Текст книги "Otsija metsas"

JAAN OKSA PROOSATEOSTE STIIL LINGVISTILISELT

Daniel Palgi

Järgnevas analüüsis on määravaks olnud teose ja lugeja suhe. Niisiis probleemiks ei ole: kuidas sõnaesinemine vormib teose, vaid: missuguse vormikäsituse äratab sõnastus lugejas. Vähem aktiivsed sõnastusomadused tuli jätta kõrvale; nii näiteks laiem grammatiliste stiilifunktsioonide eritelu: oratio obliqua, passiiv, grammatilised kõneviisid, mitmesugused minevikuvormid, deminutiivid jne. Ruumipuudus sundis ka välja jätma adverbide, sidesõnade, hüüdsõnade, kirjamärkide, ellipsite jne. erikäsitluse.

Et stiiliküsimuses on eriti tähtis sõnade vastastikune suhtumine, siis on püütud näiteid tuua võimalust mööda pikemas ulatuses.

1

Kirjanduslikus teoses on grammatiline aeg lähemas sidevuses teose üldise vormilise asetusega. Grammatilisest ajast olenevvormiline joon kuulub põhilisemate hulka ning üldulatuses teda lugeja tihti ei tajugi kui mingit vormilist külge. Jaan Oksal toimuvad sündmustikud põhiliselt minevikus: nad on temast eemal, nad oleksid tast otsekui maha jäänud, ning ta võib nende üle kohut mõista. Kuid tihti esineb ka olevikuvorm kohati. Novellis “Küla” kirjeldatakse algul olevikus: saadakse niiviisi vahetuvaatlusviis, tuleb tunda end kirjeldatavate esemete keskel. Kuid siis järgneb:

“Mõistatuslik noorukene, kes sügise öödes sündis ja koidikul üles kasvas, oli kadunud. Rändavate elanikkude mõtted tahkusid kivideks, mis valu ega magusat hellust hinges ei sünnitanud. Ei tuntud ergulist vihalille, ei armastust, ei valu” jne.

Ese lükkub eemale, eraldutakse esemest.

Sama intiimsema teosesse suhtumise arengu ja lõpu manab aeg esile novellis “Perekonna hommikutund”. Siin kujundatakse vaatluskohaks hommikune ärkamistund ja olevikus veereb hommikupoolne perekonna-elu. Siis tuleb lõpplause:

“Läbi udu kumas üks päikene – kelle? ei tea meie”.

Kui üldine nähtus, mis toimub minevikus, tagandab see ütlusterve jälgitud hommikupoolse perekonnaelu möödunud ajasse. Aegade erinevusele vastub siin sisustiku kontrast: enne inimesed oma väiklustega ja nüüd suur päike. Saavutub lugeja läbielamises kontrastsus, mis temas peab kinnitama kompositsioonilisekülje põhijooned.

“Tume inimeselaps” algab olevikus, siis aga samal leheküljel samast ainest rääkides minevikus, mis jääb põhiajaks novellis, kuigi toimuvad mõningad aja permutatsioonid. Üldiselt teevad nad väljendusviisi vahelduvamaks, elavamaks, kohati, nt. algul, närvilisemaks. Lõpuks ühineb tektooniliselt olevik olevikuga alguses. Ning viimane asjaolu peale ehitusliku printsiibi äratab lugejas läheda suhtumise ainestikule.

Võtame veel näite.

Lk. 137: “… “Kuule: vaata katlaalust – pane puid – kas põleb – kustub jälle.”

Tüdruk oli sõrmedega kartuleid koorinud. Võid ju täna hommikul koortes tuhlite kõrval ei olnud: pole siis vaja viimast noatükki perekonna kadumisepaigast üles otsida ega ka laastust-puust pilpaid teha. Sellekohase puupilpaga on mõnikord üsna mõnus võid võtta, see on siis, kui niisugune tarberiist on osavalt valmistatud.

Keerutas ta alasti tuhlipoolt [ – – ].”

Esimene lause on olevikuvormis. Siis järgneb minevik, mis lause keskel annab ruumi olevikule. Edasi jälgime minevikuvormis arenevat sündmustikku kuni lk. 138.

Lk. 138: “Vanas roovialuses põles puu – ja õhud elasid häbenemata-avalikult koos, et tuld sünnitada. Selle ”seadusliku” loomise-tegemise kohal talitasid kaks emase inimese töökätt nagu õnnistades, nagu lubades, et preestrita põleda võidakse…

Ja tüdruk lisab hõõguvale nähtusele [ – – ].”

Grammatilise aja muutudes toimub siin järgmine ümberasetus tajumisviisis. Oleviku alates meie nagu peatuksime. Vaatleme edaspidist juba teiselt distantsilt, igatahes lähemalt. Sünnib positsiooni muudatus. Sõnaga, olevikus järgneval novelliosal on omaette asetus, ta eraldub muust. Siis tuleb lause lk. 144: “See oli sellesama talu sulane”. See, eraldudes eelmisest, ühineb lk. 137: “Tüdruk oli sõrmega jne”.

Võttes arvesse veel 137–144 lk. kestel tõmmatud suhteniite tüdruku ja sulase vahel, saab säärane grammatilise ajavormi kaudu jutustusosa lõpetamine erilise tektoonilise väärtuse.

Peale selle vahepealse jutustusosa on alguses ja lõpus lüli olevikuvormis: ajavorm toob nad lähedale, sisult on siin kvintessentslikku terve novelli suhtes, siin ilmneb autori isik elavamalt kui muidu. Et neiski osades on aja permutatsioone, siis toob see kaasa isesuguse kärsituse, rahutuse, vaheldustarbe, – selle läbi saab novellikäik pinevamaks.

Lõpuks kaob üldse ajamõiste.

Lk. 145: “Öö tumeduses on päev ja kõik. Siis ta, noorusest tiine tumedus, vajub oma paigale – ja õhkab. Siis näritakse ja naerdakse, neetakse ja õnnistatakse. Ei mitte tühise inimese pärast…

Kaugel ja ligidal…”

Viimased kaks elliptilist lauset muudavad tundeilma ebamääraseks, salapäraseks, väljaspool aega maksvaks. Ajatellingud selles novellis osutuvad väga võimsaiks: nad tingivad kompositsiooni põhijooned. Kuid nii on teisteski Jaan Oksa novellides, ning tagantjärele võib järeldada seda eelpooltoodud näideteski.

Grammatilise aja vahetalitusel peatumise ja vaatlusse süvenemise iseloomustuseks olgu osutatud veel lk. 168. Eelneb jutustus minevikus. Siis aga sõnadest “Terve tee kuni sadamani on väga igav” algab olevik. Siin andume tee lähemale, omaette vaatlusele. Ka mujalgi on tihti kirjeldused ja üksikud lähema seletuse osad olevikus. See on tuttav võte ja kuigi olemuselt täidab grammatiline aeg säärastes kohtades ka teose vormilisi funktsioone, ometi ei ole lugeja neist tavaliselt teadlik.

Järgmises näites on teatava grammatilise aja tarvitus isesuguse vormiväärtusega.

Lk. 361: “Kuida see Suitsu vana seda ka teistele selgeks ei julge teha, et rehehobune sügisel sedasama peaaegu tähendab, mis oma loom. Ja koolmeister mõtles, kui ta kinniveetud loomaga üle vesise välja tuli.”

Toodud esimene lause on sõnastatud oratio obliqua sarnaselt, kuid väliselt talle seda kuju ega osa pole antud. Sellisena lisab siin aja permutatsioon suuresti kujukust ning elulisust, võiks ütelda, see teeb poosirikkaks.

Lk. 154 on järgmine ajamuudatus:

“Kui see isane inimene piibutäie üle poole oli suitsetanud, nägin ma, et vanal veel rohkem jõudu mu arvates oli, kui seda voodi lõppemiseks vaja oli. Surija vastu pole mingisugust põhjust viisakas olla: ei enese aga teiste pärast. See mees su aule-kuulsusele juba enam kardetav ei ole. Ja meest veel viimast korda tülitada, seda meest, keda paha naine kunagi tülitanud ei ole – see oli mu meelest nii loomulik tung, et algasin: [ – – ]”

Olevik minevikus antud jutustuses teeb siin mõttekäigu üldiseks: üksikjuhuselt asetutakse põhimõttelisele seisukohale. Säärane vahetus toob ilmsiks peale muu veel huumori.

Lk. 155: “Mul oli natukene paha: vanamees räägib enne surma niisugust roppu juttu. Võib-olla surebki siis, kui ta kõige kaugemale on jõudnud. Ning läheb hukka – minu süü.”

Olevik toob siin reljeefselt mulje, nagu mõtiskletaks eneses, nagu pöördutaks kõnega enese poole.

Kokkuvõetult: grammatiline aeg Jaan Oksa töis teostab teataval määral kompositsioonilist ehitust ja teeb novellid nende laadilt muutuvaks, vahelduvaks, koguni kärsituks kohati. Peale selle on grammatiline ajatarvitelu kaastegev lugeja teosesse suhtumise kujundamisel: aja distantsi muutudes saabub vahetu või vahemaaline suhtumus, mis äratab lugejas teatavaid tundevarjundeid.

2

Omalaadilise vormilise tähtsusega on ka asjaolu, missuguses grammatilise isiku vormis teos väljendub.

Jaan Oksal on harilikult 3. isikus: ta räägib teistest, ta teeb omad otsused teiste kohta, ta veendumused, tunded avalduvad teistes, mis temast oluliselt kaugel. Ehk kui tunded eriti pakitsevalt esile tungivad, siis laheneb see igatahes mitte inimeste kaudu (nt. “Neljapäev”).

Novellis “Haudadel” on tegelaseks, kelle ümber kõik kontsentreerub, mina-isik. Selle “mina” tegevus on aga vähene, kuna novelli sisu avaldub esemete kirjelduses ning väljendustes nende puhul: mina jään siin muu ainestiku arvustajaks.

Mina-isik täies tegevuses tuleb esile ainult “Vanas madruses”. “Mina” ülesandeks on anda edasi sündmustik, milles tema on kandvam tegelane. Mina-isikuvorm aitab siin anda edasi grotesksust. Üldiselt saavutatakse mask: kriipsutatakse alla oma preesterlikkust, kuid ühtlasi lastakse langeda ütlustel, mis on preesterlikkusele pilkavad. Andes edasi sisu mina-isikus, tuleb see mask hästi reljeefselt tajutavaks, sest on võimalik anda naiivse tooniga vastandlikke külgi. Nii paisub jutustus kergesti groteskseks.

Grotesksuse teeb eriti teadlikuks viimane lause lk. 157: “Jätsin oma töö maha – vale ja elamise…” “Mina” avardub siin otsekoheselt, mille järele saab kujukaks tema senine mask.

Mina-vormiks läheb üle kolmas isik järgmises näites, kus tegelasteks (3. isik) on vastuminevad naised.

Lk. 162: “Siis tuleb aurulaev Puiste sadamasse – ning peaasi, mehed tulevad… mehed! Siis on hea teele minna, teel olla, mõnus on isegi sügiseööl külmetada, ei taha nagu paksemat riiet ümber panna… Nii tume soojus on kusagil, võtaks veelgi vähemaks riideid, üsna paljaks, poolalasti… ja ikka oleks haudu– soe, tumedad värinad, mõistatuslikud tõmmetused keha ümber, ihu sees ja peal. [ – – ] Ja nagu tahaksid nüüd, et paljale ihule löödaks, esiti puuga, siis vitsaga ja jälle kepiga, millel jämedad näsad küljes. [ – – ]

Täna hommikul tahaks noorik ise rattad ära võida, täna hommikul tahab väljamineja [ – – ]”

Kolmas isik kui niisugune on ikkagi neutraalne ja kauge. Kui nüüd avaldutakse 1. isikuvormis, siis andutakse täiesti mõttele, kujutelmadele, asutakse tegelase osasse, tuntakse selle elamusi täiesti omastena. Saadakse suhtumise soojuse kulminatsioon. Toon muutub täiesti intiimseks. Siis aga tuleb taganemine: minnakse üle 2. isikuvormile ning edasi juba kolmandale: autor (ja lugeja) erineb jälle tegelastest.

See stiilivõte praegusel kohal on eriti iseloomulik, sest on tegemist seksuaalselt iseloomustatud ainega, mille vastu on autoril nõrkus kõigis töis ja mis joon on iseloomulik ta teostele.

Lk. 163 on omalaadiline isikuvormi tarvitamine:

“Kümnete kaupa mitmel korral veetakse noorimehi kevadel-kevadetel võõrastele paikadele – neid kistakse kodust lahti tööpuuduse pärast, ja maapuuduse pärast. Sa näed, kuidas töömehe igavesti janunevad silmad on kurvad, kui oma noor naine ta kevadel üle läve pori peale tõukab.”

Säärane isikuvormi tarvitamine tõstab esile vaatlemise momendi, üksik juhus võetakse näitena: toimub väike dramaatiline stseen – tegelasteks: vaatleja (= lugeja, autor) ja teose tegelased. Nõrgalt tundub siin ka osutajat – autorit. See vormitarvitus püüab äratada lüürilist nooti.

Lk. 168: “Terve tee kuni sadamani on väga igav. Teeääred ilma vähemagi huvituseta. [ – – ] Ja siis vaatad, kuidas viltuvajunud maanteed mööda nagu viimast korda üle laguneva jää pääsed, ja peksad hobust mõtlemata [ – – ]”.

Selgesti on märgata positsiooni vahetust: algul üldine kirjeldus, väljaspool isikuid, siis astub kujutelmasse lugeja isik. Kuid lugeja ei pea teose mõtte ja üldvormi järgi olema seal, vaid teel sõidavad meestele vastuminejad. Säärane sissetungimine teeb jutustuse elavamaks.

2. isikuvorm võib anda jutustusele ka familiaarse varjundi.

Lk. 353: “Aga kaua sa ootad. Kell juba üheksandamal õhtutunnil. Ja rikkumatu talupoeg, neitsipuutumatu rentnik armastab õhtul, kui võimalik, enne üheksat voodi heita”. – Lk. 143: “Virret on. Hullu – läheb ikka magusamaks. Hakka või uuesti vihasid keetma. Ja naistel on hea meel, et niisugune magusavõitu õlu sündimas on.” Lk. 195: “ Või kuhu sa nii vana inimese, nagu seda maasikakorjaja on, mujale nüüd veel tegevusele oskad välja saatagi.” Lk. 191: “Roni kevadesse ja vaata, kuidas ta neid päikese naeratusi, seda värvide suminat, meeliärritavaid mõnususi ainult oma pisikese sünnitamise himu pärast teeb. Või usud, narrikene, et kevadel kerge on närviliselt väriseda, alasti ilu su ees hoida”.

2. isikuvorm võib ka suurendada autori väljendatud jõhkrust, trotsi, lugupidamatust.

Lk. 136: “Nimeta siis: neljapäev, kui sa, ökitav kogu, muud teha ei suuda ega oska!” Lk. 136: “Kordub igavalt, kordub uniselt su neljapäev [ – – ].”

Peale 2. isikuvormi ainsuse tungib sisse kohati ka 1. isikuvormi mitmus.

Lk. 345: “Kui miskisuguseid pahandusi [ – – ] kahe maanaabri juures tuleb, siis sünnib kusagil [ – – ] uus aiaauk. Vana pannakse kinni. Ja seda peame ka teadma, et piirivahed, nimelt aia-ääre kupitsad, on õige pisikese mulgu ligidal”. Lk. 352: “Jaa, see on teatud, sugulaste pärast on võimata ühiselu elada. Kõiksugused kisklemised tulid ka meil ainult sellepärast, et kord viisiks oli saanud naisi võtta, mehele minna”.

Meie-isiku sissetung on siin sisuliselt põhjenedamatu, sest novellis on kogu aeg jutt kolmandatest isikutest. Oma olemasoluga teeb see vorm familiaarse tooni veel familiaarsemaks, ta lisab juurde vähe naljatlevat, vestelist.

Üldiselt pole nende võõraste isikuvormide sissetung mitte alaline nähtus, vaid on juhuslik; need üksikvõtted äratavad lugejas teatavaid tundevarjundeid ja sellega on nende mõju-ulatus enamvähem lõpul. Et see nähtus esineb Oksal võrdlemisi arvukalt, siis saab see iseloomukaks tema väljenduslaadi kohta ning lisab juurde vahelduvust, mitmekesidust.

3

Gammatilise aja ja isiku kaudu jälginud Jaan Oksa novellide üldist asetust, olgu siitpeale tähelepanu pööratud sõnamaterjali poole lähemalt. Võtame juhusliku näite:

Lk. 169: “(1) Igav on ja tumerõske kusagil särgi taga. (2) Tahad kuhugi jõuda, aga liikumisel kiirust ei ole, nagu unenäos, nagu sõjapildil. (3) Vaadelda pole midagi. (4) Ja soos igavesti avalikud turbaaugud, ahjuturba tükid nagu soldatite leivad üksteise peal. (5) Vesi on sopilises, aga ka kindelnurkadega soomätta augus. (6) Teisel pool kõrgema nuka otsas on paar vettinud-rasket tõmmukollast maakivi alumise kehapoolega maa sees odava tähenduse pärast”.

Toodud lõigus vahelduvad sõnavähesed ja sõnarohked laused; selline tihe vaheldus on Oksale üldiselt omane ning muuseas täidavad seda ülesannet sagedased elliptilised laused. Kuid tähtsam on, et Oksal on tarvitatud sõnu rikkalikult, ületades kaugelt minimaalse ja isegi keskmise mõttetuumast oleneva tarviduse. Esimeses lauses jätaks väljendus: “Igav on ja tumerõske” täiesti tervikulise ja küllaldase mõju lugejasse – tunde piiritlematu ulatus anduks reljeefselt edasi, – kuid siis tuleb veel “kusagil särgi taga”. “Särgi taga” on võrdlemisi kauge suhtega metonüümia esemasjale enesele, nimelt enesetundele (= südamele, hingele). Sellepärast aitab ta mitte eriti kerkida kujutlusel, vaid ühes sõnaga “kusagil” teeb lause esimese poole sisu ebamäärasemaks. Siin võib tekkida küsimus nende sõnade tõelisest (autori tuntud) funktsioonist, kuid see viiks kõrvale. Oli eesmärgiks konstateerida: selles lauses on sõnu ülikülluses, lause on muutunud selle läbi lugejale ebamäärasemaks, koguni lohisevamaks, kuigi peatudes ja süvenedes saame neist sõnust uue nüansi, mis peitub metonüümilises sõna-esinemises. Teises lauses on kahe sõnaga “liikumisel kiirust” antud edasi mõtteosa, mis võiks väljenduda ühe sõnaga (nt. edasijõudmist). Kaks võrdlust annavad tunnistust sõnarohkusest. – Neljandas lauses on sõnad “avalikud”, “nagu soldatite leivad” küllusest, mitte mõttevajadusest. Eriti on seda “igavesti” ja ka “soldatite”. Need sõnad ei täienda mõtet ega tõsta isegi kujukust. Nad on ülirikkusest sõnatarvitamises. Kuid neil on funktsioon, nagu teistega sidevuses oleval sõnal on ikka funktsioon: nad mõjuvad tundele, nad varjundavad lauses antud kujutlust. – Viiendas lauses annavad küllusest tunnistust eriti “kindel(-nurkadega)” ja “soo(-mätta)”. Kuuendas lauses olgu eriti tähelepanu juhitud sõnadele: “vettinud-rasket”, “tõmmukollast”. Tähendus ei ole mitte seesama, kui oleksid need sõnapaarid kumbki ühendatud sidesõnaga (“ja”), vaid lugemisel püüavad sulada sõnapaari kaks tähendust üheks. Nii oleks siis kahe sõnaga väljendatud üks mõiste. Kui see oluliselt nii peabki ehk olema, siis ometi jätab see arvuliselt rohkuse mulje.

Nii võiksime jälgida läbi kõigi Jaan Oksa novellide ja jääks paika pidama väide: sõnu on rohkesti, koguni ülirohkesti.

Jaan Oksal on see tingitud tema kirjaniku siseelu mässutsevast laadist; nii siis orgaaniline joon tema loomingus. Mõnedel meie tänapäeva kirjanikest on see aga juurdeharjunud võte ning säärasena peaasjalikult negatiivse tähendusega: kujutelmade piirjooned rikutakse, tumestatakse, kujutlusmeel väsitatakse, ihaldatud “kunstipärasus” halvab todagi ilu, mis muidu oleks tulnud ilmsiks lihtsamate vahendite kaudu.

Selle stiilikülje illustreerimiseks veel näide.

Lk. 130: “Mõlemad on armastanud, elanud ja lootnud, kõik kaotanud ja kõik jälle leidnud”.

Kui vaadata seda lauset ruttava loogilise pilguga, siis paistab ehk, et siin pole midagi liigset. Lugemisel aga tundub see lause olevat küllastatud sõnadest. Selle mulje kutsub esile esiteks ühe ja sama grammatilise vormi (= partitsiibi) rohkus. Kuid see on ainult väline mulje. Olulisem on, et reas: “armastanud, elanud ja lootnud”, sõnad “armastanud” ja “lootnud” on tihti koos tarvitatavad ja üksteisele võrdlemisi lähedad, nii et liginevad sünonüümide seisukorrale. Kuid veel suuremal määral mõjub siin sõnade järjekord. Nimelt on paisatud siin segi; loomulik rida oleks nt.: elanud – armastanud – lootnud. Ja see segipaiskamine äratab tunde rohkusest, mida võib analoogilisel juhusel tähele panna ka asjadest näiteks kuskil toas. Muidugi süvendab seda tunnet ka veel “kõik” kordamine.

Perifraasid, mida on Jaan Oksal palju, on eriline juhtum sõnarohkusest.

Lk. 190: “Vana laisk mõisapõllu adra tagumine härg, sulane, tahab aga juba puhata”.

Mõiste “sulane” väljenduseks on siin kuus sõna, pluss sõna “sulane” ise!

Eelmised näited kriipsutavad alla sõnade ülirohkust, milline nähtus on Jaan Oksa väljendusviisile iseloomulik. Kuid, nagu eelpool tähendatud, ei jää sõna ilma funktsioonita, kui ta on sidevuses teistega. Nad tihti mõjuvad tundele omaette, kuigi põhikujutlus neid otsekohe ei vajagi.

Kujutelma (resp. mõtte) suhtes vajalik sõnahulk, mis ühtlasi rikkalik, on Oksal igal pool märgatav, mis joon on üldse kirjanikele ühel või teisel viisil omane.

Lk. 354: “Kõige pisem ja kõige ergema loomuga, aga ka kõige nadisem, tigedam, auahnem ja kadedam nende hulgas oli Julga Mihkel. Kõneles vehkides, pool-vingudes, natukene käriseva häälega, ülepea väga mittemeeldivalt”.

Toodud näide on rikas nii atribuutidest kui adverbiaalidest. Ühe ja sama lauseliigi (resp. sõnaliigi) rikkalik esinemine paisutab lauset: peatub areng ajas ja jäetakse valitsema asi või tegevus.

Ühe lauseliigi (resp. sõnaliigi) kuhjumine on Jaan Oksal ettetulev, kuid mitte alatine. Kuhjumisi sünnitavad peaasjalikult atribuudid ja adverbiaalid (resp. adjektiivid ja adverbid).

Lk. 141: “Tüdruku kuuesabad olid ühetaolises tulemises nii koduselt vastu jämedaid sääri laksunud – ja sulane pidas seda meeles. Lihtsalt, oskamata-topaselt, aga ka abita rahulolevalt suudles ”alusevastane” pea kanda, pea natukene kõrgemal punetavat kooti”. – Lk. 178: “Ülepea on tänane ilm palju mõistlikum, külmaverelisem, vähem tormikas – kuna eilne vihmapäev nagu närviline naisterahvas ei kuhugi kõlbavate pisaratega pildus”.

Isesuguse stiilimõjuga on verbide ja substantiivide kuhjumine. Näiteks:

Lk. 166: “Inimesed jooksevad, kannavad leivakotti, viskavad selleks täis topitud heinakessi maha laudapoole söödi laeaugu alla. Inimesed nuuskavad, köhivad ja vaatlevad tähtsalt, perekondlikult koduselt või reisimehelikult”.

4

Sõnaküllus nõuab erilist korraldamist, paigutamist, järjestamist, et nende omavaheline suhtumus kannaks soovitud vormis sisu. Lk. 122 võetud näites:

“Nii on ka viimane mälestusmärk ära kadunud, mälestus ise all hingava põrmu üle on vist omaste juures ammugi ära kustunud. Võõrastel pole siin aga midagi, mitte midagi mälestada…” on üksteisega lähedases suhtumises sõnad: mälestusmärk ära kadunud – mälestus kustunud; omaste juures – võõrastel. Esimest paari valitseb ühes paralleelse asetusega paralleelne sõnatähendus, kusjuures teine süvendab esimest. Teist paari valitseb kontrast. Et nüüd viimase paari pooled on kahes üksteisele järgnevas, mitte aga ühes lauses, siis viib säärane paigutus mõisted kaugemale: kui aga lauseline vahemaa siin on suurenenud, siis selle läbi suureneb ka kujutluse üldine pinevus.

Sõnade paralleelse asetuse huvitavaks näiteks on ka lõik lk. 121:

“Nagu inimeste seltskond väga kirju oli, nii oli ka üleüldine loodusepilt üksikute joonte poolest kaunis rikas”.

“Joonte poolest kaunis rikas” mõiste on sarnane mõistega “väga kirju”, kuid esimene on vähema tähendusulatusega. Siin tuleb veel appi võrdlus: inimesed – loodus, ja nüüd toodud lauses leiduv sõnade kõrvutamine saab väga ilmeka kompositsioonilise tähenduse: peab teadlikult kõrvutama kogu eelnenud inimeste kirjeldust ja järgnevat looduskirjeldust. Siit võrsub siis veel huumorit ja irooniat.

Juba toodud näidetes oli märgatav kontrastne asetus. Selgem on see juba järgmises lõigus:

Lk. 121: “Mõnel edasirühkijal oli ka seltsiline kaasas, kes temaga vist ühise eesmärgi poole nihkus, – kahekesi siis nad jutustasid”.

Tegevus on siin ühine, kuid on tarvitatud ühe ja sama liikumise tähistamiseks kaht isesugust sõna: “edasirühkija” – “nihkus”. Novelli lugemisel annavad need sõnad üldjoontes järgmise mulje: edasirühkijal pidi olema oludekohaselt suur käimiskiirus, temaga juttu ajav paarimees aga on hädine tigu. Praegusel juhul kutsub nende sõnade säärane tarvitus välja irooniat; muidugi on sellest ka tingitud kujutelma üksikjoonte teravus, ilmekus.

Sama mõjuga on järgmine näide.

Lk. 344: “Sealt oli tore karjaga sisse ja välja sõita: jälgi jäi palju järele. Ja mida sügavamad jäljed värava vahel, seda parem karjase meeleolu, seda südimalt jooksupoiss edasinihkumist kogu karja ja üksikute juures kiirendab”.

Säärasest sõna-asetusest võrsub puhas antitees.

Lk. 152: “Noored mehed lähevad välja – kui sookured sisse tulevad”.

Lk. 149: Kuuled sa, higisse uppunud töövaevamaa, ja kuuled sa, nuumatud taevas!”

Antiteetiline joon sõnatarvitamises on Jaan Oksale väga omane ja see vastab tema sisu antiteetilisele koosseisule. Eriti tabavalt osutab seda viimane näide, mille trotsiv sõnakontrastsus väljendab autori sisulise positsiooni.

Kuid Oks ei ole selguse laps, tema tumedus ei ole andnud ka palju puhtaid antiteese. Seda rohkem on aga antiteetilises funktsioonis tarvitatud sõnu, vaatamata kuivõrd see on reljeefne ja kristalne.

Mõnikord võrsub sellest kiasm:

Lk. 153: “Ja lapsed ei tunne oma häbistatud purulahjat isa, kes kusagil lapsega äraleppimist ahnelt on oodanud… ja isad ei tunne enam oma näljaseid lapsi, kes isa tagasitulekut ootavad”.

Kiasm toob siin kaasa lüürilise meeleolu, resoneeritud resignatsioonist; kuid üldiselt on kiasmilist sõnaasetust vähe.

On samas lauses mitu sõna ritta korraldatud, saame gradatsiooni kaudu järjest kasvava, kõneleva mulje.

Lk. 179: “Nägu on kaugele painduv: kord ta avatleb-meelitab, siis sööb ja raiskab, ähvardab ja tõotab”.

Lk. 126: “Üle põiki paisatud inimeste irvitavad näljainglid, tõveinglid, vaevainglid”.

Kuid Jaan Oksa antiteetiliselt tarvitatud sõnad harilikult ei järgne üksteisele nagu täiendavad lülid, mis omavahel harmoneeruvad, andes siledaid, paitavaid akorde.

Lk. 367: “Nad laulavad hommikulaulusid, närivad kirpe ja ähvardavad lapselapsi ühe ja sellesama suuga”.

Kui siin “laulavad hommikulaulusid” ja “ähvardavad lapselapsi” on antiteesi jaoks kaks sobivat vastaslüli, siis on kolmas – “närivad kirpe” – täiesti teiselt alalt. Kuid gradatsiooni mõju see jõhker lüli aina suurendab.

Lk. 163: “Seal elavad noored ja vanad inimesed – ja mitmed nälgivad. Seal asuvad ka sead ja koerad, haigused inimeste ning loomade tarvis – seal asub ka ülekülaline odav ilmaelu ja elab kannatus kurja vihkamisega abielu”.

Lk. 363–364: “Ta elab nagu nõiutud ringis, vannub ja palub jumalat appi, suitsetab tubakat, peksab lapsemolu, loeb söögipalvet, peseb sõrmi, koorib kartuleid ja kännib kasvamises”.

Antiteetilised sõnad on segi paiskunud. See äratab mulje, nagu tõuseksid siin kujutelmad spontaanselt, impulssidest aetult – ning siit õhkub loomingu kaoslikku värskust. Jaan Oksa novellides sarnleb sõnaline koosseis ja asetus toodud näidetega peaaegu üldiselt.

Kohati on terves novellilõigus kontrastne sõnavalik kõrvallõigule. Nii näiteks “Külas” lk. 365: “Siin maal elab ka luuleline kollakate lokkjuustega noormees…”. Sõnad on paitavad, kaunistavad, kuna eelpool juhib sõnavalikut jõhker halvastamistendents.

5a

Stiilimulje tekkimisel on eriliselt tähtis, missuguses suhtumuses on sõna omatähendus tema teoselise tähendusega; sõna teatav funktsioon mõjub mitmeti tundesse ning vormitajusse. Võtame esimese lause novellis “Küla” lk. 362.

“Uppuv väli kui hukkaminemisel õhtuses toores udus, sinine juba sügisesest külmast ja suremise vaevast”.

Kõrvale jättes selgitamise, kuivõrd kursiivis sõnade omatähendus kaldub kõrvale sellest tähendusest, mis talle omistab lause, jälgiksime, missuguse vormilise ilme annab nende sõnade säärane funktsioon tervele kujutlusele.

Sõnad: “uppuv”, “hukkaminemisel”, “sinine” (külmast), “suremise vaevast” – on harilikult tarvitatavad elusolevuste ja eriti inimeste puhul. Need sõnad, tuues igaüks omatähendusega teatava varjundi, hingestavad, elustavad pildikandja: “väli”, mis esineb lauses üks kord, personifitseeritakse ja ta taandub oma otsekoheses, reaalelulises tähenduses. Saame personifikatsiooni, millel mõõduandev on mingi tardumise kõrvalvarjund. Äratatakse raskepärane meeleolu. Sõna “toores” süvendab seda: väljale on kontrastse tegevusega õhk, mis (kes) uputab jne., ning “toores” ligendab seda vaenulikult, vägivaldselt teotsevale barbaarsele isikule.

Muljearengul on kaks suunda: tarduv – rusutav.

Kuid see kõik on ometi meie maakeral, meie tunneme ka välju ning nende teadmiste liitudes erikomponendina üldmuljesse tärkab meis tunne, et ollakse välja vastu teatava tendentsiga: midagi alavääristavat, põlgavat, eemale tõugata tahtvat.

Selle tundevarjundi on välja kutsunud sõnade funktsioonid, meie aimame siin taga selle põhjust – autorit, ning autori sõnastus iseloomustub lugeja silmis säärasena, milles peitub tendents alavääristada, alahinnata, põlata, hüljata.

Kõigis Jaan Oksa novellides valitseb sellelaadiline sõnafunktsioon. Suurema hulga metafoore võib tuua siinkohal näidetena. Olgu mõned üksikud.

Lk. 362: “Septembriõhtu neelab vanad ja väsinud päevakujud, ning noored öövarjud poevad arglikult märgadele nurmedele”.

Lk. 362: “Sopane on selle külatee tambitud süda”.

Lk. 363: “Parandamatu jõuetus puhkab igal kaevuhargil, määrdinud suitsukorstnal või tuulelipul”.

Lk. 363: “Orjade küla – vaesusega halvatud, nii varatu jõududes, nii võimetu vähemakski loomiseks”.

Lk. 363: “Ja päris ime, et see risude küla, need vanaduse ja vaesuse haigusest söödud hooneloksid kõige selle järel veel häbitundest lõpuni ära mädanenud ei ole”.

Lk. 363: “Läbi viletsuse vingu näed, et siin ja seal haledasüdamelised puud veel midagi varjavad”.

Lk. 365: “Jälle on tõbine sügis uue ja pahema päeva loonud. On tuul ning kollane katk kase lehis”.

Lk. 184: “Ja kooliõpetaja oli ükskord juba üks rõske meeleoluga mees”.

Lk. 187: “Pühitsetud ahastus kodus hakkas hingedest välja nõrguma, mälestuse jäljed mustuma”.

Lk. 355: “Külakoolimaja oli kusagile metsasoppi surutud, kui oleksid surujad tahtnud teda külast välja tõugata. See aga veel hoiab niiskete küüntega sopasest alusest kinni”.

Lk. 164: “Ja näljane lastevanem, oma takusärki jalgade ümber kohendades, tõukab käpad sügavasse õueläku sisse…”.

Lk. 165: “Ta jätab inimese voodiõle leseks – ja mehed suremata ahtraks”.

Lk. 149: “Üleval aelevad paksud pilved kui rasvad hauduva katla peal…”.

Lk. 176: “Kala-külm ja isegi libe merd-hauduv õhk”.

Lk. 177: “Nagu midagi tolmust-kipitavat kurgus, kui oleks õhtused porimõtted tubakasuitsuga alla neelanud. Meeleolu on tühjem, igavam kui õhtul. Terve keha lootustest tühi, armutum. Nagu oleksid kõik rõõmud välja lennanud. Aga midagi tumedat, auratuste jätist, tüütavat tuhka oli rinda jäänud”.

Peatume viimase näite juures pikemalt.

“Pori-” annab mõistele räpase, eemaletõukava omaduse; siin keskmiselt oleks sobiv “halvad mõtted”. Lugedes ühendame selle väljenduse eelmise jutustusega: seal räägiti, et noorikute ja naiste peas liikusid õhtul ja öösel seksuaalselt iseloomustavad mõttekäigud. Enne valitses alavääristav tendendents sõnavaras ja pori (-mõtted) oleks siis niiviisi eelmise jutustusega kooskõlas. Kuid selleski valgustuses osutab see sõna toodud näites, et autor suhtub suurendavalt ja jätab niiviisi lugejas ebamäärase tunde: see on mingi hinnang, kuid ei ole öeldud, miks hinnatakse just nii. “Alla neelanud” on mõtete suhtes täiesti võõras mõiste, ta manab esile mõtete iseseisvuse, aktiivsuse, inimestest nagu eraldi-oleku ja siin on ühenduse võimaldanud lüli “tubakasuitsuga”. Seetõttu aga ebamäärane ilme veel suureneb. Et “neelama” on ühtlasi lihtlabane väljendus, siis süveneb ka alavääristav joon. “Tühjem”, “tühi”, “armutum” on lõdva funktsiooniga ja kujukus väike. Siis tuleb võrdluses aktiivne sõna-metafoor: välja lennanud. Kuid selle metafoorlikkus mõjub ka negatiivselt: liikumine on siit ära. Tähendab, ebamäärasuse ilme järjest süveneb. Lõpplause sõnad ongi väga ebamäärased: mingi “tuhk”. Kuid selle “tuha” elustab metafoor: “tüütavat”. Tähendab, midagi jääb, midagi on, kuid see on vastumeelne. Kokkuvõttes iseloomustavad pilti: ebamäärane, tüütav. Sellise ilme tekitajaks on aga käsitletud sõnade ülekantavus. Viimane ei olene aga kõnesolevast esemest, vaid sõnastajast (autorist resp. lugejast). Siit selgineb iseloomulik vormiomadus: sõnastust kannab tendents, mis alahindab eset.

Epiteetidena esinevaid sõnu vaadeldes tuleme tihti samale otsusele. Näiteks:

Lk. 352: “Popsimeeste loogika, nende ajuline järeldus oli teistsugune:”.

Lk. 155: “… et nende kuivanud hing ja tahkunud tundmused …”.

Lk. 151: “Kuidas higisesse õhku auranud noorus neab – ”.

Lk. 196: “Üsna mustad, higised juuksed”.

Lk. 149: “Limasele alusele on tõbine näljaküla visatud, limasel alusel kükitab ka enesega rahulolev Pattudeandeksandmise kirik”.

Lk. 153: “Nagu korraks, nagu korraks venib lollide ringi roomav-odav unistus. See on siis, kui lömaks peksetud ja mahlatuks pressitud eksimisemõte nagu lagunema hakkaks limase ahermaa peal”.

Kui sõna figureerub metonüümselt või sünekdohhiliselt, on sagedasti ülekantavus iseloomustatud alavääristusest.