulekeral ei ole enam endist toredust ega võimu, ta kuninglik nägu on oma tähtsuse kaotanud. Kui külmetavad käesõrmed niisugusest põhjavajunud, võimetust tulest mõnikord veel lugu peavad, kui sinikas nina teda veel austab, siis on see ainult vanade mälestuste pärast.

Hukkaläinud vananaistel on tööd suuremal mõõdul käepärast. Nad laulavad hommikulaulusid, närivad kirpe ja ähvardavad lastelapsi ühe ja sellesama suuga.

*

Mõistatuslik noorukene, kes sügise öödes sündis ja koidikul üles kasvas, oli kadunud. Rändavate elanikkude mõtted tahkusid kivideks, mis valu ega magusat hellust hinges ei sünnitanud. Ei tuntud ergulist vihalille, ei armastust, ei valu. Ohakad ja surmast haisev põllurohi kasvas nooremehe jälgedele, sammalde pisielukad vaevasid kalmukivi tahumata keha.

Ööde sügavustes ei sündinud alati-hauduvast udust mulla peal enam midagi. Tume inimesepoeg, kes inglitega varjudes ümber rändas, kes tuhandeid viirastusi luhtadel välja kutsus, oli hukkunud. Kadunuks pidasid tundmata orjade sõpra noored tüdrukud, kui nad ahju rinnaaugust küpsetatud hapuõunu välja võtsid; hävitatuks arvasid koidupoissi ka ärakõdunenud kaelaga vanakesed hommikuse köhahoo ajal.

Tuul aga imes päeva jooksul pori pealt pisaraid. Päikese raugenud kiired käisid üle ilge sopa. Kuid järgmisel päeval ajas taevas veel suuremaid sadusid alla.

TAIDA TÜTAR

Tore on sügiseöö, kui uduvöö ta täies pikkuses sisse mässib, kui läbi tungida tahtja silm selgemat ja läbipaistvamat õhuosa otsides otse ära väsitab. Sa tahaksid ennast udutordis üleni ja üleni ära mällida, aga midagi, mitte midagi õhukesest õhutäitest ei hakka su riiete külge. Isegi niisketelt jalanõudelt otsiksid teisel päeval asjata udu jälgi – leiad natukene kastega pealeuhutud rohulibesid.

Päris hooletumalt ja kiiresti tungi suitsuveest läbi, aga vähe, kui sa temale üksikutes osades nii suure pealesurumise suudad teha, et peale selle tasast tagasilangemist tähele panna saad ja näed, kui visalt suuresti painduv keha jälle oma kohale langeb. Auku teha, igavest jälge udu, muidu nii õrnade seinade peale jätta, – see ei lähe kangelastelegi korda, kes vast mujal paljugi on teinud ja mõndagi võinud.

Nii on sügise õhtu udu, kui ta kutsumata, isetundvalt peale langeb, kuni ta viimaks täies oma suuruses kurva küla näljaste elanikkudega, rohuta karjamaa, märjad võsaheinamaad ja põllukivide maa täielikult sisse piirab ja viimati lõpliku äralämmatamisega ähvardab. Suhugi tungib ja südamessegi roomab ta oma pehmete, aga vilus niiskete käppadega, nii et ta rindade sees magava köha üles äratab – ja segatud köha tung saab lühemaks ajaks instinktiivsele tegevusele äratatud.

Ümberringi udus uppuva küla kõrval ja seeski on juba hilise hingamise päeva õhtul kõik vaikinud, hääleta surnud; ainult kusagil nõmmiku peal vasikakopli kõrval tõusevad oskamata hääled, vist rõõmu ja vaimustuse avaldamiseks teatavates piirides ülesse õhujagudesse, kus lahtipääsenud helid ettevaatamatuse tagajärjel täies tungihoos ikka tugevamaks ja rängemalt sitke õhu poolpainduvate seinade vastu joostes purunevad. Õnnetumad helide osad omas mahalangemises saavad tegevuseta tuulega kokku, kes neid siis pikemalt või lühemalt edasi kannab, neile omad tiivad tarvitamiseks annab. Teel leiab tuulehoog kasulikuma ja elavama teenistuse ning laseb purustatud toonid maha langeda. Keegi üksik öörändaja, võib olla, leiab nemad ning otsustab üsna õigelt noorerahva kiigelolemise üle.

Kui ka õhkusurutud südameviisid armastusest, asjata lootustest, meeleäraheitmisest, vahvusest või petmisest helisevad; kui need südameveredega leotatud soojad sõnad pooljahtunult kuhugi jõuavad – siis ei ole enam kahtlust: inimeselapsed on kokku kogunenud, et sügisele täies eas pidusid pidada, et purju tantsida, armastada ja armastatud saada.

Ümberringi on näotu udu ja madal õhuseis, aga poiste ja tüdrukute rindade taga vist ei ole vaga. Seal, võib olla, on ka midagi pöörlemas, midagi, mis inimese nagu haiglaseks, rahutuks ja arusaamatuks-mõistatuslikuks teeb. See “midagi” on aga nagu paksude katete taga, nagu kusagil kinni – ja kängujäänud peaajud ei oska teatud tundmustele õiget kuju anda. Väärtuse hindamisel saab muidu väga lihtne südamerahutus suure, saladuslikusügava läike, või kokku kogunenud inimlikud tungid jääbivad tuimalt kirgede enneaegseks sündimiseks. Noorte inimeste põued on niisama lapsikigavad, nende tundmused niisama hallid ja arusaamatud, nagu see huvituseta igapäevane vaevaelu…

*

Terastraatide vastik virin nuhtleb lähemat ümbrust kasemetsa kõrval. See on pillimängija, see on inimene traatkeeltest tsitriga. Ta, alles noor poisikene, tõmbab sarvesüüga, tikuga või sõrmeküüntega – et aga hääli oleks. Ja muusika mõnikordki kaob tantsumüdina sees. Siis jälle tuleb kuuldavale kui pilve tagant, või nagu oleks keegi uksest tulnud teises toas mängimise korral. Jälle vajub mõõduta tantsijate parve paksem osa ringis mängija kohta – jälle muutub peo hing imelikuks suminaks, kus bassid vähe sügavamalt mõmisevad, kus peenem keel nagu kogemata, oskamata tõmbejoones kiljatab. Kaagutades hüppavad vallatumad, kellel nähtavasti segaduseilu arusaadav on ja lõbu teeb, vabalt teatavaid seadusi ära unustades, tantsida.

Armutult hüpatakse, nagu oleks noorte ja tugevate jalgade all terve see maotu, täis kannatust ja jälkust ilmaelu. Nagu trumminahk põmiseb piinatud maa vastu, ja see oleks selle hiigla, ilge looma – inimese elu – poolsurnud keha… Veel tantsitakse rohkemalt jõudusid, oskamata liigutusi tarvitades, et kõike, mis pika nädala, töö ja vaevanädala jooksul inimese ihu peale on kogunenud – ära raputada. Väsitava töö jäljed tüdrukute nägudel, nende tarbelised käed ja kurnatud kehakuju tahavad minutitepikkuselt endid ära unustada, et tolmu ja higi vaevapildid alati silmade ees ei keerleks, et väsimusest valutavad käed korragi elus teise inimese ümbert kinni tohivad hakata…

Lolliks, purju tahavad eluvõimulised noored endid tantsida. Tahkunud ja vägivaldselt ära summutatud inimlikud tungid on ärgates nii vägevad, miiluv hingedetuli nii pakil, et iga väiksem külgepuudutamine, iga tühisem koputamine magavat kirgedeidu kohta häisatu leeki sünnitab, kinnihoitud ihad mõldude peoks üles äratab. See on liialdi tagasihoitud tungide kaudne elulaul, see on ärritatud orja meeletu mässamise sarnane, kus ihujõud väsivad tumedate tunnete väljatulekul, kus vabad mägedeihad jõgede jõul kõiki häbisid, kartust, tagasihoidlust ja kinnipidavaid tingimisi ära hävitada, ära süüa, surnuks lüüa tahab. See on midagi suuremat, kui võitlus elu ja surma peale – see on meeletu kirgedemäng…

Peale lugude vaheta kordamist, kui vaheaeg on, tulevad isased ja emased omadele kohtadele jälle tagasi. Lapseline voorusemaitse ei luba neid avalikult üksteise ligidal olla. Argus ja pelgamine, suguline häbi ja kasvatuse mõju nagu tõukaksid vägivaldsel viisil need inimeste lapsed, kes praegu veel teineteise kõrval keerlesid – üksteisest eemale. Nagu ei tohiks niisugune inimene, nagu seda külatüdruk ja külapoiss on – nagu ei julgeks tema ja tema omale lubada ka pikemalt hingelist rahulolemist, mida vast mõnedel kõrvuolemine toob. Kõik peavad endid väga odavaks või väga uhkeks küla kombelisest viisist üleastumiseks. Midagi hinge, midagi seletamata pühadust on ka iga kulunud ja üsna tühise harjumuse sees.

*

Keegi on juurde tulnud. Keegi iseäralikum peost osavõtja on õõtsuva pühapäevalõbu riiki tunginud. Nagu sõidaks lähedat maanteed mööda kirikuõpetaja, kes mitmeid tunneks leeriajast ja valge oleks… Nagu ilmuks keegi võõraküla poiss või mitu neid – kui läheneksid poolpurjus mõisavalitseja vallakirjutajaga… Midagi sarnast liikumist on peo lihtsas koduõhus tunda, kui haruldaste võõraste segaval, siiski ka nii kõrgendaval juurdetulekul näha võime.

Keegi on ilmunud, see on naisterahvas. Tüdruk on ta ja veel rohkem kui harilik häbelik ja metsik-arg külatüdruk…

Sügisene eelpool öö on küll ainult üksikute sammude peale läbipaistev, nii et ainult oma koduküla inimesi vahest ainult kehakujude ja kõnekõla järele ära tuntakse. On mõni vähe võõram, aga muidu pealtnäha omasugune, siis liginetakse juba üsna avalikult, natuke ehk mitteviisakalt kahtlasele, valgustatakse tikutulega vabandamata.

Tüdrukud sosistasid. Mõni iseloom ei suuda enam vägivaldselt kinnipeetud naeru taltsutada – ja naerab niisugune, kohe ennast kogudes. Vabanduseks, enam küll petmiseks, hakkab tüdruk poolsegaselt kohe oskamatult köhima, nagu oleks mõni eksinud sääsk hiliselt koduteelt õnnetult suhu pöördunud.

Ja vaikne on pidu ümbritsev õhk, kui lolli kahistamise, mõne edeva, tähendusrikka köhatuse maha arvame, kui meie tähele ei pane, et eemal aia ääres vähemalt kümme meesinimest või poisikest, kes seda pimedas seletab – küünla ümber segamatult ja vanas rahus vast marjaasi või omatrumpi mängisid.

Keegi noormees, keda harilikult kui kõige mõistlikumat ja teadjamat nende seltskonnas tuntakse, näikse niisuguse piinliku korra vastu lõbuhooge oma isikuga parandades, mässus pidude lõngale jätkamise heideid otsides, tahab ta oma sõnadega piinlikkuse põhjust segada.

“Mis te nüüd… Mäe Anni, Juuli!.. Kuidas see jäi nüüd: “Saksamees tahab kohvi juua, tilka vett ei viitsi tuua…” Pillimees, on keel katki või?.. Tõmba polkamasurkat! Me lähme korra Kaasiku neiuga…”

Uuesti virvendab pidu koorevahe kulunud kandleloo kägisevatest hüpetest ja peale esimese paari langeb ka teine paar murupõrandale, kuna kolmas tantsiosa teisele vähema vaheaja järele järgneb, kui seda esimese ja teise paari väljatulemise juures näha võis.

Jälle teeb Valatu Hans, või kes ta on, tantsuloo kõige lõbusamal ja mõnusamal käänakul jonnika kiljatuse kaasa nagu täienduseks, tähelepanemist äratades. Teised vast ei oska nii üleüldis-meeldivalt ikkuda ja ei püüagi sellepärast järele teha, et katse arvatavast nurjaminekust mööda saada.

Udu aga tilgub raskelt õhu sisse alla, nagu tahaks ta peo ümbrust sedavõrd ära vetitada, et inimestes lõbusat tuju niiskusega ära roostetada. Ja kui lahja ning kulunud kuu umbes keskööl valjult kui vana meremees oma kohuse juurde tuleb, siis vaatab ta terve näosuurune kollane silm vast kõige esmalt etteheitvalt tantsust ja meelteärritusest väsinud pidulise noorinimeste hulga peale – kõiki üksikult ilma vahetpidamata arvustades.

*

Viimane nõmmele tulija oli vist Taida tütar. Taida ise oli nagu küla vanainimestele tuttav – hobuste kohitseja, peaharjade tegija ja kõige viimati kogu küla karjane. Vana, pisikene rõsskasvu, nagu ta oli, lõppes ise viimasel ikalduse aastal, kui oma valla mees karjaseks pandi ja Taida kui võõras eemale lükati. Paha, et vanamees mujal ei osanud ära hävineda kui otse laia tee ääres: nüüd ju lapsed kardavad sealt mööda minnes – ja pead poissi peksma, või vähemalt seda lubama, kui ta peale päevaloodet hälbinud lehmamullikat läheb otsima.

Taida suri, aga ta inetu tütar, kes ka mitu aastat külaelajate järele jooksis, jäi lollide juhtumiste läbi elama. Kuidas tüdruk lapse korjas, seda vanamees enam ei teadnud, sest et ta enam ei elanud. Külarahvas aga teadis seda.

Suiline ja ümmardaja võivad meil igaviisi lapse saada. Täna oled tüdruk ja homme oled veel tüdruk – ja siis ei ole sa enam tüdruk, vaid lapsega tüdruk. See on kõik niisama, nagu kõik niisama on: oled laps, oled neiu, ümmardaja, kellegi pruut, ema ja vanainimene. Nagu kusagil ratta peal, kus ratas alati keerab ja rattahambad vahelduvad.

Kõik on elus väga lihtne ja arusaadav, nagu elu ise väga labane ja ühepoolne on. Sa sööd, et tööks rammu saada, ja teed tööd, et rammu ära kaotada, et jälle süüa ja jälle tööd teha. Ja töö on nagu ajaviide söögikordade vaheajal. Terve elu pole muud kui mööda libedat katlapõhja ronimine, kus kõrbenud pudrutükid peale jäänud on. Sa püüad ülespoole tungida, sest põhjast toit otsas ja paksemad riismed äärte pool on. Hea, et inimene välja ei pääse.