Текст книги "Otsija metsas"

Kuidas Taida tütar elas, seda meie ei tea. Võib olla ei teadnud seda ta oma isaks peetud vanameeski, kes valju talvega kuskil kivi ääres suri.

Inimesed aga teadsid sellest tüdrukust mõndagi rääkida. Ja mida kõneleti, peeti ka tõeks – kahtlemiseks polnud aega – ega põhjust kaastundlik olla.

Keegi ei ole näinud, kuna ja kus Taida tütrel laps oli, aga kõik külas rääkisid sellest, et tüdruk lapse on hukka pannud. Ka kümneaastased poisikesed tulid sarnasel korral nina pühkides naiste juurde ja kuulasid tõsiselt ja tähelepanelikumalt, kui laps seda kunagi teeb. Tüdrukud jälle lõid vastu rindu, niisugust ahastavat imetlemisesilmi tehes, nagu oleks Jumal kusagil päiviti tööl olnud. Oleks küla maha põlenud või kuutükke heinamaa äärest leitud, need sündmused oleksid lapsesündimise ja kägistamise kõrval tuimad, kõdistuseta teated olnud.

See on tundide toreduse läikivam osa, kui inimene saab teise peale kohut mõista. Nagu oleks ilmade pühad saladused kõik ilmsiks tulnud, kui kaasinimese eksitusevalguse ees rõõmsalt käsi ja kõhtu soojendatakse.

Tore on langenut oma ees näha, tore tema õrnemaid kohti jalaga tonkida ja suurepärasuse leek täidab su hinge, kui oskad teise häda üle irvitada ja sügavalt põlata!

Vaat, see on inimene…

Tüdrukul oli laps olnud – ja enne seda juba kerkis küla kohal silmisulatav uudispaiste, mis keskpunktina seal kogunes, kus Taida tütar suviliseks oli. Kõige teravamad ja pikemad olid küll vast abielunaiste särakiired.

Ja lihtne, väga igapäevane lugu. See ei ole muinasjutt – elu alalhoidmise tung inimese sees. See ei ole enam mõistatus, nagu vanasti: inimese sündimiseseadused ja elu surmaga!

Aga inimesed, kes muinaslugu Jumalast oma elujuhtumises kusagil maha matnud ei ole, kes nagu pimedad ussikesed vihmasaju ajal ühetooniliste tilkade langemise järele hääle siia ja sinna tungivad, kes otsivad kui suitsusegaduses – need aga mõistavad õiget kohut, noomivad ja kirjutavad tõsiste nägudega. Tagasihoidlik Jumal aga vaatab pilkavalt kusagil õigetemaal…

Soo, ja Taida tütre sündimise juures pole keegi külast olnud. Peetakse ju piinlikuks, midagi häbiks. Nõrgalt tahetakse inimese ilmumise sündmust saladuseks, Jumalaks pidada. Et kõik oleksid jumalad, siis on huvitav ja luulelisele inimeselapsele mõnus ära elada!

Ihad ja kired omas suurepärases toreduses on inimeste poolt ära kägistatud. Ja päris otsekohene õige on see nähtus, et niisugust põlatakse, sügavalt teotatakse, kes pühad kired ta saladustes ära surmata tohib.

Ihaldustes on tuleelud ja see on timukas, kes need tuled ära kustutada julgeb. Põlake siis ja irvitage igaühte, kes ihasid taga kiusavad, kirgi olematuks teha püüavad, need on seda väärt! Nagu Taida tütargi. —

Aga veel on ilmas midagi. See midagi on lahtine ja külm, nagu kuhugi peale määritud. See midagi on pöörane, loll, terve mõistuse vastand ja tundmuste taud…

Ja tüdruk viidi kohtust vangi lapse hukkamise pärast. Oma laps ja oma eluosa – aga elada seda ei tohi… Ematundmuste asemel sähvatas sünnitaja peas oma teo kordasaatmisel muidugi emalik mõistus – see terve inimese mõistus puges nagu salaja tundmuste kihist nagu sambla alt välja…

Inimesel oli võimalik midagi suuremat korda saata kui seda on tühine sünnitamine… Ja kõikide ilmade emad teeksid sedasama, kui neil emalikku mõistust oleks, kui rammestus tahtejõu tunnet ei segaks…

Et saladuslikust olematusest inimest eemale hoida – aga tüdruk oli ise kohtus kõnelenud, kuidas ta kaua mõttega võidelnud oli, kuni “miskipärast” elu kohta viimaks niisuguse kuju sai. Ei tahetud uskuda, et niisugune inimeselaps mõtelda oskab, et ta elu “miskipärast”iga nii omavoliselt talitada tohib. —

Inimestekari vist ootas palaval pilgul, et kord Taida tütre tütart näha, kes ka häbiga sünnib, põlguses elab ja tundmatult sureb; kes ka ükskord teiste inimeste loomadega võidu joosta tohib, haigeid ihuliikmeid närudega katta võib ja kõige peale söönute ja rahulolejate lõbuks kõva kannika järele ahmitsedes, hingeväsimuseni sõites nälgima peab…

Taida tütar aga ei tahtnud seda.

*

Vangi oli lapsetapja viidud, aga tagasi ta sealtki tuli. Mineval nädalal alles, võib olla, jõudis ta kodukülla, siia, kus teda seni tõugati, kuni seltskonnast välja saadi, ja seltskond, mis ta inimesele on? Mõistatus!

Vang oli nüüd külas – ja ta oligi ainult külas, sest talusse teda veel siiaajani kuhugi ei võetud. On juba kord paha niisuguse eksinud inimesega tegemist teha. Et ta ära läheks kaugele soosse või metsadesse, võõraste juurde – et siin ei oleks seda, kes julges lapsega tüdrukuks saada, ka pidi eksituste tasumiseks vangi minema.

Inimesed aga ei lepi, nemad juba andeks anda ei suuda, ja täna õhtul tuligi Taida tütar jooksvat pidurõõmu segama. Ta oma ilmumisega küll ei seganud, aga natukene piinlik, isegi õudne ja naljakas oli. Kuidas ta julgeb? Häbemata!

Tüdruk oli nagu tagasihoidlikult tulnud, isegi poolsalaja, et kuidagi mitte oma peale lõbutsevate noorte tähelepanemist pöörata. Ta tahtis ainult tulla, näha, ja siis jälle koju tagasi pöörata. See oleks ju kõik olnud.

Nägu luine, mis kõige selle häbi ja põlguse, nende põletavate silmade ja tähendusrikaste naeratuste vastu ennast poolkiviks juba oli kogunenud, ei saanud enam mingisuguseid liigutusi teha. Jultunult vaatas tüdruk teiste peale, nagu tahaks ta avandust otsida pääsemiseks – et kaduda.

Kui tüdrukud-poisid ta ilmumisel väga iseäralikult endid üleval pidasid, siis ei tundnud Taida tütre tambitud hing enam vähemaidki hingeliigutusi. Ümberringi kui ilmsi oli ainult susisev häbide tulukene, mürgine pilgete aur. Nagu loom astus ta inimeste hulka – ning teised tüdrukud korjasid endid natukehaaval sealt nukast, kus Taida tütar seisis, teise paika. Kardeti nagu külgehakkavat haiget.

Jällegi pugesid äärmised ringide keskpoole. Taida tütar ei pannud seda tähele. Temal olid veel sopasemad mõtted praegu ajudes, kui peeneks tambitud pori tantsumaa peal. Suurt punast, öökülmast valutavat jalga vihaga maa peale surudes kandis ta kuuenäruga kaetud rindade taga kollasemat viha kui udus ujuv kuu, kõige selle ilma vastu.

Veel mõned mõtted ronivad üksteise peale jääda püüdes luuse kera sees – ja tüdruk on teiste hulgast ju kadunud. Sala, nagu tulles oli ta eemale hiilinud, et siis joosta, kaugele, eemale siit…

Tüdrukud ja poisid, kes juba nähtavasti tulija ära on unustanud, kogunevad lõpetamiseks. Veel mõned väsinud liigutused, ja igaüks pöörab oma öömaja poole.

Kui tee peal Taida tütrest kõneletakse, siis ei teata, kuhu ta nii äkitselt kadus. Ainult keegi poisikene, kes öö all lähemasse talusse talveõunu otsima oli läinud, teadis rääkida, kuidas keegi naisterahvas tammiku poole oli jooksnud. Ei kaheldud palju…

Küüruvajunud, lahja kuu kolletab vahetevahel udumõllis ronivaid hingelisi, neid öötundideks valjult noomides.

Mitmesse poole vajuvad vähemad ja suuremad salgad inimestest, kes sügisele pidu pidasid ja nagu midagi otsisid.

Mida?..

Keeletu tuulehoog jookseb rahutult metsa poolt, ja soisel väljal hiliseid ööliikujaid leides, keerutab ta seal – paljutähendavalt inimeste ümber, nagu tahaks ta midagi kõneleda.

Inimesed seekord vast ei saanud temast aru.

Tore on sügiseöö. – —

1911

TALVEÕHTU

Talveõhtud on nii pikad ja pimedad. Vara tuleb hall videvik peale, täidab pimeduseelukatega iga nurga ja muutub siis igavaks, aga kergeks õhtuks, mis pikaldaselt ööks kujunema hakkab. Uue päeva hommik on veel kaugel muutmise kaare taga. Ainult vastu nad seisavad teineteisele, koit ja hämarik ilmakaares.

Külas on talveõhtutel võrdlemisi vähem tööd kui suvel ja see töögi on madalamate, vähemate liigutustega. Puhkeaeg – kus ta talvel on, tuleb küll sügisega aega mööda – aga on haruldane vastu võtta. Niisama haruldane nagu kevade tööd-uudised ja kained on, kui jälle värske jõu välja viima pead.

Kus talvel vähe tööd on – need on pikemad puhkeajad töölisele, kus ta ümber vaatab – aga siis tunneb organism janu loomuliku väsitamise ja vaeva järele, sest nii on taeva ja maaga elanik kokku kasvanud. Vaim peab välja arenema. Ja siis on vaheaegadel töölisel südametunnistus rahutu, või on ta otsiv-rahutu. On tühi kott ja puudus edasijõudmise mõtte järele. See süüdlus on teinekord ebaloomulikkudesse piiridesse aetud, on ahnus või muu moraalne kuritegevus – aga vaheaeg viivitab masina vältust, annab pikema ea. Pikaealine on aga ka talve õhtu lapsele.

Või mis siin perekonna elus ka ongi, nii parajane kui ta ka olla tahab. Ühed ja needsamad majariistad oma kohtadel; seal see kulp, millega seale toitu antakse ja seal joomise-kopsik; vanad kingad-lappidega, toolid, pengid, vokid takkudega ning siin keskel liikuv naine, kes vananeb… See naine annab majakorrale kuju ja ülespidamise. Seinad on tugevad, terved, aga inimesed lähevad juba igal pool haiglasemaks. Naine põeb. Lapsed kasvavad – ja ei kasva ka. Seda luulet, mis linnas mängiv orelgi teejoojale annab, ei ole talveõhtul talutoas. Siis sa pead palju lugeda tahtma või toimetuse sees luulet näha võima – aga maja sisseseades ei ole katkestust, mis meelt mõlgutaks.

Ainult ahi jääb järele. See on küll laisem, aga ka kõige suurepärasem loom. Selle lämmel lael võivad küll kõik magada, aga mõni ei ole niisuguse leiliga õppinud. Igatahes peame ära ootama, kuni ahi ära jahtub, no siis ronime peale ja – “head ööd!”

Nuriseme, kuhu see külaelanik, kellel õhtul parajat käealust toimetamist ei ole õhtul, siis peab minemagi. Vanast olid kõrtsid. – Aega on aga vaja viita, et juttu vesta. Et harutada. Ja mida ilusam õdak, mida tervem oled, seda kergem on meel väljaminemiseks, seda suurem ettekujutuse läbitungimine välise liikumise peale. Ikka kuhugi minna, kuuled ju külauudiseidki ja see on jälle enam kui kilgilaul, olgugi hämarikus.

Enne olid ikka kõrtsid. Kõrtsis oli peremees nagu kodus: täitis oma soove, kõneles mõisahärrast või rikkast naabrist. See oli ka vaimutoit, olgugi tühine ja midagi kaksikut kirikus käimise kõrval. Ühes kui teises paigas oli meeleolu peaasi: ühes kohas loomulikum, siis aga kirikus kartuseväärilises olekus. Sõprade seltsis on ikkagi vastukõla, on ühendamist rohkem kui külma lahkumist. Ühinetakse pealekäimiste vastu, kodused huvitused niisugused nagu nad on, unuvad korraks ära – aga mis tähele panna võime, on inimesed seltsis, head joodikud ka ühes. Et ajalooline kõrtsi õhk valitsemise tahtmise ära kaotab, siis ei ole ta väljas hea.

Nii head olid joodikud, – aga nüüd asutati kõrgid kõrtsid, vanad põletati maha või visati ümber, tehti teemajadeks ja tallideks. Meil tehti pood. Külamees peab nüüd nägema, et kõrts härraks on saanud, tõsiselt peab sisse astuma, mütsita olema suure vastase ees… ja viisakalt. Uus, laastukatusega puumaja, see on ju üsna kena ehitus külas, rohkem veel siis, kui ta tee ääres ja enne külas poodi ei ole. See on midagi uutki küla elus. Kauba pood. Jaa – naaberkülas on ju küll õlekatuse all vana asutus, aga see on ikka versta 3 või 4 ja tööinimesele väsitav käia. Teine asi oleks seisumehel, see võiks selle tee ära jalutadagi. Tööd ei oleks nähagi.

Naaberküla pood on vana, ja kaupmees on ka vanamoodi mees: kraeta, halli kampsuniga, jahuga koos ka soola-aidas. Aga mehest ju nii väga ei hooliks, see oleks teisele ka ükskõik, aga kaup on niisugune: tuleõli ei taha põleda, tikud niiskunud, tallanahk mitu korda toores, timbud hallitanud. Kaupmees ei ole kaugel käinud, sõidab mõnikord vast Riiga kraami tooma ja see on kõik. Elab ja kaupleb kokkuhoidmisega.

Nii siis naaberküla kaupmees hakkas rohkem kõrvale jääma, kui juba oma külas poodi ehitati. Või temale taheti ostmise juures nagu näidata, et see, võib olla, viimane kord ongi.

Korstnad peal, seinanurgad puhtalt raiutud, esine, trepid sissekäigu ees, kellukene – kõik nagu poes peab olema – vene poes. “Saksa poed” on küll linnas toredamad, aga see on linna asi. Siis kaupmees ise, noormees, jõnnita ja järeleandlik, kaua linnas elanud tubli kaupmehe Kangi juures selliks olnud, peenelt riides, muidugi kalossid – mis sa inimeselt veel tahad. Käiakse ehitust vaatamas – ja noor kaupmees on ise ka ikka seal juures. Sisse võetud said inimesed sellest uuest ehitusest ja tulevast elanikust. Ainult oli vaja kauba-tulekut ära oodata.

Jaanipäevaks siis jõuti ehitusega valmis ja juuliks pidi kauplus käima minema. Vana lahke kaubahärra oli turu ääres kasuliku koha peale mõtelnud ja maa kraami juba võib olla ennegi ära märkinud. Vaja ainult kastide sisse panna ja ära saata.

Kui poodi avati, tuli inimesi pühapäeva tõttu palju vaatama. Mõni oli isegi kauba ostmise oma poe avamise peale lükanud: esiteks et osta ja sellega võõrale näidata, et ta osta tahab; teiseks, et temale kui uuele ostjale ka meelehead peaks tehtama. Osteti esimesel päeval siis tähtsuseta asju, paberosse. Ja et küll palju käijaid oli, ei saanud esimesest kolmest päevast suurt sissetulekut. See tuli rohkem kartusest uudse vastu kui julgusest silmapilku tarvitada. Aga siiski ikka kaup läks ja hakkas minema. Inimestel oli ka niipalju parem, et tarvis ei olnud petrooleumipudelit ühes vedada, kui kiriku mindi. Ja kaupmehe esimesed pilgud ja päevad olid ostjate tundma õppimiseks valitud. Pärast alles võis sisemist tegevust oma kauba kohta juhtida.

Kaup oli pealt hea, kuna pärastpoole juba kauplemise meetodeid tarvitama võis hakata. Et aga müüjal lihtne teoasi kasulikuks juhiks on, siis ei võinud ostja seda patuks pidada, kui midagi segamise järeldusest leiti, s.o. kui ostja ülepea seda märkas. Teine lugu on kui ostja ei märka – siis ei ole ka vastutust. Aga Friedrich – nii nimetati uudset tulijat – oli ikka kaupmeheks saanud.

Kõneles ja kiitis, ütles mõne luiskamisegi, mis enamasti teistele “tummaks” jäi. See oli osavus, see ei olnud vale. Püüa ikka asja paremaks teha ümbermässimisega, lase parajal kohal kompvek või pabeross üle – seda on mõnikord aga külakohas küll. Pärast tulgu “võtmise ja andmise kunstist” rohkem – võiduga. Ja südamed on võidetud. Võid ka nagu möödaminnes nimetada, et kaup Moskvast on ja naabri oma kohaliku kaupmehe käest – siis on kaks head käes: kahtlus kraami headuse kohta kaob ja naabri kuulsus on alandatud.

Sügisel toodi mõnikord linaseemneid või hanesulgi raha asemel – ja vahetamine oli käes – vahetamise kaup, mis rohkem tööd toob, aga enam kasulik on. Või anti võla peale, mis juba kaupluses julge asi on, aga ilma milleta teinekord edasi ei läinud. Ja siis olid protsentideks õlu, kanamunad.

Täieealiste tütarde pärast pidi vaene talupidaja siin majapidamisest “ollust” eemale libistama – ja see narris kohta, kui vanaaja kõrtsikäijad. Ja kui mitu kohta niiviisi või teisiti poe poole hoidma hakkasid – siis naeris pood küla.

Poisikesed harjusid paberossi suitsetama ja kui mitte hullem: rahaga mängima. Tüdrukud aga tarvitasid kompvekke.

*

Talveõhtutel oli pood mingisuguseks kogunemise kohaks saanud, kus mõnikord ka viina müüake. See on aga halbtus. Pühapäeval lähevad inimesed jällegi üle lageda lume poe poole. Eks igaühel ole oma asi, või kes ka nagu kiriku läheb ennast näitama ja teisi vaatama. Neiud ostavad siis kaheksa– või üheksakopikalist sitsi, ostavad niisama odavat kretongi, parhi või muud voodririiet pikale jakile.

Kaubeldakse, aetakse kaubatingimise vahel ka kõrvajuttu, sest neiu tahab ennast igamoodi kaupmehele meelde jätta. Poissmees, rikkaks saamas ja muidu ka mitte otse naisterahvaste vastane. Siin peab ikka aktiivselt püüdma. Nõnda lähevad siis need rahad ilma “valuta”, mis marjade, pisikeste tööde ja õmblemiste eest on saadud. Külas on nüüd ka õmblejaid palju ja nagu vastastikku kõik teada on, nii on see ka teada, kust tüdruk raha saab. “Kopiku eest” või “kopiku ette” küsiti kurdinõelu ja see oli vist kõige vähem asi, mida osta sai. Siis jäi kaupmehe oma otsustada: andis ta siis kopiku eest ühe või kaks nõela. Niisugused on väikesed asjad, mis ära ununevad, sellepärast on kasulik meelde tuletada. Ja väikse asja toimetamise võib võõrale usaldada. Leti laual klaaskastikese all oli kahel pool mitmesuguseid iluasju: prossid, pitsid, kiviga sõrmused ja mõni, kes sinna kohta seisatama jäänud, vahtis nii hoolega asjakeste peale, nagu oleks ta kõigega väga rahul olnud. Teises servas olid jälle meesterahvad, kes ka “laeva” tubakat, humalaid või nahka ostsid. Ja kõik elutarvitused olid siin segamini kui kuulutused 4-ndal leheküljel. Kõigest, mis oli, võis enamasti ikka ka midagi näha. Lambid ripuvad lae all, pool kraenahka, kiigu vedru. Nurgas andis ennast õlivaat tunda ja siinsamas ka vankrimäärde karbid. Jahukott ja heeringad – ülepea talupoja kaup. Sest ega siia peeneid optikariistu ikka vaja ei ole.

Istutakse tubakakasti peal või letil. Paberikrae, saapalakki, sakasnoi tubakat ja üks uuribrelok osteti. Sel ajal olid preemiatega hülsid moes. Ostja proovis siis puukastikesi kõrva ees, et ära ütelda, mis sees on: sulepea, peeglike jne., teati kõnelda, et koguni hõbedane uur või viierublaline kuld on karbi sees olnud. See tegi himu.

Äripäeva õhtutel läksid tüdrukud jälle ruttu koju tagasi ketrama või õmblema, kuna mehed pikemaks ajaks juttu ajama või teises otsas kaarte mängima hakkasid.

Esiotsa, kui müüja alles võõras oli, tingiti vähem, mindi rutem poest välja. Pärast aga nähti ära, et siin küll hea on juttu puhuda – ja jäid kauemaks poodi. Külarahvas nägi ära, et kaupmehe-härra nii suur saks ei olnudki, kui nad esiotsa arvasid. Saadi aru, et ta niisama talu peal on üles kasvanud ja küla maitset tunneb kui nemad, külamehedki.

See aga vähendas ühest küljest kaupmehe-härra isikut, et ta niisama talutoast oli välja võrsunud ja puhast maakeelt kõneles. Mehed ei olnud sellega harjunud, et peenes riides ja viisakate kommetega inimesed neile “Teie” ütlesid, mõtlevad, et niisugune hea mees juba kardab ja hakkavad haruldasi isikuid tähele panema või koguni uurima. Kaupmees, kes inimestega ümber oli harjunud käima, ei lasknud küll otse seljataha tungida, aga pidi nende olude järele ennast ja plaane muutma. Ta oli naabervallast pärit, peremehe poeg ja neidudele väga meeltmööda, ka oma “Sinaga”.

*

Mõnikord olid ka kolm või neli, kõige rohkem ka viis vanemat meest poes kokku saanud. See oli aeg nii sõja ja mässu ümber. Rohkem oli küll sõda. Nüüd oli ju nimelt vaja teada, mis seitungid ütlevad. Küla peale käis ainult paar lehte – ja needki lehed olid “Pühapäeva lehed”. Seal aga, nagu vaimuliku kirja sees ikka, palju ju poliitikast ei kõneldud. Mõnikord tahab aga ka külanurga elanik poliitikat ajada, vähemalt siis kuuldagi, kuidas teised toimetavad. Sõda, see on otsekohesem ja julgem poliitiline nähtus ja siis ka arusaadavam; mäss – see on kirju ja segane, õiguseta, nagu suur kakelus. Sellepärast mõni pärast poodi jäigi, et kuulda, kuidas kaupmees loeb või ise lugeda. Oma heinavedamise ja puuragumise-jutt lõpeb ruttugi ära ja siis vaja teada, mis näiteks Viljandimaal peremehed teevad või vähemalt õnnetustest kuulda, tule läbi, vee läbi suvel ja tuisu õnnetused talvel. Ja seda heakskiitmist, mis võitjad said, kui nad “vaenlasi” lõid. Ja kes on siis need mehed? Niisamasugused mehed, kes poes käivad ja ajalehe lugemist armastavad.

Ja imelik, kuidas kõik need sündmused ja arvud pähe jäid, kuidas meelespidamise-võim kui haritud kunagi oli. Laevade nende “marud” ja “meie” omad; kindralid… Külast viidi ka neli meest sõjaväljale, need ka kirjutanud kui soldatid “huvitavamalt” küll kui ajalehes, aga mitte nii palju. Hea on aga ise ühendada seda, mis ajalehes, ja mis kõrvalt kuuled. Siis on pilt Vene-Jaapani sõjast küll kõige suurem, rikka vaimuga inimeste juures üsna puhas, aga enamasti ikka segane.

Alles siis, kui kaupmees juba rahutumalt uuri vaatama hakkab, mõistavad mõned, et vaja oleks kodu poole pöörata. Osteti veel ära, mis osta oli: “marutubakat”, sedelgarihm jne. Siis läksid nad ükshaaval uksest välja, kui mõni viimane veel asja või hinnaga valmis ei saanud. Ometi oli üks õhtu lõpetatud. Kell võis juba üheksa või enam olla.

Kui nüüd talumehed igaüks oma külge läksid ja läbi õhu “head ööd”, “jumalaga teile ka” hüüdsid, siis sündis see suures ilmas nii “väikselt”, et loodus sellest arugi ei saanud. Sest seesama meeleolu oli tal enne kui pärast. Mõnel oli veel kahjugi, et nii palju aega ära oli viidetud ja väike toimetus ootama pidi – siis aga trööstiti sellega, et ajalehest sõjast oli kuuldud ja nüüd kas või naisele sellest kõneleda võid – s.o. kui naine seda kuulda tahab.

Nüüd, võib olla, loevad seal külas juba paljud ajalehti, mis niisama teed mööda tulevad kui inimesed. Ja kaupmees on rikas.

1911